Stein Steinarr
Islandi keelest Juku-Kalle Raid, Askur Alas

 

AEG JA VESI

 

1

Aeg on kui vesi
ja vesi on sügav ja külm
justkui mu vaim ja teadvus.

Ja aeg on kui pilt,
mis maalitud veest.
Pool pildist on justkui mu teadvus.

Nii aeg kui ka vesi
kaovad voolates teelt,
sinna, kust algab mu teadvus.

 



2

Päikene,
päikene käis minu juures
kui pisike naine,
jalas kollane king.


Kauges sügavas unes
magasid usk ja arm
kui kahenäoline lill.


Siis astus päikene,
jalas kollane king,
ja alla jäi süütu lill.

 



3

Läbipaistvatel tiibadel
lendab tagasi vesi,
oma voolule vastu.

Üks punakollakas sõlm
sihitult, teetult
astub mu ees.

Teiselpool verejanu
leegitseb põletav tuli
ja õitseb surma lill.

Täisnurkselt kerkival seinal,
ringi ja koonuse vahel,
seal õitseb ta, valge surma lill.

 



4

Laine, ta murdus
vaseses liivas,
tuul, ta puhus
sinises rohus,
lilleke suri.

Ma viskasin kivi vastu valget
tellistest seina.
Kivi, ta naeris.

 



5

Vesi, ta voolab
sügavpunases öös,
peidab end merre, kus pime.

Mu süngete silmega rõõm
lõikas su pelgupaika
tähe mu tundmatust nimest.

Kui merevaik, kollaselt lõõmav,
sädemeid pildus mu kurbus
su kaldavee madalas vines.

 



6

Ma olin hing, mis paindus,
ma olin sinitume silm,
ma olin käsi kaame.


Mu elu püsis tasa
kui ümmargune raha,
mis jäetud serva peale.


Aeg järjest kadus
kui silmapiisk mis vajub
valge sõrme peale.

 



7

Taevas pillub mind
läbipaistvate täringutega,
mu ümber hävib maa.

Keskpäevakuumus, valgus
paigalejäämise hirmus
tormab kiiruse inglina
otsekui läbi klaasi.

Magavad sinitiivulised poolööd
kuu katuseäärel,
tulevad inimtähed,
tulevad tähtinimesed,
tulevad poolunes järved.

Tuleb kõik,
tuleb eimiski,
ja on sulanud üheks valgushelgiga lainetel,
nagu jumal.

Jumal.

 



8

Nähtamatute tiibade hääl
läbib mu hinge, kus videvik
laiub punases valguses.

Täna öösel ma magan,
ülal seitsmetähine sügavik
jõe põhjatu suudme ees.

Ja su hääl kaob kõrgusse
põõsastikust, kus minevik
laiub punases valguses.

 


 

9

Võrk, millega püütakse tuult:
põgenev süvaveekala,
laetud tühjuse
terava valgusega.

Päiksetiibsed ümarad järved
on neljamõõtmeliste unede
õõnsad peeglid.

Kadunud jäljed
kahtluse
õhtulume all.

Võrk, millega püütakse tuult:

justkui unedetaevas,
mis kaetud tiheda võrguga,
püüdmaks jumalat.

 



10

Lahutab teadvus mind
sinu huulist
kui ületamatu meri.

Kuid mu unistus laulis
tumedalt mühavais laineis,
kus sügavalt magab vesi.

Ja mu nukruse tasapind
riivab kord sinu pinda
kui kauge ja sinine meri.

 


 

11

Mu õnne katusekuppel
on kurva jõe
kauge alguse
valgusest valgest.

Ja kleepub mu kätele
kuupaiste kaduvik
justkui tulevik –
liimjas vedelik.

Ja pimedus mu silmades
pehmelt naerdes ja muiates
vaob õhtu
jäisesse leeki.

 



12

Justkui hobud, äsja veriraudus,
hajuvad mu mõtted sinilakalised
läbi igaviku tagaukse sisse.

Justkui linnud, äsja lennult lastud,
vaovad päevad nimedeta jäetud
minu magamisekohtadesse.

Justkui käsi siniküüneline
kerkib taamal eitav jaatamine
väga lähedalt, ja tõuseb kõrgustesse.

Samas magab sügavalt mu nägu
jõevee silmas justkui lubi
piimjas, läbimatu.

 



13

Tulikuumale näole
ringina pöörlevaist päevadest
langevad vihmahood.

Tühjakskuivanud mõtetest,
siis kui ligineb öö,
saavad nimetud lood.

Igaüks ennast kaotab,
nii öödes kui päevades,
siis kui tulevad nood.

 


 

14

Päikene,
meri,
torm.


Ma olen kõndinud rohelisel liival
ja roheline liiv
on kõikjal mu ümber,
justkui meres on alati merd.

Ei.

Justkui mitmetiibne lind
lendab küljest mu käsi
ja leiab mäe.

Siis vajub mu käsi
kui pomm,
mis on käes.
Ja purustab mäe.

 


 

15

Su näoilme elab
päikesevalges valguses
kauaoodatud päevade sines.

Mu kurbuse peale
langeb su pisar
võltssinises vihmavee vines.

Esimest korda
mu embuses uinub
su eemalolek kui ime.

 


 

16

Aegade lagunenud mäe all
kasvas mu vaikimine
kui üleküpsenud viljapea.

Ma nägin päikesevalgust tulemas mulle vastu
mööda hallikasvalget teed
ja minu mõte jalutas vastu päikesevalgusele
ja päikesevalgus sirutas
oma helekollase pea
üle veesinise vaheseina.

Ma nägin pimedust lendamas
metalse linnuna
mu poripruunide käte vahelt.

Ja mu vaikimine muutus
kõige ja eimillegi
raskeks akordiks.

Lendas sätendavmust pimedus,
lendas kuldsetel tiibadel
päikesevalgusest läbi.

 


 

17

Mu kurbuse valge valgus
langeb su
puhanud laugele.

Üle mõõtmatu mere
vaovad mu mõtted
su puhanud laugele.

Et sinu rõõm saaks kanda
mu kurbuse
valguse kaugele.

 



18

Kaks kahvatupunast kala
sügavas vees.
Tumesinine vari
valgel seinal.

Lillakassinine pilv
kauge mäe serval.

Üle magava maa
laotan heleda sõnumivöö.

Ja mu sõnad sajavad jäisele veele
kui vihm kevadööl.

 



19

Su kinnikasvanud jäljele
märkamatuna langes
valgus mu villvalgest unest.

Ma nägin su nägu kui peeglist
vastuvoolu voolava vee
sisesalajasest lainetusest.

Ja sinu nägu vilksas
läbi kui lumine vari
mu unenäo vahelt ja unest.

 



20

Vaikus voolab
kui punetav meri,
mu häälest tugevam on.

Vaikus voolab
kui roostetav pimedus,
üle kõige, mis olnud on.

Vaikus voolab
kolmkordses ringis,
vaikuses, mis temas on.

 



21

Voolav vesi,
ärkavsinine päev,
hääletu öö.

Ma teen endale aseme
igaviku
poolkinnisesse silma.

Kui üllatavimelikud lilled
kasvavad mu
väljapuhanud kehast
kauged maailmad.

Ma näen pimedust pöörlemas
metalse rattana, kadumas
valguse teljelt.

Ma näen aja mässu
jõuetult vajumas
läbi siidise vee.

Samal ajal kui igavik
oma silmaga vaatab
mu läbilaskmatut und.

 
sisu