[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 282 artiklit, väljastan 100.

hagema agema Jõe Kuu SaLä Pha Vll Kse Ran Nõo Ote Rõn; agõ|ma Kam Krl Urv Lei, -me San, -mõ Krl Har/h-/; hagõma, da-inf hakõʔ V(ma-inf hagõmadõ Har)

1. hurjutama a. noomima, manitsema tiä kadunukõnõ `eĺli, sõ̭ss iks hagõsi naid `lat́si, nüüd ei olõʔ kedägi inämb, kes neid vi̬i̬l hagõ Kan; Sinnu piat iks alati hagõma, hae˽nigu pińni; Ei jõvva˽ma sinnu hagõdaʔ, sullõ ei˽mõo inäp vits kah Urv; minnu ka um haet iks, ku˽halvastõ˽tei, siss jäl˽`haeti; ma˽hai kül˽tedä, a mitte ei˽`kullõʔ Rõu; hagõgõʔ ummõt tõõńe tõist, mis ti `müĺlät; kui tõnõ nakass tõist tõrõlõmma, sõ̭ss tõõne nakass `vasta hagõma Räp; hae no umma last veid́okõnõgiʔ Se Vrd haagama2 b. hüüetega eemale peletama, ära ajama tõsõn kaŕan `kuuldu jo sutt `haetavat Kan; susi näet tu̬u̬d hagõmist peläśs, sõ̭ss lät́s ärʔ Urv; sutt ja marupińni õks `haetass - - hõõ hu̬u̬, hõõ hu̬u̬, nii ̀haeti; mi˽haḱki kül˽hulgasna˽kaŕusõʔ, õks susi lät́s umma ti̬i̬d; kui susi sinnu enne näge, siss jääss helü kińniʔ ei saa `haeda eiʔ sutt Har; lät́si iks `perrä nurmõ pääle hakõn, lät́si iks ja hai Rõu; suśsi `haeti: tõ̭õ̭ĺu-tõ̭õ̭ĺu; susi taht hagõmist, raha lugõmist Se; kõik hagõvaʔ soe pääle Lut

Vrd hagima

2. nõutama, hankima `leiva `vilja pidi `suurest maast agema; ma `käisin külas jahu agemas Jõe; kui sul ei ole [midagi], kaet `kostegi agõda Kam

3. haarama, (kokku) ahnitsema ma age siit omale süle tεis Jäm; mis sa aged teiste eest εε puhas; see ageb nönda tiiusti `asju kogu; ageb `süia Khk; mes sä nii paĺlu aged, jätä tõestele kah; tahass terve ilma `endäle ageda Ran; temä ageb `endäle `kõ̭iki, mes `kostegi vi̬i̬l saab Nõo; hagõgõ kokko noʔ `kraamiʔ Se

4. taipama, aru saama; meelde tuletama ku nakkad `mõtlema ja agema, siss tule `mi̬i̬lde Ote; Inemisel ei ole üits agemise raas Rõn; Ta jo hää suur lat́s, ta nakkass jo `mutsu hagõma Urv; nakass `hińdä hagõma (ennast kokku võtma) Räp

5. korrastama Agõ˽no sa˽kah innäst ummõtõgi, nu̬u̬ŕ `tüt́rik Urv; sul oĺl mullõ nii pallu `kośti pant, ma `õkva `heitü, ku ma `naksi `lauda hagõma Plv; tsia suluʔ är lagonoʔ, `tahtvaʔ hakõʔ; nakass `hińdä hagõma (ennast kokku võtma) Räp

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama

10. raseerima; karva võtma

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se

10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

ajuma2 ajuma Vig Tor, ajoma Vig PJg/aeo-/ Vän Hel/-me/, `aoma LäPõ Vig Kse/`au-/ Mih Ris HMd

1. kiruma, sõimama; taga rääkima; pilkama ega sool põle muud kedägi, muudko aod aga `peale Mar; pada aob katelt, ühesugused `keetjad mõlemad Mär; puu nõud kõik pidid `puhtad olema, kui ei old, siis ajoti - - et seal ja seal oo lohakad; akatakse juba `aoma, et naeste`rahval väga jämedad sääred Vig; ta aos mind teeste ees Mih; ta su oma tädi, mis sa piaks tast `aoma HMd

2. ära nõiduma, kaetama kui mõni viga on, et on aeotud, ju tä alva inimese poolt on PJg; sańt siĺm on ää ajond Vän; ajus `põrsad ää, `põrsad ei söö Tor; looma om ärä ajotu Hel

3. pahaks panema vaat seda nad (tedred) `aovad - - εnam `senna `laulma ei tule, kus ta inimest nεind on Noa

hajutama ajutama Jõe Kuu(h-)

1. end ära venitama – Kuu Vrd hojatama

2. võrku pärast kudumist laiali tõmbama, lahti harutama – Jõe Kuu

hakkama1 akkama, da-inf akata eP(`akma hajusalt Sa; h- Phl) M(-me, -de) Ran Nõo TMr Võn, akkada R(-maie Lüg; h- Kuu) Sa; akama, da-inf akada Kod MMg

1. mingi tegevuse juurde asuma, midagi mingit uut olukorda alustama a. (koos ma-infinitiiviga) tahan - - akkada `siepi `kietama Jõe; `Martoni omad ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama VNg; eläv `andas `surnele suud ja `surne akkas elämä Lüg; Ja puusärk rekke ja mehed aketi tulema Jõh; `minnu akka janotamma; kados on `katki, `tarvis akka parandamma Vai; akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ää akkag nuttama mette, ole `vaasti Khk; kevade kui oli aketud `loomi `väĺja `laskema, siis oli `kellasi kölistud Mus; jo nüid ilmad ikka `eitima `akvad Muh; saab [kuhi] juba pooleks saand end, akeda ahendama Emm; poleks ma mette `nutma akkand; mei olime jüst kodu menema akkamas Käi; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll Mär; siiss akkass piĺl `mängima ja tańts akkas `köima Mih; pühaba akate einatööd alustama Aud; pidi uut `maandid `tehtama akatama PJg; `aksin kuduma Vän; taevas akkab seletama Ris; muĺlikas on nihuke veis, mis alles `lüpsmä akkamata Juu; ommiku kella neĺlast sai akatu juba `peksma [reht] Jür; teda siis pidatud kõige `enne akkama `peksma Amb; vana maha jäänd `põldudel akkab kohe kamardikku kasvatama Tür; akanuvad `juoksma kodu VMr; akkasin `tundma et valu iilid akkasivad `käima Kad; mis nüüd akkab olema HljK; minä akin `leibä tegemä; mes‿sa nüid akku tegemä, enese `kõsta `öeldi - - mes nüid akata tegemä Kod; siis akatasse teda (ladet) `pahmama obustega Äks; lehm jääb `ahtrast, `lüpsma ei akka, kui rikutud on - - siis ei akka akkamas̀ki Lai; akassime `viina temäl `sisse `anma Kõp; akkas mutku kodu `tahtma Vil; agu akkas tekküme; raud aiass elgiss, sõss akats tagume Krk b. (koos illatiivse või allatiivse laiendiga) akkasime kesk`ommikulle `kellu kahetei·st`kümmeni Hlj; `milla `teie `reiele akkata VNg; aus laps - - ei akka `vargale; akkab `itku; vahi mu `silma `sisse, kõik ei saa vahitust, nauru akkab; jalg akkas verd `juoksu Lüg; `tarvis `koido unele akkada; kui on ilus ilm, siis akka `luole; akkas `riidu Jõh; akkamo `ildaselle; mei akkasimo kisa Vai; ma `aksi sii kaubale Khk; ole miheks töhe akkamast Käi; igäpäe `ootan munele akkavad Mar; kella kaheteiss`kümness `tõuse üless ja akka linule Vig; nüid lähme ja akkame `jälle `tööle Juu; kell kaks ommiku akkasime rehele Amb; kui jo jaanibe oli `müeda, siis jo ikke akati eenale VMr; võib toedule (sööma) akata Kad; kui kadri akkab kusele siis andres paneb aani ette VJg; kui külm ilm, vars akab pasale; akas soldatiga jutule Kod; `eśte kui ma `tü̬ü̬sse akasin raut`pulke ei olnutki [äkkel]; ei änam ei joose [kask] `mahla, nüid akab jo oksele Ksi; ommuku `tulti üles `näiti tuli `pihti ja akati tühü Hls c. alustama, alust tegema ku `kartulid oli noppitu - - siis sai linudega akka VNg; mis sä akkad `ilma `asjata, sa et `õska tehä; akkab aga `jälle ja ajab oma `jönni, `ühte `puhku edesi Lüg; `einaga akkada `pihta; ei tea, minest `pääle akkada Vai; kui rugi küps oli aketi `pihta pεεle Khk; nutt `pääses `lahti, nutt akkas `lahti Mus; `puita akates poleged asi nii ull Käi; näe ma akkasi päris `paĺla käsi (vaeselt) `peale, nüüd oo mol `kraami küll Mar; omigu sai vara üles `tõustud, kahest kolmest oli jo `peale akata [rehepeks] Mih; üksainus `sirge oŕk ilma aruta: muidu ei saa esimesi `silmi akata (üles luua) Vän; küll si on üks jutujakk, ühe jutu lõpedab, teise akab Saa; `eile akkasin `leiba ja juba läbi Ris; akab ievast `aadamast `piale, tiab kõigist aśsast `reakida Hag; pikendäsin veel sedä akkamast – aga ikke tee `viimäks Juu; `kartles on akata ja lõpetada [toiduna] nüid alati Ann; ei taheta tüed akata esmaspe ega `riede VMr; kana lõpetab sarja ära akkab uut `sarja Trm; no kedä muud, akama `piäle aga Kod; sai joba ärä akat [töö]; `pu̬u̬ĺbesel pääväl akati kiket tü̬ü̬d; ta iki ligi saa `aasten joba. nüid akka sadata `aastet Krk; peale, pihta hakkama tegema, ette võtma tuli `seie kodusse nink `vaatsi, sii es ole mitte midagid `pihta akate Ans; see töö on `jälle sealt moalt `otses, mis nüid peab `peale akkama Juu; `ilma adrata põle sial enam `miśkid `piale akata VMr; mea nõu ei lövvä, mis ma pia `pääle akkame, nüüd om miu `mõistuss otsan Krk

2. a. algama, algust saama üks ädä lõppeb, `tõine akkab Lüg; ku `tuule `küüned [taevas] - - siis akka tuuld Vai; pärdi pεεvast siiss `aksid `möisa rehed Jäm; mere kallas, kus maa ää löpeb ja vesi akkab Krj; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta; Lutsu jooksu aeg akas sügise `ingede päevast Pöi; `Lõetsa jõgi akkab soost Muh; pühäbä ja neĺläbä akassid pulmad Vig; eimene maailmasõda akkas `peale Mih; eha lõpeb ja koit akkab Tor; ru̬u̬ś akkab vihastamesest kah Hää; siis akkasid joomad ja söömad ja pärast pulma naĺlad Rap; eks allikal ole küll koa siĺm, kui ta akkab alles Juu; tuńnid akkasid siss, kui `valgeks läks ja lõppesid kell neli Kos; `kangest akand `pikne `piale, nemad läind `sinna ulu `alla JJn; `Valma saunaküla akkas maande äärest Pai; suured saud on viel akkamata; mõisas oli, kell kaheksa akkas kesk ommik VMr; juba järve kallas lobiseb – vist akkab järve tuul; mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla; akkab nagu kirmetis servast `pääle Äks; agu akkab (koidab) Hls; ku paistetse rinnust akkass, siis om `varsti minek (surm) Krk || nad on `Narvast akkaned (pärit) Jõh b. käibele tulema; tekkima, sugenema; sigima `autu akkas vast soja ajal Jõe; sie ei ole mitte ise akkand [jutt], sie on kohe old asi VNg; sie on ikke kõhe täis `sündind lugu - - ega sie ei õle mõni akkaja lugu Jõh; `septe·mbri loppus juo - - akkas `marjalohe Vai; puukiŋŋad `aksid ennemdi, kut `sakslane `seie tuli Jäm; See nüid sii alles öhe kahe`kümne `aasta eest akkand asi et `paargutele aketi `korsnud `peele panema Kaa; nooda püik kadus ää, siis akkasid mörrad `jälle Vll; Nee vanad õue ja võrkaide murud on ise akkand, nee pole külitud; Telg on `seemnest akkav rohi Pöi; koi liblikad, munadest akkavad ussid Muh; inimest `ütlesid, et `ülged `olla varaù·st akan, varaù· soost Var; kui `kolloo·sid akkasid (loodi) Vän; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; minu ajal nendega (maavärvidega) ei väŕvitud siis akkasid ikke puevärvid juba KuuK; minu emal oli kerst, `kohver akkas iĺjem JJn; se on `luoduse viga, kogeldamine, sie ei ole akand; tiik, nisuke veike kierastik – kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; kot́i `sisse koid ei akka Iis; viimati kadusid ni̬i̬d rüid ärä, akasid vammussad Vil c. mingi tunde, meeleolu, aistingu tekkimisest akkab ale miel nähä Lüg; Akkas vist `ilge, läks menema Jõh; kahju akkas `vaesest inimesest Khk; nii `kange jänu akkas Pha; mool akkab nüid külm ~ pala `kinni Vll; miol akkas küll naa jõrm Khn; siit rinnust akab valu PJg; kas sul ei akka ~ soa veel äbi Juu; tõmmake kuued `seĺga muidu akkab külm Ann; kõpsute `jalgu, sõ̭ss ei akka küĺm Hls

3. a. (kellekski või millekski) saama, muutuma; kellegi kohustesse astuma ehk hakkab viel elusaks Kuu; ise akkand kinksepp, ei õle `kuski õppi saand; sinä `sündind laisk et õle, sinä õled akkand laisk Lüg; kahe`kümne `aastane sai `oldud kui sai naiseks miheks aketud (abiellutud); mo ema isa oli suur `kontide panija, ise akkend Khk; Kukulind - - kevade kukkude, pärast akate kulliks Pöi; pole ma mette teise `teenijaks akkand Käi; oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; Vanaste üks `õige mees mõisa kubjas ei akan Han; noorem tüdar akkas karjatses̀se Mih; ega `enne põld [loomaarsti], olid mud́u nihukesed akand toadid, kes obose suud `rookisid ja Juu; mineva sügise - - akkasid taĺlimeks Pai; si̬i̬ tahab saksass akada Kod; mina akasin tädi ja tädime juures palgaleseks karjatseks Plt; noh ku ma käisi karjan vi̬i̬l paaŕ `aastat sõss akassi poisiss joba `põldu `kündmä Pst b. mingisse ametisse või tegevusse asuma, mingisse olukorda või vahekorda astuma sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab; sügise saan `seitse`kümmend täis, akkan juo kaheksa`kümme `pääle; mina akkasin `este vana Juhani puolt; akkab oma `leibä. lüöb `tõistest eräldi; (kokkuleppimisest, ühinemisest) akkama kokko ja `õstama sene `massina Lüg; siis ma `aksi ~ akkasi küla `lamba Kaa; te akkate abiks koa Muh; ei ma akand tä `kelda üht; ma `katsusin meelitada, aga ei akand minu `nõusse `ühti Mär; ta akkas riigi teenistusse Aud; `enne akkasid `kangesti vene `usku; teene on aher lehm, teene on `jälle akand (lüpsma tulnud) lehm Juu; kui mina koha `piale akkasin, `küńtsin kõik ühe obuse adraga Pai; akab mulle `aitima `anma et kas minä akan appi Kod; käis `lüpsmas, kui lehmad olid akkamata Pal; vastu ~ vasta hakkama 1. vastupanu osutama, mitte kuuletuma, tõrkuma igale `puole, kuhu tahad, läheb, `vasta ei akka `millaski Lüg; Aga no kus sa `erra käsule tõhid `vasta akkada Jõh; `vastuakkaje obu Jäm; tä `rääkis et kis kubjale `vasta akkan, siis kohe vits `lahti Tõs; üks - - oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; lõpu `otsa akkas viel vanematele `vasta kua VMr; nõnna ku `rauda akab `vasta MMg; `vastupaneje lu̬u̬m, akkass `vastu Krk 2. tekitama, vastik olema a. (toidust, joogist) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle Lüg; Vesi akkas `vastu (oli joogiks kõlbmatu) Emm; see sööm oli nii sańt, et akkas tääl `vastu, aas tä südäme sandiks Mar; `süemine akkab `vasta Kad; kui paĺju sü̬ü̬d, akab `vassa Kod b. (tööst vm) see pole lisige tee, akkab `vastu (ei jõua ära käia) Khk; vahest tee ja tõtta, aga nüid akkab `vasta, enam ei saa `tehtud Juu; kui ei süe, siis väsid ära, tüe akkab `vasta Kad c. teat asendisse asetuma või laskuma `usklikkud, nied akkavad `põlvili maha; tämä akkas maha ja õli `kummuli, ei `jaksand `ennast `kierädä egä; `undi rattast `lasti – üks akkas selikile maha; läks `sinne `kuuse närede vahele, akkas `sinne `vastuli maha Lüg; maast `engab, luom kõhe `nuusib ikke seda aset, ja akkab siis pikkali; Akka `vuade pikkali, sa õled `aiget nägugi Jõh d. minema, muutuma, pöörduma (ilmast) ei akkand `tormile ega kedagi Jõe; sene järele kas akkab `pitka `vihmale vai lähäb `kuivale Lüg; ilm akkas `saule Jõh || akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg

4. a. kinni või ümbert haarama, millestki kinni võtma akkavad `tõine `tõise `kaula ja `annavad `tõine `tõisele suud; minu `ambad on juo `nössid, enämb `kinni ei akka, nagu vanal `undil Lüg; ta akas mu `öltsi `kinni, vöttas `riidest `kinni Jäm; siis akkas mo kaela `ümber Muh; akka `saage `kenni Rid; akkan so pähe `kinni (tutistan) Mar; võtad [kibu] `kõrvapidi jood, akkad `kõrva `kinni Var; akand emal karvust `kinni, ja `tuupind emad Mih; välla takka oli üks papal. ei ulata sülega `ümmer akata ~ võtta HMd; akka mu `jalga `kinni ja ojume üle Jür; `kuḱsi maha, küüned ei aka `kińni serväss Kod; sedä ei tää, kust ma `kinni akka Krk || hammustama, kiskuma (eriti koerast) sie on `kange kuer, sie akkab kõhe `kinni Lüg; Koer, saepεε, akkas `jälga `kinni Emm; noor kuer akks naks ja naks `külge `kinni Mär; ta oo `kerge `kanda akama Tõs; panin ta (koera) `kinni, ta akkab `külge ka JJn; aaguvad kurjasti küll, aga ei ole `kińni akand; kui obune sööb maast, siis uńt ei pia `saama kõrist `kińni akata Ann || piltl kallale kippuma või minema; riidlema; tüli norima sie akkas `suisa suu `püsti minu `pääle VNg; akkab minu `kallale - - minul süüd ei õle Lüg; teised akkavad `jälle mo `peale Mar; kui sa kedagi `ütled `talle, mis `vasta mielt, siis ta kärinal akkab `sulle `piale Amb; küllalt on nisukeìsi riiukukkesid, kes `kaine `piaga akkavad teise kallale Plt || piltl millegi (töö, ülesande) kallale asuma, midagi ette võtma ei hakkaki sen kääd kuhugi `kinni (ükski töö ei sobi) Kuu; `viltse löŋŋa venitaje, kes sedasi vedelast `kinni akab (pikkamisi, vastumeelselt töötab) Jäm; ilma akkamata (saamatu, loid), midagid ei korralda Pha; ikka akkab `kinni `tüösse JõeK; tämä o niiske südäk, kõhe akab aśjass `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod b. millegi vastu puutuma, midagi riivama; kinni või külge jääma, kogunema, kinnituma; takerduma, kleepuma; ühte või kokku jääma (surumisel, loksutamisel jne) vahest oli `otra nii lühike - - ei akkand `sirpi, et oleks `sirbiga `leikand Hlj; madala `ukse`päälne akkas pähä VNg; lumi on `ühmäne ja vesine, akkab rie ette ja igäle `puole; ei saa `kuiva `toto süä, `ühte `puhku vesi tuop `juures, `muidu akkab kõri `kinni; tänä on supp paa `põhja akkand, on `kõrbene magu; või ei akka kokko, tao tõist juo `kõige `päivä Lüg; papper akkas `küĺge `kinni Jäm; jalg akkas vähä (komistamisest) Ans; `seaste pole vigadi ede midagid akkamas (pole midagi niita); oks akkas `iussi `kinni Khk; tegi adra `vanna `katki, akkas kivi taa Kaa; jahud akkavad käkki `ümber käe [leiba sõtkudes] Muh; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; kui paet `põhja akkab, siis lükatasse takka `randa Rid; nepod akkavad `ühte (kleepuvad); `vaata kui tolm akkab riiete `külgi Mar; kõrv akkas `kinni (läks lukku) Var; lasna `peale sai natuke jahu siputud, et jahu akkab lebasse `kinni, leib ei jäe mette lasna `küĺge Mih; Aeru laba akkab vee taha Khn; obuse kabja `alla on akand suur lume kamakas Vän; Nätset `leiba on alb `süia, akkab `ümmer ammaste Hää; virnrohi - - on teräv, pikk akkab igasse `kohta kärts ja kärts `kinni - - akkab `riide `küĺgi; suure tulega ei või `keeta, pudru akkab `põhja `kińni; keedä ja keedä `rauda [sepapajas], vaat kokku ei akka Juu; kui tomp sies [lõimel] akab sua `piisse `kinni Jür; mis `angu akkas, sie akkas KuuK; mul akkab pia `varsti lakke `kinni Amb; iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni ja komista VMr; leiva tainas on rabe, kui ei aka kokku Lai; [ree] jalas akab liiva `piäle `kińni, ku lund kasina one Kod; jäŕjest segada, muedu akkab `põhja Pal; käki vedelal on rasv sehes - - mud́u käḱid akkavad `rindu Äks; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akantki; lootsik akas `põhja `kińni KJn || (kõnehäiretest, kogelemisest) ta keel vähe akab (kogeleb) Jäm; [kogeleja] saa söna suust εε mette, keel akkab `kinni Khk; täma keel akkab `kangeste, täma kokutab Mih; mõnel on luomusest koa, et sõnad nagu akkavad `kinni, siis üeldakse kogeldab Hag || piltl kui on kõrd juo `kinni akkand ja `sisse vedänd [poiss tüdruku või vastupidi, öeld] et enämb põrn maost ei `lahku ; igä riid akkab tämässe `kinni, üks `riiakas inimine on; igä `ammet akkab kättä - - on akkaja igä `tüöle; ei minu `küüned küll ei akka kuhugu `kinni (ei taha kellegi oma võtta) Lüg; `meie poiss ei akka `silmä, tiab kus tämä on; Laseb ühäst kõhast `tõise - - `kuski `paigal ei `sõisa ja `ükski tüä kättä ei akka Jõh; `oige `elma ei akka `kengi (õiglast ei süüdistata) Vai; Tühi perse akkas taga `kinni, akkas uiest [lehmi] `lüpsma (puudus sundis uuesti tööle) Pöi; minu `külge ei sua `kiegi `kińni akata VMr; si tüdruk akab talle (poisile) südamesse Ksi c. püünisesse sattuma, (õnge jne) otsa jääma, näkkama (kaladest) sie kala `õnge akkamine on `pilves `päivägä Lüg; tursad täna ei aka Jäm; kõik kalad `akvad aŋŋerga õŋŋe `otsa Pha; `talve köiasse unnel, aavid akkavad `otsa Muh; kalad polnd `unda akkand Rei; akkab ikke mõni [kala] `kenni koa [õnge] Mar; suur aug akkas ahingusse Mär; `öösi ka akkab angerjas Vän; õng on pisike konks, kala akkab `sõnna `otsa `kińni Juu; abakala akkab `võrku koa Trm; kala ei akka õnge `otsa Plt; es akka õnge `otsa, es võta `sü̬ü̬tä Krk

5. levima, (teisi) kaasa haarama a. nakkama, teistele edasi või üle kanduma, kuskilt saama (haigusest, nõidusest jne) tobi akka ikke `toise `küljest `toise VNg; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse. siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; kõva verega inimine, senele ei akka `ninda `õlpsast, aga `viimast ikke akkab ka; paha muod on juo isäst `külge akkand, sie on kõhe vere sies Lüg; Kui `leivad `niisikesed `vistrikud üläs - - siis `üäldi, et sie on akkand -- - `üäldi ka `tuulest akkand ja maast akkand Jõh; äkine `aigus ning akkand `aigus mis tuulest tuleb Jäm; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna; akkand `aige (nakkushaigus) Khk; ei `aigos kka `moole `küĺgi Kul; Siberi katk, üks akkaja `aigus Tõs; tiisikus akkab teise küllest `külge Vän; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `rõuge `aigus sie akkab kohe üheteisest VMr; maa peab `ingama sialt kohast kus se `aigus (maa-alused) akkab Ksi; aga nüid on vähk akand inimestesse Plt; temäl akkajet `aigust es oole temäl olli surma`aiguss; sellest (sammaspoolikust) om kuri `valla saia, si̬i̬ akkass ka tõisel Krk || (paaritumisest, sugutumisest) tiä kas akkas ka `külge, sel `selgi ajal õlivad `paaris, eks sie käi ikke eloka `kõhta; igä `tütrikulle ei akka `külge Lüg b. põlema, süttima, (teistele) edasi minema (tule kohta) tuli‿b aka – puud on märjad Khk; puid peab nii pailu olema, et sa `turba akkama saad Vll; kut tulerovaga tuld lööd on ka sädemed, sädemest akkab taala `otsa Emm; siss `löödi kibi peal tuli põlema, tuli akkas käsna `külgi Mar; mina panen ike puud nii, kuda ta (tuli) kõege paramini akkab Kos; teene maja akkab teesest. teene võtab teesest Äks; üks `istus `küindla `juures ja vaadas, et se `kuskile akata ei saand SJn; (tuli) akaśs taglale `külge, tuli akaśs `õhkume Krk

6. mõju, toimet avaldama a. mõjuma, toimima, tagajärge omama `tõmma `kõrvid maha [mütsil] et külm ei akka `kõrvide `piale; kui päiv `paistab, siis `elgib. `vasta `silmi akkab; külm akkab `jalgudelle `kinni; `tõmban `piipu, siis akkab `rindu Lüg; joulu `ölgi `pandi paigale - - suitsetati nendega `pöldusi(d), `enne pääva. Ttise inimese kuri silm ep aka `pεεle Jäm; suits akab `silmi; eida veel `leili – b‿aka `kinnigid; nii külm et akab `amba Khk; see [õlu] pole sedamoodi `tehtud, et esimene toop akab Mus; Akkas ikka `konti `kinni (viinast); Ussi pead `peetud `taskus siis `nõidus äi `olla `peale akkand Pöi; Roheltsed ounad akkast sisse (tekitasid kõhuvalu) Emm; meno nõu selle `peale ei akka (nõutusest, abitusest) Mar; aha tuul o `näule `peale akan Kse; jalg oo kuib lośsidega, aga akkavad jalade `piale Aud; luege pääl ei akka püssi kuuĺ kah Hää; ele pää akkab kevade `silme `peale Kei; ommiku `jälle märg kangas `väĺla tõmmata, siis `päike akkas paremini `piale (pleegitas) Amb; kańnis särka ilm, akkab ninasse VMr; ele väŕv – akkab `siĺmi Trm; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud, et õla `pialegi ei akand Lai; kipe akkaje küĺm Krk || piltl kel `kerge pää, siis akkab [õpetus] iast `kinni Lüg; egä see meno `külgi akka egä puudo mette Mar; temäl raamat ei akka; ta om kõva `pääge, tal mitte ei akka, kõva `pääge lu̬u̬m; tal akkass küll, aga ta ei õpi, küll andass tal `vitsu Krk; kõva pää, ei akka midägi manu Hel; pähe (kinni) hakkama 1. purju panema, joobnuks tegema, joovastama; uimastama, pead haigeks tegema meri akkab pähä Kuu; Ehk mis õlut sie `muidu on kui ei akka pähä Jõh; oul akkas piha kinni [saunas] Ans; nee on nii `kanged rohud, nee akkavad pεhe `kinni Khk; kaelud akkavad pähe Muh; viin oli pähä akkan Kse; `vaata, `viimaks akkavad [kailud] nii pähe, et aavad oksele Tür; ving akkab pähä VJg; kui süed `õhkuvad, siis akkab kaŕm pähe, kui on kaŕm sehes Äks; tuba (aur) akkab pähä, ei või siin `olla KJn; viin akkass pähä, läät ulluss Krk || tämä sest (tüdrukust) `lahti ei saa, akkab tämäle juo pähä sie asi Lüg; poisile akkas put́s pähe Sim; võta võta, tämä ei aka sinule pähä egä `persse Kod 2. meelde või pähe jääma a, pee, akka pähe, kui et akka, `viskan lakka Lüg; [õppe] tükk ei aka piha Jäm; raamat ei akka pähä Mar; va maltsi `peägä, kel kirjad egä lugemesed ei aka pähe, egä jäe `meelde Vig; laulu viis akkas `mulle `iaste pähe Kei; mina piäss ei mõessa - - tahab enne paĺjo õppi kui pähä akab Kod; kõva pea, ei akka päha Plt; südame peale ~ südamesse ~ südamele hakkama iiveldama või oksele ajama, halba enesetunnet tekitama sie asi akkab `mulle südämelle, mina sedä süä en saa Lüg; rasvane liha akab südamesse Khk; see suur `öötsodamene, see akkas tema südamesse (jäi merehaigeks) Rei; mõni toit akkab südäme `piäle Tõs; `suoja `piima ma‿i juo, akkab südame `piale VMr; nisuke rive asi et akkab kohe südämel̀le Kad; miul küll `keńnigi asi südäme `pääle ei akka, mis ma sü̬ü̬n Vil || vastumeelsust tekitama, vastik olema Midäs sul viel `süämelle hakkas, et panid nii pia ärä tulema Kuu; `niisuke jutt tuleb, et sie akkab `mulle südämelle, et mina en sedä `salli egä taha `kuullagi Lüg b. peale jääma, kinnistuma (värvist) `pannasse `suola [riidevärvile] et siis akkab üväst `pääle Lüg; värvile `pandi `maarjad `juure, siis akkas `pεεle Khk; Väŕv äi ole east akkand, [seelik] jähi lapeliseks `jälle Pöi; muar`jääga värviti muidu s‿akka mette Muh; mõni värb akkab `eäste `peäle, aga mõni ei akka üht mette Mar; aa kui seda (kübaramusta) `ulka ei pand siis värv ei akand `piale KuuK; lõngad one ehätänd, värv ei õle `külge akand Kod; värv oli nõrgalt `piale akand Lai; nüid na (villad) om jo periss alli, ega väŕm nii ruttu `pääle ei aka Hel

7. mingiks tööks või tegevuseks suuteline olema a. teha suutma, jaksama; toime tulema, jagu saama `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide senn ärä, ei hakka `hammas `pääle Kuu; minu jõud ei akka `külge sene `asjaga, ei akkagi `tõstamaìe `üksi `päine Lüg; Sie on kaval pettis ja suli, `selle `piale ei akka `kellegi `ammas IisR; sia lihal nii paks kamar – `ambad äb aka `pεεle Khk; kui vähe [kala] oli, et ikka mees `peale hakkas, siis töi `selgas ära Phl; ikka läks mööda ja ta‿i näind - - ma `üt́sin mis asi see siis on, et su silm ei hkka sis Noa; va sańt maa kündä, atr ei akka `peale Mar; ei mu nõu sii akka kedagi, mu nõu `siia ei akka Mär; nüid on kõik asi nii `otses, ei akka `kuskilt `keegi nõu enam `peale Juu; kõva kooruke, ammas ei akka `piale Kos; nõnna kõva, et ammas ei aka `külge Kod; liha kaets paast, odot, ma kae, ka ammas ei akka vi̬i̬l; miu `mõistuss küll ei akka sellel `pääle Krk; hakkama saama 1. toime tulema; midagi ära tegema, korda saatma Laps läks ilulugemisega `ninda `ähmi täüs, et ei `saandigi hakkama Kuu; ma küll `seukse alatu `teuga akkama äi saaks Khk; Kana on varvasjalg, ta‿b soa vee sihes `öhti akkama Pöi; See kiri lehem on nii pahur loom, äi mina saa temaga akkama Rei; see on `siiskid veel hea, et mina omaga hakkama saan Phl; aga üksi saab koa selle `tööga akkama Mar; ma luban iga pää `metsa `minna neid nõia `oksi `otsima, aga ei sao ega soa sellega hakkama Juu; ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega JõeK; sie tüdruk on illukene ei sua `tüöga akkama VJg; `tautab ja `tautab, aga ei sua akkama Ksi 2. (omavahel) läbi saama see nii töri inimene, kus sa sellega akkama saad Krj; Korra oli pere `leibas, pole akkama saand, akkas oma `leiba; soa akkama sugugid mitte üksteisega Pöi; mees ja naine, `loetud ja laulatud küll, aga ei saa akkama mette, siis elavad `lahkus Mar b. lõikama (terariistast) tänä ei akka vikkasti rohole `külge; viil ei akka `saele `pääle, mutkui libeb `vaide Lüg; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; se (nuga) oo nõnda tüńts ei aka `ühti Mus; Ons su kerves veel akkaja Kaa; omingu `kastega siis oo rohi märg, siis vikat akkab ennemini Muh; Nuga jo nii tölp, see˽p aka sooja sita `pääle ka mitte Rei; ega ma teist seokst [vikatit] änam saa, sel oli ea akkamene Mih; vikat o vahe, akkab `easte Tõs; raut́s on nüri, ei akka pääle Saa; oh sina ull, küll on aga soag nüriks läind, mitte enam `peale ei akka Juu; vikat́ ei aka rohole `külge, ku rohi one libe ja kuiv Kod; si̬i̬ om `seante nagu undi arjass, vikat́ `pääle ei akka Krk

8. (kokku) sobima, paras või kõlblik olema Meie ei akka enämb kokko, on jua viha vain vahel; sie ei akka minu `pääle, mul on juo kuorm suur, on `ruumi vähä; sie toit akkab `mulle üväst `amba (meeldib, maitseb) - - sie toit akkab `ambaga ja mokkaga kokko; tüö `ammet akkab kõhe, aga lugema ei taha akkada Lüg; [rõivas] akkab iast `selgä Jõh; `Söuke kalośs akkab juba mo `jalga koa Pöi; kui supp akkas juba et sa võid suppi suhu `pista, siis oli juba `vaangas tühi (sest sööjaid oli palju) Lih; kõige param akkavad sut́id ja vihmaussid Vän; teesel ei soa ega akka (edene) se `korjamine, teene aga soab kõegest asjast seda vara Juu; tämä akab iga ühega Iis; meie keele `murdesse sie ei akka Trm; jääl läks kõledass `väl´jä, jääl ei akand tõesegä kokko Kod

9. hakkama(s) töökorda, valmis; töökorras, tegevus-, tegutsemisvalmis; teoksil; olemas nemad (angerjad) panevad ko˛e keik savad akkama ja `kaŋŋutavad maa siest ka `lahti `oŋŋed Jõe; sain elämise siin akkama, ega old midägi `enne akkamist; ja siis ans sie mies oma `leivätagavara ärä ja ans kohe pere`naisele `käskü, et sega kohe uus `jälle hakkama Kuu; jüri`päiväl `kaubeldi juo `karjane akkamaie; kõik mehed ei `õska `panna `rangi `ruoma akkamaie; `vankri sättin akkamaie, tahan kuhugi `mennä; ajas `mõisad `suurest ja `suurest akkamaie; mul on vokk `präigast akkamas. talv tuleb, `tarvis sukka ja `kinnast Lüg; pane `ennast akkama, sie on iast `riide, siis akkama mänemä; Õli suur pere, õli `leivä `asti alati akkamas Jõh; Kui mina `kanga akkama panen, küll siis kudujaid on IisR; `säätsi pere akkama (tööle); meite Jaen täna mujaga nönda akkamas - - kεik selle aja muda roogib ülesse Mus; Noh vanamees, pane ennast ka akkama, pead töhe minema; Mu poolest oo asi akkamas Kaa; no siis pannund suuretüki akkama, ning annund käraka ää Vll; Ma pani tahenduse juba `öhta akkama Pöi; pane kulmu köis ka akkama Emm; Minul oli ilmast `ilma koirohi akkamas Rei; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Iga töö pial akkamas Han; nää `praegast `aśtja sial akkamas (leiva tegemiseks); kui lumi kaub, `varsti on nemad (osjad) akkamas Amb; sie on `niisugune akkamas tüdruk et lase `olla VJg; panen süögi akkama (keema) Trm; kui kõik oli akkamas, oli [õhtu] söök, ja `piale selle `kraamisin laua Lai; tragi (inimene) on alati vali, igal pool akkamas Plt; hakkama panema hävitama, rikkuma, raiskama Ega tä `enne kuo saa, kui kaik raha on hakkama `pandud Kuu; Jo sie `keikse paremb siep `pandi minev`aasta akkama IisR; `jälle pudeli akkama pannud, `jälle `möirab (joodikust) Mus; selle nuore inge pani tema ise akkama Amb

alt alt üld(ald R)

I. adv (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (ruumiliselt) altpoolt, allpool; alumises(t) osas(t); alumises(t) küljes(t), põhjas(t); (millegi) alt; varjatud, kaetud osast on üks vie riist kuiv, ei jää alt pidämä Lüg; `pesti sie kleid `vällä - - ja siis `tärgeldetti `vällä alt saba Jõh; nii `külmä `ilma et `panno ikkunad alt jähä Vai; naised ju alt `lahti, pole es `püksa jalas ei midad Jäm; kalapüiu paet on pεεlt lai ning alt vahe Kaa; `ümrik oo must ja kurrulene, alt o natuke `kirja koa; iga nädal pidi ika `juuksid `lõikama et alt tasased oo Muh; Äi sest `pääse änam alt ega päält (väljapääsmatust olukorrast) Rei; lina õlmad `löödi alt laiale ja istudedi maha Vig; kui vesi alt ää kuivab, siis jääb iä korge maha Khn; Puud laaksivad ennast isi alt ära Hää; nüid tuli üsna iad `vihma aga maast läbi ei käin, alt oli päris kuiv Ris; [aida] põrandad olid alt `õensad HJn; `riided `lõõgavad alt Amb; piimä pütt õli alt kuńni piält ühe laiune Kod; nõnna `tihkest läind - - et sa ei saa üle ega alt läbi [padrikust] Lai; tuli lõpess ärä alt; altjoosuge `veske (töötamisel liigub alumine veskikivi) Krk; ait tetti `kõrgõdõ - - alt jäi tühjäss, et tuul alt läbi käib Ran; kui kirn täis sai, `lasti li̬i̬m alt `väĺlä, ku̬u̬r tetti võiss Nõo; mõ̭ni pand pääle mulla lae jaʔ ala `leie toĺlitsist lau˛ust alt `lü̬ü̬dävä lae Har; `lambatat́t om alt haĺaśs, päält veteĺ Räp; `maahhapant (lamandunud) ristkhain mädänes alt hoobiss arʔ Se; võtaʔ alt, kaku˽`hainu alt lihmäle Lut b. alumises(t) suunas(t), altpoolt; madalast, maast mönel juba sööma aeg toleb alt ülespidi, ööldaks `röhtleb Käi; `uhkav alliaks keeb alt vett ülese Kse; Ein `niistub ikki maa pääl, maa annab alt üles [niiskust] Hää; linnarabamise ratas - - olli puulangist tettu - - alt sõksit Trv; opetaja - - tei `kuhja ja `köstre `annu alt kätte Nõo; valujoonõ˽tulõvõ˽tast alt, `si̬i̬ripit́i, nigagu üless `põĺvi `sisse San; ennevanast tet́ti vesirattaʔ alt `lü̬ü̬dävä `viiga `ümbre minema Har c. (lähemalt kohta määratlev) kas `kuskist alt metsa seest ehk alt põllo pealt ehk Mar; ei see suur piĺb ei tuld `siia, see läks sealt alt läbi Mär; kelts all - - `päike akkab päält teda sulatama, aga alt põhjast on kõva Äks; me saime mõne sada neli viiś-kuuskümmend `sarda riśtik`einu siitsa·mast alt eenämäst KJn; Kui ma eńnist alt (saunast, popsimajast) `mööda läksin, `oĺlid seal lapsed üksi kodus SJn; tuuĺ om altt järve pu̬u̬lt Hel; alt lohust lät́s ka küll ti̬i̬, tu̬u̬ lät́s likõss Rõu d. jalust, teelt, eest (ära) mine alt ära Jäm; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; alt ära arjakad, järvakad tulevad Kos; alt ära, muidu ajame `otsa VJg; kui veel pia täis `tõmmab, siis oia alt Lai; pakõ alt Vas

2. omalt kohalt või paigalt (altasendist), küljest `lained `täitasitte `paadi täiss ja, ja siis paat vajus ald ära meil Jõe; vurr`puuri rattas on ald `vällä tul(n)d; `kiera `nössid alt ära [hobuseraual] Lüg; kui sui raavad alt εε on sisi kabjad kuluvad nii öhuseks Khk; see oli mütu `aega kodu `aige, jalad olid alt `otsas Kaa; õlut lõi `ankru põh́a alt ää Mär; kukkusin `järsku maha, jalad nagu `võeti kohe alt ää Juu; `arvad ikke‿t ma enam ei kedra vist, ega sa muedu neid voki `jalgu oleks alt ära võtt Amb; kelsa võtab alt ära [soe vihm] Trm; kui vanger akkas `kräunuma - - `võeti ratas alt, tõmmati miaret `piale Lai; kaits part pidi kõrrage alt ärä lükkäme Krk; oĺl suuŕ pada, tu̬u̬l lät́s põhi alt ärʔ Plv; kapi `vaia är `tassuʔ alt hobõssal Lut

3. (ajaliselt) eelnevalt, enne lepakoordega lepidati enne alt - - siis kahjati riie εε Khk; siis sai põld alt ärä äestätud ja, siis sai külimä `mindud Mär; `maarjaga kollutadi alt - - sss ei lähä [värv] peält ää mete Vig; värnitsega tehaks alt üle Ris

4. teeb `rimmus nägu - - sandi näo, teine on ni alt (vilets, mannetu) ta meelest Vll; noorest peräst tõistest alt, tõiste `jalge alune (lollist, rumalast) Krk; alt (halvasti) lugõma Lut

II. postp 1. a. (ruumiliselt või suunalt) alumises(t) osas(t); alumises(t) küljes(t), põhjas(t); kaetud osast jää akkas ilusti `meie `paadi ald läbi `käima Jõe; umb `aavad on sedäsi, et akkab naha alt mädänemmä; vesi `juokseb [vesiveski] ratta alt läbi Lüg; `Naine ei `tõhtind `palja `piaga `süiä, siis maa `lõhkes `seitse `süldä tämä `jalgude alt Jõh; mie `kardan `kaindla ald kudina; `läksin verävä ald läbi Vai; nεε kus `lähtavad kεε alt `kinni oides Khk; vatid ollid kurgu alt `kinni; keele alt lõigati kile `katki ja, kohe akkas `reakima Muh; Uue ölletäku saab ölletegu aegus ölle alt - - see jεεb keige alla Emm; juuse tort on räti alt `väljes Phl; pliida alt tuleb suits Mar; lina ei taha saue koorukese alt tõusta Vig; `köidi `jälle `vorsti lae alt ää toomas Aud; sul on tänäne pää pikem, teene riie paśtab `väĺla teese alt Juu; sukapael - - ulatas põlve alt `kinni `panna JJn; ema tuli lüpsikuga lehma alt (lüpsmast) VMr; piim korjati kuare alt pudru `kastusess Kod; `kańdla alt akasś si siil; künnapu käüve `risti ri̬i̬ põhja alt läbi Pst; jala põhja alt om katik Krk; võti temä lõvva alt pääd piti `kaińlade Hel; latse kaabiva toda `mäiä sääld lepä koore alt Nõo; säält mäe alt ju̬u̬sk oea `alla ̀järve Ote; sau tulõ paa alt `ussõ Har; susi kaabit́s muldhirre alt `lauta mulgu Rõu; iä alt talvinõ püüḱ om rasõhõmp Se || (millegi) seest maa alt ajab üks roho üless, nagu nüüd on õhakad Lüg; aĺlikast tuleb mua alt vett Kad; lumõ alt saa õs `haina kätte Rõu; maa-alonõ u̬u̬ś, maa lat lätt u̬u̬ś Se b. (millegi) varjust; varjualusest nüüd on juo vana `jaagup `müödä, egä `põõsa ald ei lähägi `kaste `vällä Lüg; `metsä `varjos ja `kalda ald `müödä tulin [sõudes] kodo Vai; vahib kulmu alt Muh; lähen `räästa alt läbi Ris; ega sa‿i saa et sa nüid `uone alt [karjase ööseks] `väĺla aad Kei; aganik oli `reialuse küĺles. `reialt kihuta aganad kohe üle ukse aganikku HJn; ega sa kuuse alt ei lähe, et na kuivalt lähed (kõrtsist kainena lahkumisest) JõeK; `ootan teda nagu `pääva `pilve alt `väĺla tulema Koe; eenad on `lahti lahutetud - - kieritisse paksu alt `väĺla `tuodud VMr; läks õõnapite alt `rosto ajama Kod; poisikse otsiva `kolta alt `vähju Trv; mine˽`tõmba vaŕu alt rattaʔ `ussõ Har; `kulmõ alt kaess Vas

2. (millegi) juures(t), lähedal(t) kiers `ukse alt `ümbär Kuu; `väänäb südäme alt, `püüjäb `õksele ajalda Lüg; kasi silma alt εε Khk; Ma `kohkusi nõnda, et südame alt läks valu läbi Pöi; jala tulid tagasi `Martna kiriku alt Mar; ku siit `Lüitse alt minna [parvega], sis sai `õhtuks `Pärnu Vän; Vasalemma alt kõrts, muist `üitsid Vasalemma Nömme Ris; ei `kästa naist koa oma küĺle alt võtta, siis lähäb ikke ää tene Juu; [kaetamise vastu] kolme ukse alt `jälle pühiti prügi ja siis suitsetati neĺlabä `õhta Koe; kas jõgi talvel teie alt ka `kinni on Kad; aŕjuklased käesid Luuka linna alt; si̬i̬ näppäb kõhe silmä alt ärä Kod; tee `keerab mäe alt paremalle Plt; pitsitä siit `rindualt Ran; minge säält vana ussaja alt läbi Ote; haaŕd leevä tõsõl nõ̭na alt ärʔ; sõidat [parvega] üte kaari (keerise) alt tõsõ kaari alaʔ Har || (millegi) juurde, lähedale kuub oli kainu alt (kaenlani) Jäm

3. (päri)suunas(t), pool(t) `kangest taivas punas siit - - pöhja alt Ans; ädala (lõuna) alt lööb `selgeks, akab `pääva `näitama Khk; jaanibä tõuseb [päike] ea tuule alt Mus; Ajas `öhtu alt vihma pilve öles ja sajab Pöi; müristab siit vesigare alt; koit tuleb ikka ida alt Muh; alam vili - - see võeti sealt tuule alt ää ja jahvatadi `loomele LNg; põh́a ald `koldab, virmalest löövad `taeva Aud; ida alt ja vesigare alt lähvad suured pilved Ris; sa˽piat nää˽rõugu˽tuulõ alt `pandma, muidu lahk tuuĺ laḱka Har

4. omalt kohalt või paigalt (allasendist), küljest jalg tuli ära järi alt, nüid olen iĺma järita Lai; sääl olli obese kabja alt `seante mua kaabak maha jäänu Krk

5. (välja, vabaks mõjusfäärist) a. välja, vabaks mingist olukorrast, seisundist mina sene `maksu alt küll ei `pääsi; ma tahan `lahti `saada sinu `kiustu alt Lüg; meni‿p `saagid `kohtu alt εε Khk; täna `õnne, ta sai vaeva alt `lahti (raskelt haige surmast) VMr; kui juba emä alt ära suavad [põrsad] ja üväd suured, siis oo keesikud Kod; [poiss] olli loosi alt läbi käenu Hel; sai sõ̭aväe alt `valla Nõo; sai sõa alt `vällä Krl b. ära, vabaks (kellegi, millegi) valdusest, alluvusest `Rakvere alt mies, `Rakvere all õlen üleväl; `leimä `mõisnikuje alt - - `lahti Lüg; vooĺat́sura ku võt́t `mõisniga alt naist, siss maśs herralõ kat́skümmend viiś `ruublit Se c. vabaks millegi kasutusest tee kauass tuhliste alt `lahti Khk; lepiku alt saab ruttu maad (uudismaast) Kul d. (tööriista) vahelt, töötluselt [veski] kivi just pika alt tulnd [teritamiselt] Pöi; kui `veśki alt läbi käis, mullad ja aganad `väĺla, sie `üiti koa `pit́simine Jür; kruasiline, mis kruasi alt `väĺla tuleb VMr; `ropsimata linad `võeti masina alt, `pańdi `puntrasse Trm; sasi om si̬i̬, mis masina alt tule, õle ni̬i̬, mis kätege pessets Krk; tõriksest nakab jahu kivi alt tulema Ran; `villo - - kraasiti, tullivaʔ massina alt `vällä, kääneti `kuŕsti Plv

6. (välj aega) eel, enne `kordame ruki küli alt; Üks inktus joua teise alt εε (hingeldamisele ei tule vahet) Emm

III. prep 1. a. (millestki) altpoolt, madalamalt; varjust kuul oli alt ajude läbi läind Jõe; Laps `juokseb alt `vihma (ei saa märjaks) Kuu; `Laisa obuselle `lüüjässe alt `aisa IisR; ei mõistnd `loogu `võtta, altkäe oli `riisund Mar; alt ratta `veske, vesi jooseb ratta alt - - aab ratta `käimä Tõs; ega ma muidu ei näe kui alt käe (käsi tõstetud silmade kohale) Aud; `vaatab alt silmä ~ `silme kollokille; altkäe ei pühita `lauda, siis tuleb pahanduss Kod; reied `sioti alt põlve püksi paelaga `kinni Lai; sia käisive alt müüri `sissi Trv; alt `siĺme `vaatep - - nagu uńt Hls; [ta] olli alt lavva `kohtuärra `jalga sõkkun Hel; kos pu̬u̬l [hobuse] liht `olli, säält pu̬u̬ld `panti ohja aru alt rooma; kõõrsiĺm, nigu kõveride vaht, vai alt kolmu, sedä`viisi `viltu Ran; alt `põlvõ iks tuĺl `hammõ pikkuśs Kan; ta vahiss nii alt laka, üĺess kavalusi Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; anna alt lõvva üless Plv; Surm võt́t `rätsepäl altkäe kińniʔ ja vei timä `mõtsa Räp; kaõss alt`šiĺmi Lei || (millegi) seest altmua one mes kaevandused ehk `rautid mua alt läbi `võetud Kod b. (maapinnavormilt, asukohalt) madalamalt; juurest ald `maande, noh sie oli nisukene `mulla maa, üle `maande oli `liiva maa VNg; mine too altmεε kajost vett Phl; alt `lõuna [tuul]. (ilmakaarest, kus päike asub kella 16 paiku) Hel; Lät́si alt ua (oapõllu) ja takast kua kooni˽sai muasilla manu˽ ̀vällä Rõu c. piltl sie `vahtib alt `kulmije (ebasõbralikult) Kuu; Mühästäs `miski altsuu (endamisi), mina ei kuuld Jõh; altõlma viin (salakaubaviin) Mar; püiab altõlma tõmmata - - `varguse `moodi Mär; Küll see oo üks paha inimene `mutku annab aga altaisa (tagaselja halba tegema) Han; `käidi alt `käega teretamas (altkäemaksust) Mih; linna lika, see oli altaesa lind (kergete elukommetega) PJg; altkälaps (vallaslaps); `sohkimene on altkäe kaup, sala kaup Plt; alt aisa `vaataja (laisk) Trv; alt alumise ja päält `päälmise, kiḱk sa tahat puha `täädä Krk; Altväreti vahtija sõim Ote; altnaha `käüjä (salakaval) Krl; Tan tää löövät alt `vehmre naidõ meestega jaʔ (abielu rikkumisest) Rõu; viiess oĺl alt`vehmre `lü̬ü̬dü lat́s (vallaslaps) Plv

2. päri, mööda ku oli lage jää - - sis sai `mendud ald `pääva - - ja sis ülged `vaanitud Jõe; lähän alt `tuule, tuul puhub taga; puud `lassasse alt `tuule maha Lüg; (tuulamisel) alttuule vili oli veletsam vili, sedä `võeti segadele ja `loomele Mar; alt tuule pung - - aganatega segamine, kõlu; `vaesele `ööldi ikke, mis sa oled, sa oled se alt tuule pung Juu; alet `testi pitkäli muan, alttuule akati põlema panema Kod; ku alt tuule `mõisa köögist `mü̬ü̬dä lätsit võiset nuusate [toidu lõhna] Hel; alt tuulõ olliva kõhnõmba terä ja aganit kah siän Kam; tu̬u̬ lehmäkene tuĺl alt tuulõ tagasi Rõu

3. (välj määra, hulka, suhet) vähem (kui) Ma sai - - puru uied saapad üsna altinna käde Kaa; see oli alt iga, lapse `pölves Pha; Poisijõmpsikud või alt arssina poisid Aud; eks ma olnd noor siis, alt kahe`kümne aasta Plt; alt kate`kümne om alaiäline Hel; ku rehe`pesmine `oĺli, siss kaits `kõrda `tuĺli iks rehitsedä, ega alt tolle es saa Ote; alt saa [rubla] hääd hobõst is saaʔ Har; alt iä vi̬i̬l om, nu̬u̬r vil om Se

Vrd alahast, alast

arasku aŕa(a)·s̀ku, aŕasku Se < aŕa us̀kuʔ a. ära usu, võta kuulda kääńku‿i, aŕa·sku‿i (”hõikab eit vanamehele, keda ahvatleti nooremate poolt teelt kõrvale käänama”) Se b. muidugi, loomulikult (naljatlust naljatamise tõeks tunnistades) taṕi ar sada jänest `luidsa hannagaʔ - - aŕa·s̀ku; müü uma naase laadoh maahha - - aŕa·s̀ku Se

arbutama1 arbutama HJn Kad Sim, aŕbu- Trm, `arbu- Kuu

1. a. võluma, ära nõiduma (näit tüdruk poissi) – Kuu b. posima, nõidumisega parandama ema `arbutas oma `jalga Kuu; `enne arbueided ja taadid ikke arbutasivad, kui mõni luom jäi `aigest ehk `miski muu äda oli kellegil enesel, siis arvutati `tervest Kad Vrd arbuma

2. parandama, kohendama, terveks tegema püksi tagumik on vile, tahaks arbutatta Kad

3. karistama, lööma, ergutama tarvis [poissi] natuke aŕbutatta; aŕbuta natuke obest, et sõedab rutemast Trm

Vrd arbitama

1. a. sag pl aru, mõistus ei ole `arvu `haisugi Kuu; ei `selle `arvud pia `kinni midagi, nie jalad `vaesed `saavad pää iest `soita VNg; vana juo ei õle `õiget `arvu; `Arvu en õle `kaotand. Arv on `selge; on segane `arvudest; Arust lage; tämä on lühikese ja `kerge `arvoga inimine Lüg; Arut sul pias! Jõh; Pole mette meele arugid Khk; Kus inimesel aru on, äkist `öösel paneb minema; Elajal ikka elaja aru Pöi; sel ikke arost ja oiost `puudu; tä targa `mõistose ja aroga Mar; igä asjal oma aro olgo uńt ehk olgo karo; `keŕkleb nagu poolearuga Saa; ta (vanainimene) ei ole enam vana aru ~ `mõistuse sees Juu; ommikuks tuli arudesse (sai kaineks, tuli mõistusele) JJn; loomal on ka aru pias, ta tiab küll Tür; sul nuored arud viel; arudega inimene, targa arudega Kad; ta lähäb oma arudega juhmist juba VJg; õma arvudega ja mõttega `ti̬i̬sin küll vi̬i̬l, aga enäm en näe kudoda; targemä arudegä inimised Kod; tegi jõngermańni tükka, ei old veel täie aru sees Plt; siu aru lää laiali, si̬i̬ ei ole `õige jutt mis sa aat; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla; sa olet periss ullu aruge, siul ei olle täüt aru; si̬i̬ sai nõnda `pessä, et aru pala `kunnigil ei oole Krk; arust nõrk ~ nõrga aruge Hel; latsel latse aru Ran; naśte`rahval olna pikä `juusse ja lühike aru; ta‿lli `veedike napak, täit aru pään es ole; ta‿m jo ilma aruta inimene, ta‿i tiiä mes‿tä kõnelap vai om Nõo; `kergekene, `kerge aruga Ote; kas `arvo oli mihele minekuge, oh pimmet - - lät́si sinna nigu piina `ahju San; inemise eläse˽maa pääl aruldaʔ, arujagamise `aigu omma ussõn olluʔ; medäss `säärtse poolõaruga inemisega ˽`ti̬i̬deʔ, kel arru pään ei olõʔ; Poolõaruga, -mudsuga, -toruga, pu̬u̬ĺ`uĺli, pu̬u̬lpuudulinõ Har; [inimene] umah arvoh imp olõ õiʔ Se b. piltl (kergemeelsest, mõtlematust, napakast inimesest) ega sen `arvud `haitle Kuu; minu `saapa `sääreski on `rohkemb `arvu ku sul pääs Lüg; sul o ühna varsa aru Var; Inimene on nätse - - puuduliku aruga; sellest `öeldaks - - et aru `viltu veab; Aru perset `mü̬ü̬da laiali - - aĺbakas inimene Hää; aru `teivaga seilas Koe; `sulle vaja nii kaua sugeda `anda kui aru `perssest pähä tuleb; ei sul ole õiget aru sul on va kitse arud VJg; aru ei saa toobiga pähä valada; võta ää malk, kae kas aru tulep `persest pähä Ran; Sellel on aru luskikaga antu ja kulbiga võetu TMr; vana torujüri. ei olõ `õigõt `torru ja arru Rõu; Vanamies vade `varsa`arvud Kuu; Vana obune, varsa aru - - (öeld) kui suur inimene ti̬i̬b lapse`tempusi Hää; vana mies aga lapse aru JMd; vana inimene, aga varsa aru Plt; vana mi̬i̬ss, `vaśka aru Hel; arust ära ~ välja(s) ~ ussen puuduliku mõistusega, meeletu, rumal `mielest `lahti ehk `arvost `välläs VNg; tama on jo oma `arvust kaig `vällä Vai; Sa oled eese tahtmisega ka arust ää Kaa; lapsed jooksevad nigu arust ära ~ ilma aruta Lai; lokeltes `pääle, edesi tagasi käü, ku arust ärä jäänu kunagi Krk; kas sa arust ärä ollit, ku sa sedä teit Hel; ta om jo arust ussõn - - tal ei ole enämb `õigõt arru Har | `lähväd arust `lahti, ei õle `õiget `muistust Lüg; aru pähe võtma mõistliku(ma)ks, targemaks muutuma rumal, ei võta aru pähe Kei; võta aru vahel pähä, et sa aru saat Hel || poiss käib ja uĺastap ja kotun tü̬ü̬d üle aru ja pää (väga palju) Nõo

2. arusaam; arvamus, mõte; kavatsus mul on `toine `arvu sene puold ei mina `tahtuks `ninda teha VNg; minu `arvo päält sinust ei õlegi `niiskest tüötegijat Lüg; ja ma olen arutand seda `aśja, ja olemist ja olen selle aru `piale `jõudnud Hag; no tee siis oma aru järele Juu; ei tia, kus ta siis lähäb oma aruga JJn; [lapsehoidjal] tuli tark aru et mis tiha Pee; ta `umbes aru järele `ütles, et nii pailu on vaja VJg; vana`rahva jutu aru `jäŕgi `öetse nuust, aga nüid `öetse natsa·lka Vil; ma tei ta ärä küll oma aru `järgi, ka ta `kõlbass või ei; mike aru pääl ~ mikeperäst sa sedäsi ti̬i̬t; siin o ilma arute (tarvitamata, ülearuseid) `nõusid kah Krk; ku tu `viuglemine käib, siss neil (mesilastel) om vist tu ärämińeki mõte ja aru Ran; mu arvo `perrä ~ pit́e ~ arvost `piäži nii olõma Se; arusse pähe, mõttesse toho tobe, mis sul arusse on tuld Sim; arus 1. peas, mõttes, kavatsusel mis su ullu arus on, et sedäsi tegid Juu; mis selle karja arus täna on, et ta nii vara tuleb `lõunelle Kad 2. (kellegi) arust, meelest mu arvoh om nii Se; arust (kellegi) meelest, arvates, arvamuse järgi minu `arvust et kaks `kerda `pisteti poiss silet `köüe puhist läbi Kuu; oma arust on tark, aga `vaata kui loĺlist teeb ise Lai; mu arust küll ei˽olõ˽tu̬u̬ asi nii eiʔ, t‿m vaest tõisildõʔ Har; Jaśsi noorik um mu arvust jäl nii`mu̬u̬du (rase) Vas; arude sees mõttes, (millegi üle) vaagimas, kaalutlemas `Oitegi pikke `aiga sügäväs mettes `kaaluteli - - oli sen `asjaga perisest `arvue siess, kuniks hüä neu; Mies ka ise aruje siess, `kumba otta, `kumba jättä Kuu; arvu lööma arutama, järele mõtlema, kaaluma lein `arvo kust ma saan huost Kuu; lüön aru, kas saan `tulla või en saa Lüg

3. selgus, teadmine Ei saand sidä `arvu, migäs asi sie on old Kuu; ega‿p saa ta kääst `selged aru, muidu keterdab Krj; `õiged aru põle kusagil, kõik oo `seiti Mih; kui ma selle aru kätte saan millas ta (kuu) `tehtud oo Aud; Jukude asi - - mis me sest aru tahame Juu; ei olnud nähnud, aga võt́tis aśjast `õige aru ja tegi ära Ksi; ta aru kätte ei saa, kas ei ole seletuss otsekohene vai om - - arusaamine `väike Hel || teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; aru saama 1. mõistma, taipama `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust; Saa sa siis nüüd `naistest aru Kuu; lollakale äi maksa midad `rääkida, ta‿p soa aru Vll; Kui muedu aru sua‿mtõ, tulõb `nuuti anda Khn; kes aru`saaja, saab ise aru, kes loĺl, sellele `näita näpuga Kei; ei sest soa aru ei Liisu ega lapsed Kad; laps pudrab, ei saa aru, mis ta tahab Lai; sel om iki mi̬i̬ĺ pähän, si̬i̬ saap kõnest aru joba Krk; no temäst (veinist) ei saa aru, kellest ta‿m tettu; te saade `onte aru, et miust ei ole ämp tü̬ü̬tegijät Nõo; sa sait võõrildõ `arvo Plv; Taast ei saaʔ joht habõndõga juut́ ka `arvu (raskesti mõistetav) Vas 2. ära tundma; märkama põle arugi saand, et need `aastad oo läind; [nii kadunud, et] seda `kohtagi saa änam aru Vig || (emf hüüatustes) Saad sa aru, ta saigid mihele; Ta siis `terve päeva pole tööd teind. Siis sa saad aru! Rei; arule ~ aru peale saama mõistma, taipama [Siis] sai `Liena `arvule, et ta vei `itse henesä ku `lapsed `kaŋŋutasa kadule; Ei `saaned `üksindä ka `arvu `pääle, migä se küll oli Kuu; aru võtma mõistma, taipama Ku˽kõ̭iḱ ütte panõ˽sõ̭ss võta õi˽̣vana habõndõga˽juut́ ka inäp `arvu Rõu

4. seletus, selgitus; aruanne (hrl verbiga andma) `tulga aru `andama `vällä, midä õleta tehnd Lüg; `viimsest tühast sõnast peab aru `andma Muh; ma ei tahagi selle `peale aro nõuda Mar; Aeg annab aru Vig; ma olen `valged verd, `ańdis oma `kohta nihukest aru PJg; `omme pean aru `andma ja kui ma `anda ei soa, siis pean surema Kos; pian ma `sulle aru `andma sellest, mis ma tegin või kus ma käisin Lai; üt́skõrd piat kõ̭gõst arru `andma Har

5. teade, sõnum `lähtvad väĺjamaale, ei anna tεεdustkid, ei anna arugid Jäm; kadus tema jäljetumaks, pole temast aru midad; mine aru `viima, et `aitab merele `minna Khk; kes es saa `tulla, see `saatas aru tagasi Kär; saadeti arusid, keda kutstui vaderiks Mus; töi `meile aru et Poaste `randas `olle kalu Jaa; Käib aga `mööda küla arusid pärimas Rei

6. a. (kindel) määr, mõõt; teat hulk, kogus; arv; arvestusühik eks aru `puolest ole neil ikke `paĺju `luami Hlj; tie tüöd `arvu järele, ära tie üli `liia ega `vaiva `endäst Lüg; meitel nii ühe aru pärast (võrdsel hulgal) `piima; nee kapad olid `mitmes arus (suuruses). toobist viie toobini Khk; Kolme toobine mat́t si̬i̬ oli ikka si̬i̬ vana `muistine vaka päält `vötmise aru (kui tuulikul jahvatati) Pöi; kui tat aru pεrast `rüipad, siis ta ei tee rumalaks Muh; `pasmud tegid ise seda aru kui pikk ta (kangas) pidi olema; pidi paras aru olema ikke, kui ta (piim) paelu `apnes, siis läks `veesse Mih; pääva tõusust pääva `loodeni oli `endene päe, ega siis tuńni aru ei oln Aud; vana aru järele olid paĺgid [parvedes 21 jalga] pikad Vän; ku korvi kere aru koa täis sai, siis punuti põhja`vitste otsad `sõnna ääre `sisse; [orjaajal] vaest ei soand kaks ööpäeva magada. mis nüid inimestel viga, oma kellaaru magada Kei; ega siis (vanasti) pośtivahe aru põld, siis tuli se tulba aru, siis pośtivahe aru, nüid on tiinu aru; kui nad aru (normi) järele annavad, et ei `anta nii paelu kui keegi tahab Juu; egäs siäl kedägi päevä aru põlnd, et mitu päevä just pulm `oĺli KJn; tunni aru `järgi (määratud ajal) `anti rohi Krk; tu̬u̬ om nii inemise arust vällän ~ tu̬u̬l liha `lahkõss sälän `välläʔ; noʔ arutõdi sääl tu̬u̬d maa arru ja villä arru Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit, tuul `arvo ei oolõʔ Se || `lõune ja `õhta vahe peal on kesk `päide aeg, sie oli üks aru, vata `enne põld jo kella Jür; pääv juba pät́si arul - - vaja `pät́si võtta (hommikul kella 8 ajal) Kod; sääl (kalendris) `oĺli `vahtsõ aru ja vana aru. tu oĺl õks edeotsast ku˽vastanõ aru (uus kalender) üless `võeti Har || (eitavas lauses) neli vassigad oli `metsas olnd. nönda otsitud et pole aru olnd Kär; kell lähäb naa `kaugele, et põle arugi; neid (pulmaliste kimpe) oli jo naapaelu `tarbis et põnd arugi; auna kärbis oli pailo sandim teha, `senna läks naa `irmos pailo lat́ta ja `teibaid et põlnd arogi Mih; Kui jõgõ `sisse tulid, siis `santeki serv oli veess. Sie olõss ju laevõl enäm aru mitte Khn || see `joomene oo koa arust ääläind juba (juuakse liiga palju) Mär; tsireli om tinav`aastak arvust ärä lännu, mud́u om iks neli `lehte, nüüd om viis Ote b. arvestus, arvepidamine see `ühte lugu tehässe sedä aro ja `rehnutti Mar; Kui perenaist põle, siis põle aruspanijad, majal nagu põles lukku ees; Inimesed võivad omased `olla, aga rahaga tuleb `seĺge aru pidada, mis ühü või teise jägu oo Han; se `puudlane jäend siis neid (varastatud naereid) aru tegema. ära jägama Vig; `Kihtida `tuĺli aru `järgi, mitte nii nägu lips-lops, et ükstaskõik, kudas Hää; piab kõrra aru järele süüḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele. piab kõrra aru `järgi `vaĺmi oleme, kolm `kõrda süvväs Hls; na pidäsiv `rehnuudi aru iki Krk; ega˽taad nii arulda˽saa õi˽kotaʔ, taad tulõ ega kõrd esi˽`mu̬u̬du kotaʔ Har; ar(v)us, ar(v)usse arvel(e), arves(se), arvestatud; meeles, meelde, teada kui `paljo sel `aastal `sündind ehk surd, si on õppetajal kõik `arvus Lüg; kõik oli arus, `paĺlu sealt `saadud oo ja `paĺlu `saada jääb Mär; Saõmõ `mindud sõni kui Riia suetsud akkasid nägüma. Selles arus meie olimõ Tukkõ `kohtõs, üks nelikümmen `vörstä siipuõl `Riiga Khn; nüid on päävad nii arus, ei täiks kusagille neid ää raesata; aśjad pannakse arusse, kui pailu `keegi soab [pärandi jagamisel] Juu; ta võtab kõik asjad arusse VJg; pääväʔ omma arvoh täl, ti̬i̬t ku˽paĺlo `päivi teḱk Se || ons se asi aru pele `pandud (arvesse võetud, märgitud) Khk; aru pidama 1. arutama, kaaluma, järele mõtlema; nõu pidama vahin siin ja pian aru, kuhu `puole akkan menemä Lüg; `vallamajas `peeti aru, millas kellegi kätte kord tuleb [küüti minna] Aud; aga siis oli üks suur arupidamine - - kis `kańdis niisukest `pärmu·t̀re `nüöpi Jür; arsid `piavad aru SJn; `piämi siin - - aru et, kirn om ärä kadunu Nõo; ma˽pia õks arru pedämä uma elu üle, et kuiss ma˽saa Har; `nakseva `arvo pidämä umist aŕost Räp 2. mõõtu, piiri, arvestust pidama ikke pean aro (loen, arvan kokku) kui paĺlo see oo; peab igäst asjast ikke aro ja `eesest lugo Mar; kas ta viinaga aru peab, joob palga maha Kir; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; ta on aru pidaja mees, ei võta ennast liiast `purje Lai; ku mõni ülearu kuri om, (öeld) sa piat aru iki `endest pidmäme Krk; võta pit́s ja piä aru Ran; jummaĺ ei joua arru petäʔ maa ilma `hullusõgaʔ, mia noʔ maailma päl tetäss Har; (ei ole ~ saa) aru ega (~ ei) otsa ~ (ei ole) aru ega otsa peal 1. (ei ole) selgust; mõtet; arukust, mõistlikkust senel `asjal ei ole `arvo `eigä `otsa, ei tiä midä tämäga saa teha Vai; sel inimesel ei ole aru ega `otsa peal (üks `müllaja inimene) Muh; naa `jõhker, `tormab et pole aru ega `otsa Var; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; sääl ei oole aru ega `otsa, ni̬i̬ eläv ku mõtslooma, ni̬i̬ ei tää midägi Krk; nuil ei olõ arru ei `otsa maa pääl, kuiss eläseʔ Har; Taa lang um nii ärʔ pussõrdunuʔ, et taast ei saaʔ inäp `arvu eiʔ `otsa Rõu 2. (ei ole) piiri, lõppu, määra tüöl ei õle `millagi aru egä `õtsa, kie tüötegijä on Lüg; paeatavad naa paelu, põle aru egä `otsa Tõs; sel aśjal (raha kulutamisel) põle aru ega `õtsa Trm; mul om maai·lma tegemist ja tü̬ü̬d, ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; pańd üte kõrraga `vihma valama, siss es ole enämb aru ei `otsa Ran; sellel pole aru ega akatust (rahulolematult millestki) Aud; kus selle aru või ots KJn; (ei ole) otsa ega (~ ei) aru (peal) 1. (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust kõik mis mõtesse tuleb, aab suust `väĺlä. põle sial `otsa ega aru Nis; oma tü̬ü̬d kõrralikult ärä ei ti̬i̬, ei ole `otsa ega aru Hel; är um täḱeldänü˽ta linano‿i‿olõʔ `otsa ei `arvu Rõu 2. (ei ole) lõppu, määra tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; aru-otsa ~ aru-otsa peale 1. selgust, arukust, taipu Pole niid küll aru-otsa pεεle, mis keik ää tehakse Kaa; [inimene] vahel peris segäne et põle aru`otsa `kuśkil Vil || üks otsalene piäb ikki olema, kis aru-`otsa piäb KJn 2. (ei ole) lõppu, piiri, määra Küll laulupidul oli ikka rahvast koos - - pole aru-otsa pεεle Kaa; tü̬ü̬l ei ole aru `otsa Hel; ku jutuotsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul Nõo; otsa või aru peal id Kus ennist ikka oli `metsi, polnd sii `otsa või aru peel Kaa; pole aru-seadust peale id Meite emased imetlesid nii `irmsasti, et pole aru-säädust pεεle Kaa; otsa-aru (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust Sene asjal pole änam otsa-aru tεεda Emm; saantki `õiged `otsa aru, mis ta `rääkis Mär; meil oĺl kiḱk `laokil, es ole `otsa-aru `kunnigil Krk; aru peal(e) 1. (pole) mõistust, mõistlikkust, arukust `Küünlakuus siis pole `kassidel änam aru peal, teevad `pulmi, `koinivad; Onts `söukstel aru pääl, öö läbi `jööravad `pääle küla kauda; See minemine oli ju nii käkas`kaela, et seal es olnd aru peal Pöi || nii `uhked `riided, pole aru pεεl Khk; Pole aru pεεle kui kena riie Kaa 2. (pole) lõppu, piiri, määra mette tööl pole aru pεεl, kui `tiitsest tehasse ning `otsa‿b saa Khk; teitel äi ole mette aro pεεl kui `paljo tei tahate vetags aga ika veel Emm; aru peal(e) panema järele mõtlema, kaaluma iga asi tahab arutada ~ aru peal `panna Var

7. a. teat iga, periood, järk (kellegi, millegi) eluajast; vanus se akkab juba inimese aro `sisse `saama - - saab kaks kümmend üks `aestad vana Emm; mina esi teos ei käenu, siis olin poisikese arus MMg; selle aru seen ta iki om, ega ta vanep viśt küll ei oole Krk; ta‿m jo alt `iäline, vi̬i̬l latse aru seen Nõo b. teat väärtus; liik, selts mis nii vana, selle `kohta `eetasse: see inimese arust `väljas juba Khk; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; ega sa‿s `väätima lapse arus taha `õlla Trm; ta on õige inimese arus (peetakse õigeks inimeseks) Plt; si̬i̬ om joba omast arust är lännu, si̬i̬ oless ammu `tahten är tetä joh; temä om pereme aru pääl, kullege temä `käsku; kasulatse aru pääle `võeti, aga orja tükike om Krk; ma olõ `väega vana. `minnu ei või ińemisess enämp ütelde, lat́sõ aru sisen San; ühes arus, üten arvun ühesugune, -taoline; ühtemoodi ühes `arvus (ühetarkused) Lüg; kes nüid koloo·si `aigu toda [põldu raadikuks] `ütleb, käib kõik üten arvun Ran; sais üteh arvoh (ei võta minit maitset juurde) Plv; sa˽saisat alasi üten arun ei jää˽sa kõhnõmbass, ei˽lähä ramutsõppa Har; ühe aru peal id nende kasu on nii ühe aru pel (ühepikkused) Khk; seda `kündi `tehti - - enamasti iga `aasta ikka ühe aru peal Noa; sa ei lää vanepess suguki kurdat üte aru pääl; mea ole temäge üte aru pääl selle vanadusen, mis `meaki ole Krk; üte arvo pääl om mõlõba, `ütsegi olõ õi targõp Se; ajast ja arust aegunud migä jääb ajast, sie jääb `arvust Kuu; mis aost tu̬u̬ arust Krl

8. (kindlaks määratud) kord; järgnevus, järjestus Mis aru see on [tuli] `kustund [pliidi] alt ää Pöi; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga (igal nädalapäeval keedetakse teat kindlat toitu); kui oli nisust `toitudele aru, ei `ilmas ei läind segamisi [nädalapäevad] Noa; `nõuksed `jampsimese juttosi aab juba põle εnäm juttude vooriaro üht (palavikus olles) Mar; `seukest aru põle ennem oln, et `meile aĺlitan leib oo `toodud Aud; kas see nüid kellegi aru on - - mõlemad (mees ja naine) nii `juua täis et PJg; `reede olid `terved karduled. ikke olid nisuksed toedu arud ka Ann; eo ma˽kae õigõʔ, mis aru teil om taal asjal San || igal asjal on oma aeg ning aru Khk; egäl asjal oma aru Trv

9. komme, tava, pruuk nie puu `aarudega `aŋŋud, neid enämb ei `pruugitasse, nie on `arvost maha jäänd Lüg; vana aru `järgi `toodu `kaasa tegu `leiba [pulma] Mus; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta Pöi; pidasid kuu aro, vanas kuus panid kardulid PJg; mõni vana aru `järgi peab veel kolmanda püha koa Juu

10. Muid tähendusi `niidu `massinal on oma arv (otstarve), `piimä `massinal on oma arv. kõik `asjad on oma aru järele tehtud Lüg; `närdin piim - - tääl põle siis oma aru, tä ei ole rõõsk, ei ole apu Tõs; peremes `istus laua `otsas [vanasti], teśtel seda `istumise aru põld. ükstas puhas kudas nad olid Kei; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi Sim; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia aru ~ `arvu lahevad Kod; Ei võida [tema teda] ilma pääl, kos sa sellega - - aru poha Trv; nüüd om kõik maha palanu, ei ole külä arru ei midägi (ei ole küla asetki) Hel; vinnütüsspaĺk hoit `tõisi `palkõ omah arvoh (paigal) Plv || suund koodiʔ (tähtkuju) omava õdagu siin arvun; kae˽kos kuh́aʔ om sääl arvon om Piirissaaŕ, arvon vai kańdin Räp

harunema arunema Kuu Hlj VNg IisR hajusalt eP; pr arõna- Lei

1. = hargnema Arunevad `aiad ja lagunevad kaduksed, kui peremiest ei ole Kuu; sukk aruneb ülesse, siĺm on moas Juu; köie ots on `lahti arunend JMd; mis `riide serv arunema tükib, seda palistad MMg; `oĺgikatuss arõnass vällä Lei || selguma, avalikuks tulema üks asi aruneb ja akkab `seĺguma Tor Vrd arenema3, haruma

2. laiali, lahku, ära minema Teised jäid vi̬i̬l `istuma, minu arunesin ära. Nägu `ulka `aega ku̬u̬s ära `oltu, vaja arunema akata Hää || haraliseks minema puud arunevad ikka `mitme araliseks Juu

Vrd arguma2

arvama `arvama, da-inf arvata eP eL(`arvam[e], da-inf arva|te, -de M; `arvam[m]a, da-inf arva|taʔ, -daʔ V; `arva|mõ, -mme, da-inf arvõde Krl; da-inf arvadõʔ Har), `arvata R(`arvamaie Lüg) Emm, `arva VNg Vai; (ma) `arvan, `arvon Vai; `arbama, da-inf arbata Vig Mih, arbadaʔ Lut; (sa) `arbad; (nad) `arbavad Rid, `arbvad Mar; tud-kesks arbatud Ris (Lausefoneetiliselt mara ma arvan Mär Koe, maran id Amb)

1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se

2. a. kindlaks tegema, ära ütlema või seletama; mõistatama, mõistatusi lahendama mina olin `kange `arvatusi `välja `arvama Hlj; tehnd paha pali - - ei `jõuva `vällä `arvada `kõiki neid `tempusi Lüg; `arva üles mis see möistatus on Jäm; seda saab arvatod ikke kes tä oli ja Mar; `arva ära, mis mul sii kaśti siis on Hää; mea `arva ärä küll, kui vana ta om, `ende elämise `järgi Krk; kas ma mõttõtark olõ, et ma su mõttõid või vällä arvada; no‿m imeʔ maa päl, no ei jouaʔ jummaĺ maa päl arvadaʔ, mis no ilm tege Har || (tähti) veerima; (sõnu) kokku lugema rehendab ja `arvab `tähti üles, midä n imelised `kiegi on Lüg; laps `arvab alles `tähte ei `oska viel lugeda VJg; raamadu ots joba kähen, akass joba kokku `arvame Krk; ta joba mõestap `tähti arvata, nakap joba kokku lugema `tähti `perrä Nõo Vrd arvatama b. ennustma, ette ütlema või nägema või aimama ühe `aasta ette `arvada, kas tulev `aasta ka tuleb `ninda `pitkäd rukkid ku sie `aasta Lüg; `Ilma arvati `taeva `märkide `järge, nee olid vanadel inimestel kõik peas Pöi; taevas `loitleb täna. siis `arvavad, hakkab külmaks minema, kui `talve aeg Phl; taevas punetas, ja [virmalised] `vehklesid - - arvati sõda Sim

3. a. (kellekski või millekski või mingisuguseks) pidama, lugema, tunnistama `Arvama omaks (näppama, varastama) Kuu; `kiskusin `virsu `tohto, `metsavaht `arvas minule seda süüst ja pani `trahvi `pääle Lüg; milleks sa tεεd see arvata (tundmatu sõna tähendusest) Khk; ära `arva `koera karvast Rei; nüid nad (lapsed) ei `arva selle kodust midagi Hää; teesed `arvasid tõeks, aga tal oli naĺla jutt, põld tõe jutt mitte Juu; vanamies, keda ta (rehepapp) arvand tondiks olevad, ütend temale Kos; ma sedä innass ~ inna ette eu `arvagi Krk; mes si̬i̬ vana inimene vi̬i̬l om, mes joba mullass piass arvatama Nõo; ma ei mõista siihn kedägi `süüdläsess arvadaʔ; sa `arvat vaest mu süüss, et kaśs vällä˽`ku̬u̬li Har; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || kuhugi kuuluvaks pidama Mind arvati siis veel noorde `kilda Pöi || (kellekski või millekski) nimetama, ütlema, kutsuma eläjäd ike õlid `este, egä es arvata luamass Kod; üükaŕuśs hobõśsit kaits `üöse, `üöd́silene arvatass Lut b. (millestki või kellestki) lugu pidama, hoolima, (midagi või kedagi) hindama aga ma ei `arba sellest lihast [mis on pärast tapmist likku pandud] kedagi, see oo vesine `kangeste Mih; Nemad (sakslased) on irmus `uhked, teise inimesest ei `arva midagi Hää; eks neid (tüdrukuid) arvataks, kes ilosad ja `uhked `äśti Ris; temä ei `arva miust mitte midägina Nõo; minno `väega arvatass, `vasta võõdass ilosahe [kui suurt sugulast] Se

4. otsustama; määrama, mõistma midä süüd `arveti. süüd `arveti sedä et tie `vaŋŋi tüöd; kohot `arvatasse süütegijale; [kui võtad noore naise] siis tulevad kahed `lapsed, `kelle sa `muistad `õigust `arvada Lüg; tu̬u̬ jäägu sinu `endä arvata, ti̬i̬ nigu esi näet; tedä om `õigess arvatu, temä ei ole `tolle asjaga `süidi Nõo

5. a. (kogust, aega jm sag umbkaudu) kindlaks määrama, (välja) arvestama; loendama, (üles, kokku) lugema tämä on tehnd pali paha, et ei `jõuva üleski `arvada Lüg; Ta oli nönda `arvamise `järge (kaalumata) pannund; `Amba `järge arvati obuse vanust Pöi; ta teab `mitmest põlvest enese vanem(a)id tagasi arvata Mär; kõik [kanga lõngade kogus] oli mõõdu järele `väĺla arbatud, siis akati `käärima Mih; keskelt läbi arvatud on nii ehk nii paelu Juu; akkas `oasta täht`päivi `arvama Kos; `kaeksa `kuormad `arvasid luomale `eina ja `põhku [talveks] kokku JJn; kas‿si `laubane päev arvati kua luguje; sõnnikuvedo pääväd (mõisale) õlid arvatud, kaks või kolm päävä; `ańti `püili `vassa ja mes ta arvas `riide ets [müümisel] Kod; `eńni arvati kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale. si̬i̬ jagu seemet `viidi `vaĺmis kohe Äks; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste, mea ole tat pikepess arvanu; aig `arvamede, tuńn `täädmede (sünnitusajast) Krk; kes temä äätegusit jõvvap ärä arvata; miu `arvamise `perrä oless ta joba ammukina pidinu siin olema Nõo; küll ta ti̬i̬d kona ta sul kätte tasu - - ao `arvass; sa˽piat egale `tü̬ü̬le uma aig ette välläʔ `arvamma, siss lätt tüü edesi Har; ku kangast `veetäss käärpuiõ pääle, sõ̭ss arvatass `paasmit pite ja lukõ pite Vas; (ilma) arvamata lõpmata, väga, tohutult (palju) neid on tänavu seal üsna ära arvamata Ris; täma ei `jõudnud neid (hobuseid) enam pidada, obused akkasid ilma `arvamatta `jooksma Trm; ilm `arvamata paĺju Kod; sääl olli `arvamede paĺlu inimesi kogusen Krk; pole arvatagi pole kõneväärt, arvestatav seda pole arvatagid, mis ta siit söi Khk; Oli musta pea rohi, tuder, kaste ein - - aga nee‿s ole eina sihes mitte ää arvatagi, suurem osa oli `sõuke tihe orase `moodi rohi Pöi || kaŕussit `arvama (hrl jüripäeval külaga karjaste karjasoleku päevi korraldama, kindlaks määrama) Se || jaotama nää maad arvatasse viieks kuueks Mar b. arvutama, matemaatilisi tehteid tegema, liitma (kokku arvama) või lahutama (maha arvama) `arva `vällä nüüd sie, kui `palju ma `võlgnik suga õlen; `süömaraha `arvetasse maha sene raha `küljest Lüg; valla kirjutajatel olid `arvamise ketid (arvelauad) nendega `arvasid kogu Kär; Selle [raha] vöib ju vilja `pääle `ömber arvata Pöi; ööldags pεεst `arvama, aga pabere pεεl rehkendama Käi; kui `koolis sai `enni rehkendusi arvatud, siis sai ikke sedäsi sõrmetega `loetud Mar; siis minu isa küsis peast `arvamisi nende käest Mih; tuleb tagasi emadepäävast kaks kuud edasi arvata HMd; ma `arvasin ülesse, et niik-niik paelu tuleb `panna Juu; maha `arvamise `rehnuk Kos; naelad olid. pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu, kui `margapuga mõeda JJn; [arvelaual] võrud kellegä `arvavad, luuss näväd one Kod; selle `tarkuse ole ma `taeva ätilt saanu, et ma arvade ja rehhente mõista Krk; `arva si̬i̬ maha, mes mul ärä om massetu Nõo; ku˽`kaupmihe käest ostat medä - - siss kaumpiiśs kirutass kõ̭iḱ üless, ja `arvass kokku, nii paĺluss tulõ Har; rehkendüśs `oĺle: oĺl kokko`arvamine, `maaha`arvamine, kasvatamine ja jagamine Räp; `arvamaldaʔ om vi̬i̬l, paĺloss tulõ mullõ Se

arvama2 1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se

ase ase g -me üld, -ma hajusalt S Pä eL(n asõ V), p aset üld Emanner(v.a V), asend, asent VNg S Ote V

1. a. magamiskoht, -ase (väliskohakäänetes üld, v.a L, sisekohakäänetes hajusalt S L, Ris Vil); aluskott, põhud, magamistarbed Kas sa oled juo uniasemell (magamas); eks mul ole siin `aiga medellä `seljällä asemell Kuu; magasima ühes asemel VNg; ärä `õhtast aset `kiida Lüg; memm oli asemel `aige Jäm; Ase kut seapesa; tie sa ase üles, magamise aeg oo kεεs Khk; mene kergita ase ära, pane palakas `pεεle; Aseme ölgi sai iga jöulute ees vahetatud Kaa; Vanad inimesed olid oma asendega kurus; magab ikke kesk asend Pöi; kobi aga asemest `välja Muh; Möni inimene jεεb enne surma kouaks ajaks aseme jäuks Emm; aset pidama (voodihaige olema) Rei; `viskasin asemesse pikali Mär; teinekord ta (kana) üppab asemesse Kse; Omigu kiida aset, `õhta `ilma Han; Panõmõ `puhtad `riided kua asõmõssõ Khn; tema on nii paĺju `aige, on aidatav kohe, asemel KuuK; tüdruk oli `teisis asemel, mia `teisis asmel; tõuse ülesse, ei saa asemest `lahti! JJn; ei jõua asemelt üles `tõusta Ann; Piab asemed põandal̀le tegema Trm; kos ü̬ü̬, sial ase, kos pääv, siäl paik Kod; oĺlin pikali asemas; magamese ase `oĺli kolme `kordne Vil; nüit ta ot́s viimäst aset (surijast, kes voodist tõuseb) Krk; kui `końti pidi om tu̬u̬ ase, siss om ää küll magada Ran; mia tei sulle ää `pehme aseme Puh; valgen piab ase ärä tegemä Nõo; Ase tetti `aendest `sisse, kos `ü̬ü̬se karjusse ja aenalise magasiva Rõn; tetti asi ja `eitsi magale San; mul oĺl `täämbä ü̬ü̬d `väega halv asõ Har; ma lä `säńgü asõmõ pääle; `mińke no ti̬i̬˽`tu̬u̬htõ `tarrõ, `seohu asõmahe maha ai arʔ Vas b. seina külge kinnitatud, ühe või kahe tugisambaga magamislavats kravatid vai asemed õlivad `tehtod `seina `külge Lüg; ase oli seina `külges, nee mes `lahtist olid, nee `üiti `voodiks Käi; ase on vana `seĺtsi, kaks sammast seinas, põhud sees Mar; mõnes kohas oli seina küĺles ühe jalaga ase, kaks `nurka oli seina küĺles Pee; seenä `sisse `oĺli - - pulgad `lastud ja siss seäl - - mõne `puuke säl piäl - - ase - - kus magati KJn c. (nelja jalaga) voodi, säng ase on samma mis `oeti; vanad `muistist asemed, suurde `körgete `otsadega - - `valgest puust olid, `valgest `laudest Pha; Lammas oli `talve toas, asema jala `küĺges oli `kinni Pöi; vanasti olid kahepoolega puust asemed. ööseks tõmmati asemed `lahti Kos; `vuodi on nuorema `rahva sõna, vaenad `ütlevad ikke ase ja säńg Koe d. (kodu)looma(le) valmistatud magamiskoht Aja - - lehma ase tasaseks Pöi; neli tegad asend, kaks `näitvad tuld, üks eidab `peele = koer Emm; aja lehmad asemele; Koer otsib aset Rei; asemele! (käsklus loomale) Mar; looma ase [on] vertsane Kul; siga ei pia aset, ommiku oli siga uppumisel JJn; tasutasse eläjite asemid Kod; saepuru võtab virdsa `sisse, ti̬i̬b asema kuevass Nõo; peni tegi asend Ote; katõl kahrul ütehn pesähn asõnd olõ‿iʔ Lut

2. koht, paik, (paiknemis)ruum sügise suvi tieb `talvele aset Lüg; kui pihulased aset `tahkivad (üles-alla lendlevad), sisi teab `tormi Muh; kuhja ase vaadati `väĺla. `kõrgem koht Kei; tule `seie, ma teen `sulle aseme, lahen `issu Kod; maea ase `oĺli meil kuiv, muial `oĺli `ümber`ringi vesi Kõp; judin läit́s üle ihu, ei tää ka surm avva aset mõõt Krk; nüdi `pääga lehm - - mitte sarve aset ka‿s ole Nõo; olõ õi asend, olõ õi kohe mahututaʔ Se; aset täitma asendama `paadi `pohja `lauad - - poranda aset `täidavad Jõe; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; säŕk täit́ `nüidise `mantli aset Pst; tuul otsib aset (muudab pidevalt suunda) tuul `otsis aset, `pööris siia, `pööris `sõnna Rid; küll sii tuuĺ nüid pööräb egä raasikse aa peräst, ta otsib nüid aset Hel

3. auk, õnarus, sälk, süvend sarika `perse ase Lüg; `öövli roua ase [höövlipakus] Ans; `muistised särgid [olid] `lahti kaila asemega Khk; Küna otsa sihes oli `sõuke ase kus seep sihes käis Pöi; `lihtne pajupiĺl kuue sõrmeauguga - - kuus aset KuuK; pulga otsa `sisse lõegati veedike nööri aset ehk säppu, kos nü̬ü̬r pidämä jäi Ran; [peaõrrele] `kirvega olli nööri asent `sisse `lüüdü, tsäpp Kam; asemelt ~ asemest ära ~ lahti ~ välja välja väänatud, nikastatud, paigast ära `polve luu läks asemelt `vällä VNg; taal oli puusakońt `katki, asemest `lahti Vll; Käib `ömber noagu oleks `lambal neerud asemast ää olavad (hulkuvast inimesest) Pöi; Ma rükkisi oma naba asemest ää Rei; jälg asemest ära Käi; kukkus õla asemelt ära Pee

4. asu-, elukoht eläb `linnu `viisil, ei õle aset egä `paika Lüg; ei aset ei `paika tämäl, käi ja ulgu Kod; kus sa engel läät - - miul ei oole `mintävet aset; aset (kortereid) olevet Nuian saia küll Krk; läits `endäle parembat aset `kaema, siin ei saa enämb `olla Nõo; mihiläne (mesilaspere) esiʔ ot́s asõnd Har; `Vahtsõliinah jo mu jaoss omgi asõ vaĺmiss, muidugi kaiba˽haud ja mataʔ arʔ Vas; aset pidama asuma, elutsema – Lüg Rei || talukoht siis koŕjasima raha ja õśsima aseme. ase oo sii talu kruńt Kod

5. töö-, teenistuskoht – Lüg Kod Nõo Ote Krl Se läks aset `kuulamaie, kuhu `tienistuse saab Lüg; enne `jõule om asemide `saamine Ote; sulanõ ot́s asõnd Se; aset (kinni) pidama töö-, teenistuskohal püsima – Kod Krl

6. millegi tekitatud või millestki säilinud jälg, millegi varasem asupaik (millest säilinud rusud, pudemed, jäänused jne) `naula ase Lüg; tema on jo `nenda `uonokaine muudku luu asemed järel Vai; `amba asemäd jäänd ouna `sisse Khk; es tohi `istuda mette - - `istumese ase läks sisse [kurdus seelikul] Muh; kui sa nii kurjaste tettä lööd, et ase juba järele jääb Mar; [pruudi] kirst saadeti enne tulema, siis tantsiti seal kirstu asemel veel Kir; [Lumi nii sügav, et] sammul ase taga Saa; `nopsin neid kardule uniku asemeid Juu; mõisa `küinide kohad, `küinide asemed JJn; vana kaevu ase Kod; tu̬u̬kõrd sai paĺlu kalu, `oĺli kala asemit võrgut täis, noid `plońtse; `tu̬u̬bri oĺli ärä `viidu, `pallalt põhja ase `olli maha `jäänu Nõo; `herne asõma pääl kasus muu jumala annõʔ paŕembalõ Lut || arm, haavajälg kos sa pobaski `katki tegid, `sinna lei aseme Kod; `nõstse, `paise ase Krk; nägu `nõstme asemit täis nigu räbäl jälle Nõo; kui [haav] `tervess saa, jääss palmõ `jäŕgi vai ase Kam; Varas jätt varna, tuli ei jätä˽varna asõndkiʔ Urv; `herne asõ (rõugearm) Plv; munõ külä puhaśt katsk nii arʔ, jää‿s külä asõnd Se || piltl üĺnü nii kui sõnal olnuʔ sõĺm, asõ (mõjukalt, kõvasti); timä sõnal asõ um (mõistab rääkida) Lut

7. raas, kübe õmete piäkualin ärä käenud, aga aru aset ei õle Kod; mitte üits ase või küben ei näe (silmad täiesti pimedad) Hls

atstahvku ats|ta·hv|ku Rei/-gu; obs-/ PJg Tor Hää/-gu/ Kei/-h̀-/ Trm KJn Kõp Pst(at́s-) Ote, -taahvku Rõu, -tah|ku Juu Koe Plt SJn Trv/-gu/ San, -ta·h̀ku Lüg Juu Krk Krl, -tavku Vig Plt; `at́stah̀vku Har; ats|tahvka Kos Se, -tah̀vka Emm, -taavka Vas Se/-fka/, -tauh̀ki Har, -ta|hk Krk(g -hu, -hi) Nõo, -taa|k g -gu Rõu, -taavik g -u Plv; astah̀ku Trm; `as·tahki VJg; `astauki Vai; ants|ta·h̀ku Jäm Khk(-tah́vku) Han Tõs; anstahku Kse; `a·psta·h̀ku VNg Lüg; `altstahu Plt; ots|ta·h̀vku Trm, -tahku Rid Koe, -tah̀ku KJn, -ta·v̀ku Khk, -tahvka Kaa Trv(-tavku) Plv, -tah̀ka Kuu; vats|tah̀ku Mär Kse Ris(vas-)

1. eru(-) atsta·h̀ku `soldat ei `tieni `kruonot enämb Lüg; `vatstah̀ku soldat, ku tal teenistuse aeg üle oli Mär; soldat oo atstahvkus Tor; ma `atstahku `soldat ja au sees Juu; si̬i̬ om joba atstahk `soldan; si̬i̬ om `atstahu pääl, temät änäp ei tarvidede kohekil Krk; `atstahvku mehe olliva kroonu teenistusest vabastedu Ote; mitu `soldaǹ́ni `lasti `atstauh̀kiss Har; tuul soldannil om jo `atstaak käehn Rõu; sõamehele `ant́i atstaafka Se

2. ametist lahti, kindla tegevuseta, prii; käibelt ära sie kuol`mester jäi `a·psta·h̀ku, sai `kuoli päält `lahti Lüg; nee kiŋŋad saavad nüid `antstah̀vku Khk; Küll oo antstah̀ku `raske elada Han; ta sai nüid juba vastah̀ku Ris || lõpparve, töölt vabastus kui sai üks töö lõpetatud vanasti, siis `tehti `otsta·hvku Trm

aurama `aura|ma RId(-maie Lüg) uus S(`oura- Ans Emm Käi Rei), L K(`aure- Ris HMd) I uus eL(-me Krk San Krl, -mma Har Plv), da-inf `aura|da Mus, `oura- Emm Rei, aura|ta Khk Käi/ou-/ Rei/ou-/ L K(aora- Kos) Kod Trv, -daʔ (-da) Har Plv; (ta) `aurgab JõeK; imperf (ta) ourgas Han

1. veeauru eritama a. (soojuses) auru eritama, tossama; auruks muutuma `kohvi ja tie `aura ikke kui one `kuuma VNg; Liha `ennemast `keideti ja kui tulivad jua `pannidki, siis ei `praaditud ka, et liha ramu `auras menema Jõh; Kui katel keedu `aegu `kangest `aurab siis läheb `talve sulaks Pöi; `enni tä `aurab küll aga egä tä kee‿s veel Mar; Kouss kupat tuheldega ourgas loua pial Han; metsast `tehti `põldu - - küt́ist `tehti, küt́ised `aurasid siin Vän; linnakse jahu `aurab ää lahjaks Kos; vesi jua `aurab akkab `kiema VJg; las nad (kartulid) natuke `auravad, siis `kallan `kauśsi KJn; piiretus ärä auranu Trv; egä na `enne [mett] ei kaaneta, ku vesi ei ole `vällä auranu Ote; ku vesi [kustutamata lubja] pääle putuss sõ̭ss lätt `auramma Plv || (märjalt kokkupandud heintest) ku ein märjast pääst kokku `pantass akkab `aurama ja tulitama Hää; omikute nääd kohe, et kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; tõsõ nädäli siss lät́s haina kuhi palama, auraśs nigu auru`katla Har || piltl valetab nii et suu suitseb ja abe `aurab Plt b. (maast, veekogudest) uhkama, uduna tõusma meri `aruab, `ninda kui suits `tuiseb Lüg; Siis kui moa vihma saju `järge `aurab siis pidi `jälle `sooja tulema; Kui `talve `lahtised veed - - `aurama akkasid siis läks selle `järge `kangeks pakaseks külmaks nõnda et `paukus Pöi; meri `aurab koa, kui akkab `lahti mεnema Muh; järi `aurab `enne päeva `tõusu Var; meri `aruab, siis kui ia `piäle tuleb Tõs; maa `aurgab kui sue ilm on, küĺm akkab `väĺla minema JõeK; kos ni̬i̬d vanad `maakesed `roostega su̬u̬d on - - pääva veeru aeg akkab kohe `aurama Äks; ilm om jahe `perrä, soodiʔ `aurasõ Har c. piltl higi, niiskust eritama (inimesest) pää `aura kui palav one; küll sain agu, nahk `aurab VNg; nahk on sue, et `aurab `seljäs Lüg; üsna `aurasin palavusest eenamal Juu; `tüetasin nii et nahk `auras VJg || purjus olema kui pääd joba natuke `auravad, sis `lü̬ü̬das langud kokku [pulmas] Vil Vrd haulama, äurama, öürämä

2. piltl a. hoogsalt toimuma neil on `kiire tehä - - tüö `aurab Lüg; pulm `auras ikka `ühtelugu, piĺl `mäńgis - - ja õlle toop see `lindas `ühte`puhku Lih || tuleb aurates sealt jälle (hoogsast käigust) nalj Mar b. uus ära minema; kaduma Oura ege rammupölves εε (öeld vastasele hoiatuseks enne kaklust) Emm; Pidime `tuhlid panema akkama, aga mehed `aurasid ää, ei üteln kus kadusid Han; sepad on oma vi̬i̬pangedega siit ära `auranu Hää; Oĺl köögih, niʔ lavva päält mu säksaväits arki auraśs Vas

3. muid tähendusi a. suitsema aur tuleb `vällä `püssi`rauva `õtsast, lüöb `suitsu `lahti, siis `aurab Lüg b. (suus) õhkama, õhetama viimädi akkap `aurame, `õhkame suhun [näsiniine koor] Krk c. välja nõrguma meil on `kievasi `kohtasi, `üskui alt akkab `aruama vett VMr; kui om, `kostegi mäe sihest aea vett `väĺlä, et: säält `aurass vett `väĺlä Ote

eest eest eP; iest R Khn KPõ I; i̬i̬st, iist, ist Hää Pal Lai KJn Vil eL; ihest Pal; edess, ets Kod

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt obone lüöb iest ja takka üless Lüg; seeme `vöötakse keige eest [tuulamisel] Ans; eest `laetav püśs Khk; [lehm] Löi eest ja tagand üles ja läks Rei; ta (kala) sealt eest kada lähäb `sisse [mõrda] Phl; `templid `pandi `kanga `peale, siis ta pidas eest kõvaja laia Rid; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik; [saanil] ülevelt pindpuu, mis käis eest peast taha leenini Mär; kus muld eest `kõrva läheb, see o adra kurk Lih; vesi on iest `ühmas `kinni, ei pääse `juosma Ris; et last ära lase `seie tuppa, pane uks iest `kinni JJn; se obene jokseb eest `nelja ja tagast `traavi Trm; einamaa oli eest lage Lai; vanaisa käis, `kaukaga säŕk `oĺli, i̬i̬st rind `oĺli poha paĺlas Vil; ma esi tõmmasi `amba i̬i̬st maha Krk; edimätsel `olli `kergemb `riibu, tol `olli i̬i̬st `valla Ran; miu veli ois kepi otst `kinni, siss vedäss [pimedat] i̬i̬st Nõo; innevanast oĺl, hiuss lõigat i̬i̬st lühembäss sõ̭ss Urv; Iist illos, takast tasane (öeld hästi istuvast uuest rõivast) Se; asja eest (ja) teist taga põhjuseta; mõttetult, tulutult Pole `asja eest teist taga, aga ta kobiseb ikka Pöi; Sai asja eest, teist taga pεεtäve (sai sõimata) Emm; mene kedägi `asja `saama, kei `asja eest ja teist taga Mar; nosib poole `pääva seal, `aśja eest, teist takka Mär; `tallab seda moad edasi tagasi `aśsa iest teist taga Koe; eest ja tagant igati, kõigiti; (eitavas lauses) üldse, mitte sugugi või kuskilt Teda kehuta ja `ut́sita küll iest ja tagant, aga ikke ei `jõuva `teistele järele; Ei `jõuva ei iest ei tagant IisR; Ei `inga eest äga takka (vaikib jonnakalt) Han; `naabrinaene naa tusane, eest ega takka ei tule sõnagi Mih; ta vihasteb kolm, neli `päävä. ei tule i̬i̬st egä tagant sõna Krk; kae teda i̬i̬st ehk takst, ütesugune om mõlembid puuld; tälle kõnela i̬i̬st vai takast, vai kate `perse vaheld, ega temä ike sõna ei kuule Nõo | Kui ema eest ja takka kõik ää teeb, siis lapsed ei õpi tööd tegema Han b. aiste vahelt, rakkest mine päästa obused eest εε Khk; peimehe kodu pani ruut rattalt üles töustes oma asemele `kindad, ja obuse eest `vötja sai `kindad omale Jaa; [ei] saa obost ise eest ää Mar; võta ~ rakenda obune eest `lahti Lai; mõtelnu et egä nä miu vaest ei võta, aga obese na võtava i̬i̬st ärä Ran; nigu taha˽`pallo oĺl lännüʔ, nii päsnü˽hobõnõ i̬i̬st Vas c. segamast, jalust, tülist, teelt (ära); sulgemast, varjamast `kõrja oma jalad iest, ma pühin su jalad `vällä Lüg; mine ülantust tegemast eest ära Khk; Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest ää, et äi jää `alla Pöi; oea eest, ma pane tondi `tańtsima Vig; ühed `riisusid [heina] `viirgu, teised `võt́sid eest ära Sim; kasi ärä ets `ki̬i̬ramass Kod; pühi i̬i̬st minemä, eläjäd tuleväd KJn; ku riisuts `einä, siss võets jala `kaupa i̬i̬st; vanase `surriv i̬i̬st ärä, nüid ta saa naist võtta Krk; tulli posti sõit `vasta, siss pidid ti̬i̬d `anma, i̬i̬st kõrvale minemä Ran; võta tu raamat i̬i̬st ärä, muidu saab rasvaga kokku; siss ku `väega suur vesi, siss tõmmatass vesi`värjä i̬i̬st ärä Nõo; ma˽panõ ta˽kaasõkõsõ ärä iist San; latsõkõsõ, tulgõ iist, suurõ inemise tulõva `sü̬ü̬mä Har; alambat `tüt́rikukõistki rikkap tüünäśs, et minʔ i̬i̬st Vas

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljelt), küljest tuul lüöb `uksed iest maha Lüg; nua tera eest εε lεind Khk; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; Kui tahad ölut [ankrust] käde `saada, pead viki eest εε `vetma Emm; sigade laada pöör oo eest ää tulnd Mär; võta `vankre aesad eest ää ja pane uied Lih; tünnil naga i̬i̬st ära tulnu Hää; lauda akken `jälle iest läind HJn; kas tõid aeda `võt́med iest ää Koe; `tõmmas nüöbi iest ära Iis; topid ärä tullud edess, tahavad `uudess jälle toppi Kod; sõss olli ti̬i̬ pääl kirstu otsa laud i̬i̬st är lännu Krk; köögi `akna om ireveli kõ̭ik, satava i̬i̬st ärä Nõo; kui [vikatit] `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam; ma `viska põllõ ka iist ärʔ San; `aknõ kardinõʔ `kuksi ärʔ iist Krl; haami `tõmbass vallalõ ni pulga i̬i̬st ärʔ Se

3. (välj aega) a. enne, varem; eelnevalt Köik asjad `lähtvad ega pää uiemaks ja vanad `kombed kaduvad ka eest ää Krj; vana piim ei sua eest ärä, uus piim tuleb `selgä (lapsi on tihti) Kod; [vanasti] `künneti i̬i̬st (esimest korda) aŕk`atruga, ja kõrrati ja seemendedi kah Puh; Ütle iist, siss maʔ laula perrä Se b. varem kohal, ootamas Iatego ikke iest `leidib Lüg; et ta miul ülekohut tege, küll ta esi i̬i̬st löüd (talle tasutakse kätte) Krk; lähäd sutt pagema, lövväd karu kate pojaga i̬i̬st Ran; egä üits levväp i̬i̬st, mes tä ti̬i̬b, teku ääd vai `alba Nõo c. tulemas, tulevikus (oodata) tulavad ajad eest, ähk oo siis paramad pεεvad Khk; ei tiiä, merätse päevä vi̬i̬l i̬i̬st võeva tulla Ran

4. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) küll nie `pelgavata `ninda‿t `lähte `juoksu kohe iest VNg; [metsloom] kadub `jusku udu iest `vällä Lüg; ning [pruudi pulmalised tulid] peiu kodu, kodu `pandi väravad eest `kinni Jäm; obu anna kätte mitte, jooseb tükkis eest ää Muh; Laps äi lase easti [juukseid] liksuda keerab pεε eest εε Emm; Kui see tuleänd üle metsa`puude lennab, mis metsapuud aga `linguvad eest ära Rei; petutas eest ää, ei leind kätte `kuśkilt; läks teise kaela `peale ~ `kaela ja võt́tis töö eest ää Mär; ahunal on arjas seĺla pääl, nõnda et oia kääd i̬i̬st, et `sisse ei lähe Hää; nää teesed sõid eest ää Juu; `varjasivad nooriku [peigmehe] eest ära Ksi; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; mõni tahtś kana `kinni võtta, tõien kõssit́ i̬i̬st ärä Krk; nagu võtt i̬i̬st ärä, ei tule `mi̬i̬ĺde Hel; i̬i̬st varjule pannu Puh

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt, lähedusest teine [viina] pudel läks teise renni eest läbi Ans; Näe jänene lidus üle tee just siit sammust meite eest Kaa; Toast tule eest `tulles on küll nii püme naagu lihaks kotti Pöi; aga kõhu iest `jääti üks niipalu lageks rõivast (kurrutamata) Muh; toast läks kohe aho eest uks `kambri Mar; `põesa äärest tuli (hunt) ja `tõmmas talle mo `põlvede eest `kinni Mih; `Änglema küla `kallab [tee] jüst poe ukse iest Ris; nina eest läks ära Trm; küll keriku juurest ja `kõŕtside eest varastadi [hobuseid] Äks; aga ku kolmass aigutemine ärä ollu, sõss `pernań oki i̬i̬st üles ja `vällä Krk; taa (põrsas) om `oigõ ku tä ei lääʔ su `jalgu i̬i̬st Urv; lät́si sanna iist `mü̬ü̬dä minemä Har; ma˽pöhe kah mitu kõrd aida i̬i̬st lummõ Vas || peä otsa eest on nii `aige Juu; õtsa edess juakseb igi `alla Kod b. aiste vahelt, rakkest Päästa obu adra eest ää ka Pöi; vanamees vettis obu `vankri eest εε Käi c. sulgemast, varjamast; segamast, jalust, tülist teelt (ära) `pilve lähäb `päivä iest `vällä Lüg; oja `valge eest ää, teine tahab kirjuta Khk; tä jo vana inimene, suri teiste eest ää Mar; mine `valge iest ää Mar; pakõ˽`valgõ iist, sa olõt hullõmb ku˽`mustlasõ immäne Har; kaś‿mu i̬i̬st ärʔ minemä Se

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljel), küljest `pääval võttas `kruuvis `ukse iest lukku `lahti IisR; suured ma˛i·lma nöörid - - käisid [polgu adjutandil] `risti siit, rinna eest läbi Pee; vanast lõegati ame rinna i̬i̬st `lahki ja, palistedi ärä Nõo

3. (välj aega) a. enne, varem; (teat aeg) tagasi tämä nädäla iest kävi VNg; `Oasta kuie`kümne eest olid sii veel puhas puust `roandad Pöi; ilja aa eest oln seal `nuhtluse sammas Muh; läks `teenima kahe-kolme `aasta eest Mar; eks se old kuue`kümne `seitsme`kümne `aasta eest, kui pliidad said Ann; kas si oli kahe `aasta i̬i̬st Pal; alles `iĺja aja‿est ühe neĺlä`kümne `aasta `i̬i̬stki ma `oĺlin `võeras pulmas KJn; olli vaist paari tunni i̬i̬st, ku ta `surri Krk; ta `kuuli jo `mitmõ ajastaja iist välläʔ Har b. (teat aja) pärast kell saa veerändi eest kaits Krk; [sa] nopit kõ̭ik miu kasu kõjo ärä, mul os paari `aasta i̬i̬st ratta puu olluva Nõo; kai `kellä, oĺl viie i̬i̬st kat́s Vas; teḱke no˽rutto, rońg lätt viie i̬i̬st pu̬u̬l [kuus] Räp c. Täna sadas `umbest pääva eest (kogu päeva) Kaa

4. asemel, kellenagi või millenagi `toine oli tämä iest kara˛ulis Vai; ära pää sulase eest (sulasena) `väljas Khk; maretabe küńd `olle kõege param, see oo sõnniku eest Muh; `enni `ööti, et mets `olle `vaese mehe kasuka eest Mar; sa võid koera eest `aukuda küll mo `peale Mih; `portsasi `pańdi [õllesse] umalade eest Kei; ma käisn tema eest seal tööl, ta ise oli `aige Juu; püör oli nööbi eest JJn; kes‿si oo, kes sinu edess kohot käib! Kod; ei lase midägi tetä, kikk tege puha naise i̬i̬st ärä Krk; siss pessetu - - emä poja i̬i̬st Ran; `kartulipudrule `panti kańepijahu `õkva väe i̬i̬st Nõo; imä võt́t ravva ja, nakaśs mu i̬i̬st `kapstiid t́sagama Vas; hoit last `hüäste kui uma latsõ i̬i̬st ~ kui umma last Se; pidi võõrast lsat uma iist Lut || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju [ei] söö kassi eest (nii palju kui kass) ka mette Khk; On läbi ja läbi üks elu mees, mehe eest `väljas egas pool Pöi; jo `nendel `keikidel (lindudel) oma eest (omajagu) külm on Rei; lõhub tööd teha `metme mehe eest Vän; `kaste `iestki ei old [vihma] Amb; juba inimese edess väĺjän, mõni kes suure kasuga one Kod; sea olt kõva mi̬i̬s, sea olt kolme mihe i̬i̬st vällän Krk; ma nigu une i̬i̬st (ähmaselt) oless kuulu et tä sääl om; ega si̬i̬ mi̬i̬ss suur asi ei ole, aga `aotse aia i̬i̬st käip küll; nüid ma ka‿ks näe udsu i̬i̬st (õige natuke) Nõo; `kergepüḱs ei olõʔ ka midägi iist inemine Kan; tel ei olõ karva iist (mitte sugugi) raha Har; ütest silmäst iks rõbahha vi̬i̬l tühä i̬i̬st (õige natuke) Vas; ei teia unõ `i̬i̬stegi Lei; latsõ iist olõ‿iʔ `kõhtu Lut

5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses `õstas `kraami sada `viie `rupla iest Lüg; miä sain sene `vaiva iest küll üväst tasutust Vai; `lehmte eest oli maks [karjamaa kasutamisel] Jäm; ta‿p saa säält midagid – teenib `palja iŋŋe (ülalpidamise) eest Khk; ühegid inna eest ää ei annaks Muh; vanast koera ja kassi eest vahetadi inimest Mar; `aitäh eest ei `anta midagi Mär; kaladõ, räemete iest käüsime enestele `leibä `ot́smas Khn; Puśsiga ää `kerge `sõita küll, ku aga on, mis i̬i̬st sa sõidad Hää; vasika või muĺlika iest saab torsu raha JJn; mua iest tuli `ilma `kõrged `reńti `maksta VMr; tänän leevä edess Kod; `oĺli ollud vägä tänulik selle `i̬i̬stigi Vil; `ait́u·ma, `ait́u·ma `vi̬i̬kse i̬i̬st ja vihakse i̬i̬st Hls; ole terven nüit kigede i̬i̬st, kige ää i̬i̬st, söögi ja joogi i̬i̬st Krk; vanal aeal kopika i̬i̬st sai suure saia nigu obese Ran; mina ei tule sulle liha i̬i̬st ei luu i̬i̬st `tü̬ü̬le Kam; taad [hobust] võit `osta˽tu̬u̬ henna iist Har; mõ̭ni and `mõskmise i̬i̬st `ku̬u̬lu (surnu) `kraami Rõu; tü̬ü̬ eest om ärʔ tasot Plv; ma müü raha iist Kra

6. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) Olimme kohe `piesass `poiste iest `peidus Kuu; `meie `mängisime siga, siis `tõine lei menikõrd kive `tõise iest `ällä; kao mu `silma iest `vällä et ma su `varju enämb ei nää Lüg; `Parti on paha pidada, sie `aagab kõik `puegade iest `nahka IisR; ta o selle mo eest nönda ära mattand Jäm; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; seda‿b nää änam, see jähi `silmade eest varjule; kössutasid saju eest labu `ääres; koer on nii iŋŋisti, selle eest äb saa kippumagid Khk; `Talveks said adrad ikka ilma eest `räästa `alla `pandud Pöi; Ta pettis ennast mo eest εε Emm; a no koera eest oli teda (jänest) ea `lasta Noa; `varja last tuule ja tormi eest Tor; `aiguse ega ka surma i̬i̬st ei saa põgeneda Hää; pruudid käesid `kangest möda küla - - sai teste eest `joosta naa et Hag; ta oli - - `mitme valitsuse iest plehus JJn; rubis leiva meie iest kõik ära Kad; kana `võõra edess pissäb `lendu; sõda põgenikud tulid ärä sõda edess Kod; last tuleb keelata tule, püśsi ja naiste put́si eest Ksi; ärä latse i̬i̬st kikke ärä neeli Trv; miu i̬i̬st ta salaśs Krk; ain om kuju, mitte ei lää vikati i̬i̬st maha; kit́s joosep minu manu, penede i̬i̬st pakku Nõo; kui tsikule pane ää sü̬ü̬k `moldi, siss - - üitstõse i̬i̬st lõbive ärä Kam; hoobi iist pakõt välläʔ, sõna iist ei saa `paedaʔ Har; mõ̭nikõrd käḱit raha arʔ - - `hinne i̬i̬st ka arʔ Vas; rehe `pesmise `aigo tulõ tuu iist `hoita, et mõ̭ni ohhak `silmä ei lääʔ; pini krabõ kassi iist liha raaso ärʔ Räp; võtt ar latsõ i̬i̬st Se

7. pärast, tõttu; (teat) põhjustel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema jne) eks old igä mure poja iest ja Kuu; kõhutõbi on `liikumas, `oiatasse juo sene iest; kui `teie `lüöta mind - - midä iest sie‿nd õli Lüg; mis eest sa mind löid Jäm; kis teda selle eest `kiitand on? Khk; äi ma‿p tia ta eest koa tagada üht, aga külap ta selle ää toob Pöi; Ma‿p saa sünu [loba] eest kedradagid Emm; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; tema peab ikki mo eest oolt ja muret Mär; põlbeli maas palund ja nutnd nende eest Mih; uśsi eest ehmatab igaüks Vän; see saan oma jooma eest `aega `tööle `minna HMd; vähä oli neid `luomi ja - - karda aena nende õnnetuse iest Jür; küll `omne pää muretseb ise oma iest Amb; ta ei õle inge ets u̬u̬lt `kannud egä iho ets; võõrast `õptaja tegi põvva edess palvet Kod; ingetänu tehässe `surnute i̬i̬st KJn; sa piat `aige i̬i̬st oolitsem; mike i̬i̬st ma tage `kakle Krk; es `kohku ütegi tü̬ü̬ i̬i̬st tagasi Ran; mes ist ma siu `sängi lähä, ma `viska oma aseme `pääle Puh; `leidungi om ilu i̬i̬st ja lase `küĺmä kah `sisse Ote; sa˽murõtat ta puu i̬i̬st, kink i̬i̬st sa ei olõ `vaiva nännüʔ; mink iist siss toolõ andass Har; Es vanast `varga i̬i̬st midä `valva olõ õs; T́siku ja˽pinne i̬i̬st `pańti pü̬ü̬r ussõlõʔ ette Rõu; noh tu̬u̬, `vargusõ i̬i̬st iks peläti [mustlasi] Vas; tiḿmä jo nigu jummaĺ `nuhklõss patta iist Se; `hingi iist ka˽pallõldass `paatrit Lut

8. meelest, arust, arvates – S LäLo LäEd Tõs Khn Ris HMd vaada, laste eest on ju pulma rööm suur rööm Ans; paakspuul pisikesed punased marjad, magusad veiste eest Vll; Porsa ölut oli vanade meiste eest ea ja `terve; `Lamba eest olid aava lehed ead Pöi; see oli `meite eest üks rumal asi Muh; `seune varsa `muistus pεεs, siis oma eest veel mees ka Käi; ja upe supp, see oli ju möne eest väga ea Noa; taloinimene oli jo `mõisneko eest looma sarnane Mar; Ühü eest ~ meelest kuld, teise eest ~ meelest muld Han; möst ~ mio iest sie oli Tiiu Khn; minu eest lehe kaapssupp oli keige parem vel Ris

9. a. jaoks, tarvis; kellelegi eks sene iest [võrkude otsimiseks meres] oli juo sie `naara Vai; sii sella peal oli koa üks väräb, mis `sakste eest `lahti `võeti Mar; ma ohverdasi - - `vaeste eest koa ühü krooni Tõs; selle ets õli [rehepeksmisel] inimene, kes tuld valv (valvas) Kod b. kaitseks, kasuks, huvides mis sa lehed teise eest `kostma Khk; [mindi] `Peeiterborist siis abi `saama - - `rääkima öhö ehk teise asja eest Pha; igä üks ise `eese eest `välläs Mar; taheti seda kooli`poiśsi - - maha `lasta aga˽s kooliärrad on seist tema iest; `tienijate ja moonakate iest valiti mind, saadikuks `Tartu Pee; on `õiguse iest väljass Iis; ei jõudnd `põldude i̬i̬st iä `olla KJn; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla Krk; mia `tüḱse ike minijä i̬i̬st kõnelema, ike kahitsi tedä Nõo; mi˽meheʔ oĺli˽kah `hińdä iist plat́sih Vas; jummaĺ `võtkuʔ nurmõ i̬i̬st saistaʔ (palvesõnad) Se

10. jumala eest (kinnitussõnad) jumala iest! älä tule Vai; Aga, jumala i̬i̬st, nüid ei piaks änam `ühtegi kerjandest olema Hää; jumala iest, ma‿i petnd sind Kos; jumala i̬i̬st, mia ei ole `võtnu su raha Nõo; jummaĺ ivi̬st, śjo om `õigõ Se

III. prep üle i̬i̬st jõvvu ti̬i̬t nii `väega, ti̬i̬t `hińdäle `haigõt; `aigo sul es olõʔ tullaʔ `tassampa. kihotat i̬i̬st `arvo Räp; sa olt i̬i̬st arvo `julgõ Se

ehtima2 `ehtima Jõe Hlj S((ta) ehib Vll Rei Phl) Lä Ha hajusalt Jä ViK, -ä LNg Juu, (ta) `ehtib

1. (piima) ära kaotama; (enneaegselt) lõppema, kaduma; võõrduma piim `ehtis rinnast ära Hlj; naise rinnad `ehtivad ää, pole änam imeda `andada Mus; `juhtub lehm kaua vajakad olema siis `ehtib ää, [piim] `ehtib nisase Krj; lüpsikord jääb vahele, lehm ehib ära, ehid lehma ära Vll; soa sa last nõnna korrajärel imeta mitte siis `üetse et laps `ehtib äe Muh; iso `ehtimese rohol (teat taim, mis annab söögiisu) on kollased `öided Käi; lehm ehib (ei anna piima kätte) Phl; laps `ehtib unest ää LNg; lehm `ehtib piima ää. kui kaua `lüpsmata on Nis; uni `ehtib lapsel vaest nõnna ää, soa magada terägi Juu; `muĺdist änam ei mäleta. mälestus nagu `ehtub `väĺja; `ehtis ärä, ei taha `süia on `ehtind, isu läind KuuK; lehm `ehtib lüpsist ää, kui sa teda korralikult ei lüpsa Koe; inimesed on jua ää `ehtind kirikus `käimisest VMr Vrd ehtuma

2. tükki minema piim `ehtis laasi sees ää Muh; `Värske piim läheb udaras `ehtima, kui kohe tühjaks ei lüpsa Jür; piim `ehtib ää kui lehm ehmatab Ann; `ehtind piim nagu klimbid kui tulevad nisast `välja Kad

ehtuma `ehtuma Kuu VNg Phl Mär (piima) ära kaotama; (enneaegselt) lõppema; võõrduma ema `ehtus ära (ei olnud enam rinnapiima); Nää jädin `lounat `lehmä `lüpsämätä, nüüd `ehtus piim ka `ninda ärä et Kuu; piim `ehtub `rinnas; piim `ehtuks `lehmast ära kui jääb `lüpsmata VNg; lehmad `ehtuvad piimast ärä, kui kaua `lüpsmata jäävad Mär Vrd ehtima2

ei (kõigis aegades ja pööretes) ei uus R, L(öi Mih Tõs) K I, äi Hi; (kõigis pööretes preesensis ja perfektis) ei Muh Khn Hää Saa MMg Äks KJn Vil eL(eiʔ ~ ei, õiʔ ~ õi, äiʔ ~ äi, aiʔ ~ ai, uiʔ ~ ui, üiʔ, üi V), äi Sa, εi Mus Muh; (eitusverb) (ta) ei R Kod(pr (ta)); (kontamineerunult eelneva sõnaga) i hajusalt R L K I eL(iʔ V) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

I. (eitussõna või -verb) 1. a. (predikaatverbi ees või järel; sag koos mõne teise eitussõnaga) käsitsi meil enamb ei tiha `verku Jõe; `ilma `leivätä mei ei ole `olled Kuu; mina `käisin merel ja ei `kartand; jahu`putru ei `tambitassse `nuiaga Lüg; see‿s ole mees, kes εi ole `mandril `raavi `kaevand Mus; kui mina veel `leikamas inimene olin, `ilmas ei polnd `körsi maas Rei; näe ta‿i seesa `kuskil paegal Mih; Mia ei tuõss (toonud) puõst `tanga; Sellekorra ei põlõ `puõdis jahu oln Khn; me paos ei põld tänäbu ilus ein Juu; `liiva `ohra ei tehakse KuuK; tervist ei ole mul ̀ollagi Tür; `senna ei lähävad (minevat) lapsed Äks; `kennigi midägi teisel `anda ei tähu Pst; `ütlime et ei mõestame `minnä; kui rasvaga supile `piimä `pääle `pantu, siss - - mehe ei ole söönuva Nõo; joba õtak ja mehe ei tuleva vivi̬l kodu Ote; ei olõ˽meil olnu˽kaput́`jalguga˽hobõsit `eieʔ Urv; tuuĺ om `väega `väikene, tuuĺratass liiguss ja ei liigu˽kah; kas tu̬u̬ `haigõ lammass `naksi `sü̬ü̬mä? – sü̬ü̬ ei; saa ei niidetüss, inemiisi om veidü; kulõ, Jaań ei tulõ mukka üten. – mis siss, ei ˽tulõ ei tulõ Har; noorõmb vasik pess armõtohe nõ̭nagaʔ, ju̬u̬ uiʔ ilosahe; Es noist suurist siĺmist midä hääd olõ õiʔ, ku nä˽midä näe eiʔ (suurtest lubadustest pole kasu) Rõu; huśs saavat ei˽liivä pääl `kävvüʔ Vas; ega vii pisoga saa ei mõssu ärʔ `mõskõʔ Räp; katõ silmä `vaihhõl kõ̭nõla, sis `kuuĺjat olõ õiʔ Se; ma ei `lasta `maada Lei; mitägiʔ kasu‿iʔ sammõĺsu̬u̬ pääl Lut || Ei nii hüä, ku `kiidedä, ega nii paha ku `laideda Kuu; `Naine `üksi kodo, ei abi keneltki Lüg; siin ei viimaks sügise ei `ühtki jõhvikad Amb; ei õllud kartulid, ei jumala`viĺjä Kod b. (eitust rõhutavalt predikaatverbist lahus) `taevas, ei ma ole ka viel sidä kuuld; ja muud ei siis old `väljäss kui sie vüörvaht; ei se (mees) nii loll `ühtä old ku `arvati Kuu; `leiba on vähä, ei mina saa `lainust `anda VNg; see (liha) `toodi keige panniga lauale. äi sääl olnd taldrigid, äi sääl olnd midagid Ans; hobuse raua näsad on, äi `saapa `alla neid `lööda Phl; ta moost noorem koa, ei nii vana pole `kuśkis änam Rid; ei see ole jutt ega kedägi Mar; ei võeras anna Kse; ei ma mullukaid näind ole, aga kuuld olen küll Juu; ei veli `seia änam pea tulema Jür; ei lähe saia pärast `Tamsallu! kodu on igasugusi `leibasi, ei ma süö `leiba JJn; nüid ma ei änam tee tööd ega saa `leiba ka Ann; ei tema ennast paranda parandamaski Trm; sess soat́ ei enäm minä soand magada ommoko pu̬u̬lt ü̬ü̬d Kod; ei mina või `istuda nii kavva Plt; anna nii valu, et perst õõrd `vasta maad, ei ta ti̬i̬siiss enämb sedä Rõn; ma inäp õi sullõ tulõ Se

2. (keeldkõnes) a. (koos da-infinitiiviga) mitte tämä tõreleb, `näitäb rusikad, et ei `minnä pooskeisil `aida Kod b. (koos käskiva kõneviisiga) ära, mitte Rikas veli ütelnü [vaesele vennale]: Tulgu eiʔ, tan `ruumi veidüʔ Urv; `lasku‿i (ärge laske) ˽latsõ˽t́siku `tarrõ Rõu; mõtsast üt́s tänitäss et ei `tulkõ siiäʔ Vas; `tulku uiʔ pimmega, nakat `pelgämä Räp; kulla sõ̭saŕ, teku‿i tu̬u̬d joht; olgu‿i nii heidäk ei peläku‿i eka kotust, olgui‿i nii `heitüijä Se; las ei `näütä taad sõrmust Lut; ti kiŕotago eiʔ Kra

3. (tagasihoidlikus küsimuses, möönduses, etteheites; lause sisult jaatav) miks või iest ei `annetasse (või eest saab kõike sõja ajal); oi paraku, midä nüüd `kõrvad viel `kuulda ei saa Lüg; äi miks nee (kartulid) pole `pehmed, nee ead köll; `tahtis `süia? äi miks ta‿s taha. `löuna aeg Vll; sie (kuusman) kasvab. metsas, eks te‿i ole seda näind VMr; kas sa‿i võend uegata Kod; miul `olli ka oherd, a es na kõ̭ik‿i ole nüid kadunuva Puh

4. (eitussõnana vastuseks küsimusele või oma mõttekäigule) a. (eitavalt, tõrjuvalt) [teil ei olnud noodajagu] isa ajal oli enne old aga ei minu ajal enämb ei old Kuu; ei, tänä `emmö vie [rüsasid] `maale; ei tämä‿i `tunne enemb valu `eigä `vaiva [surnust] Vai; ma `mötsi, äi, see pole `öige Ans; εi, ma‿p tule mette Mus; Äi ma äide (ei tea) sellest asjast küll mette kut midagid Kaa; [kas oled näind, et tuluke ahju ette tehti] äi pole ma seda mette näind Pöi; ei, ei, ma ei lähe; kas `tulli? – εi Muh; Äi, äi, `aita mitte Rei; ei, ma Kullamasse ei lähä Kul; jah või ei? Tõs; ei mul kibedad tüöd ei ole Kei; ei `lauba `ü̬ü̬si `metsä ei lähä; aga ei siäsk ei maga; ei mitte ei õle võetmalik Kod; kui talle (kosilasele) `üeldi ei, sis ta läks uksest `väĺla SJn; ei minu jala enämb sinnä ei lää Ote; ei, peńni sääl küll ei ole Krl; ütelnü‿t ei mina‿i võta `väĺlä `kaśti Plv || [kas pruut käis üksinda] äi ole. tgeine inimene `seltsis ka Ans; kas makad? – ei ole Muh; Äi pole, äi pole; Äi pole mette Rei b. (möönvalt, kinnitavalt, üllatunult jne; hrl järgneb jaatav lause) [kas te suitsumajasid ka veel mäletate] äi miks - - rehetuba tuli ikka suits ju küll Ans; vana ölut, äi noh, `juua `aitab ka; äi, neid oo vεhe, mine too `pεεle Khk; Äi mis sii ööda, see lehm oo paras sile loom; Äinoh! mis see siis niid oo; Äiüht! nääd sa mis uhke leidiriie sul veel oo; Äi, jah ma oli talve üsna aige küll Kaa; [kas nii ei öelda] äi eks `ööta koa Vll; ei, ei, otta, otta, ma `ütle Muh; Pane tekel pεεle ka, äi millas see ilme teklite keeme leheb Käi; äi, ku ita läks jo ta siis `rahva majase läks; Äi näh näh, vada, see oli sedasi Rei; [kas neil ristidel nimi ka oli] noh, ei laua jalad `üiti KuuK; ei, mul o isegi vähä Kod; kas sul üt́sindä ikäv ei olõ˽kah? – milless ei Plv

II. adv (eitust või keeldu tugevdavalt) mitte, sugugi, üldse a. (hrl koos adverbi või pronoomeniga) nied (pannid) ei vottand `rasva ega. ega ei `millagi `mustast ei saand VNg; Ega vares `valgemmast lähä, kui ta on, ei eladeski; küll käib `ühte `puhku `õtsimas, kui ei üht `asja, siis tõist `asja Lüg; Tegijal `juhtub `mõndagi, magajal ei midagi IisR; ma `ootsi küll, äga äi `ühtid Khk; äi poolestkid ähk mette sugugid pole Tõs; kaks tüdrukud said [palvevennad] oma `usku, ei `rohkem `ühti Ris; `surnu aal viel uidati, ei `ühtigi, et kohe kojo oleks kieratud VMr; maal ei `peeta vanadest midagi - - tema on nagu ei `ühtigi kohe Kad; ei kõnelda minuga ei `mitmel nädäläl `üstegi sõna; täma ei tehnud ei sugugi katuss; ja teie ei tiä ei kedägi Kod; ei `ükski `sulle ei `vasta Äks; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; ei kudagi saa `oida tedä Puh; hobõnõ ei˽sü̬ü̬ ei˽midägiʔ Urv; ei olõ ei eläjele medägi andaʔ Har; mina ei tiiä kassest midä ei ütestki; ei tulõ `kiäki siiä ei minno `kaema Vas; arʔ sa näüdägu‿i timä `tüt́rit naasest Se; [rehekäpal] ossaʔ ummaʔ `süńdünüʔ vai kasunuʔ man, ei `pantuʔ manuʔ Lut b. (lause või pooleli jääva mõttekäigu lõpul) mina enämb en `tõhtind `üksi oma `kambri magama `mennä ei; sie `kestab üks päiv ehk kaks, üle sene ei Lüg; inimine `justko `kummiko, ei `siivute ei `räägi ei Vai; tahab küll, aga ei tea kas saab või ei Ris; mõni paĺk `tõmmab kohe kollaseks, teine `jälle ei JJn; tuult ei õle, siis järv kua ei laeneta ei virvendä ei; tämä (härg) sitt es `äessä ei Kod; es `julge võõrastega kõnelda ei, pages nukka Ran; võta rõevass `säĺgä, ei ole tuuĺ jahe ei Kam; midäss ti˽kütä eiʔ ilusallõ `sanna õiʔ; taalõ kõ̭nõla˽kui taht, taa panõ˽`hetvaskina õiʔ Urv; ka‿sa˽läht umma essä `kaema vai ei Krl; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka eiʔ; näet elu om sisen, ei lähä elu ka `ussõ eiʔ Har; ma‿i˽näe˽neid inäp parandaʔ, naid sukkõ õiʔ; noʔ olõ‿i `keĺgi‿i umma maia õiʔ Rõu; ei olõ inäp mi̬i̬lt eiʔ Vas; arõnu `rõivaʔ säläh, olõ õi ar˽parandõt õiʔ Se

III. 1. (hrl eitavas lauses) tämäl ei ole old midägi `luoma ei siga ega veist Kuu; elavad `justku karu pojad kottis – ei tia maast ei `ilmast Hlj; ep juo änam äi suitseda Khk; mool änam äi ole äi `lapse äi kedaged Phl; oo paha inimene, ei ooli ihust ei iŋŋest Mar; lehmad on `umbes, ei old `piima, eui suurel talul ega `veiksel KuuK; mina ei sua redus `olla, ei metsas ei `kuśkil JJn; on nisuke tüma lodu`pialne, ei kanna inimest ei `luoma Kad; mina ei tiä ü̬ü̬d ei `päävä mesiläse peredess; mõni ei sua õmaga ei puele ei maele; kõneleb ja malab, ei `õtsa egä perä Kod; ei `viĺlä, ei `einä, ei puud, ei `mingen midgägi sääl ei kasva Hls; ta ei elä ei sure Krk; ei ole `kumagi nätä, ei Jürit ei Marit; es kuule ei kippu egä kõppu Puh; serände kenä ilm om, ei ole küĺm ei lämmi Kam; ma˽ka `käüśsiʔ ja `ti̬i̬śsiʔ, a must ei olõʔ inäp `käüjät ei tegijät Plv; om ta üt́s ineminõ külʔ, ei näko ei tiko; ja üle läve kunage ar `antko ei `võtko midäge; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; ma sinno kut́si, et sa hummõn tulnuʔ muʔ mano ei söönüʔ, ei söömäĺdäʔ Lut

2. ei (ku) (võrdlev) kui tu̬u̬ minu änäbä `meileidsess e ku mina tu̬u̬d; küla laib om magusab, eiʔ ku uma laib Lei; paŕembaʔ omaʔ kooriguʔ ei külä külä küd́süseʔ; paŕemb targaga `kaotaʔ, `eigu turaguga löüdäʔ Lut

IV. subst vat selle `eiga saab paĺlo `tehtod. üks ei ja ei et vahest `ütleks ja koa Mar; mea‿s lausu eid ega jaad Krk

Vrd eiba, eivad, ele2, en, emme2, ep, es, et2, ette4, äiei

eitima `eitima Vll, (ta) `eitib Jäm Khk Pöi Muh Rid Tõs Plt, eidib Khk Rid, nud-kesks `eitind Koe; `eitümä, (sa) `eitüd Khn

1. settima; alla langema sihandussi putugid `eitib `pöhja Khk; töömis juba `alla `eitind Pöi; muld `eitib ~ `selgib `põhja Muh; leib läheb apus, siss `eitib Tõs

2. rahunema, vaikseks jääma (eriti ilm); lakkama (torm, sadu) kui tuul eidib, siis lεhme `jälle mere; [võõras loom] akab teistega `eitima (harjuma, seltsima); vihase meele `kohta `eetasse ka: akab `eitima - - jo si viha leheb üle Khk; kui kuu täis saab, ehk akkavad siis ilmad `eitima Muh; ilm eidib ää, kui toŕm või vihm jääb järele Rid

3. (piima) ära kaotama; (enneaegselt) lõppema, kaduma Sia‿mtõ või nda kauaks ää `minnä ning pissikest last üksi jättä - - `eitüd ise ää; Mede lehm `eitün (ei lüpsa enam) Khn; uni on ära `eitind Kod; piim `eitib ää, kui `lehma ei lüpseta Plt

Vrd eituma

eituma `eituma, (ta) `eitub Vig Mih Khn(eedub) Tor Aud

1. (kuhugi) kogunema, (alla) langema, settima kõlgas `eitus `peale [teradele], kui sa obostega `pahmasid; ärmates `eitub ilma saeota Mih; kuõŕ eedub `piäle [piimale] Khn; õllel pärm `eitus `põhja Tor

2. (piima) ära kaotama; (enneaegselt) lõppema, kaduma piim `eitub ää, kui sa `Sõerduma tõmmad ja ää ei lüpsä Vig; mede lehmäd `eituvad ää (ei lüpsa) Khn; õlut o `eitun jo (käärimast lakanud) Aud

Vrd eitima

elama elama R eP Lei, j- Aud Lei; elämä Kuu Lüg Vai spor Lä, Tõs Khn Juu Kod MMg KJn Vil eL(-e Krk Hel San Krl; j- Se Lei Lut Kra), -a Lüg Trv (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elama, elus olema; ant surema Sinu `leiväisä viel eläb (öeld söögi ajal tuppa tulijale) Kuu; tämä ei taha `vällä `kuolla, `tahto viel `ellä Vai; [jalakas] elab ka vanaks puuks Kaa; jumal `oitku nii vanaks elamast Pha; ing on egal, mes elab ja kipob Käi; kis kannatab see elade kaua Mih; ei, ei ma sellest ei tia - - põln mind jah elamas mettegi Aud; pane angerjas kuevale kotti, elab kaua Vän; oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim; `Mihkel ei elägi. `Mihkel ärä `surnud ri̬i̬ `piäle Kod; sõss talleke jäi eläma Trv; kui mi̬i̬s `elli, ma tei `leibä Hel; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; oless ma elässi seeniss ku ma `poiga nätäki `saassi; kel õńn si̬i̬ elägu, kel `tervuss teku tü̬ü̬d Nõo; Sul karvadsõ käevarrõʔ, sul läävä ellen `häste mehidse edesi Urv; ei tiiä, kas ta esi eläness vi̬i̬l vai om jo koolu Har; ku iks säänegi˽`tervüss om, et ellä˽`saadõʔ Vas; elleh (elu ajal) oĺl tä halb inemine Räp; `elle vanast oĺl `vaenõ lat́s ja rikasss tütäŕ Se; ku ärʔ `ku̬u̬le [soovin] taav́ast, a ku eläss, täut tehrüst timä `luuhhõ, timä lihalõ Lut; ei ela ega sure ~ koole, ela ehk sure fig 1. (väga haigest või põdurast inimesest) Elä ehk sure, vade ärä `vinnu Kuu; p‿sure ning äb ela ka – `inge `vaakumas on Khk; põeb ja kiub `peale, ei ela ega sure Vän; ei surnd ega eland, `vaakus niisa·ma mua ja `taeva vahel VMr; om üits koigert muidu, ei sure egä elä Krk; nigu miä, kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; 2. (aeglasest või uimasest inimesest) ku sa‿i ole iki `väĺlä maganu, siss sa olet nigu pu̬u̬l `ürbunu, sa‿i elä ei koole kah Puh; Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõʔ Plv; timä om nigu puu tüḱk, ei eläʔ ei˽koolõ˽kah Vas; 3. (kehvast majanduslikust olukorrast) `Kruńdist `sissetulek `veike, sellest kas ela vai sure IisR || (õnnitlus- või juubeldusväljendeis) Sis akketi `süömä, nuor`paari `lasti eläda (lauldi „nad elagu“) Lüg; kui on põll lapitud, siis tõstetakse nuorik - - ja nuormies `tuolidega üles ja `üitakse elagu JMd
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema `silmad põlevad ja eläväd Lüg; Maa saab `kündädä, `äestädä, on `kasvu ramus, siis maa eläb Jõh; `märtsi kuu sees sis puu akab juba nagu elama omale `mahla `võtma PJg; akkas tooli pialt `vauma, jähi äkisti tasa, sai natuke `aega oln, akkas elama `jälle Ris; liha uisadet, liha akkass eläme; ta tulli eläme küll [minestusest] Krk; elläv õpe nigu eläb jälle; miu esäemä `olli nigu üits tule säde, temä nigu eläss ja palass Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk; jahu lätt elämä (koitama) Krl; ku‿t́ä `Tsiistrih pidosih ka oĺl, siss kõ̭nõli nigu pää `eĺli otsah Vas; vi̬i̬l ei saa˽`küĺvä [kevadel], maa vi̬i̬l eläki eiʔ Räp; hõra `siĺmiga inemisõl, tuul silmäʔ kõ̭gõ nigu eläseʔ Se
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama ma ei `tahtus mitte `tundi elada Jõh; tämä `ellä viel `viimisi `päivi Vai; ma ole niid seitsekümmend kuus `aastad vana - - selle aja sehes olen ma neli söda ära eland Ans; See (vokk) on nüid `raudne, elab mind ja mõne teise ää Pöi; vanamal `rohkem `aega sii `ilmas elat Käi; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; talv tuleb, kuda si̬i̬ jälle suab üle `eĺtud; meie siad `eĺlid eloaeg ärä. ei `laatanud `seinä ärä; mina õlen kolm tare ärä elänud Kod; elä ni̬i̬ päevä ärä, mis mea ole ärä elänu Krk; ku ni̬i̬ rüä rehe ärä saass `pestuss, siss eläss vi̬i̬l mõni roodsi tuńn Puh; ega ta iks üle ü̬ü̬ ei elä Rõn; ni`kaugu iks elä ku, `päivi elläʔ om ant Urv; mul om puuĺ ikä elet, pu̬u̬ĺ vi̬i̬l elläʔ Har; tuńnist päset, elät `iägiʔ (kui pääsed eluohtlikust olukorrast, elad oma elu lõpuni) Vas; jumala teno sjo päiv sai jäl eletüss; Sallita‿i `tu̬u̬dke õt imä pidä seto `rõivet. A nii eläss ega asi uma iä arʔ Se
4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig Elä ise ja lase ka `toisi elädä; Eläb `nindagu `peiupoiss `pulmas ~ kuninga kass (hästi) Kuu; `riidelik ja `kiskuja [inimene], ei sobi kenegägi kokko elämäie ei Lüg; sa tahad aga `tõise `perse taga elada. `tõise `varju, `kaitse all Jõh; Elavad kui kass ja kuer (tülitsevad); Elab ku iir `viĺja `salves (külluses) IisR; kuda sa võid siis igäühe `miele järele elä Vai; `palja riiuga elavad Vll; `Istus oma karistuse ää ja elab `jälle kut mees; `Söukse tojaliku inimesega on `töesti `raske ilmast läbi elada Pöi; elab kääst käde ja suust suhu Emm; eläb nagu lind pääväst `päävä. põle muret kedägi Tõs; mis sa ti̬i̬d ing ja elad [viletsa tervisega] Vän; Ela kui ~ jusku siga kot́tis (teadmatuses); Elab kui kirp koera `perses ~ kuninga miśka (muretult) Hää; eks elä `peäle pääväst `päävä Juu; ela ja ole, aga ära pärast kurda JJn; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; nii et me siis ike elasime `rohkemb läbi (kulutasime raha) kui nied kes siin kodu Rak; kuda te kua elätä; [ta] `eĺli viisudegä kuńni `mulda läks; elän kua pihoss suhu Kod; elab kui täi kärnä koore all (viletsalt) KJn; temä eläs ku vana jumala seĺla taga (muretult) Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sau karate Hls; miu vanepide vanebe `elliv iki `tähte `järgi; ta eläss nagu lind (muretult) Krk; eläs nagu pütin, ja punni mulgust om sinnu söödetu; aga na ollebe nii `äśte elänu ku saabass ja sukk Hel; ja ku iki latsel tark mi̬i̬l `mõistuss, elägu siss, kudass ta tahap; eläb tõeste `olge pääl (ei tee tööd); nemä om sõbra, elävä ütte (ühiselt) Ran; mõni `u̬u̬ramise pääl eläbegi; temä ei seldsi kellegagina, esierälde tahap elädä; eläb ilman nigu pulman (hästi, lõbusalt); `kärbläse sääl saena pääl kuhinal, [ei surnud ära] elävä nigu sagsa Nõo; lepime ärä. mes me sin oleme ka `äśti või alvasti elänüme KodT; si̬i̬ `aasta `viĺlä ka iks sai, manu kah ostame, ärä elädä iks saab Ote; Ma‿ĺli harinu iks uma käe päl (iseseisvalt) elämä; innevanast no `laḿpi olõ õs, `pirdõga eleti ja `oĺti; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv; sa elät mu naha pääl (minu kulul); nimä `eĺli läbi (suhtlesid omavahel) Har; kotohn `eĺlimi mi nigu vi̬i̬hn, es mi˽sü̬ü̬ʔ es makaʔ, suuŕ murõʔ Rõu; mi‿sa˽tah eläde vai olõdõʔ, `tervüss om läbi; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss; rikkahe `väega eläseʔ, suuŕ maja om elläʔ; latsõʔ ikkõh kasusõʔ, vanaʔ `oihkõh eläseʔ Vas; tu eläss kui `kärbläne söömäldäʔ (sööb vähe); `eĺle kui kala `lämmä vi̬i̬ seeh (muretult); kuis sa no eläde kaʔ – elä õ̭ks kui elä, kui tuli `tu̬u̬rõh puuh (halvasti); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult); pekoh elämä (Pekot austama) Se; ku mi reńdi päl `jeĺli; kat́škümmend veiž `aastagut `soldadist jelanu; `souri `sarviga d́oudass jeläss su̬u̬d müten `rout́šidõn Lei; paŕemb õnnõlda elläʔ, ku̬ tehrüldäʔ tü̬ü̬d tetäʔ Lut b. tr poiss ei õle viel võttaja, aga eläväd sedä `armokese elo Lüg; Nee elavad nii sammu oora elu Pöi; elavad kolmat elu (kolmandat korda abielus) Ris; kes tedä `käskind sihukest joodiku elu elädä Juu; naine lahutas ennast ää, nüid elab ühega armukest (vabaabielus) HJn; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohus Kod; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; egä üits eläp oma elu ja piäb oma talu; elävä niisa·ma `armu kokku, ilma laolatamada Ran; mia ole elu aig ollu `väega viletsän päevän, iki `kurba `ellu elänu Puh; oma naisõgõ `elli ilustõ ellu nigagu elu otsani San; sa olõt seeni˛aani hääd ellu elänü küländ; tu̬u̬ ka `eĺli `vaesõid `päivi Har; tol om `väega hää põĺv elläʔ Plv; nüüd `eĺlivä nimä kotoh uma vaest ello; ku kuna elo elleh (elades) `saami vi̬i̬l kokko Vas; ilmajelo iks vaia jelläʔ, vai halv vai hüä Lut
5. elunema, asuma Vade mees jätt oma `naise maha ja tuli sen `naise `juure elämä Kuu; `ninda `kauva eläb (elan) siin. `ninda `kauva kui `jaksab. siis `tarvis `menna poja `juure Lüg; sao – `suitsu `saunas eläsimmo Vai; linnud elavad sui sii, `talve elavad mujal Khk; naese vanamad elada seal Muh; ega `kambris elätud - - aga rihetoas ikke elati Mar; `Kihnus `siokõst `kohta ei põlõ, kus vähk eletüd suab Khn; no mo ema jäi siis `siia Juurikule ikke edasi elama Aud; `iidlesi on siin meil elamas oln Ris; konn puhastab vett, et konn ei pia mudases vies elamagi Amb; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; mõtussed elämä puie `metse siden Kod; seal elanuvad rehetuas. paĺlu `kohtasid oli kos elasivad rehetuas Äks; kobras elävet jõen Hls; me sannan `ellim, vihu sannan Krk; ega `talve `kiägi `kambren es elä, `talve eleti rehetaren; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla; me `eĺlime üte `vü̬ü̬ruse pääl Nõo; mina `eĺli sepä lähükesen Võn; taa om seo valla perremihe kõ̭iḱ läbi elänü, tel ei olõ˽`konki püüsümist; tu̬u̬ om sääl `koŕteri pääl, tu̬u̬ lät́s sinnä elämähe; taa om jo kolmass põĺv sääl elläʔ Har; ilmahn elleh umma uh́aʔ mul hinnäst kińni˽pitäʔ (ilmas elades suudan end valitseda); viruss`kundra eläss reheah́o pääl pümmehn nukan Rõu; ellä˽`kambrõʔ oĺli˽ka `ümbre˽rehe; a sivvu˽`kanda siseh `tahtva elläʔ Vas; `ellevä niip̀aĺlo kui `ellevä kotoh, tuĺl pühäpäiv Se; jelag õndõ (üksi, omaette), jelaga sein; jeletav kamõŕ (elutuba); kon jeladõ Lei || (asjadest) kui me lainete vahel olime, mette‿s paak paista, mis sa siis vöid paadiga elada sεεl Khk; tea kus need `päitsed elavad Vll
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama Panevad `leiväd `ühte `riiullile ja akkavad kokko eläma ei `lueta ei `lauladata Lüg; elab poistega kogu Khk; kui mees o `väljas `laevade pεεl, siis elab teistega `ühte Mus; jüst eläb armoksega Mar; nää võttis teise naese kääst mehe ja lõivad kahekest kokku ja läksivad elama Kad; mi̬i̬s akkas `tütregä elämä Kod; si̬i̬ noorik ei oole vanapaganege kokku elänu änäp Krk; egass ma tolle vihätse mehega ei naka elämä Ran; nakassiva ütte elämä, olliva nigu mi̬i̬s ja naene; meil om joba mitu `aastat paarin (abielus) eletu Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; naaʔ joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä, ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulmaʔ Ote; tõistõgõ ärʔ elänü mi̬i̬ss Krl; sai tükü `aigu elätüss, a˽siss is taha enämb tekugi tetä [naiseks] `võtmisegaʔ Har; nuuŕ tüt́äŕlats vil, a `eĺli jo `poissaga kuuh Se; d́o jenneba (enne abielu) `oĺli jelet ta poig; om näńü ku nu om jelanu taad `tütrigut Lei
7. elatuma, elatist saama või andma õled minu `armus eländ. õled kõik minu kääst saand; eläb `tõise `armul Lüg; Elas ennast merepüigiga Jäm; [hundipojad] Esitiks elasid vana piimaga Krj; eese kätte peal (oma töövaevast) elama; ta elab `kopki peal (peab kõik ostma) Mar; see inime elas `ainult armu `ańdidest Mär; `Kihnlasõl piäb puät olõma, jõlma eletüd ei sua Khn; selle `Mihkle rahaga siis elatada (elatavat) HMd; [vana inimene] elab laste armust Juu; luomad piavad tänavu vist küll `palja põhu pial elama JMd; `põldu väga paelu ei old, aga nad elasid `loomadest Koe; Siäritsä, Õmedo, Kaseba kõik ni̬i̬d küläd eläväd kalapüügiss; ilma varal eläväd, ilm toedab näid (mustlasi) ja katab Kod; kalu sü̬ü̬b ja kalade pääl tema (kaur) elab; sai elatu aganase leivaga Äks; levä varal mia elä, ei taha muud kedägi Hls; üits eläp `tü̬ü̬ga, tõene eläp `persega, kolmass eläp `petmisega; aga kelle nõjal tu̬u̬ emä eläb sääl, kas täl `latsi om; no kudass sa eläd ilma `lu̬u̬meta suure perega; tõeste ääst (teiste kulul) elämä Nõo; sepp võõse [teenitud kraamiga] `aasta `otsa elläʔ Võn; mis Puĺli `rahvil viga elläʔ, teräne nuŕm pääl, kalanõ jäŕv all Vas; `häömä (majanduslikult hävinema) nakkass joʔ, olõ õi minga jelläʔ Se
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma `Meie maa `sisse `niitand, üle raja, no kas sina `sellega elad IisR; minä paan Kuŕsi talu elämä Kod; võib olla, et poja aave talu eläme Krk; kõ̭ik kes i̬i̬notsan, ni̬i̬ lätsivä elämä, aga tü̬ü̬mi̬i̬ss `oĺli näĺlän Ran; sõdsõ ois toda (õepoega), sääs tolle elämä Nõo; ku˽`tioline tü̬ü̬l ja, kaŕuss kaŕahn, sõ̭ss pereʔ eläss Rõu; Määne talomi̬i̬ss vanast õ̭ks `sõ̭õ̭rdo tegi tu̬u̬ nakaśs elämä Räp; a mi õks jäl jumala teno lät́sime elämä Se
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema Ära sa külas elama jää, ära kauaks jää Hää; [ta] one elämäs `aige lapse juuren; lähäd `küllä, tule ärä. ärä akka siäl elämä pu̬u̬l `päävä Kod; kos sa elasid (viibisid, olid) Pal; tal ei lää si̬i̬ tü̬ü̬ edesi ei tagasi, `muutku eläp sääl man; ni̬i̬ eläve, luusive pääle sääl nurmen; [aeglane niitja] edesi minnä es jõvva, siss [teine niitja] `muutku elä, `muutku `elli temä taga Krk
10. tr kogema, läbi tegema `Paĺjugi mis üle elatud IisR; jah, keik on möda elat; pole nee ajad `kerged olnd `ühtid, kes nee `välja elas Rei; mes sa oled eländ selle sa tead juba Mar; mu vanaema oli - - läbi eland ise peksu Jür; mis ärä elet, si̬i̬ om ärä nätt, mis elämede, si̬i̬ om nägemede ja `täädmede Krk; sa `mõtle nende `aastide `pääle, meh‿mä ole elänu Puh; neid `aigu, mis om saanu läbi eletüss Ote; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne Vas
11. säilima; püsima paĺju `tuhka ja süsä. tuli `õõgub siäl all ja eläb; aku si̬i̬ Miili `aigus (vähk) jäe `sinna elämä. tuleb jälle tõesele naesele `külge Kod; tuhkhaua `sisse `kisti tuli, matõti kińni, sõ̭ss `eĺli tuli kooniʔ tõsõ pääväni Har; ĺema (lehmad) un `lamba äi ela äste (ei püsi karjas) Lei
12. lapsed elasid (kasvasid) suureks Jäm; piab läbi elama (läbi saama või ajama) – pole teha midagid; ta (varss) siis selle korra ei uppund ära aga, ta elas ikka obuseks ja Khk; talve vili `kańdis talve ära, aga teised viĺjad `keegi `talve ära ei eland (talunud) Trm; nää `tahtsõʔ tedä tast (talust) väĺlä elläʔ (temast lahti saada) Se

eras ära, puudu paar `espät õli eräs ~ eras Lüg

ette3 ette R Muh L K I eL(j- Lei Lut); ede van Kuu Hlj Vai, Sa Hi van Var Tõs Khn Kod; että hv Krk; (lausefoneetiliselt) ete Vig Kir Kad Iis, ete- Kul JJn Koe Sim VJg Pal Ksi (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. adv
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu; ja siis sai [püksi] `paelad `siie ette `solme `tomma VNg; veneusulised - - eidavad ristid ede Jäm; teine vötab kooguga suast läbi [lõngad] ede `vastu Khk; Emm `käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa; [tulusel] nii `kaugelt kut tule `valgus kumab, nii `kaugelt paistab kala ede ära Pha; üks istub ette saani koĺlu `peale Kse; Ku tahad pikka `toime tiha [kangale], siss võtad ikki trepp-trepelt kas tagant ette või i̬i̬st taha Hää; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva - - et ei kasvatand teist kätt ette (üht serva pikemaks) VMr; lähäd meierile, tõene paab õmad piimad ette Kod; [kurgedele hõigatakse sügisel] ema ette, isa taha Äks; [kampsun] käis `vaakidega ette `kinni Lai; seḿm tetass eläjäle ette; ei `julge ette `astu ega kõnelde Trv; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette Ote; Karulõ vald ette, kalsaʔ mahaʔ, õigaśs `mõisnik `kohtul Krl; nu̬u̬ŕ [inimene] hiit jala ette, tu̬u̬ ei˽sataʔ Vas; suurõl tabal om võĺl - - pööretäss ette; ma ati (lasksin ativõrgu) sinnäʔ ette ~ `sisse Se || teene jälle paneb mu `kõrba teist `viisi ette (üks räägib üht-, teine teistmoodi) Mih; karjalapsed ikke tegid tule ette [karjas] Juu; ette või ~ ehk taha ~ taade (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem õlgu `uassa ette või taha. aga ta neĺjä`kümne ümmer on; õlgu pääv ette ehk taha eks ta ike testod suab Kod; nellä`kümne `aasta `ümbre ta iks om, olgu päiv ette ehk tõene `taade Nõo; ette (ja) taha ~ taade igatepidi; kõik viimseni valmis Kodu tegi oma `lastele kõik ette-taha `valmis IisR; Mis naistel niid viga elada keik asjad tehakse ede ning taa ää Kaa; kõik tie neile kätte ~ ette ja taha VJg; ise `sõimad ette ja taha ärä; ennäss kiidäb - - ette ja taha kõneleb Kod; ti̬i̬ kõik `talle ette ja taha kätte KJn; mõestab `asja ette, tõist `taade, ei lase `endä `koskil tüssätä Nõo; kõ̭õ̭gi päädi mõist ette ja `taadõ Räp Vrd ettehe b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) oluve raba on viel üvä, `tarvis `viiä sikkole ette Vai; rahi pörsastele `tuhlid ede Mus; loomad söid seda `eina küll, ei nad pole ede mette jätt Rei; `kooris ühü püt́i [piima] ää ja `ańdis kohe perele ette Mär; süödo koŕv pannakse `einu täis ja viiakse luomadel ette Ris; panen [lehmale] joogi ette JJn; õlesi jahu õllud, ma õlesin ette kannud `siale Kod; pane lehmile õle ette. `viska obestele ja lammastele kah einä ette Hel; nüit tõmmatana jah ette `kõ̭iki, `talve siss om sü̬ü̬k otsan Nõo; nüid inemise ei võta toda `sü̬ü̬ki ettegine, midä mina pidi `sü̬ü̬mä Ote; ma vali söögi `tsialõ ette Vas; [heina] kuivatame kuivast, sõ̭ss saa lemilõ (lehmadele), mis ette `pandaʔ Lei c. aiste vahele, rakkesse Vähe maad `sõitasid, obune lagunes ette ~ ies ära (tuli rakkest lahti) IisR; paned obuse ede, aad ta aiste vahele Jaa; säeb obust ette Tõs; aŕk sahk - - kaks `ärga ette KuuK; rakenda obune ette Lai; soridega `pańti obone ette KJn; `pańdive obese ette Hel; taludel `oĺli obesit [vankri] ette panna mitut Nõo; [peremees] siss lööno - - kaks obest `tiisliga ette saanile ja KodT; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; nüüd panõmi˽taa varsa `vahtsõst ette Plv; `iistame obõsõ riel jette Lei d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks jänes juoks tie `pääle ede Kuu; pues `siutasse kott `nüörigä `kinni, siis lüöb `sõlme ette Lüg; sa oled `umbest ede `juhtund Khk; aĺl udu vetab ede (nägemine jääb tuhmiks) Kär; piiru nakid torgatse ette, siis lõng ep akka pooli pealt ää varisema Muh; abokati (advokaadi) `võtsid ette Mar; ahe oli pealt `lahti, lebad ei tahtnd ää `küpseda. munutsi tuli `tehti ette; lööb nagu luku ette `kõrbesse (ei kuule hästi) Mih; `siatsin mäńni oksad ike `eesele ette - - olin ise sial taga Nis; kui sa ei oja, jumal ei saa ka `tulla kätt ette panema Amb; `viskasin selle reha jänese joosule ette Pai; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada; täl ike üks asi ette tuli, et tä ei suanud `tulla Kod; pane ärä, siin putub ta mulle ette Trv; käänä pü̬ü̬r ette [ust sulgedes]; liidi sehen suur auk, `sinna vaja savi ette tõmmade Krk; täl om `aonõ aid ette tettu, et eläjä ei saa `kapstide Nõo; mes minust prilla tegijät ei ole, siss mine `sinnä ette ribelema Rõn; `poiskõsõ rõibõ pańd mullõ jala ette Har; timä käänd hobõsõga ette ti̬i̬ pääl Se; `saiõ ńääĺe jette süvä ni laǵa haud Lut
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) `talve `aknade `raamid on ka mädäd, `viimaks saa ettegi kogu `aknu Jõe; aja nööbid ede Jäm; se kerves vöttas kenasti tera ede [käiamisel] Mus; said sa ette aada (lõnga nõela taha); aesad pannasse adrale ette ja Muh; peiupoiss `säätas noorikule `põlle ette Pär; vanast oĺlid mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; ega muido ei näin kojoda kui panin prill ette Ris; siis poisid tegime `eńdile neist (puusamblikest) suured abemed ette Amb; panen kardinad ette VMr; ilusamad särgid - - neile olid siis ilusad kirjad ette `tehtud Lai; teräśs pannasse `kirvele ette Vil; sõss (talvel vett kandes) oli kikk põll ärä karratet ette küĺmägä Trv; Kit́iga `pańti iks `aknakruudi ette Rõn; aia `värteʔ omma kidsavallõ ette `pantu Krl; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ Rõu; naistel oĺl verevide `nü̬ü̬rega ärʔ `aetu säŕgiʔ, `aeti [varruka] suu `vi̬i̬rde, ette, `taade Plv || (muust tasapinnast) kõrgemale aja rind ede Khk; sõi omale - - kõhu ette Kos; [pärast sünnitust] mõnel jääb suur kõht ette Ksi; kel kõtt suur, ette kasunu, si̬i̬ üteldi `maokass Ran; ei noh `sihvtin poiss, ku ta vi̬i̬l rinna ette ka aab; kui sooliku om kubemede tulluva, siss aap kõ̭ik ette `puńveli Nõo
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem inimene ei tia ette tuuld, aga kala tiab Kuu; kie nääb juo ette et `omme tuleb `vihma Lüg; olid selle asja pärast ede keind (altkäemaksuga mõjutanud) Khk; kes nende nime muidu `tohtis suhe vötta kui es `ütle `rohkest seda ruuva nime ede Kaa; kõik `sääti ja õpetati `taale ette Mär; `mustlased kuulutavad ette; niisugusid tähendusi oli see mees paelu ette `rääkind Mih; see oo nii ette laedetud (määratud) Aud; me `iandame `kaapsa `seemne ette ära Hää; inimese südä `näitäb ette, kui õnnetus tuleb Kod; ma `aimasin seda õnnetust juba ette Lai; ei `mõtle ette, mis ta kõneless Hel; inimene ei ole ette nii tark kui `taade Nõo; ma kõnõlõ sullõ [enne minekut] ette, mis ti piät tegemä Krl; sa˽piat egalõ `tü̬ü̬le uma aig ette `vällä `arvamma Har; üldäss õt parep õks ette kõ̭nõlda ko `perrä tõrõldaʔ; hoolikass mi̬i̬śs, hoolits ette jo arʔ Se || avansiks; lisaks, juurde `Selle mehele küll raha `enne ette [maksta] ära usu IisR; sihantse mihele‿p tohi ede anda (maksta) Khk; Eks peab peremehe kääst vaka rugisi suilisepalgast ede vetma Kaa; üks teeb teisele päeväd ette [sõnnikuveol] Mar; juut́ küsib puale `inda ette Kod; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste Krk; ma maśsi opõtajalõ naaśe i̬i̬st palga ette (laulatusrahast) Räp b. varem kohale või valmis isä jagas igäle ühele oma jago ette Lüg; Mina lähen ette, `tulge `teie järele IisR; Kivi ehk `kandu kaaluti, labindaga natuke `auku ette, viblas `alla Hää; ja eks `kervega tuleb ette `raiuda [sälk puulangetamisel] VJg; viib käsu ette et sel pääväl `tultse `vassa Kod; om `ti̬i̬dmine joba ette `viidu, et piäp `riśtkät̀si minemä Nõo; Surm tu̬u̬ õi˽sõ̭nna ette Rõu; `määntse kivi ette `viskat, tu̬u̬ peräh lövvät Vas; [surm] sõ̭na ańni jo ette, võt́i ar kõrva`kuuldmisõ Se || varuks, tagavaraks No siis kui nädäla `päiväd jua õli seda `manti ette `kõrjatud, `laupa siis `einaajal ehk tüäajal [tehti võid] Jõh; piab vilja `järge ede `oidma; söö siis pühapεε nädali `vastu ede Khk; oli tal vaadiga ede ostetud [õli] Vll; ma `jõudsi eile ikka päevase küli ette külida Muh; akkavad `toitu tegema ette kohe [pulmadeks] Tõs; üks talve jägu kisuti ette kohe [peerge] HJn; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla Rõn c. tulevikus mis taĺv ette tuleb (tuleval talvel), siis akkame `tüele Hlj; pikk ü̬ü̬ tule ette magade mudiki Krk
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda minä `jõudasin tämäst `einaga ette; Kie ette sai, sie tegi `ennemb [süüa] Lüg; Katsu aga veskile minnes teistest ede, siis saad rutem jahud käde Pöi; lasõ oma obo ede Khn; tagumest rattad käevad ette (öeld lapsega tüdrukust) Kad; ega `keegi ei võind oma `eega ette `minna Trm; mõni tükib õma jutuga paĺju ette, kiidäb; si̬i̬ juakseb kõhe tuuless ette Kod; iline vili lääp varalise viĺläst ette vi̬i̬l Krk; illane voonake kasvap varajatsest ette Nõo; sa lähät uma rinnaga ette lõigatõn Har; timä jälʔ juusk `mõtsa pite, lätt `puhma pite ette Lut || normaalsest kiiremaks (kellaosutitest) `meie oma [kell] kippub ette suvel Lüg; kellu keib ede. poole `tundi ede keind Khk; meil [kell] verotab küll ette jah Mar; kell on ette käind Kos; si̬i̬ (kell) käü pu̬u̬ĺ `tunni tõise kelläst ette Krk; üits kell käib ette, tõene jääb `taade Nõo; sulanõ `käändnü˽kellä ette Vas
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri kuer käib jahi pääl, ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; Täna on `jälle `söuke `kohtlane ilm, võib `jälle ede `minna (väljas töötada) Pöi; [puud] `lastasse teisele ette, teine raiob oksad `jälle `vihko Mar; [pulmas] et kui laud sai pühitud, siis `vinnasid mõne `kopku ikke ette koa selle `pühkijale `pühkimese raha Vig; üks mees pani `alla, kaks naist lahutast ette [vihke rehepeksul] Aud; kärutasin `saue tegijatele ette Rap; siis `viidi [kosilastele] ette üks ja teine naisterahvas, ikke ei ole sie tedre VMr; vana inimene `tõmmas põhu tuustaku ette, raputas ilusast rehaga läbi [käsitsi rehepeksul] Trm; reheaeg ette`kiäńjä kiänäb `üstelugu ette tõesele, tõene annab aŕgiga paŕsile Kod; edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette Puh; kana tahab kikast, laseb lohvikeli ette; `kohtualune kutsuti ette Nõo; piät ette (kohtusse) tulõma tu̬u̬ss aoss Plv || hoolele, karjatada, rühmana kokku `karjane vottas `värsid ja `muĺlikad, `kümme `luoma ette Hlj; Karjane vöttis omiku karja küla vahelt ede Pöi; aga nüid võta `veissed ette ja mene jälle Vig; Igaüks `laśkid oma lehmad laudast `lahti temale (karjasele) kohe ette Kei; kui kibe tü̬ü̬aig `olli, siss `panti mulle sia ja lehmä ette, ja mia oesi ka kõ̭ik iluste Nõo; nüt tõenekõrd lastass `püśsi jälle - - mina siad ette ja kodu TMr
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks `viimäst tuli asi ette. `tohter üttel et sinule ei `aita `prilli vägi enämb Lüg; egal oma [lõikus]rind ede `vöötud Ans; see (kohtuasi) küll nii ruttu ei tule ette Mär; Si̬i̬ (soonehöövel) võtab `kitsad jutid ette ja läheb Hää; no tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi ko `lastel [koolis] HMd; panid kilimitu uuest [vilja] täis, `jälle uus rind ette Trm; [kes] teeb `kurja, selle võtab ette (noomib läbi) Kod; üks kõik mis ette `pańdi (ettepanek tehti), tema oli ikke `vasta Plt; üit́s esi võets kõrrage ette Krk; si̬i̬ om `uhke nigu rikka mehe kuĺt, ei võta `kõhna emmist ette Nõo; rabe ja peru ja räpäkass obene, kes vedämist ei võta ette Ote; timä võt́t ette mõ̭nõ makõ jutu, sõ̭ss muidugu ai tu̬u̬d Vas
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse ruut akkas `kerjama - - võttis ühü naise omale ede Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale Mar; näd olid saksad - - võttis omale kaks kolm tüdrikud ette Var || fig võt́i ma‿ka‿ks `õigõ `süäme ette (julguse kokku) ja lät́si `kaema Vas
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama) üks siis lugi ede ja, siis olid `naaburid siel kaik `kuuldamass Kuu; juut `luiskas `soole ede Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; teine inimene `ütleb ette ike sõnad `palve`tundis Mar; vanad inimesed on üks tõesele `kannud ette sedä juttu; vanana paab (räägib) ette; kiidäväd poośile ette et, tule ja võta tüd́rik ärä Kod; teesele räägib teist `viisi ette KJn; ta kõnelap ette sõss tõine usub Trv; meil võletide ette, aga asi oĺl periss tõiseti Hls; sai [laul] `seĺgess, siss paarin laoleti ette opetajale Ran; nemä võldsiva, puhuva vanainimesele ette Nõo; ta aja (jutustab) sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; ta tuĺl ette `käänmä (süüd teisele veeretama), et ta oĺl kuŕja tennüʔ Räp || (koos etteheidet välj verbiga) ta eidab mulle alati vanu `asju ette VJg; võõras `viskab emäle ette, kui laps teeb kedägi Kod; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks kuol`mester `kirjutab tähed ette Lüg; `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette [põlevkivi kaevandamiseks] Jõh; teine kεib külimihe körval, vaadab kohes küli rind, pistab pulgad ede; `näitad teisele üht tööd, teed natise ede Khk; jalaga viisid jälje ede, kui külirind löppes Kär; [seinapalgil] varaga jooń ette ja `kervega `õõneks Mär; ega mud́u ei teä jo [palki] tahuda mitte, siis tahmase nööriga `tehti kriips ette Juu; `tõmma juaned ette. ju̬u̬nt `mü̬ü̬dä one üvä lõegata Kod; [hark]adraga `aeti `it́smed ette Vil; kassige tõmmats riips ette [seinapalgi varamisel]; kiḱk sai tal ette ärä näüdet Krk; `võtku esi `endäle sihk ette, kedä `mü̬ü̬dä ta lähäb Ran; Nurmõ pääl vidi jalaga `hitskmõ ette Rõu || asitõendiks `näita leping ette Muh; kuller `näitäs tõesen juaman obese kõrvad ette Kod
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte (juhtuma, tulema jne); kasutusel (olema) on ju mittu kord ette tuld, on kala`paadid ajaned purust ja VNg; elades tuleb pailu ede Khk; `vaema on vana söna, nüid seda toleged ede Käi; teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; tuli üks tuhin ette, `tahtis `senna `minna Mär; neid (leetreid) on nüid ikke viel, lastel ja tuleb ette KuuK; mina `korjasin põllult kõik kivid ära - - mis ette `juhtusid Trm; kõik ärä viädud, mes ette si̬i̬ kätte Kod; si̬i̬ tule sul alle `aaste peräst että Krk; meil viĺetsä aena, siin kolmess tegemist es tule ette Kam; kanaʔ savitsõsõ miä taht, miä ette nääle putuss Plv
11. meelde, mällu; kujutlusse sie `kabo·rnik `üstku tähendaks teist `aśja ka viel, aga ei tule `paergast ette Hlj; üks jutt toob teise ede Jäm; Kessele see ede tuli, et `seike asi veib tulla (öeld mingi ootamatuse puhul) Kaa; ei keerä ette `paergo Mar; ei tule ette, kuda seda `üeldi JJn; mes‿sa sedä ei tuanud ehk ei küsinud. ei tullod ettegi Kod; aga kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob Plt; miul es tule ette seast juttu, et ma os küsünü ta käest Krk; mul `tuĺli ka ette nigu Ülo eli oless ollu Nõo; tulõ õs tu̬u̬d ettegi et är˽`pühḱsä `kahvliʔ Rõu
12. (koos teat verbirühmaga) a. (piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga) leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; Kas eina kevadeni ede lööb vei äi Kaa; Kui raskid kehalikka töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; see töö jätkub mul veel `mitmeks päävaks ette Ris; leib ei `piisa ette VJg; kui si̬i̬ toŕm läks maja südämesse. mes si̬i̬ ette lü̬ü̬b; ühe päävä perena, ei `piisa `ükski asi täl ette; nüid tuleb neid süädikid, vai siäl ette kedägi kestäb Kod; sellel ei pisu kedägi ette Krk b. (ettevaatust, tähelepanu välj verbiga) `Sengä `täüdüb edevalatada `kuida `räägid, on `oige äkkine Kuu; vahi ette, iga `kõhta ärä `juokse umb`pahka Lüg; looma `otsimise juures piab ede (hästi, hoolega) nägema, et äb lehe kaudu Khk; `vaata ette et sul õnnetust ei `juhtu Tor; `voata ikke `enne ette koa, kuhu sa lähäd ja mis‿sa teed Juu; sa ti̬i̬t iki sedä `asja ilma ette `vaatemede Krk; mes‿sä joosed nii räpäkude, ku‿sa ette ei kae Nõo; rõba [inimene] ju̬u̬sk kas `saiba `otsa, ei kaeʔ `hińdäle ette Räp
II. postp
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eespoolsele alale, lähedusse pime kui kott - - ei nää jala ette Lüg; see söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; `pinkide `peale `istusid. `rendide ede Ans; ühekorra (vanasti) `pandi pöhk [loomade] nina ede maha Mus; mis te ukse ette kusete; päevased tembud tulavad `ööse unes su ette Muh; ta siab vεhe `korda εnnast, siis tuleb so näo ede Phl; eks sa `vaata eese ette koa `onti, et sa oma jala ää taod Mar; `vahtind enese ette Mih; ise läks `sängü, mind pani sängü ede `valvama Khn; `silme ette läks mustaks Nis; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette (päikesest läände) `lastud Kos; tuob surma ka suu ette Kad; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (eeskujuks) Kod; ees minu läheb tua ette KJn; ahju suu ette es panna puid Hls; et ei ole `mahtun tellede ette, kangast kudame änäp; mis sa ütte `kintsupidi läät, võta kaaŕ rinna ette; mine riida ette, võta lühiksit puid Krk; ma lää ka voki ette, naka `paklit tokutamma Võn; kae sinna aida ette trepi `laudu pääle Har; saistass jumalõ ette, vannuss Se; ḱülm veži `tuudass sanna ette Lei || lei `plaksti `õtsa ette Jõh; siis et matakas tee `vaeva mette, kui tõrvaristid `lehmdele otsa ette `tehti Muh; võta `külmä vett ja tõssa õtsa ette Kod; mugal saŕv om serände `kõvver, käänäp kõveride otsa ette; latsel keedeti (köideti) laṕp `ümbre pää - - sõĺm tetti otsa ette Nõo b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) `anna `leivamurened kana ette Lüg; Ohakad `kisti viljast ää ja `toodi sigade ede Pöi; pebred korjati kokko korvi `sisse ja `viidi lammaste ette VMr; [kõlud] visati kanade ette siblida Kad; [kõrvitsakoored] anna lehmä ette Kod c. aiste vahele, rakkesse siis `pandi obosed rakke `saani ette Vai; aga poiss `panni [hobuse] omale ikka siis vedru`vankri ette Muh; pannu obuse ri̬i̬ ette Saa; mõesa ärjamehed panid ikkega ärjad suure aŕksaha ette Kos; ärg listri̬i̬ ette, ies `saŕvi Kod; `õhta tõmmati ia obune saani ette Lai; egä sa `lehmä adra ette ei pane Krk; tõese ägle ette pannass tõene obene Nõo; esä `pandnuʔ hobõsõ `vaht́siidõ ratastõ ette Rõu d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks se pani käsi sedämodi `silmä ede, `muidu `päivä - - `paistas eledäst Vai; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni Khk; Ooda ma lähe siia augu ede ehk siis `saame kana käde Kaa; naene tuln saunast parasast ja pand kääd `rindade ette Muh; jöö ede `panta pais Emm; ää topi `eese nina teeste ette ~ vahele Mär; lehmale `pańdi silma ette üks niisuke laud, et ta ei näind `minna Amb; kelle ette sie piaks `puutuma VMr; õige klaassepä tütär, seesäb `valge ette; vars juakseb oudo ette Kod; kui kedagi jala ette jääb, oled kuhe maas Pal; lää tõõśte ette kambertem purjuste `jalgege; turbast ai adra kaala ette Krk; plaat `panti ahju suu ette, ku `leibä küd́seti Nõo; ma `teie rohulist `aida haost karja ti̬i̬ ette Har; [kastekannul] ei˽tule˽torost vesi `vällä, looga`hiit́jä `lätvä˽`sõkla ette Rõu
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) pole `eese silma ede `rilli saand Khk; särgi ette `aetse rinna lapid; õle topp torgatse `leitse augu ette Muh; ja sedä (sakilist paela) `aeti noorde meestele särgi `rõnde ette Mar; [äkkel] niisa·ma kui `vankri ette panid aisad Trm; sammetid `pańdi [jaki] `rinde ette kua Lai; riiv käib ukse ette KJn; ta pańd `kardina ka akande ette Nõo; kraań käänetse aami ette San; mi˽`väikene `preili pańd ka jo prośsi rinna ette Har
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem kui tuli suur pöllu `kordamine - - rugide (rukkikülvi) ette Ans; eenaaja ette, siis oli naestel suur särgi `õmlus Kul; tuulispask nagu tuule keerod - - vaest ilma `muutmiste ete Kir; sie oli jõulu ette Kse; `Kapsad `võeti lume ette aeast ää Kei; [lehmal] `lüpsma tulemise ette siis tuleb piim nisasse Ann b. (teat aeg) tagasi kahe `aasta ette oli mul suur õnnetus; ühe nella`kümne `aasta ette Ris; kaheksa`kümne `aasta ette siis tema oli juo ikke, ilus leib KuuK
4. asemel, kellenagi või millenagi siis (alguses) nied kardulid olid nii iad aśjad et nied olid piima ja liha ette [supis] KuuK; ma olin kaheteist`kümme `aastane, jäin sulase ette VMr; [sõrmkindad] kel õlid sõlmed sies, siis sie õli kahe poari kinnaste ette Kad; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva Krk; Vanast reheahjun kütseti kaale kah mes läits kah söögi ette Nõo; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju tieb ikke mihe ette tüed Hlj; See joob `mitme mehe ette; See viab obuse ette (hobusega võrdselt) Han; lehm ei anna mitte kitse ette `piima VJg; mis‿sa padrad või paterdad või vaterdad. need käivad kõik ühe inna ette (on samaväärsed sõnad) Plt
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses keik läks `inna (raha) ette, ega `raisku mend midagi [hülgest] Jõe; kus nad `viĺja `muidu `saivad, `silkude ette vahetasivad Hlj; `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi VNg; ei `maksand kedägi, sain `aituma ette `tõise kääst Lüg; kolm `päivä nädälas pidid `mõisale tüöd tegema `rendi ette Jõh; tegid `mõisa `päivi selle (popsikoha) ete Kir; suur tänu sööma ette Ris; kiriku juurest jägati jahu, selle ette käisid karja tied `täitmas HJn; ema `ośtis raha ette ka `piima JJn; ikke pidi et sa lieris olid ikke selle ette `maksma Kad; turu oor laseb kõigiga raha ette Plt; tü̬ü̬ arvati reńdi ette [mõisas] Räp
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse Peremes lükkäs `silgunappa sulase ette; kits ei `anna `püssimehe ette Lüg; Peab ikka vihma ede minema Pöi; kui korikad `välja jätad koi`valge ette, siis oo lapsel koi viga; siis `toodi vars rehalt `valge ette Muh; seda `juhtob ka elo`aeges, et inimene tole ede jεεb Käi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette (ei söö midagi) Mar; panime pääva ette (päikesepaistele) veed `sooja Kse; naelane ahvenas `juhtund not́i ette Vän; `Öeldi `jälle nõnda mõistu [rasedast], nägu laste kõrvade ette ei tahetu lausa `kõike `väĺla `rääkida Hää; vesi ei piä surma`ohvrid õma ette `võtma - - ajab `kalda piäle; si̬i̬ asi tuleb ike ühekõrra - - ilma ette (inimeste teada) Kod; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akandki KJn; villa kadsad tullive masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; no om küll irmuss, kes laste ette tuld jätäp ehk tikku Puh || hoolele, karjatada ajad oma loomad omigu `väĺlä, karjatse ete Vig; ennembide suur külä kari käis ütte kokku, üte karjusse ette Ran || kõrvu, teada naise jütt läin `viimaks `möisa härra ette Phl; [kaevati] rehepapp viib `viĺla sialt. jutud läin ärra ette Nis; viimaks läin sie asi `keisri ette juo JõeK; kannab kõik ilma inimeste ette KJn
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne) siis `kutsuti kohe mehed `sinne `kohtu ette VNg; sis saadeti meid arsti ede Ans; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; `lapsi `viidi sõna lugema kiriku ärra ette Kse; [õpetati] ku `kohto ette minevä, siis vaadata `kohtokuĺli `piäle Kod; esi ta kõneless miu ehen, lää tõise ette kõneless et mea kõneli; senikava ku suure koolini pidiv latse ku̬u̬ĺ`meistre ette lugeme mineme Krk; kutsub koolust pääst vi̬i̬l `kohtu ette Nõo; pomisõss `eńde ette Krl; üteĺ, et ku ma lät́si opõtaja ette, siss ma võt́i raamadu `piiu henne siĺmä manu Har || alluvusse `suata `ämmä ette kui ämm on `alles Lüg; siis ma jäi venna ette (teenistusse) Tõs; tulin `võera ette [teenima] PJg
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne) `ennevanast õppetajad palusivad ja lugesivad `kantslist `ilma `süüta `vangide ette Lüg; ega minu ette põle `karta, et ma nurisema akka; mis sa Manni ette `õhkad; kevade `olli `kange külm, siis `olli selle ette `karjumine Muh; küll mul oli `kange irm selle asja ette Ris; nää `vaeva ja jüst oma kõhu ette Juu; selle ette et nad `vasta akkasid pekseti kiriku `pośtis HJn; aga ma sain selle ette õletata et õige `aitas Kad; `ükski vana inimese ette u̬u̬lt ei kanna; suur muretsus selle aśja ette Kod; ommendse päeva ette ärä muretsa Trv; oolitse talve ette kah Krk; temä ommenitse päevä ette ei `mõtle Nõo || jaoks, tarvis noored inimesed põle jõun selle ette muretseda (lapsele riideid enne sündimist) Muh; vahel tüdrikid `üeldässe, vaĺmissab vana aja ette - - ku naesess suab, siis one täl vana aja ette vaĺmisset Kod
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale virk poiss `koolis, lähäb teeste ette oma õppimistega Mär
10. ise enese ede (päralt) olemine – pole teistega segamini Khk; Nee (vindid) on `eese ede `söuksed vagusi linnud Pöi; üks niesukene nohik miest, enese ette (omaette) ta pusib Sim; käib nagu koi ise enese ette. ei laasu sõnagi Kod
III. prep (ruumiliselt) ettepoole üteldi vanast et, regi lääb ette obest, jõõrastab Nõo

ette|poole ette- RId Rid Kse Amb VMr Kod Krk Ran Nõo spor V(j- Lei); ettep̀- JJn Pal Vil Hls; etep̀- Kul Hää JJn Koe spor ViK, Pal Äks Lei; etepul Hää
I. adv
1. kaugemale ette, (näoga) liikumissuunas Tegi `iuksesihi, `este `kukla päält `tõmmas `arjaga ette `puole; Pikk ja pien ette`puole kõveras `jusku `krieka ie; `Lapsel imelik, `aariklane kiel, `nurgad tulivad ette`puole Lüg; `laened `murdvad, `randas `kallab arja pealt ette poole Rid; [lamba] `niitmine oli tagant etep̀oole Kul; [voki] Kruist teĺlitaks, naba ju liigub etepul ja tahapul Hää; vaja süsä ettepuale `riisu Kod; lähäb ettep̀oole (Viljandi suunas), ei lähä kuevatsesse Vil; akka `mõnda sõna tagapu̬u̬lt ette poole lugeme Krk; [lumehangel] `päälmäne ots `oĺli nigu `väĺlä poole tuisanu, ettepoole aanu Ran; nüid om poodin ka ettepoole `tüḱmine moodun Nõo; Takkapoolõ pańni vähämbäʔ [pätsid], `keskepoolõ suurõmbaʔ ja ettepoolõ jälle˽vähämbäʔ Har Vrd etesspoole, ette|otsa, ette|pidi
2. ajaliselt kaugemale; edaspidi(seks), tuleviku(k)s kui nüüd tänä `ommiku [teder] `kutrutas, siis lue senest `kaeksa nädälä ette `puole, siis piäd lund nägemäie Lüg; voib `olla et ette`puole akkab pueg avitamma Vai; me tänä ei pruugi ärä, vaja `oida ettepidi ~ ettepuale Kod Vrd ette|pidi, ette|poolest
3. (kaugele) ära, välja aniʔ kia `ḱäülese, ĺättevä kauõdõ jettepulõ üle mere; ku latsõkõ `uińdži, sõ̭ss [ema] lät́š jettepulõ; veri d́u̬u̬sk `ussõ, jeńg lätt jettepulõ Lei; lätt `võõradõ `liina ettepoolõ Lut
4. tu imä nakass ettepoolõ `masma (on ilu poolest enam väärt kui minia) Se
II. prep (ruumiliselt) ette nüüd `kiereti suga `kõrgemale ja siis `pandi `niied ette`puale suga Jõh; saań lähäb ette poole obust viristes Kse; leib pannass ettep̀oole `otsa (laua aknapoolsele otsale) ike Hls
Vrd edepoole

igama igama R S Mär Vig spor Pä, Juu Kos JMd Iis Trm; igämä Kuu Lüg(-ie) Vai Mar/-a/ Khn Saa Kod KJn Krk Nõo Rõn (osa vorme langeb kokku verbiga iganema)
1. (üle või ära) elama; kestma, vastu pidama Küll sie maja igab isa ja poja `põlve IisR; Rookatus `ööti ikka seitse kaheksa kümmend `aastad igavad Kaa; Võttis omale veel kolmanda naise - - ju see ta nüid ää igab Pöi; `kolme `tundi annab ühna igada Muh; see vikat peab minu ära igama; täma (esik) on oma aja `väĺla igand, täma ei pea änam `vihma Mih; sie ond oma elu aa ää igän Khn; [tal] `olli kolm mi̬i̬st, kolm mi̬i̬st igäss ärä, nelläss jäi pooleli; temä‿m kõ̭iksugutsit `päivi joba ärä igänu; si̬i̬ annum om joba `endä aja ärä igänu, mes sa tast vi̬i̬l parandat Nõo Vrd iganema, ihkama2
2. (elu jooksul) tarvitama, kulutama No küll sie maja `anda igädä, paar-kolm elu`polve Kuu; ma pole seda riiet veel εε igandkid Khk; kas annab [maja] mönele teisele vöi igab ise `otsa Vll; si̬i̬ kaṕp jääss `tütrepojal, mea sedä ei jõvva ärä igäde Krk; mul olliva sitike ja araka`puhma, aga om joba aig [nad] ärä igänu Nõo
3. kuluma, kõlbmatuks muutuma, iganema Vanad ja ärä igänd `paadid said - - `jälle kova `muntri kivi`terva Kuu; igand (elatanud) inimene VNg; kala keha ära igand, pöle `kölblik Pha; iga asi igab Mär; torupiĺl on ajast igänu Saa; sul om siĺmä joba ärä igänu, sinu jaoss ei ole `priĺle Rõn || see kellu oo ennast `ammu ää igand Khk; mo va lagond põll tä `eese ää igänd Mar; sie `ämmer on ära igand ennast Kos; siened on ennast ära igand JJn
4. elama, elunema; (pikemat aega) viibima `Karduli vaud pikked, `andab `aesta igädä (oodata), kui `toise `otsa `joudab Kuu; tama igäs vanemmast. `toine ei igänd nii `kaua; nii `kaua ku miä olin siin, igäsiväd nävad ka siin Vai; ma ole nelikümmend `aastad `vaestemajas ära iganu; Ära `senna `jälle igama (kauaks) jää; Annab igada, ku [suure põllu] ühest otsast `teise saad Hää Vrd iganema

iganema iganema VNg Khk Mus hv L KPõ, Lai Pil, -mma Lüg Jõh; igänemä Nõo, -mmä Lüg Har, -m(e) Krk; igäne- Kod Kam Räp (osa vorme langeb kokku verbiga igama)
1. vananema, kõlbmatuks muutuma; aeguma nee (vanad asjad) oo nüid ää iganend puhas, mis nendest änam `oitasse Mus; riie oo ää iganend, läheb moodist ja ajast `väĺla Tõs; kõik ta meśterdas oma käte `tööga. saanid tegi ja. aga sie aeg iganes juba ära (enam ei tehta tarbeasju kodus) JJn; maea on mädanend, ära iganend oma aa Lai; ta (hobune, koer) om ärä igänu joba, sellel vaja armu`leibä anda Krk; miu mäletäväst olliva puuanuma `kavva `aiga, ennegu ärä igäsivä Nõo; om ärä igänenü pää sisest [tähtede nimed] Kam; sa lasõt umal jao rahal är igänedeʔ Har; ärʔ igänö, vanast `lännüʔ Räp Vrd igäümmä
2. (üle või ära) elama; (kauaks) jääma neli `saksa ole ära iganen Var; ta iganeb `senna ulgass ajass Hää; lasõ tel (koeral) no˽karõlda, külh taa jääss tasatsõpass, ku taa siiä igäness (koduneb) Har
Vrd igama

ilama2 ilama Lüg(-ie) Jõh Vai
1. puhastama, kasima `tõine käib `silmäd `kräämus, ei kasi `ennast ega ila; nenä nattas `ühte `puhku, ei `määrä oma nenägi ilada ega `kõrjada; Põrand vaja ilada Lüg; ma ilasin `õue `puhtaks Jõh; ila ka vähäne oma tuba Vai
2. ära võtma, kahmama `läksin - - [vikateid] võttama, enämb ei `õldki. õlivad ilatud `vällä Lüg; koer ilas lihatükki Jõh

hirmutama irmutama Sa(-d- Khk) Muh L(-o-) K I spor M, T, -eme Hls Krk(-m) San, -õm(m)õ Krl; hirmutam(m)a V; `irmutama R(`h- Kuu; -mma); ermutama LäLo(-o-) Tõs Juu Kos, -d- Emm Rei
1. kohutama, hirmuma panema näkk sie võttab `tõmmab `põhja, sai `irmudettud [last] Jõh; tama `irmuti mia (minu)`vällä, et `vatsa läks `lahti Vai; Kanu äi tohi ermuta, akkavad `ilma kooreta mune tegema Rei; `enne ikka irmutati, et `surnud akkavad kodo `käima Kul; ära irmutud obune Tor; poisid irmutanu, naene saanu kohe `lange tõbe Hää; sie irmutas mu oma jutuga nii ää VJg; ni̬i̬d müräkäd (pilved) eenämal suda irmutavad Kod; kes lait́s om ärä irmudet ei maga vagaste Trv; mea olevet temät eiduten, irmuten; [lapsena] miut irmudide undige Krk; poesi käesivä `tüt́rige irmutaman Ran; Susi piśt [lauda]`aknast saba `sisse, irmut `lambit Rõn; kae˽toojat inemist tohe ei˽hirmutaʔ ei˽lüvväʔ Vas; lat́silõ hirmutadass, sääl soeʔ tulõvaʔ Se
2. hirmutamisega eemale peletama, ära ajama `irmutas `kassi menema Hlj; akkas `loomi vilja pöllalt εε irmutama Khk; mine irmuda nonnid minema Mus; kärinaga irmutati obusid Aud; kanu läheks siäl kardulis irmutada Juu; üst kui uńniku pialt ää irmutud JMd; mine irmuta kanad kaarass `väĺja; eks näd (hallad) aka `leste irmutama (sügisel puulehti langetama) Kod; `ernesse pannasse tońt `värbusid irmutata Lai; ma irmuti linnu pesä päält ärä Krk; mõni irmutap mütte kärruga Nõo; mineʔ irmudõ orik `värte mant tagasi Krl; at́i `võrkaga püvvime, siss hirmutime [kalu], `aimõ `pääle Se
3. lööma või lüüa ähvardama, karistama teed nöörist vöi nahast piitsa, irmutad obust; `ühte last oled nii kasinasti kasvatand, pole täda irmutand (peksnud) Khk; lapsed tahavad irmutata et, sõna ei `kuula ja koerad one Kod; üks vedas `looma [laadale viies] `kütkest, teine irmutas tagast Lai; kes ei õppe ega irmute, siss [lapsed] kasvasse `mõtslase Trv; piitsage irmutemist ta (erk hobune) ei kannate sugugi Hel; võta vits, irmuta neid (lapsi) veedike Ran; hirmudaʔ `veit́kese last, muido kullõ‿iʔ sõ̭nna Se

jagu jagu (jago) g jao (jau) R spor Lä, Pä I VlPõ eL(jako Se); jägu (jägo) g jäo (jäu) spor R, S Lä K; d́agu g d́ao Lei
1. a. osa tervikust, tükk, hulk; jaotamise, jagunemise saadus, tulemus Kui kala `ostaja ei old, `miedeti kalad omavahel jauks Kuu; `Mõisi ajal siin `rendikõha järele õli igal oma `karjamaa jagu `välja `mõõdetud Lüg; [kalad] jagatasse ära, egale ühele oma jagu; pöllu jägu (ühe talu osa külakonna ühispõllust); muja jägu (ühiselt jaotatava meremuda osatükk); einama jäud; masina ühisuses poole jäu mees, muist on `terve jäu mihi ka Khk; pöld see oli esiti ikka `kolmes jäus (s.t kolmeväljasüsteemis) Kaa; [Rõhkude suurt lehte nimetati] suur jägu [vähemat] vεhe osa Käi; rehe jägu (rehetoa kitsam osa partest ülevalpool) Kul; Vanaste `anti lihajägusid; perenaisel oli lehakauśs ees, see tegi jäud `valmis Han; Mõni jagu rahvast oleva `oinal päss `ütlenu Hää; suur sopp läks jõe `sisse, pikk suur jägu jõe sees HMd; kahe `joaga madal värav, teene jagu lükäti teenep̀ole; sõńnikuvidamese aeg oli oopliha `söömene, ega siis jäo `andmist old Juu; `nuoda jägu (noodaseltsi liikmele kuuluv osa ühisnoodast) JõeK; kui neid (rukkeid) rabati, siis tuli kõige suurem rukki jägu Ann; ikke kahes jäos oli rukki vili, rape ja peksandus, rapped olid nagu süema jägu; anna tema jägu kätte ja las lähäb VMr; üks jagu raha läks kaduma Trm; ei õlludki akent tare jaon Kod; viien jaon om värmit `tõisi (lõngu) Trv; `veske om kolme `kõrdne, `väike jagu (järk) nelländät `kõrda kah ülevän Ran; `tahta puu om `nõklanõ, tal om jämehemp jagu ka `nõklu täüs Har; veedü um õks tu̬u̬d, kel um nii latsõst saani˽t́saruhn hiuss. inämbäl jaol iks um t́sarutõt tiä Rõu; katõh jaoh pulm (s.t nii pruudi- kui ka peiukodus) Plv; vaja `jaotaʔ õgalõ ütele uma jago kätte Se || pärandusosa; hrl jagu tegema pärandust, saaki jaotama sai sie [tütar] mehele, siis akkas `tõisele jago tegemäìe Lüg; Eks me pärast tie jagu [kalapüügist] KuuK; `surnu `jäutab oma varandust ja tieb jägu VJg; ku minä suren, mes minä jao ti̬i̬n, sedä suata Kod; isä tegi lastele jagu KJn; õgalõ ütele saa jago Se || linnud tegevad jagu (mesilased heidavad peret) Ris; ise jaos eraldi lahus – LNg; (ise ~ teise) jaosse ~ jakku eraldi, lahku vili on juba jägusse `pandud Jäm; löid oma `vörkudega ise jägu; sandid `tuhlid pannasse ise jägu; pane nee `teise `jäuse Khk; `pannin selle isi jakku KJn b. kindel, määratud osa tervikust; murdarvu nimetajaga väljendatav osa (hrl 1/3) kui üks jagu sai `niidetu, siis neli jagu jäi `niitamata; `moisa nuot oli ja inimesed `käisid vedämäs. `kolmanne jau [kaladest] said inimesed VNg; üks jägu (1/4) `aastad veel ees Ans; ein kasus ia, kahe`korne jagu Aud; üks jagu vaha ja kaks jagu `vaiku - - see on ea aava rohe Vän; riśsikud sae kaks jagu vähäm; kolmas jagu õli [piimal] ku̬u̬rt Kod; üits jagu (1/3) om nisudel `kaare seltsin Trv; kohvi tetäss, pannass sigurit, rügi ja nisusit, egät üit́s jagu, üit́s mõõt Krk; kolmassjagu `kartold kaoss ärʔ, nii varastasõʔ Krl; [Ruhe tegemisel] `lü̬ü̬d́i `kirvõga veidükene päält ärʔ, no˽nii neläs jagu vai nii Rõu; Süǵüse sõ̭ss ku˽`piimä vahel `ańtegiʔ, sõss `pańte ka inämbidi kat́s vai kolm jako vett `sisse Räp || kolme jao `peale tegime `eina. kaks `saadu sai tä ja üks ma Aud; kui sae puu varassata, selless `tehti jagu. obesemi̬i̬s sai kaks jagu, jalami̬i̬s üks jagu Kod || kord tεεb midu jägu kaup sääl poes `kallim on Khk; tu̬u̬ [maalapp] om kaits vai kolm jagu suuremb ku miu oma; nüid om ta (ait) kraamitu `mitmele `jaole Nõo c. millegi suurune, millekski vajalik osa; (ettenähtud) hulk, määr, norm; [millegi] võrra `vaaksa jagu olid [püksid] alt `polve kuhalt `luhki Jõe; ühe obose `rauva jagu `rauda Lüg; `aastane jägu toidust Jäm; Kena `varga ilm, `sõuke püme ja paras jägu tuult koa Pöi; üks leva jägu jahu `olli ikka koti `külges Muh; Igavene jürakas mees, pεε jägu teistest pikem Emm; hobuse jägu `heinu `kesle sees Phl; keedujago kardulisi Mar; kaks kolm tükki võtad ää, teist sedajagu paned `juure Mih; tee tal ümrik kasu jagu pikem Ris; üks talve jägu kisuti ette koe [pirde] HJn; sina `kasvasid neĺla `aastaga oma jäu `väĺla JJn; toĺli jagu lühem VJg; tuli paras jagu `vihma Trm; `viska [kalu] kaśsijagu piäle Kod; üks pügi `villu, ühe `lamba jagu MMg; [aida] alumise paĺgi ots oli silla jagu pikem Äks; kuhja jagu `einu Lai; lõnga pakust `laśti kangast ala järele, korraga ühe pulga augu jägu Plt; villast kangast kate`kümne `amme jagu Krk; `vaestele korjati jõoluàńdit, mõni ańd kolmandigu jagu jahu Ran; Nii pidi `ti̬i̬dmä ja `pandma [ahju puid] et parastjaku sai Urv; ku `saapa latsõl suurõ omma, siss üldäss, et kasumise jagu om manh; viĺlävakal õks piät kahanõmise jagu manh olõma Har; kual oĺl hinge jago, kual katõ, kual kolmõ [maad] Se; jagu täis küllaldaselt, piisavalt kas saite eile saunas [leilist] jäu täis JJn; mis sa alati ahnitsed, kas su jägu ükskord täis ei sua VJg; enam jagu, enamalt jaolt ~ enamast jaost enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä `müödüd Kuu; enamb-jagu `naised olimma `verkul VNg; änamast jäust `jooskasid kεik laiali Mus; nüid nee tuule-`veskid on änamald jäuld εε kaudat Käi; enamjägu oo ikke lehtpuud Mär; neil on `siuksed sõnad jälle, mida nad änamalt jaolt viina ja õllega `sisse annavad Vän; enam jagu need ärjad olid ikke vedajad ja töötegijad Lai; `kartulid `võetse masinaga änäm jagu Kõp; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; Tuu inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu iks rüäjahust tetti taar Nõo; mi˽koloo·sin enämbjagu naisõ ommaki San; Vanast oĺl inämbält jaolt iks tu̬u̬ supi li̬i̬ḿ Urv; rohkem jagu, rohkemalt jaolt enamasti `Rohkõmb jagu tet́ti iks peenüt `leibä; `Vi̬i̬ga˽supi iks oĺli inämbält jaolt vanast ja tet́ti `rohkõmbalt jaolt upõga˽`kapstit Urv; suurem jagu, suurelt jagu, suuremalt jaolt ~ suuremast jaost enamasti `saime viis`kümmend `seitse `ülget, vanad olid `suuremb jägu Jõe; `Suuremb jagu `heini on juo `korjuss Kuu; `suurelt jagu pian [koera] `kinni ket́tis Hlj; kasukas on `lamba nahast `suuremp jago Jõh; no lohe `püüki oli ikke `suuremb jago `pietri `päivä ajal Vai; suuremalt jaolt leigetakse [roogu] masinatega Ans; ein juba suuremast jäust `valmis Khk; äkine `aigus mis loomal suuremalt jäolt `tahtis iŋŋe `välja võtta Pöi; ikka `valgeks ööveldet lavad `ollid suurem jägu Muh; `Turski `püüti suuremald jäuld Ristna otsast Rei; suurem jagu on kibine maa Mär; suurem jägu on keik kadun HMd; suuremast jäost olid rehed elumajaga kuos HJn; linnumagus koa suuremalt jaolt oli ikke ia rohi kua VMr; suurem jagu on ikke `sindli katussed kõik Äks; suuremalt jäult pidasid ikka kaera kõrres teda (lina), suurem jägu `küńti sügise Lai; nüid suuremb jagu elänä ilma lahutamada ja ilma laalatamada Nõo; suurõmb jago `rõukõ õks oĺl kolmõ `ru̬u̬d́jagaʔ Rõu; Piim `tu̬u̬de suurõmbalt jaolt pot́iga lavva pääl Räp d. töönorm, -määr; (põllu)tükk, mille järgi mõisas vanasti arvestati teokohustusi `Käisin `ilma`jaota tüöl, nuor õlin, tegin, pali `jõusin Lüg; sillatöö jagati ära perede `pεεle, igal perel olid oma jäud Mus; igaüks pidi oma jäo [linu] ää lõugutama Muh; ei kodo jago ees ole aga vat `enni `mõisas oli jago Mar; sideme jägu oli meil tiha kohe. `enne keskomikut pidime tegema kolmsada sidet Ann; `paĺlu naised jäu pial ei niit, aga mehed olid ikke tükki pial `niitmas; kui me Põlulas olime sial `ańti `jälle `meile oma jäu vakkamad leigata Rak; igal ühel oli jägu ies, kus sa piased, mutku vihu siduda Sim; perän egäle mõõdeti jagu kätte, [vilja] päid korjata Ran; reńditalumihile `ańti egalõ ütele uma jagu kätte: `katsõma vakamaa `haina, kolmõ vakamaa rükä, kolmõ vakamaa `keśvä ja vakamaa ubinõid Har e. (teat) aeg, ajavahemik, -periood; [kevade]-poole, -poolne, -poolik (ajaliselt) Neh `täüdüb `talve jaus tubased tüöd kaik ärä tehä Kuu; sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago Lüg; poole ~ pooli jao sulane Mih; ta käis omikust jägu siin juba Ann; kevadest jagu talv Ksi; mena `suise jao aan sedäsi läbi Vil; ken oma jao är põdess sai allist `valla; Tiina ei oole `täempise päevä `jaostigi (päeva jooksul) sehen ollu Krk; suve jao pääl ja `talve kah vilutab Ran; oĺl sääl üte jao `aigu, siss tuĺl jälʔ tagasi; kas õdagust jaku üleven olõt vai hommugust jaku Har; ku külm talvõ vai keväjä jaoh riśtikhaańa är võtt, siss kauss [kasvab] paĺlo papi liĺle Räp; keväjätseh jaoh, ku oĺl vi̬i̬l lumi Se || um naasevõtmise jao seeh (on naist võtmas) Vas
2. a. liik, sort, kategooria, klass; tõug, sugu taal oli palju raamatuid, ui-ui-ui, neid oli `mitmed jägu Krj; angerja unnad - - on suuremad jagu õnged, ühe aruga Vän; aĺl vares ja must vares, kaks jagu neid KuuK; mul oli vel vana jägu eiet; tien viel seda soost jägu [heina] aluskraami jäuks JJn; peris prostoi viin alam jagu; `vaesem jagu [inimesi] piab ilma õlema Kod; sii on sedä jagu inime, et ta alati vasta räägib KJn; mia ole suurest su̬u̬st ja talu jaost Krk; ta‿m saksa jaost, selle ta om nii toorak; temä om torast jagu, temä om piḱk ja luine Nõo; pupeneti räti `oĺliva `kallimbat jaku Kam; undijakku koera omma `kirki kõrviga Ote; suurõmbat jaku tsiaʔ Krl; nu̬u̬ omma kurjast ja halvast jaost inemiseʔ; `sü̬ü̬jät jaku inemine Har; hollandi jako kikkaʔ Plv; alamb jago rahvast, kes `vaesõmba omavaʔ Räp b. põlv(kond) `uuvvemb jago inimised `üiäväd `atra juo sahk Lüg; Noorem jagu ei `oskagi kanevaa `sisse õmmelda Hää; nu̬u̬r jagu ei `lõika siŕbigä Kod || olõ kolm jaku `vaesiid `latsi üless kasvatõnu San c. olemus, loomus; olek, olemine, kehaehitus; [noore]-poolne, -võitu vagast jago inimine - - ei `räägi pali ega Lüg; vanemad jägo inimene LNg; tohmu olemisega, tohmu `jaoga inime Mär; rahvas olid tänä nii `kohkvel ja `kahkvel - - olid nii ädase `näoga ja sańdi `jäoga; ta loomu poolest pisike ja kõhna `jaoga; `kerge `jäoga (kergemeelne); `kõrge `jäoga (uhke, kõrk); kõva `jäoga (südametu; kangekaelne), tema oma jäost järele ei anna; kui kahvatu jägu (kahvatus) `mööda soab läind, sis veri `kargab palesse tagasi Juu; epakas inimene, aĺp, edeva `jäuga HJn; nisukese `uhke ise`jäuga mies oli Amb; löhkise jäuga jõnsakas põrsas JMd; ta alles noore `jäoga inime Koe; tu om eś jago ~ `hindäst jago (iseäralik) Se || fig aga kui sa õled tõese jao siden (vahest oled rase), tahad apuda Kod
3. a. omand, pärisosa; kellelegi kuuluv, kellelegi määratud osa, [kellegi] oma, [kellegi] päralt Kenes jagu se `raamat on? Kuu; sie on minu jago mets Lüg; `Pärmisskülä ja Kuningakülä ja nied õlid kõik Pagari `mõisa jagu IisR; kui pailu säält killegitele jäuks tuleb? Khk; magaja jägu pannakse üles, `tõrkuja jägu süiakse ära Kul; enne `kruńti oli külä nuŕm, olõs mitte ühe peremehe jagu Khn; Viimane kürv või levapõhe `oĺli perenaśe jagu, et tema on majapõhe Hää; külm tieb oma jao ära (st võtab taimed ära) Ris; ega sa tõśe jagu tõhi võtta Trm; `veikse koha peal `oĺlim. peremi̬i̬s võttis oma jao SJn; si̬i̬ tallek om undi jagu, undi mäŕk küĺlen Krk; ää pu̬u̬l ti̬i̬ viird `olli minejä jagu Ran; T‿om mu jagu, tu̬u̬d är˽sa˽`putkuʔ Urv; mõnikõrd kes `tahtsõ kallo, `võtsõ uma jao [ühissaagist] `vällä Se b. piirkond, territoorium, maa-ala `ku̬u̬li `loetakse Järve küla jäos PJg; sie on `veike jägu sedasi, mis `üitakse Venevereks Tür; Aśsikvere külä one Kodavere kihelkonna jaoss Kod; sii inime on Võesike jaost KJn; Kotiku `oĺli `Uusna valla jaos Vil; kolm`tõisku `versta om Lätimaa jao sihen Pedeli kõrt́s Hel; Kuuramaa jaohn ummaʔ pikä hannaga `lambaʔ Rõu
4. üksus, allüksus (n koolis, sõjaväes); osakond `piiblilugu esimine jagu ja teine jagu, nie pidid olema `kaanest `kaane pias VNg; `talve õli `tõises jaos, ei akkand lugema Lüg; siis tund sönnasammase `jäuse vöi `roodu teine Saarema mees Mus; Keige vεhem söavεε osa aa jägu Emm; [ministeeriumikooli] esimeses `klaśsis oli kolm jägu ja `teises kaks. viis `oastad tuli õppida Kos; neli viis talve käisin [koolis], ega siis õld jägusid ega midagi Kad
5. a. jagamine, jaotamine me läksime jao aeas koa `sinna Tõs; jakku minema otsa saama, ära kuluma leib läks jakku, ei jäänd kedägi üle; aeg lähäb jakku KJn; jao peal ~ jaos lõpukorral; arvestatud, arvel mis siit `anda, kõik jao piäl juba KJn; jao peale Laupa öhtaks saame niidule jäu `peele Kaa b. jaotus, vahejoon kui leib oli sötkutud, `tehti jäud `pεεle. tömmeti riips, `jäutati kaheksaks Vll; [kui] tuli viĺja `leikus ehk koristamine, siis `aet́i [lapi põllule] jäud `sisse, sie sab sellele, sie sellele Rak
6. hammasratta, sae jne hammaste vahe Saag on `tihmagas puust läbi `käümä, jagu on `kitsas Kuu; sae `ambad ei õle jaos, `tarvis akkada `saagi jagama Lüg; Sõreda jauga ratas vedas [veski] kedrevart ühte pulka pidi. Tihke jauga ratas õli parem, et enam ei annud niipalju logada Trm; suagi jagu. kui kõva puu siis kitsas jago, kui pehme puu, siis lai jagu Kod || jaos ~ jaost väljas olema, jaosse panema, jaost välja minema Küll on üä `niitä kui vigasti on `oieti jauss. mene pane vigasti `uuesti `jausse; `talvenuot täüs hüäst jauss `olla, kui vähägi jaust `väljäs oli, siis ei tuont kalu; Isa ja emä olid `taidavad inimesed, `tiie `kuidas `lapsed nii jaust `väljä `läksid; Verk `lähteb jaust `väljä kui `solmed järele `andavad; `nuota `miedeti `tihti. `talvenuot täüs hüäst jauss `olla Kuu
7. juukselahk vanast oli naisterahvastel jägu otsekohe, vanad toadid, nie lükkasid [juuksed] niisa·ma üle pea, õld neil jägu ega midagi Kad
8. aru, mõistus tämäl on vähä `arvo ehk vähä jagu Lüg; löhikese `jäoga (taipamatu, juhm); teräse `jäoga (arukas) Juu || ei sua jagu tehä, mes alb, mes üvä Kod
9. tüli, riid ei siel ole üvä `olla, siel one üht`puhku jagu ja tüli VNg; nüid said jäu‿pele (hakkasid riidlema) Khk; meie läksime jaosse Koe jagu saama 1. võitu saama, üle saama; midagi teha suutma, millegagi hakkama saama einad nii kövad, loomad eb saa jägu Khk; kõigest tööst oo jago `saadod Mar; suure kurjaga sain poisist jagu Trm; kui si (herilane) `nõelab, siis on `paistust nõnna‿t `irmus, ei saa jagu Äks; Ku õige suure `lamba ollive, siss `mõsti kateksi, ütsinte es saa jagu Hls; ku sõnadege tõisest jagu ei saa, sõ̭ss pand `ikme Krk; kui sa esi `aigust `peĺgät, siss ta saab sust `vaŕsti jagu Ran; kudass sa ulgast eläjist jagu saat, ku‿na väĺlä pääl om Nõo; `hiusõ umma nii arʔ `puĺstunuʔ et naist ei saa inämb jako Vas; 2. aru saama, taipama ei suanud eesti kiäless jagu Kod; (lapsest) ta noor alles, ta ei sua jägu vi̬i̬l sest Ksi; mea selle kirjäst jagu ei saa Krk; mina ei saa jagu (hrl jaku), kas sa olõt rummaĺ, vai ajat sa `uhkust, et sa nii kõnõlat Har

jahvama `jahvama jahvata Khk Kaa Vll Muh Vig Var Pä( `jahpa- Mih Vän) Hag Kos Jür KJn hv Puh; `jahva|ma, -da Kuu Kse Juu; jahama Khn; javama Lüg Jõh IisR I; jahu|ma Sa Muh Hi Rid Khn, -me Hls, da-inf `jahva, (ma) jahva Saa Krk; jahoma LNg Mar; jähuma Emm; `jauhma, `jauh(h)aʔ, (ma) jahva ~ jauha V (`jahvma, imps jahvõti Krl; `jauhvma, `jauhvaʔ Har; jauhtaʔ [Plv], `jauhtaʔ Se, jauhhõ Lut; ipf [nad] jahiva, imps jaahõtass Räp); `joh(v)ma, (ma) jo(h)va, da-inf `d́ohvu Lei
1. (käsikivil) jahvatama, jahu(ks) tegema; peenestama magesid jahuti ning sigadele jahuti kui tuult es ole Khk; `jahvamise kivid, nendega jahvati Kaa; üks inimene `olli omingu akan [käsikiviga] jahuma, see jahus siis niipalju et `õhtaks sai perele `putru `keeta Muh; Loomade vilja jähudi kodu Emm; `tahtsin `veskele `jahvama minnä, lebä jahud oo `otses üsnä Vig; läks käsikiviga ljõnnasi jahama Khn; ta pidi sigadele `einu `jahvama Vän; Kana sü̬ü̬b `liiva, sis kilipugu `äśti `jahvab Hää; `veśkil javetud kama ei õllud nõnna üvä ku käsikivigä Kod; jutt joosep, ku `tatra `veśki jahvap Krk; mul om `jauhmise kõrd pia käen Har; türgü upe jaahõtass kohvist Räp || fig jummaĺ jauhh (müristamisest) Lut || hõõruma, ära kulutama [puuteljevankri rummus oli kaks raudrõngast] muidu ei piaʔ, jauh tu̬u̬ rommu ärä Har || karvustama, tutistama siis javeti piäd jälle. `võet́i piä laess `kińni ja javeti `juuksid pidi Kod || fig arast inimesest kas nüid püksid jähuvad `püili Emm
2. linavarsi murdma, linu, vilja masindama lina˽kuivati ärʔ, sõ̭ss `naat́i koĺgidsõga `jauhma. ku är˽sai jahvõtuss, sõ̭ss rabatiʔ Krl; meil om vaia `täämbä linaʔ üless paŕsilõ kuiuma pandaʔ, ma taha linnu nakada `jauhvma; ku pühäbä [vilja] `jauhvmist ei tulõ, siss Jaań vaia `marja `saata Har || läbi lihamasina ajama mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina; jahvõt liha (hakkliha) Har
3. fig (peeneks) närima; (pidevalt) sööma `ambad `jahvavad kut siad sööks `ratsed `tuhlid Khk; rot́t oo puhas `aśta pealt villa ää jahond Mar
4. fig lobisema, latrama, tüütuseni rääkima jahuvad `pεεle oma mokkadega Jäm; mis sa jahud säl nii `palju, pea parem oma suu Rei; ma ole `soole küll jahond sii Mar; mis sa `jahvad alati enese `suuga Hag; taal ei püüsü ta suu paigal mitte üt́s kipõn, muud́u jauhh pääle nigu üt́s tuulõ`veśki Har; Taal inemisel ta ki̬i̬ĺ jauh külʔ ütest tüḱüst Rõu; tõõnõ jauhh keelega paĺlo, a `hindäst tegijät olõki‿iʔ; mõista‿aai sullõ inäp midäge kõnõldaʔ, jauha˽pääle kui `valgõt `häŕgä (st lõputa juttu) Se; omma kiilt johve Lei || nurru lööma kass jahub Rei
5. fig uimane olema; uimaseks, segaseks tegema; eksitama pεε jahub `otsas Jäm; sii jahub pεε εε Khk; Paksu `uõga jahus sedäsi ää, et ususs enäm `kumpaśsi kuamtõ Khn

jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) jalaga ~ jalg(ad)ega 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; oma jalaga iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; jalust ~ jalad otsas ~ ära jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; jaluta ~ jalgadeta ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; jala ~ jalgade all, alla, alt (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; jalad ~ jalg all; jalad alla [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; jalad alla tegema käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; jalad alt väljas ~ ära seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; jala ~ jalgade peal, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (üks ~ teine) jalg hauas ~ augus vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; jalga ette ~ taha panema (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; jala ette [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; jalg jala ette ~ kõrval ~ perän samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; jalga jala ette käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; jalga heitma kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; jalga katsuma 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha anda – Pil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. keerutama ~ kergitama ~ seadma tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; jalgu kiitma ~ tänama põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; jalga kaapama ~ kummardama [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; jalgu kängmä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; jalga laskma ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. lööma id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. panema id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja piästsin jalad (jooksin ära, põgenesin) Kod; jalga tooma ~ kandma jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; jalga vajutama kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; jalgu viskama 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; jalga võtma 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvuma – Vig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; jalg ~ jalad seina(s) ~ seinal ~ seina peal[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; jalgadele auru ~ nõu ~ säru ~ tuld ~ valu jne (takka) andma kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; jalgadele teada andma id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; jalad hüüdma ~ käima ~ vilkuma ~ viltsima jne panema ~ saama id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu (jooksis ära) Jõh; jalad kaenlasse ~ näppu ~ pihale ~ selga ~ õlale jne võtma 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule jalg `pεεle (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] jala alt ~ alt jala läbi käima [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; rasket jalga ~ raske jalaga ~ raskes jalgus ~ raske jala peal rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl vanna `jalga id Har; noorikõl jo `ĺuhko jalaʔ id Se; `ĺääĺme d́alabäl id Lei; jalad külmad (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; jalad lühikesed ~ nõrgad purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; kolmas jalg 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; tee ~ minek jala ~ jalge all lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; mitu tuult ~ teised tuuled jala ~ jalge all 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; tuli ~ tuul ~ jalgu all püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; peast jaluni üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; ei - - peast ega - - jalust aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; pead-jalad koos 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; vastu päid-jalgu Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; käsi-jalg 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; käe-jala juures ~ man Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; käte (ja) jalgadega Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; käsist-jalust käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; kätt-jalga mööda lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei jõua ~ saa kätt ega jalga liigutada ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; jalad oma laua all Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | tolmu jalgelt puistama lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (oma) jalga ~ jalgu pistma ~ tooma ~ tõstma ~ vedama ~ viima [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] jalga kaema ~ katsuma ~ käima ~ proovima kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; jalga lühöndama (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b. sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a. hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. korstna jalg korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. ahju jalg ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. silla jalg silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e. kividest alus, millele tuuliku kere toetub – Pöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördub – S Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. aia jalg aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. kuhja jalg heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. haki jalg viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j. võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k. purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. niie jalg niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. jalaga ii (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; jala peal ~ jalal kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr

jatku|rõivas
1. jätkukangas ku jaku rõivass oĺ vi̬i̬l jämme `otsmitsest `paklist tettu, sõ̭s iho tuhisi `õkva; `hammõ rõivass ja jaku rõivass iks oĺ lavanõ Kan
2. villase kanga alustusserv, mis hiljem tarvitamiskõlblikuna ära lõigatakse – Võn

