[KES] Kihnu sõnaraamat

SõnastikustEessõna@arvamused.ja.ettepanekud


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 11 artiklit

jõulu|töᵉnk <jõulu|töngi, jõulu|.tönki> jõulusant, maskeeritud inimene, kes jõulu ajal käis perest peresse. Vrd .niäri|töᵉnk; töᵉnk

kana|pime <kana|pimedä, kana|pimedäd> kanapime, inimene, kes hämaruses ei näeKanapime üteldi sioksõ inimese kohta, kissi ei näess piäle päävä luuja minemist Kanapime öeldi sellise inimese kohta, kes ei näinud pärast päikeseloojangut

kis ases <kelle, kedä ~ kedäst> kesKis siss tiäb, kissi sie oli Kes siis teab, kes see oli; Kelle käest sia enäm pärid Kelle käest sa enam pärid; Kedäst luadal kua nägid? Keda sa laadal nägid ka?; Kellesse sa viel usku tiäd Kellesse sa veel uskuda võid; Kellel põlõ'mtõ, sellelt võetassõ, kellel ond, sellele andassõ (vns) Kellel pole midagi, sellelt võetakse, kellel on, sellele antakse; Kellegä'ss ma viel nõu piä, kui oma õega'mtõ Kellega ma siis veel nõu pean, kui mitte oma õega. Vrd kissi

kissi
1. kesse; kes seeKissi sedä tiädis Kesse seda teadis. Vrd kis
2. kes (kõrvallause alguses)Kantka kissi jõvab, mia ei jõva Kandku, kes jõuab, mina ei jõua; Kis siss tiäb, kissi sie oli Kes siis teab, kesse see oli

lahutaja <lahutaja, lahutajad> rehepeksumasinal töötav inimene, kes viljavihud lahti teeb ja söötjale edasi annabLahutaja kua siokõ, kissi viisiss iästi lahuta'mtõ Lahutaja oli ka selline, kes hästi ei viitsinud vihke lahutada

laolu|mies <laolu|mehe, laolu|miest> mees, kes laeva vettelaskmisel korraldusi andisKellel iä selge iäl oli, sie oli laolumies Kellel hea selge hääl oli, see oli laulumees

.niäri|töᵉnk <.niäri|töngi, .niäri|.tönki> näärisant, kes käis vana-aastaõhtul perest peresse. Vrd jõulu|töᵉnk; töᵉnk

pulma|.uataja <pulma|.uataja, pulma|.uatajad> kontvõõras; pulmavaataja, st inimene, kes pole pulma kutsutud, kuid läheb pidu ja pruutpaari vaatamaPulmauatajatõlõ viidi ikka õlut ning süemist kua Kontvõõrastele viidi ikka õlut ja süüa ka

sae|vanõm <sae|vanõma, sae|vanõmad> saajavanem, peiupoolne pulmategelane, kes viib nooriku veimekirstu peigmehe kojuSaevanõma obosõlõ tõmmati keüs tie piäle ede Saajavanema hobusele tõmmati köis tee peale ette

.umbruk <.umbruka, .umbrukka, mitm .umbrukad> (hrl mitm) pulmaabiline, noored tüdrukud, kes katavad lauda, kannavad laiali veimi jne; pruutneitsiNeli viis umbrukka, kõik ond sukkõ väärt Neli-viis pulmaabilist, kõik on sukki väärt (neile kingiti tavaliselt sukad); Kolmanda päävä päris pulmad ikka läbi, umbrukad koristavad viel Kolmandal päeval on päris pulmad ikka läbi, pulmaabilised koristavad veel

ärg <ärjä, .ärgä> härgÄrg kaevis mio ää Härg vigastas (kaevas) mind sarvedega; Mede tuapiäl ond vanast aast üks ärjä ige viel jäen Meie pööningul on vanast ajast üks härjaike veel jäänud; Aast tulõb ambudõs, panõb allid ärjäd mürämä (mõistatus) Aiast tuleb ammudes, paneb hallid härjad mürama (= tuul); Kjõrbu suurdunõ, ärjä raskunõ (mõistatus) Kirbusuurune, härjaraskune (= tulesäde) || inimesest, kes on suur ja tugevKus ärgä, siäl sõrga (vns) Kus härga, seal sõrga


© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur