[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

siil1 : siili : siili 'imetaja, kelle seljapoolt katavad okkad (Erinaceus)'
● liivi sīļ 'siil'
vadja siili 'siil'
soome siili 'siil'
karjala tšiili 'siil'
ersa śejeľ 'siil'
mokša śejəľ 'siil'
mäemari šülə 'siil'
? mansi van srmt soule 'siil'
ungari sün, mrd sül 'siil'
Soome-ugri tüvi. Soome vaste võib olla eesti keelest laenatud. Siil on teadaolevalt viidud 19. sajandil Soome just Eestist, ka nimetuse levik Lõuna-Soome murretes viitab laenamisvõimalusele. Eesti keelest on laenatud eestirootsi sīl, ṣīl 'siil'.

siil2 : siilu : siilu '(pikk kitsas) lapp või riba'
● soome van srmt siulu 'hõlm, siil, ots; tükk, lapp'
On peetud häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüveks. Teisalt on oletatud, et tüvi on germaani või skandinaavia laen, ← alggermaani *sigla, algskandinaavia *siγla, mille vasted on nt rootsi segel 'puri', saksa Segel 'puri'. Selle tüve vasted on laenatud sõnades seil, seilama. Vt ka seelik.