[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 129 artiklit, väljastan 100.

aal aaĺ g aali näkkLut Vrd ääl

aastane `aasta|ne g -se R eP(`[v]oa-, `[v]ua-) M, -tse T; `aasta|nõ Võn Krl(-tõni) Rõu, g -dsõ Har Vas(-ś-), -tsõ Plv(-ś-); `aaste|ne San, g -se Hls Krk(-e|n); `uassa|ne g -se Kod

1. aasta või teat arv aastaid vana `seitsma `aastasi `lapsi `voeta `kuoli Jõe; üks `mustlane `ütles `mulle - - kaheksa`kümme `aastasenna sured VNg; oomikust `ilma ning `aastast naist ep tεε mitte `kiita Jäm; viie-kuie`kümne `aastastel on veel se jutumurre Mus; `oastane, see kutsutakse säluks Pöi; ma `olli kuue `aastane - - kudusin kevadeks vörgu `valmis Phl; jo tä `aastaseks saab Mar; `Seitsme`aastane siapoiśs, kahessa`aastane karjapoiśs, `kümne`aastane künnipoiśs Han; ühüssa `aastane (aastaseks) saab Tõs; Neid `seitsme`aastasi põleks küll vi̬i̬l `maksnu `ku̬u̬li nõuda Hää; laps on juba `oastane, käib teist Juu; enne meil oli kaheteistkümne `oastane koer Amb; kõbe ääl viel üheksa`kümme `aastasel JJn; olid sa `kümne `aastane, siis pidid sa `tüele akkama VMr; `mitme `vuastane ta juba on VJg; `uassasse `varsegä ei sua tü̬ü̬d tehä Kod; mis ma olin, kolme neĺla `aastane Äks; venides läheb, nõndagu mõni sada `aastane Lai; mis enne kahe `aastast - - tuleb lehmas, `üeldas et õhviti tuleb `lüpsma SJn; üle `aasten siga; `ulka `aastesit vasikit Krk; tu poig `oĺli täl periss lollike, `katsa `aastatsen sitte vi̬i̬l `pöksi Ran; kuvve `aastene oĺli mina, kui `naksi esä `lehmi man `käimä San; nakass `aaśtatsõss `saama Plv; tõukasimise `aigo sai tu̬u̬ lat́s nelä `aaśtanõ Vas
2. teat aastasse kuuluv iga `aastane tüö, `viljä maha tegemine ja `kündämine Lüg; kas teise `aastast `vilja on veel Ans; Öhe `aastane suur lumi `murdis noorde õumbute oksad kõik ää Pöi; täo`aastane küĺm võt́tis vist küll muśtika õied ära Hää; nemä üte `aastese latse, üte `aastel oleme `süńdunu Krk
3. aastapikkune; aastaks piisav sai `aastase `tienistuse Lüg; Ta oli rikas mees, `oastane leib oli ikka `salves ees Pöi; sii oli `aasta sepp - - tegi sul kõik `aastase töö `valmis Tõs; üks poar `puuda oli neid teri, mis ma sirbiga `korjasin - - sie oli siis mu `oastane toit Kei; üks kakskümmend `pulka [küünlaid] oli `oastane jägu Juu; si̬i̬ suvine päev one `uassane päev Kod
Vrd aastaline, aestane, ajastanõ

aetama `aetama Vig Kod

1. hüüdlema kaŕjalapsed `aetavad: ae, ae Kod
2. kajama ääl `aetab `metses vasta Vig

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:
1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima
2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl
3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma
4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama
5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma
6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama
7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama
8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama
9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama
10. raseerima; karva võtma
11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma
12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema
13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema
14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama
15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama
16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma
17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma
18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema
19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma
20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.
21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama
22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama
23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)
24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma
25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama
26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima
27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima
28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma
29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut
2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv
3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se
4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp
5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn
6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se
7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se
8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se
9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se
10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut
11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa
12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk
13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv
14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk
15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se
16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote
17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu
18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv
19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut
20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu
21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas
22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut
23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se
24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs
25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut
26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk
27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp
28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg
29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

hea ea, ia, , eP; ia, hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa

I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp
2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit)Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv
3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp
4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har
5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har
6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahemSaa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei
7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo
8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp
9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk
II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa
2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se
Vrd hüva

ehmetis ehmetis g -e Khk(-dis) Mus Kaa; seesü ehmetises Krj (hrl sisseü ja seesü) õhupuudus, hingamistakistus; köhatus kui köhitase paneb nönda ehmedise kideva inimese, tahab `ingamist `kinni `panna; ehmedis, öhk ei kεi lebi, ajab iŋŋe `kinni Khk; ehmetis vöttas rinnad `kinni; Ta paneb mind selle jutuga ehmedisse Mus; Köhides läks ääl ehmetisest `lahkeks Kaa; vahel paneb rinna nii ehmetise, et - - rind keib juba ehmetises Krj

eiga `eiga R() Jäm, eigä KJn; eika Se; äiga Jäm Rei

I. 1. (eitavas lauses) ei ka, samuti mitte; ja ei ega siis `üksi `kaksi ei `tohtind juo kuhugi `toise külässe `mennä ei `kiigale `eiga `tantsu Kuu; [sa] et ole süönd `eigä `süömätä; ei tämä‿i `tunne enemb valu `eigä `vaiva (surnust) Vai; Ma `üütsi sinigu, et ääl kääst ää, aga lehem äi tule äiga tule kuju Rei; liigahhuda‿i midägi eika helähhüdäʔ Se || (eelmist väidet kinnitav) sie one alasti ja `paljas inimine ei sel ole `riiet `eiga kedagi; `eiga siis sest `einast saand lehm `eiga kedagi VNg; ei pidänd kived `kinni [rüsa] `eiga midagi Vai
2. (lause või pooleli jääva mõttekäigu lõpul) `eiga [niidu-, lõikus] `massina old `kuski puol, ei `einamaal `eiga, `eiga `leikamass VNg; `lapsed `onvad `vallatumad `eiväd `kuule vanembi sana `eigä Vai
II. 1. (eitust tugevdav) ärä sure (hädalda), `eiga sa nii hädäss ole Kuu; kääd `teeväd südäme järele, `eigä südä tie `kässi järele, `eigä südä tie `kässi järele Vai; äiga se pole tösi Jäm; See räägib ja klädrab nii palju, äiga see pole üks jütt Rei; nuu ja vanast `oĺli tare ja eigä sääl kammert kõrval ei olnd KJn; eika tiiä‿i tu̬u̬d, kas tä tulõ vai ta‿i tulõʔ Se
2. (järgneb jaatav lause) jah, no aga `eigä ku `terva `paljo paned‿s ei piä [saapad] `suoja enämb Vai
Vrd ega1