Jeesus:
1. mind `eeti, mind `eeti, `eesuse siidilöŋŋa kera ära varastand, ma pole näidanudkeed (pääsukese laul) Mus; Pole eesu penni iŋŋe taga (vaesest inimesest) Kaa; jeesuse ema süütu Ise oli jo kumutisahtli tühjast teind (varastanud), aga - - siis liibitses minuga ja vahtis taeva puole jusku Jiesusse ema IisR; on üks mets `jeesus KJn; `jeesuse latse (baptistide hüüdnimi); `jeesuse usk (ristiusk) Krk || fig ära surema Ei teda ebamb ole, läks `iesu `karja IisR; Läks `eesu `kaissu Pöi; läks jesuse `juurde JMd; essu mano om arʔ lännüʔ; a ko eläjät tapõtass sis üĺdäss õt t́silekene vai utekõnõ vai kiä taht lätt arʔ essu `kaŕja. a inemiist ka üĺdäss mõnikõrd naĺa peräst, õt ar om essu `kaŕja lännöʔ Se
2. a. int (imestust, ehmatust väljendavates hüüatustes v hüüdlausetes) sina armas `jeesus, tuleb söda jälle ning Ans; oh `eesus küll Jaa; tule nüüd `sööma, püha `jeesses Pöi; `taevane `elde `eesus, nii palju; oh sa püha `eesus, mis mu süda `tundis Muh; oh sa `jeesuss Krk; `jiesus `maaŕja Lut Vrd jeeke b. (soovides; tervitussõnades sööjale) kui aevastatse, siis peab `ütlema: `aita Jeesus ise Muh; jakko jummaĺ (öeld sööjale; vastus) jakko jeesuśs Lut

jooma `joo|ma S L(`juõ- Khn) K Trm; `juo|ma (`jua-) R Ha Jä ViK; `ju̬u̬ma Vig Kse Hää Kod Äks KJn SJn Vil eL(`d́u̬u̬ma Lei); da-inf `juua (juua) R eP(`jõua Pöi Khn) Har/juuaʔ/ Lei/`joua, d́oua/; `juvva (`juuv[v]a) RId(van jua Lüg) I; ` juuva Emm Phl; `juvva (juvva, juuvva) Kõp M T, juvvaʔ V; ipf jõi- Hlj Lüg(jei) Jõh eP(jöi- Sa Hi) eL (`jõie Trv V [jei(e)], `d́eie Lei); joi- R Emm a. jooma, rüüpama jõi kohe `üstku ei oleks `enne vett nähend Hlj; join ühe üvä janu VNg; kala öli piab `joodama kui jalad `aiged on Khk; Sa jood just kui kana Krj; sa jood ennast nönda täis justku kaen Vll; obu tahab `juua `soaja Muh; Joob kui härg HMd; luomad jäid küna `äärde `juoma Amb; Kes põhjast joob, see poja saab; luomad on kõikse pääva juomata, `kõrbevad väilal; pruovi kua, sie on päris `juodav VMr; kuda `juua `antakse, nõnda juttu räägitakse Kad; mes viga tõese `perse luuga vett juada, sii tähendäb, et tõiss kõneled; pojanaene käänud sahavrin õmale kördijuada `õt́sman Kod; talvel oli alati kali `juvva; See jook ei vähene sugugi, sa jood kui kukk merest Pal; soolane aab `ju̬u̬ma KJn; süvvä ja juvva olli egät ütte, aga raha `kopkud es saa `kergest Pst; kui maarjapäevän äŕg `rästä alt juvva saab, tuleb ää viĺlä-`aasta; Lihasuppi tä es taha, a piimä jõie ku vaśk Hel; kae kas lehmä omma joba `ju̬u̬nuss saanuvõ; kui veebruari kuu saab solatedu vett ärjä juvva, siss märtsi kuu ei saa mette kikka juvva San; ma jõi ärʔ uma janu Krl; ta jei üte sõõmuga toobi vett `nahka; ta ju̬u̬ nigu kana veidükese Har; är˽joogu˽ni ähenähe `kurku `tõmbat Rõu; kua om jooja vaśk, tu vaa `ello jättäʔ Se; ańd süüa ańd `d́oua Lei || fig Kui viketkaar omiku jõi tuli `vihma, `õhtane viketkaar jõi `kuiva Pöi; vikerkaaŕ juob, `tõmmab vett ülesse, võtab jõgedest, `järvedest vett VJg; vikerkaar ju̬u̬b kui õts `Peipsi piäl Kod | nää su kuhi juob. kuhi juob suost (viltuvajunud kuhjast) Jür | noid oo külält, kes `mitme talo taari ärä joosõ üte suvõga (s.t vahetavad mitu töökohta) Räp; piipu jooma suitsetama mes sa sest piiboss `üste`puhku kisod ja ju̬u̬d; issuvad maha ja juavad aga `piipu Kod | vett jooma (läinud) tühja läinud naid uńni om paĺlu nätt, suurõmb jagu naid om kõ̭iḱ vett `ju̬u̬ma `lännü, ei olõ medägi tähendüst olluʔ Har b. alkohoolseid jooke kasutama, purjutama Juob mies – poleb kadus, juob `naine – poleb `terve maja Kuu; `ninda joid, et jäid poro`jommi Vai; tema joond ennast `joonuks Ans; joob ise toru täis, ei tea midagid Vll; joob ja lakub iga pää Mar; Mi̬i̬s ju̬u̬b, mi̬i̬s tu̬u̬b Hää; `viina ja õlut oli nii et mehed jõid püksata kohe Juu; jõivad `eńdid lakku täis VMr; `päävade `viisi jõi ja laaberdas Plt; silmä sikuli pähä är ju̬u̬d Hls; `ju̬u̬dav joogi om õlu ja viin Krk; nakass `praalma, et temä `jõudna kõrdsi kuivass `juvva Ran; kas sa olet ärä `joonu vai (kas sa oled purjus?) Nõo; na joovaʔ nigu säĺlile maha `jääse; ta ju̬u̬ henne ni˽täüś, et ei saa arrugi Har; vanaesä tu̬u̬ `jeie iks hinnäst ärʔ (jõi end purju) Rõu; juua täis purjus `Tuigerdas `juua täis Jõh; kui mihed `juua täis, siiss `lähtvad aga `kraaklema Käi; Juua täis kui pukk Vig; kaks `irmsad `juua täis miest tulid `vastu Kei || joomisega ära kulutama, ära raiskama jõi talu `nahka Lüg; ei saa `siivute `süvvä, aga juob kaik `vällä Vai; oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; mes teenib, selle joob koa Mar; mies juob enese `paljast ja `vaesest VJg; ta on ennast ära joonud (on varanduse maha joonud) Trm; mes `kopka saab ju̬u̬b maha Ran; `saaki saeme, aga mes tost kasu, kõ̭ik vanamiss jõi `persde, lõõrist `alla, tsoorist `vällä Puh; mudsu pääst ärʔ joonuʔ Krl; ta `ju̬u̬bõv kõ̭gõ mahaʔ, mia ollõv Har; tiä joosõ oma `rõiva kah säĺäst ärʔ Plv; tu̬u̬ mi̬i̬śs jõi `hinne `põhja Vas; ju̬u̬ uma varandusõ kõõ̭ maahha; mü̬ü̬ maahha, ju̬u̬ üless (müüb maha, joob ära) Se c. viinajoomisega (hv mõne muu joogiga) mingit sündmust tähistama v pühitsema isämies `kutsus `pulmalisi `kinki `juoma Vai; `pulma `järge `eetasse keivad veel äid `joomass; undi `aulased said `viina, läksid undi pütta `jooma Khk; oleme `seltsis pidusi joond Mus; `lähkri `joojad viisid ruudile `ańda: `kindud, linu, `villu ja kapetud ja Muh; ölle `laudamesel `anti `kuiadat `lamba liha, `joodi ölle `laudust Emm; `peale jooma, see oo `pulmade `aegas, kui `kimpusi `müidi; siis kõrvatsenaene küsis, missa `peale jood? – `põrssa. – siis sai naps `viina Vig; pulma `aegas `joodi naiste rangid `peale Kse; seal juba `veiksed viinad ära `juodud (peigmees on käinud pruudi vanemate käest abiellumisluba küsimas) Ris; `kośjas `käidi neĺlaba ehk `kesnes `õhta - - kui lubas `tulla, siis `reede `õhta `joodi viinad ää; kui pruut́ `sõnna `viidi, siis `ańti suutäis `viina pooleks `peimega, `öeldi ikke suutäit pooleks `jooma. kui suutäis pooleks oli, siis `pańdi käed kokko Juu; suured viinad ärä juadud juba Kod; joome `sõprust KJn; karjami̬i̬s tõi `viina ja õlle tei esi ja egä üits, kes karja `kahja `ju̬u̬ma `tulli, tu̬u̬ tõi söögi`kraami Nõo; kui pruudil tano pään oĺ `naati makõ `kah́ja `ju̬u̬ma Kan; ta käest saat pia juvvaʔ (on lapse sündi oodata) Krl; `saaja juvvass Se; jootu jooma `karja `juotu `juoma (kevadel, kui kari välja läheb, teeb karjane joodud ja kutsub terve küla kokku) Kuu; `mitmed joodud ee `joodud Khk; Joodud on `ju̬u̬dud, riśtiksed on ära `peetud Hää; kihlusi kosja ~ kosjaviina jooma oli `kuulla, et kosi`viinu `juoma juo akkeda VNg; `kõsja`viinad on juo `juodud Lüg; akkasid `kihldussi `jooma Mus; seal `joodi kosja `viina Mar; jõime sial kõsjaviinad Iis; kui `kõśju `ju̬u̬di, pruut́ pani issämehele `tasku `kindad Kod; on kosjad `joodud ja laulatuse sõrmus sõrmes Ksi; sääl `ju̬u̬di `kosje, om kosja ärä joodetu joba Nõo; ku kośäʔ ärr `ju̬u̬daʔ, siss läät makama košilasõgaʔ Se; langu jooma `mindi `langusi `jooma nädal `peale `pulmade läksid ruudi koo Jaa; kui pulmad `ollid, siis `viidi teise `laupa `õhta nooriku vanamad `langu `jooma Muh; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät, lääve ruudi kodu `lange `ju̬u̬ma, kävväs sääl vi̬i̬l `lange jooman Krk; liiku ~ liitu ~ parisid jooma `juovad `kauba `liiku Lüg; `lähmä `liitko `juoma Vai; obu müiasse εε ning juuasse `liiku Khk; siis tullasse kogu pulma `liiku `jooma, kui liigud‿o `joodud, siis‿o paar rahvast `valmis Mus; me jõime paadi `liitu Muh; tegime selle peale veel liigud Tor; kui viin ostetud on, siis joovad liigi `nahka Juu; juo mu poja `liiku JMd; üks taldrek oĺli laua piäl ja siss kutsuti `liiku `ju̬u̬ma, jõid `liiku ja `pańti raha KJn; olli rüä põld vai lina põld lõpetet, siss `ju̬u̬di lõpetust, tetti lõpetuss `liiku Hel; tsiganiga liigu `ju̬u̬mist iss olõʔ Har; egass sõ̭ss es saaʔ midägi tetäʔ ku liik oĺl `juuduʔ, tu oĺl nigu üt́s `kõnnõ kińnitüss; ku `liika es olõʔ `juudu, sõ̭ss oĺl paĺass jutt Räp; `d́uomõ `lõikumat Lei; lääm pariśsit `juuma Lut; pulmi jooma kahe otsaga `pulmi, neid ma jei küll ka Khk; `terve nädal `joodi `pulma; viimaks akati seda vaga `pulma `jooma Mus; puna ~ veret jooma küünla- v maarjapäeva pühitsema `maarja puna `juodi minu ajal küll viel Lüg; `päeva niideti ja `öhta `joodi siis seda `maaribe puna Kaa; `maarjapääval `joodi puna `kõŕtsides ja Lai; `küünle päeväl ja `maarja päeväl juvvas puna Hls; naese käesive `küindle päeväl kõrtsin puna jooman – punast `viina, et põse punatsess lääss Hel; `küündlebä läki veret `ju̬u̬ma, õlut vai mõdu, et siss olõt verrev kõiḱ `aastaig Har; tulõʔ punna `ju̬u̬ma, saat punatsõ põsõʔ Plv; `tulkõ mi poolõ punna `ju̬u̬ma, `kapsta `maarjapäävä `ju̬u̬de punna – suvõst saa illoss punanõ Räp; terviseks ~ tervist ~ terviseviina jooma on ka se aeg kui `jooda terit Emm; `kahte `moodi `öötasse – joob teise terbist või `jälle teise terbiseks Mar; nüid soab pereme terviseks `joodud Juu; `juodi tervit ja viinakluased olid laual VMr; tanutite ja `ju̬u̬di `terviss `üśtläsi [pulmas] Kod; `esti jõid `tervisse ära [pulmas], siis panid rubla `taldriku `piale Ksi; ku om pulma vai sünnipäiv vai midägi seräst pidu, siss juvvass `tervuse `viina Nõo; `ju̬u̬mi noorõ härrä `tervüsess Har; joovaʔ `tervüse `viino Plv; ju̬u̬ `tervüsess Se; titejalgu ~ -varbaid jooma ikke tite`jalgu `juoma [katsikul] Kei; tite `varbaid `jooma Trm Vt jõuõs|jooma

jubima jubima Lüg(-maie) Vai Juu/-mä/ Kad Kod Lai Ran
1. midagi poolikult v halvasti, oskamatult tegema; ära rikkuma; jändama, hullama kao junga ots oli põlend nii piinikseks, jubisid ükskord tedä, ei ikke põle param kedägi Juu; jubi `ilmama aeg teisega, aga ikke ei saa [korda] Lai; `rätsebäl om kask ärä jubitu, ärä narritu; latsele üteldäss: mes sä jubid sääl, ku‿t́a `mässäb sääl, ti̬i̬b uĺakut vai; tuleb appi, aga larab niisama, viidäb `aiga, jubib sul aja `nahka, ei saa tettuss Ran || mes sa jubid, suadad ja ei suada, `üelnud kõhe Kod Vrd jubisema, judistama, jugima, jukerdama, juppima, jupsima
2. peksma akkasivad `tõinetõist jubimaie Lüg

Juku:
1. midä Juku õi opiʔ, tu̬u̬d Juhan õi mõistaʔ Rõu || fig Juku poole saatma [raha] maha jooma, ära raiskama Trv || surema Nendel kah aige põdes `ulka aiga, aga nüid oĺle ärä juku poole `lännu Nõo || int oh sa juku Juu; kägu `õikab kua Jukuda, ike juku, kuku Kod
2. fig mitmesuguste ametimeeste v tarbeesemete nimetus a. Juku mäng [seltskondlik mäng, milles osalised kargavad] rinkis ümmer nägu „Juku“ ees tegi Hää b. (?potisinise) värvi pott – Jäm Kär c. (piima)juku silindrikujuline plekist piimajahutamise nõu – Trm d. pilak see `üiti tule juku, kus peerg vahel kεis Kaa e. toobrijalas vuksi juku Var f. [Kangastelgede riidepoomi edasikeeramiseks] õli üks `niske `ammastega, `pulgad õlivad säl sies, mõni `ütles et jukku Lüg

julgõndama julgõndama Urv Vas Se halvasti tegema, pusima, jändama; segi ajama, ära rikkuma; mõttetusi kõnelema julgõndas `tüüga; julgõndase inne, ei tiiʔ midägi Urv; Nakkas juttu julgõndama, kuuldõh kõrvaʔ väsüse Vas; tiit siss tii kõ̭rralikult, massa‿i· julgõndaʔ; `arki julgõnd́ ta aśa Se Vrd jukerdama

jummistama1 jummi|stama Khk Mus, jumi- Kaa püüdma ära arvata; taipama; silmitsema ma `vaatsi tüki `aega, `viimaks ikka `aksi jummistama; ma jummistasi, mis asi see peaks olema; ju sa ise ka natuse jummistad Khk; Ma ikka vähe jumista (tunnen) Kaa

jõhkõndama jõhkõndama (ära) sööma Ar jõhkõńd kõ̭iḱ, jätä äs mullõgi õs Vas Vrd jõhkerdama

jõnksatuma jõ̭ngsatuma kohalt ära nihkuma; nikastuma `kävvün näet jalg iks mõ̭nikõrd jõ̭ngsatuss; kae kui jalg jõ̭ngsatu kottalt ärʔ; `umblõdõ vai, sõ̭ss lätt är tu rõõvass säält kottalt. sõ̭ss `ütlet et, är jõ̭ngsatu Urv

jädima1 jädi|ma Kaa, -mä Kuu a. „sitke asja küljest tükki ära närima, rebima“ Vana `luoma liha on `ninda `sitke ja `vinske, et `andab jädida, kui `raasukase `lahti saad Kuu b. tükeldama; katki tegema Köis oo nönda ää jäditud, et paljast jupid veel järges; Kes see pitka laava sedati tükkideks jädis Kaa

jälg1 jäĺg (jälg) g jäĺje (jälje) S spor L, I, `jälje u Jõe, Hlj VNg Lüg, jäĺle Kaa L(jälle Mar PJg) K(pl jälled Ris, jäĺlid Tür, jäiled JJn ViK) M(jälle) Ran Puh, jäle R(n `jälge VNg, `jälgi Vai) Phl HaLo HJn ?Hls San V, jäĺe Nõo Võn Kam San Har Lei(d́äĺg g d́äĺe) Lut
1. (millegi) jäljend, uure, süvend a. jala, sõiduki ratta või jalase jne jäljend maapinnal, lumes jne `lapsena vahest kibedast kohe siest `aigetas, siis vanad inimesed `ütlesivad, `tiemma karu `jälgi `vatsa päle VNg; ratta jäĺjed (rattarööpad) Ans; koirad ajavad jänese `jälgi; sai `jälgede `pεεle, mette‿s jäta `jälgi `järge Khk; kuer ei pidand `jäĺgi, `kaotas kääst ää Mär; loomad köevad naa ridamisi ükstese `jäĺge Aud; Nägu pääs ku kitse jäĺg (kõhn, kitsas) Hää; Tema jäljed on siis jahtund (ta on surnud) Ris; Jäljed kasvavad rohtu (harv külastus) Jür; ree jäĺlid Tür; lähäd `vuatama, põle kedagi, mitte `jäĺgegi Kad; [kivi peal] old katku jäĺled. `varba `jäĺga ei old, mutku `kandadega käind Sim; siit on lästod (mindud), jäĺjed lähväd; suured `suapa jäĺjed Kod; `ütlevad, et õled mets`aĺja jäĺjede `piale soand. sii eksitab ära. issameie lugeda ära, siis soad jäĺjede pialt `lahti Pal; regi jooseb nurgeti, `viitas jäĺlest `väĺla Pil; obone piäb `jäĺgi [talveteel] KJn; `umbine ti̬i̬, mitte iire `jäĺge ei oole ehen Krk; oolika põllumehe jäĺled `väetävä maad Ran; mõtsa`vargust `võeti jo paĺlu `jälgi `mü̬ü̬dä `kinni Nõo; Tulõ ja lätt, a jälgi ei olõ kongi = tuul; võĺsil omma˽lühikese jäleʔ Krl; mõ̭ni hopõń hoit `jäĺgi, mõ̭ni ei hoiaʔ; ala `ka˛otu sa `jäĺgi välläʔ eih, hoia õks na jäle˽käen Har; pini aase `jäĺgi, sai `jäĺgi pääle Plv; pagõjal omma jäleʔ, a `vasta`võt́jal veri Se; jälgi korjama nõiduskomme koguda jaaniööl võõra lehma jälgedest mulda jm, millega loodetakse tema piimaand oma lehmale üle kanda `luoma `jäĺjed ei tia kuda `korjasivad, et sis `saivad `rohkem võid IisR; (kellegi) jälgedes ~ jälgede sees ~ jälgi mööda käima fig (kellegi) eeskuju järgima kui on pahad vanemad ja laps vanemate `jäĺgedes käib (öeld) kudaśs känd, nõnda võsu JõeK; lapsed käeväd vanemate `jäĺge siden Kod; ta käü vanõmbõidõ `jäĺgi `mü̬ü̬dä Har || fig ta on veel lapse `jälgedes (lapseeas) Khk; (pikki) jälgi ~ (pikad) jäljed tegema ära minema või saatma; jooksma; põgenema Sellele tehti pikad jäljed ( saadeti Siberisse) Kuu; Teeks jäljed siit (läheks ära) Ans; tuleb akada `jäĺgi tegemä (minema); poiśs tegi nõnna pitkäd jäĺjed, `viskas (jooksis) luamadele `vassa Kod b. (teat märgi või tähisena, sag koos verbiga ajama) noore lume `aegus – mene ae jäljed `sesse Emm; [külvamisel] mina käisin ies ja tegin `jäĺga, et jäeks küĺvi vahe VMr; `enne `leikasime `viĺja mõisas, siis said jäiled `sisse `aetud VJg; aad jäĺjed eenäle `sisse. `õigelt lähäd kupitsa `piäle, siis näed `einä ajada Kod; mine ajaʔ jäleʔ ette [lumest läbi] Krl c. hamba, sõrme, küüne jne jäljend, märk, kramm, vajutusjälg `amba `jäljed `jääväd taha kui `ammustad `leibä ehk liha ehk midä `tahte Lüg; On ta (lumi) ikka nüid sügav küll, just `arki, kui poleks `püksisi `jalgas, voata et sõra (vulva) jäljed lume peal Pöi; neli `jäĺge oli [uss] ammustand Amb; [käkkidele] pitsitetse sõrme jäle `pääle Hls; kihva jälle käe pääl, koera kihva jälle Krk; om näo küśtega kõ̭ik `katski kisnu, näopäl kõ̭ik küüd́se jäĺe; kudass mia tõese aogatut sü̬ü̬, ammaste jäĺe pääl Nõo; Et hiire˽`leibä ei `süüsseväʔ, tu̬u̬peräst tet́te leevä pät́si pääle inne `ahjo `panmist `lamba seere `luuga jäle˽pääle, `lamba seere `luuga tettöʔ jäĺg jäi `perrä nigu kaśsi käpä jäĺg Räp || tie `seie `persejäĺg (istu siia) Hlj; jäljeta jäljetult, teadmata, sootuks, täiesti kadus `jäljetä, tänä `päiväni ei õle lagele tuld ega `kuulund Lüg; poeg läks sõjasse, on jäĺleta kadund Pee; jällete kadunu, `suutumess ärä kadunu Krk
2. millestki järele, üle jäänu; millegi varasem asupaik, ase (millest säilinud riismed, pudemed, jäänused jne); fig järelkaja, -mõju Üks akkas `anguma, `kolmas akkas `saadu vedama ja `neljas `jälgi `kõrjama Jõh; varas jätäb jälled; `varga `jäĺgi `aetasse Mar; `saadi kurjategija jälile Trm; vikati jälil lehem jätäb piima maha, siŕbi jälil läegitäb `juure Kod; otsitess `varga `jäĺgi; `vargile `saadi `jäĺge `pääle, nüid saa kätte ike; ku lehmä vikati `jälgil käive, siis üits nisä jääss ärä, ku sirbi `jälgil, siis jääss `valla Krk; `jäĺgi pidi mindäss takast `perra `ot́sma, kohe varas lännu Puh; ta jät́t uma halva jäle˽`perrä, esi lät́s ja uma halva te˛o jät́t siiä `perrä; vihm tasu põuajäle˽kińniʔ, a põud ei tasu vehma `jäĺgi; põua jäleʔ õks paranõsõ, ega vehma jäleʔ ei paranõ Har; ta om üt́s halv inemine, koh käüse, sääl jäleʔ `haisasõʔ takah; nagla jäleʔ Se
3. end pikkusmõõt: jalg (0,30 cm) ku vari kous (~ kuuś) `d́äĺge, sõss `oĺlõ kari kodõ pulõ `aamin Lei
4. van kartulivagu vanast olli kardule jälle pääl; ma pane selle jälle ärä Hls; aa üit́s viiś kuus `jäĺge kardult üless; aŕkadrage `aeti jäĺle. kellel kasinast sõnnikut olli, sii laots jäĺle `siśsi Krk

järel järel spor R, Khk Vll Muh Emm L K I Krk Puh Nõo
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool; taha; kannul(e); kaasa(s), ühes jne `kuera `kutsikas on `kange järel `käimä Lüg; rattad jugavad nõnna järel et Muh; otsi `peale järel, kus pool ta (mees) on Rei; ikke vahid oo tääl (vangil) järel Mar; ilp ees ja talokas järel Mär; igas `kohta vädas mind järel Mih; Mart jõngib emal järel Han; umikad järel [laeval] Ris; siis nägi nõelale järel `panna `niiti Amb; iga üks läks oma `eega edasi, `parma rida oli järel Ann; viab teist `puusa järel Koe; `vieti sõńnikut, siis `pańdi paar naist `jälle järel lahutama Rak; üksvahe käis riśtinimi ees ja perekonnanimi järel MMg; koer akkas järel `litsuma säiatsile Pil; suured puu lusikad oĺd ja pikad varred järel Kõp b. (välj järgnevust) kui on `kuivand viht, pane `kuuma vette‿s on kohe `kollane vesi järel VNg; siis ku lei, siis iga kõrd veri õli järel Jõh; Kui aga vεhegid midagid aa, kukkuvad [tüdrukud] üks ees teised järel kikitsema Emm; kui kivi märjaks lähäb siis on vihm järel ka PJg; niikui si kähväkäs käis, `oĺli ka müristämene järel KJn; `niitjad läksid üks i̬i̬s, tene järel kõik ühetese `poole Kõp
2. (ajaliselt) taga, mahajäänud kell on järel Kuu; aŕst `ütles, et tema on viis `aastad teistest järel VMr
3. alles, säilinud; elus kui luud on ära kulund, siis on paljas tüng viel järel Jõe; `järge es ole järel, pidid `mõisad `orjama; `rõuge armid o järel Muh; tohi mette suppi järel jätta Käi; maja on ära põlend, ahjo vaŕss on järel Kul; loomi rasvad sulatakse ära, kõrnad või närud on need, mis järel jäävad Hää; tõnispää siis piab pool looma `toitu järel olema Ris; vend on `ammugi jo surnd jo ja mutku ma üksi päine olen veel järel Kad; seal põle muud järel jäänd – kivivared ja rusud Plt
4. (ühendverbide komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. küsüme sen `leske `naise kääst järel, kas tämä `andab `selle koha ärä Kuu; kes sind sial järel torgutab Phl; ma taha järel küsta Kse; `kulle järel Saa; järel `proomima Plt b. (välj millegi lõppemist, lakkamist, poolelijätmist jne) peaks ta ometi sadamese järel `jätma Käi; tuul on järel Rei; `Kärda minek jεεb kohe ~ järel Phl; jähi järel, ei tule `vihma Rid; pidi korra järel `jätma (jätma minemata) Lih c. (välj jäljendamist, järgimist, nõustumist jne) Poiss alpis teisi järel Emm; laps akkab järel tegema Kse; ma `kiitsin seda nõu järel Hää; ta kordab mu sönu järel Risd. (välj nõrgenemist, lõdvakslaskmist, möönduste tegemist jne) `anna sield [nööri, köit jne] järel Kuu; loomadel on `iirid, kui need saab pigistud, siis need `anvad järel; ta süda oli järel ann; ku lähäb `tööle, ega sialt (sõjaväkke minekust) järel saa Ris
II. postp (genitiiviga)
1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool(e), taha, kannul(e); kaasa(s), ühes jne va koer käib mo järel, saa mette `sammu `astuda Emm; tema järel piab alati koristama Rei; mina olin `vahva `niitja elu `aeges, läksin `kεies vikati järel, kui vähegi vikat oli Rid; `Saada `väätse loha obuse järel Han; `oidja see nagu karjane käib nende [laste] järel Pee || fig Sa oled `jüsgü loll kohe sen `poissi järel `juoksemas Kuu; midä sa `juoksed tämä järel, egä tämä sinuda ei võtta Lüg Vrd järes b. (välj teat järjestust, järgnevust) jäme liiv on, mis vöib saue sega panna, selle järel tuleb sömer liiv Khk; uńdi kari läks riidu, nagu lattorni tulega oleks `keegi läind üksteese järel Ann; tõene tõese järel lähväd, nagu kured Kod
2. (ajaliselt) a. (millelegi järgnev) taal oli seitse last, kõik riborada üksteise järel LNg; pühad on üks teise järel Trm || (välj korduvust) Eitliku ilmaga pagi tuleb pagi järel Emm; `Aet́i `laaram `laarami järel seda va oma`koetut (viina); Üks raap teise `pääle, õnnetus õnnetuse järel Hää b. hiljem, pärast ilm pehmeneb pakase järel kohe Kuu; `tuhkapäiv oli kohe `vastla`pääva järel VNg; kirskala tuleb kõhe jäie (jääde) järel Lüg; see ja see naine on lapse järel `kaplis (pärast lapsesündi esimest korda kirikus) Rei; sõjade järel tulevad katkud, `aigused ja tõbed Kse; vihmakaśs karjob, siis selle järel tuleb `vihma Mih; sauna järel õlut põle `ültse ia Ris; sõja järel ei oln riiet võtta HMd; `äästamise järel ja küńni järel käisime ärjabete `põldude peal kiba `korjamas Rap; piĺl ikke pika ilu järel Tür
3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes `Mendi peräst `jälle `kumbasime järel `kursi pedäjes edesi Kuu; `rasva ja `suola ja `siebikivi, sie piab `kaalu järel panema VNg; tie oma nägemise järel Lüg; igä üks otta oma `märgi järel `merrad üles Vai; sene aro järel on nii ja nii `paljo töötegijaid taris Emm; need [talunimed] on mehe nime järel `saadud Noa; Ei `keegi saa immu järel elada Han; `Akna`laasi lõigataks otse seńti`meetre järel `väĺla Hää; `praegu ei saja küll minu silmade järel HMd; kalasi peal kujuti, korra järel kujuti Kei; kui ma oma vanuduse järel akkan `arvama Kos; nied kaks miest olid minu mälestuse järel alles viel HJn; mina ei `tiagi lugu järel paĺju neid (härgi) sial mõisas oli KuuK; kuulu järel piab sie koha ää `müima JMd; kuude järel (kas noorel või vanal kuul) jah ikke piab leigatama [puid] Ann; vana [kalendri] järel neĺlateist`kümnemal mail Tür; vanal aal `üüt́i `lehma värvi järel VMr; loed `paasmid, siis on `asvli järel `tiada, mitu küinart tuleb [kangast käärida] Lai b. sobiv, kohane, vastav see tanu o pea järel `tehtud Muh; saabas on jala järel Rei; terne põle mo `tahtmese järel `ühti Vig; sii on siĺmakas [võrk], `sõuke paras räime nina järel Hää || käsi ei `paindund kirja järel sugugi, siis tegin varese `jäĺga Ann; ei minu kiel selle järel `paendu (ei saa välja öelda) Koe
4. ära tooma(s) sind on ka paras surma järele `saata (öeldi aeglasele inimesele), et kes kaua surma järel käis, siis oli `aega veel elada Lai
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Üĺgasi mõisa järel on sie nukk Jõe; egä siss need kõik ühö mõisa järel ei ole Mar; te ajate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; `Leetse küla järel olime HMd; kõrts on teeśe `mõisa järel KJn
6. järele a. (välj suhtumist kellessegi, millessegi) ta oli justkui imeja laps mu järel Muh; mis immu sul senne järel on Emm; küll sa oled koa kommide järel maias Ris; ma ei ole nende (porgandite) järel, ei ma tänavu `teindgi Ann; lehm jäi `ammuma mu järel [kui ära tulin] Pee b. nemad on kodunt ära. nende järel ei `maksa `uatada Hlj; `valvab `toise järel VNg; `aidnik `oatab aa järel Muh; küll see (mees) aga naiste järel lipitseb Mar; ma ole iga päe õpetaja järel küsinu, tend põle aga viil tulnu; ma `vaata ju sii laste järel Hää c. (lõhnast) `aises viina järel Rei Vrd jären, järges, järgi1

järele järe|le R(-lle VNg, järä- Jõh) eP(järälä VJg; järäle Mär Vig)
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; taha; kannul(e); kaasa(s), ühes; ka fig `uotan, et ta tuleb järele, `lähmä ühes; kuer `õtsib jänisse `jälgi ajab `jälgi `müödä järele Lüg; `jõudis järele `tääle Mar; minge `peale ees, ma saan järele küll Mär; peiu poisid tuld puari `kaupa järele Juu; tulekera old ies ja teene järele VMr; `võt́sid ühe silmanduse `lõnga, panid nõelale järele Sim; veab `jalgu järele Iis; kedä `surnu igätsemä, si̬i̬ minemä ruttu järele Kod; kas viisin ise [toidu] järele ehk `saat́sin lapsega Pal; tüdrukud piavad poestele tegema karva kakku, et siss piavad poesid järele `käima Äks; tuli tegi `puhta töö, ja `koergi ei `aukund järele Plt
2. (ajaliselt) a. taga, taha, maas, maha `kuida ne (kellad) järele `jääväd Kuu; kell on järele ~ järel Tür; kell jäeb järele KJn || ettenähtust hiljem teeb näid kruanu`päävi järele Kod b. lisaks, lõpetuseks siis oĺli kaks `päeva `pulma `peetud. siis kolmas päe `peeti järele SJn
3. alles, säilinud; elus mittu ja mittu `aastad on [pojalt] kiri tulematta, ma ei `tiagi kas on järele või on `otsas Hlj; isa suri `vällä, tämä jäi kahe ja `puole `aastane järele VNg; jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; arm o järele jään Muh; `Kerssalu jäi koa järele (so ei purustatud sõjas) HMd; [mõisnik] jät́tis ta `seia `Aabrama koha `peale järele HJn; ema suri neĺla`kümne `seitsme `aastaselt, ma jäin järele kaheteist`kümne `aastaseks Ann; siin Kõnnu mõisagi taga oli `enne tiik ja eks ta ole `paergagi järele; kaks tükki `surnuajas ja viis last on järele Kad; `pand́i uks `kińni, siis jäi `su̬u̬ja järele Pal; końt võerad saavad seda mis testest järele jääb Ksi Vrd järile
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. ma `arvan sedä `asja viel järele ja küsin ja `kuulan inimiste kääst Lüg; [naine] `vahti järele – laps oli `surrud Vai; ma ole järele `passin kohe Muh; mene `kuula `enni järele, kudas se asi oo Mar; rehe papp `vaatas järele et ei varastatud, et tööd `tehti oolega Lih; ma `mõtlesin selle aśsa järele, see tuleb nõnna teha neh Kei; pruovi järele kas käib, ära `enne maksa JMd; pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu JJn; küsisin seda `asja era`mahti järele, `üeldi‿t suab küll; läksin siis lähämalle ja `vuatasin targu järele, kuda sie asi üst oli Kad; me `võime seda järele `kaaluda Ksi; metsavaht pidi `metsa `vaatama järele, et `vargust ei ole Lai b. (koos verbidega jätma, jääma välj millegi lõppemist, lakkamist, poolelijätmist jne) vihm jääb järele Rid; tä `eese sõnast järele ei jätä Mar; `tõmmavad kõbera rauaga suust verd `väĺla, ku kirmid on, sis `aigus jääb järele Vän; kas valu `ańdis koa järele Juu; pärast mõisa ärra viha `laśkis järele HJn; valud jäid järele Trm; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi Kod; Ma‿i taha kiusata, ma jätan järele MMg; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai c. (välj jäljendamist, kordamist, eeskuju järgimist, heakskiitmist, nõustumist jne) Kui sa söna üdled, ta `undab seda mütu `korda järele Emm; küla tädid näävad seda ja räägivad külas järele, et sa sedasi teed Rei; akkab teise sõnu järele `rääkima, osadlema PJg; isi omast peast ei osand `ühti, mis ma `eeli `ütlesin, siis `kiitis seda järele Juu; mis üks loĺl ees ti̬i̬b, seda ti̬i̬b teene järele Trm d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist jne) kova `ilmaga `ankuri akkas järele `triivima VNg; tuul on `andand nüid pali järele ja `ilma on `pehmest mend Vai; mehe sõĺm peab olema, mis järele ei joose Rid; ole sa targem, anna järele ometi; kangast, kui tätta kujotasse, siis `lastasse tätta lasipuuga sealt poomi pealt järele Mar; side `liiga kõbaste, `päästa natuke järele Mär; lase köit järele Trm; nõnna `kange on si̬i̬ mi̬i̬s, mitte järele ei `painu MMg || vahelene leib, `pandi seokst peenikest aganad, siis `andis `rohkem järele Var e. `saadab `lapsega `käsko järele `einamalle; `Olgal on sinu vaja, `saadab `poisi järele Lüg; tä tuli `moole järele, eks ma ikke pea minema Mar; teesel pääväl tuleb käsk järele, et tule `mõisa Juu
II. postp ( genitiiviga)
1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool(e), taha, kannul(e); kaasa(s), ühes ei me `eeste `tööga küll teiste järele saa ega jõua; [koer] nii`kangeste inimese järele õppind `joosma Mar; mis sa ot́sid mu järele Aud; läksivad `jäŕgi`müeda üksteise järele nagu aned rias Kad; võt́tis poisil jalast `kińni ja lohistas kui `suatu oma järele VJg; niidavad üks teese järele Pal; käib üksi jäĺgi mu järele Plt || ise täiś mies juakseb lipaka järele VJg b. (välj teat järjestust) ärrä õli peris ärrä, `okmańn õli tämä järele Kod
2. (ajaliselt) a. (järgnev või korduv) tie üht tüöd `teise järele Lüg; päe läheb päeva järele ja meie aeg‿sab `otsa Muh; sui köib talbe järele Mih; üks aevastus tuli teese järele Juu b. [millestki] hiljem, pärast `tuhrati. sene järele sie jäse akkas `liikumaie Lüg; `iire näkk - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; jääräimes, suured nagu kapused jää järele Jäm; rukki järele sai `tehtud odra Pai; `äikese järele oo külm alate Kod
3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes `kumbasi ~ `päiva ~ `tähtede järele `seilama; `laiva `luovi `tuule järele VNg; lähäd `silma järele kõhe, võid `õtse kõhe `käia, et `kierä kuhugi `puole Lüg; loo järele on neid `seitse tükki Emm; ikke `loomi tunneb kirja ja karva järele Mar; esimene ja teene katku aeg vana juttude järele HMd; läksin juhatuse järele Juu; `vilja sai ostetud ja `müidud ikke `tündre ja vaka aru järele Kos; linad `aeduvad selle järele kuda linad `liotud on Koe; pere tańsib ema piĺli järele VMr; mina vestan [puunõu] lavvad silma järele, mõni aga vestab lavvad põhja järele Trm; `kartuli kuhi õli ümargune, õled `pańdi korra järele `piale Trm; `numri järele one vikati teräd; i̬i̬rtel terve kilimitu täis `ermid õma piä järele (oma teada) `pantud Kod; kuulu järele olema nõnna`viisi Ksi; nõdu on meie keele järele omasem, nõgu on `võeram Lai; tii minu sõna järele KJn b. sobiv, kohane; vastav(alt) isäle õli mies `miele järele Lüg; kääd teeväd südäme järele, `eigä südä tie kässi järele Vai; `amba järele ~ moka järele (maitseb hästi) Emm; [saabas] ühnä jala järele, põle se suur egä; `kangeste elos kehä järele jüst nao valatud Mar; ega see vägisi olnd, see oli ikke `tahtmese järele Mär; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; siare `ümber oli kalts, põlvest jala kõverduseni. õmmeldi kokku siare järele, alt `kitsam Lai; sialt [poolikojast] oli `poolisi `õlpus võtta, kää järele Plt || ega tema teeste järele `painu, ti̬i̬b nagu ise tahab MMg
4. midagi ära tooma või viima paras `surma järele `saata (laisast) Lüg; `lõuna `aeges tuli nooriku järele sõit Vig; Uadu tuli oma `oena järele Juu
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Maitli `mõisi järele õlema `meie Lüg; `Kaarma Suurevalla järele. säält me tulime `Ilbla `möisa. see on Piha järele Vll; kelle `kontori (valla) järele sa oled Trm; ta on Äksi kihelkonna järele Pal; Kalmuväĺja oli `Leedi `mõisa järele Lai
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. `kange imu `viina järele Hlj; ta oo maias viina järele Muh; kanad oo naa `nälgäs prussakate järele Mar; mina olin koa imus ruki keevavee leba järele Mih; igav lapse järele Iis; vili armastab seda maad, on selle maa järele Trm; nõnna iso marjade järele Kod; vars igatseb ema järele, ei sü̬ü̬ MMg b. ma põle teite järele oodan mette Muh; `vaata tä järele, et tä ei kuku vee`auko Mar; `oota ja nori so järele `peale, kaua ma `ootan Mär; ta `valvab teese järele, kus ta selle ehk selle aśja paneb Juu; milla temal oli `aega viel meie järele `vahtida VMr; `mõtle selle järele sie on just tõsi VJg

jätma `jätma(-mä), (ma) jäta(n) (-ä-) eP eL(`jät́mä Vas Se Lut, [ma] jät́ä Se, part jättünü(ʔ) Urv Har[jättänü], d́ättanu Lei); jättama, jätta(da), (ta) jätab Khk Mus Kaa; jättämä (-ma, jättama) -dä (-da) R(-mäie Lüg, `jätmä, -ma Lüg Jõh IisR), (ma) jädän Kuu VNg Vai, jättän Lüg Jõh IisR; imps jää- spor R, Sa Emm (jεε-) Lä Tor K Puh; jäe- VNg Lüg IisR Vai Khk Vll Muh Lih Kir spor Pä, K TaPõ KJn M T Urv Har Plv Vas Lut; jäte- Vai(jäde-) Hi Trm San V(jät́e- Vas Se; d́äte- Lei) (tähendusrühmade piirid on väga tinglikud)
1. (edasi) olla laskma a. mingis olukorras või seisundis `Istuvalla `täüdüb `tuhli `kuorida, siis ei jädä `selgä `haigeks Kuu; jättas `akna `aagita; ei `õska `kündä üväst, jättäb vao `tervest ja `tõise `künnäb, jättäb `vüötilisest Lüg; mineva sügise `jääti keik `lambad eluse; ma `jätsi pesu veel `kuivama Khk; ega `aava‿p vöi lögaseks jätta Krj; kui ein naṕp oo, siis `jäetse kulusse, `niitmatta Muh; Aes löngavihi segamisti ja jättis poole kerimesega Emm; söad `jätvad naised leseks; sandid lapsed jätedaks söömast `ilma Käi; kuib oo üsna kõloks jättend selle vella (vilja); jätä mend rahole Mar; ei viisi `einä `niitä. mutku jätäb `kaari `võlga Vig; Mõni koolilaps jätab õppimise `loisku ja hooletuses Hää; `jääti ikke `inge see viie`tei·skme `aastane pueg Pee; nied on `seeki `jäetud aisad, neid põle vaja VJg; ei tõhi kodo üksi jättä Kod; ku vikadi rahu `jäeti, `panti iki kaari ala Krk; vanast `jäeti vaśk siss kasume kui ta ää lehmä poig olli; ma jätä ka ta (lehma) `kinne, ei nüssä enämp Hel; ku‿sa midägi `ot́sma lätsit, ta‿s jätä su konagi ilma Nõo; ka‿sa ussõ kińni˽pańnitõ, vai jät́it vallalõ San; lät́s ärʔ, jät́t mul `vańkri `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; suurõ valu ja ädäge `jätse kõ̭iḱ unõtustõ Krl; kõnõla neile, et `jätke minnu rahu, na omma mõtsalisõ, ei jätä naʔ Har; Ann jät́t hobõsõ `saisma ja `vahtõ Rõu; Ku ahi tühäst jätete, sõ̭ss tuĺl leeväst vaheʔ, lõppe leib rutto `otsa Räp; ku ar ĺat sugu suurõst, maha ai (ei mahu) inäp `tallo, võt (eks) sis tulõ ar jättä muni `võ̭õ̭rast (loobuda sugulaseks pidamast) Se; maa jätet `süödüst Lut b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) jättis `linna minemata Mih; ta on edev, ega ta ei jäta seda `rääkimata Ris; `jääti söömata ka lõuna, kui ei osand `kosta Ann; mia jäti kah `tääḿbe tuapõrmandu `mõskmade Hel; kes tu toda jätäp tõstele kõnõlõmada Ran; ta jät́t `terveni arimada miu rüämaa Puh; `väega alb ja üle`kohtune inimene, ega `jummal seräst `nuhklemada ei jätä Nõo; oh `jätke `täämbä `kapsta `aida `lõikmada Ote; ta om jättünü `väŕjä `haaki `pandmalda Har; ma võinu tu̬u̬ raha jättä `masmada kah Rõu; mõts jäteti `külvmädäʔ Plv; timä jät́t tegemäldäʔ Se c. kuskil, mingis kohas ema `ketras, jättas vokkile `värtnad `pääle; Süäd `jääti `liede Jõh; miä jädin tama kodo `joude `istuma Vai; ema jättas lapse maha, es vöta `kaasa Mus; ää jäta tanu mehe külje `alla Muh; Meil `viitaks löödid `õhta `merre ja `jäetaks senna`paika, püiavad isi Hää; ää jäta kätt vahele VMr; on jätt nisu maha (sirbiga lõikamisel osa kõrsi kasvama) Sim; kos‿sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma; tõese raha jät́t `sisse, peremehe kätte Kod; müristemine jät́s vihma maha, nüid akkass vihm sadame, nüid änäp üle ei lää kunagi (sajust, mis algas äikesega) Krk; täl si asi süd́äme pääl, tahab iki ärä kõnelda, süd́äme `pääle ei taha jättä Ran; egass maha ei jätä `ainu, kaste tulep `pääle, piap rukka panema Nõo; surnu lätt maa päl alvass, `aisamõ, maa pääle ei saa jättä tidä San; sa `tuĺli äräʔ ja jät́i latsõ ni kauõdõ Har; `Varga - - jätivä raha kõ̭iḱ sinnäʔ `paika; Ta ei jätä palavahe pattagi Räp; kartohkmuld vaja `äeśtä, sińnä om `kaibjil paĺlo kartohkit `maahha jät́et Se || fig Jättas `kuoli kus seda ja teist IisR; kui `aksid `vöitu ajama, siis `jätsi möne `ända (endast tahapoole) Kär; jättis kopsud `kraavi (sai rindel kaevikus tuberkuloosi) Rid; kate siĺmä vahele `jäetu (jäetud tähele panemata) Ran; ma paremb jätä ammaste `taade (ütlemata) tolle sõna Puh; tõne tõist ei jätä puu `taade (inimesed hoiavad teineteist) Rõn; ma hiidä iks vanaʔ `rõivapulga kohe `vaŕjo, noid jätä äi˽silmä nätäʔ Rõu; võta või ~ ehk jäta vöta vöi jäta, üks kut üks, nönda `ühte nägu Khk; võta ehk jäta, aga see oo ikke see küll Mar; see on – võta ehk jäta – tema JMd; võta või jäta, täiesti `ühte nägu Plt; Võta˽vai jätäʔ, taa lat́s u̬m `õkva i̬mä suust sadanu Rõu
2. (midagi) tekitama või tegema kui `niie silm on `katki, siis jättap [kanga] tiba Jõh; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; varas jätäb jälled, siis `varga `jälgi `aetasse Mar; jäta vahe vahele Kse; tõkked tehetse jõkke, keskele `jäetse auk ja `sinna pannetse mõrd ette Aud; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; kõik `rõuged ei pia `jätma `armisi VMr; este `jäetasse üks pääv vahele, siis kaks `pääva, siis tõmmatasse veel viimast ja siis jääb [lehm] `kińni Lai; kes ei `oska äste `niitä, jätäb külleluud, jätäb kumõrad jooned aena kaari `pääle kasuma Ran; `rõ̭õ̭ndiku `jätvä [kangale] `sisse, kui alandikku `laskvaʔ Räp
3. a. säilitama, alal hoidma (ka jälle, järel[e], järgi, manu, perra, üle jätma.) tuluke põletas `vällä, ei jättand `ilpugi `mulle `rohkemb kui `selgä; te `tõite `mulle `vaarikaid. `puoled jättasin `omsest Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; ää söög `keiki ää, jäta pire üle ka Khk; ma`jätsi oma levaosa ikka vεhese ööl (õele) Käi; emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod; `määlestuseks siss ikke `jäätasse Mar; vikatil on `liiga suur suu, jätäb `rohto vahele Juu; kui siga tapeti, `jäät́i sia pia kohe jõulust VMr; vanass `jäet́i esimäsed pojad isäle abiss Kod; `lu̬u̬mi `jät́sid üle talve niipaĺlu kui sa arvasid Pal; `sirge pikä õle, mis sidemidess jäets Krk; aga eńg jätä `alla; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; võib olla ei oless [kallaletungija] midägi `tennu, oless elu vaśt manu `jätnu Nõo; `massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ega ma `tastki˽ei˽saa kõ̭kõ neile kõrragõ `anda, tast piat tõsõss kõrrass ka `jätmä San; jätäʔ alalõ Krl; Koikkülä pu̬u̬l om mõ̭ni kotuss talusist nii lakõ et ütte maia ei olõ sõda pääle jättünüʔ Har; sa sü̬ü̬t [supil] sao alt `väĺlä, jätät nõrga `perrä; varass jätt vaja `saina, a tuli ei jätä˽midägiʔ Rõu; minnoge ilmatoest jätetä ei Räp; tõõsõ vasigõ jät́i elo pääle Se; härgvasigakõnõ jätetäss suu pääle, suu (sugu) tõbrass Lut b. (pärast surma või lahkumist) alles või pärandiks jääda laskma jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `kuoli ja jättäs `naine ja `lapsed järele Vai; suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; tä on tõstamendi järele jätnd Mar; ku ärä koolep, piab kõ̭ik maha `jätmä Nõo; jät́t paĺlu `võlga maha Krl; timä `võ˛et́i ärä ja ma jäteti `perrä; esi lät́s ja uma halva teo jät́t siiä `perrä Har
4. ära või üle andma, loovutama; hülgama, mitte kaasa võtma `meie lähema `vällä kodont, jättäma kõik `teie `uolest Lüg; sene `raamado jädän `siule Vai; läks ise εε, jättas lapsed `saatuse ooleks Khk; `lapsi ei jäteda nüid sedasi ilma jäuks Rei; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ; no ei jäedä inemiisile piimä `hämme Har; vana riśtkhaina jät́i kaŕa ala Se || lahkumissõnu ütlema, soovima jättasima jumalaga ja tulima tulema Lüg; juma- laga`jätmise aeg on kää Vll; jätame ead `aega Muh; siis akkas jumalaga `jätmene ja kojo minemene Juu; sügise ku linnud ärä `lendäväd, käeväd jumalaga `jätmän, nagu tänäväd inimess Kod; jätävä jumalaga ja annava suud tõene tõesele Nõo; jätiväʔ `tervest ja lätsiväʔ tarõst `vällä Se || fig Kui tämale kedagi `annad `pruukida, siis jätta kuhe jumalaga. Ei sie enamb tagasi `anna IisR
5. (hrl ühendverbina) a. lakkama, lõpetama; (ajutiselt) katkestama; (millestki või millegi tegemisest) loobuma, taganema (jälle, järel[e], järgi, katki, kohe, maha, perra, välja, ära, üle jätma) Eks pea merel`käümise järel jättämä ja `heinäle hakkama Kuu; minu `lehmad jättasivata puha `piima `vällä VNg; jättas `lapse ja `naise maha Lüg; sie jättas `ammeti maha Jõh; jädämo se nou `katki Vai; lind jätab `kergesti pesa üle kut inime see lövab Jäm; jättas nöu `jälle; ajab oma `kiusu alati, äga ta oma `kiusu‿b jäta; `piame töö käsile `jätma Khk; lammas jättis talle üle, imeta mette Krj; sa pead oma sönast ka järele `jätma, mes sa oma `jönni üksi aed Emm; see pöle lesk olnd, see jättis oma mehe kohe Rei; [ilma prillita] ei näin kojoda, ei näin `lönga üles vötta ega maha jätta koa Ris; me `jät́sime korra selle nõu valeks (~ kat́ti) ja nüid oleme mitu `korda kahatsend Juu; jät́tis kauba `kat́ki Sim; `jätke järele, mis te `ullate; ei jäta `joomist Trm; joer suab viimäte magu, enäm ei jätä `jäĺgi kuhegi; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi; mahajäetud taluase; ei jätä õma `võitu, tahab aga `minnä. kiälä või ärä kiälä Kod; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai; mina oma sõna ei jätä KJn; jätäv piibu maha, ei `tõmba `piipu; me jätim einäteo poolikul Krk; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran; jätäme nüid `perrä, teeme ommen ommuku Nõo; Ega must ei jätä `mu̬u̬du Urv; mu poig om ka jumala maha `jättünü Har; `palka ma‿i jätäʔ, mis ma `ti̬i̬nnü olõ Räp; täl om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp `maalõ jättäʔ (poisist ja tüdrukust) Se || mitte harima; söödis, kesas olla laskma põld on maha `jäätud Kär; jätt maa on ikke viletsam maa, ega teda muidu maha ei `jäätud Sim; peremi̬i̬s ja perenaine `aava ütsinti talun läbi ja jätäve põllu maha Pst; maha jäet maa Hls; maa puha maha jäet söödüss Krk; kaara kõŕs `jäeti maha, jäi kesäss, kos tõnõ `aasta rügä tet́ti Kam; `kõlbmadaʔ maa, mis um jätedu maha Rõu || vihastuma kui `jälle miäle ära jätäb, ei `kõlba kohegi Kod b. vähendama, alandama (alla, maha, tagasi j.) ma jädän vähä ala [hinda] Kuu; jäta sugu maha (odavamaks), siis ma vöta εε Khk; irmus tugeb `kõrge reńt. ei jäta `reńti maha Mär; lehm jätab piim vähämal Ris; lehm jätab jo piima tagasi JMd; kui sa võtta tahad. ma jätän `sulle `alla viis `seńti Kod; perremiiss jät́t `reńti maha; mul om üt́s lat́s jala`ju̬u̬skja, tu̬u̬ jät́t mul mitu `sammu tagasi Har || vähem tegema kas vana oo `jätnud mõness nuaress vihu tagasi või pihu tagasi Kod c. (selleks päevaks) tööd katkestama, (õhtusele) puhkusele jääma jättama `õhtale juo vai? `omme on ka päiv Lüg; `jätke ju (`lauba) `õhtale Lai; jätäme `õhtul kui pee (päike) `viirma nakkap Vil; `jätke pääl `õhtu jo, minge är magame; nüid `jätke `õhtuss; ma oss ammu `õhtut jätten, ma tahass är lõpete; me olem pu̬u̬ĺp̀e `õhtu iki pääväge jätten Krk; tähe om joba `taivan, jätäme joba õdagule Nõo; miś ti˽ni kaua olt, `jätke˽jo õdagullõ Rõu
6. (ajaliselt) edasi lükkama, pikema aja jooksul tegema; (millegagi) venitama, viivitama jädän sene tüö `ommest VNg; jättama nüid selle tüö edespidi; jättäb kõik `asjad `liiga `pitkäle Lüg; jätab see edasi teiseks päävaks Khk; jätame selle jutu kat́ti, jätame teeseks korraks Juu; jätame `kapsaistutamise `omseks JMd; ühest päävast `teise `jätma VJg; ei õle üvä ku `kaugess jätäd; jätä edesi, mul ei õle `aega tänä `tulla Kod; jätä ommeness si̬i̬ minek Krk; mis‿sa jätät nii pikäle tegemäldäʔ; ma jätä `kanga pikembä ao pääle kotaʔ Har; mis‿sä ta aśa nii pikkä jätät, ti̬i̬ʔ iks rutombide ärʔ; Nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
7. a. mööndusi, järeleandmisi tegema (ala, järgi, perra, perile j.) ei sie oma `kangust jädä VNg; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb Nõo; Tü̬ü̬ inemine t́ä om, a˽sõ̭nna sullõ t́ä `perrä ei jätäʔ Urv; tu̬u̬ om hää inemine, tu̬u̬ jätt `perrä Har; ku mu `õiguski om, mina jätä ala; siss riśtesä es tahaʔ minnä, a toolõ ka perile es jätetäʔ Se b. rahulduma, andestama; (mitte) kätte tasuma `laimab send, kas sa seda jätad Kir; ega seda ei `jääta ka Kei; ega ta sellega jätt; ega ma `talle seda ei jäta VMr; andeks jätma andeks andma vana eläjä ta meil om, jätämi `ańdiss tal Hel; esä jät́t vahelgi `ańdiss, a sina ei jätä konagi Nõo; see kõrd jät́t esä `ańdiss, ku tõnõkõrd vi̬i̬l ti̬i̬t, siss andass haku hanna alaʔ Har; jätäʔ mullõ `ańdiss Plv

