Seto sõnastik

leib leevä `leibä 1. leib ahoh kõrvati tu̬u̬ [linnase] leib vi̬i̬l ärʔ Se Kos; leib kuivati `höste ärk‿ku suhaŕ jo Se Kov; pido `aigo leeväpaɫap‿`pańti lavva `vi̬i̬ri pite, siss viinagaʔ `hämmü ärʔ Se; esä haugaśs leeväpala külest suutävve, visaśs edesi ja jälp‿`põimsõ seeniss ku sai Se; leib su̬u̬l `pańti lavva pääle, lavvarät́t aɫa Se; siss lõigata ail‿`leibä väidsegaʔ, kut‿tõõsõl‿leeväʔ ahoh, muido lätt leib `lahkiʔ Se; `ru̬u̬dli `pańti taari`tõrdulõ ala, `ru̬u̬dlidõ pääle `pańti oɫõʔ, siss `pańti [linnase] leib ja vesi pääle, leib `pańti tüḱä Se; leevä [ma] vaĺadi ärʔ, ilesti ärʔ, siss sai leeväl illośs ku̬u̬ŕ Se; `leibü iks `peeti ahoh `keĺli pite Se Kos 2. vili ku aidah `leibä, sõ̭ss laudah `kaŕja Se Kos; pangõ käŕbigus‿`salvõ, sõ̭ss leeväle and iks `vaihtõpääl kost tu̬u̬d hõ̭ngukõist (õhku) Se; tuɫõ õil‿leib leśatõh, tuɫõ õim‿mat́t `maatõh Se Kos; annamis‿sullõ munõ puudakõsõ `leibä kah, `leibä meil om Se Kos; `leibä oĺl mitu aidatäüt Se; külä koŕaśs pääkaŕussõllõ `palka rahaga ja leevägaʔ Se