hele ele g ele S M, -da R L K I, -dä Lüg Vai Kod KJn TLä TMr KodT; (h)ele g -jä Kuu; n, g elle Vai/`e-/ Hls Krk(eĺle) San V(h-; j-, jellõ Lei; n elleʔ Krl); elle g eledä T; helle g helehe Har Vas; heĺle g helehhä Lut
1. tugevat valgust kiirgav; kirgas, särav; valgusküllane Isa `külmi `pohja `tuuli, emä elejä `päivä`paiste Kuu; ele päiv. ei saa `silmi `lahti `oidada Lüg; `Uuvele tehasse `suuremad `aknad kui vana majale, küll siis tulevad tuad eledad IisR; täna `õhta oo nii eled tähed `taevas Muh; korra läks [ilm] naa allisse, aga nüüd `tõmmas jälle eledamass Mih; tema (põhjanael) on ele, nagu tuli põleb `taevas Saa; autul oli ele `valgus Kos; ahve ei taha eledäd, tämä oiab pimedä (lumise jää) `alla; ele ijatus - - ele ja puhas nõnnagu kluaś. paessab läbi Kod; oli ele kuu `valge Lai; kui ilus ele ommiku oĺli, siis `mińti lina külima SJn; kui `taeva pääl paĺlast elembe tähe nätä om, siss tähendeb si̬i̬ maru ja suurt sadu Hel; näeb et sarviline, eledä (läikivate) `siĺmiga, vahib tälle `vasta Ran; nii ele tuli, et siĺmä nakava vett `ju̬u̬skma; ku‿ta eledät `välku `viskab, mina `väega toda `peĺgä Nõo; taavaśs om jelle (virmalised taevas) Lei
2. (värvist, värvitoonist) a.  heledavärviline; valkjas; blond `eigas vanad inimesed eledi `riidi taha VNg; Samagońka sul küll puhas ja eleda `karva IisR; küll on monel eledäd `silmäd Vai; `mailane, teine riips on tumem ning teine elem Kär; `lendjas on alt ele aĺlas, seĺla pealt `mustjas aĺl Vän; [lapsele] `Tuĺlid tulenaksid, eledad punased ja vesi all Hää; on nii ele ja elgas lõng, et ei sedä või voadata Juu; eks nuoremad panevad kõik jo eledasse `riide Amb; õhukesed eledad, `läikisid sedasi nagu õbe, neid `üiti `pärled Ann; vaśk uśs on, noh tema on niesukene ele vaśk VMr; võta ikka kahaver ja nuga ti̬i̬ tämä `läikmä `vuata ku eĺk ja ele; naene tuli `vassa eledän ruasan sit́sin õli Kod; mõni loom on ka eleda karvaga Lai; `värvimene on nii kahmatuks jäänd, ei ole ia ele Plt; rüä lilli sinine olli kige elep väŕm Krk; `valge eledä `pääga nigu linalakk Ran; kohess ma noidõ `elli sukkõge lähä Krl; Väŕv kulõtuss äräʔ, `muutuss helehepäss; Rõõvass `pli̬i̬küss helless Har; Kõnõldass, õt helehhipi `siĺmiga inemisõʔ ommaʔ parebaʔ kuʔ tumõhhidõ `siĺmigaʔ Se; heĺle hõbõhhanõ raha Lut b.  valgetverd; jumekas helejä verega Kuu; Õli ele ja ilusa `näoga, läbi`paistva nahaga Lüg; mies oli `kangeste ilusa `näuga, eledad paled Kad; eledä veregä oo `valge inimene Kod; eledäd verd inime KJn; kui ilus jume näon, siss om iki verd ja ele, verevä põse ja Ran
3. tuline, väga kuum; käre, suure leegiga (põlev); hõõguv Lase kivid sütte pial eledast, siis `viska `tüńni IisR; eled sööd Khk; `kange elgas, ele tuli. suur tuli all Nis; ega tal (tammekännul) nii ele tuli ole kui kasel JõeK; vekesed eledad (käredasti põlevad) kuivad puud `pańdi põlema Amb; saana keriss on ele Trm; eledad süded nagu kõlisevad; nahk oo ele seĺjän. vaja `minnä jahutama. palav one Kod; raud on ele, punab Lai; magu tetti `puhtase `aeti kivi elesse, kõrvetedi äräde Trv; rõkendaja päiv `oĺli - - väegä kuumass läits vai eledäss Ran; sepp aab `ravva äksi suu pääl eledäss; kui üd́se `li̬i̬benu om, siss na‿i ole eledä Nõo; [kui piim venib] noh, aame `kirve pliidi all eledäst ja kuumast, ja siss raiume `piimä KodT
4. (häälest, helist) a.  kõrge ja kõlav; kile; hästi helisev `naistel on ele ääl. `miestel on jäme ääl; obosel `pieti ele kell `kaulas Lüg; [ostmisel] `Kelksutata vikkat `miski `asja `vasta, eleda `äelega on ia vikkat IisR; `mitme `kümme `äänegä `laulad. moned `elled, moned `kommed Vai; ele äälega koer, kui kibest augub Khk; oli akkan `kiirguma eleda äälega naa et maailm rõkkab Var; ele laks oli, nagu püssi pauk Mih; kiilub eleda jaalega Koe; tuleb `kamri eledä kisaga; kui kiviloesaga `luiskad one ele jääl; veeke kell teeb eledäd jäält Kod; temäl om õige eĺle ääl Krk; mõnel om äste ele laalu eli; aava puu om äste ele, kõliseb äste Nõo; ku helle helü, sõss um kauśs kõva; pill oĺl helle pedäjäne rhvl Plv; Helle ku Petsere klu̬u̬stre kell (kausisetud kiitsid oma kaupa, kausiservale koputades) Räp; tilitedäss määnestki pata, et kas om helle; kummõ kell ja helle Se b.  kaikuv, vastukõlav ku keväde mõts elle om, siss kõlap `vastu; enne `jaani olli mõts eĺle; elle ilm, `kuultuss `kaugele ku kõneltess Krk; mõts om ka helle, ei tiiä, kas nakass `vihma tulõma vai lätt põualõ Har; `täämbä `väega om helle, `kaugõhe om kuuldaʔ Plv
Vrd helgas
5. (hrl näljast) tühi `Süömä ajal kere nii ele, tükk suuss, `toine `poskess, `kolmass lusigass; Ele (meri tühi) `nindagu `Else `perse Kuu; no kui sie nädäl `piases `kuiva õlemaie siis tehässe mets `ninda eledäst `mustikist et; magu on ele. tahan süä `saada Lüg; Lut́tikad `jäened `näĺjaga `ninda eledast, `paistavad läbi kohe IisR; küll miu `vatsa on ele ja `oige `tühjä Vai; sa oled alati ele Jäm; `kange töö teeb kere eleks Khk; perse ühna ele taga (kõht tühi) Muh; No küll on nahk ele sööks või undi ära Vig; Loomad lähtvad pahuras kui kered oo eledad Han; sõi kõik teiste (teoliste) piimad ja leivad ää, siis `üüti ele Juań VJg; keri oo koeral ele ja piänike; kõht ele, süädä tahasin Kod; kesspaik om elle ei jõvva enämp tü̬ü̬d tetä Hls; `elde perse om ike ele; kere om nii ele, et sü̬ü̬ss vai elusa soe ärä Nõo
6. elav(aloomuline), peru `suulesed – rauad, mis obosel suus käeväd, kui on noor ele obone Mär; ta on küll vagane `vaikne obone, põle erk ega ele mitte Juu Vrd helgas
7. erk, terav (hrl kuulmine) minul ele terä (terav nägemine) kadus ärä Kod; mia ei kuule `äste, eledät `kuulmist ei ole enäb; ega‿i tohi kõnelda, täl om `väega eledä kõrva, ta kuuleb ärä; vanavuss võtap selle eledä aru`saamise ärä Nõo; ḱull om t́sural helle kõrv Se
8. kibe, terav vahest on nii ele kibe valu Juu; `niiśke ele valu Kod; eledad valu ei ole Pal; valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo || (peksust) odin `vitsa ja tegin `piial `kannigad eledast VNg; `Tarvis `põrgulisel `kõrvad eledast teha IisR; oot ma ti̬i̬n su `perse eledast Trm
9. küll sie ilm oli täna ele (külm) Koe; siäreluu oo ele (sile) ja kõva Kod; Tegi meiäreis mis ta isi `tahtis. Ku mõni liige selle `kohta oles kas või kõssand sis oles ta sellel `vaŕssi elet teenud Vil
helgas elgas Kul Aud HMd Kei Pee Sim SJn, g `elka Mär spor Ha, JJn Ann VMr, `elksa Tor; `elgas g `elka VNg Lüg Vai, `elga Kuu VNg; heĺgäśs g `heĺkä Se; komp elksam Trm
1. tugevat valgust kiirgav; kirgas, särav; valgusküllane üks `tähti on `elgas, `toine `tähti on tume; tänä on `oige `elgas `päivä Vai; väga elgas `valgos Kul; `elksa ilmaga läksid `linna Tor; pää (päike) on elgas tuline Kei; lambi tuli, `kiera veikesemaks, `liiga elgas Jür; siih om heĺgäśs iä. maʔ oĺli `heĺkä iä pääl Se Vrd helkjas
2. heledavärviline; valkjas kui one `elga teraga nuga, sie `leika üväst VNg; [riie] `liiga `elgas on, minä tahan tumedamma `saada Lüg; täis elgas sinine; tihane on elgas, aĺli `kirju; elgas rohelene riie Ris; [riie] `pleekind nõnna `elkaks; on nii ele ja elgas lõng, et ei sedä või voadata Juu; pruut oli elgas (särav) näust Kos; Kui lilled [lillepaberist, kuuseokstest pärja] küĺles õlid, siis õli nagu elksam, silmadel ilusam näha Trm Vrd eljass, helkjas, helkse
3. käre; kiiresti süttiv; tuline, väga kuum paraja `veega tuleb [sea] karv ära, aga kui ta `liige elgas on, siis rikub ära HMd; suur tuli all. tegi na `elka tule kohe Nis; elgas tuli lööb kohe ahju `lõhki HJn; `elkad puud, `äśti kuivad ja `piened JJn; kadakas on väga elgas, tema leegib `irmsaste Ann
4. kõrge ja kõlav elgas ääl oo ele Tor; `Kangesti elgas pauk käis Kei
5. elav(aloomuline); edev; peru teene [inimene] on ele ja elgas, ei seesa mitte pudeliski `ühti; põlegi nii ele ega `elka `jäoga obone, aga Ants on nii `kimpus Juu; elgas igaühe `vastu, naerab, edvistab Pee; ta on‿s ju nii elgas, kui jänes, kui säde kohe Sim
Vrd hele
6. hell, õrn punane [lehm] oli naa elgas, et ei võin `sõrmegi `alla `panna kui sai `lüpsma akata Aud
heli eli hv eP, M T; elü, eĺü Pst Krk spor T, V(h-; j- Lei); eĺu spor M
1. (inimese) hääl, häälekõla; kõnekõmin mul on kõva eli, kui puŕjun õlen Kod; veli pistäb suure eliga `rü̬ü̬ḱmä; kui ta (hunt) sinu enne nännu, siss `võtnu eli ärä, et es saa `rü̬ü̬ki Ran; kõrva`kuulmine ka om alb, nigu laḱka lü̬ü̬b selle eli, ei saa aru, mes tõene inimene kõneleb Puh; latsel es ole eli enämb es midägi, tei enne `paĺlalt kõ̭õ̭kst kõ̭õ̭kst; eli käriseb, ei tiiä kas lõ̭õ̭r om kokku kasunu vai; tõese `oigava ja röögivä, a temä mitte üits eli; [ta] pu̬u̬l ikutse eliga kõneli; peenike eli nigu niidist `tõmpap; ma‿s saa äste aru, ta poole eliga kõnel Nõo; ku tu̬u̬ vaśk mu eĺli `kuulde, siss ta `pańde kodu nigu and `välku takan Võn; vahel lätt mi̬i̬l alless et, nüid ei kuuleki enämb emä `eĺli Rõn; aja kilõ˛õt ellü Urv; mõni inemine kõnõlõss killõ elüge Krl; aja taad `kuŕja heĺlü (laps, kes palju karjub); aja pääle umma `hellü (karjub vahetpidamata); muidõ Otu helü võtt kõ̭igist üle; ega ta siss minnu ei tunnõʔ, ku˽ma hellü vallalõ ei tiiʔ; ma˽hõigi kaŕja kaŕust kaŕjaga kuuʔ tu̬u̬ teḱk helü `vasta; mi perremiis om `pihme helüga, a˽muidõ perremiis om kärre helüga; konh hulga `lat́si majan, sääl om maja hellü täüs; ńaust ma sinnu is tunnõʔ, a˽helüst ma˽tunnõ su välläʔ Har; hummogu tuĺl `tarrõ, oĺl nii `haigõ heĺüga˽kui; [sa] nakat mu jutu pääle suurõ heĺüga `naardma; heĺlü iks kuulõ, a `arvo saa aiʔ Vas; mis sääl om nii `väega suuŕ heĺü. ka sääl om `väega suuŕ tüĺü vai tõra; ma kuulõ heĺlü piteh (häälest); peeńokasõ heĺügaʔ; torrõ heĺü ~ jämme heĺügaʔ Se; mis sa tan kirsut kuŕä kurguga, kuŕä helüga Lut
2. (loomahäälitsus, linnulaul) tämä `suurduse `kõhta üöbikul on paĺju eli Kod; pardsi teevä eli et, me oleme siin, anna `terri nüid Puh; ma‿i ole `nännu, mes `karva kiivitäjä ja koovitaja om, ma eli olõ kuulu; tu̬u̬ puĺl `aie siĺmä `jõĺli, `kaapse `jalguga maad ja, möeräss `irmsa eliga Nõo; vigijat röögivat käreda eliga TMr; tassakesi sonnavisi kõneliva, nigu parmu teiva eli Võn; ega `audva kana muidu elli ei ti̬i̬, ku‿ta pesä päält `väĺlä tule `sü̬ü̬mä Ote; põra nakasõ mõtsalinnu `laulma, umma hellü ajamadõ; kits hauk mõtsan nigu pini, a räbinä helügaʔ Har; päriheĺüga `oinal ka heĺü värisäss; mehiläse heĺü um nigu suḿmin; `vaśklanõ tinnõ helüga ku mesiläse helüga Rõu; varsakõnõ hirn `pi̬i̬nü heĺüga, a vanahopõń hirn iks torrõ heĺügaʔ; `kaśsi putuʔ õ̭nnõ, siss ńaug, aja nii ilotut hellü Vas; üt́s `kärbläne om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; pini vaug, nigu `undass piḱä helügaʔ Se
3. (igasugune muu heli või hääl) a.  eseme(te) tekitatud heli, (mingi) kuuldav hääl, müra Vanadest seisnd kuuse `laudest `tehti ka `kandlid ja viiulid. Nee `andasid ee eli pillile Kaa; `kümnekopikased õberahad ja õbesõrmussed annavad kõige parema eli [lutsumännal] Trm; klaver teeb kõhe eli, kui näpiga `puutud Kod; mõned (lambad) rabeleva, `pelgävä ravva (pügamisel lambaraudade) eli Ran; kõrraga kuuli seräst imelikku eli, mes ma konagi vi̬i̬l es ole kuulu; joba köögin potieli ja pannieli, joba söögitegemine käib; obesejala eli `olli kuulda Nõo; koputiva vikatit, `tundseva elist ärä, kas olli `pehme, vai kõva teräga Kam; ku ei näe˽kedägi ja, ussõ heĺlü inne kuuldass, sõ̭ss üldäss, `kiäki vaest tuĺl Kan; vanast üteldi luu heĺlü teḱev Urv; `ku̬u̬tõga pesten heĺüst `peeti `takti: tõkat takat, tõkat takat; masina helü om suuŕ, ma is kuulõʔ, mis sa `üt́li Har; eǵä `pu̬u̬ĺbä oĺl kellä heĺü, ku˽kosilasõ˽sõidi˽Kunnu`kolka; ma˽kuuli küll et ratastõ heĺü oĺl Vas; koputõdi leevä `pääle, ku oĺl `kerge helü, sõ̭ss oĺl kütse; Terri visate `vasta riihealotsõ `saina, ku - - terä heĺlü kuuldaʔ oĺl, sõ̭ss `pańte vi̬i̬l aganet mano; Sääl (mõisarehes) olõvat `kuulto egasugutset heĺüset ja `oigamiise Räp || kippu ega kõppu, vähematki kuulda ei ole eli ega äält, `kulle Hls; aga `ü̬ü̬se `kellä katõtõi·ss`kümne `aigu `olli kõ̭ik nii vaga et mitte üits eli ei ääl Puh; poiss `võtse siss üte vana`tüt́rigu, nüid elävä `äste, ei kuule eli ei ääld Rõn; aga kes havva vallalõ kaiviʔ, tu̬u̬st kuulõ õs hellü ei vallu Rõu; kuulõ ei˽heĺlü ei˽vallu, no om iks puśs rikkõhõ lännüʔ Vas b.  ka fig, kõuekõmin olge nüid otegi vakka, kas te‿i kuule et vanemb ti̬i̬b eli Hel; vanemba eli om kuulda, vanemb müristäp; `taivaesäl om `irmuss kole eli, ku‿t́a tõreleb Ran; põlla˽vana eĺlü ei olõʔ, tan ei olõ üttegi˽`pilvegi; `piḱne tegi eĺlü San c.  kaja eli kostap, ilm lätt tõsele Kam; heĺü tuu lätt `mõtsa piteh Se; alk-ain un aĺlass kivi and eĺü tagaždi (öeld, kui mets vastu kajab) Lei
4. (muusikaheli) a.  lauluhääl; häälerühm (kooris); lauluviis temäl `oĺli iluss eli kah, `õkva `tahtsit kullelda ta `laulmist Ran; nüid ma enämb laolda ei saa, ei tule eli `väĺlä; nellä eli `pääle laalava, edimäne eli om i̬i̬steli, tõene om tenur, kolmass om `altu, nelläss om paśs; `köstre annap eli kätte, siss laaluku̬u̬r laalab; lätsime sünnipäeväle, siss laalime `mitme eliga Nõo; mõ̭ni laul nii jämehede nigu `saapa seerest aja hellü `ussõ; mul om `korgõ helü, ma madalõst laulda ei saaʔ; `määrtse laulu sisen paĺlu `pu̬u̬li helle om, tu̬u̬d om rassõ oppiʔ; mõ̭nõl laulul omma täüs helü kõ̭iḱ Har; Naaśe˽lauli˽pää heĺlü, mehe˽lasi˽tõist heĺlü; [ta] Piä es lauluviit kińniʔ es, sõ̭ss ku˽purjun `pääga lauĺ, sõ̭ss lauĺ üt́sindä `säitsme helü pääle Rõu; `korgõhe nõst hellü, madalappa `raaskõistõ alustaʔ Lut b.  muusikariista heli, kõla; mängitav viis [mängis karjapasunaga] ilusad elid olid Lai; topeld elidega kannel, tol `kandlel olliva topeld keele; Meeri `mõisa peni tulliva tolle pasuna eli pääle kõ̭ik Kiriläde miu velle manu Nõo; musik `mäńge ilosahe, helü um kuuldaʔ Plv; `aavapoust trumbiʔ, koagil trumbil oma jeĺü Lei; `kandlõl olõ‿i helüʔ är `veedüʔ (häälde seatud); `puhsass duudakot́ilõ `hõngu `sisse, a `sõrmiga `korjass hellü; varganiśt laul esi a varganõst lätt helü, piĺliʔ `andva helü Lut
5. kuuldus, (kuulu)jutt; avalikuks tulek ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle, asi lääp `väega `elli Puh; mõni oiap küll, ei kõnele, aga peräst tuleb asi iks `elli Nõo; ei olõ˽tu̬u̬st aśjast ütte hellügi `kuuldunu ~ `kuuldanuʔ; siss tuĺl helü üless, et timä om mõtsan kohja manh käünüʔ; tu̬u̬ helü `nõśsi üless nagu kulu tuli, aga kõ̭iḱ om tühi lori Har; siss lät́s tu̬u̬ latsõ`tapmise heĺü nii kavvõndahe, et oĺl tiidä˽kõ̭igil Rõu; olõ õi heĺüstki (kuuldagi); su kośaʔ ommaʔ ka jo heĺüh Se
6. värvitoon, -varjund; kuma Sinilini on sinine väŕv vähe punaka eliga Plt; kõllaka eĺuga rõõvass Trv; päävä eĺu (koidukuma) om nätä; punane lehm, vähäst musta eĺu Krk
7. kanapujaʔ jo mitu `päivä väläh olnu, nu̬u̬ʔ edimätse [pojad] harinõsõ umma hellü ärʔ (omapead, eraldi käima) Plv
elk2 elk Emm, g elgu Kod; eĺk Kse Kod Ran, g eĺgi Lai, elgi Vig Krk
1. helkjas; läikiv; hõõguv panksi oo `mustjas väŕm, panksi ei ole eĺk; elgid sinised; `liiga eĺk riie, punane ehk roheline Vig; võta ikka kahaver ja nuga. ti̬i̬ tämä `läikmä, `vuata ku eĺk ja ele; talvel ijä elk ja libe Kod; raud aiass elgiss, sõss akats tagume; kivi olli joba eĺk, ku `rohkep saap [tuld saviahjus]; aa ütese sütt elgiss tulekahju mant ja ku na `kistun om, siis vaeota [tulekahjumärki] Krk
2. hele (hääl) omigu oli naa vali eĺk ääl Kse
3. [vesi] eĺk (läbipaistev) om, ei lase manu (öeld toosel käies) Ran
helk eĺk Ksi Ran Krl, g eĺgi Mär Tor Hää Saa Kos JJn Koe spor I, Plt KJn Rõu(h-), elgi Tõs Trv Krk
1. valgus(ekuma); vastupeegeldus sõja ajal visati `eĺki; tule eĺk olnu `valgem ku `õigus on Hää; eĺgi `piale `leitsin saana ülesse Kos; [tulekahju ajal] `viskab tule `eĺkisid ülesse Trm; tal ei joole silmä `elki änäp Krk; kui päevä eĺk om vi̬i̬ pääl, vai `kossegi asja pääl, siss päiv elgib Ran; päävä eĺk (kuum päikesepaiste) Krl
2. värvitoon; läige, jume saarebu lippel tuĺli punakas eĺk, teste puiest on lipe kollaka eĺgiga Saa; sie (roosa riie) tieb kohe lapsele ka roosa eĺgi `juure JJn; puhas `selge värv, põle muud `eĺki ulgas Lai; sel värvil on ilus eĺk Plt; ilus eĺk pääl `rõõval Trv; [hõõguval] ravval om kuum eĺk Krk
3. kaja; kõla eĺk kostab `kaugele mets; ilusa eĺgiga ääl Tor; metsa eĺk Trm
helkima `eĺkima Mär Han Hää Kos Koe Trm Lai Plt, Juu KJn, `elkima u Lüg, spor Sa, Muh Kse, `eĺkma Tõs, Kod Ran Nõo San Kan/h-/, -e Krk, (ta) eĺgib (elgib), (ta) `elgib Lüg, elgip Krk Ran; eĺgi- San Kan/h-/
1. helki heitma, helendama; särama, läikima kui päiv `paistab siis `elgib Lüg; nua tera elgib Khk; [siidirätikul] Küll oli ilus `muster ja ilusad värmid, `elkis igasugust `värmi Han; tähed `eĺkvad Tõs; jões eĺgib mets `vasta Kos; jää ja lumi eĺgib Lai; tuli nii suur et taevas eĺgib KJn; mädänu aab `ü̬ü̬se pimmessel elgip; `aeti kivi ahjun `eĺkme; jaani-uisa elgive justku tuli; `pärgle olli `eĺkja õbe Krk; rõkendaja päiv `oĺle väegä kuum, väegä `eĺkse Ran Vrd helgetämä, elgitsema, helkama
2. kajama, kõlama; heledalt häälitsema ääl elgib nda `metsas. kui ääl kostib – see on `elkimine Khk; Teised `laulvad külas mis kõik kohad `elkivad Pöi; kägu kukub karjatselle - - eĺgib eina `niitajalle rhvl Hää; `kaŕjus nii vaĺju iälegä, et mets `eĺkis `vastu Juu; ääl eĺgib metsest `vasta KJn; keväjä mõts vai maa eĺk nii `vasta nigu tõne olessi sääl mõtsan San Vrd helkuma
3. teravalt valutama terve `üükene `helkse mu pää nii, et `kuigi magada es saaʔ Kan
ere1 ere g -da L spor Ha, Trm Plt Kõp, ere Khk Vll Pöi Muh Phl/h-/ ?San; n herre Se; n, g äre spor Sa(h- Khk), Emm
1. (teravalt) hele, kiiskav mones kohas pannakse `miski eredad `värvi tups onge `külge Jõe; nii irm äre `päike paistab täna Khk; Oli see (linnutee) kena `selge ja tähed ered siis tuli külm sügav tali Pöi; nii ere [lambi]tuli toas et; pihelga marjad o kenad ered punased Muh; ta oli `ostnud omale ereda `riide Mär; kui on `kuskil mõni ere plekk `vasta `päikest aja ots, siis kiirub Tõs; eredad väŕvid paestavad `äśti `silma Kos
2. käre, (väga) kuum; leegitsev; hõõguv ahi on pailu äre, tömmab levad saiad mustaks pεεlt Jäm; tee erem tuli `alla; kui na `kange ere päe oo, siis kuevatab päeva ees [vilja] ää Muh; ere tuli, tule sööd eredad; ereda ahoga jääb [leib] ikke pealt `valgeks (tooreks); saab ää puistatod siis tä (keris) oo ere jo Mar
3. erk, mitteloid a.  elav(aloomuline); peru; äge, äkiline häre inimene vihastab nönda `kergest Khk; teeb äre meelega `miskid `valmis, pärastsi pole rahul änd Mus; Igavese äreiŋŋega [naisterahvas], kisa teisel igal pool `järges Kaa; ää olg sa ikka nii ere mitte igase `kohta menema; ere `nutma, ere `naerma, veel virem vihaseks `saama Muh; üks ereda vaemuga inime Kul; `valged kanad oo ikka eredad, ergud; ere laps – väga ereda ingega - - viriseb ja karjub ja jooseb so tülinaks Kse; peru ja ere `öeldakse obuse `kohta ku ta paigal ei püsi Kei; `mõnda veist `üitakse ere või pahur Hag; meil teine koer oli ikke ere [haukuma] Plt b.  (väga) tundlik Ere (kartlik) lammas Muh; `kange ereda unega Mar; `rihman nõgestega so reied eredasse (valusaks) Mih
Vrd erev
3. kõrge ja kõlav (heli) pere `eitmesel oo [mesilastel] `seoke ere ääl PJg
4. ere (liialt küpsenud) leib, terava köva koorugesega Khk; `uhkuse poolest äre (uhke, tore) Emm
ilma|muude ilmamuutus [tuleb] ilma muude kui ääl kõlab - - `kaugele Rid; Kihnu mets ja siht ka kolab ärä. siis kui ilmamuude on Var; [loojudes] päeväl ma·ilmatune `kõrge pośt pääl - - iks üits ilma muude tulep Kam
ilus ilu|s eP(-o|s; e- spor Hi , Mih; jõ- Khn; u Sa Muh) M hv Ran Nõo Lei, -ss Krk TLä, -s(a) R(ilo|s Vai), g -sa (-e M); illuss (-o-) T(`i- Rõn) V(-oś[s] VId), g ilusa (-o-) (-e- San, San Krl Har); komp ilosõmp Plv (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. meeldiv; nauditav a. (silmale) kaunis, nägus ilusa `silmadega ja ilusa `suuga [inimene]; Kes igäpäiv `tahtub ilus `olla, sie ei saa `arvastigi `kaunis `olla; Mies `piibuga nägüsämb, `naine `lapsega ilusamb Kuu; kas tei ise `tiate kui ilusas `luoduses tei elate Hlj; `Ninda `kauva ilus `tütrik majas, kui arakas `aia`teibas Lüg; ennεε· kui ilos mo kleit on Käi; elosad `koltsed lilled Kul; vanaste ilusami plikasi kiusati `mõisa Tõs; Jõlusatõlõ põlõgid jõlusi `riidi taris, nämäd muõdu jõlusad küll; Ilus (tarvitusel vaid loomi meelitades) koõr(koer), tulõ `siia Khn; kase `lehtedega sai väga ilust kollast tiha Ann; nüid on ilusambi `aśsu, kel aga raha on VMr; ilus tüdrik (toalill) Trm; ilosa `paĺgitegä, ümmärguse `näoga mi̬i̬s; kõege ilosam karv on sügise obesel; muss juuks või `ruuge oo ilus Kod; `tehti lühike nurk (puhasnurk), et ta ilusam on SJn; ärä kahetess, es tohi ütelde ütegi asja `pääle ilus, looma ega inimese `pääle, siss juhatedi kohe, kos ilus om, `kintse vahel Trv; ilus jume `põskin Hls; [tüdrukud] `raaṕke pada `puhtess, sõss saat iluse musta abentege mehe; iluss nägu, aga sita tegu Krk; `ammit üteldi oleva täl ilusit Ran; ilusile lastass kõ̭ik usse `valla; illuss nägiss rõevass Puh; kellele armass, sellele illuss; küll si̬i̬ `valge sirel om illuss, `õkva ku naarab aia veeren Nõo; tu̬u̬m om nii `illuss `valge, kõ̭ik `äitsmit täis Rõn; illuss ńagu, sita magu (toidust, halvast inimesest); oi˽ku illuss lat́s om, illuss tiĺlukõni nõ̭na ja, ots üless Krl; ilusõid kõllatsõid `lih́ti latsõ `koŕssi rutatõn Har; üle seo kolga oĺl kuńdilõ ni `ńaolõ kõ̭gõ ilosap mi̬i̬śs Vas; illośs ńägo massa ai `ku̬u̬rmat sitta; noorõ `kuuga võõrutõdass tüt́äŕlat́s, sis saa illośs Se; panõʔ kannulõ illośs rõõv́aśs, `tu̬u̬gi saa illośs Lut || (võrdlustes, peam ilusast olendist) Ilus ku `päiväpuolt õun, `valge klaar näost ja punased põsed Lüg; Ilus nagu sia poig (lapsest) Jõh; Kui [naine, tüdruk] on ise ilus ja `riided ilusad - [öeld] sa oled ilus kui pruut IisR; Nii ilus kui maasikas ja nii `valge kui piimapiisk Mus; Nii ilus, et kustudab silmad εε Emm; Ilus nagu saksa laps (puhtalt riides); Ilus nagu `taeva ingel Han; ilus nigu karikas (asjast) KJn; iluss ku piĺt kunagi Krk; ilus tütär kui ladvaubin; roosa klaari `näoga, ilus kui ua äedse ~ roosi nupp Ran; ku `äste `süvvä `anti, siss olli obese ilusa nigu pildi; illuss tüdrukene nigu maasikmari; obese olliva ilusa ja siledä nigu `püt́sku; `väega iluss märä, `õkva nigu kätega tettu Nõo; meil oĺl hopõń illośs nigu ujakala Rõu; tiä om nii illośs kui puṕp; illośs `tüt́rik nigu liĺl Vas; illośs t́siga kui pahrukõnõ Räp b. (kõrvale, haistmismeelele) nauditav, meelepärane sireli `öitel ilus ais Käi; küll see oo elos tantso lugo Kul; pagana ilus väärnimi Kir; ilus koirohe õhk; ilus ääl kui tina piĺl PJg; kadaka lusikal oli ilus ais Rap; on ilos ääl inimesel, kui laalab ehk kõneleb Kod; nõnda iluss tasane kõne Krk; temäl `oĺli iluss eli kah, `õkva `tahtsit kullelda ta `laulmist Ran; `kandlemäng om kah iluss Nõo; oi, illuss om tu lugõmõnõ (palvetunnist) Krl; tu̬u̬ om armõdu illośs laul, `õkva vi̬i̬ võtt `silmä Vas; siska om õks `seĺge sõ̭nolõ, om illoś helüle Se
2. (oma laadilt) korralik, sobiv, kõlblik, paras jne `pandi ikke liha `ahju ja, `tehti ikke ilus süök Lüg; Sie ei õld ilus tegu `ühtigi Jõh; sel kaupmehel on `oige ilosi `arjo Vai; [seemnevili] puhas ja ilust terad Käi; [tuulamisel] esimene vili oo se kõige elosam Mar; rädistab naa ilusad peenikest `vihma Tõs; nii ilus puhas puu et kõlab Tor; nüri nuga ei ti̬i̬ (lõika) ilust `leiba Hää; uus ja ilus ja nägis kirik Rap; oraksed olid ilusad Kos; [lina] tahab niukest ilusad maad JJn; kus ma ilust `piima (täispiima) jõuan `osta Ann; ilos tasane tuul; `tervis ei õle õige ilos; kui ilosad `uassad õlid, siis `kaśvi ilos vili; kui piira `alla lahed tuleb ilosam riie, kui üles tõssad, tuleb sõre riie Kod; kaevus olnud `kangest ilus vesi Pal; luht oli poha seast ilust `einä täis Trv; `marju olli küll mõtsan, mõness kottel olli ilusepit; iluse jahust leib ollu Krk; jah illuss ja kõva si̬i̬p; illuss kesi ku kuld, illuss vahane ja jämme teräga Puh; sääl `olli illuss elukõrd, `kõ̭iki `olli külländ; ilus lume ti̬i̬; sa ti̬i̬d `väega ilusa tü̬ü̬; ilusimbist `nahkust tetti käigi kask Nõo; tä koŕv oĺl ilosit kikka `siini täüs Kan; see sai illuss kuhi, parass magu `õkva nigu kana muna; mul nakass `põrsakõnõ ja ilusambass minemä Har; küll ta `nu̬u̬rusõ aig um illośs Plv; olõ eiʔ illośs ku tütärlatsõl om tätär ette lõõgat Räp
3. soe, selge, päikesepaisteline (ilm) aga siis kui ilus ilm tuleb siis vesi pageneb Kuu; oli ilos `ilda Vai; ilus kina ilm Phl; ilm läheb ilusase Var; täna `näitab ilus omiku olevad Kei; kukk laulab, noo nüid läb `jälle ilusalle VJg; ilm seisab ilus Lai; ilm lähäb ilusamalle Vil; ilm lää ilusepess, pilve lääve `kõrgepess Krk; ilus aenaaig, nüid saab ain ruttu tettuss Ran; illuss sükiss Puh; pühäbä satte ärä ja läits ilusale kuivale; küll om illuss õtak Ote; ilosa ilmaga um susi ilma `julgusõldaʔ Rõu; illoss suvi `väega, lämmi ja illoss Räp; lää kohe ilmal ilosal ja lää pääväl valusal Se
4. uhke, tore, meelepärane `teinekord kui kalu on `palju, on ilusamb `vörku `paati vedada Jõe; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] Kod; kellad kõlasid pial, piĺlid `üitsid, lipud pial ku ilus oĺli `sõita SJn; `olli küll ilus `vahti, noid katussega `kuhje Ran; koodiga oĺl katõkese `väega illuss lüüäʔ Har
5. (küllalt) suur, tubli vanal aal õli `rupla ilus raha Lüg; rubla sai `pääves, ilus raha `oĺli Vän; müis ärä, sai jälle ilusa kopika Ran
6. (hüvastijätu vormelites) Ilust `aega. (vastus( Ilust `aega, (ilust `aega) Rei; ilus tervis Kad
7. (välj irooniat või midagi negatiivset) Ilus ku pudelipilt `peldiku `seinäl Lüg; teeväd ilosa tüki ärä, ei sua `arvo et äbi one Kod; illoś ḱül noʔ, liud `kat́ski Se
8. ühel ilusal aeal (kord, kunagi) Jaań läind `sinna vesi`veski tammi `peale Mih
hingama `inga|ma, -da spor RId Sa Hi, Ris KuuK Iis, ingata Rei L(-äta Mar) K I, iŋŋ- Jõe/`i-/ S(h- Phl) Rid VJg; `ingämä, ingätä Kod KJn; `hińgäm(m)ä, -ng-, hingädäʔ, hińgädäʔ, -täʔ V(`[h]ińgäme,[h]ińgädeʔ, -teʔ Krl; `hingamma, hingadaʔ Har); `hinge|mä, -dä Kuu; `ińgeme Hel; tn `ińgämene Vil; `enga|ma, -da RId(`eŋŋada Lüg), engata Tõs Aud Hää; `engämä, `engädä, `eŋŋ- Lüg Vai, engätä Khn; `engämä (-ńg-), engätä (-ńg-) Var Tõs M(-m[e], -te, -de) T(eńgata TMr; `engäme, engäde San) Krl/-me, -de/; `engäma; engädä; pr (sa) `jengadõ, (ta) `jengä Lei
1. hingama a. sisse või välja hingama, hingamisliigutusi tegema aga tema (hüljes) on `ingaja elajas, tahab `välja `tulla `ingama Jõe; `karvad (harjased) `kasvand `rindude, ei saa laps üväst `engada, kui nied `rindu `jääväd Jõh; moni `engä `raskeld, moni `engä et ei `kuulugi Vai; ning siis see `ingas seda [toapühkmete] `suitsu `sisse ning see sai sellest `terveks `jälle Jäm; `ülged käivad mere `aukudest `ingamas Krj; körist `ingeda; körest saab läbi ingat Emm; [surija] `ingab `väljapole Käi; õhk mis iŋŋatasse Rid; noh tä südämest `ingab (lõõtsutab) Mar; õpib `kõrvist `engama (ei kannata suitsu) Hää; Siga `ingab iga arjase vahelt = keris Hää; kui nohu on, siss ei saa `sõõrmetest ingata, siss tuleb suust ingata Saa; ta (karjus) pidi `inge pidama [pasunat puhudes], ega ta ingata `tohtind sialt siis Amb; kuku viel [lambaniitmisel] kummuli, saa lammaski `ingama JJn; kala `ingab lõpuste vahelt Trm; kopsoga `ingäd; sinä `ingäd `liikva `lehki suuss `väĺjä Kod; jäŕv om ummussen - - tei [jäässe] augu, kala tullive `eńgämä Trv; `engäb nagu läbi õle kõrre, nõnda `raskest Hls; rinna om `kinni, ei saa engäte Krk; ku ma `eńgä, siss `suskap küĺle sehen; kuuli et, imelikult eńgäss Nõo; Ma käesi väĺlän `värsket `õhku `eńgämän Rõn; `hinga sa˽ka sissepoolõ ja välläpoolõ; sõta pakku tuĺ̀li (tulin), siss `peĺksi ni˽`hirmsadõ, et is `julgu hingada˽ka kõvastõ, siihn kottal `hinksi jo kõvõmbadõ Har; hińgäśs iks tühä i̬i̬st, elo oĺl siseh; `väega rassõ om hińgädäʔ, är˽tunnõt inne et, üle `süäme `hińgät Vas; kui olt `haigõ `väega, siss rasõvahe `hińgät Se; kõtu otsast `hingäss joʔ (haige hingab tasa, võib oodata surma) Lut || fig Poiss on siis nii järel (armunud), et kas `ingab `sisse selle tütarlapse Mus; Kui ta ää suri, siis ta kodused `ingasid keik `kergemald Rei; juṕi`kaupa `laśti hińgäte, üt́s mass oĺl tõsõl sällän Krl b. hingeõhku peale puhuma `Enne `inga [klaasi peale], siis `õeru `pehme lappiga IisR; [esimesel lambil] oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - - `hinkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp c. õhku saama siss kala tuleva sinna [jäässe raiutud] mulgu manu, siss üteldäss et, jäŕv `eńgäb Nõo; `kinni kasunu jäŕv, siss mõnest paegast `eńgäss Kam; jäŕv kokko kasunuʔ, kohn oĺl hõngu mulk, kohn hińgäss, tu̬u̬ oĺli läpeʔ Rõu
2. jõude või liikumatult olema; jõude olla laskma a. puhkama, hinge tõmbama; magama `piale `mardi `pääva akkasid [soldatid] ära minema, siis sain `iŋŋata Jõe; tuul `engab, kui tuul vagasest jääb Lüg; paneme ihu `ingama (magamisest) Jäm; obu `ingab - - saab tä `ingand siis tä läheb `jälle Khk; Tuuling `ingab vahest (ei tööta korralikult) Pöi; nüid soavad näpud iŋŋata Muh; kui `enne `päikest `mindi `kündma siis `lasti ärg [teat ajal] `ingada Emm; `antasse `tääle natoke `aega ingäta koa Mar; ehk jääks [rehepeksumasin] `seisma, saaks terakse ingata ka Ann; läksin `sinna ommiku vara - - kõik olid alles `ingamas Lai; Eńgäten seisäb ilus, magaden massab pailu Hls; ku puu `engap (on puhkeseisundis), siis piap `palki `lõikame; kes tääd, kelle mihe `karmanin ta (varastatud asi) `engäss; lase mu engäde, lõõdsutem võt́s Krk; läämi `eńgäme San; hińgäśs nädäli säńgüh, siss lät́s vi̬i̬l elokõnõ `vällä Vas; anna talle (hobusele) `aigu `hõngugi haartaʔ ~ hv hińgädäʔ Se; mul `tahtuss engädä; ma `istun ka õ̭ks `engä Lei; hingäko‿iʔ üttegiʔ, olõ‿iʔ kuna Lut b. puhata laskma ta `ingab obust Jäm; ma `ingan `jalga ja akkan minema `jälle Krj; teede `ääres olid körtsid ka, seal `käidi `söömas ning `jalgu `ingamas Vll; kas ma tohi iŋŋata koa natuke `kässi; eks ma `inga näppu nii kaua [kindakudumisel] Muh; tule `jalgu `engäm kah; ma jäi obest `engäm `sinna Krk c. surema, surnuna lamama ta on `ingama läind (surnud) Jäm; see `ingab `ammu Virita `saues Khk; kas te nägite kus ne sõjamehed `ingasid (olid maetud) Muh; `ingäb ikke raholest und (suri) Mar; `inga rahus – olgu muld `sulle `kerge Mär; see (püss) on viis inimest `ingama pand Juu; eks näd `ingä kõik sügävän mullan Kod; opetaja `ütlep, et ni̬i̬ om `eńgämä lännü siist `kihkonnast Puh; [surnu] umah rahupaigah jo `hińgäss; jummaĺ anna rahulikku hińgädä siih [surnul] Se d. (ajutiselt) söödis või harimata olema; küntuna seisma (maast) ju ärjabe all pöld saab iŋŋata Khk; Sui oli rugimoa kesas, pöld `ingas Pöi; kesa jääb `ingama ja päävatama Vig; mõni jät́tis [küntud põllu] `kuima, siis mua `ingas ja `kuivis - - kui sügise `küńti, siis jäi ta kõigess talvess `ingama Trm; ku `mitme `aaste taga `engänut (söödis seisnud) maad üles künnets Krk; las ta `eńgäss tükk `aiga, [öeld] kui `jäeti [maa] `saisma Kam; maa las jengäkä (seisku kesas) Lei
3. midagi eritama või levitama a. (soojust, niiskust) eritama, aurama supp on tuline. las `engäb (jahtub) vähe; lage plats õli `enne `valmis `tehtud, [pandi miiliaugust võetud] süed `sinne `jahtuma ja `engämä; maa `ingab iga kevade nisukest `luhti Lüg; maa aab `auru `välja, `ingab Muh; [pärast vihma] maa `ingab Trm b. peeretama söönd `ingab Käi; sool oo tagant `ingand `jälle. tagumene ots `ingand `jälle PJg; kui `aige kõht on, siis `ongi ia, kui `ingab Ksi; nüid om üits tõise otsage engänu Hls; ku magaden mõni perset lask, `tõise `ütlev - - söönü `engäss ja tõbin `oigass Krk c. teat (naha)haigust levitama; teat haigusesse jääma kust `aigus maast `külge akkab siis sie kõht `engäb Lüg; maa `engamisest - - `piavad `niisikesed `vistrikud `lüemä ülesse Jõh; maa `ingamise koht ikke võis `olla [kust maa-alused tekkisid] PJg; [maa peal pikutades] inime jääb `aigeks, siis `üöldakse: moast ingand Jür; maast `ingab, siis [pärast seda] läheb kõhe punane nagu `veikse rüegatus inimese `silmade `piale Iis; see (maavaim) `ingab mua ää – seal suab inimene alvatud või muud `aigust Plt; maa om engänu, säält tule `maaline Krk; maa sääld kottald [kus maahein kasvab] `eńgäb, maast tuleb serände `aiguss Ran; maa `hińgäss säält, sääl es tohiʔ `istuʔ Kan
4. (õhku, suitsu) läbi laskma; millestki läbi tungima `lehker `hingeb (praod sees) Kuu; `ahju `enga `suitsu `sisse VNg; `piibu vars `engäb. on `lõhki; [lubjaahjul] `augud õlivad laes - - et `engämä `andas. kui ei `engä, siis ei põle jo; `ahju põrand `engäb vist, ei `küpseta änam `leiba üvast Lüg; ölle kiha `ingab – ölut leheb sandiks Khk; [kui leivaküpsetamisel suleti ahjusuu kiviga, see] mätsiti tuhaga `kinni, et‿ta ingata ei anna Mih; piip ei `inga, piibul rinnad `kinni HJn; pingi peale pańdi riistad (puhtaks küüritud puunõud) `naakille, nii et alt `ingas Kad; ratta kumm oo `kat́ki. annab ingätä; ku `koskilt ingätä ei anna, süded `lämmuvad ärä [tuha all] Kod; mõni on kõva koŕk, tene laseb ingätä KJn; savvu `väega `hińgäss läbi pilost Se
5. oma toimet või maitset kaotama a. lahtuma, liisuma, kolkuma Kui kali hüäst pääld `kinni `pandi, neh et `hingemä ei `andand, oli kohe `terve `aesta hüä `juua Kuu; olut `engä `lahjast Vai; Kruusi `pöhjas on natuse `ingand ölut Jäm; tint oo ää `ingand - - tä‿p värvi `ühtid; leib `ingab ää, `kuivab ää Khk; Pane kohvi purgi kaan `pääle, muidu `ingab ää Rei; Viinapudõli koŕk pannassõ lakiga `kindi, muõdu `engäb ää Khn; ku piim seesab kappas, siis ta ju `ingab ära Ris; [arsti]rohi `ingab ää kui on vedel koŕk pial VJg; kui kuaritud kartul seesäb, `koltub ärä, nagu `ingäb ärä Kod; ku naa (humalad) vallalisest peräst seisave - - `engäve ärä Krk; supile ja piimale tule inganu magu manu Ote; Kuʔ ätikäpotõl vallalõ jääss, siss `hińgäss kaʔ äräʔ Har; [pärast leivasõtkumist] jahhu `puistõdi pääle et, är ei `hińgäʔ [tainas] Plv; sakõ pudõr om är hingänöʔ (hapuks läinud) Räp; vesi om är hińgänüʔ, vaja veśätseppä Se b. kaduma, haihtuma; aurustuma tä on jo nii ää ingänd (auranud) et puhas kadond Mar; `õhta illa ja `öösi kui tolm ära `ingas PJg; [väljakaevatud surnukirstus polnud] ei `riide `aimu, ei kedägi. kõik ärä ingänud Kod; kahelt poolt `aeti [sütele] `tuhka peale ja pańdi teĺliskivi `otsa – siis ei `inga (kustu) ää; tindi pudel kuevab ära või `ingab ära Plt; Ku˽liikvapotõl vallalõ jääss, siis tu̬u̬ `hińgäss äräʔ Har; Vrd hingümä
6. (hrl eitavas lauses) lausuma, ütlema Õle senega rahu mis sul on ja ärä `ingagi Jõh; sedä `asja ei voi tamale `engägi: tulo pahandus Vai; äi münul pole sest söna ingat Emm; Ei `inga eest äga takka (vaikib) Han; ta vähe `ingas `mulle koa, aga ega ta mulle `kõiki `reakind Hag; ei ingänud tämä kellelegi Kod; läks teisele `riakima, see ei vastand - - ei `ingand eest ega tagast Lai; ärä mitti engäde kellekil Krk; ärä tälle tost midägi `eńgä Ran; Os tä mullõ vai poolõ sõnagagi˽hińgänü, et tä matusõ pääle lätt Rõu; ei tu̬u̬ `jengä sõnnagi Lei
7. vaikselt liikuma meri `engab ehk `nõõgab, `väike lainetus sees Var; Meri `ingab, lainetust ei ole, aga on kuulda seuke mere ääl Hää; õige vagane (tuulevaikne), kaśk ei `ingägi Kod
8. fig näppama, varastama `Müäda `käivad siit, juba mõni ta siit ikke `ingas Jõh; Juba müts läind, kes selle nüüd sisse ingas Kaa; ma eńgässi taa nua `sissi San
9. Panti ropusti raha ingama (raisati tohutult) Emm; kui inimene igistab, sis ihu `ingab PJg; `surnu `audade pial tulema `vosvorist kuju `väĺla - - kuidas ta sialt auast `väĺla `ingab Plt
ingel `ing|el g -li spor R, -li, -le eP Hls, -le Krk; n, g `ińgli Krl Se, `h- Se Lut(`hingle, -õ); `eng|el Mar Hls, g -li Lüg, -le Tõs Aud Hää; `eńg|el Khn, g -li Trv Ran Puh Har, -le Krk; n, g `eńgli spor T(-n-) V(`j- Lei); engeĺ Rõu Lei, -õĺ Har, g `engli ingel `inglid `taivas `laulavad Vai; kut sur `tiibadega `ingel Khk; Siis `inglid pesevad, `surnud tantsivad (päike paistab, vihma sajab) Krj; Pealt `ingel, sihest uśs (salalik inimene) Pöi; See tüdruk on ingelilus Kul; jumala `ingel oo so `juures kuni `sündimisest surmani Tõs; ilusad ja `puhtad inimesed, `niigu `engled olid Aud; Küll oli [tal] kena ääl, nagu ingle ääl PJg; kellest temä tett om, sedä ei tää `ingli ka `taevan Krk; ega `keski `eńgel ei ole, egal ütel tuleb iki `ütlemist Puh; tu̬u̬ piab jo `liĺle iludusen olema ja `eńgli `äädusen, kes sinu [maja] `kondradi saab Nõo; ja latse kes ärä kooleva, noist saava `eńgli Kam; kat́s ilosat tütärd ku `eńgliʔ Vas; Engle (abordi) tegemine; Ku englekoori (väga hästi kõlav) laul Räp; inne sõta `taiva pu̬u̬l `hińgliʔ `väega uianuʔ Se; oi pühä `hingli, hoia˽sa˽setä Lut
hinkuma `inkuma, `ingu- R(h- Kuu; -ie Lüg), (ta) ingub eP(-o-; e- Mar; `inkma Tõs KJn; iŋŋub Pha); `inguma, (ta) ingub Vig Sim Lai Pil, `i- Jõh Kse, `iŋŋub Lüg(-ie); (nad) inguve Hel
1. (loomast) a. kurjalt või kiljuvalt hirnuma (ja tagant üles lööma) obune `ammustab teist ehk lööb jalaga, siis `ingub ise seal `juures Hlj; `ingub kui tämä (mära) täkku tahab `saada; obone ka `ingub `vasta kui lüöd `piitsaga Lüg; obu ingub vahel, ep taha künda mette Khk; täkk ingub, kui ta määra `juure lähäb Jaa; obused `inkuvad, panavad `persed `vastamisi, `jalgadega `raiuvad Pöi; kui näd `vastamesi saavad `võerad obosed siis `enkovad naa et Mar; [hobune] ingub kohe, `jalga tõstab ja ingub iest koa, sie o tige obune JõeK; täkutsälud `ästi inguvad Kad; Peru obune viskab kõhe saba, mõni ingub, aga mõni ei ingu Trm Vrd hinkima b. indleva lehma juurde minnes eriliselt häälitsema (pull) KuuK
2. (inimesest) a. (kiuslikult) virisema; tihkuma; nutust luksumaLüg Sa Muh spor L, Hag Sim Pil `Istus `nurgas maas ja `inkus nutta; `Enne `itkemist ei tule ääl `välla, sis `ingub Lüg; [lapsele] mis‿sa muidu ingud. mis `inkumine see olga; laps ingub ning ekib taga [pärast nuttu] Khk; ingub veel tüki `aega `järge (pärast nuttu) Krj; laps iŋŋub ning törgub Pha; mis‿sa ingud, nutu `moodi `seatad Tõs; laps ingub ja nuudsub Hää Vrd hinkima b. inetult ja palju naerma, kiljuma Iga plikka ikke `enne `ingub `vasta `poisile; kui `poisid akkavad taga ajama, sis [tüdruk] `ingub ja `viskab pääd kahele `puole Lüg; ää ingu, mis‿sa inimese luom ommetigi ingud Sim c. vastu ajama, tõrkuma ühekorra naene akkas `inkuma, `painaja es soa ta `peale ja Muh; tä engob ikke `vasto, [ei] lähä mette Mar; mis sa ingud, `öetse lapse `kohta kis tõrgub Tõs; kui sunnid ei taha `minna, ingub `vasta Kad; sie `inkus (rääkis) `vasta ei tahnd `tulla Iis
ise|enese
I. refl-pron (rõhutavalt)
1. (objektina) ise`ennäst `suurenda ja toist alanda Vai; ta `laskes isiennast püssiga maha Ans; `pehme [veski]kivi ta teritab iseennast koa Pöi; oled sa `teisi aidan, `aita isiennast koa Kse; On nii paha meeleolu, et ei taha isiennastki näha Hää; ma `peśsi isiennäst Saa; ega ta isi ennast koa `ilma jäta Ris; topivad ise `eńdid, ega neid `sinna vaja ole JõeK; paks mets kluasib iseenese alt ära Amb; oh sa vana pia küll, iseennast manan Lai Vrd itse|hene, itse|enese
2. (adverbiaalina) luges iseenesele Lüg; ise enese ede olemine – pole teistega segamini Khk; ma ole vähe `sitke koa iseenese `vastu Muh; teeb ise `eesele (magab) Mar; ta jähi isi`eesesse mõttesse Kul; ma `ütlesin isi`endale nüid tuleb `varsti `vihma Var; ta‿i olnd iseenesega rahul Kos; ise `eńdi `keśkis kooliõpetaja karistas, pani `püśti ja põĺvili Ann; ma tiän ise enesess et, egäl inimesel on õmad `raskused; palvetab - - iseenesen palub Kod; `tahtis valetata, aga `langes ise `endast ära [hirmust või ärevusest] Lai Vrd iseennaste; itse|hene, iseennaste; itse|enese
3. (mitmesuguseis väljendeis) iseenese peal iseseisvalt; omaette ise `leibas, siis oled ise enese pεεl Emm; ikke eläb ise `eese peal Mar; iseennast täis uhke; isekas `Uhke ja iseennast täis `tõisest inimisest ei pia pali midagi Jõh; Irmus iseennast (jonni) täis laps Pöi; üksipääne, isiennast täis inimene `olla Aud; ta on nihuke `uhke, isiennast täis Juu; on ise ennast täis, ei tee teesega tegugi Pal
II. det-pron ise See oo minu iseeese asi mis ma tee Kaa; Iseennast pole `ollagi, aga irm vali ääl Pöi
III. poss-pron oma Selle (gripi) vastu aitas vahest kui kolm korda paljaste hammastega noatera naksasid. Muidugi ise-eese hammastega Kaa; ise `eese `viisi (omamoodi) teeb maha `jälle Mar; õpid iseenese rumaluss maha `jätmä Kod
Vrd esienese
ise|värki isemoodispor R eP on üks ise`värki inimine, `riidelik ja `kiskuja Lüg; see pulm `peeti ise`värki ää Vll; Oh see (inimene) tükkis ise `värki Rei; Isi`värki inimestega oo `raske elada Han; ääle `järgi tunneb looma ära, igal öhel on isi`värki ääl Saa; üks ise`väŕki ehitus Iis Vrd esivärki
jorin jorin Kuu IisR Khk Vll Mär Han Tõs Hää Ris Kos JMd Trm Lai KJn, jorrin Puh V(joŕrin Har Se, jorriń g jorinõ Krl), g jorina
1. ühetooniline pidev häälitsus (urin, ruigamine jne); ebaselge laulu- v jutukõma `kuulsin üht jutu jorinad, ei saand aru kedagi `ühti Mär; oli üks jorin, ei tea mes ääl see oli Ris; aavad suure jorinaga juttu JMd; ma ku̬u̬li jorinat, lät́si `kaema, noʔ `oĺli tsia unikude tükkünu, jorisi pääle Har; joŕrin kuuluss, tiiä‿i kes tulõ, tulõ suurõ jorinaga; saa‿i `arvo tuust jutust, jorinat aasõ Se
2. pikalt kestev tüütu loba; pahur, torisev, näägutav jutt ma‿p taha su jorinad ilmast-`ilma kuulda Vll; `nende vahel on `ühte`puhku üks torin ja jorin JMd; ei ole rahu, joriseb, `tüitab teise ära oma jorinaga ~ jorisemisega Lai; kas ta umma jorinat jätt, aja päälegi Har || toriseja, viriseja ajab `piale oma jorinad. on üks va jorin KJn Vrd jora, jori, jurin, jõrin, jörin
juhatama1 juha|tama üld (-tamma Lüg Vai V, -dama Emm Rei, -tem[e] M San, -tõmmõ Krl; joha- Vil Krl)
1. osutama, (kätte) näitama; midagi teatavaks tegema; [kuidagi] juhtima, läkitama küll kiel miel tiet juhatab Kuu; `kupjas juhati `moisas tüö käde VNg; p‿löva ise midagid, piab keik asjad käde juhatama Khk; kes teid tähe juhatas Muh; loomad oo kadund, juhata mulle loomad ülesse Mar; ma tulen juhatan teed Ris; kas tiate juhatata `mulle inimest [tööle] Trm; kana loĺl juhatab ärä, kos kõhan tämä pesä Kod; üte naisel olli [raha] juhadet Tindi `kalmess (ill), iki `ü̬ü̬se unel Krk; tõene peedäb `endä ärä ja tõene juhatap kätte, et kae `sinna läits Nõo; mine juhada timä mõtsast läbi; juhada, kost `maŕju saa Har; tõsõ juhatamise `perrä `tuĺli Plv; `näütäss sõrmõga, juhatass et min˽sinnäʔ Se; jumal juhatas, (nagu) jumalast juhatatud (millegi õnnestumisest, kordaminekust) jumal juhati meid `onnega kogo Vai; see oo mu̬u̬le jumalast juhatet Muh; `jummal esi om juhatanu `mulle serätse õnne Nõo; Esä trehvas `õkva parasjagu sinna, nigu jumalast `juatedu Rõn; jummaĺ juhat́ mu hüä õnnõ päle, käüḱ läts `höste Se || vana inimese jutt, ega si̬i̬ koheki ei juhate Hls
2. õpetama, juhendama; nõu andma isa juhatab last `tüöle; `arstid juhatavad, üks salv on ühe [haiguse] `vasta, `tõine `tõise `vasta Lüg; mõni ei `oska ise maja teha, `ütleb et, tule sa juhata mend Mar; tüü tegimises piab juhatamene olema Hää; Mat́sina (Matsi naine) juhatas, et tuada `aptegiss `rohto; juhatas ärä, et pane kartulid patta ja aaduta `kapsad Kod; üttepuhku pidi mia egät tü̬ü̬d juhateme Pst; kes neid [kurgi] om juhaten, et na sedäsi rian lääve Krk; juhatõmise `perrä iks tegi Krl || juhatab laalu `koori Trm
3. juhtima, suunama a.  veokit v veolooma juhtima kes obest juhats, istuss iki ääl pu̬u̬l; mud́u ei saa obest juhate ku `ohje ei oole Krk b.  [millelegi teat] suunda andma vett ei saa muud́u juhataʔ, siss piät suuŕ kraav́ `kaibma ja tõsõst paigast minemä `laskma Har
Vrd juhtima1
jäme jäme g -da (-) R(`jämme Vai, g -jä Kuu) L(jämme Rid, `jämme, pl `jämmed Saa) K(? n jämme Kad, ? g jämmeda VMr, `jämme Kõp Vil, jämme, pl jämed Vil) I Trv TLä TMr; n, g jäme S(? n jämme Ans) HMd; jämme g jämedä T (komp jäm[m]emb Puh, jäḿmemb Ran; n `jämme van TLä, Ote Rõn; jäḿme Kam; pl jämme, komp jämemp Ote; pl `jämme Ran Puh Võn Kam; p `jämmet Rõn; transl jämmes Puh); n, g jämme M(jäme g `jämme; el jämebest Trv; n `jämme Krk; komp jämem Pst; p jämet Trv Pst Hel) Võn San(komp jämembest) V(g jämehe Vas; pl jämeheʔ Plv, el jämehest Rõu; komp jäme[h]e- V; jämme g jämeh[h]ä Lut; el pl jäme˛ist Kan Plv, jämist Se); jämme g `jämme M Rõn San Plv; d́ämme g `d́ämme Lei
1. suhteliselt suure ümber- või läbimõõduga, paks, kehakas jne Jäme nagu laeva köis (lõngast) VNg; Jäme nagu tünn ~ aam; `Suure `piaga, seda `kutsuti jämepää Jõh; jumsakas tüdruk – jäme `persega Khk; riis o jämest nöörist, arva silmaga vörk Mus; Jäme ku tarna labu Pöi; see vesi aid oo õte jäme kalasiga kojotud Muh; siäl oo jämedi ja peenikesi `naasklesi Tõs; Keskelt jäme kui võll (rasedast) Vän; Jäme nagu paku ots HMd; Jäme kui juurikas Kei; jäme jüst nagu õlekubu Juu; ku jäme lina, kiud one kore ja jäme; vaja kahed `vardad `õssa, tõesed jämedämäd, tõesed piänemäd; siga jäme nõnnagu parkalai Kod; jäme kael nigu võĺv Lai; jäme nõel Plt; Jäme kui ratta rumm Pil; Jäme ku ahi ~ uhmer ~ härg (mehest); `mitmat `mu̬u̬du `lõnga kedräti, jämet ja peenikest ja Trv; `jämmid sooliksid tetti `voŕstess Pst; suur jämme jurak mi̬i̬st; jämme ku tõrrike Hls; jämme ku üit́s vurak (lõngast); kabel lää kana`seĺgä, ku tõine ki̬i̬ĺ peenep, tõine jämmep Krk; jäḿedä seere marja nigu paku; jäḿe kui jõrak Ran; mõni om `jämme ku paĺk; nii suur ku‿tu paańatuse mulk `olli, nii jämedäss tetti kõdara pää Nõo; na palgi omma jämedä nigu orja Ote; `värdli pääle `panmise jaoss niit́ piät olõma kõ̭gõ jämehemp Kan; pudsajaʔ ommaʔ jämehembäʔ kui udsusulõʔ; jämme niu vana mühüss Urv; sa nakat ka jo jämehess minemä, mia vanõmbass, tu̬u̬ jämehepäss Har; Jämehebä˽kabla˽ja nööri˽tet́ti jäl˽kańõpist vai linust Rõu; Jämme nigu lihonik Räp; muni inemine lätt jämehest ku taro pakk Se; `ümbre kaala um hiireliha ni `ümbre suolikidi jämehhidi ka um Lut || rase kui Liisu jäme oli olnd Khk; ta kehast üsna jäme inimene, ta kukub `varssi `nurka Mar; näikse juba jämedaks akkavad minema Ris || fig (ahnest inimesest) Läks suurt `saama ja jämejä jäsimä Kuu; Suurt `saama ja jämedad jägama Han; lähäb jämedad jägama Sim; lähäb suurt `suama ja jämedäd järämä Kod; läksin suurt `saama jämedäd jõrama, ei saand pikkä peenikestki KJn; mine nüt suurd `saama ja jämmet järämä, `kaotat käest `sellegi, mes sul om Ran; jäme ots võim Ära sa jämeda `otsa oma käest `anna; Minia võttas jämeda otsa oma kätte IisR; Aaras varsti jäme otsa oma käde Emm; Jäme ots naese peos Mär; Jäme ots on ikka alles mino peos Tõs || parem pitk ja pienike nälg kui jäme ja lühike Kod; piḱk peenik näĺg o iki parep ku lühik jämme näĺg Krk
2. suhteliselt suure läbimõõduga osadest koosnev siin oli suur jäme leppik, ajalat́ti jämedused olid küll [lepad] Hlj; suur jäme paĺgimets Tor; Ku jämme mõts oĺl, sõ̭ss kangutõdi kannu˽ka˽`vällä Rõu a. (vihmast, jahust, liivast jne) ei ole jäme vihm, udu sadab Lüg; jäme liiv on, mis vöib saue sega panna, selle järel tuleb sömer liiv Khk; jämed purud jäid sarja `sisse Vll; jäme `suhkur oo see pead ja need neĺlänurgelesed [tükid] Mar; nii jäme vihm oln, `justku kapaga kallotan katosel Ris; liht jahu `üitakse koa jäme jahu ehk leiva jahu Kei; Jäme nagu käsikivi leib (leivast, mis tehtud veskis jämedaks jäetud jahust) Rap; tänavu annab rukis paĺlu `väĺla, jämedad terad Amb; jämedast rukki jahust `tehtu `leiba, kutsutasse kah jäme leib. anna mulle jämedat `leiba Äks; sadass jämet rahet Trv; si̬i̬ `suhkur om jämmep ja karrep, ei ole nõnda peenike; vasiku päädiku tetäs peenikses süldis, jämme süĺt tetäs lihast Hls; siin om ää arakmarja, ni̬i̬ om jämme Krk; jämet `vihma tuleb kui uavarrest; `algusen `olli paĺland jämme su̬u̬l. võid tetti kah `jämme soolage Hel; kui jäme käi, siss peenikse tahuga lehviti üle [höövliraud]. jäme võtab jutid `siśse; kõgerik maa, kõgerit täis, tükiline, ei ole peenike, jäḿe alb maa Ran; ku om `häste jahvõt, omma jahu `pi̬i̬nüʔ, a ku halvastõ – jämmeʔ Se b. (riie, kude, toim jne) `särgi alene siis õli jämedammast `riidest kui ülemine õts Lüg; `peenem oli linune säŕk. `takne säŕk oli jäme; marli riie on jämem kut ploer Jäm; rüid olid jämedad `riided, jämeda lõngast `tehtud Tõs; [särgi] piht `tehti peeniksest `riidest ja jätk `tehti jämedast `riidest Pil; jäme toim Trv; jakk `olli `paklatsest langast, `olli `jämme nigu nu̬u̬ kot́t Nõo; nii `jämme `reiva `olli, ega es ole liina `reivit Kam; see om jämme rõivass, seest saava hää viĺläkot́iʔ Har c. (trükikiri) seo om üit́s ää jämme trükigõ raamat, seod iks näet San d. suurte vahedega, harv jämedate süiedega puud on `pehmed Tor; peenike ja jäme ari (linahari) alati on öhö laua `küĺgis Juu; jämeda `süiline VJg; ot́sk`paklõ˽kutsuti nu̬u̬˽mis enne `suit́i, jämembest aŕjast San e. (tormisest, suure lainetusega merest) `kange tuulega ta teeb mere nii jämeks, `lained on `suuruti kut nee talu majad Pha; Kui ühest küljest koua tormab, vetab mere jämeks Emm; meri oli üsna jäme kõva meri oli Rid f. (paberrahast, suuremast rahaühikust) `enni olid nee rublased ja viierublased ikke jäme raha; `enni vahetadi peenikest raha, mis `pandi keriku kotti, kes se jämedad pani Mar; jäme raha vaja pienikesess `laska vahetata Kod
3. madal, sügav (häälest) `lehma `ammu jämeda `äänega VNg; jäme mihe ääl, killegil emasel pole sihandust Khk; Jäme ja tõre hääl Vil; sul om hää jämme paśsi helü Har; torrõ helü sääne jämme helü Lut
4. fig a. hoolimatu, jõhker; ebaviisakas, ropp oh, ta on üks va jäme inimene. rumalad on ta teod Mär; on oma sõnadega jäme Lai; jämme jutuga inemine Räp b. lihtne, tavaline, mittepeen nüid on tekid ja linad, `enne olid söbad ja palakad. nii jäme nimi, ta oli ju jämest `tehtud Vll; nemä sedäsi ei kõnele jämmet ki̬i̬lt ku mea kõnele Krk || See reha oo ka üsna jämest kääst (rohmakalt) tehtud Kaa c. (hüüdnimede või sõimusõnade komponendina) Kole jäme pää mehel, akketigi `kutsuma jämepää `Antun Lüg; latse - sõemassiva üitsütte ku südä täis, iks et suursüdä, jämmejalg, kakukikass, veriammass Nõo; A‿kuʔ süä lätt kel täüs, siss `üt́less, vot om jäḿmemago; Üĺdäss õt oh sa jäḿme iho, kuʔ tahetass tõist pahandaʔ Se
jämesti jäme|st S(-ste Muh, -sti Khk Rei); `jämmest Hls, jämmeste Plv Se
1. palju korraga; suurte tilkadena (vihmast) nii jämest sadas Jäm; ta saab (sajab) nõnna jämeste Muh; vihem sadas jämesti Rei
2. madalalt, madala häälega röme ääl nönda kut sii jämesti räägid Khk; ää `reakig nõnna jämest mette Muh; ta `rääkis ikka sedasi jämest Rei; jämmeste `ütless Plv
3. fig a. rumalasti, sobimatult mõ̭ni jäll - -, jämmeste ka `ütless künneĺ (küünlast) Se b. lihtsalt (töödeldud), peene viimistluseta `enne olid söbad ja palakad. nii jäme nimi, ta oli ju jämest `tehtud Vll; Linapeo suiuti `jämmest ära, siss tullive ots`pakla Hls Vrd jämedasti
kahru n, g kahru Ran Kam San Kan Krl Har; kahr g kahru V(g -o Vas Räp), kahõr Plv(g kahrõ p `kahrõ) Räp Se; karh g kahru, karhu p `karhu Har; kaarh g `kahrõ Lei
1. karu siss `tu̬u̬di suur kahru sinna laada (lauda) lävele Kam; üit́skõrd oĺlivõ `näütüse aian kahruʔ San; Kahrul om üte mehe süä, a `ütse mehe jõud; `Kahrgi opatas katõ käpä pääl `tańdsma, sõ̭ss ei˽saa˽no inemiselatsõst jaku Urv; sul om suuŕ ääĺ kuʔ kahrul; `suulõ ku susi, käśsile ku kahru; kahru märisess Krl; vanast oĺ siihn `karhrõgina Har; Kahr `mäüräss; siiĺ aja kahru pesäst väĺlä (nõrgem võidab tugevama); `pärtüss päiv lätt kahr ka magama Rõu; vanast oĺl mõtsah paĺlo `kahra. kahru˽käviväʔalati kaarah; and ku kahrulõ (lööb kõvasti); taa ku kahr `käändless (teeb kõvasti tööd) Plv; kahrul kahru süä, soel soe süä; `kääbripäiv käänd kahr tõõsõ käpä `pääle Vas; `lat́si pandass kahru `sälgä `istma, et sõ̭ss ei tulõʔ `haigusi ja ei kahetada är˽kah; Leib oĺl must ku kahru sitt; Murd tü̬ü̬d ku kahõr Räp; kes susi `suulõ, tu om kahõr `tüüle; śjoo tege tü̬ü̬d kui kahr, kõva kui kahr; ta om `kangõ kui kahr (kohmakas); kui `kahru käänäʔ `ümbre (tantsust); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult) Se; pakõt sutt, saat kahru `pääle Lut
2. lastehirmutis kahr tuĺl `sisse, kask `karvu pidi pääl – es olõʔ sõ̭ss inämp `ikmist Kan; kahr võtt `lõugu vaihhõlõ Se
3. (laste)mäng karvupooliʔ kask [inimesel] säläh, kahr näütäs kuiss latsõʔ hernele `lätväʔ, brigonalõ Lut
4. fig „kraana“ mi teḱki alan `vaidva i̬i̬ pääle `silda, siss tõi Ańsi pu̬u̬lt kahru minga `palkõ ekkõ `pistü `sisse `peśsiʔ; kahruga `pesti tulba `sisse Har
5. tähtkuju suur kahru ~ `vaikõ kahru ~ kahru `mitme pojagõ San
kaikuma `kaikuma R VJg Trm Kod(`kaikma), (ta) kaigub VJg, kaeg|ub, -ob Kod, `kaikub R(`kaigub Lüg)
1. valjusti kostma, kuulduma, kõlama ääl `kaikub kui `oiskavad; kui `kerge ohk on, siis `kaikub `valjust VNg; Rikka jutt `kaigub `taeva; `lapse ääl `kaikus tuas Lüg; `mitme `virsta taha ikke `laulu ääl `kaikus Jõh; kell `kaikus VJg; õitsiliste ealt jo `kaikumas `kuulda Trm
2. helidest, häältest täidetud olema; vastu kajama `ninda vilistab, et tuba `kaikub `vasta Hlj; Kui ta `räisästas `nindat õu `kaikus Jõh; Mets `kaikub `kerve `uopidest IisR; tama kisenda `ninda, et `metsä `kaiku `vasta Vai; laul `kaegub metsäss `vassa Kod
3. karjuma, kisendama mes `aśja sa kaegod; laps kaegob kiśendätä; lehmäd jo kiśendäväd ja kaegovad. eelä näd `rü̬ü̬ksid ja `kaiksid kua; lahe tä rüägib, kas täl ei õle `aega `kaiku; nad kaegovad laalta siäl Kod
Vrd kajama
kajuma1 kajuma JõeK, `kaoma Mar kajama mets kaob `vasto Mar; `teisi `ilmu tuleb, ääl kajub `vasta JõeK
kalk1 kaĺk g kaĺgi L K I Hls Se, kalgi Sa Tõs Trv Krk TLä, kalk g kalgi Hi, `kalgi R
1. karm, vali; kitsi, ihnus (inimesest) sie on kalk inimene, ei taha `teisele `anda kedagi Jõe; kalgi südamega inimene Jäm; pehmenda oma `kaĺki südant; kõva kaĺk ääl Mär; Mio `vasta `oĺdi ette kaĺgid Khn; `eśteks oli nii kaĺk, ei taht `rahvale `anda obuseid Juu; `irmus kaĺk inimene, ei uoli teisest inimesest sugugi; mõnel inimesel on kaĺk ial Kad; vaest `ööldi kaĺgi `näoga, see on nigu kivine, kaĺk ja kivine, kes ei anna järele, ei anna ennast loksutata Lai; temä om kõva kaĺk inimene, si̬i̬ om ku `mõrtsuk valmiss Krk; Ta om väega kaĺk inime, ei pallemine ka tedä ei pehmendä Nõo; taal om kaĺk süä Se
2. kõle, vilu (ilm) nii `kalgid `ilmad peab iga päev Jõe; kaĺk küĺm ilm, `kange või vali küĺm Aud; küll `oĺli kaĺk talve Hää; paĺlas küĺm (lumeta külm) on kaĺk küĺm Kei; kaĺk on küĺm Juu; sügisene ilma lumeta aeg on kaĺk Kos; kaĺk tali Koe; küll on kaĺk küĺm KJn
3. kõva, karge a.  tükkis, murenematu, tugev pepud o `neuksed kõvad kaĺgid pikergused `kartulid Kei; see on üks kõva kaĺk asi; `keet́sin vanast kardulest pudru, aga nii ilusad kaĺgid olid Juu; lülüpuu üits küĺg om valge, tõine puu küĺg punakas, kõva ja kaĺk Pst; `kaĺki maad ei taha kennegi Hls; õisukse kardula, `siantse kirivese värvige, `siantse kõva kalgi, ei ole ää; purganti ei ki̬i̬ `pehmess, kurdav kalgi; ti̬i̬ om õige kaĺk ja paĺlass, lõhk õige paĺlu obese `raudu Krk; `kaĺki `leibä Se b.  jäik, rabe, habraskõva puu on rabe, `algas ja kalk Lüg; kaĺgi rauaga põle kedagi teha, teda ei saa kokku sulatada Mär; teĺliskibi `oĺli õege kaĺk Tor; selle kaĺgi vikatil es akka vikati nuga `pääle Saa; kaĺk raud, mis väga rabe on, ei või teda `pińnida ega taguda, siis lähäb `kat́ki VJg; need olid kaĺgid kivid, kes tagumisega `lõhki läksid Trm; pihlakast `tehtasse ka `looka, aga see on `seake kaĺk SJn; kõva kaĺk raud Krk c.  kare (vesi) kaĺk vesi võtab silma näo `kestama Juu; paepõhjaga muas on `kaevudes kaĺk vesi, `erned ei kie tümaks Kad; kaĺk kaevu vesi ei tee kunagi pesu iast Lai; vesi om õige kaĺk juuvva, lubjane vesi Krk
4. intensiivne, tugev, maheduseta ea `selge kaĺk vesi Juu; kaĺk valge (väga ere); kaĺk apu (väga hapu) Amb; kui on kaĺk küĺm vesi, siis pane `suoja `ulka VMr; mõni asi on kua kaĺgi mekiga Kad Vrd kalkjas
Vrd kale3, kalg, kalsk(e)
kare1 kare Ote Rõn g -da R(g -ja Kuu, `karre Vai), Mar Mär /karõ g -da Khn/ K I TLä(-õ Ran), g kare Trv; n, g karre Hls Krk; n, g karrõ Kam Vas Se; komp karõhõp Har
1. a krobeline, ant < sile, pehme kare `riie Kuu; `Maarja`kaski on neh vähemb ku `toisi `kaski, on karejama `kuorega ja lehed o ka karejammad Kuu; nii kare on, et ei `palja `jalgo voi `käia; `karre lumi otta `saapad `karvendama Vai; `sirge villaga oo karedama villaga `lammad Tõs; lumi sula `järgi küĺmetab karedase Tor; karmi villast rõõvas on liiga kare Hää; nahk karedaks lüön Ris; alb nahk lähab villerdama, kui kõbas karedas lumes käid Nis; paneme `liiva `ulka, siis sau lähäb `easte karedaks Juu; abe on kare JMd; karedate juustega on kuri Rak; riiegi one kare kui pesotamata Kod; liiv tiib savi karedas KJn; kitsi `soŕti `lamba, kõva ja kare vill Trv; kellel karre juuss, sel om pää `pehme ja `tarkust paĺlu sehen sel pääl Krk; mõnel `lambal olliva karõdad villad kui kitse karvad `püsti Ran; arukõjo om karedite lehtega Nõo || loomadel on mao sees kare, pala `veega `võetse kare maha Var
2. fig karm, tõre, järsk, kuri tää üks sańt inimene, va kare inimene Mar; ta on väga kare inimene Mär; küll on kareda südamega inime Juu; kare ja vali tõese vassa Kod; Ta on kare kui oriohakas Pil; sel om kare siĺm Hls; Si̬i̬ om karre inimene Krk; `ta‿lli kareda iseloomuga, aga ega ta mulle alb es ole Nõo; sa olõt karrõ `süämega Se
3. kärisev, räme, kähe (häälest) räägib karedaste, kareda äälega Tor; mul nisoke va jäme kare ääl Ris; kare ja räme eäl teesel Juu; laalab kareda jaalega JMd; kareda äälega kes krõmedast räägib VJg; `Meokas elab kuuse`metses ja karjub kareda äälega tsuu-tsuu, tsuu suu SJn
4. äge, kärea. kõva, (liiga) tugev, karm küll on täna kare `külmä Vai; Tänane tuul on `söuke suur kare Pöi; täna oo kare külm Muh; peab kare küĺm olema, kui meri ää küĺmetab Aud; ku märdipääväl puud lehen, sis tuleb külm ja kare taĺv Kod; n‿om tuuĺ karõhõp ku oĺl Har; `ü̬ü̬se oĺl karõ külm Plv || (liig)soolane mõni keedäb leeme ja pudrod ja paneb väga paĺlu `soola sesse siis `öötasse: küll oo kare leem, nii kareda leeme keetnd Mar; suìp om karõ soolanõ saanu Plv b. agar, kärmeHls Krk emä olli karre tü̬ü̬ inimene, karre tü̬ü̬t tegeme; karre kotuste pääl (jões), kus vesi karrest ju̬u̬śk Hls; si̬i̬ om karre tü̬ü̬ inimene, temä ei väävelte tü̬ü̬ man; ää jooja vasik, karre `ju̬u̬ma, ei mekude sääl man Krk
5. karge, värske; tahePöi Saa M spor T, Urv süä läit́s nõnda karres, süäme `jäŕgi sü̬ü̬ḱ olli; võt́t karret `külmä alliku vett Hls; ku sa `küĺmä vett `vastu saat, siss lü̬ü̬ süä karrepess, ku süä närb olli Krk; sü̬ü̬ `valget `klaari, tu̬u̬ ti̬i̬b südäme karedass Nõo
Vrd kahre, karge, karm(e), karune, kore, käre
karja|pasun karja pasun oli pikk suur, pialt kase tohuga `ümber `ringi ära mähitud - - sõrmeliisi ei old pial, esimine auk oli peenike, aga tagast läks jämedast neli viis `toĺli jäme Lai; lepakoorest karjapasun Trm; egäl karjatsel olli vanast karjapasun, si̬i̬ tetti aavapuust, kige enne vooleti pasun `väĺlä - - siss `aeti ta `lõhki ja õõnistedi puu si̬i̬st väitsega `väĺlä, sis `panti jälle kokku ja `aeti pajovitsa `pääle; karjapasunel olli ästi jäme ääĺ Hel Vrd karjalöit
karune1 a karu|ne g -se Jõh S(-o- Hi) L(-o- LNg Mih), spor K(-o- Ris) Kod Hls Krk; g -sse Khk, -tse Muh Han Mih Krk; -nõ g -tsõ Khn
1. a. karvane, karvadega (udemete, sulgede, ogadega jne) kaetud või varustatud niid on suured karused kraed, palitutel ja meeste jökkidel ka Jäm; karuse `jalgega kana (suled jalgadel); köige karusem kala on üljes Khk; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema Pöi; suur karune abe oo; karutset pidi kasukas; Sile läheb karuse `sisse = käsi läheb `kinda; aa arud laiali, kihuta karune vahele = obune pannakse `vankri ette Muh; sa oled karune kut kuuse türu Emm; [merehärg] nii karune ku egavene patakas Rid; karune koer; karune kael Mar; kus sa lähäd selle karuse lõuaga Mär; `estess oo lina karune (kui lemmed küljes) Vig; Libe pistab karust = kinda kättepanemine Han; tõhk on karune loom Var; ei ruogiss neid ää, oma karust abõt Khn; karost tikerbärid Ris; karusest `välja püöratud kasukas VJg; kes karune, sel ää mesilinnu õńn Hls; suu puha karune, suu kiḱk `karvi täis; küünär karust, peotäüs paĺlast = viht Krk; karuseks tõmbama kaśs tömmab ennast karuseks koera kohe (ajab karvad turri); kana luksub, tömmab karuseks ennast Khk; karused marjad karusmarjadLih Aud Pär PJg Tor Saa SJn karused marjad ette magusad Tor || sassis, segamini karune pεε; nii karune, sa jo `karvade sihes `kasvand Khk || s karune koer (euf hülge- ja kalapüügil) Rei || (kirumine) ossa vana karune küll VJg b. fig (jõukusest) Tuulingu `möldrid olid oma elamisega teiste sias ikka püsut karusemad küll Pöi; Mees läks järjesd karusemags Emm; ta tegiśs mu `puhtess ja `palless, ess jätä mul karust `jalga ka änäp Krk
2. a. krobeline, ebatasane; kare, karm keelika kivi, `kurdlik, karune pöllu pεεl; karune riie `vastu ihu Jäm; ööveldamata laavad on karused; tee on nii karune kut käristi; `raśsviil (raspel), suur karune puu viil Khk; [kui leotamata] viid `kuivama, leha võtab sure karuse korra `pεεle Kär; ihna käi, karune köva käi; karune jää kui lainetuse `järgi `kinni külmand Pha; Käed on nii karused ja `karpas Pöi; kinel nee [rubid] olid, senel jähi näunahk karuseks Emm; karp on karune koor puu `ümber Käi; nõelutud särgid oo koa karused Mar; need oo `seoksed `pissed karutsed ja jässakad, `seoksed männasagarad, `seoksed `pissed männad Mih; [kui] `viltsed lõngad laud olid et venisid, sis raputadi `tuhka `peale, sis tegi need karusemasse PJg; karune tee; viisk ei ole libe, on karusem `käia Vän; karune lõng on jumsuline Kos b. jäme, kore, aganane, lustene [kui on] `lustjane vili, siis karune ning kesine leib Jäm; pudru olnd nii karune, teind `perse kibeks Khk; `pooldid oli ju nende aganatega segamine se jahud - - sõtkuti jälle senna [leiva] `sisse siis neid karusid jahusid Pöi; leib oo tänägune üsnä karone, see on va `luśtene leib Mar; kui kied `sisse `jäävad, siis `tievad leiva karuseks Ris c. ebaühtlaselt, korratult tüükaline, kõrreline labu ots on ka karune veel Khk; põld ühna karune rohuga Muh; igavene karone maa jääb taha kui nüri vigat; karune niit Rei; kui vikat nüri on, jääb karune niit Juu; küll on karune eenäm, alvass aetud (niidetud), eenäkõrred lipendäväd Kod || karune pea kangaspuude sakkepeaVll
3. fig (halvast ilmast, tormisest merest) ilm leheb nii karuseks, sedavisi `eetasse, kui piline ning nii `kange tuul on Khk; Akkab siit `lõuna alt `lõõtsuma `jälle, on nii suur paks karune, `varsti on tuul toŕm käe; Meri oli juba `õhta nii suur must ja karune (kohises, lainetas), `ongi tuul toŕm käe Pöi; Kui akab tuuleviru tegema, siis akab veepind virvendama ja lεheb karuseks Emm; ilm nönna karone ja segane Ris; `tuiskab ja sajab, täna on karune ilm Kei
4. fig tige, kuri keris karuse külje välja (rahulik inimene muutus kurjaks) Emm; naene oo enni nii sile ja lipe, aga päräst oo naa karune et Vig; Oli päris karune ja okki täis, oli paha naise `vastu Han; on sie inime üks karune luom ikka, kui ta teise `vastu pahane on VJg
5. kärisev, kare, kähisev (hääl, kurk) kurk `aige, sellepärast ääl nii karune Khk; see meil naa karu ~ karuse äälega kukk, akkab `laulma `söukse suure läre äälega Vll; harak teeb karust hääld Phl; siu kurk ka karune, kurgu karutsess tõmmanu Krk
6. jäme, labane, sündsusetu (sõnadest) paigal ajab karussi sönu suust `välja (vandumisest) Khk; karune söna, ära seda `ütle Phl
7. -karva, -värviline suubid isastel `eeti allid olad, lammaskarused allid; kahe karune aeg (videviku või koiduvalguse aeg) Jäm
Vrd karvane, karu5
kasima kasi|ma R(-maie Lüg) eP M/-me/ T(-me San), V(- Krl), da-inf -da R eP T, -de M San, kaśsiʔ V(kasidaʔ Kan Rõu)
1. a. puhastama, koristama, harima Eks sa nüd kasi vähä sidä `ukse edist, sie o `ninda sodi täüs Kuu; kasi oma tuba `puhtast Vai; äi ma tule, ma ole nii arimata ja kasimata Vll; üks va must ja kasimata inimene Mar; kasi oma jalad `puhtaks Juu; kasi ometi ennast vähe Plt; kae kos tat́tnõna, ei `oska nõna ärä kasida Ran; `lat́skõsõ˽kaśeva˽morro Plv; vajä laud ar˽kaśsiʔ; `väega kasimada elo; taa om hüä `tüt́rik, sääne kasija; taal naisõl olõ õi midägi kasimiist, veteĺ naane Se Vrd kasindama b. (veise järelsünnitusest, puhastusest) ei ma `enne lüpsa kedagi, kui ta juba ennast ää kasind on Juu; kui lehm ei kasi, siis tuuakse `tohter JMd; pojak om küll ilusti ärä, aga ta ei kasi kunagi perän poja Krk c. vilja või heina kokku panema, koristamaRan Kam Võn V nakassime `tõugu kasima; ain om jo ärä kasitu Kam; kas kesi sai arʔ kasituss joʔ Rõu; tu̬u̬l vi̬i̬l tõug kasimadaʔ, um tõisist `perrä jäänüʔ Plv; kesvä `lasknu jo `lonte, nüüd vaja kasima naadaʔ Se
2. (ära) minema (sag imp) Kasi siit menemä nii üä kui sa oled Kuu; kasiga jalust Lüg; kasi minema; siit peaks ära kasima Jäm; kasi aja `veised koju Khk; kasige üless (lammastele merekaldal) Muh; Kasi kus kuulmata (võimalikult kaugele) Emm; kasi kassi änna `alla Tõs; kasi koera `persse Juu; kasi et sa minema soad; kõtt, kasi tuast `väĺla JMd; kasi kaśsi (~ koera) sava `alla VJg; kui sa ennäss siĺmäpilk et kasi siit, siis ma tahan sulle näedätä Kod; kasi eest jalust ää Plt; kasi mu silmä i̬i̬st, ma ei taha `vaade ka ääl viisil su `pääle; koer `karja kasi; kasi ärä, kas sa saat `vällä Krk; `Maasik, kasi lõjale Nõo; kasi˽koduʔ Krl; kasiʔ `vällä Plv; kasi i̬i̬st; kasi˽kaśsi hanna ala Se
kerge `kerge üld; `keŕge Mar Ksi spor eL/`keŕde Lei/; komp kerem Kod, keremb Nõo San V(keŕemb Har), `keŕgimp Kam
