Stéphane Mallarmé

Prantsuse keelest Hasso Krull

Võidukalt põgenes
kaunis enesetapp
                 hõõguv kuulsusetukk,
                                                    läbi piimja vahu
                                                                             veri
kuld,
       torm!

Oi naeru,
              kui taamal purpur                       gi valmis
                                      laotuma kuninglikult
                                                                     üle
mu haua,
mida kohal ei ole.

Tohhoo
pime! või kogu sest valgusemöllust
                          ei jää närtsugi järgi,
                                                         on
kesköö

                   siin sügavas varjus
                   mis meile
                   peopaika pakub...

                                                                  aga PEA
                                                                  kõrk ja ennatlik
                                                                  aare

                           tunglata
         puistab paituste jahedat meelt,

                                                                      sinu! ikka
alati
sinu
                                 (kui see on õnn,)

                                          ja ainsana hoiab alles
selle minestand taevaranna
                                           poisslapsikut triumfi
pisut,

                             juustesse
                             kammitud                    valgusepärja kujul,


kui ta padjale paned
                              otsekui lapsimperaator 
sõjakiivri,
                                                            ja et see kõik nüüd oleks
        rohkem su moodi, pudeneb

                                                                      kiivrilt roose.




     

Victorieusement fui le suicide beau
Tison de gloire, sang par écume, or, tempête!
O rire, si là-bas une pourpre s'apprête
A ne tendre royal que mon absent tombeau.

Quoi! de tout cet éclat pas même le lambeau
S'attarde, il est minuit, à l'ombre qui nous fête,
Excepté qu'un trésor présomptueux de tête
Verse son caressé nonchaloir sans flambeau,

La tienne si toujours le délice! la tienne,
Oui, seule qui du ciel évanoui retienne
Un peu de puéril triomphe en t'en coiffant

Avec clarté quand sur les coussins tu la poses
Comme un casque guerrier d'impératrice enfant
Dont pour te figurer il tomberait des roses.




     

Ta puhtad sõrme-
küüned oma oonüxi
                                                            pühendavad
                                                            kõige kõrgemale

                                 sel keskööl

                                 ÄNGISTUS

                               tõrvikukandja

hoiab videviku-
tunni ulmi
                                                             mille Föönix
                                                             põletas ära,

                 mille põrmu
                              ei koguta
                   amforasse,

                                              puhvetile,
                                              konsoolile

    tühjas salongis:

                             ei üxki anum

               neid koonda,
                         helisev kilisev kulin

   tühi                     tühine                    tühistatud.


         (Sest Isand läks pisaraid korjama Styxist,
                kaasas see ainuke miski,
                      millega ennast
                            ehib
         Eimiski.)

                                                             Aga põhja pool
                                                             tühja aknatiiva
     ligi
     üx
    kuld

                                  agoonias,
                                  (võib-olla

                                                                peegliraamilt)

     üx-
sarvede kapjade alt
lendab tuld

                                                                veehaldja
                                                                vastu, ent
                                                                tema

                                     peeglis

                                PILVALASTI

                                   kadunuke


ka siis veel
kui raamitud
unustuses
                                                                sädemed
                                                                äkki tarduvad

                                   seitsmex
                                      tähex.




     

Ses purs ongles très haut dédiant leur onyx,
L'Angoisse, ce minuit, soutient, lampadophore,
Maint rêve vespéral brûlé par le Phénix
Que ne recueille pas de cinéraire amphore

Sur les crédences, au salon vide: nul ptyx,
Aboli bibelot dŽinanité sonore
(Car le Maître est allé puiser des pleurs au Styx
Avec ce seul objet dont le Néant s'honore).

Mais proche la croisée au nord vacante, un or
Agonise selon peut-être le décor
Des licornes ruant du feu contre une nixe,

Elle, défunte nue en le miroir, encore
Que, dans l'oubli fermé par le cadre, se fixe
De scintillations sitôt le septuor.




     

Neitsilik,
elus ja
ilus
                                                                   tänane päev

             kas ta tiivalöök rebib meid lõhki
                                                               kas
                             sirinal rebib

selle kalgi
unustatud

                                                                        tiigi...

   mille härmavaaba all
   kummitab klaasläbipaistvalt

                                                                  põgenemata
                                                                  lendude jää!

             Muistsele luigele
             meenub -- see on ju tema,
                       vägev,
                                   kuid vabanev
                                   ilma lootuseta

                                   sest ta ei laulnud valda
                                   kus elada,
                                                                kui lõi särama
                                                                viljatu talve

igavus.

                                     Ta
                                      ka
                                      el
                      üleni                 raputab
                                   maha

                         selle valge agoonia,
                               mille ruum

rõhus oma eitajalinnule --
                                                                          kuid

        mitte maapinnaõudu, kus
                                                kinni ta suled.

                  Viirastus:
                                                iseenda

        puhas plahvatus pani ta paika,

                                      külma põlguse
                             unne tardub...
                                                   see rüütab

                                                                    ilmasjatus
                                                                    paguluses

LUIKE.




     

Le vierge, le vivace et le bel aujourd'hui
Va-t-il nous déchirer avec une coup d'aile ivre
Ce lac dur oublié que hante sous le givre
Le transparent glacier des vols qui n'ont pas fui!

Un cygne d'autrefois se souvient que c'est lui
Magnifique mais qui sans espoir se délivre
Pour n'avoir pas chanté la région où vivre
Quand du stérile hiver a resplendi l'ennui.

Tout son col secouera cette blanche agonie
Par l'espace infligée à l'oiseau qui le nie,
Mais non l'horreur du sol où le plumage est pris.

Fantôme qu'à ce lieu son pur éclat assigne,
Il s'immobilise au songe froid de mépris
Que vêt parmi l'exil inutil le Cygne.



sisu