[KNR] Eesti kohanimeraamat

Annikoru [annik‿oru] ‹-le› Puh – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Suure-Konguta mõis).  A3
● Kujunes asulaks Konguta valla keskusena. Loodusnimest saadud külanimi Annikoru on tuntud väidetavalt 1930. a-test, ametlikult hiljemalt 1970. a-st. Kohanimi, mille järelosa on org : oru, lähtub kas sõnast annik ~ annikas ’helde’ või selle põhjal kujunenud isikunimest Annik (‹ *Antikka või *Antikko). 1977 liideti Annikoruga Soova küla. Soova (ka jõe ja oru kohta) on vana nimi (1449 Sove, 1582 Sowa). Annikorust põhja pool asub Soovaveski, iidne veskikoht (1418 ilmselt ebatäpselt Sohne, 1495 Sövenmöle), mis külana liideti 1977 Mäeseljaga. L. Kettunen kõrvutas kohanime sõnadega soo ja soovima. Pigem seondub nimi sõnaga sova ~ soova ’kuhjalava; õllenõu rest; kõrgendik heinamaal’, ehkki on registreeritud üksnes Saare- ja Hiiumaalt. ¤ Kui kaks pruuti kirikust [laulatuselt] tulles kokku said, pidi teine lõhki tõmmatama. Ühe nimi oli Annik. Oli[d] Annikoru kohal trehvanu kokku, Annik sai surma. (1958) Vrd Annikvere. – EE
Bfl: I, 94, 270; BHO: 562, 565; EO: 274; KN: 1958; KNAB; LGU: I, 308; PA I: 61; Uuet 2002: 108, 220; VMS: II, 342