"(Mitte)kohtumine tuttavaga". Kultuuriloo kujutamine ja tõlgendamine etenduskunstides
18. septembril 2015 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis


2013. aasta draamaülevaates tõdeb Ene Paaver, et viimase kümnekonna aasta näitekirjandus on innukalt tegelnud aja- ja kultuurilooga ning publikust neil lavastustel puudu ei ole. Filmitegijate huvist kultuuriloo vastu annavad tunnistust nt Peeter Simmi "Georg", Jaak Kilmi "Kohtumine tundmatuga" jt.

Nullindate keskel tõusnud kultuuriloolise dramaturgia laine ei näita veel vaibumise märke, vastupidi - see näikse olevat muutunud algupärase näitekirjanduse peavooluks. Kultuurilugu on huvitanud paljusid kirjanikke ning lavastajaid - Madis Kõiv, Andrus Kivirähk, Mart Kivastik, Urmas Vadi, Merle Karusoo, Loone Ots, Ivar Põllu jt. Populaarsed on isiku-, aga ka kohaloolised näidendid, lähenemisviisid ulatuvad rangest dokumentaalsusest vabade kujutlusmängudeni ajaloo teemadel. Lavale ja ekraanile on toodud peamiselt üldtuntud kultuuritegelasi, nt Lydia Koidula, Juhan Liiv, Vaino Vahing, Konrad Mägi, Eduard Viiralt, Voldemar Panso, Paul Keres, Georg Ots, kuid ei puudu ka vähem tuntud isikud nagu vend Vahindra. On kirjutatud välismaistest loojatest (Jaan Unduski "Boulgakoff" ja "Quevedo") ning vaadeldud baltisaksa ja eesti kultuurilise identiteedi põimumist (Tõnu Õnnepalu "Sajand" jt). Kultuurilugu on jõudnud ka ooperiteatrisse (nt Tõnu Kõrvitsa "Liblikas"). Tegemist on praeguses kultuuripildis jõuliselt esilekerkiva fenomeniga, mille põhjused, iseärasused ja mõjud väärivad lähemat uurimist.

Parafraseerides prantsuse filosoofi Louis Althusseri, kes kasutas subjekti moodustumise loogika kirjeldamiseks ühiskondades kunagi mõistepaari reconnaissance/méconnaissance (äratundmine/mitteäratundmine), võiks küsida, kas kohtumine tuttavaga (ajalooga, traditsiooniga jne) pole samaaegselt alati ka mittekohtumine, eksitus (selliseid "kohtumisi" tunneme palju Madis Kõivu näidenditest). Kuivõrd kinnitavad sellise äratundmise rituaalid meie kultuurilise olemasolu vundamenti ja mil moel nad seda õõnestavad, seades meid vastamisi kultuuriloo kummitustega ja sundides neid tõlgendama?

Konverentsi korraldasid Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi (TÜHI) eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus, Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Kunstiakadeemia. Toetasid Eesti Kultuurkapital ning Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi programm „Eesti kirjandus“.


Kava:

11.00 Avamine

Madis Kolk, Vaimulike kujutamine eesti aja- ja kultuuriloolises teatris.
Ene Paaver, Suurmehed ja naissuurmehed uuemas kultuuriloolises dramaturgias.
Jaanika Juhanson, Kultuurilugu kuuldemängudes 1990ndatest tänaseni.
Kerttu Männiste, Kultuuriloo elustamine mäluasutustes. Kunstitõde ja muuseumitõde.

13.00 - 13.45 Kohvipaus

Mari Laaniste, Seal, kus meid ei olnud: „Kohtumine tundmatuga”.
Pille-Riin Purje, Liivale kirjutav Suuman.
Anneli Saro, Liivi kõnetused. Juhan Liiv eesti nüüdisteatris.
Luule Epner, Kokkusaamisi eesti kultuurilooga Madis Kõivu dramaturgias.

16.00 Kogumiku „Võlus ja vaimus, valguses ja varjus. Mari Saadi maailm” (Etüüde nüüdiskultuurist 5) esitlus. Kogumik põhineb 16. septembril 2011 Tallinnas peetud konverentsi ettekannetel.


Konverents "(Mitte)kohtumine tuttavaga" oli aluseks artiklikogumikule "Mitte)kohtumine tuttavaga. Kultuurilugu etenduskunstides. Etüüde nüüdiskultuurist 7" (2018).