[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

Eessõna (pdf)@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: osas

Leitud 142 artiklit, väljastan 30.

aine : aine : ainet 'see, millest koosneb füüsiline keha; mateeria vorm, mida iseloomustab stabiilsus ja seisumassi olemasolu; objekt, allikas, lähtematerjal'
soome aine 'aine; materjal'
Laenatud kirjakeelde 19. sajandi lõpus. Soome allikas on germaani laen, ← alggermaani *afnija-, *aƀnija-, vanaislandi efni 'aine, materjal; põhjus; võime', vanarootsi æmne 'aine, materjal; põhjus; võime' ja rootsi ämne 'aine; materjal; teema'. Selle germaani tüve skandinaavia vaste võib olla sõna eine laenuallikas.

eesti 'teatud läänemeresoome rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
saksa Este 'eestlane'
Eesti keelde on tüvi laenatud saksa keele vahendusel, pikk e on ilmselt baltisaksa mõju. Esimest korda on Aestii rahvast nimetanud Tacitus oma teoses „Germania” umbes aastal 100 m.a.j, rääkides rahvast, kes elab germaanlastest idas. Suurema osa uurijate arvates on see balti rahvaste üldnimetus. Esimesed teated kasutuse kohta eestikeelses tekstis on 17. sajandist, eesti rahva suus sai nimetus üldiseks 19. sajandil seoses rahvusliku eneseteadvuse ärkamisega, varem kasutasid eestlased enda kohta nimetust maarahvas ja nimetasid oma keelt maakeeleks. Tüvi on arvatud olevat germaani päritolu ja tähendanud 'ida', vrd vanainglise ēast 'ida', saksa Ost 'ida, idakaar'. Teise võimalusena on esitatud balti etümoloogia, ← balti *aīsto-, *aīst(e)r 'maa; nurm, põld', leedu aikšte 'tasane metsalagendik; ala; lage koht'. Eesti keelest on laenatud liivi ēstli (mitm) 'eestlased' ja osaliselt soome Eesti 'Eesti'.

enese : ennast (nimetav puudub; enesekohane asesõna)
enda
liivi eņtš 'oma, enda'
vadja hä(ä)n 'tema'
soome hän 'tema'
isuri hää 'tema; see'
Aunuse karjala häi 'tema'
lüüdi hän 'tema; see'
vepsa hän 'tema'
saami son 'tema'
ersa son 'tema'
mokša son 'tema'
udmurdi so 'tema; see, too'
komi si̮, sije̮ 'tema; see, too'
handi luw 'tema'
mansi taw 'tema'
ungari ő 'tema', ön 'Teie'
Soome-ugri tüvi. Eesti sõnad lähtuvad eri käändevormidest, neis on jälgi 3. isiku omastusliitest: enese < *henensäk, enda < *hentä. Vastetes on reeglipäratuid arenguid, ka läänemeresoome keelte sõnaalguline h on reeglipäratu. Vt ka ise.

et (sidesõna)
vadja että, etti, et 'et, selleks et'
soome että 'et'
isuri et, jed 'et'
karjala etta, et 'et'
ersa mrd eńe 'need', eťe 'see'
mokša esa 'seal', esta 'siis'
udmurdi van srmt eče 'selline'
komi eta 'see', esije̮ 'too'
handi ǐn 'nüüd'
mansi 'nüüd'
ungari ez 'see', itt 'siin', ide 'siia'
eenetsi eke, eki 'see'
kamassi īdᵊ 'too seal, see siin'
Uurali tüvi. Läänemeresoome vasted on tõenäoliselt tüvisõna vana käändevorm või tuletis, kaugemate sugulaskeelte vastetes on mitmesuguseid liiteid. Vt ka ehk, emb-, enne, ennäe, iga1, selmet.

haab : haava : haaba 'siledakooreline lehtpuu (Populus tremula); haavapuit'
haabjas
liivi ōbõz 'haab'
vadja aapa 'haab'
soome haapa 'haab'; mrd haapio 'haavatüvest tehtud paat'
isuri haaba 'haab'; haapio 'haavatüvest tehtud paat'
Aunuse karjala huabu 'haab'
lüüdi huab(e͔) 'haab'
vepsa hab 'haab'
saami suhpi 'haab'
mari šopke 'haab'
Läänemeresoome-mari tüvi. Teisalt on arvatud, et läänemeresoome tüvi on germaani laen, ← alggermaani *ašpa, mille vaste on nt vanaislandi ǫsp 'haab', kuid see eeldaks reeglipäratut häälikute koha vahetust laenamisel (> *šapa > läänemeresoome *haapa).

habras : hapra : habrast 'kergesti murduv v purunev, õrn; ehituselt nõrk, peenike, sale'
liivi abbõrz 'habras, rabe'
vadja abras 'habras, rabe'
soome hauras 'habras, rabe; pude, õrn; vaikne'
isuri habras 'habras'
karjala hapras 'habras; õrn'
lüüdi habrak 'habras; pude'
Teisalt on tüve peetud germaani laenuks, ← alggermaani *sauraz 'mustus, muda, sõnnik', kuid tähenduserinevuste tõttu on see ebatõenäoline.

hoog : hoo : hoogu 'liikumise kiirus ja energia'
vadja oogata 'puhata, hinge tõmmata'
soome huoata 'ohata, õhata; oiata; hinge tõmmata, puhata'
isuri hooada 'puhata'; hoogu 'hingetõmme, hingus; ninasõõre'; hookua 'hingata'
Aunuse karjala huogavuo 'puhata'; huogain 'ninasõõre'
lüüdi huogauzuda 'puhata'; huogain 'ninasõõre'
saami šuohkkit 'ohkida, ohata'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome-saami tüvi. On ka arvatud, et germaani laen, ← alggermaani *swōgan-, kuid see on häälikuliselt kaheldav. Vt ka hoovama.

hõllandus : hõllanduse : hõllandust 'igatsus'
Tuletis lõunaeestilisest murdetüvest hõla 'soov, iha'. On arvatud, et see on tüve hale2 variant.

iga1 : iga : iga ~ igat 'ükskõik milline paljude hulgast'
liivi jegā 'iga'
? vadja jõka 'iga'
? soome joka 'see kes, see mis; iga'
isuri igä 'iga'
? Aunuse karjala joga 'iga'
? lüüdi ďoga 'iga'
? vepsa joga 'iga'
? saami juohke 'iga'
? ersa juza liitsõnas juza-toza 'siia-sinna'
? mari južo 'mingi, keegi'
Võib olla läänemeresoome-volga tüvi. Läänemeresoome-saami vasted on saadud sellele tüvele *jo- liite *-ka lisamisel. Teisalt võivad eesti, liivi ning isuri sõna olla tekkinud uurali asesõnatüvele *e- liite *-ka lisamisel, et.

ise : enese ~ enda : ennast ~ end (rõhutab, tõstab esile (vahel juurdemõeldava) põhisõnaga väljendatut) 'just see'; (määrsõnana) 'ilma abita, omal jõul'; (käändumatu omadussõnana) 'erinev, teistsugune'
isik
liivi īž 'ise'
vadja ize 'ise'
soome itse 'ise'
isuri itse 'ise'
Aunuse karjala iče 'ise; inimene'
lüüdi iťš́e 'ise; inimene'
saami (j)ieš 'ise'
ersa 'oma; ise'
mokša 'oma; ise'
mari š- sõnas ške 'ise'
udmurdi ač́- 'ise'
komi ać- 'ise'
lõunahandi is 'hingevari'
mansi is 'inimese vari'
? ungari mrd iz, isz 'igemehaigus; vähk'
Soome-ugri tüvi. Eesti keeles on asesõna vormistik segunenud enese tüvega. Häälikuliselt ja tähenduselt lähedane tüvi on ka jukagiiri eiďi 'hea vaim'. Vt ka eisik.

jobi : jobi : jobi kõnek 'tööots, leivateenistus'
saksa Job 'töö'
rootsi jobb 'töö'
Kuna rootsi keelde on see sõna inglise keelest (← job 'töö') laenatud alles 1890. aastatel ja saksa keelde 20. sajandi alguses, siis eesti keelde võidi laenata kõige varem 20. sajandi alguses.

kaadama : kaadata : kaadan 'ümber v kummuli ajama, kummutama'
soome kaataa 'ümber v kummuli ajama, kummutama; langetama, maha raiuma; valama, tühjendama'
Sõna on soome keelest laenatud kirderannikumurretesse, kust see on toodud kirjakeelde.

kabi : kabja : kapja 'teatud taimtoiduliste imetajate varba otsa ümbritsev ja kaitsev kõva nahamoodustis'
liivi käbā 'kabi'
vadja kabja 'kabi; sõrg'
soome kavio 'kabi'
isuri kabja 'kabi'
Aunuse karjala kabju 'kabi; sõrg'
lüüdi kabď(e), kabju, kabje 'kabi'
vepsa kab́j 'kabi'
? saami guobir 'sõrg; (kõrvamärgi) haru'
On oletatud, et germaani laen, ← alggermaani *χāfa-z, mille vasted on vanaislandi hófr 'hobusekabi' ja vanarootsi hōv(er) 'hobusekabi', kuid see on häälikuliselt kaheldav. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kabe 'hobusekabi'.

kabu1 : kao : kabu 'kaunis neiu, naine'
kabe1
alggermaani *skapi-z, *skapa-
vanaülemsaksa skaf 'omadus, laad'
vanaislandi skap 'omadus, seisund, viis; meelsus, mõttelaad, olemus', skǫp (mitm) 'saatus; needmine; suguelundid'
vanarootsi skap 'mehe suguelund; (mitm) hobuse suguelundid; looming, loodu'
soome van kave 'loodud olend; inimene; tüdruk, neiu; lammas; metsloom; mütoloogiline olend'
karjala kaveh 'loodud olend (inimene või loom, eriti lammas); väike, inetu, kombetu naine; mütoloogiline olend'
Lule saami kuopas 'nõid, nõiamoor'
kabe1 on vanemas murdekeeles ja rahvalauludes registreeritud tüvevariant, millele 19. sajandil anti kirjakeeles teatud lauamängu tähendus. See tähendus on tõlkelaen, vrd saksa Dame 'daam; naine; kabemäng; kabestunud kabekivi, tamm', vene dáma 'daam', dámka 'kabestunud kabekivi, tamm'. Vt ka kabu2.

kade : kadeda : kadedat 'teiste saavutuste, heaolu vms puhul meelehärmi tundev ning kõike endale ihkav'; mrd 'kurja silmaga (nõiduja, kaetaja)'
alggermaani *skaþ-
gooti skaþis 'kahju, ülekohus'
vanaislandi skaði 'kahju, kaotus, hukk, surm'
vanainglise sceaða 'kurjategija, varas, mõrvar, vaenlane; kahju'
liivi kad 'kade, pahatahtlik'
soome kade 'kade'
isuri kadehtia 'kadestada [?]'
karjala kajeh 'kade'
vepsa kade͔h 'kade; ahne'
On ka oletatud, et laenuallikas on alggermaani *χat-, mille vasted on vanaislandi hatr 'viha, vaen, vimm', gooti hatis 'viha, vaen, vimm' ja inglise hate 'viha, vihkamine', kuid see ei sobi häälikuliselt nii hästi.

kae : kae : kaed 'nägemist kahjustav silmahaigus'
● ? soome kaihi, mrd kaihe, kaiho 'kae'; mrd 'õhuke kate; vari; hämar, pime'
? Aunuse karjala kaihte 'kae'
? lüüdi kaehte 'kae'
Häälikuline vastavus esitatud läänemeresoome vastetega ei ole reeglipärane. Kui tüvi on siiski nende läänemeresoome sõnade vaste, võib tegemist olla germaani laenuga, ← alggermaani *χaiχa-z, mille vaste on gooti haihs 'ühe silmaga', või kahju variandiga. Teisalt on arvatud, et tüve vasted võivad olla soome kajastaa 'paista; helendada, helkida; koita; kangastada, peegeldada', Aunuse karjala kajostuakseh 'selgineda', lüüdi kajostazeta, kajostuda 'valgeneda, selgineda (ilma kohta)' ja vepsa kajagzuda, kajostada, kajostuda 'selgineda (ilma, taeva kohta)'. See on võimalik, kui nende läänemeresoome sõnade tüvi on algselt eri päritoluga kui kaja; ühe arvamuse kohaselt on nendes sõnades uurali tüvi, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on saami guojihit 'paista, helendada, helkida; nähtavale ilmuda; selgineda (ilma kohta); selguda', ersa van srmt kajems 'nähtavale tulema (orase kohta)', mari kojaš 'paistma, näima; välja nägema; ilmuma (nt unes); paistma, kumama', komi kajni̮ 'tõusma; ronima', neenetsi χajerᵊʔ 'päike; selge, päikesepaisteline', eenetsi kaja 'päike', nganassaani kou 'päike', sölkupi k͔uə̑ćǝ 'kuumus', kamassi kuja 'päike' ja matori kaja 'päike, päev' (samojeedi keelte sõnu on teisalt peetud sama tüve vasteteks mis sõnas koit).

kail : kailu : kailu 'igihaljas rabataim (Ledum)'
balti
leedu gailis sõnaühendis gailis visenis 'sookail'
Võib olla ka saksa laen, ← saksa Gagel 'harilik porss (Myrica gale)', või skandinaavia laen, ← algskandinaavia *gagl 'harilik porss (Myrica gale)', kuid see on vähem tõenäoline.

kaisel : kaisla : kaislat 'kõrkjale lähedane vee- ja sootaim (Schoenoplectus)'; mrd 'teatud sootaim; kail [?]'
alggermaani *gaisilan-, *gaisila-z
vanaislandi geisli 'kepp; kiir'
vanarootsi gisle 'kiir', gēsl, gisl 'piits'
saksa Geißel 'piits; ihunuhtlus'
vadja glaiza 'kõrkjas; pilliroog [?]'
soome kaisla 'kõrkjas; pilliroog'
isuri klaisa 'kõrkjas'
Aunuse karjala kažľu '(järve)kõrkjas'
lüüdi kažl, gažl '(järve)kõrkjas'
Kuna sõna on levinud peamiselt kirderannikumurretes, on ka arvatud, et see on laenatud soome keelest, ← soome kaisla. Kirjakeeles on sõna kasutusele võetud kõrkjale lähedast taime märkiva botaanikaterminina.

kalavinski : kalavinski : kalavinskit 'omaaegne säärsaabas'
kalaven(t)ski, kalavintsi, kalavin(t)ska, kalavin(t)sik
vene gólovy, golóvki (mitm) '(jalatsi) pöiad'
Laentüvele on lisatud venepärane liitelaadne element -vinski. On ka arvatud, et laenuallikaks on isikunimest Golovin tuletatud omadussõna vene golovinskie 'Golovini'. Kuna puuduvad tõendid, et Vasknarvas elanuks sellenimeline kingsepp, nagu on väidetud, siis ei ole see usutav. Sõna ulatuslikule levikule murretes võib olla kaasa aidanud rahvaetümoloogiline tõlgendus: kalavinskid on eelkõige kalamehesaapad.

