Inglise keele kaudu Märt Väljataga
VALM
Ükskord ennemuiste
elas üksik hunt
üksikum kui inglid.
Ta juhtus minema külasse.
Ta armus esimesse majja oma teel.
Juba ta armastas selle seinu
telliskivide embust.
Aga aken pidas ta kinni.
Toas istusid inimesed.
Keegi peale Jumala ei olnud
pidanud neid nõnda kauniks
kui see lapsik loom.
Nõnda ta astus öösel majja.
Jäi keset tuba seisma
ega liikunud sealt enam kusagile.
Ta seisis seal terve öö pärani silmi
kuni hommikuni mil ta peksti surnuks.
KOONDUSLAAGRI SEINAL
Sinna, kuhu sa langed, sa ka jääd.
See on nüüd terves maailmas just sinu koht.
Seesama ainuke punkt.
Kuid see on nüüd absoluutselt sinu.
Maastik väldib sind.
Maja, veski, pappel –
kõik nad püüavad sinust vabaneda
justkui tühjusesse teisenedes.
Kuid nüüd oled sina see kes jääb.
Kas me torkasime välja su silmad? Sa vaatad meid edasi.
Kas me riisusime su paljaks? Sa said rikkamaks.
Sõnatult, sõnatult, tunnistad sa meie vastu.
VISAND
Löö mind jalust. Su vuntsid kasvavad edasi.
Mul on veel mõned mälestused,
mis tõestavad normaalse kehatemperatuuri
ja armastusesoojuse
erinevust.
Olin ainult viiene.
Tema oli kuusteist.
Ime kombel kaks soojust võivad
teineteist tunda; ühesõnaga:
kahe keha vahel võib toimuda
miljardeid vastamõjusid
ilma et nad kohtuks,
Michichak kandis vanglariideid.
Mina pitskraega sametülikonda.
Tema hukkus. Mina olen hukkumas.
JUHUS
Linde veritseb läbi taeva.
Mustlaste ja laste sammud
tungivad läbi kõva lume
mis on neitsilikum kui serenaad.
Ometigi see on ilu, rõõmule
peale surutud,
igavene juhus.
UNENÄGU
Sootu olend kummardub alla,
kummardub alla ja sirutub üles,
graatsiaga mis on ülearusem
ja tähtsam kui presidendivalimised.
Tuul puudutab kollaseid juukseid.
Pakun lepingut.
Kaunis pea mõtleb hetkeks,
siis pöördub mu poole nii et silmi pole näha.
MERI
"Meri", ütlesid sa surres.
Sestpeale see ainus sõna
kõneleb mulle alati merest
ja võibolla ka sellest, kes sa oled.
Kas ta ka kõneleb sellest, kes olen mina?
Laineharjad, laineorud.
Meremaastikul su valu
vabastab ja matab mind.
Ema, ema. Päev-päevalt
ma kuulen kuidas sa sured. Kus sa oled?
Päev-päevalt nii kohutav.
Vaeseke, vaeseke, vaeseke, vaeseke.
SALADUSE SERVAL
Mätsi kinni see mida oled teinud
ja ela edasi vabana nagu
edukas palgamõrvar. Su tegu
elab varjus sinutagi edasi,
kasvab sust üle, astub su asemele,
algul vaevu, hiljem aga
nagu imikunutt, nagu viimne kohtupäev
kui tall hakkab kisendama.
ELEEGIA
Olgu kõik loodu kui tahes avar
on ta siiski lämmatav nagu kuur.
Siit sinnani. Kivi, puu, maja.
Asjatoimetused. Jõuan liiga vara, jõuan liiga hilja.
Ometigi aeg-ajalt astub keegi sisse,
ja kõik siin muutub korraga suuremaks.
Mõnikord piisab näost, lähedusest
et tapeet hakkaks jooksma verd.
Jah, mõnikord piisab ka käest
mis liigutab kohvi või
"seltskonnast eemaldumisest"
piisab, et unustada koht,
lämmatav akende rivi, jah,
nii et ööseks oma tubadesse tagasi tulles
me lepime vastuvõetamatuga.
ISEENDALE
Kanna vapralt oma üksindust.
Ma olen su kannul.
Ära loovuta oma saatust tähtedele:
las see rabab sind sinus endas.
Kui kurbus äigab üle sinu, särisedes
su virgete õlanukkide vahel,
siis ma tean, sa oled enam kui teised:
su kurbus teeb pimedaks.
Seepärast ole nagu loomad,
sama rohmakalt kaunis ja puhas,
vapralt valvel, nii nagu nemad
valvavad oma armutuid saladusi.
Ühel öösel sa võibolla isegi ei märka,
kuidas su päevad ja surematud aastad
nii nagu taevasse ulatuv laul
tõusevad sinus pinnale.
Keegi ei leia sind õhtul üles,
õhtul kui nad liiga hilja karjudes
otsivad sind su tagahoovist.
Ainult mina näen sind. Kui minagi.
IGAVENE ELU
Kamm on peatunud su juustes
ja ka minu hellitus.
Võtan kammi su käest.
Kõik on läbi. Istume käsi käes.
PÄRAST ÜLESTUNNISTUST
Ma tunnistasin üles: päikesetõus Shveitsis.
Ma ei oleks pidanud niiviisi tegema.
Süü on kuri uss. Tugevad
tõusevad koidikul, lõhuvad puid,
võtavad väikese konjaki ja nii edasi.
Sest ainult nemad, tugevad tapjad,
tunnevad taimede, puude, lindude,
naiste ja laste keelt.
PURUNEMINE
Lapse haare kaalub tonne.
Käis sõda. Hobuvankrid ja tankid
mürisesid, siis peatusid.
Mu haare kaalus tonne.
Siis vaid mõned naelad.
Siis mitte midagi.
Keegi, ma ei tea kes,
keegi on ikka veel puhas kuld.
RANNAL
Meri heidab rannale pikali
Mu armsam puhkab maailma lõpus.
Mu süda pimestab nagu kauge päike,
vari kõigi jaoks, vari igaühe jaoks.
PÄEVIK
N. N. oli kaunis nagu ikka
K. unustas mind teretada
P. ei teinud must väljagi.
Väljas, tualetis
Seisin eaka härrasmehe kõrval.
Temalgi olid lõhnad juures. Aga
peeglis toimus parajasti midagi muud.
Nagu raevunud tall
lausus tundmatu hiigelsuur õrnus:
"Ma mõistan te üle kohut."
USUN
Usun, et ma armastan sind;
Karjun silmad kinni sest sina oled olemas.
Ometigi, nagu sa näed, jumalad,
põrm ja aeg
kasvatavad sääraseid hiigelluiteid
meie vahele
et mõnikord ma tunnen
armastuse väiklast ärevust
ja kõrgusekartust
Siis ma tõmbun kohkunult voodisse
nagu loodus kesköö aegu,
hääletult, andmata märku.
Seejärel
ma tunnen jälle, et me kuulume kokku,
et ma olen pannud käe su pihku.
KOKKUVÕTE
Mul on kaks pöialt, kaheksa sõrme
Mul on üks pea, juuksed küljes.
Aga laud pöörleb, üleni verine,
ja maailma pole, on ainult pöörlemine.
PILLAJAD
See polnud lootus, mis kihutas mind tagant.
Nigel soojus, mis on algul nagu pottsepa savi,
siis helendav, viimaks eimiski.
Pesuruumi kraan
ei anna mulle ööl ega päeval und.
Käis värbamine. Su isa on su unustanud.
Poisid pöörduvad tagasi.
Tüdrukud ei iial.
VAN GOGHI PALVE
Kaotada lahing väljadel.
Leida kodumaa õhus.
Lind, päike, jälle linnud.
Mis minust õhtuks järele jääb?
Öösel kumab ainult lampiderivi,
kollane savimüür
hoovi taga, teisel pool puid,
küünalde rida, aknad,
kus taga ma kunagi asusin, enam ei asu,
maja kus elasin ja enam ei ela
katus mis mind kunagi kattis.
Siis sina, mu Jumal, katsid mu kinni.
MEID POLE
Meid pole küllalt siin, et sünniks armastus.
Tänutundest sisimas piisab
küll üheks, küll teiseks; ühesõnaga kõigeks.
Tegelikult tunnen ma ainult kahte sõna:
sõna patt ja sõna palve.
Üks kuulub mulle.
Teist ei paiguta kuskile.
sisu