Virtuaalne ingliskeelne Eesti

Virtuaalne Eesti

Ma veedan arvuti taga iga päev 8 tundi. No hästi, nädalavahetuseti mitte, aga igal juhul on see rohkem kui televiisori ees. Ma vaatan ekraani rohkem kui oma naist ja lapsi. Ja ma ei ole ainus selletaoline. Siinsamas Tartu Ülikoolis on minusuguseid sadu, kui mitte tuhandeid. Üle Eesti on neid praegu kümneid tuhandeid, alates Interneti-surfijatest ja lõpetades valuuta-spetsialistidega. Ja nende hulk suureneb plahvatuslikult. Selles vallas ei pea me kohvipaksu pealt tulevikku ennustama, piisab lääne poole vaatamisest. Lääne olevik ongi meie tulevik.

Euroopa Ühenduses on arvuti ja tekstiredaktoriga töötavaid inimesi rohkem kui neid, kes töötavad põllumajanduses. Üle 2/3 tööjõust ehk 100 milj. inimest kasutab oma töös tekste, jooniseid, graafikuid, mille aluseks oleva füüsilise reaalsusega ei ole neil mingit kontakti. Informatsioonil põhinevad tegevused on jõukuse loomise ja jaotamise seisukohalt muutunud keskseiks; USA, Jaapan ja Lääne-Euroopa on jõudnud info-ühiskonda.

Milline on siis see maailm, mida ma Eestis arvuti taga istudes näen? See on üsna samasugune, nagu Ameerikas! Windows, Word, Netscape ja need teised ingliskeelsed sõnad. Virtually English!

On siiski erinevusi kah. Eesti serverites on WWW-leheküljed ka eesti keeles; Eesti suuremad lehed ja mitmed ajakirjad on Internetis loetavad. Mitmed konkreetsed andmebaasirakendused ja infosüsteemid, mis Eestis tehtud, on eestikeelse kasutajaliidesega. Ja lõpuks Eesti Office, kuigi ingliskeelsete menüüde ja abiinfoga, võimaldab siiski eesti sõnade õigekirja automaatselt kontrollida.

Eesti keel on võrreldes saksa ja prantsuse keelega sama halvas olukorras - ta ei ole inglise keel. Nende kõigi kasutussfäär on info-ühiskonnas oluliselt kitsam kui inglise keelel, mis omakorda annab nende keelte kõnelejatele halvema positsiooni.

Aeg valida

Antud situatsioonile võib reageerida kahel vastandlikul moel. Esiteks võib proovida oma emakeele jaoks luua info-tehnoloogilisi vahendeid, mis annaksid selle keele kõnelejatele võrdsed võimalused info-vahetuses osalemiseks, nagu omal ajal loodi tähestik ja kiri. Aga võib ka loobuda tehnoloogia kohandamisest, nagu me oleme loobunud katsetest Eestis toota televiisoreid.Siin on siiski üks nüanss.

Keelte arengut ning võistlust ei saa vaadelda lahus tehnoloogia arengust. Keel, nagu kõik muugi siin evolutsioneeruvas maailmas, on pidevalt mitmesuguste mõjurite meelevallas ja võistleb konkurentide - teiste keeltega. Edukamad keeled laiendavad oma areaali ja kasutussfääri. Areaal on keele ulatus "laiuti", s.t. inimeste arv, kes keelt räägivad. Kasutussfäär on keele ulatus "sügavuti", s.t. valdkonnad, milles keel käibib - nt. köök, kool, parlament. Keel, mille kasutussfäär on kitsam kui konkurentidel, ei suuda oma areaali assimileerimise kaudu suurendada; ennemini see väheneb. Eesti keel oli sajandeid "köögikeeleks" ja 5% elanikkonnast - baltisakslased - ei assimileerunudki.

Milleks praegu venelasele virtuaalses Eestis eesti keel? Ja milleks eestlasele?

Mulle meeldiks, kui Lääne-Euroopa olevik oleks Eesti tulevik ka arvuti-keele mõttes. Soomes on arvutites soome keel, Saksamaal saksa keel. Euroopa Ühenduses kehtib põhimõte: kõik keeled on võrdsed, s.t. informatsioon peab olema võrdselt kättesaadav nii suure kui väikese keele kõnelejale.

Ehk paneb turg need asjad paika? Lääne-Euroopas on siiski leitud, et ainult turumõjuritele lootma jäädes muutuvad saksa ja prantsuse keel teise-, taani ja kreeka keel aga kolmandajärguliseks. See tekitab raskusi majandusliku koostöö korraldamisel ja vastuseisu Euroopa integreerumisele. Järelikult tuleb kulutada vahendeid keeletehnoloogiliseks uurimis- ja arendustööks, seda nii rahvuslike programmide raames kui raha EÜ siseselt ümber jagades, et tagada väiksemate keelte võrdne tase suurematega. Enamgi veel: COPERNICUS-projekti raames saavad ka Kesk- ja Ida-Euroopa riigid osa EÜ rahadest, kui nad koostöös Lääne partneritega oma keeltele tehnoloogilist tuge soovivad luua. Eestil vastav riiklik programm veel puudub. Veel üks argument EÜ-sse astumise poolt.

Eesti keele kasutuskeskkond peaks olema eesti ühiskonna asi, mitte ainult erafirmade mängumaa. Kusjuures mängus ei osale ainult Eesti oma firmad. Näiteks eesti õigekirjakorrektori tegemisel Eesti Office 95 jaoks konkureerisid üks Eesti ja üks Soome firma. Seekord võitis Eesti oma. Aga edaspidi, eriti kui EÜ toetab oma keeletehnoloogia alaseid arendustöid?

Keeletehnoloogia

Tüüpilisemaid rakendused, milleks keeletehnoloogiat vajatakse, on järgmised.

  1. Automaatsed oigekirja-, grammatika- ja stiilikorrektorid, mis on lülitatavad igasse teksti- ja dokumendiloomesüsteemi.
  2. Ulatuslik mitmekeelsete, kogu ühiskonda katvate arvutiteenuste süsteem. See tähendab, näiteks, et arvuti peab olema võimeline vastu võtma eesti keeles küsimusi momendihindadest eri poodides, piletitellimusi, kohtade reserveerimise korraldusi jm. ülesannete formuleeringuid, andma nõu, diskuteerima. Ja seejuures hankima vajaminevat infot ka muukeelsetest andmebaasidest.
  3. Vahendajasüsteemid, mis tõhustavad inimeste omavahelist suhtlemist (elektronpostist telekonverentsideni). Eeskätt tuleks siin nimetada elektronposti, mis on muutunud asendamatuks näiteks teadlastele, aga on populaarne ka ärimeeste hulgas. Eestis on elektronpost jõudnud juba ka paljudesse koolidesse, andes õpilastele võimaluse suhelda eakaaslastega kogu maailmast.

Kirjeldatud programmide realiseerimiseks on keelt ennast vaja käsitleda ja kirjeldada hoopis teisiti kui inimesele. On vaja luua formaliseeritud keelekirjeldusi, arvutisõnastikke, tekstiandmebaase, mida võidaks lülitada suvalisse rakendussüsteemi. Odavast paberi- ja pliiatsitehnoloogiast muutub niisugune keelekäsitlus kalliks infotehnoloogia osaks.

Sellel on kahtlemata oluline ja märgatav tagasimõju keelele endale. Kuid enne, kui seda mõju kahjulikuks või ohtlikukski tembeldada (standardiseerimine!, lihtsustamine!...), tuleb meeles pidada, et toimimine infoühiskonnas on üks keele püsimajäämise eeldusi. Ka kiri tõi kaasa suuri muutusi keelekasutuses võrrelduna kõneldud keelega, aga kas keeled tervikuna ja neile baseeruvad rahvuskultuurid jäid sellepärast vaesemaks?

Me suhtume üleolekuga pärismaalastesse, kes ei oska lugeda ning on kinni oma traditsioonilises elulaadis. Aga kas eesti keel suudab üle minna järgmisse info- ja keeletehnoloogilisse faasi - "paberipõhisest" kultuurist "arvutipõhisesse"? Kas eesti keel saab kuuluma nende keelte hulka, mille kõnet arvuti tekstiks muudab ja teksti kõneks; keeleks, milles saab tellida Prantsusmaalt kaupa või vestelda jaapanlasega, ilma et peaks oskama midagi muud peale eesti keele, kuna arvuti tõlgib automaatselt?

Alustama peab kohe

Arvutioskus on info-ühiskonnas midagi nii elementaarset ja enesestmõistetavat, et see ei tohi olla sõltuv inglise keele oskusest, nagu ta praegu Eestis paraku on. Seega esmajärjekorras tuleks teha järgmist:

  1. Korraldada konkursse eestikeelse tarkvara loomiseks ning võõrkeelse kohandamiseks eesti keelele:
  2. Eestindada operatsioonisüsteemide ja laialt kasutatavate programmipakettide - andmebaasisüsteemide, tabelitöötluse - programmid ja tõlkida juhendid.
  3. Eestindada dokumenditöötlus. Lisaks olemasolevale õigekirjakorrektorile tuleb tõlkida menüüd ja juhendid, luua grammatika ja stiili korrektorid.
  4. Eestindada elektron-post jm. elektroonilise sidega seotu, nii nagu personaalarvutitele on loodud eesti klaviatuur ja šriftid. Senini on see olnud ainult üksikute entusiastide mure.
  5. Luua tõlkijat abistavad programmid.

Need meetmed võivad näida üsna kulukad, aga iga kapitalist teab, et mõnesse projekti paigutatud raha annab suuremat kasu kui mujale paigutatud raha. Sama lugu on kultuuri ja keelega: mõne projekti toetus annab kultuurile ja keelele rohkem tagasi kui mõni teine. Hiina vanasõna ütleb: paber ja pliiats on parem kui geeniuse mälu. Kirjaoskuse õpetamise projekt on parem kui mälu treenimise projekt. Trükitööstuse projekt on parem kui kiirkirja massilise õpetamise projekt. Elektroonilise info- ja keeletehnoloogia arendamise projekt on parem kui...