a¹ Kett. K U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku aa K-Al. L aga; vaid а; но; Lu tõizõl autaa kaivaaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs. teisele auku kaevad, aga ise auku langed; J viisi lassa on eloza, a viisi koolluuᴅ viis last on elus, aga viis (on) surnud; J a ku tämä ep tuõ aga kui ta ei tule?; Li tänävä eb õõ umalaᴢ, a on siitiä täna (ta) ei ole purjus, vaid on kaine

a² L S Lu aa K Li 1. ah, oh, oi, ai ах, ох, ой, ай; L a siε vana hullu ah sina vana hull!; L a ko mutikaz vesi oi, kui sogane vesi!; Lu emintimä dava·i itkõmaa: abaa a, abaa võõrasema hakkas nutma: ai, ai, ai!; 2. noh да; K pappi tšüsü: mihee teilee vakkaa. – a d́eŋgoi mitata preester küsis: milleks teile vakka (vaja on)? – Noh, raha mõõta

aa P Lu Li I 1. ahah, jajah ага, да; Lu aa, tämää izää pädrää jää vei (väljaspool abielu sündinud lapse kohta öeldakse:) ahah, tema isa viis peetripäeva jää; I aa, viil valgõttaaɢ jajah, (tuleb kangast) veel pleegitada; 2. P ah да ну

aabobahka aapaobahka

aabraᴢ abraᴢ

aada K P haad/a M-Set. Адасъ Tum., g. aadaa K -aa M aadu; K aina tšihus ku aadaa kattila aina kees nagu põrgukatel

aadaššik/ka K-Ahl. M-Set. haadaššikka M-Set., g. -aa kurat, põrguvalvur дьявол, адов страж; M haadaššikka se ize on rauta-ahilois tšiin pakoo pääzä (Set. 25) põrguvalvur, see ise on raudahelates kinni paku otsas

aadu M Lu I haad/u J-Tsv., g. aaduu Lu -uu J põrgu ад, преисподняя; M pääzeᴅ siä aaduusõõ, siä paĺĺo süntiä teiᴅ (küllap) sa satud (pääsed) põrgusse, sa oled palju pattu teinud; J tšiissõõ va, katso, haadus panna tšeeless rippuma hoople aga, vaata, põrgus pannakse keeltpidi rippuma!

aagent/ti J-Tsv. aageti Li, g. -ii: -i J agent агент; Li däädä meil õli ziŋgeri aageti, mašinõitõ möi onu oli meil „Singeri” agent, müüs (õmblus)masinaid

aah ah¹

aaha·h ahah

aahju Kr ahjo

aah/ka K-Ahl. M J-Must. I, g. -gaa hall блекло-серый, сивый; I aahka opõnõ hall(iks läinud) hobune

aaka J-Must., g. aagaa aahka; aagat silmät (Must. 168) hallid silmad

aal/õa ~ -aa Lu, g. -õa kahvatu, pleekinud karva блеклый, линялый, выцветший; aalaa laatko pleekinud karva savikauss

aamin L M ami·ń J-Tsv. aamen аминь; J pappi lõpõtõb õma proopoved́i sõnaka ami·ń preester lõpetab oma jutluse sõnaga aamen

aani ani

aapa Kett. K L P M Lu Li Ra J I (Kõ) aap J-Tsv. haapa P Lu Li J Ku, g. aav/aa K L P M Kõ Lu Li J -a J haavaa Lu Li J haab, haavapuu осина; M aavalla kazvaas suurõt tšäznäᴅ, niissä kaivattii naappoi eellä haava(puu)l kasvavad suured pahad, neist õõnestati ennemalt kausse; Lu vai ku tüüni, aavaa lehto ain häülüʙ (olgu) või kui vaikne, haavaleht ikka liigub (= väreleb); J haapa ja niini puussa tšizgottii vennää haava- ja niinepuust kisti niint; J aap metts haavamets. aapapuu, aavaapuu

aapa-aŋko M haavapuust hang осиновые вилы; aapa-aŋgookaa riigalla puisattii õlkõa; näväᴅ õltii aivo kerkiäᴅ haavapuust hanguga puistati rehel õlgi; nad (= need hangud) olid väga kerged

aapai/n Li, g. -zõõ aapõn

aapakokka Lu haapakokka J-Must. künakirves тесло

aapaleh/to (Kõ), pl. -oᴅ Kõ aavaalehto

aapamettsä M aap-metts J-Tsv. haapamettsä J aapazikko; J haapamettsäs kazvõvõt haavõᴅ haavametsas kasvavad haavad

aapa/nõ (Li) -nee K-Ahl., g. -zõõ aapõn; Li haapojoᴅ aapazõᴅ, aapoiss kaivattii, metria neĺĺä haavapuust vened, haabadest õõnestati, meetrit neli (pikad)

aapaobahka K M aapa-obahka M-Len. aap-obahka ~ aabobahka M haava-, punapuravik подосиновик; M ku vaatamma: jõka põõsaa alla aimad aabobahkaᴅ kui vaatame: iga põõsa all on ainult haavapuravikud

aapapuu M Lu I aappuu (Kõ) aapa; Lu kobrilappia, se õli tehtü .., rohkaapassi tehtii aavassa, aapapuussa viljakühvel, see oli tehtud .., enamasti tehti (see) haavast, haavapuust

aapasiini Lu Li haavariisikas подолешник, осиновый груздь

aap/azikko M Lu Ra -asikko K-Ahl. -õzikko J-Tsv., g. -azikoo: -õziko J haavik, haavamets осинник; M aapazikkoza ovaᴅ enäpältä aimaᴅ aavaᴅ haavikus on enamasti ainult haavad; M aapazikko mettsä haavik

aapiai/n Lu, g. -zõõ Lu haabjas, haavapuust õõnestatud ruhi, vene (ühetüvepaat) однодерёвка из осины, диал. осиновка; aapiain õli aapa puussa kaivõttu haabjas oli haavapuust õõnestatud. haapojo

aap-rošša J-Tsv. haavasalu осиновая роща; lähzimm aap-rošass üli läksime läbi haavasalu

aapõi/n J-Must. J-Tsv. -ne J-Must., g. -zõõ: -zõ J-Tsv. aapõn; aapõizõd algod annõta paĺĺo savvua haavahalud annavad (põledes) palju suitsu

aapõ/n ~ -nõ M, g. -zõõ M haavapuust, haava- осиновый; raut-aŋgolõõ pantii aapõzõd varrõᴅ raudhangu(de)le pandi haavapuust varred; tälle anna hot́ aapõzõd algoᴅ, täm kõik sööʙ talle anna kas või haavahalud, ta sööb kõik ära. aapain, aapanõ

aar/a Kett. K-Ahl. P M Lu Li Ra J aar J-Tsv. haara Li J, g. -aa P M Li J -a J-Tsv. haaraa J 1. haru развилина, конец, зубец; M valokokka on kah̆hõõkaa aaraaɢ sõnnikuhark on kahe haruga; M põdraa sarvõll ühs aara jõka voosi lis̆säüʙ põdra sarvele lisandub igal aastal üks haru; J suur tormi katko puu aarõᴅ suur torm murdis puu harud; Li astragaa aaraᴅ ahingu harud; P uffatkaa aara potihargi haru; J tee haara teeharu; M viskaa kase vesi teen aaroilõ, näät kuza meep tee jõka poolõõ viska see vesi ristteele, näed, kus tee läheb igale poole; 2. pl. fig. jalad, harud ноги; J viroo risilee rivatta tanssiziᴅ, harottõlit haarojaᴢ rl. eesti ristile ilma sääremähis(t)eta tantsisid, ajasid laiali oma harusid (= jalgu); Lu issuus kahzii aaroo seltšää i lähs kottoo istus kaksiratsi selga ja läks koju; 3. hark развилка; Lu seinää õli tehtü ravvõssa mokoma aara, sihee vällii pantii päre seina oli tehtud rauast niisugune hark, selle vahele pandi peerg. tee-

aarai/n K M-Set., g. -zõõ aarõin. kahs-, kõm-, nellä-

aarak/aᴢ (M), g. -kaa haruline, okslik развилистый, ветвистый; põdraa sarvõᴅ ovaᴅ aarakkaaᴅ põdra sarved on harulised; aarakkaaᴅ puuᴅ harulised puud

aarak/ko M, g. -oo haruline (puu kohta), okslik ветвистый; aarakko puu haruline puu

aar/akkõin: -õkkõin J-Tsv., g. -akkõizõõ: -õkkõizõ J aarakko

aarest/i J-Tsv., g. -ii arest арест; varkad on aarestiᴢ vargad on arestis

aarik/aᴢ (J-Tsv.), g. -kaa aarõin; irvee sarvõd on aarikkaᴅ põdra sarved on harulised

aarik/ka Po, g. -aa haru развилина

aarik/ko Po Lu Li (J), g. -oo Lu 1. hark, haru развилка, развилина; Lu päre põli taloᴢ, seinää õli tehtü ravvõssa mokoma aarikko, sihee vällii pantii päre peerg põles tares, seina oli tehtud rauast niisugune hark, selle vahele pandi peerg; J puuss õli mokomad aarikot tehtü (harulisest) puust (= oksast) olid niisugused hargid (= nagid) tehtud; Lu aarikko on võrkko puu, siin kuottii võrkkoa {a.} on võrgupuu (= võrguhark), sellel kooti võrku; Po teχ́tii tohoᴢ, kõm aarikkua õli tehti küünal, oli kolm haru; 2. haruline развилистый; Lu helisijä kazvop talvitšülvüᴢ, tämä kazvob aarikko robirohi kasvab taliviljas, ta kasvab haruline; ■ Lu aarikko arja sakiline hari (kukel). mõnn-, mõnta-

aarik/kõ J-Must., g. -õõ aarikka

aarnikk L arnika горная арника. arnikkaroho

aaroᴅ teen-

aarotaɢ arota

aar/to Ränk M Po Lu Li Ra J-Tsv. (K), g. -oo M Lu Li Ra J sard (maasse löödud postide vahele on kinnitatud latid vilja või heina kuivatamiseks; ridamisi võib olla 2–4 posti) сушило (жерди, укреплённые на столбах, для сушки снопов или сена); M aarto, sinne pannaz einoi kuivamaa. i pantii tõukoleipää. õli väliz vihmavuuvvõᴅ, sis pantii aartoosõõ sard, sinna pannakse heina kuivama. Pandi ka suvivilja. Olid vahel vihma-aastad, siis pandi sarda; Li aarto õli paikallin, harkkia veiteltii sard oli paikne, redelit veeti (ühest kohast teise); Li aarto õli tehtü .., lüütü suurõᴅ sampaaᴅ pantu maχχa ja siz ŕuuguᴅ pantu sampaasõ, i siiz neijje ŕuukuje välli ahisõtti vihgoᴅ, i sis tuuli siält tšäi läpi ii kuivõtti neit vihkoi. aarto sõisi ain litši riiga sard oli tehtud (nii): suured postid (olid) löödud, pandud maasse ja siis latid (olid) pandud posti(de) külge, ja siis nende lattide vahele suruti vihud, ja siis tuul käis sealt läbi ja kuivatas neid vihke. Sard seisis alati rehe juures; Ra linaa revitää. sis pannaa aartoo, kuivõtõtaa lina kitkutakse. Siis pannakse sarda, kuivatatakse. einä-, erne-

aarõi/n J, g. -zõõ: -zõ J haruline развилистый, развильчатый; ein aŋko piäb õll kõlmi daĺisko neĺĺe aarõin heinahang peab olema kolme- või neljaharuline. kahs- aarain, aarikaᴢ

aas/a K-Ahl. K-Set. M (Kett. R-Eur.), g. aazaa M -aa [?] M-Set. aas, silmus петля, оборник; силок; M tšennää aazad õltii niku kõrvaᴅ pastla aasad olid nagu kõrvad; M läpi tšennää aasojõõ pantii paglaᴅ läbi pastla aasade pandi nöörid; K lintui püütäs aasoi kaa (Set. 55) linde püütakse paeltega (silmustega)

aast/a (J), g. -aa aastaika; aastass antõõssi, viikoss võlkaa rl. aastaks andeks, nädalaks võlgu

aastai/ka ~ -kᴀ Ku -k Ra J-Tsv., g. -gaa Ra -ga J aasta год; Ra kui aastaik meeʙ, siis koko suku meep kalmoilõõ pominoittamaa kui aasta möödub, siis kõik sugulased lähevad surnuaiale (surnut) mälestama; Ku viiz aastaikaa oli vana viis aastat oli vana; J aastaik ümper terve aasta; Ku kevätpäiv on aastaikᴀ vs. kevadpäev on aasta. aigassaika

aastaikõi/n J-Tsv., g. -zõõ -aastane -летний; -годичный; kahs aastaikõin lahs veel on hullukkõin kaheaastane laps on veel rumalake

aast/ajaᴅ: -õjõᴅ [< is?] Li pl. t. [?] täismeheaastad, küps iga зрелый возраст, пора зрелости; vot tulivõd minulõ aastõjõᴅ, vaja enel saavvõ naizikko vaat tulid mulle täismeheaastad, vaja võtta endale naine

aažbuk/ki J, g. -ii ~ -i J pootshaak багор; aaž-bukika toukkaamm meree pootshaagiga tõukame merre

aat/to Kõ Ra J (Li), g. -oo Ra J eelmine õhtu; eelõhtu, (pühade)laupäev канун; Ra kui marigaaššaa tehtii, aattonn jo segattii rüizjavoo soojaa vettee kui marjaputru tehti, segati rukkijahu juba eelmisel õhtul sooja vette; Li uuvvõ voovvõõ aatollõ panimmõ kõlmõõ paan nallõ vana-aastaõhtul panime (esemeid ennustamiseks) kolme paja alla; J vesiristä aattonn mentii tšerikkoo kolmekuningapäeva eelõhtul mindi kirikusse; Kõ üφs kõrt vuvvõz õli valvotuli, kupoĺoo aattonn üks kord aastas oli jaanituli (= tehti jaanituld), jaanilaupäeva õhtul

aattu/ussa: -ssa J, pr. -uʙ, imperf. -uzi sigineda, tekkida раз/водиться, -вестись, размножаться; mettsäsigad aattusti nüt, näitä enne bõllu metssead siginesid nüüd, ennemalt neid ei olnud

aav/a M -õ ~ aav J-Tsv., g. -aa M J -a J haav рана; J kahs aavaa lüüti kurasõll seltšää kaks haava löödi noaga selga; J aavaa päälee jo oŋ kazvonnu rupi haava peale on kasvanud juba koorik; J veriin aavõ verine haav; J umpi aav fistul; J aava siha haavaarm

aavaakoori (Kõ-Len.) haavakoor осиновая кора; aukaa [= aukkaan] miä aavaakoorta (Len. 216) haukan ma haavakoort

aavaalehto Kõ haavaleht осиновый лист; värizeb niku aavaalehto väriseb nagu haavaleht. aapalehto

aavaapuu: aavapuu (Kõ) aapa; i senee peräss aavapuul värizeväd lehoᴅ ja sellepärast haavapuul värisevad lehed

aava/ta (Kõ) haavata (Ku), pr. -an, imperf. -zin: haavazin Ku haavata ранить; Ku i koerᴀ nois haukkumaa haavattua karrua ja koer hakkas haukuma haavatud karu (peale)

aavõlla I avollaa

abaa Lu interj. ai ай; emintimä dava·i itkõmaa: abaa a, abaa võõrasema hakkas nutma: ai, ai, ai!

abeza·at́eĺn/o M -a Li ab́iza·at́eĺno I tingi-mata обязательно, непременно; I millõ piäʙ mennäɢ ab́iza·at́eĺno laafkaa ma pean tingi-mata poodi minema

abi api¹

abida M (Ja-Len.) obi/da Lu -ᴅ J-Tsv., g. abidaa: -daa J solvang, solvamine; ülekohus обида; J jäi nii obidaa lahs-park, ku tšeeletti menne guĺaittõma laps solvus väga, kui keelati külapeole minna; J ku kazvon suurõssi, sinnua süüttemää nõizõn i obidasõõ tšelleit en annõ kui kasvan suureks, hakkan sind toitma ega luba kellelgi sulle ülekohut teha

abid/o (M), g. -oo abida; etti siiz bõl̆lõis tšelleiᴅ abidoa, etti vot sillõõ puuttu üvä niittü, millõõ kehno et siis poleks kellelgi solvumist, et vaat sulle juhtus hea heinamaa, mulle vilets

abinikka apinikka

ab́iza·at́eĺno abeza·at́eĺno

abiźjan/a I abliźjana ~ obliźjana M oblezjana J-Tsv., g. -aa ahv обезьяна; I nõgõla võitavaᴅ kõikõõ liitsaa sis meek ku abiźjana määrivad nõega kogu näo, siis mine kui ahv!

