Inglise keelest Ene-Reet Soovik

KAEV

Kuueteistkümneselt uskusin, et kuuvalgus
võib mind muuta, kui tahab.
Nihutasin pead
padjal, nihutasin vooditki,
kui kuu aeglaselt
üle avatud aknavõre liikus.

Ihkasin ilu, ohtlikku
teraseläiget, keha kõhnemaks,
nägu kahvatumaks.
Võtsin kuud
püüdlikult nagu teised päikest.
Kuid kuu naeratuseta vaade
hoidis mind ärkvel. Hommikul
olin õhetav ja pahur.

Sügava unega pimedatel öödel
nägin enim unenägusid, kaevu vajunult,
ärkasin puhanult ja kui mitte ilusana,
siis täis mingit muud väge.

OLGALE

Kui päikese viimane valgus oli nõrgunud
metsade taha ja võtnud
värvid ja varjud endaga, jättes meid
mitte pimedusse, vaid
kohalolu äraolusse, milles kõik
on ikka veel nähtav, kuid
ilma hingeta –

kui rühkisime edasi, teades, et kodu on
miile ja tunde eemal, ja tõeline pimedus
oli meil kannul ja isa ja ema ootasid,
nüüd juba mures ja varsti
pahaseks saamas, sest olime jälle
läinud liiga kaugele ära, lahkudes
peaaegu nagu selleks,
et mitte tagasi tulla –

mida sa tundsid, olles peaaegu suur,
kui rääkisime üha vähem, liiga väsinud
väljamõeldisteks? Mina kartsin nende pärast,
kartsin nende hirmu ja selle
pahast palet, kuid mitte ööd.
Tundsin kurbuse
loori laskumas,

kuid ei kartnud sugugi meie pärast,
olime hilja peal, ent polnud eksinud, uskusin
vankumatult, et lõpuks,
ükskõik kui hilja, jõuame koju.
Polnud öökulle, tulesid, künnimaa
tumedad vaod tuhmusid. Sest polnud lugu.
Uskusin sinusse.

Aga sina? Küsisid minult tõredalt,
miks ma vait olen. Kas sellepärast,
et tundus, et ma ei usu, või sa ei uskunud
endasse? Kas võis olla,
kas võis olla nõnda, et
sina, sina kartsid,
mu vapper, mu eksinud
õde?

TÜDRUKUD

1 KIRSIAED

Mitte süütus; see oli teadmatus,
mis kergitas me lobisevaid plikahääli.
Rada läbi marjaaia, lühim tee külasse,
kus, kui me sinna jõudsime, sai õieti mida teha?
– osta polnud seal midagi
peale peotäie kleepjate kommide,
millest meie maitse oli üle kasvanud.
Halastamata, halba tahtmata
rebisime lihvitud rubiine, kaksikuid ja kolmikuid
granaatkivilelusid kaardus okstelt,
et kõrvu kaunistada, peapaelu pärjata,
ahmida. Sülitasime kahvatuid kive
määrdunud suust või nipsutasime
pöidla ja sõrmega puulatvadesse,
kisasime valjemalt kui pasknäärid. Olime nördinud,
kui talunik kohale ilmus
ja tõstis kepi ja karjus.
Meie vargasalk jäi tema haardest välja.

2 VIINAMÄED

Hiljem, ja vanemad. Nüüd olime kannatanud – natuke.
Kui lõunasse viivast teest sai
valge maantee muinasjutuliselt
külluslike põldude vahel, mis rivistusid sellises umbrohuta
elegantsis ja korras, ei tundnud me tõuget, meie kaks,
kaugele väädiridadesse tungida,
kuid servale lähimaid vilju pidasime siiski
õigusega endale kuuluvaks, et keha kinnitada,
kui kaste kadus, päike kerkis. Noil päevil
magasime öid paljal maapinnal tähtede all.

Mitte ükshaaval, vaid kirglike kobaratena
surusime viinamarju huultele.
Nende värskus oli värskus,
tolm lihtsalt tolm,
õnnelik aeg.
Olime kannatanud
ainult natuke, siiski, – meie teadmatus jäänud
ainult natuke vähem sügavaks. Meis oli nüüd ehk
midagi süütusest – me ei küsinud seda endalt enne,
kui olime peaaegu vanad.

LAUGU KIITUSEKS

Keegi ei ülista lauku.
See, kuidas iga sihikindel vars
lõpeb keraga, kuppelja sarikaga,
viib mõttele
"trummipulgad" ja ongi kõik.
Pealegi on ta sibula sugulane.
Kas see on siis põhjus
et teda põlata? Õied – vaata –
on miniatuursed lillekimbud,
igal kuus haldjatipset kroonlehte
ja kitsamaid, mille loendamiseks
minu pilk pole piisavalt terav,
ja kolm tolmukat, umbes pika
ripsmekarva mõõtu.
Iga juur
saadab üles toeka
ribilise varrevihu, külluse
sinu embuse täiteks. Mesilased
hoolivad laugust, kui sina ei hooli –
kuula nüüd, kuidas nad oma otsinguil
ümisevad aariaid
mesisest ooperist pealkirjaga "Lauk",
kuldne karv meelalt
riivamas seda unelevat lillat.

AUGUSTIKOIT

Varesed patrullivad aeglaselt rinnatisel.
Kirju nälkjas, lehemahlast küllastunud, haihtub päevaks.
Pruunid, avalikeerduvad, võtavad kuldvihmakaunad kokku
juuni kullase saju.
                                 Sees söandavad ujedad tuhatjalgsed
üle keldripõranda tangot tantsida.
Kuulen, kuidas raamatud kõikides tubades
rahulikult hingavad, ja mulle meenub aastatetagune uni:
minu isa – kogu see keerukus, kabalaõpetus,
lapsik edevus, kangelaslik tarkus, headus, nõrkus,
lüüasaamine ja usk – oli muutunud, pärast surma
väravaga käigu läbimist, roosiks,
           vanamoeliseks tumeroosaks aedroosiks.

Ei ole tuuleõhkugi. Piimjas taevas. Jäljed
sinistest varjudest
                                 sulavad nagu jää.
Päev tuleb palav.
Mitte varjud – ööebemed. Tunnen neid
silmade all; ja pärast sügavat õhusõõmu
avatud aknal tõmban kardina alla.
See tähendas, ütlen endale, et ta laskis teadmisel
                                                 käest kukkuda,
kui seda enam vaja ei läinud: nüüd võis ta olla oma olemus,
                                  see oli kogu aeg kohal; kroonlehine, lõhnav,
"õnnis rumal roos" päikese käes.
                                                            Vajun tagasi unne
otsekui männimetsade libedasse
lõhna, kus okkad ladestuvad
pehmes pimeduses, viimane osa ööst
tagasi saadud.

TSEREMOONIAD

Saarepuu langetab vähesed kuivad lehed, mis tärkasid mais,
seisab alasti juba juuli keskel.
Kui iga päeva kurjad uudised nirisevad järgmisse
üksluise ülevooluna,
kas siis pole puu suremisel enam õigust leina leida?
Ei – elu on jagamatu. Ja see puu,
kes juurdub mu tara taga, on olnud,
oksad ja kaardus raod, lehtes või raagus, see võrk,
mis hoidis taevast mu aknas.
Tüvi sügavas varjus, pakub ta kõrguv kroon
iga pika päeva
kaamele kumale, kui päike
on peaaegu loojas, vastuseks kulda –
viimast valgust,
hoitut ja hellitatut.

LEPITATUD VAIMUD

Viimaks jõuab rändaja
metsaonni, kus tõotust mööda
keegi tark peab teda vastu võtma.
Ja seal pole kedagi; linnud ja väikeloomad
haihtuvad rabinal, siis naasevad vaatama.
Ükski inimsilm ei kohta tema omi.
Kuid onnis on toitu,
hõõgvel nottide kõrvale sooja pandud
ning lõhnavad rüüd talle ülle võtta
ta teekonna kaltsude asemel
ja künkakanarbikust ase.
Ta jääb sinna ja ootab. Iga päev lõke
uueneb, pott täitub taas, kui ta magab.
Ta vinnab kaevust vett,
kirjutab oma reisidest, kuulatab, kas on samme.
Vähehaaval avastab ta,
et äraolev tark kõneleb temaga,
on kohal.
Niimoodi
oled sa minuga kõnelnud, niimoodi – jahmunult –
avastan, et ma kuulsin sind. Kui on vaja,
ilmub mu kätte
raamat või paberitükk, sinu käekirjas: sõnumid
ootavad keldririiulitel, ununenud kastides,
kuni ma kuulama hakkan.
Su vaimud vabanevad pingest;
nüüd ta vaatab, ütlete üksteisele,
nüüd ta hakkab nägema.

AKNAKATE

Paljugi juhtub, kui meid kohal ei ole.
Paljud puud, mitte ainult too kuulus, ikka ja jälle,
langevad metsades. Meie ei näe, aga miski näeb,
või keegi, teistsugune keegi,
teistsugune molekulimudel või olemasolud,
kes ei koosnegi molekulidest; või eimiski, ei keegi:
ent miski on leidnud aset, võtnud ruumi,
olnud kohal, ära,
tulnud tagasi. Paljugi liigub avatud akendest sisse ja välja,
kui meie tähelepanu on kusagil mujal,
justnagu meie hinged mõnikord kehast sisse ja välja liiguvad.
Seda teadsid millalgi kõik,
kuid juba sada aastat või kauemgi
oleme kaotanud oma mälu, karva ajanud, sulginud
nagu loomad või taimed, kes ei ole terved.
Asjad juhtuvad nii ehk teisiti,
oleme neist siis teadlikud või
laskub kaugjuhitav garaažiuks meie äratundmiste
ette, lükkab ära, lõikab ära –.
Me oleme loomad ja taimed, kes ei ole terved.
Me ei ole terved, aga siis, kui vaatame eemale,
sirutub teisel pool seda giljotiini või läbi
päevavalgepilu, mis jäi katte all põlglikult paokile,
sisse väga tugev hiilgav käsivars,
või tungib esile ootamatust kohast
meiega samas toas, kus ta rahulikult ootas.
Ja kuigi sel ei tarvitse olla meiega midagi tegemist
ja kuigi me ei oska selle plaane lõpuni mõista,
muutub me olek selle tõttu ikkagi:
rakud nihkuvad, justkui õhukese kanga vaevukuuldav sahin
virvendab läbi suletud raamatute, üks või kaks lehte
langeb, ja kui me neid loeme, siis tajume,
kui oleme tõele truud, et ei näinud und,
ei näinud und, vaid tunnistasime taas kord.

CAEDMON

Kõik teised kõnelesid, otsekui
olnuks kõne tants.
Mina mühakas, kohmakail jalul
lõhkusin ikka liugleva ringi.
Varakult õppisin
küüru tõmbuma
ukse kõrvale:
siis, kui algas kõnelus,
pühkisin suud
ja pöördusin
märkamatult tagasi lauta
soojade lojuste seltsi,
tummana lihtsate loomade
kehahelide keskele.
Nägin süüdatud
tahikeerus kulla-
kübemeid liikumas
varjust varju
aeglaselt sügavate
häirimatute ohete kannul.
Lehmad
mälusid, nihkusid või olid paigal. Mina
tundsin end kodus ja üksi,
mõlemat parajal määral. Kuni
mind järsku jahmatas ingel – valgus varjutas
mu nõdra kiire,
tõrvikumets, suleleegid, kerkivad sädemed:
kuid lehmad olid rahulikud
nagu ennegi ja miski ei põlenud,
ei miski, üksnes mina, kui too tulekäsi
puudutas mu huuli ja kõrvetas keelt
ja tõmbas mu hääle
tantsuringi.

FÖÖNIKSIT PÜÜDES

Lehitse tuhmunud käsikirju,
veendu, et ükski sõna
ei lebaks janus, vermeis,
päästmist oodates. Ei:
vanadel, poolsõnastatud
armastustel, hetkedel, mis sunniti
tajuvoost välja,
keerukujudeks tarduma
ja mida ei lastudki vallale –
neil polnud verd, mida valada.
Sa pead otsima
tuhkjat pesa ennast,
kui loodad leida
söestunud sulgi, suitsevaid lennuluid,
ning laululeegivõpatust,
mis võtab uuesti tuld.

sisu