jää|kohr üleskerkinud jää, mille alt vesi on ära jooksnud õhuke jää kohr, kui vesi alt ää alaneb Mär; õrn jää, `piale ei või `astuda. põle kedagi, mud́u üks jää kohr Nis

jää|korge jää, millel vesi alt ära kadunud kui vesi alt ää kuivab, siis jääb iä korge maha Khn

kaabitsema kaabi|tsema Sa(-oa- Pöi) Muh Rei L Nõo Har, -tsem(e) M, -tsõ|ma Khn(kuabi-) Rõu(-mma) Räp Se Lei, -tsõ|mõ San(-me) Krl(-mmõ) vähehaaval kaapima, (maha, siledaks, ära) hõõruma; voolima; siblima; sügama kanad kaabitsevad `lautas sönnigu sihes Khk; Ma koabitse selle (varre) vähe laasiga öle koa, siis vähe silem Pöi; ahvenaid sai, mine sa kaabitse teda (puhasta) Var; ku nõud tetäss, kaabitsets si̬i̬st `ooĺmege libeves Hls; vanast olli kardulit kasinest, vanast es saa `ku̬u̬ri, vanast kaabitside; pää valut́s, lasi pääd `kaapi, kaabitse pääd, siss läit́s vähä lahepess Krk; ma˽kaabitsõsi väidsegõ ubinõ ärʔ, muidu es saa˽`kuigi neid `salva, `ambid ei olõʔ San; kaabitsõt kardokit, tu om kaabõʔ Se || fig sugutama kui ma kodund ää oli, mis sa‿s kaabitse ka teistega pöösaste alutsi Mus Vrd kaabitsama, kiibitsema

kaagastama kaa|gastama Khk Kaa Pöi/-oa-/, `kaa- Kuu
1. läkastama; valjusti kõnelema Mes sa `kaagastad, aid midägi `hiŋŋe`kurku vai Kuu; kis tagakurgu kisab `rääkida, selle `kohta `eetasse, mis sa kaagastad Khk
2. aplalt sööma või jooma Vana Juhan oo ennast jälle täis kaagastand (purjus); Söö kenasti, mis sa sedati kaagastad Kaa; Oh sa ee, kui kukkus koagastama (sööma) Pöi || ära rikkuma, lagastama Poisisurad oo meite bussi `ooteruumi ää kaagastand Kaa

kaalast kaala|st Rei Saa M Puh Nõo San V, -ss Kod
1. kaela ümbert, küljest `ühte `päeva pole `rangi kaalast ää (hobune alati tööl) Rei; võta ripeńts ää kaalast Saa; obene alate rangin, ei õlegi `ranga kaalass suand ärä võtta Kod; mine vahel kabel kaalast mul ärä ometigi (öeld, kui kellestki tüdinud ollakse) Krk; `elme võti kaalast `väĺla Lei
2. (kellegi) käest, tülist, vastutuselt ära si̬i̬ asi sae mul kaalass ärä, ei õle muret tämägä Kod; är läit́s kaalast ottigi (ometi) vahel Krk; ku mul söödik kaalast ärä saab, mes mul viga siss elädä Nõo; no sai ar śjo tü̬ü̬ kaalast, śjoost tü̬ü̬st `päśsi prii; ma saadi timä kaalast arʔ Se Vrd kaelast

kaart3 kaart „külm vihm, mis ära jäätab“, jäide – Lut

kaduma1 kaduma R(-o- Vai; -ie Lüg) eP(-o- Käi Lä Ris) Trv T, -e M San, `kaoma Puh Nõo Võn V(kado- Plv Räp Se); (ma) kao(n) Lüg Jõh Vai Muh L K eL, kau(n) Kuu Jõh IisR S(kao- Vll Jaa Rei, kou- Ans) Kse Var PJg HJn Amb Ann Kad Rak VJg Iis, kaju- (kajo-) Vig Kir PJg, kadun R I Lai; ipf (ta) kadi Mus SaId Rid Han Khn Kod, katte Hls Hel T, -õ V, kat́te Trv Hls Krk(kat́t, katti)
1. kaotsi minema või jääma a. `naaramas `käivad, kui `võrgud kadoned Jõh; äga see nööl pole, et see nii `kergesti kaub Khk; vaest oo `kendad kadond, ei leiä üles Mar; üks `riidekimp kaos mul ää, ei tea kus jähi Ris; aisad (asjad) kaduvad vastalt laste käest ää Juu; lähäb külasse, `sinna ta jääb ja kaub Amb; old kolm uost juba mitu `päeva kadund VMr; sulbatas vette ja tiä‿p kohe ärä kadi Kod; lõnga ots kadus kääst Plt; laka pulk kat́te ärä, `vanker laḱki ütest `valla Hls; ku‿ta `jäässigi kadunuss las ta jäiä pähle; `perse võti är kadunu (kõht lahti) Krk; mul `olli ää nõgel, `õkva `sõrmi vahelt katte ärä Puh; kana `tunse ärä et muna om ärä kadunuva, enämb sinnä `pessä es mune Nõo; sõ̭a `aigu lät́sivä kellä kadoma Võn; mul om varrass vällä˽`kaonuʔ; inemisil `kaobõv ega `ü̬ü̬si kannu Har; ma‿i˽tiiäʔ kunass tu̬u̬ kot́t är˽kattõ `villugaʔ Plv; är˽kattõ tu̬u̬ raha ni `jäigi `kaonuss Vas; käest är kaoss, raha vai - - tulõ õs üless, ar kattõ Se || (teadmata kadunust) see mees jähi sõnna tükkis kadunuks Muh; mi̬i̬s jäe kaduma igäväss (igavesti) Kod; temä jäi kadunusse Vil; poig om sest päeväst kadumen Krk; karlane poig kattõ sõtta ärä Kam; lät́s ar sõtta ni tuust saaniʔ `jäigi kadonust Se || eksima Ma pidi metse ää kadume pole teed üles leidend; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma Khk; Ma kadusi eile metsas ooste otsimisel äkist nönda ää, mette udutuhka es saa aru, kus sa oled Kaa || peitust mängima akame kaduma Khk; si̬i̬ om kadumine si̬i̬ mäng, akkam kadume Krk b. (võrdlustes) Kadus `nindagu kits `piesastesse Kuu; Kadus ära kui ärja uik Hlj; kadus kui tina `tuhka, ei tule `kustki lagedalle Lüg; `Võlga võttab, siis kaub nigu `putruõhk Jõh; kadusid kut vana kuu `taevast Mus; Kadus kut kivi kerisele Pha; See mees kadus siit kut kerves `kause Pöi; Kaub kut kaste Emm; Kaob kui kuumale kerisele Rei; Kaub nagu vesi kuuma kibi peale; Kaub nagu vilu Han; Kadus ku karu `perse maasikas Hää; kadus kui tuhk tuule kää Ris; se kadus nii ruttu ära nagu udu ja unenägu Juu; Kadus nagu pull vee pinnal VMr; kadus nigu kerisele Plt; kadus siit kui õhk KJn; Kaob nagu vesi sõglast Trv; katti ku maa ala vajonu; kadunu ku vits ~ kivi `vette; kadunu nõnda‿t luud ega pääd ei ole nännu `kennigi; si̬i̬ katti är nindagu udsu kunagi Krk; raha ei saesa mitte üits põrm, si̬i̬ lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo; Kattõ niguʔ sitt `tõpra ihost Vas; Naańõ oĺl nigu tina `tuhka `kaono; Kattõ ku hunniluu; Kattõ nii et handa ka es näe Räp; Kaoss kuʔ kuu taivahe Se
2. nägemisulatusest välja jääma või minema lihab nii `kaugele, et koub silmist ärä Ans; kui päe kadus, siss said `õhtale Vig; oo ta silmist kadund, siis meelest koa kadund Kse; obo kadus põõsastõssõ ää Khn; `enne `suoja kevaded ei tule kui sõel eha `valguse `sisse ää kaub HJn; kaub siĺmist, kaub südamest VJg; aga nigu kikass `kiŕgnu `mõisan nii ollu kadunu kõ̭ik Ran; nigu ta läits, nii katte pimmete ärä ja mia enämb tedä es näe Puh; majase ja puu, kõik katte lume `alla Kam; tu̬u̬ vaim saisa õs `kaugu, mul silmäʔ veerähtüʔ, nii `kattõ arʔ Vas || (vanast, kahanevast kuust) kuude vaheaeg, kui veel uut kuud põle nähä, vana kadun Tõs; pääv akava kuu `külge `paisma, siis kaduva Kod; nu̬u̬r kuu kasvass, vana kuu kaoss; kui kaduje kuu, siss olevet ää `arsti; iki raiuti kadujal kuul, et mite võrsit ess aa Krk; kui vanakuu ärä kaob, siss om kuu vahepäiv Nõo; kuu kaoss `väikost Se
3. lahkuma a. (kiiresti) ära minema, kadu minu `silma iest Lüg; äga pühabä kaub kodund εε Khk; Kaduge kõik `eemale Pöi; nad kadusid meie ulgast `järsku ära Mär; Mehed `aurasid ää, ei üteln, kus kadusid Han; naised `kauvad ka töö juurest ää Ann; vanami̬i̬s kadonud kui tuul; küńd puar vagu ja kadi Kod; kao ää jo, mis sa veel `aega viidad Plt; enne kui päiv `tõssi, ollin mia kotust kadunu; nu̬u̬ `maokese `valget ei kannatanava, nigu rõevass pääld ärä `võetana, nii kadunava kõ̭ik ihu `sisse Ran; nigu ta miu `varju näi, nii `oĺli kadunu Nõo; kadus ärä maja `taade Kam; `tü̬ü̬lise om nurmest ära kadunu, nemä om söömän Rõn; kae, et kaot mu˽siĺmist Har; [susi] oĺl hürähtänüʔ: sõ̭ss tulõ siist `kaoda˽nigu hüdsü Rõu b. laiali minema, hajuma (pilvedest) `pilved kadovad `vällä ja ei tulegi `vihma Vai; kui pili akab kaduma, siis akab selgitama Khk; eilä sääś sääś, katti ärä puha, ess tule kedägi `vihma Krk; ähväŕd küll sadame tulla, aga nüid kaob piĺv ärä Hel; ilm klaarib, pilve `kaova ärä Ran; pilveʔ `kaosõʔ, ilm selehhüss Lut
4. olemast lakkama a. otsa saama, lõppema; hääbuma tämä `leivä `kannikas kadub `vällä; on kadund, enämb ei tule `miele Lüg; `nenda `suutumast kadoned inimesed `vällä (sõja ja katku järel) Jõh; Ridaküla, sie kohe kados `vällä Vai; ise enesest nägemine kadus εε, pole valu ega midad Khk; pöldkanad on siit ää kadund Mus; Uiestaastast kadune viin meite poest tükkis ää Kaa; kaks jõe aru kadid ää, jähid kuivaks jälle Pöi; see piibu pigi joobutas mind naa `kangest ää, et valu ää kadus; see oo meelest naa kadun et Muh; nii `palju äi jooks ma elu`ilmasked mette, et muistus εε kaub Käi; tää raho oo ühnä kadond Mar; parm kajub jaanipäst ää, sääsk oo `mihklepääni Vig; vata merest kadovad kalad ära, sellepärast neid `kiilisi põle nii paelo Lih; kätega `lautasime sõnnikud, küined olid kadun pealt Han; kõlu kasub ja kasub, nägimene kaub ja kaub Hää; siin oli kord kolmkümmend `suitsu, nüid on muist ää kadun; see rootsi keel kaos tal ära Ris; tervis kaob viletsamaks HMd; uńdid kadusid ää, ei tea kuhu nad saivad Kos; mitu kord `mõtlen `ühte sõna `rääkida aga se sõna kaub mu kääst ää Ann; ega nuor inimene usu kuda vanainimese jõud ära kaub Kad; vana kuu siden savitata ahaju, siis kaduma lut́ikad ja prussakad Kod; metsäd kaduvad ärä, ei sua `tohtu MMg; sarlasid veel on kuulda, aga `rõuge `aigus see on kadund Plt; ku mul kuukirjä ärä kative, sõ̭ss ma akasi paksuss mineme Krk; kui lehmä `kinne `jääse, siss kaoss piim ärä Hel; ei ole jõud meil omast käest, si kaop pia ärä; ei ole midägina enämb meelen, kõik `kaova ärä Ran; kels ei kao`enne kui lämmit `vihma tulep Puh; ku paese `ju̬u̬skma nakap ja mädä `väĺlä tulep, siss kaob valu ärä; `rasva pane suur tüḱk, kaop ku vette, aga õli om `jaksa; üitsaenuke ammass om vil suun, muidu om kõ̭ik kadunuva Nõo; ei ole vi̬i̬l ärä kadunu õdagune eha Kam; mis `iĺdass tetä jäivä, nu̬u̬ ommava ära kadunuva, nu̬u̬ viĺla Ote; ku lämmi om, siss nakass iäkolu kah sulama ja kaoss äräki; hambaʔ omma˽kõ̭iḱ suust vällä˽`kaonuʔ Har; vesi om kraavist ar˽`kaonuʔ, iäkõrrõtuss om `perrä jäänüʔ Vas; rügä‿m `kaonuʔ, seeme‿m `kaonu põllu pält [külmakahjustus]; meelest om `kaonuʔ (uĺliss om `lännü) Se b. käibelt kõrvale jääma, aeguma küll ne mued kadovad kaik `vällä Vai; vardad kadid juba siis ää kui mo isa veel elas Kaa; Nüid on kodune lõŋŋa kedramine kadund. Pöi; nüid on arjustid juba kadond, nüid on `umpsed rangid Käi; kui noodad kadusid ää tulid mõrrad Mar; need vanad sõnad kaduvad ää päris Han; piä pärjäd on nüid kadund KJn; ütevahe kõrdsid katteva ärä Ran; nüid om kahetamine ärä kadunu Kam; vanast eiśs kedräti kõ̭ik, nüüd omma˽vaist vokiki är˽`kaonu c. (tõbedest, hädadest) körvedised kaduvad ise vähemaks ää `jälle (arstimata) Khk; soolaga `õeruda ja `ahju vesata, siss soola `tüikad kaduda ää Vig; nagu ned `vistrikud on, need on õige alva kadumesega, need ei taha ära kaduda Tür; `maaline sammaspoolik om ratta `kaupa, `maaliste eintege kaoss ärä Krk; aga pikäpääle katte tu̬u̬ `paistuss ärä Ran; tsial om `atla lõvvaperän. õõrutass kuuma kiviga ja kablaga, siss kaova ärä Kam; keedete makõt `rasva ja siäte moromuna `tolmo `sisse, võiete `paisõ `pääle ja jõõh́e kattõva ärʔ Räp d. surema kaduvad ne vanemad inimesed ää siit Mus; Vana eit oli ää kadumas Pöi; ta nääb vist kadumist, ega ta mud́u sedasi tee Mär; mehed kõik kaduvad `enne ää, ikka lesed naesed [jäävad järele] Khn; ma nägin unen et peremi̬i̬s sureb ärä, piä kadub ärä; minä õlen kaduja. vai minu enäm kava one Kod; temä akkass är kadume, õige är lõpenu tõine Krk; ku joba inimesel jõud kaob, siss kaob esi ka piä ärä Nõo; mat́ime vele ja vanemba, kõ̭iḱ oma˽kadonu Võn; kõ̭iḱ `kaosõ maa päält olgu nu̬u̬ŕ vai vana Har; mu esä ja imä umma ammu˽jo˽`kaonuʔ, ńapoḱi jo mulla all `pehmess lännü Plv kadunu(d) 1. surnud; surnu minu kadund emä Kuu; `Antonil kadunel õli `ammu küür `selgä tuld Lüg; Isa kadune vedas omale maa·`ilmama varandust kokku IisR; Kusta kadunu olli kõrralik inime Pst; lätsivä miu mehe kadunuga Nõkku Nõo; jummaĺ ülende ta kaonu `ińge Krl; imä-kadonu üteĺ Plv; Esä kadonu˽käśk Räp; ku `kaonu esä vilʔ `eĺli; kadonu mu vanaeśäl oĺ säid́se `poiga Se Vrd kadona, kadunuke(ne) 2. hukkumisele määratud, omadega läbi sääl kui rattas `juhtab, siis õledki kadund laps Lüg; Sopajoodik aa üks kadund ing Emm; [kui sõda tuleb] siis me oleme ikke kadond inged Mar; tema on kadund ing JMd; õled täitsa kadund mees, kui `neskese karmańtsiku `kilda ennast annad Trm e. kõhnaks või viletsaks jääma Kõht on eest kadund (poeginud loomast); veri kadi sehest ära, sellepärast ne jalad külmaks läksid Pöi; igemed kaduvad ää (kui hambad suust ära tulevad) Muh; vana [lamba] udar kaos ära, ta (tall) nii arv imes Ris; näost kaob ja kustub nii ää - - sel on surm ikka üsna ligi; kalivägine, liha on tal kadund Kei; mi̬i̬s kadi kokko ärä et, õli nagu sü̬ü̬lilaps Kod; ta om nõnda är kadunu - - et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls; Kadri om ka nõnda är kadunu, et paĺlas eng vi̬i̬l Krk
6. mööduma (ajast) nõnna ned ajad äe `kauvad, ei pane tähelegi kohe Kad; suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand; `aastad on kadund nigu unenägu Lai; aig ar˽kaoss käest, nigu saa ai midägi tetäʔ Se
Vrd kaduma2, kadunema

kaebama1 `kaebama spor Lä, Tõs Kei Juu HaId Koe Kad TaPõ, `kaibama R(-ie Lüg) S (`kae- Emm Rei) Kse Var Pä Ksi KJn Vil Trv T V(-mma), -me M San, -mõ San Krl, `kaevama spor Lä, Mih HaLä Kos Jä Kod Plt Pil Vil; da-inf kaevata Muh spor L(kaõ- Khn), HaLä HJn JMd Kad I Plt Vil Trv TLä Rõn, `kae- u Jõe, kaivata Khk Vll Pöi Rei Kse Han Tõs Võn(kaav́-, kaab-), -te Krk Hls, -de Krk Krl, -daʔ Urv Plv, kaavadaʔ Har Rõu/-v́-/, `kaavada, kaavata Lei, `kaebada Rei Pär Juu Iis Kod kaebata Mär Hää KJn, `kaibada R S Hää, -de Hls, kaibata Phl Hää, -da(ʔ) Rõu Vas Se, -dõ(ʔ) San Krl
1. kellegi kohta süüdistades midagi teatama mina `kaibama en tule, en taha `kaiba Vai; Räägi, räägi rähnule ~ räägule ja kaiba kirju kassile Jäm; lapsed `kaibavad ükstese `pεεle Khk; mis sellest `kaibamesest kasu Muh; `kaibama ei `tohtind `menna, ema `ütles et `kaibaja saab ennem ja teest (teised) takka järele; Kaiba kassile, räägi räimele, valetle vana emisele Mih; `peale`kaivajasi ei oln, `keegi ei `kaivan Aud; `kaiva, `kaiva kaśsile, räägi räeme rot́ile Tor; inimest akkast juba `pääle `kaibama; `Kaiba, `kaiba kaśsile, koeraga käi kohut Hää; nagu vana susi, `kaibab ja susistab Saa; taĺlitaea läks `mõisa `kaevama, et saanarahvas ei tule `tööle Ann; kaevasin ärä emäle, et sina minoda leid Kod; nemäd `kaevasid `piäle, `tuĺligi `väĺla [see lugu] KJn; kuri ja tige inime, `kaivab teese `pääle Vil; si̬i̬ mõni asi nüid är kaevate, kas sa `kaibamede ei või jättä; nüid om Mari jäl kaevate tal (ta kaebab Mari peale); poiss, mis sa sait selle `kaibamise i̬i̬st. tatti, `leibä või tallekse `paska Krk; esi om tu pää koerõstigu tegijä, aga tõśte pääle `kaibab Nõo; ku laits medä tei, siss emäk kaevass ette mehele, tu̬u̬ peśs [lapsi] Rõn; kaibat oĺl, taheti är˽viiäʔ. oĺl näet kaibatu nii San; vihalanõ `kaibass pääle Plv; ku˽kiä `kaiba aiʔ, siss olõ õi˽midäginä, a‿ku kaibatass õ̭nnõ, siss om trah́v säläh Vas; Mis kaibamise i̬i̬st sait, kas tatiga võid-leibä Räp; timä kaibaśs mu˽päle ilm aśända Se; ma `kaiba tu̬u̬d (tema peale) Lei || kohtusse kaebama `muidu ei saa kohot edesi `kaibada, piäb `kontsijuòni (kautsjoni) `sisse `maksama Lüg; kui sa‿p maksa, kaivatse sind `kohtu Vll; si̬i̬ om selle `kohtuss kaevanu ja miu tunnistusess kaevanu Krk; timä kaavaśs `sisse minnu, `kuhtudõ; kaavati `ümbre (kaevati edasi); `kuhtu kuluʔ piat enne vällä `masma, siss saat edesi kaavadaʔ; kõ̭gõ edimene `kaibamine oĺl valla `kuhtudõ Har; esä `tahtsõ hiidütäjät `kohtohe kaibada Vas
2. kurtma, hädaldama `lapsed `kaibavad `nälga VNg; ma akkasi lastel seda `kaivama, et ma oles tüssata saan Lih; `kaivas irmust valu sees Vän; ega ma taha pattu kaevata, küll oli kõht vaest tühi Kei; paelu naśte`rahvid ikke `kaevavad seda `jooksjad Tür; [mees] `kaevab `jalgu (kurdab, et jalad haiged) Pil; `kaebab et elu alb Trm; näväd kaevasid et kaśs ei `sü̬ü̬mä; kõik inimesed `kaebavad nüid `jalgu Kod; ta `kaibass ütte`puhku `eńde valusit Krk; noore - - `kaibava et, `ambavalu võtap meele pääst Ran; ega Nuka Mari ei üteldä valu `kaibava Nõo; kaav́aśs mitu kõrd et luu`painaja tedä vaav́anuʔ Rõu; taa kõtuhädä taad `kaivasõ˽kõ̭ik vanaʔ inemiseʔ Vas; `kaibass umma hätä; kaibakuiʔ, piä umah süämeh õ̭nnõ Se || jutustama, (ära) rääkima na `kaibave, et sibule tahav `äste `kasva, `rohkemp ku looma sõnniku pääl (kui põldu väetatakse järvemudaga) Hls; mea `kaiba sedä unenägu egäl Krk; Kahr kaav́ass ka uma pattu ärʔ Räp
3. halama; taga nutma; igatsema ise `kaiba toist `lehmä Vai; nutab `surnud taga, `kaibab `leinab Jäm; vana rotsi kuningas on neid sis taga `otsind nii taga `kaiband Pöi; ma sõin ommikul kilusid, nüid nad `kaebavad vett Kad
Vrd kaeblema

kaehtama `kaehtam(m)a, kaehtama VId, `kaehtada(ʔ) Rõu Plv Vas Räp, `kaehtaʔ Rõu Se, kaehtaʔ Vas Se, kaõhtadaʔ Rõu; (ma) kaehta Räp Se kaetama, ära tegema vanast es näüdätä - - `nu̬u̬ri eläjit, peläti et ar˽`kaehtass; a siin mõ̭ni `peĺgäss no˽ka vi̬i̬l `kaehtamist Rõu; latsõl kõtt `haigõ, ärʔ `kaehtõt Plv; `Kat́ri saut́ `juudasitaga `lat́si, et siss `kaehta ai˽kiä `lat́si ärʔ Vas; tä kaeh́t lehmä ärʔ ja ärʔ tetü lehem inämp `süüki es Räp; ka tõõnõ `kaehtass halva silmäga, siss jäät `haigõss; tuu oĺl ni võhl vai kadõ, õt läbi saina ka ar kaeh́t; tõõnõ kaehtass ar lehmä, saa kadõhhuss, sõ̭ss aŕst sobi `suulõ‿päle, vi̬i̬ pääle Se Vrd kadõhtama, kaehhutma, kaestamma, kahetama

kaelast kaelast Jäm Khk(`kae-) Kaa Pöi Muh Tõs K, `kaelast Jõh IisR
1. adv kaela ümbert ma võta salli kaelast ää Muh; võta rihm koera kaelast ää Tõs
2. fig käest, tülist, vastutuselt ära Mina sain oma `kaelast `vällä, `tehku `tõised mis `tahvad Jõh; `Künnid sain `kaelast ära IisR; Völad sai ka kaelast ära Jäm; Jaen läks Nasvale kalavastaliseks, ehk saab kalanälja kaelast ää; Saaks niid see einatöö ka veel kaelast ää Kaa; `viska sie tüö kaelast ää Koe; läks minu kaelast söömast ää Ksi; see `orjus sai kaelast ära Lai
3. postp otsast, küljest vöttand [kuue] naela kaelast ära; `narmad `vöötasse pisise `völla `kaelast (ümbert) niide tagand, palmidasse `ühte. kaŋŋas arudasse saku `kaelast (lahti) Khk
Vrd kaalast, kaulast

kaetama `kae|teme Krk Hel, -tam(m)a Nõo Kam Urv Har Rõu, da-inf `kaetada(ʔ) Nõo Kam Urv Rõu, kaetaʔ Har Rõu; nud-part `kaetunu Har
1. pilku heitma, silmama, ümberringi vaatama `kaeten vi̬i̬l tagasi Hel; kaet miu poole nigu veedike ja läits minemä Nõo; `taade `kaetama Kam; Herr - - `kaetanu˽sepäle `otsa Urv; ma˽`kaeti kas tsiga om `ruuhvõst söögi vällä˽söönüʔ; ku saʔ jahuʔ `tõie, siss `kaetunu ka `määrtse ommaʔ; ma˽`kaeti külh, is näe˽kedägi Har; `Kaeta no˽vahel mäe otsast mu˽kotu kah Rõu Vrd kaehama, kaeskõlõma
2. ära tegema, nõiduma sedä `lehmä ei `kaetavet `kennigi ärä Krk; kui laits `oĺli kõtust `valla ja mõni võõrass vanainemine `olli käenu, et vanainemine om latse ärä `kaetanu Kam; Ta lammas olõsi nigu är˽`kaetõdu, taa ei˽taha inäp süvvä ei juvvaʔ. Tõnõ kurja silmäga kaess, sõ̭ss `kaetas ärʔ Urv; Mu˽lehm um är˽`kaetõt kuis tä laudan likõss lätt Rõu Vrd kadetsama, kadõhtama, kaehtama, kaestamma, kaetsema1, kahelteme, kahetsema2, kahetama, kahjatsema2
Vrd kaehhutma, kaema1, kaetlõma

kaetlõma kaetlõma Lei
1. vaatama, pilku heitma `kaetlõs pujast (pajast) `ussõ Lei
2. ära tegema, nõiduma mou `kaetlõv latsõ, sõss saab latsõlõ viga Lei Vrd kaetsema
Vrd kaetama

kaetsema1 `kaetse|ma Kuu S L(`kaetsõ- Khn) Koe, kaetse- JMd
1. kadestama üks akab teist `kiusama, tahab ta loomad ää tappa, siis ta `kaetseb Khk; Jo täda kädagid ikka nönda `kaetses, ät tä `lahti `tehti [ametist] Jaa; teina inimene `kaetseb teist, vaadab tige silmaga Käi; Ää `kaetse, sool omal veel ilusam Rei; ta kaetsõb mjõnd Khn
2. kurja silmaga vaatama, ära tegema paha silmaga mõeus teese villa või looma `piale, `kaetses ää. kui `keegi `kaetses, akkas `loomi `kiitma, siis pidid teese loomad kiduraks `jääma, siis tuli vastata: sitta `sulle suhu, siis oli se mõeu `otsas Kul; ta kaetseb mo `luoma: kül‿so lehm on `äśti `rammus. `varsti jätab piima ää ja jääb lahjaks JMd
Vrd kadetsama, kaetlõma, kahetama, kahetsema2

kagistama2 millestki napist teatud osa ära andma, näpistama no ma kagistan oma jäust sulle natuke; ei oleks täind küll `anda, aga kagistas oma käest Hlj

kahandama kahan|dama eP M(-deme Hls, -teme Krk) T(-dõme San) V(-damma; -dõmõ Krl)
1. vähendama `päike kahandab vihma vee `toorist ää Khk; külm kahandab vilja `kasvu Rei; augu·śti kuul kõige `rohkem kahandab vett [Peipsis] Trm; `kuumuss kahand vii nüid nii ärä Puh; säält õks kahandõdi inemiisi iist välläʔ Har || ahendama (sukka jms) ku ma võrgu `siĺmi koku pista, siss ma ju kahanda Hää; suka kahandamene, kas `kitsamaks teha ehk `otsa `kinni Juu; vanasti `kooti `viklega sukad, teine silm kasvatadi, teine silm kahandadi Plt; sukal `olli küll kahandamine, kui seeremarjast üle said, siss nakassit kahandama Ran; kaputat kahandõdass, `siĺmi võtt˽arʔ vai `kitsapass kuda Se Vrd kahendama || õmblust, riideäärt õmblemisel koomale hoidma kaalusse paad (paned) kolmess kõhass `kińni. siis kahandad `kru̬u̬kega ärä Kod; ellätüse kotuss, kokku kahandõdu Ote; ku tõni viiŕ `rõival nõrk om sõ̭ss piät kahandõmõ, et üt́s `piiu tulõ Krl; tõist viirt vaja kahandadaʔ (kangakudumisel) Plv; `rõiva`umblõmise man ka kahandadass ko `hammõ jakkoge ummõldass piha `küĺge Se || (ära) kuivatama tuul oo `easte maad kahandand Mar
2. nihutama; teise kohta panema; edasi tõstma kahanda obu takatsi vähe ~ aa tõtta takatsi; lehm tahaks teise kohja `peale kahanda; kahanda oma iste ukse alt ää; kahandame ennast `teise `kohta, `õunbu `alla; kahanda raand eest ää; [uju] olli sis natuke `eemale kahandat et ta (pruut) ikka nägi ka sealt vähe Muh
3. surmama; lõpetama; kaotama Mõni kahandab oma vanad `lehma (tapab ära); Mekkisid teist peale ja kahandasidkid ää Pöi; kõhe kahandäti nuga ärä. emäl tiätä et nuga kadunud Kod

kahu1 kahu R spor eP(-o LNg Mih Juu), Hls Krk TLä Võn V
1. kerge külm; jääkirme `Riided pane `nüöril nüd kohe kahusse Kuu; vähene kahu maas Hlj; `Öösel `tõmmas maa kahusse IisR; oomiku kahu varal tuuasse `metsast kas `eina vöi puid Khk; kahu pealt oo ea `menna Mih; ilm läheb kahule Tor; külmä kahuga mingä tuaga ärä Kod; `veele on kahu `peale tõmmand Plt; sii läks ära kui kahu KJn; tänä õige kahu Hls; `ü̬ü̬se om `keŕge kahu ollu, pori kõvass `võtnu Ran; ilm lätt kahulõ Rõu; kahu kostuss ärʔ Plv; `ütski es usuʔ, et tõõsõl pääväl joba kahu maah om Räp; kahuga kakk orasõ üless ja `külmäse juurõʔ ärʔ Se; kahus, kahusse pakasega pannakse võrgud jääle lume või muuga kaetud hunnikusse, kus nad kergelt ära külmuvad `Vergud labati peräst `päästämist kahusse; kui olid `kerra kahuss, siis nad enämb `panka ei `külmänd; `Vergu lina oli `joudand parajasti kahusse `mennä Kuu Vrd kahukas2
2. rüsi, kokkukuhjatud jäätükid `puostad aeab `ainult `ranna `ääre, kahud on `rohkem mere sies Jõe; `toinekerd `tuiskas ja nied `uidu`augu kahud `umbe; `Tuiskuse `ilma `kerral kui pani `uidu`augud lund täüs ja sen kahu`unnigu järel `oskas `uidumies `uidu `augu üles `löüdä; `Tostmel kahu `ääress oli `mannerg [viinaga], kust sedä siis aig-ajald `suupamass `käüdi Kuu; kevade tuul ajab jεε kahud kivi `otsa vöi rauna `peale unniku Krj; meri on kahus; tuul seal suured kahud kokku aean Ris Vrd kahv3

kakuline kakuline g -se Kos Kad Trm Lai
1. ümarate pilvelaikudega Kui taevas kakuline õli, siis püiti õdre külvata; taevas on kakuline, võib rukit teha; [taevas] ei õld sinine, õli lapiline või kakuline Trm; kui taevas kakuline, tuleb rukkid külvata Lai
2. kakulised („sarvilised“) saiad Kad
3. Kakuliseks kutsuti isikut, kes tuli leiva ahjust väljavõtmise ajal. Temale anti siis proovida sooja leiba, välja arvatud vanatüdrukule ja vihavaenlasele, kartuses, et need viivad hea leivaõnne ära Kos

kaltsama `kaltsama Kuu Pä Jür VMr Kad Sim Pil, kaltsata Hää Kad, kalsata Sim
1. hüplema; hullama mis sa‿nd sii omiti `kaltsad, mine eest Tõs; mis ned noored inimesed peas `kaltsama sii Aud; poiss tahab kaltsata PJg
2. ümber ulama; laaberdama Mi̬i̬s ilmast `ilma ju̬u̬b, `kaltsab, kodu tuleb, `sõimab Hää; nuored mehed juovad ja `kaltsavad VMr
3. (riideid) lörtsima, ära rikkuma paneb uue `riide `seĺga ja läheb lehma`lauta, uus kleit kohe kaltsatud Kad; `kaltsab uued `riided ära Sim
Vrd kaltserdama, kaltsima

kaltserdama kaltserdama Khk Kaa spor L, Ris, `kaltserdama IisR Vai, kalserdama Jaa Pöi Mär Tõs Aud K
1. a. (tegevusetult) ringi hulkuma üsna kalserdab `piale `ringi Mär; uńt kaltserdab mets Tor; mis sa kalserdad, param istu kodo ja tee oma ammetid Juu; mis te kalserdate ja `tõmmate, mis te juoksete ja kalserdate Jür b. jalus tolknema; komberdama, taarudes käima mis sa kalserdad sii, mine ää Tõs; uńt läks oobeldes `metsa, karu läks kalserdes takka järele Juu; mis sa kalserdad ies, katsu et minema saad Sim
2. a. (riideid) lörtsima, ära rikkuma on `eese `riided `jälle ää kaltserdand Khk; ta kaltserdab ruttu oma `riided vanaks Mär; käib ja kalserdab oma `riided ää Juu; ega temal riie seisa, kalserdab kohe äe, ruamatud ja ehtid (heftid) kõik kalserdas äe Kad; kalserdab ära jalanõud Sim b. fig käperdama mis sa most kalserdad muidu Jaa; nisuke lohakas kohe, laseb ennast `poissa kalserdatta Kad c. ripendama, narmendama riie kalserdab `seĺges Mär; köis kaltserdab, säŕk kaltserdab Aud; sõrme küined `vastavad, akkavad kaltserdama Ris; sieliku saba kalserdab kui ta `katki kulub Hag
Vrd kaltsama, kaltsima

kambastama kambastama Hi jalaga lööma; ära lööma `veisel sant mood, nii kui `lüpsma akad, kohe kambastab Käi; See on kuri obu, ta vöib sind kambasta Rei; kui inimene lööb jäla ära, siis kambastab Phl

kangutama kangu|tama eP(kaŋŋu- S JõeK VJg; kango- Ris) eL(-tem[e] M, -tõme San, -tõmmõ Krl, -tam[m]a V; kanku- Se), `kangu- R(`kaŋŋu-, `kaŋŋo- Vai)
1. midagi omalt kohalt lahti kiskuma; välja tõstma, murdma `katsusin neid `kandugi `kaŋŋutatta, aga nüüd ei ole kättel seda `voima Hlj; võttan `seinast kisun ehk `kaŋŋutan `vällä, raud `naula `kaŋŋutan Lüg; No siis `õtsiti sii kirn üläs ja `kaŋŋudetti vits päält `vällä Jõh; kaŋŋutas kerstu kaane `lahti Khk; Mihed kaŋŋutasid pitka `puuga müraka kivi maa sihest `väĺla Kaa; kaŋŋid kivi loi eare vahele ja kaŋŋutakse `lahti Pöi; tuuraga kangutad juurikid Tor; tuul on nii `kange, kangutan jää kohe ülesse Juu; aŕst kangutab `amma `väĺla Kos; värav on `lahti kangutud JMd; vahest sulaga vesi pressib jões ülevalt `kangeste `piale, siis sie vie paisutus kangutab jäe ülesse Kad; pae murd oli, kus `paasi `muŕti, kangiga `löödi vahele, kangutadi katti, tükk ära Plt; mehe kanguteve kive maa si̬i̬st `vällä Hls; pańd vana inimese `küĺmä `tarrõ ja vi̬i̬l lae kah kangut üless, et las ta `küĺmäp Nõo; mina ole tedä [hammast] kangutanu ja öörätänu ja käännu ja, kud́aki `mu̬u̬du ei tule Kam; Ku˽jämme mõts oĺl, sõ̭ss kangutõdi kannu˽ka˽`vällä Rõu; tuuĺ kangutass [puud] juurõga `vällä Se || ahet liigutama ja parsilt alla laskma `puine `varras, terava `otsaga, `sellega sai - - `kangutatta VNg; maha`laskmise puu [oli], siis kangutates tuli vili maha JJn || kangutav ~ kangutava pouʔ, kangutõtava vaajaʔ kangastelgede lasipuu – Lei || fig (vähese jutuga inimesest) Mõ̭nõ inemise suust kanguda vai kangõga sõ̭nnu `vällä Rõu Vrd kangutõlõma
2. pingutama, punnima, sikutama `kaŋŋutab `süäme `paigast ärä (oksendades) Kuu; Mine `kanguta ülesse, `kaua ta `põõnab IisR; küll tama `punnis ja `kaŋŋuti `niiga ku akkas `rüömama; no `kaŋŋuda, `kaŋŋuda et saad pesäst (asemelt) `vällä jo Vai; Ta oli ennast `raske `tööga `rinde alt ära kaŋŋutand Jäm; kaŋŋudab naba asemest εε; kaŋŋudab `suuri eina `kandamid `selga Khk; Uni topib nii kaŋŋesti peele, et annab üsna et saab silmad lahti kaŋŋutada Kaa; kaŋŋutas puudalisi kottisi Vll; Selle lehmal on ikka `kerge sünnitus olnd, `korda kaks kaŋŋutab ja on käe Pöi; kõht o kinni, vahel kaŋŋuta nõnna, et sa seda nägu jääd Muh; kangutab tööd tehä Tõs; mõni ringutab, siss `üeĺdakse, mis sa kangutad Kos; minu vanemad kaŋŋutand tamme `kändusid põletada JõeK; nemad seda `uskusid, et siis laps pidi `rohkem liigutama ja - - ka nõnda kangutama ja - - (kelle) ema `uśsi näind KuuK; `paĺki kangutasid ri̬i̬ `piäle Kod; mõne inimese `pääle, kes üless ei saa - - sut kangute üless ku poomige Krk; ma pia kangutama `endä üless Nõo; Kanguda no jo˽sa˽ka ülespoolõ, sul taa tagaots tinna täüś, kunas sa˽jovvat Rõu; tõbinõ kangut́ jo üless hinnäst asõma päält Se || fig (võõrapärasest ja vigasest keelepruugist) Kõik nied `Peipsi-`äerised venelased, nied `kiisa ja `ahvena`kaupmed `kangutavad `iesti kielt IisR
3. fig ära ajama, vallandama sedä tahavad `lahti `kaŋŋutada Lüg; Eks nad `ninda `kaua `käined susimas, kui `kangutasid `teise koha pialt `lahti IisR; sie vilets kaŋŋuteta ike kohast `välja,`ennevanast, kui ei jõund `oŕjust `välja teha, mis talle `peale `pańti VJg

kasima kasi|ma R(-maie Lüg) eP M/-me/ T(-me San), V(-mõ Krl), da-inf -da R eP T, -de M San, kaśsiʔ V(kasidaʔ Kan Rõu)
1. a. puhastama, koristama, harima Eks sa nüd kasi vähä sidä `ukse edist, sie o `ninda sodi täüs Kuu; kasi oma tuba `puhtast Vai; äi ma tule, ma ole nii arimata ja kasimata Vll; üks va must ja kasimata inimene Mar; kasi oma jalad `puhtaks Juu; kasi ometi ennast vähe Plt; kae kos tat́tnõna, ei `oska nõna ärä kasida Ran; `lat́skõsõ˽kaśeva˽morro Plv; vajä laud ar˽kaśsiʔ; `väega kasimada elo; taa om hüä `tüt́rik, sääne kasija; taal naisõl olõ õi midägi kasimiist, veteĺ naane Se Vrd kasindama b. (veise järelsünnitusest, puhastusest) ei ma `enne lüpsa kedagi, kui ta juba ennast ää kasind on Juu; kui lehm ei kasi, siis tuuakse `tohter JMd; pojak om küll ilusti ärä, aga ta ei kasi kunagi perän poja Krk c. vilja või heina kokku panema, koristama – Ran Kam Võn V nakassime `tõugu kasima; ain om jo ärä kasitu Kam; kas kesi sai arʔ kasituss joʔ Rõu; tu̬u̬l vi̬i̬l tõug kasimadaʔ, um tõisist `perrä jäänüʔ Plv; kesvä `lasknu jo `lonte, nüüd vaja kasima naadaʔ Se
2. (ära) minema (sag imp) Kasi siit menemä nii üä kui sa oled Kuu; kasiga jalust Lüg; kasi minema; siit peaks ära kasima Jäm; kasi aja `veised koju Khk; kasige üless (lammastele merekaldal) Muh; Kasi kus kuulmata (võimalikult kaugele) Emm; kasi kassi änna `alla Tõs; kasi koera `persse Juu; kasi et sa minema soad; kõtt, kasi tuast `väĺla JMd; kasi kaśsi (~ koera) sava `alla VJg; kui sa ennäss siĺmäpilk et kasi siit, siis ma tahan sulle näedätä Kod; kasi eest jalust ää Plt; kasi mu silmä i̬i̬st, ma ei taha `vaade ka ääl viisil su `pääle; koer `karja kasi; kasi ärä, kas sa saat `vällä Krk; `Maasik, kasi lõjale Nõo; kasi˽koduʔ Krl; kasiʔ `vällä Plv; kasi i̬i̬st; kasi˽kaśsi hanna ala Se

katkema `katke|ma R S L/`katkõ- Khn/ K(`kat́ke- Kod), kakke|ma Hää Saa MMg Äks KJn Kõp T, -me Hls, kakkõ|ma Nõo San/-me/ V(-mõ Krl, -mma Har); da-inf `katke|da Kuu S L K Trm, kakke|da Hää KJn Puh, -de Hls San, kakkõ|daʔ Har Rõu Se, -de San, kakeda T, kakõdaʔ Rõu Vas; (ta) `katkeb Kuu S L K Trm, kakkeb Hää KJn Hls, -p Puh Nõo, kakkõss San V, ipf (ta) kakõśs V
1. katki või puruks minema, rebenema; lagunema `juukse `karvgi ei õle `katkend, tämä ei õle midägisugust `kahju saand Lüg; s‿`saagid `koorma `kinni, köis `katkes ee Khk; pea veresoon `katkes ää Vll; obuste kabjad `katkesid ää Muh; see käib nagu va `katkend küla jüri, räbalas `riides Juu; sääl on ka õle katuss aedal, on ära kakenu Äks; lõngad kakkevad `kangas KJn; kakenu `rõ̭õ̭vakse seĺlän; tuima sirbige saa kakanu kõŕs, üits om pikep, tõine lühep Krk; kakenu nigu vana kakeraats Ran; vanast ku ammass ärä kakenu, siss visatu ahju pääle ja üteldu: ritsik anna mulle raudammass, ma anna sulle luu`amba Nõo; `amba omma valugõ är kakõnu Krl; `uńdrek um alt ärʔ kakõnuʔ, narmõndas joba Plv; `hiusõ ladõ̭v lätt `lahki, nakass hiuss kakkõma otsast; Rõiva säläh kuʔ kakenul kanal Se; perra kakkema painduma, järele andma või tulema ei saa kusta kükikile, ei saa üless enämb, ei kakke takast `perrä Rõn; ta näppäss egalt `kotsalt sääräst `tühjä-`tähjä, medä kätte saa, mia kätte kakkõss; mitte ei kakkõ rüüss `perrä Har; tä‿ks tallõ `perrä kakõśs kui magase (naine andus kosilasele) Se || pooleli jääma, lõppema jutt `katkeb ää Tõs, töö `katkes, tuli vaheaeg Kos; ots kakõśs `sisse (jutt lõppes) Plv
2. a. (hrl nud-part) end ära vaevama, üle pingutama, väsima ma ole nõnda väsinu ja kakenu, et ma änäp midägi ei jõvva tetä; kakket ärä selle suure tü̬ü̬ manu; ka sa nõnda nüid olet ärä kakenu, et sa mitte änäp ei lää Krk b. (pej hobusest) just kui vana `katkend hobune, `perse ei pia `kinni Kuu; suur `raske künd, obune üsna katken eess Muh; katkend obune oo seest venind Tor; kakõnuʔ hopõń Vas; hopõń om ar kaksanu `hindä, om kubõhhist kakõnu, näläne, võta ai täüś `sü̬ü̬ki Se
Vrd katknema, katkuma2

katkestama katke|stama eP(-ssama Kod), kake- Hää Saa Ksi VlPõ, kakestem(e) M, kakõsteme San; `katkestam(m)a R a. üle jõu käiva tööga liiga tegema; ära venitama; kõvasti pingutama `Enne `katkestab eit oma `kaula, kui oma sana süöb (kindla sõnaga naisest) Kuu; Virk käib viis `kõrda, laisk `katkestab ühe `vuoriga Lüg; älä `kanna sedä `taaka, siä `katkestad `ennäst Vai; katkestab obuse εε, ajab nii suure koorma `pεεle Khk; Katkesta (tõsta) üksi neid va rattud, nõnda katkesta et silm `punnis peas Pöi; Katkestas ennast kivitöstmaga εε Emm; Tee oli täis tuisan, obusekondil andis katkestada Han; ma kakestasi üle pää ja rinna Hää; obone on enese ää katkestand, on paelu vidand Juu; sidess `valtab, ärä katkessand Kod; `tööga enese ää kakestand Plt; küll om rasse, peris kakesteb ärä Hls || kael `kooku `väeti jõulu, jalad `vastamini, siis akati katkestama (kogu jõust tõmbama), kumb teise üles sai Kad || fig lammas `olli talle `valmis katkesten (sünnitamisest) Muh b. katki tõmbama või tegema obu katkestas kööve εε ning läks odra Khk; kana läheb `kaapsuse, katkestab lehed päält ära Pha; obu katkestas rava alt ää kamberdes; nüid o `õhta esine aeg, ehk katkestavad `lahti (lehmad tõmbavad köiest lahti) Muh; las ma katkestan lõnga `kat́ki Kad || pooleli jätma tüöd `katkestama VNg ||fig `Ühte puud ei `lasta `taivass `saadik `kasvada, seda `katkestatakse Lüg Vrd kakastama, kakkama, kaksama

keerama `keerama, keerata spor Ha Jä TaPõ KLõ, `keerda LäLõ, `keerada, (ma) keera(n) Mus Pha Käi, `ki̬i̬rama (-ämä), kiärätä Kod; `keer|ma, -da Hi, keerda Sa L/`ki̬i̬rma Hää/, `keermä, keerdä Vig Var Tõs Khn(-ie-), `ki̬i̬r|mä Trv TLä, -me San, `kiird́mä, keerdäʔ, (ma) keerä Vas; (ta) kiirass, imp keerä Se; `kiera|ma, -da R(-maie Lüg, -ta VNg Lüg, `kiera Vai), kiera|ta K Iis, -da Rak; `kierä|mä, -dä Lüg(-mäie) Jõh Vai, -tä Juu, `kierdä|mä, -dä Kuu Lüg
1. suunda muutma a. kõrvale pöörama või minema üks tie `kierdäb `metsä Kuu; vesipüks on meres, kus vesi `juokseb, vesi `kierab `nieme `otstes Hlj; `Võt́sita `kuera, las läeb `kierab `lehmi IisR; `kieras kohe `kanna päält `ümber Vai; tuul keerab `jälle vesigare `poole Khk; tulin tänabast, `keerasin oma koeo Nis; kierake sialt aaraklise männa juurest paremad kätt Amb; nagu ärg `ki̬i̬räb õtsa piäl, laisk one Kod; jõgi `keeras `ümmer saariku Plt; huĺguśs keerass pääle küllä piteh Se || ette keerama 1. meenu(ta)ma, ette tulema ei keera ette `paergo Mar; 2. ette juhtuma teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; perse keerama (midagi) ära rikkuma Nüüd ta `kieras `perse sene `asja Jõh; Juhan oo joonud peaga see värgi tükkis perse keerand Kaa b. kõneainet muutma; räägitut moonutama `kieras mu jutu ära Jõe; `kieräb `tõisite `uopis sene jutu, paneb omast kääst `juure Lüg; siäl `raamados on neid sano, midä saab `toisipidi `kiera Vai; `itlesid küll, niid keerad taga jälle ära [et] pole `itlend Jäm; vanad inimesed tegid ikka otse `valmis, es `keera `sönna midad Khk; ta `keeris selle jutu kohe teiseks Mar; kui ma ei taha kuulata, siis ma `keeran jutu teese kańdi `peale; mis sa sest jutust `ringi `keerad Juu; `keerab kõik jutud tagurpidi Koe; sõnad olivad kõik teisest kieratud VJg; kui sa `keerad sõnad teisiti kui ma olen `rääkind, siis vianutad sõnu Sim || tema tegi kohe tühja jutu, `kieras kohe tsauh-tsauh kokku JJn
2. mingi telje suhtes liigutama a. (teisele küljele) ümber pöörama püör `kiereti `lauda `uksele taha Lüg; `riih́he `peksämise `juures `kieredä `olgi `ümber, `toised küled `kieredä `pääle `puole Vai; `mutritele `keertakse liŋŋid `sisse Krj; nad `keerid senne `kruuga `kinni Rei; kell tahab ülesse keerda; keera `veski `tuule; ma `keersin keerepulgaga `koorma `kinni Mar; Suur vankõr kieräb `ümber põhjanaela Khn; `kierab teist `küĺge magades Kos; lakaline annab aśsipaku pial `kierama Kad; `keera `lampi, suitsema akkab Trm; ei tohi veere pääle `minna, siis keerap kohe põhja pää `otsa Ran || keeramise peal keele peal, meenumas sie sõna on just `kieramise pääl, `miele tuleb aga ei õle `mieles Lüg; tagant ~ üles keerama ässitama ta `keeris ta `nõnna ülesse et Mar; `teisi on `kange tagast `keerama Lai | meelitab mind sõnadega, keerab `mulle sõnu pähe Juu b. keerlema; keerutama ega siis nüüd sidä `oiget `tantsu `nääki, nüüd aga `kierdäväd üht `kanti ja toist `kanti Kuu; tolm keerab tee pelt üläs Khk; silmad `keersid nõnna peas justkui ussil Muh; see keeris oma perset sääl `pääle Emm; tuul lähäb valjemas, puud `akvad `rohkem `keermä Var; tapu `kiiräb mü̬ü̬dä lat́ti; vanass `luśkaga kiäräti või kokko Kod; teinekord `keerab `pilved kokku, siis tuleb [vihma] nii et lainetab Lai; hõlma keerama fig altkäemaksu andma jõuaks küll `õlma keerata, aga ei `aita, se peremees on nõnna tugev Lai; ümber kere keerama fig peksa andma `keerasin vana lehekulle ühe jõhkami `ümmer kere SJn || (pööritab) süda keerab sihes, ajab oksendama Khk; pea keerab, käib `ümber Vll; süda keerab sees, pää keerab `ümber Rei; südame piäl akab kõhe `ki̬i̬rama, muko mine õksele Kod c. fig ära sööma kinni ~ alla ~ keresse ~ sisse keerama Sie `kierab kõik `kinni, mis `laual on IisR; [lehm] üsna keerab neid ala, sedasi `ahnesti sööb `einu Khk; `Talve `loomadel ranna ein, soolane, loomad `keervad `sisse, annab `jöudu Pöi; Kui oled müttu aega söömata olnd, siis - - keerad kinni keik, mis amba all äi karju; Keerid sa sene länigutäve keik kinni? Emm; On küll ablas lehm, kõik mis kätte annad, kinni keerab Rap; oh sa va poiss sa `keerasid kõik koogid oma keresse Juu; küll `keeras `sisse, sõi nii `irmsast Lai d. fig naist magatama sarve ~ torikast keerama `kieras `talle `sarve; `poisid `käivad `nihvlil ja `kieravad torikast Lüg
3. midagi kokku keer(ut)ama, punuma a. paela, nööri või köit valmistama `Paela `kierati pihude vahel rops- ehk otstakkudest IisR; Luuad tehakse kase `okstest ja kaks kase võsast keertud võrralt on peal Pöi; vahel `keerti piitsa keel kanepitest Muh; köved `keerdags `vasto `pεεva ja `mööda `pεεva Käi; mõnikord saab kaks lõnga `otsa või kokku keeratud jämedamas paelas Aud; `pastla `paelu saab kieratud; võta `sõeres `vaĺmis, aka `paela `kierama Ris; vahest ei käind `kuigi kaua, aga `iasti olid kõvasti kieratud VMr; `nõelumise jäust `laśti `eide `lõnga keerata Sim; võrge `tehti linadest ja takkudest, keerati pihu vahel Trm; võrge on keeratud, olgu lina või takk, `keerad teise keeru `piale, paned kaks kokku Pltb. lõnga korrutama – R VJg Kod sie akkas `longa `kierama VNg; sie on `kieretud lõng, kaks `õtsa kokko `kieretud Lüg; Ise ketrab, ise `keerab omad koed, omad lõimed; ku ühe`kõrdased `pannasse kokko ja `aetasse vokk tagurpide, siis `kierasse `lõnga Jõh; akka `langa `kierämä `eiga `kierämättä `laŋŋast midägi tehä Vai; kõrrutasin lõnga ää, lõng `pańdi kahe `kõrtselt, siis keerati kahe `kõrtselt Trm; `keträn villad ärä ja `ki̬i̬ran kahe`keisess, sukalõngad tahvad kiärätä Kodc. kokku rullima, väänama `kapsas akkab pääd `kierama Jõh; `soetod lina pöod `keerdi `nuusti LNg; lina‿o ühna `tuusti maha `keerand Vig; ma akka pesu `keerma (väänama) kuivass Kse; tuulispask `keerab kuker`palli eena saod Kei; `lamma seĺlast `kieratakse villad `tuusti Ris; kapsas akkab piad `sisse `keerama Ann | ussit kõik kokku `ki̬i̬rnuva `endit Ran | u pikali heitma Nüüd `kieran kere `koikusse ja `põõnan IisR; Ma õhta keertsi aegsaste magama Han | `kieras jala `vällä Vai
4. kangast käärima `kaŋŋast `kierdämä Kuu; `seeńte peäl `keeräsin kangast Juu
Vrd keerima, keerlema, keerutama, käärama, käärima