abra/ᴢ Kett. K-Set. P M Ku -s K-Ahl. M-Set. aabraᴢ L M, g. -a M habras, rabe хрупкий, ломкий; истлевший; L abraz õhsa murtuumaa rl. oks on habras murduma; M vana sõpa on abraz ratkõõmaa vana riie on rabe rebenema; M abras stokana habras (tee)klaas

ad́d́aapääline J adj. aiapealne находящийся на изгороди, плетне; ad́d́aapääline araga aiapealne harakas

ad́d́aa-uhsi M aiavärav калитка

ad́d́e·ĺno S eraldi отдельно; ženiχa i noorikkõ eri, ad́d́e·ĺno magataᴢ peigmees ja pruut magavad (teistest) eraldi

addre adra

ad́ejala ~ ad́ij/ala M adijala K-Set. -ela (M) od́ejal/a Kõ J-Tsv. I od́ijala I od́jala Lu J-Must. od́jela Lu od́ela Lu Li, g. ad́ejalaa: -aa ~ -a J od́ijal̆laa I od́jelaa Lu od́elaa Lu Li tekk одеяло; Lu koikil pannaa tilad i katõtaa od́jelaakaa vooditele pannakse aluskotid ja kaetakse tekiga; Li od́ela, migäka kattõõssa, se on nütšün va, nüt od́ela, a enne od́elait eb õllu, enne kuottii koton d́eruga tekk, millega end kaetakse, see on alles (vaid) nüüdne, nüüd (on) tekk, aga enne tekke ei olnud, enne kooti kodus kaltsuvaip; Li on i baikkõvõiᴅ od́elaiᴅ i šerstjannoisiit od́elaiᴅ, lõŋkõiziitõ, i vatnõiᴅ. kõig õllaa od́elaᴅ on ka baikatekke ja villaseid tekke ja vatitekke. Kõik on tekid. od́jelo

ad́jottu Kett. (orig.: aidattu)

ad́jutant/ti J-Tsv., g. -ii: -i J adjutant адъютант

admira/la J-Tsv. (Ja-Len.) -l J-Tsv., g. -laa admiral адмирал

admiral/i Ja-Len., g. -ii admirala

adr/a Kett. K-Ahl. R-Reg. L P M V Lu Li Ra J I Kr (Kõ Ko-Kett.) -õ Li J-Tsv. Ku adr Lu J-Tsv. Ku addre Kr А́дра K-reg.2 Ii-reg.1 Атра Pal.2 Адрасъ Tum., g. -aa P V Lu Li J Ku -a J-Must. puu-, harkader соха, дрында; Li enne adrakaa tšünnettii enne(malt) künti harkadraga; Lu adra õli kahõõ jalgaakaa, neijjee puijjõõ õttsaz õltii ravvaᴅ, vadnaat kutsuttii hark-ader oli kahe haruga, nende puude (= harude) otsas olid rauad, (neid) kutsuti sahkrauad; M adralla kahs saarnapuuta, siz on loopi, siz on pää, pääsurja, siz on aizaᴅ (hark)adral on kaks haru, siis on lusikas, siis on pea, pärapuu, siis on aisad; I pluugõõ bõlluɢ, adraᴅ õlivaᴅ, mokomaᴅ puizõᴅ adraᴅ. ii karttõnõ mokoma ku lappia pantus siheɢ adraa i kaelle tšünnettii raudatru ei olnud, harkadrad olid, niisugused puust adrad. Ja niisugune plekist, nagu labidas, oli pandud sinna adra külge. Ja sellega künti; J jutõllaa, jot suvi-viĺĺaa om parõp adrõn nalaa tšülvä öeldakse, et suvivilja on parem külvata adra alla (s. t. külv küntakse puuadraga mulda); M adraa saara harkadra (kaheharuline) sahkpuu; Ku adraa vaarnaaᴅ harkadra sahkrauad; P adraa terä harkadra sahkraud; V adraa luzikka ~ M adraa loopi adra lusikas; J adraa sarvikko ~ adraa sarvõᴅ ~ Lu adraa rutškaᴅ adra käsipuu(d); J adraa perᴢ harkadra taguosa. puu-, sorkka-

adra-ai/sa (Lu), pl. -zaᴅ: -zõᴅ Lu harkadra ais, sahkvars оглобля, обжа сохи. adraopša, adrapuu

adrajalga/ᴢ (Lu), pl. -hsõᴅ: -zõᴅ Lu adra-jalka

adra-jalka (Lu-Len.) harkadra sahkpuu haru ножка сохи; adr on: aizat, adra-jalgat, sarvikko, vadnad, looppin (Len. 282) harkader on (niisugune): aisad, sahkpuu harud, käepide, sahkrauad, lusikas

adramatikõ/ᴅ: -t J-Must. pl. harkadra kast (raudpidemete komplekt комплект железных укрепляющих приспособлений у сохи). matikkõravvaᴅ

adraopša: adra-ob/ša (J-Must.), pl. -žaᴅ: -šat J-Must. adra-aisa

adraperzvitsaᴅ: adrapersvitsat J-Must. pl. harkadra päravitsad (особое крепление задней части сохи). perzevittsa

adrapu/u (V Lu), pl. -uᴅ V Lu adra-aisa

adrarutška M harkadra käsipuu e. käepide рукоять сохи

adrasaara J-Must. harkadra (kaheharuline) sahkpuu рассоха сохи (orig.: vannas)

adra-tšäsi Kõ fig. (harkadraga) kündja пахарь; lõi jumala adra-tšättä rl. lõi jumal kündja

adratšüntäjä M (harkadraga) kündja пахарь; tšüntäjä, se on adratšüntäjä kündja, see on (harkadraga) kündja

adre/ssi M J, g. -sii ~ -si J -s̆sii M aadress адрес; M miä en tää täm̆mää adressia ma ei tea tema aadressi; J tširjutti adresii kirjutas aadressi

adrotšäsi (Kõ-Len.) adra-tšäsi; anto looja adrotšättä rl. andis jumal kündja

adžgiᴅ atškiᴅ

advokat/ti J-Tsv. avvakatti M vakatti J-Tsv. (Ku), g. -ii: vakati J advokaat адвокат; J proku-roor vääriseb, a advokatti poolõsõʙ prokurör süüdistab, aga advokaat kaitseb; J suuoz õlla vakatiᴅ kohtus on advokaadid

aftobu/ssa Lu (M) -sa M Li -za M afto·busa J, g. -saa Lu -zaa M afto·buzaa J (auto)buss автобус; M täm ajõ aftobusall kattilalõõ ta sõitis bussiga Kattilale; M oottõõᴅ aftobuzzaa, oottõõᴅ, etti kõõs tuõʙ aftobuza ootad bussi, ootad, et millal tuleb buss

aftobu/ssi (M) -si Lu (M) -zi M, g. -sii ~ -zii aftobussa; M ruta aftobuzilõ rutta bussile; M täm aftobusis teep konduktoraa ta on bussis konduktor

aftomat/ta M avtomat/ta (Kõ-Len.), g. -aa automaat автомат

agĺitšan/a M, g. -aa agĺitšina

agĺitšin/a J-Tsv., g. -aa: -a J inglane англичанин; J agĺitšinaᴅ – hiitroi vätši inglased on kaval rahvas

agorodnik/ka P, g. -aa aednik огородник

ah¹ L P M Lu J aah K aχ L P ah, oh, oi ах, ой; Lu ah siä konnikkõin (lapsele hellitavalt:) ah sina konnake!; M ah, ku kõv̆vii sat̆taab vihmaa oi, kui kõvasti sajab vihma!; P aχ mikä mill on õnni oh, missugune õnn mul on (= küll mul on õnne)!

ah² K interj.: ah hah hah, a se on üvä ku miä õõn ilozap kõikkõa i parap kõikkõa ah-hah-haa, aga see on hea, et mina olen kõige ilusam ja kõige parem!

aha·a K P J ahaa K-Ahl. ahha·a K aha· U ahaa ага; J aha·a kase on üvä ku miä õõn lustip kõikkaa ja parõp kõikkaa ahaa, see on hea, et mina olen kõige ilusam ja kõige parem!

ahagoit/taa M, pr. -an M, imperf. -in M ahassaa; plat́iᴅ tultii lad́d́assi, piäʙ vähäkkõizõ ahagoittaa. miä ahagoitan izze, ep piä millõ õmpõliata kleit jäi laiaks, tuleb veidi kitsamaks teha. Ma teen ise kitsamaks, mul pole õmblejat tarvis

ahah Lu J aha·h J-Tsv. aha·hh Lu ahha·h P aaha·h I interj. 1. ahah, ahaa а, ага; J aha·h kõrt puuttuzid minu tšätte ahah, (ometi) kord sattusid (sa) minu kätte!; 2. ai, ai-ai ах, ай; Lu ahah pääs ku oŋ kipu ai-ai, küll pea valutab!

ahas/saa Li -sa J-Tsv. -saaɢ I, pr. -an: -õn Li J, imperf. -in Li J ahendada, kitsamaks teha суживать, сузить; уши/вать, -ть; J ahasõn tšiuttoa, om vähäize lad́d́õ teen särki kitsamaks, on natuke lai; I jupka piäp purkaaɢ i ahassaaɢ seelik tuleb üles harutada ja kitsamaks teha; Li kõik sõvat saaʙ ahassaa, kummad õlla vaa lad́d́õᴅ kõiki rõivaid saab kitsamaks teha, mis (vaid) on laiad. ahagoittaa, ahõttaa

ahas/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J kitsaks jääda; kokku minna v. tõmbuda суживаться, сузиться; садиться, сесть; lõŋk tšiutto kassu de kõikkina ahassu (villane) kampsun sai märjaks ja läks päris kokku

ahassu/ussa: -ss J-Tsv., pr. -un: -n J, imperf. -uzin: -zin J ahassua

ahasu/ᴢ M J-Tsv., g. -hsõõ: -ssõõ (M) -zõõ J kitsikus, ruumipuudus теснота, стеснённость; J om vähäize ahasuᴢ: pere suur, rihi peen on natuke kitsikus: pere (on) suur, tare väike; M möö elämmä nüd ahasussõᴢ meie elame nüüd kitsikuses. ahisuᴢ

ahas/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. ahassaa; johanto tšiutto on mõnt kõrta ahasõltu, a siä veel ahasõᴅ särki on juba mitu korda kitsamaks tehtud, aga sina teed veel kitsamaks

aha/ᴢ Kett. L M Kõ Lu Li J I (K-Al. P Ja-Len.) -s K-Ahl. J-Tsv. Kr, g. ahtaa L P M Lu Li J kitsas, ahas узкий, тесный, тугой; L ihad on ahtaad õmmõltu käised on õmmeldud kitsad; P meill õlivat põllod ahtaaᴅ meil olid põllud (= põlluribad)] ahtad; Lu loottsi veeb laivoja ahtoissa paikkoissa loots viib laevu kitsastest kohtadest (läbi); Lu vakka on päält ahtaapi vakk on pealt kitsam; I ahaz akkunaluᴢ väike õu; M tällä on lad́d́a arkasuᴢ, a senel on ahaᴢ arkasuᴢ temal on pikk (lai) samm, aga sellel on lühike (kitsas) samm; J ahtaad aigõᴅ kitsad ajad; J ahaz mälehtüᴢ piiratud mõistus; M nät ku tuli ahaᴢ ühez el̆lää, menti er̆rii vaat kui läks kitsaks koos elada, mindi lahku

ahaz-meri J-Tsv. väin пролив

ahat/taa M (P) hahattaa Lu Li, pr. -an P M hahatõn Lu Li, imperf. -in M hahatin Lu 1. karjuda, möirata кричать, реветь; M miä tätä sõrmõõkaa eŋ kerttännü, a tämä minuu päälee ahataʙ mina ei puudutanud teda sõrmega(gi), aga tema karjub minu peale; M karu ahatap kõv̆vii karu möirgab kõvasti; 2. kõvasti naerda, (naeru) lagistada, rõkatada; huigata хохотать; аукать; P mitä siä ahatad nagraa mis sa lagis-tad naerda?; M täm ain ahataʙ suu sellällää ta aina rõkatab naerda, suu pärani; M tämä nii ahatti, että mettsä elizeb vassaa ta huikas nii kõvasti, et mets kajab vastu; P üüppiä ahataʙ öökull huikab

ahav/a M-Set. Lu Li -õ Li, g. -aa Lu ahav (kuiv külm kevadine tuul), диал. весенник, весняк, вешник (сухой холодный весенний ветер); Li ahavõ tuuli, kuivõtõb üvässi kõiɢ, mokomõ niku ahavõ kuiv tuul, kuivatab kõik hästi, niisugune nagu kuiv tuul; Lu tševvääl ahavõss tuulõss uulõᴅ lõhkõvõᴅ kevadel kuivast tuulest lõhenevad huuled. ahõlmo², ahõlmõ

ahavai/nõ: -nen R-Reg., g. -zõõ torm [?] буря [?]; terve tuulee jumala ahavainen armollinen (Reg. 23) rl. tere, tuule jumal, armuline torm [?]

ahavakko R-Lön. ahava; veeko tuuli terveüttä .. ahavakko armautta (Lön. 188) rl

ahavikko (R-Reg.) ahava; terve tuulessa jumala ahavikkon armollinen (Reg. 11) rl

ahavoit/taa Li, pr. -aʙ: -õʙ Li, imperf. -ti kuivaks v. karedaks puhuda, kuivatada, kuivusest lõhestada (kuiva külma kevadise tuule kohta) обветр/ивать, -ить, -еть (о сухом холодном весеннем ветре); eb õõ se märtšä tuuli, a mokom niku kuiva ahava tuuli, tämä üväss kuivõtõʙ, ahavoitõʙ see ei ole niiske tuul, vaid nii-sugune nagu kuiv ahav tuul, see kuivatab hästi, puhub kuivaks; tuuli võib ahavoittaa tšäeᴅ, liitsa, uulõd (kuiv) tuul võib karedaks puhuda käed, näo, lõhestada huuled

ahavoit/õlla (Lu), pr. -tõlõʙ: -tõõʙ Lu, imperf. -tõli frekv. ahavoittaa; tšäsi lõhkõõʙ, sõrmi lõhkõõʙ, kui tuuli ahavoittõõʙ käsi lõheneb, sõrm lõheneb, kui (kuiv külm kevadine) tuul kuivatab (nahka)

ahelmo ahõlmo¹

aher ahõr

aherik/ko Li Ra, g. -oo adj., subst. vilets liivane maa; vilets liivane (maa kohta) бесплодная, песчаная почва; бесплодный, песчаный (о почве); Li a aherikko maa, see on liivõmaa, aherikko, i tämäs kazvõp petäjemettsä aga {a.} maa, see on liivamaa, {a.}, ja selle peal kasvab männimets; Li sarkoja jagotti; millõ puuttu sarka aherikko, aherikko maa jagati põllutükke; mulle juhtus põlluks vilets liivane maa

ahha·a aha·a

ahha·h ahah

ahik/ka R-Reg., g. -aa ahõr; ompa sillä ahikka lehmä (Reg. 37) rl. sul on ju aher lehm

ahi/la K-Ahl. M J-Must. (Kett. Lu) -l M -laᴢ M-Set., hrl. pl. -laᴅ K M Lu 1. kett; raudkütke цепь; M kori õli jarvõõ rannaz ahilaᴢ vene oli järve rannas ketis; Lu paganaa koiraa piäb aina pittää ahiloiᴢ kurja koera tuleb alati ketis pidada; M eestee õli rihmõn tšütše lauttaza, a nüᴅ on ahilaᴅ, rautõzõᴅ ennemalt oli laudas köiest kütke, aga nüüd on ketid, rauast (= raudkütked); M paa lehmä ahilaa pane lehm ketti; 2. K M J vangiahelad оковы, кандалы. koira-, lehmä-, rauta- ahõla

ahilauta Ma (K-Al.) ahjolauta

ahina/laa: -l̆laa M ahjoonalaa

ahinal/la ~ -l M ahju all под печью; eezepi piettii kan̆noi ahinalla ennemalt peeti kanu ahju all. ahjonalla

ahinalta M ahju alt из-под печи

ahinalu/ᴢ M -s Ränk ahnaluᴢ Ma subst. ahjualune подпечье. ahjonaluᴢ, ahjoon-aluᴢ

ahinna/laa ~ -l̆laa M ahju alla под печь; talvõl õli tšülmä lauttolaiᴢ, peĺĺättii, etti kanolõ tšülmä, siiz ain ahinnal̆laa pantii talvõssi kan̆noi talvel oli lautades külm, kardeti, et kanadel on külm, siis pandi kanad talveks ikka ahju alla. ahjonalaa, ahjoonalaa

ahinnal/la ~ -l M ahjonalla

ahinnaluᴢ M 1. ahjualune подпечье (пространство под печью); ven̆nää ahjo. alla ahjoo on mokoma puusta siällä, vot. sitä kutt-suaᴢ ahinnaluᴢ. siällä eeste elettii kanaᴅ vene ahi. Ahju all, vaat, seal on niisugune tühi (koht). Seda kutsutakse ahjualuseks. Seal elasid ennemalt kanad; 2. ahjualus, -lava опечье (основание печи); eel õltii puizõᴅ ahinnalussõᴅ. nüd eb õõ kasta i kuulumaza ennemalt olid puust ahjualused. Nüüd pole seda enam kuuldagi. ahjonaluᴢ, ahjoonaluᴢ

ahis/saa M Kõ Po Lu Li (Kett. Ra) -sa J-Tsv. -saaɢ I, pr. -an M -õn Li J, imperf. -in M J 1. ahistada, pigistada, (kokku, sisse, vahele jne.) suruda стис/кивать, -нуть; Li tuska ahisõʙ minu süätä mure ahistab minu südant; Lu semerittsaa enne paĺĺo lahsii kooli, ahissi kurkkua leetritesse suri varem palju lapsi, (see) ahistas kurku; M puu ahisaʙ, eb mee saha läpi puu kiilub kinni, saag ei lähe läbi; M täm ahissi sõrmõõ uhzõõ väl̆lii ta jättis (oma) sõrme ukse vahele; Li tuli-akkaa ahisõttii päre, siis sütettii põlõmaa pilakusse suruti peerg, siis süüdati põlema; 2. kinni jääda, kinni pigistatud saada задерж/иваться, -аться; Li kase bõõ üvä saha, tämä ahisõʙ see pole hea saag, ta jääb kinni; I lehmä ep saa kannõtaɢ, vesi tšiinisseeʙ; vesi ahissi lehm ei saa poegida, (loote)vesi ei tule ära; vesi jäi kinni; 3. impers. hinge matta душить; M mitäleeʙ tätä kõv̆vii ahisaʙ, ep saa entšiä, paaʙ heŋkiä tšiin millegipärast matab tal kõvasti hinge, ei saa hingata, paneb hinge kinni; I minnua ku ahisaʙ, en jaksag i tullaɢ küll mul matab hinge, ma ei suuda (edasi) tullagi; 4. vägivaldselt kuhugi paigutada, midagi tegema sundida заса/живать, -дить (насильно), прину/ждать, -дить; Lu se inimine ahi-sattii türmää see inimene pandi vangi; Lu tämä ahisattii ńańkassi ta pandi lapsehoidjaks; 5. J-Tsv. ahendada, kitsamaks teha суживать, сузить

ahis/sua M (Li), pr. -un M, imperf. -suzin M Li pigistada v. litsuda saada; kinni jääda защем/ляться, -иться, оказ/ываться, -аться защемленным; задерж/иваться, -аться; M ai, tšut́ ko en ahissunnu uhzõõ väl̆lii ai, peaaegu oleks mind pigistatud ukse vahele; M laz minnua vällää, too miä ahisun lase mind välja, muidu ma saan pigistada; Li saha ahissu puu vällii saag jäi puusse kinni

ahis/uᴢ M Lu Li J-Tsv. -suᴢ Lu, g. -uhsõõ: -usõõ ~ -usõ ~ -uzõõ J 1. kitsikus, ruumipuudus теснота, стесненность; Lu maa ilma ahisuᴢ, nii paĺĺo miiraa väga suur kitsikus, nii palju rahvast; J vai sill on tõisiijõ segaz ahisus, ku siä nii toukiskõõᴅ kas sul on teiste seas kitsas, et nii tõukled?; J ahisus tuli elä maailmaa pääll hakkas kitsas maailmas elada; 2. ängistus, hingematt, hingeldus стесненность дыхания, одышка; J rintoiz mikäle ahisuᴢ matab hinge (rinnus ahistab, rinnus on mingi ängistus); J rinna ahisusõss sünnüb viimite tšehotk rinnaängistusest tekib viimaks tiisikus. ahasuᴢ

ahis/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J ahistada, pigistada, (kokku, sisse, vahele jne.) suruda стис/кивать, -нуть; kuza om paĺĺo vättšiä, siäll tõin tõiss ahisõlla kus on palju rahvast, seal surutakse üksteist kokku; on ahisõllu sõrmõd uhzõõ väliᴢ on jätnud sõrmed ukse vahele

ahj-auk/ko Ar. Kett. (K-Set.), pl. -od K-Set. ahjuauk (orv ahju küljel) печная ниша, диал. печурка

ahj/o Kett. Len. Por. K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I (R) ah́jo J-Tsv. Аг̧ ïо Pal.2 Агъï͡о Tum., g. -oo M Kõ S Po Lu Li J I -uo K L P -o J ahi печь; I piäb var̆rai nõissaɢ üleeᴢ, ahjoa lämmittämää tuleb vara üles tõusta, ahju kütma; P iezepii õlivad musad ahjoᴅ vanasti olid mustad (= korstnata) ahjud; Lu esimein piimä, ku lüpstää, sis pannaa umpi ahjoo kui lüpstakse esimene piim (pärast lehma poegimist), siis pannakse (see) kinnisesse ahju; J leip ah́jo leivaahi; Lu vennää ahjo vene ahi; J mõnikkais taloiᴢ ahjo lava on tehtü puuss mõnedes taludes on ahju alus (lava) tehtud puust; M puinõ ahjoo aluᴢ puust ahjualus; Lu ahjo päälin on tehtü heenossa tšivessä (sauna)ahju pealne (= keris) on tehtud väikestest kividest; J ahjoo päälüᴢ ahjupealne; J ahjoo taguᴢ ahjutagune; J ahjoo perᴢ ahju tagumine osa; M ahjoo tuluᴢ ahju peerulõhik (= pilu ahjuseinas peeru põletamiseks); M ahjoo lõõska ahjulõõr; kummialune [?]; M ahjoo truba korsten; M ahjoo suu ahjusuu; M ahjoo põhja ~ ahjoo põrmata ahju põrand; I ahjoo lauta ahjupelt; M ahjoo južgaᴅ ahju kriskad; M saunaza ovaᴅ ahjoo tšiveᴅ saunas on kividest laotud keris. koto-, riiga-, sauna-, tšivi-, tõrva-, umpi- ähjü, ähü

ahjoamm/atti: -õtti Lu pottsepaamet ремесло печника; näd se teeb ahjoja, ahjoammõttia piäʙ, se tunniammõttia piäʙ näe see teeb ahje, peab pottsepaametit, (aga) see peab kellassepaametit

ahjoesi Lu J-Must. ahjuesine шесток (площадка перед устьем русской печи)

ahjokolkka J-Must. ahjonurkka

ahjokolpokka (M) ahjukumm, suitsukumm (ahjuesise kohal) колпак, кожух (русской) печи; arinarauta on see, kumpa rauta om pantu vot kannii arinassa i ahjokolpokkaasõõ {a.} on see (tugi)raud, mis on pandud vaat niiviisi ahjuesiselt ahjukummini

ahjolaki Lu ahjulagi свод печи

ahjolaut/a Kett. M Kõ Ja-Len. Lu J-Must. -õ Lu Li ajolauta (K-Al.) ahjupelt (ettetõstetav ahjuuks) заслонка, закрывающая очаг (русской) печи; Lu ahjolautõ on tehtü karrõssõ, ahjolautõ pannaa ahjoo suu ettee ahjupelt on tehtud plekist, ahjupelt pannakse ahjusuu ette. ahilauta

ahjolava Ränk M ahjulava, -alus опечье (основание печи)

ahjolõõsku Lu ahjulõõr; ahju kummialune (печное) хайло; пространство под печным кожухом

ahjonalaa L ahju alla под печь; siε mened ahjonalaa sa lähed ahju alla. ahinalaa, ahinnalaa

ahjonall/a: -õ Li ahju all под печью; enne mõnikkaaᴅ talvõl kanoitõ piettii siäl ahjonallõ ennemalt pidasid mõned talvel seal ahju all kanu. ahinalla, ahinnalla

ahjonaluᴢ Lu ahjualune подпечье. ahinaluᴢ, ahinnaluᴢ

ahjonurkk/a M Lu Li J -õ Li ahjo-nurkka (J-Tsv.) (vadja toa) ahjunurk (nurk, kus on ahi угол, где находится печь); M ahjonurkka, avunurkka, jumalnurkka (vadja toa nurgad on) ahjunurk, ahjuluuanurk, ikooninurk; Li ahjonurkka õlitši siel, kuza õli ahjo ahjunurk oligi seal, kus oli ahi; J pühi ruuvvod maalt ahjo-nurkkaa pühi praht põrandalt ahjunurka. ahjokolkka

ahjoo-algoᴅ J-Tsv. pl. ahjuhalud дрова для печи

ahjoo-lava J-Tsv. ahjolava

ahjooluuta Kõ-Len. ahjuluud помело; katti meep ahjoo, jältšiä eb tee, ahjos tuõp, jäljet teep (ahjooluuta) (Len. 217) mõist. kass läheb ahju, jälgi ei tee, tuleb ahjust, teeb jäljed? – Ahjuluud

ahjoonalaa: ahjuonalaa P ahju alla под печь; kana meni ahjuonalaa kana läks ahju alla. ahinalaa, ahinnalaa

ahjoonaluᴢ: ahjuonaluᴢ P ahjonaluᴢ

ahjoo-zvoda J-Tsv. ahjuvõlv, -lagi свод печи

ahjopukki M kilk сверчок

ahjopõhja Lu J-Must. ahjopõrmata

ahjopõrmat/a: -ta J-Must. ahjupõrand под печи

ahjopää M Li ahjupealne напечье; Li nüt alusõt, hoduz alusõt. siis paad üüss ahjopää serväl nüüd sõtkud (saiataina), kohe sõtkud. Siis paned ööseks ahjupealse servale. ahjopäälin, ahjopäälüᴢ, ahjoseltšä, ähüpää, ähüpäälüᴢ

ahjopäälee ~ ahjopä·älee J ahjo-päälee J-Tsv. ahjopäälie P ahjoppäälee I ahju peale, ahjule на печь; I kui ammaz lähsi, ahjoppäälee vizgattii kui hammas tuli ära, visati ahju peale. ähüpäälee

ahjopäälin Li ahjopää; a siᴢ ahjopäälin, see tehtii jo lakkia aga siis ahjupealne, see tehti juba sile

ahjopääl/lä: -l J ahju peal, ahjul на печи. ähüpäällä

ahjopäälüᴢ Lu ahjopää

ahjo-savi J-Tsv. pottsepa-, ahjusavi печная глина

ahjoseltšä Lu ahjopää

ahjosuu Lu (R-Lön.) ahjusuu устье, жерло печи; R armaani ahjosuulla (Lön. 692) rl. minu armas on ahjusuu ees

ahjotruba Lu ahjo-druba J korsten печная труба

ahjõla ahõla

ahkõr/a Lu Li -õ Li, g. -aa usin, virk, murd. ahker усердный; Lu tšen millezesskaa tüüssä eb tšeeltii i tšiiree teeʙ, se on ahkõra inemin kes mingisugusest tööst ei keeldu ja teeb kiiresti, see on virk inimene

ahmi/a Lu J, pr. -n J, imperf. -zin J ahmida (süüa) жадно есть, поглощать (пищу); J nältšä koira ahmiʙ süüvvä näljane koer ahmib süüa

ahnaassi M ahnelt жадно; elä kluŋki nii ahnaassi, võiᴅ jäätüttää kurkuu ära kulista nii ahnelt, võid kurgu ära külmetada. ahnõssaa²

ahnaluᴢ ahinaluᴢ

ahnasperze M ahnepäits (lapse kohta) жадина (о ребёнке); oh, miltin ahnasperze, et täm̆mää tšäessä võta mit̆täiᴅ oh, milline ahnepäits, tema käest ei saa (ei võta) sa midagi

ahn/aᴢ M Lu Ku (Kett.) -õᴢ M Lu Li J-Tsv., g. -aa Kett. Lu -a J 1. ahne жадный; M nii on ahnaz, etti tšainõi luzikassa õz̆zaa võtaʙ on nii ahne, et teelusika(täie)st(ki) võtab osa (endale); M vot on ahnaz ni ahnaᴢ, ep täm̆mää tšäessä saa elläiz mittäiᴅ vaat (see) on alles ahne, ei tema käest saa eales midagi; Lu se ku ahnaᴢ ja võttaja, kõik kobraab enelle küll see on ahne ja võtja, kõik kahmab enesele; M ahnas söömää niku koira ahne sööma nagu koer; 2. (omakasupüüdlikult) usin, agar (корыстно) усердный; M täm on aivoo ahnas töölee, täm ep saa töössä im̆moa tema on väga usin tööle, tal ei saa tööst himu täis; Lu ahnõs, se teeb ommaa tüüᴅ, a ahkõra teep kõiɢ, minesskaa ep tšeeltii agar, see teeb (ainult) oma tööd, aga virk teeb kõik, millestki ei keeldu; Li tahoʙ kõvassi teχ́χ́ paĺĺo tüütä, što täll paĺĺo ain õllõisi, tämä on kõvassi ahnõᴢ tahab kangesti palju tööd teha, et tal aina (kõike) palju oleks, ta on väga agar

ahn/auᴢ M -õuᴢ J-Tsv. -uᴢ Lu, g. -auu: -õusõ J 1. ahnus, ahnitsemine жадность, жадни-чанье; Lu neil meni ahnuz õpil neil muutus ahnitsemine (= töörühmamine kasusaamiseks) harjumuseks; 2. usinus, püüdlikkus усердие, рвение; M ahnauz võitap kõikõõ raskauu usinus võidab kõik raskused; J suur ahnõus piäp talo ülell suur püüdlikkus peab maja(pidamise) üleval

ahn/õ Lu J-Must., g. -õõ ahne жадный; Lu ahnõ ińemin nät hulkuʙ silmät harrillaa, kõikk võttaiz enellee ahne inimene, näe, käib silmad pärani, kõik võtaks endale

ahnõs/saa¹ Lu Li -sa J-Tsv., pr. -an: -õn Lu Li, imperf. -in Lu 1. ahnitseda жадничать, по-; Lu ep piä nii kõvassi ahnõssaa, meeᴅ rikkassi ei ole vaja nii kõvasti ahnitseda, lähed rikkaks; 2. usinalt, püüdlikult töötada (kasusaamise eesmärgil) проявлять (корыстное) рвение в работе; Li miä võin ahnõssaa tüütä teχ́jä; a ku kehnoss mahzõta, mitä miä nõizõn siz nii kõvassi ahnõssõma ma võin püüdlikult töötada; aga kui halvasti makstakse, mis ma siis hakkan nii väga püüdma

ahnõssaa² Po ahnaassi; ahnõssaa lainiʙ ahnelt neelab

ahnõs/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J (orig.: пристраститься)

ahnõs/õlla M (J-Tsv.), pr. -sõlõn: -sõõn M J, imperf. -sõlin J frekv. 1. ahnitseda жадничать; M mitä siä nii ahnõssõõᴅ: koolõᴅ, kõiɢ jätäᴅ mis sa nii ahnitsed: (kui) sured, jätad kõik (maha); 2. J-Tsv. usinalt, püüdlikult töötada проявлять рвение в работе

ahnõsõt/taa (Lu), pr. -an Lu, imperf. -in ahnitseda жадничать; mitä siä ahnõsõtaᴅ: maat puuᴅ jäävvää, a meid eb lee mis sa ahnitsed: maad-puud jäävad, aga meie (meid) ei jää

aho Ränk M Lu Li Ra J I (Ma), g. ahoo Ra J ah̆hoo M aho J-Tsv. 1. kesa; sööt, jäätmaa пар; перелог, залежь; M maa õli üh̆hee suv̆võõ ahonn maa oli ühe suve kesaks; M aho, ahomaa, se maa on jätettü ahossi. aho, se niku ookaaʙ, a per̆rää taas tšüntääᴢ sööt, see maa on jäetud söödiks. Sööt, see nagu puhkab, aga pärast (= kunagi) taas küntakse; I meilä eellä õlivaᴅ nurmõd üvät tehtüüᴅ, siiz jätettii ahossiɢ, kazvi roho meil olid enne head põllud tehtud, siis jäeti sööti (jäätmaaks), kasvas rohi; 2. (kuiv) metsalagendik (сухая) лесная прогалина, лесная поляна; Lu ku metsää süämmez on lakkia paikka, siiz jutõllaa mettsä aho kui metsa sees on lage koht, siis öeldakse metsalagendik; Lu mettsäz on aho, metts-aho, ku on kõrkaa kõhta, ku on matala kõhta, jutõlla uitto metsas on lagendik, metsalagendik, kui on kõrge koht, (aga) kui on madal koht, öeldakse lodu (oit). mettsä-, rüiz-

ahoĺi/n (J), g. -zõõ J avar, lai просторный, широкий; a üülle, tšäärittü ahoĺizõõ tulupaa süämee, häülüb ümper mõizaa aga öösel, mähitud avarasse kasukasse, käib (öövaht) ümber mõisa

ahomaa M sööti jäetud maa, jäätmaa перелог, залежь; ahomaa, õli kõõzleeb nurmi, a nüd jätettii ahossi jäätmaa, oli kunagi põld, aga nüüd on jäetud sööti

ahonurmi M kesapõld поле под паром, перелог; aho, ahonurmi on se, mikä maa ookaaʙ. ühessi vuuvvõssi jättääs tšüntämättä, se on ahopõlto, ahonurmi kesa, kesapõld on see (maa), mis puhkab. Üheks aastaks jäetakse kündmata, see on kesapõld

ahopõlto M ahonurmi; tšütüzmaata tehäz ahopõllossa kütismaad tehakse kesapõllust (= põletatakse haokubusid kesapõllul)

aho/ᴢ P, g. -hsõõ: -ssõõ P ahõ; ahos kuivaʙ ahe kuivab (= on kuivamas)

ahra ahtõra

ahsis Kr oinas баран

aht/aa Kett. Len. vdjL K L P M Kõ V Po Lu Li (R-Lön. U Ra J) -a J-Tsv. -aaɢ I Ma (vdjI), pr. ahan K M Kõ V Lu J ahõn Lu ah̆haa I Ma, imperf. ahõn M Po ahõin J-Tsv. -azin M Kõ V Lu -õzin Lu ahta, vilja jm. kuivama panna сажать снопы и пр. на просушку; P rüiss ahtaass neĺĺä partta kõrraᴢ rukist ahetakse neli part korraga; Lu ku ahõttii, üφs issu parsiil, a tõin anti vihkoja kui aheti, istus üks partel, aga teine andis vihke (üles); I riiga on ahõttuɢ rehi on ahetud; P saunaz õlivad linad ahõttu saunas olid linad ahetud; Kett. ahan noottaa, sõpõita panen noota, rõivaid kuivama; ■ M ahõᴅ mağgoo täün süüvvä, nüd on laiskuz mennä tööle vitsutasid mao täis (süüa), nüüd ei viitsi tööle minna

ahteri-kajutti Lu ahtrikajut кормовая каюта

ahteri-topseli Lu ahtritopsel, besaantopsel кормовой топсель, бизань-топсель

ahteri-tuli Lu ahtrituli кормовые огни; ahteri-tuli õli valkaa tuli ahtrituli oli valge tuli

ahterkanttsi Lu ahtrikants (purjekal) кормовая надстройка; ahterkanttsis piεttii rookaa ahtrikantsis hoiti toiduaineid

ahterpiikki Lu ahtritekk кормовая часть палубы, ют; ahterpiikki on alussõõ ahteri, mikä on täkki ahtritekk on purjeka teki ahtriosa

ahtikkai/nõ: -ne J-Must., g. -zõõ ahtikkõin

ahtikkõi/n M J-Tsv. ahtiikkõin M, g. -zõõ: -zõ J ahtake(ne), kitsuke(ne) узенький; M viimizessi pää tuõb jo ahtikkõin lõpuks läheb (viljakuhja) pea juba kitsukeseks; J ahtikkõisõ tšiutto suurt meess et sõvõt kitsukesse särki (sa) suurt meest ei riieta; J järtšü on tehtü ahtikkõizõss lavvõss pink on tehtud kitsukesest lauast

ahtokkõi/n Lu, g. -zõõ õhuke(ne) тоненький; kaluni on ahtokkõin lõhkumiskirves on õhu-ke(se teraga)

ahto-puu (R-Lön.) pesupuu (ritv, millele riputatakse pesu kuivama деревянная перекладина для сушки белья); ahto-puulla puhtaalla, riuvulla rihen etee (Lön. 686) rl. pesupuule puhtale, ridvale toa ette

ahtukkõi/n ~ -nõ Lu Li, g. -zõõ Lu 1. ahta-ke(ne), kitsuke(ne) узенький; Lu põrna on mokoma pittšä, ahtukkõin põrn on niisugune pikk, kitsukene; Lu ahtukkõinõ remeni kitsuke rihm; 2. õhuke(ne) тоненький; Li leikkaa millõ ahtukkõinõ tükkü lõika mulle õhuke tükk (leiba)

ahtõr/a P (S) ahra [sic!] S, g. -aa ahõr; P lehmä jäi ahtõrassi, ep tulõ kantamaa lehm jäi ahtraks, ei tule kandma (= ei jää tiineks)

aht/õri Lu Li J -eri Lu, g. -õrii Lu J -erii Lu ahter корма; Lu aluz-vene õli .. nenäpooli õli terävä, ahtõri õli tülppä purjelaeva paat oli (niisugune): ninapool oli terav, ahter oli tömp; Lu ruĺevoi on ahtõriᴢ roolimees on ahtris; Li alusõõ ahtõri purjeka ahter; Lu aluz ahtõril isuʙ purjekas istub ahtril (purjeka ahter on liiga sügaval vees); Lu ahtõri kajutti ahtrikajut

ahtõri-boomi (Lu) ahtripoom гик; diirikk-vallil nõsõtaa ahtõri-boomia üleᴢ tirkvalliga tõstetakse ahtripoomi üles

