Saksa keelest Aare Pilv
VASTUS LIBRAIRIE FLINKER'I (PARIIS) KÜSITLUSELE (1961)
(Küsitluse teema oli "Kakskeelsuse probleem")
Te küsite keele järele, mõtlemise järele, luule järele; te küsite nappide sõnadega — lubage mul oma vastusele samavõrd napp vorm anda.
Kakskeelsust [Zweisprachigkeit] luules ma ei usu. Kahekeelsus [Doppelzüngigkeit] — jah, seda on, ka erinevais kaasaegseis sõnakunstides, õigemini -kunsttükkides [Kunststücke], eriti sellistes, mis rõõmsas üksmeeles kunatise kultuuritarbimisega, samavõrd polüglotliku kui polükroomsena etableeruda suudavad.
Luule — see on keele saatuslik ainukordsus. Niisiis mitte — lubage mulle seda aabitsatõde [Binsenwahrheit]: luule näeb end ju tänapäeval, nagu tõdegi, vaid pahatihti luhta minevat [in die Binsen gehen] — niisiis mitte kahekordsus.
KIRI HANS BENDERILE
Kallis Hans Bender,
ma tänan Teid Teie 15. mai kirja ning Teie palve eest teha kaastööd Teie antoloogiale "Mein Gedicht ist mein Messer".
Ma mäletan, et ütlesin Teile omal ajal, et luuletaja peaks, niipea kui luuletus tegelikult olemas [da] on, oma algsest kaasteadlusest taas vabanema. Ma tahaks selle arvamuse täna teisiti formuleerida, õigemini püüda seda diferentseerida; aga põhimõtteliselt olen ma ikka selle — vana — arvamuse juures. Kindlasti on ka seda, mida tänapäeval nii meelsasti ja hooletult käsitööna tähistatakse. Aga — lubage mulle seda kinnihoidmist [Raffung] mõteldust ja kogetust — käsitöö on, nagu korralikkus [Sauberkeit] ülepea, kõige luule eeldus. Sellel käsitööl pole päris kindlasti kuldset põhja — kes teab, kas tal ülepea põhja on. Tal on oma kuristikud ja sügavikud — mõnedel (ah, ma ei kuulu nende hulka) on koguni nimi selle jaoks.
Käsitöö [Handwerk] — see on käte töö [Sache der Hände]. Ja need käed kuuluvad vaid ühele inimesele, s.t. ühele ainukordsele ja surelikule hingeloomusele [Seelenwesen], kes oma hääle ja oma tummuse kaudu otsib teed.
Vaid tõsised [wahre] käed kirjutavad tõsiseid luuletusi. Ma ei näe printsipiaalset erinevust käepigistuse ja luuletuse vahel.
Meil ei tuleks siin tegu "poiein'i" ja sellesarnasega. See tähendaks, tükkis tema ligiduste ja kaugustega, üsna midagi muud kui tema tänases kontekstis.
Kindlasti, on harjutamist [Exerzitien] — vaimses mõttes, kallis Hans Bender! Ning selle kõrval on ühtlasi igal lüürilisel tänavanurgal eksperimenteerimist niinimetatud sõnamaterjaliga. Luuletused on ka kingitused — kingitused tähelepanelikele. Saatust endaga kandvad kingitused.
"Kuidas tehakse luuletusi?"
Ma olen aastate eest mõnda aega selle all kannatanud ja hiljem eemalt vaadelda võinud, kuidas "tegemine" ["Machen"] tehnika/teeskluse [die Mache] tõttu ajapikku sepitsuseks/riukaks [Machenschaft] saab. Jah, on ka seda, nagu Te võib-olla teate. See ei tule juhuslikult.
Me elame pimeda taeva all, ning — inimesi on vähe. Küllap seepärast on ka nii vähe luuletusi. Lootused, mis mul veel on, pole suured; ma püüan säilitada, mis mulle jäänud on.
Kõigi heade soovidega Teile ja Teie tööle
Teie
Paul Celan
Pariis, 18. V 1960
VASTUS LIBRAIRIE FLINKER'I (PARIIS) KÜSITLUSELE (1958)
(Küsitlus oli suunatud isiksustele filosoofiast ja kirjandusest eesmärgiga saada teada nende praeguste tööde ja plaanide kohta.)
Teil on sõbralikkust minult mu praeguste tööde ja plaanide järele küsida. Aga sellega sihite oma küsimuse autorile, kelle senised avaldumised piirduvad kolme luulekoguga. Ma võin niisiis, tahtes enam-vähem asja juurde jääda, vaid lüürikuna vastust otsida.
Saksa lüürika läheb, ma usun, teist teed kui prantsuse oma. Tumedaim mälu poolest, kahtlevaim enda suhtes, ei või ta kogu selle traditsiooni selgestikujuteldavuse juures, milles ta seisab, enam seda keelt kõnelda, mida mõni aldis kõrv veel temalt ootavat näib. Tema keel on kainemaks, faktilisemaks saanud, ta umbusaldab "kaunist", ta püüdleb olema tõsine. See on niisiis, kui ma ilmse aktuaalsuse polükroomsust silmis hoides visuaalse vallast üht sõna otsida tohin, "hallim" keel, keel, mis teiste seas ka oma "musikaalsust" sõnasse asustada osata tahab, kus tal pole enam midagi ühist tolle "heakõlaga", mis veel koos hirmsaimaga ning hirmsaima kõrval rohkem või vähem hooletult kõlaks.
See keel läheb, väljenduslaadide kogu mahatingimatu paljususe juures, pretsiissuse poole. Ta ei kirgasta, ei "poetiseeri", ta nimetab ja määrab [setzt], ta püüdleb mõõta antu ja võimaliku alasid. Muidugi pole siin kunagi keel ise, keel ainsana töös, vaid alati ainult oma eksistentsi erilise kaldenurga all rääkiv mina, kel on tegu piirjoonte ja suundumusega. Tegelikkus ei ole [Wirklichkeit ist nicht], tegelikkus tahab otsitud ja kätte võidetud olla.
Kuid kas olen ma nüüd veel Teie küsimuse ligiduses? Neid lüürikuid! Kõige lõpuks tuleb neile siiski soovida, et nad ühel päeval korraliku romaani paberile paneksid.
SÕNAVÕTT VABA HANSALINNA BREMENI KIRJANDUSPREEMIA VASTUVÕTMISE PUHUL
Mõtlemine [Denken] ja tänamine [Danken] on meie keeles päritolu poolest ükssama sõna. Kes nende mõtet järgib, see asub tähendusalasse, kus on: "mäletama, meeles pidama, mainima, kavatsema [gedenken]", "meeles pidama [eingedenk sein]", "mälestus [Andenken]", "hardus, palve [Andacht]". Lubage mul teid siit tänada.
Maastik, millest ma — milliseid kaudteid pidi küll! aga on's sellist olemas: kaudteed? — maastik, millest ma teie juurde tulen, tohiks enamikule teist tundmatu olla. See on maastik, kus kodus oli mitte tähtsusetu osa noil hassiitlikel lugudel, mis Martin Buber meile kõigile saksa keeles ümber jutustanud on. See oli, kui tohin veel mõned topograafilised skitsid lisada, mis mulle väga kaugena nüüd silme ette astuvad, — see oli ümbruskond, milles elasid inimesed ja raamatud. Siin, selles nüüdseks ajaloota-oleku saagiks langenud endises Habsburgi-monarhia provintsis, tuli esmakordselt mu juurde Rudolf Alexander Schröderi nimi: lugedes Rudolf Borchardti "Oodi granaatõunaga". Ja siin sai ka Bremen piirjooned minu jaoks: Bremer Presse väljaannete kujul.
Aga Bremen, tooduna lähemale raamatute ja nende nimede, kirjutatud raamatute ja väljaantud raamatute läbi, säilitas saavutamatuse kõla.
Saavutatav, piisavalt kaugel, et saavutatavaks nimetatud olla, oli Wien. Te teate, kuidas siis aastate jooksul ka selle saavutatavusega lood olid.
Saavutatavaks, lähedaseks ja hävimatuks jäi hävingu keskel see üks: keel.
Tema, keel, jäi kadumatuks, jah, kõige kiuste. Aga ta pidi nüüd läbima omaenese vastusteta-oleku, läbima hirmsa tummumise, läbima surmatoova kõne tuhat pimedikku. Ta läks läbi ega andnud ühtki sõna sellele, mis toimus; aga ta läks sellest toimunust läbi. Läks läbi ning tohtis taas ilmavalgele tulla, "rikastatuna" kõigest sellest.
Selles keeles olen ma, noil aastail ja järgnevail aastail, luuletusi kirjutada püüdnud: et rääkida, et orienteeruda, et välja selgitada, kus ma asun ning mis minust saab, et endale tegelikkust visandada.
See oli, nagu te näete, sündmus, liikumine, teelolek, see oli katse, siht paremaks muutuda. Ja kui ma selle mõtte [Sinn] järele küsin, usun, et võin ütelda, et selles küsimuses räägib kaasa ka küsimus kellaosutite liikumise suuna [Uhrzeigersinn] järele.
Sest luuletus pole ajata [zeitlos]. Kindlapeale tõstab ta üles lõpmatuspretensiooni, ta püüab läbi aja haarata [hindurchzugreifen] — läbi aja, mitte sellest üle.
Luuletus võib, kuna ta on ju keele ilmnemisvorm ja on niisiis oma olemuse poolest dialoogiline, olla pudelpost, saadetuna — kindlasti mitte alati lootusrikkalt — usus, et ta võiks kuskil ja millalgi maale uhutud saada, südamemaale võib-olla. Luuletused on samuti sel kombel teel: nad suunduvad millelegi.
Millele? Millelegi avatule, hõlmatavale [Besetzbar], kõnetatavale Sinale võib-olla, kõnetatavale tegelikkusele.
Selliste tegelikkustega on, nii arvan ma, luuletusel tegu.
Ja ma usun ka, et sellised mõttekäigud ei kaasne ainult minu püüdlustega, vaid ka nende teiste noorema põlvkonna lüürikute omadega. See on nende püüdlus, kes, lennanuna üle tähtedest, mis on inimteos [Menschenwerk], kes, peavarjuta [zeltlos] ka selles siiani aimamatus tähenduses ja seega kodutuimad [unheimlichste] vabas looduses [im Freien], oma olemasoluga lähevad keele poole, tegelikkusest haavatuina [wirklichkeitswund] ja tegelikkust otsivaina.
sisu