[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

Eessõna (pdf)@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 30 artiklit

ai : aia : aia 'seeliku (v särgi) äärispael'
alggermaani *aǥjā
vanaislandi egg 'tera, teravik'
vanarootsi æg 'tera, teravik; kaugeim äär, serv'
vanaülemsaksa ekka 'tipp, ots; mõõga tera'
liivi aigā 'kallas; äär; paikkond; külg'
soome mrd aaja 'suur, lai; suur ala'
Aunuse karjala agju 'serv, ots, piir'
lüüdi agď '(nööri, küla, põllu vms) ots; lõpp'
vepsa aǵj 'ots; tükk; lõpp'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi ai, aina, nai 'seeliku allääres olev punutud pael, tikitud kant'.

algama : alata : algan '(peale) hakkama; saabuma'
vadja alkaa 'hakata; alata; tekkida'
soome alkaa 'alata; hakata'
isuri alkaa 'alata; hakata'
Aunuse karjala algua 'alata; hakata'
lüüdi algottada 'alustada, alata'
vepsa augotada 'alustada, alata'
saami álgit 'alata; hakata, alustada'
handi aləŋ 'algus, lõpp, ots'
mansi ɔ̅wl 'algus, lõpp, ots'
? eenetsi oðo 'varem'
? sölkupi ol 'ülemine osa, pea; (puu) latv'
? kamassi ulu 'pea'
Soome-ugri või uurali tüvi. Eesti keelest on laenatud soome mrd alustaa 'alustada' (← alustada).

hatt1 : hata : hatta 'emane koer, lita; liiderlik naine, hoor, armuke'; mrd 'pealetükkiv inimene, keelekandja'
● ? soome mrd aatta 'liidrlik naine, libu'
Võib olla sama tüvi mis sõnas hatt2. Tüve on peetud ka germaani laenuks, ← alggermaani *χaþ(a)rō, mille vaste on vanaülemsaksa hadara 'lapp, narts'.

händ : hänna : hända 'saba'
hänilane, änn
liivi ǟnda 'mao keel; putuka astel'
vadja äntä 'saba'
soome häntä 'saba; ots, lõpp'
isuri händä 'saba'
Aunuse karjala händü 'saba; ots, lõpp'
lüüdi händ(e͔) 'saba'
vepsa händ 'saba'
Läänemeresoome tüvi. hänilane ja änn on nõrgast astmest lähtuvad murdetuletised, mis märgivad erilise sabaga linde ja on kirjakeeles terminitena kasutusele võetud.

jama2 : jama : jama mrd 'ühenduskoht'
vadja jamo, jamaus 'jama, liitekoht'
soome mrd jama 'võrgu liitekoht; ühenduskoht; piir; vaheaeg'
isuri jame 'võrgu liitekoht'
Aunuse karjala jamuo 'võrke ühendada'
lüüdi ďamoda 'võrke ühendada'
? ersa -jav liitsõnas kijaks-jav 'põranda ühenduskoht'
Läänemeresoome või läänemeresoome-mordva tüvi. On ka arvatud, et läänemeresoome tüve vaste on saami juomek 'kaksik'. Häälikuliselt ja tähenduselt lähedane tüvi on turgi keeltes, nt türgi jama 'paik, lapp'.

kaasas '(kellegagi) koos; (endaga) ühes (võetuna)'
ka, kaasa, kah, kas
alggermaani *χansā
vanaülemsaksa hansa 'kaaskond, rahvahulk'
keskülemsaksa hanse 'kaubandusselts'
gooti hansa 'rahvahulk, sõjasalk'
liivi ka 'ka, samuti', kōz sõnas kōzgõnd 'pulmad'
vadja kaasa 'kaasa; kaasas', kaa(s) 'ka, samuti'
soome kanssa 'koos, ühes, kaasas; ka(h)', kansa 'rahvas'
isuri kansa 'rahvas'
Aunuse karjala kanzu 'rahvas, rahvahulk; perekond; kaaslane, selts(iline); koos, kaasas', riśťikanzu 'inimene'
vepsa kanz 'perekond'
On ka peetud soome-ugri tüveks, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on saami guos'si 'külaline' või saami gázzi 'seltskond; leibkond; kamp' (need võivad olla ka läänemeresoomega rööpsed germaani laenud), udmurdi kuz 'paar' ja komi goz 'paar'. ka, kah ja kas on kujunenud vanas kirjakeeles registreeritud kaassõna kaas lühenemisel. Samast sõnast lähtub kaasaütleva käände lõpp -ga. Tõenäoliselt on eesti keelest laenatud liivi kas 'kas' (← kas). Vt ka kaasik2 ja kaavitama.

kadalipp : kadalipu : kadalippu '16.-19. sajandi peksukaristus, kus pekstav pidi vastastikku rivistatud peksjate vahelt läbi minema'
vanarootsi gatulopp, gatulöp 'kadalipp'
Laenuallikas on liitsõna, vrd rootsi gata 'tänav' ja rootsi lop(p) 'jooks'. Laenu muganemist on mõjutanud rahvaetümoloogiline tõlgendus, sõna lõpuosa on seostatud tüvega lipp2.

klapp : klapi : klappi 'mingi eseme üht serva pidi kinnitatud liikuv osa, seadis hrl mingi ava katteks; seadis masinas v torustikus auru, vedeliku v gaasi läbipääsu reguleerimiseks; pillikeres olevat ava sulgev ja avav mehhanismiosa puhkpillil; vere tagasivoolamist takistav õhuke kilejas siseseina kurd veresoontes; (kokku)sobimine, kooskõlas olemine'
lapp
saksa Klappe 'klapp, sulgur; ventiil; (südame)klapp; õhuaken; ahjuklapp, siiber'
Samatüveline tegusõna klappima on tõenäoliselt samuti saksa keelest laenatud, ← saksa klappen 'tõstma, pöörama; klappima, sobima; laabuma'.

klopp : klopi : kloppi 'klots, pakuke'
lopp
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades klobima ja lopsima. Vt ka kloppima.

lapp : lapi : lappi 'tükk, väike osa'
alamsaksa lappe 'kanga v naha tükk, räbal'
Samatüveline tegusõna lappima on samuti laenatud, ← alamsaksa lappen 'paikama, tükkidest kokku seadma; parandama'. Eesti keelest on laenatud soome mrd lappi 'kinga kontsaplekk, kontsaraud'.

lepp : lepa : leppa 'seistes punaseks tõmbuva pehme puiduga lehtpuu v -põõsas (Alnus)'; mrd 'lepakoorekarva; veri'
?balti *leipā
leedu líepa 'pärn'
läti liepa 'pärn'
preisi leipa 'pärn'
liivi liepā 'lepp; veri'
vadja leppä 'lepp'
soome leppä 'lepp; veri'
isuri leppä 'lepp'
Aunuse karjala ľeppü 'lepp'
lüüdi lepp 'lepp'
vepsa ľep 'lepp'
ersa ľepe 'lepp'
mokša ľepä 'lepp'
Ersa ja mokša sõnad võivad olla läänemeresoome keeltest laenatud.

lipp1 : lipi : lippi 'kitsas ja õhuke lauake, liist; väike lapp'
vadja lipittsa 'viskelabidas, hauskar'
soome lippi 'tohust kulp, kapp'
isuri lippoja 'süüa (lusikaga)'
Aunuse karjala lippi 'tohust kopsik; (madal) kauss, ööpott'
lüüdi lipitš 'tohust kopp'
vepsa lipitš 'tohust kopp'
Läänemeresoome tüvi.

lipp2 : lipu : lippu 'sümboliks olev, kindla kuju, pikkuse ja laiuse suhte, värvide ning kujunditega riidelaid; riidelaid tähisena v sümboliseerimisvahendina'
liivi lip 'tuulelipp', ļip 'lamba saba; suka, soki kand'
vadja lippu 'lipp; tuulelipp'
soome lippu 'vimpel, viir; tuulelipp; pilet, pääse'
Aunuse karjala lippu 'sedel, kiri; kviitung'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas lappama. Eesti või liivi keelest on laenatud läti ļipa 'lühike saba'. Vt ka kadalipp, lupakas.

lupakas : lupaka : lupakat 'kalts, narts; iseloomutu v närune inimene'
lupard
läti lupata, lupats 'lapp, kalts, narts; lurjus, kaltsakas'
Teisalt võib olla häälikuliselt ajendatud tüvi, lähedane tüvi on nt sõnades lipakas, lipp2, ja lapakas, lappama.

lõppema : lõppeda : lõpen ~ lõppen 'viimase osani, piirini jõudma; otsa saama; surema'
liivi lop 'suus hammaste ja põse vahel olev ruum; merelaht', loppõ 'lõppeda'
vadja lõppu 'lõpp', lõppua 'lõppeda; surra'
soome loppi 'sopp, nurk; süvend', loppua 'lõppeda'
isuri loppea 'lõppeda', loppu 'lõpp'
Aunuse karjala loppu 'lõpp; koonal', loppie 'lõpetada'
lüüdi loppida 'lõpetada; hävitada', lopp 'lõpp; koonal'
vepsa lopťä 'lõpetada', lop 'lõpp'
Läänemeresoome tüvi. Isuri loppea võib olla eesti keelest laenatud. Vt ka lõpus.