ahtõri-käpälä Li ahtõristeevi; kassin ahtõri poolõz ahtõri-käpälä pool pannaa giĺiikaa ühtee siin ahtripoolel pannakse ahtertäävi pool kiiluga ühte

ahtõrimašti Lu ahtrimast кормовая мачта, бизань-мачта

ahtõri-pooli (Lu) ahteri-pool Lu looring, laeva ahtripool кормовая часть судна; giĺi-puu piti õlla juurõõkaa, juuri pantii ahtõri-poolõõ kiilupuu pidi olema juurega, juur pandi ahtripoolele

ahtõripool-täkki Lu ahtritekk кормовая часть палубы, ют

ahtõriseili ~ ahteriseili Lu ahtripuri кормовой парус; ahtõriseiliä kutsutaa boomiseili ahtripurje kutsutakse {b.}

ahtõristeeveni Li ahtõristeevi; ahtõristeeveniz on kahs kokkaa ahtertäävis on kaks konksu

ahtõri/steevi Lu -šteevi Li ahterišteevi ~ ahteršteevi Lu ahtertääv ахтерштевень; Lu ahterišteevi on õikaa ahtertääv on sirge; Lu ahteršteevii alla on bošmukka, se on gilii õttsa ahtertäävi all on {b.}, see on kiilu ots. ahtõri-käpälä

ahtõr-lasti Lu ahtrilast груз, находящийся в кормовом отсеке

aht/õõ Li -õ J-Tsv. ahtesse (наречие в форме илл-а от ahõ); Li miä paan riigaa ahtõõ ma panen rehe ahtesse (= panen vilja parsile kuivama); J ku riig panna ahtõ, siis tätä lämmitetä kui rehi pannakse ahtesse, siis seda (= rehte) köetakse

ahtõõ/za M-Set. -ᴢ Li ahtes (наречие в форме ин-а от ahõ); M riiga on ahtõõza (Set. 55) rehi on ahtes (= on ahetud)

ahu/ᴢ Kett., g. -hsõõ: -sõõ Kett. ahõ

ahvak/ko Kett. Len. K-Ahl. K-Set. L P M Kõ S (R-Reg. Ja-Len.), g. -oo L P M Kõ ahvõn; M kalad on lahnaᴅ, on aud́iᴅ, on ahvakoᴅ kalad on latikad, on haugid, on ahvenad; M peeneᴅ ahvakoᴅ i sorrõaᴅ ahvakoᴅ väikesed ahvenad ja suured ahvenad

ahvan/a Lu (Li-Len.), g. -aa ahvõn

ahvok/ko (V), g. -oo ahvõn; üvät kalaᴅ: autši, ahvokoᴅ, jorššid on viel, lahnaᴅ head kalad (on): haug, ahvenad, kiisad on veel, latikad

ahvonai/n (Li-Len.), g. -zõõ väike ahven окунёк; taatto püüzi rüsiloil kojo mittäit: ahvanoi, ahvonaizia (Len. 298) taat püüdis mõrdadega ükskõik mida (juhtus): ahvenaid, väikesi ahvenaid

ahvvõrkko (Li) ahvenavõrk сеть для ловли окуня; võrkod õltii ailivõrkoᴅ, ahvvõrkoᴅ, kõikõllaajõzita võrkkoi õli võrgud olid räimevõrgud, ahvenavõrgud, igasuguseid võrke oli

ahvõ/n K Kõ Lu Li Ra J -na Lu Li -nõ Lu J ahven Ku, g. -naa ~ -nõõ Lu -na ~ -nõ J ahven окунь; J sveežiiss ahvõnoiss keitetä makuza suppia värsketest ahvenatest keedetakse maitsvat suppi; Lu puuttuzid ahvõnaᴅ näkkasid ahvenad; J ahvõnõ šokat (Must. 183) ahvena uimed. ahvakko, ahvana, ahvokko, ahvonain

ahvõnõpuhsu: ahvõnopuhsu J-Must. ahvenamaim малёк окуня

ahvõnõpuksu: ahvõnopuksu J-Must. ahvõnõpuhsu

ahõ M-Set. Lu J-Tsv., g. aht/õõ: -õ J ahe (partele kuivama pandud vili) рей (полная снопов рига); Lu ahõ on parsil ahe on parsil. ahoᴢ, ahuᴢ

ahõl/a (P) ahjõla (Ja-Len.), g. -aa P kett; raudkütke цепь; P tämää tüvie ko meneᴅ, siz ahõlaakaa lüöt tätä kui lähed tema (= tigeda täku) juurde, siis lööd teda ketiga. ahila

ahõlm/o¹ Kett. Kõ ahelmo K-Ahl., g. -oo 1. Kett. kitsas koht узкое место, узина; 2. K-Ahl. (orig.: trängsel); 3. Kõ ahjusuu жерло (печи)

ahõlm/o² M-Set., g. -oo ahõlmõ [?]

ahõlm/õ M-Set., g. -õõ kuiv tuul сухой ветер. ahava

ahõn K-Al. ju ведь; piäb ahõn se tulla vaattamaa, miltiin se ženiχa on (Al. 12) peab ju tulema vaatama, milline see peigmees on

ahõr Kett. K M S aher K-Ahl., g. ahtõrõõ K M aher яловая; M kumb ebõõ jooznu, se on ahõr lehmä lehm, kes ei ole innelnud (= ei ole paaritunud), see on aher lehm; M perennai hülki lühsämässä, lahtši umpi ahtõrõssi: lehmä seizob varmisub a izz ep kantõõ perenaine lakkas lüpsmast, laskis (lehma) umbahtraks: lehm seisab, läheb rammusaks, aga ise ei poegi. umpi- ahikka, ahtõra

ahõt/taa Lu, pr. -an: -õn Lu, imperf. -in Lu ahassaa; ku jupka on liikaa lad́d́a, tätä piäb ahõttaa kui seelik on liiga lai, peab seda kitsamaks tegema

ai¹ aina

ai² Kett. K U L P M Kõ Lu Li J I aii K oi, oh, ah ой, ай; Lu ai ku porotap päätä oi kuidas pea valutab!; I ai ku miä unohtii, piäb joossak kot̆too oh kuidas ma unustasin, peab jooksma koju; K ai töö vetelühseᴅ ah teie vedelvorstid!

ai³ Lu: ai voi, ku täll on paĺĺo voimaa oi-oi, küll tal on palju jõudu!

ai-ai Lu ai-jai Lu-Len. aija·i P ai-ai, oi-oi ай-ай, ой-ой; Lu ai-ai, nii ajap kõvassi, ni että praizgutõp silmäd roojaakaa tõisiilᴅ oi-oi, kihutab nii kõvasti, et pritsib teistel silmad pori täis

aiɢ aika¹

aigaa vähän-

aigaa-kulu J-Tsv. (tühi) ajakulu (пустая) трата времени

aigaa-veetto ~ aigaveetto J-Tsv. 1. ajaviit-mine, ajakulu(tamine) (пустая) трата времени; ilm süine aigaveetto asjatu ajaviitmine; 2. ajaveetmine времяпрепровождение

aig/allaa Lu -alla M -õllaa ~ -õlla Li õigel ajal, õigeaegselt вовремя, своевременно; Lu ku leikata sõrmii vai et saa aigallaa praavittaa, võiʙ nõissa vihottumaa kui lõigata sõrme või sa ei saa õigel ajal ravida, võib (haav) minna mädanema; M täm tuli kot̆too aigalla ta tuli õigeaegselt koju. aigaza

aigasegg aigassaika

aigassaika P (Kett. K-Ahl. J-Must.) aigass-aika K-Ahl. Айга-Сайга Pal.1 А́йга-Са́йга K-reg.2 Айга са́йга Ii-reg.1 aigasegg ~ aigasse Kr aasta год; Kett. kasta päivää on aigass-aikaa see päev on (pikk nagu) aasta; K eb õllu kotona .. niizä viiezä tšümmenezä aigassaigaza (Ahl. 110) ta ei olnud (käinud) kodus .. nende viiekümne aasta jooksul; J a sluuži enellees sata rubĺaa penšiä aigass-aigale (Must. 144) aga ta teenis endale sada rubla pensioni aastas. aasta, aastaika

aigassal/la: -l J tänavu, sel aastal в этом году

aigasse aigassaika

aigassi vähän-

aigaza I aigallaa; miä tul̆lii sillõõ aigaza ma tulin sinu juurde õigel ajal. eb-

aigat/oo M J, g. -tomaa ebasobiv, kohatu (aja kohta) неуместный, неподходящий (о времени); M nät kui tuli aigattomall aikaa näed, kuidas tuli ebasobival ajal

aigatta Kõ ebasobival, kohatul ajal некстати

aigoᴅ (K-Ahl.): nimetä minuu nimeni, arvaa minuu aigoeni (Ahl. 107) rl

aigottaa Lu aigõttaa

aigotõlla aikotõlla

aigutõlla aikutõlla

aigõtt/aa: -a Li ajuti, vahetevahel время от времени; tämä meil eb õõ koko aika, a tšäüʙ väliaigõlla, aigõtta tema ei ole meil kogu aeg, aga käib vahetevahel, ajuti

aih I aih, ah, oi ай, ах, ой; aih, en tääɢ kuhõm miä pan̆nii aih, ma ei tea, kuhu ma panin

aii ai²

aijaa ajaa

ai-jai, aija·i ai-ai

aijjaa ajaa

aijõt/taa Lu Li, pr. -an: -õn Lu Li, imperf. -in Lu Li aiaga piirata, tarastada огор/аживать, -одить; Lu aijõtõttu nurmi aiaga piiratud põld; Li piäʙ aijõttaa tara aed tuleb tarastada

aik/a Kett. Len. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I Kr (U Pi V) -õ Lu Ra J -ᴀ Ku aik J Ku aiɢ Lu oiku Kr Айка ~ Айга Pal.1 А́йка K-reg.2 А́йга Ii-reg.1, g. aig/aa K P M Kõ S Lu Li I -a J ajaa [< is] Lu Ku aeg время, пора; P vihgot sõisovad nätelii aikaa põlloll vihud seisavad nädal aega põllul; J aik liuguʙ aeg veereb; J aik lähsi pitšälee aeg läks pikale; J saab aik üli aeg saab üle; I tõin kõrtaa i kattaittaaɢ eʙ õõɢ aikaa teinekord ei ole aega (pesu) vaalidagi; Ra katso tunniss kui paĺĺo on aika vaata, mis kell on; P baba pajatti mõizaa aikoissa vanaema rääkis mõisaaegadest; Li piäb ällüüssä õmall aikaa õlla vaiᴅ peab märkama õigel ajal vait olla; J enn aika rüiss eväd alg niittä enne (õiget) aega ei hakata rukist lõikama; Lu miä teen senee tüü aigaa perässä (~ aigaa mukkaa) ma teen selle töö aja jooksul; J aik aigõlt joossa tšüüneliät põskiit müü aeg-ajalt jooksevad pisarad mööda põski; J tämä tuli aigattomall aikaa aikaa veettämää ta tuli ebasobival ajal aega viitma; M viimizel aikaa täm nõis ühtä voimaa läsimää viimasel ajal on ta alatasa haige; M vot eezepää õli mokom aika, krepastno·i aika vaat, ennemalt oli niisugune aeg, pärisorjuse aeg; M mööhä aika hiline aeg; I läsi rõhga, jo viimeiᴢ aigaᴅ oli väga haige, juba viimased ajad (olid käes); J ammuizõ aiga perält ammu; M miä meen vähässi aigassi kujalõõ ma lähen väheks ajaks välja; J ammuss aigõss ammu(st ajast); Li kõlmõd juttõli ühtä aikaa kolm (inimest) rääkis korraga (ühteaegu); Lu enn aikaa pestii põrsaaᴅ ennevanasti pesti põrsad (puhtaks); Ra jõka aikõ tikka kokip puut rähn toksib alati puud; Li see õli mõnt aikaa takaaᴢ see oli mõni aeg tagasi; Lu en kerkinüd ommaa aikaa mennä ma ei jõudnud õigel ajal minna; M üv̆vää aikaa head aega!; M niittämizee aika viljalõikusaeg; I niittü aika heinaaeg; J rauhuᴢ aik rahu(aeg); Li raŋkka noori aika raske noorus(aeg); K kuuro aika hetk; ■ L älkaa velled minua nagragaa rahvaa aikaa ärge, vennad, mind naerge rahva ees (= juuresolekul); Pi ep tõhi nagraa papin aikoo ei tohi naerda preestri juuresolekul; J elä blaaži tüttöjõ aikõnn ära räägi rumalasti tüdrukute juuresolekul; M mussa katti rissii teetä meneʙ, se õli pah̆haa aikaasõõ must kass läheb üle tee, see oli pahaks endeks; Lu miä tein senee ilm aikoa ma tegin selle ilmaaegu; Lu irisseeʙ ilm aikaa niisama (ilmaaegu) hirmutab (= hirmutab narrimisi). alkueinn-, aroamiz-, einä-, elkko-, elo-, hätä-, ilo-, johsu-, kukka-, kuto-, kutu-, kuuro-, lento-, lõppueinä-, lõunad-, lämmikko-, lühsü-, mähä-, mäntšü-, niittö-, niittü-, nältšä-, obahka-, oomnikko-, piimä-, pulma-, sovetta-, sõta-, sünnüttämizee-, sütšüzü-, žaaru-, tšerikk-, tševäd-, tšülvö-, tšüntö-, tuŋko-, vihma-, väli-, õhtago-

aik/aa¹ K L M Kõ Lu Li Ra J I (R-Lön.) -a J-Tsv. ammu давно; L aikaa en õlõ narvaza õllu ma ei ole ammu Narvas olnud; Lu nüd jo nii kõvassi unohtan, a mi aikaa on pääᴢ, neᴅ mälehtän nüüd juba unustan nii väga, aga mis on ammu peas, neid mäletan; I vanat starikaᴅ aikaa aikaa pajattivaᴅ vanad inimesed ammu-ammu rääkisid (vadja keelt); M kase õli jo apizõõ aikaa see oli juba väga ammu; J eb aika vass tšäi meill hiljuti alles käis meil. eb-

aik/aa² L M J -a I just именно; L miε jumalalt tšüsüzin aikaa kammugaa vävüä ma palusin jumalalt just sellist väimeest; I vana vätši juttõli, što iiliä jür̆rääʙ; aika sama iiliä izzep tulta vanarahvas ütles, et Elias müristab; just sama Elias lööb välku

aikaa³ ammu-, eellä-, eez-, enn-, entis-, kaugann-, saksan-, vanall-, vanan-, viimiz-, vähän-, üht-

aikaht/aa (J-Tsv.), pr. -aan: -an J, imperf. -iin: -in J aikastaa

aikahta/assa: aikõhtaassaa ~ -ssa Lu -ss J, pr. -an Lu J aikõhtaan Lu, imperf. -azin ~ aikõhtaazin Lu -zin J refl. aikahtaa; Lu miä nii kõvassi heittüzin, jott aikõhtaazin ma ehmusin nii väga, et karjatasin; Lu miä ku silla teen tüküü, nii aikõhtaaᴅ vaa küll ma sulle teen vembu, siis karjatad ainult; J jeegõri aikahtaᴢ mettseᴢ inimiss jahimees hõigatas (hüüdis korra) metsas inimest

aikai/n M Li -nõ Li, g. -zõõ 1. ammune давний, старинный; M täm on api aikain minu tuttava tema on minu väga ammune tuttav; Li se on aikainõ juttu, jo vana juttu kõvassi see on ammune jutt, juba väga vana jutt; 2. kogenud, elutark опытный, бывалый; Li aikain, se on jõka paikkaz on õlluᴅ. se on kõvassi aikain inemin {a.} on see, (kes) on igal pool olnud. See on väga kogenud inimene. aikonõ, aikõnõ

aika-inehmi/in: -n M täiskasvanud inimene взрослый человек

aika/n Kett., g. -zõõ vana старый

aikanna vanall-, vanan-

aikarahvaᴢ M täiskasvanud inimesed взрослые люди; ep piä mäsätä aikarahvaalõõ ei tohi segada täiskasvanuid

aikast/aa M, pr. -aan M, imperf. -iin ~ -in M karjatada, hüüatada, hõigatada вскрикнуть, крикнуть; nii eittüzin, etti bõllu i aikaa aikas-taa ehmusin nii, et ei olnud aegagi karjatada. aikahtaa

aikau/ta M-Set. (K-Al. Li), pr. -ʙ M, imperf. -zi 1. sattuda, juhtuda очутиться; Li kui siä õõd aikaunnu kassee kuidas sina oled siia sattunud?; 2. juhtuda, toimuda; tehtud saada случ/аться, -иться, прои/сходить, -зойти; сделаться; M tämä aikaub senel tunnia (Set. 55) see juhtub kohe (sel tunnil); Li kase tüü on jo aikaa aikaunnu see töö on juba ammu tehtud

aik/kia Lu Li J-Tsv., pr. -in Lu Li J, imperf. -kizin Lu J karjuda, (valust) kiunuda; aietada кричать, визжать от боли; айкать, охать; J lahs aikip tšättšüᴢ laps karjub kätkis; J koirõlõõ tait puuttu, ku aikiʙ koer sai vist pihta, et kiunub; Li mitä tämä siäl aikiʙ ain, kattsuga, mitä täll siäl on tullu mis ta seal aina aietab, vaadake, mis tal on seal juhtunud

aik/kua L, pr. -un L, imperf. -kuzin L karjuda (valust) кричать, выть от боли; L konna nyõb aikkumaa ińiehmizie εälellä konn hakkab karjuma inimese häälega

aikoi K-Ahl. K-Al. M: K saab aikoi talo (Al. 16) saab taluga hakkama (= saab talu korda)

aikoin: Айкоинь Pal.2 (orig.: прежде)

aikojee Kett.: ei saa aikojee ei saa hakkama (= ei tule toime)

aikonaa¹ I aikaa¹; miä jo aikonaa sei jõi ma sõin (ja) jõin juba ammu

aikonaa² ilm-

aiko/nõ Lu, g. -zõõ ammune давний, старинный; se õli aikonõ aika, mee võta kõnsa se õli see oli ammune aeg (= väga ammu), mine võta kinni, millal see oli. aikain, aikõnõ

aik/oo¹ M Lu J Ku -o J-Tsv.: M õm̆maa iä saab üv̆vii rahvaakaa aikoo oma eluaja saab inimestega hästi läbi (saab hästi hakkama); Lu ai ko saamatoo, ep saa aikoo oi kui saamatu, ei saa hakkama (= ei tule toime); J pojukkõin jo on nii suur, jot karjõᴢ jo saab aiko poisike on juba nii suur, et saab juba karjas hakkama; J pitkusõõ poolt paĺtto saab aikoo pikkuse poolest palitu sobib

