Murdekiiker • KirderannikumurreR • Kuusalu

Kuusalu kihelkond

Harjumaal moodustati u 1220. aastal, see hõlmas nüüdse Kuusalu valla ning Kaberneeme ümbruse.

Nimekujusid ajaloost: 1241 Kusala, 1290 Kusele, 1418 Kusal, 1547 Kusell, 1693 Kuhsall, 1673 Kusalu, 1732 Kusallo. Saksakeelne nimekuju on Kusal. Paul Johansen (1933) peab võimalikuks, et nime lähtevormiks oli Kuusela > Kuusla, millele liitus -salu. Gustav Vilbaste on seostanud nime tekke Salumäe ohvrikuusikuga (Kuusksalu > Kuussalu > Kuusalu).

13. sajandi alguses kuulus piirkond Revala maakonna Rebala muinaskihelkonda, mille keskused olid Kuusalu Pajulinn ja Muuksi linnamägi.

1212. aastal on Kuusalu ürikuis mainitud preestri asukohana.

1219. aastal läinud Kuusalust (?kirikust) preester Hirvli ja Sigula küla ristima.

1241. aastast pärineb "Taani hindamisraamatus" märge 25 adramaa suurusest Kuusalu külast (Kusala).

Kuusalu kirik valmis arvatavasti 13. sajandi lõpus gooti stiilis Kolga kloostrimõisa tsistertslaste eestvõttel. Pikihoone võlvid valmisid 15. sajandil, barokk-kiivriga torn 1760. Praeguse kuju sai kirik 1890. aastail. Pastoraadihoone ehitati 18. saj lõpus.

Lauritsapäev (10. VIII) on kristliku märtri püha Laurentiuse mälestuspäev (surnud 10.08.258). Eestis on tuntud legendi ta elusalt põletamisest Kuusalus, lauritsapäev on Kuusalu Laurentiuse kiriku nimepäev. Kiriku lähedal paikneva Lauritsakivi ehk Rajakivi külgedel on risti ja tuletange meenutavad raiendid.

Rannalaevanduse kohta esineb teateid 14. sajandist, laevaehitus algas 17. sajandil. 16.–17. sajandil asus rannaaladele soomlasi ja rootslasi, kes on aja jooksul eestistunud. Elav vastastikune suhtlemine käis üle Soome lahe, liiati kui Kolga või Kõnnu rannale on Soome lähemal kui Tallinn. Soomlased käisid (soola)kala vahetamas vilja vastu (nn sõbrakaubandus kestis kohati 1940. aastani), eestlased käisid toomas kala, küttepuid, nahakraami ja igasugust poekaupa. Soome keeluseaduse aegu õitses eestlaste salapiiritusevedu.

18. saj lõpus levis vennastekogudusliikumine, 1860. aastail rännati prohvet Maltsveti mõjul Krimmi, 1880. aastail Peterburi kubermangu ja Kaukaasiasse.

1755. aastast pärineb teade köstrikooli kohta.

1864. a rajati Uuri ministeeriumikool.

Kuusalu asula hakkas alevikuks muutuma 19. sajandi lõpus.

1970. aastal elas siin 670, 1989. aastal 1269, 2001. aastal 1206 ja 2010. aastal 1220 elanikku.

Haldusjaotus

1220–1950 Kuusalu kihelkond

569 km², 1934. a 10 330 elanikku

1938–1950 Kuusalu vald (liideti Kiiu ja Kodasoo vald)

1945 – Kiiu ja Kodasoo vallad nimetati külanõukogudeks

1954–1991 Kuusalu külanõukogu (liideti Kiiu ja Kodasoo kn)

165 km² ja 3758 elanikku (1970)

520 km² ja 4699 elanikku (1989)

1991–         Kuusalu vald

520 km² ja 4740 elanikku 2001. aastal

2005 Kuusalu vallaga liitus Loksa vald

708 km² ja 6538 elanikku 2018. aastal

Piirimuudatusi on tehtud 1963., 1976. ja 2005. aastal. 1977. a kuulus Kuusalu kn-sse Kuusalu alevik ja 20 küla, 1997. aastal – Kuusalu alevik ja 38 küla. 2018. aastal kuulus Kuusalu valda 3 alevikku ja 64 küla.

Kuusalu rannaalasse kuuluvad kolm neeme (Juminda, Hara, Kaberneeme) ja mitu saart (Rammu, Koipsi, Rohusi jt), mitmes kohas tuleb astangutena esile Põhja-Eesti pank. Suure ala hõlmavad Kõrvemaa metsad ja sood.

Elanikke

aastakhkvald/kn
17825415
18819105
193410 330
19703758
19894699
20014667
20066372
20186538

1837–1863 töötas Kuusalu pastorina Eduard Ahrens (1803–1863), eesti keele grammatika autor ja eesti kirjaviisi uuendaja. Kuusalust oli pärit Gustav Vilbaste (1885–1967), loodusteadlane, murdekoguja ning taimenimede uurija.

Kuusalu khk on kuulus oma rikkaliku rahvaluuleainese poolest (rahvalaulud, -viisid, -tantsud, vanasõnad jpm), siit on talletatud ohtralt ka kohanimesid ja murdematerjali.

Kuusalu Pajulinn (Linnapao) – soolinnus Kuusalu aleviku põhjaosas, oli kasutusel 11. sajandil. Pajulinna ümbritsenud soo servadelt on teada 4 asulakohta, 15 kultusekivi (tuntuim Lauritsakivi), ohvriallikas (Silmaallikas) ja II at algupoole külakalmistu.

Muuksi linnamägi asub Muuksi panganeemikul. Kahala järvest loodesse jäävad Muuksi kalmed – Eestis ainulaadne kivikirstkalmetega varase rauaaja kalmistu (I at eKr kuni 1. saj). Muuksi küla on asutanud tsistertslastest mungad, esmamaining 1290 (Mukenkulle).

Rebala – muinaskihelkond Revala maakonna idaosas.

Nimi arvatakse tulenevat ürgaja hõimudest, kelle tootemloom oli rebane. Tõenäoliseks peetakse nimeseost Rebala > Revala > Reval.

1979. aastal loodi 25 km² suurune Rebala ajaloolis-kultuuriline kaitseala (keskus Jõelähtmel). Kinnismuistised (üle 200 kivikalme, 80 kultusekivi, mitu asulakohta, muistsed põllud jm) pärinevad suures osas varasest rauaajast (I at eKr).

Revala (ka Rävala) oli Põhja-Eesti muinasmaakond, mis kujunes umbes I at lõpus ja hõlmas ligikaudu nüüdse Harju maakonna ja Lääne mk-a Nõva valla. Koosnes Rebala (Repel), Ocrielae ja Võhmataga (Vomentakae) khk-st. 13. sajandi alguses oli seal 1600 adramaad, keskus Lindanise. 1220–1221 rajati Revalas Jõelähtme, Keila ja Kuusalu kirikukihelkond, 1224. ja 1241. aasta vahel Vaskjala (Jüri) kirikukihelkond. 13. sajandi keskpaiku ühines Revala Harjumaaga.

Kirjandust

  1. Eesti Entsüklopeedia IV (sub Kuusalu). Tartu: Loodus, 1934, vg 1345–1346.
  2. Eesti Entsüklopeedia 5 (sub Kuusalu). Tallinn: Valgus, 1990, lk 258–259.
  3. Harju rajoonis. Kodu-uurijate seminar-kokkutulek 11.–14. juulini 1974. Artiklite kogumik. Tallinn: Eesti NSV TA Kodu-uurimise komisjon, 1974. 388 lk.
  4. Tarvel, Enn. Lahemaa ajalugu. Tallinn: Eesti Raamat, 1983. 236 lk.
  5. Uuet, Liivi 2002. Eesti haldusjaotus 20. sajandil. Teatmik. Tallinn: Eesti Omavalitsusliitude Ühendus. Riigiarhiiv. 312 lk.
  6. Vana Kannel III. Kuusalu vanad rahvalaulud I. Toim H. Tampere. Eesti Rahvaluule Arhiiv. Tallinn: Kultuurkoondis, 1938. XVI + 503 lk.
  7. www.kuusalu.ee
  8. Kuusalu kohanimed