[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

Leitud 2 artiklit

Sõrve`Sõrve ~ -sseKeiküla Harju maakonnas Harku vallas (Harku mõis), 1241 Serueueræ (küla), 1310 Serrewere, 1517 Szorwe, 1798 Serwe.  A3
XIII–XIV saj oli mitme eri vasalli valduses. 1517 kuulus küla Saksa ordu Tallinna komtuurile, hiljem eravalduses, viimati Harku mõisa all. P. Johansen on algselt vere-lõpulise nime vasteks andnud sõrv : sõrve ’äär, serv’ ja nentinud, et selle kõrval esineb allikates ka teine nimi: 1353 Vohensilke, 1373 Voyensilke, 1374 Wogenserue, 1422 Woenselke. Viimase nime järelosisena on sõrv : sõrve vaheldunud sõnaga selg : selja. Algusosa lähtekohaks võis olla loomanimetus vohi (vrd sm vuohi ’oinas, sikk’). Vrd Vasalemma. – MK
Joh LCD: 602–603; Mellin; Põldmäe 1993: 32

Sõrve poolsaar`Sõrve›, kohalikus pruugis Sörve, kirjakeeles ka Sõrvemaa Ans, JämSaaremaast edelasse ulatuv poolsaar, 1234 Svorve, 1240 Zworbe, 1453 tho Zorvell, 1545 up Schworv, 1782 Serwe ma, 1798 Serwe Maa; sks Sworbe.  B3
Varasemates ürikutes on Sõrvet mainitud enamasti eraldi üksusena koos Kaarma ja Kihelkonnaga. XIII saj moodustus Sõrves Jämaja ja XV või XVI saj iseseisev Anseküla khk. Sõrve asustus sai rängalt kannatada Teises maailmasõjas. Nimega võib võrrelda sõnu serv : serva, sõrv : sõrva ~ sõrve. Vrd Sõrve. – MK
BHO: 572; LGU: II, 1162; LUB: I, 139; LUB: XI, 300; SK I: 404

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur