PAUL CELANI (1920-1970) eluloost on juttu ka hiljuti Vikerkaares 8-9/2001 ilmunud Ain Kaalepi tehtud tõlgete saatesõnas, sestap ei hakka seda siin üle kordama; võib ehk veel teha mõne pisilisanduse, näiteks et Celani trükidebüüt oli rumeeniakeelsete luuletustega Bukaresti ajakirjas Agora 1945, et oma esimese, 1947 Wienis ilmunud luulekogu Der Sand aus den Urnen lasi ta rohkete trükivigade tõttu makulariseerida (kogu ilmus küll hiljem uuesti 1952 raamatu Mohn und Gedächtnis ühe osana), või et ülikooli lõpetamise ning abiellumise vahel oli ta paar aastat lektor Pariisi École Normale Superieure'is. Paul Celani kuuluvus on pealtnäha keeruline: tema päritolumaa Bukoviina asub slaavi ja rumeenia (pisut ehk isegi ungari) kultuurialade piirimail, on pikalt kuulunud Austria-Ungarile, kuid sinnani on mõnda aega ulatunud isegi Osmani impeerium; Celan ise oli saksakeelne juut, kes elas suure osa oma elust Pariisis, kuid suhtles põhiliselt Lääne-Saksa kirjandusruumiga; kõige selle juures pidas ta end siiski austerlaseks (midagi sarnast Kafkaga, kes oli saksakeelne austria juut tshehhide Prahas). Celani keeletundlikkuse juuri võib otsida ka tema varastest kokkupuudetest jidishi keelega, mille ajalugu (seega ka alamsaksa keele ajalugu) ta hiljem põhjalikumalt uuris; samuti ei pruugi olla vähetähtis asjaolu, et Bukoviina saksakeelne enklaav hävitati saksakeelsete okupantide poolt, mis sundis Celani otsima "oma" saksa keelt, mis poleks ühine tema perekonna tapjatega.

Olgu siin ära toodud Paul Celani luulekogude nimestik:

(Der Sand aus den Urnen 1947 Wien)
Mohn und Gedächtnis 1952 Stuttgart
Von Schwelle zu Schwelle 1955 Stuttgart
Sprachgitter 1959 Frankfurt am Main
Niemandsrose 1963 Frankfurt am Main
Atemwende 1967 Frankfurt am Main
Fadensonnen 1968 Frankfurt am Main
Lichtzwang 1970 Frankfurt am Main
Schneepart 1971 Frankfurt am Main
Zeitgehöft 1976 Frankfurt am Main

Kolm viimast on ilmunud postuumselt, kusjuures Zeitgehöft pole enam Celani enda koostatud, vaid pandi kokku temast maha jäänud tekstidest. Suhrkampi kirjastus, mis tema raamatuid välja andis, on pärast Celani surma veelgi avaldanud erinevaid kogumikke — Ausgewählte Gedichte (1972), Gedichte in zwei Bänden (1975; sellest on kümmekond kordustrükki) ning Gesammelte Werke in fünf Bänden (1983; 2 esimest köidet sisaldavad luulet, 3. köide faksiimileid, proosat ja kõnesid, viimased köited luuletõlkeid).


Paul Celani luulet on nimetatud klassikalise modernismi kõrgpunktiks ja täideviimiseks luules. Mõjud, mis Celani luulet on puudutanud, hõlmavad üsna laia ala. Tema noorusluules on selgemini tuntavad saksa sümbolismi ja neoromantismi jooned (Trakl, George, Rilke), aga ka sürrealismi mõjud. Algusperioodi luules on märgatavam ka juudi-teema, iseäranis seoses viimase sõja ning juudivaenamisega (eriti selge on see Celani kõige krestomaatilisemas tekstis "Surmafuuga"), see aga ei kao tegelikult ka hilisluules. Noorusluule muusikaline rütm, daktülilise rütmiimpulsiga vabavärss muutub hiljem hüplevamaks, fragmentaarsemaks; Celani luule otsekui vabaneks järk-järgult kõigest poeetiliselt liiasest ja liiguks desillusioneeriva pretsiissuse poole; samas süveneb Celani hoiak, mille kohaselt luule on õigupoolest võrdväärne hingetõmbe või käepigistusega. Luule on Celani jaoks koht, kus käib võitlus kunsti tehnilise instrumentaliseerumise vastu, tema luulekeel pole "kunst kunsti pärast", vaid keele tegelikkuse otsing, seda on iseloomustatud kui igapäeva- ja poeetilise keele ümberpööramist, lühendamist ja ümbergrupeerimist. See luule otsib "tumeda" või "hämara" kõne paradokside kaudu keele uusi võimalusi.

