T. Riomar.
Eesti keel kõnes ja kirjas.

Katse Eesti kirjawiisi uuel alusel korraldada.
Peterburis -- 1908. 36 lk

(Antiikva kirjas. Tiitellehe pöördel märkus: ilmus suuremalt jaolt juba 1904. a Postimehes, mistõttu kirjaviis on Postimehe oma.)


(Soovitab uut foneetilist kirjaviisi eesti keele kolme välte märkimiseks. Sulghäälikute k, p, t ja g, b, d osas jäägu senine eristusviis, ent tähtede l, m, n, r esimese välte märkimiseks tarvitada nende vähendatud suurtähtkujusid e kapiteele, nt /lk 5/ I vältes kabi, tudi, waga, wiLe, kuMa, wiNa, NaRi, kazi, II vältes kapi, tuti, waka, wila, kumi, wina, Nari, kasi, III vältes kappi, tutti, wakka, willa, kummi, winna, Narri, kassi. Tähtede w ja j 3 väldet ei esine, mistõttu eristust ei vajata, h puhul võiks kasutada l, m, n, r-i lahendust. Täishäälikute II välte märkimiseks soovitab tsirkumfleksi, täpitähtede puhul paigutab selle tähe alla. Eristab ka "puhtaid" ja "ebapuhtaid" i-d ja u-d. Lisaks veel muid keerulisi eristusi: diftongid, kaashäälikuühendid, üü ja üi küsimus jne.)


(lk 31:)

7.

Tänini on meie keeles wõõraste sõnade kirjutamise tarwis pääle meie oma tähtede weel õige mitut wõõrast häälemärki tarwitatud, nagu f, v, c, q, x, y, z, ch, sh, sch. Ka siin peaksime meie kord tõsiselt "rewideerimist" ette wõtma. Minu arwates ei ole meil kõigist neist wõõrastest tähtedest muud tarwis Eesti keelde jätta, kui f ja v, sest et meil neid mõne wõõra sõna kirjutamiseks tarwis läheb, näit. "Fritjof, von". F ja v on pääle selle ainukesed tähed, mis tutwat keeleteaduse põhjusnõuet täidawad: "Üks häälik -- üks märk! Üks märk -- üks häälik!" Kõigil teistel wõõrastel tähtedel on aga kas ühe märgi juures kaks häälikut ehk ühe hääliku juures kaks ehk mitu märki. Et nüüd Eesti kirjawiis praegu-tähendatud keeleteaduse põhjusnõude pääle on rajatud [Kui meie Eesti keele kolmandat wäldet kahe märgiga tähendame, siis ei ole sellel räägitawate wõõraste tähtedega midagi ühist, sest et siin need kaks tähte esiteks alati ühesugused on, teiseks ainult ühe ja sellesama hääliku kõwadust ehk pikkust tähendawad.], siis peame meie kõik need wõõrad tähed, mis seda keeleteaduse põhjusnõuet ei täida, kui meie keele ja kirjawiisi loomu wastased oma keelest wälja heitma ning nende asemel oma enese keele märka tarwitama. Nõnda peaksime meie ikka järjekindlalt kir(32:)jutama: c asemel "ts" ehk "k", näit. Tsitsero, Kokles [Näitused on siin meie senise kirjawiisi mõttes kirjutatud, sest et trükikojas mitte küllalt uusi häälemärkisid ei ole.]; qu asemel "kw", näit. Kwirinalis, kwartett; x asemel "ks", näit. Kserkses, Aleksander; z asemel "ts", näit. Tsürih, Naatsaret; y asemel "i" ehk "ü", näit. Babilon, Küprus; Saksa ch asemel "h", näit. patriarh, mehanika.

Kuna kõigil seni nimetatud wõõrastel tähtedel Eesti keeles kohased häälikud on ja meie neid sellepärast omas keeles nende häälikute märkidega wõisime tähendada, ei ole sh-l ja sch-l meie keeles mitte sellekohaseid häälikuid ja ei wõi meie neid sellepärast ka oma seniste häälemärkidega kirjas mitte üles tähendada. Sh ja sch tähendawad teadu pärast wõõrakeelseid sosinahääli ja seisab esimene neist pääasjalikult Wene ж asemel, kuna meie teist enamasti Saksa sch ja Wene ш asemel tarwitame. Et aga igasugused sosinahääled meie keelele wõõrad on, siis tõuseb siin kõigepealt küsimus, kas meie üleüldse wõõrakeelseid sosinahääli Eesti keelde wastu peame wõtma, wõi peame meie neid parem, nagu rahwas ise seda teeb, igakord oma keele liht s-häälikuks ümber muutma, nagu näit. "masin, tosin" Wene "машина, дюжина" asemel.

Minu arwamine on, et meie neil kordadel, kus meie wõõrastest keeltest harilikka sõnu oma keelde wõtame, tingimata rahwa eeskujul kõik wõõrakeelsed sosinahääled meie liht s-häälikuks ümber peame muutma, sest et rahwas teisiti meiega ialgi ühes ei tule. Pääle selle oleks ka täitsa ilma mõtteta, jah otse meeletus, kunstlisel teel ühe terwe rahwa keelde uusi, selle keele loomu wastaseid häälikuid looma hakata.

Iselugu on aga wõõrakeelsete nimedega. Neid ei wõi meie mitte harilikkudeks sõnadeks lugeda, mis meie wõõrastest keeltest teiste oma sõnade hulka tarwitusele oleme wõtnud. Wõõrakeelsed nimed jääwad ikka seks, mis nad on s. o. wõõrasteks, kelle kodupaik mitte meie keskel ei ole, waid kes meid nõnda-ütelda ainult ajatiselt waatama tulewad. Sellepärast wõiwad wõi peawad siis ka neile nende wõõrad tundemärgid jääma.

Ometi ei tohi need wõõrad tundemärgid nii keerulised olla, et meie nendega omas lihtsuses midagi pääle ei mõista (33:) hakata. Niisugusteks keerulisteks tundemärkideks meie wõõrakeelsetes nimedes peame meie sh-d ja sch-d lugema. Esimene nendest wõõrakeele häälemärkidest on nimelt sellepärast sündmata, et ta wähemalt 9/10 meie rahwa juures ainult s-h-ks jääb, nõnda et tema, s. o. rahwas, selle häälemärgi all mitte üksnes mitte Wene sosinahäält ж ei loe, waid koguni uue hääliku sünnitab, mida ei meie omast ega ühestgi wõõrast keelest leida ei ole, kuna teine häälemärk sch jälle sel põhjusel kõlbmataks tuleb tunnistada, et teda niisamati wähemalt 9/10 osa meie rahwast lihtsalt arusaamataks tähehunnikuks peab ja sellepärast seda häälikut kas sugugi ei loe, ehk kõige paremal korral teda oma wiisi ümber muudab. [Nii näit. kuulsin ma kord oma kõrwaga, kuda üks noor Eesti neiu, kellel Eesti keeli lugemine muidu täiesti selge oli, Saksa "Schneewitchen" asemel suure kindlusega ikka "seenewiht" luges]. Ja kui meil weel kord Wene ч-d ehk koguni щ-d Eesti keeles tarwitada tuleb ning meie seks "tsch" ja "schtsch" kirjutame, siis on kimbatas lugedes seda suurem. Siin oleks siis hädasti tarwis meie kirjawiisi lihtsamaks teha, wähemalt niikaugele, et iga eestlane ka wõõrakeelse nime ära wõiks lugeda, ilma et ta lugedes otse sõgedusi pruugiks teha.

Kuid kuda seda teha?

Mina omalt poolt paneksin ette wõõrakeelsete sosinahäälte tarwis meie z ja s tarwitada, ainult selle wahega, et meie neile tschechlaste wiisi hargikese pääle teeme, näit. ž š. Nendest uutest häälemärkidest tähendaks siis ž muidugi meie senist sh-d ehk Wene ж-d ja Prantsuse j-d ning g-d i ja e ees, š aga meie senist sch-d ehk Wene ш-d, Saksa sch-d, Prantsuse ch-d. Kõik teised wõõrakeelsed sosinahääled on kokkupandud häälikud ja tuleksiwad sellepärast meie keeles nii mitme tähega kirjutada, kui mitmest häälikust nad koos seisawad, näit. Wene ч=tš, Inglise ch=tš, Inglise j=dž, Wene щ=štš.

Sellel kirjutuse wiisil oleks kõige päält see kasu, et ta, meie üleüldise kirjawiisiga täielises kokkukõlas seistes, iga häälikut ikka ühe ainsa tähega ära märgib. Teiseks ei ole ž ja š meile kaugeltgi nii wõõrad, kui sh ja sch, mispärast ka liht Eesti mees neid nähes mitte ära ei pruugi kohkuda, nagu sh ja sch juures. Kolmandaks ei ole kellegi õnnetus, kui eestlane wõõras nimes ž-d ja š-i nagu harilikku z-d ja s-i loeb: (34:) tema loeb aga sõna ikkagi ära, nagu ta ligikaudu on, ja see on wäga tähtjas. Sarnaseid sõgedusi, nagu ülemal nimetatud noorele Eesti neiule, ei wõi selle kirjawiisi juures lugejale mitte juhtuda.

Sedamööda tuleks meil siis näit. edespidi kirjutada: Shukowski asemel Žukowski, Nishni asemel Nižni, Schachawskoi asemel Šahawskoi, Menschikow asemel Menšikow, Tschernigow asemel Tšernigow, Aleksandrowitsch asemel Aleksandrowitš, Schtscherbakow asemel Štšerbakow, Wereschtschagin asemel Wereštšagin. Nõndasamuti tuleks meil siis ka kõigi teiste wõõraste keelte sosinahääli ž ja š-ga tähendada, näit. Schiller asemel Šiller, Hirschfeld asemel Hiršfeld, Challand asemel Šalland, Marchand asemel Maršand, Anjou asemel Anžuu, Boulanger asemel Bulanžee jne.