TAPANI KINNUNEN ja TIMO LAPPALAINEN on kaks uuema põlve Soome luuletajat, kelle tekstid on tegelikult kaunis vastandlikud. Lappalainen on sonoorne, mõtlik, eraklik, ta kasutab meelsasti ohtralt kultuuriloolisi vihjeid ja viiteid. Kinnuse tekst on impulsiivne, ekstravertne, rämedasuiselt humoorikas. Paradoksaalne küll, ikka ja jälle jõuab Kinnunen oma tekstides pere rüppe, koduseinte vahele, mis toob ta sõnumisse lihtsust ja soojust. Kinnunen lajatab tavaliselt otse, lühidalt, löövalt, ta irvitus on häälekas; tema huumori selgrooks on ehtsoomlaslik eneseiroonia, mida kaasaegses Soome proosas esindavad näiteks Jari Tervo ja Kinnuse eakaaslane Jukka Lehtosaari. Lappalaineni keel on vinjetlikum, sõnu on kaalutud. Ka Lappalaise tekstis siugleb (enese)iroonia, mis on siiski nukrameelne. Tekstide põhjal oleks Lappalainen justkui välja astunud soomerootslase ja Helsinki lähiajalugu kaardistava Kjell Westö raamatutest: keskeale lähenev stadi üksiklane, kes mõtiskleb selle üle, mikä meni pieleen. Tema nukruses on siiski mingit kangastuslikku majesteetlikkust. Nii nagu Kinnuse lustlik sotsiaalsus on alati sõbralik ning mitte kunagi õel.


Jan Kaus





Tapani Kinnuse luulekimbukesi erinevates netiajakirjades
http://personal.inet.fi/taide/juha.larikka/page6.html
http://www.unikankare.net/kirjallisuus/kinnunen/

Timo Lappalaise luulekimbukesi erinevates netiajakirjades
http://personal.inet.fi/taide/juha.larikka/page11.html
http://www.helsinginsanomat.fi/klik/alkuluku/esikoiset/poeticlicence0103.html


sisu