[KES] Kihnu sõnaraamat

Aru <Arulõ, Arul> talu Mõisakülas

aru1 <aru, aru>
1. aru, mõistus ▪ Luõmal ikka luõma aru Loomal ikka looma aru; Ise juba suur mies, aga üsä lapsõ aruga Ise juba suur mees, aga üsna lapse aruga || arvamus; arusaam ▪ Oma arust jõrmus targad kõik Kõik on omast arust hirmus targad; Mio arust ei põlõ sie õigõ Minu arvates pole see õige
2. selgus, teadmine; mõistmine ▪ Miol kadus terven aru käest ää Mul kadus selgus päris käest (kõik läks sassi) || aru .suama aru saama, taipama ▪ Kuasiku Mita oli iä ambatõmbaja, suass arugi, kui juba välles oli Kaasiku Mita oli hea hambatõmbaja, ei märganudki, kui [hammas] juba väljas oli; Kui muedu aru sua’mtõ, tulõb nuuti anda Kui muidu [loom] ei taipa, tuleb nuuti anda
3. arvestus; kord ▪ Selles arus meie olimõ Tukkõ kohtõs, üks nelikümmend verstä siipuõl Riiga Selle arvestuse järgi me olime Tukkõ kohal, umbes nelikümmend versta siinpool Riiat; Siäl vist üsa ullu aru jõlma Mannita Seal on vist üsna hull kord ilma Mannita (korratus, suur segadus); Kui’mtõ oma tagant korista, kaob ühe terä aaga aru käest ää Kui enda järelt ei korista, kaob varsti kord käest ära

aru2 <aru, aru>
1. hargi-, puuharu ▪ Sioksõd ljõusad johtmõ arud, et nied piägid võrka üläl Sellised längakil võrguvabe harud, need küll võrke ülal [kinni] ei pea; Suurõ tormaga oli sioksõ puuaru maha aan Suure tormiga oli sellise [suure] puuharu maha murdnud
2. tee-, jõeharu ▪ Sie Kihnus aenukõ kuiõ aruga tierist See on Kihnus ainuke kuueharuline teerist