Stéphane Mallarmé
Prantsuse keelest Hasso Krull
Võidukalt põgenes
kaunis enesetapp
hõõguv kuulsusetukk,
läbi piimja vahu
veri
kuld,
torm!
Oi naeru,
kui taamal purpur gi valmis
laotuma kuninglikult
üle
mu haua,
mida kohal ei ole.
Tohhoo
pime! või kogu sest valgusemöllust
ei jää närtsugi järgi,
on
kesköö
siin sügavas varjus
mis meile
peopaika pakub...
aga PEA
kõrk ja ennatlik
aare
tunglata
puistab paituste jahedat meelt,
sinu! ikka
alati
sinu
(kui see on õnn,)
ja ainsana hoiab alles
selle minestand taevaranna
poisslapsikut triumfi
pisut,
juustesse
kammitud valgusepärja kujul,
kui ta padjale paned
otsekui lapsimperaator
sõjakiivri,
ja et see kõik nüüd oleks
rohkem su moodi, pudeneb
kiivrilt roose.
Victorieusement fui le suicide beau
Tison de gloire, sang par écume, or, tempête!
O rire, si là-bas une pourpre s'apprête
A ne tendre royal que mon absent tombeau.
Quoi! de tout cet éclat pas même le lambeau
S'attarde, il est minuit, à l'ombre qui nous fête,
Excepté qu'un trésor présomptueux de tête
Verse son caressé nonchaloir sans flambeau,
La tienne si toujours le délice! la tienne,
Oui, seule qui du ciel évanoui retienne
Un peu de puéril triomphe en t'en coiffant
Avec clarté quand sur les coussins tu la poses
Comme un casque guerrier d'impératrice enfant
Dont pour te figurer il tomberait des roses.
Ta puhtad sõrme-
küüned oma oonüxi
pühendavad
kõige kõrgemale
sel keskööl
ÄNGISTUS
tõrvikukandja
hoiab videviku-
tunni ulmi
mille Föönix
põletas ära,
mille põrmu
ei koguta
amforasse,
puhvetile,
konsoolile
tühjas salongis:
ei üxki anum
neid koonda,
helisev kilisev kulin
tühi tühine tühistatud.
(Sest Isand läks pisaraid korjama Styxist,
kaasas see ainuke miski,
millega ennast
ehib
Eimiski.)
Aga põhja pool
tühja aknatiiva
ligi
üx
kuld
agoonias,
(võib-olla
peegliraamilt)
üx-
sarvede kapjade alt
lendab tuld
veehaldja
vastu, ent
tema
peeglis
PILVALASTI
kadunuke
ka siis veel
kui raamitud
unustuses
sädemed
äkki tarduvad
seitsmex
tähex.
Ses purs ongles très haut dédiant leur onyx,
L'Angoisse, ce minuit, soutient, lampadophore,
Maint rêve vespéral brûlé par le Phénix
Que ne recueille pas de cinéraire amphore
Sur les crédences, au salon vide: nul ptyx,
Aboli bibelot dŽinanité sonore
(Car le Maître est allé puiser des pleurs au Styx
Avec ce seul objet dont le Néant s'honore).
Mais proche la croisée au nord vacante, un or
Agonise selon peut-être le décor
Des licornes ruant du feu contre une nixe,
Elle, défunte nue en le miroir, encore
Que, dans l'oubli fermé par le cadre, se fixe
De scintillations sitôt le septuor.
Neitsilik,
elus ja
ilus
tänane päev
kas ta tiivalöök rebib meid lõhki
kas
sirinal rebib
selle kalgi
unustatud
tiigi...
mille härmavaaba all
kummitab klaasläbipaistvalt
põgenemata
lendude jää!
Muistsele luigele
meenub -- see on ju tema,
vägev,
kuid vabanev
ilma lootuseta
sest ta ei laulnud valda
kus elada,
kui lõi särama
viljatu talve
igavus.
Ta
ka
el
üleni raputab
maha
selle valge agoonia,
mille ruum
rõhus oma eitajalinnule --
kuid
mitte maapinnaõudu, kus
kinni ta suled.
Viirastus:
iseenda
puhas plahvatus pani ta paika,
külma põlguse
unne tardub...
see rüütab
ilmasjatus
paguluses
LUIKE.
Le vierge, le vivace et le bel aujourd'hui
Va-t-il nous déchirer avec une coup d'aile ivre
Ce lac dur oublié que hante sous le givre
Le transparent glacier des vols qui n'ont pas fui!
Un cygne d'autrefois se souvient que c'est lui
Magnifique mais qui sans espoir se délivre
Pour n'avoir pas chanté la région où vivre
Quand du stérile hiver a resplendi l'ennui.
Tout son col secouera cette blanche agonie
Par l'espace infligée à l'oiseau qui le nie,
Mais non l'horreur du sol où le plumage est pris.
Fantôme qu'à ce lieu son pur éclat assigne,
Il s'immobilise au songe froid de mépris
Que vêt parmi l'exil inutil le Cygne.
sisu