Klassikalisest jaapani keelest Rein Raud
ARAKIDA MORITAKE
(1473-1549)
ühekorraga ohtlik
ühekorraga meeldiv:
--
minna kohtama
peigmeest õhtul üle
palkidest silla
YAMAZAKI SÔKAN
(1464?-1552?)
südamel raske siiski
kohutavalt naljakas:
--
mu oma isa
surmatunnil kui lasin
mahlakalt peeru
uduvinest rõivaste
ääred on läbimärjad:
--
kevade tulles
taevane printsess Sao
kuseb seisu pealt
MATSUNAGA TEITOKU
(1571-1653)
kõigil on sama
lõunauinaku põhjus:
suveaja kuu
YASUHARA TEISHITSU
(1609-1673)
see ja see ja see
pole muud kui on õites
Yoshino mägi
NISHIYAMA SÔIN
(1605-1682)
sügis on kõigest
mungakuube varjunud
õhtuhämarus
kuu tuli välja
üks küünal nüüd ka orus
hüljatud onnis
KAMIJIMA ONITSURA
(1661-1738)
kevadvesi on
siin ja seal siin ja seal
selgesti näha
solgivett ei saa
üldse maha valada
putukahääled
sügistuul puhub
inimeste nägudes
näha on jäljed
MATSUO BASHÔ
(1644-1694)
vanatädi kirss
õide puhkenud – vana
aja meenutus
kassi armuke
üle varemeis ahju
kallima juurde
raiutud puu
ümarast otsast paistab
kuu täna õhtuks
lubage öelda:
põrgu on ka vist nõnda –
sügis, videvik
kust tuli vihma
märga varju hoiab käes
koduteel munk
palja oksa peal
korraks jäi peatuma vares
sügis, videvik
kevadvihmaga
kurgede jalad
jäänud on lühikeseks
jää maitseb kibe
januse ururoti
kuivanud kurgus
pimeneb meri
metspardi hääl on
nagu ähmaselt valge
mägiteel tulles
kuidagi meelt ei jäta
metskannike
liblikas üksi
lendamas üle põllu kus
paistab ta vari
mis roostenukrus
naela külge klammerduv
väike rohutirts
see vana tiik!
sinna sukeldub konn ning
vesi teeb häält
hommikuteed joob
munk – ja kõik on nii vaikne,
krüsanteemidki
vihmas kõndivad
inimesedki kaunid
läbimärg ristik
puu varjus maas
supp ja kalasalat ja
kõikjal kirsiõied
aastast aastasse
ahv katab oma näo
ahvi maskiga
tahan rääkida
huuled suleb jäiselt külm
sügisene tuul
kalmaarimüüja
hääl kõlab üle kõige
ka üle käo
aeda pühkides
lume unustab ära
see minu luud
krüsanteemi kui
vaatad hästi lähedalt
tolmu ei ole
sügis on sügav
mida see minu naaber
õieti teebki
reisil tõbine:
uned jooksevad ümber
kuivanud välja
ENOMOTO KIKAKU
(1661-1707)
teener kes magas
lillede ajal sisse
sai seekord andeks
keegi torkas mind
kuid kas unes kas ilmsi
näe, kirbu jäljed
HATTORI RANSETSU
(1654-1707)
ploomil üks õis ja
just ühe õie jagu
tunda on soojust
MUKAI KYORAI
(1651-1704)
mis see siis veel on
lilli imetleb see mees
pika mõõgaga
MORIKAWA KYORIKU
(1656-1715)
jahe tuuleiil
roheka põllu üle
pilvede vari
YOSA BUSON
(1716-1783)
taas vihmade aeg
kõrvuti kaks majakest
suure jõe ääres
värske jahedus
kellast eemaldub tasa
kella kume hääl
KOBAYASHI ISSA
(1763-1827)
oh koduküla
roosipõõsas mis torgib
ligi ei lase
Musashi alal Take-no-tsuka nimelises kohas, 4.kuu 20.ndal päeval (1817). Konnade võitlust jälgides:
kõhnem konnake
ära alistu – Issa
on juba siin
kasteõrn maailm
siiski on vaid kasteõrn
maailm ja siiski
sisu