[KES] Kihnu sõnaraamat

kere <kere, keret>
1. keha; kere ▪ Oja oma pühä kere, ku ma su siält käde sua Hoia oma püha kere, kui ma su sealt kätte saan (hoia oma nahk) || piltl kõht ▪ Umikust suaᵉt süemätä, kere juba üsä õõnõs Hommikust saati söömata, kõht on juba üsna õõnes (kere hele); Ää süeg nda paelu värsked, varssi kere lahti Ära söö nii palju värsket, varsti kõht lahti. Vt kehä
2. eseme keskne osa; korpus ▪ Sie lae lähäb viel, kere üsä viks allõs See laev käib veel küll, korpus on veel päris tugev