Afrizal Malna
Indoneesia keelest Lauri Kitsnik

 

DADA

Päev. Pole üldse mingit aega, Dada. Maa viibib magavatel kätel. Tahaks olla omaenese unes põletatav inimene. Päev. Kõik viibib olematus ajas. Lugeda, Dada. Lugeda miks peab lugema, kuidas peab olema loetud. Inimesed lebavad oma kehades, inimesed viibivad oma mõtetes. Koraani lugeda, Dada. Koraani. Ootus inimeseks saada, kirjutada ja lugeda oma kätega.

Päev. Aeg ei istuta midagi, Dada. Üksnes elada, üksnes elada iseennast lugedes; nagu lapsed loevad, nagu lapsed küsivad. Kirjutada, Dada. Kirjutada miks peab kirjutama, kuidas peab olema kirjutatud. Inimesed eemalduvad kõigest liikuvast, Dada; nagu kartes kõike omaenese loetut ja kirjutatut. Lugemisest saab miks lugeda, kirjutamisest miks kirjutada.

Päev. Ma unistan, et olen inimene, Dada. Päev. Dada. Päev.

 

1983

 


 

VIHM HOMMIKUL

Ehkki kunagi paistis meile teisiti, jääb maailm üksi meie olemasolu seletama. Sõnad mööduvad, ilma et keegi peaks midagi ütlema. Me vaatame, klaas meie sees on niiske. Vanad jutustused, mis rebenevad õmblustest, ei anna enam midagi teada.

Ükski tegu ei suuda enam seletada meie päevi. Veel kord lugeda vanu jutustusi: Meie ei ole mitte kõige naba. Me nuusutame oma keha lõhna, nagu nuusutaks kemikaali. Ja vaevatud taas ühest loost: Ei ole enam verd mis voolaks, sinu kõrist.

Me tegime kord maja, ühe maailma. Kuid hämmastunult küsisime siis: Kuhu me peaks koju minema? Kõik liikuv teisendab end salamahti, et vaid jälle kord tunda teid, mida kunagi käisime.

 

1987

 


 


RIKKIS MIKROFON

Nad läksid ära sealt väikesest linnast, üks valjuhääldi vaikivate kuulajatega. Hiljem ei tulnud nad kunagi tagasi. Väiksest linnast sai nüüd sõna ilma elaniketa. Tihti külastasid linna vihm ja öö, koos voolavate luuleridadega.

Kuid rikkis mikrofon andis elu sentimeetrisele märkusele, mis väriseb sind lugeda. Inimesed ütlevad, et keeled jäid selles väikelinnas orvuks. Hiljem sadas vihma ja ööd lakkamatult su südamesse, kui inimesed said rääkida ainult värisevate kätega. Kuid mikrofon ei tunne sind kunagi ära, mitte üheski linnas. Siis hakkasid vihm ja öö su mälust lahkuma, muutudes sõnadeks ilma sõnumita.
Kas sa veel usud, et luule loeb väljaspool ajalugu?

Vihma- ja öölinn muutus nüüd asjadeks, tulvil lugusid sinu kätel. Nad ei taha enam kuskil seal olla. Rikkis mikrofon külastas teisi linnu, nagu sentimeetrine kõneleja su kõris. Pole enam sõna mis suudaks sind ennast asendada. Rikkis mikrofon sülitas välja lugejad, valjuhääldite vahel, mööduv sentimeeter, eraldas sõnad mälust.

 

1989

 


 

COCA-COLA PURKIDE ANTROPOLOOGIA

Holger, siin Beerental Wegil, sinu korteris, näen ma Jawa varjuteatri nukke, nagu need suletud aknad. Ka sina mängid peitust, Marx ja Buddha raamaturiiulil. Kust leiad inimlikkuse, postkaartide, sõõrikute ja paberinutsakute vahelt. Taevas suudleb ajast jäänut, su kontsade klõbinas, ainult valge, üksnes valge.

Kuid mu sokid ei hoia kinni külma, Hamburgi õhk koos rahvast eraldatud inimestega. Ma näen kümne eri maa nukke, nagu vanapaari Hannoveris, nad naeratavad: Suudad sa teha linna, ainult tomatitest ja paberist. Nad tulevad teisest televisioonist, väikestest küladest, õpivad elektroonikat, ja teevad raha. Taevas, mitmekihiline paber, ainult valge, üleni valge.

Kuid hoopis teine lugu on mehega, Holger, kes on end asetanud keset viievatiste lambipirnide üksindust. Ja teeb kuss-kuss, jäätunud saksa keeles. Siit korterist siin, me teame, Holger, lähevad inimesed mööda, mööda... asetavad maha oma rahva, ämbrit ümber ajamata: me vaid meenutame inimest, linnadest, mis vorbitud coca-cola purkidest.

 

1993

 


 

INGLISE KEELE TUND TEEMAL “KEHAKAAL”

Vabandust, palju su keha kaalub? Üks moment, mu pea on liivakuubik. Käed 60 cm. Lubage, mis kell su keha kaalub? Huul on paks. Kindlapeale, jalad on pruunid, nagu valitsushooned. Kuidas su keha kaalub, please. Mu nimi on Ahmad, lollpea! No. Mu pea on liivakuubik. Here on rentsel. Washkausis lihatükid. Oota. Miks su käed on kõvad? Nagu jõud ise. Sul on isegi kultuur, jah? Nägu punane. Meeldib sulle tomatijuice? Vabandust. Kes on su kehakaal? Mu jalad on siin, lollpea! Please... please. Ole mu kehaga. Mitte nii. Üks kott liiva selle eest? Sorry... kus on su kehakaal? Vabandust, ära vääna mu nina. Kus su armsam on? Porgand ja oad on valmis. Lubage, kas vesi juba kees? Kassikarv su silmas on naljakas, jaa. Beautiful. Kanna seda batiksärki. Teeb mu õiekese umbusklikuks. Ära unusta, mu nimi on Ahmad! Öäkk, miks sa seepi ei kasuta. Aaah, miks ta kõrvad sellised on? Vabandust, kas sa oled näinud oma kehakaalu? Tahad essee teha, jah? Kultuurist? Poliitika ja majanduse analüüs, jah. Su käsi jääb krampi, eks.

 

1995

 
sisu