kelk1 kelk g kelgu K I M TLä San u Krl Räp, kelgo Mar Mih, `kelgu Jõe VNg(-ie-) Jõh IisR, `kelgo Lüg Vai(n `kelko), `kelga Kuu; kölk g kölgu S, kõlk g kõlgu Pöi Muh Khn
1. väike jalasveok või -sõiduk siis isa pani `toised (lapsed) kaik `ühte `hunniku `kelgale, s‿`kelgaga vedi `sauna Kuu; laps tahab `kielguga `soitada VNg; `lapsed `lähväd `kelkodega `liugu `määle, `istuvad `kelko `unniko Lüg; `saksad `soitvad `saaniga, miä `vaine `kelgoga rhvl; siis votti miu `kelgoga `pääle Vai; kölgud kaa ree `moodi, pisised pakud sehes, jalased muljutud; vabanikud vädavad `talve `oksi `kölkudega Khk; `talveti keisime kölguga `liugu `laskmas Jaa; Kölgud tegime sii ise, metsast sai kaks kövert `kaske otsitud, nendest sai jalased; Sa just kut kõlk `järges (aina sabas) Pöi; võta kõlk järele ja mene puid `tooma Muh; Sool on ikke suur kölk, na noor regi Käi; kui `palju lund `olli, ta kεis kölguga Phl; send oleks paras kelgoga `metsa vedada Mar; Kelgo jalased `piavad olema kasond kõverad Mih; Kalamehed vädäväd `talvõ `kõlkõga mut́ta ning kalu; kõlguga käüsime lumõ mäe piält maha `lasmõs Khn; kelgudega läksid `jäĺgi möda PJg; ti̬i̬ mul kelk, ma tu̬u̬n isi peip‿`puuksed ja sebävitsad Saa; talvel vedäs kõik omale kelguga koju Juu; `enne ikka aŕjakad - - käisivad `kärrudega ja `kelkudega JõeK; kelguga on ia määst `alla `lassa Iis; lapsed kõik kelgudegä ange õtsan; kelk one nagu listregi, paenargid ja kassad piäl Kod; kelgul olid painutatud jalassed nigu reel; isa `mulle `kelku ei tehnud Lai; [kauba] juudid käisid obosega, aga arjukad käisid enämästi `kelkudega KJn; latse sõedava `kelkega `talve Puh; kelgu talla olliva ravvatse, kelk läits nigu üits vurin tolle `pü̬ü̬rälliga Nõo; soome kelk tõukekelk `mendi valatama, `palju `nuodas kalu on ja, sis `mendi `neie `suome `kelku˛ega Kuu; Soome kölguga saab ruttu edasi Emm; (vene) kelku tegema jalgupidi lohistama `Nuored tegivad vene `kelku, sie oli lõbus IisR; `joomade pεεl ülantusega ähk lapsed ülantusega, `jalgupidi teist `järge vädavad `vaksuksi teise taga, see on kölgu tegemine Khk; kelku jääma, kelgus olema hädas(se), pigis(se) kül ta `vaene nüid on kelgus Amb; jäid jutuga `kelku, vale tuli `välja Kad; küll ma olin `saadanaga kelgus Trm; kelku panema 1. kihlama Mat́si Mari `pańti `kelku: kui kõśjad õlid ärä juadud, `pańti `kelku Kod; 2. ära sööma kõik paneb `kelku Kod; (oma ~ ühte) kelku, (ühes ~ samas) kelgus mesti(s), nõus(se) Eks tal sie mõtte old kohe `teine ka oma `kelku `tõmmada; Noh nüüd poiss `selle `kelmiga ühes `kelgus; Eks ta `juhtund `suurte sulikatega `ühte `kelku IisR; miä sain ka tama `kelko; `lapsed `onvad isä `kelgos Vai; (lepa)kelku vedama valetama, petma äh, vääb ike `kelku koa vahel Mär; `motles vedada mind lepa kelguga JõeK || fig (lapse saamisest) Kelk juba laka otsel (naine enam lapsi ei saa); kelk lagass, ohelik ies (tütar läheb ema jälgedes) Kuu; Kelk järel ja kibi peal ka (lapsega tüdruk) Kul; Kelgu alla jäänu, on lasnu - - kelgu üle joosta (rase) Hää; Kelk läks ree ette (laps enne pulmi) Amb; (elujärjest) nüid on sial samas kelgu otsa pial kus minagi olen Pee; vanad rahvas `ütleväd, et teie tuleta ike minu kelgu piäle, minä en tule teie kelgu piäle mette (kõik saavad vanaks) Kod Vrd kelkane
2. kelgu taoline alustugi a. palgiveokelk `kelgad `pandi ala `talvel lumega [palkidele] Kuu; siis `pandi selle (palgi) otsa ala `pandi köied sedasi ristati ja, köiega `jooskes se kölk ka niisamma roopas kut jälle regi `jooskes Mus; `Palkide vädamiseks oli kölk, palgi kölk; Ree peal oli palgi pakk, - - ladva all oli palgi kõlk, kõlk oli kõõvega ree `järges `kinni Pöi; kelk piab olema, muidu ei saa `paĺka sugugi vedada Hag; paĺgi kelk oli ka kolmega, kolme kodaraga VMr b. seadis laeva merre laskmisel Laeva mere aema kölgu palk peab kövasti laeva külgis kinni olema, et laev sene pεεld maha äi joose Emmc. alus adra või äkke veoks äkke kelguga viiass äke põllale Lih; Ägi pannassõ äe kõlgu `piäle ning siis minnässe Khn; adra kelk one, kos piäl ater seesäb kui väĺjale lähäb Kod; äǵle kelk olli lavvust kokku `lü̬ü̬dü; puu äglel kääneti pulga üless, es ole `kelku vaea Kam d. kolme jalaga rehepeksupink – Juu
3. mgi seadme liikuv osa a. kangareha Üks ajas poomi ringi, teine juhtis kelku ja kolmas oidis lõime trammis; `kelku siis veel `väĺla ei `võetud, kui [kangas] juba `niides oli, siis [võeti] Kei b. seadis tuuliku tuulde keeramiseks [Hollandi veski] kivi tanni `päele `tehti `pulkadest kölk, kölgu vahele `pandi pisikstest laua `otstest kogu `löödud king Pöi; kelk `pańdi öhe pośti taha, ketiga `väätakse, ket́t käis `ümmer kelgu pośti, vädas `veśki tuulele Nis; pośtid on moa sees, pośti `otses on nagu nupp, kelk pannakse pośti taha, `aetakse võlvest `ringi `puuga Juu

kere1 n, g kere üld (excl M, hv I), -ŕ- San(ḱ-) Har Se; keri g kere Khk Saa Sim I M Se
1. inimese või looma keha a. keha põhiosa Nüüd tule küll `toisi `ilmu, kaik kogu kere kohe valutab; Kere kui `silgutünn Kuu; `suure `pitka kerega kala VNg; Siin külas ühes peres mehed `käivad nii kui `arssin keres, `sirge `seljaga; `miestel on ka [vesi] `puole keres `saadik (vööni) Lüg; `nühkisin kereta Jõh; `Kiera kere `vinkli, jäe magama IisR; ken `lasko vigastil `ümber kere `käia, sell on `laia `kaare; tama on `suure keregä mies Vai; Kui on suur keri, läheb pailu riiet ää Khk; tä oo nüid kerest jumpsakaks läind Mus; nönda matsaka kerega Pha; Pole ete änam midagi, kere kardab nii `kangesti `külma just kut vana koer Pöi; Riina oo `ühmas kerega (naiselike kumerusteta) Muh; Loll pεε annab kerele vatti; Suure kuera pueg, muistus mööda keret laial Emm; köik kere oli valu täis; Vea kere korraks maha (heida puhkama) Rei; suur jäme obo, oo ikke ea kere eesel `peale võttend; kus ma `paĺla kerega (alasti) lähe Mar; see keis mul nii `irmsaste kerest läbi (ehmatas) Kul; täitsa isa kere mees (mehemõõtu poiss) Vig; Keertsi kere maha (heitsin magama) Han; vanad paksu kerega mehed ei saa joosta mette Mih; `raske töö käib kere `peale Vän; kere on `roidund Kei; täie kerega mies Kos; täis isa pikkune ja jäme ka kerest JJn; teenebä kõik kere lõi sinisest `talle ja sie `üeldi ike‿t `viĺli surd VMr; ilusa kerega tüdruk Kad; turva kerega - - ehk täitsa kerega mies, täie końdiga Sim; isa keri (surnukeha) õli ära `viidud Trm; one inimene, ei õle kerd (keret); obese keri. pitkä keregä ja `sirge keregä obene Kod; oli `äśti tursa kerega, ikke jäme mees Plt; inimesi om seantsit küll, kell pikä jala ja keri pääl lühike Hls; siin ei‿ol `pihta ega perset, kere ega kõttu (kõhnast) Krk; ta om suurõ kerege Krl; iho kere eläss sul inäp, ku `vaimu ei olõʔ Se; täis ~ suur kere (hrl partitiiviga) kogukas täis kere `lehma Hlj; sie on täis kere miest Lüg; see on sur jäme keri meest Khk; On kere meest nagut sur söömer (tuuliku tala) Pöi; sie on ika täis suur kere miest Ris; täis kere miist KJn; me lehm om keri `lehmä küll Hel b. kõht, magu Kui puest `kaugal, `lähteb igä toit keresse; `hiivab kere täüs Kuu; suu viel süöks, aga kere enämp ei `sünni Lüg; `Süögä kered täis ja siis `tüälä Jõh; `Talgul oli kere `ninda täis `parkind IisR; lehma keri lööb sedasi täis; Obused äi saand sellest kert täis Khk; kere söölub, perse piilib (kõht lahti); Kere nii tühi, et `viska müts läbi Kaa; Kui `antakse, viruta aga kere täis Pha; Mehel `söuke kere ees Pöi; kere oo nõnna `aige et Muh; kere puhudab Rei; ega ma tüha kerega lähe ennast ventsutama Mar; veissed `lautes mõni aeg jo tühä keregä Vig; Poiss vemmeldas kere täis et ägises Han; Umikust suät süemätä, kere juba üsä õõnõs; Kere valutab sedäsi, et pasalt ää ei sua Khn; mo kere lähäb tühas PJg; sõi oma kere nõnna täis et Ris; kere on nii täis nagu isa pulma aeal Juu; teda (värsket piima) ei kannatanud jo kere `toorelt `süia Ann; kere on ummukses Koe; kere nagu praaga vaat ees Sim; on küll tämäl ia keri Iis; sü̬ü̬b ärä niipaĺju ku keri täis Kod; `kiskusivad jah net kered omal kõvasti `kinni [vööga] Lai; `larpis suppi kere täis Plt; Kere tühi kui kueral Pil; rasvast ei taha miu keri mitte Krk; mes temäl, lõmbip kere täis ja lähäb oma ti̬i̬d Nõo; ärʔ kakasta ḱere ärä San; vitsuta˽kere täüś, ei tiiä˽kas lõunagu andass inämb Kan; kere hele kõht tühi Kered `läksivad eledast; Kere ele, et süäks vai `undi `nahka Jõh; `Kasvajal `lapsel kere ele alati IisR; `kange töö teeb kere eleks Khk; Obusel oli ka kere ele Kaa; Aeg piaks löunat `näitama, kere päris ele Pha; küll oo kere ele täna Mär; Vesitse toiduga lähäb kere kohe eledas Han; lehem siples laadan nukan, keri ele Kod; teil kered eledad ja mul ka kõht tühi Lai; keri om joba eless lännu Krk; kere om nii ele, et sü̬ü̬ss vai elusa soe ärä Nõo; keresse ajama ~ keerama jms ära sööma mei panime ise liha keresse omale Jõe; Puha `kieras kere Jõh; Sie on `kange mies `lauvalt `kõike oma keresse ajama IisR; `pistis tüki `leiba kerese Vll; pistab keresse mis kättä saab Mär; oh sa va poiss, sa `keerasid kõik koogid oma keresse Juu; ühe põrmu `aaga ängastas kausi täie pudru keresse; vasikas `luakis ulga `piima nädalas keresse Kad; aeab kõik `endale keresse Lai; kere lahti ~ pehme ~ vedel kõht lahti juba teist `pääva `pehme kerega Ans; seda `kergem sittu oo kui kere vedel oo Muh; Vettis kere vedelags kut kurejook Emm; Ää süeg nda paelu `värsked, `varssi kere `lahti Khn; hapu piim võt́tis mu kere `lahti Koe; läbi kere laskma nüid oo kõik raha läbi kere last, on ää joond teese Juu c. fig inimene (sõim) Mes sa ligund kere sedä `mulle `ennemb ei üeld Kuu; Ue sina tulitane kere Lüg; oh siä `raipe kere `poiga Vai; oh sa mädanu kere küll Hää; sina õled si̬i̬ patune keri Kod; Tere, vana kere (nalj) Räp; keredel(e) ehal(e) sa kippusid ise kua poistega öhes keredelle; poisid `siavad `eńdid `jälle keredelle minema; ega mina nuorest piast pailu keredel põle käind Koe; me käisime täna `üesse keredel, kabasime `Vilveri naised kõik läbi Sim; üle kere üleni, tervenisti kukkusin ko˛e `pliidi `piale, pärast oli üle kere `villisi täis Jõe; Ise õled ülä kere loll Jõh; see on üle kere sörulane Jäm; ilma `riideta ei või te maha `eita, maa-alosed tulevad, ihu täis üle kere Vig; üle kere vigane Koe d. fig kere peale (~ pihta) andma (~ saama) (peksust ja karistamisest) Pahandust tieb, `anna kere `päälä Jõh; Eks ma sai siis ikka kere pεεle ka Jäm; see oli kere pele saand ühe pauga säält Khk; Ta `olla sealt ikka pirekse kere `pihta soand Pöi; sai mo käest kere `peale Mar; alam rahvas `viidi `taĺli ja nuheldi kere läbi ja see oli tämä aŕst ja `aa·ptii·ker Mär; kui `peksa sai, siis sai kere `piale Sim; Selle teu iest sai ta isa käest kere `piale Trm; niikaua sa teenid kui kere `piale saad Lai; sa tahat kere `pääle saia Krk; ma anna sulle kere `pääle Nõo; kere täis ~ kuumaks (põhjalikust nahutamisest) `Sõimas kere täis ja mene nüüd menema Jõh; Mool soomati kere `neukest `sõimu täis nagu põle enne `kuuldud Han; augutas ja nurgutas nõnna kere täis JõeK; ku ma ta kätte saa, sõss ma `sõima tal kere täus Krk; miu emä kah kaits `kõrda soomits mul kere kuumass; lõhnut sandil kere kuumass; ta sõemass `vaesel sandil kere täis; ku ta vähä midägi `kurja tei, mia kupati kere kuumass Nõo; kere üle võtma ~ lööma ~ tegema `Uatagu ta, küll ma ta kere ülä võttan Jõh; [vaja] poisi kere üle `lüia Mus; Korra kere öle teha, küll siis `mõistma `akkab Pöi
2. eseme keskne osa ümargune `kumbasi kere VNg; `uane kere `tievad `talvest `valmis; riel on `kresla, `saanil kere Lüg; [mõrra] kerel on `suured varod, kere varod. kerel on esimene `paari `ankruid `toise varo `küljes ja perä`ankur on viel `üksite Vai; tuuligu kere, misse sehes ne värgid tal keik on Ans; rataste kered, pöhi ning lauvad keik kogu Khk; vilja painandite ja kala `karpide kered `tehti aavast Kaa; Aami kere on nönda äe `kuivand just kui söel veel Pöi; ärg suur nago saana kere Mar; pukk`veski pöörab tükkis kerega kõik Var; Sie lae (laev) lähäb viel, kere üsä viks allõs Khn; sõelal on ümmargune kere ümmer ja põhi all Juu; kere on ia, aga `uurded `otsas (tõrrel) Ann; põhi pannakse saŕra kere jääre `küĺge Sim; vana kübärä keri; võta minu lambi keri Kod; Mõrra `päälmine kot́t – kere lõpeb koonussa `mu̬u̬du `umselt Vil; lassil om ka keri kesspaigast laiep Hls; kuvve keri om `valmi Krk; `veśke kere `lü̬ü̬di lavvust ja laastõst Ran; sarja kere om puust, kõrva ommava küĺlen ja vang pääl Ote; `vańkri kere om tettü kõivo puust Räp; kerele oone sai kerele (majakarp sai valmis) Plt || lobudik; vare Vana toa kere nähakse üksi veel olavad Pöi; lagun kere oo veel, lagub `kaela kõik Var; paĺjas tua kere on ja `aita ka veel Aud; tilluke laada keri one, ei õle `aitu ei kedägi; siis vedän mõrra kere `sirgess Kod; vana tua keri Pal; tu̬u̬ vana ahju kere `perrä jäänu Nõo Vrd keri2

kettama kettama Jõh ?Iis; (nad) kettavad JMd; kettämä(ie) Lüg
1. kiskuma, käperdama ärä kettä `ühte `puhku, ehk `jälle ärä kisu Lüg
2. „ennast raske tööga ära vaevama“ – Iis
3. kettavad ja `końtavad `müeda küla `ringi JMd

kihutama1 kihu|tama R(kiho- Vai, -mma Lüg Vai) eP(keho- Mar, kiho- Ris Kod; -dama Khk Emm Rei) Trv T, -teme M San; kihu|tamma, kiho-, (ma) kihodaʔ V(-tõmõ Krl, -tõmmõ Har Rõu)
1. kiiresti jooksma või sõitma; tormama, ruttama obune kihuta `nindat saba `sirge VNg; kihutas tuhat`nelja `metsa `puole Lüg; `Ualib sul siis `ninda koledast kihutada Jõh; läksid kihutes obustega minema, `jätsid mind maha Khk; pani kihutes `autule `järge `joosma Krj; Teel sai [hobustega] vöitu kihutud Pha; vanad `pannid obused ette ja läksid kihutes põllale Muh; mis sa kihudad obusega nii palju Rei; kihotas nii vaĺloste `sõita et Mar; ennevanaste ika kihutati pulma tiel Hag; läks `müödä `muandid suure kihutamisega Juu; laulatuse ajal kihutand aga `Tuolse `rüütel obusega kohe kerikusse Rak; Uugo võt́t oudoga `irmsass kihutata Kod; läks suure kihutamesega meilt `mööda Plt; Noora tuleb rattaga kihutes Vil; küll kihutõss kõvaste; kihute no nigu jõvvat Hel; joba kana litsup, nüit ta kihutap `ernede `õkva Nõo; säǵä kihutanu vett piti edesi ku kohhin Võn; sa olõt kõvastõ kihutanu, obõnõ om hämm Har; hobõsõ kihudi mitu `tiiru `ümbre rehetarõ nigu˽koĺlin Rõu; kihot́ kerigu poolõ Vas; ta kihotass hobõsõgaʔ ni et hand jovva ai `järǵi Se || Suured mustad pilve atakad kihutasid `mööda taevast edasi Pöi
2. a. ajama; tagant sundima `metsavahi `kueraga `seltsis olid `suures maas kihutand jänekseid Jõe; ärä kihuta tõist `ninda [tööle] Lüg; midä sa kihudad neid `luomi taga Vai; tuul kihudab `pilvi nii nobest Khk; `siia pole teiste taga kihutamist `tarvis, ma tee selle isegid ää Vll; Tämä käe obused äi seisnd, ta kihutas nee poari `oastaga läbi Pöi; aa arud laiali, kihuta karune vahele = obune pannasse `vankri ette Muh; ma kihudasi loomad `kougele Rei; mene kehota tä ülesse maast Mar; puĺl kihutab lehma taga Ris; mis sa neid `loomasi nii paelu taga kihutad, teed `neile ädä Juu; ema läind ja võtt [tüdrukul] tukast `kinni ja kihutand koju sialt JJn; ta‿i `laskma `luomi `süia, mutku kihutama aga kuertega taga VMr; kihutab teeśed `tüüsse ja isi jääb kodo magama KJn; mia võti sia ette ja kihuti sia kesänurme `tõisi `otsa; Kihuta maast üles, ärä lase sängin vedeldä Nõo; mis sä tedä (hobust) kihotat nii kõvastõ, `aigo sul es olõʔ tulla `tassampa Räp; püssäga kihot́ takast Se || fig kuri kihudab taga, sellepärast ta teeb sihandussi `töösid Khk; mes sa `uhkust ja elo takka kihodad Mar; töö kihutab taga, piäb ruttu tegemä Tõs; vanakorat kihutap takst, inimene ti̬i̬b Nõo b. välja või ära ajama, eemale peletama kihutasin sene majast menemäie Lüg; miä kihudan sinu siit omast majast `vällä Vai; mine kihuda nad kodund εε, et nad tühe saavad Khk; `enni `mõisis `ööti, ma lähe kihota näd söömast `välla Mar; mine kihuta see veis `väĺla, nää tuli meie `lauta Juu; sõsare kihutab minemä Kod; `Sakslast põgenasid, kihuti meid kiik sihist `väĺla Vil; kihute ta minem ku ta `seante kuri om, kihute ta `puhtess `vällä Krk; põrss kihut `lamba jälle laadast `väĺlä, kos si̬i̬ ja tõene Nõo; egä üt́s kihut́ [loomad] umast aiast `vällä Vas; kihotat umast tarõst `vällä Se
3. a. lööma, virutama; loopima, viskama mis sa `ninda pali viest `selgä kihutad eneselle Lüg; `eildene tuul kihutas kõik õunad maha Muh; mõni obu kihutab saba kui sa teda lööd Tor; vardaga piad [rehel] kihotama ülekaela Ris; ma kihuta `soole käu `vastu `vahtimist Tõs; kihutasime ikka kive mere Khn; kihuta `talle üks täis Juu; üks pulmaline läks `ratsa mehele `vasta ja kihutas õlut obuselle `vasta `siĺmi JõeK; puid kihuta `ahju nii pailu kui tahad; paha obune raiub tagant ülesse ja kihutab saba VJg; `erme lehed kihuteti sigade kätte Kod; `aknest kihut́ kolm kivi `vällä Hel; mul karass eńg täis, ma kihuti tälle üte jõõdi Ran; ta kihut kõik ao `ahju Puh; sai tu̬u̬d `tuhka paĺlo sinnä˽kihotõdi laḱka ja sõ̭ss `kaśvi tä (vili) kauniss kinä Plv; kihoda tälle üt́s läüḱ Se b. kohendama; kehitama võta ru̬u̬p ja kihuta `ahju kua Var; kihuta tuld, et sööd `jälle `õõguma akkavad Juu; kihuta tukka järele KJn; kihute tuld ütelts sis kui tuli ärä põleb või putus mõni tuḱk maha Hls; `niudi om peeniksess jäänu, muutku kihute `kaltsu ütte`puhku üless; ku undruk maha `laskun, iki kihude üless; einä laiali mahan kujumen, kihute kokkupool; om pesu kujumen nööri päl, sõ̭ss kihudets kokkupool Krk; `ahju vaja kihotaʔ, muido kistuss arʔ Se
4. midagi kiiresti, intensiivselt tegema; kiiresti, hooga toimuma see elavöbe kihutas see säält `katlast `välja, see klimbisupi Jäm; kihutab okiga nii nobest, siis nii `keere lõng Khk; töömis kihutab saiad üless ja kõik; `kurdus kasukale kihutati vel vammus `otsa Muh; ja siis `võetse ja kihotse tä (taar) `vaatide ja `ankrode `sesse Mar; küll ta aga kihutas, lund oli kõik kohad täis Juu; mullu oli jões kole suur vie paisutus kevade, kus kihutas jäe`pialse vett täis Kad; `vaata ku kihotas `suitsu `sisse. kihutab kõva reńdi `selgä Kod; vana jäl kihuteb joomist Hls; `väike Made ollu sõnassepp, i̬i̬st`laulje, tõise kihuten taga `järgi; ma kihudi magamist - - et küll sai Krk; kui mõni puju ti̬i̬ veeren, siss sinna `taade kihutab [lume] Ran; ü̬ü̬ `otsa kihutap juttu, ei lase `siĺmä `kinni panna Nõo; si̬i̬ ehitäp prilla ja kihutap raha `sinna `sisse Rõn; ka kihutas ratast `ümbre ennede rutatõn Har || kratsima, sügama laps kihutas `sääri Lüg; kihudet ennäst, ku kirp sü̬ü̬ seĺlä pääl Krk
5. õhutama, ässitama `treigi ajal kihuteti `rahvas üles kõik Lüg; ta kihudas mu täis Rei; kihutab vihale Tõs; kihutamese tegijad käevad maal `ringi Hää; kihutab oma pärimesega ja küsimesega vihale Juu; kihutas teise vihale VJg; siis nagu kihutad teist inimest vihale oma `rääkimisega Pal; mea kihuti neid `tüllü Hls; kihut temä nii ku tule`u̬u̬gu (viha) täis Krk; kihutap `tõisi vihale `endä `tühje juttega Nõo; tu̬u̬ oĺl hää `poiskõnõ a˽tõsõ˽kihutasõ˽tedä `kuŕja tegemä Har; Mis sa kurja kihotat, paremb matuta Vas; küll oĺliva halvaʔ aoʔ. inemise˽kihotiva˽`kurja üt́stõõsõ `pääle Räp; kuŕi minno kihot́ sinnaʔ Se || fig tõine kihuts tõist `kakleme (siis öeldakse) mis sa tult kihudet, tult kistude; mis ta viil tult kihuts, ta esi kuri Krk

kiks1 kiks Jür VJg Kod, g kiksi Jäm Khk Kaa Vll Pöi Emm Rei Mar Han Pä(kiḱs Saa; g kiḱsi Hää) HaLä Sim Lai, `kiksi Jõh, kiksu Mär, `kiksu Lüg; pl keksid Vll Käi; n, g`kiksi VNg; ill `kiksi Muh Kul lstk hammas joba `kiksud (piimahambad) tulevad lagele Lüg; Kiksid näksavad äga peale juba; Ambad olid alasiks ja vana kiks oli vasariks Pöi; Näita, kas `kiksisi ka suus on; Jah üks kiks on juba Hää; kis [lapse suus] kiksi leiab, se peäb `elmed ostma Juu; kiksi pistma 1. ära sööma – Muh Kul Han Juu 2. varastama, näppama (peam söödavat) – Kul Han; kiksi lööma varastama, näppama (peam söödavat) – Jä Vrd kikk5, kõks, käks, riks
2. lstk suurauad Paneme kiksid sohe. Veta kiksid sohe ka Kaa

killendama1 killendama Jür VJg Äks Lai Pil,`killendama Lüg Jõh IisR killukestena ära tulema; narmendama, kestendama, marraskil olema tämä `peksänd `luoma `ninda‿t kepp `killendab kääs; [pargitav nahk] sai `tuhrada `pehmest, võttas `pinna `killendamma; riie nagu ebe juo, `killendab `vaide Lüg; Kui `miski nüri asi `tõmmab vai livestad, `tõmmab naha `killendama Jõh; `Riie`killendab; `Killendama läind, aga sie viel ei `narmenda IisR; `andis `peksa, et nahk killendas VJg; kore lumi võtab `saapad killendama Lai; laud killendab Pil Vrd kilgendama1

kiperdama kiperdama Khk Kaa Emm Rei Kse Var Tor, kipperdam(m)a Lüg(-dämä) Jõh, kipõrdamma Rõu
1. kibelema, (ära) kippuma; nihelema, siplema, väänlema laps kipperdab `mennä Lüg; `Ütläsin küll, et `õlga nüüd, mis te kipperdata, ega sie kodu põlema lähä Jõh; kerp kallal, laps ei saa rahu, laps kiperdab Khk; Kiperdad na kut seliti prussak Emm; Maga vagusi, ää kiperda Rei; ta nagu uśs kiperdab maas Kse; mõni kiperdab alles, väänib, ing veel sehes (ussist); kiperdab, kui ta akkab surema Var; lat́s kipõrdas kui vaagõĺ Rõu || rahutu olema, muretsema Rikka süda on varanduse `külles, kipperdab kerikuski Lüg || viitama see `saani nii kiperdab, `vaatke, mis tal viga on Rei Vrd kiberdama, kipeldama
2. midagi vaevaliselt tegema, viletsalt elama piän kipperdamma läbi ajada; Üks`ainike tuba õli, a sääl me kipperdäsimä Lüg; teine kiperdab oma elupäevad `näĺgas Kse; ei saa edasi oma `tööga, kiperdavad sial kallal `piale; kiperdame sii `piäle nii kuidas saame, `vaene elu oo Var; kiperdab `aige `jalgega edasi Tor

kistutama kistu|tam(m)a T V, -tem(e) M San, -tõmõ Krl
1. kustutama (põlevat) tuld või valgustust kistute tuli ärä Hls; Oless na kogu aig kistute saanu, siss oless iki ärä kistuten kah, aga vesi lõpeś ju otsa Krk; [susi] raput annaga vett tule `pääle, kistut tuld Ran; kui `leibä tetäss, siss kistutadass üidse ärä Puh; ku tuli ärä kistutedi, sis koolipoesi `säńgest kõneliva vana aja jutte; `pikse tuld muu ei kistutana kui rõõsk piim; nigu tuld kistutama `tulli, `õkva jälle `ümbre tõõsipäedi ja minemä (kiirustamisest) Nõo; laḿp om är kistutedu San; Kuiv vili - - vai sa˽tu̬u̬d inäp kistuta saat Rõu; Kistutagõ ar tuli, väläh om joh `valgõ Se; ma kistuda tulõ vällä Lei; lõpõsõ `pallusõʔ, `kündle kistutadass äraʔ Lut | päikeseloojangust Jüri ao `läütäss, Jaań ao kistutass Plv; Jüri `läütäss ao, Jakaṕ kistutass Vas || fig vanaduss kistutass siĺmä nägemise, muu ei saa kistutaʔ Har Vrd kiustamma
2. fig lõpetama, vaigistama a. janu, nälga, puudust vm kistutap jänu ärä Trv; Mia kistuti suure näĺlä ärä Hls; sellege saat jälle raasikse `aiga ädä ärä kistute Krk; kas tu̬u̬ pät́s peenikest `leibä miu `näĺgä kistutap Nõo; seh, ma anna sullõ toobi vett, vaest saat `taaga umma joogi jannu kistutaʔ Har; vett võetass jano kistotamisess Plv; `kiste uma joogi jano arʔ, `tahtsõ juvvaʔ Se b. pahameelt, viha; valu ta tulli vihage miu `seĺgä, kistut́ viha ärä Hls; `süĺgäp kui tuld ja `tõrva, tu̬u̬ om viha kistutusess Ran; Aenu (Aino) tõi serätsit troppe, kes valu kistutap Rõn; ta kistutõss ummaʔ viha Krl; [tal] is olõ muial umma viha kistuta ku kotun uḿmi `lat́si pääle Har; kistutamada viha; ma kistuti näide tülü ärʔ Plv; ku saat kelle tu̬u̬d pahha kõnõlda, kes tu̬u̬d pahha kistutass Se c. heli summutama rogotka `väega tilisess, sõ̭s kudõnõmise `aigo tulõvat [luts] hellü kistutamma Räp
3. põletatud lubjale vett lisama Si̬i̬ om kistuted lubi Hls; lubi kistutõdass ärä Nõo; `lupja kistutadass `vi̬i̬ga Kan; lubja palutajaʔ kistutiveʔ `luṕja Krl; taa kaĺk piat vällä kistutamma, siss karastuss `pi̬i̬nüss Har; palotõt lubjakiviʔ ummaki kistutamadaʔ lubi Plv
4. ära kustutama, maha pühkima ma kistute selle `numbre maha Hls; siss raami sehen `oĺli serätse kivi `tahvled, kirjutid `krihvlega `pääle, perän kistutit ärä Ran; kistutame teie võla maha Nõo; sa olõt taa sõna võĺssi kirutanuʔ, taa kistuda mahaʔ Har; sügüse lät́s peremi̬i̬ss `päivi kistutamma (teopäevi arvestama), vei uma pulga kah Räp || `kistadass `maaha jo nimi (elavate kirjast), är `ku̬u̬le Se

kliistama `kliistama (vilja nii ära sööma, et teradest ainult keed järele jäävad) `kliistand ära keik, paljast keed jεεnd järele, rott sii `käind Emm Vrd liistima2

klääbakas ära kantud, lääpas jalanõu Äi se pole änam killege jälavari, üks klεεbakas on Käi Vrd lääbakas

klöttima2 klöttima ära määrima Keik reni oo veid täis klötit Käi

kobama koba|ma R spor eP, -me Krk San
1. a. kompima; otsides puudutama; käsikaudu liikuma mis sa kobad pimedas, ega sa tied `leia Jõe; mida sa kobad seal `kasti `kallal VNg; pimedäs käsi`kaudu kobasin, en saand kätte Lüg; kobab pümest pεεst `ümber ja katsub kätega Khk; seal olnd nii pime, põlla näind kedagi, siis ta koband mud́u `ummes Mär; Käsikauda kobades ma ikka lähä ja too leba ää Han; kobab teene mud́u, ei leia kedägi Tõs; ma koba pimedas toas, või ju kukku kah Hää; kobades aasin nuriku `ümmer Saa; mis sa kobad seal pimedas Ris; ma koban ikke `kääga ette, mud́u löö pea kusagille `vastu; kobavad ahju taga vinnalt `ot́sida Juu; mutku kobab aga pimedas, kedagi kätte ei sua VMr; pime alate kobab kepigä Kod; ta kobap `käege, kunass si̬i̬ uśs tule; Akaś pimmesel lavva päält midägi kobame ja ai lambi ümmer Krk || fig koba aga näid mõt́tid piäajode sidess ja `ütle sulle Kod b. kompima, katsuma midä siä alalde toist kobad, alalde üks kobamine Vai; poesid läksid kobama ulualusid mööda tüdreki Tõs; tüdrek `ütleb ka vahest, kui lähäd `aśsa `katsuma: mis sa siält kobad KJn; mis sa iki kobat ja käbat must San
Vrd kobahutma, kobeldama
2. virutama; ära lööma Kuhu sa oled nüd henes pää koband, on kohe `kukla pääl pürst `hiuste sees; Kobas kohe pimejäss `nurga tagand `toisele pähä Kuu
3. varastama ei õle õma tü̬ü̬, kõik one kobatud, varasset Kod
Vrd kobima1

kodima kodima R(-maie Lüg) S L Ris Jür JMd Koe Kad Puh
1. a. (vaevaliselt, aeglaselt) käima; hulkuma, kolama `poisid kodivad `müöda küla, ühe ukse tagant ja teise ukse taha, plikade pärast Jõe; akkama nüüd kodima; juo sie kodib `mennä Lüg; mis sa kodid nii `iĺja; nad kodivad kahegesta Jäm; kodune vana inime, kodib `pεεle Kär; Obused kodisid koplis süües `ringi Kaa; see `maarjapäe oli ikka `usside tali`kortri minemise päe, mis siis veel maa pääl kodis, see oli siis paha tegija Krj; ta‿p suuda änam käia, sis ta kodib; poisid kodivad `peale külakorda Jaa; siis nad (ruhnlased) kodivad seal jää tükkide peal Pöi; juba laps akkab `jalga `võtma, akkab `peale kodima Muh; Läks kodides; Mis sa sεεl kodid liigu vεhe nobemene Käi; Sai ajaviiteks niisama koditud Rid; sa lεhäd kodima mere `ääre Mar; kepi naeal kodin siin veel, `kεia kobistan Kul; juba varssi terve, kodib üsna `easti juba Mär; kukk kodib aga `peale Kse; Katsu, et i̬i̬st ära saad kodida Hää; Jalg `paistes all, ikka viel kodib `ringi Jür; kus sa ome kot́tidega kodid JMd; eks ta `piale`lõunast kodi kojo `tulla Kad; kae et sa kodid `väĺlä siist majast Puh Vrd kodjama, kodrimab. ronima See (laps) kodib ka igale `puale Jõh; nirgid sehantsed pruuni karvaga loomad kodivad kivesaide sihes Khk; kodima, lähäd puud kauda ülese Muh c. ära kolima kodis `toise `kohti Vai; paljast majavaremed, mis sa sõnna kodid Muh; kodi `piäle ühüst kohjast `teise Var
2. kokku koguma, kokku korjama `Ilmast `ilma käüb vanaeit küläs kodimas Kuu; kodis oma asjad kokku Phl; kodi oma raam kokku ja mene menema Aud; kodib vana kola kokku Koe
3. nottima, koksama kätte `saavad ja kodivad maha, `süöväd `nahka ka `konna Lüg
Vrd kobima1, kodistama, koditama

kohatama1 kohatama mom kohutama, ära hirmutama; ehmuma kohatas mu naa ää et; üleannetud poisid kohatavad linnud pesa pealt ää; mis sa kohatad na `tihti Kse

kohendama kohendama üld (ku- Kuu; kõ- Lüg Iis Kod, -mma Lüg Vai Rõu Plv, -deme Hel, -tem[e] Hls Krk San, -dõmõ Krl; imps ipf kohõndõdi Vas)
1. parandama, kõbima vanad `asjad tahavad kõhendada; akkan pesu kõhendamma ja lappimaie Lüg; `tarvis akka kohendamma, kaik elumaja laguno Vai; see maja oo nii kohendamise `vaevas, et tahab parandamist `saaja Khk; Seda `aida siit natuke kohenda, augud koa `kinni `panna Pöi; `riided‿o ää lagond, eks sa kohenda neid ikke koa Mar; kohendan aanad (aunad) ülesse, mis tuul oo ää lahutand Mär; akkagi seda proda (vana laeva) änam kohendama Hää; ma ravitan (praavitan) `pükse ja kohendan kah Saa; nad kohendavad natuke maja Ris; ma kohendan ja korraldan teda (maja) natuke `koomale, et sial all ikke elada süńnib; aeale läks auk `sisse, käisid ikke üless kohendamas seda `auku Juu; kes seda vana `veskid änam kohendama akkab Tür; võrk taap kõhendata, paljo ruak`siĺmi siden Kod; lõnga kerä om kapin mia ei ole suka `auku kohente ka võtten Krk; ei olõ `rõiva kohendamiist Se
2. korrastama, ümber seadma a. (tuld) õhutama, segama kõhendan tukkid kokko, põlevad ilusast `vällä ühes kuos Lüg; kohenda neid tukkisi natukse paramini, ehk siis akkab paramini põlema Juu; kohenda tuld, et läeb palama Puh; tulekohendev puu San; tuli taht üless kohendadaʔ Plv || fig mis sa tah tuld üles kohendat (õhutad protesti), kihotat Se b. kergitama, kohevaks tegema aset me kohendame iga `õhta Muh; `sängi kohendatse, klopitse üles, kergitatse õled üles Tõs; `Aigõl kohõndati piäalust Khn; kohendan küĺlealuse kot́i kobevas Saa; piaks seda `nurka kohendama (riideid tuulutama), `määndab teḱid ära JJn; `einu tuleb kohendata, maa küĺlest `lahti kergitata, siis `kuivab paremine Sim; mõnikõrd kohenda ma asema `lohku, et ni̬i̬ pu̬u̬sa luu om lohun, siss om ää magada Nõo; pusipuuga kohendedass [vilja], et lämmi lätt alt Ote; temä ka‿ks kohend esi asema `endäl ärä Rõn c. kokku panema, kraamima kohenda sa ouet – täna `laupa `öhta Khk; Sa vöid neid [heinu] siit pirekse kohenda küll, akkab sadama, siis ep soa ikka köik märjaks Pöi; umma tü̬ü̬d kohendat kokko, tü̬ü̬d õ̭ks vaä kohenda `ku̬u̬balõ, tü̬ü̬ om `laokõllaʔ Se d. (inimese välimust) korda seadma, sättima Mes siin vahid `karvad neh `hiuksed `silmil, eks kohenda sis `toisi omitegi vähä Kuu; kohenda ka `ennäst, üks `ilpu ies `toine taga rippu Vai; oma peab ika `juure tulema ja [surnut] kohendama; kohenda oma [seeliku] änd kenaste Muh; kohendas ennast enne `pulmi Tor; mõni kohendab (kergitab) alati neid `püksa; ta võiks ennast ikke natuke kohendada, ta on nihuke ull, lohakas Juu; kohenda lapsele riiet `piäle; kõhendad kõhe palitu `selgä Kod; kohente ennast, säe `rõ̭õ̭viss Krk; Külä pääle minneh õks kohenda hinnäst ilosahe `kõrda Vas; kõõ̭ kohendass `kaatsu, harinõminõ, muud om Se || kohenda (puhasta) nina Ans || fig läks `metsa `püksa kohendama, läks sitale PJg
3. kobestama (kündes, äestades) maad tuleb akkada arima, `kündama ja `äästama, siis sie on sie kõhendamine Lüg; `mulda saab vi̬i̬l kohenda kobevas, `enne küli tegemist tuleb maa läbi korrata Saa; põllumees kohendas `mulda selle vana kiksadraga, vene adra õigati Trm; üits kuldi`vaadori käpp pandass adrale `taade, siss saab maa sügävambäld läbi kohendeduss Ran; kohenda maad `ümbre `kapsta juurõ Se
4. kosutama, turgutama Siis kui [siga] `nuumama akati, siis `anti kardule `sonki, natuke kohendas koa Kei; rokk nagu kohendab obess Kod; ütte `viisi übeneb neid `nu̬u̬ri `pääle, mes tä vi̬i̬l neist vanust `raukust nakap kohendama Nõo || (majandusliku olukorra paranemisest) nüid ta on ikke korra `peale soand, see koht ikke kohendas teda Juu
5. nokitsema; kohmitsema ütsinti kohentem jääss kohegi; kohents ka mõne ülikonna `valmis, omal kohents ärä iki, tõistel ei ti̬i̬ Krk; sa kohendet `pääle sääl, aga tü̬ü̬ ei lää edesi; kui kavva sa ommetigi kohendet sääl kui sa ei tule Hel; poiss tu̬u̬b lehmä kodu, nüssäp ärä ja kohendab mes tä kohendab Nõo
6. ära võtma, näppama tu̬u̬ koheńd sõ̭ss `indä rüppü kah noid `saiu Urv; kõ̭iḱ oĺl arʔ kohendõt mõlaʔ ja `istõpińk, hüä et loodsik kätte sai Se
Vrd kohendelema

kohutama1 kohu|tama, koho- Kuu VNg Lüg S/-dama Emm Rei/ L(kuhu- Mih) Ris Juu JMd VJg I KJn u Ran, -teme Hls Krk San a. hirmutama, ehmatama ärä kohuta last VNg; Tulivad `üöse `ukse taha, kohutasid ära kuhe IisR; ühekorra üks (hüljes) ajas meite paadi `körvast äkist pεε üles, üsna kohutas Khk; Ooda kohutame siit aiatagant korra tüdrukid Kaa; `Söuke asi vöib ikka kohuta küll, kui inimene nii `järsku `otsa soab Pöi; kodu`köijad köivad kohotamas Mih; kissi sind siia kohotama ikka tuleb Tõs; mud́u teeb teesele `irmu, kohotab teese nii ülesse Juu; ku lehm olli läbi lü̬ü̬d, `lendva olli, sis `lasti püssige - - et `lu̬u̬ma nagu kohutet Hls; ega tu tü̬ü̬ minu es kohuta Ran b. peletama, hirmutades ära ajama kohutas `amba valu ära Jäm; vörk saab ede `lastud, jää tükile ede. siis kohutad kala `vörku `sisse Pha; käristiga kohotatse `lambud; see [inimene] kohutas ikka obusid, siis nee `tantsisid `rinki seal [pahmates] Muh; münu isa hakan `hunti kohutama Phl; mütt oo puust `tehtud - - kohotab [kalad] mutti; `ernepeletis kohotab jänesi ja `linda Tõs; Kohota kanad `kaugõmalõ; Mütägä kohotassõ kalu mut́tõssõ Khn; koer kohutas linnu pesa pealt ää VJg
Vrd kohatama1

koib koi|b Khk Rei Kei JMd JJn Kad VJg Sim Iis Lai Puh, -v Sa Muh Tõs PJg Tor Hää Juu Koe Ksi Plt Trm Kod KJn Kõp Nõo San Krl Rõu Plv, g koiva (koeva); koib g `koive Kuu RId; koe|v Trv Hls Krk, -b Khn, g koeva; pl koeva Ran, koivaʔ Kan Se, koiviʔ Har
1. looma, pej ka inimese jalg Küll on igä monel inimesel neh pikked `koivad `jusku kurel kohe Kuu; `koived `kanged ja `aiged Lüg; lase oma `koived `kärmest `käiä Jõh; küll `jääväd ne `koived nigastumma Vai; jähi `koiba pidi rataste ala Khk; Sa kohenda eese koivad siit natikse koomale, et teised sust kaudu saavad Kaa; mis sa sii ome `koivi `püsti aad Muh; Ära aja `koibasi ette Hää; See on ea ilus lammas, sel koevad kõik karvased Juu; iad väledad koevad olid viel JJn; `ratsa väe `piale `võeti `rohkem pika `koibadega, kroonusse Sim; kus on `końti, siäl on `koiva; rohoritsikal on pitkäd koevad Kod; nii `võeti obustel `nahka maha, `aeti koivad ennem `lahti Lai; mis sa aad oma `koivi `siia ette Plt; pikä `koevige lehm Krk; ku‿d́a oma piḱä `koivega visass, siss temäl üit́s samm, minul kait́s `sammu Ran; vana piḱki `koivõga miherõibõʔ. pikä koiviʔ nigu vanal hobõsõl Har; Päävä`paistõl um hää naid vannu `kangid `koivõ peesütä Rõu; võta no uma koivaʔ ärr˽ i̬i̬st tast Se; koibi sirgu ~ sirgeks ajama surema `Selle aja `piale on minul juba `koivad `sirgu `aetud IisR; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt; koivad sirged ~ sirevil ~ siruli surnud Ähvardas teist, nüüd on omal `koivad siruli IisR; jäneksel koevad sirevil JMd; vanamehel olid koivad `sirged Plt; koivad pea alla panema ära surema ku kiä ärä koolõss, tu̬u̬ pańd koiviʔ pää alaʔ Har; koivad korjama ~ koristama jne ära minema, minekut tegema (käskivalt) Tömma oma koivad kodu Käi; ta võiks omad koevad juba koristada Juu; Sääl tä nukan nuhisi nikagu uma koiva kokko koŕas ja minemä kühveĺd Rõu Vrd koip
2. looma jalanahk naha `koived mida `jalgude `küljest `tõmmetasse; `koibidest `keŋŋäd Lüg; `tõmma `koived `lahti (nülgimisel) Jõh; koiva ääred nee on üks sańt nahk Khk; Lehmä naha `koõvõst suab iäd jalavarjud Khn; jala pealt võetud naha koiv Tor; `koevist tetäs lastel `pastlid Hls; õige sikke om koeva `pastle Krk; ku `lamba `nahku `viidi `pesjä kätte, siss üteldi et, koeva tuleva ärä `leiku Nõo; jala päält kisu nahk mahaʔ, siss om koiv käen Har; nilgmise iist saat koov́aʔ Rõu
3. maariba, -säär koiva otsad maa `ääri mööda, koivad ja kehviku kohad olid päävade pial (mõisaheinamaadest) Ris; Lellä koiv (kivine madalik Peipsis) on üks raatäis muad, si̬i̬ one kuuskümmet `süldä tä `pitkus ja kuuskümmet `süldä `laius kua Kod
4. vanad jalanõud Saapa koivad äi pea änam vett; Paneme siis ette nee kalaventski koivad jälle eese koivade otsa Kaa
Vrd koivakas

koju1 koju Sa Iis Ksi Vil; koju (koeu), kojo (koeo) Nai Jõe Hlj Muh L K; kuju Jäm Ans Hi(kujo Käi) Ann koju `menga tei koju; kaks `puega ei tult kojo Hlj; neljassane vädasime rugid kuju Jäm; ma jäta `teitid üksi koju Ans; sai `enne pümed veel koju Khk; said koju pögeneda Pha; läks abajast `lehmi koju `aama Pöi; mine sa `uihka tüdrik põllalt kojo `sööma Muh; pane obu ede ja mene kuju Emm; ema, ema, tule kuju, too lapsele `saia Rei; tule εε kuju Phl; toond ane kojo ja viind `aita Rid; sa said ette vara täna kojo Mär; lapsed tulge koeo `sööma Kir; mine uteta `lambad koeu Kse; `valge varul `jõudis isa koeo Mih; kiriku juurest `mindi `peime kojo Aud; kosseta loomad koeo Nis; `ennemueste ik `sõitja tõi [pruudi] `enne koeu Hag; mehed tulid eenämält kojo Juu; kõrsid olid ullud küll, mõni mies ei `tuldki koju Amb; aan kitsed koju, päev `vierend juba Kad; võtab miul käest `kinni ja tu̬u̬b koju Vil; koju panema folkl vanatüdrukuks nõiduma just kut oleks kuju `pandud Jäm; (koera) koju saatma folkl nõidust tagasi tegema üks teeb teisele, teine teeb tagasi käde, saadab oma koera kuju Jäm; koju minema fig surema akab kujo minema Käi; se on ää surnd, on kojo läind Juu; koju ajama (inimest) ära tundma Ei oska koju aada Han; ei tohe koeu aeada PJg Vrd kodu3, koo1

kollustama `kollustama vähesest ära andma, näpistama Kuda sa ikke said kui `tõisel ei õld, pidid ikke kudagi `kollustama; Seda vähäst ikke `kollustab kudagi Jõh

kommeldama1 kommeldama Kse Hää Saa Hel Plv/-õl-/, `k- Kuu VNg
1. hulkuma; tuigerdama ei kudagi`päidi `kommelda Kuu; mis sa kommõldat `ü̬ü̬se ku ei näeʔ magama minnäʔ Plv
2. vigurdama – Hää Saa mäńgi ilusti, mis sa kommeldad Saa Vrd kommendama, kommetama
3. peksma, vemmeldama; ära ajama – Kse Han Hel ma kommeldasi `lehma Kse; Kommelda kanad viĺla kallalt ää Han Vrd kommerdama, kõmmeldama3

koolma1 `ku̬u̬lma, koole- eL(-me M; koolõ- V; kuolõ- Lei Lut Kra); `kuolma, (ta) kooleb hv Sim; `ku̬u̬lema, (ma) koole Hää; `kualema, kuale- JõeK VJg; `kuolema (-ua-) spor R; koolda eL(-aʔ V; kuoldaʔ Lei Lut Kra; kooltaʔ Se); `kuol|da Sim, -la Vai; part kuolenud hv Kod
1. surema a. (inimene, loom) nämäd on `ammo `aiga jo `kuolled Vai; koer ära `ku̬u̬lenu Hää; oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim; miul `küündlepäevä aal `ku̬u̬le ärä lammass Trv; `tõpra kooleve, inimese sureve Hls; mul sõsar `ku̬u̬li `nõstmide; niipaĺlu muret olna mehel naese `ku̬u̬lmisest, nigu siss ku‿ta küünässpää otsa ärä lü̬ü̬b Ran; esä sugulase om kõ̭ik kooluva Puh; kui sisalik karja `lõunessvahel kedägi purena, siss tu̬u̬ inimene `ku̬u̬lna ärä; nõ̭na ots süüdäb, ei tiiä kas mõni ärä koolep vai sünnib `ilma; ää kana `olli, `munni niikavva ku ärä `ku̬u̬li; kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo; vana inemise iks koolõssõ, nuil om aig koolda˽kah San; Ei olõ˽taal vil `ku̬u̬lmisega˽tekugiʔ, taa muidugi veretäss ńaost Urv; mis sääl murõtõʔ, koolõss sõ̭ss koolõss Krl; ma muud ei˽taha˽ku kodo `ku̬u̬lma; kuuś pääśo pujakõist pesähn, kõ̭iḱ `näĺgä `ku̬u̬luʔ; ku tu̬u̬ olnu ar˽kooluʔ, ma inäp umma raha kätte ei olõss saanuʔ; tu̬u̬ lats um jo `ku̬u̬lmisel (suremas) Rõu; koolõ õi˽ta no vi̬i̬l; kellä katõ `aigu sa˽`koolõdõʔ; ku˽kala˽koolõsõ järveh, siss om eǵä `väega˽pehmeʔ; koolda˽käńgäʔ (surikingad); ku magasi`aita olnu us, sõ̭ss olõss `vaesõ inemisõ `näĺgä är˽`ku̬u̬lnuʔ; kes `võĺssi vannuss, tu̬u̬l jäävät kooldõh suu laḱka Vas; innep `kuĺti (vanapoisina) koolõʔ kui vanalõ naaselõ läät; tii äi kas tä tapõtohe (mõrvatuna) `ku̬u̬li; ar om üts [keha] pu̬u̬ĺ koolnu (halvatud); Õdagotsõl ü̬ü̬l olõvat õi sukuge hüä kooltaʔ Se; kuuš´ `aastagut ku jema `kuuldsõ Lei; et sa ärʔ koolnu mu pää päält (sajatus) Lut || nukrutsema, muretsema mia lää tõiste inimeste `seltsi, mis mia siin kodun konute ja koole Trv b. fig `kuulus on `rikka tobi, ei `kehvä `kuolemine Kuu; paremb ikke `suoja `surra kui `külmä `kuoleda Lüg; ü̬ü̬ kooleb kõtt ei koole (tühjast kõhust) Hls; ku emä kooless, siss kooless (lakkab olemast) kodu koguni ärä. ku esä kooless, kooless pu̬u̬ĺ kodu; kõnnip nõnda iĺläksi et täi koolep `jalge all ärä Krk; kes `naaru `peĺgäp, tu̬u̬ `pi̬i̬ru kooleb; emä koolep, esä sõgeneb; `kińkjä om ärä koolu, ilma `ańja `otsa saanu Nõo; Ku˽lat́s koolõss, saat tõõsõ, ku˽naanõ koolõss, võtat `vahtsõ Rõu; Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõ (aeglasest inimesest) Plv Vrd koolduma3, kooluma1 Vt koolnu
2. fig õhu või vee puudusel elutuks või elujõuta jääma a. ummuksesse jääma `talvõ ku järvel iä pääl, siss üteldäss et jäŕv koolep Nõo; meil kooless `väike järv üle`aasta Ote; Lina`si̬i̬mne külveti mai lõpupu̬u̬lt, iks perän suurembat vihmasattu, siss es koole seeme mullakooriku `alla Rõn; ma˽tiiä äs et järve `ku̬u̬lmise `aigu iä ni kõhn om; ku jäŕv koolõss - - koolõsõ˽suurõʔ `ahniguʔ nigu `kindaʔ Vas b. närtsima, kuivama kartuli ladvaʔ ummaʔ ärʔ `ku̬u̬luʔ Rõu; lasõ no nätäĺ `päivi rõõguh olla˽hainal, koolõss vaŕs ärʔ Räp
3. fig kangeks jääma, ära surema (jäsemed) miul käsi `ku̬u̬ĺe ärä; jalg ärä koolu Krk; käe kooleva ärä, om tuema ja `aava nigu `pinde `väĺlä Ran; käe om nii ärä kooluva, enämb `lüpsä ei saa Nõo; hommugult sõrmõ˽`ku̬u̬li ärä koodi hanna `ümbre; käe˽koolõsõʔ ü̬ü̬d `maatõn välläʔ Har; sikkõʔ nisaʔ ummaʔ, nii kisoʔ ku sõrmõ koolõssõ ärʔ Rõu; jala ärʔ koolnuʔ, aase pira ja pinna Plv; jalg ku̬u̬ĺ ärʔ Se
4. ?õiguma ku ri̬i̬ jalass `painu päält ärä `võetass ja ku ta ärä kooless, siss pandass viip pääle Ote

koorima `koorima, (ma) koori(n) eP (-uo-, -ua-); `kooŕma Han, `koerma Muh Mar Var, `kuerma Tõs Khn, `ku̬u̬rima Hää, `ku̬u̬rma Saa Hel TLä Rõn, `ku̬u̬ŕma KJn Kõp M(-e) spor T(-e San) V(-dõ Har), `ku̬u̬ŕdma San, (ma) koori(n), (ma) kuarin Kod, kuõri Khn; `kuorima, (ma) kuorin R(-ua-, -oa-; `kuorimaie Lüg); da-inf `ku̬u̬rdi Kod
1. väliskesta või kattekihti eemaldama a. kesta, koort vm eemaldama kel pali `erni ja ubi, lasevad `kuored `veskil `vällä võttada, `veski kuorib `vällä Lüg; keedame täna `õhta koorit `tuhlid Muh; mis sa koorid `leiba (võtad koore ära) Rei; lähme mättud `koerma (niitma) Mar; ta koorib `väĺles `lõmma Mär; õõnad kooritasse supis ja kuevatse jaoss Vig; palgid `tahtvad `koorida Tõs; Ää lask jänesi `õmbusi ää `kuõri, sio `õmbud `kindi Khn; metsas kooritse kaśk või lepp ära, siss saab magust `mähke Saa; `kuorisin ja `kiskusin [ploomi]`rasva JJn; tohletand kualikas on paha `kuorida Kad; `valge kuaritud vitsaga ei tõhi `lehmä lüädä, akab punass kusema; emä ku̬u̬rd (kooris) kualikid Kod; mea `ku̬u̬rtse kardule ja kaali ärä puha Krk; kits koorip jo puu `puhtass, `ümbre `sõ̭õ̭ri koorib ärä Puh; nu̬u̬ kooritu lepä kuevava ärä; [ma] käse täl põrgand `ku̬u̬ri; siss `võeti kõjo tohikut, kooriti nigu lińt kõjo küĺlest Nõo; `kartuld `ku̬u̬ren vael kõneli et Rõn; [kui kanapoeg] lask joba eĺlü sääl koorõ sisen, siss nakass kana tidä `vällä `ku̬u̬ŕdma San; jäneseʔ omma aian kõ̭iḱ `uibu vällä˽`ku̬u̬rinuʔ Har; Ma˽koorõ jo˽paĺgiʔ ärʔ Rõu; sõ̭ss koorõmi iks ilosahe uaʔ ärʔ Plv Vrd koordama, kooritsema || kroovima nüid kooritse oder ärä Vil; nüid kooritevet kesvil sõkal päält ärä Krk;`veskin kooritass nisu ärä, jääp paĺlass ivä, tu̬u̬ siss jahvatadass `püidliss; `enne ku nakatass `suurmit tegemä, kooritass kesvä ärä, `tat́rigu ka kooritass `veskin ärä Nõo b. nülgima leheme koorime [loomal] naha pεεlt εε Khk; See koorib kerbu naha ka maha (ihnsast) Emm; tagant tuleb `koerma akata [looma] Var; jäi `karupidi `veśki võlve vahele, `kooris pea naha maha Juu; üks obune `kooris teised `paĺjast. nii `võeti obustel `nahka maha Lai c. nahakillukesi või koorikut eraldama, nahka ajama; koorduma laguja mis `aigeks lähäb, koorib `nahka ning kiheleb Pha; Pais akkas alanema, valu kadus ää, siis `kooris naha kõik ää Pöi; `Eldene aeg! Munad äi koori, peekenahk jääb jo pääle Rei; nahk koorib, naha sees nihuke suur vega Mar; `rõuge `aigus koorib inimese ihu - - akkab paranema, siis inimese ihu akkab `koorima Juu; Mõned `arvavad, et vähjäd päräst `ku̬u̬rmist sinised on, aga si̬i̬ põle `õige Vil || koorikut lahti lööma Jää tõuseb üles, koorib ennast [kui vesi alt kaob] Hää; Leib on ära koorinud SJn
2. maakamarat purustama, koorimiskündi tegema Kesa koorida senepärast, et siis äi saa rohi liiald vöimut vetta Emm; maad kooritasse sügisel, kui vili oo pealt ää `võetud Mar; pärast said põllud kooritud ära, põld änam ohakastki Kul; kõrre moad ja `sööti ikke kooritakse Juu; `ku̬u̬rmise ader koorib maa ärä, päält õhukeselt Pst; ma˽`tahtsõ umma riśtikhaina `kandsu uhukõsõst kündäʔ nigu `ku̬u̬ri ennedä Har; leht́adral kooriraud ku̬u̬ŕ i̬i̬h Plv
3. (hapu)piimalt koort eemaldama `kuoritud piim Lüg; Piim apendati püttis ää, pütid kooriti ää, koor `pandi kirnu `sisse Pöi; Enne kui luśkaga piima kooriti, sai paremad piima, sellel oli koorekimu koa veel sihes Han; ma koorin `piimä enimält ikke puu lusikaga Juu; piim läb paksuks püt́tis sis saab `koorida Pil; `pääle vanumise kooriti piim Hls; neli viis `päivä `lasti pi̬i̬mäl saesta, siss kooriti ärä, `sinnä es jää koore ihägi Ran; ku [piim] vällä hapasi, siss kooriti vällä Har
4. (rõivaid) üles või alla käärima; (mingit kehaosa) paljastama `Poisid `kuorige `ennast `lahti ja lavale IisR; `kooris `perse `paljaks Khk; püksiseared koori üles, kui sa vie `sisse lähed; su si̬i̬liku änd koorib, sa lähed varessele vaderiks (öeld sellele, kelle seelikusaba kahekorra on) Muh; Külmägä piäb tuĺla kõrvad maha `kuõrma Khn; koorib käsivarred `paĺlaks Juu; kuari `kät́sed üles, aka `leibä tegemä Kod; ta `tütruklat́s om külh häbemädä, käü vett `mü̬ü̬dä, `rõivaʔ üĺess kooriduʔ, perse paĺlass Har; `käüse koori üless käe pääle Se; hambaid koorima hambaid paljastama; naerma koer koorib `ambud, `näätse kui vihane ta on; mis sa `ambud koorid, mis sa nairad Khk; mokki koorima huuli prunditama, mossitama mis sa oma mokki kuarid seal VJg
5. murduma (murdlainest); murdma `seitsmes laine on murdlaine - - see koorib paadist üle; `lained olid nii `kanged, et `koorisid päris Var; tänä ette torm, kõik `lainõd valavad ja `kuõrvad; valju tormaga kui `lainõ otsad `valgõd – `lainõ otsad kuõrivad. `kuõrja laenõ Khn; meri päris koorib; iga öhessa [laine] takka tuleb `koorija laene Aud; Si̬i̬ on `ku̬u̬rija laine, temal ari ruĺlib i̬i̬s Hää; tasane tuul ei kuori paĺlu `lainid; `kaldas kuorib maha (öeld, kui merel on kange torm) Ris
6. kurnama, vaevama, väsitama sie vedo `kuoris `ninda obose maha kõhe et Lüg; küll see `aegus oo ta nõnna ää `koorind, tal põle muud kui nahk ja kondid Mar; `aigus kuarib inimese ära VJg
7. fig a. ekspluateerima, oma huvides ära kasutama; tüssama, petma `tõine `kuorib `tõise `seljäst naha maha Lüg; ta saab ete egast poolt `koorida Vll; eks see (mees) ikke üks valla koorija ole Mar; ta koorib teese `paĺlaks kohe, võtab kõik teese varanduse ää Juu; `laśkis `persse läbi `koorida Trm; kas ta (peremees) `vaesit inimesi vähä om `ku̬u̬rnu Nõo; ta om mu raha ärʔ võttunuʔ, om mu `paĺlass `ku̬u̬ŕnuʔ Krl; täl oma hääʔ `tasku käeʔ, mõist `kuuriʔ karmanit `häste (taskuvargast) Se || sõber ikke `sõpra `perse `kuorib Lüg; söber koorib söbra kaatsad Khk; naaber koorib `naabri `nahka, sõpr koorib sõbra `nahka Mar; Sõber koorib sõbra `nahka ja `naaber `naabri persset Han; sõber koorib `naabri | naha Trv ~ `perse Puh; sõbõŕ sõbra püksiʔ ku̬u̬ŕ Krl b. (peksust) kül miä siu `perse `kuorin Vai; Oot, oot sa kelm, kül ma su püksid koorin Võn; ma koori su `perse kuumass Krl; sa lasõt uma `perse üless `ku̬u̬reʔ (lapsele öeldult) Se c. (suguühtest) noorikõl perse jo är koorit, kosilanõ om man käünü Se

kordama `kordama, korrata spor S, L K, `kordada VNg IisR Emm; `kõrdama, kõrrata I Äks M(-m[e]; -te, -de) T(-mõ San) V(-m[m]a; -mõ Krl; -daʔ); `kõrda|ma, -da Lüg(-maie) Jõh; `kerda|ma, -da Kuu, `kerda Vai
1. korduvalt tegema a. õpitavat uuesti läbi võtma Eks laps `täüdüb `huomigul tügüd kaik `kerdada üle Kuu; `korda veel seda `laulu üle ja seda tükki koa üle Mar; kes [laulu] ei mõistnd - - need läksid siis `sahvrisse `kordama, uieste õppima Mih; loed vi̬i̬l kord, `kordad vi̬i̬l üle KJn; mea kõrrasi selle lugemise üle Hls; [leeris] `köster ańd `tuńde, `opsime `laulõ - - kõrrati üle nigu koolin Ran; latsõ˽`kõrdasõ rehkendüst Har || `kõrdaja laps [käis enne leeri pastori juures] `kõrdamas Trm b. uuesti või ümber tegema ahi mitu `kõrda uudess kõrratud; majad one kõik `piäle kõrratud (uuesti valmis ehitatud), mes siäl viga elädä Kod; ku sa taad `ümbre kirutadõ siss `ütlät et taa `kõrtsi ~ kõrraśs taad `ümbre Har; üle `kõrdamma umma tü̬ü̬d Räp
2. enda või teise sõnu uuesti või korduvalt lausuma, (kedagi) matkima Maa`tütrigud pidänd ige `endäst paremaks `ranna`lastest. `Kerdatud `randlaste sanu omavahel Kuu; midä sa `ninda mittu kõrd `kõrdad sedä juttu üle ja `räägid Lüg; ega te‿p akka seda (juttu) `kordama kellegi ees Muh; ma `korda (osatan) teda Rei; ää `korda teiste sõno `ümber Mar; sedä on jo `kuuldud küll, aga ta `kordab veel üle Juu; `kordas kõik sõnad ära (ütles järele) VJg; tämä kui ei kuule ei `kõrdagi üle, ei küsi tõiss `kõrda Kod; ärä kõrrade ümmer sedä juttu änäp Krk; sina vi̬i̬l kõrrassit toda sõna Nõo; naka no vi̬i̬l sõ̭nna `ümbre˽`kõrdamma, ku ma olõ kõrd ütelnüʔ Rõu
3. küntud maad uuesti läbi kündma kui sügise künd `kõrratasse keväde `uvvest, saab maa `pehmest Lüg; Ja üheksa `päivä `enne rukki tegemist `kõrdati maa `uuesta üläs Jõh; nüid on jo maa `kerdamise `aiga Vai; kaua see pisine pöld kahe obusega korratud on Khk; Põld ond `rohtos, tahab teist `korda korrata Khn; ät́t korras põllud aŕkadraga läbi Saa; Karusebe `aegu korrati kesa Kei; kui rukis lõegatud, siis akatakse kesä `kordama. `enne `küńti pikiti `põldu, aga korratakse põigiti `põldu Juu; kesä õlgu enne jakopi`päävä kõrratud Kod; mõni `kõrdass vesitset maad kaits `kõrda Krk; maa `olli `enne läbi künnetu, siss aŕkadraga kõrrati Puh; rüä ja kesvä maad kõrrati, ega kaara maad es kõrrata. `kartlimaa käis jälle `kõrdamise ala. `kõrdamine oĺl iks sügävämp kui i̬i̬lt `künmine Kam; kõrrat, `kõrdamalda maa; mi̬i̬śs lätt kõrratut maad `äestämmä; `äestäss üle tollõ kõrradu maa Har; keśsä kõrratass üt́s kõrd, a aiamaad mitu kõrd Se; nuŕm om `kõrdamin üĺeste (põld on vaja üles künda) Lei; maa um valahhanuʔ kiniʔ, `vaia selle kõrradaʔ Lut
4. (järjekorras toimumisest) Oli `ninda küläpered läbi `kerdatud, akkas [külakümniku] kerd `uuesti `jälle `otsast `pääle `toisest külä `otsast Kuu; kie on `aige, saab `tervest juo, siis `uvvest `kõrdab (haigestub) ja sureb maha Lüg; kui palava `aigus vöi sedine on, siis `kordab keik läbi Jäm; kui se tõbi peresse tuleb, see `kordab kõik läbi Mar; se tõbi `kordab kõik üle, ei jäta `ühtegi `terveks Juu; `haiguss `kõrdass `kõ̭iki - - tu̬u̬ võtt kõ̭iḱ läbi `kõrdabeten Har
Vrd kõrduma
5. riideserva ära pöörama ja läbi õmblema So va püksi põlved narmendavad nii `kangest, anna mo käde, ma pane paiga `alla ja `korda ää Pöi; Särgil olid ikka korrat `ömblust - - et kahe`kortselt, teisekora pisteda veel sääld tagand läbi Rei; müt́s tahaks korrata - - ma `kordan pealae ära; `kortuse ~ korratud (kahekorra pööratud) eared, mis õmmeldakse läbi lappidel HJn || see oo maha`kordamise raet (kingsepatraat) Muh
6. järele vaatama kõik viimane ku raas korratass üle Hää

koristama1 koristama R(-mma) eP(-ss- Kod) Trv TLä Kam Rõn Har/-mma/ Räp Se, -eme M San, -emme, -õmõ Krl
1. korrastama a. kraamima, puhastama; korda tegema või seadma koristaga laud `vällä, `süömä`riistad `vällä, `tehkä laud `puhtast Lüg; korista oma nina vähä Ans; ouet koristama; teised kεisid teda `aiguse aeal `vaatamas ning koristamas Khk; möni inimene `söuke luhakas, äi korista ennast Vll; [rehe]Toa koristamine see oli ega `aasta `rehte ees, siis pidi tuba tühi olema Pöi; eenamad koristama kebade `raagudest ja mut́i mullast Mär; Üks irmus ropp ja koristamata naśteinimene; `laevu koristadass kah Hää; laud on jo koristud JMd; kes sańdi kot́ti koristab, sie `taeva riigis `rõemu suab VJg; kammer tahab korista Trv; `juuse tolgents `mü̬ü̬dä `kaala maha, pääd ärä ei koriste Krk; ta‿i korista ennäst mitte sugugina Puh; kui vikatiga `pańti `viĺlä, siss koristedi (riisuti) kõrt Kam; tarõ ei olõʔ ärʔ koristut Krl; ta koristi kõ̭iḱ ilustõ `puhtass Har; koristam ta nurmõ är `puhtast (toome vilja koju) Se || ka siul lina`si̬i̬mlit om, miu lehmäk ei koriste ärä [pärast sünnitust] Krk b. kohendama korista tuld rihe `ahjus Khk; Korista tukid kenast kogu, siis põlevad ää Pöi; si ei koristand `särki [püksiaugu] `piale Lai
2. eemaldama, kõrvaldama a. ära võtma või (kõrvale) viima; ühte kohta koguma üks sita kibegene on seie maha jäänd, korista see ka εε siit Khk; Kivide koristamine tuli keik puhas käterammuga teha Kaa; `pannin [mütsi] `õue tuule ette ja `olli sealt ää koristat (varastatud) Muh; vanad kapeta ragaskid mud́u rippuvad sii varna `otses, korista nad ää siit Mär; korista kõik kraam toast ää ilusast Khn; koristan riistad kokku VJg; korista kokku omad asjad Iis; korissasin tahundamise `lassa (laaste) Kod; sü̬ü̬k lauva piält tuleb koristada KJn; et olgu poiss sääld ärä `viidu, olgu koristedu Ran; võiss vähä nukkagi koristada toda `aska Kam; korista nu [süldi] luuʔ ärʔ Se b. fig (jalust, eest) ära viima või võtma; ära minema korista omad koivad eest Ans; Korista oma koodid kuju (mine ära); Korista ennast siit jälamaid Emm; katsu eese kondid siit koristada Mar; korista oma koevad, kasi minema PJg; kuule korista oma koevad eest ää, ma kukun käpakile Juu; korista eest ära oma koodid Plt c. fig naiseks võtma pole `poissi, kes tä ära koristaks Mus; mõni oo ennem jo lapse teind - - võttis pärast tüdreku ää koa, koristas oma ää PJg; ku `peimes `öigel aeal järel ei tule, akatakse `ütlema: tule ja korista ää Ris; koristas tüdruku ää Plt; mikeperäst egät ütte ei nätä, ärä ei koristede Krk; tu̬u̬ miiss koriśt timä välläʔ, vana`tüt́rik sai mihele Har d. fig (surmast, suremisest) küll jumal ükskerd ikke korista tada Vai; peaks `taeva isa mind naa siit ää koristama Muh; jumal on selle ommeti ää koristand Vän; Liiva Annus kes keik koristab Ris; kui surm ükskõrd koristab ära siit ilmast Trm; jumal koristas teese ää vaevast Plt; ta olli küll kava `aiga vaeval, `nüid om jumal ta üitskõrd ärä koristen Krk; ku parass aig om, küll Liiva `Pi̬i̬dre su koristap Nõo; timä är `taivaesä koriśt ilma hädäst Se || fig (looma) tapma me koristasime oma vassika eile ää Vll; [loom] mis es `aita omal korista mette sie `toodi ikka siis meie rebasele Muh
3. heina tegema, vilja lõikama; saaki koguma no ärä teil oliks saand `einä koristettus ku oliks old `kuiva Vai; korista einad kogu – akab sadama Khk; koristavad taga pöllal rugisid Kär; Ein on käsil, vili tahab koristamist Pöi; täna oo kena eena koristamese ilm; vahel niidetse kõik vastaskaared, siis o param ää korista Muh; omigo eä viloga eenäd ää koristada Vig; nüid põle `aega eenamale `minna, koristakse `viĺla Juu; viĺlä koristamese aeg on niisugused ilmad, et järjest ei sada Pal; vili pudeneb, vaja ärä koristada KJn; joba nakassiva `tõugu koristama Ran; korista kartohli välläʔ ja `kapstaʔ ja vili nurmõ päält Har
4. (imestust väljendavas hüüatuses) mõni teeb pallem (rohkem) või, `öötasse vahest, oh korista, ega sa mo eest ikke tee Mar

korjama1 `korjama R eP(-ŕj- VMr spor TaPõ VlPõ) eL(-ŕj- Hel V, -ŕd́- Lei; -e M San, -õ San Krl, -mma V); `kõrjama Lüg(-ie) Jõh MMg; korjata eP(-ŕj-; koŕ- Plt) Trv T(-õ, -e San; koŕata Võn), -de Hls, -dõ San; koŕadaʔ V(-taʔ; korjadaʔ Urv, -õʔ Krl; koŕjadaʔ Urv Har, -taʔ Urv); `korjada R(`kõ- Lüg) Vll Emm; `korja VNg Vai; `koŕgame, korjade Krk; tgn `koŕja(i)ja Se (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. midagi ükshaaval võtma või koguma a. (käega) maast üles võtma või tõstma; noppima; murdma Kalu `korjama (võrgust lahti raputatud kalu korvi või kasti panema) Kuu; [kuuseriisikas] `korjatav sien, igaüks `korjab neid VNg; `lapsed `korjavad rukki `lälli Jõh; `korjas `einamald viha `oksi Vai; tulid `seenid `korjamast Khk; Einamald korjat `pähked Rei; pihelga `õisi korjatasse ja kuevatasse ää Mar; Lapsõd korjatõ `metses `muńna Khn; viĺla pead tulevad ää korjata Juu; mõisast oli käsk, et korjake `marju Ann; korjati [mahapudenenud odra]`piasid `koŕvi, `veedi aana `piale Trm; läksin väĺjäle kiva `koŕjama Kod; lätsiv `mõtsa palukit `koŕgame; `mõisa nurme pääl korjasive jõmmi `uiski ja tigusit [rukkioraselt]; pidit sia `einu `raima ja `koŕgame [lõunavaheajal karjusena] Krk; nemä siss korjanuva pulgakesi maast ja palutanu tuld Ran; `kärbläse seene korjatana [määrimisrohuks]; päävä pääle om kõ̭ik seene ärä korjatu; küd́setu `kartuli korjati ahjust tuha sehest `korvi Nõo; `korjame siss emäga `marju, saeva marja ärä korjatuss Võn; kolm nädälit oleme ti̬i̬`ainu korjanume Ote; pirrutulõga `käüti `väihhü (vähke) `koŕjaman i̬i̬ veeren; ku˽ma kesvä kokku pańni siss pedi kesvä oĺg päist `puhtass `koŕjamma Har; ku `kapsta `lätvä˽kasuma, siss `koŕja alomat́̀si lehekeìsi, lähädä ärʔ Rõu; `paami naa˽hainajuurõʔ üte pańgilõkad́si `sisse, sõ̭ss ei olõ˽maast neid `korjamist (pole tarvis korjata) Plv; ku˽`kartoli `viŕkse päält `leüti kolm kardokat, `laśti `ümbre koŕataʔ; vanast latsõ˽`koŕssi˽tammõ `tõhvu niisama aśass Vas; kartohkamuud koŕatass, `koŕjat takast kartohk‿arʔ [pärast kartuli ülesvõtmist] Se; kabõhheìsil `vaia `oht́it koŕädaʔ ni kakkuʔ `juuriga `ussõ Lut b. (maast) kõhutäiteks koguma, võtma; nokkima Siga `korjab `tõngus omale muast ulga `süemist ää Khn; lüpsilehmad suavad kääst kua, ega nad sellega üksi `aita, mis nad karjamalt `korjavad VMr; ta (kana) `koŕgass levä raasukse maast üless Krk; [lammas] suvel lepip `tollega, mes ta karjamaald esi `korjap; varesse `korjava vagude sehest `maokesi; musta ähnä - - korjassiva pajo `vaklust `puhtass Nõo; toonikuŕg `marssõ kõ̭gõ niidü maśsina takah, ja koŕaśs nuid `kunnõ; eläjä˽käve järve veereh pääde `ru̬u̬gu koŕatõh Vas
2. (kasutamiseks, säilitamiseks) kokku koguma, koondama a. ühte kohta või tervikuks koguma, kokku kandma `üöseks `korjati [sead] `lauta ja `uomigu `lasti siis `jälle `väljä `toised Kuu; kuor `korjati voi `kirnu VNg; `ennevanast inimised `kõrjasivvad `patjude `sisse `kaura `lipleid; tuul `kõrjab jääd kokko, jää `kõrra `tõmmab vie `pääle; tämä (mesilane) `kõrjab `jalgude [õietolmu] Lüg; `Korja kolud kokku ja akka menema IisR; räbälä `kaupmes `korja `kontisi ja räbäli Vai; mere `äärest korjatase `aakrikku Khk; `korjab `maagare ala `pilvi kogu Mus; nüid on köhu `sesse ka korjatud (söödud) natuke Vll; uhinal ahinal korjati kõik asjad kokku Muh; kui katku aeg oli rahvas ärä surnd, sis oli siiä ilmast maast `rahvad koku korjatud; pahem jalg `korjab kõrred enesele [rukkilõikusel] Vig; `vaiku korjatse ju koa; [loom] `korjab liha (läheb rammusaks) Var; `korjavad, `aavad karja kokku, käivad `pulma `vaatamas ja `tańtsimas Ris; puśs tuleb omiku `korjab `töölised kokku HMd; kordingid `korjavad purje `ääri ja `nurkasi JõeK; ammassirp kogub, et sa saad `piuga võtta, sellega saab rukist korjata `piusse; juba nad (mesilased) oleks korjand, aga põld korjata [mett] JJn; Mõne puu peerg ei tahtnud iast põleda, `korjas söö `õtsa Trm; emad alati `ütlesid tütardelle, et `korja oma karvad `koomalle, kui `juuksed `lahti olid Lai; pidiv egäüit́s kolm `jalgevahetäüt puid `koŕgame Krk; ärä `korja `endäle viha`vainlasi; mul om `kartuli iluste unikude korjatu, sina aad laḱka; lubjaahju lagi korjati lubi `kivve täis, siss alt küteti; `korja üd́se kokku ja puhu palama Nõo; kusirautsiku `korjave puie `nõklu Rõn; nu̬u̬˽vana˽kuradi vaest `koŕssiva nu̬u̬˽sõrmussõ `indäle Urv; setu `tõie `kaussõ ja˽`käüe `nartsõ korjatõn Har; villa˽sai˽kokko koŕatuss, ja langass kedratuss Rõu; Üt́skõrd ku perrnaańõ oĺl pot́i `piimä täüs koŕänoʔ ai kaśs tu̬u̬ `ümbrö Räp; tulgõ [vilja]`kaari `koŕjama (harva rehaga kokku tõmbama), iih koŕakõ, takah `riipkõʔ; jala`täüsi koŕatass [kaarest rehaga], õt parebahe saasiʔ `kuurmahe `pandaʔ Se; ossaʔ koŕjati ütte un palutõdi `välla Lei b. (säilitamiseks) kirja panema või lindistama ju ta seal `laula `korjab Muh; nüid ei laula enam `keski, nüid korjatasse `teisi (rahvalaule) Ksi; te `koŕgade vanu sõnu Krk; naa omma nu̬u̬ koŕjadu sõnaʔ mia sa˽`koŕjadõʔ Har || neid sõnu kabla `pääle korjade nüid ei ole `pirla `aiga kellekil Hls c. (varrastega kudumisest) ma üte [varda] `pääle korjassi kõik siĺmä, ma kate `vardaga es `kuaki; üte voori om salli laǵavuss `varda pääl, säält nakat kudama ja maha `laskma, ja tõnõ kõrd `korjat siss pääle Kam; Ja sõ̭ss ku omma˽kokko `võetu sõ̭ss koŕatass kundsa lat́i päält nu̬u̬˽silmä˽kõ̭ik üless (sukakudumisest) Urv; neĺä `varda pääl um kõegih üt́s vara `siĺmi a viiedäga `koŕjass Lut
3. (säästes, kokku hoides) koguma, talletama a. pikemat aega või tagavaraks koguma, varuma `ennevanast sai `korja `palju [pesu], siis sai `aududa pütti sies VNg; rot́t `korjab omale `pähkid mütti Khk; Seda (kola) on `sõnna isaisadest kogu `väätud ja korjatud Pöi; `loomele on `tarvis talveks korjata `sööta Kul; siis ma `ketrasi, küla naestele - - ja `korjasi siiss omale `jälle koa `leiba ja Aud; `mölder `korjab [jahvatamiseks] vett, paneb vesivärabad `kinni Nis; nemad `korjasid kohe sügise seda aput `piima omale nisukesed suured puunõud täis KuuK; kevade ema akkas ju võid `korjama eina`aale Koe; kraavi `kaldid `korja (niida) kus saad sao ja teese [heina] Plt; taluinimestel kah es ole `keŕge, `korja toda `reńti ja perele `palka, toda ańd korjata Ran; [vanaema] suvel korjass muna, pańd tuha `sisse, jaarmarga `aigu müis Nõo; tollõ jaoss (pulmas rahakogumiseks) olliva kõrdsi mant korjatu kopika Ote; riigi pu̬u̬ld `oĺli käsk, ja riigile korjati noid kuuse kukkõ Rõn; Kae˽ku˽tu̬u̬d veimevakka vai `kirstu `naati `korjamma, sõ̭ss `koeti sinnäʔ uma paĺgam `hammõ`rõ̭ivast; es jovva˽noid `normõ ar˽koŕadaʔ Rõu; mu imägi˽koŕaśs `võidu, ja ośt väŕsi raamadu Vas; `koŕd́amin om, mis anade ĺemale (lehmale) Lei b. raha või varandust koguma on ju sedä rahagi `korjatu Vai; `korjab raha – tahaks omale midagid suuremad `asja `osta Khk; Kes kopikad äi `korja, see rubla meheks äi saa Pöi; see (pisuhänd) `korjas varandust ja tõi ühü peremehele Kul; mõni `korjab seda raha ja vara omale naa paelu Aud; vanamies `noitas ja `korjas varandust JMd; `oidmise varal one kõik suanud ja kõhu kõrvalt korjanud Kod; kudass sai korjatuss toda raha kõtu kõrvald Ran; tütär `ti̬i̬nse ja korjass, es saa rõõvast `säĺgä es midägina; korjassiva raha seendest, `vihtest, `luudest, kõ̭ik `müidi Nõo; Ku‿ma mehele sai, `naksi `korjama, `koŕssi raha nigu mehine liĺli päält mett `koŕjass Urv; midä esä `korjass, toda poig `laotass Rõu; timä oĺl sada `ruublit rahha `joudnu ar˽koŕadaʔ Vas; imä oppuss sais [lastel] meeleh - - `kaegõ õ̭ks, kuiss jõvvat `hindäle koŕata Räp
4. raha, toiduaineid jm hankima a. külast (viinaga) koguma mei `käisimme ikke `mardiss ja `katriss ja `korjasimme `kapstu ja `kaali Jõe; pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; siis `tahtsid Muhu `riidid `soaja - - siis `korjas siit külast Muh; ruut läks undi`ända aeama - - `korjas veimevaka jaos `andid PJg; karjane käis `jõulu `laube kohe `korjamas sepiku kakku ja `voŕsta ja liha Ann; viinaga `koŕjab `õĺgi; `kõike `aśja `koŕja (laena) tõese käess Kod; ku tulekahjust `oĺli kõ̭ik ärä palanu, siss käesivä palanut `koŕjaman, üits kõ̭ik mes `keski ańd Nõo; ma ośti neli `tu̬u̬pi `viina, taha külä pääle `koŕjamma minnäʔ, saat mõ̭nõ vaka `villä ja mõ̭nõ kuŕsti linnu Har; kirstvaka `korjamine inne `saaju, ku `ańdit koŕati Plv; `ri̬i̬ga iks `koŕssevaʔ sepäʔ `palka Räp; Peräh palamise käveväge˽katõgese esäga `koŕjammah, `koŕssevvaʔ; śjoo `koŕjass palanu päle Se b. kerjama `korjamise varal eläb, kos‿ta mõjalt suab Kod; sańt käü koŕjatõn. vanast `ańti teŕri sańdilõ Har; mõni sańt `koŕjass `leibä õnõh Se; sańt ka˽`käüless koŕjatõn Lut c. korjandust tegema siis `korjati `kraami Tudu isändälle Vai; [kirikus] korjati pikavarrega kot́iga Saa; `vaestele korjatakse, sõja`vääle korjati `viltisi ja `soapaid ja Juu; rahvass korjanuva raha kokku [ja saatis maakuulaja Saraatovisse] Puh; keŕksänt ütel: `täämbä saap peḱk `vällä `pantuss `ańde korjamisess `vaeste ääss Nõo; katõ läve pääl vü̬ü̬l`meĺdri `koŕssi, ala läve pääl ja `keskmitse läve pääl; kerikun koŕjatass raha, paṕikot́iga koŕjati Har; kerigo pääle koŕatass rahha Se d. pulmas (hrl noorpaarile) raha koguma `pulmad lõppesivad siis `kõrjati `ämmäle `põllelappi (põlleraha) Lüg; viimase(l) `lahkumise pääval poiss töi kannu lagedale, ölut täis ja akkas jootraha `korjama Khk; siis pulmalised akkasid põlle `sisse raha `viskama - - nii `korjas noorik kolm kunni viis rubla; toa`pühkimine oli pulma lõpupooles, kui raha akati `korjama Mih; vanast pulman paegati pruudi `põlle - - korjati pruudile raha Puh; makõkahjaga korjati pulma`aigu pruudilõ raha Ote; no siss (viimasel pulmapäeval) `naati viinaraha `koŕjamma Rõu
5. eemaldama, kõrvaldama a. ära võtma või (kõrvale) viima sia `siŋŋid ja `lammas`kindud olid `laual [pulma ajal], ega seda `pallu ära `korjatudki; kui tuul akkas, siis olime kuhe vuhinal `väĺjas oma `verku `korjamas Jõe; `korjaga `korred maast ära Hlj; piäb vaht `vällä `kõrjama, siis saab sült puht ja `valge ja klaar Lüg; Korja oma asjad eest ära Jäm; mene `korja need asjad laua pealt ää Mar; `korjan `mustus ää Ris; iga perenaine `korjas omal [sead õhtul] ära, koju `lauta jälle Amb; lu̬u̬g `kõlbab küll ärä koŕjata; paksult one `einu eden, [riisujad ütlevad] tulga korjaka eenäd ets ärä Kod; kui piim läks apust, koŕjasid koore pialt ära Pal; kõik ukse `võt́med koŕjasivad [sõdurid] ära Äks; Sel on õige lühike aru, lusikaga antud kulbiga korjatud tagasi Lai; lännuva kolmekesti `sahvrede, ja korjanuva kõ̭ik `puhtass (viinud kõik ära) Ran; är oĺli˽koŕadu kõ̭iḱ liĺli˽ka `haudu päält Plv; saa ai˽kannu pitäʔ, külä pini˽`koŕjasõ˽kanaʔ arʔ; sõ̭a `aigu kah, kua tuĺl, tu̬u̬ koŕaśs Vas; koŕatevva ärä jah [tukid alemaalt] Räp; mereseʔ, `ü̬ü̬sess pandasõ siss hummogu koŕätass õ̭nnõ `vällä [järvest] Se; küll `lamba˽`koŕd́aži vällä [mahapudenenud vilja] Lei b. fig (jalust, eest) ära viima või võtma; ära minema `kõrja `koived iest `vällä Lüg; `korja `eese jalad `koomale, mis sa neist `jalgust naa õiele aad Mär; Kui sa järgi ei jäta, tuleb sool oma kondid kokku korjata Han; `korja oma kolid ja kasi minema; `korja ennast siit iest ää Kad; `korja oma koivad ää Sim c. fig naiseks võtma kes sene `tütriku `vällä `kõrjab sie on küll vähä `lollikas; `kõrjab omale, ei jättä [lapsega] `tütrikku `ohtomaie Lüg; eks ike ole sie poiss järel kis sind `korjab Kad; kui tüdruk on paks, ess ta (poiss) pia teda ära `korjama Ksi; mõ̭ni vana `tüt́rik om, nu̬u̬˽ka koŕatasõʔ arʔ Vas d. fig (surmast, suremisest) suab näha kui kaua seda `aega on et [mind] ära ei korjata JJn; jumal ärä ei `korja Kod; paĺlu `lapsi oli, surm `korjas muist ära Pil
6. (teiste hulgast) välja võtma a. välja valima; eraldama; sorteerima sitased ja kõhualused [villa]tukad `korjan `väĺla Juu; `kartulid `korjasid `vankrisse, või vakka, kui seemet tahid korjata Trm; keväde `koŕja suuremad kartulid `väĺjä, `kalda `salve mes sü̬ü̬d ise Kod; piimnaadid ja `rõika korjassid `väĺla nõnna et oli puhas [põld] Äks; nisu seemel kikk korjati ütsi läbi, sääl olli `kaaru sian ja rügi Krk; `maotedu `erne korjati enne `leotamist `väĺlä; mõni roobitseb mustikit kõ̭ige lehtega, kotu `korjab lehe `väĺlä; `olli korjatu `tüt́rikule sukavilluss kõtualutse ja puusapäälitse Nõo; [puulüpsiku jaoks] oĺl koŕatu sääne laud kos oss siseh oĺl Plv; `koŕjat hüvvä vikatit Vas; mii `võtmese `aigo koŕatevaʔ tühembä vahaʔ erälde anomahe Räp; `hindäle koŕäśs hää naase Se b. (kanga-, vöökudumisel) lõimelõngu ükshaaval välja tõstma ja vahelikuks lugema, mustrit sisse kuduma truadi piäl küll one koŕjatud `kiŕju. piäd `nopma lõngad varva piäle, nõnna kuda sa ise tahad sedä `kirjä tehä Kod; [vöökudumisel] lavvage korjati kirja Trv; vahelik olli pulga pääl oleman, siss panni `nitsede, siss nakassi `kirjä `korjama (vöökudumisest); nigu kiri ärä `olli korjatu, tõmmati niit läbi ja `lü̬ü̬di lavvaga `kinni Puh; kadrike, vereväst maagõst koŕäti `käüsse perile `sisse Võn; kiri korjati [vööle] `siśse - - näpuga pidi `korjama, `säädmä noid `langu Kam; Nail (vöödel) oĺliva˽`sääntse˽koŕjatu˽kiŕjaʔ ja˽kruudi˽seen Urv; vanast `koeti koŕjatuisi `ju̬u̬niga `pruntsõ ja teḱke Har; kui kadrikõt tet́ti, sõ̭ss `pańti lavvakõnõ ala ja koŕati Räp; Nüüd omma˽`veiga laja˽ja suurõ˽kiŕäʔ [hamekäistel]. Noid om hüä koŕadaʔ Se
7. koristama; korrastama a. kraamima, puhastama; korda tegema või seadma `korja laud ärä Kuu; `tarvis `kõrjada ja puhastada maja `puhtast; nenä nattas `ühte `puhku, ei `määra oma nenägi ilada ega `kõrjada; `kõrja oma suud (öeld ropendajale); mõni `tütrik on ku va lattakas `poiste jalus, kie `ennast ei `korja Lüg; tuba `tarvis `korja Vai; Ää jättüg oma `riidi lagasõ maha mio korjata Khn; ku nad saanast ära tulid, siis `vaenelaps jäi `sauna `korjama Jür; kas sa `korjasid aidauksed `kinni JJn; uoletu ja lohakas ja ei `korja ennast, käib nigu kadasnik VMr; `korja oma püksiauk `kinni Lai b. noodalina enne püügileminekut paati seadma lääme `noota `koŕjama. koŕatass noot ärʔ; nu̬u̬t vaia ärʔ koŕadaʔ loodsigohe; [noota enne sisselaskmist] `ümbre `koŕjama - - üts võtt `päälsist, tõnõ alosist ja kolmass võtt linna `keśkelt Se
8. vilja lõikama; saaki koristama vihm on `vilja maha tagund puha, paha `kõrjada; `Peäle rukki `kõrjamist tuli käsile võttada suvi`vilja `kõrjamine; `saavad `viljad `kõrjetud `väljädeld Lüg; kardulid ennatel korjata (üles võtta) Vig; kui suiviĺla `korjamine tuleb, ehk siis soab `jälle päeviti kodo `käia Juu; siis oli väelavaht [mõisapõllul] `juures, kui `viĺja sai korjatud Kos; vili jääb iĺja `puole korjata, ei sua `küpseks JMd; kohe päriselt üstkui iĺjaks jäänd `korjamatta odrapiad ripakille (purjus meestest laua ääres) JJn; korjati, teist `viĺja sirbi ja vikatiga aga ernes, kisuti Koe; `korjasivad vilja väljalt `ammugi koju Kad; vanast ollu kesi nii kehv et, t́siŕpega korjanuva Võn; koŕakõ leib (vili) kokko Lut
9. (juhuslikult) saama, soetama a. (vallaslapsest) Üks siit `tõine säält, nied on kõik `kõrjetud `lapsed Jõh; see laps on väĺjast korjatud Jäm; [toatüdruk ja -poiss] olid lapse `korjand Emm; mes ta sene lolliga seda (last) `korjama akkas; korjat laps Rei; küla pialt korjatud, ei tia alate isigi, kust lapse sai PJg; pueg ei old selle mehega, sie oli üksipäinest (enne abielu) korjatud JJn; si̬i̬ õli korjatud laps, `enne sedä ku mehele läks Kod; ei olõ mihega, tu̬u̬d üldäss et om koŕjat lat́s Har b. [ei tea] Kost ja kellelt sügelised omale `küĺge `korjas. Sügelisi `peeti ikke korjatud `aigusest Trm
10. korjuma, kogunema lume klomp `korjas obusele jala `alla Jõe; ühüksä `päivä `enne mardi`päivä siis on `käüdüd `naaburiss. mihed on korjaned kogu `sinne kaik `ühte kogu Kuu; kolm kilu`mietri ikke vist `kõrjab [tuleb sinna] Lüg; suur liik `koeri sii, tee‿p koest nee kogu `korjand on Khk; Oh, ösna kena natuke juba [kartuleid keldrisse] `korjand Pöi; kut kärn pεεl on, siis kärna `alla `korjab mäda; mes mere sees on kivid kogu `korjand, se `öödakse rahu Käi; ehk `korjab inimesi ikka veel; siin juba palju rahvast kokku `korjand Rei; Inimene piab tööd `kiusama, mud́u töö kasvab tääl üle pia, `korjab ette Han; silmäd `korjavad vett täis Tõs; vett on juba `korjan `kaevu Ris; tuulega vahest `korjab vett `siĺmä; piima `peäle `korjab vesi Juu; ää seda juo, sie va ull korjand vesi (vihma- või lumesulamisveest) Kad; kui kali kaua seisab, sis `korjab jõuk `põhja Sim; jal `koŕjass jo `piĺvi Se; latsõʔ hakõrdõlõsõʔ, `koŕjanuʔ ütte Lut

kroobahtamma kroobahtamma (ära) määrima Mis sa kroobahtad naid `rõived muaga˽kokko Räp Vrd kroobatama

krunma `kruńma, part `kruńnitu ära kurnama, tööga tapma (looma) hopõn um arʔ kruńnitu, kõhnass jätetü - - vähä andass süvväʔ, paĺlo suńnitass tü̬ü̬d. `tü̬ü̬ga kruńnitass arʔ Rõu

kullema `kulle|ma, kulle|lda Saa(-ama) Trv T, -m(e), -lde Hls Hel San, -de Krk; `kullõm(m)a, kullõldaʔ V, -õ San Krl
1. a. kuulama, kuulates jälgima; ära kuulama; kuulatama temäl om iki si̬i̬ mu̬u̬d usse taga kullelda; Mari `kulles õpetaja kõnet nõnda, et suu oli `valla jäänu Trv; Ot‿ma `kulle, mis ääl si̬i̬ om; nevä kullesive miut ike õige ilusti ärä Hls; kullege, mis teil ütelts; siul kohuss kullede, miul `õiguss ütelte Krk; ku tõise kõnelive, ma kullesi esi päält Krk; Nu̬u̬r piät iks `kulleme ka mis vanembe kõnelese Hel; `tohter pańd toru `rinna päle ja kullel süät; miä jäi `õkva kikin kõrvun `kullema, et meh‿nä kõneliva Puh; Jänes om nii maja lähikeste tullu, sü̬ü̬b orast, siss jälle kulleb; ma‿i tohi kõnelda, nemä‿m `kange `kullema; tol om kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb; ai igävetse pikä joru - - es `jõvva enämb ärä kullelda Nõo; panõ kõrva mano, `kullõ kas iks tikutass Võn; ei saa no˽kõnõldõ midägi, ta `kullõss ussõ takan San; Kõrdsin kõnõldas a kerikun kullõldas Krl; ma˽käve vi̬i̬ĺ õdagu `kulleman, sumisi nii lõbusadõ (mesilased) Har; timä jumalat `väega˽pilgaśs, `õkva häbü oĺl kullõldaʔ Rõu; kullõldõh lät́s iks inämb `aigu ku kirotõh Vas; sis sulanõ - - oĺl kullõlnu, ku lehmä˽kõnõliva ja hobõsõʔ Se; kavalust kullema magajat teeseldes pealt kuulama ta `kulless kavalust, tege ennäst maganuss Krk; `kullep kavalust, saap teedä mes tõese temäst kõneleva Puh; mia `mõtli et ta makap, aga `ta‿lli venekoolussin, kullõl kavalust Nõo; Ku tõńõ taht kavalust kullõldaʔ, sõ̭ss teǵe et tiä maka, kae sõ̭ss tõsõ ei variʔ, kõ̭nõlasõ˽kõ̭iḱ ilustõ `vällä Urv b. fig (vaikides) konutama, vahtima Kui ei taha et tedä kästäs, siss kullep vakka nigu koolu; ei saa tulla oma `lu̬u̬me ka `kaema, oma looma `kulleva laadan Nõo; Mis sa tan vi̬i̬l `kullõt, ku tõsõʔ jo ärʔ lätsiʔ Rõu
2. a. küsima, järele pärima, teateid nõutama ma lää `küllä `kullem, kudass si̬i̬ asi periss olli Krk; tei `asja, `tulli miu `poole `uudist `kullema; mia tulli `kullema, et kudass me õge sugulase oleme; ma pia toda `asja `perrä `kullema Nõo; vaja kerikullõ `kullõmõ mindäʔ, mis opetaja `ütless Krl; ma˽lähä `kullõ `perrä mis tu̬u̬ küpär mass Har; üle kullema küsitlema, usutlema [kohtus] kulletse üle, kudas om `kuŕja tennu, paĺlu süüd tennu Hls; kohoss `kulless üle [tunnistajaid] Krk; siss kullõldass tuńnistajaʔ üle ja tetäss `kuhtulõ `otsuss pääle Har || kalavõrke üle vaatama, kontrollima võt́t võrgu otsa üless, läbi jäämulgu, siss kullel, nigu võrgu otsa `piiu võtad, siss tunned ärä, kas kala om; liigut `võrku, kulless, kui kala sehen, keit nööri `küĺge, võt́t üless Ran b. küsides otsima, valmis vaatama Joba uus obene valmis kulleld; Käinu tüdrukut kulleman (teenistusse) Trv; Mia pia põrst `kulleme mińeme Hls; ku na siiä tulliva aset `kullema (öömaja küsima), siss mia `küśse, kas te olete ristiinimese Puh; [teda] saab `laske kullelda kost `kaaru saab Nõo; moonakõni kullõss kotust Krl; naka no `kullõma, kes katust `katma saa Rõu; `kulsse kotusõ `hindäle Se c. eelkosjas käima Käisiva naist `kulleman Trv; peigmehe emä või mõni võõrass käüs `kullemen. ku ta ärä olli käünü `kullemise viinage - - `laube `minti lugeme Krk; emä võttan poja ja lännu naist `kulleme Hel; peigmi̬i̬s lännu edimäld `kullõma, kas kosilasõss `võetass Nõo; vanast mehe imä käve `kullõman [pojale naist] Har
3. arvesse võtma, arvestama a. hoolima, tähele panema Ei kulle see kõnet ega keeldu Saa; mea müräsi küll, või nemä sest `kulsive Krk; ta‿i `kulle midägi minu vaevast; mõne latse ei `kulle emäst midäginä Nõo; Mis sa ei kulle `ki̬i̬ldü, vaata nüüd sait `peśsä San; mi‿sa aśanda umma `hõngu jahutat, ega tat `kiäki ei `kullõʔ Har; Sa ka‿ks `kullõ miä üldäs, `istu õi˽`kõrvu pääl õiʔ Rõu; Üt́skõik, kas kõnõlat sullõ vai seinalõ, iks ei kullõldaʔ Vas b. sõna kuulama, kuuletuma lapsed mudu es `kulle, kui `tõmma vitsaga Saa; ei valitse last et ta kulles Hls; mia kullelsi emä sõna ja nii jäi vanapoosiss Nõo; Mańnikõni, `kullõ no sa˽ka opõtajat Krl; ni˽pikält `oĺgi tu̬u̬d `kullõmist Har; kae˽ku ei˽`kullõ˽ka vadilasõ, kõ̭nõla vai `ińgli keelegaʔ; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; vanast oĺli `mõisniki ḱäsuʔ, pidi tegemä ja `kullõma Se || Jalaʔ ei kullõ inämb sõnna Räp
4. fig teenima, teenistuses olema ma taha jumalat ja kunigat kullõldaʔ Se; [kuningat] kulleldi kat́skümmend viiś `aastakka, oĺliʔ `meikuli `saldaniʔ; `poośkõsõʔ `veikese˽`kullõsõʔ, tuovaʔ raamatit, v́ett valavaʔ, `ḱellä `tõmbasõʔ; sa tiit tüüd, `kullõt tõist Lut
5. a. (kõnetlusvormel imperatiivi kujul) kulle, nemä olli ka nõu kokku pidänu Krk; kullõ sina olt igäne tark, oppe miu kah Nõo; kullõlgõ, lat́s taht magama Se b. int kullõ ummõte, vai nii`mu̬u̬du Urv; kullõ nüüd (ei või olla!) Räp
Vrd kuulama, kuulma

kuluma kuluma R eP(kulo- LNg Mar) Trv T Urv Plv Räp, -me Hls Krk San, -mõ Krl, -mma Rõu(da-inf kulluʔ); pr (ta) kuluhuss Se
1. a. (kasutamisest) väiksemaks või kehvemaks muutuma Kaik kulu, migä `liiku Kuu; `suuga võib pali `rääkida, sie ei kulu; luud on kulund `vällä Lüg; alalde ühed `riided `seljas, miks nad ei kulu, kuluvad küll Vai; riie - - üsna atule kulund Jäm; kui riie on ära kulund, siis ta on inaraks läind Vll; Mis liigub, see kulub Pöi; raud ep kulu mette Muh; kõbasil on õla `sisse kulond LNg; auk `sesse kulond (sukale) Mar; mo noad oo kõik ää kulund Kir; Kasuka karv oo pialt ää kulun Han; kulun luud, vana luud, põle `lehti `külgis; `ambad kuluvad ää, `lähtväd nüris Tõs; `saapad kuluvad koa `jalges Ris; varruse suud ja `riide iäred, need on kõik ää kulund Juu; läige pialt ää kulund JMd; sielik kulund viledaks Koe; nuudi nüd paĺlast põngastikku, et su vikat kulugu Sim; pahema käe pu̬u̬l one tahundamise pu̬u̬l, kulub `kervel ruttu ärä Kod; riha pulgad [on] õõnapust, õõnap on küll kõva kuluma Äks; `ammakiri on kulund kui [loom] väga vana on KJn; mis asi liiguss, si̬i̬ kiḱk kuluss; regi vai ratass, jala`nõuse, ni̬i̬ kuluve; ku liiv ärä `kulli, siis raputedi jälle luisal `pääle Krk; küüdse om kõik ärä kulunuva; puuteĺle sehen `olli serände õhuke raud, mes kulumist `keeläb Nõo; ja kui siss jalass läbi `kullu, s‿`panti kõeo puust talla ala, ega läbi kuluda es lasta Ote; Mul om `jupka hand kõ̭iḱ lõhvõlõ kulunuʔ Urv; riha `ambaʔ kulõsõʔ ärʔ `riiben Krl; sukakõsõʔ kuluvasõ˽pia `kat́ski Vas; hevvetämmä lätt jo rõõvass, päält nakass är kuluma Räp; är kulluss vikah́t Se || fig suu kulub juba ää peast teid keeldess Muh; eks su suu kulu koa vahest ää Ris; minu jalad on lühikesest kulunuvad pika elu jooksul Pal; kuluts oma keele ka ärä ullu juttege Krk; tõese `perse pääl om ää küll `liugu `laske, ega `endä perse ei kulu Nõo b. fig kõhnuma; vananema luom akkab kuluma ja `kuivama ja lõppema Jõh; inimene ise kulub ka Emm; vana inimene kulund ää ja tõmmand `köśsi Plt
2. fig (kordumisest) mällu sööbima jo see juba piha kulund on Jäm; see‿p kulu ka ükskord su piha Rei; sa oled küll kuuld, eks se kulub pähä juba Juu; see piaks ju pähä kuluma Trm; vanal aal pähä kulunuvad, ni̬i̬d lu̬u̬d Pal; si̬i̬ om mul `mi̬i̬li kulunu joba Krk || ununema si̬i̬ om ärä kulunu meelest puha Krk
3. a. otsa saama, ära tarvitatama kui `linna saab `mendust, siis `linnas kulub pali raha Lüg; eks kuluses kui õleses sul `andada Jõh; Raha on `kerge kuluma Pöi; Küll neil kulub paĺju `leiba Jür; vaka `keśvi teid iki jahuss, tu̬u̬ kuluss sul `aastaga ärä Nõo; tikka kuluhuss paĺlo Seb. kustuma, lõpuni põlema (sütest) sööd oo ää kulond, ei sii põle änam kedägist Mar; kui juba tuli maha põleb - - ära kulub juba ahe, siis võta `taina `löimest `vällä Var; söed kuluvad `alles, ei ole veel `kustun Aud; ahi on nii kulund, söö kihud veel järel üksi Nis; süed on ää kulund, nii et põle `liimugi järel Koe; tee ruttu, et ahi `kinni suaks, sööd kuluvad ää Plt c. mööduma, minema (ajast) kodu kuluvad ne tunnid libemini Khk; metu `pääba juba ää kulond, ikka see töö seisab tegemata Mar; sul aeg kulub ää ja kedagi sa ei tee Juu; venelased tegivad `veśki kive - - eks sellega kulund ikke puar kuud ära VMr; kõhe ärä `kuĺli si̬i̬ aeg Kod; siss `kulli iks nätäl ärä Hel; kat́s `aaśtat `kullu äräʔ Räp
4. vaja minema, vaja olema, sobima; pidama `kuhjal kulus `suuremb pää `olla VNg; ei sene tüö `juures kulund pali ramu `ühta Lüg; Küll `sullegi `lierisõnad elus ära kuluvad IisR; See [jook] kulus ete kuiva suu `peale ösna äe Pöi; seal kulus paar kolm inimest ää, kui [kangas] `teĺge `peale sai `aetud Rid; see kulus sulle ää, nagu kueva taarile vesi Tor; [kui pruudile põll ette pandi] siis `öeldi et nüid on noorik `vaĺmis, nüid kulub akata `põlle lappima Nis; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse VJg; emä jutt õli `õige, ärä kulub sü̬ü̬k Kod; oless kulunud üks pauk `viina MMg; eks ike kuluks suu maoks, paĺlu‿s mul vanainimesel kulub Plt; si̬i̬ vihm `oĺli `väike, suurembat oless küll kulunu Ran; serände inimene oless kulunu elusald `õkva `auda visata Nõo; latse˽kuluva ärä - - vanemb läits joba `lu̬u̬me manu Rõn; pikäʔ `hammõʔ mehil, `kullu viiś küünärd [riiet] ärʔ Kan; üt́s t́siakõnõ sai tappaʔ, tu̬u̬ `kullu ruvva `ki̬i̬täʔ Vas || (parastavalt) `Poisile kulub nahatäis ära IisR; see (keretäis) kulus tale ete üsna εε Khk; vaat see kulos sole ää Mar; oli suand vaname kääst `eĺpida, eks se kulund ää nisukese krańtsile Kad; sie keretäiś kulus `talle ää VJg; ta sai üte nahatävve, si̬i̬ temäl ärä kuluśs Krk; parass talle, si talle `kullu ärä periss San; niipalju kui kulub õige palju, rohkesti Püksi `rihmi on nüid `poodis nii pailu kut kulub Pöi; russakid oli ka niipaelu ku kulub Aud; `viina niipaĺlu kui kulub kohe `ańti KuuK; nüid võina `poŕte tetä nii paĺlu ku kulub Nõo; marjaks kuluma hädasti vaja olema, imehästi sobima `Karjapoiss kuluks `marjast ära IisR; Külma ilmaga kulub kibe suutäis otse marjaks ära Kaa; Urvaplaaster kulub `santide lastele marjaks εε Emm; see kulob `moole `eesele marjaks ää, ei ma sest saa `soole `anda `ühtigi LNg; si nuga kuluks mul marjaks ärä Saa; sie kulub omal marjast ää JMd; sellele lapsele kuluks vemmalt marja iest Kad; seda õleks marjalt vaja, kulub marjalt ära Trm; laps kuluks `neile marjaks ää Plt; ma `mõtli et tuleb `vihma, kuluss marjasse ärä Hel; See tükk leibä - - kulus mullõ maŕas ärä Võn Vrd kuldoma
Vrd kulunema, kuluvamma

*kulunema nud-part kulunend Pha, pr (ta) kulunõss Se ära kuluma kraap luud missega pühitakse, mis ära kulunend on Pha