1. a. (suhteliselt) väikesekaaluline `kerge regi; midä `kerge `paadiga viga `mennä `sõudama; tüö `vankri mis ise `rautas sie õli `kerge kui vokk Lüg; `kuivand `aaba on `kerge Vai; `Kerge just kut kaera kot́t, äi koalu midagi Pöi; üks kergitos `kergid `õĺga Kul; `kerged villa kotti ei jõua `tõsta Tõs; sii on `oopis `kergemad linad, pane sada kakskümmend viis peo, siis soad leesika; ma olen nüid paelu `kergemaks läind, kui ma `enne olin Juu; meie margapu ei `näita enamb `õigust, nui on `kergest läind Kad; `kerge kui udu suĺg Lai; kuusk on kõige `kergem puu. kaśk on `raske Plt; `kerge kaup (pudukaubad) KJn; kuurm jäi õige `kergese Trv; `vaika (puhvaika) om `keŕgemp ku kassuk, kassuk om jo `kange Puh; ku `maltspu toores om, siss om rasse, ku kuivab, siss om `kerge Ote; ku ladvaʔ ütele poolõ, sõ̭ss saa tõnõots saa `keŕgep (~ `keŕgemb), tõnõ rasõ˛õmb, sõ̭ss ei˽saa˽kupu `nõstaʔ Urv; Lää ti̬i̬ hindä kergembäss (lähen ekskrementeerima) Räp b.  mitte tihke, kohev, sõre Tänä oli `kuogi ruog kohe `paksuseld just paras, nää ku siis `jääväd `kuogid hüäd `kerged Kuu; `Kerge ku `pärmiga `kerkind Lüg; oh kui `kerge pöld on – nii εε künda. muld on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; einad on nii `kerged – jo ni kuivad ka on; ühekorra kut abu piima petti oli, see tegi supi nii `kergeks Khk; leva juur tõuseb siis `kergeks, siis ta kergitab ta ää Muh; lina tahab saada `rasked maad, ega lina `kerge maa peäl ei kasva Vig; kergitab `patja, kohendab, teeb `kerges Tõs; `värske lumi on kohevil ja `kerge Vän; vill on ilus puhas, nüid on `easte `kerge Juu; `kerge lumi, kohe lükka jalaga laiali JJn; leivad on `kerged, `äśti `kerkind Ann; kui sulab lumi ära, siis on jo maa `kerge, vedel VMr; `kerged maad on liiva maad Plt; lina oo `keŕge, ku karva mütsäk, ei lää `kuiki paĺlu punna `pääle Krk; `tat́rik `kaśvi `keŕgimbä maie pääl Kam c. (väiksema tiheduse tõttu) liikuv, lainetav (veest) vesi on `kerge sügise `aegu, kui vähe tuuld on, nii on laine meres Rei; meri on `kerge; kevadi ja talve vesi `kerge. `veikse tuulega akkab `käärima Ris || vesi om `kerge `lämmägaʔ , talvõl om vesi rassõ Se d. fig psüühilise paineta, muretu moo südä ete `kerge tänä. naa ea `olla Mar; [halb] asi läks `mööda, on paelu `kergem Kos; kui sul midägi äste lähäb, siss om sul süd́ä `keŕge Ran; mi̬i̬ĺ om rassõ, süä halutass, siss lasõ silmäpisar `ussõ, siss om `õkva keremb Har; süä oĺl `väega rassõ, jovva‿s `kuige ollaʔ, no sai süä `kergep kõ̭iḱ Se
2. a. (tugevuselt, jõult, mõjult, suuruselt, hulgalt) vähene; nõrk, põgus; tasane Uni `kerge `nindagu jäneksel Kuu; tuli `kerge lume ärmetus maha Hlj; tämä (metsis) nii tasa `laulab, et sa piad `õige `targu `kuulama - - tämä on nii kuradi `kerge `lauluga; kui üvägä `kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; äi möista see `kergest jutust (heaga rääkimisest) midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma; `kerge tali, vähe lund Khk; ma‿p kuule niid enam `kerged (tasast) juttu mitte Krj; Enne `pandi räime kohe kõvase `soola, `paergus pannakse esiteks `kergese `soola; mõni saab `kerge vaevaga Muh; Taha sõnna `ospidali `kerge irmuga `minna `öhti Pöi; odra õlut o natuke `kerge, rukid tegavad tugevamaks Muh; Sedasi sai `kerge ermuga söömakorra käde Emm; põle mol suurt vega üht, see üsna `kerge vega Mar; sajab `kerged `tuhkjast lund Mär; lina esteks pannasse liku, esteks `kergema matuse alla Vig; põllal inimesed `küntsid, `viidi kaosiga jahu lient, `jõutsid küll tehä, aga nüüd ei jõua enäm inimesed `siokse `kerge `süömisegä tüöd tehä Khn; et nüüd oo `aigus kergitan või naa `kergemaks läin; Sügisi on uutsakas maas, kui esimene `kerge külm Hää; kõhmab pia - - et esimine pesemine on old väga `kerge Amb; iga `õhta saivad [jänesed] `kerge piutäie kaali `koori või kartulid JJn; `kerge tuul Lai; `keŕge `aige; `keŕge unege, `juśtku linnuke makass oksa pääl Krk; ta (loisukoht) `oĺli `keŕge madalik, sai `viĺlä tetä; kui vihma u̬u̬g, siss võib `keŕgemb sadu `olla Ran; kassuv om iks roosist `kergemb Kan; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge aʔ tõõsõl väega rassõ Rõu; kerge hinnaga ~ kaubaga odavalt, soodsalt peremed ikke `vaatavad, kust `saavad `kerge `innaga `tüölisi Lüg; Selle (lehma) ta sai ösna `kerge kaubaga käde Pöi; sain ea `kerge kaubaga kodo Ris; peremi̬i̬s annab keremä innaga `põrsa Kod; b.  õhuke; napp, väike `talvel ikke inimene `külmetab `endast kui läheb `kerge `riidega `välla Lüg; `moandi oo lögäne, piält `kerge sopaga Var; Jõlm külm, `kerge `riidegä üsä kõhe olla Khn; `leikas ja `õmles `kergeid sui-eena`püksa Kos; `kerged `pilved käivad, taevas `sõõnas Jür; kui [õlgkatus] na `kerge sai `tehtud, õhukene, sis tema kõdenes rutemalt ära Kad; ärä mine nii `keŕge `rõõvage `väĺla Hel; [kleit] sai väega hää ta sai vähämb ja `keŕgemp Plv c. fig mittetäisväärtuslik; vilets, kehv, puudulik, pude, habras mool ju kõrva`kuulmine ka `kerge (puudulik) Jäm; üheksas `kümnes piigistab inimese εε, vana inimese rammu `kerge Khk; see `aasta vilja kasu ka nii `kerge Jaa; lena o `kerge, ei kinnita kedrätä Mar; riie on nii `kangeśti `kerge ja rabajas, ää mädand; leib oo `tahke ja `kerge, kõik pudeneb Mär; `kerge (mullavaene) maa põle ea maa `ühti Lih; `kerge `kuulmene on sańt `kuulmene Juu; eks vana küla sies eks sial ole paremad [maad], aga meil siin väĺlatagus eks nied ole `kergemad Rak; liiva maad, `kerge on arida, aga eks saak ole ka `kerge Plt; `kerge `jouga inime KJn; `keŕge kõhvatse terä (külmavõetud viljal) Krk; `keŕge iä vai rabe iä Kam; Vana `kuuga ja `lõunõ tuulõga˽külvet kaar `kaśve `kerge Räp c. puudulik, vähearenenud (mõistusest) `ninda `kerge `otsaga, ei `oska midagi teha Hlj; tämä on lühikese `arvoga ja `kerge mõttega, tämäl on vähä `arvu Lüg; Oli ikka küll natikse kergem (vähemarenenud) kut teised Kaa; naa `kerge aruga tüdrik et Muh; Oh ta üsna εεste kerge uiduga Käi; tal `kerge oid `otsas Mar; tämä oo naa `kerge `mõistusega et Var; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; si̬i̬ om üit́s `keŕge aruge, aa laialist juttu, mis `kohkil ei `kõlbu Krk; no küll om mehel `keŕge aru, tapab `tüt́rigulita peräst `endä ärä Nõo; naeste`rahvid üteldas, ta - - `kerge aruga Ote; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se || tal üks rui natukse `kergem (puudulikust mõistusest) Jaa
3. a. vähe vaeva ja pingutust nõudev, hõlpsasti teostatav või kasutatav vanast olivata `nuoda kived, nüüd on kett all - - `kergemb `panna `alle VNg; `kerge on `auku kukkuda, ärä ronida `raske Lüg; `Kergemb on omal teha kui teist `käskida IisR; lestavõrk oli `kerge kududa Mus; märjem aeg, siis on ein `kergem ka [niita] Vll; Sellel lehmal on ikka `kerge sünnitus olnd, `korda kaks kaŋŋutab ja on käe Pöi; Kerge teha ja odav pruukida (kergesti purunevast asjast) Emm; kis juba abielu läheb, ega sialt `kergemad saa, lapsed kasvatada ja nendega angeldada Rid; ta `lennas ea `kerge elo peal, nää ku paksuks ta läind; `rätsepa töö üsna `kerge töö, see üsna `kerge ammet Mar; Laisk ku soolikas, midagi ei ti̬i̬ `kergetki Hää; `alkad alud, `kerged `lõhkuda Koe; nüid one `kerge madal ti̬i̬, ku akab lume tulema, ti̬i̬b sügäväss ti̬i̬d ja kohevass Kod; Villa`keträmine om `kergemp ku lina`keträmine Hls; karu olevet ninast õige `keŕge ärä lüvvä Krk; liiva tsośs, – vai ka tsöśs. tsośs om nigu `keŕgemp üteldä Ote; lähä `kõŕtsi, võta suutäüe `viina, saat keremb kodu minnäʔ Har; saa nu̬u̬t `kergep (kergemini veetav); `kerge elo – suurt tü̬ü̬d ei olõʔ Se b.  (hrl komp) (suhteliselt) hea tama oli `aige, nüid on jo `kergemb Vai; `kergemad `arsti ei ole ussi aava vasta, kui kuld raha Rei; too seda `kergemad (magustoidust) koa laua `peale Vig; mu naanõ oĺl kah `väega rassõ `haigõ, põrhõ·lla om jo˽keŕemb Har; tuul (müüjal) om `kerge käsi ostat, lätt `kõrda Se
4. a. ladusalt funktsioneeriv, kiiresti ja pingutuseta toimiv või liikuv minä õlin vana poiss juo, aga kui `lauba `õhta tuli, siis `ninda `kerge ku kerä püü; `tõine on `kerge mõttega, igale `puole lähäb, kuhu `mõtleb; õli `raske `jalgane [hobune], siis lasi `rauvutata, aga kui `kerge õli, siis ei `tahtund `lassa Lüg; `Neie `aastade `kohta, `mõtles `kerge (kergejalgne) kui `poisike Jõh; sellel `kerged kopsud, selle pärast iiritab [alati] Jäm; küll mool ollid `kerged jalad Muh; laalab nii `raske äälega, ega tal nii ilus `kerge ääl ei ole Mär; Tüdar oo `meitel `kerged `konti; Oli `kerge jalaga ja `kerge `suuga. Ei tä vastust `võlgu jätn Han; kibu teeb keele `kergemaks, laulu ääle `lahkemaks Vän; mol olid `kerged sõrmed ja `oskasin teha ka `kõike Nis; vanaema oli ise `kerge `tańtsija Jür; nuor lehm `kerge kehaga, egas vana luom enam nii `kerge kehaga ole JõeK; obusel jalad nii `kerged all et JMd; Veski kerge käik tuli kua möldritest. teise möldri seadmise järel õli veski kerge, käis kui vokk Trm; ta (peremees) oli virk ja `kerge (liikuv) nagu kirp Pal; aga om iluss `keŕge liigutusege, ku `eńge pääl kõńd; ku `eńgämine `keŕgess lää tagasi Krk; mia `määrsi lambi õliga ja siss ma `tu̬u̬si et ihu läits nigu `keŕgembäss Ran; temä om `keŕge egäde `paika minemä, nii sõnaline ütte `viisi Nõo; ku maʔ `kerge kihagõ olluʔ, ma‿less tüüd tennü Krl; sa olet keŕemb kumardamma, võta mu piitsk säält üĺess maalt Har; mant minemä olõ õi hädä `keŕge Vas; täl oma˽`kergeʔ käeʔ tööle Räp; `kerge hopõn `kergekeiste sõit ni `kergele Lut || kerge käsi ~ käega ~ kergest käest helde(lt); ennatlikult, mõtlematult tegutsev sie old `jälle `ninda `ihnus mies, ei ole `raatsind `kergest kääst raha ärä `anda Kuu; `ansi `kerge `kääga kaik oma varanduse `vällä Vai; Ermus kerge kεεga Emm; `kerge `käega `andis raha `väĺla, see põle seda väärt Mar; `lüümene tuleb ju üsna `kergest ku `kerged käed Hää; ema oli `kerge `kääga, `ańdis `mulle `vitsa Ann; `kerge `kääga raha `raiskama tüö `peale VJg; `kerge `kääga kallale jokseb Sim; käsi on `kergem kui kohus Trm; `väege `keŕge `käege, äkilitse vihage, muutku lü̬ü̬p tõisel Krk b.  tundlik; ergas, vastuvõtlik; aldis ue `korvas oppisin lugema, tämäl oli `raske pää, mul oli `kerge VNg; `kerge `pääga, `kange õppima, pää võttab `vastu Lüg; lüline külg köva `kervega `raiuda, kuid `kerge mädanemas Jäm; Küll sa oled `kerge minema igase `kohta Khk; obu on `kerge ära `ehtima; meri on ermus `kerge `tunma (tuul paneb vee lainetama) Vll; Ta oli `irmus `kerge ninastama, kui kedagi midagi `juhtus `ütlema Pöi; ne täid o `kerged pähe asuma Muh; `ästi `kerge `kuulma, aga vana ea sees läheb juhmiks ikke Mar; ta (koer) oo `kerge `kanda akama Tõs; `kerge `uskma, mis riägitässe Khn; Noored inimesed kui tulepisud, `äśti ergud ja `kerged minema Hää; kes `easte kuuleb, sel on ea `kerge `kuulmene Juu; nõgi on `kerge põlema minemä Kod; sial (karjas) pidid kõik kõrvad `kerged `oidma, vemmal kääs ja `ühtelugu muku litsu Lai; `kerge `piägä inime, tal akab ruttu pähä (õppimisest) KJn; oben om õige `keŕge nägeme, näep puha ärä mis kõrvan om, mis taga `järgi tule; mea ole õige `keŕge `alba `luhti ja `vingu `tunme, miu nõna om `keŕge `tunme Krk; ta‿m `keŕge lubama, aga ega ta‿i täädä toda Nõo; nii `kerge pää oĺl, kõ̭iḱ sai ärʔ opituss Rõu; `häste kuuld, `kerge `kuuldmisõgaʔ Se Vrd kerk2
5. fig kerglane, edev; kergemeelne `Kerge nagu `rätsep. Mehe `kõhta nagu vähä `kerge Jõh; ise on üks `kärme inimine, aga `kerge `mielega Vai; väga aĺp, `kerge olemesega, albib väga `paĺlo Mar; tal on `kerge pea `otses, küll tema on `kerglane. kapsib `siia ja `sõnna; ise nii kaval ja `kerge `jäoga Juu; minu lapsed küll nii `kerged ei ole, jõuad sa muodi järele üpata JJn; `kerglane on `kerge `puole inime Kad; `justkui va eblakas teine - - `kerge inimene, poiśs või tüdruk Sim; `kerge `piaga tegin selle tüki läbi Trm; `kerge piä – edevid `aśju ti̬i̬b Kod; `kerge`meelne inimene on `mõtlemise poolest `kerge, ta ei kaalu järele Lai; keps inimene om siante väha `keŕge Pst; köhkenpöḱs om `keŕge-kaalu poiss Ran; tu̬u̬ - - aab serätsit `kergit jutte Nõo; ta tege nüüd ka `sääntsid ebutuìsi ja `kergit tükke Kan; Kerge meel kui tuulelipp Vas; Taa om sääne `keŕge inemine, heigotas uma ihoga Räp || pealiskaudne, lohakas Kergest kεεst tehet Emm; `kerge kääst tehakse, kui ruttu tuleb teha Kos; ta om tuiuline vai `keŕge, pirts parts ruttu ja ruttu Ran Vrd kerk2
kibe1 kibe g -da R(g -jä Kuu, - Lüg Vai) L(kebe Mar, kjõbõ Khn) K(-dä KJn) I(-dä Kod); kipe Saa g kibe|da (-) Rid/ke-/ Vig Mih Puh Võn/-õ/; kjõpõ pl kjõpõdad Khn; kippe g kibeda TLä; n, g kibe Vai Sa Hi/ke- Käi/ Trv Pst; pl kibed Lih; komp kibem Kõp; n, g kipe Muh Mar/ke-/ Krk Hel Puh Ote, pl kippe Hls; n, g kipõ San V(g kibõhõ Vas; p kibõhõt Kan, kibõh[h]õt Se, kibõ˛õt Urv Krl; transl kipõss, kibõhõss Vas, kibõhõst Se); kippe pl kipped Vai
1. a mõru, mõrkjas, viha Kes kibejä `kannatab, sie magusa mekkib Kuu; lähen tuon seda kibeda vett (viina) VNg; pippar tieb suu vihast ja kibedäst Lüg; liha vöttand kibe mau `juure; `andas `moole ka `viina, nii irm kibe oli Khk; Nee va punased `tuhli riud on kibed Pöi; `õiskapuul oo punased kiped marjad peal Muh; võil oo kebe mekk, oo kebeda `võitu; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kui sa kibedad (tubakat) tõmbad, siis on sul keel koa kibe et Trm; koirohol on kibe maik, `kangess vihad Kod; lehelist katsud keelega tilga, tunned kuhe et kibe, kui ta lahja on, ei ole kibe Pal; teinekord apu piim on kibedast läind Lai; kibe ja mõru ku tubak Trv; kardule om kippe, kavva vällän om, siss läävä kipes Hls; paĺlu `su̬u̬la pant, nõnda kipe, ei või suhu võtta Krk; ma‿i taha toda kibedat `rohtu Nõo; kupatedu kapst es ole konagi kipe vai mõrru Ote; Taa leib om `õkva˽mõru kipõ, `hapnamist om paĺlu saanuʔ Urv; küll oĺl kipõ, suu pańd `õkva `hõ̭õ̭hkama Plv; Kipõ nigu kesvä vesi (mõni süük vai ruug) Räp; ku `liikvat võtat `suuhtõ, tege suu kibõhõst Se; suud kibedaks tegema (veidi) viina võtma, maitsema läks `körtsi `jälle suud kibeks tegema Khk; Säh, veta pudel, tee suu kibeks ka Kaa; tee koa suu kibedaks, võta koa meie `viina Juu; annab `viina, `ütleb, võta tee suu kibedäss Kod
2. a a. (teravalt) valus; hell, tundlik; kipitav vanast `võeti `kartuli ikke `kopraga, `kopras ei tie käsi kibedast Lüg; Kibe kui `kirbu `ammustus Jõh; Ai, ärä `torgi `nõelaga, kibe akkas IisR; `puusad on kipped (haiged) Vai; sai kibed sääred Jäm; pudru olnd nii karune, teind `perse kibeks; `andas tulise kibe laksu `moole; sihest kibe `aige, siruta sa‿ p ennast `vöigid mette Khk; Sugulane äi aidate naiseks vötta, sugulasel `olla [suguühe] kibe Pöi; nöges körvedab ka, on kebe Käi; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; `narblane kuseb jala `peale, aga ermus kipe on Mih; Karedad matsalk̀ad õeruvad naha kibedaks Jür; küĺm `kiskus silmad üsna kibedast VJg; küĺm võt́is näo kibedäss KJn; jala sääre nõnda kibesse võttan Trv; [vähkidest] ei `saaki kõttu täüs süvvä, enne lääve moka kipes pähän Hls; kurk oo õige kibe ja valuss miul; kipess võt́s periss jala alt, `liiva `mü̬ü̬dä `kõndin Krk; kabja olliva kibedass jäänu kruusa ti̬i̬ pääl Nõo; kipõ nakass (saunas oli kuum) Plv; nahk kibitses säläh, om kipõ sääne Se; perset ~ taguotsa kibedaks tegema ~ lööma peksma kui sa‿p kuule muidu, tee su `perse kibeks Khk; ot, ma tien sulle taguotsa kibedast VJg; lüün su `perse kibedäss KJn b. valu tekitav `kartavad kibedi `kärbäsi; midä kibedämb vits, sedä `kallimb laps Lüg; kui on ägedad `ilmad, siis on `einäd kibedäd Vai; Kadaka viht on kibe Mus; poiss pole veel kibesid `vitsu saand Kaa; püme kärmes, veel kibemad kut arilik kärmes on Pha; kiuspuu - - kibe puu, valus puu (okastega) Vll; Kärmpsed akkavad juba kibeks minema Pöi; verekihvtitus on väga kibe `aigus, väga suured valud Juu; minä võt́in kibedä vitsa õhvale, tämä ei lahe `lüpsä Kod; Ma tu̬u̬ kipõ˽vitsa˽`sisse, kibõ˛iidõ `vitsuga lahu su `perse kuumass, ku sa˽sõ̭nna ei˽kuulõʔ Urv; midä kibõ˛õp vits, sedä `armsap lat́s Krl; vits kipõ, lat́s nopõ Har; ku kipõ vits, siss um makuss lat́s Plv; tuuraluu oĺl innõ kusõl - - tuuraluu `oĺle `väega˽kipõ luu Räp || fig Suu ees libe, seljataga kibe (teeskleja, kahekeelne inimene) Emm c. (silmade või nina) limanahku ärritav `kanget `kimburit ajas toa täis, sie on kibe suits Jõe; küll tänä ajab kibeda `suitsu VNg; Sie ving tieb silmäd kjõbõdaks Khn; nõnda kipet `vingu olli tuba täis Hls; sann om kipe (vingune), lätt `silmi Ote; timä küt́t kibõhõpa sanna ku tõõsõʔ Vas d. fig valulik; rahulolematu, vingus Kibejä `näügä `nindagu `amba valu `kannatav inimene Kuu; Kulistab pudeli tääve viina ää, ei tee kibedad nägugi Han; tegi kibeda näo Tõs; Ise mies kua, aga `viina võttõs tieb kjõbõdad njagu Khn; olet `seatse kibe `näoge Trv || päeväge ei saa `äste `vaate, `tõmbat kipess (hrl `kipra) näo Krk e. Nii paha pueg tieb küll isal emal `miele kibedast IisR; Vaene inime nuttis kibedid pisarid PJg; Mi̬i̬l um kipõ, et `vihma satass ja˽rehekese˽ `pesmädäʔ Rõu
3. a raske, vaevaline, vilets aad on kibedad old, mõni `räägib, et tuleb viel kibedamb aeg Hlj; tieb elo kibedäst, ei saa enämb elädä kudagi Lüg; `Kõikse kibedamb aeg oli sie, kui pidin `üksi `kohta pidama IisR; meie pole koa kibedamad elu näind, oleme naapaelu noored Mih; lääb kibeda elu `otsa Ris; aga `keisri valitsuse aeg oli kibe elada HMd; `ennemuiste oli ju se asi väga kibe, ega põld jo `kõiki `aśsa `saada Juu; Nuorepõline elu oli väga kibe JJn; [puu]`riistade pesemine [oli] `jälle üks kibe tü̬ü̬ Äks; küll om kibedit `päivi siin ilman nättu Nõo
4. a, s kiire, pakiline, hädaline; rutt, kiirus`olgo kui kibe tüö `aiga, kodo `tüöle ei tule Vai; `paergus on kibe eina aeg, pole `aega muud teha, veel kibem tuleb ösumise aeg Khk; Asi läheb kibeks, pää (päike) vajub juba üsna madalase, paneme `auru `juure Kaa; kibe `lahti, viis inimest tuli töhe, kaks [jäi] `puudu Pha; `sõuke kipe `lõikus `olli et Muh; iga ühül oma kibe Tõs; kuule mool oo naa kibe töö, et kõik sõrme otsad o tööd täis; `kõikil oo kibe, ega põle `aega `rääkida koa mette Aud; `lauba akkab kibe kardula tegimene Vän; kui nii kibe ei ole siis ta `pääva kodu ei tule Ris; see on kibe käimine, kui kuus `versta `tuńdis Kos; ja mis sa siis [pilli] mäŋ́ŋid, kui sul igapäävane kibe tüö on KuuK; Need käisid siis kibeda töe aal väĺlas töel Amb; küll mul täna oli kibe (palju tööd) Trm; sul õli kibegi asi, tuled nõnna ilja `ü̬ü̬si; õege kibe käsk, õlgu kõhe täedetud Kod; einä aig om kige kipebe päevä Krk; sel kõ̭ige kibedambal ajal - - läits minijäss Leeningraat̀i `ku̬u̬li Nõo; peremi̬i̬s - - võt́t maad suuvve (suhu), kui muld `oĺli makus, `tuĺli kipe põllutegemine Kam; Meil lätt alasi ta asi nii kipõss, et tulõ iks `persega ussõ`mulku `ot́siʔ Urv; Tuli usin palamõ, vesi välle viirmä, raha kipõ kadumõ Krl; täl `väega kipõ asi, läpe ei kohege Räp; kipõ (äkiline) tõbi, ruttu mano tuĺl Se
5. a a. väle, virk; tragi kibe obu vädama; köŕb oli nii kibe minema Ans; Meite noor vöik täkk oo seike kibe loom Kaa; kaua selle kibe obusega selle tee käib Vll; Kibe mees oli leki katust `lööma Pöi; küll oĺli temä kibe, joose, nii et jalad ei putu maha Vil; Kusta om virk ja kipõ mi̬i̬ss, `poiskõsõh oĺl ta vi̬i̬l kipõmb Plv; Tu̬u̬ om kipõ tü̬ü̬d tegemä Vas; Sä olõt noorõmb, sul kipõmb jalg; Kipõ ku tulõsäde (virk inimene) Räp; täl om kipõ käsi (virk tööle); hobõnõ om kipõ, mineḱ ka om hää; [virk inimene] om kipõ `tüühü vai minemä kohe; vana mi̬i̬śs om ka õigõ kipõ vi̬i̬l Se b. peru see obone on nii kibe, kihutab saba Juu; kibe obune on see mis ingub, kui vihane on HJn; c. tige(davõitu) Ärä tämä (hobuse) taha mene, ta on natuke kibe; Kibedi ovustega on `tõiste ovuste vahel `kõige `ullemb Jõh; tige, sańt inimene, selle `kohta `öötakse ka kibe inimene Kul
6. a vähese rohuga, paljaks söödud karjasmaa nii kibe, üsna punab kõik Mär; kui karjasmaa kibe oli, sai `õhta saare `lehti murda `loomadele Kse; loomad on nii kibeda moa peal; obone koa karjasmal teese koha on nii kibedaks söönd, teese koha peal põle `käintki Juu
7. a läbilõikav, kile, kime `lapsed `kiljuvad, `tieväd kibedä äält; `tütrikud `laulavad kibeda `ääledega;`tiiskant on kibe ääl Lüg; suitsu pääsuke, need `kiirguvad kibeda äältega; meni on nii `peenise kibe äälega Khk
8. (intensiivsussõnana) a. (väga) suur, tugev, kange Kibe valu näris `terve üö IisR; kibe nou on `sinnä `menna Vai; kibe kuse äda Jäm; kui oomiku vara koidu sihes kibe külmaga `oue `minna, siis aja `teibad `paukuvad pops ning pops Khk; nii tuline kipe soolvesi `tehti `peale, nii `kange et Muh; nii kebe valu mau sees Phl; küll ta tuli kibeda iiluga Kse; mul on kibe rutt; küll oli kibe uni Ris; täna kaanis kibe küĺm tuul Kei; temal old nii kibe jänu ja joond `küĺma vett; pärast süńnitust käevad kibedad valud Juu; noh ikka kui tuli `lõuna aeg, siis oli [sõnnikuveo ajal] kibe `kastmene nõnnat et Pee; kipe küĺm, kes näppe `küĺge aap Kam; mul um sõrmõhn kipõ halu Rõu; oĺl õigõ hää kipõ külm Vas; kipõ ḱulm, kärre ḱulm Se b. väga, liiga; üpris, erakordselt Oli monel mihel parajasti just kodu midägi kibekiiret tüöd Kuu; [jäi] `tiitsal töö ajal kohe kibe `aigeks Ans; taar on üsna kibe apu; kalad on nii kibeks soolaseks sugend; kahjaga sai [värvitava asja] kibeks mustaks; nii kibe vahe vigat; kibe `valge rätik `ümber pεε Khk; Öun on nii kibe apu, et ajab ösna suu `lahti Pöi; nii kipe suur sõnniku ais `olli Muh; Kibe-kiiret jätkub veel mihklipäni Han; Eks `veimeid `tehtud siis `talgudega kui mehele minemisega kibe kiire kääs oli Kei; pohlad ehk pihlike maŕjad one kibedäd apud Kod; meil om kipe soolatse räime Hls; äste kibe punane rõevass, vai lang Ran; suṕp om nii kippe soolane, et ei saa `süvvä mitte Nõo; Leib om `õkva˽kipõ hapu, vesi tulõ `suuhvõ ku t́salgutat Urv || üsna kibe-kisla soolane, kala ehk liha Jäm; loomad kibes-`keebas jooma `nälgas Pöi
9. s viin Et `viiä `sinne Poruva joesuhu moned `kümmed `pöntüd va kibejä Kuu; Võttame va kibeda ka ikke, tieb `miele paremast IisR; joob seda kibed paigulist, selle pärast on nii `vaene Khk; on sul kibed ka majas? Rei; tä käib selle va kepega `paĺlo `ümber (joob liiga palju) Mar; meki koa siis meie kibedad; mut ku aab kibedat taga järjest, sellega ta elab Juu; anna mulle va kibedad VJg; käisin täna ja võtin koa seda va kibedad Trm; ta käip selle va kipe mõrruge ümmer Krk; Et vaśt `kuigi mõ̭nõ suutävve taad vanna kibõ˛õt sai `kośtki tälle (sepale) tuvva vaih Urv; mehe˽`tahtva jo taad vanna kipõt `väega Plv || (sipelghappest) raudikõsõʔ - - `laskva kipõd, nakass iho õ̭hkama kui Kan
10. s hoop; valu Varesselle valu, `kirbule kibeda, `musta`linnule muud tõbe – `lapse sõrm `terve Jõh; annan vetsaga mõne kepe sole Mar; mesilane, erilane, `lenda libeda-`liksi, tuo sa metta uava `võida, kibedad ära ajada (elitingisõnad) Koe; `taŕvis sulle kibedad naha peale `anda VJg; kibedat saama, tegema 1. haiget saama või tegema kui `lapsed vahest kuhugi kibejä said, siis puhuti `sinne `haige koha `pääle ja `lueti sanu; Mes sa tied `toisele `lapsele alade kibejä `mängies Kuu; Eks `tohter tegi küll kibeda, kui `jalga `uuris IisR; älä `piigista `ninda kovast, tied `miule kipped; tämä `toukas `minnu `maahha, mie sain kipped Vai || fig tämä juttu ei tie `miule kipped Vai 2. vaevama, piinama eks `laagris ja liini tüödes seal oli väga se `toitlus sie tegi kibedad Kad
kiitma `kiitma, (ma) kiidan eP(`kiitama spor Sa ); `kiita|ma `kiidan R(-maie Lüg, `kiitämä Kuu Vai)
1. tunnustust avaldama; ülistama `naine `kiitand oma tüttard Jõe; `Kiitäjes on `kueralihagi magus; Igä rebäne `kiitäb oma saba Kuu; ei saa `üölda et sial `kiita oli Hlj; `Õhta `kiida `ilma, omikku naist Lüg; Kui akkab `kiitma oma elu ja `värki, siis ikke puol on vale IisR; tüö `kiidab tegijat; tama `kiiti miu tüö üväst; sedä inimist alalde `kiidedä Vai; kis teda selle eest `kiitand on; mis tast tühast `kiita saab Khk; Ära kiida naist pulmapääval iga (ega) pääva omiku. Naist kiida matuse pääval ja pääva õhta Pha; keik `kiitvad, et ea ja kena on elada Jaa; millal tεtta ülearu kiidetse Muh; mis sa `tühja kiidad, oma `aega viidad Emm; koer hakkan rebasele `kiitma, kui hεε öiguse ta `kohtus saan Phl; mes sa mud́o setast eaks kiidäd Mar; ega tä ike nii ei ole kui kiidetasse Vig; Mia kiida sjõnd täüs `kõrtsis ning `tühjes kirikus Khn; tema `olli `kange `teisa `kiitma Vän; ta kiidab oma `lapsi Ris; anna ing kui tahad tüö `persse, kis sind ikke kiidab Pee; mis sa enesest ike kiidad Iis; Kiidab nii, et kõrvad liiguvad Trm; kiidäväd poosile ette, et tule ja võta tüd́rik ärä Kod
2. kiitlema `sakslane `kiidab et `suured `võidud, aga `kaotab ikke oma mehi ka Lüg; Sie inimine on `kange `kiitama Jõh; ühekorra üks mees `körtsis `kiitand: tal niipitk loul, et käib viis `versta ühe louluga Jäm; `Mihkel `kiitas, et taal `seitsme toobine kusepöis on Khk; sii kel kedagi põle, sii ju kiidab Hää; kiidab või kaela kaḱki JMd; `kiitis kaks `mõisa olema Pee; vana Juań kiit́ ja `kerkles, et kahe tuńniga sae `linna Kod
3. ütlema, rääkima, nentima kas `suudar kodu, mis ta tieb? `toine kiit et, `kingi; `Kusti kiit omal alade `musta `ussi `kihvad `taskus olema Kuu; seda `suomlane `kiitas ikke Virust, seda `kohta VNg; vana `rahvas `kiidavad kui mürina ei `kuulu ja `välgud `käivad - - nüüd `külvab `sieni Lüg; Vanapoiss õli `kiitand, et tämä kääst saab Jõh; `Antun `kiitas poja jo `Narvas olema IisR; `enni kiideti ikke, et `uńtidel `olla `taevast jagusid `antud Mar; `kiitvad, et `tulle kuum [ilm] Aud; mis ma peas selle jutu pääle `kiitma Saa; no tema kiidab ikka oln lapse ääl Ris; kiidavad väga iad ja magusad seened `piavad olema HMd; poiss olla kiit, et me kõhud on vahest nii tühjäd, aga põle kusagilt suutäit `soada Juu; tämä `kiit et ma lähän käin ärä Kod; õpetaja `kiitis alles nüid üht last `ristind Plt
4. tänama Ku `kiidedä [vastatakse]: ega sie vähikä asi `kestä `kiitä (pole tänu väärt) Kuu; `poiga `kiitas `minnu Vai || `Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu Jõh
Vrd kitma
kiker|pill1
1. hum (väike) vorst kikerpiĺlid oo jõuluvorstid; ta tegi kikerpiĺla Tõs; `väike vorst nägu kikerpiĺl Hää; pane kikerpillid `ahju; kikerpillid keresel Ris; täna akatakse kiker`pillisi tegema Nis; küpsed kikerpiĺlid viriseväd naa kerisel Juu; kereselle kiker`pilli, laua `alla laululinnu, `peale `õrna õlle`kannu rhvl SJn
2. deskr Kitsas ja `kõrge [maja] jusku kikerpiĺl; [laps] isi pisike ku kikerpiĺl, aga suur ääl Hää
kilama1 kilama Kuu Lüg IisR Jäm Khk PJg Hää KuuK JJn Kad VJg Sim I Lai Pil hv KJn SJn Nõo Vas a. karjuma, kiljuma, kilkama; kileda häälega hüüdma või laulma `ärga kilaga enämb, juba sie (hunt) läks sohu Kuu; Kilavad `nindat luust ja lihast käib läbi IisR; meni laul keib nii `körgest, üsna kilama vötab Khk; Mis ta kilab, kõrvad lähvad lukku Kad; Lapsed kilasid oma kilamisi Trm; lapsed, ärge kilage, kõrvad aeate lukku SJn; Äkki pist kilama, nigu süsti oles pantu Nõo; mia tu̬u̬ kut́sk sääl killa Vas || ennast häälekalt kiitma Kilajate töö ei kanna kuskil õiget `viĺja Trm Vrd kiilama2b. kiledalt kostma või kajama ääl kilab `metsas. nii kibest `uitab, keik metsad kilavad `vastu Khk
kirivane kireva|ne Jõh Tor/kiri-/ Trm Lai Plt, kirive|ne Hää Saa M(-ven Hls Krk), kirivä|ne Kuu Nõo, g -se; kirivõ|ne g -tse San; kirivõnõ Krl
1. kirju, kirev; laiguline kirivane lehm Tor; kirivesed rõõvad on ilusad Hää; Kirivene ku märdi sant Trv; `akne kardine om kirivese kiŕmist; Kua üits paar kirivesid `kindid; Pühäde muna tetäs kiriveses Hls; mea kudasi kirivisi `köŕte; põllu joba kirivese (lumelaigulised); ku kirivest libligut näed kige päält, saad `leiba Krk; nüid meil ei ole enämb kirivesi `lehmi Hel; kirivõne sitik San; kirivõne ündruk Krl || ma ti̬i̬ su `perse kirivesess (vitsaga ähvardades) Krk || fig silmad kirivesed ~ silmade ees kirivene silmä lääve kiriveses, midägi ei näe Hls; siĺmä lätsivä kirivesess; pää käü ümmer, silmä om kirivese; ku `siĺme ehen kirivesess, ilm lääp kirivesess, siss lääp mi̬i̬ĺ pääst ärä Krk; kirivase päralt (kirumissõna) kiriväse peräld Kuu; kirevase päralt Trm; kes ei taht päris kurat `öölda, siis `ütles kirevase päralt Lai; kirivese perält Trv; kirivõtse pärält San
2. a.  keeruline kirevane lugu Trm; si̬i̬ om kirivene lugu küll; nüid om kiriven aig (sõjaaeg) Krk b.  kärisev me peremehel om kiriven ääl, kirives äälege kõneless põrr-põrr-põrr Krk
kivi|täks
1. lind, kivitäks Kivi`täksil on nisikene ääl, nigu `veikeid kivisi lüed üksteise `vasta IisR; kivitäksud `taplesid kivi uniku pääl Saa; kivitäks on `veike lind, aĺlikas, kaela `ümmer `valget Juu; kivitäksi pesä mea löüsi kivi ahervarre si̬i̬st Krk; kivitäḱs, kivve `vahjel käü, `valgõ persega, `varbladse `karva Rõu Vrd kivi|kütt, kivi|näks, kivi|säks, kivi|tihane, kivi|tikk, kivi|träks, kivi|tsaks, kivi|täkutaja, kivi|varedik, kivi|västrik, kivi|ähn
2. kiviraiuja kivitäks tegi kõik sõnad ristikivi `sisse ja Var
kluuk-kluuk (kurgede häälitsusest) aga ia ääl on sel kurel, kui tämä äält tieb, paneb kluuk-kluuk Lüg
kobin1 kobin g -a R(n kobina Vai) spor eP, M(g -e Hls Krk) Nõo; kopin g kobin|a Puh Nõo San(g -e) spor V(-ṕ- Har Se), g Krl
1. nõrk tuhm astumise vm heli `kuulin kobina Lüg; ei ole `kuulla kobina ei kabina Vai; Midagid kobinad säält küla poolest kuulda ikka oo, aga mette‿p saa aru oo see rataste ääl vei miski muud Kaa; mis kobin see aa Emm; `kange kobin ja kolin rehal, kobistavad seal `peale Mar; kuulen tuas kobinad, kes siäl kobistab Tõs; mõni nii õrn ehmätämä, kui kedägi kobinad on, kohe `sauhti kääd `lahti Juu; ei tia, kas `Pieter tuleb tuppa, on nagu kobinad ja kolinad koeas JJn; üks kobin õli, mõni käib kobissab riha all Kod; kasugu [naha] kobin kuulda Krk; [ta] õõrup ike tolle kadajaga, siss tulep nõgi truubist `alla nigu üits kobin Nõo; [nad] `kuuldõnu kobinat, lännuve `kaeme, suur `valge oŕk (siga) maganu teräuniku kõrval San; üt́s tulõ, kopin om kuulda Krl; katusõ pääl om koṕin ennedä ku `vihma satass Har; ku kiä tulõ, `saapa koṕin om Se || kiiresti, ruttu sõ̭ss tule `vaindlen siiä ku kobin Krk; [ta] peĺläss nii `kangede müristämist et, ku vanemb mürist, siss `olli Liidel laits `perrä `võetu, tulliva meele ku kobin Nõo; kobina peale huupi, umbropsu kobina `pääle `läksiväd Lüg; See asi sai kobina pεεle tehet Emm; Ma kobina peale tulin ja sain kohe õige uulitsa kätte Jür; eks aga kobina `piale võtt [leivad ahjust välja] VMr; `ilma ja muad ei tiä, lähäb aga kobina piäle `väĺjä, `uupi Kod Vrd kobinik
2. jutt, rääkimine; sõnelus siel one alalde sana kobinu `kuulla VNg; meil õli sõna kobin Lüg; üks kobin sool alati ülal. kis su kobinad kuulda tahab Khk; et sa oma kobinad koa ei lõpeta Juu; oleme ikke old sõnakobinas kua VJg; vagasess, mette üks moka kobin Kod; tühä jutu kobin õnnõ Krl
3. viriseja, toriseja va kobin inime, kobiseb `ühtelugu, pole rahul kennega Jäm; `Seikse kobina kääst pole kedagid `kiitust `kuuland Kaa; See lapsest sandik `söuke kobin olnd, selle `tahtmist soa kedagi Pöi; sa oled just kui üks va kobin, mes sa `tühja kobised alati Mar; vanad mehed on jo kobinad ja porinad JJn
kodu- kodune, kodulähedane; kodustatud kodo`kitsidel on emä`kitsidel on ka mõnel `sarved, mõnel ei õle Lüg; kodoaned on `suured; kodo rottad on maja `permando all Vai; metsmindid pisised `taimed rohu sees - - pole nii `kärme ais üht, kut kodumindil Khk; metspardid on pisemad kut kodupardid. kodupardid vahel nii kenad rasvased; kodurotid, mujale nad εp lähe, kodu `ümber, nende jauks kaśs `ongid Krj; Mets pardist soab kodu pardi `pilkus, pojalt äe tuuakse, tiivad äe raiutakse, nönda vilub äe, liha (ei lähe) `kuskile Pöi; mere`lindute munad on tuimad, ei ole nii magusad ega iäd kui kana ja kodupardi munad on Var; (nastikust) vist need `koltse `lõugega ju, mis ei arvata nii mürgised olevad, et need oo kodu ussid; metstui lennäb ja laalab nagu kodutui Tõs; Kodotui, nied ljõnnud ond vähä `aega `Kihnus oln Khn; põldiir, eks see ole põllu pääl ja tuas on koduiir Hag; melekal on kõvem ääl kui kodu tuvil Sim; koduani on `veikemb ja metsa ani on suuremb vähä Iis; minä tiän kodoelod ja tü̬ü̬elod, egä ma eeläne en õle; õvve aiade `sisse tieväd kodokuredele pesäd, su̬u̬red rattad; tõesed kodopaŕdid, tõesed metspaŕdid Kod; peris koduiiŕ om vesi aĺl; mea käisi külän periss kodu rõõvastege; kodu tü̬ü̬, söögi tegemine, kodu talituss Krk; kodutallituss tallite, kos ma nurme `pääle saa minnä; ma olli lennu pääl, kodutü̬ü̬ om `juśtku ärä unetet Hel; kodu ain om vi̬i̬l, muud ei ole enämb tetä; kodu elu `oĺli minu oolen, mina siss talliti Ran; Ega kodu paŕts ei lendä temäl vist tu tagupuul vajotap maha; tuhveldab sääl ratta man, määrib ärä kõ̭ik, `pannu `endäle kodu`rõiva `sälgä; Arri käip tühü ja mia `talta ikke kodu`taltuse; kes iki oma koduelu tahap kõrran oeda, tu̬u̬ ei saa vallaametin olla; ega kodutü̬ü̬l jakku ei ole, ja `kuhja ei saa konagi kodu tü̬ü̬st Nõo; `varblanõ om kodutsirk Ote; mõtskitsõʔ ja kodokitsõ˽ka omma Kan; kodupaŕts kotust kohegi ei `linda, vahel lätt `su̬u̬ti `oima ja paŕts`haina `sü̬ü̬mä, siss tulõ jälʔ muru pääle tagasi; kodu`hiiri om paĺlu, haina`hiiri om veidümb; ta om meil uma kodupuu, taad või ma raku kona ma˽taha Har; kodu`part́si kutsutass piiĺu piiĺu Rõu; noh nait tiid ega üts, `varblasõ ja, mis nüüd kodo tsirgu umma Plv; siih om puhass elo, a kodoelo [maal] õ̭ks om tõõnõ; kodohaniʔ ja mõtsahańiʔ, katõʔ haniʔ Se
*komama2 komame Krk; (ta) koma Vai kõmama ääl ikke koma `vastu Krk
komedast komedast Vai VJg = komedalt [tal] on `oige kome ääl, `rääki nii komedast Vai
koolja-
1. (uskumuslikult) surnuga seotud või kaasnev, surnu- matuste `aega `tehti taŋŋu pudru, seda `üiti `kooljapudruks; `kooljaviga ariti `kooljanärtsu (surnu pesemislapi) suitsuga ning `kooljaseebi (surnu pesemisseebi) killuga; `kooljapesa (nahahaigus) Khk; `ku̬u̬lja aud Ote; [kooljaluud] Põletati ja vaotedi ku̬u̬ljarahage San; `ku̬u̬lja raaḿ - - matusõ `kambrõn (kabelis) sais alasi kat́s `raami; `Ku̬u̬ljahätä (surnult saadud viga või haigust) ei˽paranda˽muu ku˽mõsõt tu̬u̬ seebiga, minga `ku̬u̬ljat `mõśti; om siidi `paprõid, mi̬i̬st tetäss `ku̬u̬ĺjariśtilõ `puntõ ja `kru̬u̬nõ Har; `ku̬u̬lja ääĺ (lauluviis, mida laulab üksikisik surnu juures kodus või haual); `ku̬u̬lja`kellä lüvväss, `matmisõ `aigu lüvväss vähämät `kellä ja ütte; Mingõ kerkoaida ja vaotagõ kuuljaristiga [kooljaluud]; `kuuĺja sõ̭na (tõrjesõnad kodukäijale) Se; `kuuĺja ~ `kuuĺdaaid (surnuaed) Lei
2. suri- `ku̬u̬lja säŕk Rõu; `Ku̬u̬ljatsuvvaʔ; `Ku̬u̬ljahamõh (surisärk); `Ku̬u̬lja olõʔ (õled, mille peal pestakse surnut) Se Vrd kooli-
kostima2 `kostima, (ta) kostib Jäm Khk Mus Rei kostuma, kajama nii `kougelt ääl kostib juba ära; kaja kostab ~ kostib `vastu Jäm; `talve `eetasse: koira `aukumine kostib mere, tuul leheb mere `poole; koest poolt [hääl] kostib, sönnap̀ule leheb tuul; mets kostib `vastu; `öhta kui vaga ilm on, siis `loomade kellad `kostivad ägast poolest Khk; ilm kostib (tuleb ilmamuutus) Mus
kostma1 `kostma, (ma) kosta(n) eP(`kostama Khk Kaa) eL(-e Hls Krk San); `kostama, (ma) `kostan R
1. (küsimuse või jutu peale midagi) ütlema, lausuma; vastama mis sa sene `pääle `kostad Jõh; see kosta‿p mitte `vastu midad Jäm; s‿kosta mette `musta ähk `valget ka Khk; mis te olete küsin, seda ma ole kostn koa Muh; koolilapsed ja leerilapsed, kõik `kostvad Mar; olid alvasti oppin, ei saan `kosta HMd; mis ma selle peale mõestan `kosta JMd; omikuti ja `õhtati pidin õppima, muidu ei osand `kosta `koolis Ann; mis ta seal enam `kośtis Lai; kui käüsime lugemen või kuukoolin, siss õpeteje küśk, pidime `kostme Krk; sa pidit jo `kostma, ku ku̬u̬l`meister `küśse Puh; mõnikõrd `õkva nigu ki̬i̬l oless `kińni keedetu (köidetud), ei saa `kosta Nõo; koolilatsõʔ `kostvaʔ `vasta kui koolioppaja küsüss; mis sa alasi `vastu kostat, kas sa ei võiʔ ollaʔ `vaiki Krl; ma olõ sullõ paĺlu `kostunu vai ütelnü; see ilma`aigu kostõtass, vanast üteldi vai `üĺti Har || (imestust, üllatust vms väljendavates hüüatustes) Noh mis sa niid kostad!; Mis sa möistad kosta! Kaa; uus kuub ja auk sees, me‿sa kostad εε! Käi
2. kellegi heaks, kasuks midagi ütlema, kellegi eest välja astuma või vastutama tämä `kostab minu iest Jõh; mis sa lehed teise eest `kostma, saad ise `viimaks peksu korra käde Khk; Kui olid `leeris käind - - võisid egas pool oma eest `kosta; Surm (surnu) äi soa ju oma eest änam `kosta, nüid on teistel ea `rääkida Pöi; kas `kiski teab tä eest `kosta, aga ei `kiski põle `tohtind Vig; peab seal `kohtus oma eest `kostma, kas soad `õigust või ei Juu; minul põle küll `aśja, aga minä kostan tämä edess Kod; si̬i̬ om nänni poig kelle i̬i̬st emä kost Krk; lastele sai `kõiki üteldä, nu̬u̬ ei saa `endi i̬i̬st `kosta Ran; ta‿m jo ijäline, ta või henne iist `kosta Har; kosta˽kõhna i̬i̬st, a är˽läüdäku˽tuld sinnäʔ, kohe olõ‿i˽vaia Rõu; ku ma näe et pessetäss kedägi, siss ma olõ tuu `kośtja (tunnistaja), siss ma kosta sääl Se
3. kuulduma, kuulda olema; vastu kajama, kõlama tõrs `kostab `vasta ku tühi on; Kuda `metsä `üiäd, `ninda `vasta `kostab Lüg; se `kostas miu `korvi ka Vai; lapsed `riipavad [palavat] suppi suure äälega, `liirpsti ja `liirpsti kostab `vastu Khk; Õhk on `selge ja `kangest `vaikne, jutu kõmin kostab `sõuksega `kaugelt ää Pöi; kellad `kostvad karjamaalt Tõs; ku Einastest sae`kaatre ääl `siia kostab, siis on täädu pärast, et `vihma tuleb Hää; kaua oli `aige, see kostab ju `väĺla Ris; see kostab ju `seia ka kui midagi `juhtub HMd; kui ilus ilm on, eal kostab metsast eledast `vasta Juu; vesi kukub koe‿t kohinal, kohin kostab kes‿tap (kes teab) kui `kaugelle Kad; kelle eal siin `äśti kostab, sellel` peidmes müt́si ostab VJg; kiga `kośtis juba, noored juba kiige juures Lai; ilusa `õhtaga ealed kostavad `vasta Plt; kõla kost kavede ärä Krk; eli kostap, ilm lätt tõsele Kam; ku `vaiki ilmaga `hõikat, siss mõts kost alasi `vasta Har Vrd kostuma2
4. kanduma, levima suits kostab tuppa, tuba `suitsu täis; tuul kostab egäle puale; või lähäb pańnile, annab üles `kosta (või kõrbelõhn levib laiali) Kod
5. vett vastuvoolu üles ajama `Täämbä om ojan suuŕ vesi, taa om vaest i̬i̬st (jõest) `vasta `kostanu; iilä om alapu̬u̬l `vihma sadanu tublistõ - - selle ei sataʔ siihn [jões] vesi mahaʔ et Koivast kost `vasta; ku alast `vasta kost, sääl ei˽saa jahvataʔ Har
6. et tüöd `ninda `ahnustasid, murisid enese purust, vanal iäl `kostab sedä kõik taga Lüg
kostuma2 `kostuma Muh Emm Rid Mar Kul(-o-) Vig VMr Kad Rõu
1. kuulduma, kuulda olema; vastu kajama nüid o vaga, paugud `kostuvad nõnna et; mets `kostub `vastu Muh; ilma muude kui ääl kõlab ehk `kostub `kaugele Rid; see [pikse]mürin ei `kostund änäm tupa `ühti Vig; Veke `Maarja kiriku kellad `kostusivad `seie; kui meie kuuleme, et jaama viled `kostuvad, siis `vaata et akkab kohe `vihma tulema VMr; ja Venneoja orost `kostuss harakidõ naar Rõu Vrd kostima2, kostma1
2. paistma, kangastuma Papi laid `kostub kätte Muh; elm `kostub `vastu - - majad kõik teinepool mere `kostuvad ülesse Mar
krabisema krabisema R(-mma) Jäm Hi Mar Mär Tõs Hää Ris Juu JMd JJn Koe VJg I(Kod) Ran Nõo, -õma Khn, -õmõ San Krl, -õmma Har Rõu; pr (ta) krabisõss Se; da-inf krabista Nõo, -aʔ Har Rõu
1. a. krabinat tegema nii sile, krabises kohe se linane pesu VNg; [hobuse] kell ei krabisend enamb Vai; Mis sääl kera all on, et ta sedasi krabiseb; kurk `aige äi ole, aga ääl, kuulete krabiseb Rei; Papõr krabisõb Khn; ma `katsusi viĺla pääd `peoga, kuju juba, õge krabisevad Hää; lumi krabiseb `käies Juu; tullud `valge kaśs nõnnagu küüned krabisenud tämäle `vassa; uus alg akas kõhe krabisema, kui visasin ahaju Kod; kõ̭iḱ olliva `vastse raha, mugu krabisiva kõ̭iḱ Nõo; vasiga nahk om kuivass kuiunuʔ, ku võtat, siss krabisõss ennedä Har; paks hää rõivaśs, krabisõss õ̭nnõ Se || fig `praega rükki akil idu tuleb ku krabiseb Kod; Ain kasvab nigu krabisep Nõo b.  krabinal kukkuma, langema vihm krabiseb `vasta `akna Lüg; rahe krabiseb `vastu akent Ris; vihm krabises katussel Lai
2. vastu rääkima, torisema mis sa krabised `vastu Jäm; Mis laps krabiseb, ole vaid Rei; kräba˛auk (ninakas laps) krabiseb `vastu Phl
Vrd krabisama, rabisema
krapp krapp Jäm Ans Hi LNg PJg spor K, I, kraṕp Puh Nõo Ote Rõn spor V, g krapi, g krapu Jäm Ans; rapp g rapi Khk Kaa Vll Pöi Mär Vän Tor KJn, rapu Pöi Muh; raṕp g rapi M; krapp g krappi Lüg IisR, krabi VNg Vai(n -i)
1. (hrl puust) karjakell krappi ääl `kuulus sääld Lüg; Kui krapp oli iast kumisejast puust, siis `kuulus `kaugele IisR; Sönnil oli rapp `kaelas olnd Kaa; kaks keelt `ollid rapu sihes, nee ühna kolisesid kui lehm liigutas Muh; härjal ja lehmal `olled ikka krapid, hobustel `olled kellad Phl; puust olid krapid, õhuksest laua tükidest PJg; luomal oli krapp, sie oli koa kella pluani järele `tehtud, kaks puu kõra sies Hag; krapi kõbin käis kätte Juu; krapid kaalan, siis kuulusse ärä, kos näd (lehmad) one Kod; muĺlikatel olid vekesed krapid, vasikad olid ilma krapita Lai; sigadel `oĺlid ka rapid kaelas KJn; rapi tila rõgiseb KJn; krapi tetti aavapuust; mia es täi krapi peräst `aaba maha raguda; krapi sehen `olli neli vai viis puu tila Nõo; Krapi `oĺli lehmil kaalan kui mõtsa all käesiva Rõn || fig (teretamata mööduja pilkamine) kas krapiga siga õled nähnd Trm; läksid `mööda töö tegijatest ja `jõudu ei and, siis õigati tagast järele, kas krapiga siga oled näind Lai; Kas krapiga emmist nägid Plt Vrd krõpp, kräpp
2. lokk, lokulaud; käristi turu`vahtidel olid krabid kääs, siis krabisti; krappid olid üövahil Vai; kraṕp [vändast aetav käristi] Urv; siss võti latsõ pańni ja karra˽kõ̭iḱ kätte ja `naksi krappi `lü̬ü̬mä Har
3. fig a. tühi jutt, laim; laimaja, keelekandja krapp inimene Jäm; see oo omale rapu `kaela saan (tühjast jutust) Muh; kis `palju `tühja juttu räägib on krapp Kei b. raskus, vaev; vana, kõlbmatu asi See kella krapp äi näida `öiged `aega, seina pεεld maha visata Emm; Sina oled siin tõistel ehen just ku‿ts raṕp Hls; mis ta nõnda noorest peräst rapi `kaala võt́s (abiellumisest); mis ta pia tegeme, tal o raṕp (laps) kaalan, raṕp taht toita Krk; võta nüid kraṕp (vallaslaps) `kaala ja kõnni ütest `tõisi Nõo; kas sul no mõ̭ni naanõ, vana kraṕp Har
krõme krõme VNg Var, g -da Aud kähe, kärisev mul nüüd on vähä krõme ääl VNg; ma igistasi ja tuli `õue, nihuke paha olemene on, ääl oo krõme Var; krõmeda äälega räägib Aud Vrd krome, kräme, kröme
*krõmisema pr (ta) krõmiseb kähisema, kärisema Ääl krõmiseb, kui õli `niisike kare ääl, ei õld `kustund peris Jõh
krääk2 krääk Lüg Mar JõeK
1. on rukki rääk tieb krääk, krääk, krääk, vali ääl `tõisel Lüg Vrd rääk
2. (lind) krääk on `mitme karvaline, on punast, `musta ja `valget, on ilus lind, pold püist natuke vähem JõeK
kukru|mees fig rahakorjaja `Kukrumies kõva kõriga, `kukrume ääl käis [pulmas] ülä `tõiste Lüg; kirikumees ika oli `kukrumies Ris
kullema `kulle|ma, kulle|lda Saa(-ama) Trv T, -m(e), -lde Hls Hel San, -de Krk; `kullõm(m)a, kullõldaʔ V, San Krl
1. a. kuulama, kuulates jälgima; ära kuulama; kuulatama temäl om iki si̬i̬ mu̬u̬d usse taga kullelda; Mari `kulles õpetaja kõnet nõnda, et suu oli `valla jäänu Trv; Ot‿ma `kulle, mis ääl si̬i̬ om; nevä kullesive miut ike õige ilusti ärä Hls; kullege, mis teil ütelts; siul kohuss kullede, miul `õiguss ütelte Krk; ku tõise kõnelive, ma kullesi esi päält Krk; Nu̬u̬r piät iks `kulleme ka mis vanembe kõnelese Hel; `tohter pańd toru `rinna päle ja kullel süät; miä jäi `õkva kikin kõrvun `kullema, et meh‿nä kõneliva Puh; Jänes om nii maja lähikeste tullu, sü̬ü̬b orast, siss jälle kulleb; ma‿i tohi kõnelda, nemä‿m `kange `kullema; tol om kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb; ai igävetse pikä joru - - es `jõvva enämb ärä kullelda Nõo; panõ kõrva mano, `kullõ kas iks tikutass Võn; ei saa no˽kõnõldõ midägi, ta `kullõss ussõ takan San; Kõrdsin kõnõldas a kerikun kullõldas Krl; ma˽käve vi̬i̬ĺ õdagu `kulleman, sumisi nii lõbusadõ (mesilased) Har; timä jumalat `väega˽pilgaśs, `õkva häbü oĺl kullõldaʔ Rõu; kullõldõh lät́s iks inämb `aigu ku kirotõh Vas; sis sulanõ - - oĺl kullõlnu, ku lehmä˽kõnõliva ja hobõsõʔ Se; kavalust kullema magajat teeseldes pealt kuulama ta `kulless kavalust, tege ennäst maganuss Krk; `kullep kavalust, saap teedä mes tõese temäst kõneleva Puh; mia `mõtli et ta makap, aga `ta‿lli venekoolussin, kullõl kavalust Nõo; Ku tõńõ taht kavalust kullõldaʔ, sõ̭ss teǵe et tiä maka, kae sõ̭ss tõsõ ei variʔ, kõ̭nõlasõ˽kõ̭iḱ ilustõ `vällä Urv b. fig (vaikides) konutama, vahtima Kui ei taha et tedä kästäs, siss kullep vakka nigu koolu; ei saa tulla oma `lu̬u̬me ka `kaema, oma looma `kulleva laadan Nõo; Mis sa tan vi̬i̬l `kullõt, ku tõsõʔ jo ärʔ lätsiʔ Rõu
2. a. küsima, järele pärima, teateid nõutama ma lää `küllä `kullem, kudass si̬i̬ asi periss olli Krk; tei `asja, `tulli miu `poole `uudist `kullema; mia tulli `kullema, et kudass me õge sugulase oleme; ma pia toda `asja `perrä `kullema Nõo; vaja kerikullõ `kullõmõ mindäʔ, mis opetaja `ütless Krl; ma˽lähä `kullõ `perrä mis tu̬u̬ küpär mass Har; üle kullema küsitlema, usutlema [kohtus] kulletse üle, kudas om `kuŕja tennu, paĺlu süüd tennu Hls; kohoss `kulless üle [tunnistajaid] Krk; siss kullõldass tuńnistajaʔ üle ja tetäss `kuhtulõ `otsuss pääle Har || kalavõrke üle vaatama, kontrollima võt́t võrgu otsa üless, läbi jäämulgu, siss kullel, nigu võrgu otsa `piiu võtad, siss tunned ärä, kas kala om; liigut `võrku, kulless, kui kala sehen, keit nööri `küĺge, võt́t üless Ran b. küsides otsima, valmis vaatama Joba uus obene valmis kulleld; Käinu tüdrukut kulleman (teenistusse) Trv; Mia pia põrst `kulleme mińeme Hls; ku na siiä tulliva aset `kullema (öömaja küsima), siss mia `küśse, kas te olete ristiinimese Puh; [teda] saab `laske kullelda kost `kaaru saab Nõo; moonakõni kullõss kotust Krl; naka no `kullõma, kes katust `katma saa Rõu; `kulsse kotusõ `hindäle Se c. eelkosjas käima Käisiva naist `kulleman Trv; peigmehe emä või mõni võõrass käüs `kullemen. ku ta ärä olli käünü `kullemise viinage - - `laube `minti lugeme Krk; emä võttan poja ja lännu naist `kulleme Hel; peigmi̬i̬s lännu edimäld `kullõma, kas kosilasõss `võetass Nõo; vanast mehe imä käve `kullõman [pojale naist] Har
3. arvesse võtma, arvestama a. hoolima, tähele panema Ei kulle see kõnet ega keeldu Saa; mea müräsi küll, või nemä sest `kulsive Krk; ta‿i `kulle midägi minu vaevast; mõne latse ei `kulle emäst midäginä Nõo; Mis sa ei kulle `ki̬i̬ldü, vaata nüüd sait `peśsä San; mi‿sa aśanda umma `hõngu jahutat, ega tat `kiäki ei `kullõʔ Har; Sa ka‿ks `kullõ miä üldäs, `istu õi˽`kõrvu pääl õiʔ Rõu; Üt́skõik, kas kõnõlat sullõ vai seinalõ, iks ei kullõldaʔ Vas b. sõna kuulama, kuuletuma lapsed mudu es `kulle, kui `tõmma vitsaga Saa; ei valitse last et ta kulles Hls; mia kullelsi emä sõna ja nii jäi vanapoosiss Nõo; Mańnikõni, `kullõ no sa˽ka opõtajat Krl; ni˽pikält `oĺgi tu̬u̬d `kullõmist Har; kae˽ku ei˽`kullõ˽ka vadilasõ, kõ̭nõla vai `ińgli keelegaʔ; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; vanast oĺli `mõisniki ḱäsuʔ, pidi tegemä ja `kullõma Se || Jalaʔ ei kullõ inämb sõnna Räp
4. fig teenima, teenistuses olema ma taha jumalat ja kunigat kullõldaʔ Se; [kuningat] kulleldi kat́skümmend viiś `aastakka, oĺliʔ `meikuli `saldaniʔ; `poośkõsõʔ `veikese˽`kullõsõʔ, tuovaʔ raamatit, v́ett valavaʔ, `ḱellä `tõmbasõʔ; sa tiit tüüd, `kullõt tõist Lut
5. a. (kõnetlusvormel imperatiivi kujul) kulle, nemä olli ka nõu kokku pidänu Krk; kullõ sina olt igäne tark, oppe miu kah Nõo; kullõlgõ, lat́s taht magama Se b. int kullõ ummõte, vai nii`mu̬u̬du Urv; kullõ nüüd (ei või olla!) Räp
Vrd kuulama, kuulma
kumama1 kumama R eP(koma- Sa Muh) Trv Krk(koma-) Hel/-me/ Puh Nõo San Har Plv; kummama, pr (ta) kumma VId
1. nõrgalt, tuhmilt helendama, kumana paistma tule`kahju kumab VNg; Pidid `valvama `milla akkab juba koit kumama; kui `taivas kumab, siis sie tieb `taiva `niiskesest (niisuguseks) punerdavast Lüg; `valgus komab `aknast Jäm; Siis tuled akkasid kumama, siis sai aru kus ma oli Pöi; `koitu akkab kumama Emm; lenna tuled kumavad Mar; päike tõuseb, päike kumab juba Vig; pää (päike) kumab metsa peal Kse; ehä kumab veel Juu; ku ta (päike) `tõusma akkab, siis `üeldasse et pääva tera kumab jo VMr; kui pääv on punane ja kumab, siis on kuivad ilmad Lai; tuli kumass kavvele San; ma˽näi enne joʔ et tu̬u̬ `valguss sääl kumasi Har || (vastu) helkima `akne laasi kumave ku tulege Krk || terendama, kangastuma tea, mis `elma `jälle tuleb, `kangest kumab ülesse Mar; ilm lähäb külmäle kui linna tuled kumavad Kod
2. ebamääraselt, ähmaselt paistma Uit vähä kumas sügäväss Kuu; Lähen `ilma lattermuta, nattuke kumab, ega ma `eksi IisR; See komas muidu so `silmade ees Pöi; mere pial komab midagid Muh; kumab sealt `kaugelt, aga ei tea mis ta on Juu || vaevaliselt nägema teise silmaga tä vähe kumab Var
3. fig (tärkavast arusaamisest, meenumisest) `Estest ei `mõistand kudagi seda `kaŋŋast sättima akkada, aga pärast akkas nigu kumama IisR; nagu kumab vi̬i̬l, kui kuuled sedä juttu Kod
4. a. kumisema, tumedalt (vastu) kajama sie pill kumab `nõnda vaist `viisi, `muutku kohiseb vaid; `paugud akkavad jo `jälle kumamaìe Lüg; kas `raiu vai midä, siis kuma `toise `kohti Vai; ääl komab `kougelt Jäm; Mets komab vaa (vaikse) öhtaga vastu Kaa; kell kumab `kõrvu Kse; jaal kumab `vasta Koe; tühjä asja komav `vastu, vaat́ koma `vastu Krk; mi kerik nigu kumasi kõ̭iḱ ku tu̬u̬ meesterahvass kerikun lauĺ Har; kõ̭nõlass ku kumma õ̭nnõ Vas; jäŕv kumma õ̭nnõ kui `hüüple tännitäss, hüüp-hüüp Räp; kudi kangast, kodo kumaśs, hoidi `langa, tarõ heläśs rhvl; tühi tõrdo kumma si̬i̬st Se; piĺl heĺlä, kodu kumma rhvl Lut || fig kõtt kumass, ei või enämb süiä Helb. fig kumisema, huugama (peast, kõrvadest) [vali müra] aab kõrvad kumama PJg; kõrvad kumavad kui pea `aige oo Tor
Vrd kuumama3
kume n, g kume Tõs Krk Puh, g kumeda Juu; n, g kummõ Plv Se, g kumõha Lut
1. kumisev, tumedalt kõlav se nihuke kumeda ealega, põle `kõrge eal `ühti Juu; sul pole `äälta `äste laulda ega kumet kurgukesta rhvl Krk; tünni põhjan ääl om kume Puh; pill oĺl helle pedäjäne, kannõl kummõ kadajanõ rhvl Plv; kummõ heĺü livval Se Vrd kome
2. tume, mitte selge (päevast) kume päe Tõs
3. hõõguv, palav keress jo `hüäste kummõ Lut
4. õõnes kume puu; kartoĺ om sehest kume Puh
kumisema kumisema R(-mma Lüg Vai) Khk Pöi Muh Emm spor L K, Iis Trm Puh Nõo Plv/-mma/, -em(e) Hls Krk San, -õmõ Krl, -õm(m)a, -am(m)a V
1. tumedalt kajama, kõmisema tuba kumiseb ja kajab, ei õle `ühtegi elävä `enge tuas; mets kumiseb Lüg; üks vask, mis kumiseb ja kelluke, mis eliseb Emm; maa nagu räägib - - `jusku kumiseb kui alt oo tühi Var; kellad kiriku `tornis kumisevad Tor; suur `kuplega lamp kumises kui põles, kui eli peris täis oĺli Saa; võĺli alune kumiseb aga `vasta Trm; ääĺ kumiseb, kõlab `vastu Hls; naʔ ammõrdõsõʔ nii nigu külä kumisõss Krl; Ku alumitse koorigu pääle kopudi, sõ̭ss ku˽kumisi `vasta vai kobisi, sõ̭ss oĺl leib kütse Urv; si̬i̬ om suuŕ tarõ, ku˽sisehn kõnõlat kumisass ennede Har; kõ̭ik tühi asi kumisõss Plv; `tääḿbä `veiga kumisõss, ilm kumisõss, `vihma saa; mõts `vasta `uikass, mõts kumisõss Se
2. huugama, kohisema (peas või kõrvus) Pää kumiseb `nindagu sebä pada Kuu; tia, mida `asja sie kumab `nõnda `kaugeld, et `kõrvad `aina kumisevad; mida seda (kõrva) on pand kumisemma Lüg; `Kõrvis akkas kumisema IisR; Kui kõru kumisede, siis `tulla tuult, `tormi Pöi; kõrvad kumisevad ja aavad `pilli Muh; pää kumiseb `otses Hää; kui kõrvad ulvavad, aavad pää ka uluma, kikk kumiseb sees (peas) Saa; pea kumiseb, kui ta `aige on Juu; kõrvus kumiseb ja kohiseb Plt; `kuulmene on alvem, kõrvad kumisevad KJn; är `rü̬ü̬ki kõvast, kõrva lääve kumisem Krk; kõrva mugu kumiseva, ei kuule midäginä Nõo; ma˽ta tõsõ kõrvagõ ei˽kuulõ˽midägi, ta kumisõss ütte `viisi San; Mul om pää `täämbä sääne huŕril, nigu halutass ja kõrva˽kumisasõʔ Urv; naid `halvu juttõ kullõldõn nakasõ jo˽kõrvaʔ kumisamma Har; kõrvaʔ kumisõsõʔ, tähendäss `halva `ilmo Plv; Taha‿i inämb kullõlda, kõrvaʔ joba kumisõsõ Räp
3. sumisema mesilinnu kumisev Krk
Vrd kumama1
kustuma `kustuma, (ta) kustub spor eP(kustob Mar; `kustoma Käi), `kustub Kuu RId Muh Khn Hää Koe Iis Äks; `kustma Vil; `kusma, (ta) kussub Kod
1. põlemast, hõõgumast, valgustamast lakkama vanast pidid panema süed tuha `sisse, siis evad `kustund süed `välla Lüg; pane `kirasseri `lampi, `muidu `lampi `kustu `vällä Vai; koi`valge kustub Jäm; puud saavad `otsa, tuli kustub εε; tuluke oo liidi all ää `kustund Khk; Ma sai eile öhta alles koi kustudes koju Kaa; Kustu see (tuli) nüid änam ää `öhti Pöi; tuli tahab piisi alt ää `kustu ühna; ammu juba koi `kustun Muh; `enne `oeti ikke sööd `korjas, et ää ei `kustund Mar; piip `kustus ää Mär; kui suured sööd ää `kustuvad, siss jäävad `piśsed liimakad veel järele Kse; ehä`valge oli jo `kustumas Tõs; tuli on ära `kustunu paa alt Hää; `õhtune agu juba kustub ärä Saa; tuli põles, põles, äkiste `järsku `kustus ää Juu; sie old eha `kustumise aal `õhta Jür; sai `tuua külast [süsi] kui tuli liest ära `kustus Sim; pess (tuletael) ei `kusnud ärä `ilman, kos tä ärä `kuśsi; tuli kussub ärä pliita alt, ärä lahe ärä `kussu Kod; söed `kurduvad puha ää, kui juba ära `kustuvad Ksi; kaks `tuńdi pärast pääva veeru, siis eha `kustus Lai; tulekahju `kustus, kas veel `tossab `kuśkilt poolt Plt; ei kustu ärä, kaua `õõgub KJn
2. ebaselgeks, mittemärgatavaks muutuma `pliiatsi kiri on `kustund, sulega `kirjutus `sõisab Lüg; möni raamat nönda `kustund kirjaga Khk; kiri on ära `kustund Rei
3. fig a. olemast lakkama, lõppema; lahtuma, vaibuma, hääbuma viha `kustub vähämäks Kuu; tema viha on jo `välla `kustund, `lähma nüüd temaga `rääkima; laps on kisedänd `ninda, et ääl on `kustund; kül `suoned `peksivad, aga nüüd on jo `kustuned `välla, enamb ei `liigu `ühtä; kui saab `õilend, siis `ongi `õiled `kustund (ära õitsenud) Lüg; `Külmätamisest tuleb `äälä `kustumine Jõh; ääl on `kustund ja körisö; see on `kuulujuttu vaid, se `kustu `vällä tagasi Vai; veha on ää `kustund, `mööda läind Kär; elu vaim `sesse εε `kustun, siis oled sorn ka Phl; puĺl `vaatas `lautes `otsa `seukse silmaga, ma `kustusin, täit `mõistust ei olnd korraks pias Rid; kui ilm juba `vaiknõ ja laenõ allõs suur, siis `üeldäkse, vana meri `kustub; `vaata kui laenõ lähäb ja `alla kukub, siis `üeldäkse, et sie laenõ valab ää, laenõ `kustub Khn; mis sa karjud naa `vaĺlu, kõrvad `kustuvad ää (lähevad lukku) PJg; juba tema lõhnake (hingeõhk) `kustus ää Vän; kudas mõnel jah need siĺma närvid ää kustuvad; näost kaob ja kustub nii ää ja vaob `alla, sel on surm ikka üsna ligi Juu; viha on `kustund Koe; kui inimene akkab surema, siis silmad akkavad `kustuma; silmad `kustusid - - siis ta suri Plt; kustub ja kaob ärä kis jääb nõnna `otsa KJn b.  nägemist, nägemisvõimet kaotama; pimestuma `silmad `onvad `kustuned, õlengi pime Lüg; `silmä `valgus on `kustund Jõh; `silmäd `kustuvad `vällä Vai; silmad `kustuvad ära, nii erk pää (päev) Jäm; silmad `kustuvad εε, kui päikse kääst pümese elu lεhed Khk; Öues nii erk lumevalge, et silmad kustusid ää Kaa; ämmarik on siis, kui silmad akkavad ää `kustuma Pha; mu silmad o nõnna `kustun, et näe `põrmugid, soab ää pesn, siis akkab nägema jälle Muh; Sool on söhune rebu kleit na et silmad kustoved εε kui vaadad Käi; mu silmad `kustuvad ää, ei vöi änam lugeda Rei; silma nägemene kustub ää Tõs; teene silm on `kustund PJg; silmad kustuvad valgusega Tor; `Vaata nii [kaua aega ühte kohta], et siĺmad kustuvad ära Hää; silma `valgus kustub ää Ris; siĺmaseletus kustub ää, jääb üsna pimedaks Juu; silmanägemene kustub mul ää, aga kõrvad kuulevad `iasti viel JMd; silma `valgus on `kustund VJg
4. euf surema sene inimese elo on jo `välla `kustund Lüg; ta `kustus, läks teisse `ilma Jäm; Vana Riidu oo ise visa iŋŋega, ammustaega juba pitkas, aga ära ei kustu Kaa; ta oli moost neli `uastad noorem, äga ära `kustus Pöi; `Mihkel peab ta `matma korra, kui ta ää `kustub Muh; elu küinal kustub Emm; ma kustun teitest `kõikidest ennem ära Kul; Kurja inimesega oo sedasi, kui kustub, siis akkab `väĺlas `tormama; Ää`kustumesega põle kiiret Han; sii ju siit ilmast ära `kustunu Hää
5. (kustutamata lubjast:) veega reageerima Lubja `kustumine, see vötab nädalid `aega Pöi; `Meister kis tü̬ü̬ võt́tis, es pane `lupja maa `alla mõnes aas `kustma, lubi `laśti `paĺlalt nõnna paelu `kustu, et liivägä või ruusaga sai ära segädä Vil
kutu1 kut́u Jäm Vll Trm Ksi KJn M T Kan(-o) Urv Krl
1. int a.  (sea või põrsa kutsumisel) kut́u, kut́u, kut́u, põśsa, põśsa, tule `sööma Ksi; perenaise ääĺ om siia kuulda kui ta kutsub kut́u, kut́u, kut́u Hel; tsiga kutsutass: kut́u, kut́u, kut́u Kam; Söögimanu õeguti t́sikku kui na väĺlän oĺliva kut́u-kut́u Rõn b.  (koera meelitamisel või kutsumisel)Jäm Vll Vrd kuit
2. sea hellitusnimi kut́ule tei söögi `valmiss Puh; kut́u tuleb nötsudega Nõo; kut́udele vaja süvvä viia Ote; Ann kuts põrst kut́o Kan; meil om kut́u sulun Urv
kuuldaval, kuuldavale `kuuldava|l Var Nõo, -le Muh KJn, -lle JMd JJn Trm (kellelegi) kuulda, kuuldavaks; ilmsiks küll se tuleb `kuuldavale Muh; päris `kuuldaval se [mere] `loksumene Var; ehk läheb `kuuldavalle, et siin `võeraid on JJn; ääl `tuĺli `kuuldavale KJn; tüḱk `aiga om `kuuldaval, aga peräst jääb vakka kõ̭iḱ, ei kuule `kihku ei `kahku Nõo Vrd kuuldavas, -se
kuulduma `kuulduma Jõe Jäm Vll Muh Mär Khn Tor Iis Kod, pr (ta) kuuluss eL(-mma V; -mõ San)
1. kostma, kuulda olema ääl `kuuldub Jäm; siia `maale `kuuldus üsna ää Muh; Meüält `kuuldub `lainõ valam Khn; `kuuldub massinaga `niitmist Iis; meie keriku kell `kuuldunud ärä `Oudova `linna Kod; elle ilm, `kuultuss `kaugele ku kõneltess Krk; Eĺlu kuuluss köögin oleva Nõo; üits `kuuldu obesega tullev; usse eli olli, `sisse `kuulduva mińna Ote; ööbik, neid iks kuuluss kah ää ilmaga Rõn; Toho˽pümme, tõistõ tarõ manu˽kuuluss joba ärʔ, ja sa‿i˽kuulõʔ Urv; taal om külh hää helü, taa kuuluss `kaugõlõ Har; kanaʔ kuulussõ˽kaagatavat Plv; mõtsast kuuluss hüä helü Se
2. kuulda olema, kuulda saama `kuuldub nii küll, kas se tõsi oo või põle mette Mär; mis `kuuldub tede pool Tor; mis ääd kuuluss Hel; küläp siss kuuluss kudass tu̬u̬ `kohtuasi sääl `olli Nõo; kül˽no˽peräst kuuluss, kes kävve San; Kül˽no kuuluss, kas vana `Piitre raha `tõiõ Urv; varrõ `kuuldu külh sääräst juttu, noʔ om `soiku jäänüʔ; mis siss kuuluss su˽poolõst `vahtsõst Har; hummõń kuuluss kõ̭iḱ arʔ; No mis külä pääl ka˽`kuuldu Rõu; kas tü̬ü̬mehe˽ka plat́sih kuulusõ ollõv Vas; tu̬u̬ `kuuldo nii sääl ollõv Se
Vrd kuuluma, kuulma
kuulukse kuulukse Sa(-ss[e] Khk Mus) (kuulo- Mar) Khn/-õ/ spor Ha, JMd Ann VJg Lai Plt Pil; `kuulukse Jõe IisR; kuulusse Trm Kod(kuulo- ) Äks kuuluma-verbi kse-olevik
1. kostab, on kuulda lapsed kuuluss jutustavad sii; kukku (kägu) `kuulusse sii kukkuvad Khk; ma anna `sulle, et ääl `taeva kuulusse Mus; kui tedred `metsäs kudrotavad, siis kohe kuulukse `meile Mar; karjub nii vaĺluste, kuulukse kus `maale Mär; Sõra klõbin kuuluksõ Khn; tõesen talun kõneldasse, siis `tõisi talule kuulusse kõik ärä Kod
2. räägitu põhjal kuulda, teada Mis säl külas ka `kuulukse IisR; Mis εεd kuulukse Jäm; Kuulukse, et menel pool pidada einatöö juba löpetusel olema Kaa; Vanasti olid puhas mees pagarid, nüid kuulukse `naisi ka olavad Pöi; mis teie pool uudist kuulukse Mär; `Juõsõd (luiged) kuuluksõ juba `siia lenn olad Khn; Kruusiaugult kuulukse ette imelikke `aśsu HMd; kuulukse räägitama, et ta akkab ää minema Ann; Tiidul kuulukse ia rukis olema JMd; kuulusse olema `niiske tige Kod; kuulukse jah, et ikke tulevad [pulmad] Lai; kuulukse käind olema Plt
Vrd kuuldukse
3. tunnukse kõhe kuulosse kiäle `vassa ärä, et puro silmän; lu̬u̬g kuulusse kuiv õlema Kod
kuuluma `kuuluma, (ta) `kuulub R; pr kuulub Käi Rei Kse JMd Kad Iis; ipf `kuulus Muh Kod
1. kostma, kuulda olema müristämese jüdin `kuulub `kaugeld Kuu; juo kuriga `plaksud `kuuluvatta VNg; kägol on ia ääl, `kuulub `kaugele Lüg; ühe`kõrra `kuulema, et akkavad `püssi `paugud `metsast `kuuluma Jõh; ku `lendur madalald `lähto, siis kärinä ei `kuulu Vai; [löömise] matsud `kuulusid Ellamale Muh; meigas - - vähekene ike kuulub `teisa `laulma Kad; kos `kuulus kolissamiss, suab `surma Kod
2. (kuulduste põhjal) teada saama, olema `kuulus, et `Suomess oli - - maa värisemine old Kuu; kie siin nüüd surd on, et ei `kuulund juo küläs `aigeidki õlema Lüg; [ta] `kuulus olema mehele läind IisR; siä `oige `kuulud köhästämmä Vai || rääkida (ja teada) olema Mes sul sis `kuulub ka Kuu; mida nüüd `teie `puole `kuulub Lüg; Tere, tere, no mis kuulub Rei; mis iad kuulub JMd
Vrd kuulduma
kõbe1 kõbe Kir JJn Äks Pil Hel, g -da Tõs Vän Kad Kod KJn Nõo; n, g kõbe Saa, kõpe Hel, kõpõ Urv Har
1. kõbus, tragi mool oli kõbe eit Kir; kõvad ja kõbedad elavad üle saea `aasta Vän; kõbe obune JJn; oh, sie viel nõnna kõbe eit et las aga `käia Kad; ta oli kõbe mut́ikene, aga nää talvel jäi `aigeks Äks; si‿m vi̬i̬l äste kõbe vanainimene, laseb nigu voḱk jälle Nõo; kõpõ eit Urv || kõbe ääl viel `üeksa`kümme `aastasel JJn
2. kõva ommoko puale one lumi kõbedam, kõvem, lumi krõbiseb Kod; maa `olli joba õge kõbe (külmanud) Nõo
Vrd kobe2, kõbu2, käbe
kõlama kõlama Pöi Muh L K I M(-me) TLä San Krl/-/ Har Plv(da-inf kõllaʔ), köla- Sa Hi
1. kostma, kuulda olema kuke laulu ääl kölab nii `kaugele Khk; ilma muude [tuleb] kui ääl kõlab ehk `kostub `kaugele Rid; [karjane] aas külävahel pasunad tuutat tuutat, vahest `kangeste kõlas nõnna omiku Juu; räägib kõlava äälega, kõlavalt, sie kõlab `äśti `kaugelle JMd; kui vana õppind karjuss, siis `mäńgis sellega (pasunaga) ilusad lood `väĺja, et kõlas `kaugele kõvast Lai; köögitüdruku asi olli loki `lü̬ü̬mine, kate puu vasarege `lü̬ü̬di, et `mõisa kõlasi Hel || see jutt kõlab (levib) igase `kohta Muh; seda [juttu] pole `siia mitte köland Rei; Arja kõlab (kasutatakse talunimena), mõisaraamatus oli `Esna Aud; eks mõni asi kõlab naa `kaugele, et kis tiab kus sie on juba kuulda Hag
2. helisema, helama `laulud kölavad `laste suus; [kiriku] kell kölab, köliseb Khk; kõrv aab `piĺli, no mes asi siäl kõlab Kod; Siis `laśti `laulu nigu kõlas KJn; Kus see `rõõmus sõit, kellad kõlasid pial, piĺlid `üitsid SJn; Ega magada es läpe, vaja olli `luusi ja `naĺla tetä, luht kajas ja kõlas Ran; äkki kuuleme et kuĺluss nakap kõlama, nõnda‿t terve luht kajab Puh; ku laalab, siis kõik ilm kõlab Nõo || kooskõlas olema, harmoneeruma küll see `valge kõlas siis iluste [vikerkaarevärvilises kindas] Kul; `mitme eälega laalavad, see kõlab nii iluste kokku Juu; ääled kõlavad `ühte VJg
3. kajama kirk kölab `vastu Khk; Sügiseti, kui oo kena vaga öhta, kölab mets mütmest kandist vastu Kaa; maa kölab (tümiseb, kõmiseb) Rei; `höilab nenda et mets kölab `vastu Phl; omigu vara kõlab, egä `pääbä naa kõla, `õhta koa kõlab Vig; kui mets pani ääle `kińni, siis on `omme ilus ilm, kui aga kõlas `vasta, siis `omme on vist `vihma VMr; kui mets `vasta kõlab iast, siis tuleb teist `ilma Lai; aga keŕk kõlass `vasta, ma mitte üits sõna [jutlusest] arru es saa Nõo; koodi `lüümine, ku `lüümä `naksit, siss külä kõllass inne Plv
Vrd kolama2
4. karjuma, kära tegema; valjult lobisema mis sa nõnda paĺlu kõlad Pst; [laps] puhast kõlab (kiusab, karjub) selle päeva Hls; karjalatse kõlava nii et, `näevä `vihma Ran; tütrigu pistävä kõlama Puh
5. (muid tähendusi) nii ilus puhas puu et kõlab Tor; Ma pane sul `mü̬ü̬da pääd ku kõlab Hää; mõnel pialuu paĺlas, nigu kõlab Ksi; nende kähen tü̬ü̬ lätt ku kõlass `õkva San
kõlks1 kõlks Aud, g kõlksu Muh Mär/kõlsu/ Tõs Hää Juu Jür JMd VJg Trm Plt KJn, `kõlksu IisR(ke-); kölks g kölksu Rei
1. terav heli, kõlksatus `Õhta akkas `einam kajama [vikati] `pinnija `kelksudest IisR; taon `aamriga, kõlksud taga Tõs; tänä omiku `peksti [pintadega vilja], kõlksud `kośtsid Juu; Lüe mis `tahjes aśjaga `vasta `klaasi, ikka kõlks tuleb, sie on kohe klaasi ääl Jür; kõlksud käevad sepa paas JMd Vrd kõlksna
2. a. raas, tükk põle enam jäe `kõlksugi meres Muh; ei mul ole raha `kõlksu VJg b. vilets asi üks kella kõlks on tesel kaelas VJg || see oo kuiv kui kõlks, `öetse lah́a inimese `kohta Aud
kõma kõma Lüg spor L, Hag Juu JMd Koe VMr Iis Kod Hel Puh Räp, kö- Jäm Khk Kaa
1. kõmin suur jutu köma keib εε Khk; vähä kõma oo `kuulda, aru ei saa `ühti Mär; ti̬i̬ pääl sõedetas, kõma kuulda Hää; jutu kõma oli `kaugelt `kuulda JMd; laalab, vähä laalu kõma kuulusse Kod; kuulu, et kõma vai mürrin `tõśsi - - kari kõńd mäe pääl Räp || kõla, helivärving viiulil oo ea kõma, ku tal ea ääl oo Tor Vrd kuma1
2. kuuldus Seikest köma oo kuulda küll, et meite koloos pidada teisega kogu pandama Kaa; ühekorraga äkiste on sie kõma `väĺla tuld, et sial on niisuke asi old Hag; külas oli kõma juo, käisid kosilased VMr; õli küll ühekõrra seda kõma Iis
3. fig suur kiirus, rutt Meil oo sepikojas iga pää `neuke kõma pial, et põle aega ninagi `pühkida Han || merel on ea köma `järges (tormijärgne laine) Jäm
Vrd kumu1, kõmu1
kõrge1 `kõrge Lüg Jõh u IisR, Pöi Muh L(-õ Khn) K I M T(-õ Nõo Kam); `korge Jõe Kuu Hlj VNg Vai Ris hv JõeK, Ran Võn Ote San; `korgõ Võn Kam Ote V; `körge S Ris; komp kõrem Kod, koremb San, korõmb Har, kõrõ˛õmb Urv
1. rõhttasapinnast märgatavalt ülespoole ulatuv; ant madal a. (ehitistest, taimedest, pinnavormidest jne) `lained on `korged Jõe; `Korge on kodune `künnüs `toista `kerda `kerduessa Kuu; `kõrges tuas sue `sõisab `kõrgemmal kui madalas tuas Lüg; `ukse `künnüs on `korge Vai; `körge mägi Khk; löhn (partepealne) on ülalt `körgem, äärest on madalam Krj; Kena `kõrge kuiv mets; See laud on `siia `akna `alla püsut `kõrge Pöi; ma‿p taha nii `kõrgid kiŋŋa `korka Muh; künnivao ari peab olema `kõrge Kul; vanad `kõrged puud Mär; ennem olid `kõrged lääved, `andis üle `astu Kse; laenõ lähäb päris `kõrgõks juba Khn; `seoke `kõrgem nõmme maa Aud; `iidlastel `oĺlid [võrgud] veel õege `kõrge tamsadega; `kõrgi puid on paelu `metses Hää; lähäb üle `körge aia Ris; mõni tahab `kõrged pea alust; nii ilus `kõrge mets Juu; korraga `puhkeb teine `korgemb laene `peale JõeK; Ennemal aal olid ju naśtel need `kõrged müt́sid Amb; jõgi on `kangeste `kõrgete kallastega Kad; lehmäde asemed tahavad tasuda, ninäalune õlgu kõrem kui `persetagune Kod; sirbiga [lõigates] jäi `kõrge kõŕs Pal; nii `kõrged jalad oĺlid [leivaastjal] nii et - - paras `kasta KJn; `kõrge aru maa Vil; `kõrge lõhnage (lõsnaga) tare Krk; kirn olli koore jaoss, `olli serände `kõrge kitsass Puh; kae retel `olli nii `kõrge, et lammass es saa üle karata; jassiku olliva nu̬u̬ `kõrge kõdardega saani; kasuja puu `raoti kõ̭ik `kirvega jala pääld maha, jäi `kõrge kand `perrä Nõo; `kõrgõmba maa omma kuivemba, kruusatse ja kivelise; medä `kõrgemp lõhn (partepealne), sedä parembide `kuivi vili Kam; liivatse maa omma `korgõpa; paĺlu `korgit mäkki Ote; kellel oĺl `korge oĺg põimõt, tu̬u̬d pesseti Krl; `võõra laud om `korgõ, silmäga näet, kätte ei˽küünüʔ Har; `korgõ aid Rõu; vanast tet́ti reṕp, mia iks `korgõp, tu̬u̬ `uhkõp Vas; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõh́e `kõivo Räp || (koos arvuga) kakssada `silma `kõrged, `räimi `vergud Kuu; ja siis nied (võrgud) olivad aga nii `veikesed - - `seitse`kümmend `silma olivad `korged Hlj; katese `jalga `kõrge Krk; pövvä puu, neli `tolli lai ja kuus `tolli `korge Ote b. (elusolenditest) sie on siis `kõrge mies, kui on `õige pitk ja suur Lüg; `kõrge inimine VJg; uast (hobust) mis kole `kõrge on, `üeldasse et küll on loigard Sim; tõene jalg madalamp, tõene `kõrgemp, sa ei `saagi `tańdsi Nõo; illuss obene `olli, `kõrgide `jalguga Ote; soõńd (libahunt) ollõv ollu inemisõ näku, takast korõmbäʔ Har; kumbass teid `korgõb om Lei; `korgõ hopõn um ni matal - - `korgõʔ ummaʔ `sõita parembaʔ Lut || esileulatuv tugev `kõrge `rinnaga inimine Jõh; `körgede `rüntega naine Rei; `kõrged ja suured rõnnad Mar; Puńnsilm - - väga `kõrged ni̬i̬d siĺmad väĺlal Hää; kel `kõrge ots, nu̬u̬ olna targa inimese; silmä kolmu om ni `kõrge kühmu siin `siĺmi pääl; `kõrge põsenuka nigu punnin jälle Ran; rinnaʔ i̬i̬h `korgõʔ Se c. (veeseisu või lumekatte kohta) On meri `kõrge, `õhta `langeb, tuleb `vaikne ilm Pöi; kui meri `körge on, siis on ta loe Käi; Aga nda `kõrgõ meri oli et Khn; tammi paesuga [on] seitse kaheksa `jalga vesi `kõrgemaks tõstetud Vän; sügisimere `räimi saab `kõrges meres, kuue sülla vii päält Hää; tuul teeb `korge mere Ris; kui `kõrge vesi siis saab paadiga igalt puolt üle HMd; kui kured `lähvad siit ära `kõrgest, tuleb palju lund, `kõrge talve JõeK; ku madikse pää oli tie `kõrge, siis kasvab mää puol parem ernes VMr; `kõrge taĺv om siss, kui lumi om suur, ti̬i̬d `kõrged Ran; hää satam, `korgõ vi̬i̬ sadamine Rõu || `kõrge püik one `kaugel rannass (avamerel) Kod
2. rõhttasapinna kohal, ülal asetsev suur `kõrge suits üle võsu Kod; ja `vankri pääle om [looma] `kõrge `tõsta Rõn; ku˽tu̬u̬ maja `paĺli, tulõ leegi visaśs õmõta korõmb mõtsa `latvu; läve kottal `ülhlen korõmb `paŕsi oĺl ots paja Har
3. fig suur (koguse, määra, hinna jm kohta) või on talve `kõrges `indas Kul; irmus tugeb `kõrge reńt Mär; palgad oo `kõrged Aud; [talu] rahamaks `aeti `kõrgemas järk järgult Ris; mua iest tuli `ilma `kõrged `reńti `maksta VMr; tämä on obesess `kõrge inna `maksnud Kod; inimene rabelep kätega, ku täl `kõrge palavik on Nõo || (ajalisest kestusest) `ämmä ämm jah, sie elas `kõrge vanaduseni Lüg; mies magas `kõrge keskommikuni VJg
4. positsiooni või seisuse tõttu tähtis, teistest üle valitseja on [kupjast] vähä `jälle `korgemb `jälle VNg; Ta oli ju seda `kõrged paruni sugu Pöi; `körge ohvitser Käi; valla kohos `ańdis selle asja edekohõ `kõrgõma `kohto käde Khn; sai `kõrgemase ametisse Tor; `mõisas kutsutud veel proua `mampsel, see pidi siis veel kraad́ `kõrgem olema Lai; ta on `kõrge koha pial JMd; temä om nüid veedikese `kõrgemba ameti pääl Nõo; tu̬u̬ mi̬i̬ss um õigeʔ `korgõss ja `ausass mihess saanuʔ Krl; mataĺ saa innembi maŕa maast, kui `korgõ tähe `taivast; kooni `korgõ kummardass, seeni mataĺ maŕa löüd Rõu; surm võtt `kõiki mahaʔ, `korgit kuningit, kedä taht Lut
5. kõrk, upsakas, üleolev möni nii `körge vaimuga, `uhkust täis Khk; Noorelt oli irmus `uhke ja kole `kõrge meelega Pöi; Kikas on `uhke, tore oma naha sehe, `kõrge olekuga Hää; se on kaniste `kõrge `jäoga, mis ta ikke enese `arvab olevad Juu; `niske tasane inime, ei õle kuulod tämä käess `kõrged sõna; tämä `ütleb tasase iälegä, kes kärätäb, si̬i̬ one `kõrge sõna; ta pidäb tõiss alatuss ja ennäss `kõrgess Kod; temä om `kõrge vaemuge Hel; mul on `korgõ mu̬u̬d, ega ma kuri ei olõʔ; peremiiss om `väege `uhkõ ja `kõrgide sõnnugõ Krl; pidä hinnäst `korgõst `vasta `tõisi Se || fig ta om `kõrge kusemisega Ran; `Korgõ `kaemisega Rõu
6. (arengu)tasemelt, kvaliteedilt esileküündiv `suured talud, sääl `pandi `tütred ja pojad `kõrgematte `kuolide Lüg; Tuli juba puht võeras kooliõpetaja ja kõrgema aridusega uuema aa õpetaja Trm; kas minu onude käisiv `kunnigi `kõrgemen koolin Pst; temä om koolin vanembide laste pääl, oppuss jälle nigu `kõrgemb Rõn
7. (häälest, helist); ant madal Meil olid `kõrged [laulu] `äeled IisR; tamal on `korge ja kova ääl Vai; `körge äälega laulab Khk; tääl oo `kõrge iäl Tõs; `kõrge eal VJg
kõrgesti `kõrgesti Var JJn, -e Tõs Aud; `kõrgest Lüg Krk Nõo; `körgest Khk, -i Rei; `korgõst Se
1. kõrgelt (maapinna kohal) `pilved `käivad `õige `kõrgest Lüg; kui kured `kõrgeste `lähtvad ja raaksuvad, siis tuleb sügav tali Aud || (lumekattest) `talvel on `ninda `kõrgest lund, `ruogi `ühte `puhku Lüg
2. (hääletoonist) `õige `kõrge ääl, `räägib `nõnda kõvast ja `kõrgest; mehed evad `räägi `nõnda `kõrgest ku `naised Lüg; meni laul keib nii `körgest, üsna kilama vötab Khk; ma ei saa nõnda `kõrgest laulda, võta ääl madalepest Krk
3. (üli)väga; kõrgel tasemel vend oli `kõrgesti kuolitud mies JJn; nüid om kõ̭ik ülikoolin käenuva, kõ̭ik om `kõrgest koolitedu Nõo
4. kõrgilt, uhkelt Käi `kärmesti, astu `körgesti, kis siiss tääb, et sa `vaene oled Rei; mis sa nii `korgõst kõnõlõt Se
5. fig (päritolust, positsioonist) `kõrgest `süńdenu, sannalavald maha sadanu, toda üteldi ku inime enne `olli rikass, peräst `vaene Nõo
kõrva `kõrva Lüg Jõh IisR Pöi Muh L K I M Har Lei, `kõrba Pöi Mar Mih Aud Nis, `körva S Noa Ris, `korva Jõe Kuu Hlj VNg Vai
I. postp
1. kellegi, millegi kõrvale, äärde, ligi(dale) `istu `seie minu `kõrva Lüg; `peigo mehe `korva `istus isämies, `pruudi `korva `istusivad `kaasigod Vai; ojad ennast ukse `körva; ösudes pidid terava olema, et sa teise `körva `jöudasid oida Khk; Ketikastis lapida kett ilusti ridamesi puht puhi körva Emm; Tule mo `körva Rei; ükskord kukkus mul [lastud luik] just nii ońni `körva et `vaata oleks ońni puruks kukkund Noa; sa jähid ukse `kõrba `seisma Mar; se `Kirbla kihelkond oli `ültse `väike, ta köis Lihula kihelkonna `kõrva Kir; [rukis] `pandi rehale maha, vihk vihu `kõrva Han; `vanker juhab - - kisub tie `körva Ris; Mis sa mu `kõrva istud, istu `kaugemalle Jür; `pańdi nad (kalad) `varda `sisse üheteise `kõrva HJn; suur puu oli, sellega lasi [rukkivihud] maha, vihk vihu `kõrva JJn; regi akkab libeda tiedega juhama, nigu `ringi `kierab, viab enese obuse `kõrva Sim; üte tõise `u̬u̬ne `kõrva tetti ardu (varjualune) Pst; jäi läve `kõrva `saisma üten püssige Hel || (kooselust; abist) `naine on mend `tõise mehe `kõrva `õige, omast mehest ei võtta enamb `asjastki Lüg; enne ei tohi mehe `kõrva `astuda elama, kui akkab naeste`rahva riiet `kandma Muh; ta akkab nii kangeste ta `kõrba `seisma (teda kaitsma) Mar; Nägu mina oma majast teise `kõrva elama lähen, akkan kõruleseks Hää; kutsub teist oma `kõrva tuńnistajast VJg; akkas minu oma `kõrva `nõudma Hls || fig nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga (elamiseks aega ei jäägi) Kei
2. (ajalisest järgnevusest, kus põhisõna kordub) `rühmab tööd iga pää, pää pääva `kõrva, ei temal `aega põle Mär; pää pääva `kõrva ei tee kedagi, longib nisa·mmati `ringi Plt
3. lisaks, juurde `tütrik `tienis ja sai `palga `kõrva naul ehk kaks `villu Lüg; piab leva `körva ka midagid `vötma Khk; `kaapsud `auti (hautati) - - ning samma `moodi `värskelt sai `söödud karduli `körva Pha; `tuhli `kõrva keedeti notti Pöi; Vetsi käde ja tegi omal tuhliste `körva kalalaga Emm; Tää mis täna `karduli `körva saab Rei; `peetisi tehasse liha `kõrva Mär; `kartula `kõrva ja supi `juure `sü̬ü̬dakse [räime] Hää; ega meil kastet küll pudru `kõrva põld Kei; `ańti `tienijatele ka kes [lambaid] pesid, palga `kõrva `villu VMr; leib ike käis supi `kõrva Kod; [talu]koha `kõrva käis suur mets KJn; tooge saguskit, mehe tahava viinä `kõrva Trv
4. kellegagi, millegagi võrreldes puepiim on nii `lahja koduse `piimä `korva Kuu; Sinu näpputüö on `ninda ilus, ära pane `teiste `kõrvagi (ei anna teistega võrreldagi) IisR; mis vana inimest nüid inimeste `kõrva `rääkida, muedu et üks ääl sojub majas Kse
II. adv
1. kõrvale, külje juurde, veerde saan viab `kõrva, kui obone `viltu rakkes Lüg; kuha (kuhja) odrale `pandakse koa kärbised `kõrva, et kuku `ümmer mette LNg; kus muld eest `kõrva läheb, see oo adrakurk Lih; Kao pośt mädä, piäb tut́sid `kõrva panõma Khn; [pane] kõelussed `kõrva, siis ei lähe `viltu Lai; iśt `miule `kõrva Trv; ma `istõ `tu̬u̬lõ `kõrva Lei || (abikaasast) es anda noorikut enne `kõrva, ku ärä olli lauladet; ku sa olet ta `endel `kõrva võtten, siis elä surmani Krk
2. külje suunda, otsesihist paremale või vasakule (ka teelt eksides) Kus sa togad, et ei ole `aiga `korva valatada Kuu; läks teest `kõrba; löö otse ta `peale, ää `kõrba löö Mar; `kalla `kõrva (hüüe hobusele kündes) Kul; pimedas võib `õlpsasti tee pealt `kõrva pöörata Mär; oli igavene pori soo - - kui sammu [teelt] `kõrba läksid, siis olid kadun Mih; `kiegi taha tie piält `kõrva lumõssõ püerdä Khn; `Maima küla jäeb [suurest teest] `kõrva PJg; [laev] `Oĺli kursist `kõrva läinu ja jäi `kińni Hää; kõõrd siĺm ei saa otse `ültse vaadata, ainult `kõrva Saa; ma `vaatan vasak`pu̬u̬le `kõrva KJn; mine ti̬i̬ pääld `kõrva Trv; ma lätsi `kõrva, es saa `õiget ti̬i̬d Hls; obese piat `kõrva `kääntme Krk; tu̬u̬ (tüdruk) äi˽`käänä `kõrva˽kah (on poisile truu) Lei; kõrva jääma fig kaotama; alla (või süüdi) jääma `õigus jääb `kõrva, temä es saa [kohtus] `õigess Hls; ken `kõrva jääss `kohtuge, sellel om paĺlu `massa `kohtu kulusit; temä jäi `kõrva, mea sai `õiguse; si̬i̬ jäi oma kõnege `kõrva (vaidluses alla) Krk || fig valesti, ekslikult `kõrva `kaalun, om kasinest või `rohkemp `kaalun, ei ole `õigest `kaalun Hls; `kõrva ole lännu, arude üless, `kõrva ole kudanu; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva, aa teise ka `kõrva Krk
3. eemale a. (eest või käest) ära nüid panen muud aśjad `kõrva Mär; kolm ahu `auku `tehti, ahule `tehti, jälle kus sa `seoksed aśjad `kõrva paned Aud; Kuntsu (emakala) liha ei `sü̬ü̬da, `siadel `ańti ja mõni `viskas `kõrva varestel Hää; `võtke `ämbrest [vett] - - kui on kõdusi pial, lükake `kõrva Ann; ni̬i̬d põhud - - visas `jälle `kõrva, taha seĺlä Kõp; `jätsi tü̬ü̬ `kõrva Hls; võta lusiguge sõss, lükkä ku̬u̬r `kõrva (piimal); mine i̬i̬st `kõrva; ma visasi selle tü̬ü̬ `kõrva ja võti tõise tü̬ü̬ Krk || et seda (vanade juttu) ei või `kõrva lükata Hää b. eest ära, varjule; peitu, pakku ta nii `pelglik ja arg, oiab ennast ikke `kõrva Mär; kui saksad tulavad, katsu et sa `kõrva suad, joose `metsä eest ää Tõs; vihma eest sa ei saa iial `kõrva HMd; `lööper soadeti ette, et kõik tielt `kõrva ojavad Kos; temä taab ärä page ja oiab i̬i̬st `kõrva; ü̬ü̬kulli `päeva om ära lännu `kõrva Hls; ma lätsi i̬i̬st `kõrva, ta tulli oma ädäge mut `kiusame Krk; si̬i̬ `põikless `kõrva, si̬i̬ ei taha sedä tetä Hel || sie raha on mul `kõrva (tagavaraks) `pandud Lüg; Kokk lõi liha `kõrva (näppas) Han || fig raha sai `kõrtsis `kõrva `pandud - - `viinast `pandud Lüg
4. lisaks, juurde tulid `rannald ära, `kardulid pada, kalad `korva, kohv `korva Jõe; `keida suppi ehk `kartuli `leivale `kõrva ka Lüg; Ia `päevapalk [küll], aga `riide ja `süöma kulu, `selle unustavad `kõrva `rehkendamata IisR; sibula `latvu [söödi], kenad apud koort `körva Pha; Ma koju teise `sõukse [kinda] `kõrva ja on `jälle poar `kindud Pöi; neil kes `lehma pidavad, nad kasvatasid siin mulika `kõrva Mär; vana kääst saab [tall] vähä imeda, andatse lehma `piima `kõrva Kse; Kihnu muad sedäsi lahjad, ikka piäb merd `püüdmä `kõrva Khn; pühabä omiku `tehti `suoja `piima pudrule `kõrva Jür; [kui] teine [härg] `müidi ära - - õpetati teine `jälle `sinna `kõrva `künma KuuK; vedel pudru põle ia kedagi, see tahab `leiba `kõrva `saada Pai; sada rubla on `siśsi `makstud, teene sada [tuleb] `kõrva `maksa KJn; kõruline tü̬ü̬ [mida põhitöö] `kõrva jõvvad tetä Hls || fig ega mia ei või oma `enge ärä anda sinna `kõrva (tööd on liiga palju) Hls
kõsisema kõsisema Puh Nõo, -õm(m)a Har Rõu Plv Se, -õmõ Krl kõhisema, kahisema aena kõsiseva, kuiva kui kõsisep Puh; aava lehe kõsiseva; kui `viĺlä sõkutedi, siss - - vili kõsisi Nõo; olõʔ kõsisõsõʔ kõlgusõll Krl; haina kõsisõsõ, kuivaʔ ommaʔ Se || kähisema ei saaʔ kõnõlda, kõsisõss õ̭nne Plv; ääĺ kõsisõss, kui tu ääĺ om ar vi̬i̬d Se Vrd kõsama, kõsisama
kõva1 kõva Lüg Jõh IisR Pöi Muh u, spor L(g kõvada Var Tõs Khn), K I eL, kõba L(g kõbada Han Tõs Aud) HaLä Jür Tür Pil van SJn Vil, köva S Ris(-b-) Kei, kova spor R, van Ris Kei; komp kõve|m Rid Saa Tür Sim TaPõ, -mb VJg TLä; kõbe|m Tor, -dam Mar; kövem Khk; ko- Vai; kõvõ|mb Kam San Har Rõu, -b Se; kõvam Pöi Muh, - Kär Mus Pöi Käi; kõva|dam Var Tõs Khn, kõba- Han Aud
I. a
1. koostiselt tihe, tahke, plink; paindumatu, jäik a. ant pehme (materjali, aine, asjade kohta) kõva [leiva] `kuorikuid - - piab panema tulise vie `sisse likku Lüg; siin on kõva maa, sääl on suod IisR; tao neid vana kovi puid; `küljealune kotti on `irmus kova Vai; niid on köva maa jala all (merelt tulles) Jäm; `veised pöllu kövaks `tampind, kövad `mulda on `raske sahata; köva iste muljub `perse `aigeks Khk; tal (rästikul) on köva terava ammas Mus; Aja punaseks ja kasta vee `sisse, siis teras lihab kõvaks; Kaks kõvad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; Ase on nii kõva kut kivi; Kõva `karme vill just kut sea karvad Pöi; tuline kõva maa, pane kiŋŋad `jalga; nee ju `kanged kõvad `riided Muh; nii köva pank on all, ei saa `künda Rei; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; läks kõba tee `peale Rid; raud oo kõba; pudro oo kõbem [kui kört] Mar; kus kõbad kibised maad oo, seäl kadagad kasuvad Vig; saarepuu ikke ka kõva, aga tammepuu veel kõvadam Var; siss saabad `pähkled kõbass, ku odrad `valmis oo Mih; ma ei söö kõvadat `leiba Tõs; Põuaga vääb sauõtsõd põllud kõvadas, `atra enäm `sisse ei võta; na kõvadas `kuivad ikka [pastlad], põlõ miäret `piäle `panna Khn; leib `piikub ja lähäb nii kõbasse PJg; köba kruusine maa pönk Ris; püksid `seisid `püśti, nii kõbad olid Nis; see kibi on nii kõva ja kaĺk; luisk on valatud, kõva nagu käi Juu; `enne tuleb `liutada kõve ube ja siis tuleb kupatada Ann; kaśk, tema on `jälle kõvemb puu [kui haab] VJg; kõva leib, nõnna‿t murra `ambad ära Iis; aga `kartulid võid küll [jahule] `ulka `panna, leib ei lähä nõnna ruttu kõvast Pal; talvel lähäb [puu] süi kõvemast Äks; see oli kõva maa, `jalgade all ei vajund Lai; ega sial liha ole, see kõva luukońt Plt; kärjesaba on kõva nagu raud, vaik on kõvass teind SJn; raudpää on sehande kõva mardikas - - kõva ku̬u̬r seĺläs Vil; kitsi `soŕti `lamba, kõva ja kare vill Trv; sikke `ki̬i̬rdline puu om kõva puu Hls; kiḱk lõiguriista karastets kõvass, sõss `lõikass parepest; `erne om kõva ku raudpulga Krk; tu keeri periss kõva ei ole, ta serände pehme luu om; [maa] om kahutanu, pori kõvass `võtnu Ran; kui tuul mahakülimise `aigu põhjast om, siss kasvava kõva `erne; ammass om ell, kõvad `asja ei saa midägi `süvvä; miul es lää lina`kakmisega sõrme `lahki, mul `olli nii kõva nahk Nõo; ku t́siga ärä tapõti, siss kakuti turja päält kõvvu arjassit Võn; kõva maa om `kõrge ja kuiv Kam; `kõvva `leibä `sü̬ü̬di kavva `aiga Rõn; kõvva `hangõ pite om kõ̭gõ paremp kävväʔ Kan; kat́s kõvva kivvi ei˽tii ääd jahu Krl; kaĺk om kõvõmb ku savi Har; Läbi nikad́si sõ̭ss keriti, tu̬u̬ kerä sai kõva nigu˽kivi Rõu; ti̬i̬rada om kõva, taa om ar˽`tallunuʔ Vas; sul om śool rüäl kõva terä, timahhava piassi `leibä `saama Se || fig (kõhukinnisusest) kõht oli nii kõva, ainult pabalad [tulid] JJn; lapse kõht õli kõva Kod; olet puhussen, kõtt kõva ja nii `räńkä täis Ran b. karm, puitunud Ein kõva et `raiu vai `kervega IisR; `jussi roho - - mogomaine lühükäine kova roho Vai; kui lina vees kõbas jääb, see ei lähägi [rookides] `puhtas Vig; [karusepäevast] ein läks kõbemaks Kse; timukas oli obuste ein - - kõvada kõrrega Tõs; kui ain `ildäss jääb tetä, kõvass lääb, üteldäss aenal raud nagel sehen oleva Ran c. rahke, (pool)toores `pilgud on kõvast jäänd suppi sies Lüg; ma‿p taha neid kõvasid `tuhlimi Muh; karduled jäänd kõbaks Mär; `Kaapsad oo alles kõbad ega supp enne süia sünni Han; kõvad kardulid, `tu̬u̬rved Kod; päris `pehmest ei keeda, natuke kõvemast jätan Pal; ää suṕp oless ollu, aga kruubi olliva kõva Puh; [ta] korjass mulle ka `põlle ubinit, aga põlla na‿m kõva Nõo; suṕp vi̬i̬l keese paahn, vaest suurma˽kõva ummaʔ Plv || krõmpsuv, karge kesk `kohta on [kapsal] kova Vai; suure kõva kapusta pää - - `raoti kapusta ravvaga `kat́ski; [teist] nii kõvad si̬i̬nd ei olegi ku kõrgass; [mädarõigas] oiap kurgi kõva Nõo; kõva `kapsta pää Har; hõrgat́s - - hää ilosa˽kõvaʔ ja kõrrõʔ seeneʔ Räp d. tahke, hangunud (teat ainetest) paks supp `angub kövaks Khk; see vähe kõvam või Muh; [sült] tõmmab nii kõvadas Tõs; Nii ääd kõva `si̬i̬pi ikki ei saanu kui kiviga Hää; mune keedetasse kõvast Pal; ku veri tükki läits, siss ta olli serände kõva ja verrev kui mass (maks) Puh; küd́setu mesi om äste puhass, tu̬u̬ ei lähäki kõvass; `lamba rasu ku ärä taaratap, siss om nigu kard kõva; mõnikõrd om liha li̬i̬m kõva nigu süĺt jälle Nõo; ilma `hapnamalla es lää˽`kiisla kõvass Vas; potih nõsõss vaha `pääle, `hüüböss är˽kõvast Räp
2. (liikmeist) jäik, kangestunud; paindumatu kui ma [pakasega] kojo tulin, siis reied olid üsnä kõbad Mar; kube sooned on kõik `kanges `tõmman, kõvadas; kukud pikäli maha ja oledki kõva (surnud) Var; jalg läks nii paksuse ja kõvase, `kengi ei saan änam `jalga `panna Aud; [luupainaja] matab sinu luud `liikmed `kangeks ja nii `kangeks kõvaks, et sa `kuśkilt liigutata ei sua KuuK; kedast sa marjule lähäd, jalad all kõvad SJn; ta tulli ku puu pähä, ma jäi periss kõvass, `eitüsi ärä Krk; ku inime ärä kooleb, siss ta lääp jo kõvass ja `kangess, nigu üits puu alg Puh; ku kraḿp `jalga tulep siss lähäp kõ̭iḱ nii kõvass nigu üits kivitüḱk Nõo; hummogu omma jala˽kõvaʔ, päävä pääle sõ̭ss `nõrkusõʔ Vas || (erektsioonist) türa kõva nigu kańg siilu all Ran; pullitap `lehmä, `vänte `endäl lähäp ka kõvass Nõo
3. vastupidav, tugev, kindel köva köis, pole `karta et see `katki leheb Khk; `tahtvad ikka maja rajada vanas kuus, peab siis kövam olema Emm; ma `aasin nüid kõbad lapid püksi põlvete `otsa Mar; nüid oo suured kõvadad laevad; väräväl `pandi ju kaks ristpuud `piäle - - ristpuud `oitsid `jälle värävä kõvadas Var; kibimaea oo kõba, see ei lagune ää Mih; se on ea kõva ja tugev riie, se mitte lähä kat́tigi `ühti Juu; Eks `värvel ole siis ike ea kõva küll Amb; kaks `aiska `pańdi äkke `piale, siduti kõva tugeva `vitstega `kińni Trm; õssad riiet, `vaatad - - mes `tihke ja kõva, eks si̬i̬ õle kõvem pidädä Kod; jumikad ei tule kudagi maast `väĺlä, kõvad juured ja pikad Pal; katus päält `oĺli ärä, seenad oĺlid kõvad Vil; koti kangass - - `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; kańepist tetti `keidsi, kańep om kõvemb ku lina Ran; tü̬ü̬inimese rõõvass pidi kõva olema; otsikist kedräti koti`langa, sääld saeva kõva viĺlä koti; nakassiva Mikul toda kivi `lauta tegemä, teivä igävetse kõva; ma `suska takast nõgla, et ummõluss kõva saap Nõo; siss saa kõva aid, kui saiba kõvast maa sisen om Ote; kõva vangõŕ, ei olõʔ ärʔ lagunuʔ Krl; nee omma `väega tõrvadsõ paĺgiʔ, neist saa kõva maja; ega (jää) om joʔ õigõ kõva, taast võit joʔ üle minnäʔ Har; tammõst sai kõva [ratta]rumm; mul omma˽põrmadu `rõivakõsõʔ kõ̭iḱ kõvaʔ ja ilosaʔ, olõ˽õi˽kulõhhunuʔ Vas || kandva jääkattega, jääs läksid ära jaanuari kuus, sest meri oli köva Pha; meri on köva Rei; meri on viel köva, saab üle küll Ris; käisin `katsumas kas jõgi on kõva Kad || pingul, trammis krui [on vokil], kust keeretse kas kõvadamase või Tõs; nabapulgast keerasid `kapja üless või `alla, kõvemast või vedelamast Trm; voki kruu on pingi otsa sees, kellest `keerad kas kõvemaks või lõdvemaks Plt
4. jõuline, füüsiliselt tugev, terve `valju `karvaga obone on kõva obone Lüg; `Kange tüömies, kõva kui kivi IisR; see on köva mees, selle `vastu‿p tohi `ükskid akata Khk; üks kövam teisest Kär; On üks `terve ja kõva mees, ütleb et täma äi tea mis `aigus on; Vanad inimesed sõid soolast, olid aga kõvad koa Pöi; isa on köva inimene veel, aga ema on kehv oma nägemese poolest Rei; oh, ta alles kõba mees tööd tegema Mar; süda alles kõva, ei tä veel sure Tõs; Olid ikke ennemueste kõbad mehed küll, sõid räime, leiba ja vihtusid tööd murda PJg; vanast ollid inimesed kõbad ja `terved Vän; vana küll, aga köva mies viel Ris; se on ea kõva obone vidama, mudku lähäb Juu; õli kõva ja vali tü̬ü̬inimene Kod; silk oli `süia, süda oli ala tahe, inimesed olid `terved ja kõvad Plt; mehe om iki kõvada, kes laia kaari aive Trv; eläje pidiv nõnda kõva oleme ku teräss Krk; mõni laits om iki loojast `lu̬u̬du serände tragi ja kõva; põllumehel `piävä kõvad obesed olema, siss saad `põldu arida Ran; inimese jõeva `taari ja olliva kõva; vana`aigse inimese üteldi kõva oleva, `tervuss ää neil ja `amba suun Puh; igävene kõva mi̬i̬ss, võt́t kõrraga aki rüḱki `säĺgä; `nu̬u̬ri iki olli ma kärmäss ja kõva, tei kõ̭ik tü̬ü̬; ma‿le nii kõva, `mulle ei ti̬i̬ tuul mitte midägina Nõo; i̬i̬n `niitse kõva mi̬i̬ss, kes lei kat́s `kaari vastatside kokku Kam; kõtt ammutõdi ua vai `erne suppi täüś, siss oĺl inemine kõva kah Ote; Ku‿ma iks sü̬ü̬ taad terä `süüki, sõ̭ss ma‿lõ kõva ja söönü˽kah Urv; ta om kõva nigu karh, ta om `kahrunõ miiśs Har; mul jalaʔ umma˽`väega kõvaʔ, na ei˽haludaʔ Rõu; kõva kui kesäünnü puu (hea tervisega) Plv; vanast oĺl paĺlo `hiiglaisi olnuʔ nu olliʔ kõvaʔ meheʔ; oĺl küll iks vanast `sääńtsit `väega˽kõvvu inemiisi Vas; nä üte kõvuʔ ommaʔ, üte kõvaʔ; kõva `päägäʔ (hea mäluga) Se; kõva hopõn um hüä hopõn Lut; Kuis olt kõva (kuidas käsi käib) Kra || tugeva jõuga, jõuliselt toimuv `matso sain kül kova, löi miu `kaikaga Vai; puu kukkus päha ja `ańdis `mulle kõva uobi JMd; `kärbläne es saa nii kõvad `u̬u̬pi, et oss periss `ku̬u̬luss saanu Nõo || fig uni om kõvemb kui `kiägi muu Ran
5. kindel, vankumatu [inimesed] olid kövad oma usu sihes Jäm; kaup köva, käsiraha kää Khk; [tal] Oli igapidi köva pöhi juba isast saati all (oli heal järjel) Kaa; ta on senne `pääle köva et see nii on Rei; see on üks `usklik inimene, kõba usuga inimene Mär; ta on nii kõva ja `kindel selle `peäle, et see peab nii minema Juu; meil oli jo kõva `rääkimine (otsustatud), et lähme `metsa JJn; kõva isiloomuga, ei anna järele Plt; om ää elädä kah, sul om kõva jäŕg käen Ran; tu̬u̬ om õks kõva usuga, kiä jumala sõnna pruuḱ ja armastass Har; kes kõva `kińmä meelega om, tu̬u̬ olõ õi `heit́lik Räp; kõva vaimuga tragi, hakkaja iga `asja `pääle `niisukese kova `vaimuga Hlj; teine aliseb ja, aga täma on kõba vaimuga Kse; sie on `julge inimene, kõva `vaimuga Ran
6. range, karm, halastamatu saand kõva käsu kätte, piab menema `metsa `tüöle; kõva `kääga, kie on kõva, alastamatta; sie elo on `õige kõva kõhe - - `nõnda `rasse elo Lüg; `itle tale üks köva söna Khk; `meile `anti `söuke köva käsk käde et, oome tuleb sillule `minna Vll; Ta oli kohe üks nii kõva käsi, seal äi `aitand teiste asi ka midagi Pöi; kõba sõnaga inimene, mes ta `ütleb, see peab olema Mar; `säädused oo nii paelu kõvad et ei tohe `purjus `piaga autuga `sõita Aud; poeg on läind nii kõvaks (hoolimatuks), et ei ole kolmel `oastal tuld mind `voatama Kei; ta on kaniste kõva `jäoga (kalk), teeb enese nii kõvaks teiste `vasta Juu; kõva kord Amb; `ańti kõva käsk kätte VJg; ei ta ööld üht kõva sõna ega teind kurja nägu Plt; ma anni tal kõva käsu, et ta ruttu ärä käü Krk; latsel piab olema kõva kari (distsipliin), muidu lähäp käest ärä ka vi̬i̬l Ran; ei tohi˽tälle üttegi kõvambat sõ̭nna üldäʔ Kan; kõva sõnaga ku `rauda ragi Räp; kõva süda(mega) kalk, tundetu; julge kova `süämegä inimene Kuu; `Räägid vai ära `räägi, senel on `ninda kõva süda Jõh; köva südamega - - kivi südame asemel Khk; Kohe loodud üks nii kõva südamega inimene Pöi; köva südamega ja köva `kääga Emm; tä on kõvada südamega Tõs; ema on neil jälle väga kõva südamega PJg; oli ea kõva südamega, kohe `leikama (verd ei kartnud) JJn; kõva südämegä inime, vede`tilka ei tule tämäl silmäss `väĺjä Kod; kõva südamega, järele ei and Plt; küll om kõva süä, ei heidä `armu, kas `palle kui paĺlu Hls; kõva `süämege, ei tunne alastust teise `vastu Krk; kõva süd́ämega inime, ei `peĺgä midägi; ei ole nii kõva süät, et saass tälle ärä üteldä Ran; Nii kõva `süämega nigu mõtsaline Nõo; kõva `süämega inemine nigu üt́s kivi Plv; südant kõvaks tegema ~ panema ~ lööma julgust koguma, end hoolimatuks sundima tien `õige südame kõvast ja lähen `pruovin, kas võib ka jää `pääle `sõitama `menna Lüg; teeb südame kövaks, pole `armu ega alastust teise `pεεle Khk; löö eese süda kõbaks, ää karda kedagi Mar; ma panin südame kõvaks ja läksin ikke edasi Juu; vaja lüädä südä kõvass ja üheldä, et tuadagu tämäle kua kui `vaesile `antse Kod; oli südame kõvast teinud, ei annud järele Pal; kui ikk `pääle tükib, ti̬i̬ südä kõvass Ran; kõva veri ~ verega julge, kartmatu `tütrigul õli kõva veri, ei tämä pelastand egä `kartand Lüg; siis ma õlin kõva veregä inime küll, `külmä ma ei peĺjänud; `mõnda `üeldässe kõva veregä, kedägi ei `pelgä Kod; üt́s oĺl ni˽kõva verega, et is naka [haigus] manuʔ Har; naistõrahvas iks nõrgahtuss ärʔ, meeste`rahvil um kõvõb veri Plv || ihne kole kõva inimene ja aru `saamatu, ei `andand `mulle mitte `taŋŋuterägi Lüg; kõba inime, ei `täidu anda Vig; ta nihuke kõba inime, ei tema roatsi üht roasukest teesele `anda Juu
7. tubli, silmapaistev, kange (midagi tegema) `tüürman oli `ästi kova `viina `votja Hlj; sie oli ikke kova `ketraja, kie `naela linu `päävas`vällä `ketras VNg; se poiss õli kõva jahimes, kes nüd suri Lüg; eks ta (isa) old kõva tüemies küll VMr; `inglased on kõvad sõdimas Ksi; [seal peres] oĺlid ju `enne vanast kõvad õlletegijäd Vil; `keŕkumi̬i̬s oĺli ta kõva; kõik om kõvad sööjäd Ran; `ta‿lli kõva vi̬i̬nami̬i̬s, ei rubla es näe rublat Puh; Ta om nii kõva `juuskja, et pane vai jänessega võśtu `juuskma Nõo; mul oĺl kõva tuńnistaja, ta is saa mullõ medägi tetäʔ Har; tu̬u̬ mi̬i̬s oĺl maru kõva puu`lõikaja Rõu
8. (hulga poolest, koguselt) suur, tubli, vägev kova kala (rikkalik kalasaak) Kuu; Sai kevade kõva sõnniku; Säelt soab kõva `koorma togisi Pöi; lehm annab kõbad `piima Aud; `mulle `ańti üks ea kõva käräkas `viina Juu; võt́tis `sirged rukkiõled, kõvad piutäied JJn; köks õli üks kõva angutäis Trm; piĺl tulep pikä peeru pääl, kusi kõva naaru pääl Krk; mes täl viga elädä, kõva jõud käen Nõo; [meie] `kihkonnan om kõva vili, `raskõ Ote; ma võt́i kõva käräku Räp || (rõhusõnana) Leevä tainast sõkutess oma kõva puuĺ `tundi - - mud́u jääss jahutüki `sisse Hel || (rahaasjadest) `veikene `torgohvka käis eluaja, `Suomest sai ikke kovad rahad, siin oli `kartul kaks, sääl viis `rupla Hlj; `teenis kõva raha Aud; tütar saab kõvad `pintsi JJn; `maksis obusest kõva raha Koe; `ańti kõvad rahad viĺjä ets; kihutab kõva reńdi `selgä Kod; tasu oli kõva Lai; kõva palk iki Krk; kes purju `pääga tolgendap, sellele tuless nii kõva trahv panna, et õkva `ambaga `salva saab Puh | (kindlast vääringust) siis olivad rahad ka kõvad, viie kopika eest sai ia tükk `aśja Lai; õbe `ruubel vanast õigati kõva `ruubel Krk | ta eläss kõvat elu (jõukalt), tal om raha ja `leibä, egät Krk
9. äge, kange; pingeline kova `tahtmine oli `mennä Vai; vörgud `pandi paadi `järge - - vee jooks oli köva Pha; Vana looma liha tahab kõba `keetmest Han; kõba tuli peab olema [lubjaahju kütmisel] Mih; kõba töö, peab tegema kõbaste Aud; kõva kannatamene ikke PJg; mia `tahtsi ka nooren kõva `lõunu Ran; `jalgu sehen om kõva valu Puh; haańast kasunu˽turvass, tuu um kõva `kütmä; ku˽ma vi̬i̬l `väega väikene oĺli sõ̭ss, sõ̭ss oĺliva nu̬u̬ʔ sõiduʔ olnu `väega kõvaʔ Plv; kõva eluga visa hingega kaśs om kõva eluga Har || (ilmastikuga seoses) `talvel on ikke kõvad `külmad Lüg; see aasta on köva tali, sihandust `külma pole `kooskil olnd Khk; Keik puud `lasti maha ikka köva tuule `sisse, kas pöha või oomiku maa (idakaare) tuule `sisse Kaa; `kange kõba külm Mar; tuleb ku kahiseb, kõva vihim Kod; nii kõva lumi tuĺli si̬i̬kord, juśt `mihklepäävä `aegu KJn; vahel kõva `piḱsega käevä välgätuse järjest; `kauniss kõva kahu joba, mitu `kraati `külmä Ran; `kange kõva küĺm; kõva lumesadu Kam; nii kõva räese et, maa `õkva lei `valgõss Rõn; sadu lät́s järest kõvõmbõss Krl; noʔ om mõ̭ni kat́s nädälit jo˽kõva põud olluʔ Har | (kuufaasidega seoses) vana kuu `piedä kovast ajast Vai; siss ku kuu `luvvass, siss om kõva aig; nüid ei sünni `rõivit `mõske, nüid om kõva aig, nüid si̬i̬p ei vatuta ja `rõiva ei lähä `puhtass kah Nõo; väega kõva (kuiv) aig um, nü̬ü̬d um täüs ku̬u̬ Plv | tormine `laine oli kova, akkas `triivima VNg; kova ilm oli - - ma jäin `suure `lainete `uoleks Kuu; küll oli kova meri VNg; nii kövaks mereks oli läind Jäm; kui ta virud `piäle lüeb, siis lähäb kõvadaks jälle Khn
10. vilets, halb (mälust, meeltest) kova `pääga, ei sie votta midagi pähä Hlj; sie on `õige kõva `piaga, ei sie saa midagi `tolku ega rehenu Lüg; Köva `kuulmisega Jäm; Kõva pea, mitte midagi peha äi jää, kas ta õppeb või mitte Pöi; kellel kõba pea oo, see ei saa lugemest kätte mette Mar; Pää ku pudrunui `otsas, kõva, ei akka pähe midagi, Kõva `pääga, `kińnise `mõistusega Hää; lapsel on kõva pia, ei tal pähä akka Koe; ei suand [koolis] kedagi edasi, siis `üeldi et kõva kolu tal Ksi; kes iast ei kuuld, oli kõva `kuulmisega Lai; kõva `pääga, ei jää pähä Trv; kõva `kuulmisege, ken vähä kuul; kõva vaimuge, ku ta seant tuim om Krk; tu laits `oĺli kõva `pääga, es jää midägi pähä Ran; üt́s kõva `päägõ poiss Krl; um taa kõva vaimuga [ehk] kõva pääga, ei võtaʔ midägi jako Plv
11. kare, lubjarikas (veest) teises kaeus kövam vesi ja teises `pehmem Pha; pesed paraegu `peätki kõba `veegä, `juussed jääväd `tihkes Vig; Kõvada `veegä pestes lähäb paelu `siepi Khn; Mede kajus on nii kõva vesi et Hää; kõva vett tehasse `pehmemas, `pantse lipet, mud́u on kaĺk, ei ti̬i̬ `puhtas Saa; lätten (kaevus) õige kõva vesi, lubjane Hls
12. kange, tugevatoimeline (söök, jook vm aine) kova viin Kuu; siis [pandi] kala köva `soola, `lauti üksteise `körva Khk; Ta suitsetas alati kõvad tubakad Pöi; enne kõva `su̬u̬la panemist, `pantaks räimed veri`su̬u̬la; Kärsu ais on kõva Hää; esimäne su̬u̬l piäb `irmus kõva õlema Kod; kõvep viin olli piiritse Krk; kui kõtust `valla olet, võta `liikvat, egä tälle ei mõjo naline, olgu iki kõva nigu tuli Ran; kõevu puie tuhk om `kange kõva [leelis] Puh; kõvad `viina võib ennembide `juvva, kui toda magusat Nõo; mitu `kraati piiretuss om kõvva San; Kõva kusõ hais Urv; ta om kõva ruhe (rohi), taat piat veidükese `võtma; no˽piat sa kõva lipõ tegemä, noʔ om paĺlu `vahtsõid `hammõid `mõskõʔ Har; Su̬u̬lli̬i̬ḿ pidi õ̭ks kõva olõma, sõ̭ss lää es liha hukka; vana viin hińgäss, ei olõ enämp nii kõva; tu̬u̬ õlluʔ oĺl ni paĺlo kõva et, inemise˽käve käṕikulla˽joʔ Rõu; vehvermeńts om kõva hõ̭nguga Räp || tugev, toitev, tahe ea kõba toit täna Mar; sualast `silku ehk `sinki süed, sie on ike kõva [toit] Iis; ku päiv `aiga om inemine väĺlän, siss täl süä om vesine, ta tahab iks nigu kõvembat `toitu Ote; Ku `häste˽väke (rasva) seen om, sõ̭ss om kapstass kõ̭gõ kõvõmb sü̬ü̬ḱ Urv; mesi om õks kõva sü̬ü̬ḱ Har; `h́erneʔ ummaʔ kõva leib; `h́erne pliiniʔ um kõva süük Lut || intensiivne, ergas (värvilt) kõva värv on kumaka `niidil Jõh; sinikauni värv (vasevitriol) - - oli kõva värv, se pialt ära ei läind, vanaduseni Sim; `purpur punane - - ei ole kollakas ega tume, täitsa kõva punane; aeva sinetas - - niskene kõva sinine et `irmus Lai; Vahanõ om vaest nigu hellemb, vaha `karva, kõllanõ om nigu˽kõvõmb Har
13. a. vali, tugev (heli, hääl) `eile oli kova müristämine Vai; melekal on kõvem ääl kui kodu tuvil Sim; `pikne lõi kõŕtsi põlema, kärakas oli vääga kõva Pal; temäl `oĺli ilus kõva ääl Vil; üit́s kõva laia kõnege inimen Krk; kõva plaksak käis (piksest) Puh; ta om nii harinu kõva helüga kõnõlamma Har b. (murdekõnest) tema `rääkis kõva `murdega; Vanad inimesed veel räägivad kova Sagadi kielt Hlj; see Muhu inimese jutt o nõnna kõva, na tömbid sõnad Muh; `Paatsalu pool oli paelu kõvadam [keel] Var; vanadel ikke oo `sõuke kõvadam keel Tõs; meie `ütleme nüid `õkva kõvan sõnan ja kõva tähtega Puh
II. s
1. tahke, vastupidav aine `meskele pannasse kövad (kuumaks aetud raudkivid) `sisse `jälle, muidu jääb va `toore maiguga ölut `jälle Khk; mia ole arinu kõvaga (kõva istmega), mul `patja `perse all ei ole Nõo || fig Sagadi kovasi (põliseid) enam `kuigi `palju ei ole, seda kielt ei `räägita enam Hlj
2. euf viin ma võta üte pitsi vana kõvat Krk
3. u kõvakrae või -kübar Mihed olid kohe `uhked, ku neh kovad olid pääss ja; Eks `herrasmihed kävid igä enämiste kaik kovad `kaulass Kuu; kõva kaalah, lips i̬i̬h; taat kõvva kand Se
käest käest, kääst üld (kεεst Khk Hi, käess Kod, keest Lut)
I. adv
1. valdusest, omandusest, kasutusest, teoksilt Sie `olla kohalt `lahti `lastud, nüüd leib käest läind; Sie kole tüö on `valmis ja käest ära IisR; ma `antsi maja kääst ära Jäm; laada loomad, nee keivad ühe kääst teise käde Khk; Seikest eed tööotsa äi vei mette kääst ää anda Kaa; ta ei anna oma `õigut käest ää Muh; tääl `võeti ammet kääst ää Mar; maead laguvad käest ää, põlõ‿mte miest `kõrvas Khn; kõik [varandus] oo käest läin Aud; `viskan selle tüö kääst ää Koe; lasin korra tüö otsa kääst ää `minna Sim; südä nutap verd, ku miul si̬i̬ koht ärä läits käest Krk; sa‿let nii `elde, annat vai viimätse käest ärä; oppet tõese targass, tõene võtab sul leevä käest; ega egä üits ei ti̬i̬ kah kõvad `saina, ruttu ti̬i̬b et tä käest ärä saab Nõo; `u̬u̬ne omma käen, a maa `võeti käest ärä Ote; t́siga haḿps, tiä `peĺgäss tõist, et tõnõ sü̬ü̬ är˽käest Rõu; ku kõ̭iḱ käest arʔ annadõʔ, siss `jääde ihoalastõʔ Vas; Vihõm võtt tü̬ü̬ ärʔ käest (töö tuli pooleli jätta) Räp; tol lätt kõiḱ tüü käest Se || (millegi otsasaamisest, lõppemisest, kadumisest) aeg nappis käest ära Jõe; `Terve [nooda] `luoma sise `raiumine ott oma puol `päivä kääst Kuu; mis sa `kaudad luu järje kääst Khk; kirju vati, need ma ise kudusi taale - - see kadus ää kääst Muh; Ma `üütsi sini‿gu et ääl kääst ää Rei; ja se agana leib, se oli ka käest `otses ond Mär; `könges ää kääst vägise Ris; suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand Lai; `lu̬u̬made õnnetust on `ühte `puhku, lõpevad ärä kääst KJn; si̬i̬ (raha) lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo
2. silmapiirilt, nähtavalt kadus `metsas kääst εε Khk; kuer ei pidand `jäĺgi, `kaotas kääst ää Mär; tie kadus kääst ää Koe
3. võimusest, meelevallast, küüsist latsen mia es püsi pütin, es saesa kotin, nigu ma käest `väĺlä `pääsi, nii `õkva panni minekut Nõo; nu̬u̬ oĺli˽t́sibsanu˽hobõsõlõ piidsaga ja˽pagõnu˽käest Vas
II. postp
1. kellegi valdusest, omandusest, kasutusest tema `kiskus `aerud minu kääst ära ja akkas ise `soudama Jõe; pettab `vällä `tõise kääst `luoma Lüg; voda minu kääst, miä `annan Vai; kessel on, sellele `antakse, kessel pole, selle kääst `vöetse `seegid, mis tal on Vll; vasigas imeb lehma alt ja laps vetab ema kεεst Emm; siis sai selle laenu teise käest kätte; ead kanad olid, nüid näd saavad `otsa mo kääst Mar; Ei eit anna `otsa oma kääst ää `ühti Han; kis seda sinu käest on küsinud Saa; tallatud soo rohi kõik, mis `piima sa lehma kääst tahad Ann; tema kääst põle ma sõrme `ümbergi `miskid suand VMr; mõisa kääst oli meil vaka maa maad Rak; õśs (ostis) meie käess vasika Kod; `tahtsin temä käest sedä eenämä tükki `osta KJn; kelle käest varastedu `kraami löedäss, si̬i̬ pannass `kińni Ran; viis miu käest kundi, ta `endä kuńt `olli `aigess jäänu Puh; mia sü̬ü̬ mes mul om, a tõese käest musteldama ma‿i lää; kes serände ää lõvvami̬i̬s, võtap naese käest pulli `väĺla nigu lõhn Nõo; võt́t noore `tüt́rigu käest poesi ärä, nüid eläp tollega Rõn; no˽ku sa ei˽taha˽mu˽`sü̬ü̬ki, siss sü̬ü̬ `endä käest San; tu̬u̬ mehe käest ostõti põrss Rõu; timä kõõ `tahtsõ tõõsõ käest, a tõõsõlõ ilmah es annaʔ Vas; mino käest ośtiva˽Piirissaarõ meheʔ alati `kaaro Räp
2. millegi mõju alt ära käed `künsitavad, kui `tulla `külma käest tuppa Jõe; ta sai vihma kääst `räästa ala Khk; too `väĺlest vihma kääst see ämmer `sisse Mär; tule külma kääst ää tuppa Juu; minge suitsu kääst `kamri Plt; läits vihma käest `varju Puh
3. kellegi võimusest, meelevallast, küüsist kes `konna `päästäb `ussi kääst, sie `seitse pattu `andeks saab Kuu; `pääsisin viel eloga - - `rüövli kääst Lüg; sai tama kääst `lahti Vai; aja loomad `parmude kääst εε Khk; kus sa mo kääst pääsed Mär; Kus ta mu käest pääseb, ei seda ole PJg; Ära karda, ega see su käest ära ei jookse (ega ta tulemata jää) Tür; katsu sa kuerte kääst viel midagi kätte `suada VMr; tu̬u̬ kihut kit́se minemä, nii `pääsi miä ärä kit́se käest Nõo; tullu siss `nuaga kodo, ütel‿t kae ku sain nua vil undi käest kätte KodT; kana `päśsi iks rebäse käest ärʔ Vas
4. märgib mingi tegevuse, arvamuse, teate jne lähtumist kelleltki peremes küsis minu kääst et kus sina täna `üösse olid VNg; sai `toise kääst `klohmi Vai; sai meie küla poiste kääst `jälle udida Jaa; Tahab mo vana inimese käest veel `pulmi `soaja Pöi; küll sa saad `tuupida ta kääst Mär; mina olen ussi käest ammustada saand Mih; vanaeit küsüs mio käest, kas mia näin nende anõsi Khn; õppisin `õmblema juba ema käest Vän; see jutt käib ühe kääst teese kätte Juu; poisikeste kääst sie tuli `lahti läks VMr; tulen teie käest `tarkust `otsima VJg; ma saan `peksa nooremate kääst Pil; miu esä - - olli üte arsti käest õppin `rohte ja siast `tarkust Krk; ennemb saad `ku̬u̬lja `persest peeru kui serätse mehe käest sõna Ran; temä oless miu käest pidänu küsimä, mes i̬i̬st ma temä käest lää küsimä Puh; `poiske ütel et, ku̬u̬l`meistre om `väega `rummal, `kõ̭iki küsip miu käest Nõo; sõ̭ss näet tuĺl `ti̬i̬dmine `heŕri käest, et maja lätt `ostmise ala Urv; olõ õi˽küsünü˽`kinki˽käest (kelleltki) Vas; `vällä `umblõmine tuĺl maa`rahvallõ śeto käest Räp
kägin kägin Krk, g -a IisR Sa Rei Kse Han Tõs Hää Saa Juu Koe VJg Iis Trm Plt, Kuu Vai/n / Juu Kod KJn Nõo, -e Hls; käkin g käginä Nõo Se/--/
1. (puitesemete) tuhm nagin Kolina ja käginaga sie puu`telgedega `vanker läks IisR; `tuoli käginä vaid `kuulda Vai; keribude kägin Khk; ma `kuulsi jo `kaugelt `vankri käginad Tõs; pańnin [ukse] ingedele eli `pääle, nüid ei ole änam kägint Saa; `talvel regi kägiseb küĺma lume peal, käginad on kuulda Juu; mua˛ilma kägin õli, `kuuldus kohe `ilma ärä, karuäkke vitsad ja pinnud `kuivsid ja kägisesid Kod; mõni vanger om serände, ti̬i̬b igävest käginät, lähäb nigu käginägä Nõo
2. vaikne (hädine) häälitsus `Üksi titte käginad oli `kuulda IisR; Pane sitikas püu sisse - - siis kuuled, et tal on kogu aeg üks kägin juures Rei; `Kätkist oli lapse käginad kuulda Han; latse kägin Hls; kuuli sääl [laste] käḱin om Se || kägin ääl KJn
3. haiglane, põdur, virin inimene möni laps ka `söuke kägin Khk; Ma ole selle talve läbi seike kägin olnd, pole aige, pole terve Kaa; Mine pisike kägin eest ää; see on muidu pisike lapse kägin Pöi; see pöle lapsest saadik `terve olnd, üks kägin ja pirin oli Rei; Käginatega oo `raske elada Han; on ike üks va kägin, asemel muas `ühte`puhku Plt
kägisema kägise|ma (-) üld (-mma Lüg Vai, -mmä VId, -me Hls Krk San; ḱä- Har)
1. nagisema; krigisema; krudisema Maja vana, `uksed kõik kägisevad IisR; `tuoli akka jo kägisemma Vai; kennel sedised kägisevad jalad (jalanõud) olid, selle `pihta sai `eetud, ons sool `saapad `völgu Jäm; rammutu (kidi) vötab [randme] kägisema Khk; Kui kääd `puhtaks läksid, kägisema akkasid, oli seep `öige Pöi; vanast puu iŋŋed ühna kägisen kohe; mu kondid üsna kägisevad `kange `tööga Muh; Lapsed kiikuvad, juuksed liikuvad, kätki äärelauad kägisevad rhvl Rei; Vanaste puu`teĺgedega `vankrid kägisesid ja `nutsid Han; viisad kägisesid `jalgas PJg; `vankri rattad on kuevetand, kodarad `lahti, muud kui kägisevad Kos; äes kägiseb; kidi kidiseb ja kägiseb käe siden Kod; me uśs kägisi ütte`puhku, nüid om kägisemine rahu jäänu Krk; kui `ri̬i̬ga küĺmäga sõedad, siss regi kädsiseb, laolab, kägiseb Ran; noorõ lumõga tii kägisõss Rõu; Määri ratta kõrraperäst, muido nakkasõ jäl kiidsma ja kägisemmä Vas; Põrmand kägisess `käümise all Räp; säńg kägisess Se
2. vaikselt (hädiselt) häälitsema siga sei `vatsa täüs et kägisi VNg; `aige kägiseb Jäm; kassi pojad kägisevad Khk; ma vii `siale `süia, kägiseb `peale `aidas Vll; [rähni] Pojad kägisevad puu sihes; Just uni tuli peale juba, [laps] akkas kägisema jälle Pöi; Laps kägises öö läbi Rei; vähid kui eläväd, siis kägiseväd Juu; laps kägiseb, vi̬i̬l iält `väĺjä ei lahe Kod; `põrsad `riidlesid, kägisesid Lai; kägiseje ääl, kägisess oma äälege Krk; pojal om vähk, nüid om eli ärä, ei saa `miuga suguki kõnelda, mugu kägiseb enne Nõo; hiire kägisese õnnõ Se || (hingamisest) `aige inimene kägiseb ja kähiseb, kut rinnad `aiged Khk; Rinnad on `rasked, kägisevad kut suured kossid Pöi
3. (hädaldamisest, virisemisest) Kägiseb ku rattas `vankri all, ei õle rahul Lüg; mis sa kägised, tee param midad ää Khk; igavene virepiĺl, iga asjaga kägiseb kut `kaapsu kot́t Mus; `justkui täi kärna all kägiseb, omal `kõiki `asju küll Muh; Kägiseb ja vägiseb just kut vähi kott Emm; Põle ta aige ühti, kägiseb naa sama Han; mis sa kägiset ku vana ratass kunagi Krk
Vrd kigisema, kägisämä
kähin kähin g -a IisR Khk Emm Rei Hää Ris Nis Juu VJg Iis Plt, Kuu Jõh Kod Vai/n / Juu Kod KJn; kähen PJg Tor
1. kahisev heli või hääl `aima kähin on, ei saa `äälega `rääki Vai; ons tuult oues, sihand suur kähin keib; paja keema kähin keib käde; ölle keima kähin Khk; vee kähin Rei; `siuke tasane ääl, kähin on kuulda Hää; kui supp tõuseb siis teeb suurt kähinad; paĺlas kähin käib üle tua, `riäkis kähinägä Juu; kihin ja kähin õli kusilasse pesän; ku mesiläse pesä löödäd, `vaata `meske kähin akab Kod Vrd kähine
2. judin, võbin nagu üks kähin läks läbi keha kui `miski `ehmatab Jõh; ehmatasin nii et, `kange kähin käis üle ihu Nis; ehmätuse kähin käis läbi ihu Juu
Vrd kahin
kähisema kähisema RId Jäm Khk hv Muh, Rei L(kähe- Khn PJg Tor) Juu Kos JMd Koe Kad VJg Iis Trm Plt Trv/-ama/ Ote San/-me/ Räp, -mä Kuu Juu Kod KJn Puh Nõo, -mma Lüg Vai
1. kähinat tekitama (rääkimisel, häälitsemisel) `rinnad kähisevad Kuu; kui ääld ei õle siis kähiseb `vaide; ääl akkab kähisemma ja `kustumaie Lüg; siä jo kähised, siul on jo `krossi `külles Vai; `aige inimene kähiseb Khk; ääl oo ära läind, käheseb veel Tor; köhitas oma kähiseva rinnaga Kos; riagib kähiseva jaalega JMd; `tiiskuse `aige muud kui kähises viel Koe; kähiseb, nõnnagu puńnib jäält Kod; võt́tis ääle kähisema Plt; temäl eli kähiseb, ma‿s saa edimäld `põrmu aru, mes tä ütel Nõo; obõnõ kähisess, om nõlen San || kahisema aganine leib kui kähisi käen Ote; ku süĺlem tulõ `väĺlä, siss nõsõss suuŕ kahhin, kihiseseʔ kähiseseʔ õnnõ Räp Vrd kahisema
2. kihisema ölut keib ning kähiseb; sia sööma aeg kähiseb ka kui ta `apneb Khk; piim paelo apu, kähiseb juba Vig; kui sa soodad õlle `sisse paned, siis kähiseb Juu; vuadiss võtad õlut, kähiseb Kod
käima `käima (-), da-inf `käia (-ä) R eP(`käejä KJn; käe-, kää| Kod) Trv Võn, kävvä, `kävvä M(ma-inf -me) T; ipf käisi- (käe-, kää|si-) R eP M T; `keima (-), da-inf `keia (-ä), ipf keisi- Sa spor L, KJn Vil; `köima (-), da-inf `köia (-ä), ipf köisi- (köe-, köö|si-) Muh spor L; `käü| Kuu Vai Khn eL(-me San Krl, -mäde Har; `ḱauma Rõu Se); da-inf `käüä Kuu Vai Khn; `käüvüʔ San, kävväʔ, `käv|väʔ, -vüʔ V(`käü˛ü, `käüvüʔ Har, `käüve Lei); ipf käüsi- Khn Hls Krk Ote; kävi- Kuu; käve- Võn(`käie) Ote V; kävve- San hrl intrans
1. (liikumisvõimelisena) a. kõndima, astuma, sammuma; ant jooksma laps tuline `käimä, teräsed jalad Lüg; ma `käiksin küll kerikus, aga ei `jaksa `käia, jalad ei `astu enamb Jõh; Käib üöd kui `päevad, aga edasi ei `jõuva = kell IisR; üks käüb `kiirest, `toine käüb `illukaiste Vai; käi sa mo `järgi; vahel suka `pöisil käi `talve tuas Jäm; nii süa lumi, saa üksteise `körvas `kεia mette; tahad salaea kohegi `minna, kεid tipi `varbul; obu keib `sammu Khk; üsna jumala äda oli `käia Pha; lume valul näeb `keia; Kui sa ikka `rohkem [lehma] nina eest läbi käid (söödad), ikka lüpsab koa; Kahe `roandaga sai kaju vahet `käidud Pöi; sui `käidaks `palja jälu Käi; ta ni‿samma kepi nöal kεib ka Phl; mina olin `vahva `niitja elu `aeges, läksin `kεies vikati järel Rid; ma kein üsna kepi varal; vana inimene keib juba `küüros ja `köhmis; päterdab mud́u, ei saa `õiget `keima `keidud Mar; mulgu koh́ast `köidässe üle Vig; kui mu jalad `terved oleks, siis keiks kõik kohad läbi Kir; nagu puu obu, ei saa `köidud Han; laisk obune, köib pikkä Tõs; `Käües akkab soe Khn; köib `peale limpa lompa Aud; ma‿i saa `käitud, mul on `astma Hää; ei `oska tie raja peal `käia Ris; ma käisin sukkis Hag; käib kikadi käkadi (taarudes); läks ree pealt maha ja käis moas; mis sa käid mu järel Juu; `käieski paneb inge `kińni, kus ma vel `joosta saan Ann; nüid `klömpsab karguga `käia VMr; ma ikke sugu sialt `müöda käisin, kus [kõneldi] seda saksa kelt (pisut oskan) Kad; ta käib mu järel, mu kannul VJg; `kińni jalu ränk käädä; tämä akab käede (käies) tulema; sõedavad keriku alate käede (sammu), ei ruatsi obess ajada Kod; kaśs käib järel nigu koer; kepi naeal toksib `käia kah; `aige käib üleval Plt; pangad all, ta ei saa ju `käejä KJn; ma käisin seda tuba üks sada `korda SJn; siss lääp sul paelu `aiga käiän Pst; `täempe sai paĺlu maad maha käüt Krk; laseme nüid obesel `sammu kävvä, ega ta kiḱk si̬i̬ ti̬i̬ joosta ei jõvva Hel; sina käi joodikul perän Puh; pikkä ti̬i̬d kävven nakass `lämmi; käenu `paĺla jalu, `astnu kannu `otsa; ärjäl piava sõra `liikuma, muedu ta‿i saa kävvä Nõo; jala olliva `aige, ma kate tokiga käisi Ote; tu̬u̬d kõvva `hangõ pite om kõ̭gõ paremp kävväʔ Kan; Ütte puhku käü, a edesi ei saa = kell Krl; lat́s nakass ka jo `käümä, joba pand `sammõ edesi Har; ma‿kka käüśsiʔ ja ti̬i̬śsiʔ Plv; naańõ ja veli käve peräh; jovva as ma˽`kävvüʔ, üt́s naańõ võt́t käe`vangu muʔ Vas; kõik mis nelä jala pääl kääse om eläjä nime all Räp; last opatass `ḱauma Se; varsakõnõ käü peräh Lut; ümber käima tiirutama [neeruhaiged] `lambad käivad `ümber Rei; vasikad, kui nende neerud maha oo peksetud - - sis näd keiväd `ümber `rinki Mar; kui lammas `ümber käib, on nierud `lahti Kad; lammass käib `ümbre, neerule `aiged saanu MMg; lammass käi ümmer, ku tõine rahu olevet mahan Krk; lammass käüse `ümbre `tiiru, rauh um maah Plv || (vanusest) Käün `seitse`kümme `neljät [aastat] Kuu; mina `käisin `seitset `aastat (olin kuuene), kui akkasin `veljaga kaheke·s̀te `karjas `käima VNg; Mari on juba sadant `aastad `käimas Jäm; seitsekümmend seitse `selgas, kaheksandad käin Vll; Laps oo viis aastad vana, köib kuiendad Han; juba kaheksakümmend viis vana, kuuet käin Rap; Leenu sai kaheksakümmend, käib `ühte `peäle Juu; viimäss `uassat, üheksäkümmend käin Kod; akkass viiedet `aastet `käimä (sai neli täis) Krk | naane käve viiedät kuud (rasedast) Se b. (muudest liikumisviisidest) kala`parved `käisivad pikki `serva `ühte lugu VNg; `pietri`päivä ajal akka lohe `käimä; vareksed käviväd nokkimas Vai; oomiku vara `akvad [mesilased] `väljas `keima Kär; `päästlased käivad madalast läbi (maadligi), siis tuleb `vihma Pha; tuid, neid keib vahel sii koa Rid; `kambli kala käib lapiti Trm; egass `varblase ütsikuld ei käi Nõo; kihulase survava, ku ńa nii `ümbre `tsõõri käevä Kam; kakk käi kahru`persest `sisse Ote; li̬i̬mik om vasõ `karva, käü vingõrdõn `mü̬ü̬dä maad Har || fig Teab mis sellest [tüdrukust] öle käind on, põsed nii kahvatud ja `aukus Pöi; `uhkus käib `eeli ja `vaesus takka järele Juu; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi Nõo; hädä käü‿i˽puid piteh, hädä käü inemiisi piteh; kaih käü ei üt́sindä puid piteh, tu̬u̬ käü inemiisi piteh kah Vas || (müütilistest olenditest ja tavatutest nähtustest) `luomidel `käisite `painakad `seljas Jõe; `marras käis kodo Lüg; ühekorra räägiti, noid kεind `loksperi pεεl Khk; `käidi `painajaks Krj; `koolja käib kodu, akkab kodu `käima Pha; loomal ja inimesel keis `tallaja peal LNg; muĺgi eit olnd uńt, ike köind uńdis Kir; mere piäl `käüe tuliännäd Khn; ikke tońdid pidan `käima ja kodo`käijad ja Ris; surmad `olla kodo käind Juu; nisukesed vaimud mis `enne käisivad, ja nied siis `üiti paenakad KuuK; kodu `käima akand ike ainult kurjad inimesed Rak; ükskord nägin unes nisukest `aśja, et minu isa käis kodu Plt; luupaene käüb `talve `seĺga Pst; peninuki sõa `järgi ütelti käüved Hls; si̬i̬ käi tõisel luupainen; nüid oo ku katk üle käinu, kiḱk `puhtess tett ja lahastet Krk; tä käinu `soendin Hel; ni̬i̬ olnava Lapima vana`tütrigu, kes alliss käenava Puh; ku koolu millegiga rahu ei ole, siss nakap kodu `käimä Nõo; `eńgi päiv - - ega na (hinged) nüit enämp ei käi, vanarahvass iks `ütlivä, et käenävä Kam; Otebä `keŕkude ta `oĺli matetu ja‿ss säält `oĺli nakanu kodu `käimä oma provvat `kiusama Ote; Tast olõsi nigu katsk üle käinüʔ, kõ̭iḱ om tühi ja paĺlas Urv; Mõ̭nõl eläjäl käü `ü̬ü̬se jäl˽`painaja `säĺgä Rõu; halb poig käve kodo ja vaav́ass külärahvast Räp; tagasi käima (kodukäijast) surm akkass tagasi `käima; ku miul nõnda ei ti̬i̬, kudass ma tahass, siss ma akka tagasi `käümä Krk; maʔ olõ tu̬u̬d `kuuldanu, et mõ̭ni käü tagasi, vana Tikudi Juhan `käübev (käivat) tagasi Har c. sõitma
1. sõiduvahendiga liikuma `uiskudega kεisid siit `Sörvest, kevade läksid, sügise tulid ära Jäm; akkas merd kaodu `keima Kaa; nüid ikka köivad muidu alustega, põle midagid peal Muh; käib saaniga Rei; peaks tulema nii `paĺlo lund, et saaks regi `keima Mar; köid rattaga seält kaada Tõs; sui käib ikka `vankrege Juu; käib saaniga väilas VJg; suksed, kellega möda lund käivad Lai; pulmarongi ihen käis nõnami̬i̬s `ratsa obesege Hel; vanast `käüti mere pääl tuulõ abil; `väikese parvõkõsõga kah käüdäss vii pääl ja sõidõtass üle Har; `rohkõp [ma] ei olõ rońgiga käünüʔ Vas; `tu̬u̬ga (hobusega) kõ̭gõ käudass, tu om kõ̭gõ `vehmrih (üha rakkes) Se 2. kurseerima, regulaarselt sõitma ega siis käünd `omni`pussi ega `autusi midägi Kuu; [tuhande kaheksasaja] `seitse`kümme `viiendal `aastal vist akkas rautte `käima VNg; `Praegusõl aal `käüväd puśsid `kõikis Khn; kui rong akkas `käima - - [siis] mina käisin juba karjas Rak
2. a. mingil eesmärgil kuhugi minema (ja tagasi tulema); mingit tegevust või ametit harrastama mei `käisimme ikke `mardiss ja `katriss; vanad inimesed `käined `mõistatamas, ikka jägu `aegadel Jõe; Tänä käün `metsäst rüsä`vitsu `tuomas Kuu; õles käind `omme `veskil; `käisin `mustikes (`mantsikas, `pohlas) Lüg; meil `kävvä `tõrvaksiga `tuulal `kallo `püüdämäs `üöse; eks varas `käündki `üöse `vargal Vai; ma kεisi `pähkel; peab korra `öite targa juures `käima Jäm; vanad inimesed kεind `ratsa `oostega `kerkus; ruudid kεisid laulatusel, sariligud mütsid pεεs; kalamed kεivad `toosel Khk; ma keisi ühe öŋŋega tursal; `toomapääval keisid mehed `toomaks; kui öpetaja `juures oli `keidud, siis aketi maha `itlema Mus; viderikul `käima Vll; siis sai rehel `keidud; Tüdruk, sa oled kaju `ääres kusel käind (öeld luksujale); `Lamrine käis siis küla `korda Pöi; kemmerg on se, kus kükidamas `käidags Käi; need keivad `marti `aamas (mardisandiks); vanal aeal `keidi valla `küütis Mar; nad sillutasid `maanded, ta käis koa sillul; püksi korral `keima Mär; enne `puĺmi `köidi `kimpa kokku panemas Vig; mehed keivad tulel, `püidvad kala Kir; talve `köidud viina `vooris; köis `soldatis Tõs; `Saunõs ammu käömätä; mutimeres ~ `õngõs `käümä Khn; noored käisid pühaba `õhta `kõrtsis; `enne sai pidude peal `köia; köisid arsti all Pär; köib oma asjal; `talgutel sai `keia ja PJg; `käiti räimelaadal; `käitaks `tuuksel (tulusel) Hää; `enne `käidi `iides jüribä `öhtu Ris; meil `paĺlu `loomi, tuleb `ühte `puhku `veśkil `käia Nis; sa oled täna tapu `aedas käind (purjus) Juu; meie käime juba einamal, tieme `eina JõeK; `käiksin `vielgi jahil, aga jalad ei võta JMd; seenel `käies `eksisin kahel korral ää; Paides ma käisin kohe `tihti, kui ma `käija olin alles Ann; tedrejahil `käedi kujudega Kad; käisivad võrgal ~ nuodas Trm; `vaata kõhe abi suab, ku aŕsal (arstide juures) käedässe; ma akan vi̬i̬l `käimä rehidel Kod; sai turuss käia küll kah Äks; olen `tohtril käind; soola `voorides käinuvad, kui seda raudteed ei old Lai; käid pasal KJn; `käiti seal `jutlust pidamas SJn; toona me käüsime surnuaial Pst; Käü ommen Sarja `veskel ärä, sea jahu om otsan Hls; nooren iki käesime mõtsan `pähknil; na käesivä kavvõtõ aenale Ran; egä kate nädäli peräst käi iki sannan; su̬u̬n käesit kure marjul Puh; üd́se `viidi sepäle, ku sepil `käidi; vanast `olli `ü̬ü̬se tu vähjul `käimine Nõo; ütsvahe oĺl ta kirmassõ pidämine `väega tukõv, nüüd käüvä seldsimajadõ Võn; ku tulissel `käüti, siss `lü̬ü̬di `västraga [kalu]; esä emäga käisivä laadel; mina `veśkil es käi; kui mina `naksi liinan `käümä, kui suurõkõnõ tu liin siss `oĺli Ote; näet, sannan jäi käümäde San; mul sai mitu `vu̬u̬ri `lehmi `tõistõ `paika `panman `käütüss Kan; `käüti kerikun; tõrvassil käüdäss `väśtrega Urv; ku sannan es saa˽`kävvü, oĺl `kirpõ ja `täie paĺlu; `tütriguʔ `kävveʔ kerikul Krl; mi˽käve sinna su̬u̬ pääle kurõ`maŕju `ot́sma; `käügega (käigu) siss pidul, ku˽pidul `käüjäss saa; Mi‿sa˽käüt `sańtin (kerjamas), sul om `tervüss käen Har; `pähkmihn `käümä; esä käve tedre`jah́ti Rõu; hulgahna sai sannah `käüdüss Plv; keväjä nakami niidseh `käümä ja `viisa kudama; tulil käüdäss `västrägaʔ; `Riiga `käüti talvõl `su̬u̬la `tu̬u̬ma; Pilve Juula käü `sańti (kadrisandiks) Vas; keśk iätseʔ iks kääväʔ kerikohe Räp; kokku käima kogunema `võerama saadikud `käia seal koos Mär; `lambad köisid kokku na ku üks tuul Tõs; ehälised käesid `sinnä kokko tämäle Kod; `meie kotta käis külä pośt kokku; külä pääl om paĺlu `naisi, käivä kokku, lõkerdava ja `aava `tühje jutte Nõo; täl oĺl sääne isokõnõ et kõ̭iḱ poisi˽käve sinnä˽kokko Plv || fig lõppema Meite einatöö akab juba änam kogu keima Kaa; väljas käima euf asjal käima käib `tihti `väljäs, sie tähändäb et läks sittale Jõh; seest üsna `aige, ma köisin täna `öösi metu `korda `väĺlas PJg; ta käis `väĺlas oma aśjal Juu; käisin mineva `üösse mitu `korda väelas VJg; käisin `korda kolm väĺlas Ksi; ku kõtt valuts, siss piat `ü̬ü̬se vällän `käimä Krk; ma‿lä `vällä `käuma Se b. ringi liikuma, läbi käima; ära nägema, üle vaatama `Palju käind ja `palju näind; ma õlen kõik nied talud ja majad läbi käind Lüg; se on talost talo alalde `käimäs Vai; ma ole keik kohad läbi kein Mus; Kõik maailm on läbi `käidud Pöi; paelo köind `rööblid ja mõrtsukid Vig; arja vened või arjakad köesid kaubaga Aud; lähän kodust ära natuke `käima Pal; nooren es saa koheki, nüid vanan olen kõ̭ik liina ja laane läbi käenu; nooremba käevä kõigin pu̬u̬l, üits piäb iki kodu olõma Ran; `käimise pääl tulep `mõndagi ädä nättä; veli käis nigu sandikene, kai kost leeväpalakese `saie; mõni suur inimene ka käib ütest üless tõesest `alla, ei püsi `kossegi Nõo; nemä `oĺli kõ̭iḱ kotusse läbi käinüvä Ote; kes nii `laembide käip ja näeb, si̬i̬ tiiäp kõnelda Rõn; `saie mõts kõ̭iḱ läbi `käütüss Har; ma˽käve kõ̭iḱ kraaviʔ läbi, es `hämmä `kongi `jalgu ärʔ Rõu; haŕokõsõʔ, nu̬u̬ iks kävevä˽kormu säläh Plv; vanast poisi˽käve˽kõõ `huĺkih Vas c. (regulaarsest õppe- või kutsetööst) Ega `ranna `naisel midägi avitand, `muudku `täüdüs alade merel `käüä Kuu; `käidi `oustega `eitsis VNg; `käisin sius (seakarjas) Jõh; `teulised kεisid `möisas tööl Khk; Vana Jüri keina niid lehma`lautas öövahiks Kaa; `talve lapsed `käivad `koolis Käi; isa akkas `mõisas teol `keima Kul; poesid käevad `karjas Mär; `kuõlis ma ei käüss (ei käinud) Khn; köesime mõlemad veel töös Aud; enne käisid lapsed `lammus Kei; vanad ja vaevased inimesed käivad `karjas Juu; [isa] käis sulaseks Pee; `eśtiks ma akkasin anede karjas `käima Koe; taĺvite käib `metsas tüel VJg; käis lapselt `kuolis; käisin õitsis Sim; ise taśt käedä kualin; mi̬i̬s `käimä vabriku tüäle Kod; päiviti käib tüüs KJn; õetsel `käiti Kõp; juba mitu `aastet koolin käünü tüdruk; teol `käüti, olli siirseḱk seĺlän Krk; temä ennembi käis tü̬ü̬l, lõegass `kraavi Ran; mi̬i̬s käib `raudi pääl tü̬ü̬n; mehe rõõbe ei käi `koskile tühü Nõo; naine om kotu, ei taha tühü kävvä Ote; vanast `käüti hobõstõga öüd́sin; liinan koolin kävven oĺl mu poig säändsess ants`laagriss lännüʔ Kan; ma käve suvõ `otsa karjan Urv; latseʔ käävä `ku̬u̬li Krl; hädäline pää um, ei saaʔ koolih kävvä Plv; timä oĺl vigalanõ, meelekeist oĺl `puuduss, a kaŕah käve Vas; kolm `talvõ ma kävegi˽koolile; pääviline, päävite kääse `tü̬ü̬hü Räp; ja pidi `aaśtaka `tiinmä tuu iist, egä päiv teol `käümä Se d. külastama, (koduseid) vaatama, võõrusele tulema või minema Nüüd `lasti [sõjaväest] kodu `käima; `poisid `käüsid meil `käümäs Kuu; kävi `illote `minnu `katsomas Vai; tuled sa vahel meite `poole ka `käima Khk; `iilasi (hiidlasi) käib sii `ühte `puhku Krj; Jõulu `käidi sugulaste tuttavate `juures `võõraks Pöi; `aitehh köemast Muh; tule siss meie `poole koa `keima Mar; keisin `naabert `vaatamas Kul; ma keisi `Laasneri Riinu `juures Vig; tänä o jõulu pühä annepäev, köidetse viil küläs ja juudetse mis järile oo jäen Var; üks küsib: käisid sa katsel? – teine `ütleb: jah, käisin kat́sikul Kei; sõdur tuli kojo `käima JMd; käin vahest `noabri naise juures Tür; tuld linnast koju emale `käima VMr; `võõrsis `käima Iis; kui jõulus käisivad kośtis `kossegi, siis `ańti iki `õunu Lai; lääme veĺlele `käima Trv; käüsive sugulistel käümän Hls; väümi̬i̬s ja tüdär tulev pühäbe `käümä miul; ma käisi `tütrel käimän Krk; ma käesi üle eelätse üten paegan külän; Mańn ei ole `jalgagi siin käenu; poig olli saanu mõne päevä `puhkust, `tuĺli kodu `käimä; ma ennist käesi sääl, es ole kedägi kotu Nõo; [ta] käve alati siin minno kaeman; nu̬u̬ lät́sivä tädi `poole, käävä sääl kośtil ärä Võn; mul poig käve suvistõ pühi˽külän Kan; Tu̬u̬ ollõv ka üt́sindä nigu susi, Seńni `käübev tedä iks kaeman; suvistõpühi sai iks `käütüss Liine pu̬u̬l kah Urv; nädäli peräst `mińti, nu̬u̬ŕmiiśs `mõŕsaga `käümäde `mõŕsa kodu Har; tulõʔ miʔ poolõ `käümä pühiss Plv; ma˽käve ka `kaajat́sil; ma `jätnüki is su˽pu̬u̬l käämäldäʔ; unotütäŕ oĺl ka käämäh tah Vas; ma käve timä pu̬u̬l śeeh; tõõsõ talo pu̬u̬l oĺl käämäh Se || (ehalkäimisest) õli oma `naise `juures ehal käind Lüg; poisid kεivad `kootis Khk; poisid käin tüdrukutes ~ öö`ulkumas ~ putsal; mo `noores `pölves `ööti ikka `neitsis `käima Krj; putsul `käima Emm; `jälle poesid köesid küla kaada Aud; käis `kośjas [öeldi], ku käis `ööse tüdrukute `juures Kei; `lauba `õhta poisid käisid lakas tüdrukute `juurdes; `käidi nuoremates, suvel, kui tüdrukud magasid lakas HJn; suvel käedi ehäl üle `õhtate Kod; jõmp jahed ja `sõńnimas `käimesed kõik said `käitud SJn; poesi käiva ü̬ü̬`jahti Trv; meil `käüti iki tädirannan Krk; noh, nüit om na util käenuva Kam; poisi käävä ehal Ote; `aeleva `ü̬ü̬se `ümbre, käevä `tüt́rigede man Nõo; poisiʔ kääväʔ külä pääl `ulkman Kan; poisi˽käävä˽jõõsa pääle Plv; `tütrikka mano kääväʔ Se
3. minema, kasima (hrl imp; ka kirumisena) käi asemelle, `Kirju VNg; käi kuo ~ kodo; käi `lauta Lüg; Ah `käigu sie oma `loĺli löraga kus kurat IisR; käi ruttu minema Pha; Käi `välja Pöi; käi potile Emm; käi kuradile Mär; käi kus kurat Tõs; Käi kaśsi saba `alla Hää; viss käi koeo, käi koeo Juu; käi `persse kui tuul, tule `väĺla kui välk VJg; käi lõale (öeld lehmale) Puh; ma anna tälle üte vuraku, siss käib nigu kera siist minemä; ku mi̬i̬s õdagule tullu, ütelnu [naine]: käi litade manu Nõo; Käü persede Ote; Käüʔ siva (jookse ruttu) Räp
4. käiku sooritama (kaardimängus) mida mies maha käind ehk midä ülevell [tuleb meeles pidada] Lüg; Käi lagele ~ `välja! Pöi; kei aga `trumpi, sul neid kees küll Rei; piab `maśti `käima Iis; riśti äss käib `väĺlä KJn; Käü˽`maśti, ärtuʔ omma˽põrõ˛õllaʔ, sa˽käüt pot́ti Urv; Käüʔ `maśti, ärʔ `müüdä˽käüʔ Plv
5. suhtlema a. läbi käima, sõbrustama nad keivad teineteisega läbi Mar; me põle pahased, me oleme ikka läbi käind Juu; tõene tõesega käeväd läbi, sõbrad one; nii läbikäemätä pualemehed, et matusselegi ei lähä, ei käi läbi tõesega Kod; aga läbi nad käesid ja sugulased nad oĺlid Vil; ni̬i̬ ei käi läbi, ni̬i̬ om pahatse tõene tõse `pääle Trv; mea käüsi tast läbi, miu `vastu olli ta `kangest `lahke Krk; käesime käsi käest läbi, es ole meil sõna vahet; kes äste sõbra olliva ja läbi käesivä, nonde kottale üteldi et, ni̬i̬‿m nigu ame ja perse Nõo; veneläse oĺliʔ esiʔ, miʔ esiʔ, es käü˽kokko sukugi Räp; läbimisti ~ läbi|seg(amin)i, -segami(s)ti, -seite ~ läbisti(kku) käima suhtlema, sõbrustama `käidi läbi segamitte Kuu; `meie `käimä `ühte `puhku läbimiste Lüg; me oleme ammu läbisegamini köin Muh; näd keiväd ikke läbi segamesi, üks `aitab üht ja teine teist Mar; me põle läbi`seite käind Kul; nad oo `naabrid, köivad läbistikku läbi Kse; keisid teeneteesega läbistikku Tor; nad on `kaugele läind elama, põle änam nendega läbisegamini soand `käia Rap; käime teiste inimestega läbistiku Iis; kas te teste `rahvaga koa läbisegämine `käete KJn; talu `rahvaʔ käivõ läbistikku Krl; tõ̭nõ tõsõga läbitsikku `käümä Plv; segamini ~ segami(s)ti käima suhtlema, sõbrustama `meie oleme ikke eluaja segamiste `käinu VNg; keivad segamini, ükstese jures `joomade pεεl Khk; tää mina mette, et nad sugolast olid, aga segamini käisid Rei; näd keiväd segamesi, näd oo ikke sugulased Mar; käivad segamine, kes vastakute käivad VJg; vaheliti ~ vasta|kuti, -misi käima suhtlema, sõbrustama `vassassutte `käimine, `tõine käib `tõisel ja `tõine `tõisel [külas] Lüg; ema vennaga käivad änam vaheliti Khk; `naabrid käivad `vastamisi JMd; meie käisime alati vastakute, käisime vastakute avis, tüel Iis b. kurameerima; liiderdama, vahekorras olema täis `õtsekõhe inimine, ei käi `poistega `ümber ei kenegagi Lüg; Ei tia `kellega se `meie `lapsuke käib; `Tantsul näed kes `kellega käib IisR; akkas `laia tied `käimä Vai; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi, köib meestega läbi PJg; ta on selle naese `juures käind ja on `talle tite teind; `öösse käib üks mees mitu naist läbi; see on nii kaŕsk [tüdruk], see ei aja mehi taga ega käi nendega `ringi Juu; kas sel mehel kellegi aru on, se käib jo `loomadega `ümber Trm; si̬i̬ [naine] käib va lojustega segamene Ksi; see `käima seda tüdrukud moalutamas Pil; ta om poistege käünü ümmer, siss om `laskunu `näoge Krk; mis aru sul onde om, et sa serätse kaabakuga käid; siss tulliva kuu`rõiva `küĺge ja nigu mi̬i̬s man käis, nii `olli laits kah; naesel `oĺli laits `varsti tulekil, ike vana Juhan käis naesel säĺlän Nõo; nakass üte opetejege `ümber `käima litsi `viisi, `tahtsõ mi̬i̬st ärä võtta naisõ kääst; ta ei˽käü˽muidõgõ, taal om eiśs nu̬u̬r nańõ San; tu̬u̬ naasterahvas üteĺ tolle mihe man käävät Plv; mi̬i̬śs käve ilma `naisi piteh Vas || sugutama, paaritama kas õleta nähnd kuda kurg `mäŋŋos käib Lüg; `uikil oled käenu ja `põrsi ei tuu Hää; lehm on puĺli juures ära käind Ksi; me lehm käis ärjä man ärä Krk; meil om kiḱk `lamba `sõnnel ärä käenu Hel; kas sul lammass om `oinil ärä käenu Nõo; lehm `aelap pulliga ega kuu, ei saa ärä käenuss Kam; õhvakõnõ om puĺlil käümäldäʔ Urv; no `jääski meil ta vana suuŕ lihm vana piimäga, mitte ei saa timä `käünüss Har; lehm ot́s `pulli, käü pulliga; tsiga käü pahral; kaśsi˽kääväʔ ŕavvõl (indlevad) Rõu; lehm käve jo `varra keväjä arʔ; lehm ḱau häril; määńtse härägaʔ ta käve Se
6. a. (riietuse kandmisest) vanad inimesed kεisid `paksude riietega Khk; `talve `käidaks kinnastega Käi; toredad tüdrukud, käisid toredasti `riides Noa; see `näikse üsnä `easte `riides keiväd Mar; need tüdrekud köesid põlled ees Aud; käib alasti (halvasti rõivastatult) Trm; ta käib `siidis ja sametis KJn; [nad] tahav õige toresti eläde ja `rõõvis käiä Hls; [ta] käi mustan `rõõvan, `leinäss Krk; miu veli olli kolme `aastane ja iki käis ilma pögsetä Puh; tõene ei taha alatude `rõivil `kävvä Nõo; Ta käü ka `väega nirõlin `rõivin Urv; käü ku vana raganõ, mõista ei parembade hinnäst `rõivihe kah sõss `panda Räp b. (kantavast riietusest) neil `käisite `püksid `ühtelugu jalas Jõe; kalave·nt̀skid - - esiteks kεisid `koltselt, pärast tegid mustaks Jäm; `kindad keivad `talve külmaga kää Khk; Püksid keivad jalgas Kaa; mo keige uuem kuub pole veel `selgas `käindked Käi; `riided köivad `seĺgas Kse; `soapad on mul juba mitu `korda `jalgas käind Juu; ku särk `selgä akab `käimä, lähäb pehemess Kod; ni̬i̬ om joba är käünü `saapa, pu̬u̬ĺkulunu Krk; jalan käenuva suka Puh; neidega (sukkadega) `võ̭idõ `ḱävvu, olõ õi vi̬i̬l `kat́ski Se || fig temä tõśte `silmi i̬i̬n `olli vagane, käis lammaste `rõivil, aga sehest `olli `kiskja mõtsaline Nõo
7. a. asetuma, (läbi) minema; (end) seadma Mihed kävid magama `paadi `pohja; tule `väljäst, käü kohe pikkeli; kävin asemelle sirula Kuu; käün `uuralli (viskan end pikali); `pääle `süömist `käüdi külite lesimä; `naised käviväd `ehta magama Vai b. kukkuma, langema Küll siel o `järsküne `kallas, ei mina tohi `mennägi, et käün `viimaks kuger`pallu ala Kuu; Ma keisi nenda otseti vastu maad et üsna `laksus Kaa; nõu oo nii ääre `tassa vett täis, et telgad keiväd ühnä maha Mar; ei saa kepiga `käidud, käin kummuli maha HMd; käis ninali maha Koe; miul küll ein käis maha ku suitseb Krk; nii iile iä, et käesit säliti maha Ran; regi jõõrast ja visass `ümbre, käesivä mõlemba pääld maha; ma‿less kukõr`paĺli käenu; karass mulle `ruśkuga `rindu, miä käesi nigu mürätäp sinna tema sängi `säĺgä; [mul] jalg mõtsan väärätusi, ma käesi säliti Nõo; jassik `olli `väega `väike, lätsid `ümbre ütte `viisi, nigu kerä käesit pikäli `lumme; lehm virutanu pullile jalaga, puĺl käenu pikäli maha Rõn || tasemelt viletsamaks muutuma; põhja käima `Alle käind inimine varastab, `räägib rumalast Jõh; söast saadik inimessi jäi väheks, [elu] akkas ala `kεima Khk; ta on maha käind JJn; Kõrralik inime nakab alla käimä Nõo; Pätt om üts alla käünüʔ inemine, kes varastass ja valõtass Vas c. fig mingis olekus, seisundis olema või kulgema käib kui kass palava `putru `ümber, `katsub siit ja `katsub sield (ääri-veeri jutust) Hlj; Käib `ringi kui munas kana (saamatuna) IisR; `oska εnam `kuskilt otsast `pεεle akkada, kei `ümber kut `pεεta kana Khk; Käib `ömber noagu oleks `lambal neerud asemest äe olavad (hulkurist) Pöi; käib nina seilas Koe; alati käib `vingus, parem ei `märka `ollagi Pal; lai pomm, `käibki nina `püśti Plt; akkame ei saa, käi ku kaśs palave pudru `ümbre; te käit ku ärjä ikken (aeglasest töömehest); Käi ku munavalun kana (edasi-tagasi) Hel; mia käesi mitu `tunni essitust (äraeksinuna); peremi̬i̬ss `ku̬u̬li ärä ja `pernane käis mehekeerun (mehevalus) Nõo; Käip ku nõklu pääl (erutatult) Kam; Käip nigu tigu, aga süüp kui karu Rõn; Ku tel rahahädä oĺl, sõ̭ss käve nigu keerun Urv; lat́s paigal ei˽püüsüʔ, käävä nigu `piprõid `surhun Har; Tulõ `õigõl aol kodo, muido imä nakkas kärsitüisil `käümä (närveerima) Vas; tõõne kääse kibõvallaʔ (kärsitult), kunass saa tu̬u̬ tü̬ü̬ tettüss Räp; Kääse perseh är ja ei olõ sitaga kah (eriti osavast inimesest); käüse pää `piśtü kui hüäl hobõsõl (uhkelt); Jaań hiit jahe kivi vette, siss naka‿i eläjä kiinih `ḱauma Se || (rasedast) ta on last käemäs KJn; temä akab juba tõist ti̬i̬d `käimä Krk; sääl ḱau jo kat́s tüḱkü Se d. (välja või üles) paiskuma, (laiali) pritsima, lendlema
