Vladimir Majakovski

Vene keelest Hasso Krull

TRENDITEADLIK T-SÄRK


Õmblen endale mustad püksid
oma häälesametist.
Kollase T-särgi kolmest loojanguarssinast.
Mööda Nevski maailma, ta lakutud siile
don Juani sammul jalutan, trenditeadlik.

Las kisendab mahedas rahus mandunud maa:
"Kevadeid rohelisi läed vägistama!"
Mina irvitan ülbelt, ja pillan päikesele:
"Siledal asfaldil lahe mul põristada!"

Küllap seepärast vist, et sinine on taevas,
aga maa minu armsam tol koristamispeol,
teile värsse ma kingin, naljakaid kui käpiknukk
ja teravaid, vajalikke kui hambaorgid!

Naised, kes armastate mu liha, ja see
tüdruk, kes tänaval vaatab mind nagu venda,
loopige naeratustega mind, poeeti, –
mina õitega õmblen need T-särgi peale!


ARBUJA KOLLASES PLUUSIS


Minu hääl – see on velvet must,
pükse just tahtsingi uusi.
Kolmest arssinast loojangust
aga õmblen kollase pluusi,

lähen Nevskile ja patseerin
piki ta kiilast pinda,
don Juani kombel flaneerin,
minust niisama mööda ei minda.

"Kuhu sina siis lähed, pätt?"
hõikab kodus kopitav maa.
Talle ülbelt lehvitan kätt:
"Haljast kevadet kargama!"

Nähes sinises taevas päikest,
naeran: "Asfaldi müra on mõnus!"
Ja maad, minu kallist väikest,
pean meeles luulesõnus.

Neis värssides on küll lusti,
aga on teravustki,
nad on kasulikud kui orgid,
millega hambaid torgid.

Naised, kes armastate mu liha!
ja õeke-tänavaplika,
naeratussülemiks saagu te iha,
neist punun vaniku pika,

ja riputan särama
pluusile kollasele –
ennäe, tegingi ära
poeedile tollasele.




Vladimir Majakovski

Maarja Kangro

Katrin Hallas



sisu