[KNR] Eesti kohanimeraamat

Eestimaa [eesti‿`maa] – ajalooline haldusüksus, mis hõlmas Põhja-Eesti, 1637 Esthimah; sks Estland, vn Эстляндия.
● Hilisema Eestimaa kubermanguga võrreldav haldusüksus tekkis juba XIII saj, kui taanlaste vallutatud Harju- ja Virumaa moodustasid Eestimaa hertsogkonna (ducatus Estoniae, mõnikord terra Revaliae, 1240 terra Esthoniae). Taanlaste võim kestis a-ni 1346, misjärel Eestimaa kui haldusüksus kadus. Uuesti tekkis see pärast Liivi sõda, kui Rootsi valdusse jäänud Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaast moodustati 1584 Eestimaa hertsogkond (1626 kubermang, hiljem kindralkubermang). 1637 esines Eestimaa nimi esmakordselt eestikeelses tekstis (Stahlil Esthimah), 1638 kuninganna Kristina (Christina) tiitlis Hertzogin ülle Esthi ninck Careli-Mah, 1655 esines täisnimetus Fürstimah Ehsten. Eestimaa nimi Põhja-Eesti tähenduses läks edasi ka pärast Põhjasõda 1721, kui Eesti sai Venemaa osaks. 1783–1796 kehtinud asehalduskorra ajal nimetati kubermange keskuste järgi (sellest vahel kasutatud rööpnimetus Tallinnamaa). Pärast seda, kui 30. III 1917 liideti Eestimaaga Liivimaa eesti maakonnad (Pärnu-, Saare-, Tartu-, Viljandi- ja Võrumaa), muutus Eestimaa Eesti sünonüümiks. Vrd Eesti. – PP
Ariste 1956: 117–125; ENE-EE: XI, 279, 282, 296–297; Liivaku 1996: 73–75; LUB: I, 166; Rätsep 2007: 5–15; Saareste, Cederberg 1927–1931: 66, 151