ku~kuʔ1.(ajaliselt) kuiku tu̬u̬d sõta `küllä tuĺl, jälle oĺl kaiaʔSe;paṕp kasvat́ `põrssat, siss `küüsse: ku paĺlo `aigu ĺatt, ku tä nakass `kuĺti `ot́sma? Se Kos2.(tingiv) kui [kooli]opõtaja `võidsõ `pessäʔ, ku[lapsed]`kullõ õsSe3.(võrdlev) kui, nagu, otsekuiku aho i̬i̬st `vatska tet́ti, siss `nõśsi timä kolm `kõrda üless, sai ku kulat́skSe;leib kuivati `höste ärk‿ku suhaŕ joSe Kov4.väljendab määra või ulatusttimä om ni naĺakass ku om naĺakassSe;nipaĺlo elät, kupaĺlo om suditõtSe| Vrd kui5.osutab tegevuse või heli intensiivsustsattõ ma kummalõ `maahha ku kolahtiSe;a oĺl õ̭ks küläh `sääńtsit talla kah, et kõ̭gõ habõldi, ku üt́s müŕrin ja käŕrinSe L6.lausungi lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavaltrüä põimu `aigo katõkeśke laulimi, lelotimi ni ilosahe ku, et naka iks mi `põldo `põimmaheSe| Vrd kui7.sidesõna: kui kakae kos om tüḱk, kõ̭iḱ naaśõ ni latsõ ku mehek‿kõrraga `sannaSe V;taarilda olõ õs nii suvi ku taĺvSe| Vrd kui