Saksa keelest Aare Pilv
MARIANNE
Leedritud on sinu juuksed, su palged peegliklaasist.
Silmast silma kandub pilv otsekui Soodom Paabeli järel:
katki ta näpitseb torni otsekui lehistu, märatseb väävlitihnikus.
Välk siis tabab sind suu juurde – too kuristik viiulijäänustega.
Lumistel hammastel keegi veab poognat: oh kaunimalt pilliroog kõlas!
Kullake, sinagi pilliroog oled ning meie kõik vihm;
võrratu vein on su ihu, ning kümnekesi me sõõmame;
vilja sees paat on su süda, me sõuame öödpidi;
kruusike sinist, hüpled sa kergelt me ümber, me magame…
Telgi ees rivistub sadakond, joobnult sind kanname hauda.
Nüüd kõliseb maailma põrandal ulmade ränkraske taaler.
KÄSI täis tunde, nii tulid mu juurde – ma ütlesin:
su juus pole pruun.
Nii tõstsid sa kergesti vaevade kaalule juuksed, mis raskemad olid kui mina…
Tullakse laevadelt nendele järgi, neid müüakse naudingu turgudel –
sügavikust sa naeratad minule, kurdan su poole ma kestast, mis kergeks jääb.
Ma kurdan: Su juus pole pruun, nemad merevett müüvad, ning neile sa kiharaid pakud.
Sa sosistad: Maailm ju minuga täitub, ning mina jään sinule õõnesteeks südamesse!
Sa kõneled: Aseta endale aastate lehestik – aeg on, et tuleksid, suudleksid mind!
Aastate lehestik pruun on, su juus aga mitte.
CORONA
Sügis sööb oma lehe mu pihust: me oleme sõbrad.
Lüdime pähklitest välja aja ning õpetame ta käima:
aeg pöördub tagasi kesta.
Peeglis on pühapäev,
unes on magamist,
suu räägib tõtt.
Mu silm laskub armastatu soo poole:
me vaatame üksteisele otsa,
lausume üksteisele tumedat,
armastame üksteist nagu moon ja mälestus,
magame nagu vein teokarpides,
nagu meri kuu verekiires.
Me seisame põimunult aknal, nad näevad meid tänavalt:
on aeg, et teataks.
On aeg kivil nõustuda õitsema,
rahutusel südant lüüa.
On aeg, et oleks aeg.
On aeg.
IN MEMORIAM PAUL ELUARD
Pane surnule hauda kaasa need sõnad,
mis ta rääkis, et elada.
Sängita ta pea nende vahele,
las ta tunda
igatsuse pihtimusi,
pihtisid.
Pane surnu laugudele see sõna,
mida ta keelas tollele,
kes ütles talle "sina",
see sõna,
millest tema südame veri mööda tormas,
kui käsi, nii paljas kui ta enda oma,
tolle, kes ütles talle "sina",
sidus tuleviku puude külge.
Pane see sõna ta laugudele:
võib-olla
asub tema silma, mis veelgi sinab,
üks teine, võõram sina,
ja too, kes ütles talle "sina",
näeb unes koos temaga: Meie.
RÄÄGI SINAGI
Räägi sinagi,
räägi kui viimne,
ütle oma ütlemine.
Räägi –
Kuid ära lahuta eid jaast.
Anna oma ütlemisele mõte:
anna talle vari.
Anna talle küllalt varju,
anna nii palju,
kui tead jagunud
kesköö ja keskpäeva ja kesköö vahele.
Vaata ringi:
näe, kui elusaks saab kõik –
Surma juures! Elusaks!
Tõtt räägib see, kes varju räägib.
Kuhu nüüd, varjupaljastatu, kuhu?
Astmed. Koba ülespoole.
Sa peenened äratundmatuseni, õhened!
Aina õhemaks: niidiks,
mida mööda tahab laskuda täht:
allapoole ujuda, alla,
kus ta end siramas näeb: rändavate
sõnade luitestikul.
ALL
Unustusse koju toodud
meie pikaldaste silmade
külavestlus.
Silphaaval koju toodud, jagatud
päevapimedate täringute vahel, mille järele
mängiv käsi haarab, suur,
ärkvel.
Ja minu kõne liig:
ühinenud väikese
kristalliga su vaikimise rüüs.
KELLA JA KIRJAGA
Vaha,
et pitserdada kirjutamata jäänu,
mis sinu nime
ära aimaks,
mis sinu nime
salastaks.
Tuled sa nüüd, ujuv valgus?
Sõrmed, mis samuti vahajad,
läbi võõraste
valulike sõrmuste veetud.
Otsad ära sulanud.
Tuled sa, ujuv valgus?
Ajatühjad kella kärjed,
mõrsjalik sumisev musttuhat
rännuvalmis.
Tule, ujuv valgus.
KINDEL LOOTUS
Tuleb veel üks silm,
võõras, peale meie
silma: tumm,
kivise lau all.
Tulge, uuristage oma käike!
Tuleb üks ripse,
sissepoole kivisse keerdunud,
nutmatusega karastatud,
nõelpeen.
Teie eest teeb ta töö,
nagu oleks järel, kuna kivi on, veel vendi.
Hääled, veepinna
rohelusse lõigatud.
Kui jäälind sukeldub,
klirab sekund:
see, mis igal kaldal
oli sinuks,
astub
niidetuna ühte teise pilti.
*
Hääled nõgeseteelt siia:
Tule noist käsist meie juurde.
Tol, kes lambiga üksi on,
on vaid käsi, millest lugeda.
*
Hääled, läbiöökasvanud, nöörid,
mille otsa riputad kellad.
Võlvu, maailm:
Kui surmateokarp lähemale ujub,
tahab ta siin kõlada.
*
Hääled, mille eest su süda
ema südamesse tagasi tõmbub.
Hääled võllapuult siia,
kus hilispuu ja varapuu sõrmuseid
vahetavad ja vahetavad.
*
Hääled, kõrihääled, kruusas,
selles kaevab ka lõpmatus,
(südame-)
limane nire.
Siin lase vette paadid, laps,
mis ma mehitasin:
Kui kesk laeva pagi oma õigustesse asub,
astuvad sulud kokku.
*
Jakobihääl:
Pisarad.
Pisarad vennasilmas.
Üks jäi rippu, kasvas suuremaks.
Meie elame selles.
Hinga, et
nad vabaneks.
*
Hääled laeva sisemuses:
Need on
vaid varjule viidud
suud. Te
uppujad, kuulake
ka meid.
*
Ei ühtki
häält – üks
hiliskahin, tundidevõõras, sinu
mõtetele kingitu, siin, lõpuks
juurdevalvanu: üks
viljaleht, silmsuur, sügavale
lõikunu; ta
jookseb vaiku, ei taha
armistuda.
ÖÖ
Kruus ja rähk. Ja üks killukõla, õhuke,
nagu tunni trööstisõnad.
Silmadevahetus, lõplik, valel hetkel:
pildipüsiv,
puitunud
võrkkest –:
igavikumärk.
Mõeldav:
seal ülal, ilmarööbastikus,
tähesarnaselt,
kahe suu puna.
Kuuldav (koidu eel?): kivi,
mis teise oma sihiks võttis.
ÕÕNES ELUKOTUS. Tuulekojas
tühjaks-
puhutud kops
õitseb. Peotäis
uneivasid
tuiskab tõde-
kogelnud suust
välja lume-
kõnelusse.
PIMESTU juba täna:
ka igavik on silmi täis –
nendes
upub see, mis aitas pildid
teele, mida mööda nad tulid,
nendes
vaibub see, mis sindki keelest
ainsa viipega ära võttis,
ja millel lasid juhtuda nagu
paari sõna tantsul selgest
sügisest ja siidist ja eimiskist.
KASTE. Ja ma heitsin su kõrvale, sina, keset prügi,
lödine kuu
loopis meid vastusega,
me murenesime laiali
ja pudenesime jälle ühte:
Issand murdis leiba,
leib murdis Issandat.
TODTNAUBERG
Arnika, silmarohi,
sõõm kaevust koos
tähetäringuga selle kohal,
hütis,
see raamatusse
– kelle nime jäädvustas
raamat enne minu oma? –
see raamatusse
kirjutatud rida
lootusest, täna,
mõtleja
tuleva
sõna peale
südames,
metsakamar, tasandamatu,
orhidee ja orhidee, üksi,
tahumatus, hiljem, sõites
selge,
see, kes meid sõidutab, mees,
kes meid pealt kuuleb,
pooleldi
sissesõtkutud kaigas-
tee rabas,
niiskust,
palju.
HIGHGATE
Ingel lendab toast läbi –:
sina, lahtilöömata raamat ligi,
mõistad mu
jällegi vabaks.
Kaks korda leiab kanarbik toidu.
Kaks korda kahvatub.
LIIGAASTASAJAD, liig-
sekundid, liig-
sünnid, novemberdavad, liig-
surmad,
kärgmõhkedesse varutud,
bits
on chips,
menoraaluuletus Berliinist,
(Asüleerimata,
arhiveerimata,
hooldamata?
Elus?),
lugemisjaamad hilissõnas,
säästuleegipunktid
taevas,
kammirindejooned tule all,
tunded, pakase-
värtendatud,
külmstart –
hemoglobiiniga.
KAEVUKAEVAJA tuules:
keegi hakkab viiulit mängima, allapäeva, kõrtsis,
keegi pea peal seisma sõnas Küllalt,
keegi ristisjalu rippuma väraval, tapuväänude kõrval.
See aasta
ei mühise mööda,
ta paiskab detsembri tagasi, novembri,
ta kaevab oma haavad ümber,
ta avaneb sulle, noor
haua-
kaev,
kaheteistsuine.
HOORALIK TEINEKORD. Ja igavik
verimustalt ümberpaabeldatud.
Määrdunud
su savistest lokkidest
mu usk.
Kaks sõrme, käekauget,
sõuavad soise
vande poole.
LARGO
Samameelne sina, nõmmelkäijast ligidane:
üle-
surma-
suurustena lebame
kõrvuti, aja-
tu sügislill kihab
su hingavate laugude all,
musträstapaar ripub
me kõrval, meie
ühiste, seal ülal kaasa-
rändavate valgete
meta-
staaside
all.
Kõik unekujud, kristallist,
mis sa omandasid
keelevarjus,
nende juurde
juhin oma vere,
need pildiread, neid
pean ma peitma
oma tunnetuse
piluveenides –,
minu lein, ma näen,
jookseb su poole üle.
PASUNAKOHT
sügaval hõõguvas
tühitekstis,
tõrvikutipus'
aja-avas:
kuula end sisse
suuga.
sisu