1.(nt tolm, suits, sädemed, vesi) `müürüst käüb `suoja Kuu; lahve tuli keis `korssnast `välja Mus; kui tuld liigutad, käivad kirred üles Vll; [ahju] Rinnaaugust käis tuluke `välja kut obuse änd Pöi; sild (tee) `tolmab, tuul `keerab, justkut `suitsu köib üles Muh; [vee] pullid keiväd ülesse kui `sõutasse Mar; küla alede suitsud käivad `siia Juu; ahju paaś pial, et sädemed ei käi `vasta lage JõeK; teine oli alt uks, kust suits käis `väĺla (rehetarest) JJn; vesi käis `varba vahelt ülesse ku `virtsti Sim; ahi lõkkab nõnna et tuli käib `kummi Kod; meie suits käib ukse `kaudu Plt; siiva ollive koŕv`vankre man, kost pori üless es käi Hel; maea `olli palanu, tuli `olli karu `persest `väĺlä käenu; kui ta kõneleb, siss süĺg käib suust `väĺla Ran; sõ̭ss tulõ kibõna˽käve˽ku˽tsärisi Urv; `väŕski oluʔ `kiŕjäss alt ku kibõnaʔ (õhumullid) kääväʔ üless Se || fig tuli käis silmist `väĺla Kei; pańd mulle serätse kähvi siiä kindsu pääle, `õkva tuli käis silmist `väĺlä Nõo; Vana paneb vi̬i̬l selle päävarjugi `käima (põlema) TMr; kihuta `kimmõdõ hobõsõga tõisist `mü̬ü̬dä, et tuli käü ratta `mutrist `ussõ Har 2. (vihma-, lumesajust) vihma piisad käivad Jäm; lume `kaabed akkavad `kεima; sajupuru keib Khk; lume peldad keivad Jaa; eele mõni piisk köis; lume `elbed köivad Muh; vihmapihu käib Rei; vihm keis läbi rätiku Mar; vihma tibad juba käeväd Juu; vihm käib riietest läbi VJg; vihmapiisad käivad `vasta akent Plt 3. (tuulest) tuul käib tua `pääle, puhub tua `külmäst; panema - - `kuue [selga], siis tuul ei käi läbi Lüg; `kange tuul keib parand kattu; tuul keib liidi ala, tuli‿p aka pölema Khk; tuul keib täna pagiti Mus; Vähe `nuhka ikka käib, aga see‿b tee tuulingule veel teist mõtetki Pöi; kena tuul akkas uksest `sisse `köima Muh; suur tuule hilling käis üle Phl; tuul keib `lõunest Mar; täna käib ea tuul `sisse, täna saab tuulata Mär; ku tuul pääl käib, oo külm Hää; tuul käib meie toa peal Juu; [märjad heinad] pannakse kärbistisse, siis tuul käib sealt alt läbi Kad; täna käib `kange tuul VJg; tuule iilid käivad ühte lugu Iis; tuul käib uksess `sisse Kod; kuhja põhi oli alt õõnes, et tuul alt läbi käis Äks; ommuku ku tuul käis, sõss [hakati vilja] tuulutama Trv; neĺlä küĺle pu̬u̬lt käü tuul Krk; ait tetti `kõrgõdõ, alt jäi tühjäss, et tuul alt läbi käib Ran; tuul käip läbi saena `sisse; [mees] lõegass poole kuuse maha, nüid käip tuul majale `pääle; katuss om lagunu, tuul käib `säĺgä Nõo; tuuĺ käü lävest `sisse Har; tõõsõst lävest käve tuuĺ läbi Vas; tuuĺ ḱäu läbi saina, ḱjulm om Se || hum kut tuul läbi käib, εεld teeb, siis on peer Käi 4. (lõhnadest) Orava`marjad `kasvavad siin, hüä hais käüb Kuu; kärtsu ais keib, kui riiet `kuskil pölemas on Khk; inimese ais käis ta käde (loom haistis inimest) Vll; viina ais käis suust `väĺlä Nõo
8. a. liikuma (mitte kõndimisest) jää käis, `üösse akkas `käima tiad; `vanker juhab `teine `puole voi `teine `puole, käib `viltu Jõe; pilve`rünkäd akkavad `käimä; `suoled akkasivvad `alle `käimä; mina ei usu sedä, et maakerä `ümbär käib, mina usun ikke et `päivä rattas `ümbär käib Lüg; Õlut `tuadi `lauale kadakase kappaga ja sie käis `ringi Jõh; uued rattad ei käi `ümber Jäm; `augusti kuu löpul kuu kεib irm madalast läbi; kuue sülla vee pεεl, sεεlt vöivad laevad läbi `käia Khk; Kust kõue pilved `korda akkavad läbi `käima, sealt käivad `terve sui Pöi; na suur toŕm köis üle Muhu Muh; köho peege `katki ja sooled käivad läbi, käivad kubes Käi; jää akkab `keima, tuleb tagasi ja akkab `mördo rädima; pää (päike) keib `lõunest `alla Mar; üks suur kuĺp köis meil sedasi kauda küla, kus pulmad olid, `kardulid `tõsta Lih; päe ei kei, ike maa keib Tor; Sua lagi käib ju ikki oma `mu̬u̬di Hää; `vanker juhab, ei käi tied Kos; `kerged `pilved käivad, taevas `sõõnas Jür; sooled käivad kubemes Sim; üks `uassa kuu käis eden ja ele täht järel; meil käesid kotid ku tuul `vankrile Kod; kella trikkel käib edesi tagasi KJn; vanast olli järve käünü Krk; sul käip vene kole sügäväst, mul käip paĺlu õhemalt Ran; nii `kange `tõstja et, nigu `tuudsatap käenu kot́t masina mant obese `pääle; taguots käib ike töörä töörä; [tal] sooliku käenävä kihel`konda (kubemesse) Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk Krl; ratass käü viriläst Har; t́sipa um `muutunu˽päävä `ḱaumine, tuust põh́a`pu̬u̬lsest `aknast es paista˽kunagi päiv `sisse, a no˽käänd Rõu; ku jalassõʔ ei oolõʔ ütel `kot́sil - - siss nakkass regi `viltu `käümä Räp; tõ̭nõ käüse ku maśsina, pia‿i määnegi tüü kińniʔ; pilve˽kääväʔ, muni vihmapisu jo tulõ Se || veri ei käi Lüg; süda paneb vere `köima PJg; `kamper paneb koledass vere `käimä Kod; viin aab vere `käima Ksi; veri akkap `käümä jälle Hls; kui käed küĺmetivä, siss `tuĺli lämmitämä - - käib jälle Ran || (peapööritusest) Pia käib `ringi, `silmide ies lähäb `mustast Jõh; pää akkas `ümber `käimä Vai; Pea käib `otsas `ömber Pöi; pea kεib nii `kangest `rinki Rid; pia uemane, keib `ümber JMd; pia aga käis `ringi, terve saunaga käis `ringi Kad; piä käib ümmer, ilm lähäb mussass Kod; pea käib `ümmer, ei kanna üleval `olla Plt; miul käüś pää `tiiru Krk; Pää seen nigu hällütäss `täämbä, pää käü `ümbreʔ Urv b. (kiirest töötamisest) minu kääd enamb - - `kärmest ei `käined Jõe; `toine `jälle `laskes sene `sarja aga `käia `ühte `puhku VNg; lase omad käbäräd `käiä Vai; Paneme rehad `keima Kaa; paneme aerod `keima Rid; lase käed `köia, ää `laiskle Tõs; [eestniitja ütles:] `kõikide kääd käigu, aga meie tüö `jõutku JõeK; lahe kätel käedä, et ei jää `uimama Kod; küll temä olli usin, käe käisiv ninda ku üit́s libin Krk; lase kätel kävvä, ärä suul `laske kävvä Hel c. (ukse, sahtli vms avamisest ja sulgemisest) `kuulen, uks kävi ja [keegi] tuleb kohe sise Kuu; uks äp kei, `rüüstab parandad Khk; Üks tuli teine läks, kõrtsi uks see käis alati Pöi; lova `sahtel käib `prεεgu tugevaste Emm; Liida `siiver oli tahmane ja nõgine, ei köin iaste Han d. lainetama meri käib vai `lainetab, `valges `kopros kõhe Lüg; meri kεis nii `kangesti kui me lainete vahel olime Khk; Eele oli edäläst igänes vali, täna viel käüb `laugjas laenõ maha Khn; suured `lained kääväd nagu müürid Kod; `väikset `lainõt käevä `vi̬i̬rde Ran e. saabuma (postist) Mool käi `lehte mitte - - ela just kut kottis Pöi; Männal käib koa aealeht Tõs; kas teil Virulast ei käi Juu; mul käib ikke omal leht kua VMr; nüid ei käi meil enäm `seitungi `lehte KJn; peräst nakava kirjä `käimä (algab kirjavahetus) Nõo; elopäävä˽käve mul leht; sõ̭a `aigo - - kiŕa˽kävevä˽talo nimmi `perrä Räp; `t́seitina ~ kasedi kääväʔ; leht käu Se f. fig ühe valdusest teise valdusse minema laada loomad, nee keivad ühä kääst teise käde Khk; töö käib ühe kääst teese kätte Juu; Käib ühe käest teise kätte kui mustlase püksi nööp Pal; tüdruk käind käest kätte Plt
9. a. ringlema, pöörlema; töötama (masinatest, kellast vm seadmetest) `mootur jääb `seisu, sa‿i saa teda enam `käima Jõe; `kellod `käiväd vahel ede Vai; keribud keivad Khk; [veski] tiivad käivad `ühte `vääri Krj; Ratas akkab rõugu peale `käima (hõõrduma) Pöi; kell kεib tikk takk Emm; kell köib `ühte Tõs; kell käib taha, ei jõua edasi `ühti Juu; `veski tiivad käivad `ümbar VJg; `õhta käis mõni neli vokki nõnna et kella `kümneni Trm; tuule `veski ku tuult ei õle, longib käedä Kod; katal käis, aga masin veel `seisis Lai; `veśke pannass `käimä, akats jahvateme Krk; voḱk pidänu nii `tassa `käimä, et `kiägi es kuule Puh; serände `väike tuul, si̬i̬ tuule`veśkit `käimä‿i pane Nõo; `tõuka kell `käimä Kam; mi˽kell käü üüpääväga kat́s `tuńni ette Har; kell käü kuvvõda pääl ~ kuvvõdat; pannõl piat [koodi] varrõ otsah `üḿbre `ḱauma Se b. toimima, funktsioneerima [siis] Hakkas küll juba äri `käümä `Suomega Kuu; Küll oleks kena, kui maailmas keik keiks sedati kut peaks keima Kaa; [veisel] oo keelika viga, `antse `rasva, et mälu `jälle `keima akkab Jaa; meiereid akast `köima Muh; koolid akkavad `oome `käima Rei; `tih́ked `juused kui kamm läbi äi käi Khn; nüid pöial käib ilusti, annab `liikuma Kei; see lukk on rikki läind, see ei käi `easte Juu; ing ei taha `käia, jääb `kińni VJg; lukk ei käi KJn; `juussed om ärä vanunuva, kaḿm kah ei käi läbi Ran; taba hukka `lännü om, ḱäu‿uiʔ Se || fig Kääse ku Andso viiol (on heas korras) Räp
10. a. (äkki) tekkima; järsku läbistama (aistingust, tundmusest, mõttest vms) Külm kävi vähä läbi ja kohe löi mogad kaik rakku Kuu; naba `aigeta, `käivad nisukesed valu `iilid kohe VNg; `külmä värinäd ja palava `iilid `käiväd Lüg; `luksud `kävväd Vai; körvedised käivad Jäm; möne obusel kεivad iirid ülal; lehmal kεivad puhudised, kut köht `liiga täis oo; juba pεεst läbi käib see kisa Khk; lahk kεis läbi, `tömmas suu `kiiva Mus; Sii akkab nõnda kõhe, käib nõnda abudest läbi Pöi; `jalge sees käivad krümbid Käi; jälistus käis läbi Rei; see keis mul nii `irmsaste kerest läbi (ehmusin) Kul; kõõksud käevad, üks räägib sind takka Mär; valu ood köevad, se `öötas kirm oleved Kir; va külmad kivi parandad, `jalgel akab külm, jalgest köib läbi Mih; [vastumeelne jutt] Käib läbi nagu vile sia pääst Hää; röhatesed käivad üle Ris; lapsel kluksud käävad Kei; `aigus käib kallal `ühte `puhku Juu; teine räägib taga kui nõksud käivad JõeK; mul krambid käivad `jalgus Tür; laulab väga eledast, käib läbi pia Ann; `väituse iilid akkasivad `käima `kange `väega Kad; ku [laps] akab `sündimä, siis kääväd kinnitused Kod; külm kõrvust läbi käind Lai; valu jooned käeväd südäme `alla; temal käeväd `tihti `rõuged KJn; rambida käeva `jalga Trv; aigu kävve ja uni tükip `pääle; kõrvetse käüve `rindu, ku viga sehen om Hls; värin käis üle ihu, surm läits üle `avva aseme Ran; `õkva valu ju̬u̬n käiss südämest läbi Nõo; Tu̬u̬ käve jo˽kõ̭gõst lihast ja˽luust läbi; ki̬i̬ĺ `pańti kińniʔ, kõ̭nõlda as saaʔ, muidu‿gu `süäme `puhkusõ˽käveʔ Rõu; `rüöhkeʔ kääväʔ pääle söögi Vas; jumõʔ kääväʔ üle iho Räp; `naksi latsõ haluʔ `ḱauma Se; peal(e) käima aeg-ajalt hoogudena esinema tämäl käib `langev `aigus `pääle Lüg; nii `kanged aigud käivad peal Pöi; sennel käib laŋŋe `aigus pääl Emm; aĺltõbi peab oo `kaupa `peale `käima Vän; kae mitu `korda siĺma pial käind Kad; tõbi käib `pääle Puh || regulaarselt esinema tal käivad naiste asjad Rei; kuu `rõivaʔ, mis õga kuu kääväʔ Se b. esinema, tekkima (ilmast, loodusnähtustest) `tuule `iilid `käiväd `vihmä ies Lüg; vihm akkas mere peelt pagidega `keima Mus; [ilm] vahel üsna vaga, vahel suured tormi joonid käist Emm; sado keib ilinga aaval Mar; suured torma ilingud käivad Var; oli varjolese `kohtes, kos kevadi külm ei käin peal Ris; sügise käevad öökülmad; kuevad välgud käevad `õhta `aegu Kei; kui tulispaśs `käima akkab, siis tuleb teisel kolmandal pääval `vihma Juu; aned lähvad, allad `käivad Amb; sügise akkavad `allad `käima Iis; vihmad akkavad `käima jaanipäeva `ümber Trm; `uassa läbi rajod kääväd Kod; üks välk käis teese järele; kui juba iilid käivad, siis on vihm tulemas Plt; välgud käevad, toodustab, sügisese öödel, toodused käevad SJn; laoritspäevä ja `pärtlispäevä vahel käesivä alled Ran; akan om `katski, säält käip küĺm `sisse Nõo; `piḱne käve päiv `aigu, `taiva alunõ oĺl nigu üt́s tulõ meri Krl; nakasõ halla˽`käümä; välgüʔ nu̬u̬˽`kävve tsihh ja tsähh Har; `piḱne käve ku kärdsäh́ti Rõu; `piḱne käü, mugu müristäss ja, lü̬ü̬ `väĺkü; naaśõl oĺl hulga `hainu kuivada˽kotoh, vihmasagara˽käveʔ Vas || sui köib talve järele Muh; sui käip `talve järel, `talve käib sui järel Juu; suvi käib talve järele VJg; suvi käu talvõ `perrä Se
11. suunduma, kulgema, (üle või läbi) ulatuma [karu] `jäljed `käisid üle tie `põigite Lüg; vana tie kävi `enne läbi külä joe `äärest `müödä Vai; `kerve silmast keib `kerve vaŕss läbi Ans; pisine rada keib metsast läbi; `valged pilve kiud keivad üle `taeva Khk; paet obune oo iire`karva, must sooń keis seĺja pεεlt läbi Mus; Üks `üüdis tuule aga, teisel oli noa laev, `sõuksed joonilised pilved käisid öle `taeva; Oli ikka pidu ja oli pidu laud ka, öle toa käis; vee tori, enne keis kaolt rehala Pöi; kut köho all `valge tükk käib öles, siis on pugo lehm Käi; silla aampaĺgid käevad kaśti pealt kaśti `peale Mär; vanasti [sohu] köis tamme pakudest tee `sesse Mih; rie kaust käib paku `otsade pealt läbi Ris; `talve põle `jäĺga `käimas, siis on `umbe, lumi sügav Ann; polgu adjudant, suured ma˛i·lma nöörid käisid `risti siit rinna eest läbi Pee; `lantspu käib `vankri alt läbi Sim; tee käib ukse alt läbi; räśsik o `vaĺkjas, juaned käeväd `mü̬ü̬dä `selgä Kod; viisul on ormad - - kust paelad läbi käivad Lai; `purded ehk tõkked kääväd oeast üle KJn; tii käib kiverdi kõverdi Trv; massal kävve soone läbi Hls; ihu `ümbre `panti talje, ta käis `ümbre `rindu Ran; `keŕkuti̬i̬ käis `mõisast `mõisade; suur tannum käis `ümbre külä Nõo; si̬i̬st `Leipsi palost käve kaŕati̬i̬ Vas || fig, hum Pilk kävi läbi `nindagu kali `mustlasest Kuu
12. a. paiknema, asetsema; (kuhugi) kuuluma, määratud olema `paadi `seuras kävi `enne üks viistoist ja kaks`kümmend `verku Kuu; korop käis rie pial; aam`palgid `pannasse `este, siis `käivad venitused, siis sarikad Lüg; laba`kindad, nämäd `käüdi `nahkasi `kindo sies; kus kaks ovost käviväd ratta ies, siis `tiisel oli kesk`paigas Vai; vanadel meestel `piipudel kεisid kaaned Jäm; ake keib `ingede `kaelas, siis ta liigub Ans; telgas käib obuse seĺjas; alus kot́t keib all magada Khk; see küla keis Mustjala möisa ala Mus; Piip keib suus Kaa; `pealmene kivi käis [veskil] ikke kõva, alumene kivi peab `pehmem olema; aerud keivad `tollide vahel Pöi; vammussel köis pussakas `peale Muh; linad käivad sii kappis Rei; `pärled käevad `kaeles Mär; liiämür - - köis `ümmer ah́o Vig; murispuu `piäle köiväd paarid Var; jalaste `sisse köivad kodarad Tõs; paĺgi kelk käib ree taga, paĺgi otsa all Juu; Säŕk käib kõige all Jür; põld ein käib `jälle `rõukudes puude pial Pai; linutamise aal käis põll ies VMr; obused käivad `trengidega ies VJg; trepil käeväd lavvad `piäle Kod; Kalmumäe oli üks koht - - Ellakvere küla `alla ta käis Lai; see järi käib `kamrisse, toop käib naela `otsa; `kartul ja oder käisid ühe põllu pial Plt; [talu]koha `kõrva käis suur mets; riiv käib ukse ette; tallukad keisid sukkade `otsa KJn; `viina pit́s käü ehen ja saiapala pääle Krk; soolikad ja magu, südä ja kops, ni̬i̬ kõik käevä sisikonna `alla Ran; `kampsunil käis verrev nü̬ü̬r `ümbre kaala; saena `sisse olli `raotu nigu akan, aga laud käis ette Nõo; `olli serände `vanduss, kos piibu pää ja vaŕss `sisse käis Nõo; ega kaara maad es kõrrata, `kartlimaa käis jälle `kõrdamise ala Kam; puu annum, ku ta paar kõrd `olli piimä all ärä käenu, pidit `ki̬i̬tmä Rõn; `Tõrdulõ käve kaas pääle Urv; Su̬u̬hara käü Tśolgo `kerko ala Räp || `ukse `aagil on obadus, sie on kuhu aak `kinni käib VNg; sie `priesi käis vel lugus Vai; kui uks oo `niisked saand, oo ää `pahtund, siis äp kei `eesti `kinni änd; `pastli paelad - - keivad jala kurgu peelt kogu Mus; nõela tooś on nagu priĺli tooś, keib `lahti kesspaegast Kul; Levaahe `oĺli ka rihituas, ahjusuu, `siivrega käis `kińni Hää; preesil oli tilgut, sellega käis `kińni Juu; aeda uks käis lukku Äks; [kanga] sõĺg käis kokku, tal olid tihvtid ots, tõmmas `riide pinguli Plt; egä sõrme sehen om kolm `końti ja kos kondi kokku käevä, nu̬u̬ om jaku kotusse Ran b. kehtima, käibima, esinema; kasutusel, kombeks, tavaks olema sie on `ranna`rahva sana, maa`rahval seda sana ei käi Jõe; vanad [pere] `märgid `käivad edesi Hlj; südä on `suurest `kasvand, sie [ütlus] käib tigedä inimise `kõhta; kilimittud `käivad `kõige `rohkemb `külvamise `juures Lüg; `paljo ei `käigi ühes kuos neid ribilaid ja `ruopisi Jõh; kεib teil ka `naarid maas Khk; ega see‿s käi so `kohta mette kui ta nönda `ütles Vll; Si̬i̬ käib `jälle sööma aśja `kohta; Poomakas on niisama `käidav sõna ku `tu̬u̬kam või kaigas Hää; see sõna Kaiu `keeles nii ei käi Juu; klubid pidid - - `käima ajutiselt raha ase`täitjaks, olid papist ja nahast Kad; `rahval käib sie pruuk; `rahva suus käib sie jutt VJg; üks moenasjutt käis, minu emä kõneles Kod; `kõŕkjas mees, tema `tahtmine käib Pal; mõni raha ei käi enam Plt; anijalg käip vedru asemal Kam; tu̬u̬ [sõna] om mõ̭nõl tõsõl nukal käümän; tu̬u̬ käü kõiḱ üte põhja `pääle (tähendus on üks) Krl; kas se raha käü vi̬i̬ĺ, see om `väega vana Har; meil ḱäu śjo sõ̭na nii, sedä`väŕki Se; maha käima tarvituselt kaduma `Kõiki `eńdisi sõnu ei räägita nagu `luibu ja poogat́s või, `vaata `seuksed sõnad käivad meelest maha Hää; si̬i̬ vana kuńts om maha käünü, sedä ei `peetä änäp nüid; si̬i̬ mu̬u̬d om joba maha käünü Krk || sisaldama, mahutama vakkamaid käis vist `tiinus kuus tükki Vai; kümme pöo keib kärajas Pöi; neli `korteld käis `toopi Emm; kaks käib `kümnes viis `korda Käi; veerandikkusi käis kolm tükki `tündre peal Kos; viis `vihku käis `sõnna `parmasse Tür; kaheksakümmend `vihku käis `kuormas VMr; paelu sihuksid [nagu sina] naela `peale käib (teist halvustav küsimus) Pil
13. a. (vastu) puutuma, põrkuma, (ära) lööma `ammastega ei ole [hüljes] `külge käind, aga [on] käppadega `piigistand; kork`pendrid `käivad `laeva ja `silla vahel, nad `oiavad, et laev ei käi `vastu `silda Jõe; `Ninda käsi`päidi suruss kogu sen [lapse] pää `ümbärt`ringis läbi, `ninda et mitte üht `ainusa `kohta ep ole jäänd `käümättä (puutumata) Kuu; `kirves käib kive (kivvi), terä maas; `luomad juo `kεiväd lage, `sõnnik on nii `kõrge Lüg; Tämä mõttel, et `milla nüüd `vankri rattad kokku `käiväd Jõh; `küüner`pohja käis `vasta `lauda, `irmus valus oli Vai; Aisad olid lühiksed, regi akkas [hobusele] `kandu `käima; Lase obu `sõnna puu `varju, siis sadu‿b käi peale Pöi; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; siis akati `lüöma kahe kolme pindaga ikk, nõnna‿t `korda käis Koe; laua tükk käib lati `vasta Kad; pea käis `vasta ust; puud kulund takule, mis `kuskil teineteise `vastu käivad VJg; kui kaegass `küĺge käis, siss [koer] niutsat üits kõrd ja pühk mińemä Ran; varvass käis `vasta kivi Puh; tu̬u̬ om irmuss ku oss käiss kas `suvve vai `siĺmä Rõn; pää käve `vasta `tulpa Se; kallal ~ man käima fig sööma; (vargsi) puutuma neid putakuid o koa, mis `kapsa `lehtede kallal köevad Kir; vanames köis uie kardulde kallal Mih; kui varas oo kallal köin, kuevab [koirohi] ää Aud; Nää, iir on jo siin või kallal ju `käintki JJn; poiss `oĺli üitskõrd kasti man käenu ja raha ärä `võtnu Nõo || fig ei käind tänä `üöse nahk minu `silmide pääl, ei saand magada; nädälä `päiväd mitte üks `toidu `eine tämä suus ei käind Lüg; mitte üks jumala tang pole mu `kiele peal käind VJg; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai b. ulatuma, küündima; külgnema `süksül kävi vesi vahest üle tie Vai; see Soege nina, üks va kivi rümp, kεib mere `sisse Khk; `meite `loomde karjama kεib `senna `vastu Kär; mei pöld käib Putkaste `maades `kenni Käi; mere löugas käib maa `sisse Phl; `Lainõd `käüväd üle muuli Khn; `Seuke maanurk, käib `merre, si̬i̬ on maanina Hää; kevadete käis siin vesi JJn; paisetus käib jua südame alla VJg; tule ülesse, mul käib redel senigu aŕja `alla Vil; Paistus käü süäme ala Vas || fig anna nii et - - valu süd́ämede käib (nii et aitab) Ran
14. mõju avaldama, mõjuma Käüb `jalgule kohe sie `tärdäelemine (askeldamine) Kuu; käüb `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; kõik tööd köevad käte `peale Muh; möni toit käib södame `pεεle Käi; `raske töö käib kere `peale Vän; sańt asi, käib `mulle südame `peale Juu; sie tüe oli ikke `raske tüe, käis nii käte ja jalte (jalge) `piale Rak; [ketramine] akkab `pihtade `piale `käima kua Sim; Käib tervise piale Trm; `letre (elektri) `valge kävvet `silme pääl Hls; si̬i̬ käüp miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; tü̬ü̬ käib jõvvu `pääle Puh || fig (kaetamisest) on `aige üks luom, siis on `tõise kade silm käind üle Lüg; teise inimese kuri silm on siit üle käind, kurja silmaga `vaatand Jäm; `põrssad jäid kõik nii pasale ja - - sis oli sańt sõna tal üle kεind PJg; kade silm käis üle ja pani loomale täid `seĺga Kos; vahel lapsed jäed `aigess, `üeldi, kuri silm üle käänud Kod; kui latsel midägi viga, üteldi et kuri siĺm üle käenu Ran; kuri siĺm om üle käenu, lehma om ligeda nigu `mõstu Nõo; ette käima altkäemaksu andma olid selle asja pärast ede keind Khk; (kaela) peale käima paluma, manguma, keelitama; nõudma Käüb `pääle `jüskü luu`painajas Kuu; käib kõhe `pääle kui `mustlane Lüg; mis sa käid `ühte `jooni nii pailu mo `peale Vll; Äi sealt soa ilma peale käimata midagi Pöi; küll käist pεεl, aga ma pole mette joond Käi; akkas `moole `peäle `käima, anna koht kääst ää Juu; perele käisin [tööga] kõvaste `piale, ei soand sis `keegi `armu Kos; jusko `painjas käib `piäle, anna ja anna Kod; nigu `mustlane käib kaela `piale - - ikke anna `talle Plt; käib kui uni `pääle Puh; Nika käve pääle ku ma˽`tääga üten lät́si Rõu
15. (midagi) järgima; (millelegi vastavalt) toimima, talitama usu `nööri `mööda kεib kuni elu otsani Jäm; mis viha vaen tal Kuti `vastu on, `ühte `jooni käib teise kohe (vastu); ne käivad egas `asjas nönda kut käsikääs üksteisega Vll; ta peab ikka `öiget `säädu `keima Jaa; ma pian ikka `seaduse järel `käima Juu; [kui] laps vanemate `jäĺgedes käib [öeldakse:] kudaśs känd, nõnda võsu JõeK; sie käib mu kielu `vasta VJg; vanass kualin `testi eel`kiŕja. ku̬u̬l`meister kiŕjutas ette, sa kiŕjutasid ärä et käsi käis ku̬u̬l`meistri õmaga `üste Kod; si̬i̬ [laps] om joba käsu käijä, ta käü mõne käsu ära joba Krk; ta käib vil emä `jälgin Nõo; ta pidä `säädüist, ḱäu `säädüse `perrä, ei ḱäu `vasta `säädüist Se; kohut käima õigust nõudma, protsessima `aksid kohut `keima, tεεb millal see `otsa saab Khk; ma pole kenegiga kohut käind Käi; keisid ikke kohot, aga ei sest tulnd `ühti Mar; akkas - - landrahiga kohut `köima Mih; ärraga käisime kohut VMr; käisid kohot ka ike natuke KJn; `vannu ikki vi̬i̬l nakassiva [vennad] kohut `käimä; kaits `paari käenuva kohut kaits `aastat, siss keŕk lahutanu [abielu] ärä Nõo; nii tark poiss oĺl et, käve vi̬i̬l herräga˽kohut kah Vas; käüse kohut uma külä mehegaʔ Se
16. a. toimuma, teoks saama Minu esimäne `Suome reis kävi hüäst Kuu; `ninda on käind, `ninda käib edesi; sie vana jutt käib `põlvest `põlveni edesi; sõda on `käimäs Lüg; paneme töö `käima; kuidas see laul keib Khk; Üksi koari `niitmine käis nõnda, aketi kohe äärest `niitma; rebasejaht käib `talve läbi Pöi; meil on `metsas juba tööjärg `käimas Emm; rehepeksud, need kεisid ikka käsil Phl; tants köis edasi; eenätöö see köib ike `endist `moodi Vig; teada küll, kudas need asjad köebad Mih; rukki `lõikus käis sirbiga; rehepeks käis vardaga Tür; mõesa moonamestel sel käis `küindlapää üless `ütlemene Pee; vihu `leikasid `vaĺmis, ega sis, sie käis nõnna mis `välkus kohe Koe; kos sinä õlid, ku lahing käis ranna jäären Kod; pośte aśsad käivad laialt Plt; nigu `riibmine ja sugimine, tu̬u̬ käis iki rehägä Ran; `aiga`mü̬ü̬dä asja käevä, ripa rapa rista `kat́ski; [sünnipäev] käip kõik nätäl Nõo b. muutuma minu `muistamisest `saadik on sie laht `käünüd `palju pisemmaks; kui lähäd `puosta `pääle, peräst kui tugevaks käüb, saab `oite ala valatada; [kiluvõrgud] olid juo vähä `käüned `pehmeks Kuu c. edenema, laabuma tämä kääs `käiväd kõik tüöd, midä kätte võttab Lüg; lase kaup `keia, mis sa tiŋŋid Khk; mis se ärja küńd oo‿s - - ega se na ruttu köi [kui] obustega Lih; mida `rohkem sa teed seda tööd, seda parem ta käib Ris; töö akkab tagurpidi `käima, ei lähä edasi `ühti, ei soa ärjapead väĺlalt ää Juu; sie käib `kähku kui käki tegu JõeK; `vaatab kuda ni̬i̬d elod akavad `käimä Kod; tü̬ü̬ käis ku soras Kod; tü̬ü̬ käip täl käen nigu käki tegu Nõo; tü̬ü̬ kääse mul nii virgast nigu tuli püśs Räp; las(k)e käia ergutus-, heakskiiduhüüd lase vade `käüä! [hüüti] ku midägi `lähte hüäst Kuu; lase aga `köia, mis tal oo Aud; [üks] tahab `riakida, teine on `valmis `kuulama, `ütleb et lase `käia Lai; mis sa kurvasted, muud ku las aga kävvä Krk; `laske nüid käiä, nüid ei massa `aiga `viitä Hel; herr üteĺ oma kutsarilõ: las kävvä Räp || (erilise leksikaalse tähenduseta) nisuke juomakalts et lase `käia Kad d. (käekäigust, hrl küsimusena) kuda käsi käüb Kuu; kuidas käsi keib; kuidas käpad keivad Khk; nönda küsitakse ka, kudas käbarad käivad Vll; Soldati käsi äi käind sõjaväljal mette `easti Pöi; kudas käsi keib koa sis Mar; kudas käbäläd köivad koa, küsitse teese käest Tõs; kudas so käsi käib koa nüid, põle sind kaua näind Kos; kudas käsi käib, kuis elad Puh; vanast üteldi et, murra `murtust ja anna `antust, siss käib su käsi äste; käsi käip periss äste, rõevass om säĺlän ja sü̬ü̬k om kõtun; tõene küsip, kudass käsi käib, tõene `ütleb mes tä käib, `käissest `sisse, `käissest `väĺlä Nõo; täl `höste käsi käu, tä om õ̭nnõlinõ mi̬i̬śs Se
17. kostma, kõlama käräkäs käis äkkist Lüg; `Järsku käis `irmus `raksatus IisR; köhimise ääl keib `kaugelt käde; keis `irmus röögatus Khk; Kurgede ääl keib soost ää Kaa; vali `öilamise ääl käib metsast Krj; Pisike kabin käis korra kaudu akent; Irmus nina norin käis teisest toast Pöi; suur kõve kärgatus köis Muh; Üks vali kärts köis ja tuul lõi ukse `ingede pialt maha Han; sel on kõva kops, eal on nii vali, käib üle kõigi; mõni sõna käib tal nii ulluste; krapi kõbin käis kätte Juu; käis üks plaks Trm; akasid paagud `käimä, `püśsi `laśti; ele särdsäk käis Kod; suuretüki paugud käisid Vil; laksu käüsive Hls; kuuli ku tu kärts käis Ran; suur kärävüss käis Kam; sääne käŕäk käve kuʔ Se || (kuulujutust) Jutt keib, et meite `koloo·si tulne jälle uus esimees Kaa; jutt käib nii Puh; jutt köib suust suhu Tõs; ja mehe kah olliva paraja praava mehe, naĺlajutt käis Nõo; ütevahe käve˽jutuʔ et, kel paĺlo rõivast um, tu̬u̬l võõdass rõivass arʔ Rõu
18. a. püsima, kestma, vastu pidama õlekattus, kes ikke `oskas tiha, käis sada `aastad Hlj; see käib mo põlveks küll, jääb järälegi Mär; nied raag`nahka `pasled jälle `ütlesid et, ega nied ei käind midagi Amb; panin kinnastelle uued lapid `piale ja käisivad `jälle VMr; teine paĺk käib, teine `pehtib ruttu. maltspuu ei käi `kuigi kaua VJg; pehme vikat́, ühe suve käis Kod; `päätedu `saapa käevä tõenekõrd nigu `vastsegi Ran; tu ei upu˽vette, ei pala˽`tullõ, käü alasi alalõʔ Har b. kõlblik olema tegin alusse `einä, `luomad ei süö, aga alussest käib küll Lüg; `Mulle käib minu `naine küll, mis `teistel tämaga tegu IisR; See kivi käib just sönna kohta Jäm; seda kεib mäledä noordel ning vanadel Khk; `Meite asema `riided käivad veel Pöi; nee käivad mõlemad, rumalus ehk loĺlus Kei; sina ei tea, mis meil käib ja mis ei käi VJg; sarap̀ust [saab] ikke kõege paremad vitsad, paju, si̬i̬ ka käib Pal; prae rasu käib igäle `poole KJn; sukass ja `kindass kõlvass, sinna käis [lõng] küll, aga `kangade es `kõlba Ran; meil serätse söögi ei käi; iluste ei mõśta `nõklu - - esi `ütleb, et küll tä käib Nõo; kae, kas tu̬u̬ piim kääse kohvile vai om mürre Võn; säärän madalik hopõń om, talu hobõsõss õks käü Har; su mõttõ˽käüvä˽kõiḱ `mõtsa, na mõttõ ei käü˽kohegi Se || (tehakse) se [reha] varss käib kuusest JJn; lepapuust käib `kapsa tõrss VMr; [kuhja] malgad käisid kase vemmaldest Sim
19. käärima (hrl õllest) õlut akkab `käimä, lüöb `alli `kõrra `pääle juo Lüg; oluve `aami `panna olut `käimä Vai; ölut kihiseb `keia; ölut kεib suurde `kelladega, suure `körge vahu ajab üles; ölut läks kihe `keima, kui ta pailu palavaks leheb ning `keema akab Khk; [õlu] akkab `keima, linakord pεεl juba Mus; õlut `lastasse köia `tõrdes Muh; see oo verre, kui ta alles köemätä oo; verre pannasse `köimä, siss lääb jälle õlless Vig; õlut juba köin, `tarvis vaadisse aada Tõs; [õlle] ramm käib ää. [kui] `lasvad `liiga ära `käia, ta siis viha ja segane keik Ris; kui õlut paelu käib, siis käib rammu `väĺla Juu; Kali `käima ei akka `ilmaski Jür; nüid on õlut käind, võib `ankrusse `panna Ann; õlu tahab käedä ja seessä õma aja Kod; virre on käimata õlu Ksi; õlut on käemäs KJn; õlu es lää `käime, juśt ku rokk ollu; peris tävveste ei lasta är kävvä Hls; `tu̬u̬brin läits õlu `käimä ja vatutama Nõo; virel ei ole `pärmi sisen, kui käi joba, siss om õlu Ote; kui õlluʔ nakass `käümä, pandass kõva pütü `sisse Räp; oluʔ om ar ḱaunu, maidsat kas tä om ka kõva (kange) Se; külma käima 1. puudulikult käärima kui ta kuidagid `sooja saab vöi loksudud, siis akab uuest `keima, seda `üitasse siis [et] ölut keib `külma; `külma kεind ölut kut udu leheb lage, ta nii pönevil sεεl sees Khk; `Külma keind öllel seisab keima kord ikka peel Kaa; Õlut läks külma keima Pöi; `küĺmä käind [õlu] siis oli `äśti magus ja Juu 2. (vallasemast) va `külma käind tüdruk, `värdja ema Pha; [tüdruk] läks kodu `külma köima; see [tüdruk] oo koa `külma köin Muh
20. (ihade või himude kohta) Meeste isaldused keivad veini pudelite järge Kaa; käib imu tämä järele juba `mitmed ajad Kod; temä imu käi selle tüdruku `järgi Hel
21. (lausenäited, mis ei sobi eelnevatesse tähendusrühmadesse) Tämast `saamatuma ei `käigi (polegi olemas) IisR; kaŋŋas ei kεi kenast Khk; Seda tuli vähe ette, et ta (kangas) pole käima akkand Rei; löng on kibas akkan `käima (kangaveast) Ris; ta laseb ikke köened `käiä teese vara üle Juu; ole kõigin paegun `leṕlik, käi alt varvaste teistel, sis saat iluste läbi Puh; kusi om kinni, ei käüʔ kusi Krl; tütär üte et, ega ma üle imä ei˽käüʔ, mis imä otsustass, tu̬u̬ um Plv; mõ̭ni (taskuvaras) käsegiʔ `laato piti, karmanit piti Se; käes ~ käsil käima kasutusel, kasutada olema ärjad pole täna kää keind Khk; See ju vana kää keind (kasutatud) riist juba Kaa; see obune peab alati kää `käima, ei soa rahu `ilmaski; mis seesäb, se on `liikumata vara, mis kääs `käia on, se on `liikuv vara Juu; kääs `käidavad asjad, nõud, mis alati pruugitavad on VJg; si̬i̬ raud mes käsil käib, ei ruasseta `ilman; `suapad akavad kõhe käsil `käima Kod; läbi käima 1. (proovi) läbi tegema, läbi minema nied on kõik minu kääst läbi käind VMr; üks mehine mees, kui ta kõigist aśjust läbi käib Pal; raamat käis `enne `sensurist läbi KJn; siss `olli loosi alt läbi käenu Hel 2. (seedimisest) köht oo ummussis, äi käi läbi mette; paljas vesi käib läbi, kut sehest `lahti on Khk; Kase karba vett `joodi - - kui sihest läbi keis, siis vöttas köhu `jälle `kinni Kaa; köhutöbi oli, köht käis läbi, paĺlas vesi oli Pha; Kui köht läbi keis, siis [mustikamoos] `tõmmas `kinni Pöi; kõht on ummuksis, ei anna läbi `käia Vän; pihta ~ sisse käima pilkama, nöökima; taga rääkima Olga on `valmis ikka teiste `pihta `käima Khk; Akkas `korda teise `sisse `käima ja käib; `Kange teiste `pihta `käima Pöi; Möne mihel aa sihane sant mood, et käib teistel sisse Emm; Ära katsu si sisse käie midaged, sa mötled et ma ni tolgus ole et ma‿p saa aru end Käi; üle käima 1. ületama, üle olema, parem (tugevam, tähtsam vm) olema `tõine käib ramuga `tõisest üle; mina‿n käi sest tüöst üle, mu jõud ei `kanna üle Lüg; ta söna pidi ikka teistest üle `keima Khk; [laps] Lihab ju nii `raskeks, jõud äi käi änam öle Pöi; eks tervis kõege parem ole, üle selle‿i käi `keegi Var; kubjas köis meeste üle Aud; valla talitaja peab kõigist üle `käima, mis tema `ütleb see peab olema Juu; kasu pidi kuludest üle `käima VJg; naene käib üle mehe, ku mi̬i̬s lähäb väimehess Kod; jumala käsk käib üle kõigi Puh; si̬i̬ asi käib üle miu `mõistuse Nõo; timä helü piat õks tõisist üle `käümä Har; mu joud ḱäu sust üle; `uhkuss käüse üle rikkusõ Se || ta ḱäu üle sõ̭na, `kullõ õiʔ (on sõnakuulmatu) Se 2. vaatama `laskes silmad üle `keia (vaatas üle) Khk; ma olen seda `aśja näind, mu silmad on sealt üle käind Juu; mu silm käu üle, s‿ma näe kõ̭iḱ arʔ Se 3. (kogu tervikut hõlmama) lademest `üieti, siis sai `vartaga üle `käia VNg; Vanasti said viljapöllud kohe peele ösumist uiesti üle keidud Kaa; Lahing käis öle, tegi maatasa kõik Pöi; Pole sii einamal `seaste suurd `niita midagid, aga ma pea ikka vigadiga üle `käima Rei; lademed `kiera viel teisip̀idi - - siis [sai] `jälle kord üle `käidud (pindaga pekstud) JJn; va kase põngastik - - eks ta vikatiga pia ikke üle `käima VMr; kui lade oli püeratud, siis sai teist pidi `jälle kaks `korda üle `käidud Sim; kui vihm üle läits, said iki `viĺlä, aga kui põud üle käis, es saa midägi Ran; ümber käima käituma, kohtlema; tegemist tegema `katsuga tulega ilust `ümber `käiä Lüg; mönega tä üsna kenasti käib `ümber, aga teist tä `kiusab `jälle Khk; `Voata kudas sa loomaga `ömber käid Pöi; tä na suurest sugust, tä nagu ei taha alama `rahvaga `ümber `keiä Mar; ei `oska mängu riistaga `ümmer `käia Mär; lapsega tuleb õrnaste `ümmer `köiä, ei tohe kuri `olla Tõs; `loomadega piab `ümmer `käima, `söötma ja `jootma ja `kõike tal `andma Juu; õli kolm ja pu̬u̬l `uassad vangin, üväss `käidud ümmer Kod; poiśs kanseldab obostega, ta käib nendega `vahvasti `ümmer Plt; mea ole `seantse `asjuge [nagu ravitsemine] ümmer käünü Krk; temä ei mõesta serätse masinaga `ümbre `kävvä Nõo; ega sa˽noorõ hobõsõga kuŕjaga `kõrda ei˽saa, paremb käü õks timäga `hääga `ümbre Har; `haigide inemistegaʔ om paĺlo vaia `ümbre `kävvü, kua taht juvvaʔ, kua `ussõ viiaʔ Se || fig liialdama tämä käüb `liiga `laialt `ümber Vai; see käib oma toiduga väga laiald `ümber, kevadi `puudus Emm; ta keib selle va kepega (kibedaga) `paĺlo `ümber Mar; ta käip selle va kipe mõrruge ümmer (joodikust) Krk
Vrd käülema
käre1 käre Jõe, g -da RId Emm Kse K I TMr, -dä Lüg Vai Mar Kod KJn Vil T(- San), -jä Kuu; kärä g -da Lüg Jõh Mär; kärre Krk, käredä Puh Kam; n, g käre S Trv Krk, kärre Hls Võn V(ḱ- Se)
1. ägedaloomulinea. äkiline; kuri, riiakas (olendist) äkkise südämega ja käre Lüg; Sel mehel on kärä `naine Jõh; sirts-särts käre inime söna pεεlt oort Jäm; üks käre inimene, nihuke sur sandi `moodi inimene Mar; see oo `seuke käre eit küll Aud; ta on kaniste käreda `jäoga inime Juu; käre koer, kes augub ägedalt Kad; mees naisega mõlemad käredad Lai; õige käre tõine oma kõnega Trv; ta om iki `väege kare ja käre Krk; kes serände käre om, säristäb tõesele `vasta nigu kadaea puhmass Ran; taa pujanainõ um sääne kärre, tõ̭rõlõss alati naidõ `lat́sigaʔ Plv; kärre `pernaane, ruttu `ütless˽arʔ Se || terav, karm taa‿p taha `söukest käred olemist (karmi kohtlemist) Khk; Mini oli oma ämma käest paelu käredid sõnu kuulnd PJg; tu̬u̬ um sääne kärre vai kaĺg sõ̭na Rõu b. energiline, kärmas tüö `juures on [ta] peris kärä Lüg; on aga käre inime, lõhub tööd teha `metme mehe eest Vän; on teine käre ja nisukene akkaja vaim JJn; käre obune KJn || rutt, kiirus mul on käre taga TMr c. kergesti süttiv, kiirelt põlev männi käred on ka käred pölema, nee ullemad veel kui kadak Khk; põletasime kadaka `põõsid, ku põlema lähäb, siis käriseb teene, nii käre kui Äks || fig (ägestuv) nönda käre kut kui (kuiv) kadak, kohe kärin lahti Khk d. kiirevooluline Kärä juaks Jõh; jões oo käredad kohad üĺdalati `lahti Tor; kärestiku pial jokseb jõgi valuga, jõgi on sial käreda joksuga Kad; Śoo `jõ̭õ̭kõnõ siin um kärre joosuga Rõu
2. intensiivne, tugevatoimeline a. kange, vänge (maitse, hais jm) kust sie üvä on kui käre `suolane Lüg; meesigu `seemed viĺla sees, suur pitk taimes, nii suur käre ais Khk; käre kohe, paneb piä raputama Tõs; käre apu piim Tor; kali läheb käredast (liiga hapuks) Iis; käre tuha leheline Trm; kui umala viha juures on, siis on ta (õlu) `kange ja käre Lai; Süĺdile `pańti iks õigõ˽hää su̬u̬l, nii et maitsmise `aigu süĺdil kärre su̬u̬l oĺl Urv b. ere (valgus, värv) kari`kakra kollane on käre Lai; nõnda käre päe, lumi virmets puha Krk c. väga külm, vali (pakasest) Nüüd lähäb kärädale, kuu `küünäd on üläs `puale Jõh; see käre külm on pailu jääd teind mere Khk; Ilmajaam lubas ikki käredid `ilmu, aga ikki satab `vihma Tor; täna on nii käre kärsakas küĺm, lumi karjub jala all Juu; nii käre küĺm, `õkva aid`saiba löövä `plõksu Nõo; kärre tuuĺ Vas d. väga kuum, kõrvetav Kärä tuli `pliidi all Jõh; pailu käre ahi Jäm; Küll on käre saun Rei; tänä on kaniste käre pala soe, se küpsetab `eina ja `kõiki Juu; leevad on käredat saanu Äks; see (loog) tahab nüid käredad `kuiva kui see kuivab Plt; kärre ahi olli, tõmmaśs koorikse kuppa üless, ülearu kuum Krk; lõun `olli nii käre, et irmut lavald `alla Nõo; ahi om paĺlo kütet, kärre, paĺlo kõva Räp e. hästi kuiv; krõbe see on nönda `pitkamisi `küpsend leib, pole tainas mette, pole käre `küpsend koa mette Pha; lina `tehti käre kuivast, siis läks `kat́ki Trm; punane käre liiv, kuum liiv; käredä liiva piäl ei kasva `ükski vili; käre kruus, kos vili tükib `kõrbnema Kod
3. kärisev; kriiskav; vali (häälest) sel on käre ääl just ko `trummu Vai; meni lammas karjub nii irmkäre äälega Khk; karuse äälega kukk, akkab `laulma `söukse suure käre äälega Vll; sool ikka käredam ääl kui mool Tõs; mõnel inimesel on käre jäme eal, reägib nii kärinal Juu; miul ei ole ilusat laalu eli, om serände käre eli, tulep kurgu põhjast nigu kärinäga Nõo; kärre heĺügaʔ inemine Plv; üteʔ ḱärreʔ (ühekäredused) helüʔ Se
Vrd kare1, kärme1
kärisama, kärisema käris|ama Saa Trv, -ämä Mar Kam Rõu Vas(-ämmä), -õmma Rõu; kärise|ma Jõe RId(-mma Vai) eP Lei, -mä Kuu Lüg Juu Kod KJn Pst T V(-mmä Plv), -me Hls Krk San Krl
1. deskr (helist) a. kärinat tekitama, (p)ragisema, mürisema Käristi - - `panna `piendra`otsile kärisemä, ettei müdäd tule `porgandisse `huonu tegemä Kuu; `rinnad on `aiged - - `rinnad kärisevväd Lüg; liha käriseb panni pεεl; lumi käriseb `jalgade all; kiŋŋad kärisevad jalas; kui rahud kärisevad, siis `eetasse meri `louna joosu vöttand Khk; kellel nina käriseb, `norskab, see viiakse ühekorra `vankriga `mulda; `lindurid kärisesid `ümber Mus; tuule`veske käriseb ja pragiseb Tõs; miu ääl käriseb täna, sain vist `küĺma Saa; me karjasmoa värav käriseb Juu; kadakas käriseb kui põleb Kad; emä alate käriseb ja rögiseb Kod; küĺm ilm om, regi kärisess perän Krk; mõni käriseb ja lariseb, tol om rinna `kinni, röǵä rinnun Ran; eli käriseb, ei‿tä mes‿säl lõõrin om Nõo; voḱk kärisess Krl; kunna˽`väega˽kärisi ku kudõsiʔ Vas b. lärmama, karjuma; riidlema `Neie `tuhli`kookide peräst mittugi `korda kärisesime omavahel, noh et ku `toine taht omale `suuremad Kuu; Käriseja nisike, ei ole rahul ja pahandab Jõh; oo va käriseja laps. mes sa seal kärised Tõs; mis sa kärised nõnna paelu, ole vahest vaid Juu; laps `kuukab vara ülesse, akkab kärisema, ei lase `teisi magada Lai; mis sa kärised, ole vait, `muudgu kärises; kas sa tohid käriseda Ote; vihaś inemine kärisess nigu katai; ku sa käriset `hu̬u̬pi, sinno inäp suta‿i kullõldaʔ Se
2. rebenema sielt käriseb [riie] kust idunane on Kuu; `seuksed suuremad siilud olid ära kärisend `väĺja [kalavõrgust] Ans; Külje`õmblus see käriseb ikka äe Pöi; suka säär kärisänd `lõhki Mar; Kärisen ramatu lehed piäb uiõst kogo liimmä Khn; pluuse nii kitsas, et kärises takka `lõhki Juu; katik kärisnu Trv; papõŕ kärisäss Vas
3. fig nii et ~ kui käriseb (intensiivsust väljendades) ahi pöleb nõnda‿t käriseb Khk; küll oo magus, nii et käriseb Mar; rukki tuli ia nõnnagu kärises Trm; kõik lapsed lugid kualin ku kärisi; laalid niigu kärisi Kod; ma sõin nõnna et kõht kärises KJn
kärme1 kärme g `kärme Muh spor L, I Hls(g kärme); n, g `kärme R S spor L, KPõ
1. kärmas, kiire; agar `Kärme tüö on `kärniküne, `hilluka tege silejä; `Kärme emä `kasvatab `laiskad `lapsed, laisk emä aga `kärmed `lapsed Kuu; nirk on teräne `kärme luom Lüg; `tohtrid on `kärmed `leikama Vai; see oo `kärmete `kontidega Muh; `kärme rutakas inime Mär; ku sa olid kärme kuduma, said sülla `võrku `päevas Tõs; `kärme vileda käimaga obu PJg; mis sa nii tasa eietad, ole `kärmem JõeK; kes `kärme suu `peale, see on `kärme kää `peale Juu; `kärme joksuga jõgi Kad; rukki õrass on kärme tulema, teised õrassed jäävad kõik iĺjemast Trm; leib õli kärme `keŕkmä Kod; kes `kerge jalaga, see on kärme `käima Lai; om ää kärme ja usin Hls || naene one kärme küll, aga teod one vi̬i̬l `kärmemäd (halvad elukombed) Kod Vrd kärmes1, kärmi1, kärmä1
2. tugeva mõjujõuga a. vali tuul‿o täna üsna `kärme Mus; Lehmal oli `kärme äälega kell `kaelas Kaa; Sellel tüdrukul oli `kärme laulu ääl Pha; `Kärme jutt kuulti seal sihes olavad Pöi; `kärme tuul teeb `kärme pääva `lahti, siis `tömbab kohe kuiuks Rei; `kärme tuul `üitasse koa kõva tuul Rid b. kange, vänge (maitse, hais) möisa tuuligus `lasti [mesika] `seemid `peeneks, on aga `kärme ais; metsmindid pisised `taimed rohu sees - - pole nii `kärme ais üht kut kodumindil Khk; Supp nat‿oks (nagu oleks) püsut `kärme (liiga soolane) olad Emm; leem `ermus `kärme Käi c. kuri, karm Vallamajast tuli söuke kärme käsk Kaa; ütlen talle möne `kärme söna Vll; Sai mo `pεεle na `kärmeks, akkas `karjuma; Paistis na `kärmed `moodi olad, ma pole läindgid ta jütule Emm
Vrd käre1
kätte kätte (-ä) spor R, Muh L K I eL; käde R Sa Hi Var Mih Tõs Khn, käte Vig
I. adv (sag väljendverbides)
1. a. valdusse, omandusse (sag koos verbiga andma või saama) `Varssavi linn `anneti kättä `sakslastele `ilma `paugita Lüg; kui tuod raha siis saad kübärä kätte; `ahne `luoma, süöb kaik midä kätte saab Vai; `mullu nad es saa `eina käde, jεi kulu `jälle; lehm jähi ka `ahtraks, niid pole seda piima`tilka ka käde vötta Khk; lehm äi anna `piima käde Jaa; söja `aeges - - ei saand ju `väŕvi ega nisust koa `kuśkilt paĺlu kättegid Noa; luke mole raha kätte Mar; kas said pinna sõrmest kätte Mär; pöle änam `ammod suus, ei saa köva `aśsa kätte Ris; piima püt́id kiedeti sipelga vie sies ää ja siis `ańti sie vesi lehmale kätte Koe; käi set́se `korda järele, ikke‿i sua kätte Kad; `viska kitsele aava kaigas kätte, koorib ära Lai; mea tahass oma raha kätte `saia Vil; ma‿i anna tal enne voli kätte, ennegu ma ärä sure; ma ti̬i̬ kiḱk ärä mis kätte putuss Krk; näppäb kost aga kätte saab; kate`kümne `aastani `oĺli alt`iäline, siss `anti tälle inimese `õiguse kätte Ran; kanadele `anti liha`eiten võti kätte (lasti välja), siss enämb neele `süvvä es anda Puh; liha `jaeti tüḱü`viisi kätte Ote; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna˽`piimä kätte Kan; Tiä kaivaśs edesi ja kohus `mõistsõ maja tälle kätte Urv; ma˽lää no˽tõsõ varandust `püündmä, ma‿lõ tu̬u̬samaga˽rahu, mia kätte om ant Har b. alles, müümata, loovutamata (koos verbiga jääma) käesin `mitmel laadal, ikke jäi `lu̬u̬mi kätte Pal; [teised] müisid oma kohad ärä ja minul jäi koht kätte Vil; vellenaesele jäi suur talu kätte, mulle sai paĺt üits osa Nõo; ma‿la hobõsõga `mõtsa, jääss hopõń kätte Rõu
2. võimusesse, meelevalda a. (sag koos verbiga saama) tabama Laps ajas `lõngatükki sasi, ei saa enämb `õtsa kättä tie mis tahes Lüg; neid pitka nokaga [kalu] on `nähtud ka ja käde saadud Mus; sadu pidi mind käde `saama Khk; Ma nägi et sa sii ees lähed ning akkasi sind käde püüdma Kaa; möni kord `saadi `painja käde ka Krj; neli `neitsid `joosvad nurmel, äi saa `ühteteist käde = tuuliku tiivad Emm; läksin järele, sain ta metsavahel kätte Mär; veis läks `joosma, ma `püitsin ta kätte Juu; akid `lautakse ridamise `sinna (katuseharjale) `põhkude `piale viel, et tuul ei‿s kätte ei sua sialt KuuK; surm suab meid kätte egält pu̬u̬lt Kod; nemä `püidnuva `lamba kätte, aga ei ole `mõistnu kiägina lammast tappa Puh b. (hrl koos verbiga andma) tabada laskma [lapsed] `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä Lüg; oled sa ull, sa annad käde ennast Kär; obu‿p anna käde, ole `ühte `jooni `kimpus Jaa; Kui sa `εεga käde annad, siis saad vεhem [karistada] Emm; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; obene ei anna kätte Nõo; anna‿i kätte, ar˽pakõ kõ̭õ̭ Se
3. tagasi; asemele sie (nõiutud muna) `tingimatta `poldeti ärä, et siis pidi tulema `toise (kaetaja) `luomale käde Kuu; oleksima müünd [kartuleid] `kahjuga, ei saand enamb oma raha kätte VNg; `kiegi raha ei taha, piäd kõik kätte tegemä, midä sa võttad `tõise kääst Lüg; kui pääväd `völgu jäänd on, siis nee piab käde tegema; see mis sa mo kohe räägid, see tuleb so omale ükskord käde Khk; ma käisi mütu `korda ennem `järges kui ta käde `andis Vll; Ole aga `päälegid niisune, küll see tuleb `soole omale käde Rei; ta tõi mo laeno kätte juba Mar; nende patud nuheldakse nendele kätte Kul; viis meilt `leiba, ei ole veel kätte toond Juu; ei enäm nõnna `kerge õle kätte `suada kui käess `anda Kod; kõik tuleb kätte, tee ead või `alva Plt; vakk `kesvi sai `sinna maha külvetuss - - `seeme iks kätte saab Nõo; ku ta tõsõ käest raha `võlgu võtt, ega ta kätte `massa ei tahaʔ Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütledeʔ, `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; kätte tegema halba tegema, rikkuma poiss on tüdrugule käde teind (lapse sigitanud) Khk; Pala kui (kuiv) aeg teeb see aasta suviviljale käde Kaa; kätte maksma ~ tasuma neimama küll jumal sellele kätte tasub kes teisele `kurja teeb Muh; tä `tahtis täle kätte `maksa, `pistis einä küini põlema Mar; küll ma `talle ükskord kõik kätte tasun VMr; nüid ma saen tälle kätte tasuda Kod; temä taht `kurja kurjage kätte `massa Krk; teku pähle, küll ma tälle kätte tasu, olgu aig piḱk vai lühike Nõo; las ta no˽tetä pääle, külh telle jummaĺ üt́skõrd kätte tasu Har
4. tajutavaks, (kellegi) teadvusse; (kellelegi) osaks `läksime niikaua kui üö läbi ja `uomigu `saimme juo maad käde, maad `paistusid Kuu; `anti käsk kättä, piäd menemä tio`päivi tegemä; kuol`mester võttab `viisi üles, `annab `ääled iga ühele kätte Lüg; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistvad käde Jäm; köhimise ääl keib `kaugelt käde Khk; Linna tuled paistvad meitele koju käde Kaa; Küll ma saa `varsti aru käde kus sa käisid Rei; tohi mitte piiksatadagi, kui nahatäie kätte saab Mär; ma `kuksi maha, sai iä põraka käde Tõs; kirikuärräle mia lugõsi käde (ette) Khn; Kord sai järje kätte, maigu suhu ja tahab ikki `jälle; isi ei tää midägi ta lähäb ja räägib teisel kätte Hää; krapi kõbin käis kätte; ta ise kedagi ei viitsi teha, tee `talle kõik puhas kätte Juu; arvas metsas on karjatsel ia, luomad paśtavad läbi puude kätte ära Amb; ta tõi `teate kätte VJg; `praakaĺ juhatab [töö] kätte Lai; tii kõik `talle ette ja taha kätte, siis on ta rahu KJn; suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, mis sa tõise pääle olet kõnelnu Krk; siss mõesteti Juhanile kõ̭ik `õiguse kätte; egass tälle kätte kõnelemada ei ole jäänu nu̬u̬ jutu; inimese kõneleva kätte, siss tulep pahanduss Nõo; anna˽sa˽heĺü kätte, nakami˽`laulma Har; ma piä esiʔ otsa man olõma ja tü̬ü̬ kätte `näütämmä Räp; ańd mullõ kõva kari kätte, et ma täĺle hummõń võla ar massasiʔ Se || avalikuks, teatavaks võĺts tulep jo ruttu kätte - - võldsil lühikese jala Puh; kätte ańd arʔ (andis varguse üles) Se
5. (koos verbiga tulema, jõudma vms) saabuma a. (ajast) `huomik tuleb käde ja `tütrugul `tarvis `tulle `lehmä `lüpsämä Kuu; vanus tuleb kätte VNg; poole päeva aeg tuleb kätte juba Muh; `öhto toleb käde, ma akka minema Emm; pimedad aead tulevad `varsti kätte Kul; loomatoemetamese aeg on juba kätte tuld Juu; õdak tulep kätte Hel; näiss kona si̬i̬ aig kätte jõvvap, kona ma `Elvä `tohtre manu saa `minnä Nõo; jõud́ jõulu õdag kätte Räp; kevväi tulõ̭ kätte Se b. (seisundist, olukorrast) Tied tüöd ja õled väsind `ninda kas vai surm tuleb kätte Lüg; `varsti tuleb kitsas käde Ans; tεεb millal see (sünnitus) piaks käde tulema. jouluks tuli käde Khk; ma olen nüid kätte soand mis ma olen taht, et ma enam tööd ei tee ja olen vaba Juu; `vaesus tuleb kätte Koe; tuli õnnetus kätte; `uotasime kaua `priiust, aga `priius sai `õmmeti viimast kätte VJg; siss (pärast heinategu) tulli joba rügä (rukkilõikus) kätte Ran c. täide, tõeseks (väitest, oletusest või nägemusest) tänab`aasta oo [ilmaennustus] küll kätte tulnd siia`maani Mih; pühaba `öösse nähtud noorekuu unenägu tuleb ruttu kätte Juu; mõ̭ni uni saa ruttu kätte Har
6. (hrl koos verbiga saama) selgeks, ära õppima; taipama kaks õdeda `saivad `kuoli õppimise kättä, üks ei saa, pää ei võtta `vasta Lüg; `saivad sene `kuntsi kättä Jõh; lugu ep aka pεhe, ep saa käde Khk; Laps sai varakult luu (lugemise) käde, niid loeb juba sorinal Kaa; meie oleme seda `aśja küll arutand, aga `õiged `põhja põle kätte saand Mär; kaks `laulu, mis tuli kirikus laalda, `õpsime käte Vig; nüid ma sain aśja aru kätte Kei; ma sain nüid selle saĺlitegemese töö kätte Juu; poiss sai juo lugemise kätte VJg; me ei sua sedä unenägu kätte (ei oska seletada) Kod; ei või amatit kätte anda (selgeks õpetada) Trv; ku raamat kätte sai (lugemine selgeks); sellel ku sial rada kätte saanu, muutku tule jälle Krk; no sai kõrd kätte mullõ (sain aru) Se
7. käsile, teoksile (koos verbiga võtma) sie kui kätte vottab tegeb kohe `valmis Hlj; ühe `kõrraga ei `jõuva inimine sada tüöd kätte võttada Lüg; vöttis käde läks siit minema `jälle Rei; naesed `võtsid käde, lõid õled laiali Mih; võta käde ning panõ obo ede mine `jälle `einu `ot́sma Khn; ma `võt́sin omale pośtivahe kätte kohe ja siis `leikasin selle ära Hag; koer oli `mooga `seĺtsis, aga nüid oli kätte võtt ja läind minema Juu; tuleb teene kevädi, võta si̬i̬ sama tegu kätte `jälle KJn; ja võtten üitskõrd kätte ja pidänu nõu et paem ärä Krk; mia võti kätte, kajosi tedä (kraavi) sügävämbäss Nõo; Ku˽võtaʔ õigõ˽kätte ja˽nakka är˽kodupoolõ `astma Rõu || fig Vettas käde ning pani körvad pεε ala Kaa
8. tarvitusele, kasutusel(e) need oo kõik oiu jäoks need linad, käte rät́ikud ja, ega neid põle kätte `võetud Mär; `Tüükimine, si̬i̬ `seuke kätte tõmmates (igapäevane) sõna Hää; laps akkab `mulle ju kätte `puutma (abiks olema) KJn; anna tuult `rohkemp kätte (paadi purjedesse), saame ennemp Ran
9. ilma erilise leksikaalse tähenduseta (koos lõppemist, hävimist, riknemist vms märkiva verbiga) Mullune vili lõppes käde ää, uus kasus alles pöllu pεεl Kaa; piim kaob ära kätte Mih; leib napib kätte ää Koe; `põrssad - - pidivad kätte ää lõppema VMr; maja laguness kätte ärä; läät püve `püüntme, `kaotet kana kogunti kätte ärä Krk; `Saotside `ilmuge om väega rasse `aina tetä, kik tüküss kätte mädaneme Hel; ku tõene miu kõ̭ditap, siss koole vai kätte ärä; küĺmäle lääb, siss [kartulid] `küĺmävä kätte ärä Nõo
II. postp (genitiiviga)
1. (väljendab allatiivi), kellegi valdusse, omandusse; hoolde, kasutusse `kaĺla raba `süödeti jälle `luomade kätte RakR; `uskus minu kättä `anda `niskest suurd raha Lüg; nad ahnitsesid keik oma käde Jäm; `andis `mõisa ühe teise käde ning ise läks ää suurema `sisse Pöi; ma oma `asju teise kätte‿p usu Muh; Kis selle liha tüki koera käde `andis Rei; kasukas naa ää `koitand, mugu anna kaltsuvana kätte Mih; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; ma ei usu tuld laste kätte jätta Tor; mis sa sest końdist nõnda lut́sutad, anna koera kätte, tema tahab kah Saa; pruudid käesid `kangest möda külä - - no mis sa‿ss annad alati nende kätte, neid oli ju `paĺlu Hag; ega ta‿s naĺla asi koa põld ikke jo laste kätte oost `anda Pee; ma `soatsin selle paki oma poja kätte Juu; esimine piim, seda võtavad ja annavad lehma kätte VMr; raha tu̬u̬b kodo emä kätte KJn; tüdär `antu sugulase kätte kasvate Hel; sia `andsit raamatu laste kätte ja latse `lahksiva raamatu ärä Puh; tõi siss poodi veed (lõimed) miu kätte, ma kodasi `kanga; tuld ei usu laste kätte jätta; ma vii lehmä söödäle tõese kätte, ei ole `endäl nii paĺlu `ainu Nõo; emä eiśs läit́s `alla aina manu ja vanaemä kätte jäi tu laits San; si̬i̬ om tõsõ regi, si̬i̬ om mu˽kätte usutuʔ; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ Har; ma olõ õi `andnu˽`kińki˽kätte umma rahha Vas || See vanker lagus mo käde ää Rei
2. a. kellegi või millegi mõju alla, meelevalda, võimusesse nüüd `piama menema `tuule kätte `vilja `tuulama; on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä Lüg; `muidu juo kui `jäiväd `kalad `siie, `randa `päivä käde siis `läksiväd `pehmest Vai; kuivad viljad jäävad saju käde; tuul ajab sind kuiva `pεεle, jεεd valamate käde; saand see mo käde saand, küll ma ta irmu ala pane Khk; jähid tormi käde pojaga `seltsis Mus; Kui viluse jähid [kuivatatavad kalad], sai `jälle päeva käde tõmmatud Pöi; [inimesed] viisid lapsed `joulu `lauba `öösse kabeli `mεεle - - `tontede käde, et siis `peade lugema akkama Phl; ta jähi külma kätte, külm võttis tä ää Mar; mia jäe liig `õhta käde; meri võtab oma käde Khn; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; `ańtsin ta `kohto kätte, küll ta nüid ää maksab Juu; ära sa jäta vihma kätte `luoka HJn; `kindapaar jäi sügise kuuri `alla `niiske kätte Kad; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; kuu jääb tänä ommogo üväss päävä kätte (paistab peale päikese tõusu) Kod; [ehaline] jäi `valge kätte, lüpsi naiste kätte Lai; panen tuule kätte `kuima Plt; si on niigu tuule kätte räägitud KJn; nisu tetäss ka varepest, muidu jääss küĺmä ja like kätte `imbume Krk; `rõivatüḱk `saisma jäänu `rõske kätte, siss om ärä `si̬i̬denu; tondi saeva eńge oma kätte ja lätsivä Ran; `tüt́rik kionat üits kõrd, siss jäi vakka poesi kätte Nõo; tu oĺl asja `kohtu kätte `andunu Krl; oĺl ka hüä et, naańõ `võtmalla˽jäi, latsõ˽jäänü˽sõ̭a ajo kätte Vas; täüś kuu `aigu jääss kuu päävä kätte Se b. kellegi teadvusse, meeltesse ning siis see jutt on selle käde läind Jäm; inimese ais käis ta käde Vll; jutt läks `rahva kätte laiali Juu; võrukõsõ `sõitseva `mü̬ü̬dä, noede kätte jäi tu jutt, et siin om vaemu kabelin Kam
3. millegi tõttu, tagajärjel lehm sures `tiirude kättä VNg; nad `kängusivad `külma kätte Vai; se soreb juba vanadose käde, se pole mette aigose pärast Käi; äkise kätte ta suri LNg; suri `leitse kätte ää Kse; pidi aavade kätte surema Tor; sureb ehmatuse kätte Iis, suri tiisiku kätte Trm; ega soĺgi kätte `keegi ole surd Plt; ta surep `aabu kätte ärä Krk; mia `tahtse ärä lõppõ naaru kätte Nõo; tollõ `uuṕõ kätte [mees] joht es kooleʔ, timä jäi põdõma Ote; paĺlu `ku̬u̬li siss inemiisi palava tõbõ kätte Har; viina kätte koolõss Se
4. (väljendab mingis järjestuses kellenigi või millenigi jõudmist) järg tuli juba mo käde Khk
Vt käsi
körekas körekas häälekas see on nii körekas mees, `näätsa kui suur ääl on Khk
körisama, körisema körisama Trv, -ämä Kan; körisema Jäm Krj Vll Emm Mär Kse Khn Hää Juu JMd Koe Kad VJg Sim Iis Trm Plt KJn, - Kuu Kod KJn TLä Urv Räp, -mma Vai, -me Hls San; ipf (ta) körises Krk; (sa) Köriset Hel, körised Ote
1. körinat tekitama; kärisema Vanamies oli `juua täüs maas ja viel vähe körises oma ede Kuu; ääl on `kustund ja körisö Vai; Kui ing `välja läks siis kurk körises veel ja oli `valmis (surnud) Krj; rönnad körisevad juba Emm; rinnust köriseb, `aigus aas körisema Khn; ial köriseb Koe; obune akand rögisema ja körisema Kad; kel rinnad `kińni, se on rinnatu, köhib ja köriseb Sim; köriseb juba ammu, ega ta kaua enäm ikke ep elä Kod; norisep ja körisep, `tõmbap nõnda kurjast, ei lase `tõisi ka magade Hls; ken siga `su̬u̬rmine om, sõ̭ss körisess kurgust, ku ta sü̬ü̬ Krk; ei tä mes säl lõõrin om, et ma körise; kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb Nõo; teä körisess, ei tä kas ta koolup võeh San; mi‿sa alati köriset Urv
2. virisema, vinguma aa siga köriseb, tea mis ta on `aige või VJg; ärä akka körisemä; mõni laps köriseb alate, kisendäb tasa Kod; ta (siga) körises ja ei sü̬ü̬, ta om marjun Trv; köriseb kui marjane põrss, ei saesa konagi rahu; küll ta vi̬i̬l võib köristä, kõik putuva tälle ette Ran; sa oled ku marjane tsiga, körised Ote
3. haiglane, põdur olema kiriseb ja köriseb iga pää, mis `töömes ta koa oo Mär; si̬i̬ mutku köriseb `piäle, on `aiglane KJn; tuĺl küll `vahtsõnõ `tütrik aga saa es tast olejat, oĺl üt́s körisejä Räp
lahe|sõnn hüüp Lahesõnni `möiramine kostab `mütme vörsta taha ää, see peab ikka ääl olema Pöi Vrd lahe|hüüp, lahe|lehm
laksak laksa|k Krk, g -ku Kod plaksatus metsän ku puu `lastse maha, käib üks laksak; mitu laksakud käis Kod; kala lei ku `plaksti, suur laksak olli; ma kuuli et laksak olli, elle ääl Krk Vrd laksakas1, plaksak
laskma `laskma eP(`lasma S L K) eL(-me M), `laskema R(-ie Lüg) Khk Mus Kaa; da-inf `lasta Hi K, lasta Sa Muh TaPõ VlPõ M, `lassa R(`laskeda Kuu Jõh) JõeK ViK Iis, `laska Vll Pöi Muh L HaLä I, `laske Kul Var Aud Saa Rap TaPõ VlPõ Trv Pst T, `laskõʔ V(- VId); pr (ma) lasen R(`lasken Jõe) K Iis, lase(n) S L, las|e M T, V, lahe(n) SaLä I TaPõ; ipf (ma) lasi(n) R S Noa Kul KPõ I V(laži Lei), `laskin Vai, `laski(n) (-śk-) Jäm Ans Muh Phl spor Ha, JMd Ann Kod(laśkin) Hel, `laskesin Jõe VNg, `laskesi Khk Mus, `laskse Ote Rõn San V/-õ/, `lasksi(n) (-śk-) u, spor SaLä, Muh Phl spor K, Puh TMr, lassi(n) (-śs-) spor S, Aud Trm MMg Äks T VLä, `lassi(n) (-śs-) SaLä Muh L HaLä Jür Ann Tür Trm Lai KLõ Trv Hls T VLä, `laśse M Ote, lahi(n) Jäm I
1. mingit tegevust lubama, võimaldama, mitte takistama ega `paati voind `poigiti `lassa, `paati piab [otse] `oidamma Jõe; kas siis `tohtib [loomi] külä `heinässe `lassa Kuu; `lammas ei lase `oinast ligi Lüg; `lapsed `eiväd `laskened pääd sugeda; emä ei lase `poiga `liuguma Vai; ta lahi mehed `lountsele Jäm; lassed [laeval] `rohkem pärituult `minna Khk; tuli vööras inimene, kus ma pidi ta `sisse `laskema Mus; `laske aga mind tuppa; odral taris `laska vel `küpsa Muh; ta ärgu `lasku sedas oma pεεl `karjuda; küll ta kippus kodu, aga ma pole mette `lassend Käi; lase ma tulen koa Mar; kisse `mindki prii `laśkis `olla - - mutku `aeti `väĺla koa Mär; Poiśs lasn loomad viĺla `sisse `minna Han; [hääled] ei lase `öösi magada Tõs; piim on juba apukas, ei lase änam `keeta; või laseb see vähk mõni inimesel kaua elada Ris; `oota vähe, ma lasen kohe `veśki `käima Nis; ma ei lasegi sind `sisse `ühti, koputa kui tahad Juu; lasi ennast `paĺlaks teha; oleks last `eina viel sugu `kasvada JMd; vihmase aeaga `piame alati vett `seĺkima `lasma Tür; lasi loomad paha `peale Koe; `uastate puolest võiks jo viel tüöd teha, aga tervis ei lase VMr; lase siis ennast poisi ligi (vahekorda), siis suad `tervest Kad; `sensur ei last läbi (ei lubanud trükki) VJg; lind laheb õege ligi, ei `pelgä; `laśkid majad ärä lagunetä Kod; karjussed käiväd karjan kuni lumi laheb MMg; pruudi vend oli siis kui suur `lontrus, et `laśsis [pulma] lipu ära `viia Ksi; ega ta (vihm) ei lahegi teha enam kedagi Lai; temä akas `teĺmä isä käest `eeśti (esiti), et `lasku temä ti̬i̬b omal maea sääl KJn; ku [lina]luu `valla ei anna, sis lastas vi̬i̬l `aigude Pst; midägi ütelte ei lase, siis om südä täis Krk; maan `laske olla pikembide, las [heinad] saava kastet kah Ran; üits leśknaene, vana igävene lähmäk, laśk `kõ̭ikil ennäst sõkku; no ega sa rügä ei või `laske ära pudeneda Puh; elä esi ja lase tõesel ka elädä; Anna leivale jakku ja lase söögil ää maitsta; `rahva sehen on kõmu, et `lambit ei `lastana enämb pedädä; mul valutava käe nii `kangede, et `ü̬ü̬se ei lase magada; ega ta ärä `müvvä iks ei lase ennäst vene keelega, ta saab aru kõigest Nõo; nüid - - ei taheta minnu enämb poisi manu `laske Ote; ärä `lasku ärä `puske Kam; no `lasknu ärä lõppõ, `viska [korjus] `mõtsa Rõn; mi‿sa eläje nii˽hoolõtuhõ lasõdõ, lasõt eläje `viĺlä; ei ma tu̬u̬d usu, et sa säält enämb lastat tagasi; [tüdruk] laśk siinsaman latsõ tetäʔ Har; `Laśti mõ̭ni `aestaig saistaʔ, sõ̭ss `küńti [maa] üles ja tet́ti sinnä˽linna; mi‿sa˽taal `persel iks alati last joostaʔ, mi‿sa˽pussudõʔ Rõu; är˽`lasku üttegi ilma söömäldä ärʔ Vas; mis sa vahit, lasõʔ `sõita inne Räp; laśk uma silmäkese ärʔ t́susadaʔ `ussõ Lut || ülekäte, minna laskma Lased ajamaa käest ära, malts `lämmatab kõik IisR; Meil nägu `väikse kuha‿bäl, `tohtnu `ühte näputäit muidu lasta `minna (raisku) Hää; imä oĺl pallõlnu ja˽kahinu nii `kangõdõ, et timä ei˽taha˽`poiga hukka `laska Vas; maa piat joonõh pidämä, tohi‿i `loŕri `laskaʔ (käest lasta) Se; lahti ~ priiks laskma vabastamaR eP 1. valla päästma, vabaks laskma ma‿i `lasnud veel [purje] `koudi `lahti Hlj; oppetaja oli isegi tüür - - kaks tükki oli `välläs, nää ei `laskendki [leerist] `lahti (leerikooli lõpetada) VNg; mene lase `luomad `lahti Lüg; Lase `kruuvid `rohkem `lahti; Nüüd on küla `müöda `niske kumu `lahti `lastud et `oitku IisR; kust nied `äŋŋerid on `lahti `lastu (välja ilmunud) Vai; lahed püust `lahti, viib kohe ää, `seoke vali tuul Khk; siis ta lasi mo kääst `lahti ning ma‿s nää mette `kuskilegid minna Vll; `Laiskus, `laiskus, lase mind `lahti Pöi; vangid `lastasse `lahti; mo vend `lasti vene sõeavääst priiks Mar; ma palusin teda, et ta laseks `aadre rauaga selle muhu `lahti Mär; omigu siis `lassid koti suu `lahti Mih; `kontrahe aeg on `otsas, võis [teenija] `lahti `laska Aud; `laśkis koha `lahti (müüs talu maha) PJg; `lauba ikka oli suurem [karja] `lahti `laskmese pää Ann; lase silmad `lahti Iis; lahe eläjäd `lahti `kütkmess ja akka ärä `kaŕja minemä; minä lahen lapsed `laśti sess vaevass ja õlen ise kaŕjan Kod || lahti tulema, saama `Määriti siis pann `põhjast [rasvaga], `muidu ei lase `kuaki `lahti Jõh; liimist `lahti `laskand Khk 2. ametist vabastama, vallandama sie `tarvis `ammetist `lahti `lassa Lüg; Pidada olema `teine koha pialt `lahti `lastud IisR; ta lubas sulase `lahti lasta Jäm; ta oli ju teenistusest `lahti `lastud, pole ise ää tulnd mette Vll; oli sii `valdas esimees, aga siis `laśti `lahti Juu; nüid `tahtsid Tõrma õpetajad `lahti `laska Pal; ega na periss priiss es tohi kedägi `laske Nõo || fig viin laseb `lahti ammetist Kul; valla(le) ~ vallalõ laskma vabastamaeL 1. lahti tegema, lahti päästma mine lase nüid lehmä `valla, kari piab `mõtsa mineme Hel; te võede akan `valla `laske Ran; ilusile lastass kõik usse `valla, inetukõisi ei vahi `kiäkinä Puh; susi lasnu tolle `rü̬ü̬kmise `pääle `voonakõsõ `valla; kas teil aru om ka pään, te toode sivvu kodu, lasete siin `valla Nõo; küll om kuri ilm, `siĺmi kah ei saa `valla `laske Kam; kui lämmi olli, siss `laśseme otspaea vallale Ote; ma laśsi sõ̭ss ussõ `valla Urv; lasõ˽hopõn vallalõ kablast; lasõ siĺmä˽vallalõ, siss kae, külh siss `näede; mu imä - - laśk suurõ helü vallalõ: marupini tulõ; ku˽päävä vallalõ lask (kui päike pilve tagant välja tuli), siss helgetäss `väega Har; ma˽`tahtsõ akõnd vallalõ `laskaʔ Vas; `kuulnuʔ laštasõʔ vallalõ hing`aigu Lut || `maarjapäevän `lasti ku̬u̬l `valla Nõo; tõsõpäävä tulõ opõtaja mii˽`ku̬u̬li vallalõ `laskma Har 2. ametist vabastama, vallandama ää tü̬ü̬mi̬i̬s - - tedä‿i lasta ametist `valla; alambit lastass `valla ja targembit tulep `pääle Nõo; om sulasõ vallalõ `laskunuʔ Har; koirastiku peräst `laśti vallalõ, `laśti amõtist vallalõ Se; meelest laskma unustama ega tohi seda sana `mielest `lassa Hlj; kae, et sa meelest ärä ei lase Hel; `mitmõ ao peräst timä meelest õi lasõʔ Se; silmist laskma tähelepanuta jätma ega ma või neid (lapsi) silmäst ää `laska, näd tegevad pahandust Mar; küll ta oid tat küll, ei saa silmist är lasta minna Krk || fig Saa‿i silmästõgi är `laskõʔ (ei saa silmi pealt) Se
2. a. korraldama; hoolitsema, et midagi tehtaks lubas `pildid `lassa `vaĺmis teha Jõe; `laskes `kutsu sene `targa mehe oma `juure; mäne `maalerile ja lase tehä omale `silti Vai; Lasnd eesele uied kuńts ambad sohe panna Kaa; `möisnik lasi talumajad ehitada Pha; ma `lasksi omad `juussed ää `niita Muh; ma `lasksi [saabastele] uied tallad panna Vig; isi tegid [puunõud], seda põln, et `lassid tiha Kse; [kartulid] jäävad kõvadas, põle lasn `iaste ää `keeda mette Tõs; Taris `laska `sindrisi (sindleid) `suagi Khn; nüid lassasse [nahku] jo `linnas `parkida; puukänd, need lassetse ära `koorida Aud; `laśkis `vankre ää parandada Juu; tal oli ärmoo·nik, Saksamoalt `laśkis `tulla (tellis Saksamaalt) Jür; `koolis `laśti kirja`õigust kirjutada; mina ei ole veel üht suka ega `kinda `paari last kududa Ann; `nõelumise jäust `laśti `eide `lõnga keerata Sim; edemält ei õld sedä `mu̬u̬du, et pruut́ laheb peigmehele `riided õmmelda Kod; isa `laśkis `turba sara tiha Äks; `riidid lastasse `värvi ja vanutada KJn; `laśse oma mära ärä rammata Trv; mõni lask seeni [kella] lüvvä ku aud `kinni aiass Krk; [ma] käesi `veskil, lassi pudrujahu tetä Puh; esä laśk `künjä kodu `kutsu; enämb ei `lastana `latsi tulla, `lastana `porti tetä; si̬i̬p om otsan, vaśt mõni lähäb `Elvä, siss saab `laske `tuuvva; tuńn `aiga `lasti saiapätsel ahjun olla Nõo; vaea `säĺgä `laske `litsu Kam; ku olõss tu̬u̬d `ti̬i̬dünü et vaja lätt, siss `laskunu˽kõnõldõ naid vannu `aśju Krl; ta laśk riihe kummass küttäʔ Har; ma lasõ sullõ paari `viisa kutaʔ Vas || saatma, läkitama jummaĺ laśk ta õnnõtusõ meile pääle, selle et miʔ jumalõ maha `salga Har; surmatõbi tulõ mano, jumalast last tõbi Se b. kellelgi midagi teha paluma, käskima, võimaldama või lubama lase obosel ära `taltuda Hlj; midä sa tied sääl, lased `lapse kisendädä Lüg; `tarvis `lassa oppetajal `surne `eŋŋe ülendä; `eiväd lase `ihmist makka ka Vai; ma lahe mihed need palgid ära vädada; isa lahi sulase lapsed `kooli söiduta Jäm; `laskvad `teisi ka elada Krj; Abu tagune nönda `aige, ma lasi poisi omiku rudida Pöi; äi ma `lassend taal `rasked tööd `tehja Käi; ma lasen poisi `seia `tulla LNg; ma `lassi sepä kaks `rauda tehä Mar; esa `laśkis tüdrukud `äästama minna Mär; Sääsed ei lase `loomi `süia Han; lassi mind kapetad teha Aud; lasin oma mies `naelad seina sies `lüia Ris; Kasandu `kõrtsus oli suur `kargamese täkk, `laśsid märasi karata Juu; lasin `tislari teha uued kapid Amb; lase laps magada Ann; `lasknuvad `uostel puole rukist ää sasida VMr; pidi `laskma veneläsed kundameńdi tehä Lai; sõkutaja laśk obesad `ümmer oma `ki̬i̬ru `käia Vil; jumal laśk ilma jälle tuuletsess minnä Krk; lasnu vana Oskaril latsele `tähti opeta; mõni periss lasna kaanil verd imedä Nõo; ma lassi sepäl kat́s `rauda tetä Võn; Nahk `laśti paŕksepäl ärä `pessä Rõn; sa laśt naaśõl `mäńgi `hindägaʔ Vas; las ~ lah(e) ~ laa (soovi, lubadust või käsku väljendav verbivorm) las `tembab vähä `hinge; isa üttel, et las `saate inimiseks, küll siis lähäte [teenima]; `istusin siis mättä `pääle - - las ma siis nüüd olen siin Kuu; laa `õlla `pääle Lüg; las tämä `tullo `süömä; laa lugevad Vai; söötloom, las lihuda veel Khk; Las sadada, saab magada Kaa; las ta `olla Rei; teeme iad suured vihud, et las siis `tiumed tõstavad nii et Kos; lähän `vaatama, las ta `ütles, et ära tule Amb; las ma suan korra jalad `alla JMd; löö põlvega `persse, las näru lähäb Pee; mets läind põlema, aga no las kärssada, kellel `kahju Kad; laa `olla IisK; Las me tieme ühe kuhja enne `vaĺmis Trm; lahe obene sü̬ü̬b Pal; lah ma kõnelan jälle `ühte `asja nüid Vil; mis käperdat kassipojast, lase olla Trv; ku ta‿i viisi `ti̬i̬ni, las ta imede käppä; lah mu är kõnelte Krk; Las sadade, saa magade Hel; mes sä sitta kahitsed, lü̬ü̬ `käega, las läits Ran; lah ma kõnele nüid, kudass tu lugu `olli Puh; lah na vahiva; las ma esi paenuta `endä üless; mi̬i̬s makap, las naene `tõmbap tü̬ü̬d tettä Nõo; las kari `mõtsa minna San; mis meil `tu̬u̬ga `aśja, mia mõts habisass, las tedä tuńt võttaʔ Har; las täl saladaʔ, terve˽külä ti̬i̬d Rõu; Las jumaĺ täil avitagõ Lei; käsi käia laskma tööle pihta andma lase omad käbäräd `käiä Vai; `laske nüid kääd `käia, `kuiva `loogu mets täis Vll; `laske aga käed `keia, küll te siis jõuate Mar; kui `villu `kaarisime, siis ikke `ütlesime: laseme aga käed `köia Aud; tie `kärmemast, lase kääd `käia VJg; mine siis ja lahe kätel käedä Kod; lase käe uśte käiä Trv; las(e) (aga) käia (ergutusvormel) lase oma `koived `kärmest `käiä Jõh; keige enam niidu `pihta, üks tulab, jälle `itleb: noh, lahe aga käia Jäm; [üks] tahab `riakida, teine - - `ütleb et lase aga `käia Lai; mis sa kurvasted, muud ku las aga kävvä - - muud ku aga ju̬u̬ ja laula Krk; lase kätel kävvä, ärä suul `laske kävvä Hel; ku inemine `väega `tassa liigut́, sõ̭ss üteĺdi: lasõ˽kävväʔ Räp; et lase (aga) käia ~ olla (kinnitav, rõhutav väljend) tegivad `tondi `valmis `ninda‿t lase `käia VNg; `Niisike `laadus mies et lase `käia Lüg; [prits] Paneb veele seikse truki järge et lase aga olla Kaa; Sure see `paergus `öhti, sellel nii `kerge `kuulmine veel, et lase `olla Pöi; Poeg oli niisugune karmantsikas, et lase aga olla Mar; nisuke paks possakas tüdruk et lase `käia Kad; `Seande vimm om sehen, et lase olla Trv
3. allapoole, madalamale langeda või vajuda võimaldama (hrl koos adverbiga alla, maha); kukutama `loimed tulid `kierumad `ketrada - - [ei] `tohtind nii `kiiresti `alla `lassa `longa Hlj; siis `lasti uus `laiva teluld `alle VNg; Lasen `süämise vähä `alle `puale Jõh; `laskesivad `seilid `alle; lase `kardina ikkuna ette Vai; üheksa kivi `laskend maa `sisse ühe `suiga; taet mine lahe sa `koorma maha, sool piip suus; lämmkäpp oo kes kεεst maha laseb kukkuda asja; söa aeg `lasti `laevu `pöhja küll va `miinidega Khk; sönniku maha `laskmise kook Kär; `ankrud `sisse `laskma Mus; ilakivi `pandi nööri `otsa, `lasti merese, `ankru asent `täitis Krj; kui [võrk] kalasi pealt maha `lasti, kohe `pandi koer `alla Phl; rehi `lasti maha laug aaval Mar; `naabremees laseb tuleva `aasta ka vana rehalse `alla Lih; laev `lastase `ankruse Tõs; tammil on ka liigsilm nagu tõkkelgi, kost vesi maha `lastakse Vän; lase `ankur maha; laev `lastaks vee peal Ris; tuond ühe elusa kana, last `plauhti tuppa maha Amb; lähen sõńnikud maha `laskma JMd; `siatsid - - [jalg]ratast, `laśsid sadulad maha Tür; argiga sai paŕs ää `lassa VMr; `surnu aud, kus `surnu `sisse `lastakse Kad; isä laśk elejid `alla, minä aen taress `väĺjä; Künnäpmetsä mädändikud `laśti kõik maha (kuivendati) Kod; pisuänd (tuulispask) lähäb - - ja `kraami viis üles ühes `endaga, `teises kohas `laśkis `alla jälle Ksi; ja ees raua ots, se `ongi `värtna suu, kust `lõnga `alla lased Plt; nisu piap vähä ala `laskme [masindades] Krk; kui aenad ärä `viidi - - `lasti [kuhja] katuss maha, `olli katuss maa pääl `pośte vahel; ku puri maha `laske, siis om nukanü̬ü̬r neĺlä`kõrdselt; mes sä tost tassist niikavva tillitad käen, seeniss kui lased käest maha Ran; [kass, kasi eest] sa laset mu vai üle pää maha seda`viisi Puh; rõebe pańd jala mulle `taade, laśk miu maha nigu träńtst; ma lassi liha `korssnade kablaga, kaits `päivä olli sääl suedsun; lase keidsega mehitse[taru] maha; ma‿ss saa vett kah `alla `laske (neelata) mitte üits tilk Nõo; se Narva kosk `lasti mitu `jalga `alla Võn; nakame atust maha `laskma Kam; parrõʔ `aeti alt ärʔ, sõ̭ss `laśti rüä˽maha Urv; `veśki sais, vesi om maha last Har; `paklet iks tongutat kässiga, sõ̭ss lasõt `alla Räp || kalapüünist vms vette paigaldama kahegesi paremb `verku `lassa; ma lasin `vergud sise Jõe; siis juba `ueti [mind] - - `laskema `vergu `pullu, kivi ei `lastud `lassa Kuu; esimisest `lasti kupp `sisse ja siis `lasti poro - - siis akketi `vorku `laskema VNg; `nuota `lassa avandost `sisse Vai; no siis me `aksime pöhja `öngi `sönna `laskma Ans; siiavörgud lastasse `ääre, kilu`vörkudega kεiass ülal (avamerel) Khk; Võrgud `lasti ajuse, `tehti aju`püüdu Pöi; teine teise päeva laseb `õngi Muh; võrgu `sisse lasemese juures üks laseb käbasi, teine `viskab kivisi Hää; lasiaugust laseme nooda `sisse Trm; `tohknik võt́t `võrku `väĺlä vai laśk `siśse Ran; jäŕv om nii `rampiid täüś, et saa‿õi˽kohegi `nu̬u̬ta `sisse `laskõʔ Rõu; ütest `vinnest `lasti `nu̬u̬ta, `tõistõ `pańti kalaʔ Se || `aaśtaga neli, siss `laśki nimä õ̭ks maja `kongruśsi (pankrotti) Har
4. kuhugi ajama a. juhtima, suunama kanad laseb [nõiduja] läbi `rihmä `vasta `päivä Jõh; lasemo vene `randa Vai; lased paadi kivi `otsa `kinni; pöld oo vee all, vesi pεεlt ää lasta Khk; lasnd kibi `otsa laeva; kadaga `suitso peab `laskma `sõnna `kohta, kus inimene surnd oo toas Mar; siis `saigi suits tuppa `laska Mih; lasimatsuga saab `puomist [lõimi edasi] `lasta Ris; voki raua `sisse `pańdi pulk - - ja akati `lõnga `piale `laskma Trm; [peremees] laśk alate vede õrasse piält ärä Kod; vanaste `laśti läbi lipu, pekseti KJn; lase kari kodu, ega na enämb ei sü̬ü̬ Hel; suure rihaga lastass [hein] `jońti Ran; laut om ärä nõiotu, et perenane lasep karu `lauta TMr; vaia minnä `laskõ tu vesi säält nurmõ päält välläʔ; leḱi `paŕvi `laskma (palke parvetama) Harb. panema leba lasn oo, kellega `leiba `ahju lastasse Mih; ma lähä `leiba `ahju `lasma Tõs; pühi ahi ärä ja lahe leib ahaju Kod; ma akka `leibi `ahju `laskme Krk; alan(d)ikku ~ alandust ~ kangast ~ kinnitust ~ lüket laskma lõimi või kangast poomil(e) keerama `Kärme inimine - - `muutku aga laseb `kaŋŋast, lasi`puuga sai `kaŋŋast `lassa ette`puole Lüg; Tagand `lasta löimet järele ja eest rullib `valmis kujut `riide krässvölla `pääle, [see on] `kanga `laskmine Rei; `lastasse [kangast] lasipuuga sealt poomi pealt järele, `öötasse: ma lasi öhö `amba [jagu] Mar; [telgedel on] kinnituspuu, kust kinnitust lastase Tõs; lüket lassasse, kui kangas oo eest ää kujutud Aud; kõrvaskaigas, sellega saab lüket `lasta - - lased siit takka `let́ti järel ja riiet saab `riidepoomi `piale `jälle `lastud Tür; lüket `laskma on `kanga `lõimeid järele `laskma Koe; lahe kangass üks aaguvahe; vaja `auku `laska, `pulka `laska Kod; ta `laskis pika lükkevahe Ksi; lõnga pakust `laśti kangast ala järele, korraga ühe pulga augu jägu Plt; lase kangast; lase lüke ärä Trv; lase lüket `kangal Hls; ku pika alanduse lased, siss lü̬ü̬ `kangale rabanduse `sisse Ote; lasõ mul ta alanik `alla, sa olõt tanh lähembän Har; kui piḱä alandigu lasõdõʔ, tulõ rabanduss `kangalõ `sisse Vas; peru laskma tüürima, juhtima poisi `isteva kesk venet - - mina `iste `taade `venne perä `pääle ja lassi peru; säräne `tütrukese latak, aga lasep iluste peru takka Puh
5. (puid) langetama; (vilja) lõikama, niitma minu tädimehel oli sie `leiku `massin, `sirge rukki `jälle `laskes `massinaga maha VNg; lasevad puid jala päält maha; [puu] `latvad `lassasse kõik ühele `puole, ei sääl õld `vitsa `tarvis egä kedägi Lüg; mis tahad nii tugevad puud `saaja, need pead keik pöhja tuulesse vöi külma tuule `sisse maha `laskma Ans; `metsas on kärinad, `lastasse puid maha Khk; kuusk tuleb `noores kuus ja põhja `poole maha `laska Tõs; Sis `laśti puud ka sügisi maha ku kevadi põlnu `lastu Hää; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette `lastud Kos; lase [puu] `alla tuule, siis ei lüe praod `sisse VMr; `ennemuina `tehti angast, `laśti puud üksteise `otsa ja oligi aed `vaĺmis Sim; tänä me muud ei tee ku lahema puid maha, ommen luasima Kod; siss ku kuus maha lastass, siss saat sääld kuku Rõn; puu lastasõ mahaʔ ja siss lõigatasõ `kat́skiss Har; rüki põõḿeti `t́sirpõga, nüüt lastass maśsinaga mahaʔ Räp
6. a. valama, voolata laskma, voolama panema mene lase õlut Lüg; tömmatakse pulk ära ja `lastakse `taari Mus; Ma lasi täna eese küünlabe kiha üles (lasksin uuest õlleankrust esimese kapatäie) Kaa; pisike auk `olli putkul all, kust pet́t `välja `lasti Muh; kui maapõhi sulaks lähäb, siis akatasse [kase]`mahla `laskma Mar; lastase `renni kaada vesi nõue `sisse Tõs; naesed ei tohn enne `laska `taari Aud; nõnda ku ta lasi [õlut], nõnda kohe pruńt `pluhti iest ää KuuK; lasin vasikale solksu JJn; kui `mahla `lastakse, siis `panda kasele tila `külge VJg; laheb tökati vaadil põhja alt ära `lüia, laheb tökati maha Ksi; `minti vaadist õlut `laskma Hel; orik sia sapi vedelik `lasti pudelide Ran; ku taar `apnass läits, siss `lasti alt `väĺlä ja `ju̬u̬di Nõo; Oĺliva `ü̬ü̬se [aida] põrmandu ala mulgu tennuva ja viĺlä `väĺlä lasnuva Rõn; Ku˽t́sika tapõti, sõ̭ss `laśti `näede veri anumalõ, `siäti su̬u̬l `sisse ja˽`pańti `külmä `paika Urv; õigõ suurõ sajaʔ, mõ̭ni kol˽`laari olut oĺl last ennedä Har; Ku anumaʔ är˽sai˽`mõstuss, sõ̭ss `laśti tu̬u̬ vesi säält mulgust mahaʔ Rõu || fig nutma kui laps õli surd - - eks siis lase küll `silmavett Lüg; eks ma ole paĺlu silma vett saand `laska Mär; laseb siĺmist suhu Tõs; lase silmist suhu egä päe Krk | õnne valama Nääri `lauba `peale `õhtu söögi tuĺli õnne `laskmene, iga inimese nime `peale `laśti `õnne Vän; kolmekuninga `õsta `laśti `õnne, tinass ehk rasva küünäl Kod; siss `laśti `õnne, `laśti kõige enne ussaea `õnne TMr; läbi (~ sisse) laskma 1. lekkima, pihkama, (vedelikku, õhku) mitte pidama riist ei õle viel `turbe, laseb läbi Lüg; `klejontka ei lase `märgä läbi Vai; kore maa, laseb vee ruttu läbi Khk; `paargu katus akab vett läbi `laskema Mus; paat́ `pihkab, laseb vett läbi Mar; pańg laseb vett läbi Tõs; alb paber laseb `tińti läbi nagu va lörts Juu; keller laseb suure vihmaga vett `sisse Tür; laseb tuult läbi niigu sara Koe; `suapad lahevad vede läbi Kod; kuju ja sore, ilma põhjate maa, läbi `laskje maa Krk; [niitjail] jalan iki viisud, `su̬u̬ge es tahava `kiägi `jalga, nu̬u̬ es lase vett läbi; `turbakuur om õre, serände mes tuule läbi laseb Ran; maea olna alvaste tettu - - `laskna tuuld läbi Nõo; `pistü puist tettü pinu, ega `tuisku läbi‿s lasõ (peab kinni) Har; katuss lask läbi Plv || fig (mälust) se pea jo laseb läbi kut sööl Rei 2. fig pillama, raiskama; maha jooma juob ja lakkub, `kange raha läbi `laskemaie Lüg; poeg `laśkis kõik isa kogutud varanduse läbi Mär; lasi kõik teese raha läbi, `raiskas raha ää Tõs; se mies laseb läbi oma raha Ris; laheb raha paĺju läbi, ei oia Kod; kolmass põĺv lask läbi, ei ole `oidu `kunnigil Krk; mõni naene om, ei pia midägi `kinni, lasep kõ̭ik läbi näppe Nõo; tu lask läbi kõ̭gõ varandusõ, tu lask tuulõ alt joosta Har || fig (kiirest seedimisest) Kornits on seuke inimene või lu̬u̬m ka, kis pailu sü̬ü̬b, pailu läbi laseb Hää; läbi `laskje lu̬u̬m Krk; opeń om lõdu, lask läbi, süü, aga õks kõhn Urv; sa‿lt lävi`laskja, sei ni `jalki küsüss süvväʔ Lut | liivakas maa taŕvitab `rohkem sõńnikud, laseb `rohkem läbi, ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; aadrit ~ soont ~ verd laskma veenist verd laskma kui akkada kõrd `aadri `laskema, siis piad iga `aasta `laskemaie Lüg; kui `ambad valutavad, siis `lastasse körva tagand soond Khk; Saun `kööti sojaks ja [haige] `viidi `sauna, soon `löödi rauaga `katki ja `lasti sańt veri `välja Pöi; kui veri sańt oo, siis lastasse soont Muh; kui inimese pea sees oo `kange valo, siis `lastasse jala sees `aadrid; kui rumalad koerad `enni inimesi `olle `keskund, siis `lastud aadriga nad `surnoks Mar; ma ole kord piä valu `vasta `aadert lasn Var; `aader saab `lastu jaladel ja kätel Hää; käisin `laśsin omale `oadert, ammas valutas; `vuatrit `laskma Juu; `uadrid lahevad mehed, `peidlä piält laśk piä [valu] verd; `ambad `valtasid, kiäle alt `laśti `uadrid Kod; verd `lasti `aadre ravvage; obesel ka `aadert `lasti, ku obene `jalgest kõva olli Krk; `aadre verd lastass, kost sa tahat `laske Nõo; minu emä laśk alati `endäl verd `laske, ütel et säält tuĺli must veri ku tõru jälle Rõn; vere`laśkja tuĺl mu˽mihel verd `laskma Har; `tu̬u̬lõ (langetõvele) ka‿ks avidass vere `laskmine Rõu || fig (sisselõikest) vaea `aaderd `laske `uibule, siss nakap `kanma Ran; kuppu laskma kupusarve või -klaasiga verd imema vanast kubiti ka, `kutsuti kuppu `laskema Vai; kupumoorid lassid kuppu Muh; `vöedagse klaasidega verd ihu seest `välja, se on kupo `laskmene Käi; kui vahel mõni kukus või `aiged sai sis `lasti kuppu Vig; kuppu `lasti `saunas Tõs; kui veri pakitab, siis tuleb kuppu `lasta JMd; kuppu piap `sinna `laskme kus ärä põruten, veri naha ala tullu Krk; [ma] lassi `kuive kuppe panna, läits säĺlä valu ärä; kuppu `lasti vanakuu vahepäeval, et siss om pehme aig Nõo; Vanast `lasti sannan kah kuppu - - `laskja esi `suuga kisup verd sääld `t́sälke seest Rõn b. pritsima, pritsist laskma `lapsed lasevad `virtsuga vett VNg; poiss laseb pisist `virtsu Khk; kut `ritsist `laske vastu puud Vll; laseb virtsuga vett Tõs; `võtsin lasin virtsuga lutikatele `rohtu Kad; lapsed - - lahevad vett virsaga Kod; virtsige karjapoisikse lassive vett tõistel `silme vahele Pst; `viŕtsi lastass pütsiguge Krk c. (kõvasti) sadama laseb kut ua varrest; [vihm] lagiseb maha, kui tä vahest nönda räŋŋast laseb Khk; Küll oo ikka vihm, laseb otse kaela kaudu maha Kaa; `Sõukest sadu pole pärast änam olnd, et otse lasi `alla Pöi; `vihma jooseb, jusku ua `vardast laseb `alla Mär; siis lääb sulale, ku `laia lot́ti laheb Kod || `kange igi `laskis peast maha, ühna sorises Muh d. jooma ma `lassi ühe lonksu `alla Muh; pakuti `viina - - ei võta, aga isi nuka taga `laśsis kulinal Plt; mea pisti latsel nisa `lõuge vahel, lase nüid `lonksu ruttu Krk; lasõ no sa˽ka üt́s keele täüs [viina] Har; joodik jõi eederit, laśk üle pudõlikaala Rõu; kurgust ~ kõrist alla ~ läbi laskma viina peale raiskama, maha jooma kui rahakoppikat `saavad, siis nad `piavad oma kõrist `alla `laskma IisR; raha kõik läbi lasnd eese kõrist Mar; laseb kõik kõrist `alla, joob kõik ää Tõs; si̬i̬ one kõik kõriss `alla `lasknud õma varanduse Kod; puha läbi `lasken oma kurgust Krk; läbi keha ~ kere laskma id lasnd puhas läbi kere, täl põle änam kedagist Mar; nüid on kõik raha läbi kere last, on ää joond teese Juu; laheb kehäss läbi kõik, ju̬u̬b ja `priiskab ärä kõik varanduse Kod e. puistama, (vähehaaval) kallama, lisama Segati `niisike parajas `putru `muadi segavus ja akketi lusikaga pada `laskema `ninda parajad `klimbid Jõh; vanaste keedeti ikke karduli kellod ja `lasti odra jaho `peale Mar; `võtsin aŕksaha kätte ja `lassin seemed `sesse Mih; odrajahud - - supi `piale `laśti jah KuuK; ema `keetis `köŕti, ajas vee `ki̬i̬ma, `laśsis jahu `sisse Pal; kolmandiku `siśsi pannit `üśke, pannit pää pääle ja säält lassit `sarja ku `kauhti Krk; kanakakerdege värmites kah - - ätikut ja `su̬u̬la tuleb `seltsi `laske, si̬i̬ om neile kinnitus Hel; ku tuleva peenikese `maŕtke nigu kirbu, siss piät jälle `laskma `rohtu näele läbi sukaseere Rõn; Võta˽`pü̬ü̬rüs ja lasõ˽jahu `putru Urv; terä˽lastasõ kot́ist `koĺlu, siss lastass säält kivi vahele Har; Võt́i lasi õ̭ks peost tu̬u̬d kesvä jahu patta ja˽tõõsõ `käega˽pöörusega˽jäl˽seǵäsi Rõu
7. häälitsema a. heli tekitama nagu unt `ullud, lased lelo `ühte `puhku, emä `ütleb `lapsele Lüg; kui ta pahaseks sai, siis `laskas kisa `lahti Khk; Oli üks lõbus inimene, tegi tööd ja lasi `laulu Pöi; siis ta (vares) lasn ja lõuan seal [hobuse] änna all Muh; `sohke pisike ilus ääl tal (lõokesel) isi, liiri liiri liiri liir laseb Var; kaśs laseb `nurru Hag; `laśsid `laulu nii et mets `laksus käe Juu; ma `laśksin (hüüdsin) nii et kõik kohad lajatasid Jür; lase oma `laulu kuulda Trm; laheb `lörri (nutab); laśk nukan `viśsi (nutab); vanatüdrik õleva alati `luĺli `lasknud (nutnud), et `kõiski ei õleva mehele suanud; kukk laalab ja laheb `torri, siis tuleb vihima Kod; kaśs laheb `nurru Lai; tedre laseb `sihku (kudrutab) Pil; Kuule kui paklapuristaja laseb seinä sehen Trv; siu äŕg ei kannate ka sedä kui miu äŕg läbi nina `vussi laseb Hls; mis sa iket, lase `laulu ku larap; soolikse laseve `korri kõtun; vanapagan kõńd, ku kukk lask `kõrri; enne `laulmist tedre laseve `kõhvi; latsel perse like, nüid laśk `luksu (luksub); `nohku laskma (nohisema); karu lask `nämmi (mõmiseb); kaśs `tõmbass karva `püstü ja lask `sihvi (turtsub) Krk; obene ei lase mud́u `larssi (ei purista) ku ta `peĺgäss Hel; temä tulep ää meelega, laseb `laulu ja naarap Ran; lõevukese lassiva `mitma keelde pääl Puh; siss lasnu toda `laulu jämedäde ku jõmiseb Nõo; mis sa `ahka lased (luiskad) Ote; `lõokõnõ mõnikõrd inemise kottal lask nigu t́sirrin San; lat́s naks `uĺvi `laskma (nutma) Plv; Voonakõsõ˽määge halõ˛õhe, vana˽`lamba lasi˽ku˽`tõrdu põh́ast Rõu || rääkima, kõnelema ise on peris `randlane, aga `iesti kielt `püüdäb `laskeda Kuu; sie `oska üväst vene kielt `lassa Vai; Äi see mees vaada papri pεεlt üht, muud kut laseb kut raamatust Kaa; laseb aga edasi `ühte lugu, ei sua lõppu enese jutule Hag; ta `laśsis seda vene keelt na ladinal Juu; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi, mutku‿ks padin Sim; litt lädadi keel [öeldi], kui külanuka murrakud lased Lai; lätläne - - lasep nigu lidisep Puh; `laśse kuda sõna `suvve tulli Ote; vannuss, lask `taurma·ńne Har; ta om ala`heitlik, ta ei lasõʔ sõnnagi `vasta Räp | Eit lasi sene `kõsjaloo `uuest üle Lüg; Lastud söna lagub (jutt levib) Pha b. vilistama, vilet ajama vahest lasevad vilet kohe `mitme poariga, kui `seĺtsis koeo tulevad Juu; mea lätsi küürän ka `mõtli, et kessi nüd vile lasep Pst; mehed lassiva viĺet, `väikse viĺega kutsuti tuuld Ran; hobõsõvah́t jo käve külävaeht pit́i ja laśk villu (vilet) Se c. (pilli) mängima lase lugu `pilli; lase lugu `lahti Tõs; laheb lehe `piĺli vahel nõnna et silmäd punased piän Kod; lase mõni lugu Hel; siss lassiva serätsit lugusit ku `oitku Nõo; Lasõ üt́s illus lugu `kandlõ pääl Urv || üt́s kõrv lask `piĺli Vas
8. midagi tegema a. (laiemas mõttes) töötama, tegutsema siis pidi panema vähäkene `jälle `laiemast `kuhja, ku [kuhja] magu akkasid `laskema VNg; Pidi viel `enne `vilja `külvi maad läbi `laskema (äestama) `kuival ajal Lüg; `nuora `laskema (köit tegema); `langa `laskema (ketrama) Vai; `väiksed aĺlid rähnud, laseb nokaga nii tiheli: korr Khk; kärsaga nad (sead) `tönguvad, `laskvad kevade karet Jaa; Ma vähe mõnest kohast lasi öle (hööveldasin) Pöi; [villadest] sai `heided `lastud, [sai] `kεidud Haapsalus `heided `laskemas Phl; `võrku `kinni `laskma `ankrudega või kividega Rid; [kuhi] tehässe laba peält peenem, sis `lastasse laiemas; kui pikäd eenäd, siis o eä `mõhka laska Vig; lase kuhi `mõntsa Lih; `laśsid (kaevasid) raavi sauemaa `piale Aud; kui seelikul `õmlused laiad on, siis soab laiemaks `lasta Juu; lasivad suure kruavi minu koha `peale Amb; ega tal ei old üed ega `pääva, `mutkui `laśkis järest (kudus kogu aeg) JJn; kuera`kaela `laskma (ristnurka tegema) Kad; kangast ei saa muidu lõpetata, piab lõpele `laskma Sim; `enne vaaliti `saiu lavva pial, lassasse `ümber jahudega Iis; Vanad sirbid `laskis [sepp] ennem järele (ajas kuumaks), kui `uusi `ambaid akkas lööma Trm; kui `koorem vaĺmiss, `laśti köiega `kińni Trm; meil oli vägev obene, kolm vakamad `laśsis (kündis) `päävas ülesse Äks; kui `paĺka vedetasse, `lastasse vanger poolest, pannasse pikk puu vahele Lai; lased lõngale lipsu `piale, et keerd `sisse lähäb, siis lased kuke`seĺga Plt; mea tat es seebitse, vähä `vi̬i̬ge lassi läbi (pesin); ma vähä lassi öle (pühkisin) Krk; ma pisti undruku katsipäie üless, siss `lassi tallitemist Hel; mõni es täi liha suud́sutada, laśk kuumast vi̬i̬st läbi (kupatas), siss pańd `vastselt `su̬u̬la Nõo; edimält tet́ti [heinakuhi] `õigede üless, siss - - nakati maku `laskma Kam; õdagu ku tuli üless `lasti (süüdati), siss `oĺli vi̬i̬ seen kõik nätä Ote; Lasõ˽tuli äräʔ (kustuta ära); `väegä höüd lang om tettü - - ei olõ `ki̬i̬rdu pääle `lastu; kas haŕjaʔ omma `lastuʔ (vaod sees), et ma˽saa kartoli pannaʔ; naisõʔ `laskõva harru (panevad vihud lademesse) Har; lina `kakmine oĺl `väega hää, mud́o ku lasõ‿nnõ niimuudu vi̬i̬rt pite edesi Plv; ku `paĺke `veetäss, sõ̭ss lastass rattaʔ (vanker) pikäss Räp; naakõ tiiʔ [rukkivihke] ladamõhe `laskma Se; [tema] lask tü̬ü̬d `kangõdõ Lei || fig teised lapsed õpivad `äśti, Ieva laseb nii üle ääre VMr; üle ravva a˽last (kohitsetud) Lut; kokku laskma 1. (masinaga) õmblema `laśsin need `riidetükid kokko Juu; ma lase kokku masinege, tule mis ta tule Krk; küĺle lastasõ kokku masinaga Har 2. (lõnga) korrutama; (köit) keerutama tehasse köit, `lastase köit kogu Khk; eks `ketramese `juures tarvitati `ühte `pööra, aga kokku `laskmese `juures mitut `pööra ikke Mär; aena tuudid kääneti katekõrra kokku, `lasti tõesipidi kokku `ki̬i̬rdu - - serätset pundid Ran; keerusõ `lasti kokku, sõ̭ss sai kõva köüd́s Krl 3. kokku võtma, kahandama suka ja `kenda `otsa `lastasse kokku; [kui] `kuhja tehasse, `öötasse: akka tätta vahest kokku `laskma Mar; nüid akan `kanda koko `laskma Vig 4. (kinnitades) ühendama ja siis on [õlgkatuse] akkid - - vastakute lastakse pulgad kokku sedavisi, augud läbi ja üks lat́t siit `aukudest läbi KuuK; kapi jalad olid lavvast kokku `lastud Äks; iga rattal on viis `peida, `pulkadega kokku `lastud Lai || kinni panema lahe rehalse väreved kokko, moete eläjäd lähväd `sisse Kod; maha laskma 1. (pöidlaaugu kudumisest) ma `lasksi `kinda `pöidla maha, `lasksi varraste pεεlt maha Jäm; `Pitkust [kindal] küll, ma lase `pöila augu moha Pöi; üte voori om salli laǵavuss `varda pääl, säält nakat kudama ja maha `laskma Kam; No˽sõ̭ss jäl˽nu̬u̬˽silmäʔ, mis maha lasi, noist võt́i läbi Urv 2. katki rebima, lõikama kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `laskesitte `vergud maha keik Jõe; Riiu aeg `öeldi: [ma] lase sul mau maha Hää; `nuaga lü̬ü̬b `sisse, laheb mao maha Kod; äŕg lei obesel mao `sissi, olli mao maha `lasken Krk; ma˽su mau maha lasõ (ähvardus) Har || fig siss `oĺli magu maha `lastu palgil (varaga kinnitatud), jäi kõtu `pääle `kanma Ran 3. maha panema `tuhli maha `laskmise ajal keis üks sii Kär; tuhliste maha `lasmene Mus || [rong sai] seisatamise koha, pärast siis akkas `kõiki maha `lasma Jür b. mingi tööriistaga töötama või töötlema terav vigat on, lased nii et sihu ja sähu Rei; `rullivad `põldusi - - rulliga `lasti pialt läbi siis Mih; lase sahaga paar `korda läbi Tõs; `nurri `lasma (kedervarrega ketrama) Aud; lähän lasen vedruga põllu läbi Sim; siis võisid täitsa adraga `laske, nii et sõńnik tuli vija juure `juure Trm; söögivahe võisid [vokiga] vabalt `lasta ühe `määrimesega Plt; tuuleluuage lastass sarja pu̬u̬lt agante pu̬u̬le, kuntsu pu̬u̬l om pihun, ladvage pühits; vanatüdruk, kis `aigapidi `ketrass toĺu, loĺu, nu̬u̬r `laskvet iki sihk `siiradi Krk; karassin voki ette ja lassin jälle Ran; nägu nigu aŕkadraga üle `lastu (kortsuline) Puh; tare pääld `palli ja `pernane laśk sehen `villu (ketras) Nõo; lassiva nellä vokiga `keträmist Kam; tütär `lasksõ maad katõ obõsõ adragõ San; Päält `laśti jäl˽`hü̬ü̬vliga˽ku˽sai vai lii`meistregaʔ; Lahuti `kirvõga˽lavva˽`vällä ja tahvitsõdi ärʔ, sõ̭ss `laśti nimä˽vi̬i̬l `hü̬ü̬vligaʔ üle Rõuc. lööma, viskama (ka eri ühendites) `laskeb kuger`pallu Kuu; Lapsed - - `lasvad unniku otsast kuker`palli `alla Pöi; me köisime litti `laskmas (lutsu viskamas) Muh; lapsed `laskvad uper`kuuti Kse; lapsed lasevad uńdiratast Juu; sai kuker`paĺli `lasta, siis ei akand seĺg `leikuse aeg valutama Amb; kõhe pidid uper`paĺli `laskma kolm `kõrda, ku kägo pet́t ärä Kod; jää laseb seliti maha inimese peris Hls; `poiskõsõ˽`laskõva muru pääl ratast Har; kivvega `laskma Plv; latsõʔ huulidsa pääl `laskvaʔ rippi (puuketast) Lut || vurri keerutama `poiskõnõ lask põrmandu pääl `huńni Kan; voḱi keeri `pańti pulga `perrä, siss `tu̬u̬ga `laśti Rõu
9. a. jahvatama käis Savalas `veskil, `mölder `laskis kotti kive alt läbi Lüg; [ma] keisi tuuligul `vilja katti `lasmas Ans; ännavili on köige sandem, see `lastase `loomadele Khk; Ta oli oma pühade maged juba ää lasnd Pöi; taris `menna jahu `laskma, jahud otsa korral; kaerad `lasti `katki kui `lassime `tangusid `veskil Muh; lähme jahoma, laseme läbi kibide need taari `audid Mar; laseb paar kotti jahu `veskes läbi Tõs; kaks `koormat `ohra oli `lastud `veśkil läbi Juu; kui `suurmit tetti, siss mes ülejäänu kandsu, nu̬u̬ `lasti `katski pudru jaoss Ran; siis `viidi [linnased] `veśkile ja `laśti noid pooless, ega noid jahuss es lasta TMr; perremi̬i̬ss lät́s `veśkile, `pernańõ ütel et lasõ˽sa rüḱi `su̬u̬ŕmiss kah Rõu; tuulikut laskma jahvatama piaks tä natuse tuult tegema, siis saab tuuligud lasta Khk; Kallistel `laupa öödel ning suurde pühade `aegu ma pole mette tuulingud lasnd Pöi || masindama suurem ulk [vilja] sai `jälle ika obuse massinaga läbi lastud Lih; [kui] laheb paĺju `alla, masin muku jõrgub, ei peksä tühjäss Kod; sada vakka sai `alla `laske nõnna päevaga Äks; ma olõ ka linnu `laskunu maśsina alaʔ Krl; kat́s`tõisskümme `ku̬u̬rmat [vilja] `laśti läbi Har; ärʔ sai meil kah riih läbi `lastus Plv b. (vilja) tuulama; sõeluma [jahu] `Lasti läbi `sõela, lesemed `ulkast `vällä Jõh; `toine kerd `lasti [vili] `tihti `sarjast läbi Vai; nied alt `tuulsed tahvad viel läbi `lasta Jür; see rape mis rabati, sel õlid peeniksed aganad ulgas, tuli tihi sarjast läbi `laske Trm; ku tahets peenikest söögijahu, siis lastass jahu üle sõgla Krk; `oĺli [vili] i̬i̬ld ärä `lastu, siss `tuĺli paksust sarjast läbi `laskmine Ran; peräst `poole `lasti kamajahu `veskin üle sõgla, siss sai puhass Nõo; üle sõgla `lastova jaahuʔ Räp || kurnama tu̬u̬ kiisa li̬i̬m lase läbi sõgla Ran; Ku ärʔ oĺl solanuʔ, sõ̭ss `laśti rasõv läbi sõgla, sõ̭ss `kõrnõ˽jäi˽sõgla pääle Urv; `pańti kõopuu tuhk anomahe, tuline vesi valõti `pääle - - sõ̭ss `laśti läbi `rõiva `tõistõ anomahe Rõu; `kiisla kohetuss ar˽`hapnass, siss `t́sirka˽vi̬i̬l vett mano ja lasõ˽läbi sõgla Vas; `nüśkol oĺl piip, `pante hõrrõ närdsokanõ `otsa, `laste piim läbü, läbü `paklidi ka `laste Se
10. a. puurima sene uherdiga `lasti `tuimased `augud `puule Vai; `puurisi o `mütme `suurusega, missega `oukusi saab `lastud Ans; `peenlase uherdiga `lastakse pövale ouk `sisse Pöi; puuriga `lastse auk `puusse Mar; viglaga lasti rangibude rooma `auka sesse Vig; puuriga lasevad `auka Tor; oherdiga `laśsin lauale augu `sisse Juu; `vindlaga `laśti siis [reha] `piale augud `sisse Ann; puuriga lassasse `auku Iis; `käämrega auk `sisse `lastud Äks; lase oherdiga `auku Trv; ku peenikest `auku vaea om tetä, siis piap piigertige `laskme Krk; vingeldigä `lasti vähämbit `mulkõ Ran; `süäme manu ei lasta `mulku, puul om jo süä sehen Nõo; `kääbriga lastas ratta rummõlõ `mulka; [vikati]varrõ `sisse `laśti käsipuiõ jaoss mulguʔ Vas b. saagima suur puu mes `metsast `toodags, `lastags lauags, on pakk Käi; `laudasi sörvadagse, `saega lastagse pinnad maha Phl; lased `kriipsu `mööda Mär; Siss `laśti `saega `kahvadi, `kahvadi Rõn c. ihuma, teritama käia pial `laśti niidu masina `ambad teravast Trm; tu̬u̬ om teritämine, kui pöörä pääl lastass, laseva vikati `ambit; `kandsu pidi võtad vikati kätte ja lase tõesest otsast `tõisi iki Ran
11. (hoogsalt) liikuma a. (käima, jooksma, sõitma, kihutama, tantsima, sõudma jne) `ülge`nahkadest `tieme `talvel `sussid - - iad `pehmed, ni‿sa·ma kui sukkis lase Jõe; Küll oli `enne `seili`paadiga hüä perälist (pärituult) `lassa merel Kuu; lase `tantsu `ninda et; `tritsudega lase jää pääl, `suksedega lume pääl VNg; kui [hobu] `traavi `sõidab, siis tämä ei üppa enamb `ühti, sis `mutku laseb aga `ühtvisi Jõh; takused püksid `jalgas ja lase (lippa); `litsu `laskma (uisutama) Jäm; [poisil] Eed jalad, laseb kut post obu Kaa; Sügise kõik kohad lainetasid, lase sina kaks va pätti `jalgas; Lase kut va `ratsa obu, `aega mitte pirekest Pöi; laseb aga `peale laba`jalga; `vaslabe `õhta käiasse lina `liugu `laskmas Muh; Lasi igavese koodaga mööda tänavad Emm; `mustlased - - äi `viitsind tööd teha, lasid ühest kohast `teisi Rei; ma `võt́sin panin obusele ohjad seĺla üle ja tuli nisukse `lasmesega nönna et Noa; obosed `lassid tuhat tulist `neĺla (galoppi); obo laseb üle jala, na‿surt kloppi (galoppi) laseb Mar; lähme laseme üks `polka; laseb naa et tuli rummus Mär; üks veis laseb `kiili nõnna seäl soo `ääres Vig; lapsed saavad ko vahel ula `lasta (vabalt ringi joosta) Kse; laps `roomab tölläkil, neĺjäkäpäkil, mõni laseb jalg `perse all, lohenal Var; tä tee kedägi, laseb `piäle `rinki ratast Tõs; lapse`põlvõs läksi `liugu `lasma põlvõtõ piäl Khn; lapsed ikke `laskvad uesudega jää peal Aud; astub obuse `selga ja laseb `ratsa Tor; siss `laśksime nõnda ku obused `võt́sid linna pu̬u̬l Hää; ta `laskis nagu nuor tütarlaps, nii `lahke käimaga Ris; lasevad `tritsudega `liugu Hag; ta ei seesa paegal kusagil, laseb aga öhöst kohast `teise; teene obone oli teese sabas `kinni ja laseb `ringi ratast, see oli `pahmamene; mängiti `piĺli ja `laśsid nõnna labajala `vaĺssi Juu; lapsed lasid `kuuti, `möllasivad JJn; lasime `paĺla jalu, see takune rüid oli seelas meil ja lasime nõnna‿t jala päkad punased all Koe; laseb otse üle väila silmalt VJg; lasi kõvast `sõita Trm; kaŕjussed lahevad kõege puuladvaga `alla; linnukoerad lahevad läbi kõik metsäd ja õt́sivad jänessid Kod; ega nüid obusid paĺlu ole, lasevad ratastega Plt; piima peal uśsid lasevad, pead `püśti Pil; obene laśk siast parast `sörki Trv; laseve `raavelt (traavi) Hls; oben lasep `rahvi (traavi), tat aiass kõvast; lääm jala`lingu `laskme (taldadel liuglema) Krk; ta lask nigu lumi ki̬i̬s Hel; rehe all lassime `tantsu; mõni laseb kõik ilma läbi Ran; lase `õkva nöörild Peedu pääle; lina äniläse laseva muru pääl ku vuhinaga; ku `viĺlä sõkutedi, siss obese lätsivä ratass`kaari, lassiva `ümbre `endä, nigu vili kõsisi; kui mea tulli, siss - - lassiva minekit Nõo; üte (herned) lätsivä nii ruttu `pehmess, aga tõse lassiva kui `aavli pata piti Kam; pühade aig `äĺseme kiigu pääl, siss `laśseme ku unnas; ma taha `liugu `laske Ote; Kül˽tä‿m virk, lask nigu üt́s lasnits (öeld elavast lapsest); `viśsi `laskma (uisutama) Urv; jala omma˽`terhveʔ, lasõ nigu pipõrd (kiiresti); kas ta om nu̬u̬ŕ `tütruk vai läśk naanõ, `laskõva üt́stõsõ `võitu nooril poisõl takan Har; `lambaʔ `laskvaʔ `kepso Plv; naańõ lask ku vars, pää säläh, a olõ‿õi˽kosilaisi `kohki nätäʔ Vas; Lask puultõist ja puultõist (lonkajast); tä `laśke nii kõvastõ et tuli keese `väĺlä ri̬i̬ ravva alt; tuulõga lask `puŕjoga; Lask sängö pite liugo (laiskleb voodis) Räp; hopõn lask lapakut (galoppi); `viśsi `lastass jegä pit́ih Lut; jalga ~ varvast laskma ära minema, põgenema; ruttama Akkasivad sääl `õiendama, ma lasin `varvast Jõh; Nii kaua oli väimees kut süüja juua sai, kui kõik `otsas oli, lasi `jalga Pöi; lase aga `jalga, siis sa jõvad Muh; Lasi `jälga nenda et päkad vilkust Rei; lasi `jalga, `joosis minemä Tõs; `laśkis `jalga, pani minema Sim; laśk `jalga, enäm ei `näitä nägu Kod; laseme aga `jalga, ei massa seistä kedägi Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; võta oma vana kaldsu ja lase `jalga Nõo; `pesmise kõrd oĺl mul pia käen, mina lasi `jalga; sääl minnu tõrõldi, siss ma lasi varvast Har; Lasõʔ aga varvast, mi‿sa˽vi̬i̬l siin vahit Rõu; teise naha (~ perse) peal ~ seljas ~ turjal liugu (~ lingu) laskma teise kulul elama Laseb teiste selgas lingu Emm; `kange ea o teise `persi kanigade peal `liugu `laska Mär; Laiskvorst, [kes] tü̬ü̬d ei viisi tiha, teise `perse pääl laseks aga `liugu Hää; `tahtsid teiste turjal `liugu `lasta Plt; tõise `perse pääl `lingu `laskme Krk; tõese `perse pääl om ää küll `liugu `laske, ega `endä perse ei kulu Nõo; Mis viga tõõsõ naha pääl `liugu `laskõ Rõu; Kägo pessä ei tii, munõss tõistõ `pessä, lask tõisõ taga pääl `liugu Vas; Taht tõõsõ säläh `liugo `laskõ Räp b. alla sööstma, laskuma; lendama, lendlema siis `laskod [pardid] ka `sinne vette nei `kuiu `juure Vai; Nõnda kui [kull] kanasega lasi, nõnda `ehmed keertsid koa; üks `sõuke sur punane tuli jusku sur ani oli olnd, lasnd ikke üles ning `alla Pöi; vahel laseb juuskuĺl linnu parve sekka Muh; sõgelased oo `kärpse `moodi kirjo `tiibadega, kui inimese `piale laseb, veri `lindab Lih; kiilid, suured pikad sabad taga, nagu `parves `lasvad, `lindavad Aud; kuĺl `laśsis nagu nool kana `peale Juu; metsaned lasivad einamalle maha JõeK; üö luhakad, käu `muodi lind - - `piale päeva `vieru akkavad `laskma Kad; pääsukesed lahevad periss seĺla `piale Pal; kuĺl laseb linnu pääl nõnda ku üits nu̬u̬ĺ Hls; mesiläse leevä ütte sumakude kokku, lassiva puu `otsa Ran; ao tullõh omma˽jo˽`kärbläse üleväh, siss `laskvaʔ nigu huŕrin Vas; kahale ~ kahha laskma emamesilase ümber kogunema ku [sülem] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka Har; sülleḿ `laśke `kahha Plv
Vrd laskama
12. a. (midagi) mingisse asendisse, olekusse, seisukorda viima või seadma `seili `lassasse `rohkemb `lousi ehk `tõmmetasse `sisse Jõh; `laskes sedasi pea teissele ja oligi `surnud Khk; Siis oli nädal `otsas ja sai öhe päeva `inge tagasi lasta (puhata) Krj; Ela see kaua änam `öhti, ta on põsed kõik `alla lasnd (põsed lohkus) Pöi; lase köis `lõõgamale; obu laseb pea `norgu ühna Muh; kui pea `viltu `laskis, siis kukkus müts maha Mih; võib vist jo natuke pikemale `lasta `lüpsi (lüpsiaega edasi lükata) JJn; lasen [varrastel] tõese silmä tõesele `kaala, kui lõpetan kudumiss Kod; vokk laheb nöörid `kaela, pane pilbas piapaku `alla Pal; `laśsis silmad `alla (langetas pilgu) Plt; obesel piap iki ohja sikku `oidme, ei tohi `lonti lasta Krk; hopõń om `täämbä nii nuran, pää ribahusi last, taa õks `haigõ vahest om; iilä oĺl `kangõ külm, `täämbä hommugu laśk jo `õigõ `pihmess ilma (soojaks) Har; `loissu lask kõrvaʔ Rõu; [loom] laśt nõ̭na `nurru Vas; kõrva `lasknu jo `lonte; põrmad lastass sippa (punnitud lauad soonde) Se || vili lask maku (kasvatab pead), ku nakass pää tulõma Har; kanda ~ nisa ~ udarat laskma udarat kasvatama enne poegimist udar soeb suuremaks, lehm laseb udard Khk; [aher] lehm laseb väε udart Muh; juba akkab `kanda `laskma, juba akkab vasikas tulema - - lehm lähäb paksuks sält takka Mar; lehm laseb udart, kui `lüpsma akkab tulema Kse; kaks nädälid `enni `lüpsma tulemist akkas [lehm] udart `lasma Ris; lehm laseb `kanda JMd; [lehm] laseb jo udarad ja udar lüeb kõvemast VMr; vana lehem laheb udarad, õhõv akab nisi `näitämä Kod; [lehm] akkass nisa `laskme, udart `laskme, ta tulep kodu jo Krk; enne kui lehm `poiga akaśs `tu̬u̬ma, kui ta joba nisa `laskma akaśs, siss akati talle iki jahu `andma Hel; pilve ~ villu laskma pilve minema ilma laśk `piĺve ega ei saa hääd haina`ilma Har; taivass laśk `pilve; ei˽tiiä˽no kas laśk `lämmähe `pilve vai Rõu; ilm sääd sadama, lask `nu̬u̬rdõ `piĺve (ilmuvad õhukesed pilved); ilma lask `villo Vas; silma(laugusid) kinni ~ linku ~ looja laskma suigatama Kui `jõuata `enne `koitu kõik ahed maha ja õled rabistatud, `saata ka terakese `laugusi `kinni `lassa Lüg; Lasen vähäst ajast `silmad `linku Jõh; Ma lase korra silma `looja Pöi; `viskam kondi `kuhja maha, lasem siĺm `kinni Hls; lassi siĺmä pilguss siĺmäd `kinni Ran; leiba luusse laskma pärast söömist pikutama lähän `leibä `luusse `laskemaie Lüg; lased `luusse `leiba sööma `pεεle Khk; laseb `leiba `luuse Tõs; lähme aame nüd `leiba `seĺga ehk lähän lasen `leiba `luusse Juu; [nüüd] kuluks küll `leiba `luuse `lasta Kad; vanast üteldi peräst `sü̬ü̬ki et laseme ivä `luie `sisse Ran; `pääle söögi oldas lebaluusi laskman sängun Ote; ma ei˽makaʔ, ma˽lasõ `leibä `luuhhõ Har b. laskuma, langema või heitma `tõine `õskab üväst ujuda, siis laseb `põhja (sukeldub); kana laseb kukke ette ludu, et kukk `pääseb `selgä Lüg; `päivä `lasko `alle, `lähtö `luoja Vai; tegad `ristisid ede, `laskevad pölili, `andvad maale suud Jäm; `öhta kaste laseb `pεεle; oled sa väsind, lased millegi `naale, `ingad Khk; Veri lasi palge (näojume taastus) Emm; `ilma `paaladeta sukad lasid `lörti Käi; elu mured `laskid münu `pεεle Phl; küll o sańt, kui täie kõhuga peab kummargile `lasma; laseb käsi põnsaksile Mär; `põntsa `laskma (pikutama) Kse; `laśsid `senna kükakile Vän; ma lasin küll otseti, aga ega sis `rasked und ei oln Ris; `laśsin `siia pengile küĺleli maha Juu; sülita enne kolm `korda maha kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn; ma lahen ennäss põĺvili; lahema `maoli `natke `aega, siis lähmä tüäle; kana laheb ennäss `lońti ja sorokile Kod; `laśsis roho `peale siruli Pil; mia lassi külliti maha Krk; lassid maha nellä käpä `pääle; kui `kartuli võtad, siss oled iki `urvi, kui põĺvikeli ei taha `laske Ran; Maailma `kõrge läve, laits laśk kõtuli `pääle, läits `vurtsti üle läve `väĺlä Rõn; lätt ja lask põĺvildõ mahaʔ, nakkass `pallõma Kan; mul tüküss uni `väega `pääle, ma pia maha `laskma Krl; must härm laśk mullõ nõ̭na kottalõ mahaʔ, ta õ̭ks mullõ `surma tähendäss; saʔ olõt `täämbä henne nii `loissu `laskõnu, ei olõ sukugi `sirgõ enämb Har; [lehm] `tahtsõ `nüsmise `aigo `maahha `laskaʔ; Suiḱ ja suiḱ, a viimäte laśk mättä pääle piḱäle ja˽jäi uinussillõ Rõu; ku ma lasõ `nindä `nõ̭õ̭ku, sõ̭ss ma ei istu˽`truksahe Plv; Hummogu `häste `varra ja õdago jäl˽ku `kastõ `maaha laśk Räp; lasõt kõtuldõ `maahha Se
13. a. (koos adverbidega järele, järgi, tagasi) järele, tagasi andma; (mingit omadust) vähendama, endisesse olekusse viima sa pidid kohe sen `suodi järel `laskema, kui puhk tuli, et ta `paati ärä ei `kummund Kuu; sepp tieb pajas tüöd, kui raud lähäb kõvast, laseb tules tagasi Lüg; Lase nöörist natuse tagasi Jäm; see nuga oo paĺlo kõba, `tarbis tagasi `laska Mar; Lasõ `ankru ketti viel `järge, muedu akkab `lainõga `tõmbama Khn; kui tahetakse `laumad `lõnga, siis lased siit vähe järele - - [voki] kabja kruuvist sialt KuuK; ku ta (kirves) `liiga kõva, siss piat tagasi `laskme Krk; `langa lastas tagasi, ku um `iibä keeruh Lei b. (koos adverbidega alla, järele, maha, tagasi) alanema, vähenema; taltuma siis kui oli leib `alla `laskend, siis panime jahu `juure Kuu; `leivä `taigina `lasko `alle, kui leib on segatu Vai; vana isa jalad ka paisetand, `pääva `ütleb natise tagasi `laskvad Khk; laps rubis - - siis tulid pisigest krellid ja `lasksid ise `alla `jälle, pole neil `rohto ega medaged olnd Käi; paistedus laseb maha; Kui merevesi `alla lasi ja voo pöhjast oli, siis sai `lesta Rei; jää oo `alla lasnd Mar; pärast mõisa ärra viha `laśkis järele ja jät́tis ta `seia koha `peale järele HJn; leib laseb `alla, siis võiks `sõtkuda Ann; siis on leib paras, kui akkab `kerkima ja on juba `alla last, siis on juba apu Kad; ilm om tagasi `lasken (soojemaks läinud) Krk; `paistusõ um tagasi `lasknuʔ Plv || hinda alandama tεεb kas ta innast veel maha laheb Khk; kole tüir, ei lase `alla, tingib `kangeste Jür
14. a. lööma lasen `siule kebiga pähä Vai; Oli vanale öhe lagipeale lasnd Pöi; lasen vastu `kõrvu `sulle Kul; üks `ränkä kuri inime, tõmmab kätki alt puu ja laseb Vig; lasi teisele `kaikaga mööda pead Trm; kubijas `lasknu kepiga üle kühmu Rõu; läbi laskma (äkkhaigusest) rabadus on küll old teine kuri, last teise luama läbi VJg; `lendaja laśks looma vanast läbi. ku südame `ümmert olli läbi `lasken, siss sai loom `otsa Pst; loomal ütelts, `lendäje lask läbi; lehmäl `lasken massast läbi Krk; nippi ~ (nina)nipsu laskma nipsu lööma ma lase `nipsu Muh; laśkin `tälle ninä `nipsu sõrmedegä Kod; ma lase `nipsi sul nina pääl Krk; ma lasõ tõsõlõ niṕpi sõrmõ ja päḱägaʔ Plv || (sõnakuulmatust) `kullõ‿ei ta immä enämb, ta lask jo imäle niṕpi enne sõrmõga Har
15. a. midagi küljest heitma, eraldama kana laseb juo `sulgi maha - - akkab sulitsemma Lüg; puud `laskvad `raagu Khk; loom laseb kevade `karva; kanarbikud oo `õitsed maha lasn Muh; sügise, siis akab puu `lehti maha `lasma Käi; lina akkab `tüikast `lemmid `lasma. laseb `lemmed maha, siis o parass `kiskuda; ku kuusk laseb okast, siis kuu aea perast tali lähäb Vig; kui suvel lepad lehed maha lasevad - - siis talvel tuleb sel aeal suur sula Mih; õunap̀u lasi kõik õunad maha HJn; kana, ani, pardsi, kiḱk laseve `suĺgi maha Hel; `paklanõ rõivas lask putsu, villane rõivas aja `villa Har; lapsi ~ poega ~ sülemit laskma peret heitma puud akkavad peret `laskema; sie (mesilaspere) lasi sääl neli `poiga ja esimene poig lasi ka viel poja Lüg; mesilased `akvad `peret `laskma Khk; mesilased lasevad peret Trm; siss ku mehiläne `poiga laśk, siss läits oma perega `sinna tarupuu `sisse; mehiläne nakap peret `laskma Nõo; ku˽mihidse˽`poiga `laskõva, siss neid `sautadass Har; minev`aaśta laśk üt́s taro kat́s süĺlemet Räp; meiladseʔ `laskava `lat́ši Lei b. maha langema, eralduma lese tamm - - jätab sügise omal lehed `pääle, ne‿p lase maha mette Khk; õunad `laskvad maha (kukuvad puult) Muh; lεhed `lasvad maha puust Käi c. paljunema, sünnitama täi lask `poiga; taa naanõ laśk ti̬i̬ pääle uma poja; ku˽naanõ `poiga laśk, siss `ańti taad ti̬i̬d Har
16. a. eritama, (endast) välja andma, puhuma `suitsu `laskema (suitsetama) Vai; koi`valge `aeges tuli tuliänd ja `laskis `sätmid `väĺla Mih; [pull] `uhkab, ähvardab sarvedega teist, isi läbi nina `nuuskab, laseb `õhku Hää; kaśs `laśkis turts ja turts koerale `vasta `siĺmi; `ämlek laseb `siidi, on nihukesed siidi nöörid taga Juu; kui `surnud majan one, siis `lastse kadaga`suitsu Kod; mõni pada laseb sinet, `suurma puder lähäp paan sinitsess Nõo; pada laśk `tossu San; raudikõsõʔ haina sisen, `laskvaʔ kipõd, nakass iho `õ̭hkama Kan; petäi lask paĺlo `vaiku Rõu; mõtsast koŕaśs [tark] nõia `kõldu ja laśk noidõ `tossu, sõ̭ss eläjäʔ `naksõva `sü̬ü̬mä ja `ju̬u̬ma Räp; hobõssal jo lask `nõlga Lut; marja, niiska laskma kudema Aavid `ööruvad `peale öheteise `vastu ja `lasvad `marja Pöi; lutsu kudu, ku `marja lasep Trv; esäne kala timä lask õks `niiska Se b. (eri ühendeis) peeretama, haisutama lasi `sussi, tegi `alba `aisu Jõe; süöb ja laseb `persest `vällä kõhe; mõni on `kange sitta `aisu `laskemaie, ei pia `perset `kinni Lüg; Kis on sii jälle perset lasnd, keik kohad santi aisu täis Emm; laps laseb `tuśsi, vana inimene laseb sala sitta Mär; lapse `kohta ikke nagu `öetasse, kuule poiss, sa oled `puksu `lasnud PJg; laseb `kanda, mõeub pähe = peeretamine Hää; kas sul äbi ei ole, võeras inime siin ja sa lased `puuksi Saa; laseb aga salaja `tolmu `jälle Ris; sala laseb `vingu Kei; `laśsin takka `kärtsu nõnna et, seest ajas nii täis Juu; parem lase üks pauk `pieru, kui nisukest juttu aad Sim; kuule poiss, sa ei ti̬i̬ muud kui `ühte lugu `kärtsu lahed aga Trm; kui `luhvti `laśsis või peeretas, [öeldi:] laheb `pussu Ksi; lait́s lasep `piuksu; sosin sitta `lasken, paĺt ais kuulda ja äält ei kuule Hls; sa olet sitta `lasken, irmust `aisu tule; lase perset siss ku kõtt puhutsen om Krk; lasep `pi̬i̬ru nigu mürin Ran; tädi võt́t aenakoti `säĺgä ja laśk `pi̬i̬ru partst Nõo; ku `ku̬u̬tõga pessät, siss ei tohi `pussu `laskõ; ku peeretät, siss peeretät, ala `lasku sala `tsośsi Har c. urineerima, ekskrementeerima lähän vett maha `laskemaie Lüg; läks `oue vett `laskma Ans; kõht `lahti, laseb nagu kure jook Kse; ma lähen lasen vee maha Kei; lammas laseb kust Juu; oinas `laśkis kotta suure oidu JJn; pääsukesed tegivad oma pesa kua kohe `seie trepi kohale - - `vaata et `sulle sialt pähä ei lase VMr; laheb nõnna et vikerkaar taga, kui kõht `lahti Lai; tüdrukud `öeldi `praoga, et laseb praost, poiss laseb tilsu otsast Plt; [hani] aab pugu täis, tagant laseb `välla Vil; mõnel lü̬ü̬b irmuga kõtt `valla, no sis võib `pöksi kah `laske; üits julk maha `lastu Ran; vanatońt - - lasnu toomepuu `täitsäni ligedass Puh; al(l)a ~ alle laskma aset märgama laps on `üösse `alle `laskend Jõh; see laseb ikka ala, see on sihand viga Ans; laps on omale `piśsi `alla last Juu; täna `öösse `jälle last `alla Lai
17. a. (tuli)relvast tulistama (ja tabama); (noolega) märki laskma; jahtima Isa läks mere `ääre `püssügä `partisi `laskema Kuu; pani `püssi pale ja `laski VNg; kahe `laskemisega sai jänükse kätte Vai; püśs oo tühi, ma `laskesi tühjaks; see oli jäle tappamine, merest `lasti suuretükkidest; poisid `lasvad noolega `märki Khk; Jahimihed `aksid `metsas `püssi `laskema Kaa; kolm `pauku lastasse ikka `järges Muh; Lasi naa‿t roud punane Emm; mina ei mõesta püssiga `laska Kir; `laskis kogemata püssi `lahti Kse; püssiga ikke `märki lastase Tõs; Püss lüeb `laskõs tahakohõ; Maesõmaa `metsess suab `tetri `laska Khn; `riivlega `lastse `luikesi Saa; `röuged rikkosid nönna möne inimese nägu ää, nagu `aavledega läbi `lastud Ris; miilitsad `laśsid neid metsa`veńdi Juu; siĺm viel seletaks `lasta, aga jalad ei käi; pääsuke isegi täbar lennust `lasta JõeK; oli last põdru Tür; lahevad neppa ja muid `linde; [ajujahil] `laśkjad one taga ja inimesed eden one `aajad; vibu püśsigä lahevad, `tõmmab nüäri `amma `piäle ja laheb nuale `väĺjä; mina lahen ike `märki, sinä ei lahe tarele kua `külge Kod; ei saand lasta kah, püśs tühe SJn; lase püśs `valla Hls; `soldani laseva `püssi; lääme nu̬u̬lt `laskma Puh; tu̬u̬ poig `olli sõa `aigu lasnu `endä puruss; minu `endä `mi̬i̬segi laśk täppi; küti `lasknava siss `sinna uniku seḱkä, kos soe purelnuva; poiss kärdsutap `püśsi Nõo; me `laśsime `põtra, es lähä `külge Kam; `suuritükkega `laśti - - mõts oĺl kõ̭iḱ puruss last; no pandass laud üless, `piirdu `lastass (märki), sinna˽piiru `sisse Har; esä läbi luh́t`aknõ laśk, ni taṕp `hauka arʔ Vas; `nuuti `laskma (vibu laskma) Se || käivad `piale ega `öösse `märki `laskmas (tüdrukutega magamas) Krj; `mölder, see pidi ikke `öösse koa `veśkis olema, mud́u käesid kukke `laskmas, käesid varastamas Juu; sa nakkat varõssit `laskma (haigutad) Räp; mõnikõrd `tühjä `pauka lask `vällä (valetas) Se || (haletsusväärsest inimesest) Sa oled tänä `jusku `lastud vares - - `ninda lodagalla Kuu; nagu lastud vares teine Rid; Nagu `lastud vares sorakil Han; `Lastud vares kardab ju `varjugi Hää; käis siin `ringi nigu `lastud vares VMr; maha laskma surmama, tapma `kullisi `lassasse maha, aga neid ei `süia Lüg; `laskes `püssügä karu maha Vai; akkasid `püssi `laskma, lasi ennast ise maha Krj; poiss `laskis kure maha Muh; tä oli `eese maha lasnd Mar; selle mehe `lassime maha `u·ndre·hti Mih; `põtru ju sii maha `lasvad - - irmus visad `olle `laska Aud; `laśkis jänekse maha Jür; sie ei last valla maa pial maha `lasta HJn; varas `laśti püśsiga maha JMd; sie oli ennast maha last VMr; laśk mehe eenämite `piäle maha Kod; `jõulu `lauba `öössi `laśti maha, see`samma mees Plt; seni olli pauguten ku olli maha `lasken Krk; sõa `aigu lassiva `ulka inimesi maha; ärä mine, na viivä ja laseva su maha Nõo; ma˽lähä lasõ varõsõ mahaʔ Har; timä tah́t pińni `maaha `laskaʔ Rõu; laš́k `maalõ Lei; rabapüssi(ga) laskma euf peeretama `enne `joodi petti, pärast `lasti raba `püssi Ans; kes seal raba `püssi `laskis Muh; raba`püssi võib lasta ilma ialeta koa PJg; [kui] piäretäd, si̬i̬ one si̬i̬ rabapüss Kod; ma lasen sind raba püśsigä KJn; lät́s nulga takka raba`püśsä `laskma Har b. õhkima, lõhkama kas lasivad `sakslased tämä (veski) `ohku vai venelased Vai; mis paugud ne köevad, seal lastasse vist kive Muh; `enne üksvahe ikke `tihti `laśti kiva `lõhki Juu; nied `tahtsid jo sadamad kua purust `lasta VMr; na oss tinamendiga selle maja puruss `lasken Krk || Lapsed lasid elud üles (põletasid majad maha) Emm c. praksuma, paukuma (hrl pakasest) aia `teibä lasev `laksi, vällän om laksi `laskje küĺm; küĺm om vällän nüid, `pauku lask katuss Krk; mul lei iks kõrva seen, `tiksi laśk Krl; väläh um `väega külm, `tiksi lask Plv; `kullõ `pauku lask, külm tulõ; ku puuʔ härmäh ja `tiksi lask, sõ̭ss um külmä vana väläh Vas; kõva ḱulm, lask `tiḱsi ja aia˽`paukvaʔ Se
18. lõbusalt aega veetmaa. kurameerima, flirtima; liiderdama, seksima (sag mitmesugustes ühendites) Omal `suured `lapsed, a laseb `ringi `teistega IisR; `Ingel lasi `poistega `ömber Rei; Nii kaua `laskis kender`lenti, kui omal laps oli kää Han; Kes oma naise juurest teistega laseb, si̬i̬ on ooratäkk Hää; naene `laśkis `lipsu `metses teste mestega Juu; `põesa all - - selle suure `laskmese `piale mis ta laseb, piab ike tagajärg koa olema Kad; ta laseb poistega `ringi VJg; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia `arvu lahevad; tüd́rik selle poosiga laheb `servä; akab `võõra miessegä `ümber `laskma Kod; mis ta (poiss) muidu käib sial, käib `sihku `laskmas Lai; see [tüdruk] on üks suur `laśkja, laseb kõigiga; alt aisa `laśkja - - laseb lükata ennast salaja; laseb `lit́si, käib `ooramas; mõni mehe naine ka laseb ringi, kuradi oor Plt; tüdruk lasep poistega; ümmer`laskje (kõlvatu tüdruk) Krk; Lask egaütega ümbre, kes õ̭nne esäne Räp; tagasi laskma seksima õli ulk `aiga `tütrik, siis käis kõrd kuus vai kaks `linnas tagasi `laskemas; lähäb laseb `preilida tagasi Lüg b. (eri ühendites) lulli lööma, laisklema luuspuud `laskema Kuu; Ei `viitsi tüöd tehä, `laapis `õtsida ja `lainas, lasi `lainu; lähäb magama, laseb sia `nahka juo, laisk Lüg; Ella oo seike löbus laps, muud kut aga laseb lilla Kaa; teised pikkavad `koplis `niita, ta laseb `peale luuder`punti Muh; Tüdrik akkab kua juba luus`lanti `lasma Han; laseb kadalippu elu aa, ei akka `tööle vahest Juu; lask luus`lanki pääle ja kõńd külä `mü̬ü̬dä Hls; ta ei anna `vällä tühü tat, lask kodun `lirku; si̬i̬ ei viisi keäk tetä, paĺt luśu lask Krk || `lonksi `laskma (tukkuma) Räp
19. (lausenäited, mis ei sobi eelnenud tähendusrühmadesse) võt́tis teesel kraest `kińni ja `viskas üle ree eäre maha, vedas siis sedasi loha järel - - ütles et `laśsin `talle `lośsi Juu; nüid on kõik nõud pidetud ja plaanid lastud, lahevad `kõśja mineki nõu ja pidäväd `plaani Kod; teene poeg `laśkis ennast sõedu `alla Pal; temä (imik) laśk `lihvi rinna otsage; mea ei lase tal tuult alt - - ma‿i jõvva tat liigute Krk
Vrd lahetama, lasetama, laskuma
lats1 lat́s Kod Hel TMr Võn Ote San V, lait́s (-ts) Ksi M T; g lats|e Kod Ksi M T, -õ Võn San V; lat́š g ladse Lei
1. laps, inimene sünnist kuni suguküpsuseni `veike lat́s Kod; ku `mińti kohegi, siss rinna piimäge tõmmati latse nägu üle, et ega siss ärä ei kahete, kuri silm ei nakka Trv; kolm `aastet käüsiv kolme päävä latse koolin Krk; Laits `rü̬ü̬kin kasuss (kasvab), vana ojaten eläss; ku pruut lavva `taade `iste, `pańti üits lait́s temäle `sülle, si̬i̬ kutsuti sülelait́s Hel; `säitsmä `aastane om jo emätagune laits, ta‿m jo `väike ja rumal Ran; tuli ei taha tuhnakut tegijät, ega laits ei taha `laiska `oitjat, nu̬u̬ mõlemba `piävä tsäbedä olema Kam; tu̬u̬˽lait́s oĺl jo ää suurõkõnõ San; latsõtüḱk ämmerdäss inne Kan; tuli ei˽taha˽tuhńakut, lat́s `laiska `hoitjat Krl; midä kibõhhõp vits, tu̬u̬d `armsap lat́s Rõu; sõ̭ss `oĺle sada katesakümmend kuuś last leerih vai pääkoolih Plv; tu̬u̬l olõ õi latsõ `võrdõgi mi̬i̬lt õiʔ Se; latsen ~ latsõh lapsena, lapseeas mes sä latsen opid, sedä vanan `oskad Ran; mina ole `viisõ latsõn `kannu Võn; koodiga `pesmist ma `väega vähä latsen näi Ote; latsõn oĺl ta periss terhveʔ Har; mis latsõh valitsõt, tu̬u̬ om surmani Plv; mul olõ õiʔ inäbä silmäʔ `haigõʔ olnu˽ku latsõh Vas | mitman latsen (mitmekesi) `kaśvide? Kam || fig `kanga kodaja vai `kangur, tu̬u̬ käis üits nimi kõik, ääl latsel om jo mitu nime Ran
2. a. inimeste järglane, poeg või tütar pordigu laits Ksi; temä olli ka‿ki siante joḿm, suure talu laits, egaüits vaat́ Hls; uisa materdemise tokige lü̬ü̬ sedä naist, kellel last ei oole ollu, siis pidävet latse `tu̬u̬me Krk; Väike laits astub varba pääle, suur sõkub süäme pääl Pst; kui jummal annab latse, siss annab ka latsele leevä Ran; emäl olli katsike latse, kolme katsike Puh; nüid massetass latsetegemise i̬i̬st `pääle vi̬i̬l Nõo; täl olli latse `väega `vindse ärä saia, täl om `ristluu `kitsa Rõn; külän oĺl paĺlo latsõga `tüt́rikkõ (vallasemasid) Kan; `eśsünü lat́s (vallaslaps) Har; `tütriku latsõ ummaʔ väärlatsõʔ Plv; ilmagaʔ saad lat́s (vallaslaps) Vas; meil üteldäss latsõga `tüt́rik, inämb küll sohinaine Räp; koah majah kakk tänitäss, sääl `tütrigul saa lat́s Se; sõsariss latsõʔ Lei; puhma all elät lat́s (vallaslaps) Lut; last ~ latsega olema ~ jääma (rasedusest) kui maʔ oĺ viimast last siss oĺ maʔ `aigõp kui muide `aigu Krl; ta nakass last olõma Har; nimäʔ `eĺli tu̬u̬ mehegaʔ, siss jäi `tüt́rik last Rõu; ta um latsõga Plv; ma oĺli siss last, hinnäst piteh oĺli pujagaʔ Vas; pääle latse ~ perän last pärast sünnitust emä `suńdse jälle pääle latse ruttu tühü; mõni lääp pääle latse tugevass nigu aam; kaits kolm nädälit perän last es tule mi̬i̬s minu lõhnale Nõo; jumala lats (usklikust inimesest) mamma `enda meelen küll `olli õnniss ja jumalalaits Nõo; noʔ lät́s ärʔ jumala latsõss Rõu b. loomade (lindude, putukate) järglastest pardsi `omma väärlatsi kanal, ni̬i̬ ei `kulle kana, ei mõista temä ki̬i̬lt Krk; kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn Rõu; `meiladsõʔ `laskava `lat́ši (heidavad peret) Lei
laulja tn < laulma `laulumies on sie, kes on ia `laulaja, kel on ia `laulu ääl Lüg; loulik [on] - - `loulaja inimene Jäm; peab palju `laulajud olema Muh; ma oli vanast ise suur `laulja Käi; `lauljad `laultsid omiku pruudi `väĺla kui kirstuga tulid Vig; laalupeol oli old paelu `lauljaid Juu; `laaljad läksid, käeväd `suali `laalma neĺjä jäälegä Kod; mitu paśsi `lauljad `oli KJn; mia olli `laulai jah Trv; ma‿lli i̬i̬steli `laulja (sopran) nooren Nõo; kes serätse tragida naese `oĺliva, nu̬u̬ `oĺliva nu‿`laulja [pulmas] Kam; tu‿m `laulja inemine, tu‿laul alasi Har; ma oĺli eśs sõ̭ss lukõi ni `lauĺja Vas; lauĺjat́sirk (laululind), tu `kargass `akna pääl, tä laul ni ilosahe keväjält Se; laulu`laulja (rahvalaulik) Lut || käskluste hüüdja laeva välja vedamisel Äid `laulajasi vähä, piäb iä vali iäl olõma Khn
laulu|hääl `laulumies on sie, kes on ia `laulaja, kel on ia `laulu ääl Lüg; Tegi tööd ja lasi `laulu, kena laulu ääl oli Pöi; mul oli `selge laalu ääl Mih; Ilusa laalu jaalega Kos; ia laulu ial Iis Vrd laulu|heli, laulu|ään
lehma|lüpsja
1. tütar se on - - lehma`lüpsja, karjataĺlitaja Kad
2. väike-lehelind Lehmalüpsja laulab silk-solk-silk-solk just nagu lüpsaks lehma Pha; lehma`lüpsja, pisike lind Tõs; Lehma`lüpsja - - pisike aĺl lind, aga kõva ääl Hää Vrd lehmalind, lehmänüsjä
logisama, logisema logisam(m)a Trv Kan Urv Har Vas; logis|ema R/-mma Lüg Vai/ Jäm Khk Vll Pöi Muh Rei spor L, Ris Hag Juu JMd Koe Kad VJg Sim Iis Trm Kod Plt KJn TLä Rõn, -eme Hls Krk San, -õm(m)a Har VId, -õmmõ Krl Har
1. loksuma, lõnkuma vana `tuoli logise VNg; `Tuorest puust tohi kedagi teha, `kuivab ära‿s akkab logisema IisR; ratta pulgad logisevad sihes Khk; riha pulk akkab logisema, kui ää kuind on Vll; vära logiseb tuule kää Rei; kirves varre `otsas `lahti, logiseb `otses Var; laud vana, logiseb üsä Tõs; vikat logiseb otsas, tuleb `kińni `kiilu; ammas logises suus Saa; `vankre ruam akab logisema - - kui seda `seivi ei ole Hag; `vankri rattad lähvad küllekille `alla, käib teine kahele `puole ja logiseb Sim; vanass kulunud asi annab `lokso, logiseb, vaja seib vahele `panna Kod; vikati lüsi logiseb, ku tal kiilu `vällä lännu om Hls; ku midägi akkass lobevess mineme, akkass logiseme Krk; miul kah kõ̭ik likatap ja lokatap, nigu üits vana tu̬u̬l, mes nakap logisema Puh; vika logisess otsan San; muu vastanõ väis, a logisass kõrvust Har; vanast puuratil es olõʔ `mutrit ei `seibi, tsõõriʔ logisivva ja laaliva Räp || fig sie on - - `moistusest ära, on `puudulik, üks kruuv logiseb Jõe; sul ei ole `kruuvve pää sehen, pää logiseb Nõo Vrd ligisema, lodisema
2. loginat tekitama, loginal liikuma `riistad logisod kodis kui `kannad; `veski käüb ja lokiso Vai; tuuling logiseb ja nagiseb kui keib Vll; `vanker logiseb, sur ääl `juures tal Ris; vana `vanker logiseb, login kostab `kaugelt ää Juu; ta lää ku kondi logisess - - keväden lehm - - liha ei ole pääl Krk || vili kasuss nigu logisõss Vas
3. haiglane olema, põdema logiseb `seinä `ääres maas, akkab juo `enge `eitämä; logiseb nädälide `viisi maas, ei õle `aige ega `terve Lüg; ma olõ väegä ädälõni, logisõ õnnõʔ Krl
Vrd loksuma
loll loĺl g loĺli, -lli üld(n loll R Muh Hi, `lolli VNg Vai; g `lolli R)
1. a. rumal, lihtsameelne (olend) `lollimba inimest ma pole viel mere pial nähnd, kui tema on Jõe; Loll saab `kirguski `peksä, tark ei saa `kortsiski; Loll pää o igä `jalgujelle `nuhtlukseks; `Kiidä `lolli, loll tegeb tüöd Kuu; `ninda loll, ei `muista `kolme lugeda Hlj; `Leidandki `lolli, kes ta settuka ära `ostas IisR; üks loĺl jöövab `rohkem `küskida, kut kümme `tarka `vastada; loĺl kut lammas Khk; Kes loĺl sündind, see ka loĺl sureb Kaa; Ega ta loĺl mees äi olnd, ta oli muidu `söukse lolli `näuga; Loĺl pea on ikka käte jalge riuks, tark inimene soab pailu `kergemine läbi Pöi; Tark muistab ise, lollile näida näpuga, saa siisgid aru end Emm; sa oled üks va loĺl inimene, muud üht Mar; tä oo naa loĺl kui juudi `valge täi, ei oska näridä egä ronida Vig; jumal oo loĺli loon ja loĺlile koa moĺli loon Aud; `loĺla tuba täis Tor; Loĺliga vaielda ja vasikaga võidu joosta on üks ja samma Hää; see inimene on alati nihukse loĺli moodiga Juu; Loll nagu köstri valge vasikas, kolm päeva enne vihma tuleb koju, siiski sabaots märg Jür; luomad on ka loĺlid, ilus ädal oli [söömiseks], kui valasid (kihutasid) `siia odrasse JJn; mida vanemast saivad, seda loĺlimast läksivad VMr; sie on loĺl poiss tegudelle ja sõnadelle Kad; nii loĺl kui üks õenas Trm; ike üks loĺl rahvas näväd one, ei mõessa kedägi tehä; tä tükib õma ninägä egä `kõsta ette, [et] tä tark, tõesed loĺlid Kod; minu isa jät́tis meid loĺlist, et ei pand `kooli; üks loĺl jõuab `rohkem küsida, kui üheksa `tarka vastata Lai; kui ma aru ei saa, ega ma sellepärast loĺl ole Plt; periss loĺl ta‿i olnd, aga periss tark ta ka ei olnd KJn; peremi̬i̬ss om `väege loĺl, lask naesel lennute Hel; loĺl saab `keŕkun kah `pessä; lolli `pääga sai lubatuss Ran; ta‿m loĺl, aga ta ti̬i̬b ennäst targass Puh; pää ei jaga enämb, pää om loĺl; ega ma nii loĺl ei ole, nigu ma pääld näe Nõo; ma `teie loĺlist `endä neide i̬i̬n, laśsi ennäst opeta Võn; sa olet küll loĺl, et sa nii teit San; mi sa ajat naid `lollõ juttõ Har b. ebameeldiv, halb nüüd on `keige `lollimb elu, mul ei ole `oiget kodu ega `oiget `süömist ka VNg; si̬i̬ one üks loĺl tü̬ü̬, põle kellegi tü̬ü̬ Kod || veider vee `sesse ta (naerukajakas) teeb pesad ka, sellel on nii loĺl ääl, ta ei saa maal `käia mette Vll
2. a. puuduliku mõistusega, hull, segane lähän `lolliks `selle `arvamisega Kuu; jäi jo `nuorenna `lolliks Hlj; Eks ta üks pual `lolli õle, aga `muidu tüä mies Jõh; kaśs pidi kalaga lolliks `sööma Vll; Ta on parandamata loĺl, see terveks äi saa; See on `sündimisest sandik loĺl, see pole param olnd Pöi; no see (õlu viinaga) tegi inimesed juhmiks loĺliks Mär; `joonud juhmist saab `aśsa, aga `loodud loĺlist ei saa Tor; loĺl räägib ja naerab päe `otsa Hää; kooliärra oli nii pool `loĺli, aga käis `koolis `lapsi `katsumas Juu; [kortel viina] oli paĺlu, see tegi ju inimese loĺliks Kos; inimesele lööb piim pähe, kui ei saa rinnast `väĺla imetud ja see teeb tema loĺliks Ann; pruudi pärast oli vihastand, jäi loĺliks Koe; aab pośtega `ringi kui loĺl Kad; poeg õli puhas loĺl Kod; mõni loĺl õpib lugema ka, aga ilma `juhtimata teha ei `oska Lai; ta om loĺl, ei ole ämp `terve aruge; vaeste majan on puha siandse lolli Hls; ull ju̬u̬sk `mõtsu mü̬ü̬dä, loĺl kurt kodun Krk; kuus `poiga, aga lolli olliva, üits `olli periss loĺl; sa aad mu lolliss periselt, küsit serätsit `asju, midä ma‿i ole kuulukina; ega mul mi̬i̬l loĺl ei ole, aga nägemine ja `kõńmine om otsan Nõo; egass taal üttegi mutsu ei olõʔ, ta‿m loĺliss lännüʔ Urv; timä jäi [viinamürgitusest] nigu loĺliss, kapõrdõlli ja oĺl nigu ilma jaluldaʔ Rõu b. marutõbine Ei mina `tohtind mitte `hiiskuda `piesa taga, ku loll kuer `müöde läks Kuu; koer ku lähäb loĺliss, siis suu juakseb `ku̬u̬la Kod; loĺl koer pidi vett `kartma Lai c. uimane; tuim mu jalg nii loĺl, paisetand Jäm; on aga täna [päikese]paiste - - nii lolliks tegi Khk; et ta küll pole `kaugel `menna, aga jalad on lollid (ei käi enam) Vll; va `kärpsed akkavad ka sügise puole `jääma loĺlimaks Ris
3. lollus mis te `lolli püllute Jäm; aeab puru `lolli suust välja, va `joonud inimene; Keis muidu külas lolli pillumes Khk; Jaen `parrab, ajab suust `lolli `väĺja, pole `öige jutt mette Mus; nad tegid `lolli küll; [seal oli] `tapmist ning agulemist ning `lolli `püllumist Pha; `pillab `lolli, ajab `lolli juttu Jaa; mis sa sii `lolli pillud Muh; meie õmad tegid `loĺli, et esid lähä eenämule Kod || `lolli moodi (väga palju) oli `kerpusi Khk
4. jahukaste `tulgõ `loĺli `sü̬ü̬mä Har
Vrd lola, lolk, lollakas, lolu
lopsak4 lopsak sulpsatus see ääl on lopsak, kui pesu käest vette kukub Saa
luits luits g `luitsa Võn Kam Ote San V(`luidsa), luitsa Hel Ote, luidsa Nõo; loits g loidsa Lei; luhi|ts g -tsa Urv Krl Rõu(-dsa), -dsõ Krl Kra; lohi|ts, lohe|ts g -dsa, -dsõ Krl Har
1. lusikas Panti suur saviliud kamapudruge maha, egäle puust luits kätte ja süüdi Hel; es tohi sina mino `luitsat võtta; kutsuti kõmmõlgi, nood́ega oĺl ää `luitsit `kaiva Võn; laud `oĺli `kraami ja `luitsa `oĺliva `uhta; kõik võt́ime ütest kaosist `luitsidega Kam; lätsit võtit `luitsa täis Ote; võta luits ja sü̬ü̬ `luitsage San; `veit́kene serväśs `luitsast Kan; Esä teḱk luhitsid, kaibsõ väidsega ja hõõrsõ klaasiga Urv; tõisil `oĺli˽`kõodsõ luhidsõ, a mihe esäl oĺl kadajanõ luhits; igä üt́s pidi uma luhidsõgõ `sü̬ü̬mä; `luitsaga `serbäss; ku tu̬u̬ lohidsõ võt́t ja õ̭nnõ lah́k pähäʔ Krl; ma oĺli seenimaani ilma lohetsõldaʔ; vanast `kaibi mi esi puu lohedsõʔ ja sei puu lohetsõidõga Har; `vahtrõpuust tetäse `luidsaʔ; nu̬u̬˽klõ̭mbiʔ `sü̬ü̬di `kõ̭iki noide - - `suuri `luit́sidegaʔ Rõu; hapund `piimä iks võt́i `luidsagaʔ; ma `serbä `luitsast suṕpi Plv; Edimält ku˽pleḱist luitsa˽`vällä tuĺlivaʔ, es olõ˽harino˽näädega˽`sü̬ü̬mä, ńääʔ oĺliva˽`väega `väikoʔ, sõ̭s `vässö alate käsi `sü̬ü̬mise `aigo ärʔ; Luitset no vanaśt liisnet es olõ˽ka joht, oĺl `ainolt egä üte jaoss uma luits - - a˽ku võõraś tuĺl ja tälle süvvä˽tahete `andaʔ, sõ̭ss `võet́evaʔ `lat́se käeśt `luitsaʔ Räp; Ma sekä jahu `putru kaʔ `luidsagaʔ Se || fig (ära suremisest) Om luitsa lavva ala visano; Luitsa käest panno Räp
2. adralusikas kui vao lõpõtit, `ümbre `käänset, pedit `luitsat vahetama, tõsõlõ poole `panma Kam; luitsal om and perän, luitsa and või olla kuusine või pihline Ote; mulla `teĺmise jaoss om tu̬u̬ adra luits; ku˽luits om ääl pu̬u̬l adra aŕgi pääl, sõ̭ss lätt mulda `rohkõp kuralõ poolõ Urv; adra lohets om tu̬u̬ jaoss `pantu, et atr häste maad `ümbre hiit Har; `luidsaga saa käändäʔ maad `kualõ poolõ tahat Se
lõks2 lõks Muh Mär Kod, g lõksu Tõs Juu Koe KJn M Puh San; lõḱs g lõksi Puh Kam Ote; p `lõksu Mar/-o/ Vig Vän KuuK Plt, `leksu Jõe
1. a. lõksatus pisike ääl, pisike lõks, lõks kuulda kohe Tõs; mia `kuuli ütte väikst `lõksu Hls; uśs tei üte lõksu San b. luksatus lõksud käevad sedasi vahest Juu; mul käeva lõksu Puh; c. int lingi nina tegi lõks Muh; närib `pähklid lõks ja lõks Mär; akanud kuduma lõks-lõks Kod; ni̬i̬ lääve katik ku lõks ja lõks Krk; kui tu `lõḱsmine tulõ, siss tege iks lõḱs ja lõḱs Kam
Vrd klõks2, liks2, luks1
2. lõksu lööma 1. külmast paukuma Oĺli küĺm, et `lõksu lõi Vän; aa `teivad lüövad küĺma pärast `lõksu Koe; lü̬ü̬b küĺmä kähen `lõksu Trv; kui õige `lõksu lü̬ü̬b, siss pannass obestele lämit vett küĺmäle sekkä Hel 2. aega surnuks lööma `naised `saavad `leksu `lüia küll Jõe; `enne oli neid `nuori inimesi, nied mutku lõivad `lõksu KuuK; mis te käede `lõksu `lü̬ü̬mä küllä `mü̬ü̬dä Puh
lõok, lõoke(ne) lõok Ris, g `lõokse Krk; `lõo|ke Hlj Lüg spor L, K M T, lõo|ke Rid Mar Tor HMd Rap Iis Kod Lai Plt SJn Vil Trv Ote, `lõu|ke R Pöi Kse PJg Hää Saa Kos HJn KuuK JJn VMr Kad VJg Iis Trm, lõu|ke JMd Iis, `löo|ke Kaa Pha Ris, `löu|ke spor Sa(`löu|ge g -gese Khk) Rei, g -kese (-kse); `leoke Vai, leoke g `leogese Rei; `leuke Kuu Rei; `lioke Vai, `liuke Lüg Rei; `lõokõ g -Kam, lõokõ Khn Rõu; `lõoke|ne Juu VMr Sim Pil Hel T, lõoke|ne Hää Äks Lai Puh, `lõuke|ne Lüg Jõh Juu Kad VJg Iis Trm, lõuke|ne Amb JMd Iis, `löoke|ne Rei Ris, `löuge(i)|ne Jäm Ans Khk Phl, `louke|ne Hlj VNg(-kei|ne) Vai, g -se; `liokene Vai, `liu|kene g -kse Lüg; `liugene Hi; `lõokõ| Kam Rõn San V(`lõu- Har), lõokõ|Rõu Plv, -|ni Krl, g -lind (Alauda arvensis) `lõuke kole `veike lind, nagu `sõrme õts, aga kõva ääl Lüg; kas `kuulid, tänä `lioke `lauli Vai; `löugesed tulad juba `küündla kuus, möne kord `külmavad ära tesed Jäm; `löugene liiritseb, lööritseb `taeva all, täl mitu äält ning `mitme sönaga laulab Khk; Löoke toob löuna sooja, pääsuke toob pääva sooja, ööbik toob öösooja Pha; `Löuke on kevade kuulutaja, kuule, kuidas liristab Rei; leeri laari `lõoke, kus mo kulla preesike, toa taga tamme `otsas, sauna taga saare `otsas Mar; `lõoke - - vahest tuleb õhus alamale, vahest lähäb ülemale, võtab laulda Aud; See jättäb oma põllud lõukste muneda (ei külva korralikult) Saa; lõoke laalab lõrr-lõrr, lõrr Rap; oli nii `priske poiss, nüid on nii `lõokeseks jäänd (kõhnunud) Juu; `lõuke lennus aiva laulab põllu kohal, pesad tieb kohe maa `piale KuuK; `lõuke laulab, `suike tuleb JJn; käu kukkumine ja `lõukese laul on ilusad küll Kad; kui peremees sõńnikud ei pand, eks siis `lõokse oolest õligi, siis `lõoke ramutas Trm; `lõoke pidi olema ikke kõige esimine lind kevade, kes tagasi tuli Lai; Obene tahab lõoksid kuulata, vahib adra ies Vil; joba lõok vällän, nüid akkass keväje tuleme; nüid tule `laia lume ku `lõoksit `taevast maha Krk; `lõoksel om eläje jala jälle sihen pesä; emä `lõokse om tutuge, esä `lõokse om tutute Hel; kui `oĺli kehv vili, siss üteldi, et sedä ei ole muu kui `lõoke `väetänu; mõni päiv laolab kui `lõoke, aga `täämba ei tule sõnagi suust `väĺlä, pahanu vai Ran; Kas sa lõokest kullet vai, et tü̬ü̬ ärä unetat; ma karja`poiskesen leesi egä `aasta `lõokese pesä Nõo; siss kui `lõokese alliss lävä, siss om lumi jäädvält lännü Ote; temä istup terve ü̬ü̬ ja kõnõlap, kõ̭ik peie rahvass kullelsiva nigu `lõokest Rõn; liiri lõõri `lõokene, kus su kulla pesake San; sääl nurmõ pääl om üt́s kotusõkõnõ `musta maad, sääl `lõukõnõ joba tsiristäss Har; `lõokõnõ jo laul, `lõokõnõ jo väläh Vas Vrd lõgu, lõiv2, lõivokanõ, lõivukene, lõo1, lõokanõ, lõokas, lõõr2

läbi läbi üld(läbe Juu, läbü Se, lävi Lut)

I. prep, postp 1. hrl prep (koos genitiiviga) a. mingi ava, ruumi või keha ühest otsast sisse ja teisest välja meie puol `kurnati läbi `riide VNg; vana tie kävi `enne läbi külä Vai; ta on ühest kohast läbi aja `jooksend Jäm; Oli teist toast läbi ukse kuulnd Pöi; vanast kurnati `riide läbi Mar; küĺm köis läbi `riide Kse; pugeks läbi nõela silma Han; sai läbi `akna [rehetuppa] `viĺla `sisse `aada Äks; `lappide läbi kurnati kõik Plt; äbi om läbi älli maha joosnu (vastus küsimusele ”Kas sul häbi ei ole?”) Trv; võrgu läbi tukata, kullelda kas kala om Ran; varass tuĺl rehe ala läbi kahru`perse `sisse Kan; lät́s läbi tarõʔ Krl; [tihased] `kaesõ läbi `akna `sisse Plv; esä läbi luh́t`aknõ laśk Vas b. kaudu, mööda `sõitis läbi metsa Tor; läbi kiriku `laulmene (surnu kandmine laulu saatel läbi kiriku) `maksis rubla Juu; läit́s si̬i̬ ti̬i̬ läbi oru `kõrtsi Krk; määne tu̬u̬ pagõhhõmine oĺl `mõtsu läbi Vas c. mitme samalaadse eseme vahelt, samalaadse keskkonna seast, keskelt siga lidistab läbi `ammaste Jõe; miä akkasin läbi `rahva `tungima `vällä Vai; sinab läbi uju Khk; Kuu `paistis vähepärast läbi `pilvede Pöi; nagu tulekuuĺ - - `veeris na pikamisi läbi õhu Mih; tulime läbi vee ja läbi lume Tõs; teie `piätä ike läbi sadu minemä Kod; läbi lat́te puhk tuul `sisse Nõo; täl (seal) ei lää tu sü̬ü̬k, lidsip läbi `ambide Rõn; sambõrdi läbi lumõ Vas d. piltl see sõna `lõikas mol üsna läbi südame; nad saand läbi äda ikke veel kojo Mar; nagu läbi persse tömmatud (lahja) Ris; vali ääl, nõnna et käib läbi `kõrve Juu; läbi `laude ärä tõmmatud (kõhn) Kod; irmu judinad käisid läbi kehä KJn; miul läit́s tu̬u̬ läbi `kõrvu (ununes kohe) Hel; ta röögäti ni˽kõvaste, et mul lät́s tu̬u̬ nigu läbi kihä Har; `õkva ku lõigaśs läbi süäme Plv
2. teat ajavahemiku kestel, selle algusest lõpuni a. postp (koos nominatiivi ja genitiiviga) nemad `käisid `nende `kingadega `talve läbi `ülge püüs Jõe; üöd läbi parandite `verku Kuu; üe läbi `kondavad, et ei lase magada VNg; [lõhet oli] `augustikuu läbi Vai; ma‿s saa midagid tiha, kevade läbi oli `aige Ans; keik üüd-päävad läbi ta jöi Khk; piirud `kuivasid sui läbi Kär; `pulma `peeti terve nädali läbi Mus; Kui `õhta läbi oli `piirgu põletud, siis tuba oli nõnda läpatist täis Pöi; ta `olli `aasta läbi meil Muh; talve läbi `pekstud `rehte Mär; `mõtles ööd ja päävad läbi suure murega Tor; istub selle aja läbi ja mitte ei lase vana inimest `istuma VMr; nädäl läbi oo sedä tü̬ü̬d suand tehä Kod; mõnes oidus on `aasta läbi vesi sees Lai; `mänksid öö läbi `kaaŕda KJn; mutiga püvveti `kiissu suvi läbi Ran; maʔ oĺli kõ̭iḱ nätäl läbi kaŕjan Har b. prep (koos genitiivi ja partitiiviga) läbi `talve `vieti‿ss `kartuli, `kunni `jaani `päiväni VNg; läbi nädäli `vaide `lorgotas `ringi; `ketrati läbi üöd Lüg; akkasime siit läbi öid minema Khk; läbi `aasta eläb `linnas Tõs; kui on sadune, siis sajab läbi kuu Juu; läbi sui sai `kaĺla, ega siis vanasti vett `võetud Amb; läbi öö valutas ammas Koe; mies pidi obosega läbi `uasta `käima mõisa tüel VMr; läbi öid tegin leevä ärä Kod; liinalise olliva läbi ü̬ü̬d `tulnu Plv; mä tulli läbi ü̬ü̬d, kõ̭õ̭ ü̬ü̬ tulli Räp
3. hrl prep (koos genitiiviga) mingi seisundi ajal karjatas läbi une Muh; ma kuulsi seda karimist läbi une Mar; ei magan kõvaste, läbi une oli jutt kuulda Tõs; läbi nutu sai `reakida Trm; ma kuuli läbi une, üit́s koput́s Krk; ma es saaʔ muido seletädä˽ku iku läbi Plv
4. hrl postp (koos genitiiviga) kellegi või millegi tõttu, kaudu, abil sene `tütruku läbi `saimme tuttavaks Kuu; `armu läbi `oietud mies Lüg; `uoletukse läbi mäni palama Vai; see sai `surma kuuli läbi Ans; jooma läbi sai `otsa Khk; ma ole `siia meeste läbi `toodud (abielludes elama asunud) Pha; arsti läbi ma lasi prillid teha Vll; sain ühe lapse ka tema läbi Rei; laev oo tormi läbi `kalda `poole vissatud Var; `kauguse läbi sa jääd `peimest ilma; `teenisi seda oma `kümne küine läbi Aud; külma läbi nohu saand PJg; jutu läbi said `tunma (tutvusid) Ris; mehed `viidi ennemast soldatiks `liisu läbi JMd; tänavu siin kaks `luoma läks ukka `pikse läbi VMr; nõnna ni̬i̬d tülid tulevad libedä kiäle läbi Kod; nuŕm om paiguti paĺlas vi̬i̬ läbi Pst; tunnistajide läbi mõśteti kohut Nõo; sai jälle `endä `sõpru läbi `vastse `kortena Rõn; ta sai sõa läbi `väege `paĺlu kannatuśs San; sa˽saadõ kiŕjä läbi `kurbõ sõnumõid; hobõsõ läbi `saie `surma, hopõń löönüʔ Har; `nõidusõ läbi [sai] hundiss Rõu; lävi tuu ma˽`saiõ rikkast Lut
II. adv (hrl ühendverbi osana) 1. väljendab liikumist millegi ühest otsast sisse, teisest välja; midagi pidi, millegi kaudu `kange `toiste vahelt läbi `tungima Hlj; sääld (saarestikust) ikke sai läbi pugeda VNg; vihm lei läbi, tegi `riided läbi `märjast; `autud `tievad [tee] sügise ja keväde `ninda purust, et ei `pääse läbi Lüg; `august käib nüör läbi Jõh; `luotsi juhata `laiva `kitsost `kohtist läbi Vai; kui kadus (kuiv katus), see aeab nönda vett läbi Khk; Lähme param ümbert põllu läbi Kaa; loomad olid sealt läbi `pääsend Vll; lagi paistab läbi (on auklik); ma aa piima koa läbi (lahutan koore) Muh; tihe padrik, kus äi pεεse läbi Phl; nõu laseb vett läbi Mar; see suur piĺb ei tulnd `siia, see läks sealt alt läbi (mööda) Mär; jõgi köib eenamatest läbi Kir; mine `kambri otsast läbi Kse; kus [lehma] piä läbi läheb, siält pugeb Tõs; poe lavva alt läbi Hää; sealt saab [lõng] takka sedavisi niiest läbi `pandud Kei; tesed tulivad nahinal lumest läbi JJn; üks läks tua tagant läbi Koe; liivakas maa taŕvitab `rohkem sõńnikud, laseb `rohkem läbi Sim; vihm lõi `riidest läbi Trm; paber one takune ja sõre, laheb tińdi läbi; lahe minu läbi (mööda) Kod; karjalapselgi oli vaev sialt nende võsukeste vahelt läbi pugeda Lai; `seĺge laaś paestab iäśti läbi KJn; kudas sa säält läbi `pääsit Krk; `talvõ masindedi [lina] läbi, siss nakati rabama Ran; lääb, olg i̮i̮n, ja tungib kõigist läbi Puh; nii suure ange - - piap ti̬i̬ läbi kajoma Nõo; ma˽tulõ viist läbi Har; `koṕlist läbi lätt piiŕ Vas || (korraks sisseastumisest) Ta käis ikka ega kord meilt läbi, kui koju läks Pöi; kui lähäd, tule meitilt läbi, ma tule koa Tõs; käin teie õvvest läbi Iis b. (millessegi augu, lõhe tekitamisest) lasi püssiga, kuul läks kohe seenäst või kehast läbi Tõs; kuul läks mehel jalast läbi; lõi `kerve lauast läbi JMd; lõi nua kääst läbi Trm; pardsil `olli siib läbi `lastu, es saa enämb lennätä Nõo; tuul oĺl kuuĺ käest läbi lännüʔ Har c. piltl vahest kohe moni `aigus käi `lehmast läbi, `tomba kohe `piima ärä VNg; pousslahis obu väab `inge, ing äp kei läbi Khk; köht käis läbi, paĺlas vesi oli Pha; jalgest köib [külm] läbi Mih; valu köis südämest läbi Tõs; kõht on ummuksis, ei anna läbi `käia Vän; nõnda alandlik ta on, jalatalla alt poeb läbi Hää; tuul puhus mind läbi VMr; soldat on tuled ja vied läbi käind VJg; eks mul käiks ka üks rõõmu tunne läbi Pal; tuuĺ jooseb läbi Trv; olli loosi alt läbi käenu (väeteenistusest pääsenud) Hel; nii küĺm om vällän, et luust ka puhup läbi Kam; opeń om lõdu, lask läbi Urv; läüge˽lät́s säläst läbi Räp
2. a. katki, tarvitamiskõlbmatu(ks) akketi `kiirest tegema `einalistele `särkisi ‑ ‑ iga `aasta kulus läbi juo VNg; sie `kerves on omidega läbi Lüg; Korvi põhi on läbi, see‿p pea änam midagi; püksi `perssetagune oo läbi kulund poisil `koolis Mär; `trööpab `riided läbi JJn; kui `keldri teed põranda `alla, on neĺja viie `aastaga põrand läbi, täitsa mäda Trm; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; talvel olid ree tallad [vooris kaasas], et kui üks läbi kulus, teene oli [võtta] Äks; katus läbi, maja läbi Ran; terä saap kõvõmp ja ei kulu nii ruttu läbi Kam b. otsa(s) `Olgu palk vai kui suur tahes, läbi läheb ikkegi IisR; maja läbi lüönd Vai; Kõik [palga] lööb vastalt läbi Pöi; raha kõik läbi lasnd Mar; praalis ja `praśsis kõik läbi Mär; nüid ei ole nihukseid inimesi änam, need on kõik läbi juba (surnud) PJg; seda põle enam `tilkagi, se on juba läbi Juu; küll `prillab ja laseb läbi oma varanduse JõeK; si̮i̮ (liha) süvväss jo `irmus ruttu läbi Hel; küll ta laristap paĺlu läbi Nõo; tä lei nii läbi ku nuusaśs arʔ Se c. (ruineeritud tervisest, kurnatusest) Vana obuse jalakońt oo katti - - läbi mis läbi Kaa; Kui neerud läbi on, siis pole elu päevad änam pitkad Pöi; sõrmed oo kõik `tööga läbi läin Aud; töbi kurnab inimese läbi Ris; närvid läbi Sim; viimäte olli `terviss läbi Pst; esä terüss om periss läbi Har || (rabandusest) loom oo läbi `löödud Tõs; tämäl läin läbi (sai rabanduse) Khn; `Lendva lõi läbi Hää d. (lootusetust olukorrast) Teda pole änam kouaks, ta on omadega üsna läbi Rei; põlve ketr, kui see paegast ära läheb, siis oled sa läbi Kul; taa inemine om `vaŕsti läbi, jutuʔ omma nii segätseʔ Har
3. (ajaliselt) mööda(s), otsa(s); lõpetatud mina vast olin kahe teist `aastane, kui sain `kuoli läbi VNg; no siis `ongi sie suur tüö läbi Vai; Kevadine püu aeg on läbi Pöi; see jutt on nüüd läbi Nis; kui valla kool oli läbi, siis oli `koolis `käidud Juu; kui ju `kartul `võetud, siis on põllu pial koristuse tööd läbi Trm; pu̬u̬l sada ju seĺjä taga täl, viiskümmet joba läbi; kui suama jämedä javatuse läbi, tuleb püüli kõrd Kod; kavva si̬i̬ kestab, natukene `aega ja läbi Äks; siis oĺli juba kolm `päeva läbi SJn; nüid on ni̬i̬d ajad kiik läbi Vil; kohe om nätäl joh läbi Puh; kaits`tõisskümme `aastat oĺli läbi, kui `ku̬u̬li lät́si Kam; toome äitsmine om läbi Ote; see suvi lätt ni˽ruttu läbi Har || (kellaajast) kell oli ühüssa läbi Kul
4. väljendab suhtlemist, omavahelist sobimist ma sain vanamega iast läbi VNg; selle tubramaga (torisejaga) ep saa läbi `ükskid Khk; Oma pere inimesed saa öheteisega läbi Pöi; nad keivad teineteisega läbi; ta `rääkis mo‿ga `enni läbi, kui ta `sõnna läks Mar; näd ei soa omavahel läbi, `lähtväd tülise Tõs; räägiti läbi, millas pulmad `peetasse PJg; me oleme ikka läbi käind Juu; me käeme üks ühega läbi Trm; kui sa ilosass läbi suad näiega, one üvä Kod; `enda vahel õleme iast läbi soand Pal; ei saa inimestega läbi KJn; nevä‿i saa läbi Trv; `võtnu poig tõese naese, tollega ei ole läbi saanu Nõo; nu̬u̬˽käävä läbi üt́s tõsõgaʔ Har
5. a. väljendab hakkamasaamist, toimetulemist vabadikkudel [ei olnud] nii`paĺju `karjamaad, et oleks oma `karja`maaga läbi tuld Jõe; `pollumies ei saa `silkudetta läbi VNg; saad sa oma rahaga läbi vöi tuleb sool `puudus Khk; me‿s soa se‿asta oma eindega läbi Vll; peab muidu läbi `aama Muh; ma ei liigotaks `lillegi, kui ma mud́o läbi saaks Kul; ei tule tänavuste `eentega läbi Mär; ma saa omaga läbi küll, ma ei taha teeste abi Tõs; ta ikka `kergema eloga läbi saan Ris; aame kudagi läbi VMr; tuleb oma leivaga läbi Trm; nna‿sama ao `valgusega `aeti läbi Ran; tolle `väega saava na tulõv`aastani läbi Nõo; ma˽tulõ umaga läbi Har; esä lät́s ilma `priĺletä läbi Räp; śjoo leeväga mi aä (ajame) läbi `vahtsõniʔ Se b. väljendab õnnestumist, eesmärgile jõudmist Täma lõi egast poolt läbi Pöi; üks mehine mees, kui ta kõigist asjust läbi käib Pal c. väljendab ebaõnnestumist tama kukkus oma `asjaga läbi Vai; Äi lähe läbi Kaa; Oli kevade [koolis] läbi kukkund Pöi; see kukkus oma asjaga läbi Emm; üks va läbikukkund tüdrik Mar
6. a. üleni, täiesti; tervenisti, läbinisti sie `sormuss one läbi `kulda VNg; loom on ikke läbi tark Kär; Ta oli läbi puust Pöi; `ümbrik `olli läbi `kurdus Muh; läbi sinine liha Noa; see sööm oo läbi ea Mar; ma `tundsin teda küll läbi ää Juu; maa viel ei ole läbi sula VMr; `aigus `kurnas mu läbi ää VJg; õppis nii iasti, et läbi viied Pal; läbi raud on `raske Äks; sula põld on läbi ia põld Plt; ta om läbi `aige, loodust ei oole, et ta `tervess saa Krk; `kõŕske om `valge, läbi `valge Rõn; läbi ja (~ ning) läbi (~ lõhki) läbinisti, täiesti ikka läbi ja läbi merimies Jõe; Sie `ammet on mul läbi ja läbi `selge IisR; ma tunne see mehe läbi ning läbi ää Khk; Läbi ning luhki, igate kanti tubli mees Kaa; Läbi ja läbi maa inimene Pöi; üks va nuttur laps läbi ning läbi Juu; läbi ja läbi sugulane (veresugulane) Tür; läbi ja läbi märg õlen Kod; sedä `asja ma tiiä läbi ja läbi Hel; se‿m läbi ja läbi hää Har; ta om joʔ läbi ja läbi mu sugulanõ; maʔ esi tiiä timmä läbi ja `lahke, määness ta om Se || keskelt läbi, keskmiselt lεheb nenda `leebest läbi (käekäigust) Khk; ärä õle üleliia üvä egä üleliia kuri, õle kesspaegass läbi Kod b. (ühendverbides, välj tegevuse lõpetatust või põhjalikkust) olen `tormisi küll läbi eland Jõe; seda olen mina ise läbi tehend VNg; õlen mõeld sene `asja läbi Lüg; `etsisin kaik kohad läbi Vai; mine `riidle tä puruks läbi Khk; käib `ümber`rinki kuhja läbi, et ühesugune oleks Pöi; ma ole ta (piibli) kahele korrale läbi lugen Muh; `noomis mo läbi mehe `moodi Mär; koer nuheb kõik kohjad läbi Tõs; ku tä ühü asja kätte võt́tis, selle tä läbi tegi kah Aud; `kellas tüdruku läbi Ris; `tohlind teise läbi Jür; `jüśku va koer nuusiks aga kõik kõhad peripõhja läbi Trm; vanamis pett minu läbi Kod; `tuupisin oma viha`vainlase läbi KJn; `puista õle läbi Trv; mia ole ilma leeme kik läbi söönü ja ilma lakatsi läbi lakkun (olen igasugust elu näinud) Krk; ta om sedä `asja põhjaligult läbi `kaalun Hel; raamat om läbi `loetu Nõo; `soldani `nuhksõʔ kõik kotusseʔ läbiʔ Rõu

