Vladimir Majakovski

Vene keelest Maarja Kangro

NÄLJASE KEIGARI KOLLANE


Õmblen söekarva püksid hääle kähedast sametist.
Siis teen loojangust jubeda kollase pluusi ma.
Nälgiv Don Juan, kehv keigar, kes tõugatud ametist:
nõnda lähen mõõksiledal Nevskil luusima.

Malbes rahus memmestund maa mind märgates kriiskab:
"Ah, mis saatan see rohelist kevadet vägistab!"
Olgu nii... Asfalt väriseb, päike südames kiiskab,
hapnik veidi mu ohvreid, ent rohkem mind ennast kägistab.

Liiga sinine taevas ja maa (mu ekskallim) ei kärsi
ehk oodata, millal kaon rõõmsalt suurpuhastuspeolt.
Kingin teile veel mõne jaburalt lõbusa värsi,
las ma torgin teid veel: vaene kurikael, tabatud teolt.

Naised – kui teist keegi ehk tõesti mu liha armastab –
kui sa, tüdruk, mind vaatad kui oma põlevat vennast –
teie naeratus jubeda kollase pluusi narmastab,
mööda ilma kui lilli siis laiali pritsin ma ennast!


KULDNE TOP


Tehke mulle must miniseelik –
mahendan sametiks kileda hääle.
Top tehke kuldne ja ülemeelik –
mehi läen jahtima Nevski pääle.

"Ära meid väntsuta, kirega sureta!"
ohkimas kuulen prospekti peal ätte.
Irvitan: "Olge te, toslemid, mureta,
kunstnikke tahan, ja ilusaid pätte!"

Taevas on sinine, asfalt on nõtke,
armunud pudeleil päält lendab korke.
Rõõmuga jagan ma värsse: no võtke,
tarbige neid nagu hambaorke!

Mehed, kes armastate mu liha
(üks teist pilgutab silma kui vennake) –
mässin te pilgud ümber piha,
linnud, kuldsele pluusile lennake!


Vladimir Majakovski

Hasso Krull

Katrin Hallas



sisu