[VOT] Vadja keele sõnaraamat

kurkku K P M Kõ Lu Li Ra J I (Kett. vdjI Ku) kurkko (Ko J) kulkku Lu Ку́рку Pal₁ K-reg₂ Ii-reg₁ Ку́лку Pal₁, g kurkuu M Lu Li J Ku kulkuu Lu kurk; kõri | vn горло; гортань
Ra kalaa roo meep kurkkuu, nõizõn tšöhimää kalaluu läheb kurku, hakkan köhima
M elä kluŋki nii ahnaassi, võiᴅ jäätüttää kurkuu ära kulista nii ahnelt, võid kurgu ära külmetada
I kurkkua mil vaivattaaʙ, pajattaag en jaksa mul valutab kurk, ei suuda rääkida
M kurkku korizõʙ, viinaa tahoʙ kurk koriseb, viina tahab
Li tšagolõõ meni õzra õkkainõ kurkkuu, eb nõiznu enepää kukkumaa käole läks odraokas kurku, ei hakanud enam kukkuma
J tämä on õmass kurkuss maad i metsäd läpi ajannuᴅ ta on oma kõrist maad ja metsad läbi ajanud (= on maad ja metsad maha joonud)
M vat ku piru, võtti kurkussa tšiin, tahtõ kurissaa vaat kus kurat, võttis kõrist kinni, tahtis (ära) kägistada
Lu leivää muru meni väärää kurkkuu leivaraas läks hingekurku
M kurkuu sõlmu kõrisõlm
■
Lu hohotab nagraa kulkku lõhtši hirnub (murd. hohutab) naerda, (nii et) kurk lõhki
Lu ain kurkku harrillaa mörnäʙ alati karjub täiest kõrist
Lu kohalt kurkkua mörnäʙ karjub täiest kõrist
M lahs radgõp koko kurkussa laps karjub täiest kõrist
Lu mill on se issumin külläüttänüᴅ kurkkuussaa mul on sellest istumisest kõrini
Lu en taho nähä, mil tämä on kurkuu pääl (ma) ei taha (teda) näha, mul on temast kõrini.
Vt. ka nootaakurkku, vesikurkku
Vt. ka kõri, kõrimuᴢ