aikoo² eez-

aikos/õlla Lu, pr. -sõlõn: -sõõn Lu, imperf. -sõlin Lu aikutõlla; unuri inemin ain aikossõõʙ unine inimene aina haigutab

aikot/taa¹ M aigottaa (K-Ahl.) -taaɢ I haikottaa Ra (Lu Li) haikotta J-Tsv., pr. -an M aigotan K-Ahl. haikotan Lu Li haikotõn Ra, imperf. -in 1. haigutada зевать, позевывать; Ra en taho haikottaa, a haikotuᴢ tuõʙ ma ei taha haigutada, aga haigutus tuleb; M lahs alkõ aikottaa, mitäleb ühtä voimaa aikotaʙ laps hakkas haigutama, millegipärast haigutab ühtesoodu; 2. impers. haigutama ajada тянуть, по- к зевоте; M minnua egle kõv̆vii aikotti. en tul̆lõis läsimää eile ajas mind kõvasti haigutama. Kui ma vaid haigeks ei jääks! aikotuttaa, aikotõlla, aikutõlla, haikottaassa

aikott/aa² M, pr. -aan M, imperf. -iin M haigutada зевать, позевывать; mõnikkaal suu sakaraᴅ üppääväᴅ vällää, ku kõvvii aikottaaᴅ mõnel lähevad lõualuud paigast ära, kui kõvasti haigutad. haikottaassa

aikotut/taa M -taaɢ (I), pr. -aʙ M I, imperf. -tii M, impers. haigutama ajada тянуть к зевоте; M sin̆nua ai aikotutaʙ sind ajab aina haigutama; M i päätä vaivatab i aikotutaʙ pea valutab ja ajab haigutama. aikottaa¹

aikot/õlla P M (Kett. R-Reg.) -õllaɢ I aigotõlla (K-Ahl.) haikotõl/la Li (Lu) -lõ Li -l J-Tsv., pr. aikot/tõlõn P aigottelen K-Ahl. -tõõn M haikottõõn Lu J, imperf. -tõlin Kett. M haikottõlin J frekv. aikottaa¹; 1. M nääd jo lahs tahob mak̆kaamaa, täm aikottõõʙ, õõrõp silmiä näe, laps tahab juba magama (jääda), ta haigutab, hõõrub silmi; I võõraza taloza aikotõllaɢ ep kõlpaaɢ võõras majas ei sobi haigutada; 2. Li minnua haikottõõʙ mind ajab haigutama. aukutõlla

aikut/taa (P), pr. -an P, imperf. -in aikotuttaa; minua aikutaʙ, vähää makazin mind ajab haigutama, vähe magasin

aikut/õlla (P) aigutõlla Kett. (Ke), pr. -tõlõn P, imperf. -tõlin frekv. haigutada зевать, позевывать; P miä ku näin, ku siä aikuttõlõᴅ, miä toož nõizõn aikuttõlõmaa kui ma nägin, et sina haigutad, (siis) ma hakkan ka haigutama. aikosõlla, aikotõlla, aukutõlla

aikõi/n¹ J-Tsv., g. -zõõ J ajalik, maine преходящий, земной; aikõizõd ihasusõd ja mad́d́õsusõᴅ maised himud ja naudingud

aikõin² J-Tsv.: enn aikõin surm enneaegne surm; üli aikõin (orig.: относящий к данному времени)

aikõ/nõ ~ -n M, g. -zõõ aikonõ; minu aikõnõ tuttava minu ammune tuttav

ailahtaa (R-Lön.) hailaht/aa Ra (J-Tsv.), pr. ailahtaan: -an Ra, imperf. ailahtiin: -azin J 1. (naeru) lagistada, lõkerdada хохотать; R kui se nainen nagrajaisi, avarinta ailahtaisi (Lön. 687) rl. kui see naine naeraks, avarind lagistaks (naeru); Ra mitä nüt hailahtab nagraa ni kõvassi mis ta nüüd nii kõvasti naerda lagistab?; 2. naerma pursata расхохотаться, разразиться смехом; J irvissi ampaᴅ, hailahtaᴢ nagrõma ajas hambad irvi, purskas naerma

ailaht/õlla K -ella (K-Ahl.) hailahtõlla M Lu Li J, pr. -õlõn K -elen K-Ahl. hailahtõõn M Lu Li J, imperf. -õlin K hailahtõlin M Lu Li J frekv. 1. hirnuda ржать; K opõn ailahtõlõʙ hobune hirnub; 2. (naeru) lagistada, lõkerdada хохотать; J tämä mitä voimaa hailahtõõb nagraa ja kaĺĺuʙ ta lagistab naerda täiest kõrist ja karjub; J mitä nii hailahtõõᴅ mis sa nii lõkerdad?; 3. valjusti häälitseda (karjuda, hüüda, laulda jne.) громко голосить (кричать, аукать, петь и т. д.); Li ku tšäütii mõizaa riigõllõ tappõmõz viĺĺojõ, nii hailahtõli siäl mettseᴢ, hahatti, znatšit, tšuuditti kui käidi mõisas rehel, vilja peksmas, siis karjus (keegi) seal metsas, naeris, tähendab, (seal) kummitas; 4. alpida, ebakorrektselt käituda вести себя развязно; Li ain hailahtõõʙ, noo mokomi sõnõi vizgop kõikkõlla·ajõziid ja siäl joonittõõʙ, nagrõʙ, kõiɢ mokomain aina albib, noh, pillub igasuguseid niisuguseid sõnu ja jookseb siia-sinna, naerab, üldse niisugune (alp); 5. tegevusetult ringi luusida бродить без дела; M hailahtõõtta tšül̆lää möö luusite mööda küla

aili-kilkki Lu väike räim мелкая салака

ailipüüttši Li ailipüüttö

ailipüüttö Li räimepüük, -saak улов, лов салаки; tänävootta õli kehno ailipüüttö tänavu oli kehv räimepüük

aim/a M Lu J-Must. I (Li), g. -aa ainult (adjektiivselt), pelk, paljas один (лишь, только); M aapazikkoza ovaᴅ enäpältä aimaᴅ aavaᴅ haavikus on enamasti ainult haavad; M täm sei aimoo obahkoo, eʙ tahtonu omenaakaa ta sõi paljaid seeni, ei tahtnud kartuliga; Li väliss tehtii i aimõssõ kapusõssõ piirõgõ, a too kapussaa pantii alla, ailia pantii päällä vahel tehti ka ainult kapsast pirukas, aga mõnikord pandi kapsast alla, räime pandi peale; Lu kõikk õli aimaata šiškaa kõik olid puha kaltsud; J aima tulta puhub (Must. 167) puhub selget tuld

aim/aa Kett. -a M-Set. täiesti, üleni, lausa совсем, полностью; M aima valkõa üleni valge; Kett. aimaa kultõn lausa kullast

aim/o K-Ahl. M, g. -oo aimu

aim/u M: elä ruta panna trub̆baa tšiin, nääᴅ on veel viŋkkara aimu ära kiirusta siibrit kinni panema, näed, on veel vingu tunda

ain/a Kett. K R M Kõ Lu Li vdjI I -ᴀ Ku -õ Lu Li I ain Kett. vdjL K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku ai L P M J 1. aina, üha, ikka всё, всё только, всё еще; K aina mölizeb itkõa aina viriseb nutta; P pojokkõizõnn ain tšäüzin õunõi vargassamaᴢ poisikesena käisin aina õunu varastamas; Lu ain suurõt povvõᴅ, ain eb anna vihmaa üha on suur(ed) põu(a)d, ikka (veel) ei anna vihma; 2. alati всегда; M kuusipuussa tehtii ain mäntä (pudru)mänd tehti alati kuusepuust; J sauna tehtii ain kaukaapõlla saun tehti (= ehitati) alati (majast) kaugemal(e); 3. ikkagi, siiski всё же, всё-таки; Lu süütäd iĺi juutaᴅ, susi ain mettsää katsoʙ vs. söödad või joodad, hunt vaatab ikka metsa (= metsa poole); I babo äd́jässä tšiiniɢ, äd́jä nagriissa, aina nagriz eb lähem maassa eit (võtab) taadist kinni, taat naerist, ikkagi ei tule naeris maast (lahti). ainatši, aintaki, aivaa¹

ainag/i M, g. -ii M subst. ainuke, ainus (один) единственный; em̆mää ainagi ema ainuke (laps). ainagoizuᴅ, ainova, ainõgo¹

ainag/o Kett. K M Lu J (R-Eur. P), g. -oo M J subst., adj. ainuke, (üks)ainus один единственный; P neittsüeni ainagoni neitsüd ainago anõni rl. mu mõrsja, mu ainukene, mõrsja, minu ainus hani; M ühs ainago peeni pojokkõin õli, tõinõ õli tüttrikkõin üksainus väike poisike oli, teine oli tüdrukuke; M näill on lahs api ainago lahs neil on laps päris ainuke laps; ■ M mam̆maa ainago mammapoeg; Lu jõka ainago igaüks. ainogo, ainoi, ainõ

ainagoizuᴅ (K-Ahl. R-Reg.) ainagi; K aika, aika velvüeni, aika ainagoisueni (Ahl. 97) rl. (on) aeg, (on) aeg, mu vennake, (on) aeg, mu ainuke!

ain/atši ~ -õtši Li -tši P 1. aina всё; Li linaseemene see ep tuntunnu. vot siis piti mennä ainatši poikanõ libo täüzinemin piti mennä sitä äärtä müütä. siiz näh tuntu seemene linaseeme, see ei paistnud välja. Vaat siis tuli minna aina, (kas) poisike või täiskasvanud inimene pidi minema seda serva mööda. Siis, näed, paistis seeme; 2. ikkagi, siiski всё же, всё-таки; Li vaikko läsivälle i tootii dohteri, a tämä ainõtši kooli ehk küll haigele toodigi arst, (aga) tema suri ikkagi; P siε et tahtonnu, etti tulõn, a tulin ainatši sa ei tahtnud, et ma tulen, aga ma tulin siiski. aina, aintaki, aivaa¹

ainavoi/n (K-Al.), g. -zõõ aino; aika aika ainavoizõni (Al. 50) rl. (on) aeg, (on) aeg, mu ainuke!

aini/a K-Ahl., g. -a aino; anna siha silmäleni, asepaikka ainialeni (Ahl. 95) rl. anna koht mu silmale, asupaik mu ainsale

ain/o J (R-Reg.), g. -oo subst. ainus, ainuke единственный; R tie siha silmälleni azopaika ainolleni (Reg. 12) rl. tee koht mu silmale, asupaik mu ainsale; J müü tulimma ainolõõ appii, kalalõõ kaazikõssi rl. me tulime ainsale appi, kalale kaasitajaks. ainavoin, ainia, ainuᴅ

ainog/o Lu Li (K-Sj. R-Eur.), g. -oo ainago; Li tšell on ühs poika, siᴢ jutõllaa što täll on ainogo poika kel on (vaid) üks poeg, siis öeldakse, et tal on ainuke poeg; ■ Li jõka ainogo ep tuntõn sklatkoittaa igaüks ei osanud (sara-fane) voltida. jõka-

aino/i J, g. -i adj. ainus единственный; õli meillä ainoi velle rl. oli meil ainus veli. aivonõ

ainov/a (Kõ Lu), g. -aa ainagi; Lu üllääl eb õõ üht ainovaa üleval ei ole ühtainust(ki hammast)

aintaki P M Lu (Kõ-Len.) ain-taki M siiski, ikkagi всё-таки, всё же; P tulõ aintaki tule siiski!; Lu tätä kui ni praavitõtti, tämä aintaki kooli kuidas teda ka raviti, ta siiski suri; M ep täm hoolinnu em̆mää sõn̆naa, aintaki meni, kuhõ tahtõ ei ta hoolinud ema sõnadest, läks ikkagi, kuhu tahtis. aina, ainatši

ainuᴅ (R-Reg.) aino; ösa siha silmälleni ozopaikka ainüelleni (Reg. 15) rl. osta koht minu silmale, asupaik mu ainsale

ainult [< e?] J-Tsv. ainõgo²

ain/õ K-Al. P-Al. (R-Reg.), g. -õõ ainago; K nüd issuzid, imoni, asiid, ainõ velvüeni (Al. 46) rl. nüüd istusid, mu ihaldatu, võtsid istet [?], mu ainus peiuke

ainõg/o¹ J-Tsv., g. -oo ainagi; ühs ainõgo (= va ühs) üksainuke (= ainult üks). ühs-

ainõgo² J adv. ainult только; se ainõgo katsop što täll rahoi ebõõ see (= Kuzma) ainult vaatab, et tal ei ole (enam) raha. ainult, aivonaa

air/o P Lu Li Ra J air J-Tsv. hairo Ku, g. -oo Lu Li J aer весло; Lu airo on kuusipuuss aer on kuusepuust; Lu kahõl airol sovvataa, ühel airol julitaa kahe aeruga sõutakse, ühe aeruga tüüritakse. juli-, perä-, ruĺa-

airo/a J-Tsv., pr. -on ~ -n J, imperf. -zin J aerutada грести

airolapa J-Must. airo-lapja

airo-lapja Li aerulaba лопасть весла

airorutška Lu aeru käepide рукоятка весла

airotšäsisiha: airotšäzisiha J-Must. aeru käepide рукоятка весла

airo-tõmpaamiin Lu aerutõmme гребок

airo-tüürä Li tüüriaer кормовое весло

airovene Li airo-vene Lu sõudepaat гребная лодка; Li airovene, seneka va saaᴅ airoikaa soutua, a seiliä pääl et saa panna sõudepaat, sellega saad vaid aerudega sõuda, aga purje ei saa peale panna

ais/a Kett. K-Ahl. P M S Lu Li J I Ku (Kõ) -õ Lu ais J-Tsv. (Lu), g. aiz/aa Kett. P M Kõ S Lu Li J I Ku -a J ais оглобля; P kui kahyõ rattaakaa on rattaaᴅ, siz on red́d́eᴅ, bõõ aizaᴅ, a ku on vaŋkkuri, siz on vaŋkkurii aizaᴅ kui on kahe rattaga kaarik, siis on {r}-d, pole aisad, aga kui on vanker, siis on vankri aisad; M siᴢ aj̆jaaᴢ opõn lait́joo aisolaisõõ siis aetakse hobune ree aisade vahele; Lu adral õlla aizaᴅ adral on aisad; I aizaa kokaᴅ aisa konksud; J tšeerä aizat kottoo keera aisad kodu poole (= hakka koju sõitma). adra-

ais/aa ~ ais̆saa M -saaɢ I hai/sa L M -ss J-Tsv., pr. aizaʙ M aizõʙ M I -zõʙ L M, 1. p. -zõn J-Tsv., imperf. aisõ M aissõ I, 1. p. -zin J-Tsv. haiseda, lõhnata вонять, пахнуть; M elä äńtšää sittaa sõrmõõkaa, siz eb i aizõ vs. ära puuduta sitta sõrmega, siis see ka ei haise; I itšellä aizõt siä sa haised higist; M aisava muna mädamuna; M sis täm üv̆vii turpõʙ i leeb makuza aisu, üv̆vii nõõb aisõmaa azõ siis ta (= nõu) turbub hästi ja tuleb magus lõhn, nõu hakkab hästi lõhnama; M nuuskaa, vaat ku svedgaᴅ ais̆saas üv̆vii nuusuta, vaat kui hästi lilled lõhnavad. aisõa, haisoa

aisakokka: aisõkokka (Li) aiskokka Lu aisakonks крючок оглобли

aisarihma I-Len. sedelgarihm чересседельник

aissiä K L J assiä J-Tsv. ah (sina), oh ах (ты), ой; J aissiä minu laŋko, niku valo aŋko kk. ah (sina), minu lang, (sa oled) nagu sõnnikuhang; J aissiä kui valap kõvassi vihma oi, kuidas valab kõvasti vihma!; J assiä mi uhkaa talo oh, kui uhke talu!

aisu K-Al. M Po J-Must. I (Kõ-Len.) hai/su P Lu Ra J (Ku) χaisu P г̧ аису Pal.1, g. aizuu M Kõ Po -zuu P J -zu J 1. hais, lõhn запах, вонь; P täll on üvä nenä, võtaʙ haizuu tal on hea nina, tunneb haisu (ära); M ku bõõ avvottu azõ, siz uguritsat kõik teeʙ val̆loo aizulõõ kui nõu pole hautatud, siis paneb kõik kurgid haisema, nagu sõnnik; J jot kassen eb õllõis sinu haisua et siin ei oleks sinu haisu(gi) (= kao siit, mine ära)!; K kui tulin taraa, nii tuli taarii aisu, õvvõõ tulin, nii õluõõ aisu (Al. 53) kui tulin aeda, siis tuli taari lõhn, tulin siseõue, siis (tuli) õlle lõhn; Lu aisu üvä i maku üvä on lõhn (on) hea ja maitse on hea; M makuza saunaa aisu magus sauna lõhn; 2. õhk воздух, дух; M piäʙ vähäkkõizõ tuuluttaa rihi, aivo on raskaᴢ aisu tuleb natuke tuba tuulutada, (siin) on väga raske õhk; M täällä ep tap̆paa üv̆vää aisua, teemm akkunaa avõõ, tuulutamma i leeʙ üvä aisu siin ei jätku värsket (head) õhku, teeme akna lahti, tuulutame ja tuleb värske õhk; M nüd on kerkiä aisu nüüd on värske õhk. viina- haiso

ais/õa K (P Pal.1) haisõa (Kett. L P Ra J) -õaɢ (Ii-reg.1), pr. aizõʙ K P haizõʙ Kett. L P Ra J Айзебъ Pal.1 Ii-reg.1, 1. p. -en K-Ahl., imperf. -i K aisaa; J pilaunnu liha haizõʙ riknenud liha haiseb; Ra mualla haizõʙ muda järele haiseb; P klopiiroho, tämä haizõʙ kõvassi sookail, see lõhnab tugevasti; Ra kukka üvässi haizõʙ, miä vaa nuuskaan lill lõhnab hästi, mina aina nuusutan

aita Ränk Kett. K L P M Kõ Ja-Len. Po Lu Li J I Ku (R Ra) ait J-Tsv., g. ad́d́/aa K-Salm.1 R P M Kõ Lu Li J I -a J ad́aa K-Ahl. ad́j/aa K I -a K-Must. J-Must. adja Kõ-Len. aij/aa Lu Ku -jaa Lu Li ajjaa Li 1. aed, tara изгородь, плетень; M aita on ümper tar̆raa. on pisuaita i on riukuaita aed (tara) on ümber köögiviljaaia. On (olemas) pistandaed ja lattaed; Lu aita on tehtü ŕuuguissa i keppiissa aed on tehtud lattidest ja keppidest; J ad́d́õᴢ rippuvõt sõvaᴅ aia peal ripuvad riided; Lu aijaa sammõᴢ aiapost; Lu aita seipääᴅ aiateibad; Lu aita riuguᴅ aialatid; Li pisoᴢ aita ~ J pulikk ait pistandaed; 2. J-Ränk sard (vilja kuivatamiseks) сушило (для сушки хлебов); ■ J progonaa aijaᴅ tara karjatee ääres (teat. põlle tikandkiri). kalmo-, keppi-, koša-, lama-, pisikko-, piso-, pisoz-, pissü-, pisu-, riuku-, seipää-, seiväz-, tara-, tikki-, traatti-, täkki-, vittsa-

aitariuku M aialatt прясло, жердь в изгороди

aitasammaᴢ M Li aita-sammaᴢ M aiapost столб в изгороди

aitaseiväᴢ P M Lu Li (Ku) aita-seiväᴢ M aitseiväᴢ K M Ja (Lu) ait-seiv/äᴢ P -eᴢ J-Tsv. aiateivas кол в изгороди; M piäb vitsaakaa tšääriä aitseipäät tšiin tuleb vitsaga siduda aiateibad kinni; Lu tšempa harakkaa nõssi aitseipää kui omat siiveᴅ vs. kes (muu) tõstis haraka aiateibasse kui omad tiivad

ait/azikko: -õzikko J-Tsv., g. -azikoo: -õziko J (orig.: огороженное место)

ait/ta [< is?] J Ku, g. -aa ait амбар, клеть; J sellee aitad annõttii, lukoo võtii luvattii rl. sellele aidad anti, luku võti lubati

aitt/ava ~ -õvõ M, g. -avaa tiine стельная, жеребая, суягная, супоросная, сукотная, щенная; lehmä on aittava jo nellättä kuuta lehm on juba neljandat kuud tiine; lammaz on aittava lammas on tiine

aittüü J-Tsv. ah (teie), oh, ai ах (вы), ой; aittüü hoonoᴅ, et tüü õõ parõpõᴅ ah teie halvad, ei ole te paremad!

aiv/aa¹ ~ -a Lu aina, üha всё, всё только; aiva piti kuttoa võrkkua aina pidi võrku kuduma; aiva reppään itkaa aina nutan (rebin nutta); nenässä aivaa tilkuʙ ninast aina tilgub; ku aivaa aivassõõᴅ, siis jutõllaa što verno, mitä duumaziᴅ kui aina aevastad, siis öeldakse, et (see on) õige, mida mõtlesid. aina, ainatši

aiv/aa² Kõ Lu väga, õige очень; Kõ miä näin karssakonnaa, õli aivaa suur ma nägin kärnkonna, oli väga suur. aivoi², aivoo, aivõõ

aivan/a Li, g. -aa aivina; aivanassa tšedrättii heenoa rihmaa parimast linast kedrati peent lõnga

aiv/assaa¹ P -õssa ~ -õssõ J-Tsv., pr. -asan P, imperf. -asin: -õsin J aivassaa²

aiv/assaa² P M J (Kett. K-Ahl. Lu) -assaaɢ I -õssaa M Ra (J) -õssaaɢ (I), pr. -assaan K M Lu J -õssaan M Ra J -õssan Ra J, imperf. -assiin P M -õssiin M Ra -õssin Ra -õssii I aevastada чихать, чихнуть; J inemizel on päätauti, siiz aivassaaʙ (kui) inimesel on nohu, siis (ta) aevastab; I egle rõhgaa aivõs̆sii, taitaa tšülmä tagossi eile aevastasin kõvasti, vist sain külma

aivassaassa: aivõssaa/ssa Li, pr. aivassaan: -n Li, imperf. aivassaazin: -zin Li aivassaa²; miä en taho nii paĺĺo aivõssaassa, a aivõz ain tuuʙ ma ei taha nii palju aevastada, aga aevastus aina tuleb (peale)

aiwassalab aivasõlla

aivasu/ᴢ: aivõsuᴢ J-Tsv., g. -hsõõ aivaᴢ

aiv/asõlla Kett. L P Ke M Kõ Lu (Kr) -õsõlla Li (M J) -õsõll J-Tsv. -asõllaɢ I (vdjI) -õsõllaɢ ~ -õssõllaɢ I, pr. -assõlõn L P -assõõn Kett. M Kõ Lu -õssõõn M -õssõn J, 3. p. aiwassalab Kr, imperf. -assõlin Kett. M Kõ Lu -assõl̆lii vdjI -õssõlin J frekv. aevastada; puristada (hobuse kohta) чихать; фыркать; M sulku on nenäᴢ, kõik aivassõõn nohu on (ninas), aina aevastan; Li aivõz ain tuuʙ, ain piäʙ aivõsõlla aevastus aina tuleb (= kipub peale), aina tuleb aevastada; M katti aivassõõʙ kass aevastab (turtsub); I opõnõ aivassõõʙ hobune puristab

aiv/aᴢ M Lu Li -õᴢ Lu Li Ra J-Tsv., g. -ahsõõ: -assõõ M -asõõ Lu -õsa [sic!] J-Tsv. aevastus чиханье, чих, чох; Lu millõ tuõb aivaᴢ mulle tuleb aevastus (peale); J aivõsa pääle jutõlla: õõ terve aevastuse peale öeldakse: ole terve!

aivin/a Lu -õ Li, g. -aa Lu (ropsimisel saadav) parim, peenim lina (puhas lina, millest takk on välja soetud) чистый лён, кудель; Li siz võtti sitä sorraapaa hägläzi, siis hägläzi siittä heenopõka, što parõp se aivinõ tullõiᴢ siis võttis suges selle (takusema lina) jämedama linaharjaga, siis suges sellest peenemaga (= peenema linaharjaga), et see {a.} tuleks parem; Li vot sitä päälissä miä tšedräzin i tappurkoontõla, pääliskoontõla i tappura; a maamõ tšedräᴢ lõimiiᴅ, aivinõitõ, što maamõ millõ neit eb antõnnu vaat seda pealmist lina ma ketrasin ja takukoonalt, pealiskoonalt ja takku; aga ema ketras lõimi, parimaid linu, (sest et) ema mulle neid ei andnud

aivinai/nõ J (Kõ-Len.), g. -zõõ J peenlinane, peenest linast из тонкого полотна; J terve, tšiutto aivinainõ rl. tere, peenest linast särk!

aivoi¹ Lu J-Tsv. aivo·i K ai-voi Lu oi-oi, ai-ai ой-ой, ах; J ai-voi, tšüläᴢ om põlo oi-oi, külas on tulekahju!; Lu ai-voi mill ku om vaiva, miä em või õikõttaa entä ai-ai, küll mul on valu(s), ma ei või end sirgu ajada; Lu ai-voi ku on pilkkoinõ pimmiä ai-ai, küll on pilkane pime(dus)!

aivoi² K-Ahl. K-Al. M aivaa²; K elä aivoi üvii lahjoit tee (Al. 16) ära väga häid kingitusi tee; K nämä jo omat aivoi kaukana (Ahl. 120) nad on juba väga kaugel; M täm on vargaz, aivoi piäp pittšää tšättä ta on varas, tal on väga pikad näpud

aivonaa J I ainult, üksnes один только; J ebõ poju, a va aivonaa ühs sittõ ei ole poisike(st), vaid ainult paljas sitt. ainõgo²

aivo/nõ Lu, g. -zõõ ainoi; aivonõ poikõ ainus poeg

aiv/oo Len. Kett. K U P M Kõ S Ja-Len. -uo U L P M -o R-Lön. M Kõ J väga, õige; üsna, päris очень, слишком; весьма, совсем; K aivoo iloza tüttärikko väga ilus tüdruk; L tämä aivuo õli selvä ta oli väga tark; Kõ aivoo vähä seiᴅ väga vähe sõid; M emä aivoo suv̆vaab õm̆maa poikaa ema armastab (hellitab) väga oma poega; M paĺĺo on aivo tara-menoja med́d́ee tšüläzä üsna palju on meie külas aiapidamisi; K mene sinne, ko leeb aivoo pimiä mine sinna, kui on päris pime; M per̆rää pes̆sua meni aivo kok̆koo kofta pärast pesu läks kampsun päris kokku. aivaa²

aiv/õõ ~ -õ J-Must. aivaa²; siis võtti pahõlaine tätä ene-kaa aivõ kõrkõalõ mäele (Must. 154) siis võttis (= viis) vanakuri ta endaga (kaasa) väga kõrgele mäele

ajaa Kett. K U L P M Kõ S Lu J Ku (R-Reg. V Li Ra Kr) aj̆ja/a M Kõ ajjaa Po Lu Li aijaa Kett. M Lu aijjaa Lu aja J-Tsv. -aɢ vdjI I Ma ajjaaɢ I, pr. ajan K R L P M Kõ Lu J -a vdjI, imperf. ajõ/n P M Lu -in J ajin (Li) ajazin P M 1. (kedagi liikvele, ära, eemale) ajada, (kuhugi) minema sundida, (midagi kuhugi) ajada, (ümber) paigutada гнать, по-, сгонять, отгонять, вгонять; M kõõᴢ kõv̆vii aj̆jaaᴢ ovõssa, siz alagoitaʙ täm̆mää tav̆vii kui (puhituses) hobust jooksutatakse (aetakse) kõvasti, siis (see) kergendab tema haigust; K meeskuuma ovõss ajaʙ meesvader juhib hobust; Lu dubinaakaa ajõttii tüh́h́ee malakaga aeti tööle; P urpavittsoikaa jürtšin uomniiz ajaass lehmii karjaa urvavitstega aetakse jüripäeva hommikul lehmi karja; J pakkoo ajama pakku ajama; K ajõttii taaz vällää med́jeᴅ, paikalta aeti meid jälle kohalt ära; Lu ajamizõõ ajõn tätä, tämä eb mennüᴅ küll ajasin teda, tema ei läinud; Lu perennainõ ajõ kahtõ tüttöä ülleelee perenaine ajas kaht tüdrukut üles; J aja vene rantaa aja paat randa; M niitid aj̆jaas kolodallõõ lõim aetakse lõimepakule; Lu ŕuuguu ajajõᴅ ridvaajajad (= need, kes jääalusel kalapüügil noota ridvaga edasi ajavad); Ra mügrä ajab maata, pilap kõik peentaraᴅ mutt ajab mulda (üles), rikub kõik peenrad; J tuisku ajap talvõll suurõd aŋgõᴅ tuisk ajab talvel suured hanged (kokku); J svaajaa ajama vaia sisse lööma; J vasara [= vasaraa] on ajõttu puin varsi vasar on löödud puust varre otsa; M aja viĺĺaa lipitsaakaa kok̆koo aja vili viskelabidaga kokku; Li se on nii prokutoo süümää, kõik ajab alaᴢ see on nii ahne sööma, kõik ajab alla; J ümper ajama ümber ajama, kummuli ajama; 2. taga ajada, püüda, otsida гнаться, гоняться; преследовать; J menti suutoo õikuss ajama mindi kohtusse õigust taga ajama; J lahzõt tullaa akkunoi müü ajamaa linnassii lapsed tulevad majast majja linnaseid koguma; Lu miε n ajanu viinaa ma ei ajanud viina taga (= mul polnud viinahimu); Lu ku inemin meeb naapurii vai tõisõõ talloo ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa, što siä tulit tuulta ajamaa kui inimene läheb naabri juurde või teise tallu ilmaasjata, siis talle öeldakse, et sa tulid tuult taga ajama; M mitä siε tulit tuulta ajamaa, etti sillõ nii bõõ aikaa kas sa tulid tuult püüdma (tuld viima), et sul on nii kiire; M ep piä sitä uhkõutta nii aj̆jaa tak̆kaa ei pea seda uhkust nii taga ajama; M veel em̆mää piimä on uulii päällä, a jo tütterii algab aj̆jaa tak̆kaa veel on emapiim huultel, aga juba hakkab tüdrukuid taga ajama; 3. (mingit vedelat ainet) eraldada (kuumutamise teel) гнать, добывать посредством перегонки; Lu rüsümäell ajõttii tõrvaa Rüsümäel aeti tõrva; J ajaʙ viinaa ajab viina; Lu rauta korissa ajõta kalaa razvaa raudkiisast aetakse kalarasva; 4. (karvu, sulestikku jne.) maha ajada, ära lõigata, eemaldada удал/ять, -ить (о волосяном покрове); линять; Lu parta piäb ajjaa poiz ja ivusõᴅ habe tuleb maha ajada ja juuksed (samuti); Lu piäb aijjaa karvoa varila veelä i kurasõl (tapetud seal) tuleb ajada karva kuuma vee ja noaga; K karssaa ajaass, pantaass kuparossa i võita päälee sügelisi ravitakse (aetakse ära), pannakse vaskvitrioli ja võid peale; J koir ajap karvaa koer ajab karva; J sulkiit ajama sulgima; J tšüüniit ajama küüsi vahetama; 5. mingisse olukorda asetada, muuta; tekitada, moodustada (ka refl. või impers.) ввергать, вгонять (в какое-либо состояние), изменять; порождать (также возвр. или безл.); M on ajannu en̆nee täünnää niku meriärtšä on ajanud (= söönud) ennast täis nagu merihärg; Ra viholine on ajanu õpõzõõ üül vaahtoo paha vaim on ajanud hobuse öösel vahtu; J nõisi juttua tšeeroo ajama hakkas juttu sassi ajama; P tšätiesie ajõn villie hõõrusin käe villi; J vakkoa ajama vagu ajama; J kui va tuli soojõ, nii puud nõisti podžgõlõõ ajama kui vaid läks soojaks, nii hakkasid puud punga ajama; Kõ vesi ajab üli vesi ajab üle (serva); J para·iko nõizõp tšihuma, jo pulloa ajaʙ kohe hakkab keema, juba ajab mulle; Lu ajannu liiva leetunud liiv; J tšiini ajannu tee umbetuisanud tee; Lu nõizõb dräänii ajamaa hakkab mäda eritama; 6. impers. umbe, paiste ajada нарывать; Lu puikko meni sõrmõõ, ajap sõrmõa pind läks sõrme, ajab sõrme umbe; Lu ajat puikoo tšätte, ajab i nõizõb vaivattama ajad pinnu kätte, ajab umbe ja hakkab valutama; 7. sõita, kihutada eхать, ездить, мчаться; J enn jutõltii, što iiĺä ajap tšiviteet müü õpõzõõkaa, vod i jürizeʙ enne öeldi, et Elias sõidab kiviteed mööda hobusega, vaat (niiviisi) müristabki; M talvõll lait́ool ajaaᴢ talvel sõidetakse reega; Lu izvozaa ajõttii käidi (sõideti) vooris; M täm ajõ aftobusall kattilalõõ ta sõitis bussiga Kattilale; Lu laiva ajap seiliiᴢ laev sõidab purjedes; Lu mikälee merez ajaʙ miski triivib meres; Lu seĺĺäz ajaʙ ratsutab; Li poikõzõt taas tooti õpõzõt kottoo, ajõttii tšiizaa poisikesed tõid hobused taas koju, kihutasid võidu; ■ M kase maa on kaŋkõa, piäʙ kõlmõlta piiltä äessää, aja üv̆vii rissii rassii see maa on kõva, tuleb kolm korda äestada, aja (= äesta) hästi risti-rästi (üle); M piäb mennä kadokalla aj̆jaa, etti tul̆lõiᴢ lak̆kõa põlto tuleb minna rullima põllurulliga, et saaks sile põld; P maamuna vagot piεb ajaa opõzõõkaa kartulivaod tuleb ajada hobusega; K mitä see miez aźźaa ajaʙ (Al. 11) mis asja see mees ajab?; J naĺja ajama nalja tegema; J ajab ĺaasaa ajab naljajuttu; J vilett ajama vilistama; J rissi sõna ajama sõnelema, tülitsema; Lu ajab ühtee on sarnane; J tämä ajab minuss üli ta on minust üle; J ent õikassi ajama ennast õigustama; Lu aja tšiireepää (kaarte mängides öeldakse:) käi kiiremini välja

aja/ᴅ (Li), g. -taa Li (mereveest jääv) uhtaine, (mere)kõnts нагонный ил, (морской) нанос; meri lainõõkaa toukkaap siält sene poiᴢ, ajataa meri tõukab lainega selle kõntsa sealt välja. meri- ajattõ, ajatõᴢ, ajo, ajotuᴢ

ajaj/a P (Lu) -õ Lu Li J-Tsv., g. -aa J 1. (karja) ajaja погонщик; Li lehmäd mennää eeᴢ, a takanõ on ajajõ, karja ajajõ lehmad lähevad ees, aga taga on ajaja, karja ajaja; 2. tagaajaja, püüdja (ka mängudes) ловец, погоня; водящий в играх; J ajajõd joossa takann tagaajajad jooksevad taga; 3. hobusemees, vooriline возница; Li õpõzõõ ajajõ, see, tšen ajab õvõss, niku kuttšeri hobusemees, see, kes ajab hobust, nagu kutsar; Lu izvozaa ajajõᴅ voorilised; 4. ratsanik всадник; J se ajajõ püüsi näite tšii rihmõpetliikaa see ratsanik püüdis neid (= metshobuseid) köissilmusega. meri-, riuku-, takaa-

ajami/n Lu, g. -zõõ kullimäng (lastel) пятнашки (детская игра); ajamissa pelata kulli mängida

ajat/taa Lu Li J -ta J-Tsv., pr. -aʙ Lu Li J -õʙ Li J, imperf. -ti Lu J 1. hrl. impers. (kõhtu) puhitusse ajada пучить (о животе); J haposs rokass ajatti vatsaa hapukapsasupist ajas kõhu puhitusse; Lu vatsaa onõ ajattanu kõvass kõhu on kõvasti puhitusse ajanud; J lanttu ajataʙ kaalikas ajab puhitusse; 2. impers. umbe ajada (sõrme jne.) нарывать (о пальце и т. д.); Li sõrmõa ku kõns ajatõp kõvassi, sis tätä kõvassi pakotõʙ kui ajab sõrme kõvasti umbe, siis ta valutab väga; 3. impers. paiste ajada распух/ать, -нуть; Li ajatõʙ utarõᴅ (pärast poegimist) ajab udara paiste

ajat/tõ Li, g. -õõ ajaᴅ; meri ajattõ merekõnts

ajatu/ᴢ M Kõ Lu J (Kett. Li), g. -hsõõ (Kett.) -ssõõ (M) -sõõ Lu J -zõõ J-Tsv. 1. mõte мнение, мысль; M med́d́e ajatussõᴅ tultii ühtee meie mõtted langesid ühte; Kõ kase on üvä ajatuᴢ see on hea mõte; J jo ajatuz võtaʙ: kõlmõtt päivä ep tuõ kottoo juba paneb mõtlema: kolmandat päeva ei tule koju; 2. enne, uskumus, (ebausklik) arvamus предзнаменование, предсказание, суеверие; Lu kui merimeez nätši unõz naiz-eläjää, kump tätä kuttsu tüvvee, jutõltii se tääp kehnoa, se on ajatuᴢ kui meremees nägi unes naisterahvast, kes kutsus teda ligi, (siis) öeldi, (et) see on paha enne, see on uskumus

ajat/õlla Kett. P M Kõ Lu J (K L Li) -ella (K-Ahl. R-Eur. R-Lön. R-Reg.) -õll J-Tsv., pr. -tõlõn P -telen K-Ahl. -tõõn K L M Kõ Lu Li J, imperf. -tõlin P M Lu J -telin R-Eur. 1. mõelda; arvata думать; мнить, полагать; M ajattõõʙ, ajattõõʙ, nii etti pää lõhkõõʙ mõtleb, mõtleb, nii et pea lõhkeb; Lu miä ajattõõn, jott em müühäsü, jovvun ommaa aikaa ma arvan, et ma ei hiline, jõuan õigel (omal) ajal; J ajatõlla tämä pääle, jot tämä om vargõssõnnu arvatakse tema kohta, et tema on varastanud; 2. kahelda, olla umbusklik сомневаться, быть мнительным; Lu tšen ajattõõʙ, se izze end eb uzgo, sitä inemissa jutõllaa uskomoiton kes on umbusklik, see ei usu iseennast(ki), seda inimest nimetatakse uskmatuks

ajat/õᴢ Li -õ (Li), g. -tõõ ajaᴅ; mere ajatõᴢ, on ajatõᴢ merekõnts, on kõnts. meri-

ajella ajõlla

ajjõt/taa (Li), pr. -an, imperf. -in tarastada, taraga ümbritseda загор/аживать, -одить; ajjõtõttu tee, progona tarastatud tee, karjatee

ajo Lu Li J-Tsv. (R-Eur. R-Reg. P Ku), g. ajoo ~ ajo J 1. sõit; aju, kihutamine поездка; быстрая езда; Lu kõns lähetää ajjoo, pannaa õpõzõll vaĺĺaaᴅ kui minnakse sõitu, pannakse hobusele valjad (pähe); Li miä õlin siäl mõnt päivää ajoᴢ, no ajoss ep tullu mittää valmiᴢ, tühjää tüütä tein ma olin seal mitu päeva sõidus, aga sõidust ei tulnud mingit tulu, tegin tühja tööd; J suurõ ajoka meni opõizõll läpi tšülä suure ajuga sõitis hobusega läbi küla; 2. aju(jaht) погоня, облава (за зверем); Lu mentii irvee ajool mindi põdrajahile; Lu mentii susijõõ ajool mindi hundijahile; Lu ültšee ajo hülgejaht; 3. (nõela)piste стежок; J miä veel lazzõn lõŋgaka kahs-kõlmõd ajoa ma teen lõngaga veel kaks-kolm pistet; 4. (mere-, jõeveest jääv) uhtaine, kõnts нагонный ил, нанос; Lu meri vesi ajo meremuda, -kõnts; Lu jõki vesi ajo (suurveest jääv) jõemuda; ■ J kuza ajoz õliᴅ kus sa olid (= mida sa käisid tegemas)?; J mitä ajoa lähsi ettsimä mis asja ta läks otsima (= milleks ta sinna läks)? hirvi-, meri- ajaᴅ

ajolauta ahjolauta

ajomaa meri-

ajotu/ᴢ Lu, g. -hsõõ ajaᴅ; meri ajotuᴢ meremuda, -kõnts. meri-

aju K-Ahl. M J-Tsv. (Li), hrl. pl. ajuᴅ M Li J-Tsv. 1. aju, ajud; mõistus мозг; ум; J ajud om pää luu süämeᴢ aju(d) on pealuu sees; Li inemizel on pääajuᴅ, no i elämill õlla toož ajut pääzä inimesel on peaajud, aga loomadelgi on samuti ajud peas; M ajud üppävät päässä, nii paĺĺo pajatin ajud hüppavad peast (välja), nii palju rääkisin (= pea on väsinud pikast jutust); M tälle ajujõ on annõttu päh̆hää talle on mõistust pähe antud (= ta on tark inimene); M ajut kuivõvaᴅ ajud kuivasid ära (= jäi rumalaks); 2. pl. üdi костный мозг; M luuza on ajuᴅ i pääzä on ajuᴅ luus on üdi ja peas on ajud. luu-, pää-

ajuk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J (orig.: мозговой)

ajut/oo K-Ahl., g. -tomaa ajutu, taibutu безмозглый, бестолковый; entinee ajutoo nainee (Ahl. 106) rl. endine ajutu naine

ajõl/la Kett. K M Lu Li Ra J (P Kõ) ajella (R-Eur. R-Reg.) -l J-Tsv. -laɢ I (vdjI), pr. -õn K P M Kõ Lu J ajõõn M Lu -õõ vdjI, imperf. -in M Lu -ii I frekv. 1. (kedagi liikvele, ära, eemale) ajada, (kuhugi) minema sundida гнать, погонять, сгонять, отгонять; I müü koloviškailla ajõlimmas sus̆sia me ajasime tuletukkidega hunte (eemale); P menimmä mettsää offotalõõ õravoi tappamaasõõ, ajõlõmma puissa vällää läksime metsa jahile, oravaid tapma, ajama (neid) puude otsast ära; M opõzii ajõllaz nii kaugaa kui läheb viĺĺa vällää õlgõssa hobuseid aetakse (rehepeksul) ringi nii kaua, kuni vili läheb kõrre küljest lahti; M õlgõd ajõltii kõik kujalõõ õled aeti kõik (rehetoast) välja; 2. taga ajada, püüda гнаться, гоняться; P menimmä põõsai müö ajõlõmaa lintuita läksime põõsastesse linde taga ajama (püüdma); J ajõli vargõss takka ajas varast taga; Kõ noori pojo, kõrvatakuzõd märjäᴅ, a tütteriä jo ajõlõp tak̆kaa noor poiss, (endal) kõrvatagused märjad, aga juba ajab tüdrukuid taga; 3. sõita, kihutada; (edasi-tagasi) joosta ехать, ездить, мчаться; бегать (туда-сюда); I sinneg ajõli petterissä paĺĺo vättšiä sinna sõitis Peterburist palju rahvast; M meez ajõli suudnalla merellä mees sõitis laevaga merel; J elka ajõlka nii kõvassi opõiziika, väzütteett ärge kihutage nii kõvasti hobustega, väsitate (nad ära); Lu domovikk on lehmää selleᴢ i ajõlõb lehmääkaa õvvõa müütele majahaldjas on lehma seljas ja kihutab lehmaga mööda õue (ringi); M laska ain ajõlõʙ, a vällää ep saa nirk aina jookseb (edasi-tagasi), aga (laudast) välja ei saa; ■ M ku on kalpõa maa, sis piäʙ äessää kõlmõlta piiltä: ajõlõᴅ, ajõlõᴅ kõiɢ rissii rassii kui on kõva maa, siis tuleb äestada kolm korda: ajad, ajad (= äestad) kõik risti-rästi (üle)

aka J-Tsv. küll (alles) вот уж, ох уж; aka minu naapuri on naljõkõz meeᴢ, šuutk šuudgaa peräll küll minu naaber on naljamees, nali nalja järel

akafis/ta M -t J-Tsv., g. -taa ülistuslaul акафист; M ees pritšastia luk̆kõaz akafistaa enne armulauda loetakse ülistuslaulu (jumalale)

akamvak/ka: -k J-Tsv. aganakorv корзина для мякины

aka/na Kett. K-Ahl. M S Lu Li I (P Po) -nõ Li -n Li J-Tsv., hrl. pl. -naᴅ M S Po I (Kõ-Len. Ja-Al. Ja-Len.) -nat K-Ahl. J-Must. -nõᴅ Lu J (Li) agan, aganad мякина; Li siz ajõtaa kokkoo viĺĺa akanõijekaa parvõᴢ siis aetakse vili aganatega koos hunnikusse; I viskazi ivijä: akana meeb ühtee poolõõ ja ivä tõisõõ poolõõ tuulas viljateri: agan läheb ühele poole ja tera teisele poole; M jõka viĺĺal on õma akana igal viljal on oma agan; M akanat söötettii lehmiile aganad söödeti lehmadele; M täm tšäärüb niku akanaa kuĺa ta keerleb (= on kerge liikuma) nagu aganakott; M lin̆naa akanaᴅ linaaganad, -luud. kagra-, lina-, nisu-, rüiz-, sekali-, õzra-

akanaleipä M (J) akanleipä J aganaleib мякинный хлеб; M akanaleipää söötii nältšäaigalla aganaleiba söödi näljaajal

akanapää M Lu fig. aganapea, pudrupea мякинная голова; M täm mokom i on akanapää ta ongi niisugune aganapea

akanik/ko M Po Lu Li J-Tsv., g. -oo Lu J -o J aganik мякинник; M sarrai õttsaza on tehtü mokom akanikko kuuri otsa on tehtud niisugune aganik; J akan veejjä riigõss akanikkoo aganad viiakse rehest aganikku

akaŋ-kotti J-Tsv. aganakott мешок с мякиной, мешок из-под мякины

akanu/ᴢ I, g. -hsõõ I küün сеновал, сарай; miä men̆nii akanuhsõõ einää võttamaa ma läksin küüni heinu võtma; paammag einäd akanuhsõõ paneme heinad küüni. einä-, põlo-

akanõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J aganane, agana- мякинный, мякинистый; akanõiss leipä kuile ep tahtau süüvve aganaleiba pole nagu tahtmist süüa

akat/tsi J-Tsv., g. -sii: -si J akaatsia акация; akatsi kukad on valkaᴅ akaatsia õied on valged

akk/a¹ M Lu J -õ J hakka Kett. Len. M Kõ, g. akaa eit, vanaeit стару/ха, -шка; Lu eletää ukko ja akka elavad taat ja eit; M tämä on vapivana hakka ta on väga vana eit; M ühzii hak̆koo elämmä tšüläzä üksnes vanaeided elame (siin) külas; ■ Lu metsä akka (Must. 159) metshaldjas. bobuli-, lehtši-

akka² tuli-

akku/na Ränk K L P M Kõ V Lu Li J I (R-Eur. R-Lön. R-Reg. Ja-Len.) -nõ Lu Li -n Lu J-Tsv. Аккуна Tum., g. -naa K L P M Lu Li J 1. aken окно; Li akkunõt ku õltii õikõas poolõs, siz ahjo õli tehtü kurraa poolõõ, jott sis parõpi sinne näüb ahjoo kui aknad olid (uksest minnes) paremal pool, siis ahi oli tehtud vasakule poole, et siis näeb paremini sinna ahju; M vahittii akkunassa, mitä se hakka nõizõp tetšemää vahiti aknast, mida see eit hakkab tegema; Lu ku jumal jürizi i tulta lei, siiz akkunaa tehtii kurassõõkaa risiᴅ kui müristas ja lõi välku, siis tehti aknale noaga ristid; Li meil on pantu järtšü ihan akkunõn nallõ meil on pandud pink lausa akna alla; M näilee niku para kannaʙ, tuõb uhsiissa ja akkunoissa neile nagu kratt kannab (varandust), tuleb ustest ja akendest; Lu akkunat tärizeväᴅ aknad tärisevad; Lu akkuna on ragollaa aken on praokil; M tee akkuna sellällä·ä avõõ tee aken pärani lahti; Lu akkunat higõssuvaᴅ, tääʙ vihmaa akna(klaasi)d higistavad, (see) ennustab vihma; M uhzilla ja akkunoilla on sakaraᴅ ustel ja akendel on hinged; J viiloo akkun viilu-, katuse-, pööninguaken; Li akkuna petliᴅ aknahinged; Lu akkuna poduška ~ akkuna päälüᴢ aknalaud; Lu akkunaa hiki aknahigi; Lu akkunaa ramka aknaraam; M akkunaa nališnikaᴅ akna pealisliistud; Li uhzõõ i akkunaa piinõᴅ ukse ja akna piidad; Li akkunaa ruupu ~ Lu akkunaa zvena aknaruut; M akkunaa klazi aknaklaas; J akkunaa kokka akna haak; 2. räppen, leitse-, suitsuauk дымовое оконце, диал. дымник; Lu uhzõõ pääl on tehtü akkuna ukse peale on tehtud suitsuauk; Lu akkuna võtõttii avõõ, jäänos-savvu meni poiᴢ räppen võeti lahti, ving läks välja; I ülimein akkuna (Ränk 55) suitsuauk (ukse kohal seinas); ■ J lahzõt tullaa akkunoi müü ajamaa linnassii lapsed tulevad majast majja linnaseid koguma (ühiseks õlletegemiseks). viilo-, üĺeez- ikkuna

akkunaa-glazi Lu akkunaklazi

akkunaa-päälüᴢ J-Tsv. akkunapoduška

akkunaklazi M akkuna-klazi Li (Ja-Len.) aknaklaas оконное стекло; Ja akkuna-klazit jäätütti tšülmä (Len. 242) külm jäätas aknaklaasid

akkuna/laa Ra -l̆laa M I akkun-ala K-Al. akkunallõõ; I mee akkunal̆laa süüttämää kan̆noo lähen õue kanu söötma

akkunališnik/ka (Lu), pl. -aᴅ Lu akna pealisliist наличник

akkunal/la Lu Li vdjI I -lõ J -l M Lu J õues, õuel во дворе; Lu mõnikkaall on tšülvettü kumina, akkunall kazvaʙ mõnel on külvatud köömned, õues kasvavad; J meill on meri akkunallõ rl. meil on meri õues; Lu issuvad akkunalla rinnaltaa kahs meessä istuvad õues kõrvuti kaks meest. ikkunna·lla

akkuna/llõõ K -llõ Po a·kkuna·ll Li -l Lu õue, õuele во двор; Po troittsann tuotii metsäss kazgõᴅ, isutattii akkunallõ nelipühil toodi metsast kased, pandi õue (püsti); Li tõi rihepäält sen villaa vakakaa a·kkun·all tõi lakast selle villa korviga õue (tuulduma)

akkunal/ta K P I -t Lu õuest, õuelt со двора; K akkunalta ŕäägaʙ: na miä sillõõ tõin üviätä siemeniä hüüab õuest: säh, ma tõin sulle häid seemneid; P akkunalta tultii jo rihiesie õuest tuldi juba tuppa; Lu võtõttii akkunalt poika i veetii poiᴢ võeti õuest poiss ja viidi ära

akkun/aluᴢ M Po Lu I -a·luᴢ M I õu двор; Lu ümpäri oonõitõ mikä on maa, se on akkunaluᴢ maa-ala, mis on hoonete ümber, see on õu; Po troittsann tuotii metsäss kazgõᴅ, isutattii akkunallõ, akkunalus pühittii puhtaass nelipühil toodi metsast kased, pandi õue (püsti), õu pühiti puhtaks; I ahaᴢ akkunaluᴢ, eb õõ kuza tšäänütäɢ väike (kitsas) õu, ei ole, kus ümber pöörata. akkunnaluᴢ

akkunapiina (Lu) akkunpiina M akkun-piina (M) aknapiit косяк (оконный)

akkunapoduška M Lu akkunpoduška M aknalaud подоконник

akkunapõski J-Must. (orig. tõlketa без перевода)

akkunaraami Lu akkunaramka

akkunaramka M akkunõramkõ (Lu) aknaraam оконная рама

akkunaruuto Lu aknaruut (вставленное) оконное стекло

akkunaseinä P aknaga sein (sein, milles on aken) стена с окном

akkunna/laa M J -l̆laa M -la K-Al. akkunna·llõ

akkunnala/asõõ: -sõõ K-Al. akkunna·llõ

akkunnal/la K-Al. M Li Ra I akkunn-alla [sic!] K-Al. -l P õues, õuel во дворе. ikkunna·lla

akkunn/a·llõ P -alla M Li -al Kõ-Len. õue, õuele во двор; P lazzimma katii akkunna·llõ lasksime kassi (toast) õue; P tulimma kotuo akkunna·llõ tulime koju õuele. ikkun-na·lla

akkunnalta M Li õuest, õuelt со двора

akkunnaluᴢ Li I akkunaluᴢ

akkun-rud́e K-Ahl. aknaraam оконная рама, оконный переплёт обвязка (orig.: fönsterkarm)

akkun-šir/ma: -m J-Tsv. (orig.: оконная ширма)

akkurrud́d́a ~ akkurud́d́a M-Set. aknalaud; aknalaua nurk подоконник; угол под-oконника

ako P aku

akt́or/i J-Tsv., g. -ii J näitleja актёр; da siä õõd õikõ täüz akt́ori ja sina oled õige päris näitleja

aku Lu aga kui а когда; sis veejjää süümine perääᴢ, ku õllaa kaukaal tüüᴢ, aku õllaa litši, sis tullaa kottoo murtšinal siis viiakse söök järele, kui ollakse kaugel tööl, aga kui ollakse ligidal, siis tullakse koju hommikust sööma. ako

akuššerk/ka Ja-Len., g. -aa ämmaemand акушерка

akutšni/kka M Lu -kk ~ -k M okutšnikka Lu akušnikka Li, g. -kaa M okutšnikaa Lu muldamisader соха-окучник; M omenad vagottaaz akut nikaakaa kartuleid mullatakse muldamisadraga; Lu okut nikka on niku pluuga, täll õllaa kahõs poolõõ lehoᴅ, tämä ajab maa kahtõõ poolõõ muldamisader on nagu raudader, tal on kahel pool lehed, ta ajab mulla kahele poole

akõa Kett. K-Set. M ak̆kõa M hakõa (Kett.), pr. agõn K M, imperf. ad́in Kett. K M had́in Kett. 1. noppida, (ära) korjata (aedmarju) соб/ирать, -рать, снимать, снять (садовые ягоды); M miä meen akõmaa kauniita smarodoo ma lähen punaseid sõstraid noppima; M piäb õttsia akõjia, tšed nõisaz akõmaa peab otsima (marja)noppijaid, kes hakkavad (marju) noppima; M i viiženmarjaᴅ piäb ak̆kõa ka kirsid tuleb (ära) korjata; 2. Kett. (üles, välja) otsida [?] выиск/ивать, -ать [?]

ala alaa

ala¹ alla²

ala² tšäsi-

ala³ Lu Li J indekl. alumine; ala- нижний; J ala kõrt alumine korrus; Lu ala uuli alahuul; J ala pooliin alumine; Lu servät painuvad ala poolõõ servad painduvad allapoole; J ala poolõlt ~ ala poolta altpoolt; ■ Li se on ala tuuli bortta, se tõin on pääli tuulõõ bortta see on alttuuleparras, see teine on pealttuuleparras; Lu ala tuulõõ bortta alttuuleparras. alu²

alaa Kett. K L P M Kõ Lu Ra J al̆laa M Kõ S I all/aa M Po Lu I -a Kõ-Len. I ala K-Ahl. K-Al. R-Eur. R-Reg. Lu Ra J-Must. J-Tsv. Kr 1. adv. alla, allapoole вниз, под; P lazzõttii mäjess alaa saanikkoikaa lasti kelkudega mäest alla; M ku nõisaᴢ näitä saattoita vetämää, siis pissääz al̆laa suurõt kepiᴅ kui hakatakse neid (heina)saade vedama, siis pistetakse alla suured kepid; J peened lahzõt kussa ala väikesed lapsed kusevad alla; I alla liitsalla ii niin i ležiʙ näoga allapoole, ja nii lamabki; 2. postp. alla под; L miε sõizattuzin kuuzyõ alaa ma jäin seisma kuuse alla; P siz grižaa t́at́a võtti tämää õmaa uolyõ alaa siis Griša isa võttis ta oma hoole alla; M tehtii tšütühsiä kapusaa al̆laa tehti kütist kapsa istutamiseks; M täm pannaᴢ vaŋgii al̆laa ta pannakse vangi; 3. prep. alla под; M kase tee meeʙ al̆laa mäe see tee läheb allamäge; Lu taatta nappaab viinaa allaa süümi-zee isa võtab viina söögi alla; ■ (noomeniga liitunult в составе композиты:) J juurõnalaa juure alla; I jäänal̆laa jää alla; Ra krinttsoin-alaa välistrepi alla; M lavõzõnal̆laa pingi alla; I väräjänal̆laa värava alla; I vüünal̆laa vöö vahele. ahin-, ahjon-, akkun-, kailan-, maan-, pään- allaallõ, allõ, nalaa

alaassaa: al̆laassaa M (ülevalt) alla (сверху) донизу; täll õltii varivassõzõt sõvad ültä al̆laassaa tal olid tuliuued rõivad pealaest jalatallani. alalõõssaa, allaallõs-saa

alag/o Lu J (Ra), g. -oo Lu J alang, (ranna)madalik, alamjooks побережная низина; Lu alagoo vätši on meree rannaᴢ alamjooksurahvas on (= elab) mererannas

alagoit/taa M Li, pr. -aʙ M, imperf. -ti M 1. hrl. impers. alandada, madaldada, vähendada; kergendada убав/лять, -ить; облегч/ать, -ить; M tšev̆väällä on aivo suurõᴅ veeᴅ, a per̆rää alagoitaʙ vee kevadel on väga suur vesi (suured veed), aga pärast vesi alaneb (alandab vee); M tämä süätteeʙ kõik̆kii päälee, vuhizõʙ, ep tää, kuhõ õm̆maa süätä alagoittaa ta vihastab kõigi peale, turtsub (vuhiseb), ei tea, kuhu oma viha välja valada; M kõõᴢ kõv̆vii aj̆jaaᴢ ovõssa, siz alagoitaʙ täm̆mää tav̆vii kui (puhituses) hobust aetakse (= jooksutatakse) kõvasti, siis (see) kergendab tema haigust; 2. alaneda идти на убыль; M vesi algaʙ alagoittaa vesi hakkab alanema

ala-itšäne P alaealine несовершеннолетний; tämä õli ala-itšäne, tällie õli kahõsaa vuotta ta oli alaealine, ta oli kaheksa-aastane

alak/ko M Kõ Lu Li, g. -oo 1. madal koht, nõgu; adj. madal низина, низь; низкий; M alakko kuttsuaz meil sitä, ku nät niku on mätši mokoma, a all on niittü. siiz vot siällä kuttsuaᴢ alakko: tänäm meemmä alakkoosõ löömä niittüä nõoks kutsutakse meil seda, kui, vaat, on nagu niisugune mägi, aga all on heinamaa. Siis, vaat, seal (= seda) kutsutakse nõoks: täna läheme nõkku heina(maad) niitma; Lu mill on koto tehtü alakkoo, alakkoo paikkaa mul on maja tehtud nõkku, madalasse kohta; Li meil on alakkos paikkõs tšülä, müü õõm alakkoᴢ, meil on meripõhjõ meil on küla madalas kohas, meie oleme nõos, meil on (siin endine) merepõhi; 2. madala maakoha elanik, nõoelanik (eeskätt Mati küla inimene) житель низин (преимущественно о жителе деревни Маттии); M möö õõmma alakoᴅ. kui jo kattilalta meemmä sih̆hee, meitä kuttsuaz alakoᴅ meie oleme nõoelanikud. Kui (= et) juba Kattilalt läheme sinna (= nõkku), (siis seepärast) kutsutakse meid nõoelanikeks

alakkotee Li nõotee, madalat paikka läbiv tee низинная дорога; alakkotee, niku on matalapas paikkaza; a se on üläkkotee, ülepäällä nõotee, (see) on nagu madalamas kohas; aga see (seal) on kõrgendikutee, kõrgemal

alakoloda M kangapakk, -poom (kangaspuude alumine pakk, mille ümber rullub kootud kangas) пришва, навой (для наматывания готовой ткани в ткацком станке); kuh̆hõõ johzõp kaŋgaᴢ, sitä kuttsuaᴢ alakoloda kuhu jookseb kangas, seda nimetatakse kangapakuks

alakoori M leiva alumine koorik подовая, нижняя корка хлеба; leivällä on ülemein koori i alakoori, alumõin koori leival on pealmine koorik ja alumine koorik; elä žal̆leita õm̆mia tšäs̆siä, sõdgo üv̆vii, siz leipä tuõp pöühtšiä i alakoorõsõ [= alakoorõõsõõ] eb issu [= issuu] ära hoia (haletse) oma käsi, sõtku hästi, siis tuleb leib kohev ega jää nätskeks. alakõvain

ala/kõrta M -kerta (Ku) alumine korrus нижний этаж; M kooz on alakõrta i üläkõrta majas on alumine korrus ja ülemine korrus; M näväᴅ elettii alakõrral nemad elasid alumisel korrusel. alukõrta

alakõvain Lu Li alakoori; Li leiväl on kõvainõ päällä, tšühzetettü ni siz on alakõvain i päälikõvain leival on koorik peal, (kui on) küpsetatud, siis on alumine koorik ja pealmine koorik

alalehto M alumine leht нижний лист (растения); panidoraa alalehtoita ail lõikkaamma vällää tomati alumisi lehti lõikame aina ära

alall/a: -õ J-Tsv. allaalla; nämät seissa ülelle, a mü alallõ nemad seisavad üleval, aga meie all

alal/ta: -t J-Tsv. allaalta

alaltaa Ar. Kett. alati, aina всегда, всё

alalõõssaa J alaassaa; J jürü ammup puhõõ, üleld alalõõssaa võtab lintii välk lööb puusse, ülevalt alla võtab (koore)riba (lahti)

alameri Lu rannalähedane meri близкое к берегу море

alanaaro (M) ala-maaro Lu alumine nari нижние нары; Lu butkaz õltii talvõll, sinne tehti maaroᴅ, kahõõ õltii ala-maaroll, kahõõ vai kõlmõõ üli-maaroll onnis oldi talvel (kalapüügi ajal), sinna tehti narid, kahekesi oldi alumisel naril, kahekesi või kolmekesi ülemisel naril

alanoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J alandada уни/жать, -зить

alanurkka (Ränk) (söögilaua) alumine ots задний конец (стола)

ala/nõ (Lu) -ne Kõ-Len. -n Lu: Kõ mato mussa, maa alane, kirjeva [< is?], kuloo alane (Len. 229) rl. madu must, maa-alune, kirju (madu), kulualune; Lu veen alan kehveli veealune kehvel. meelen-, vee-

alapall/õõ K-Al. -yõ P alõpallõõ; K pojod paab siz ülepällee lavvaa tagaa, a tüttäred alapallõõ (Al. 23) poisid paneb siis ülaotsa (ülespoole) laua taha (istuma), aga tüdrukud alaotsa (allapoole)

alapar/si (M Lu Li), hrl. pl. -rõᴅ M Lu Li alumine pars, alumised parred (rehetoas) жердь нижнего колосника, нижний колосник (в риге); M riigaza on alaparrõᴅ i üleparrõᴅ; se on iältä nii rehetoas on alumised parred ja ülemised parred; see on alati nii (olnud); Li mõnikkail õltii vaan ühed, no ain kahõd õlti parrõᴅ, üläparrõd i alaparrõᴅ mõnel olid vaid ühed (parred), kuid (tavaliselt) olid alati kahed parred, ülemised parred ja alumised parred. aluparsi

alapaᴢ Lu allapoole ниже; mato meni ain alapaᴢ madu läks aina allapoole

alapoduška Lu aluspoduška

alapooli M Lu Li ala-poo/li Lu J-Tsv. -l Lu alapool, alumine pool нижняя часть, оборотная сторона, изнанка; Lu karvasiini on päält kauniᴢ, alapooli on niku karvanõ vahelik on pealt punane, alumine pool on nagu karvane. alupooli

alaräät/o M -ö Li alumine rida; alumine osa нижний ряд; нижняя часть; Li a müü ku isumma nät kõikii räätöö, ülepäl, a alõpal isuta viil räätö inemized ni sis saaʙ jutõlla: nät siäl on alaräätö, a m õõmm ülerääöᴢ aga kui meie istume, vaat, kõik ritta, ülevalpool, aga allpool istuvad inimesed veel ritta, siis võib öelda: vaat, seal on alumine rida, aga meie oleme ülemises reas; M vot polovikaᴅ, mokomaᴅ suurõᴅ roojõkkaat sõvaᴅ mokomaᴅ kummad õltii, neitä siäl alarääoz virutõttii, a kassenna parapia sõppõõ vaat põrandariided (ja) need, mis olid niisugused suured mustad rõivad, neid loputati seal (pesutiigi) alumises (= madalamas) osas, aga siin (sügavamas vees loputati) paremaid rõivaid

alaspaikka S org долина

alaspäi M Kõ Lu Li Ra alas-päi J-Tsv. 1. alaspäi вниз головой; J alas-päi rippullaa, niku üü-lakko alaspäi, rippudes, nagu nahkhiir; 2. kummuli вверх дном; M tšäänä lännikko alaspäi keera lännik kummuli; M kori õli talvõll alaspäi pud́d́ee pääll paat oli talvel kummuli puude peal; ■ Kõ kupoĺoo aattonn tšülvetäᴢ. se vihta vizgatas katolõõ. ku eittääb alaspäi, sis koolõt kazell vootta jaanilaupäeval viheldakse. See viht visatakse katusele. Kui langeb ladvapool ees, siis sured sel aastal

alass/i Kett. K-Ahl. L P M Lu Li J -iɢ vdjI I alasti нагишом, донага; нагой; P älä õlõ sõvaza i älä õlõ alassi (Mäg. 89) (muinasjutust:) ära ole riides ja ära ole alasti; M miε õlin jo alassi, kui tämä tuli saunaa ma olin juba alasti, kui ta tuli sauna; M eitti eneen alassi võttis enese alasti; M alassi inehmissa kujalõ eʙ laskõa alasti inimest tänavale ei lasta; Lu ihan alassi niku maama sünnütti ihualasti, nagu ema sünnitas; J ilka alassi ~ iho alassi ihualasti. ihan-

alassui M alas-sui K-Al. 1. silmili ничком; M ležib alassui, ni päätä ep tšääntänü lamab silmili, peadki ei pööranud; 2. kummuli вверх дном; M paŋkõ on pantu alassui, põhja päälee ämber on pandud kummuli, põhi peale(poole)

alastuul/ta M -t J-Tsv. alla-, pärituult по ветру; M siz vaatattii nii kui alastuulta, etti parapõss viskoiz akanad vällää siis vaadati (= püüti tuulata) nagu allatuult, et paremini viskaks aganad välja

ala/ᴢ P M Kõ Lu Li Ra J Ku -s K-Ahl. -aᴢ P Lu al̆laaᴢ M 1. adv. alla, allapoole вниз; P tämä tuli ähüpεält alaᴢ ta tuli ahju pealt alla; Lu üvä rooka meep kerkiässi alaaᴢ hea toit läheb kergesti (suust) alla; Lu jää tuli alaᴢ oli jääminek; Li laugas tuli alaᴢ Lauga jõel oli jääminek; Lu vesi püürtääʙ, veeb i vennee alaᴢ on veekeeris, viib paadigi alla (= põhja); M tee meneb ül̆leez i al̆laaᴢ, paĺĺo on mätšiä tee läheb üles ja alla, palju on mägesid; Lu viiraa alaᴢ viira alla!; M a siiz vot kui veekaa sõdgoᴅ, siis teep sen̆nee alakoorõõ .. noo, plootnossi issuuʙ, issuub leipä al̆laaᴢ, ep tuõ makuza leipä aga siis, vaat, kui sõtkud veega, siis teeb selle alumise kooriku .., noh, tihkelt vajub, leib vajub alla, ei tule maitsev leib; P riput pεä alaaᴢ ripud pea allapoole; M meeli jo meni alaᴢ mõistus on juba alla käinud; 2. prep. alla вниз, по, под; M ku alas tuulta, sis parapõss viskuaz akanad vällää kui allatuult, siis tuulatakse aganad paremini välja; M vesi johzõb alaz virtaa vesi voolab (jookseb) allavoolu; Li alaz mättšiä on helppo mennä, ülez mättšiä on raŋkka nõissa allamäge on kerge minna, ülesmäge on raske ronida (tõusta); J menin alaz orkua läksin nõlvakust alla; ■ Li noo, selle mehele lüüti nenä alaᴢ noh, see mees sai pika nina

alazi Ke-Set. (P) alõ/zi Kett. -sii K-Ahl. -zia M-Set., g. alaz/ii Ke -õõ P alõsõõ [sic!] M alasi наковальня; P alazõõ pääl tagoʙ, niku tšellää lüvväss alasi peal taob, nagu kella lüüakse; Ke pai alazi (Set. 56) (sepa)paja alasi; Ke vikahtõõ alazi (Set. 56) pinnialasi (vikatipinnimise alasi)

alazmätši: alasmätši J-Must. mäeveer, nõlv(ak) склон горы, косогор (orig.: myötä-, alamäki)

alazmätšiä M Li allamäge под гору; Li naizõõ kelkkaa ku issuuᴅ, nain sinuu alazmätšiä veeʙ, a ülezmätšiä eb vee vs. kui istud naise kelku, (siis) naine viib su allamäge, aga ülesmäge ei vii. allõ-mäjee

alazmättää Li alazmätšiä; issuud naizõõ kelkkaa. tämä alazmättää sinnua liugutaʙ, a ülezmättää eb nõsa vs. istud naise kelku. Ta sõidutab sind allamäge, aga ülesmäge ei vii (ei tõsta)

alaznenä Ra 1. kongus nina нос с горбинкой, крючковатый нос, нос крючком; 2. kongus ninaga inimene человек с крючковатым носом

alazorko: alasorko J-Must. (orig.: jyrkänne, poukama)

alaz/orkoo M -o·rkoo ~ alazzo·rkoo Li alazmätšiä; M elä laz alazorkoo johsõmaa ovõssa, paa ravvaᴅ suhhõõ ära lase hobust allamäge jooksma, pane rauad suhu; Li piä õvõssa suussa tšiini, elä laz nii kõvassi menemää alazzo·rkoo hoia hobust (ohjadega) suust kinni, ära lase nii kõvasti allamäge minema

alazveero: alasveero J-Must. mäeveer, nõl-v(ak) склон горы, косогор

alazveer/oo: -o I alazmätšiä; alazveero meeʙ läheb allamäge

alazvirta: alasvirta J-Must. pärivool попутное течение

alazvirt/aa: -a J-Tsv. alla-, pärivoolu по течению

alazõõ M prep. alla вниз; kori meeb ilozassi alazõõ tuulta ruhi (= ühest tüvest õõnestatud paat) läheb ilusasti allatuult

ala/ta M, pr. -nõʙ M, imperf. -ni M alaneda, väheneda спадать, идти, пойти на убыль; mizess tul̆lõis ap̆pia, etti alanõisõis se paizõttumiin millest tuleks abi, et alaneks see paistetus; vesi kõikkinaa alani vesi alanes täiesti

alatee M kõrvaltee, kõrvaline tee окольный путь. alutee

alati [< e?] J alattu; tämä alati ain tširoᴢ ta alati aina vandus

alatsi Ra alatt́śi (Ku) alattsõõ; Ra miä menin ad́d́an alatsi tarasõõ ma läksin aia alt (läbi) juurviljaaeda. maan-

ala-tširjutuᴢ J-Tsv. allkiri подпись

ala-tšuutto J aluštšiutto

alat/tsõõ Ar. -tsyõ L -syõ P -tsõ J postp. alt, alt läbi из-под; P alatsyõ vettä menemmä podvodnoi lodgaakaa vee alt läheme allveelaevaga; J koirat tullaa põltojee perittse, katid aitojeen alattsõ rl. koerad tulevad põldude tagant, kassid aedade alt. maan- alatsi, alitsõ, aluzii, alutt́śi, alõitsi, alõtsii, alõtsõõ

alattu Lu alati всегда; alattu tšävvää kasta teetä müü alati käiakse seda teed mööda; meil tšäüb alattu vätši meil käib alati rahvast. alati, alõzii

alauuli M Lu ala-uuli J alahuul нижняя губа; J uulõd on bröllillää, ala-uuli ripuʙ huuled on pruntis, alahuul ripub

alavaatõ Lu alumine rõivas одежда, носимая поверх белья; tolstofka se on alavaatõ, alla šinelii tolstovka, see on alumine rõivas, sineli all