[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

Eessõna (pdf)@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 134 artiklit, väljastan 30.

halama : halada : halan 'kaeblema, kurtma, hädaldama'; mrd 'ihaldama, soovima'
halisema
alggermaani *χalō(ja)n-
vanaülemsaksa halōn 'tõmbama, vedama'
● ? liivi alttõ 'süüdata'
? soome halata 'kallistada, emmata, sülelda'; halu 'soov, tahtmine, himu, isu; iha, kirg'
? isuri halata 'igatseda, ihata'; halu 'soov, himu'
? Aunuse karjala haluta 'tahta'; halei 'hele, kirgas'
Teisalt on peetud ka häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüveks. Isuri halu võib olla soome laen.

halg : halu : halgu 'ahju panemiseks paraja pikkusega, hrl lõhutud küttepuu'
liivi alg 'halg'
vadja halkõa 'lõhestada, lõhki lõigata'
soome halko 'puuhalg; küttepuud'; haljeta 'lõhki minna, lõheneda, puruneda; katki minna'
isuri halgo 'halg'; halgi 'lõhki, katki'; haleda 'lõheneda, lõhki minna'
Aunuse karjala halgo 'halg'; halleta 'lõhkeda, lõhki minna; õgida'
lüüdi halg(o) 'halg'; halgeta 'lõhki minna, lõheneda'
vepsa haug 'halg'; haugeta 'lõhki minna, lõheneda'
? ersa čulgoms 'koorima; närima, näksima'
? komi šuľalni̮ 'lõhestama; laaste lõikama'
Läänemeresoome või läänemeresoome-permi tüvi. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Halge, Halje 'halg'.

hing1 : hinge : hinge 'õhu kopsudesse tõmbamine ja sealt eemaldamine; kopsudest eemaldatav õhk; elu; eluvaim; elusolend, hrl inimene'
hõng
liivi jeng 'hing, vaim; hingamine, hingus'
vadja entši 'hingamine, hingus; hingeõhk; hing, (elu)vaim; hing (olend); (kuri v püha) vaim'
soome henki 'hingamine, hingus; hingeõhk; elu; vaim; inimene, hing'
isuri hengi 'hing; inimene, hing; süda'
Aunuse karjala hengi 'hingamine; hing, süda; elu; inimene, hing'
lüüdi heng(i) 'hing; süda'
vepsa heng 'hing, vaim; süda; hing (olend)'
? udmurdi ǯog 'kuumus; leil'
? handi šăŋk 'kuum; kuumus'
? mansi sāŋk 'leitsak, kuumus'
Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi. hõng on lõunaeestipärane tüvevariant.

hurm : hurma : hurma 'võlu, veetlus; joovastus'
soome hurma 'võlu, veetlus, hurm; lummus, joovastus, ekstaas; kütkestavus'; van 'mõtlemisvõime'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Soome tüvi võib olla sama mis sõnas urm.

huum : huuma : huuma 'nõrk hõõgus, lõõm; kuma; hõõguv valu'
alggermaani *χūma-
vanaislandi húm 'hämarik, videvik'
liivi ūm 'koidik'
soome mrd huumata 'mühiseda; sahiseda; kumiseda; õhata, õhkuda'
Teisalt on peetud häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüveks, mille vaste võib olla ka soome huumata 'uimastada; joovastada'.

hõlp : hõlbu : hõlpu 'kerge elu, kergendus, kergus; lust, elurõõm'
alggermaani *χelpō
vanaislandi hjalp 'abi, päästmine'
rootsi hjälp 'abi, toetus'
saksa helfen 'aitama, abistama'
vadja helppo 'hõlbus, kerge; kergendus, hõlp'
soome helppo 'kerge, hõlbus'; van 'kergendus, abi'
isuri helppo 'kerge, hõlbus'
Aunuse karjala helpo 'kerge, hõlbus'
lüüdi helpota 'vaikida, sumbuda, rahuneda'

härm2 : härmi : härmi 'meelepaha, tusk'
alamsaksa harm 'kurvastus, mure; valu'
saksa Harm 'meelehärm, tusk; kurvastus'
Esisilbi ä-vokaali on selgitatud rahvaetümoloogia mõjuga.

ill : ille : ille mrd, lastek 'talleke'
illi
On arvatud, et variant tüvest ilu.

ilu : ilu : ilu 'kaunidus, veetlevus'
● ? liivi ilā 'iseloom; olemus, loomus'
vadja ilo 'rõõm; lõbu; pidu; kõlav, rõõmus'
soome ilo 'rõõm; lõbu; lõbustused'; van kirjak 'kaunis'
isuri ilo 'rõõm; lõbu'
vepsa ilo 'rõõm; naer'
? Pite saami âllo 'soov; kalduvus'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Vt ka ill.

jahe : jaheda : jahedat 'külmavõitu, veidi vilu'
jahtuma
liivi 'jahtuda'
vadja jahtua 'jahtuda'
lõunasaami jåaskodh 'jahtuda'
ersa jakšamo 'külm; pakane'
mokša jakšama 'külm; pakane'
Läänemeresoome-mordva tüvi. Soome-ugri keeltes esineb ka lähedane eesvokaalne tüvi, mille vaste on nt soome jäähtyä 'jahtuda'.

kahi1 : kahja : kahja 'jookohver; kellegi v millegi õnneks või õnnistamiseks joodav õlu või viin'; mrd 'rituaalne joomapidu'
kahima
● ? vadja kahja liitsõnas taitšinkahja 'leivaastja, -küna, mõhk'
soome mrd kahja sõnaühendis Kaisan kahjat 'Kaisa (= kadripäeva) pidu, joodud'; kahjassa 'purjus'
karjala kahja 'vilets viin'
On arvatud, et germaani laen, ← alggermaani *kāsija-z, mille vasted on rootsi mrd käs(e) 'laap, juustujuuretis' ja vanaülemsaksa kāsi 'juust'. Teisalt on oletatud, et sama tüvi mis sõnas kahisema. Tähenduserinevuse tõttu on mõlemat oletust kaheldavaks peetud. Tõenäoliselt on eesti keelest laenatud soome van srmt kahi 'odrast või kaerast valmistatud jook'. Tuletis kahima on maleterminina kirjakeeles moodustatud 19. sajandi lõpus, lähtudes vanemast murdekeelest registreeritud tähendusest 'ohvrikoht'. Vt ka kahi2.

kaim : kaimu : kaimu 'samanimeline isik; sugulane, hõimlane; kaaslane, seltsiline'
kirderanniku kaima
balti
leedu kaimas 'küla', kiemas 'õu; talu, pere', kaimynas 'naaber'
läti ciems 'küla', kaimiņš 'naaber'
preisi caymis 'küla', kaiminan (sihitav) 'naaber'
liivi kāima 'naaber'
vadja kaima 'nimekaim'
soome kaima 'nimekaim'
isuri kaima 'nimekaim'
Aunuse karjala kaimu 'nimekaim'
lüüdi kaimo 'nimekaim'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi kaim(os), käim(os) 'nimekaim'.

kali1 : kalja : kalja 'linnaste, jahu v leiva leotisest pärmi toimel kääritatud jook'
liivi kaļļõ (osastav) 'kali'
soome kalja 'kali; (lahja) õlu'
Aunuse karjala kalju, kaľďu 'õlu [?]'
karjala kalja 'lahja õlu'
On oletatud, et indoeuroopa (eelbaltislaavi) laen, ← indoeuroopa *h2al-ew-yo-, mille vaste on vene mrd oluj 'õlu'. Teisalt on arvatud, et (kaud)laen mõnest semi keelest, ← semi *ḥalíju 'magus', mille vaste on süüria ḥaljā 'uus vein, poolkäärinud vein'.

kali2 : kali : kali mrd 'kaigas, kepp, teivas; (puust) hoob, kang; veerispuu; heina- v viljakoorma aluspuu(d)'
soome kalikka 'kaigas, kepp, pulk'
isuri kalikka 'kaigas, kepp, pulk'
Aunuse karjala kaľikku, kaľikko 'kaigas, kepp, pulk'
vepsa kali̮ine 'kaigas, kepp, pulk'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, võib olla sama mis sõnas kalu. Teisalt võivad tüve läänemeresoome vasted olla liivi kaļ 'veerispuu', soome kalju 'veerispuu; kiilas, paljas; kiilasjää', karjala kaljama 'kiilasjää' ja vepsa kaľľak 'puujupp', nendega kokkukuulumist toetab murretest registreeritud omastavavorm kalju. Sel juhul võib olla germaani laen, ← alggermaani *χālija-z, mille vaste on vanaülemsaksa hāli 'sile, libe', või balti laen, ← balti *galja- 'libe', mille vaste on läti gāle 'õhuke jääkoorik, sulamata jääraas'. Vt ka kalev1.

kalu : kalu : kalu 'koli, asjad, (vana) kraam'; mrd 'kalts'
vadja kalu 'tööriist; pidulik rõivastus, ehe [?]'
soome kalu '(töö)riist, asi, vahend; peenis; (mitm) asjad, kraam'; van 'vara, omand'; mrd 'vili; viin'
isuri kalu liitsõnas karvakalu 'peenis'
? Aunuse karjala kalu 'laast, pilbas; pird, peerg; puupakk, -nott; peenis'
? lüüdi kalu 'alepõletamisest jäänud, poolenisti põlenud puutükk, kaigas; raag, hagu'
? vepsa kalu 'kepp, varb'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, võib olla sama mis sõnas kali2. Lähedane tüvi on nt sõnades kilama1 ja kolisema. Teisalt, juhul kui kalu < *kalvu, on tegemist läänemeresoome-saami tüvega, mille vaste on ka saami gálvu 'asi, ese'.

kaluma : kaluda : kalun 'nahka siledaks kaapima'
alggermaani *klawan-
vanaislandi klá 'hõõruma, kratsima'
rootsi klå van 'sügama, kratsima'
vadja kaluta 'närida, järada'
soome kaluta 'närida, järada'; mrd 'hõõruda; noomida, tänitada'; kalvaa 'närida, järada; hõõruda; vaevata'
Aunuse karjala kaluta 'närida, järada'
Läänemeresoome keeltes on laenatud tüves kõigepealt häälikud kohad vahetanud (niisugust vanemat tüvekuju esindab soome kalvaa), hiljem on tüvi veelgi lihtsustunud (> kalu-).

kama2 : kama : kama 'jama, lora'; mrd 'praht, prügi, risu; segu; soga'
● ? soome kama 'kolu, kraam, asjad; rämps; pudi-padi'

kange : kange : kanget 'paindumatu, jäik; jõult tugev; tubli, hakkaja; väga tugev, äge (nt valu); tugevatoimeline; visa, jonnakas; range, vali' kang1

kangur : kangru : kangrut '(raud)kivihunnik, kivivare'
?alggermaani *ganǥa-z
algskandinaavia *gangaR
vanaislandi gangr 'käimine, samm'
vanarootsi ganger 'käimine, samm; käik, galerii'
liivi kāngaŗ 'kõrgem koht (metsas), küngas'
vadja kangas 'nõmm, palu', tšivi-kangas 'kivikangur, -hunnik'
soome kangas, van srmt kangar, kankari, kankaro 'nõmm, palu'
isuri kangas 'nõmm, palu'
Aunuse karjala kangas 'männik, palu(mets), nõmmemets'
lüüdi kangaz 'nõmm, palu'
vepsa kangaz 'palumets, nõmmemets, kuiv kõrgem koht'
Tõenäoliselt kuuluvad esitatud läänemeresoome vasted kahte laenukihti: eesti kangur, liivi kāngaŗ ja soome kangar, kankari, kankaro on veidi hilisem (← algskandinaavia *gangaR), ülejäänud varasem laen (← alggermaani *ganǥa-z). Tähenduse poolest on germaani ja läänemeresoome tüvi ühendatud sel alusel, et pronksiaja liikumismarsruudid ('käimine, käik') kulgesid mööda kõrgemaid ja kuivemaid kohti maastikul ('nõmm, küngas, kivihunnik'). On ka oletatud, et soome-ugri tüvi, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on mari kaŋga 'kõhn, sale; kuiv(anud)' ja läänemansi koŋoko 'maakitsus'. Vt ka kangastama.

kasu : kasu : kasu 'majanduslik tulu; soodus tegur; abi, tulu'; mrd 'kasv, võrse' kasvama

kasvama : kasvada : kasvan 'eluprotsessi tulemusena mõõtmetelt ja massilt suurenema, välja arenema; (taimede, puude kohta:) esinema, leiduma; taimkattega v karvadega tihedalt kattuma; rohkenema, tugevnema'; mrd 'idusid ajama; kasvatama'
kasu
liivi kazzõ '(eluprotsessi tulemusena) kasvada; suureneda; kasvajat omada'
vadja kazvaa, kazvoa '(eluprotsessi tulemusena) kasvada; sugeneda, tekkida'
soome kasvaa '(eluprotsessi tulemusena) kasvada; idaneda, kasvama minna; suureneda; areneda, küpseda'
isuri kazvaa '(eluprotsessi tulemusena) kasvada; tekkida'
Aunuse karjala kazvua '(eluprotsessi tulemusena) kasvada; suureneda; tekkida; kasvatada'
lüüdi kazvada '(eluprotsessi tulemusena) kasvada; tekkida'
vepsa kazda '(eluprotsessi tulemusena) kasvada; suureneda; tekkida'
ersa kasoms '(eluprotsessi tulemusena) kasvama; suurenema, rohkenema; esinema, leiduma (taimede, puude kohta)'
mokša kasəms '(eluprotsessi tulemusena) kasvama; suurenema; kinni v umbe kasvama'
Läänemeresoome-mordva tüvi. Tüve kaugemate sugulaskeelte vasteteks on lisaks esitatutele peetud ka mari kuškaš 'kasvama (inimese kohta); suurenema; kinni v umbe v kokku kasvama' ja ungari haszon 'kasu, kasum', kuid need on häälikuliselt kaheldavad. Teisalt on oletatud, et indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *h2awks-e-, *h2awks-o-, mille vasted on tohhaari auks-, oks- 'kasvama' ja leedu aukštas 'kõrge'. Tuletises kasu on v-häälik u eest kadunud (< *kasvo). Eesti keelest on laenatud eestirootsi kaso 'kaerapööris; humalakäbi' (← kasv, kasu )ja kaso, kaså 'kasu, tulu' (← kasu).

kaun : kauna : kauna 'mööda õmblusi kaheks poolmeks avanev ühepesaline hulgaseemneline kuivvili'
kirderanniku kauna
soome kauna 'agan, kõlu; klii, sõkal; vimm, kadedus, meelehärm'; mrd 'väike kogus, raas'
karjala kauhna 'põllule jäänud viljapead või hein; nõrk jää, õhuke lumehang [?]'
Läänemeresoome tüvi. On ka oletatud, et germaani laen, ← alggermaani *skauna-z, mille vaste on vanaislandi skaunn 'kilp', kuid nii häälikuliselt kui ka tähenduslikult on see kaheldav.

kava : kava : kava 'mõte, plaan; millegi ellu- v läbiviimise üksikasjalik plaan; programm'; van '(bioloogiline) süsteem'
kaavik
alggermaani *skawwa-
keskülemsaksa schou 'vaatepilt, vaade'
saksa schauen 'vaatama; vaatlema; nägema'
inglise show 'näitama; paistma'
soome kaava 'šabloon, vorm; eeskuju, juhis; näidis; plaan'; mrd 'vari, kuju; laip'
Aunuse karjala kuavu 'eeskuju, mall; laad, sort; märk, viit'
kaavik on kirjakeeles loodud tuletis, mis lähtub vanemast murdekeelest registreeritud pika esisilbivokaaliga tüvevarianti sisaldavast sõnast kaave 'tont, kummitus'. Eeskujuks on olnud ilmselt soome kaave 'kunstlikult valmistatud peibutuslind, linnukuju; kummitus, viirastus'. Vt ka kaval ja kavatsema.

kibe2 : kibeda : kibedat 'teravalt mõru; pisut v torkivalt valus; kange, suur, äge; tegevusrohke ja kiire'; mrd 'väle, virk, tragi; kile, kime; hoop, valu'
kibu-2, kipitama
liivi kibḑi 'kibe, mõru; kange, suur, äge'
vadja tšipõa 'valus, haige; valu; haigus; haige koht, (mädane) haav, paise'
soome kipeä 'valus, haige; valu; piinav, hell, piinlik; kange, suur, äge'
isuri kippiiä 'valus, haige; valu; haige koht'
Aunuse karjala kibei 'valu; haige koht, haav, paise; valus, haige; piinlik, hell; kiire, tähtis; häda, rutt'
lüüdi kibed 'valus, haige; muhk, kärn, haav'
vepsa kibed 'valus, haige; paise, vistrik'
Läänemeresoome tüvi. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kipet 'kibe, mõru; valus, katkine koht'.

kiduma : kiduda : kidun 'viletsaks, põduraks muutuma, vilets, põdur olema, kiratsema'
liivi kiddõ 'põdeda, kiduda'
soome kitua 'valu kannatada, piinelda, vaevelda; kiduda, kiratseda; virelda'
Aunuse karjala kiduičče- 'vaevelda, kannatada, põdeda'
lüüdi kiduita 'vaevelda, pikalt põdeda'
Läänemeresoome tüvi. On ka oletatud, et soome-ugri tüvi, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on udmurdi ki̮ž 'haigus, haigusvaim', komi van srmt ki̮ž 'surnult sündinud laps' ja handi kä̆si 'haigus; haige', kuid seda on peetud kaheldavaks. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kitåt 'haiglane, põdur, vaevatud'.

kilama1 : kilada : kilan 'kilkama, kiljuma; teravalt heledalt kõlama v kajama'
kile3, kilisema, kille
liivi killõ 'heliseda, kõlada, kajada'
soome kilistä 'kõliseda, kiliseda, kliriseda'
isuri kilissä 'kõliseda, kiliseda, kliriseda'
Aunuse karjala kilištä 'kõliseda, kiliseda, kliriseda'
lüüdi kilištä 'kõliseda, kiliseda, kliriseda'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades kolama, kulisema, silisema, tilisema. kille on tuletise kile kirjakeelestatud lõunaeesti variant. Vt ka kilama2, kile2 ja kilu.

kile2 : kile : kilet 'kiisel'
soome mrd kilo 'hapu; hape'
On arvatud, et algselt sama sõna mis kile3, kilama1, toimunud on tähendusnihe 'kõrge ja terav (hääl)' > 'terava maitsega' > 'hapu'. Vt ka kilu.

kilu : kilu : kilu 'räimesarnane väike rannavete kala (Sprattus sprattus)'
soome kilo liitsõnas kilohaili 'kilu'
? Aunuse karjala kiloi, kilu 'väike siig'
On arvatud, et sama tüvi mis sõnas kilama1 ja/või sama mis sõnas kile2. Teise arvamuse järgi võib olla tüve kala variant, mis on moodustatud häälikuliselt ajendatud tüvede vahelduste eeskujul. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Killo(strömling) 'kilu', läti ķilava, mrd ķilis, ķilate, ķilka 'kilu', vene kílka 'kilu' ja eestirootsi kilo, kila 'kilu'.

kolama : kolada : kolan 'ümber hulkuma, luusima; kusagil tuhnides otsima'
kola, koli, kolima, kolisema, kolu3
vadja kolisa 'koputada, kolistada'
soome kolata 'kolada, kusagil tuhnides otsida, kolistada'
isuri kolada 'koliseda'
Aunuse karjala kolaittua 'kolistada, koputada'
lüüdi koli̮šta 'koliseda'
vepsa kole͔ita 'koputada, kolistada; koliseda'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Võib ka olla sama tüvi mis sõnas kolkima. Lähedane tüvi on nt sõnades kalu, kilama1 ja solisema. Kaugemate sugulaskeelte häälikuliselt ja tähenduselt lähedased tüved, saami skoallat 'kolistada' ja ersa kolams 'lõhkuma', mokša kolams 'lõhkuma', on arvatavasti rööpselt tekkinud. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Kola 'koli, kola' ja koljen 'kolima'. Vt ka kõlisema.

kolgas : kolka : kolgast 'kõrvaline maanurk'
liivi Kūolka 'Kolka (kohanimi)'
vadja kolkka 'nurk'
soome kolkka 'nurk, kolgas, sopp'
isuri kolkka 'nurk'
karjala kolkka 'nurk, kolgas, sopp'
Läänemeresoome tüvi. On arvatud, et tüve vaste on ka ersa kolka 'tuust, salk; salu'.

kolju : kolju : koljut 'saani v sadula etteulatuv osa; pealuu'
kolu1
liivi kōļ 'rõngas, võru'
vadja koľľo 'sadulakolju'
soome mrd kolju 'sadulakolju, sadulakaar'
Aunuse karjala koľľu 'peasuurune ümmargune asi'; kuľľukku 'kolju'
karjala kalju 'kolju'
lüüdi koľľu 'koodi kolk'
Läänemeresoome tüvi. Sõna on tähenduses 'pealuu' kasutusel keeleuuenduse ajast alates. Vt ka kolp.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur