Vene keelest Katrin Hallas

Mu hääle musta sameti
ja kuldse loojangu rüüs
Nevskile maailma ette
paiskun
olen staar

maa-feminist tajub ohtu
ent kõrgelt taeva sinihiilgusest
õnnistab
mu silpe ja häälikuid päike
on pidulik kevad

kõigesse armunud üleni
ojadena teile luuletusi kingin
lõbusaid mõttetuid väga vajalikke

näen kuis naised mõttes mind riietavad lahti
ent kaunid tüdrukud mus enda tunnevad ära
naeratage
naeratage mulle kõik
te naeratuste sajus muutun lilleks
päike maa taevas sinine
olen staar

Ma teen endale mustad püksid,
kangaks mu sametine hääl.
Kolmest arssinast loojangust kollase kuue.
Siis Don Juani ja frandina liuglen
maailma Nevskil, ta lihvitud kivide pääl.

Mu peale määgib maa justkui kari lambaid:
"Nüüd lähed murrad need rohelised kevaded!"
Mina päikese poole irvitan hambaid:
"Kena sile asfalt ja torrredad tüdrrrukud!"

Ses pühas puhastuses mu armuke on maa,
kas sestap, et taevas nii helesiniseks tikub,
kingin teile vahvaid värsse, nagu trul-lal-laa,
ja teravaid ja tarvilikke nagu hambatikud.

Mu liha armastavad naised, ja see
tütarlaps, kes vaadanud on mind kui venda,
oma naeratustega üle külvake poeet,
need õiteks tikin oma frandikuue rinda.

Need mustad püksid –
see mu hääle samet.
See kollane kuub –
kolm arssinat loojangut.
Nevski maailm
läikivaks poleerit.
Siin hüplen,
keigar, Don Juan.

Maa kiljub, lõpp ta emasel rahul:
"Hädaoht! Vägistaja on teel!"
Vahi, päike, mulle kurku:
"Küll mina juba sõnu seada oskan!"

Jah, taevas sinine. Ei puhastu
mu armust maa kevade puhastustules.
Hoopis luuletusi kingin teile
lõbusaid: bi-ba-bo.
Just neid te vajate,
te hambad valutavad.

Naised.
Mu liha teile on armas.
Kuid sina, vennalik tüdruk,
liha pole söönud.
Naeratage mulle (oh mu püksid, mu kuub!),
Lilled te naeratustest
mu rõivile kasvavad.

Vladimir Majakovski

Hasso Krull

Maarja Kangro

sisu