ots : otsa : otsa 'tipmine osa; eseme lühem v väiksema pindalaga külg; algus ja/või lõpp; laup'
otse, otsus
liivi vȱntsa 'otsmik'
vadja õttsa 'pea, ots'
soome otsa 'otsmik'
isuri otsa 'ots; otsmik'
Aunuse karjala očču 'otsmik; maja fassaad, esikülg'
lüüdi otš 'otsmik; ots; ülaosa'
vepsa oc 'otsmik'
mari ońč́ə̑l 'esiosa; eesmine, esi-; eelmine; esimene'
udmurdi 'esiosa; koht'
komi voʒ́ 'esikülg'
Võib olla germaani laen, ← alggermaani *anþja-, mille vasted on vanaislandi enni 'otsmik', vanarootsi ænne 'otsmik', vanaülemsaksa endi 'otsmik'. Germaani laenudel ei ole enamasti vasteid permi keeltes. On arvatud, et laenata on võidud juba varasest alggermaanist. otse on nimisõna viisiütleva vorm.

paik : paiga : paika 'ruumi, pinna, joone punkt v piirkond; katkise v kulunud koha parandamiseks v tugevdamiseks kasutatav lapp, riide-, naha- vm tükk'
alggermaani *spaikā
rootsi mrd spaik 'sälk, sisselõige puul; kodar'
vanainglise spāca 'kodar'
vanaülemsaksa speihha 'kodar'
liivi pāika 'koht; talu; lapp'
vadja paikka 'koht; lapp'
soome paikka 'koht; lapp'; mrd 'rätt'
isuri paikka 'koht; lapp'
Aunuse karjala paikku 'rätt; lapp; riba, siil'
lüüdi paik 'rätt; lapp; koht'
vepsa paik 'rätt; lapp; koht'
Läänemeresoome keeltes on toimunud tähenduse areng 'sälk, sisselõige' > 'teist värvi koht, laik' > 'lapp; koht'. Eesti keelest on laenatud läti mrd paikāt 'lohakalt õmblema, paikama'.

pea1 : pea : pead 'keha ülemine ajude ja meeleorganitega varustatud ning kerest kaelaga eraldatud osa; mõistus, mõtlemisvõime, mälu, meelespidamine; miski kujult, asendilt v ülesandelt pead meenutav'
peal, päis, -päits, päitsed, päädima
liivi 'pea'
vadja pää 'pea'
soome pää 'pea'
isuri pää 'pea'
Aunuse karjala piä 'pea'
lüüdi piä 'pea'
vepsa 'pea'
? saami bákŋi 'põhjapõdra sarve kõige paksem ots'
ersa pe 'lõpp, ots'
mokša pe 'lõpp, ots'
udmurdi pum 'lõpp, ots; äär, serv'
komi pom '(esi)ots, tipp; lõpp'
mansi puŋk 'pea'
ungari fej, 'pea'
? neenetsi ṕa- 'alustama'
? eenetsi pεʔ 'lõpp, tagaots; tipp, hari'
nganassaani χiai 'lõpp, tagaots; tipp, hari'
Uurali tüvi. Tuletised päis, -päits, päitsed on moodustatud algsemast tüvevariandist pää. Kirjakeelne tüvevariant pea lähtub erandlikult neist murretest, kus ää > . -päits lähtub tuletise päine murdelisest omastavavormist päitse. päädima võib olla moodustatud soome keele eeskujul, vrd soome päättyä 'lõppeda, lõpule jõuda'. Vt ka künnap, peats, pääsema.

plagu : plagu : plagu 'lipp, eriti laeval'
lagu
rootsi flagga 'lipp, plagu'

põhi : põhja : põhja 'ilmakaar maakera põhjapooluse suunas; eseme vm alumine (rõhtne) osa; aluseks olev, kandev pind v kiht; alus, lähtekoht'
?alggermaani *bandsja-
vanaislandi bás 'aedik lehmalaudas'
?algindoiraani
avesta pasča 'taga, hiljem, järel'
liivi oj 'põhi, alus; ilmakaar'
vadja põhja 'põhi, alus, tald; ilmakaar'
soome pohja 'põhi, tald; alus; ilmakaar'
isuri pohja 'põhi, tald; põhjal olev kiht, pära'
Aunuse karjala pohju 'põhi, alus; pära, lõpp'
lüüdi pohď 'põhi; noodapära; ilmakaar'
vepsa pohj 'põhi; tald'
saami boašˈšu 'püstkoja, eluaseme tagaosa'
Saami vaste võib olla vana läänemeresoome laen.

pära : pära : pära 'tagumine osa v ots; jäänus(ed), riismed; alus, tõepõhi'
lõunaeesti perä, kirderanniku pera, perä
peru1,peru2,pärandama, pärast, päri, pärima, päris
liivi pierā 'alus, põhi; ots, lõpp'
vadja perä 'tagaosa; pära, jääk; (hrl mitm) päramised, emakook'
soome perä 'ahter; tagaosa; istmik; lõpp; põhi'
isuri perä 'tagaosa; noodapära'
Aunuse karjala perä 'tagaosa; lõpp'
lüüdi perä 'tagaosa; (nõela)silm'
vepsa pera 'tagaosa; seljatugi'
ersa pŕa 'ots, tipp, latv'
mokša pŕä 'ots, tipp, latv'
udmurdi ber 'tagaosa; hilja'
komi be̮r 'tagaosa; tagasi, taas'
handi pärta, părta 'tagasi; vasak, pahem'
lõunamansi pärəw 'tagasi'
Soome-ugri tüvi. Sõnades peru1 ja peru2 on e-line tüvevariant. pärast on seestütlevavorm. päri on vana viisiütlevavorm. Vt ka pere, perse.

siil2 : siilu : siilu '(pikk kitsas) lapp või riba'
soome van srmt siulu 'hõlm, siil, ots; tükk, lapp'
On peetud häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüveks. Teisalt on oletatud, et tüvi on germaani või skandinaavia laen, ← alggermaani *sigla, algskandinaavia *siγla, mille vasted on nt rootsi segel 'puri', saksa Segel 'puri'. Selle tüve vasted on laenatud sõnades seil, seilama. Vt ka seelik.

suhkur : suhkru : suhkrut 'magusamaitseline kristalne toiduaine'
sukur, suhker
saksa Zucker 'suhkur'
Tüve häälikulist kuju on ilmselt mõjutanud vene sáhar 'suhkur'. On arvatud, et sõna lõpp võib olla eesti keeles asendatud eesti ur-liitega, aga saksa ja ka nt rootsi keeles on varasemal ajal kirja pandud ur-lõpulisi variante, nt vanaülemsaksa zucura, rootsi sockor, suckur. Paljudes keeltes tuntud tüvi on algselt pärit mõnest India keelest, vrd nt vanaindia śarkarā 'suhkur; kruus'. Eesti keelest on laenatud vadja su(u)kkuri 'suhkur'.

säie : säigme : säiet '(lõnga) heie; (nööri, köie vm) keere'
seiguma
vadja säije, säikä 'säie, keere'
soome säie 'säie, keere; heie; kiud'
isuri säije 'säie, keere'
Aunuse karjala säigi 'keere; riba, lapp; lihaskiud, -kude'
lüüdi šäigiž 'säie'
vepsa säigiž 'korraga pekstavate viljavihkude rida', seikťem 'keere; juuksesalk'
Tõenäoliselt tuletis seadma tüvest.

tutkas : tutka : tutkast 'luhtadel ja rannikuniitudel elutsev rästast suurem lind, kelle pulmarüüs isaslinnul on kaelal kohevile aetav sulgkrae (Philomachus pugnax)'; mrd 'peeru ots'
lõunaeesti tuka 'peeru ots'
liivi tutkām 'lõpp, ots'
Salatsi liivi tutk(a) 'lõpp, ots; tipp; tääv; lakkamine, lõppemine'
vadja tutkamõ 'kangalõimede otsad lõimepakul, mis pärast kanga lõpetamist ära lõigatakse'
soome tutkain (mitm) 'kanga otsast üle jäänud lõimelõngad'; van (ains) teravik', tutka 'oga, astel, teravik'; mrd 'lõimelõnga ots'
isuri tuda- liitsõnas tudampääd 'kanga otsast üle jäänud lõimelõngad'; tutkamed (mitm) 'kanga otsast üle jäänud lõimelõngad'
Aunuse karjala tutkain 'kanga otsast üle jäänud lõimelõngad'
lüüdi tutkamed (mitm) 'kanga otsast üle jäänud lõimelõngad'
vepsa tutkmed (mitm) 'kanga otsast üle jäänud lõimelõngad'
? saami dutkkon, dutkkom 'pung'
udmurdi tuľi̮m 'noor ladvavõrse'
handi tä̆j 'latv; jõe ülemjooks; tipp, ots; mõrra pära'
mansi taľəχ 'tipp, ots; jõe ülemjooks'
ungari tőgy 'udar'
Soome-ugri tüvi. Varasemast tähendusest 'kanga lõime ots' on kujunenud linnunimetus sel alusel, et isastutkale iseloomulik sulgkrae meenutab kanga otsanarmaid.

vars : varre : vart 'rohttaime maapealne tugiosa; tööriista vm tarbeeseme küljes olev käepidemena toimiv pikem osa'
varrukas, varsti, vart1
liivi vaŗž 'taimevars; tööriista vars'
vadja varsi 'taimevars; seenejalg; tööriista vars; (saapa- v suka)säär'
soome varsi 'taimevars, tüvi; tööriista vars; kere, keha; äär, serv'
isuri vars 'taimevars; tööriista vars'
Aunuse karjala varzi 'tööriista vars; serv, äär'
lüüdi varž 'tööriista vars'
vepsa varź 'käepide; taimevars'
mari βurδo 'taimevars; käepide, tööriista vars'
Läänemeresoome-mari tüvi. Tuletis varrukas lähtub varasemast kujust *varti-ukka-s > *vardukas. Määrsõnas varsti on varasem viisiütleva käände lõpp asendatud sti-lõpuliste määrsõnade analoogial sti-liitega, viisiütlevavormiline on nt soome varsin 'päris, üsna'. vart on moodustatud ta-liitelisest tegusõnast *vart-ta-. Vt ka varras.

veli : velje ~ velle : velje ~ velle 'vend'
alggermaani *swelijō
islandi svili 'naise õemees'
liivi veļ 'vend'
vadja velli 'vend'
soome veli 'vend'
isuri veljä 'vend'
Aunuse karjala veľľi 'vend'
lüüdi veľľ 'vend'
vepsa veľľ 'vend'
saami viellja 'vend'
Teisalt on arvatud, et soome-ugri tüvi, mille vasteks on ka ungari kaasaütleva käände lõpp -val ~ -vel.

viimane : viimase : viimast 'lõpus olev; ajaliselt tagapool olev; järel olev'
Salatsi liivi vīmi 'viimane'
vadja viimin 'viimane'
soome viime 'möödunud, eelmine; viimane', viimeinen 'viimane, viimne'
isuri viime 'möödunud, eelmine', viimein 'viimane'
karjala viime, viimeine 'viimane'
Läänemeresoome tüvi. Võib olla tuletis soome-ugri tüvest, mille arvatav vaste on ungari vég 'lõpp'. Vt ka viibima.

voos : voe : voot 'aastane viljasaak'
voodama
liivi ūož- liitsõnas ūožriggõz 'suverukis'
vadja voosi 'aasta'
soome vuosi 'aasta'
isuri voos 'aasta'
Aunuse karjala vuozi 'aasta'
lüüdi vuož 'aasta'
vepsa voź 'aasta'
saami vūhtii väljendis vūhtii váldit 'arvesse võtta'
lõunasaami voete 'komme, harjumus'
udmurdi va- liitsõnas vapum 'eluaeg, ajajärk; lõpp'
komi vo 'aasta'
? handi ɔᴧ, ɔt 'aasta'
Läänemeresoome-permi või soome-ugri tüvi. Handi sõna võib olla hilisem laen permi keeltest. On ka arvatud, et indoiraani laen, ← algindoiraani *vatas-, mille vaste on nt vanaindia vatsá- 'aasta; (üheaastane) vasikas'. Vt ka tunavu, tänavu, voon.

äbar : äbara : äbarat 'kehv, kidur, vilets, hädine'
soome äpärä 'vallaslaps, sohilaps; värdjas'
Aunuse karjala äbäreh 'võsu, võrse; ädal; sohilaps'
lüüdi äbäreh 'laps; ädal'
Tüve on peetud teistes läänemeresoome keeltes esineva germaani laentüve eesvokaalseks variandiks, ← alggermaani *afaraz, mille vaste on vanaislandi afr 'teatud jook, kali [?], kaerajook [?]' ja vasted sugulaskeeltes soome apara 'pärm', Aunuse karjala abar 'raba, lõpp, pära', lüüdi apar 'raba, lõpp, pära', vepsa apar 'raba, lõpp, pära; puru, pudemed'. Vt ka äpardama.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur