on jagatud kaheks – suhteliselt kitsa rannaala keeletava (Kuu) esindab kirderannikumurde lääneosa, maamurre (KuuK) jääb aga keskmurdesse (vt keelepiiri kihelkonna kaardil). Kuusalu murraku all peetaksegi harilikult silmas just rannamurret.
Rannamurdele on iseloomulikud n-ö soomepärased keelejooned. Vältevahelduse puudumine (musta : mustad, mõlemad III vältes) ja (üli)pika sulghääliku vaheldumine lühikesega (ottama : odan) tähendab, et eesti keeles nii tavalist II väldet siin pole (vrd olis ken alu alustaks ja lobu lobedaks, küll mina keskelt kierudaks). Kaashäälikuid ei peenendata (palatalisatsioon puudub), täielik pole olnud ei sisekadu (kündäjä, niitama, nahkane) ega lõpukadu (metsä, seppä, lukko). õ-häälikut asendavad siin o, a või e (oues, loppu, sana, verko, keik), ees- või tagavokaalide järgimine sõna piires (vokaalharmoonia) on järjekindel (jaksamma, ärgijegä, löüdänd). Pikk ü on diftongistumata kujul (küüned, süü), pael- või naerma-taolistes sõnades esineb u-line diftong (kaula, neula, naurab). ng-ühendit (kengäd, langad) hääldatakse nasaalse sulghäälikuna (ŋŋ) nagu soome keeles.
Vormiõpetuse puhul tuleb esile tõsta da-lõpulist osastavat (piigada, isädä), je-lõpulist sisseütlevat (tubaje, küläje) ning oleva käände esinemust (vanuna ’vanas eas’, aegana ’õigel ajal’). Mitmuses on nud-kesksõnal ned-lõpp (saaned, käüned, tulled ’tulnud’), vanasti on pöördunud ka eitusverb: minä en, sinä et, tämä ei, me emme, te ette, nämäd eiväd (tule).