Tuntud on Celani ütlus: "Luule — see on keele saatuslik ainukordsus." Tolles ainukordsuses seisnevat tõsidust ja tõde püüabki Celani luule järgida. Kindlasti on oluline ka Celani huvi Heideggeri keelefilosoofiliste vaadete vastu.

Läbi Celani luule korduvad teatud kinnissõnad, mis aga ei kinnistu sümboliteks, vaid on liikuva tähendusega "tõlked ilma originaalita" — kivi, silm, süda, käsi, õis, puu, leht, meri, maa, jää, valgus, täht, öö. Sellele lisaks iseloomustab Celani luulet teatud kindlate keeleliste võtete kasutamine — loomingu algupoole on iseloomulikud genitiivmetafoorid (nt Schwarzere Milch der Frühe 'aoaja must piim'), oksüümoronid (Glockenstuhl deines Schweigens 'sinu vaikimise kellakapp'), mis asenduvad ajapikku sõnaliikide segilöömisega (Später der Rosen 'rooside hiljem', kus "hiljem" on nimisõna), arvukate ainukordsete neologismidega (Weisskiesstotterer 'valgekruusakokutaja'), keeruliste sõnamängudega (Eins und Unendlich, / vernichtet, / ichten, kus viimane sõna on verbistatud vorm sõnast ich, näides samas verbi vernichten 'hävitama, tühistama' positiivse vastandpaarilisena, nii et eestikeelne ligilähedane tõlge võiks olla 'Üks ja lõpmatu, / minetatud, / minanesid resp minalesid').

Celani originaalloominguga samamahuline on tema tõlketekstide hulk; Celan on saksa keelde tõlkinud prantsuse sümboliste (Rimbaud, Valéry, Mallarmé), sürrealiste (Char, Éluard, Breton), vene poeete (Blok ja Mandelshtam — viimasele pühendas Celan oma kogu Niemandsrose), Shakespeare'i, Dickinsoni, Ungarettit jt.

Senine eestikeelne Celani-bibliograafia algab 1950. aastail, kuigi põhiosa sellest jääb viimasesse kümnendisse. Ilmar Laaban tõlkis Celani luulet rootsi keelde juba 1940. aastate lõpus (umbes samast ajast on teada ka Celani pühendusluuletus Laabanile — siinkirjutaja pole seda ise näinud, kuid toetub Jaan Malini teadetele). 1957. aasta Mana 1. ja 2. numbris ilmus Ilmar Laabani kirjutatud essee "Paul Celanist ja saksa uuemast luulest", mille uustrükk on leitav ka Laabani artiklikogus "Marsyase nahk". Manas saadavad kirjutist ka tõlked viiest Celani luuletusest (mida kahjuks pole taastrükitud). 1976. aastal ilmus Celani luuletus "Kannud" (Die Krüge) Ain Kaalepi tõlkekogumikus "Peegelmaastikud".

TPedI ajalehe 1988. aasta 4. numbris ilmus kolm Celani luuletuste tõlget Ülle Rannuti tõlkes. Tõsisem Celani-tutvustaja Eestis on aga viimasel ajal olnud Aadu Hurt. 1989. aasta Vikerkaares nr. 9 ilmus temalt neli luuletõlget koos originaalidega (sh. ka kuulus "Surmafuuga"), millele oli lisatud lühike saatesõna. Järgnesid kümme teksti 1991. aasta Loomingu 6. numbris; neile oli Aadu Hurt lisanud tõlgete mõistmiseks ka väikese aaviku-sõnastiku ning seletanud lühidalt oma tõlkepõhimõtteid — nimelt ajab Hurt nende tõlgetega lisaks Celani tutvustamisele ka isiklikku eesti (luule)keele arendamise asja. Viimaks koosneb Celani-tõlgetest ka Hurda 1997. aastal ilmunud luulekogu "Kivi leiva asemel" keskmine osa. Lisaks on Celani-tõlkeid ilmunud Vikerkaares nr 7/2000 (üks luuletus Rainer Katteli tõlkes) ja juba mainitud suurem valik Vikerkaares nr 8-9/2001 (Ain Kaalepi tõlkes). Celani esindustekstiks on peetud "Surmafuugat" (Celan ise keelas hiljem selle avaldamise antoloogiates, püüdes tõrjuda selle luuletuse ületähtsustamist ning osutades selle liigsele otseütlevusele), mis eesti keeles on nüüdseks olemas nii Ülle Rannuti, Aadu Hurda kui Ain Kaalepi tõlkes — nii et huvitavat võrdlemist jätkub.

Siinsesse tõlkevalikusse on võetud tekste kõigist Paul Celani luulekogudest, kõige rohkem kogust Mohn und Gedächtnis (mille kergeminitõlgitavust võrreldes hilisematega illustreerib juba pealkiri, mis eesti keeles — "Moon ja mälestus" — kõlab isegi paremini kui originaalis). Osa tõlgetest on valminud 1997. aasta sügisel ning nüüd üle vaadatud, arvestades ka Ain Kaalepi tollaste märkustega. Teine osa tekste on tõlgitud käesoleva aasta algul, konsulteerides ka Michael Hamburgeri ingliskeelseid tõlkeid (1980 New Yorgis Persea Booksi välja antud kakskeelsest valimikust pealkirjaga Poems). Siinsetel tõlgetel on kaks peamist põhimõtet; esiteks — püüda mõistlikkuse piires edasi anda ka Celani vabavärsi rütmiimpulsse, teiseks — jääda pisut "saksakeelseks", st mitte püüda tekitada täielikku illusiooni, nagu oleks luuletused kirjutatud eesti keeles. Paiguti huvitas mind luuletuste "eestindamisest" rohkem võimalus rõhutada luuletuse tõlkelisust, tema seisundit, kus ta pole veel päriselt saksa keelest väljunud ja kannab endas talle sünnipäraselt omast ütlemisviisi; sellele lisandub Celanile omane ühe keele ainukordsuse rõhutamine, nii et kohati on tema luuletused tõlkimatud, kuigi tegu pole niivõrd keelemängude kui keele tähendusvõime erilise kontsentreeritusega. Sellest ehk ka mõned kohmakused või keeleimelikkused.

Lähemat kommentaari vajab ehk luuletus Todtnauberg. Luuletus "kajastab" Celani ainsat külaskäiku Heideggeri juurde Todtnaubergi tolle kuulsasse Hütte'sse. Ühelt poolt on tegu kahe suurvaimu kohtumisega, kes on pühendunud (saksa) keele tunnetussügavuse läbiuurimisele, teisalt on see oma pere koonduslaagris kaotanud juudi visiit natsi-Saksamaal akadeemilist karjääri teinud mõtleja juurde. Celan kirjutab Heideggeri külalisteraamatusse read Ins Hüttenbuch, mit dem Blick auf den Brunnenstern, mit einer Hoffnung auf ein kommendes Wort im Herzen. Am 25. Juli 1967 / Paul Celan ("Hütiraamatusse, pilguga kaevutähele, lootusega tulevale sõnale südames [või: südamesse tulevale sõnale]. 25. juulil 1967 / Paul Celan"). Samad motiivid korduvad ka samal päeval kirjutatud luuletuses. "Kaevutäht" viitab Heideggeri kaevu kohal olevale kuubile või täringule, mille tahkudel on tähe kujutised, "lootus" on tõlgendajate arvates Celani lootus Heideggeri sõnale, mis võiks nende vahel seisvaid asjaolusid kuidagi lepitada ning mis jäi tulemata. Pierre Joris' tõlgendus (http://wings.buffalo.edu/epc/authors/joris/todtnauberg.html) on luuletuse tagamaade avajana väga soovitatav. Muuhulgas vaatleb Joris ka sõna Waldwasen, mis siin on tõlgitud parema puudusel 'metsakamaraks', kuid mis sisaldab peale tavapärase metsaaluse rohupinna (mis on "tasandamata", otsekui peituks seal all hauad), sügaval keele etümoloogiliste kihtide tasandil, vihjeid niihästi turbale (mis Celani luules kasutatuna on nii põlev/põletatav kui endas asju muutumatuna säilitav substants, seekaudu aga seostatav ühe Celani nö "Auschwitzi järel siiski võimaliku luule" — viitan siin tuntud locus'ele — võttega, mis muudab koonduslaagriõudusi märgitsevad asjad, nagu sinihape, äralõigatud juuksed jne, poeetilisteks ja seega ilu säilitavateks motiivideks) kui ka kokkuseotud vitsakimbule, mis fascia nime all oli teadagi mille sümboliks. Kõik need tähenduskihid on maetud sügavale pealtnäha rahuliku metsalagendiku alla; nende olemasolust antakse märku üheainsa hääliku kaudu — sõna Wiesen, mis on üldteada sõna aasa või niidu jaoks, asendatakse umbes sama tähendust kandva, kuid arhailisema ja haruldasema Wasen'iga. Seejuures võib kaudseid vihjeid leida ka Heideggeri olulisele mõistele Lichtung 'valendik', mis algselt pärit samuti metsalagendiku kujutelmast; Celan paistab siin lausuvat, et see valendik on "tasandamata" ja tema peal olevale varjamatusele lisandub tema all olev varjatus.

Teise huvitava ja väga põhjaliku artikli, mis vaatleb samast luuletusest tõukuvalt Heideggeri ja Celani keelefilosoofilisi hoiakuid, autoriks Karin Birge Büch, võib leida aadressil http://www.lettere.unimi.it/Storia_della_Filosofia_Contemporanea/magazzino/saggi/celan_heid.htm

Võimalik, et Heideggerile vihjab ka luuletus "Largo", kuna too 'nõmmelkäijast ligidane' kõlab saksa keeles heidegängerisch Nahe.

Luuletõlgetele lisasin neli Celani sõnavõttu, mis pisut avavad tema vaateid luulele. Üks neist on sõnavõtt Bremeni kirjandusauhinna vastuvõtmisel; Celani tuntuim essee Der Meridian (siin tõlkimata) on saksakeelse kultuuriruumi ühe tähtsama auhinna, Georg Büchneri preemia vastuvõtukõne 1960. aastast.


Aare Pilv





Celaniga seonduvat on internetis külluslikult, esialgse "portaalina" võib soovitada Celani kodulehekülge, kus on olemas foorum, ulatuslikult viiteid erinevatele tõlgetele ja huvitavatele käsitlustele, samuti on seal väike galerii Celani-mõjulisest ja -ainelisest kunstist http://polyglot.lss.wisc.edu/german/celan/

Hea Celani-linkide kogu asub ka aadressil http://www.ub.fu-berlin.de/internetquellen/fachinformation/germanistik/autoren/multi_cde/celan.html

Veel mõned "maiuspalad":

http://www.wwnorton.com/catalog/fall00/celanreads.htm — on võimalik kuulata Celani lugemas oma kuulsamaid luuletusi

http://www.horn-netz.de/studium/celan/ — põhjalik ja igakülgne "Surmafuuga" käsitlus, üles ehitatud interaktiivse õppevahendina

http://artnpoeme.freeservers.com/Paul-Celan.htm — Celani luuletuste tõlked türgi keelde


sisu