[KNR] Eesti kohanimeraamat

Igavere1 ‹-`verre ~ -sse› HJn – küla Harju maakonnas Raasiku vallas (Peningi mõis), 1283, 1288 Ykevere, 1356 Yckauere, 1560 Ickevera kulle, 1871 Iggawerre.  A4
● 1283 on küla kohta öeldud, et Daugavgrīva (Dünamünde) mungad on selle hiljuti ostnud. Kuulus Padise kloostri Raasiku mõisa Puiatu vakusesse. Igavere on vere-lõpuline nimi, mille algusosa on muistne isikunimi, nagu märgib L. Kettunen. Nimi on lihtnimena ja liitnime osana levinud nii Eestis (1380 Yckamele van Lakede, 1381 Yckalem, XV saj Yga) kui ka laiemalt läänemeresoome nimevaras. Igavere põhjaosa tuntakse Igavere-Saunakülana. Igavere piiresse kagus jääb endine Võhmuta ehk Võhmuti poolmõis (sks Wechmuth), mis eraldati Perilast 1822. P. Johansen arvab, et Taani hindamisraamatus mainitud *Särevere (1241 Serriueræ, 1548 Sergefer) oli Igavere küla osa (hilisem Sorvali talu) ja käsitleb nime koos Igaverega. L Kettunen leiab, et külanimi võiks olla pigem *Särjenveere, kusjuures särg : särje võib esineda isikunimena. XVI saj II poolest allikatesse ilmunud isikunimedes esinevat nime Sorvar ehk Sorval (1568 Sorriwar Hans) peab ta päritolult soome nimeks, sest sorvari ~ sorvali tähendab soome keeles treialit. Seega ei ole Sorvali talu Igavere külas argumendiks, et 1241 mainitud küla oleks Igavere külaosa, vaid külla on XVI saj tulnud treialist ametimees. – MJ
BHO: 126;  EAA.1.2.C-III-43; EM: 57; EO: 281; Joh LCD: 601–602; Paucker 1847–1849: I, 54; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 25, 28–29

Igavere2 ‹-`verre ~ -sse› MMg – küla Tartu maakonnas Tartu vallas (Elistvere mõis), 1220 Igeteveri, 1355 Ikaver, 1465 hoff to Ykaver, 1627 Iggafehr.  C4
● Küla, XIV–XV saj mõis, 1970. a-tel kahes osas. Küla põhjaosa (Igavere I), kus paiknes postijaam ja mis jäi Tabivere valda, liideti 1977 Lilu külaga; lõunaosast (Igavere II) moodustati Igavere küla. L. Kettunen on nime algusosa sidunud sõnaga iga : ea, sm ikä, mis olevat esinenud isikunimena. Ka V. Pall oletab isikunimelist lähet, võrreldes seda ürikunimedega Icko, Icke, Yga. 1220. a nimekuju põhjal (kui see pole juhuslik viga) oletab ta lähtenimeks D.-E. Stoebke pakutud *Ikattu, mis on hiljem kas lühenenud või on *Ika olnud rööpnimi. – PP
EO: 281, 301; KNAB; PTK I: 34