Dante Alighieri

Itaalia keelest Harald Rajamets

Jumalik komöödia. Põrgu


KOLMEKÜMNE NELJAS LAUL


“Vexilla regis prodeunt inferni
siin meile vastu,” ütles meister. “Vaata
nüüd hästi, kas sa võid ta ära tunda.”

Nii nagu ähmjalt paistma hakkab udust,
kui videvik on meie hemisfääril,
ees eemal tuule ringiaetud veski,

nii arvasin ma silmavat üht hoonet;
siis tõmbusin ma oma juhi taha,
sest tuule eest mul muud ei olnud kaitset.

Ma olin juba – rääkidagi hirmus –
seal, kus jää täielikult kattis varje,
kes paistsid nagu kõrred läbi klaasi,

mõned neist pikali, siis püsti mõned,
üks jalgadel ja teine pea peal seistes
ja kolmas kõveras, pea vastu jalgu.

Kui edasi veel läksime niipalju,
et meister mulle näidata võis seda,
kes oli olnud kõige kaunim olend,

ta peatas mind ja käskis seista paigal.
“Siin näed sa Disi,” lausus ta, “siin tõesti
on paik, kus sul on väga tarvis julgust.”

Kuis nõrgaks jäin ma seal, kuis lõdisesin,
lugeja, ära küsi, sellest vaikib
mu sulg, sest sõnadest siin poleks küllalt.

Ei surnud ma, ei jäänud ma ka ellu;
eks mõtle nüüd, kui mõistus sul on selge,
mis tunne olla on nii vahepealne.

See valurikka riigi valitseja
jääst välja küündis poolest rinnast saadik;
ning pole hiid niipalju suurem minust,

kui temal käedki suuremad on hiiust;
näed siis, kui suur peab olema ta keha,
et vastavuses oleksid sel liikmed.

Kui enne oli ta nii kaunis, nagu
nüüd ilge on, ja trotsis ülbelt Loojat,
siis peab küll temast lähtuma kõik kuri.

Kui jahmatava imena näis mulle
juba ta pea! Sel nägin kolme nägu:
eespoolne oli erepunast värvi,

kahel pool selle kõrval teised, nõnda,
et kumbki vaatas üle ühe õla,
ja kõik nad ühinesid pealae keskel,

ning valkjaskollane näis parempoolne
ja vasak näitas värvi, mis on rahval,
kes elab seal, kust alla voolab Niilus.

Ja iga näo alt laotus tal kaks tiiba,
parajad selle linnu tarvis mõõdult,
nii suuri purjesidki ei näe merel.

Need olid ilma sulgedeta, kujult
nahkhiire tiivad, ning nad lehvitasid,
nii et kolm tuult neist tõusis eri suunis;

need hoidsid külmana seal Kokytose.
Ta nuttis kuuest silmast, kolmelt lõualt
tal tilkus pisaraid ja verist sülge.

Ja iga suu tal järas julma jõuga
just nagu linalõuguti üht patust,
nii piinas ühekorraga ta kolme.

Kusjuures eesmisele mitte hambad
ei teinud kõige hullemini valu,
vaid küüned, kiskudes tal seljalt nahka.

“See hing, kel pea on sees ja jalad väljas
nii siplevad,” nüüd ütles juht, “on Juudas
Iskariot; sel karistus on suurim.

Neist kahest teisest, kellel pead on rippus,
see mustast lõustast tolkneja on Brutus –
näe, kuidas väänleb, aga ei tee häältki!

Ja hüval pool on Cassius, see turske.
Kuid öö on tulekul, meil tarvis minna
nüüd edasi, sest kõik on juba nähtud.”

Ta märgu peale võtsin kaela ümbert
tal kinni, tema ootas hetke, millal
elukas tiivad kergitas ja laotas;

siis haaras, mina kukil, tollel karvust
ning alla, tuusti järel tuustist hoides,
ronis jääkooriku ja kere vahel.

Ju kui me olime siis selles kohas,
kus puusal lõpp ja reiel algus, pööras
juht vaevaga ja ähkides end ümber,

pea sinna, kus tal seni olid jalad;
nüüd vinnas ta meid karva varal üles –
ning mulle näis ta põrgu poole naasvat.

“Siin hoia hästi, mööda säärast treppi,”
sõnas mu meister, hingeldades raskelt,
“vaid saabki ennast päästa suurest piinast.”

Siis ronis ühest kaljupraost ta välja,
pani mind kukilt selle serva peale
ning minu kõrvale siis astus hoide.

Ma tõstsin silmad, arvates, et näha
saan Lutsiferi, nagu ta meist jäänud,
kuid nägin tast vaid jalgu, ülespidi.

Ja kas see pilt mind vapustas, eks mõelgu,
kes on nii kohtlane, et pole mõistnud,
mis punkt see äsja läbida mul tuli.

Ent meister ütles: “Tõuse üles, lähme,
hulk maad on minna, vaevane on rada
ja päike kerkib juba teise tundi.”

See paik ei olnud lossisaali moodi,
kus ränd meil jätkus, pigem kaljulõhe,
konara põhjaga ja kaunis pime.

“Mu meister, enne kui siit kuristikust
saan välja,” laususin ma püsti tõustes,
“sa ütle mulle, hajuta mu kahtlus:

kuhu jäi jää? Ja miks see, jalad püsti,
alaspäi seisab nüüd? Ja kuidas päike
nii ruttu õhtust hommikusse jõudis?”

Ja tema mulle: “Kujutled veel ikka,
et oled seal, kus karvust kinni võtsin
ma ussil, kes maailma läbi puuris.

Sealpool keskpaika me ju laskusime
ning siis ma pöörasin end selles punktis,
kuhu kõik raskus igast kandist rõhub.

Nüüd oled jõudnud tolle taeva alla,
mis kummub selle vastas, mille võlvi
all laiub maismaa, kus see risti löödi

kes sündis patuta ja nii ka elas.
Su jalad on sel väiksel lapikesel,
mis moodustab Giudecca vastaskoha.

Siin hommik on just siis, kui seal on õhtu;
ja ikka on ju endist viisi kinni
see, kelle karvad redeliks meil olid.

Ta kukkus taevast alla sellel poolel
ja maa, mis välja ulatus siin varem,
end peitis teda kartes mere loori

ja kerkis välja meie hemisfääris;
pagedes tema eest vist jättis õõne
maa siia, teisel pool ent mäeks ta paiskus.”

Seal all on koht, nii kaugel Peeltsebulist,
kui ulatuvad selle koopa seinad,
ent silm ei taju seda, kõrv vaid kuuleb

üht vulisevat ojakest, mis ennast
on kaljust läbi uuristanud, jooksmas
seal väikse langusega tasakesi.

Sealt hakkas meister nähtamatut rada
minuga naasma valguse maailma;
ning puhkamata üha ülespoole

ta sammus, mina ikka tema kannul,
ja viimaks läbi ümariku ava
mu pilgule end näitas taeva ilu:

me peale ülalt jälle paistsid tähed.


sisu