[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

abajas : abaja : abajat 'sügavale maasse ulatuv väike madal laht; sügav jõekäär; mäda maakoht'
← alggermaani *aƀan-, *aƀjōn-
vanaislandi efja 'jõekäär; mudane pinnas, mülgas'
vanarootsi æfja 'pori, muda'
rootsi mrd ave 'madal kitsas laht suurema veekogu juures'
● vadja apaja 'abajas; kalapüügikoht, loomusekoht (meremadalal)'
soome apaja 'loomusekoht; noodavedu; saak, loomus'
isuri apaaja 'noodaveokoht'
Aunuse karjala abai 'kalapüügikoht; noot, loomus'
lüüdi abai 'loomus; noodaveokoht'
vepsa abai 'kalapüügikoht; noodavedu, loomus; väike laht'
saami vuohppi 'kitsas laht'
Vt ka aba-2.

eliting : elitingi : elitingi van 'roos, sügav nahapõletik, millega kaasneb punetus ja palavik'
○ elisting, elend
← alamsaksa hillige dink 'punataud, roos'
← saksa heilige ding 'punataud'
Alamsaksa keelest on laenatud vana kirjakeele illitink. Teise võimalusena on arvatud, et tuletatud samast tüvest mis sõnas hele, vrd vepsa heľed 'valus; tundlik; (mäda)paise, mädanik'.

joom : joome : joome 'viir, vööt; juga; pikk kitsas rannamadalik; vool'
● liivi jūom 'madalike vaheline süvik'
vadja jooma 'sõiduvesi, faarvaater; väin'
soome mrd juoma 'viir, vööt; pikk kitsas rannamadalik; madal väin'
isuri jooma 'väin'
karjala juuma 'sügav koht jões v järves; väin'
lüüdi ďuom- liitsõnas ďuomselg 'valge seljajoonega lehm'
Võimalik, et vana tuletis jooma tüvest.

jäärak : jääraku : jäärakut 'vihma- v sulavete tekitatud sügav järsuveeruline hargnev uurdeorg' jääras

kask : kase : kaske 'meil üldlevinud, valge pealiskihilise koorega lehtpuu (Betula)'
○ kirderanniku kaski
◊ kaasik1
● vadja kahtši 'kask'
soome kaski 'ale'; mrd 'noor lehtmets; noor kask'
isuri kaski 'ale'
Aunuse karjala kaski 'ale; kaasik, kasevõssa kasvanud endine alemaa'
lüüdi kašk, kask(i) 'ale'
vepsa kaśk 'ale'
On oletatud, et indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *h₂azg(^h)-, mille vasted on vanaislandi aska 'tuhk' ja gooti azgo 'tuhk'. Teisalt on oletatud, et uurali tüvi, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on saami goikat '(ära) kuivada; januseks minna; kuivetuda, kõhnuda; küpseda (leiva kohta)', ersa kośke 'kuiv', mokša kośkä 'kuiv', mari koškaš 'kuivama; (ennast) kuivatama; kuivetuma, kõhetuma', udmurdi kuaśti̮ni̮ '(ära) kuivatama', komi kośmi̮ni̮ '(ära) kuivama', neenetsi χasujᵊ 'kuiv; veevaene', eenetsi kasui 'kuiv', nganassaani kośuo 'kuiv', sölkupi kūsǝkka 'madal (mitte sügav)' ja võib-olla ka kamassi koʔ-, kō- '(ära) kuivama, närtsima, kiduraks jääma'. See uurali tüvi võib omakorda olla indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *h₂ozg- (= eespool nimetatud tüve varasem variant). Tuletises kaasik on esisilbi vokaal reeglipäratult pikenenud, arvatavasti analoogilise tuletise kuusik mõjul; murretes esineb ka reeglipärane variant kasik.

katk2 : katku : katku mrd 'mäda koht soos; kitsas tüma koht, sügav porilomp'
On arvatud, et sama tüvi mis katk1.

kauss : kausi : kaussi 'savist, klaasist vm materjalist ümmargune v ovaalne sügav(am) nõu harilikult toitude säilitamiseks v serveerimiseks'
← läti kauss 'tass, peeker, karikas; kauss; kulp'
On ka arvatud, et alamsaksa laen, ← alamsaksa kouwese, kouwesche, kauseke '(suur) kauss'. Varem on laenatud tüve balti vaste, kahv. Eesti keelest on laenatud soome mrd kaussi 'kulp, kopsik'.

kumm3 : kummi : kummi 'ühest puust õõnestatud anum'; mrd 'sump'
← alamsaksa kumme 'ümmargune, sügav anum'

kuristik : kuristiku : kuristikku 'püstjate veerudega kitsas sügav org, mille hrl jõgi on kulutanud kõvadesse kivimitesse'
◊ kurisu
● soome mrd kurimus '(vee)keeris, neelukoht'
isuri kurimus, kurmus 'sügav auk, haud'
Läänemeresoome tüvi. On arvatud, et tüve vaste on ka mari korem 'järsak'.

kuru : kuru : kuru 'kõrvaline, muust maailmast eraldatud paik; kitsas vahe- v läbikäik'
◊ kuredik
● soome kuru 'sügav org, mäekuru'
saami gurra 'sügav org, kuru; soon, uure, renn'
idahandi kor 'puuõõnsus, uure, läbikäik; metsasiht, jõesäng, org'
ungari mrd horhó 'kitsas ja sügav tee mägedes'
Soome-ugri tüvi. Saami vaste võib olla soome keelest laenatud.

kõrge : kõrge : kõrget 'ümbrusest v alustasandist tugevasti ülespoole ulatuv, püstsuunas pikk'
○ lõunaeesti korge, kirderanniku korge
● liivi kuordõ 'kõrge'
vadja kõrkõa 'kõrge'
soome korkea 'kõrge'
isuri korkia 'kõrge'
Aunuse karjala korgei 'kõrge'
lüüdi korged 'kõrge'
vepsa korged 'kõrge'
Läänemeresoome tüvi. Esitatud vasted kaugematest sugulaskeeltest, nt mokša kǝrχka 'sügav' on tähenduserinevuse tõttu ebakindlad. Vt ka kõre1, kõrk.

roos : roosi : roosi 'kibuvitsa kultuuristatud teisend, hrl lõhnavate õite ja okkaliste vartega põõsastaim; erüsiipel, sügav nahapõletik, millega kaasneb punetus ja palavik'
← alamsaksa rose 'roos'
Meile alamsaksa keelest laenatud, paljudes keeltes tuntud tüvi pärineb algselt ladina keelest, ← ladina rosa 'roos'. Tähendus 'erüsiipel' on tõenäoliselt hiljem saksa keelest laenatud, ← saksa Rose 'roos; erüsiipel'.

rumal : rumala : rumalat '(inimese kohta:) piiratud mõistusega, väheste vaimuannetega, juhm, loll; (teo, juhtumi kohta:) ebameeldiv, piinlikult narr; (sõna, jutu kohta:) ropp, rõve'
● liivi rumāli 'räpane, määrdunud, must'
Salatsi liivi rumal 'rumal, loll'
vadja ruma 'jäme, kore; räme, ragisev; rohmakas; jõhker, toores; halb, paha, vilets; lihtne; vähenõudlik (toidu suhtes)', rumala 'jäme, toores, jõhker, mühakas'
soome ruma 'inetu, näotu; ebameeldiv, halb, raske; ebaviisakas, sobimatu; ebaõige, laiduväärt, alatu'; mrd 'suur, rohke; ablas; kiire, äkiline'
isuri ruma 'inetu, näotu; rohmakas, vilets (töö); ablas'
Aunuse karjala ruma 'ablas, valimatu toidu suhtes; vastupidav; töökas; julge; inetu; sügav, raske (une kohta)'
lüüdi ruma 'ablas'
vepsa ruma 'ablas, valimatu toidu suhtes'
saami ropmi 'inetu, sobimatu'
Läänemeresoome-saami tüvi, on arvatud, et algselt häälikuliselt ajendatud. Saami vaste võib olla läänemeresoome keeltest laenatud.

sinel : sineli : sinelit 'vormipalitu, millel on mahapööratud krae, sügav seljavolt ja põõn'
← vene šinél' 'sinel'
Vene tüvi on pärit prantsuse keelest, ← prantsuse chenille 'meeste hommikumantel'.

sügav : sügava : sügavat 'ümbritsevast äärepinnast tugevasti allapoole ulatuv' süva
● vadja sükävä 'sügav'
isuri sükkävä 'sügav'

süva : süva : süva 'ümbruse üldisest pinnast, ümbritsevast äärepinnast tugevasti allapoole ulatuv, eesmisest pinnast v alast pikalt sisse- v tahapoole, kaugemale ulatuv'
◊ sügav
● liivi tõvā 'sügav'
vadja süvä 'sügav'
soome syvä 'sügav'
isuri süvä 'sügav'
Aunuse karjala süvä 'sügav'
lüüdi šüvä 'sügav'
vepsa süvä 'sügav'
saami davvi 'põhi (ilmakaar)'
? mari tünö 'väljas'
Läänemeresoome-saami või läänemeresoome-mari tüvi. On arvatud, et tüüne tüve variant. On ka oletatud, et tüvi on germaani laen, ← alggermaani *deupa-, mille vasted on nt gooti duips 'sügav', saksa tief 'sügav', rootsi djup 'sügav'. Tuletises sügav on tüve reeglipäratu variant. Eesti keelest on laenatud soome mrd sykävä 'sügav'. Vt ka süüvima.

tirin : tirina : tirinat 'jalaga v kabjaga, kõrvade ja kaanega sügav nõu peamiselt supi serveerimiseks'
○ tiring
← saksa Terrine 'tirin, supinõu'

tume : tumeda : tumedat '(värvuste, toonide kohta:) mustjas, mittehele; vähese valgusega v valgusetu, pime; (helide, häälte kohta:) pehme ja madal, sügav; selgusetu, segane, ebamäärane; halb, ebameeldiv, negatiivne; (tunde, meeleolu kohta:) ängistav, rusuv, sünge, nukker'
? ← balti *tum-, *dum-
leedu temti 'hämarduma, pimenema', tamsus 'pime; tume'
läti tumšs 'tume; pime', timt 'tumenema, pimenema'
● vadja tuma 'sompus, udune, pilvine'
soome mrd tumea 'tume, hämar'
Aunuse karjala tumakko 'hämar, pilvine; tume, tuhm; kume', tumei 'hämar, pilvine; tume, tuhm'
On ka arvatud, et häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Vt ka tõmmu.

väin : väina : väina 'kaht suuremat veekogu ühendav kitsas veeala'
● liivi vēna 'sadam; lai jõesuu; Daugava, Väina jõgi'
On arvatud, et varane slaavi laen, ← algslaavi *dveinā, mille vaste on vene Dviná 'Daugava'. Teisalt on arvatud, et tüve vasted on soome väylä 'laevasõidutee; väin; tee; liiklussoon' ja saami fávli 'väin; sügav vesi; avameri, ulgumeri'. Need sõnad on tõenäoliselt laenatud germaani tüvest, mille vaste on nt norra vale 'madal koht jõesängis'. Soome sõna on hiljem samuti laenatud, väil.

õnn : õnne : õnne 'rõõm ja sügav rahulolu oma olukorraga'
● liivi vȯņ 'õnn'
vadja õnni 'õnn; saatus'
soome onni 'õnn; rõõm; vedamine'
Aunuse karjala onni 'õnn, vedamine'
vepsa onetoi 'õnnetu'
saami vuodna 'õnn, vedamine'
On arvatud, et tüve õõs tähenduslikult eristunud variant. Tähendusareng on olnud ’tühi koht’ › ’olukord’ › ’saatus, hea õnn’. On ka oletatud, et vana laen, ← eelgermaani *wn̥(H)-, mille vasted on nt vanaülemsaksa wunna, wunnia 'rõõm, nauding; õnn, õndsus' ja vanainglise wynn 'rõõm, nauding; õnn, õndsus'.