Tagasi sõnastikku

Ilmumisandmed

SAATESÕNA

Eesti keele variant, mida soovi korral võime nimetada hiiu keeleks, on õieti saarte murde Hiiumaa murrakute rühm. Teadagi on sellel keelekujul kõige rohkem ühisjooni saarte murde Saaremaa murrakutega ja mandri lääneranniku keelega, mis aga liigitatakse juba läänemurde alla.

Nagu kõigile teada, ei ole hiiu keel kogu saarel ühesugune ega ühtlane, vaid igale kihelkonnale on omane tema eripärane murrak. Nii on Reigis ja Emmastes au-diftongi asemel tavaliselt ou (loulab sounas). Iseloomulik ja teistele hiidlastele võõrastav on Kõpu kandi keeles ää (tääb küll). Pühalepas aga hääldatakse sõna alguses h-d, isegi sõnades, kus kirjakeeles seda ei ole (minu höde). See mitmekesisus käib ka sõnavara kohta. Pole siis imestada, kui sõnastiku lehitseja satub tema jaoks lausa kummalistele tundmatutele sõnadele, aga mis parata ˗ saare teises otsas ongi asjad teisiti.

Hiiu keele omapära tuleb esile esmajoones tema häälikulises küljes (foneetikas). Hiiumaal puudub kaashäälikute peenendus (palatalisatsioon), täishäälikute hulgas ei esine õ, tema asemel on enamasti ö-häälik. Küll aga leidub hiiu keeles üks omapärane täishäälik, mis kõlab ä ja e vahepealsena ja märgitakse tavapäraselt tähega ε.

Hääldusenergia on hiidlastel koondatud sõna algusse, mille tagajärjeks on järgsilpide täishäälikute üpris ebatäpne hääldus (reduktsioon) ning sellised häälikud võivad koguni välja langeda. Sõnaraamatu näitelausetes on need vokaalid tähistatud eri märkidega (ă, ĕ, ĭ, ŭ), mis võivad esialgu äratada võõristust, kuid loodetavasti tajub huviline peagi, millega tegu. Lõpuks mainitagu hiidlaste kuulsat laulvat intonatsiooni. See kõnemeloodia võib püsida inimese keelepruugis terve elu, kuigi ta on ammugi omaks võtnud ühiskeele sõnavara, vormistiku ja lauseehituse. Kogenud kõrv tabab hiidlase kõnemeloodia ikkagi ära.

Sõnavalik. Sellesse raamatusse kuuluvad enesestki mõista iseloomulikud murdesõnad. Peale üldiselt hiiu sõnadena tuntute (türk, jülu, luukont, kripa, nonnima, kiputama) on kaasa haaratud ka sõnu, mis ei olegi laialt levinud, vaid on ehk aastakümneid tagasi avastatud kuskil Kesk-Hiiumaa metsade vahel või siis mõnes rannakülas. Nii on neil nüüd võimalus pääseda ka üldsuse teadvusse. Igal keelel on oma nn põhisõnavara, milleta ei saa läbi ka ükski kitsama ala murre. Sellegi sõnarühma hulgast on tehtud valik. Eesmärk on olnud rõhutada üldtuntud sõnade (mets, kala, laulma) puhul nende hiiupärast hääldust ja kasutusviisi.

Allikad. Sõnaraamat on valminud Eesti Keele Instituudi leksikograafi töökeskkonnas EELex ning aluseks ja üldraamistikuks on olnud „Väikese murdesõnastiku“ (I osa 1982, II osa 1989) elektrooniline versioon.

Materjali koondamisel, vormistamisel ja kontrollimisel, samuti näitelausete hankimisel on olnud korvamatuks allikaks „Eesti murrete sõnaraamat“ (vihikud 1˗25, 1994˗2014, ja teoksil olev käsikiri) ja Eesti Keele Instituudi eesti murrete ja sugulaskeelte arhiivi murdesõnavara kartoteek.

Samuti on materjali põimitud järgmistest allikatest:

Paul Ariste on hiiu keele põhjal aastakümneid tagasi kirjutanud oma väitekirja „Hiiu murrete häälikud“ (1939). Endastmõistetavalt on selle uurimuse seisukohad olnud sõnaraamatu koostajal kogu aeg silma ees.

Olen kogu töö vältel toetunud oma emakeele kompetentsile. Kõige julgemini võib seda muidugi öelda Kärdlas tarvitusel olnud Pühalepa murraku kohta. Samuti on kasutada olnud minu poolt kaugetel aegadel (alates 1950. aastaist) kirja pandud sõnavara, grammatilised selgitused ja tekstid (peale Pühalepa ka Reigi ja Emmaste kihelkonnast). Selle töö puhul meenutan mõnuga filoloogist abikaasa Tiiu Kokla (kes ise on küll visade mulgi juurtega) suunavaid ja enamasti kriitilisi mõttekäike.

Lõpetuseks paar sõna selle raamatu saamisloost. Tegevus keeleuurijana on mind kokku viinud mitmete keelte sõnavaraga. Seega on päris ootuspärane, et huvi ja tähelepanu kandus ka koduümbruse keelele, eriti selle sõnavarale. Nii sugeneski kavatsus korraldada paljude aastate jooksul kogunenud üleskirjutused trükikorda.

Siis ilmnes, et Hiiumaa inimestel oli küpsenud kindel plaan jäädvustada kodukandi keelt ja anda välja lausa hiiu sõnaraamat. Sel kombel oli kujunenud olukord, kus sõnaraamatu-mõtted võisid tõepoolest hakata teoks saama. Nimelt võtsid Aivar Viidik ja Jane Sinijärv mittetulundusühingust Hiiu Öko asja käsile ning tänu tegusale koostööle Eesti Keele Instituudi (Urmas Sutrop, Margit Langemets) ja Eesti Keele Sihtasutusega (Toomas Väljataga) on nüüdseks jõutud esimese hiiu keele sõnaraamatuni.

Erilist tunnustust ja tänu väärib raamatu toimetaja Meeli Sedriku asjatundlik hoolikas töö, sest tema panus ületab suuresti selle, mida on harjutud eeldama seda laadi teose toimetajalt.

Viimase paari sajandi arengu tulemusena on eesti kirjakeel võtnud sisse väärika koha maailma keelte hulgas. See ei tähenda sugugi, et nüüdisajal ei peaks tähelepanu pöörama ka rahva igapäevasele kõnekeelele. Selles raamatus ongi käsile võetud meie keele üks piirkondlik variant. Lootkem siis, et järgnevad leheküljed suudavad elavdada huvi sõnade vastu, millega hiidlased on läbi aegade oma asju ajanud ja ehk ajavad veelgi.

Paul Kokla
jõulukuul 2014

SÕNAARTIKLI ÜLESEHITUS JA KASUTATUD MÄRGID

Sõnaartikkel algab märksõnaga (ja selle variantidega, kui neid on) poolpaksus kirjas. Käändsõnadel on märksõna enamasti ainsuse nimetavas käändes ja pöördsõnadel ma-tegevusnimena. Kui märksõnaks on muu vorm, on see nimetatud. Homonüümidena, samakujuliste sõnadena on käsitatud kõiki nimetavas käändes kokkulangevaid sõnu ja neid eristab tõstega number.

Hiiumaal ei hääldata enamasti h-d sõna algul (nagu sageli eesti kõnekeeleski), kuid Pühalepas võib h olla vahel sõna algul ka sellistes sõnades, kus seda kirjakeeleski ei kasutata. Seepärast on h märksõna algul sulgudes. h-d sõna algul ei arvestata sõnade tähestiku järjekorras esitamisel.

Järgneb sõna grammatiline iseloomustus noolsulgudes. Käändsõnadel esitatakse omastav ja osastav kääne, pöördsõnadel da-tegevusnimi ja ainsuse 3. pööre. Kui mõnel muutevormil on mitu varianti, eraldatakse need üksteisest tildega (~). Kui nendest vormidest mõni puudub, osutab see, et nende kohta polnud tänapäeval enam võimalik usaldatavaid andmeid hankida. Kui mingi sõna käänamisel või pööramisel tuleb esile eriti silmatorkavaid muutevorme, antakse ka need koos vastava nimetusega (nt mitm os `süssi).

Juhul kui märksõna oma kujult või/ja tähenduselt erineb ühiskeele (kirjakeele) omast, seisab noolsulgude järel seletus, n-ö tõlge. Mitme tähenduse korral järgnevad need nummerdatult üksteisele. Sõnatähendusi ei ole püütud üksikasjaliselt selgitada — see on seletussõnaraamatute ülesanne.

Järgnevad näited kaldkirjas, mis peavad omalt poolt aitama selgitada märksõna tähendust ja andma vihjeid tema kasutusvõimaluste kohta. Näidetele järgnevad vajaduse korral tõlked tavalises kirjas või kommentaarid sulgudes. Vahel on tõlge üksiku sõna kohta esitatud ka näite sees sulgudes tavalises kirjas. Näiterühma järel osutab lühend kihelkonda, kust näide on kirja pandud. Näitelaused on esitatud meie murdeuurimises traditsiooniks saanud järjekorras kirjapaneku kihelkonna järgi: Emmaste, Käina, Reigi, Pühalepa. Kui kasutada olnud materjalis ei leidunud sobivat lauset, puudub sõnaartiklis näidete osa.

Sõnaartikli lõpul on esitatud viiteid sünonüümidele, samatähenduslikele sõnadele (lühendiga Vt ka). Need loendid ei ole kindlasti ammendavad. Üksikjuhtudel on juhitud tähelepanu tuletusseostele (lühend Vrd).

Mõnikord on peetud otstarbekaks ühendada sõna mõne teise märksõnaga. Siis ei sisalda artikkel midagi peale viite (lühendiga vt) asjaomasele märksõnale. ta-liiteliste tegusõnade da-variandile (nt kirjutama, kirjudama) eraldi ei viidata.

Kirjaviis. Kasutatud on peamiselt kirjakeele vahendeid. Häälduse täpsemal edasiandmisel on abiks lisamärgid. Loetavuse hõlbustamiseks on püütud neid rakendada üsna piiratult.

ε on kasutusel ä ja e vahepealse hääliku märkimiseks sõnade 1. silbis (`vεεnma ’väänama’, pεhe ’pähe’).

ø tähistab ö ja õ vahepealset häälikut. Seda tarvitatakse Pühalepas ainult pika ja ülipika hääliku märgina (røømus, `pøøsad).

ŋ esineb Hiiumaal (ja mõnel pool mujal) ng-ühendi nõrgas astmes (kiŋŋad).

ă, ĕ, ĭ, ŭ märgivad ebatäpselt, lõdvalt hääldatud ehk redutseeritud häälikuid 1. silbist kaugemal. Reduktsioon ei tule esile märksõnade kirjapildis, st neid lisamärgiga tähti võib kohata üksnes näitelauseis. Arusaadavalt on eri aegadel eri kirjapanijate kirjutusviis olnud üsnagi erinev, kuid vähemasti hiidlane peaks taipama kohe, milles asi, ja oskama nende „nootide“ abil teksti õigesti hääldada.

` tähistab sõna ees (või liitsõna teise osise ees) ülipikka kestust, III väldet (`tulla, männa`juuri). Märki ei ole tarvitatud kk, pp, tt puhul (lükkama, löppus, vetta), sest täheühend ise näitab, et muu välde ei tule kõne alla. Samuti ei ole väldet märgitud ühesilbilistes sõnades, needki ei saa olla muus kui III vältes.

kahe sõna vahel viitab nende kokkuhääldamisele (ma‿p taha, akkam‿minema), mille käigus on sõnad sageli lühenenud.

| märgib liitmärksõnades sõnapiiri (purju|paat).

-- märgib näitelauses välja jäetud osa.

LÜHENDID

ainsainsus
da-tegevusnda-tegevusnimi
EmmEmmaste
hrlharilikult
KäiKäina
lihtmlihtminevik
lstklastekeeles
mitmmitmus
nimnimetav kääne
omomastav kääne
ososastav kääne
PhlPühalepa
ReiReigi
vrdvõrdle
vtvaata


Illustratsioon: Kõpu tuletorn
By Abrget47j (Own work) [CC BY-SA 3.0 ee], via Wikimedia Commons