madal madal R(n, g madala VNg Lüg Vai) eP M(g madale) Ran Nõo, matal T, mataĺ San(g madalõ) V(g madalõ Krl Har), g madala

1. väikese kõrgusega, alt ülespoole lühike, vähe ülespoole ulatuv; ant kõrge a. (esemetest, loodus- või tehisobjektidest) saan õli `niske madala `tehtud; `tarvis üks madal järg teha, on madalamb `istuda Lüg; madala `apsattiga `kingad on paremad Jõh; `lauge `laine, sie on madala mogomaine `laine Vai; madal vesine maa Jäm; ju aid madal on, obused `kargavad üle Khk; Kui linnu rada tihe ja paks must oli, siis oli madal tali (vähese lumega); Tuba nii madal, et pea jääb paari taha `kinni Pöi; meelisspead‿o madalad lilled Muh; vana maja madalam kui uus Käi; sii oo madalad maad, kui paĺlo `vihma oo, siis kardulid võtab ää Mar; nüid‿o lääved madalad Kir; `toori `uurded oo madalad Tõs; ase kaunis madal, ma pia tend `kõrgemass tegima Hää; madalad maad, vao vahed vett täis HMd; vahest mõni metsatukk on madal, aga seal on nii ilus `kõrge mets Juu; pane mõni alg viel `piale, süld on sialt viel madal Amb; kardulad on tänavu madala koha peal, nagu ubinad Tür; kas sa tahad madalam̀ba piaalust VMr; jõe äär on jo `orgline, mõni koht on kõrge ja mõni koht on madal Kad; tänavu oli madal lumi, ei old `ühtegi `ange VJg; tu̬u̬l on madalam ku tõene Kod; lätsmüt́s oli madal soni; enne olid kingad madala `kontsadega Lai; leeväpät́sid `tehti `siuksed pikerikud - - ja sis ni `kõrged - - karaskipät́sid - - no ni̬i̬d oĺlid `siukest `jälle‿s madalad ümmärgused KJn; rabatselaud kolme jalaga, ää lai iki, tõene ots oli madalamb Trv; mis ää talu ta om, madala vesitse maa Krk; küll om ädä, ku madala läve om, ärä pessät pää; mul üits kõ̭ik, kas pääalune om `kõrge ehk om matal, pääasi et ma magada saa Nõo; sääl om madala mäe - - sääl iks saa `viĺla ja või elädä Ote; madalõidõ kotustõ pääl om õks vähägi lummõ Har; piḱeb ku muu puu, madalap ku maa hain = ti̬i̬ Vas; pini püt́sk om `väikene, mataĺ Räp b. (olenditest, ka nende kehaosadest või -vormidest) minu isa lell õli madalamb mies kui mina, aga `õige jäme; Tümikäs eit õli tämal, paks ja madal Lüg; kut masa kana pisiste madalate `jalgadega Khk; Taal on `kangest `sõuke madal jalg, see on ea ka, ega asi läheb `jalga Pöi; lühine madal mees oli; `Rusked lehmad on madala jälaga Rei; niuke madala jalaga ärg oli - - madala jalaga ärjad on ikka tugevad `kaevlema Nis; nihuke löhike madal matsakas inime Juu; madalad turjakad mehed JJn; oli nisuke ilus madala jalaga põrsas VMr; taksi koerad on madala `jalgadega, `veiksed Pal; madale `jalgege lehmä annave `äste `piimä Krk; mõnel om olad `viltu, tõene olg madalamb; laits om vali kive `korjama, temä om jo `väike ja madal; miul om laǵa madal nõ̭na Ran; kähri peni om serätse madala ja pikä; tõene jalg madalamp, tõene `kõrgemp, sa ei `saagi `tańdsi, mine istu nukan Nõo; mul omma `säärtse madalõidõ `jalguga tsiaʔ Har; mataĺ saa innembi maŕa maast, ku `korgõ tähe `taivast Rõu; `korgõ hopõn um ni matal hopõn um, tü̬ü̬d tetäʔ ummaʔ parembaʔ madalaʔ Lut c. maapinnale lähedal asuv aga et päev madal olli - - es jõvva ma sedä ti̬i̬d ärä kävvä Hel
2. väikese sügavusega; ant sügav siel on nii madal - - `ninda et sedä`viisi void `pohja nähä kohe Kuu; Seal nii madal vesi, sealt läheb `palja jalu läbi Pöi; jões oo madal koht Mär; Maśti ots jäi vee `piäle, nda madal meri oli Khn; jõgi olnd madala `poole, et oĺl ike `väĺlä saand Vän; suured lahmakad [püünised] ei kolva `seie madala vette `panna HMd; lapsed sulistasid madalas vees Tür; kärestiku pial on madal jõgi, vett on vähe Kad; madal vesi, sügäv põhi. mõni inimene `näitäb vagane, aga `vaata mes teeb Kod; madal mudane jäŕv Äks; ega sääl ärä ei upu, vesi om matal Ote
3. (helist, häälest) vaikne, tasane, väikese võnkesagedusega `üsna madala juttu ei `kuule, madala juttu ma ei saa aru Jõh; mihed on ju madalema äälega kut emased Khk; üip - - `uikab `seasi madala äälega Krj; `Kangest `sõuke kena mahe madal ääl oli kui `rääkis Pöi; `rääkis madala äälega, ega see `kaugele kosta Mär; teesel on nihuke madal `vaikne eäl, teesel on `kõrge kõle eäl Juu; ei ta kuule madalad juttu JMd; madalass ei kuule, tasass juttu ei kuule Kod; madalt äält ma ei kuule suguki Hls; temä `seantse vaguse kõnege, madale äälege Krk; ta `omgi `säärtse madalõ helüga; nii madalõt kõnõt ma‿i kuulõki Har
4. ahas, kitsas (rinnakorvist) kui on madalad `rinnad, siis on `rinnad alati `nõnda `kinni Lüg; madalad `rinnad ahistad `engä (takistavad hingamist) Vai; Taal olid eluaja `sõuksed madalad rinnad, `ähkis ja `puhkis `peale Pöi; kui köhib palju, siis oo madalad rinnad Muh; nii madalad rinnad, saa mette õiete räägitudki Mär; madalade rinnadega, rögiseb ja ragiseb Tor; kes nihukese madala `rindadega on, sel on sańt ingata ja se ei soa `easte laaletud koa `ühti Juu; kui madalad rinnad on, paneb ingeldama kohe JMd; teisel on madalad rinnad, teisel on `lahked Trm; ku kõvass ti̬i̬b kedägi ehk käib, kõhe paneb `lõõtsma, sedä `üeldässe madalad rinnad Kod; kes madala `rindege om, siis rinnust `kinni ja köhive ütte`puhku Krk; taal omma madalõ rinnaʔ, taal ei paśsiki häste kroonu `rõiva `säĺgä Har
5. (väikestest silmalaugudest, pilusilmsusest, ka halvast nägemisest) madalad silmad, ei anna õiete `lahti Mär; Madalad siĺmad, lühikse `vaatamisega, ei näe `kaugel Hää; `kirssis silmad on need pilusilmad ehk madalad silmad Sim; sel om seantse madale silmä, ei näe `kaugel; ku üless ei saa `vaate, ku silmälau mahan, sõss loets madale silmä Krk; kel om madala lau, vahib nigu pilu alt `väĺlä, noil om madala siĺmä Ran; ei olõ õi˽taal silmä hädälitseʔ, ta om esi säärän madalõidõ `siĺmiga Har; Näost om kinä latsõkõnõ, aga madala silmäkese Vas; Nõrga nägemisõgaʔ, siĺmäʔ ommaʔ madalaʔ Se; mataĺ `silmi `pääle (poolpime) Lut
6. a. alandlik, pretensioonitu üks madala olemisega inimene Khk; tõene o `uhke, tõene o alandlik ja madal Kod; sa oiat ennast madaless ja vaguviisi, et sa änäp ei `engä ka `vastu; siss kae iki, et madaless saat oida, muidu aa `arja `kinni Krk; säärtseid `armsõid inemiisi leü˛üss õks paĺlu, kis omma madalõʔ ja kõ̭kõ poolõst väega hääʔ Har; mataĺ ehk tasanõ kääväʔ ütte, timä om `vaiknõ inemine Räp b. millegi poolest teisest allpool olev tenistuses on üks `kõrgema, teine madalama kuha peal Vll; kas ta no mullõ tulõ, ma olõ jo madalõst su̬u̬st Har
7. nõrk; väike (hinnast) madal tuulek, vähikselt `puhkass Krk; reńt `olli küll madal, `väike, aga raha es ole `kostegi saia Ran
8. subst madalik `Kaige paremb kalakudu madal `ninda kevädel kui sügüsel oli Ulgmadal Kuu; läks aluksega üle madala; `laiva on `Ulgu madala taga `ankuri pääl VNg; laev `jooskis madalale Jäm; Kalad tulid madalate peale Pöi; lae jähi madala `peale `kinni Muh; Madala pardad joosvad pikuti mööda mere pöhja naa kut mεε veerud maal Emm; nii kui madal `vasta tuli, `pandi `ankur `põhja Rid; seal üks madal paśtab, neid madalu oo paelu meres Tõs; Kuduja räim tulõb madala `piäle Khn; liiviga käevad jões madala peal Vän; kala puńnib madal `peale kudu ajal Trm

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur