1956. aastal Ameerika kodakondsuse saanud DENISE LEVERTOV (1923-1997) sündis Londoni lähedal Ilfordis. Tema ema oli waleslane, isa aga Vene päritolu juut, kes Königsbergi ülikoolis õppides oli võtnud omaks kristluse ja kellest sai viimaks anglikaani vaimulik. Levertovi luules tugevasti väljendunud spirituaalset mõõdet on luuletaja ise seletanud vaimsetele väärtustele suunatud ja samas heterogeensete peretraditsioonidega.

Oma esimese luulekogu "Kaksikkujund" (The Double Image, 1946) avaldas Levertov Inglismaal ning tema varajast loomingut seostas kriitika Briti uusromantikutega, kelle tuntuim esindaja oli Dylan Thomas. Järgmisel aastal abiellus Levertov aga Ameerika kirjaniku Mitchell Goodmaniga ning lahkus Inglismaalt, ehkki tema luuletusi avaldati uusromantilist põlvkonda tutvustavas antoloogias "The New British Poets" veel 1949. aastal. Tema esimene Ameerikas välja antud luuleraamat "Siin ja praegu" (Here and Now, 1956) pälvis sealse kirjandusliku avangardi üldise tunnustuse. Selleks ajaks oli Levertovi luulelaad oluliselt teisenenud, oma toonaste õpetajate ning mõjutajatena on ta maininud mitmeid tuntud Ameerika luuletajaid.

Juba 1951. aastast alates oli Levertov olnud kirjavahetuses William Carlos Williamsiga, keda oli esmakordselt lugema juhtunud ühes Pariisi raamatupoes, kui pärast abiellumist mööda Euroopat reisis. Williamsi luule tavakõnele lähenev sõnavara ning rütm andsid noorele luuletajale tema sõnutsi keelelise võimaluse, mille abil tulla toime Ameerikasse ümberasumisega. Nagu Williams, nii rõhutas Levertovgi oma luules esemelise maailma poeetilisust, kuid tema puhul on asjade pealispinna all alati tunda ka mingi maagilise kohalolu hingust. Veidi kaudsem eeskuju oli Levertovile Wallace Stevens, kelles ta enda sõnutsi hindas eelkõige musikaalsust ning keelekasutust keele enese pärast. Ezra Poundi kohta on Levertov tunnistanud, et õppis eelkõige tolle kirjutatud kriitikast, mis teadvustas talle vajadust täpsuse järele ning ennastimetleva sentimentaalsusega seotud ohtusid.

Teise olulise teeviida andsid luuletajale sõjajärgsed põlvkonnakaaslased, nn Black Mountaini koolkond, kuhu kuulusid Robert Creeley, kes oli ühtlasi Levertovi abikaasa hea sõber, Charles Olson ja Robert Duncan, kelle müstilise ja müütilise tajulaadiga ta erilist lähedust tundis. Müstilised meeleolud süvenesid eriti Levertovi hilisemal loomeperioodil, mil tema luule nägemuslikkuses hakkavad enam kõlama otsesemalt religioossed motiivid. Samuti tugevnes siis ta huvi Euroopa luulepärandi, eriti Rilke vastu. Füüsilise maailma taga peituva üleloomuliku ligiolu läbib ka Levertovi viieteistkümnendat kogu "Hingates vett" (Breathing the Water, 1984), millest pärineb käesolev valik, samuti on tema jaoks selles jätkuvalt oluliseks kogemusvaldkonnaks unenäod.

Lõpetuseks lähemalt ühe, samuti unega seotud luuletuse ajaloolisest taustast. Just unenäos sai endale luuleanni Caedmon, kelle loo jutustab ajalookirjutaja Beda Venerabilis (673-735) oma kroonikas "Historia Ecclesiastica Gentis Anglorum". Caedmon oli lihtne töömees 7. sajandil Whitby kloostris. Kaua aega polnud tal mingit luuleannet, nii et kui ühistel söömaaegadel meelelahutuseks laule ette kanti, jäi ta ikka häbisse ning põgenes saalist. Kord, kui ta oli pagenud lauta, kus tal tuli tol ööl vahti pidada, ilmutas talle end unes keegi, kes käskis tal laulda maailma loomisest. Siis tõi Caedmon kuuldavale täiesti uue laulu, mida anglosaksi perioodi keele ja kirjanduse uurijad tänapäevani nimetavad tema nimega ja mille lääne-saksi üleskirjutus algab sõnadega "Nu sculon herigean" – "Nüüd võtkem kiita". Öösel saadud anne ei kadunud ka hiljem, kuid et see oli jumalik, ei suutnud Caedmon luua valelikke ega viletsaid laule. Sellise kõrgema kutsumuse ja kohustusena nägi luuletaja ülesannet küllap ka Levertov ise.


Ene-Reet Soovik



Denise Levertovi viimane intervjuu
http://www.pw.org/mag/levertov.htm

Black Mountain College'i kohta
http://www.bmcproject.org/


sisu