Seto sõnastik

hain haina `haina 1. (kasvav) rohi; taim sõ̭ss `võ̭õ̭ridõ küĺliga śaal kupõdsa ṕaal mi̬i̬k‿`kaŕksi ja lauli, śaal kol `aaśtakka kasu es hain Se Kos; timä (uss) aja keväjält keśe, jätt kohe haina pääle, ku tu̬u̬d kesse kiä näḱk, siss kõ̭iḱ haina mant `koŕssi arʔ Se 2. niitmiseks määratud rohi; talvine loomasööt, hein no om kõ̭igil üt́si lehmäkeisi ja kat́si, andass `hainu vooĺu Se Kos; ku ruast `laotat `maahha hainaʔ, siss hainaʔ ommav‿vaaluh Se P; mehe˛ esä lät́s Pelikov̀va `hainu `perrä kat́skümmend `versta talvõl Se Kos 3. heinategu mul mi̬i̬śs oĺl `kaugõl hainal Se Kov; ku `ḱauti haina man, siss ku `löüti hainalosõ keśe, siss `laśti tu̬u̬d `savvu [ussihaigusega] latsõlõ Se; pidoniga iks võõdõti `taari üteh hainalõ Se; haina `aigu iks oĺliv‿viisoʔ Se

Täienda sõnaraamatut