karge : karge : karget 'karastav, värskendavalt mõjuv; puhas, selge; karm, range; värske, närtsimata; kõva'; mrd 'kibe, kange'
karastama
vadja karkõa 'kibe, mõru'
soome karkea 'kare, krobeline; jäme (koostiselt); hõre; umbkaudne; tahumatu, rohmakas; labane, nilbe'; mrd 'kibe, mõru'
isuri karkia 'kibe, kange; kare, krobeline'
Aunuse karjala kargei 'kibe, mõru, kange; murettegev, raske, valus; jäme, solvav'
lüüdi karged 'kibe, mõru'
vepsa karged 'kibe, mõru'
Tõenäoliselt tüve kare1 variant. Teisalt on arvatud, et tüve läänemeresoome vasted on soome karu 'viljatu; lahja; tühi; kehv', Aunuse karjala karu 'nõrk, vilets; kurat' ja lüüdi karu 'halb, vilets; haige; kurat', see tüvi võib olla germaani laen, ← alggermaani *karō, mille vaste on gooti kara 'mure, vaev'. Mõlemal juhul võib tähenduses 'kibe, mõru, kange' olla tegemist eri päritolu homonüümiga. Veel on tüve peetud läänemeresoome-permi tüveks, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on udmurdi gi̮reź, greź 'pooltoores (nt kartul)' ja komi gi̮ri̮ś 'jäme, suur'. karastama on läänemeresoome tuletis. Vt ka karask.

kark : kargu : karku 'tugikepp, millele toetutakse kaenla ja käega; kõmp; põikpulk labida- ja hargivarre otsas v vikatilöe küljes'; mrd 'reha pulkadega põikpuu; tugipuu, tugijalg'
On oletatud, et tüve vasted võivad olla liivi rk 'auguga puu käsikivi ülemisel kivil, millesse pannakse käepide' ja soome karkku 'kärgkastsillasammas'; mrd 'puuriida kelp; puuriit; kaevurakked', tähenduserinevuse tõttu on see kaheldav. Eesti keelest on laenatud eestirootsi karkk 'kõmp', karrk 'kõmp; kark, tugikepp'.

kask : kase : kaske 'meil üldlevinud, valge pealiskihilise koorega lehtpuu (Betula)'
kirderanniku kaski
kaasik1
vadja kahtši 'kask'
soome kaski 'ale'; mrd 'noor lehtmets; noor kask'
isuri kaski 'ale'
Aunuse karjala kaski 'ale; kaasik, kasevõssa kasvanud endine alemaa'
lüüdi kašk, kask(i) 'ale'
vepsa kaśk 'ale'
On oletatud, et indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *h2azg(h)-, mille vasted on vanaislandi aska 'tuhk' ja gooti azgo 'tuhk'. Teisalt on oletatud, et uurali tüvi, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on saami goikat '(ära) kuivada; januseks minna; kuivetuda, kõhnuda; küpseda (leiva kohta)', ersa kośke 'kuiv', mokša kośkä 'kuiv', mari koškaš 'kuivama; (ennast) kuivatama; kuivetuma, kõhetuma', udmurdi kuaśti̮ni̮ '(ära) kuivatama', komi kośmi̮ni̮ '(ära) kuivama', neenetsi χasujᵊ 'kuiv; veevaene', eenetsi kasui 'kuiv', nganassaani kośuo 'kuiv', sölkupi kūsǝkka 'madal (mitte sügav)' ja võib-olla ka kamassi koʔ-, kō- '(ära) kuivama, närtsima, kiduraks jääma'. See uurali tüvi võib omakorda olla indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *h2ozg- (= eespool nimetatud tüve varasem variant). Tuletises kaasik on esisilbi vokaal reeglipäratult pikenenud, arvatavasti analoogilise tuletise kuusik mõjul; murretes esineb ka reeglipärane variant kasik.

kaun : kauna : kauna 'mööda õmblusi kaheks poolmeks avanev ühepesaline hulgaseemneline kuivvili'
kirderanniku kauna
soome kauna 'agan, kõlu; klii, sõkal; vimm, kadedus, meelehärm'; mrd 'väike kogus, raas'
karjala kauhna 'põllule jäänud viljapead või hein; nõrk jää, õhuke lumehang [?]'
Läänemeresoome tüvi. On ka oletatud, et germaani laen, ← alggermaani *skauna-z, mille vaste on vanaislandi skaunn 'kilp', kuid nii häälikuliselt kui ka tähenduslikult on see kaheldav.

kaur : kauri : kauri 'hanesuurune saleda keha, pika sirge kaela ja odaterava nokaga veelind (Gavia)'
?balti
läti gaura 'veelind, koskel [?]'
preisi geauris 'veelind, kormoran [?]'
soome van srmt kauru 'koovitaja'
Kuna tüvi on häälikuliselt ajendatud, võib see olla ka läänemeresoome ja balti keeltes rööpselt kujunenud. Eesti keelest võib olla laenatud vene mrd kavra, kaura 'tuttpütt (Podiceps cristatus)'.

keelama : keelata : keelan 'kellelegi ütlema, et see ei tohi midagi teha v et see midagi ei teeks, mitte lubama; kellelegi midagi mitte andma; takistama, takistuseks olema'
liivi kīeldõ 'mitte lubada; salata, eitada'
vadja tšeeltää 'mitte lubada; manitseda, keelitada; keelduda'
soome kieltää 'mitte lubada; eitada, vaidlustada'; mrd 'käskida'
isuri keeltää 'mitte lubada; paluda, keelitada'
Aunuse karjala kieľdiä 'mitte lubada; takistada; paluda, keelitada'
lüüdi kieľtä, kielta, kielttä 'mitte lubada'
vepsa keľta 'mitte lubada; takistada'
saami gieldit 'mitte lubada; keelduda, vastu vaielda; korvi anda'
Tõenäoliselt läänemeresoome tuletis tüvest keel, esialgne tähendus on võinud olla üldisemalt 'rääkima'. Saami vaste on tõenäoliselt soome keelest laenatud.

kell : kella : kella 'peekri-, pirnikujuline õõnes, tila v vasarakesega metallese helide tekitamiseks; selle helistamine, helin; numbrilauaga riist aja mõõtmiseks; aeg, mida see näitab'; mrd 'mehe v isaslooma suguorgan; kuke lokuti'
alggermaani *skellōn-
vanaislandi skella 'kõla, naer'
vanarootsi skælla 'kelluke, kuljus'
vanaülemsaksa skella 'kelluke, kuljus'
liivi kīela 'tilaga õõnes helitekitaja; ajanäitaja'
vadja tšellä 'tilaga õõnes helitekitaja; kellukas (taim)', tšello 'tilaga õõnes helitekitaja; (mitm) (seina)kell'
soome kello 'tilaga õõnes helitekitaja; ajanäitaja; kellaaeg; kellukesekujuline ese'
isuri kello 'tilaga õõnes helitekitaja'
Aunuse karjala kello 'tilaga õõnes helitekitaja'
lüüdi kell(o) 'tilaga õõnes helitekitaja'
vepsa kel 'tilaga õõnes helitekitaja'

kes : kelle : keda (küsiv-siduv asesõna isikute vm elusolendite kohta; määramatu asesõna mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites)
keegi
liivi kis 'kes'
vadja tšen 'kes'
soome ken 'kes'
isuri ken 'kes'
Aunuse karjala ken 'kes'
lüüdi ken 'kes'
vepsa ken 'kes'
saami gii 'kes; igaüks'
ersa kije, ki 'kes'
mokša kijä 'kes'
mari 'kes'
udmurdi kin 'kes'
komi mrd kin 'kes; kumb'
ungari ki 'kes'
? neenetsi śan 'mitu, mõni'
? eenetsi še, se̮a 'kes'
? nganassaani si̮li̮ 'kes'
? kamassi šən-, šin- sõnades šəndi, šində 'kes'
Soome-ugri või uurali tüvi. Element -s lähtub asesõnatüvest see. Sama element on sõnas mis. Murretes esinevad ka selleta variandid ke(e), ken, kiä. Soome vaste nimetav kääne esineb tänapäeval ainult kõrgstiilis ja teatud väljendeis. Häälikuliselt lähedasi samatähenduslikke tüvesid leidub ka teiste keelkondade keeltes, nt ladina quis, quid 'kes, mis; milline, missugune', vanaindia na-ki 'ei keegi', türgi käm 'kes', tatari kem 'kes', mongoli ken 'kes', grööni ki-na 'kes', aleuudi kin 'kes'. Eesti keelest on laenatud soome mrd kes.

kindral : kindrali : kindralit 'teatud kõrge sõjaväeline auaste; vastavas auastmes sõjaväelane; range korraga mungaordu, usuühingu vms juht'
kinneral, kinderal, kinral, kendral
rootsi general 'kindral'
saksa General 'kindral; (katoliikliku ordu) ülemvaimulik'
Tõenäolisemalt on sõna laenatud rootsi keelest, sest 17. sajandil, kui Eesti ala kuulus Rootsi riigile, oli sõna rootsi keeles sõjaväelise auastmena kasutusel. Algselt pärineb see paljudes keeltes tuntud sõna ladina keelest, ← ladina generalis 'liigiomane; ühine, üldine; avalik'.

kirs : kirre : kirt 'õhuke jääkord; kelts'; mrd 'kelme, kirme'
balti
leedu skirsti 'peituma, varjuma; parkuma'; apskirsti 'jäätuma'
liivi kirt, kirk 'väga õhuke jää'
vadja kirsi (omadussõna jää kohta)
soome kirsi 'kirs, kelts'
isuri kersi 'kirs, kelts'
Aunuse karjala kirzi 'kirs, kelts; paks pori'
lüüdi kirž, kirz(i) 'kirs, kelts'
On ka oletatud, et soome-ugri tüvi, mille vaste on idahandi kärtǝγ 'jääkoorik hangel', see on häälikuliselt kaheldav. Vt ka kelts.

kiud : kiu : kiudu 'kergesti painduv peen niitjas moodustis; vastavate moodustiste kogum hrl tekstiili- v paberitööstuse toorainena'
vadja kuito, kuďju, tšivvo 'linakiud'
soome kuitu 'kiud'
isuri kuido, kuite 'linakiud'
Aunuse karjala kuidu 'linakiud'
lüüdi kuid(u) 'linakiud'
vepsa kuid 'paremat sorti lina- v kanepikiud'
Läänemeresoome tüvi. On oletatud, et koguni läänemeresoome-permi tüvi, mille vaste on ka udmurdi kuž 'koonal; takk'; häälikulistel põhjustel ei ole see tõenäoline.

kuiv : kuiva : kuiva 'veeta vm vedelikuta, väga vähese veega vm vedelikuga; niiskuseta'
liivi kūja 'kuiv'
vadja kuiva 'kuiv'
soome kuiva 'kuiv'
isuri kuiva 'kuiv'
Aunuse karjala kuivu 'kuiv'
lüüdi kuiv 'kuiv'
vepsa kuiv 'kuiv'
Läänemeresoome tüvi. On ka arvatud, et tüve vaste võib olla handi χǒjәm- 'vähenema, laskuma (veetaseme kohta)', kuid see on häälikuliselt kaheldav.

Plaanilise katkestuse tõttu ei ole sõnaraamatud kättesaadavad pühapäeval, 20. juunil kell 15.00-18.00

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur