KIRDERANNIKUMURRE (R)
Kirderannikumurre on üks kolmest eesti peamurdest. See on levinud mööda põhjarannikut Jõelähtmest kuni Vaivarani (k.a Prangli saar) ja ulatub Alutagusel Peipsi järveni. Murdeala lääne- ja idaosa, mida siinkohal esindavad Kuusalu ja Lüganuse, iseloomustavad mitmed soome keelega sarnased jooned.
Murdeala tähtsamaist ühisjoontest võib mainida vältevahelduse puudumist. Eesti keeles nii tavalist II väldet siin ei esine, mistõttu ülipikk silp jääb muutumatuks (kasti : kastid, korva : korvad, kõik III vältes) või vaheldub ülipikk sulghäälik lühikesega (ottama : odan, käpp : käbä, radas : rattad). Kaashäälikuid ei peenendata (kont, kulp), toimunud pole täielikku sise- ega lõpukadu (küttama ’kütma’, laskesin; polve ’põlv’, sülge).
Vormiõpetusest annab esile tuua je-lõpulise sisseütleva käände (padaje ’patta’, kerikuje ’kirikusse’), oleva käände esinemuse (tütrena, votmena) ja ned-kujulise nud-kesksõna mitmuses (nämäd saaned ’saanud’, laskened). Omaaegsed näited eitusverbi pöördumisest (minä en, sinä et ... te ette, nämäd eiväd) on muutunud arhaismideks ja elavas keeles neid enam ei kohta.
Ühisjoonte kõrval on murdealale iseloomulikud ka piirkondlikud eripärad.
Läänerühmas ja Vaivaras asendavad õ-häälikut o, a või e (loppu, sana, keik), ent Lüganuse ja Jõhvi murdekeeles on õ-d rohkemgi kui kirjakeeles (kõik, võttama, õskama ’oskama’, kõrjada ’korjata’). Läänerühmale on tunnuslikud veel näiteks hr-ühend (ohrad ’odrad’, kehran ’ketran’), ks-ühendi esinemus s-lõpulistes nimisõnades (vares : varekse, tenikse pääv ’tõnisepäev’) ja järjekindel vokaalharmoonia (sügüsül ’sügisel’, jämejäd, joudavad ’jõuavad’). Siinse murdekeele algupärastel erijoontel on aidanud püsima jääda hilisemad kontaktid soome keelega.
Idarühma iseloomustavad näiteks ks-ühendi muutumine ss-iks (varessed, jänessed, lauletasse ’lauldakse’), uh-/üh-ühendi muutumine v-ks (javatama ’jahvatama’, jõved ’jõhvid’) ja st-ühendi muutumine ss-iks (rissitud ’ristitud’, pessä ’pesta’), kusjuures st-lõpuline on ka saav kääne (ullust ’hulluks’, surrest ’surnuks’). Levinud on da-/dä-lõpuline osastav (nimeda, preilida ’preilit’), kahe tunnusega mitmuse omastav (nuoride ’noorte’, kueride ’koerte’) ja selle põhjal moodustatud käänded (silmide ’silmadesse’, pauludes ’paeltes’). Käskiva kõneviisi mitmuse 2. pöörde tunnus on -ga/-gä (akkaga ’hakake’, paluga ’paluge’, näitägä ’näidake’). Mitmed mainitud murdejooned esinevad ka idamurdes või isegi kogu Ida-Eestis (Vaivarast kuni Setuni).
Varasematel aegadel oli kirderannikumurre levinud arvatavasti kogu Virumaal, ent selle levikuala on ahendanud keskmurde levik (ühis- ja kirjakeele toel). Keeleuurijad on seisukohal, et kirderannikumurre ei ole oma algupäralt ühtne. Tõenäoliselt eraldus põhjaeesti keelealast esmalt kirderanniku ja seejärel hilisema idamurde aluspiirkonna murdekeel. Kirderannikumurde lääneosa paistab olevat eraldunud varem, idaosa aga, mis on ühist algupära idamurdega, eraldus mõnevõrra hiljem. Torkab silma, et need idamurde nähtused, millel on vasted vadja keeles, leiduvad enamasti ka rannikumurdes.