Seto sõnastik

SõnastikustEessõna


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 24 artiklit

haiba haiba haibat kergemeelne (tüdruk) haibaʔ, minge arkkodo, miśti röögide `ü̬ü̬se Se
haro haro harro haru piirits oĺl katõ harogaʔ Se; ku tulõ ti̬i̬l kat́s harro, sõ̭ss sääl `vaeldagõttis sõrmusõʔ arʔ Se Kos
hot́ kas või [sa] hoiaʔ hot́ `aaśtak vai kat́s, keldoʔ omma siss kõ̭gõ alalõ Se; hot́ ti minno sõimakõ vai `kitkekkaʔ, maʔ eikkuulõʔ Se
kaput kapuda kaputat kapukas, lühikese säärega sukk vanast oĺlinnaistel ka kirolitsekkapudaʔ Se; kapuda oĺli umast niidist `koeduʔ, olõ õs ostõduʔ Se; `kiŕjugakkapuda oĺlippoisal kah Se Ts; kapuda oĺlippiḱäʔ, taɫɫakõsõl`ĺuhkukõsõʔ, kõ̭iḱ `ɫamba viɫɫast Se Kos; täl ommakka `sääntsekkapuda `antuʔ aŕs- ti poolõst Se Kos; mul vana viiso nõgõ̭ĺ om, `tu̬u̬gakkapuda `kundsõ ja nõ̭nnu paranda Se Kos
`kitmä kittäʔ kitt kit́t kitä 1. kiitma kittü eiʔ eiss hinnäst, las iɫm kitt Se; hot́ ti minno sõimakõ vai `kitkek kaʔ, maʔ eik kuulõʔ Se; lut́ik olõ õi kittä elläi Se; illośs pereh oĺl, tu̬u̬d ma eippetä eikkitäʔ Se 2. ütlema, lausuma haivasski kitt `perrä (aevastus keset vestlust näitab jutu tõepärasust) Se Kos
kulä·ńje kulä·ńje kulä·ńjet ~ kulä·ńjä kulä·ńjä kulä·ńjät tantsuõhtu, külapidu vanast `ḱauti kõrro kulä·ńjähe Se; ärti latsõttu̬u̬d tekuʔ, läät kulä·ńjehe, eimmõistat`tańdsi eikkaradaʔ Se Kos
`laulma lauldaʔ laul lauĺ laula 1. laulma (inimene) vanast `ḱauti sagõhhõhe kokko, `väega laulõti kaʔ Se; imä üteĺ: `laulkõ latsõʔ jakapäävä äält Se Kos; inne lihavõõdõt säidse nädälit määnestki `laulu laulõta õs Se; a esä meid laivaga tõi, mi `läämi `vi̬i̬rde, siss laulami Se Pod; mul veli ka mõiśt lauldaʔ Se Kos; [ma] ketso võt́i `üśk ä ja lät́si `istõlõ, üttekokko lät́simi, sääl laulimi ja `ket́rimi kõ̭iḱ ü̬ü̬ üleväh Se L; misti röögide `ü̬ü̬se, a mi jäl `nimme lauliʔ Se; tu̬u̬ sa hüä kaŕ uss, kiä iks lauldaʔ ilosahe mõist Se Kos; timä lauĺka kerigu `rahva seeh nigu kumisi Se; rüä põimu `aigo katõkeśke laulimi Se 2. häält tegema, häälitsema (lind, putukas) rit́siga `laulvaʔ Se 3. undama, pilli ajama
mis mille midä (partitiiv langeb kokku sõnaga mia) 1. mis a mis parak, lavvanõ, tu̬u̬ läḿmind piä äs Se; a no ommakkõ̭iḱ nu̬u̬llätteʔ ärkkuiunuʔ, tiiämmille `vasta Se Kos| Vrd mia 2. missugune, milline nüüd `võimi üldäʔ, mis sõda om Se Kos 3. miks haibaʔ, minge arkkodo, misti röögide `ü̬ü̬se Se; ma koi noid vöid, mis mõista aiʔ? Se S
`nimme nimelt, meelega misti röögide `ü̬ü̬se, a mi jäl `nimme lauliʔ Se
oppama opadaʔ oppass opaśs õpetama mullõ opaśs uma imä ja ma eśs ka opõ, küläst saa eiʔ oppajat Se; sakka tii is maa `muɫka ṕaalt ja `taiva `täht́i ṕaalt, sinno ka iks om opat Se Kos; üt́s uma külä inemine opaśs `lat́si, taɫɫa piteh käve Se Kos; lat́silõ [me] opassiʔ: artittulgu ui õdagu, õdagu vanahhaɫvas`sõitvaʔ Se Kos; kuiss ti̬i̬ ni turagu olt, ma oppa teile Se A
`põimma `põimaʔ põim `põimõ ~ `põimsõ põima sirbiga õsuma [ma] võt́i `väikese latsõkõsõ, pańni teḱi `sisse, vei `nurmõ, pańni pehelüsekese ala, mis põimõdu oĺl Se; ku [ma] lät́si `põimma kohe vai linna `kakma, kodo tulõ õs `sü̬ü̬mä, siss `tu̬u̬di takah õ̭ks sü̬ü̬ḱ Se; esä haugaśs leeväpala külest suutävve, visaśs edesi ja jälp`põimsõ seeniss ku leeväpalani sai Se; sõ̭ss oĺl jälʔ hüä `põimaʔ, ku `rõivahhämmessäläh oĺliʔ Se Kos; rüä põimu `aigo katõkeśke laulimi, lelotimi ni ilosahe ku, et naka iks mi `põldo `põimmahe Se; `põimkõtti ilosahe tasatsõhe Se
`rü̬ü̬ḱmä `rü̬ü̬kiʔ rü̬ü̬ḱ`rü̬ü̬ḱe ~ `rü̬ü̬ḱse röögi valjusti karjuma, röökima `poiskõnõ `ü̬ü̬se sagõhhõhe kõ̭õ̭ `rü̬ü̬ḱse: pit́sitäss, pit́sitäss Se; haibaʔ, minge arkkodo, misti röögide `ü̬ü̬se, a mi jäl `nimme lauliʔ Se
`sõimam(m)a sõimadaʔ `sõimass sõimaśs sõimama hot́ ti minno sõimakõ vai `kitkekkaʔ, ma eikkuulõʔ Se; mis i̬i̬st tä `poiskõst trahv ja `sõimass Se; päävä mi̬i̬śs maka ärʔ ja ü̬ü̬ `otsa, uni tulõ õiʔ ja järrä pääle, `sõimass pääle Se
sõrmuss sõrmusõ sõrmust sõrmus a ku ma oĺli `mõŕsa vai noorik, lät́si sinnämmehekodo, pidi olõma sõrmusõʔ, lat́silõ `andaʔ Se S; kuuśkümmend sõrmust [ma] ośti, saa õs vi̬i̬l viländ Se S; esä võt́t umast sõrmõst sõrmusõ, kat́s sõrmust oĺl esäl Se; ku tulõ ti̬i̬l kat́s harro, sõ̭ss sääl `vaeldagõttis sõrmusõ arʔ Se Kos
`tańdsma `tańdsiʔ tańds `tandsõ tańdsi tantsima; karglema pokań kaiaʔ, kuiss no tańdsitass kõ̭õ̭ Se; kas suɫɫõ üt́sindä oɫõ õiv viländ setä tarõkõist, eassa `tańdsma naka aiʔ Se Kos; ma rabajaga vöid külʔ mõista kutaʔ ja mõista vitäkkah, a `tańdsi suta aiʔ Se; ärti latsõttu̬u̬d tekuʔ, läät kulä·njehe, eimmõistat`tańdsi eikkaradaʔ Se Kos; mi lei kolmõ koodigaʔ, sõ̭ss timä lät́s ni ilosahe, hot́ `tańdsnuʔ (viljapeksust) Se Kos
tasatsõhe ühetasaselt, ühtlaselt `põimkõtti ilosahe tasatsõhe Se
tegemä tetäʔ tege teḱk ~ tegi ~ tei ti̬i̬ 1. (midagi) valmistama, meisterdama, looma `putru keedeti ni `ru̬u̬ga tet́ti Se; ku latsõt`tahtsõ, siss kaara `jauhha puistõti vi̬i̬ `sisse, tu̬u̬ oĺl moɫɫ, üteldi: teḱellat́silõ `moɫɫi Se; pao pääl tet́ti päternit Se P; aidah vilä salvõ kõrval tet́ti `mõŕsa `vaĺmist Se Kos; haŕaʔ oĺlivattettöʔ Se V; koɫmõrratta pesätteḱk Vaśso halhoo·siɫõ Se Kos; laut oĺl palgõst tett, sammõĺ `vaihhõl Se Kos; no näet tetäsekkõ̭iḱ maǵahhuss-söögiʔ Se J; mis mi̬i̬m`Maaŕa ti̬i̬ ei ärʔ, seo tege `puitsõ luhilaiva Se Kos 2. põhjustama, esile kutsuma eläjä (silmahaigus) löövässiĺmä `sisse, nu̬u̬, mis ommavav`vaɫgõʔ, sõ̭ss nu̬u̬tti̬i̬ ei nii suurt vallu Se Pop 3. harima, külvama; viljelema nokka tetäss vi̬i̬l `ritku Se Pop; `pi̬i̬te vanast es tetäʔ, vanast tetä es midägi pääle `kapstidõ Se 4. tööd, tegevust sooritama; ette võtma, korraldama; toimima imäl lööväkkundsattuld, nii tege tü̬ü̬d Se Kos; tuńt um ḱaunu mu `hammõ man, `pandnuh`hammõ liiva `sisse, jummaĺ ti̬i̬ (anna) nottuńdilõ `tervüist Se Kos; mõistõta eittetäkiʔ, `vü̬ü̬keistki mõista aikkutaʔ, jumalakõnõ, `taivakõnõ Se Kos; ärti latsõttu̬u̬d tekuʔ, läät kulä·ńjehe, eimmõistat`tańdsi eikkaradaʔ Se Kos; mi̬i̬ttei iks tü̬ü̬ `puhtahe Se; mingassa `eihtät [hooneid], mingassat`ti̬i̬de? Se; mia ti̬i̬t, tu̬u̬d näet Se Kos; `naĺja ti̬i̬nnigu naardassaa, `naĺja teku uinnigu tõrõldassaa Se Kos; vanast oɫõ õs et üt́s teḱk nii, kõ̭iḱ teḱiʔ Se Kos; kual latsõl ommasseräknä üteh, tuld teku uiʔ inne jüri`päivä Se; ku jummaĺavitass, uma `tahtmisega saa ai elläʔ, saa ei jumalalõ midägi tetäʔ Se Kos; tu̬u̬d tiko kültteku õiʔ Se 5. teise olukorda viima, muutma ilma `lõikusõldattet́ti jalat`tervest Se Kos; nakaśs mi̬i̬śs mukkallarmitsama: ti̬i̬ttu̬u̬ tõtõst Se La 6. häält, heli, müra tekitama sügüsene iä rägisäss vi̬i̬l, a keväjäne iä mugu roṕst tege Se; mul veli ka mõiśt lauldaʔ, tu̬u̬ tei `paśsi Se Kos
ti̬i̬1 ti̬i̬ ti̬i̬d 1. tee, rada `Vahtsõliinah oĺl, ku `ku̬u̬ĺjaga [peielised] lät́siʔ, kiä edimäne inemine puttu `vasta ti̬i̬ pääl, toolõ `ańti `viina ja sakuskat Se Kos; `väega liivanõ ti̬i̬ oĺl, inämbä [ma] lät́si iks jaɫagaʔ Se Kos; seod ti̬i̬d tuĺli [ma] tagasi Se Kos; ku tulõ ti̬i̬l kat́s harro, sõ̭ss sääl `vaeldagõttissõrmusõʔ arʔ Se Kos; tere iks tereh, `traastui, ti̬i̬pääl iks tereh üldäss Se Kos 2. teekond, reis mul olõ õi õ̭nnõline ti̬i̬ Se Kos; olõ õs uĺl tsõ̭gand ka, arttuńd `kaaŕtidõgaʔ, üteĺ: teil om piḱäline ti̬i̬ `jaɫgu aɫɫ Se Kos
tulõma tullaʔ tulõ tuĺl 1. kuhugi või kusagilt liikuma, lähemale tulema seod ti̬i̬d tuĺli [ma] tagasi Se Kos; mattast es `tuɫnukiʔ Se Kos; poiśs `küüsse mukkäest et kinga mittulõmi `kośjullõ Se; `kut́ja sünnüss jo lavva aost, edimätse lavva `aigu, ku kerikust kodottuldass `sü̬ü̬mä Se; hobõsõkõisi lehekese oĺlittuld saanuʔ, niäʔ iks oĺli kost läbi sõda lät́s `taplõma, sõ̭ss tuĺlimi T´siberist ärʔ Se La; lat́silõ [me] opassiʔ: artittulgu ui õdagu, õdagu vanahhaɫvas`sõitvaʔ Se Kos 2. nähtavale ilmuma; tekkima, sugenema kadinitsast tulõ tu̬u̬ `kündle sau Se; `taĺsipühi pu̬u̬ĺpühä inne istuta as `sü̬ü̬mä ku õdagu tähet`taivahe tuĺliʔ Se Kos; tuĺl nooril tülü, määnegi sõ̭na asõ, jäl vaia üt́stõõsõlõ kukadaʔ Se; kut tulõvassaarõʔ, siss `käänke ärs`saardõ Se Kos 3. sadama päävihk `pańti haḱilõ pääle, et ku vihm tuĺl, siss `hämmä äs rüäpäid ärʔ Se 4. elusolendi füsioloogilistest protsessidest ku sina haigutõllõt, sõ̭ss tu̬u̬, kes kõrval istuss, tu̬u̬l ka tulõ ruttu haik Se 5. (ajaliselt) saabuma, pärale või kätte jõudma ku ḱago tulõ `vitsa, siss saa `viĺjä paĺlo, tulõ `urba, saa `ohtu paĺlo, a tulõ `lehte, saa `leinä paĺlo Se Kos; ku pühäbä hummog tuĺl, siss oĺl kõ̭igil `väegahhüä Se 6. kulgema 7. juhtuma, esinema puŕolt tuĺl kõ̭kkõ ette Se Sa; sõ̭navahet iks tuĺl, a [ma] lasi tu̬u̬ sõ̭na läbi `kõrvu Se 8. vaja olema, pidama tulõ iks eśs umaʔ hanikkasvataʔ Se
`vaeldam(m)a `vaeldaʔ `vaeldass vaeĺd vahetama ku tulõ ti̬i̬l kat́s harro, sõ̭ss sääl `vaeldagõttissõrmusõʔ arʔ Se Kos; maʔ umma miniät Vilo vallaga `vaelda õiʔ Se Kos
vana/esä vanaisa lat́silõ [ma] opassiʔ: artittulgu ui õdagu, õdagu vanahhaɫvas`sõitvaʔ Se Kos
verevä/`nakriʔ pl -`nakridõ -`nakrit punapeet verevä `nakrit `tsaetuisi [ma] pańni sinnä taari `sisse ja `kuŕki lõigi kaʔ ja sibulat ka kiä saĺl (jutt paastutoidust) Se Kos; oĺl rohekõnõ, koh `tsae ti peeńokõsõss `väegaʔ verevä `nakriʔ Se Kos; paastu `aigu oĺl õgal ütel verevä `nakriʔ Se
õdak ~ õdag õdagu õdagut 1. õhtu mat`tehnä õdagu `ilda ja hummogu `varra, et minno riigi poolõst `peetäss üleväh Se Pop; lat́silõ [me] opassiʔ: artittulgu ui õdagu, õdagu vanahhalvas`sõitvaʔ Se Kos; `täämbä om perä õdak `ku̬u̬ĺjal kotoh ollaʔ Se 2. õhtusöök õdagust kah tu̬u̬ sama sü̬ü̬ḱ oĺl [mis lõunaks] Se Sa; saadoriga vaŕo alt śa alt võta kesvä`oĺgi õdagust lehmäle ette Se
`ü̬ü̬se öösel vanast `haarti `ü̬ü̬se vöid kutaʔ Se Kos; kell kat́stõi·śskümme `ü̬ü̬se, siss ommaki vanassitaʔ jalal Se Kos; haibaʔ, minge arkkodo, misti röögide `ü̬ü̬se Se; `poiskõnõ `ü̬ü̬se sagõhhõhe kõ̭õ̭ `rü̬ü̬ḱse: pit́sitäss, pit́sitäss Se

Täienda sõnaraamatut


© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur