[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–32. vihik (a–piiastama)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 116 artiklit, väljastan 100.

ahju|kapp õõnsus ahju küljes (eriti pottahjul) pane `kindad `ahjo kappi Vai; aho müüri sees oo ahokapid Mar; õlid ahjukapid testod, et `sisse visata kedägi, `kindad paad `kuivma Kod; ahjukapis on sokid `kuimas Ksi; olli kaits ahju kappi ja raud tala säält läbi, tõine ots tõisen ahju kapin Pst; ahju kaṕp `oĺli `kambreahjul; siss ku mõni võõrass `tuĺli, siss nu latse lätsivä kõ̭ik ahju kaṕpi Nõo; kohe sammavàara vai t́säimaśsinat panda, tu om ahokaṕp Se

ainus ainus hajusalt eP(ae-; -o-), Hls Krk, `ainus Kuu Lüg Mär Iis KJn Kõp, ainuss Äks Trv Krk Võn V(-śs), aenuss Hel TLä, aańuss Lut; g `ainsa Jäm Khk Rei Rid Mär Kir Tor Juu Kos VJg Iis KJn Kõp Trv Puh San Plv, `aintsa Khk Vll Pöi Kse PJg Ris Juu Plt Krk/-e/, `ainu Lai Plt Trv Ran Nõo V(-o)

1. ainult üks, ainuke üks ainus kerd Kuu; `ainsad pojad Jäm; ühe `ainsa korra ma ole keind sääl Khk; Pöle ainust inge nähja olnd Pöi; ma äi laseks mette ainust inimest `sesse; `palju `kaanu küll, aga `astja `kaanesi pole ainustkid Käi; ühed `ainsad püksid Tor; mul poln `rohkem ko see aenus laps Ris; Aenust `aśsa ei soa `anda teesele Kos; ainus tütar oli vanematel JõeK; peres põle aenust `inge kodu JMd; mul põle `ühte ainust ammast Ann; surm võttis mu `ainsa lapse Koe; üks `ainus kord tuli `meile võõrsi Iis; meie panime ühelt `ainsalt realt [ahte parsile] Äks; üte `ainsa päevägä käis ärä Trv; ku südä täis, siis nutt om ainus si̬i̬ rü̬ü̬st ja abimi̬i̬s Krk; üted `ainud `nitsed ma tein roobi pääl Ran; üte `ainu `siaga läits `karja Nõo; Ma esi õs pia˽`rohkõbalõ lat́silõ riśt`kätsi ku ütele `ainulõ Vas; ainuss lat́s, taad joht anna‿iʔ maʔ `kaŕja Se; ühindä aańuss (täitsa ainus) Lut Vrd äinüss
2. üksnes, vaid ainus `suhkru rammu on [joogil] Khk; paar ainust akki jäi veel `välja Rei; tuleb - - `veksel `välja `maksa ja minul on `jälle kaks ainust tuhat Rid; kaks ainust inimest jäi‿vel `senna Plt
3. lähedane; lihane `ainu umadsõ; ainuss veli om tu̬u̬, mia olõ õi pu̬u̬ĺ`veĺjä Se; `ainu velidseʔ, `ainu sõsaridsõʔ Lut

hais ais g aisu, aesu eP(-o) eL(h- V), `aisu R(h- Kuu; n `aisu VNg Vai)

1. (ebameeldiv) lõhn nie (kassid) sen `haisu `pääle kohe `lähteväd ja näriväd [palderjani] Kuu; nie kana `varbud, nie `aisevad üvä `aisuga VNg; kuer `nuusib ja `tõmmab `aisu, `aisu `müödä ajab taga; senel (haigel) on juo `surne ais `küljes Lüg; tämä tieb paha `aisu (peeretab) Jõh; mönel roosil on sańt ais; liha akab `aisu `juure `vötma Jäm; `neitsitina‿p söö `ükskid loom, tal pole sööma `aisugid Khk; apu ais oli tuas Mus; Männi `vaiku `pandi seebi `sisse, võttis kõvaks ja tegi kena aisu Pöi; kalad lähvad kanastama, ais taga Muh; sireli puu, `kange ilus ais Emm; Kas ma pidin aisust `täädma, kui sa ise äi räägi Rei; ülles läks lodides vee aisu `peale Rid; taari aśtas mudo `seisend, võtab ummoksi aiso taha Mar; suur süte ais lööb tuppa Kse; kuldi liha ei `kõlba `süia - - ais taga `olle Tõs; Pane rasu `väĺla, [rasvatihane] jusku aisust tunneb Hää; teil ia `värski leiva ais tuas Ris; kui üks ehk kaks `tinti on [võrgus], ei nää, aga ais annab ära HMd; kadaka lusikal oli ilus ais Rap; viimaks tund aisust ää, et kaśs old JMd; teine [tubakasort] oli kollase õiega ja koleda aisuga nagu se piibutubakas oli JJn; oled vana aisukot́t, igal pual on ais sul taga VJg; saia ais `kamrin Kod; sital on ais, löhn on muul, paremal asjal; koer - - aab `aisu juba, nüid ta lääb sinna, kus loomad on Ksi; ku tal nii alb sii ais on, no mis sa tast aesutad (nuusutad) KJn; oben om peenike aisu `tundje; oma rahvas, võõras ais - - [öeld] ku mõni om `aisu tennu Hls; mõse emä ais mant ärä, sõss lää `põrse kasume; ku `lamba sõra ais, mis ta `seantset `tõmbass (piibutubakast) Krk; obest ei `tohtna mehiste lähikesi `laske - - obesel om igi ais, toda na‿i `saĺna Ran; toda ole mia `kuulu `mitmide käest, et tu̬u̬ kimmelgu ais tennä `tervess Ran; ma `tõoti `laske sul nuusutada, kas koṕpenut `aisu om jahude man; kül‿nä siss ärä matava, ku ais `nõ̭nna lähäb Nõo; pussuga tuli `rohkemb paha `aisu ku kuiva peeruga Ote; tan ei olõ tulõ `aisugi Krl; putr om paa `perrä `välläʔ kõrvõnu, siss tulõ kõrvõnu hais Har; hopõń tuńd soe `haisu Rõu; pini tund `höstehe `haisu ja lätt haisu päle takah Se; pää ši̬i̬st aisust aĺg aieldaʔ Lei
2. piltl juo sel `asjal one `aisu `lahti, seda `asja one juo vähä `kuulla VNg; äi saand raha `aisugid näha Khk; põle mehele soand, siis `olla uńdi ais `juures Juu; läbi nad käesid ja sugulased nad oĺlid vanast aisust vi̬i̬l Vil; mul om joba vähä `aisu, mul vähä `täädmist om; ei sedä enäp `kennigi võta, sel undi ais man jo Krk; vana `tüt́rigu `kroika joba, mulla ais man Ran; tõse ei saa `sinna aisulegi (võisteldes ligilähedalegi) Ote; ku ar˽koolõdõʔ, külʔ hais matt, maa pääle iks jää äiʔ Vas; haisu i̬i̬st olõ õi mi̬i̬lt Se; hais on ninas, haisu ninasse saama, hais ninna minema (aimu või teada saamisest) Nüüd said - - juo `haisu sest `asjast nenässe, eks ne `vargad saa käde ka Kuu; Kui varastad, võtta `ninda, et `keski `aisu ninasse ei saa IisR; Sai veel öigel ajal aisu ninasse Emm; juba mul ais ninas, tean juba ää selle aśja Juu; lähväd metsäss jalasse puid `tu̬u̬ma - - metsävahil‿o ais juba ninän Kod; tal olli ammuki ais nõnan, ega si̬i̬ asi äkki es tule Hel; `kiäki es tiiä, kost‿tu poiss peri `oĺli, aga sulase naine `oĺli `aisu `nõnna saanu, et sa `oĺli sõast maha jäänu, et ta`oĺli pageja Ote; sullõ jo˽hais `nõ̭nna lät́s, et ma˽`põrsa taṕi Har; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna, et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; ei ole ~ pole (mitte) haisugi mitte midagi, mitte sugugi Vast ei old viel `tuule `aisugi `tunda, nüüd juba paras `tuule vilu Kuu; kui mina abielosin - - ei siis õld viel minul `püksi `aisugi majas; lund ei õle `aisugi maas Lüg; Taal pole kannaduse aisugid Käi; nüid ei ole tast änäm `aisugi, sest nooda püist Rid; Põle tal ädä `aisugi Hää; nüid on lumi nii kadund, et põle mitte lume `aisugi enam Juu; temal põle aru `aisugi pias VJg; mitte `aisugi ei mälesta Trm; mitte tule `aisugi ei õle enäm ahjun Kod; minu `ti̬i̬dväst `oĺli siin rannan viis kiisakoda - - mõnest ei ole enämb `aisugi jäänu Ran; tal ei olõʔ meele `haisugiʔ Rõu; haisu vedama nuusutama kaśs väab roti `aisu Ans; karu nuusutab, vääb `aisu Var; luom veab `aisu Ris

harahhuma hara|humma Har, -um(m)a Rõu, araomma Krl, imperf harahhuś Luk; nud-kesks harra˛on(n)u Räp

1. eksima, hälbima; eemalduma; silmist kaduma või kaotama Mi˽harau ka˽hulga `rahva sisen üt́stõõsõst ärʔ Rõu; voonakõnõ ar˽harra˛onu tõste mant Räp Vrd hara(h)tuma, harkuma, harpuma
2. võõrduma lat́s om ärä ara˛onu Krl; varrõʔ õks [kanad] käve˽sinnäʔ Andrõsõ maa pääle, no harahu `välläʔ; no‿lt ärä˽harahunu˽ja `võ̭õ̭rass jäänüʔ, no‿i olõ enämb jalagagi˽käünüʔ; timä harahu imäst äräʔ Har

harakas ara|kas g -ka R(h- Kuu VNg) hrv S(-g- Muh) L, KPõ KLõ Iis Trm; (h)ara|gas g -ka, -ku Kuu; ara|k Hlj TMr Võn Kam, g -ka Kod KLõ Hls T V(h-), -ga Kuu(h-) hrv Khk Ha, V(h-), -ku Saa M Rõn San, -gu M Krl Se, haragu Se Lei Lut Kra; n, g ara|ka VNg Vai(g -ga); g -ke Ris Ote, -gõ Plv

1. (lind) a. harakas (Pica pica) Aragas on külävahe ja `lauda taguse lind (elamute lähedal) Kuu; araka sagata aja`teibass, ei nüüd üvi ole VNg; kiitsakas või arakas Mih; arak kätsatas aia`teibas, tõi uudissõnumid Saa; kui arakas kädistab, siss peab `käsku ja õnnetust `tooma Rap; keksib nagu arakas müeda `õue Kad; kui arakad sagatavad, siis tuleb saksa sõnumid VJg; kui arak aia`teibän kärissäb ja särsutab, tuleb vaŕsi võõras Kod; ma pia `kargame siin ümmer ku arak Krk; arak om kiiriv, pää om must ja si̬i̬vä om `valge kirivä Nõo; harak `naksi käd́sistämmä, noʔ nakass vahest `vihma `saama Har; Ega harak hüä t́sirk olõʔ, timä tu̬u̬ õ̭ks alasi `halva Rõu; harak - - ärä˽kańd kõ̭iḱ [kana] munaʔ; `korgõp ku koda, madalap ku regi, `valgõp ku lumi ja mustõmb ku hüd́si; harak liinah, hand väläh (lendavast harakast) = aida võt́i om lukumulguh Vas; haraga kääväʔ, saa külmä ja sato; harakalõ halu, varõssõlõ valu (öeld lapsele valu leevenduseks) Se || piltl Sa olid siis viel harak `aia`teibäs, ku `härgiega `künneti, ei sa `tiie vanust `asjust `millist midägi Kuu; `Ninda `kaua ilus `tütrik majas, kui arakas `aia`teibas (lühikest aega) Lüg; ea nakitseda nagu arakas sea `selgas (teise peast täisid otsides) Juu; `kargas teisele [sõnadega] kallale kui arakas (ägedalt) Lai; mis sest nõnda kahetse tääd (esimese lapse surma), edimene saa iki iirtel, arakil Krk; si̬i̬ kädsätäp nigu arak aid`saiban (lobisejast) Nõo; Tütärlaits käigu nii ruttu külän kui arak aidsaiban (kiiresti) Ote; ei hiir(t) ~ rott(i) ega harakas (harakat) mitte keegi, kedagi (peam loomadest) `ninda tihi `aida et ei `pääsi `iiri `eiga araka läbi VNg; puol `krunti on just [karjamaaks], ei käi sääl iir ega arakas sies Lüg; käisin seal, ei näind mitte `iiri ega arakast Juu; minul ei õle küll `üste iirt egä arakad. aga `karja pian ike minema Kod; seante `väike ivak, säält es saa iirtel ega arakil Krk; täl om nii `väike mulk `jäetu, siist ei `pääse rot́t ei arak läbi Nõo; Ei hiirt ei harakat, kõ̭ik vakka Räp; harakat laskma varastama, teise seljataga midagi tegema haraka `laskija, niisugune krepsauk, laseb haragast (abielurikkuja naine) Kuu | Jaanipäe tulad ljõnnalised `Kihnu muruarakast `lüemä (coitusest) Khn b. (merelind) meriskiPöi Muh Emm Kse arakas on mere `randas, kiri lend, `pitkade `jalgadega, allid munad Pöi; arakas oo mere lind; aragal oo punane nokk ja punased jalad Muh; Arak teeb oma pösa randa kruusipeendra pεεle. Araga munad aa - - pruunisi täppisi täis Emm Vrd arangas
2. teat küla elanike pilkenimi Hara haragad (Hara elanikud) Kuu; Eest ära Ao arakad kui Rakke rikkad tulevad Koe Vrd aralane
3. haru; haraline ese a. rebase änna (teat taim) `moodi, `seuksed arakad `küĺgis Aud b. puust hark, abivahend õlgkatuse tegemisel seal [katusel] oo `jälle üks puuarakas, kus vahele [õle] vihk saab `pandud Mih c. puuvankri ”seasuu”, millest vanker keerata andis arakas oli niisugune nagu `lantpom, aga iest oli ots `lõhki, sie oli puuassidega `vankrel; `Siasu (seasuu) on sie sama kui arakas Hag Vrd hargiline, hark d. harkadra osa arakas se `oidis sahkvarred laiali Juu e. aasniite tegemisel kasutatud abivahend, haraliste otstega puuklots, mis hoiab niiejalgadel varvad sirgu roobi `varbade vahel oli arakas, et niied roobi `varbasi kokko ei `tõmma. seda arakast sai natuke aaval edassi lükatud, nii kuda niie temine läks Mär; kui `jalge peäl `niisi `tehti, arakas oli `keskel, et niied mõnest kohast vähä `loiko ei jää Juu; ja ei saa `niitse `siĺmä tetä ku arakut ei ole, varva `tõmbava `luuka. arak om kes oiap laḱka varva Nõo; nitsete roobil om arak vahel; silmä varb pandass arake `sisse Ote f. hui, puust lauake niiesilmade tegemiseksTor Hag g. soalipitsHar
4. (õlgkatuse) harimalk `tehti õlekatus, `pańdi arakad katusele, `oidis õled `kińni. nende peält oli puust vöö läbi, mud́u nad ei seist Juu; kõ̭igilõ katuseile, mia oĺl napu katusõʔ `olli haragõʔ Har
Vrd harak|jalg
5. võrgukudumisviga, kaks silma kokku kootud ko panõ˽i tähele `kõrdapit́i, sis `veiga kuat haraket `sisse; harago˽lõigatasõ peräst ar `vällä Se
6. vahuharjaline laine meres kuhu nüüd viel sene kibuga lähed, arakad juo meress; juo arakad `lendavatta VNg

arm4 arm g armu eP eL, `armu R(n `armu)

1. armastus, kiindumus; headus, südamlikkus Isa arm `kestab `auvani, ema arm igavesti Lüg; Paremb vana `armu kui nuore `irmu IisR; Siia aita änam üksit arm (väljapääsmatust olukorrast) Emm; Arm `aitab änam kui irm Han; Vennäl ikka vennä arm Khn; armol `mõõtu ei õle Kod; si̬i̬ om üits armute inimene, temäl `armu täise inimese `vastu ei oole Krk; oma latse üle om arm, sa‿let ü̬ü̬ ja `päeva täl man Ran; `õige emä annap latsele `irmu ja `armu kah; emäk annap latsele `irmu küll, aga `armu ei anna sugukina Nõo; imä `viidi ussõst `vällä, arm karaśs `aknast `vällä; imä arm om iks kõ̭gõ suurõmb arm Kan; Vesine om veliste arm, `sõklinõ sõ̭sardõ arm, imä arm om otsaldaʔ Urv; imä arm õks last `vasta om suurõmb; tädi ja unu `näutäse enämb `armu ku esä; võõrass esä – võhlu esä, uma esä – armu esä Har; armu meelega (lahkesti, südamlikult) võt́t `vasta Se
2. armastus sugupoolte vahel Vana arm ei `ruostedu Kuu; varastatud arm on magusamb kui avalik; üks kõrd käis `naistrava ihu `kallal, käis oma `armu `näitämäs Lüg; meitel `olli arm teineteese `vastu ja läksime kokku Muh; rõõm kisub `rõiva üles, arm aab arud laḱka; elävä niisama `armu kokku, ilma laolatamada Ran; ilma armuta läits mehele, aga ega ta tolle mehega es elä Nõo
Vrd armastus
3. a. (üleolev) heatahtlikkus, armulikkus, kaastunne, haletsus ei mul `kerge old neid `lapsi `kasvatatta kui mehe arm lõppes (mees invaliidistus) Hlj; õled minu `armus eländ, õled kõik minu kääst saand; tämäl omal `varju`paika ei õle, eläb `tõise `armul Lüg; võtas lapse oma armu ala (päästis peksust) Jäm; kui kedägi `eesel põle siis pead teise armost eläma; Anti armu poolest tükk leiba Mar; Sööb seda, mis armust tuuatse Han; elab teiste `õlgadel - - süöb teiste armust Sim; armu perast vein suppi `neile Pal; temä armu läbi sai ma `tervess, temä tõi miul rohi ja sääś mut ilusti Krk; laste armust ~ armun eläb,latse toedava Ran; ilma armuta inimese, `käki ei tule `kaema; võt́t kah `endäle üte `vasõlatsõ armu peräst kasulatsess Nõo; kost timä ka `armu ja api saa; kis minnu siss `suńdi˽sai, ma umast armust lät́si `teie Har; tõõzõ armuh ~ armu all eläss Se b. karistuse kergendus või tühistus; andeksand, halastus; (kellegi) säästmine nie kuradi siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; pole sellel `armu ega alastust, pöletas teise maja εε Khk; `ermo ei karda egä `armo ei palo Mar; vai isäk lapsele `armu eedäb Kod; teid on `surma `mõistetud, aga `kindrali ärra annab `armu `teile ja annab - - `teile kakssada viiskümmend `oopi Plt; vanast palleldi jumala `armu ja alastust Ran; ku‿sa `vaene ja vilets, siss ei ole `armu ei abi `kostegina; es ole siss merästegi armu`anmist, kes kätte `saadi, tapõti maha; armu `anjat õnnistap `jummal ja armastap `tõene inimene Nõo; kohus `armu anna‿i Se c. (tööst, pingutusest, raskusest jne) säästmine, hõlp `naised `niidid, `kesse `naistele `armu ans Kuu; Eida omal püsüt armu (töötamisel); täna saab `armu (merel paraja tuulega) Emm; Ei ma‿b `oole enesel `tööga armu ann Han; perele käisin kõvaste `piale [tööga], ei soand siss `keegi `armu Kos; anna mu engel ottegi `armu vahel, missa iki purelet ja `kaklet Krk || On läbi ja läbi üks elu mees - - äi anna koa õlle viinale `armu (joob palju) Pöi || heategu, heldus, õnn(istus) sest on suur arm, et mul on εε poeg ning pojanaine ka Kär; see oli armu asi kis `aastas ühe kitse negi siin Noa; see üks arm, et ole jõun oma aśsad isi ää pesta Aud; sie on üks jumala arm, et ta viel elama jäi JMd; vanast `anti `vaestele `keŕkuläve i̬i̬n raha. kel arm ja `elduss lubass, tu̬u̬ ańd nii veedi-paĺlu kui ta ańd; ma‿lli nii väsinu, `mõtli et oless na ärä `lääsi armust ~ jumala armust Nõo; arm oss ollu˽kül˽minnäʔ tütärd `kaema, ku os‿ollu võimalik; näüss kas `taivaesä tu̬u̬ meile ka armu (öeld vihma oodates) Har; ilma armuta armutult, halastamatult, lakkamatult, palju Südametu inimene, ilma armuta peksab `looma Pöi; [jõkke] tuleb [kudemisajal] ilma armuta `sisse seda kala Aud; mis sa ilma armuta `raiskad seda `aega, et ei teind kedagi Lai; latsen `pesti tedä ilma armuta, a mes tost abi, temä‿m `süńdenu varass Nõo; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda˽tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har | `kurjad elajad - - `mutku `kiskuvad aga `riidu `ilma `armu `asjata kohe VNg
4. almus õlen tulest läbi käind, õlen ihu `ilge alasti, palun `armu; vieb `armu kotti `täie omale - - `riiet ehk `süögi `kraami Lüg; `sandile `anneda `armu Vai; valla `vaesed on kõik armu `soajad Juu; ega ma `armu ei `kerjä, mia saa nii samatele Nõo; Armupallõja (kerjus) Räp Vrd armu|and
5. kahetsus, kurbus, lein ei dṍua valida `armu; armurõivaʔ (leinarõivad) Lei
6. looja, jumal Hoidku arm seda olemast Jäm; Äga sii aita oma jõud vei nõu änam üht, muud kut peab armu pεεle lootuse panema Kaa; nüüd sa siis lihad, suurem arm aidaku ise sind Pöi; arm on mind `oidnud sest aśsast (kaklusest) `eemale Kse
7. (emf hüüatustes) oh sa `elde arm! Khk; Arm-aeg oidku, kui niid jälle adadama paneb; Arm `aitku, et ilm peaks, siis ehk saame eina labuse ka Kaa; oh keela arm seda Sörve lahingut Vll; Oh sa arm paraku veel - - ät see asi pidi nii äkist tulema Jaa; oh arm aeg, tursk `kangest laeba lehaga Rid; kullase arm, `meske kuub sul! Kod; oh arm, ei pest ei pest [põrandaid pühadeks] Plt; armu pealt äärepealt, peaaegu See kukkus mul kääst parandale, armu peelt et es lähe puruks; Saunas oli viŋŋu leitsu, mind pidi armu peelt üsna ää jörmama Kaa

ees1 ees, ies eP(eess Muh); ies R(-ss Kuu hrv Vai); i̬i̬s Hää Saa Trm Pal Äks Ksi KJn Vil(-ss); ihes Pal; eden Kod; ehen M Ote San, i- M San; i̬i̬n Krk T VLä(iin) uus Plv; i̬i̬h Ote VId(iih); i̬i̬hn, iihn Har(iinh) Rõu Vas Lut

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses `Naine vedänd `verku ja [mees] ise pidänd iess (istunud paadi ninas ning hoidnud sõudmisel paati vastu tuult ja lainet võrkudest õiges kauguses) Kuu; `meie `jälle taga kahe hobusega `kündasima ja täma ies `külvas VNg; `lõikavad `mersäs puid. `talvel on kõhe tuli ies Lüg; ees kurna all on pεεvili Jäm; Ma ole küll 70 aastane, aga mool on paergu veel [silme] ees, kudas papa sõjase läks Pöi; lammas seisab nii vagusi ees Phl; toal oli kaks aket. teine oli ees, ja teine taga Mar; ees ea, aga taga `persse siis `lõikab `kaela Mär; sa `olle ees lipe ja takka kipe Mih; siss `sõitis ruudi veime kirst kõege ees PJg; mul on tee ees `kińni, ma ei soa `minna Juu; ilp ies, tallukas taga (näruselt riides) Kos; mülgas soo - - `jalge all vaob ja ees `kerkib Tür; ikke `rohkemb parem jalg oli ies [külvamisel] VMr; ebäjumal - - kel tuli eden põleb Kod; kis `püśti ropsivad linu, neil on igäl oma lõugut́ ees KJn; tõne käsi ihen (teine kangaäär hõredamaks jäänud) Trv; ka siul ti̬i̬ `püstü aet om ehen, et `minnä es saa; `Talve ku üles `tulti, ürjäti `ju̬u̬ nig `keträme, egäl oki ehen Hls; üits suigunui, kõnnip pähl, pää ehen mahan; vaade raamatust, sul om kiri ehen jo Krk; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo; lita joosep i̬i̬n, peni takan Kam; lehmil om `ruhve i̬i̬h Ote; Üt́s `niit́se i̬i̬h, tõõsõ˽kaariga˽takah; kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa [äralennul], imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn Rõu; tal om tuli i̬i̬h valu takah (väga kiire) Räp; käut pümehhüisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; i̬i̬h `sõit́ja [pulmas], nu `sõitva i̬i̬h, takah sõit kosilanõ Se; vikat́ lätt nõnaga iih, lahutass `haina Lut; asja ees (ega) teist taga põhjuseta; tuluta Ei ole `asja ies ega toist taga [külaskäigul] Kuu; kes käib öhest kohast `teise - - äi `asja ees, teist taga Emm; Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu - - `asja i̬i̬s, teist taga Hää; käisin seal `aśja ees, teist takka, ei sest tuld kedagi `ühti Juu; kõneleb, ei `aśja eden, tõiss taga Kod; si̬i̬ `putrass `pääle, `asja ehen ega tõist taga Krk; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; `Asja i̬i̬h, tõist takah, a terve ilm `kärrä täüs Räp | Suu jooseb kui `tatra`veśki, `ända i̬i̬s ega teist taga Hää; kõnõlass `endä hüppä juttu, `aśja iihn ei˽takan Har; hupalõss pääl. ei tiiäʔ midö i̬i̬h, tõist takah Räp; asja ees kut ~ kui taga id Ärgudab ja ärgudab ühe asja kallal, `asja ees kut taga Emm; Mi‿sa sii klööberded, `asja änam ees kut taga Käi; ja koer läin kurva meelega kuju [pärast luhtunud kohtuskäiku]. änam `asja ees kui taga Phl; ees või ~ ehk taga (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem sie päiv nüüd ies ehk taga Lüg; Vai sel `juodikul `miski `asjast `kahju, tämal üks lehm ies ehk taga IisR; selle `ümber tä ikke on, see nüid `aasta ees või teine taga Mar; mea õienti enne `tärmenit ärä. `massa ta taht - - päe ehen ehk taga Krk; tu̬u̬ kolm rubla i̬i̬n vai takan Rõn; üt́s päiv nüüd iih vai takah Plv; ees ja taga igal pool (tegemas, nägemas jne) Tee peel keies olga sul silmad ühtelugu ees ning taga Kaa; kui ise ää suri, sis ma pidi igal pool ees ja taga olema Jaa; See oo ia küll, kui ees ja taga kõik ää tihatse Han; õlivad ikke `tienijad ies ja `tienijad taga Iis; emä tege ehen ja taga kiḱk ärä Krk; ike piab olema `mõistuss i̬i̬n ja taka, et latsele õnnetust ei johu Nõo; timä om iihn ja˽takan - - üt́s virk inemine Har | sel on silm ies `toine taga (näeb kõike) Hlj; kui sa kasvatad last teised silmäd ees, teised taga Mar b. söögiks, joogiks (laual, sõimes jne) kas `lehmädel on `rohto ies jo Vai; pidavad sool ägabe pulmatoidud ees olema Vll; tal oo `süöki küll ies Ris; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; kas obesel oo eden kedägi või näĺjän nasama Kod; lehmil om põhk ehen Hel; obene ollu saena küĺlen `kińni - - mitte üits aena kõŕs i̬i̬n Nõo c. aiste vahel, rakkes nuor obone kie ei `õska ies `käiä, `utsitan ies `käimä Lüg; kui kaks hoost on ees, siis on `pitsis Phl; obuse masinad olid, neli obust olid ees Rid; Obo üsä vahul ies Khn; `enne oli obone aestega [äkke] ees - - nüid on `trengidega ees Juu; ärjad `küntsid, kaks `ärga ees Ann; kaks obess `surnu`vankril eden Kod; saksamaa adra, kaks ovest ees käib Äks; [hobune] egä päe ehen, ommukust `õhtuni rangi kaalan Krk; siss `oĺli obese ku lina`si̬i̬mne `kandmistel i̬i̬n Rõn; häŕäʔ i̬i̬h kat́s tükkü Vas; hopõń om i̬i̬h ja naanegi jo ri̬i̬h Se d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalust, tüliks `püssi kuul lüöb tagasi, kui raud asi on ies Lüg; [jääs] prago ies. obone ei saa üle Vai; nee roosid on `akna pεεl nii ees Khk; tõkked ees, vesi jäeb pidama Muh; Jõmbakud puid oo `raske `lõhkuda, oksad ees Han; lage vesi oli ees tie pial. ei soa läbi Nis; kana tuol oli aseme all, sial oli redel ies, et `väĺla ei piast Amb; sa kuer, oled mul jalus ees Ann; vahel ku riibovad naesed `einu, paksult one `einu eden Kod; mõni lääb olgu seal mets ehk meri ees Plt; siin on riips i̬i̬s, egä siit või üle `minnä KJn; silmad on `selged, aga suits on [vaatamisel] i̬i̬s Vil; seisä eläjil ehen Trv; sõss olli - - ku pulk ehen (jäi vait) Krk; tõesel `olli joba `raskemb `riibu, `olli joba i̬i̬n tõese aenad Ran; ma‿less võenu `ammu jo mullan `olla, nüid `viugle siin tõestel i̬i̬n Nõo; ei tiiä˽mis putatuss täl i̬i̬n võisõ ollaʔ et, tä es tulõʔ Kan; sa olõd siin ku vana risu meil iih Vas; sa mul jaloh videlet, käut iih Se
2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni), olemas `polled olid ies `ennevanast jah VNg; krae `kaelas, lips ees Jäm; sool oo rillid ees; see (kirves) oo nii nüriks εε peksetud - - pole tera ees änam Khk; sellel üle`ü·ltse särgil `nöörisi ja tuttisi põlnd ees Mar; meil oo sii kahed `aknad ees Mih; jaki nööbid on sandist i̬i̬s Hää; vanger on obuse järel, aesad ees Nis; pöörad olid enne `pükstel ees Hag; nii nutune nägu ees teesel Juu; ühtlugu suits ies HJn; adradel põld `õigeid `sahkasigi ies VMr; ku viäre eden, siis `aitab [käimisest] Kod; uks oli ihes Pal; mul `olli lukk ihen, aga oli läbi lauda tullu; kihva või `seantse om ihen [netsseal] Trv; nägu kimman ehen, moka mutti Krk; mõnel om `ahtake nõna - - nigu `kirve terä i̬i̬n Ran; mulk om `kinni - - `laide iluste i̬i̬n Kam; kas aidavõt́i om iihn Har; reṕp om i̬i̬h Se || (muust tasapinnas) kõrgemal, etteluatuv `lapsel kõht suur ies Lüg; selle magu oo nõnna `lartsis ees Muh; söönd kõhu täis, kõht `õĺlis ees Mär; suur kõht ees [rasedal] PJg; magu ies ku itaari tõŕss VJg; kanapojal veeke pugu nagu puńn eden, muku lähäb Kod; kõtt om punnin ehen Hls; käis nii `uhkeld, pää säĺlän ja rind i̬i̬n Ran; [paksul inimesel] kõtt nigu `vaeseme tare i̬i̬n Nõo; ku kuu nakass edimätse veerändiku `pääle `saama, siss tal om kõtt i̬i̬n Urv; kõtt punnilõ i̬i̬hn Vas
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, varem `teine inimene ei saa `rääkidagi `muidu kui kurat käib ies Lüg; Rumala tükki tegid ära kahekeste, üks ies, `teine taga IisR; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; Naar ees, nutt taga Emm; üks teeb ees [niie] `aasasi, kera kää Mär; läks `siemnetega ies väilale VMr; viina pit́s käü ehen ja saia pala pääle; kudass kand ehen, nõnda võrsass taga `järgi (öeld vanematest ja lastest) Krk; latse lätsive [linna], üt́s ihen, tõse `perrä Hel; mul omma lehmä `nüsmädä, ma lähä i̬i̬n kodu Ote; Jovva õs ni˽paĺlo [riideid] tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakuti Rõu; `õndsa inemine hinele näge surma kolʔ `tuńni ja iih; iih `äestäss ärʔ, pääle ḱulb `siimne pääle Lut Vrd eehnä b. varem kohal, olemas, ootamas; nähtaval `Koipse mihed tulid jälle va˛est `siie, siis olid siin `süömäd ies Jõe; `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama`kõrda Lüg; siul on üks naha täis ies `suolas juo Vai; koes sa lihad, sεεl vahib töö ees, silmad `pungis pεεs Jäm; `umne tee - - mette jäĺje vermestkid pole ees Khk; riipsud `väätse ette, külirinnad o ees Muh; nüid on igäs kohes kiri ees (kohanimeviidad) Mar; ma olin eese roovetega ees Mär; üks `Kurksi mies - - oli [kõrtsis] ies Ris; üvä tegemine ehk õlgu kuŕja tegemise löiäd eden; ti̬i̬ one vi̬i̬l eden, aga `kangess ummine (tuisanud) Kod; vana kulu on i̬i̬s, seda on `raske `niita Äks; ti̬i̬ olli `seante, es oole iire `jälgi ehen Krk; es saa `täämbä jahvatada, jahvatust olli paĺlu i̬i̬n Puh; kiä [saunas] i̬i̬h oĺl tu̬u̬ üteĺ [tervitajale vastu] et esi˽ka˽sekkä Vas || varuks, tagavaraks mõnel on `kolme `aasta leib ies Lüg; sääl oli vana järg ees, mis sääl viga elada Jäm; Talu meistel oli sii köigil ikka oma `aastane leib `salves ees; Tüki kaks `valmis tahutud tiiva `aerdammi katsuti koa i̬i̬s oida Pöi; `Pehmet `leiba `süia ei `antu, ikki üks tegu `seisis i̬i̬s Hää; ei ole ees kellegil `aasta jägu, söövad pisut suhu Ann; vana jäŕg [viljast] vil i̬i̬n Puh c. tulemas, tulevikus (oodata) üks jägu `aastad veel ees Ans; Päris õige einaaeg on alles ees Pöi; `oomnepäe oo ees Tõs; õrge surge ära viel, meil tuleb viel ia aeg ies KuuK; kõik mis eden tuleb, kõnelnud ärä Kod; taĺv om vi̬i̬l i̬i̬n, ei tiiä kudass läbiu saab Nõo; sul on elupäevä i̬i̬n, mul om lõpul Kam; ega˽sa‿i˽tiiäʔ, `määntse˽pääväʔ i̬i̬n `u̬u̬tvaʔ Urv
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) eespool, kaugemal `kuoliga on ka miust ies Vai; si‿`asta on rugid nisudest [kasvult] ees Khk; Kiś ees, see mees Han; nad on oma `tööga juba natukene ees Juu; minä rabasin `tüügä eden `õlla Kod; miʔ ollõv muidõ `rahvaga lina˽`kakmisega üten rinnan, ei olõ miʔ iihn Har; ke i̬i̬n tu̬u̬ külen Lei || normaalsest kiirem (kellaosutitest) kell on ies Lüg; selle kelläst om ehen, ma jätä ta paigal Krk; tuńniʔ `lätväʔ i̬i̬h Lut
5. käes, tegevus- või mõjusfääris [leeris] `Ommiku `kestril ies kaks `tundi, sis õppetajal Lüg; rohi üsna laŋŋeb [vikati] ees Vll; Siis teeb [uduvihm] viimati märjaks koa, kui sa ees oled Jaa; `Keskmine ilm, võib ikka ees `olla (väljas liikuda) Pöi; saa as väidsega lõigadaʔ [leiba], kõ̭iḱ `murdu i̬i̬h Se || hoolel, karjatada sool on äga suur kari `lambud ees Khk; Poisil oli lambakari ees, läks teistega kupatas Emm; `lambu karjane, tal oli viis, kuuskümmend lammast ees Ann; vana karjuss oli, viie talu kari oli ees Äks; üits lehm magass sääl vi̬i̬l mul i̬i̬n - - `teisi ei ole üttegi enämb Ran
6. käes (tööks, normiks, teha); kavatsusel, teoksil; arutusel `enne `käisivad `mõisudes [tööl]. õlivad oma jaod ies; sel ajal kui minu asi õli ies (kohtus arutusel) Lüg; Igal niitjal oli oma rind ees Kaa; mool oo ikke see tee ees ja ma pea ikke `sõnna minema Mar; taal oo suur lai ee ~ rind ees (väga laiast kaarest) Kse; igal ühel oli jägu ies [vihusidumisel] Sim; aga nüd oĺli [asi] `kohtu pääl i̬i̬s Vil; paĺlu tallitusi vai toimetusi ihen Hel; lina `kakmise ja rüä `lõikamise man om igal oma esi ehen Ote; rüä põimu `aigu oĺl egal ütel uma esi i̬i̬hn Rõu
7. (kellegi asemel) tegemas, tööl ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; kui tä (isa) ikke ees sool veel tegemas oo Mar; parunil olid valitsejad ees Aud; Sul piavad ikki tańtsikud i̬i̬s olema (vastatakse, kui kästakse midagi tuua) Hää; täl oo emä eden. `kerge kodo õlla Kod
8. (eelnevalt) eeskujuks, matkamiseks `Peidlakońdiga mõõdeti [pikkust], ku teist sukka i̬i̬s ei olnu Hää; minä laalin jäälegä eden, tämä laald piĺligä järele Kod; mis sa (kirikuõpetaja) ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; ku ta ehen ärä lauĺds, tõise lauliv taga `järgi Krk; nigu emä ~ esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; sa˽loe esi iihn, siss saa lat́s takan lukõʔ Har; ja mis tu vana nainõ tegi iih, tuud tegi poiśs kah takah Se
II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses Ihasalu ies olen `nuota vedand, Kaberneme ies olen; Igäkerd ei old siin külä iess kalu Kuu; kerigos ja kerigo ies oli suur pühä Vai; peab korra näpud suu ees, siis muĺlub paiset [arstimisel] Jäm; kui ma oli lapsene veel, siis ma pidi `jälle ärja ees `käima Ans; tuul kuristab körva ees Khk; Midagi naagu korra `silmade ees vilksatas; `Kallid pühad on `jälle ukse ees (lähedal) Pöi; `öötasse ikke, et estob aga oki ees `peale (ketrab) Mar; uśs vingerdab jüst `jalge ees Vän; surm just suu ees; minu körvade ies on vahest nisuke umin ja kumin Ris; ta käis täna `kohtulaua ees Juu; inimesi läks küll mu ees Jür; üks teene vanaisa oli sial aas ta (voodis lamaja) ies juttu Amb; `kolda oli ahju ies Sim; saana i̬i̬s on kaev Pal; uisk - - meie läve ihen elänu Trv; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; rinna luu om siin rinna i̬i̬n, üleväld `alla; `leibä ei ole vaea, kui joba uba nõna i̬i̬n (laual) Ran; mõ̭ni om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n; `tütrik om peelde i̬i̬n, koda kangast Kan; sääl pliidi iihn omma jo puu˽ka `vaĺmi Har; mis sä taah muḱetat `hińdä ja säet `pi̬i̬gle i̬i̬h Räp; `kõ̭iki iih kasusõ hu̬u̬nisaʔ Lut || ei ole `uidu `otsa ees Kuu; elu`juoni one `otsa ies VNg; täma pees pole mihe meelt äga mihe `oidu otsa ees Mus; suur muhk õtsa eden Kod; igi om `ernen otsa ehen Hls; tati rida rinna i̬i̬n Ran b. aiste vahel, rakkes obone on rie ies Vai; Ärjad olid adra ees iges Pöi; kui sa `talve öpeta [noort hobust] siis `olle ree ees, sui `olle `vankri ees Phl; obu oo `vankre ees Kse; kaks `ärga olid saha ees Rap; nu̬u̬ ärjad olid adra i̬i̬s ja künneti Äks; kaks obest `oĺli neil kae·śsi i̬i̬s Vil; valla obõsed olliva [mõisahärral] tõlla i̬i̬n Ran c. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalus, tüliks ära `sõisa ` valge ies Lüg; üks va maias loom, kedrustab `pεεle teiste ees Khk; Mia ei põlõ `teite ies Khn; sapp on `päikese ies, et nüid tuleb `vihma KuuK; ma olen neid `lehmasi näind küll, kis käisid karjas, laud silma ies Amb; trihinnud naarta, käsi suu eden; `silme eden nõnnagu vari, ei näe üväss Kod; mets on tuulte ees ia soe Plt; topuss `olli lõhna augu ihen Krk; kui inimese `vihtnuva olliva, siss `oidsiva viha käpäga kõtu i̬i̬n, nii et äbeduss es ole paĺlass Nõo; kartohka i̬i̬h aid, `naaridõ i̬i̬h aid Se
2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni) vana pries õli `särgi ies; `kardinad `onvad `aknate ies Lüg; öle tuuśt käib sauna leili augu ees; pöör keib ukse ees Khk; rukknööp, `leitide ees Mus; aesad oo adra ees Lih; `kalja astjaste ies on kraanid Ris; kaĺja `aśtna i̬i̬s õli vanast ike naga Trm; vanast `olli puu pü̬ü̬r pögsi i̬i̬n Nõo; `ammõ rinna i̬i̬n oĺl meestel viiś, naistel neli `nüpsi Kan; kerigu `aknidõ i̬i̬h omma võraʔ; t́jooklaʔ (prillid) omma `siĺmi i̬i̬h Se
3. (ajaliselt) enne, varem ku olivad `suured `päävad lihavotte ies, suur `neljabä ja suur `riede VNg; minu ies vast läks `vällä Lüg; joulu ees Käi; `toomapääval keisid mehed `toomaks, just jöulute ees Mus; `Erned `pandi `keetmise ees ligu; Toa koristamine see oli ega `aasta `rehte ees; Ega ilma ees olid omad [taeva] märgid Pöi; sööma ees, kui `sööma akedi, ikka loul Rei; pilve pagi `tõusis müristamese ees Var; üsna pühade ees `tehti vorstid `valmis Tõs; Oli `sikõ `õhta ies aeg Khn; pioleo karjub vihma ees PJg; suure maru ja tuule ees mängivad kalad Ris; sõja ees Tür; `õhta eden laps `väśsi ärä Kod; minu ees oli vi̬i̬l õde ja vend ära `surnud Äks
4. käes, tegevus- või mõjusfääris `Auku`leibi - - `küpsendetüd sütteägejä iess Kuu; kohevel - - maa - - lammub kää ees ära Jäm; mul on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; sepa löötsa ees ep saa vabrigu tööd teha Khk; Raand oli ju `aasta `ömber kaju `otsas ilma ees Kaa; panime [nõu] koira pütiks, nüid ta koira ees käib Vll; Kenad `päikse ees kuivat kalad olid; Mis see pisike sitsi`riide niru `söukse vihma ees on Pöi; ma ole tukkun sii soja päeva ees Muh; Sa äi läbe isegid `vaata, kis koera ees on (kelle peale koer haugub) Rei; mis sa koa mehe löögi ees oled Mär; nägu elletab, `päikese ees ja tuule ees Ris; küll `lambad kuppasivad `juosta nagu ullud kuera ies Kad; enne on vagane vesi, siis tuule ies jo akkab `liikuma Trm; külmä eden puu ei kestä, külm võtab ärä Kod; kulu ei taha vikati ees maha `minna Äks; poisid käisid sõa ees aga tütar suri ää sõa `aegus Plt; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; ku `meh́tseʔ oma löönüʔ `kahha koh́e madalahe päävä`paistõlõ, sõ̭ss hoiõtass külealotsõ rõõvast päävä i̬i̬h, et süĺlem - - pakko es `läässeʔ Räp || valgel, valgusel piiru tule ees öppisi lugu Kär; Sügisene töö see käis puhas tule ees; tat́tnina ees saab ikka midagid ära ka `tehtud Krj; lambi tule ees sai `rehte rabatud Pha; ma nää pääva ees lugeda Vll; `Matsabest pole änam tuld öles `vöötud, istuti natuke koi `valge ees ja `mindi magama Pöi; leedu tule ees `pärssisid juusskullid nõnna et, `tahtsid `juuste `sisse menna Muh; `meestel `olle ka tööd, pidid tule ees tegema Phl; kuu`valge ees `lõikast `mõisas koa Mar || hoolel, karjatada Kes pidas oma ede karjast, kessel köisid küla karjase ees Pöi; lehmad ja muĺlikad olid karjas, karjatse ies käisid. `lambad käisid `jälle ise karjatse ies Amb; igas talus kus olid ike loomad nied olid ühe karjatse ies Kad
5. a. pool, läheduses (jutul, asjaõiendusel jne); juures(olekul), silma all; kuuldes, kellelegi (rääkima, kõnelema, teatama jne) `kella `kümme ajal `ohta mina olin viel sääl `kohtu ies; `vandus jumala ies VNg; laps piäb oma isä ja emä ies ikke alandlik õlemaie Lüg; kuninga ies nämäd `ninda sama `rääkid Vai; akkab sadama, koer söi `rohtu, ega ta‿p tohi mo ees valeta mette Khk; ega te‿p akka seda `kordama (edasi rääkima) kellegi eess; `olli isa ees üteln et, ma nägi Kuramal nii suure koera kut obuse vars; ega ma‿p `kaiba seda vanamate eess; siis köisime `uurija ees Muh; pahu`rahva `jütlust `ütles öpetaja, luges nende ees Emm; kis Senkpussi ees nuttis, see sai keik Phl; Neid `lapsi `lastakse vanainimeste ees jurada, et võtab kõrvad kurdis Han; kεisin Talinas arsti ees PJg; väriseb iga aśsa ees kui jänese saba Tür; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; ta on üks salauśs mutku vusistab ühe ja teise ies Sim; laheb püksid maha `sakse eden Kod; kui sa papi i̬i̬s ära käid, siis akatasse kirikus maha kuulutama Ksi; kül ta mukitab ennäst pośte ees KJn; `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen egä kuu kõrra Hls; su oma ehen võletess Krk; etsitäp pośte i̬i̬n, tahab mehele Nõo; Õt neide `tütrele äste˽suuŕ `veimevakk saasiʔ mud́u `võidsõ tütär pulmalõistõ iinh häppü ka jäiäʔ Har || teenistuses, alluvuses `ninda `nuorelt juo `võõra ies [teenimas] Lüg; vana [mõisniku] ees ma tööl ei keind mette LNg; kolm `aastad ma oli oninaise ees `teenimes Kir; kolm `aastad oli `võera ees (teenisin võõrast) Tõs; Mina `kasvasi pereme i̬i̬s, mul põlnu `aega epitada Hää b. võrreldes, suhtes; vaatekohast, silmis nii vähäses `väärtüsess sie `rannamies ige oli `neie (maameeste) iess Kuu; miul ei ole siu ies saladust kedägi Vai; tahab teiste ees tark `olla Khk; elä küll nagu tahad, eks sa õle ilma eden äbemätä; egä tä ei `piisa kedägi tämä eden (ei jõua kaua teistega võrdselt töötada) Kod; me olem puha patutse jumale ehen Krk; mia ei oless julenu noid `tüt́rige naesess võtta, mia tuusi et ma noede i̬i̬n olli `liiga alatu Nõo
6. mis selle ees (sel viga) on, et see‿b `aita Khk; näd ikke oma `tööga `meite ees (kaugemal). näd jo `peale `niitvad Mar
Vrd iil2
III. prep 1. (ruumiliselt) eespool, -otsas iess `silmi on üvä, aga taga `perse kade Vai; kõnnib, ees minu läheb tua ette KJn; kos tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kae, kari tulep säält, sääl kit́s joosep i̬i̬n `karja Kam; i̬i̬h essä tuĺl lat́s kodo, `mänǵih tuĺl kodo Vas
2. (ajaliselt) enne, varem Lagle on merelind - - `öeldi i̬i̬s tormi siś nad lagistavad Hää; tütär läks eden sedä mehele Kod; minev`aaste tei [heina] ehen sügise; ehen lõunat, enne katte Krk; i̬i̬n õdagut jääp tuul vakka Kam; om üte `aastõgõ iin minnu pernaanõ olluʔ Krl; ta käve iihn meid siihn Har; i̬i̬n `aigu šündünu; iin `ielat (üleeile) Lei

eest eest eP; iest R Khn KPõ I; i̬i̬st, iist, ist Hää Pal Lai KJn Vil eL; ihest Pal; edess, ets Kod

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt obone lüöb iest ja takka üless Lüg; seeme `vöötakse keige eest [tuulamisel] Ans; eest `laetav püśs Khk; [lehm] Löi eest ja tagand üles ja läks Rei; ta (kala) sealt eest kada lähäb `sisse [mõrda] Phl; `templid `pandi `kanga `peale, siis ta pidas eest kõvaja laia Rid; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik; [saanil] ülevelt pindpuu, mis käis eest peast taha leenini Mär; kus muld eest `kõrva läheb, see o adra kurk Lih; vesi on iest `ühmas `kinni, ei pääse `juosma Ris; et last ära lase `seie tuppa, pane uks iest `kinni JJn; se obene jokseb eest `nelja ja tagast `traavi Trm; einamaa oli eest lage Lai; vanaisa käis, `kaukaga säŕk `oĺli, i̬i̬st rind `oĺli poha paĺlas Vil; ma esi tõmmasi `amba i̬i̬st maha Krk; edimätsel `olli `kergemb `riibu, tol `olli i̬i̬st `valla Ran; miu veli ois kepi otst `kinni, siss vedäss [pimedat] i̬i̬st Nõo; innevanast oĺl, hiuss lõigat i̬i̬st lühembäss sõ̭ss Urv; Iist illos, takast tasane (öeld hästi istuvast uuest rõivast) Se; asja eest (ja) teist taga põhjuseta; mõttetult, tulutult Pole `asja eest teist taga, aga ta kobiseb ikka Pöi; Sai asja eest, teist taga pεεtäve (sai sõimata) Emm; mene kedägi `asja `saama, kei `asja eest ja teist taga Mar; nosib poole `pääva seal, `aśja eest, teist takka Mär; `tallab seda moad edasi tagasi `aśsa iest teist taga Koe; eest ja tagant igati, kõigiti; (eitavas lauses) üldse, mitte sugugi või kuskilt Teda kehuta ja `ut́sita küll iest ja tagant, aga ikke ei `jõuva `teistele järele; Ei `jõuva ei iest ei tagant IisR; Ei `inga eest äga takka (vaikib jonnakalt) Han; `naabrinaene naa tusane, eest ega takka ei tule sõnagi Mih; ta vihasteb kolm, neli `päävä. ei tule i̬i̬st egä tagant sõna Krk; kae teda i̬i̬st ehk takst, ütesugune om mõlembid puuld; tälle kõnela i̬i̬st vai takast, vai kate `perse vaheld, ega temä ike sõna ei kuule Nõo | Kui ema eest ja takka kõik ää teeb, siis lapsed ei õpi tööd tegema Han b. aiste vahelt, rakkest mine päästa obused eest εε Khk; peimehe kodu pani ruut rattalt üles töustes oma asemele `kindad, ja obuse eest `vötja sai `kindad omale Jaa; [ei] saa obost ise eest ää Mar; võta ~ rakenda obune eest `lahti Lai; mõtelnu et egä nä miu vaest ei võta, aga obese na võtava i̬i̬st ärä Ran; nigu taha˽`pallo oĺl lännüʔ, nii päsnü˽hobõnõ i̬i̬st Vas c. segamast, jalust, tülist, teelt (ära); sulgemast, varjamast `kõrja oma jalad iest, ma pühin su jalad `vällä Lüg; mine ülantust tegemast eest ära Khk; Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest ää, et äi jää `alla Pöi; oea eest, ma pane tondi `tańtsima Vig; ühed `riisusid [heina] `viirgu, teised `võt́sid eest ära Sim; kasi ärä ets `ki̬i̬ramass Kod; pühi i̬i̬st minemä, eläjäd tuleväd KJn; ku riisuts `einä, siss võets jala `kaupa i̬i̬st; vanase `surriv i̬i̬st ärä, nüid ta saa naist võtta Krk; tulli posti sõit `vasta, siss pidid ti̬i̬d `anma, i̬i̬st kõrvale minemä Ran; võta tu raamat i̬i̬st ärä, muidu saab rasvaga kokku; siss ku `väega suur vesi, siss tõmmatass vesi`värjä i̬i̬st ärä Nõo; ma˽panõ ta˽kaasõkõsõ ärä iist San; latsõkõsõ, tulgõ iist, suurõ inemise tulõva `sü̬ü̬mä Har; alambat `tüt́rikukõistki rikkap tüünäśs, et minʔ i̬i̬st Vas
2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljelt), küljest tuul lüöb `uksed iest maha Lüg; nua tera eest εε lεind Khk; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; Kui tahad ölut [ankrust] käde `saada, pead viki eest εε `vetma Emm; sigade laada pöör oo eest ää tulnd Mär; võta `vankre aesad eest ää ja pane uied Lih; tünnil naga i̬i̬st ära tulnu Hää; lauda akken `jälle iest läind HJn; kas tõid aeda `võt́med iest ää Koe; `tõmmas nüöbi iest ära Iis; topid ärä tullud edess, tahavad `uudess jälle toppi Kod; sõss olli ti̬i̬ pääl kirstu otsa laud i̬i̬st är lännu Krk; köögi `akna om ireveli kõ̭ik, satava i̬i̬st ärä Nõo; kui [vikatit] `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam; ma `viska põllõ ka iist ärʔ San; `aknõ kardinõʔ `kuksi ärʔ iist Krl; haami `tõmbass vallalõ ni pulga i̬i̬st ärʔ Se
3. (välj aega) a. enne, varem; eelnevalt Köik asjad `lähtvad ega pää uiemaks ja vanad `kombed kaduvad ka eest ää Krj; vana piim ei sua eest ärä, uus piim tuleb `selgä (lapsi on tihti) Kod; [vanasti] `künneti i̬i̬st (esimest korda) aŕk`atruga, ja kõrrati ja seemendedi kah Puh; Ütle iist, siss maʔ laula perrä Se b. varem kohal, ootamas Iatego ikke iest `leidib Lüg; et ta miul ülekohut tege, küll ta esi i̬i̬st löüd (talle tasutakse kätte) Krk; lähäd sutt pagema, lövväd karu kate pojaga i̬i̬st Ran; egä üits levväp i̬i̬st, mes tä ti̬i̬b, teku ääd vai `alba Nõo c. tulemas, tulevikus (oodata) tulavad ajad eest, ähk oo siis paramad pεεvad Khk; ei tiiä, merätse päevä vi̬i̬l i̬i̬st võeva tulla Ran
4. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) küll nie `pelgavata `ninda‿t `lähte `juoksu kohe iest VNg; [metsloom] kadub `jusku udu iest `vällä Lüg; ning [pruudi pulmalised tulid] peiu kodu, kodu `pandi väravad eest `kinni Jäm; obu anna kätte mitte, jooseb tükkis eest ää Muh; Laps äi lase easti [juukseid] liksuda keerab pεε eest εε Emm; Kui see tuleänd üle metsa`puude lennab, mis metsapuud aga `linguvad eest ära Rei; petutas eest ää, ei leind kätte `kuśkilt; läks teise kaela `peale ~ `kaela ja võt́tis töö eest ää Mär; ahunal on arjas seĺla pääl, nõnda et oia kääd i̬i̬st, et `sisse ei lähe Hää; nää teesed sõid eest ää Juu; `varjasivad nooriku [peigmehe] eest ära Ksi; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; mõni tahtś kana `kinni võtta, tõien kõssit́ i̬i̬st ärä Krk; nagu võtt i̬i̬st ärä, ei tule `mi̬i̬ĺde Hel; i̬i̬st varjule pannu Puh
II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt, lähedusest teine [viina] pudel läks teise renni eest läbi Ans; Näe jänene lidus üle tee just siit sammust meite eest Kaa; Toast tule eest `tulles on küll nii püme naagu lihaks kotti Pöi; aga kõhu iest `jääti üks niipalu lageks rõivast (kurrutamata) Muh; toast läks kohe aho eest uks `kambri Mar; `põesa äärest tuli (hunt) ja `tõmmas talle mo `põlvede eest `kinni Mih; `Änglema küla `kallab [tee] jüst poe ukse iest Ris; nina eest läks ära Trm; küll keriku juurest ja `kõŕtside eest varastadi [hobuseid] Äks; aga ku kolmass aigutemine ärä ollu, sõss `pernań oki i̬i̬st üles ja `vällä Krk; taa (põrsas) om `oigõ ku tä ei lääʔ su `jalgu i̬i̬st Urv; lät́si sanna iist `mü̬ü̬dä minemä Har; ma˽pöhe kah mitu kõrd aida i̬i̬st lummõ Vas || peä otsa eest on nii `aige Juu; õtsa edess juakseb igi `alla Kod b. aiste vahelt, rakkest Päästa obu adra eest ää ka Pöi; vanamees vettis obu `vankri eest εε Käi c. sulgemast, varjamast; segamast, jalust, tülist teelt (ära) `pilve lähäb `päivä iest `vällä Lüg; oja `valge eest ää, teine tahab kirjuta Khk; tä jo vana inimene, suri teiste eest ää Mar; mine `valge iest ää Mar; pakõ˽`valgõ iist, sa olõt hullõmb ku˽`mustlasõ immäne Har; kaś‿mu i̬i̬st ärʔ minemä Se
2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljel), küljest `pääval võttas `kruuvis `ukse iest lukku `lahti IisR; suured ma˛i·lma nöörid - - käisid [polgu adjutandil] `risti siit, rinna eest läbi Pee; vanast lõegati ame rinna i̬i̬st `lahki ja, palistedi ärä Nõo
3. (välj aega) a. enne, varem; (teat aeg) tagasi tämä nädäla iest kävi VNg; `Oasta kuie`kümne eest olid sii veel puhas puust `roandad Pöi; ilja aa eest oln seal `nuhtluse sammas Muh; läks `teenima kahe-kolme `aasta eest Mar; eks se old kuue`kümne `seitsme`kümne `aasta eest, kui pliidad said Ann; kas si oli kahe `aasta i̬i̬st Pal; alles `iĺja aja‿est ühe neĺlä`kümne `aasta `i̬i̬stki ma `oĺlin `võeras pulmas KJn; olli vaist paari tunni i̬i̬st, ku ta `surri Krk; ta `kuuli jo `mitmõ ajastaja iist välläʔ Har b. (teat aja) pärast kell saa veerändi eest kaits Krk; [sa] nopit kõ̭ik miu kasu kõjo ärä, mul os paari `aasta i̬i̬st ratta puu olluva Nõo; kai `kellä, oĺl viie i̬i̬st kat́s Vas; teḱke no˽rutto, rońg lätt viie i̬i̬st pu̬u̬l [kuus] Räp c. Täna sadas `umbest pääva eest (kogu päeva) Kaa
4. asemel, kellenagi või millenagi `toine oli tämä iest kara˛ulis Vai; ära pää sulase eest (sulasena) `väljas Khk; maretabe küńd `olle kõege param, see oo sõnniku eest Muh; `enni `ööti, et mets `olle `vaese mehe kasuka eest Mar; sa võid koera eest `aukuda küll mo `peale Mih; `portsasi `pańdi [õllesse] umalade eest Kei; ma käisn tema eest seal tööl, ta ise oli `aige Juu; püör oli nööbi eest JJn; kes‿si oo, kes sinu edess kohot käib! Kod; ei lase midägi tetä, kikk tege puha naise i̬i̬st ärä Krk; siss pessetu - - emä poja i̬i̬st Ran; `kartulipudrule `panti kańepijahu `õkva väe i̬i̬st Nõo; imä võt́t ravva ja, nakaśs mu i̬i̬st `kapstiid t́sagama Vas; hoit last `hüäste kui uma latsõ i̬i̬st ~ kui umma last Se; pidi võõrast lsat uma iist Lut || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju [ei] söö kassi eest (nii palju kui kass) ka mette Khk; On läbi ja läbi üks elu mees, mehe eest `väljas egas pool Pöi; jo `nendel `keikidel (lindudel) oma eest (omajagu) külm on Rei; lõhub tööd teha `metme mehe eest Vän; `kaste `iestki ei old [vihma] Amb; juba inimese edess väĺjän, mõni kes suure kasuga one Kod; sea olt kõva mi̬i̬s, sea olt kolme mihe i̬i̬st vällän Krk; ma nigu une i̬i̬st (ähmaselt) oless kuulu et tä sääl om; ega si̬i̬ mi̬i̬ss suur asi ei ole, aga `aotse aia i̬i̬st käip küll; nüid ma ka‿ks näe udsu i̬i̬st (õige natuke) Nõo; `kergepüḱs ei olõʔ ka midägi iist inemine Kan; tel ei olõ karva iist (mitte sugugi) raha Har; ütest silmäst iks rõbahha vi̬i̬l tühä i̬i̬st (õige natuke) Vas; ei teia unõ `i̬i̬stegi Lei; latsõ iist olõ‿iʔ `kõhtu Lut
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses `õstas `kraami sada `viie `rupla iest Lüg; miä sain sene `vaiva iest küll üväst tasutust Vai; `lehmte eest oli maks [karjamaa kasutamisel] Jäm; ta‿p saa säält midagid – teenib `palja iŋŋe (ülalpidamise) eest Khk; ühegid inna eest ää ei annaks Muh; vanast koera ja kassi eest vahetadi inimest Mar; `aitäh eest ei `anta midagi Mär; kaladõ, räemete iest käüsime enestele `leibä `ot́smas Khn; Puśsiga ää `kerge `sõita küll, ku aga on, mis i̬i̬st sa sõidad Hää; vasika või muĺlika iest saab torsu raha JJn; mua iest tuli `ilma `kõrged `reńti `maksta VMr; tänän leevä edess Kod; `oĺli ollud vägä tänulik selle `i̬i̬stigi Vil; `ait́u·ma, `ait́u·ma `vi̬i̬kse i̬i̬st ja vihakse i̬i̬st Hls; ole terven nüit kigede i̬i̬st, kige ää i̬i̬st, söögi ja joogi i̬i̬st Krk; vanal aeal kopika i̬i̬st sai suure saia nigu obese Ran; mina ei tule sulle liha i̬i̬st ei luu i̬i̬st `tü̬ü̬le Kam; taad [hobust] võit `osta˽tu̬u̬ henna iist Har; mõ̭ni and `mõskmise i̬i̬st `ku̬u̬lu (surnu) `kraami Rõu; tü̬ü̬ eest om ärʔ tasot Plv; ma müü raha iist Kra
6. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) Olimme kohe `piesass `poiste iest `peidus Kuu; `meie `mängisime siga, siis `tõine lei menikõrd kive `tõise iest `ällä; kao mu `silma iest `vällä et ma su `varju enämb ei nää Lüg; `Parti on paha pidada, sie `aagab kõik `puegade iest `nahka IisR; ta o selle mo eest nönda ära mattand Jäm; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; seda‿b nää änam, see jähi `silmade eest varjule; kössutasid saju eest labu `ääres; koer on nii iŋŋisti, selle eest äb saa kippumagid Khk; `Talveks said adrad ikka ilma eest `räästa `alla `pandud Pöi; Ta pettis ennast mo eest εε Emm; a no koera eest oli teda (jänest) ea `lasta Noa; `varja last tuule ja tormi eest Tor; `aiguse ega ka surma i̬i̬st ei saa põgeneda Hää; pruudid käesid `kangest möda küla - - sai teste eest `joosta naa et Hag; ta oli - - `mitme valitsuse iest plehus JJn; rubis leiva meie iest kõik ära Kad; kana `võõra edess pissäb `lendu; sõda põgenikud tulid ärä sõda edess Kod; last tuleb keelata tule, püśsi ja naiste put́si eest Ksi; ärä latse i̬i̬st kikke ärä neeli Trv; miu i̬i̬st ta salaśs Krk; ain om kuju, mitte ei lää vikati i̬i̬st maha; kit́s joosep minu manu, penede i̬i̬st pakku Nõo; kui tsikule pane ää sü̬ü̬k `moldi, siss - - üitstõse i̬i̬st lõbive ärä Kam; hoobi iist pakõt välläʔ, sõna iist ei saa `paedaʔ Har; mõ̭nikõrd käḱit raha arʔ - - `hinne i̬i̬st ka arʔ Vas; rehe `pesmise `aigo tulõ tuu iist `hoita, et mõ̭ni ohhak `silmä ei lääʔ; pini krabõ kassi iist liha raaso ärʔ Räp; võtt ar latsõ i̬i̬st Se
7. pärast, tõttu; (teat) põhjustel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema jne) eks old igä mure poja iest ja Kuu; kõhutõbi on `liikumas, `oiatasse juo sene iest; kui `teie `lüöta mind - - midä iest sie‿nd õli Lüg; mis eest sa mind löid Jäm; kis teda selle eest `kiitand on? Khk; äi ma‿p tia ta eest koa tagada üht, aga külap ta selle ää toob Pöi; Ma‿p saa sünu [loba] eest kedradagid Emm; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; tema peab ikki mo eest oolt ja muret Mär; põlbeli maas palund ja nutnd nende eest Mih; uśsi eest ehmatab igaüks Vän; see saan oma jooma eest `aega `tööle `minna HMd; vähä oli neid `luomi ja - - karda aena nende õnnetuse iest Jür; küll `omne pää muretseb ise oma iest Amb; ta ei õle inge ets u̬u̬lt `kannud egä iho ets; võõrast `õptaja tegi põvva edess palvet Kod; ingetänu tehässe `surnute i̬i̬st KJn; sa piat `aige i̬i̬st oolitsem; mike i̬i̬st ma tage `kakle Krk; es `kohku ütegi tü̬ü̬ i̬i̬st tagasi Ran; mes ist ma siu `sängi lähä, ma `viska oma aseme `pääle Puh; `leidungi om ilu i̬i̬st ja lase `küĺmä kah `sisse Ote; sa˽murõtat ta puu i̬i̬st, kink i̬i̬st sa ei olõ `vaiva nännüʔ; mink iist siss toolõ andass Har; Es vanast `varga i̬i̬st midä `valva olõ õs; T́siku ja˽pinne i̬i̬st `pańti pü̬ü̬r ussõlõʔ ette Rõu; noh tu̬u̬, `vargusõ i̬i̬st iks peläti [mustlasi] Vas; tiḿmä jo nigu jummaĺ `nuhklõss patta iist Se; `hingi iist ka˽pallõldass `paatrit Lut
8. meelest, arust, arvatesS LäLo LäEd Tõs Khn Ris HMd vaada, laste eest on ju pulma rööm suur rööm Ans; paakspuul pisikesed punased marjad, magusad veiste eest Vll; Porsa ölut oli vanade meiste eest ea ja `terve; `Lamba eest olid aava lehed ead Pöi; see oli `meite eest üks rumal asi Muh; `seune varsa `muistus pεεs, siis oma eest veel mees ka Käi; ja upe supp, see oli ju möne eest väga ea Noa; taloinimene oli jo `mõisneko eest looma sarnane Mar; Ühü eest ~ meelest kuld, teise eest ~ meelest muld Han; möst ~ mio iest sie oli Tiiu Khn; minu eest lehe kaapssupp oli keige parem vel Ris
9. a. jaoks, tarvis; kellelegi eks sene iest [võrkude otsimiseks meres] oli juo sie `naara Vai; sii sella peal oli koa üks väräb, mis `sakste eest `lahti `võeti Mar; ma ohverdasi - - `vaeste eest koa ühü krooni Tõs; selle ets õli [rehepeksmisel] inimene, kes tuld valv (valvas) Kod b. kaitseks, kasuks, huvides mis sa lehed teise eest `kostma Khk; [mindi] `Peeiterborist siis abi `saama - - `rääkima öhö ehk teise asja eest Pha; igä üks ise `eese eest `välläs Mar; taheti seda kooli`poiśsi - - maha `lasta aga˽s kooliärrad on seist tema iest; `tienijate ja moonakate iest valiti mind, saadikuks `Tartu Pee; on `õiguse iest väljass Iis; ei jõudnd `põldude i̬i̬st iä `olla KJn; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla Krk; mia `tüḱse ike minijä i̬i̬st kõnelema, ike kahitsi tedä Nõo; mi˽meheʔ oĺli˽kah `hińdä iist plat́sih Vas; jummaĺ `võtkuʔ nurmõ i̬i̬st saistaʔ (palvesõnad) Se
10.  jumala eest (kinnitussõnad) jumala iest! älä tule Vai; Aga, jumala i̬i̬st, nüid ei piaks änam `ühtegi kerjandest olema Hää; jumala iest, ma‿i petnd sind Kos; jumala i̬i̬st, mia ei ole `võtnu su raha Nõo; jummaĺ ivi̬st, śjo om `õigõ Se
III. prep üle i̬i̬st jõvvu ti̬i̬t nii `väega, ti̬i̬t `hińdäle `haigõt; `aigo sul es olõʔ tullaʔ `tassampa. kihotat i̬i̬st `arvo Räp; sa olt i̬i̬st arvo `julgõ Se

ehmuma `ehmuma Vän KJn Kõp uus Trv hirmuma, kohkuma ja sis ma `täätsin kohe et ma säält `ehmusin Kõp; lait́s `ehmuss kas mõnest loomast või `võõrast inimesest Trv Vrd ehmama, ehmatama, ehmatuma, ehmima

eitima `eitima Vll, (ta) `eitib Jäm Khk Pöi Muh Rid Tõs Plt, eidib Khk Rid, nud-kesks `eitind Koe; `eitümä, (sa) `eitüd Khn

1. settima; alla langema sihandussi putugid `eitib `pöhja Khk; töömis juba `alla `eitind Pöi; muld `eitib ~ `selgib `põhja Muh; leib läheb apus, siss `eitib Tõs
2. rahunema, vaikseks jääma (eriti ilm); lakkama (torm, sadu) kui tuul eidib, siis lεhme `jälle mere; [võõras loom] akab teistega `eitima (harjuma, seltsima); vihase meele `kohta `eetasse ka: akab `eitima - - jo si viha leheb üle Khk; kui kuu täis saab, ehk akkavad siis ilmad `eitima Muh; ilm eidib ää, kui toŕm või vihm jääb järele Rid
3. (piima) ära kaotama; (enneaegselt) lõppema, kaduma Sia‿mtõ või nda kauaks ää `minnä ning pissikest last üksi jättä - - `eitüd ise ää; Mede lehm `eitün (ei lüpsa enam) Khn; uni on ära `eitind Kod; piim `eitib ää, kui `lehma ei lüpseta Plt
Vrd eituma

heitma `eitma, (ma) eida(n) eP(eeda[n]; h- Phl) Trv Lei; `eitama, (ma) eida Khk Mus, `eidan hajusalt R(-maie Lüg); `eitmä, (ma) eidä(n), ee- hajusalt L, Juu Kod KJn Kõp Vil M(-me) T(-me San); `eitämä, (ma) `eidän Kuu/`h-/ Lüg(-mäie) Vai((ma) `eitän); `heitmä, (ma) heidä, hee-, `(h)iitmä, (ma) `(h)iidä V

Tähendusrühmad:
1. (hooga) viskama, loopima, lööma
2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma b. kaevama, labidaga viskama c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama d. piltl sööma, jooma
3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama
4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama b. haspeldama
5. panema, asetama a. ankrut või kalapüünist vette laskma b. mulda panema, poetama; külvama c. võrku korrastama (enne püüki) d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma
6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma b. kudumissilmi looma või ahendama
7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma
8. (teat asendisse) laskuma või langema
9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama
10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama
11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama
12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased)
13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema
14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma
15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) b. tekkima, sugenema c. lakkama
16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima
17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma b. teat suunas paiknema
18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. (hooga) viskama, loopima, lööma `kurni `eitma ~ `viskama; eideti paari soola ragesid [piima] `sisse. see pidi siis völu ära `oidma Jäm; vana adra saab εε `eita, mis sest paranda; eida `metsa - - kui sool ep kolva (öeld nurisejale); lapse pesu vett äs ole `sönna eidetud, ko˛es koi paistab Khk; kes põrandal oo, see `eitku `leili Muh; Koja loudild lεheks `einu `eita [alla]; `möisas sai [käsitsi] siemest `puntaks eidet Emm; `eitmese kepiga eidedaks [katskimängus] Käi; tuli pöleb, heida halg `pεεle Phl; Ää `eitüg `terven vett maha; juba üks eitn kuĺbi käest ää (on surnud); Nuõrik läks `pähkli `eitmä (teisel pulmapäeval viskab noorik pulmarahvale paar liitrit pähkleid rehalast õue) Khn; mesilaste sitt. eedavad kevadel mesipuust `väĺja Trm; ader ei eidä `äste maha, om [mättad] `servi puha jätten Krk; eedeti `liisku, et kes sõ̭aväkke piab minemä Nõo; Konpu̬u̬l [harkadra] luits oĺl, sinnä˽poolõ˽`heitse maa Urv; hopõn oĺl äidsist tullõn poisi maha˽`hiitünü˽sälläst; timä hiit́ jala ette ja tõnõ [poiss] sattõ mahaʔ; kos om lõunu `hiitmise kopp Har; maʔ hiidi `leibä `ahju Vas; aia taadõ hiidetäss ärʔ [lõpnud loomad]; tõõsõ `vaiva `tahtku‿i, eläʔ uma vaivaga, tõõsõ vaiv heidetäss vaja `otsa; vanast hiideti `kostkit, no pandass `kaartõ Se; määne hädä kotoh, `üĺti, `hiitkeʔ juudisitta tuhhi`hauda; jakaṕ hiit jahe kivi vette Lut || pulmas pruutpaarile (viskamisega) raha annetama peiu sugu `eitas peiu `vöitu - - pruudi sugu `jälle pruudi `vöitu, `eitsid pruudile [raha] Jäm; `nöudijad `eitasid ruudi `vöitu, teised `jälle peiu `vöitu Khk; `Mõrsja ja˽peid́mehe vanõmbaʔ `hiiti õks kuldraha kah Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit Se
2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma läks rεhe `alla, ja `eites kolm vöi neli angutäit `pöhkost pöhukorve `sisse Phl; sitavedu oĺl, siss kolm miist `hiiti˽pääleʔ [koormasse] Krl; mine tu̬u̬ `herne sarrakõnõ kuuʔ saa siss üless paŕsi pääle `hiitäʔ; sedämaid lähä hiidä na (odrad) `ru̬u̬ǵma pääle üless Har; `hiitjäʔ `võtvaʔ laudast vai tahrast hulgaga sitta ni veeväʔ, `hiitväʔ `kuurmalõ; edimält vaalustat [heinad] nii `kuumbappa, `tuori hiidät `ümbre Lut || viljalademe ääri pahmamisel kergitama `eitis neid odra rehe `eari Muh; tulgõ `vi̬i̬ri `hiitmä; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs, tõnõ hiit́ veerest üless Har; viere eideti `pääle ku vili `pešti; `vi̬i̬ri eit́ta (heidab reherulliga peksul lademe servi üles) Lei b. kaevama, labidaga viskama hiidä nu̬u̬˽haŕja otsaʔ `laṕjuga ilustõ üless, medä is saa adraga `laskõʔ; ku lummõ om tuisanu, siss hiidetäss ti̬i̬d Har; tõõsõlõ `kaivu ~ `auda `eita, esi sata `sisse Lei; kol `vu̬u̬re vaja õnnõ `lapjoga `hiitäʔ ütte `puuldõ, saa tu̬u̬ raha [kirstu] `ussõgi; havva`hiit́jä Lut c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallamaV vanast oĺl sääne puunõ kuĺp `minka `süüki paast `vällä heideti Kan; [klimbi] Tainass tet́ti jahust ja vi̬i̬st - - sõ̭ss hiideti keevä piimä `sisse; Sõ̭ss ku˽`sü̬ü̬ki paast `vällä eideti, sõ̭ss tet́ti iks anuma `põhja riśt Urv; `tüt́rik oĺl kaśsilõ `hiitänü `piimä lakataʔ; tõrikõnõ oĺl nii vällä˽kuiunuʔ, ku vii `sisse hiidi, siss ju̬u̬śk nigu lainõti; mõ̭ni tege [leelist] tõrikõistõ, siss säält hiit `rõivõilõ pääle Har; Talvõl hiideti˽sü̬ü̬ḱ kua man länikide `sisse ja˽paariga `võeti `tu̬u̬di tarõ manuʔ Rõu; kaibõt kuĺp, `ru̬u̬ga `heitä kuĺp Se d. piltl sööma, jooma leheme `rooga `vastu palet `eitma Khk; `pernań `ütless sedäsi, akage nüid `eitme, saa nõu tühjäss Krk
3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama ennemasti eida rist suu ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; `eitas sedati selle `riidega nad ülalt (õlekõrred laest) jälle maha; Seike käimamoed et eidab kätega kaudu külge Kaa; vene kirikus nemad `eitvad `risti ette Ris; Ku ma `viĺlä keväde maha ti̬i̬, siss kige pält eidä ristikse ette Hls; ku `välki lü̬ü̬, sõss mea eidä iki risti ette Krk; vanast ku leevä `ahju `pantu, siss jälle eedetu riśt ette Puh; vanast eideti riśt söögi `pääle, et vanatońt süvvä es saa Ote; Et ku iks kohegi˽`minti `vällä, sõ̭ss hiideti riśt alasi ette Urv; Kagu˽`kullõ õiʔ, sõ̭ss ma˽hiidä sulle seo vigla varrõga Rõu; sis ko sanast `väĺla tulõt, sis heidetäss kõ̭gõ riśtikene sanna läve pääle; hiidä˽`hiilkat Se; [pärast missat] śjonds lugõ ärʔ ni laul ni heit́ `riśti `rahvalõ `pääle Lut || piltl tule ka `järgi, ärä sa mitte `risti ette `eitä (ära hooli millestki) Krk; käega heitma ükskõikne olema, mitte hoolima, tähtsusetuks või tühiseks pidama `eida `kääga, las `jääda VNg; `eida `kääga, las `jääda VNg; Ta pole sest `oolind midagid, `eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; hiidä no `käega õnõ, lasõ no ollaʔ Se
4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajamaSa `vänti eidetasse, vändist `aetasse `ümber; `enne kui rihed käsi masinaga `tehti, siis pidi pailu `eitajid olema Khk; kaks inimest `eitvad `käia Kär; paar vikatid vöib `taale `eitada (käiata); `tuhli riivi masin, alt `jooskes `tuhli riiv `välja. `eitist vändist Mus; [köietegemisel] Öks `eitis siis `vänti. Teine ajas kedrajad `ümber Kaa; paned käia vänt `otsa ning akak `eitma Vll b. haspeldama ma eida omale `vihti. kude viht eideti otse (ilma vahepeal sidumata) Khk
5. panema, asetama eidä kääd `külge ka (võta tööst osa) Khk; mes ma teile ette eedän, lavvale kannan Kod; heit pia pikä `pääle (varastab) Plv; hiit́ ussõ `tseepkahe Se; põreda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte) Lei; hiidetäss `kaartit - - üldäss miä sullõ saa Lut a. ankrut või kalapüünist vette laskma hilakiviga heidedakse vörgud `pöhje Phl; Võrgud eedetüd ~ `sisse lastud; Kas eedäme mut́id sisse või Khn; noot - - üks kord meres eidetud, üks luom `tehtud Ris; tõene sõvvap ja tõene eedäp `nu̬u̬ta; `nu̬u̬ta `sisse `heitmä ~ `viskama ~ `laskma Se b. mulda panema, poetama; külvama ube ~ `ernid `eitma; `tuhli `eitjad äb jöva `järge Khk; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit (rändlindude tulek määrab õige külvaja) Kam; ku sisask laul, siss eidetass `ernid Ote; tõõńõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ kuoni maaniʔ `hiitäʔ Lut c. võrku korrastama (enne püüki) kui `võrke taheti `järve viiä, eedeti na enne ärä. me esäga katekest eedime, põrmandu ehk `puhta maa pääl. veerest nakassime maha panema, pullad pannime kõrvu kateld riadl, kivi(d) keedime (köitsime) `kanmide `küĺge, siĺmusssede. üten otsan pulla, tõesen otsan kivid, lina jäi `kuhje vahele Ran d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma eida suur rätik `ümber Jäm; eida müt́s omale pehe; ojumise majad, kohest ojuma minnasse, eidetasse `riidest ää ning Khk; `eitas püksid ära Mus; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; kas ma pea ennast koa `lahti `eitma; ma eida omad `riided ült ää Muh; vaia säŕk maha `hiitäʔ Har; kask `olgõ pääle hiidet Vas; hiidä no pääkot́t `päähhä hobõsõlõ Se; halat́ um pikk rõevass, hiidetäss `pääle Lut
6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma eida nüid söĺm `pεεle, siu `kinni Khk; [võrgu] aina otsad eidetse aas`sõlme Muh; `pastli paelad eidetasse `aasa, teine aas teinep̀ol `kõrvas; obose saba eidetasse `sõlme Mar; vanapagan sõrme `sisse eitnd, [öeld] kui pael pahasti `tehtud KJn; sa olet `ju̬u̬skme`sõlme `eiten; [surnule] `sõlme es eidede ette, ei põllel ei kellegil Krk; mis sa oora sõlme eedit, oora sõĺm lähäp `valla Nõo; hiidä no˽langa otsalõ sõĺm `sisse Har b. kudumissilmi looma või ahendama ala˽sa enämb kotuʔ, ma˽taha kokku `hiitäʔ Har; kapuda eidetasõ `veide `vardadõ Lei
7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma kaua see `sönna leheb `eitades (käies); tuul nii `kange üsna eidab elude vahel; ratas eidab (jookseb viltu), akab `eitama, kui ta otse‿p kei ige `otsas Khk; eedäd vette, kui lähäd `suplema Kod; luḿbihn umma˽looga`hiit́jäʔ - - nu̬u̬˽`hiitvä `hindä üless nigu lu̬u̬k Rõu; [hunt kuulis hurjutamist] pańd pakku, siss kõ̭iḱ `vilpsõ, üle `puhmõ. hiit́ är `väega `korgõst Se; hopõn `kargass ülejala. hiit ülejala; koa hiit suurõ suurõ sammu, [on] pikä sammuga Lut b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama `näitä kuda te eedätä uńdiratass Kod; `põrsa eidäve `kuuti (hüppavad) Krk; etkona `korjusõʔ ütte, kukõrpääd `hiitmä Lut c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma `kange tule kirg eidab ahost `vällä; ahi eidäb `vällä (ahjusuust tuleb tuld ja suitsu) Mar; tolm eedäb ülesi `taeva puale kõhe Kod; et tuli lakkõ kibenit ei˽hiidäsiʔ, tu̬u̬ `taŕbiss `raoti `tu̬u̬rõ˽puuʔ ja `säeti paa `kot́silõ üless üle ah́o otsa Rõu; `tolmu hiit üles nigu; oĺl sääne hobu, ku `lü̬ü̬di, timä jäl kusega hiit́ üless (lõi tagant üles) Se || rüä orass um verrev edimält. `ĺämmä `aoga timä üle nädäli üle katõ jo vereväikseʔ hiit maalõ Lut
8. (teat asendisse) laskuma või langema pohituul paneb `üöese `püksid `jalga, länstuul `eidab mihega magama (läänetuul raugeb ööseks) Jõe; `Lapsed `eideti magama Jõh; ma `eitsi ennast pitkali ~ `pitka Jäm; ken maalitse raea `pεεle eidab saab kärna `aigusse Khk; ükskord oln nii suur huss meres, mis heitn hennast üle kaeva pöigite Phl; tä `eitend `sõnna külite maha Mar; mine, eeda tut́tu Mär; obu `eitis piherdama PJg; mine eeda asemes ku tahad Hää; küĺg vajub ää, eedan selili ehk teese küĺle `piale `jälle Ann; aga nemad `eitsid perenaesega unele Tür; `õhta [magama] eeten ja ommogu tõessen one sul `lamba asi (villane ese) `ümber `panna Kod; lehmäl om iire, ku ta pikäli maha eidäb Hls; eideti makale Ran; edimält tulnava serätse siputaja, siss `eitnävä `endä tuppe (kihulastest) Nõo; pini hiidäśs läve kõrvalõ [magama] Vas; [laps] vihossihe lätt, heit hinnäst pikkä `maalõ Se; `kõ̭ikõ edimält saa siug. saa siug ne tulõ jo `pääle `hiitmä Lut Vrd heitämä
9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama tolm eidab `sönna `pεεle; jahud `eitavad `pöhja Khk; [reheahju kütmisel] Vahest suits `eitis sedasi maha pole oort `välja läind Kaa; maha `eitand puud Pha; Kui udu korra maha eidab ja `jälle öles veab on vihm kää Pöi; sel nii `kangeste aha `peale `eitend (nägu päevitunud) Mar; [mesilaspere] ei taha `oksa `eita Var; küĺma ale eedab `peale ja võtab `kardule varred ää Mih; ku vesi kebadi `eitma akkas [jões], sis ollid ika mõrrad Vän; Mõnikord `teh́ti päris nimelt naśte`riideks läbivillest, tema on pehmem, eidab paremeni Hää; `üösi `eitis kaste `piale Tür; linad o punased, rosse `piäle `eitnud; aken one igine, kui pada aur eedab `akna `piäle; `mõnda `kõsta eedäb külm `rohkem ku `mõnda `kõsta; lumi heit maha Kod; paks vili mis maha eit́ tuule ja tormige Trv; leib taht vi̬i̬l apante, ei ole vi̬i̬l maha `eiten Krk; kui ommuku udsu maha eidäb, siss tuleb ilus ilm Hel; maa iit́ (oli kallak) põhja poolõʔ Krl; hommugu hiit́ vehma pisarõid Har; sata `vihma, saa `maadaʔ, hiidä kastõt, saa haugadaʔ Vas; lumõ härmäkeist `heitnü joʔ Se
10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama `käsku körvale `eitma Jäm; eedäb oma vana usu ää, mis se uus paramad on Juu; teda eedeti kuolist `väĺla JMd; `vaslapävä aeg one liha`eite aeg. siis veneläsed eedäväd liha ärä; kis kogodusess on `väĺjä eedetud, si̬i̬ one nagu pilgata Kod; temä eit́s esi [ametist] `valla, ega tat es lasta; popsist `valla `eiten; poig tulli linnast koolist, olli oma [murde] keele ärä `eiten Krk; liha `eitmise aig (paastuaeg) Puh; ei midägi, mugu eidä meelest ärä (unusta) ja asi tettu Nõo; Viin ja tubak heedä ärä henesest Räp; hiidä tä (töö) kõrvalõ śjoost kõrrast; laulu `hiitminõ om, säid́se nädälit lauleta‿iʔ [enne lihavõttepühi]; heidi tõõsõlõ kat́s `ruublit `maahha (jätsin hinnast alla); [surija] kõ̭nõla‿i midägi inäbät, jo keelegi hiit́ är joʔ Se; hiidä liha, võta˽kala (öeld vastlapäeva hommikul) Lut || piltl `eidab `silmad `vällä, `ninda ele on (ei näe eredas valguses) VNg; hinge ära heitma surema vanaemä jo `eitis `enge Vai; Ta oli juba ammu `inge `eitmas Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; kaua `aega vaagub inge `eitmeses Kad; kell kahessa `eitis `inge Äks; küll ilm `müüräss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; pulmarahvass `sõitseva kokku ja pruut́ `eitse eńge Ote; ta um õks jo pia hinge `hiitmisel; timä um jo hinge `hiitmise pääl Rõn; meelt (peast) heitma ahastama, meeleheitel olema; mõistust kaotama `ninda `kahju et akkab mield `eitama Hlj; möni eidab suure murega meele εε Khk; pidas omast `kangesti lugu, siis `eitis meele ära (läks mõistusest segi) Rid; eedäb mi̬i̬lt ärä (kaotab enesevalitsuse) Kod; si̬i̬ om meele ärä `eitän, si̬i̬ om joba lollis jäänu Trv; täl om nii suur mure - - eedäp kas vai meele ärä pääst Nõo; huuju, ega sa˽tu̬u̬peräst mi̬i̬lt vällä ei˽saa `hiitä, et sa mihe maha mat́i Har | tegi mo iŋŋe nii täis, kas eida üsna meelest ära Khk; Näh, saabas eitaskid meele ää (läks katki) Kaa
11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama `karva `eitama ehk `karva ajama; läks vett `eitama (kusema) Jõh; mets eidab `raagu Muh; karv on `lahti, veis eidab `karva Juu; uńt eedab `karva, aga mitte `viisi VMr; mette üks päev (päike) tälle `piäle ei aka ja riie `karva ei eedä Kod; süä läíts alampes, akasi suust `eitme (oksendama) Hls; suust `eitmine (okse) tule `pääle Krk; mi˽teḱki miheste tü̬ü̬d ja `hiiti hikõ kah; [naine] oĺl jo latsõ välläʔ `hiitünü Har; ega `aaśtaga hiit põdõŕ sarvõ arʔ; susi karva hiit a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; ar hiit́ latsõ, nõśt kõvastõ vai; hobõnõ hiit́ är varsa Se; tühämao `kotsalõ või eiʔ lüvväʔ läüläle `tõpralõ, või ä˽`hiitäʔ ei `aoldaʔ; kana hiit maalõ pudsajit; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, nakass [hobune] jo `hiitmä `hambit. hiit är `ussõ `hambaʔ Lut
12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased) mesi `linnud `eitasivad peret Lüg; pere `eitmise `juures `lasti `püssi ning kölistati `kella, et [sülem] ää äi leheks Kär; lume `elmed `keeravad ühetese läbi kut mesilased eidaks Mus; see puu `eitis kaks noort peret Mär; [mesilased] akkavad `eitma. aga siis ei eida, kui `kange saak taga Kse; mesilast `eitväd ärä ku neid pailu on Se; aga tihusid on kevadetel kohe paĺju. sis üśt nagu peret eidavad, aavad ennast teinekord `väĺja KuuK; mesilased eedäväd peret. siis `laalma emä Kod; lind `eiten ja temä lännü [mesilasperet] puu `sissi `aama Krk; es eedävä mehiläse peret ei Puh; timahavva es heed́äʔ `üt́ske mehine mul süĺlemet Räp; `enne oli seda`muodi et ku akka peret `eitama (naist võtma), käi `moisas palumas ja küürutamas Hlj; `milla meil akka `lehma peret `eitama (poegima), siis `meie ka `saama `piima VNg; kui inimised `lahku lähvad, siis on pere `eitmine Khk; ja kui uśs akkab nüid jälle peret `eitmä, siis temä `minnä puu `otsa Juu; si naene on `jälle peret `eitnud (sünnitanud) Trm; perre hiidi ärʔ, pereh lät́s laḱka Se
13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema `Purjus`pääga `eideti `nalja Lüg; sihanduse asjaga (surmaga) b‿eideta `nalja; puu akab `varju `eitma Khk; nää eitnd juba sõõna `peale (mustusetriibu hapupiima püti äärde) Mih; nüid eedäp kuariku `piäle, linad ei tule üles; nagu naĺja `eite tõin tüńni `väĺja; kuuled et juba ühed eedäväd `laalu Kod; eitnd sõõnetse piimale `peale Pil; mõ̭nõl (inimisel) hiidetäse kas `murhe läbi vai tõsõ viha läbi täiʔ ja tinguʔ `säĺgä; ma˽`tahtsõ sullõ `naĺla `hiitä, sa˽võt́i tõ̭õ̭ss; hobõsõl hiideti hiireʔ Har; `suuhhõ hiit́ `hambaʔ Se; kõ̭õ̭ hiit vaŕro ga ku `päelik om Se || piltl Katsub tale egapidi süid `otsida ja `varju `eita (laimata) Emm
14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma Sie `riide `eidab, `vaatad ühtpidi on ruheline, teistpidi punane IisR; Täna `öösse `eitas nii `kangesti Jäm; pilve sihest eidab ju ka. nii `kangest eidab ning müristab Khk; Eidab `kuiva - - äi mürista Pöi; `Läikivad asjad `eitvad `elki Emm; ta (meteoor) tuli nagu üks tulekera, `eitis `seokest rohelast ja kollast - - `valgust; eedab `valged Mih; `raskõst eedäb tänä `õhta; Küll eedäb `valgõst Khn; sügiseti ku `vihma ei tule, eedab `kuiva `välku Tor; täna virmalised eidavad Ann; mis ikke `siidi `seĺtsi [riie] on, sie eidab `rohkemb Kad; riie eidab `karva, kui teistpidi on `ühte `karva ja teistpidi teist VJg; kuuśk, pedäjess ja kadajess ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; kui `välku eit, leevä inimese `riśti ette Ran; mul siin külle sisen niu˽`välki eit, nii `läükjä valu om San; `piḱne käve `väega˽kõvastõ, müriśt `hirmsahe ja hiit́ `väĺkü Vas; `päĺkü hiit, jummaĺ külb tattõ Lut
15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) tuul eidab pöhja `poole; jahud `eitvad `limpu Jäm; ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; on löng liig keerus siis ta eidab `rätsu Rei; ilm eedab vagasemaks Kei; lind nõnna `rüitsis metsas, vist ilmad akkavad `eitma Kad; ilm eidäp `endä tõistsugutsess. vihmale vai `vaale vai Kam; ilma heit `tõistõ Plv; tuuĺ ärʔ hiit́ küĺmäst poolõst; kõtt `ümbre hiidet - - [kui väikelapsel] kasuss kõtt suur Lut b. tekkima, sugenema šöüt `eitanu munu (sügelised on tulnud); brańt `eitänu `lambilõ `köüd́si `vahjalõ Lei c. lakkama vihm, lumi `eitas ~ jäi järele Lüg; vesi eitnd keemast ää Rei
16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima noh Jüri, võtta ka järi, `eidä `meie `poistega `putrule, `kasta ka `meie `naiste `silma – sie õli vana inimistel kõhe sie [nalja] `ütlemine Lüg; ei miä `eidä `ennäst `sinne `kilda, `eigä‿n lähä ka Vai; väimiheks `eitma; `eitas ennast `vaindlaste `poole; koupmihed `eitsid kogu; ennast teise `küĺge `eita (mehele minna) Jäm; `paari ~ abieluse `eitama Mus; ma seletasi ulga `aega, ennem kui ta `nöuse `eitis Vll; eidäb `jälle `teise `usko Mar; `si̬i̬ oo kadagasaks, ise `eitnud `sakslasess; si̬i̬ mu̬u̬d näil õli ike, et eedäb käemehess; tämä eedäb kõhe ualetuse `sisse, ei tee kedägi Kod; linnu om `parti `eiten, `lendäve är Hls; ta ära `eiten ennäst viina `ju̬u̬mise `sisse Krk; emmä essä olli popsiss `eiten (jätnud talu pojale või tütrele) Hel; ta‿i ole mitte mõni`eitnu varass, ta‿m `süńdenu varass Nõo; taa hiit́ (tegi end) uĺlist; ka koh hiit́ `hindä (hakkas) ju̬u̬skma Se; kuis sa är hiidi tälle naasess; kat́s peret `hiitväʔ ütte `linnu `käändmä; äkilene hopõn, kohõ lätt, setämaid hiit `küĺge, `pelgäss `kõikõ mitä; ne hiit timä (tüdruk) jo `hindä tõbitsõst Lut
17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma `Silmis `eidab, nigu `põtra on suo `servas IisR; see sein eidab väljalt nii siniseks Khk; eidab vähä `tuhkru karvaliseks Vll; nuu˽`hiitväʔ mõlõbaʔ ütte näkku Vas; tu kutstass `vaśklanõ, vasitsõss hiit Se Vrd heitämä b. teat suunas paiknema Minust sie kodu tie `eitas nigu `päivä `vieru Jõh; eidab vähe pöhja `poole Khk
18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

heitma2 piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

heituma `eituma Kir IisR Vil M(-e) T( San); `heituma, (ma) `heidun, `heitun Kuu; `iituma, pr (ta) iiduss Krl; nud-kesks `eitunu Lei, `ii- Har ehmuma, kohkuma Kust sa nii `heitund `näüga tuled Kuu; ku inimene ollev `eitunu, sis ollev kanaihu Trv; mia `eitusi ninda ära, et lei ku väitseg `süämes Hls; tu̬u̬ `piḱse `eitumine nii ai `paistesi; ku ma `sängi lätsi, siss `võtsi toda `piḱse `eitumise `pulbrit kah Puh; aena rõogu seen ollu võõrass peni, toda ta `eitenu; ta `eitusi ärä `kangede, eli jäi `kińni Nõo; laits sai `eitunut `rinda Kam; ma `eitu `välku Ote; ma nii `iitse ärʔ Krl Vrd heitimä

eksuma `eksuma, (ta) `eksub Kuu Khn; `eśsuma, (ma) `eśsu M(-e) T(eśsu Nõo), pr (ta) eśsuss Krk Lei

1. teed või suunda kaotama Udu oli, `eksusime vähä `kumbasind ei old `paadis Kuu; teesed mehed `näütäväd `õlgõdõga tuld, ei mies ää ei `eksu Khn; kure om är `eśsunu (lennurivi segi ajanud); talleke ärä `eśsunu Krk; ega siin `õiget ti̬i̬d ei ole, võõras eśsup `väega ruttu ärä; vanast lingupoesi visanuva karva pääld, kivi ei ole `eśsenu mitte üits täṕp; temä läits ti̬i̬d `kaema, aga `eśsusi ärä Nõo; `eśsenuva ärä, ei oleva enämp `omma kodu egä kotust `tunnuva Kam
2. valesti toimima a. viga tegema, vääralt talitama; segi minema inemine on `eksuja Kuu; obene `eśsub neĺlä jala pääl, sõss inimene ei `eśsu sõna pääl Trv; oben(e) eśsuss nellä jala päält, inimene üte keele päält ei või siss `eśsude Krk; obene `eśsup nellä jala pääl, ammu siss vi̬i̬l inimene oma kate jala pääl Nõo b. üldkehtivaid tavasid või moraalinõudeid rikkuma Eks neid `eksund inimisi (vallasemasid) ole küll igal puol `nüüdisel ajal Kuu; si̬i̬ om jo `eśsunu tüdruk, kes latse tu̬u̬ Krk; kui `tüt́rik `oĺli `eśsenu, pidi opetaja manu mińemä `andis `pallema, ja oma patu temäle üless tunnistama Kam
Vrd eksima

hellitellemä heĺlitellemä Vas; pr (ta) heĺlüteless Se frekv < hellitama1 saʔ nii heĺlitellet taad võõrast kah Vas
emand emand g -a VNg/n -a/ IisR spor eP(g -i Tõs Hää) Lei/j-/, -nt TMr; emmand van Tõs; emänd Mar Vig, g Kuu Vai Khn Juu Kod Hls T, -e San; emäńd g -ndi Trv Hel, -t g -ti Krk, -te Hls; imänd (-ńd) g Urv Har VId, -e Krl
1. ühiskondlikult positsioonilt mõisaproua ja talunaise vahepealne (abielu)naine; peenem, saksikum naine ei `meie emanduie `miele perast saa VNg; alvemad saksad nee olid emandad, suuremad [saksad] prouad. kubjaste naised olid emandad Khk; Istub sihes kut suur emand Pöi; ku võõras tuleb `öeldass: tere emand; kirikärral üksi on proua ja suurdel `sakstel, testel on emandad Hää; `eńni olid ju keik emandad - - `aedame `naesed ja kirjotaja `naesed Ris; `köstri naene õli edemält emänd. `õptajal õli provva. eks si̬i̬ emänd õle odavam Kod; aga emäntege ma es saa `äste läbi Hls; tüdrugu olli `mamselli vanast, naise olli emänti Krk; vanast kutsuti Ennu `mõisa `reńtnigu Ennu emändäss Nõo; ku̬u̬ĺ`meistri naanõ, imändäss kutsuti Har; suurõʔ (tähtsamad inimesed) naaʔ omma imändäʔ ja esändäʔ. kiä omma säändse śaksatsõpaʔ noid mi kutsu imändäʔ Se
2. umbes vaksapikkune inimesekujuline mänguasi, mis aluse põrutamisel hakkab hüppamaSe
3. emand (kaardimängus) `kaartide pεεl olid ka emandad Khk; kaardi mängoh ommaʔ imändäʔ Se
Vt imändä|emand
erkav `erkav g -a Kuu; `erkev Trm; g `erkvä Kod ergas, erk `erkava unega Kuu; ta on kole `erkev (erksa unega) Trm; [võõras] kel `erkvä kõrva, si̬i̬ kuulod ärä: `su̬u̬la sulle `silmä, sitta suhu (kaetamisevastased sõnad, mida lüpsja pomises) Kod
erälik hrl ls eräl|ik Hel San Rõu, g -ku Võn Urv Har Plv, -gu Puh Har; -ärälik Hls Krk iseäralik Muud es ole sääl siss midägi eräligu Puh; mu lehm oĺl nigu erälik, võõrass San Vrd eraline
essu|tee eksitee mea olli eśsu ti̬i̬d lännu, võõrast ti̬i̬d [metsas] Krk
esä esä ?Var eL(j- Lei Kra; [j]eśä Lut; eśä Se; [j]esa, ježa Lei); edsä lstk Se
1. (üks lapsevanemaist) isa esäd emäd eläve Trv; esät emät `kolksive linu; miul ei ole esät ega emät; ta õpaśs mut esä `mu̬u̬du; miu emäesä kõneĺ sedäsi Krk; veli `olli ka `onte esä emä laits; aga esäst emäst es pia nemä ligu `kumbegi Ran; temäl `olli kaits `essä, oma esä ja esäk kah; esätä lait́s Puh; olliva ütte `essä (sama isa järglased); sõdse om esä sõ̭sar; ma esäst (isa tõttu) ei tohi `anda latsele merästegi `rohtu; kadunul esäl olliva suure abena; vanemb tütär `olli `essä tullu, `õkva ku esä ku esä Nõo; me `ütlime latsen iks esä ja emä Ote; esä imäga˽lät́si˽`puhtille Urv; vähämbä [lapsed] ei tiiä˽medägi imäst ei esäst; ala minnü ei esä sõnna `vasta Har; nigu esä suust maha sadanuʔ (isa nägu) PLv; imä ni esä `lät́si˽`tü̬ü̬hhü; ku vannaessä es olõʔ, siss `üt́li latsõʔ umma essä iks esäss; sjaal oĺl noid eśsi kah, kink pujaʔ sõ̭ah tappuʔ; esäldäʔ lat́s Vas; `väiku lat́s `ütless edsä; eholik esä; muku läki arʔ õ̭nnõ, sa olõt esä lubat arʔ Se; taa maja om `antu jesast Lei; `eĺli imä esäga jälʔ (muinasjutu algus) Lut; ma jesält jäi veikene Kra Vrd ese
2. (mitmesugustes ütlustes) a.  (mõistatused) Esä oli pikka püssirauda, ema oli vinda-vända lauda, poja pulli-lullikse, tütre lita-lätaku = ahjuroop, leivanõu, -pätsid, õhukesed karaskid Krk; Esä pikk kaal, emä laga magu, pojalatse pandaku = leivalabidas, -nõu, -pätsid Ote; Emäl laga magu, esäl pikk sammas, latse üte ülbalise = leivanõu, -labidas, -pätsid; Esä pikk peenikene, imä lai lühikene, poja üte pikutsõ = hernekaunad Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har b.  (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) esä emä kahvel (käsi söömisel) Hls; mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä, emä ärä ei ole söönü (öeld põhjuseta vihastajale) Krk; `Kõikõ om, ainult immä ja essä om `puuduss (korralagedusest) Vas; Esä maa ja imä kapsta pindre i̬i̬st (pilasõnad sõtta minnes) Räp | (vallaslapse isast) esä mõtsan pikän `persen Krk; kos esä? [mõni julge poiss vastas] mul ei olõki essä, susi sittõ kannu `otsa, päiv `haudsõ `vällä Urv; Kos esä? [vanasti] Mõtsast tull ja mõtsa läts Räp | (isa tähtsusest, armastusest jne) ku emä kooless, siss kooless kodu koguni ärä. ku esä kooless, kooless pu̬u̬ĺ kodu Krk; emä koolep, esä sõgeneb (otsib uut naist); nigu esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villasalvõn Urv; Esä, joia küpär pään, nika elät lastõ seän (hoia valitsus enda käes) Krl; võõrass esä – Võhlu esä, uma esä – armu esä Har | Esä kogub, poig pillab Hel; midä esä `korjass, toda poig `laotass Rõu | Esä iäss, poja põlvõss, tütrele viil tüküss aoss (vastupidavast asjast) Urv
3. (kõnetlussõnana) a.  peremees, -isa Kutskõ tõistõ esä tsialõ tsuskamma Vas b.  vanaisa; äi mehe või naise vanempid - - mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; vanaesäd `kut́seme esä enne Kam; latsõ˽ka kut́siʔ vannaessä et esä Vas; [lastel] Uma esä ja tõõne esä (vanaisa) Räp; Kuʔ koh naase eśsä midä mańtsõt, siss õks `üt́let esä Se
4. isa funktsiooni täitja a.  mardi- või kadrisantide juht esä ja emä neil (mardi-, kadrisantidel) ehen iki Krk; kui lätsivä `märti `aama, esä ja emä lätsivä i̬i̬n. esäl `oĺli kot́t kaalan Ran; sõ̭ss [mardi] esä tegi `hindäle ku ta oĺl nu̬u̬r mi̬i̬ss, suurõʔ habõnaʔ Räp; [kadridel] Üt́s oĺl esä, tu̬u̬ oĺl `veiga hańdsakost tett. Esäl oĺl kühm säläh, habõna iih Se b.  jumal `aitumma `taivatse esäle; [lapsi õpetati äikese ajal] `ütle iki jummal`essä, jummalpoig, eedä riśt ette Nõo; `taivaesä, üleväne esä; lät́s üless esä manuʔ (suri) Har; iśä jummaĺ, iśä poig, hoia meid suurõ tuulõ i̬i̬st Se
5. (loomadest) a.  isasloom; isaloom ani naks munele, esä oid tedä; [tedrel] esä om must, iluss muruari pähän Hel; ku tõene tuvike `otsa saab, üits kõ̭ik kas emä vai esä, siss tõene muretsena nii `kangede Ran; [peoleol] esä um ùhkõp, tu̬u̬l um kõllatsõp tu̬u̬ säŕk Vas b.  isamesilane läsäʔ olõvat esäʔ Rap
Vrd isa1
ette3 ette R Muh L K I eL(j- Lei Lut); ede van Kuu Hlj Vai, Sa Hi van Var Tõs Khn Kod; että hv Krk; (lausefoneetiliselt) ete Vig Kir Kad Iis, ete- Kul JJn Koe Sim VJg Pal Ksi (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. adv
1. (välj kohta või liikumissuunda) a.  (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu; ja siis sai [püksi] `paelad `siie ette `solme `tomma VNg; veneusulised - - eidavad ristid ede Jäm; teine vötab kooguga suast läbi [lõngad] ede `vastu Khk; Emm `käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa; [tulusel] nii `kaugelt kut tule `valgus kumab, nii `kaugelt paistab kala ede ära Pha; üks istub ette saani koĺlu `peale Kse; Ku tahad pikka `toime tiha [kangale], siss võtad ikki trepp-trepelt kas tagant ette või i̬i̬st taha Hää; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva - - et ei kasvatand teist kätt ette (üht serva pikemaks) VMr; lähäd meierile, tõene paab õmad piimad ette Kod; [kurgedele hõigatakse sügisel] ema ette, isa taha Äks; [kampsun] käis `vaakidega ette `kinni Lai; seḿm tetass eläjäle ette; ei `julge ette `astu ega kõnelde Trv; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette Ote; Karulõ vald ette, kalsaʔ mahaʔ, õigaśs `mõisnik `kohtul Krl; nu̬u̬ŕ [inimene] hiit jala ette, tu̬u̬ ei˽sataʔ Vas; suurõl tabal om võĺl - - pööretäss ette; ma ati (lasksin ativõrgu) sinnäʔ ette ~ `sisse Se || teene jälle paneb mu `kõrba teist `viisi ette (üks räägib üht-, teine teistmoodi) Mih; karjalapsed ikke tegid tule ette [karjas] Juu; ette või ~ ehk taha ~ taade (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem õlgu `uassa ette või taha. aga ta neĺjä`kümne ümmer on; õlgu pääv ette ehk taha eks ta ike testod suab Kod; nellä`kümne `aasta `ümbre ta iks om, olgu päiv ette ehk tõene `taade Nõo; ette (ja) taha ~ taade igatepidi; kõik viimseni valmis Kodu tegi oma `lastele kõik ette-taha `valmis IisR; Mis naistel niid viga elada keik asjad tehakse ede ning taa ää Kaa; kõik tie neile kätte ~ ette ja taha VJg; ise `sõimad ette ja taha ärä; ennäss kiidäb - - ette ja taha kõneleb Kod; ti̬i̬ kõik `talle ette ja taha kätte KJn; mõestab `asja ette, tõist `taade, ei lase `endä `koskil tüssätä Nõo; kõ̭õ̭gi päädi mõist ette ja `taadõ Räp Vrd ettehe b.  söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) oluve raba on viel üvä, `tarvis `viiä sikkole ette Vai; rahi pörsastele `tuhlid ede Mus; loomad söid seda `eina küll, ei nad pole ede mette jätt Rei; `kooris ühü püt́i [piima] ää ja `ańdis kohe perele ette Mär; süödo koŕv pannakse `einu täis ja viiakse luomadel ette Ris; panen [lehmale] joogi ette JJn; õlesi jahu õllud, ma õlesin ette kannud `siale Kod; pane lehmile õle ette. `viska obestele ja lammastele kah einä ette Hel; nüit tõmmatana jah ette `kõ̭iki, `talve siss om sü̬ü̬k otsan Nõo; nüid inemise ei võta toda `sü̬ü̬ki ettegine, midä mina pidi `sü̬ü̬mä Ote; ma vali söögi `tsialõ ette Vas; [heina] kuivatame kuivast, sõ̭ss saa lemilõ (lehmadele), mis ette `pandaʔ Lei c.  aiste vahele, rakkesse Vähe maad `sõitasid, obune lagunes ette ~ ies ära (tuli rakkest lahti) IisR; paned obuse ede, aad ta aiste vahele Jaa; säeb obust ette Tõs; aŕk sahk - - kaks `ärga ette KuuK; rakenda obune ette Lai; soridega `pańti obone ette KJn; `pańdive obese ette Hel; taludel `oĺli obesit [vankri] ette panna mitut Nõo; [peremees] siss lööno - - kaks obest `tiisliga ette saanile ja KodT; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; nüüd panõmi˽taa varsa `vahtsõst ette Plv; `iistame obõsõ riel jette Lei d.  kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks jänes juoks tie `pääle ede Kuu; pues `siutasse kott `nüörigä `kinni, siis lüöb `sõlme ette Lüg; sa oled `umbest ede `juhtund Khk; aĺl udu vetab ede (nägemine jääb tuhmiks) Kär; piiru nakid torgatse ette, siis lõng ep akka pooli pealt ää varisema Muh; abokati (advokaadi) `võtsid ette Mar; ahe oli pealt `lahti, lebad ei tahtnd ää `küpseda. munutsi tuli `tehti ette; lööb nagu luku ette `kõrbesse (ei kuule hästi) Mih; `siatsin mäńni oksad ike `eesele ette - - olin ise sial taga Nis; kui sa ei oja, jumal ei saa ka `tulla kätt ette panema Amb; `viskasin selle reha jänese joosule ette Pai; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada; täl ike üks asi ette tuli, et tä ei suanud `tulla Kod; pane ärä, siin putub ta mulle ette Trv; käänä pü̬ü̬r ette [ust sulgedes]; liidi sehen suur auk, `sinna vaja savi ette tõmmade Krk; täl om `aonõ aid ette tettu, et eläjä ei saa `kapstide Nõo; mes minust prilla tegijät ei ole, siss mine `sinnä ette ribelema Rõn; `poiskõsõ rõibõ pańd mullõ jala ette Har; timä käänd hobõsõga ette ti̬i̬ pääl Se; `saiõ ńääĺe jette süvä ni laǵa haud Lut
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) `talve `aknade `raamid on ka mädäd, `viimaks saa ettegi kogu `aknu Jõe; aja nööbid ede Jäm; se kerves vöttas kenasti tera ede [käiamisel] Mus; said sa ette aada (lõnga nõela taha); aesad pannasse adrale ette ja Muh; peiupoiss `säätas noorikule `põlle ette Pär; vanast oĺlid mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; ega muido ei näin kojoda kui panin prill ette Ris; siis poisid tegime `eńdile neist (puusamblikest) suured abemed ette Amb; panen kardinad ette VMr; ilusamad särgid - - neile olid siis ilusad kirjad ette `tehtud Lai; teräśs pannasse `kirvele ette Vil; sõss (talvel vett kandes) oli kikk põll ärä karratet ette küĺmägä Trv; Kit́iga `pańti iks `aknakruudi ette Rõn; aia `värteʔ omma kidsavallõ ette `pantu Krl; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ Rõu; naistel oĺl verevide `nü̬ü̬rega ärʔ `aetu säŕgiʔ, `aeti [varruka] suu `vi̬i̬rde, ette, `taade Plv || (muust tasapinnast) kõrgemale aja rind ede Khk; sõi omale - - kõhu ette Kos; [pärast sünnitust] mõnel jääb suur kõht ette Ksi; kel kõtt suur, ette kasunu, si̬i̬ üteldi `maokass Ran; ei noh `sihvtin poiss, ku ta vi̬i̬l rinna ette ka aab; kui sooliku om kubemede tulluva, siss aap kõ̭ik ette `puńveli Nõo
3. (välj aega) a.  enne, eelnevalt, (toimuvast) varem inimene ei tia ette tuuld, aga kala tiab Kuu; kie nääb juo ette et `omme tuleb `vihma Lüg; olid selle asja pärast ede keind (altkäemaksuga mõjutanud) Khk; kes nende nime muidu `tohtis suhe vötta kui es `ütle `rohkest seda ruuva nime ede Kaa; kõik `sääti ja õpetati `taale ette Mär; `mustlased kuulutavad ette; niisugusid tähendusi oli see mees paelu ette `rääkind Mih; see oo nii ette laedetud (määratud) Aud; me `iandame `kaapsa `seemne ette ära Hää; inimese südä `näitäb ette, kui õnnetus tuleb Kod; ma `aimasin seda õnnetust juba ette Lai; ei `mõtle ette, mis ta kõneless Hel; inimene ei ole ette nii tark kui `taade Nõo; ma kõnõlõ sullõ [enne minekut] ette, mis ti piät tegemä Krl; sa˽piat egalõ `tü̬ü̬le uma aig ette `vällä `arvamma Har; üldäss õt parep õks ette kõ̭nõlda ko `perrä tõrõldaʔ; hoolikass mi̬i̬śs, hoolits ette jo arʔ Se || avansiks; lisaks, juurde `Selle mehele küll raha `enne ette [maksta] ära usu IisR; sihantse mihele‿p tohi ede anda (maksta) Khk; Eks peab peremehe kääst vaka rugisi suilisepalgast ede vetma Kaa; üks teeb teisele päeväd ette [sõnnikuveol] Mar; juut́ küsib puale `inda ette Kod; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste Krk; ma maśsi opõtajalõ naaśe i̬i̬st palga ette (laulatusrahast) Räp b.  varem kohale või valmis isä jagas igäle ühele oma jago ette Lüg; Mina lähen ette, `tulge `teie järele IisR; Kivi ehk `kandu kaaluti, labindaga natuke `auku ette, viblas `alla Hää; ja eks `kervega tuleb ette `raiuda [sälk puulangetamisel] VJg; viib käsu ette et sel pääväl `tultse `vassa Kod; om `ti̬i̬dmine joba ette `viidu, et piäp `riśtkät̀si minemä Nõo; Surm tu̬u̬ õi˽sõ̭nna ette Rõu; `määntse kivi ette `viskat, tu̬u̬ peräh lövvät Vas; [surm] sõ̭na ańni jo ette, võt́i ar kõrva`kuuldmisõ Se || varuks, tagavaraks No siis kui nädäla `päiväd jua õli seda `manti ette `kõrjatud, `laupa siis `einaajal ehk tüäajal [tehti võid] Jõh; piab vilja `järge ede `oidma; söö siis pühapεε nädali `vastu ede Khk; oli tal vaadiga ede ostetud [õli] Vll; ma `jõudsi eile ikka päevase küli ette külida Muh; akkavad `toitu tegema ette kohe [pulmadeks] Tõs; üks talve jägu kisuti ette kohe [peerge] HJn; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla Rõn c.  tulevikus mis taĺv ette tuleb (tuleval talvel), siis akkame `tüele Hlj; pikk ü̬ü̬ tule ette magade mudiki Krk
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda minä `jõudasin tämäst `einaga ette; Kie ette sai, sie tegi `ennemb [süüa] Lüg; Katsu aga veskile minnes teistest ede, siis saad rutem jahud käde Pöi; lasõ oma obo ede Khn; tagumest rattad käevad ette (öeld lapsega tüdrukust) Kad; ega `keegi ei võind oma `eega ette `minna Trm; mõni tükib õma jutuga paĺju ette, kiidäb; si̬i̬ juakseb kõhe tuuless ette Kod; iline vili lääp varalise viĺläst ette vi̬i̬l Krk; illane voonake kasvap varajatsest ette Nõo; sa lähät uma rinnaga ette lõigatõn Har; timä jälʔ juusk `mõtsa pite, lätt `puhma pite ette Lut || normaalsest kiiremaks (kellaosutitest) `meie oma [kell] kippub ette suvel Lüg; kellu keib ede. poole `tundi ede keind Khk; meil [kell] verotab küll ette jah Mar; kell on ette käind Kos; si̬i̬ (kell) käü pu̬u̬ĺ `tunni tõise kelläst ette Krk; üits kell käib ette, tõene jääb `taade Nõo; sulanõ `käändnü˽kellä ette Vas
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri kuer käib jahi pääl, ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; Täna on `jälle `söuke `kohtlane ilm, võib `jälle ede `minna (väljas töötada) Pöi; [puud] `lastasse teisele ette, teine raiob oksad `jälle `vihko Mar; [pulmas] et kui laud sai pühitud, siis `vinnasid mõne `kopku ikke ette koa selle `pühkijale `pühkimese raha Vig; üks mees pani `alla, kaks naist lahutast ette [vihke rehepeksul] Aud; kärutasin `saue tegijatele ette Rap; siis `viidi [kosilastele] ette üks ja teine naisterahvas, ikke ei ole sie tedre VMr; vana inimene `tõmmas põhu tuustaku ette, raputas ilusast rehaga läbi [käsitsi rehepeksul] Trm; reheaeg ette`kiäńjä kiänäb `üstelugu ette tõesele, tõene annab aŕgiga paŕsile Kod; edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette Puh; kana tahab kikast, laseb lohvikeli ette; `kohtualune kutsuti ette Nõo; piät ette (kohtusse) tulõma tu̬u̬ss aoss Plv || hoolele, karjatada, rühmana kokku `karjane vottas `värsid ja `muĺlikad, `kümme `luoma ette Hlj; Karjane vöttis omiku karja küla vahelt ede Pöi; aga nüid võta `veissed ette ja mene jälle Vig; Igaüks `laśkid oma lehmad laudast `lahti temale (karjasele) kohe ette Kei; kui kibe tü̬ü̬aig `olli, siss `panti mulle sia ja lehmä ette, ja mia oesi ka kõ̭ik iluste Nõo; nüt tõenekõrd lastass `püśsi jälle - - mina siad ette ja kodu TMr
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks `viimäst tuli asi ette. `tohter üttel et sinule ei `aita `prilli vägi enämb Lüg; egal oma [lõikus]rind ede `vöötud Ans; see (kohtuasi) küll nii ruttu ei tule ette Mär; Si̬i̬ (soonehöövel) võtab `kitsad jutid ette ja läheb Hää; no tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi ko `lastel [koolis] HMd; panid kilimitu uuest [vilja] täis, `jälle uus rind ette Trm; [kes] teeb `kurja, selle võtab ette (noomib läbi) Kod; üks kõik mis ette `pańdi (ettepanek tehti), tema oli ikke `vasta Plt; üit́s esi võets kõrrage ette Krk; si̬i̬ om `uhke nigu rikka mehe kuĺt, ei võta `kõhna emmist ette Nõo; rabe ja peru ja räpäkass obene, kes vedämist ei võta ette Ote; timä võt́t ette mõ̭nõ makõ jutu, sõ̭ss muidugu ai tu̬u̬d Vas
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse ruut akkas `kerjama - - võttis ühü naise omale ede Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale Mar; näd olid saksad - - võttis omale kaks kolm tüdrikud ette Var || fig võt́i ma‿ka‿ks `õigõ `süäme ette (julguse kokku) ja lät́si `kaema Vas
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama) üks siis lugi ede ja, siis olid `naaburid siel kaik `kuuldamass Kuu; juut `luiskas `soole ede Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; teine inimene `ütleb ette ike sõnad `palve`tundis Mar; vanad inimesed on üks tõesele `kannud ette sedä juttu; vanana paab (räägib) ette; kiidäväd poośile ette et, tule ja võta tüd́rik ärä Kod; teesele räägib teist `viisi ette KJn; ta kõnelap ette sõss tõine usub Trv; meil võletide ette, aga asi oĺl periss tõiseti Hls; sai [laul] `seĺgess, siss paarin laoleti ette opetajale Ran; nemä võldsiva, puhuva vanainimesele ette Nõo; ta aja (jutustab) sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; ta tuĺl ette `käänmä (süüd teisele veeretama), et ta oĺl kuŕja tennüʔ Räp || (koos etteheidet välj verbiga) ta eidab mulle alati vanu `asju ette VJg; võõras `viskab emäle ette, kui laps teeb kedägi Kod; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks kuol`mester `kirjutab tähed ette Lüg; `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette [põlevkivi kaevandamiseks] Jõh; teine kεib külimihe körval, vaadab kohes küli rind, pistab pulgad ede; `näitad teisele üht tööd, teed natise ede Khk; jalaga viisid jälje ede, kui külirind löppes Kär; [seinapalgil] varaga jooń ette ja `kervega `õõneks Mär; ega mud́u ei teä jo [palki] tahuda mitte, siis tahmase nööriga `tehti kriips ette Juu; `tõmma juaned ette. ju̬u̬nt `mü̬ü̬dä one üvä lõegata Kod; [hark]adraga `aeti `it́smed ette Vil; kassige tõmmats riips ette [seinapalgi varamisel]; kiḱk sai tal ette ärä näüdet Krk; `võtku esi `endäle sihk ette, kedä `mü̬ü̬dä ta lähäb Ran; Nurmõ pääl vidi jalaga `hitskmõ ette Rõu || asitõendiks `näita leping ette Muh; kuller `näitäs tõesen juaman obese kõrvad ette Kod
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte (juhtuma, tulema jne); kasutusel (olema) on ju mittu kord ette tuld, on kala`paadid ajaned purust ja VNg; elades tuleb pailu ede Khk; `vaema on vana söna, nüid seda toleged ede Käi; teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; tuli üks tuhin ette, `tahtis `senna `minna Mär; neid (leetreid) on nüid ikke viel, lastel ja tuleb ette KuuK; mina `korjasin põllult kõik kivid ära - - mis ette `juhtusid Trm; kõik ärä viädud, mes ette si̬i̬ kätte Kod; si̬i̬ tule sul alle `aaste peräst että Krk; meil viĺetsä aena, siin kolmess tegemist es tule ette Kam; kanaʔ savitsõsõ miä taht, miä ette nääle putuss Plv
11. meelde, mällu; kujutlusse sie `kabo·rnik `üstku tähendaks teist `aśja ka viel, aga ei tule `paergast ette Hlj; üks jutt toob teise ede Jäm; Kessele see ede tuli, et `seike asi veib tulla (öeld mingi ootamatuse puhul) Kaa; ei keerä ette `paergo Mar; ei tule ette, kuda seda `üeldi JJn; mes‿sa sedä ei tuanud ehk ei küsinud. ei tullod ettegi Kod; aga kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob Plt; miul es tule ette seast juttu, et ma os küsünü ta käest Krk; mul `tuĺli ka ette nigu Ülo eli oless ollu Nõo; tulõ õs tu̬u̬d ettegi et är˽`pühḱsä `kahvliʔ Rõu
12. (koos teat verbirühmaga) a.  (piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga) leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; Kas eina kevadeni ede lööb vei äi Kaa; Kui raskid kehalikka töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; see töö jätkub mul veel `mitmeks päävaks ette Ris; leib ei `piisa ette VJg; kui si̬i̬ toŕm läks maja südämesse. mes si̬i̬ ette lü̬ü̬b; ühe päävä perena, ei `piisa `ükski asi täl ette; nüid tuleb neid süädikid, vai siäl ette kedägi kestäb Kod; sellel ei pisu kedägi ette Krk b.  (ettevaatust, tähelepanu välj verbiga) `Sengä `täüdüb edevalatada `kuida `räägid, on `oige äkkine Kuu; vahi ette, iga `kõhta ärä `juokse umb`pahka Lüg; looma `otsimise juures piab ede (hästi, hoolega) nägema, et äb lehe kaudu Khk; `vaata ette et sul õnnetust ei `juhtu Tor; `voata ikke `enne ette koa, kuhu sa lähäd ja mis‿sa teed Juu; sa ti̬i̬t iki sedä `asja ilma ette `vaatemede Krk; mes‿sä joosed nii räpäkude, ku‿sa ette ei kae Nõo; rõba [inimene] ju̬u̬sk kas `saiba `otsa, ei kaeʔ `hińdäle ette Räp
II. postp
1. (välj kohta või liikumissuunda) a.  (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eespoolsele alale, lähedusse pime kui kott - - ei nää jala ette Lüg; see söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; `pinkide `peale `istusid. `rendide ede Ans; ühekorra (vanasti) `pandi pöhk [loomade] nina ede maha Mus; mis te ukse ette kusete; päevased tembud tulavad `ööse unes su ette Muh; ta siab vεhe `korda εnnast, siis tuleb so näo ede Phl; eks sa `vaata eese ette koa `onti, et sa oma jala ää taod Mar; `vahtind enese ette Mih; ise läks `sängü, mind pani sängü ede `valvama Khn; `silme ette läks mustaks Nis; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette (päikesest läände) `lastud Kos; tuob surma ka suu ette Kad; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (eeskujuks) Kod; ees minu läheb tua ette KJn; ahju suu ette es panna puid Hls; et ei ole `mahtun tellede ette, kangast kudame änäp; mis sa ütte `kintsupidi läät, võta kaaŕ rinna ette; mine riida ette, võta lühiksit puid Krk; ma lää ka voki ette, naka `paklit tokutamma Võn; kae sinna aida ette trepi `laudu pääle Har; saistass jumalõ ette, vannuss Se; ḱülm veži `tuudass sanna ette Lei || lei `plaksti `õtsa ette Jõh; siis et matakas tee `vaeva mette, kui tõrvaristid `lehmdele otsa ette `tehti Muh; võta `külmä vett ja tõssa õtsa ette Kod; mugal saŕv om serände `kõvver, käänäp kõveride otsa ette; latsel keedeti (köideti) laṕp `ümbre pää - - sõĺm tetti otsa ette Nõo b.  söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) `anna `leivamurened kana ette Lüg; Ohakad `kisti viljast ää ja `toodi sigade ede Pöi; pebred korjati kokko korvi `sisse ja `viidi lammaste ette VMr; [kõlud] visati kanade ette siblida Kad; [kõrvitsakoored] anna lehmä ette Kod c.  aiste vahele, rakkesse siis `pandi obosed rakke `saani ette Vai; aga poiss `panni [hobuse] omale ikka siis vedru`vankri ette Muh; pannu obuse ri̬i̬ ette Saa; mõesa ärjamehed panid ikkega ärjad suure aŕksaha ette Kos; ärg listri̬i̬ ette, ies `saŕvi Kod; `õhta tõmmati ia obune saani ette Lai; egä sa `lehmä adra ette ei pane Krk; tõese ägle ette pannass tõene obene Nõo; esä `pandnuʔ hobõsõ `vaht́siidõ ratastõ ette Rõu d.  kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks se pani käsi sedämodi `silmä ede, `muidu `päivä - - `paistas eledäst Vai; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni Khk; Ooda ma lähe siia augu ede ehk siis `saame kana käde Kaa; naene tuln saunast parasast ja pand kääd `rindade ette Muh; jöö ede `panta pais Emm; ää topi `eese nina teeste ette ~ vahele Mär; lehmale `pańdi silma ette üks niisuke laud, et ta ei näind `minna Amb; kelle ette sie piaks `puutuma VMr; õige klaassepä tütär, seesäb `valge ette; vars juakseb oudo ette Kod; kui kedagi jala ette jääb, oled kuhe maas Pal; lää tõõśte ette kambertem purjuste `jalgege; turbast ai adra kaala ette Krk; plaat `panti ahju suu ette, ku `leibä küd́seti Nõo; ma `teie rohulist `aida haost karja ti̬i̬ ette Har; [kastekannul] ei˽tule˽torost vesi `vällä, looga`hiit́jä `lätvä˽`sõkla ette Rõu
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) pole `eese silma ede `rilli saand Khk; särgi ette `aetse rinna lapid; õle topp torgatse `leitse augu ette Muh; ja sedä (sakilist paela) `aeti noorde meestele särgi `rõnde ette Mar; [äkkel] niisa·ma kui `vankri ette panid aisad Trm; sammetid `pańdi [jaki] `rinde ette kua Lai; riiv käib ukse ette KJn; ta pańd `kardina ka akande ette Nõo; kraań käänetse aami ette San; mi˽`väikene `preili pańd ka jo prośsi rinna ette Har
3. (välj aega) a.  enne, eelnevalt, (toimuvast) varem kui tuli suur pöllu `kordamine - - rugide (rukkikülvi) ette Ans; eenaaja ette, siis oli naestel suur särgi `õmlus Kul; tuulispask nagu tuule keerod - - vaest ilma `muutmiste ete Kir; sie oli jõulu ette Kse; `Kapsad `võeti lume ette aeast ää Kei; [lehmal] `lüpsma tulemise ette siis tuleb piim nisasse Ann b.  (teat aeg) tagasi kahe `aasta ette oli mul suur õnnetus; ühe nella`kümne `aasta ette Ris; kaheksa`kümne `aasta ette siis tema oli juo ikke, ilus leib KuuK
4. asemel, kellenagi või millenagi siis (alguses) nied kardulid olid nii iad aśjad et nied olid piima ja liha ette [supis] KuuK; ma olin kaheteist`kümme `aastane, jäin sulase ette VMr; [sõrmkindad] kel õlid sõlmed sies, siis sie õli kahe poari kinnaste ette Kad; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva Krk; Vanast reheahjun kütseti kaale kah mes läits kah söögi ette Nõo; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju tieb ikke mihe ette tüed Hlj; See joob `mitme mehe ette; See viab obuse ette (hobusega võrdselt) Han; lehm ei anna mitte kitse ette `piima VJg; mis‿sa padrad või paterdad või vaterdad. need käivad kõik ühe inna ette (on samaväärsed sõnad) Plt
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses keik läks `inna (raha) ette, ega `raisku mend midagi [hülgest] Jõe; kus nad `viĺja `muidu `saivad, `silkude ette vahetasivad Hlj; `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi VNg; ei `maksand kedägi, sain `aituma ette `tõise kääst Lüg; kolm `päivä nädälas pidid `mõisale tüöd tegema `rendi ette Jõh; tegid `mõisa `päivi selle (popsikoha) ete Kir; suur tänu sööma ette Ris; kiriku juurest jägati jahu, selle ette käisid karja tied `täitmas HJn; ema `ośtis raha ette ka `piima JJn; ikke pidi et sa lieris olid ikke selle ette `maksma Kad; turu oor laseb kõigiga raha ette Plt; tü̬ü̬ arvati reńdi ette [mõisas] Räp
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse Peremes lükkäs `silgunappa sulase ette; kits ei `anna `püssimehe ette Lüg; Peab ikka vihma ede minema Pöi; kui korikad `välja jätad koi`valge ette, siis oo lapsel koi viga; siis `toodi vars rehalt `valge ette Muh; seda `juhtob ka elo`aeges, et inimene tole ede jεεb Käi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette (ei söö midagi) Mar; panime pääva ette (päikesepaistele) veed `sooja Kse; naelane ahvenas `juhtund not́i ette Vän; `Öeldi `jälle nõnda mõistu [rasedast], nägu laste kõrvade ette ei tahetu lausa `kõike `väĺla `rääkida Hää; vesi ei piä surma`ohvrid õma ette `võtma - - ajab `kalda piäle; si̬i̬ asi tuleb ike ühekõrra - - ilma ette (inimeste teada) Kod; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akandki KJn; villa kadsad tullive masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; no om küll irmuss, kes laste ette tuld jätäp ehk tikku Puh || hoolele, karjatada ajad oma loomad omigu `väĺlä, karjatse ete Vig; ennembide suur külä kari käis ütte kokku, üte karjusse ette Ran || kõrvu, teada naise jütt läin `viimaks `möisa härra ette Phl; [kaevati] rehepapp viib `viĺla sialt. jutud läin ärra ette Nis; viimaks läin sie asi `keisri ette juo JõeK; kannab kõik ilma inimeste ette KJn
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne) siis `kutsuti kohe mehed `sinne `kohtu ette VNg; sis saadeti meid arsti ede Ans; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; `lapsi `viidi sõna lugema kiriku ärra ette Kse; [õpetati] ku `kohto ette minevä, siis vaadata `kohtokuĺli `piäle Kod; esi ta kõneless miu ehen, lää tõise ette kõneless et mea kõneli; senikava ku suure koolini pidiv latse ku̬u̬ĺ`meistre ette lugeme mineme Krk; kutsub koolust pääst vi̬i̬l `kohtu ette Nõo; pomisõss `eńde ette Krl; üteĺ, et ku ma lät́si opõtaja ette, siss ma võt́i raamadu `piiu henne siĺmä manu Har || alluvusse `suata `ämmä ette kui ämm on `alles Lüg; siis ma jäi venna ette (teenistusse) Tõs; tulin `võera ette [teenima] PJg
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne) `ennevanast õppetajad palusivad ja lugesivad `kantslist `ilma `süüta `vangide ette Lüg; ega minu ette põle `karta, et ma nurisema akka; mis sa Manni ette `õhkad; kevade `olli `kange külm, siis `olli selle ette `karjumine Muh; küll mul oli `kange irm selle asja ette Ris; nää `vaeva ja jüst oma kõhu ette Juu; selle ette et nad `vasta akkasid pekseti kiriku `pośtis HJn; aga ma sain selle ette õletata et õige `aitas Kad; `ükski vana inimese ette u̬u̬lt ei kanna; suur muretsus selle aśja ette Kod; ommendse päeva ette ärä muretsa Trv; oolitse talve ette kah Krk; temä ommenitse päevä ette ei `mõtle Nõo || jaoks, tarvis noored inimesed põle jõun selle ette muretseda (lapsele riideid enne sündimist) Muh; vahel tüdrikid `üeldässe, vaĺmissab vana aja ette - - ku naesess suab, siis one täl vana aja ette vaĺmisset Kod
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale virk poiss `koolis, lähäb teeste ette oma õppimistega Mär
10. ise enese ede (päralt) olemine – pole teistega segamini Khk; Nee (vindid) on `eese ede `söuksed vagusi linnud Pöi; üks niesukene nohik miest, enese ette (omaette) ta pusib Sim; käib nagu koi ise enese ette. ei laasu sõnagi Kod
III. prep (ruumiliselt) ettepoole üteldi vanast et, regi lääb ette obest, jõõrastab Nõo
iga|päevane päevast päeva korduv või kasutatav, alatine; harilik, argipäevane siis juo ei old `justku nüüd iga `päiväne se sai Kuu; igä `päiväne `võõras Lüg; igapäävase leeva eest peab `palju oolt `kandma Rei; ma olen kodu, igäpääväsed päävad Vig; `tehti igapäävasi sukki, üks kee oli villane ja teene takune Tõs; metel põle igapäävast karjast oln (enamasti oli kari karjamaal) Ris; ja mis sa siis [pilli] mäŋ́ŋid kui sul igapäävane kibe tüö on KuuK; villasest `riidest olid igapäävast ja `purpuri `riidest ja, nied olid igapäävased müt́sid Kad; rukki leib oli igapäevane leib Lai; küenal oli väga ilus ja korralik - - aga ike peerg `oĺli igapäävane SJn Vrd egapäevane, iga|päevine, iga|päine
hiilima `iilima spor R(h- Kuu) eP, Kuu, `iilma Kod, spor T(-e San), `iiĺmä Trv Hls/-e/ V(h-), (ma) iili(n) (h- V), (ma) `iili(n) R Emm (1. ja 2. tähenduse piir pole alati selge)
1. varitsedes või ettevaatlikult liikuma Jahimies `iilis `tetrele lähemalle Kuu; `Poisid jua `iilisivad üäd läbi, ärä sa `üäsäst `miski `vällä [õue] unesta Jõh; Rebane tuli nii lidus maad kauda `iilides Pöi; Ta iilis siit ühekorra minema, äi mina tεε millas ta siit εε kadus Käi; obusevaras iilib metsäs ei `julge `väĺlä `tulla Saa; `iilimise `kaudu käis `toitu toomas Jür; iilib kikivarvul, et `kiegi ei nääks JMd; `iilisime vähe aaval lähemale Iis; `iilis ikke ligemale `tulla Lai; ta tahab teiste juttu kuulata, nagu niilus iilib igal pool järel Plt; [kass] iilib salaja tuppa, ei `julge `tulla Vil; [kadakapõõsast] es `julgu `mü̬ü̬dä `mińnä, kost me siss iks `iilseme säält läbi Kam; nemä torutava küll sedä su̬u̬d, aga pori iilib iks `aigapiti manu ja litsup `umbede Rõn; Kell kat́stõist oĺl üt́s kogu `hiiĺnü˽`Piitrele sälätakka Rõu; ma `hiilse mano Vas
2. varitsema; salamisi piiluma või kuulama mida `asja sina `iilid siin `ommetegi VNg; Körvatagused alles märjad juba iilib tüdrukuid Pha; nõnna iilitse poiste kohe et (noor tüdruk vahib poisse) Muh; mes `asja sa iilid et sa saa siit menema mette Mar; iilib nagu va ilves KuuK; iili `järgi, siis kuuled kus `poole ta (kana) kõhinal lähäb JJn; mes täl viga siäl `iili ~ `iiĺdi võsun Kod; kes säält si̬i̬st iilib (uurib) ja vahip `pańgi; ta pidi keĺm oleme, ku `tohtre nii `järgi `ii’ĺdsive Hls; temä lännu üte silla `alla `iilmä, mes‿tu võõrass vägi ti̬i̬b; olluva tüki `aiga ülepää `rõiva all, `iilsivä sääld `rõiva alt Ran; kaśs iilib rotti sääl saena veeren Nõo; susi tuĺli `põrsiid `hiiĺmadõ Har; oĺl `hiiĺnü toidutsika susi Rõu
Vrd hiilama2, iilduma2, iilistama, iiluma
3. (salaja) soovima või püüdma, himustama `seoke suur asi, mis ta taab omal `iilida Hää; si̬i̬ om `ihne, ken iilip kokku panna `raami Hls; tä hiil mu Hildat `hindäle; kül˽timä mu sõ̭sard vi̬i̬l `hiile Vas; timä `väega `hiiĺe lüvväʔ; sa hiilide hiilide nik̀ava kooń ar `lü̬ü̬deʔ Se
4. mõegad `iilisid `peale teineteese `vastu (pulmas hõõruti mõõku vastamisi mõõgalaulu ajal) Muh
hiivama `iiva|ma Krj Muh PJg Jür Kad Rak SJn Hel, `h- Phl Rõu Räp, -da spor R(h- Kuu) SaLä Hi, JõeK, iivata Jäm Khk Pöi Hi Tor Hää Ris(h-) Kos
1. (üles või välja) tõstma; haalama `iivas `raske `suolakodi `selga Kuu; `tarvis `iiva `seilid VNg; `praspeliga `iivada `ankur ülesse; üles `iivama `liiva `kaivo siest Vai; nüüd on [laevadel] vintsid juba pääl, mis `noota `iivavad Krj; poisid, iivake `ankur `välja Pöi; `laevu akatse üles `iivama, `mäele Muh; ta `iivas selle `sülle PJg; on tarvis `laeva `silda `iivada JõeK Vrd iimama2, iivima2
2. fig a. (kõvasti) sööma, jooma `hiivab kere täüs; Eks ne hobused saand ka küll `külmisäss heindetä konutada, ku peremies `kortsis `kaua `viina `hiivas Kuu b. näppama Mis ta `kondab `võõras kohas, tahab `miski `õlma `alla `iivada Jõh; Jäi `üksi rehetuppa kuhe `teise linapihusi omale `iivama. On mies `iivamas küll IisR; `Leitsin, et rahakot́t `oĺli ää iivatud Tor; kaśs on ea tüki liha ää `iivand SJn; Üt́s lat́s oĺl tõõsõlt noid `mut́ri `võt́makõisi är˽hiivanu Rõu
3. nüüd `oige `hiivab (puhub tugevasti) `oite `hiiver Kuu; Iiva (löö) tale üks täis Rei; `iivab (viipab) `kääga Jür
imetsämä imetsämä
1. imestama; imetlema kõik inimesed imetsäväd et, minä lähän jala keriku; mõni imetsäb [võõrast] last, tõene `ütleb, imetsä õma muss `valgess, ärä imetsä meie last; vanass imetsätä ei `tõśtnud [teise omandit], siis sõnas ärä; sitta sinu sõna järele, jumalariśsike minu luama `juure. sinu suuss, suure jumala käess. sedä `üeldi tõese inimesele kui tä imetsäs [võõrast looma] Kod
2. (imestamisega) kaetama imetsäs minu lapse ärä. laps käŕsitu. ei seesä `kośki Kod
inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd K I M TLä, -|ne R S(-ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(-õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(-ni, -õ|ni), g -se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g -(d)se Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime - - pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se || (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale - - et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne
isik isi|k spor R eP, Hel Ran Plv, iisi|k Lüg spor Sa, Muh spor I M, issi|k Mär, esi|k Tõs Hls, essi|k Vig, g -ku(-gu Kuu Khk Rid Saa) u (sag liitsõnades; tähendus sag ebamäärane või halvustav) inimene; võõras; asjamees sial oli `palju neid isikuid Vai; kis see iisik oo, kes siia tuln oo; mis suur iisik see oo Muh; Oled ikka `vänge isik küll (kiitlejast) Emm; ameti ~ amet iisik (ametimees) Vig; sa oled üks isik ka (pahurast loomast) Kse; Juhan sai iga isikuga `iasti läbi Kos; väga `tähtjad isikud JMd; egä iisiku piält oo maks Kod; no siss nid `kõrgemad isikud `pańdi [varrulaua] teise otsa poole Pal; võeras [inimene] on isik, tuttavad ei ütelda isik Ksi; kõnd `kü̬ü̬ki `mü̬ü̬dä ku iisik, es lausu midägi (tuimast inimesest) Krk
itse3 itse Vas Se(it́se, id́se, id́sä) lstk ristiisa, -ema; (viisakusavaldusena) vanem sugulane või võõras inimene itse `üt́li latsõʔ riśti immä Vas; it́se (ristiisa) naańe; id́se tu om `ristäm. vai mõ̭ni `üt́less riśtäśsä ka id́sä; peĺaku‿iʔ, taa om itse; uma it́se (ristiema, -isa); vanõba inemisõ õks kutsu ui itsest, a lat́sil om õks pareb üĺdä itse ku uno vai lell; latsõ `ikva itse poolõ, `vaakva vana imä poolõ rhvl Se
jatkama `jatkama, jatkata Mar Var Khn Vän Ris Kod KJn; `jatka|ma, -da Kuu, -ta Lüg; jakka|ma, jaka|ta Hää Saa Äks Ksi VlPõ eL(-mma Rõu, -daʔ V, -taʔ Räp, -me, -te Hls Krk San, -de Krk Krl, -mõ, -dõ San Krl; `jakma Kan Plv Räp; [me] d́akame Lei)
1. jätku(na) lisama; pikendama a.  jätku v tükki otsa panema; (vana asemele) uut otsa panema v tegema; (kaht otsa) ühendama kui `palki `jatkata, siis `ühte `otsa `raiuta tapp ja `tõise sork Lüg; traadi saab küll kokko jatkata Mar; jamad ollid kellega said kihed kokku jatkatud Vän; paegatud või jatkatud jalas Kod; jakasin köiele tüki `otsa KJn; kui lõng kat́ti lähäb, jakkat `kińni `jälle Kõp; ma lää lase seppä kirvest jakade, `kirve terä om i̬i̬st ärä kulunu; `aerit jakats ku `aere pütsiku [adral] `terve ja kõva om, sõ̭ss pannass jaku `otsa Krk; iŕs jakati kolmest vai nelläst kuuse latist Ran; Otõmba `keŕku ehit kah üits veneläne. nüit om tah toŕn jo `ümbre jakatu Ote; reheʔ ommaʔ enämbüsi kõ̭iḱ [seinapalgid] ütepikutsõʔ jakkamaldaʔ; lihtjakkamine [palgil], kost pulgaga läbi pandass Har; mõ̭ni ei mõistaʔ `langa häste är jakataʔ, jääss lang pikätsihe Räp; `rauda jakkass rautśipp, jakkass ar ni ju̬u̬t arʔ; jaań jakkass, `pi̬i̬tre pitśitäss perägi kinni (puu kasvamisest); adra nõ̭na om ar kulunuʔ vaja jakadaʔ Se || fig Mis sest rehä`varrest `jatkad (öeld, kui ei riisuta ühe tõmbega) Kuu b.  ajaliselt pikendama, pikemaks tegema `tohter es saa kedägi tetä. ega ta `päevi edesi es saa jakate, ja `aigust ka es saa parante Krk; nüid om kaits jutujakkajat kokku `johtenu, ega nüid enne õdagut `perrä ei jätävä Nõo; ku elu`päivi om jakat, siss piat iks eläme San; ta mõist taad juttu alasi jakadaʔ ku ta ka veidükese sinna˽poolõ om, timä tege õks pikä jutu Har c.  pookima puu vaḱs, kellegä õõnap̀ud jakatasse KJn; jakassin vanad puud ära, mis tüvest aas Vil; Meil om nüid kikk noore uibu ärä jakat Hls; `uibit jakatass egä keväde, kel noore `uibu om Nõo; jakkamise vaha Har; mõ̭ni jago `uibet kand ilma jakkamadakeʔ paĺlo ubinet Räp d.  [millelegi] jätku v jätkamist soovima ku laua man süvväss ja, sa võõrass olt, `sisse astut, sõ̭ss piät iks jakkamma Rõu || (soovides, tervituses sööjatele, leivasõtkujale jt) `jatka jumal `leibä (vastus) `jatka `taevas ~ Jatk on taevas, uuem `jatku `leiväle (vastus) `jatku `tarvis Kuu; `Jatka `leibä (vastus) Jatkaka jumal van Khn; `jatka `leibä (vastus) `jatka taŕvis Kod; jakaku taeva isä van KJn; tere, jakka `leibä (vastus) jakku tarviss ~ jakka jumal Krk; jaka jummal (vastus) jakku tarviss Ote; ku mi̬i̬ siin nii juttu aja [siseneja ütleb:] jutulõ jakku, siss oma `ütless: kes jakkass, tu̬u̬ kakkass kah Krl; jakka jummaĺ (hum vastus) jummaĺ anna `joudu süvväʔ ~ kabõl kaala kahitsajalõ Vas; [leivasõtkumisel] ka üldäss jaka jummal (vastus) jakko jummaĺ Se
2. hum sööma Tule `jatka ka meie `leibä Kuu; ku `sisse mõni tulõ,`ütless jakku `leibä, siss `ütlet: tulõ eiśs ka˽jakkamõ San; jakkõ˽nu̬u̬˽koogi˽säält ah́ot́sopost ärʔ Plv; maʔ `õkva `jaksi ku tä tuĺl Vas; Ku `tutva inemine `trehvö söögi `aigo tulõma, sõ̭ss tu̬u̬ kutsute alate ka `sü̬ü̬mä ja tollõ üteĺde: ku `jalkse olõt sõ̭ss tulõ `jakma Räp; tulõʔ jakkama ku jalaga olt, ku hobõsõga olt, mineʔ `mü̬ü̬dä Se
3. (poolelijäänut) edasi tegema tüüd jakkama Puh
4. jätkuma, piisama palk ei `jatkan jalgratast `osta Ris
Vrd jätkama
joot joot g joodi Sa Muh Mär Vig Kse Han Ris HMd Juu Koe (ainult 1. täh ja sag liitsõnades); g joodu eP (g -o LNg Vig Mih; pl juõdod Khn, ju̬u̬dud Kse Tõs Tor SJn); juot pl juo|dud K, jua- Kod, g `juo|du (-do) R(n `juo|tu VNg, -to Vai, pl `juadud Jõh); ju̬u̬t g joodu M Nõo V, joodo KJn; d́uot (d́u̬u̬t) g d́uoda Lei (1. täh)
1. jootmine veiste `jooti on veel `aega; karjamal on menes kuhas `loomade joodi kajud Khk; looma joodi rakk Jaa; lehma joodi küna; nee oo mu looma joodi pätid Muh; looma joodu vańnid Mar; vasika joodu jäoss oo kapp Vig; suured loomajoodi tõrred olid `mõisas Kse; vahest oli kaks `veiste joodi `ämmert Juu; veli tulõ š́üödäle un `d́uodalõ Lei
2. sag pl perekondlik pidu (nt pulmad, peied, mõne tähtpäeva v sündmuse pühitsemine)R eP hv M V; varrud, ristsed – S L Tür VlPõ Hls u `mihkli`päiväst `piedä `suured `juodud VNg; `kõige `suuremb juot õli ` pulma juot Lüg; `katri `pääval on `juodud ja `mardi `pääval voi tehä `juodud; tegi `oige üväd kadukse `juodod ~ liigud Vai; joodule tuli pailu końt `vöörud; joodu emabä (päev pärast ristseid); `mitmed joodud ee `joodud Khk; küll külamehed `ihkusid `jootude pεεl Mus; tuleb `jootude tegu, siis tehasse õlut igatahes Muh; õllepudi oo eä, sedä tehässe joodo peäl, saiad lõegatasse sesse Vig; sial ma pidasi joodud ää u, lapse varrud - - talu inimestel varrud Kse; kutsub teist joodule Var; olen seal `pulmas köind, ja `jootus köind Mih; uue toa joot (maja valmimise pidu) Ris; kas pulma joot ehk varru joot ehk matuse joot – kõik olid joodud Juu; kui `jälle külas mõned juodud olid, siis `juodi ja praaliti VMr; kui last ristitakse, siis on varrud nende `juotude nimi Kad; ku `kunnigi jooduse om, ma lää ka końt `võ̭õ̭rass Krk; `sündümisepäävä jooduʔ Har || jooming mehed põõsaste all joovad, sial on joodud Lai; meestel omma `suure jooduʔ Krl
Vrd jook, joom2
jumal jumal g -a R(n jumala VNg) eP(jomal Käi Phl; emf jummal Kaa Juu Ksi Kõp) M(g -e); jummal (jummaĺ) g jumal|a Hel/g -e/ T(`jummal Ran Nõo, `jommal g -õ, jomalõ San) V(g Krl Har; d́umma|l, -ĺ g d́umala Lei; [j]õ̭mmaĺ g [j]õma|la, -lõ Kra)
1. a. ristiusu jumal, kõikvõimas üleloomulik olend, maailma looja ja juhtija; paganlik jumalus, haldjas, hingestatud looduse osa, kaitsevaim; loodus, saatus eks nää, mis se jumal tieb sene suvega; paganol on `paĺlo jumalo; vanad jumalad Vai; jumal valitseb maai·lma üle; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu, `antku jumal tääle εεd `ingamist (surnust) Khk; suur jumal o mind oidn Muh; see oo jumala arm, et se ikke `inge jähi; `enni vanast olle `tehtud ikke jumalud, äbä jumalud Mar; juńn oo jumalast `loodud Mih; jumal oo vaim, tänd võib igäs `kohtas paluda, tä kuuleb igäs `kohtas; vana `seäduse jumal oli `enne - - kui tapeti ja ohverdati looma verega Tõs; jumal olgu meile armulene Hää; kõigevägevam jumal Ris; vear jumal on ebajumal Kos; ma ańnin ennäss jumala ualess, ehk jumal `aitab; vanass tõid metsäss suare puid, ni̬i̬d õlid jumala kasvatet, egä näd kellegi õmad esid õle; ebäjumalad õlid vanal aal; vihma ja viĺja jaoss õli jumal Kod; jumal, kõege vägevam, kis `taeva ja moa on luonud; jumal on isa ja poeg ja püha vaim, täma elab igal pu̬u̬l Pal; mis jumalest lu̬u̬d, neid `liĺli ma tunne; väärjumal om ebajumal, om si̬i̬ mis mitte jumal ei‿joole Krk; om ike jummal `tervust `annu; mõnel inimesel om jumalast `antu piḱk igä Nõo; tä nii jumalõst `ańti, et elugõ `päśsi Krl; nii piḱk `haigus om joʔ jumalõ `nuhkluss, `ülhlest määrät; mõ̭ni om vi̬i̬ jummal, mõ̭ni om uku jummal Har; [külvaja] võt́t kübärä pääst ja pallõĺ viläle jumala õnistust Räp; surma tõbi, jumalast last tõbi Se; `bõ̭rdõ‿d́ummaĺ om ai‿`riḱtig Lei; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõikõ tetäʔ; muśa um kua usuki eiʔ jumalalõ Lut || fig ilmeksimatu, kõikteadja, targim [inimene] egä si vana rahvas jumal õle, et tiäb kõik Kod; tahab `kõike oma kätte, kas sina oled se kõige jumalam Plt | kahekeelsest inimesest Tu̬u̬ noʔ määne ineminõ, igäväne `mitmõ jumala `tiindre Vas b.  jumalakuju; pühapilt; ikoon jumala kojud nee on `võõrad jumalad Khk; `enni olle ike jumal olnd. üks puu kaigas olnd `nurkas, keind sedä‿s põlvili maas palumas; kummardavad neid puu jumalud Mar; panid ühe kivi jumalass ja kummardab sedä; iied oo vana aja jumalad; tegid saviss kuju ja panid iie nimess; mes veneläsil nukan seesäväd `veiksed jumalad; suur jumal, mes kerikun seesäb `altari eden Kod; jummal `oĺli neil [vanausulistel] nukan Ran; paganõ rahvass tege puust jumalõ ja kumardass tu̬u̬d Har; keriku ummaʔ jumala `pantuʔ Lut; vene jumal apostliku õigeusu pühakuju, ikoon Palu ja kummarda nagu vene jumalad Tor; vene jumal nurgas Iis; rummal nagu venne jummal Hel; loĺl ku venne jummaĺ, esi nulgan ja pää palass Har; võõras j. ebajumal `vöörud jumalid kummardavad Khk; `tienib vöörast jumalad Ris; ega si̬i̬ (kuldvasikas) põld kellegi jumal, si̬i̬ õli võerass jumal Pal || fig kes siss teisele paha tegi, siss `ööti et see `võera jumala teenistus Mar c. jumala [koos noomeniga] jumalast seatud, määratud; looduslik, loomulik; sünnipärane, paratamatu, inimese tegevusest sõltumatu tämäl on silm `aige, sie on jumala `luodos (s.t kaasasündinud viga) Lüg; ühed jumala tuuled ja pεεvad puhas Emm; üks kõva jumala toŕm oo [täna] küll Rid; sa oled kui jumala puu üksindä Tõs; Jumala sańt (sünnipäraselt või õnnetuse tagajärjel vigane) Rak; suri jumala `surma, egä tädä es tapeta Kod; jumala `lu̬u̬dus om imelik, et kudass ni̬i̬ kure tääve ärä minnä ja tulla jälle pesitem Krk; mia küll ei kunsti, üte jumala päevä kõ̭ik (s.t kõik päevad on ühesugused); `varguse peräst `lasti siĺm pääst `väĺlä, egass jumala riśt ess ole Nõo; ta om tel jumalõriśt, et ta `haigõss jäi; üt́s jumala päiv paist kõ̭igin paigun, olõ˽konh taht Har; kiä ti̬i̬d kas um tä jumala riśt vai tulõ esiʔ `hińdäst Rõu; Kattõ niguʔ jumala tsirk, siivoʔ säĺäh (kadus jäljetult) Vas; Jumala kuiv (põllukuiv) [vili] Räp; õlõ no ku jumala puu (täiesti üksi) Se; jumala haigus vähä ikke `aigevimm oli `külles aga `ninda‿t `niisukest jumala `aigust ei olt tal midagi VNg; jumalast `luodud kõhe üks `aiguss ja tõbi inimisele, sedä `üellässe viel `kahte pidi, jumala `aiguss ja `surma `aiguss Lüg; aga jumala `aigosed oo puhas Mar; nõid üteĺ ärä, ka lehmäl on tõine inimen viga tennu või jumale `aigus Krk; jumala ilm 1. päev(aaeg); ilmastik `Ninda ilus pühabäne jumala ilm, et kuhe `kahju kodu `istuda IisR; Äi seda‿p tee midagid, mis jumalailm päävapidusel veel veib teha Kaa; Jumala ilm teeb ikka seda mis ta tahab, inimese `tahtmine `aita sii midagi Pöi; eks ühöd jumala elmad ole puhas Mar; Jumala ilm rõõmustab Tõs; Jumala `ilma ja lapse perset ei või kunagi `uskuda Hää; egä jumala ilma vasta ei saa KJn; śjo˽om jumalõ ilm, olkõ timä sadõjanõ vai olkõ illośs Se 2. äike; halb ilm jumala ilm aeg naiste lastega `väljas (sajab, tormab, tuiskab) Khk; Vali jumala ilm oli väljas Mus; Jumala ilm pole ilmaski kuri, inimene ise oo kuri; Jumala ilm löönd eile Kaarmases Taavi elud pölema Kaa
2. a. (paljudes kivinenud väljendites ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) noh sinä `eldene `taiva jumal, kui sinä `räägid minu `pääle pattu juttu Lüg; os‿sa armoline jumal Mar; oh sina vanade jumal, kudas laps ädas Hää; ma akkasin kohe `nutma, et oh sa jumal, nüid ma soan `peksa Jür; mu jummal, olid läind nigu vuhh Ksi; oi jummal nii tore oĺli `sõita ikki Kõp; os‿sa pühä jumal; os‿sa suur jumal, tule esi mul appi Krk; oh sa `taivanõ jummaĺ Urv; Oh jummaĺ taad vilä `raiskamist, mis no külʔ um Rõu; jumal halasta ~ hoidku ~ hoia ~ keela ~ paraku (halasta ~ hoidku ~ paraku j.) (ehmatuse, üllatuse, kahetsuse väljendus) alasta jumal teid (lapsi), miks te õleta `ninda `kuerad; jumal paraku, mis nüüd viel `kõrvad `kuulevad Lüg; oh jummal `oitka, egas pole `muistene elu Kaa; See töö oli küll na ooletu, et jumal oia Han; oh sa paraku jumal, mis aga nüid soab Tõs; nüid on et jummal oitku loomad ei tia kuda`moodi kõveras küĺmaga Juu; vähä minä õlen jala käenud, jumal alassa küll Kod; ma olen nii otsas kui jumal `oitku Äks; jumal paraku seast elu, ei `kõlba si̬i̬ `koekile Trv; täl om ka nii paĺlu `vaiva et `jummal alesta Nõo; jummal oia nii targass saamast [et pisuhända teha] San; sai nahutõ et jummaĺ `oitku Urv; ku är `süändöss, siss jummaĺ `hoitko Räp; jummaĺ parakuʔ, olõ õi asi `häste; kõiḱ oĺliva sääntse `müĺke siseh, sinnä ko lehm kui jummaĺ keelä `sisse jäi, sis saa as kui `vällä kaʔ Se; (tule) (sa) jumal appi ~ jumal avita (imestuse, põlastuse, kohkumise puhul) tule jumal appi, mii pagan sa nüüd õled tehend Lüg; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; tule jumal appi, juttu mis kua `aetakse VJg; jummal esi tulõ appe Räp; jummaĺ appi, mis sa tan `tiede Lei; jummal avidaʔ, śoo um `õiguśs Lut; (kes) jumal (seda) teab (on teadmata) kie jumal sedä tiab, on ka `õige sie vai on vale midä nie `räägivad Lüg; kis jumal seda teeb, mis sellest saab Khk; [viinavooris käimine] oli jumal tiab mis `aegne Kad; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb Nõo; tää nigu harinõs vai jummaĺ timmä tiid, a nakkas õ̭nnõ `ḱanma Se; (tänu; rahuloluväljendus) `aituma jumalalle, sain `kraami küll Lüg; `aitimal `ööti `ühte `jooni Muh; jumal tänätud, sai tast `lahti Mar; Jumal tänatud, tütar karatud, piimatilk jälle majas Vän; tänu jumalalle, et sitke ing on Kad; lapsed `paavad käed kokko, kui süägilavva juuress tulevad ärä ja `ütliväd: at́tä·hh jumalalle; laps oo terve nüid jumal tänätud; üvä `tohter õli, jumal `antku `tälle `tervid Kod; jah, jumal tenätut, miu emä kasvat́ miu iluste üless Hel; at́tuma jumalale, kõtt om täis Ran; jumalale tenu, et ma jala ette näe, et ma kot́t `pimme ei ole; angu jummal teele `tervust edesspidi elädä Nõo; jumalõ tenu, `paistuss om alanu ärʔ Krl; jumala teno, sjo päiv sai jäl˽eletüss Se; ait|jummaĺ ~ -d́ummaĺ Lei; paĺlo jummaĺ and nii paĺlo iist aitü·ma jumalalõ Lut; jumala eest kindlasti, tingimata, tõepoolest; (koos eitusega) mitte mingil juhul jumala eest ma pole teind seda Jäm; jumala eest ei ole `rääkind egä teind koa mette Mar; jumale i̬i̬st si̬i̬ om `õiguss Krk; jumala iist, ärä sa tu̬u̬d üldü eiʔ, tu̬u̬d ei olõ vaia kõnõldaʔ Har; jumala nimel id jumala nimel õlen ma `õige Lüg; ää tee sedä jumala nimel Tõs; jumala päralt (möönvalt) olgu jumalapäralt ta käe `pealegi Mar; jumala pärast (kinnitav, vannutav, hoiatav ütlus) Jumalapärast ma `ütle `soole, pea suu Pöi; jumala päräst, ää sa mette kedagist räägi testele Mar; jumale peräst, ärä sa mitti tetä usu; jumale peräst, si̬i̬ om `õigus Krk; jumal küll küllalt, piisavalt saa mi d́ummaĺ küĺl, mia andaʔ; tšaalõ jummaĺ-küll Lei b. fig Jumala jatk on `suuremb kui and; Kui jumal `iŋŋε perib, küll siis `pergel periji tuob; Mene jumala `perset `peksämä (saatuse vastu ei saa); Ekse old tämä süü, aga sai siis ka omad jumalad (sai tõrelda) Kuu; Jumal `oiab `juodikut IisR; Kül jumal rikast rinnust kinni peab, kunni vaene järele jõuab Krj; On adr põllal siis on talised tööd jumalaga Pöi; Inimene mötleb, jumal juhib; Jumal taevas, kapten laevas Emm; Taal on muistos jumalaga (arust ära) Käi; Jumala `veski kivid jahvatavad pikkamööda, aga kindlalt Rei; Egä miogi jumal lätläne põlõ; Piäks jumal surma `tuõma, küll vana kurät vara päriju suadab Khn; Jumal on meie mees (ettevõtmine õnnestub) Vän; Jumal maksku sinu tööd, kass kannab sabaga metsa Saa; sai õli nagu jumal mess (väga hea) Kod; jummal suun, aga korat süd́ämen (silmakirjalikkusest) Ran; `eldet inimest armastab `jummal ja `tõene inimene Nõo; äid avit jummal Krl; ei avida minnu nu inäp jummaĺ ei juudas; Siin om küll jummal kepiga man saisnu (heast põllust) Vas; Jummal lähkedsen, kurat ligi Räp; ńahkaŕ – taast saa aiʔ jumalalõ küńneld ja `juudalõ tungõld; jummaĺ `viskas kiviga pääh́hä ku nakkat täńni (öeld nutjale) Se; jummaĺ jätet `tarrõ (tare tühi); jummaĺ jauh ka ku kivi Lut; jumalal päevi ~ aega, peremehel leiba (s.t tööga pole mõtet kiirustada) küll jumalal `päivi, kui peremehel `leiba VNg; Jumalal `aega, peremel `leiba Han; jumalõl om `päivi, `perhemihel om `leibä Har | jumal `körges, kunningas `kaugel, kessele sa `kaibad Vll; Kellele sa `kaibat umma hätä, jummaĺ um `korgõn, `keiśri `kaugõn Rõu; jummaĺ `taivah, kohuss `korgõh, tuu mõist kõigilõ `õigusõ Se | (kiirustajale öeld) ega jumal pole kiired loond, jumal löi iired Rei; ega jumal põle kiiret loond, aega küll, et ta iired on loond Lai; nagu vana jumala selja taga muretust elust Mis sii viga, ole just kut vana jumala eese selja taga Kaa; Elab nii kui vana jumala selja taga Amb; Mes temäl, ta om nigu vana jumala säĺlä taka Nõo; annaks ~ aitaks jumal (mitmesuguste soovide puhul) annab jumal varsakest, siś ta annab ka moĺlikest ~ kaerakest Hää; Annaks jumal vihmukest, et saaks selja sirutist Pee; Aitaks jumal ahju peale, tõstaks tõrre jääre peale, kergitaks kerisse peale Pal; Annaks jumal järve vett, kapis kama jahu küll TMr;(äikeset, halvast ilmast, vihmasajust) Küll sie jumal `kuivata ken `kasta Kuu; Vana jumal on köige kutsikatega `latsis Pöi; Vist vana jumal kodunt ära ja lapsed ei tea, mis teevad Amb; [lapsele öeld] ära tie paha, vaata jumal `tapleb VMr; jumal tõreleb Kod; A koa jummal `hämmäss, küll tu̬u̬ `kuivass kah Räp; jummaĺ kõmistass Se; (suremisest) Jumal võttas `lauda ja `luomad IisR; jomal on teda ära vätnd Käi; jumal on selle ää koristand; juba jumal päris selle ää Vän; Jumala tapetud liha (lõpnud loom); Inge jumala ooleks `andma; jumala päralt ingeke Hää; Jumal om oma nuage ärä tappen Hls; Jumale tapet oleme Krk; jumala peräld eng, kurja perält kondi Nõo; jummal um tedä ära `kutsnu?; no? lätś ärʔ jumala latsõss Rõu; jummaĺ võt́t, ni jumala teno Se; jumala karja ~ karjaaeda ~ kohtu ette [minema]; jumala karjas ~ kohtu ees [olema] surnud; hävinud; kadunud läks jumala `kohto ete Vai; läks jumala karja `aida Jäm; läks jumala `karja Rei; Jumala kohto ies Khn; tuli teise kääst `aśja `tahtma, see `ütles, et oh see ammu jumala karjas Lai; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh Krk; tu kadonakanõ om jumala `kohtu i̬i̬h Se; jumala juttu ~ jutuh ~ keeli ~ nimel [paluma] härdalt paluma Käis `jälle siin ja palus jumala `kieli `andest IisR; palusin jumala `kiele, aga oma südand ei `murdand Lüg; palusin teda jumala `keeli Juu; palus siin jumala `kieli, et olgu ma ni ia ja aidaku sie kord viel VMr; ma `palsi tatt periss jumale keeli; mea pallesi tatt jumale juttu, ess anna ss anna; palusi küll jumale nimel, aga ta mitte es anna Krk; Maʔ `palsi tedä jumalakeeli, aga es kullõ Vas; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp; jumala jutuh ma palssi timmä Se; jumal maksab ~ tasub jääb tasumata ma jätan jumala tasuda VJg; Küll jummal mass Räp; jummaladõ ~ -ahe ~ -ehe ~ -ihe ~ -ile [minema]; jumalan [olema] loojuma (päikesest) päiv nakas jumaladõ minemä; päiv om jumalan Har; päiv lätt `alla, päiv lätt jumalehe minemä Räp; päiv läts verevähe jumalihe, siss õ̭ks piät põud saama; päiv om jumaĺeh Se; pääväkene lät́s jo jummaliĺle ~ jumalile Lut c.  (tervitussõnades) (tere) jumal appi 1. (tervitussõnad töötegijale, eriti põllul töötajale) jumal appi. `tõine `vastas: abi `tarvis Lüg; jumal abi, teine `ütleb: tere jumala abi ea Vll; tere ~ jumal appi (vastus) jumaleme ~ `aita jumal Trm; kui tuleb väĺjäle tü̬ü̬ `juure, `ütleb: jumal appi. tõene `ütleb: `aita jumal ~ jumal taŕvis Kod; ku tü̬ü̬st `mü̬ü̬dä `minti, [öeldi] jumal appi (vastus) avide jumal Krk; ku põllu pääl medägi tü̬ü̬d tet́ti ja inemine `mü̬ü̬dä lät́s, siss tu̬u̬ üteĺ, et jummal appi. nu̬u̬ `ütli `vasta, et api vaia Har; jummaĺ appe sullõ `suuri päid ja laḱo `lehti (öeld kapsaistutajale) Se; 2. (lahkumissõnad) jumalabi Jäm; võta jumal abi Muh; võta no jummaĺ appi, mine no mine Se; jumal sekka ~ seltsi (tervitus saunasolijaile) ku `sauna tuleb, `ütleb: jumal `seĺtsi, ni̬i̬d kes saanan one, `ütleväd `vassa: jumal taŕviss Kod; (saunatulija) jumal `seltsi (vastus) `seltsi jumal ~ jumal ää mi̬i̬s Krk; (saunatulija) `jummal seḱkä (vastus) avita `jummal Nõo; (saunatulija) jumaĺ sekäʔ sannakõnõ, karm poisi `perseh Vas; ku `sanna läät, `ütlet nii, et jummaĺ seḱkä, a tõõne `ütless `vasta jummaĺ hüämi̬i̬śs Se | [sööjat tervitati:] `jätkuma `leiba (vastus) jumal ia mies Kad; tere jakko leeväle (vastus) jumaleh jakko vaja Räp; tereka jakka jummaĺ (vastus) tere jummaleh, jakko jummaĺ; [leivasõtkujat tervitati:] jaka jummaĺ (vastus) jakko jummaĺ Se; jumalaga ~ jumal kaasa ~ jumala nimel ~ nimega ~ rahuga) (hüvastijätusõnad) `jäämme jumalaga Kuu; jumalaga; jumal `kaasa R; Jäta vanaisa jumalaga koa Pöi; mine jumala nimel ~ nimega Mar; jääme siis jumalaga (vastus) võta jumal `koasa Trm; nõnna `uhkess lähnud, ei tere, ei jumalaga Kod; Jumalaga (hum vastus) Julgad taga Lai; teine üteĺ jumalege, teine taga `järgi: jumalnime Krk; mine nüid jumala rahuga, mia `sulle `alba ei soovi Nõo; ku tõõńõ üteĺ jumalaga, sõ̭ss tõõńõ üteĺ jummaĺ `kaasa Räp; [lahkuja:] jääʔ jumalaga [saatja:] mineʔ jumalaga! Lut
jälede jäle|de Nõo/jäĺe-/ Ote San Urv adv < jäle rahvas ess taha suguki noid sagsa kaalaesändit, `tapliva jäĺede Nõo; küll obene `lahkse jälede Ote; tel om jälede ää miil; oi taa jälede võĺss; sääl om ka jälede paĺlu `palvõmaiu; nu̬u̬ kõnõlõsive jälede kinastõ jälede võõrast ki̬i̬lt San; Tu̬u̬ oĺl iks jälede hää rohi eläjile ja hobõsile Urv Vrd jäledäde
jätkama `jätkama, jätkata eP(jäkkama, part jäkatud Vän); `jätk|ama (-ämä) RId; `jätka|ma, -da Vll Rei Ris; ? jäkkame Krk
1. jätku(na) lisama; a. jätku v tükki otsa panema; (vana asemele) uut otsa panema v tegema; (kaht otsa) ühendama maja aam `palgid `jätkatasse `englis tappiga kõvast kokko Lüg; sukka jätkatasse ka – luupüksist saadik kojutasse uued tallad; `jätka riha vaŕss kogu, siis `aitab veel Khk; mool koa vel üks jätkätud säŕk, alt jämedäm Vig; minu isa `jätkas puust laśsi vitsad Vän; `paĺki `ammaga `jätkama; kalasaba `moodi `jätkamene [palgil] Nis; nöör oli löhike, seda tuli jätkata Kos; kerves tahab jätkata JMd; kui kangas `kat́ki läks, et jätkata ei suand, siis `võeti jätkulõng Trm; kiiluge jäkkamine Krk || fig rehavart jätkama oskamatult riisuma Sulle ia pikka `varrega reha, saad ilma `jätkamiseta läbi IisR; Lauri noorik oo linnalaps, näha oort, jätkab rehavart Kaa || ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest, ei saa `lahti Lüg b. pookima `pookimine on ounapuude `jätkamene Emm || `kaura one juo `jätkand, `ripse akka tulema. sie tule siis `üölla kui `kuiva suve one VNg c. (millegi lisamisega) jagusamaks tegema `jätkab `leiba `tuhlidega Rei; jätkati `piima (lisati vett) Trm
2. (soovides, tervitustes sööjale, töötegijale) `sööma akates möni `ütleb: `eesuke `jätka `toitu hv Vll; `jätka `taeva `issa `toitu Muh; `jätkä jumal `leibä Rid; kui `öetse `jätka `leiba, siis mõned naĺlatavad. ei saa enam jätkata, mis lõegatud oo Aud; ku `leibä kassad, tuleb mõni võõras, `ütleb; `jätkä jumal leeväle Kod
3. (poolelijäänut) edasi tegema akkame `õige juttu `jätkama Jõh; jätkati tüäd edasi Iis; jutt jäi pooleli, `jätkame seda nüid edasi Lai
4. jätkuma, piisama senest ei `jätkä `meile, sedä on vist vähä; kas sedä tüöd `jätkä miu jaost ka Vai
Vrd jatkama
jätma `jätma(-), (ma) jäta(n) (-ä-) eP eL(`jät́mä Vas Se Lut, [ma] jät́ä Se, part jättünü(ʔ) Urv Har[jättänü], d́ättanu Lei); jättama, jätta(da), (ta) jätab Khk Mus Kaa; jättämä (-ma, jättama) -dä (-da) R(-mäie Lüg, `jätmä, -ma Lüg Jõh IisR), (ma) jädän Kuu VNg Vai, jättän Lüg Jõh IisR; imps jää- spor R, Sa Emm (jεε-) Tor K Puh; jäe- VNg Lüg IisR Vai Khk Vll Muh Lih Kir spor , K TaPõ KJn M T Urv Har Plv Vas Lut; jäte- Vai(jäde-) Hi Trm San V(jät́e- Vas Se; d́äte- Lei) (tähendusrühmade piirid on väga tinglikud)
1. (edasi) olla laskma a. mingis olukorras või seisundis `Istuvalla `täüdüb `tuhli `kuorida, siis ei jädä `selgä `haigeks Kuu; jättas `akna `aagita; ei `õska `kündä üväst, jättäb vao `tervest ja `tõise `künnäb, jättäb `vüötilisest Lüg; mineva sügise `jääti keik `lambad eluse; ma `jätsi pesu veel `kuivama Khk; ega `aava‿p vöi lögaseks jätta Krj; kui ein naṕp oo, siis `jäetse kulusse, `niitmatta Muh; Aes löngavihi segamisti ja jättis poole kerimesega Emm; söad `jätvad naised leseks; sandid lapsed jätedaks söömast `ilma Käi; kuib oo üsna kõloks jättend selle vella (vilja); jätä mend rahole Mar; ei viisi `einä `niitä. mutku jätäb `kaari `võlga Vig; Mõni koolilaps jätab õppimise `loisku ja hooletuses Hää; `jääti ikke `inge see viie`tei·skme `aastane pueg Pee; nied on `seeki `jäetud aisad, neid põle vaja VJg; ei tõhi kodo üksi jättä Kod; ku vikadi rahu `jäeti, `panti iki kaari ala Krk; vanast `jäeti vaśk siss kasume kui ta ää lehmä poig olli; ma jätä ka ta (lehma) `kinne, ei nüssä enämp Hel; ku‿sa midägi `ot́sma lätsit, ta‿s jätä su konagi ilma Nõo; ka‿sa ussõ kińni˽pańnitõ, vai jät́it vallalõ San; lät́s ärʔ, jät́t mul `vańkri `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; suurõ valu ja ädäge `jätse kõ̭iḱ unõtustõ Krl; kõnõla neile, et `jätke minnu rahu, na omma mõtsalisõ, ei jätä naʔ Har; Ann jät́t hobõsõ `saisma ja `vahtõ Rõu; Ku ahi tühäst jätete, sõ̭ss tuĺl leeväst vaheʔ, lõppe leib rutto `otsa Räp; ku ar ĺat sugu suurõst, maha ai (ei mahu) inäp `tallo, võt (eks) sis tulõ ar jättä muni `võ̭õ̭rast (loobuda sugulaseks pidamast) Se; maa jätet `süödüst Lut b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) jättis `linna minemata Mih; ta on edev, ega ta ei jäta seda `rääkimata Ris; `jääti söömata ka lõuna, kui ei osand `kosta Ann; mia jäti kah `tääḿbe tuapõrmandu `mõskmade Hel; kes tu toda jätäp tõstele kõnõlõmada Ran; ta jät́t `terveni arimada miu rüämaa Puh; `väega alb ja üle`kohtune inimene, ega `jummal seräst `nuhklemada ei jätä Nõo; oh `jätke `täämbä `kapsta `aida `lõikmada Ote; ta om jättünü `väŕjä `haaki `pandmalda Har; ma võinu tu̬u̬ raha jättä `masmada kah Rõu; mõts jäteti `külvmädäʔ Plv; timä jät́t tegemäldäʔ Se c. kuskil, mingis kohas ema `ketras, jättas vokkile `värtnad `pääle; Süäd `jääti `liede Jõh; miä jädin tama kodo `joude `istuma Vai; ema jättas lapse maha, es vöta `kaasa Mus; ää jäta tanu mehe külje `alla Muh; Meil `viitaks löödid `õhta `merre ja `jäetaks senna`paika, püiavad isi Hää; ää jäta kätt vahele VMr; on jätt nisu maha (sirbiga lõikamisel osa kõrsi kasvama) Sim; kos‿sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma; tõese raha jät́t `sisse, peremehe kätte Kod; müristemine jät́s vihma maha, nüid akkass vihm sadame, nüid änäp üle ei lää kunagi (sajust, mis algas äikesega) Krk; täl si asi süd́äme pääl, tahab iki ärä kõnelda, süd́äme `pääle ei taha jättä Ran; egass maha ei jätä `ainu, kaste tulep `pääle, piap rukka panema Nõo; surnu lätt maa päl alvass, `aisamõ, maa pääle ei saa jättä tidä San; sa `tuĺli äräʔ ja jät́i latsõ ni kauõdõ Har; `Varga - - jätivä raha kõ̭iḱ sinnäʔ `paika; Ta ei jätä palavahe pattagi Räp; kartohkmuld vaja `äeśtä, sińnä om `kaibjil paĺlo kartohkit `maahha jät́et Se || fig Jättas `kuoli kus seda ja teist IisR; kui `aksid `vöitu ajama, siis `jätsi möne `ända (endast tahapoole) Kär; jättis kopsud `kraavi (sai rindel kaevikus tuberkuloosi) Rid; kate siĺmä vahele `jäetu (jäetud tähele panemata) Ran; ma paremb jätä ammaste `taade (ütlemata) tolle sõna Puh; tõne tõist ei jätä puu `taade (inimesed hoiavad teineteist) Rõn; ma hiidä iks vanaʔ `rõivapulga kohe `vaŕjo, noid jätä äi˽silmä nätäʔ Rõu; võta või ~ ehk jäta vöta vöi jäta, üks kut üks, nönda `ühte nägu Khk; võta ehk jäta, aga see oo ikke see küll Mar; see on – võta ehk jäta – tema JMd; võta või jäta, täiesti `ühte nägu Plt; Võta˽vai jätäʔ, taa lat́s u̬m `õkva i̬mä suust sadanu Rõu
2. (midagi) tekitama või tegema kui `niie silm on `katki, siis jättap [kanga] tiba Jõh; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; varas jätäb jälled, siis `varga `jälgi `aetasse Mar; jäta vahe vahele Kse; tõkked tehetse jõkke, keskele `jäetse auk ja `sinna pannetse mõrd ette Aud; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; kõik `rõuged ei pia `jätma `armisi VMr; este `jäetasse üks pääv vahele, siis kaks `pääva, siis tõmmatasse veel viimast ja siis jääb [lehm] `kińni Lai; kes ei `oska äste `niitä, jätäb külleluud, jätäb kumõrad jooned aena kaari `pääle kasuma Ran; `rõ̭õ̭ndiku `jätvä [kangale] `sisse, kui alandikku `laskvaʔ Räp
3. a. säilitama, alal hoidma (ka jälle, järel[e], järgi, manu, perra, üle jätma.) tuluke põletas `vällä, ei jättand `ilpugi `mulle `rohkemb kui `selgä; te `tõite `mulle `vaarikaid. `puoled jättasin `omsest Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; ää söög `keiki ää, jäta pire üle ka Khk; ma`jätsi oma levaosa ikka vεhese ööl (õele) Käi; emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod; `määlestuseks siss ikke `jäätasse Mar; vikatil on `liiga suur suu, jätäb `rohto vahele Juu; kui siga tapeti, `jäät́i sia pia kohe jõulust VMr; vanass `jäet́i esimäsed pojad isäle abiss Kod; `lu̬u̬mi `jät́sid üle talve niipaĺlu kui sa arvasid Pal; `sirge pikä õle, mis sidemidess jäets Krk; aga eńg jätä `alla; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; võib olla ei oless [kallaletungija] midägi `tennu, oless elu vaśt manu `jätnu Nõo; `massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ega ma `tastki˽ei˽saa kõ̭kõ neile kõrragõ `anda, tast piat tõsõss kõrrass ka `jätmä San; jätäʔ alalõ Krl; Koikkülä pu̬u̬l om mõ̭ni kotuss talusist nii lakõ et ütte maia ei olõ sõda pääle jättünüʔ Har; sa sü̬ü̬t [supil] sao alt `väĺlä, jätät nõrga `perrä; varass jätt vaja `saina, a tuli ei jätä˽midägiʔ Rõu; minnoge ilmatoest jätetä ei Räp; tõõsõ vasigõ jät́i elo pääle Se; härgvasigakõnõ jätetäss suu pääle, suu (sugu) tõbrass Lut b. (pärast surma või lahkumist) alles või pärandiks jääda laskma jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `kuoli ja jättäs `naine ja `lapsed järele Vai; suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; tä on tõstamendi järele jätnd Mar; ku ärä koolep, piab kõ̭ik maha `jätmä Nõo; jät́t paĺlu `võlga maha Krl; timä `võ˛et́i ärä ja ma jäteti `perrä; esi lät́s ja uma halva teo jät́t siiä `perrä Har
4. ära või üle andma, loovutama; hülgama, mitte kaasa võtma `meie lähema `vällä kodont, jättäma kõik `teie `uolest Lüg; sene `raamado jädän `siule Vai; läks ise εε, jättas lapsed `saatuse ooleks Khk; `lapsi ei jäteda nüid sedasi ilma jäuks Rei; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ; no ei jäedä inemiisile piimä `hämme Har; vana riśtkhaina jät́i kaŕa ala Se || lahkumissõnu ütlema, soovima jättasima jumalaga ja tulima tulema Lüg; juma- laga`jätmise aeg on kää Vll; jätame ead `aega Muh; siis akkas jumalaga `jätmene ja kojo minemene Juu; sügise ku linnud ärä `lendäväd, käeväd jumalaga `jätmän, nagu tänäväd inimess Kod; jätävä jumalaga ja annava suud tõene tõesele Nõo; jätiväʔ `tervest ja lätsiväʔ tarõst `vällä Se || fig Kui tämale kedagi `annad `pruukida, siis jätta kuhe jumalaga. Ei sie enamb tagasi `anna IisR
5. (hrl ühendverbina) a. lakkama, lõpetama; (ajutiselt) katkestama; (millestki või millegi tegemisest) loobuma, taganema (jälle, järel[e], järgi, katki, kohe, maha, perra, välja, ära, üle jätma) Eks pea merel`käümise järel jättämä ja `heinäle hakkama Kuu; minu `lehmad jättasivata puha `piima `vällä VNg; jättas `lapse ja `naise maha Lüg; sie jättas `ammeti maha Jõh; jädämo se nou `katki Vai; lind jätab `kergesti pesa üle kut inime see lövab Jäm; jättas nöu `jälle; ajab oma `kiusu alati, äga ta oma `kiusu‿b jäta; `piame töö käsile `jätma Khk; lammas jättis talle üle, imeta mette Krj; sa pead oma sönast ka järele `jätma, mes sa oma `jönni üksi aed Emm; see pöle lesk olnd, see jättis oma mehe kohe Rei; [ilma prillita] ei näin kojoda, ei näin `lönga üles vötta ega maha jätta koa Ris; me `jät́sime korra selle nõu valeks (~ kat́ti) ja nüid oleme mitu `korda kahatsend Juu; jät́tis kauba `kat́ki Sim; `jätke järele, mis te `ullate; ei jäta `joomist Trm; joer suab viimäte magu, enäm ei jätä `jäĺgi kuhegi; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi; mahajäetud taluase; ei jätä õma `võitu, tahab aga `minnä. kiälä või ärä kiälä Kod; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai; mina oma sõna ei jätä KJn; jätäv piibu maha, ei `tõmba `piipu; me jätim einäteo poolikul Krk; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran; jätäme nüid `perrä, teeme ommen ommuku Nõo; Ega must ei jätä `mu̬u̬du Urv; mu poig om ka jumala maha `jättünü Har; `palka ma‿i jätäʔ, mis ma `ti̬i̬nnü olõ Räp; täl om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp `maalõ jättäʔ (poisist ja tüdrukust) Se || mitte harima; söödis, kesas olla laskma põld on maha `jäätud Kär; jätt maa on ikke viletsam maa, ega teda muidu maha ei `jäätud Sim; peremi̬i̬s ja perenaine `aava ütsinti talun läbi ja jätäve põllu maha Pst; maha jäet maa Hls; maa puha maha jäet söödüss Krk; kaara kõŕs `jäeti maha, jäi kesäss, kos tõnõ `aasta rügä tet́ti Kam; `kõlbmadaʔ maa, mis um jätedu maha Rõu || vihastuma kui `jälle miäle ära jätäb, ei `kõlba kohegi Kod b. vähendama, alandama (alla, maha, tagasi j.) ma jädän vähä ala [hinda] Kuu; jäta sugu maha (odavamaks), siis ma vöta εε Khk; irmus tugeb `kõrge reńt. ei jäta `reńti maha Mär; lehm jätab piim vähämal Ris; lehm jätab jo piima tagasi JMd; kui sa võtta tahad. ma jätän `sulle `alla viis `seńti Kod; perremiiss jät́t `reńti maha; mul om üt́s lat́s jala`ju̬u̬skja, tu̬u̬ jät́t mul mitu `sammu tagasi Har || vähem tegema kas vana oo `jätnud mõness nuaress vihu tagasi või pihu tagasi Kod c. (selleks päevaks) tööd katkestama, (õhtusele) puhkusele jääma jättama `õhtale juo vai? `omme on ka päiv Lüg; `jätke ju (`lauba) `õhtale Lai; jätäme `õhtul kui pee (päike) `viirma nakkap Vil; `jätke pääl `õhtu jo, minge är magame; nüid `jätke `õhtuss; ma oss ammu `õhtut jätten, ma tahass är lõpete; me olem pu̬u̬ĺp̀e `õhtu iki pääväge jätten Krk; tähe om joba `taivan, jätäme joba õdagule Nõo; miś ti˽ni kaua olt, `jätke˽jo õdagullõ Rõu
6. (ajaliselt) edasi lükkama, pikema aja jooksul tegema; (millegagi) venitama, viivitama jädän sene tüö `ommest VNg; jättama nüid selle tüö edespidi; jättäb kõik `asjad `liiga `pitkäle Lüg; jätab see edasi teiseks päävaks Khk; jätame selle jutu kat́ti, jätame teeseks korraks Juu; jätame `kapsaistutamise `omseks JMd; ühest päävast `teise `jätma VJg; ei õle üvä ku `kaugess jätäd; jätä edesi, mul ei õle `aega tänä `tulla Kod; jätä ommeness si̬i̬ minek Krk; mis‿sa jätät nii pikäle tegemäldäʔ; ma jätä `kanga pikembä ao pääle kotaʔ Har; mis‿sä ta aśa nii pikkä jätät, ti̬i̬ʔ iks rutombide ärʔ; Nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
7. a. mööndusi, järeleandmisi tegema (ala, järgi, perra, perile j.) ei sie oma `kangust jädä VNg; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb Nõo; Tü̬ü̬ inemine t́ä om, a˽sõ̭nna sullõ t́ä `perrä ei jätäʔ Urv; tu̬u̬ om hää inemine, tu̬u̬ jätt `perrä Har; ku mu `õiguski om, mina jätä ala; siss riśtesä es tahaʔ minnä, a toolõ ka perile es jätetäʔ Se b. rahulduma, andestama; (mitte) kätte tasuma `laimab send, kas sa seda jätad Kir; ega seda ei `jääta ka Kei; ega ta sellega jätt; ega ma `talle seda ei jäta VMr; andeks jätma andeks andma vana eläjä ta meil om, jätämi `ańdiss tal Hel; esä jät́t vahelgi `ańdiss, a sina ei jätä konagi Nõo; see kõrd jät́t esä `ańdiss, ku tõnõkõrd vi̬i̬l ti̬i̬t, siss andass haku hanna alaʔ Har; jätäʔ mullõ `ańdiss Plv
kaal5 kaal g kaala Hi Saa Juu KuuK Kod Kõp Vil eL
1. a. kehaosa, kael nii petka kaalaga inimene et Emm; kaala sooned `aiged Käi; suured vollid löövad `sisse, siis pügalad kaala pεεl Phl; pańnin saĺli `kaala, mud́u on kaalale küĺm Saa; võtab kaala ümmer `kińni ja annab suud Kod; rüi, si̬i̬ oĺli kaala `jäŕgi sedäsi ärä lõegatud; pikk kaal nagu kurel Vil; obesal kaal ärä õõrut, taossa `kitsa Trv; künnap om lehmal kaala pääl Pst; kaal `ringi, pää seĺlän (hobusel) Krk; kaal jäi `kangess; kaal kui ratta rumm Ran; `linna kakuti ku `vihma satte, siss ollit esi ka kaalani likke Puh; Kena kaal keträjäle, kerge perse kudajale (tervitus töötavale naisele külla minnes); mul `olli ka vanast rammun kaal ja paks Nõo; pańnin vikati talle (ussile) kaala varre pääle, `naksin tedä `preśmä KodT; tsial `atla, `paistass kaal ärä Ote; mihel om kaalal liṕs; taosse om obõsiil kaalal Krl; tä muŕd ärʔ uma kaala (kaelaluu) Rõu; Kaal must ku rattanaba Räp; üü, sa olt nii `kangõ kaalaga kui susi, painu ui kohegi tu kaal; ni väega murt `kaala (kael valutab) Se; pikä kaalaga hopõn olõ‿i hüä hopõn, ka kui kuŕg Lut; kaala kandma ~ taluma 1. pead püsti hoidma kahe `kuune `kanva `kaala, viie `kuune `tunva `vitsa Kod; kate kuine kand `kaala, viie kuine võtt vitsa `piiu Krk; ei kanna˽`kaala, pää juńks otsah Se 2. töövõimeline, tööks suuteline olema kes vähäkese akab `kaala `kanma, lapsed, `pantse `ti̬i̬ńma Kod; ma nakassi maast madalast võõrast `orjama, nigu ma nakassi `kaala `kanma Ran; Nigu kaala nakab kanma, nii õkva orja ohja kaala Nõo; Kavva naist lat́sist no˽silmä `rõ̭õ̭mu um vai, nigu˽`kaala nakkasõ˽`kandma, nii kotust `kaosõ Rõu; kaala murdma ~ kaalaga vedama jõuproovimise mäng: nöör või rihm seotakse mängijate kaela ümber ja tõmmatakse vastasmängijat kaelaga enda poole kaalaga vedämine on üks mäng. lähmä kaalaga vedämä, rihim kaalan ja vedäd Kod; ku ńaa `kaala `murdva, siss `laskva käpile, `pandva kabla `kaala ja `kiskva nikuʔ vereväst lääväʔ Se || turi katsiratsi kaala pääl (kukil) Trv; katesekümment om kaala pääl (80 a. vana) Krk || kurk, kõri lips one kaala all Kod; egä neil [vammus] es oole kaala alt `kińni, kikk i̬i̬st oĺli `lahti Vil; suutäis läits kaalast `alla nigu `jõnksti Nõo; `ni̬i̬ldse suurõ `kartolitüḱü `kaala, no neeliskless San; `serbä˽`piimä pääleʔ, muidu jäät kaalast kińniʔ (toit jääb kurku kinni); `ḱaolõ lätt kesvä uhak `kaala, sõ̭ss inäp ei kuuguʔ Urv; ei lääʔ kaalast `alla Krl; Süük karas kaala (toit sattus hingekurku) Har; miä kajoh tu kaalah (ei ole midagi süüa) Vas; kui om kaala `haiguśs, võtaʔ mett `suuhtõ, määriʔ kaala `pääle, saasõ kaal `tervest Räp || vähilakk vähäl süvväss kaal ja kaits `kintsu Krk; vähjä sõrg ja kaal San; vähä kaal Rõu || fig joba külmä kaal om käänet, lääp tagasi vähä; nüid om külmä kaal murt (ilm hakkab soojemaks minema) Krk b. fig küll si inimene kiidäb kas kaal `kat́ki Kod; suu ehen sula sõber, taga seĺlä `lõikass `kaala Krk; suu i̬i̬n om libe ja ää, säĺlätaga `lõikab `kaala tõesel Ran; suu iih, siss tüküss `persehe, a sälä takah `lõikass kaala `maaha Se | kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab Kod; mia uma käsi käänd, tu̬u̬ uma kaal kand Har | ega nali `kaala ei `lõika Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap `luutse kaala `õkva läbi Kam | murra kas kaal Kod; tü̬ü̬d om kas murra vai kaal otsast ärä Hel; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭s ma˽käänä sul kaala katõkõ̭rra Rõu | eidab kaala `pεεle, äi tee tööd Emm | Üle kaala sadanu (rasedast) Trv | ei˽tiiä kas jäi no˽kaala pääle (jäi kuhugi kinni); nii kõnõĺ taa, et sa kohe kaala pääle `jäie (sai otsa) Har | `Õigõ mi̬i̬ss joht `hindele säänest naist `kaala `määri `lasknu õs; Kagu˽pańd nu̬u̬ŕ inemine uma kaala paku pääle (sooritas kuriteo) Rõu | Hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; nii `ütlesski sullõ tu̬u̬ sõna nigu `kaala `kargass (vihastab) Se; kaala peal(e), pealt 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest Jähi vanamate kaala pεεle Emm; nee (tööd) olid pohas inimeste kaala peal Rei; si̬i̬ inime one riśsiss, käib su kaala `piäle alate Kod; mis rõõm sääl saa olla vi̬i̬l, ku mure kaala pääl Trv; sis olli sõda kaala pääl, `püssek lasive ku raginen Hls; nüid om kiḱk kaala‿päl, rügä om valmiss, einä kähen alle, linal om tuli sehen Krk; eläb tõese kaala pääl (teise kulul) Puh; mia toda `endä kaala pääle ei võta Nõo; um tõsõl kaala `pääle ku väits Plv; näĺg kiputass kaala pääle, sel jo `tü̬ü̬hüge lätt Se Vrd kaalan, kaelas 2. lähedal si̬i̬ on `nuhtlus sii pu̬u̬d́ siin kaala pääl Vil; üle pää ja kaala hooletult, lohakalt si̬i̬ om üle pää ja kaala tettu nigu ossenduss Ran Vt ülepeakaela
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a. kehaosadest kolli (härjakara) kaal Phl; põie kaal Hls; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis. siss köideti nööriga `kinni tu̬u̬ kusima kaal, et õng `väĺlä ei tulõ Ote; mao kaal Krl; kusõmakaal om lühükene lõigat Har b. tööriistadest ja muudest esemetest Akikerves on laia öhuse tera ja pitka kaalaga Emm; käiä vändä kaal; kuadi (ladva) kaal; lina piho kaal. kaal on kupode pu̬u̬l. kaalass õled sidonud Kod; rańtspaĺk `vällä keilit partsikaalan Krk; `saapa kaal (kitsam koht pahkluu kohal). saabass om siit `valla kaala kottelt. siit kaalast olli `kitsa; kirvess om kaalast ärä käänet. tõisipidi lüüp `lihku ja tõisipidi lüüp sügäväss puu `siśsi; nüid änäp `tiiru ümmer ei kua, nüid võta `kaala. tõise silmäst `tõmba tõise läbi. si̬i̬ om `kaala `võtmin (sukasilmade kokkuvõtmine suka lõpetamise puhul) Krk; `vankri ratass kaalast är `käändünü Har; `kitsa kaalagaʔ (kraega) Se; adra kaal adra kaal – adra terä mant seniss ku `ti̬i̬sleni. turbast ai adra kaala ette Krk; adra kaala alune om siiva ja väedse vahel. `künmisega ummistab vahel kaala alt ärä Ran; adra kaal jääss mullaga `kinni Ote; pudeli kaal pudeli kaal oo `kitsam Kod; koer poiss, pessäp pudõldõl kaala pääld ärä Puh; mõnel pudõlil om `kolde ja kollete otsan om tu̬u̬ pudõli kaal Nõo; ma `aie koŕgi podõlikaala `sisse, et ei päse luh́vt vällä Har; Peräst `puuldõ `naati `võtma pudela `kaalõ voŕstivalamise jaoss Rõu; puteĺ kaalaga; klaasi kaal Se; viiuli kaal viiuli kaalal pannas keeled `pääle Saa; viiuli kaal, kost `käege `kinni võtat Krk; viiuli kaal om kos keele pääl omava Nõo; voki ~ lühi kaal voki kurk; kaala heitma, jooksma, pilduma, viskama oḱk om sitt, ei saa kedräde, `viskass `kaala (heidab lõnga lühi ja pooli vahele); `kaala `viskass, `kaala pild, lühiravva ümmer, sõ̭ss om kaalan lõng; kudamise man lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb), om sitast kedrät, om ümmer pant Krk; voki kaalast `lasti `alla kui kedräti; lang läits `kaala, ammaste küllest tulli ärä, ju̬u̬sk sinna vahete `pääle, `värtne ja siivulise vahe `pääle Ran; miu tütär - - mugu `sõkse voḱki valiste ja laśk voki kaalast tu̬u̬d `langa `alla Nõo; kui lang aagi päält ärä lätt, siss lätt `kaala, siss `keträss `kaala Kam; ei olõ `langa ratta kaalast `alla `laskunuʔ (ei ole kedranud); no˽hiidi˽sa mul `kaala (lõng läks kedrates üle pooli otsa); rõibõʔ (vokk) pill `kaala Har c. kõrsviljadest jm taimedest Oder kasus naat keer kaala pεεl Emm; `leike kaal – ümarik ring `leike päl, kust lehed `kasvavad Rei; näväd (odrapead) on õrnad kaala ju̬u̬rest murravad maha kui vanemast lähäb Kod; keśu kiśk kaala `rõnksi, pää mahan; kesväl kõrre kaalast lääp nõrgass, pää är lokisten. kesvä pää kaalast lääve nõrgass Krk d. ehitiste jms osadest truubi kaal (kivilõõr truubi ja korstna vahel); [veski] päävõlli kaalal om raud võrud `ümbre. all om maa kivi, kos kaala ase `siśse `raotu, `kaala määritäss tavo·tiga ehk eliga Ran; pilli kaal (puust toru alumise veskikivi keskel); mine võta riihhetarõst kurukaala päält tu̬u̬ lambikõnõ; kuru kaala pääl om ahu veerekse pääl Har
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus üks kaal [heinamaal] lähäb metsäde vahele Kod; `kitsa kaala kottelt käip [jõest] ti̬i̬ läbi; [järve] `kitsa kaala kottel om liivane põhi Krk; aenama kaal; järve kaala pääl pü̬ü̬sime kala. me pannime ku̬u̬ritse järve kaala ette, kos vesi ju̬u̬sk Nõo; nu̬u̬ olliva aena kasuja kaala, kos keväjä vesi üle lät́s; `põlde vahel üt́s `väikene vahekene, tu̬u̬ om kaal; ubaleht - - `kaśvi `kaalu pääl Kam; tu̬u̬ aenamaa kaal ju̬u̬sk `alla sinnä suhu; pane obene sinnä `süümä, sinnä niidu kaala `pääle Ote; võrõndiku kaal om ahtõmb ja õhukõnõ, siss lätt äkki sükkä. võrõndiku `kaalu pääl `ollivõ˽suurõ˽kalaʔ San; tan om üt́s ahtakõnõ niidukaal Kan; suu`kaalu pääl ummaʔ londsakuʔ Plv; järve kaala otsakõnõ olõ õi lajakõnõ; om säidse `versta su̬u̬ kaal Se
kaema1 `kae|ma hv Vai HljK Äks KJn, M(-me) T(-mõ, -me, -madõ San) V(-mõ,`kaimõ Krl, kaõma Lei, `kaemadõ Har, kaemma Rõu); `kae|da Trv T(-de San, `kaia Ran Puh Kam), kaia M(`kaede Krk Hel) Võn, kaiaʔ V(`kaiaʔ Lei; kaia,`kaia Se Lut)
1. a. vaatama läks `kaema sedä `asja Vai; ma tulli siit kaut `kaema, kudass teie `tü̬ü̬ga `vaĺmiss saade Ran; lammass läits järven nii `puhtass et luśt `kaeda Puh; päiv paestap nii valusalt, et `kaeda ei saa Kam; annaʔ vaŕokaetus siiäʔ, maʔ kae kas suu om must Kan; `siĺmi man `puuduss, kõveralõ kaess Krl; ala˽sa takka kaiuʔ; tu käü maad-`i·lma mü̬ü̬dä kaien mis `konkina om Har; ta kaess muʔ pääle iks üle ola (vaatab halvakspanevalt) Rõu; tulgõ˽`kaema, mis asi seo um; mis mul sääld viga kaiaʔ, kae nigu `peegli pääld; ma‿i `lääki tõsõ eläjät sõ̭ss `kaema, et sõ̭ss, olõt nõid vai, nõiut ärʔ vai Plv; `saaja läät, `saani kaetass (otsitakse kingitusi); mul lät́s süä halvass kaiõh; mul om halv kaiaʔ, ku sa `läädeʔ ja `ti̬i̬deʔ; mul om `väega˽hallõ kaiaʔ, ku˽tõõnõ läbi hädä tü̬ü̬d teǵe Vas; `tihka ei `pääle kaiaʔ tõõsõlõ, nii om häbü Räp; timä ei olõ vi̬i̬l vanaki kaiaʔ aiʔ; ma ka `tahtnu (oleksin tahtnud) tu̬u̬t kaiaʔ; poisiʔ vai naaseʔ tulõva `saaju `kaema (kontvõõraks) Se; ette kaema ette vaatama; ettevaatlik olema sa ei kae `eńde ette, jooset üle pää kaala; ette kaemate inimene Hel; kae ette, et sa `jalgapidi `auda ei lähä Nõo; märä om ramm, kae˽sa no ette sõiduga Kan; paŕemb om ette kaet ku `perrä kahit Har; ma˽hei kõ̭ik väädse˽teräväss, `kaege no ette, et `sõrmõ ei `lõikaʔ Plv; Ettekaeja inemine Räp || fig Taa poiss kaess joʔ üle katusõ Rõu | (päikesest) päiv veretäb, kaeb `taade, `näitäp `kuiva `ilma Ran; päiv kai `taadõ hummogu, küll nakass `vihma sadama Vas; hummõń saa illoś iĺm, ka päiv kaess `perrä Se || (imperatiivivormides tähelepanu osutavalt, imestavalt, ähvardavalt) kae kos kadekops; kae kui `tõmban sulle `mü̬ü̬dä kaala `su̬u̬ni Ran; kae, Rolli (koer) meil väherd, lätsivä ilma `õkva `saole ja tuulele Kam; `oina kae sügise jooseva lammaste perän `kangede Rõn; elusu̬u̬ń, kaeʔ ta liiguss kah Krl; kae et `kaot mu˽siĺmist Har; kae˽timä es tiiäʔ Rõu; kae `naĺja mis ta tege; `kaegõ˽ku suuŕ piĺv, sado tulõ Plv; kaeʔ et sä jalamaid siin olõt; kae `määrtse naase võt́t kui tingõsse Räp; kae koh om lännüʔ rahvass targast Se b.  tegevusetult vahtima ta kaess mud́u ku päev `mü̬ü̬dä saa, aga tü̬ü̬d ei viisi tetä Hel; eläje˽`kaesse õnnõdõ, mitte ei˽süüʔ San; misa˽kait, naka˽tegemä Har c.  tähele panema, hoolima egäüit́s askeldap oma askelduisi, kellel‿om `aiga tõśtest `kaeda Ran; võõrastele tükip `persede, oma elust ei kae midägi Nõo; `tüt́rigu likerdava pääle pośte `ümbre, kas särätse tü̬ü̬st ehk `kestegi `kaeva; es olõ latsõst `kaemist (hoolimist) Rõn; `liitrepuu maŕa omaʔ `jõ̭h́vtsõʔ, a `meh́tseʔ `koŕjasõ kõvastõ mett, ei `kaeva midägeʔ, et hais Räp d.  käejoonte, kaartide jm järgi ennustama Kõvasi Kadri olli raamatuge `kaenu. `aigust ta‿p kai, kas om jumala `aiguss või maast või tuulest Krk; `mustlase kaeva kätt, nu̬u̬ olliva nu periss käe `kaeja Ran; temä käe päält kai, ega ta `kaardit es pane Puh; miä es lase kätt `kaeda Nõo; kotoh ka˽käveʔ õ̭ks käe‿päle `kaemah ja Vas; käve vana paaba man, laśk `kaartõ kaiaʔ Se; `arbd́a `kaiõ ḱätt kah, bõt põŕõda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte); `arbd́a kaess `t́šukri‿bäle, t́šukõr `oĺli `andminn tõvitsõlõ; ku moud is olõʔ sõss `arbd́a `kaie vi̬i̬‿bäle Lei; arbi`ańdja kaõss mustast raamatust; ummaʔ `säändseʔ mõistjaʔ, kätt kaõss ni `ütless sullõ tuu sul oĺl ni tuu sullõ või saiaʔ Lut || kurja silmaga vaatama, nõiduma Ennembi es taheta, et võõras kaeb nuuri luume, peĺläti et ärä kaeb ja looma lähvä siss kõtust `valla Nõo; ää meelega ei kae, kaess `kõõrdi Ote; kahe siĺmäga inemine, kaess tõsõ inemise eläjä ärä; lehmä olli˽nii hämmeʔ ku vi̬i̬st `vällä tulnuʔ, üt́s kuŕja silmäga inemine om üle kaenuʔ Har; Ku˽timä mõ̭nõlõ eläjäle pääle kaess, sõ̭ss tu̬u̬ elläi `haigõss jääss Rõu; kadõ˛uss `kaeõ `kõõri; tu̬u̬ kadõ˛uži kaess; `kaie mu lehma `väĺla Lei Vrd kaetama
2. järele või üle vaatama, kontrollima; revideerima inspektoŕ tuli `kuuli `kaema Trv; koolimaja `olli lähüksen kävvä, `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen, `kaeti `järgi ka lugede mõistad Hls; vanast olli poe leti pääl kivi vikadi `kaemise jaoss. `kaeti, kudass ta rü̬ü̬ḱs Krk; kae `perrä, kas kari om jo kodu tullu Puh; tu̬u̬ minnev `lauta, `kaevõt kas elä˛iid paĺlu om San; ku taheti eläjäl suud kaiaʔ, `pańti pagu `suhvõ Urv; mineʔ kaiʔ aian mehitsiid Krl; ma˽pia kanul `perrä `kaema Har; opõtaja tuĺl `lat́si `kaema Plv; keväjä ińne `külvmest `pandass vilä teŕri idanõma, et kaiaʔ, kas `kaussõʔ Räp; `tohtri kaess arʔ, ant tähe; lääme `mõrdo `kaema, kallo `vällä `võtma mõrrost Se; vaia hobõśsile `hambilõ `kaia paĺlo um `aastaki Lut || fig varastama tõine [laps] ollu nõnda vagune, aga tõine mud́u `karmanist kaija; ega ega ma suur varass ei oole, ma ole `seante `karmani `kaeje Krk; `mõrdo `kaema (võõrast mõrrast kalu varastama) Se
3. proovima sõrme vedämisega kaetass `jõudu Pst; ma kae `õnne, `viska `lu̬u̬si; ma `kaie õnne `pääle tetä üit́skõrd Krk; [rukist] `kaeti `amba all, kui terä kõva, siss `olli valmiss Ran; ega sa tolle `kangusega midägi ei võeda, paremb kae `ääga Nõo; `kaie, kas jõvvap `tõsta Kam; ei viisi tü̬ü̬t tetä, mugu lü̬ü̬p `luikari, kaep kudass ta `kergembide läbi saab Rõn; taah `veivä suvõl aiah `poiskõsõ `luuri, `tahtva kaiaʔ kiä kõvõmb om Räp; oodaʔ, pan [hobune] et́te, ma kae t́al `jalga (jooksuvõimet) ka viil Se || maitset proovima, maitsma mia kai iki ärä, mis maik tal om Trv; si̬i̬ om taari `kaeje si̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku kaes talu `taari (teenijast, kes tihti kohta vahetab) Hls; kae `maiku, ka soolane või make; supil kaets `su̬u̬la, kaets ka ta parass om; ma ei ole iva `marjagi `kaenu (ei ole veel midagi söönud) Krk; kae, kui makuss leib om Kam
4. katsuma, kompama, kobama, puudutama poiss `kaie tidrukit Hls; si̬i̬ oo `käege kaia, et si̬i̬ võle om; kae `käege surnut, siis ei `peĺgä Krk; tiiä küll, `juśtku `kaessi `peoge, aga ei tule `mi̬i̬lde; `mõistlik näge silmäge, rummal kaess `käege; lätsi oma `peoge `kaeme, `määntse rautti̬i̬ `rü̬ü̬pä om Hel; temä‿m `õkva kätega `kaeda ja `silmiga nättä Puh; kobi ja kae, sinnä ma panni tu asja Kam; surm võt́t kolm `poiga, t‿om jo egäl ütel `peoga `kaeda, kui vallus tu̬u̬ om Rõn
5. püüdma `kaeme ruttu mineme minnä, ei ole `aiga `u̬u̬ta. no kae kae ruttu `säädä, missa nõnda kava ehit; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; kaeme ärä tallitada ja `keŕkude Ran; inimese om kurja, `kaeva kudass üitsütte maha sõkku saava Nõo; ma kobisi hilläkeiste ussõst `vällä, `kaiõ kuis tulõma `saiõ Urv
6. hankima, muretsema; hoolitsema; otsima, valima sõss oĺl linadege si̬i̬ raha `kaemin puha Pst; kae ruttu pruukośt lavva `pääle Hel; kaed iki pühäpäevän söögi valmiss, et sa äripävän saat jälle tü̬ü̬n olla; miu käest sa abi ei saa, nüid kae esi, kudas sa oma elu säed ja sekid Ran; vana `Mälton läits `liina ratta osasit `kaema; ku karjalatse ollime, siss käesime `linnu pesi kaeman Puh; läits `endäle parembat aset (elukohta) `kaema; täl olna tõene naene `valmiss `kaetu; obestel ei ole `kaaru, tulep `kaeda, kost saab Nõo; lääme mõlepa `rändämä, `kaeme kost saap parepat tü̬ü̬d Kam; `enne `pulmi olli laits ärä kaetu Ote; läsä˽käävä asõnd `kaeman ~ `ot́sman ku˽mihiläne `poiga taht `laskõʔ Har; olõss ta mullõ `kaesi huulõ piĺli Plv || korrastama `kaegõ iks mu matust kah Plv || arvestama kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm Hel; vanast `kaeti [naisevõtul] iki toda, kud́ass `kiäki tü̬ü̬t tei, ega siss muud es `kaeta Ran; vanast kaeti iks sitavedämist kah, ku lihaeite päeväl sitta olli `veetu, siss mädäni sitt ärä; temä kaeb nõu `kaudu, kudass ta saab Ote; sõ̭ss `naksi ma `kaema et, mis minnu suńd nii tõsõ all elämä Urv; vanast `kaet́i `aiga `taiva`tähti `perrä Har
7. külastama `kutsus `sinna `kaema, aga minust ei ole minijäd KJn; lääme last `kaema ~ `kaejatsi; `käidi `aiget `kaeman Ran; ku‿ma tule, ma tule iks su `kaema Nõo; poig käve iks ütte alasi minnu kaeman Urv; tu om `haigõ, ma˽lähä tu̬u̬d `kaema, siss vii toolõ ka˽medägi; tulõvaʔ `ku̬u̬ĺjat `kaema, kiä lähükesen olli Har; ärä˽sa minno ka ärʔ unõhtaguʔ, tulõ iks minno harvakultki `kaema Plv; `karksi üle läve sinno `kaema ka siiäʔ Räp
Vrd kaehhutma, kaelõma, kaetama
kaetama `kae|teme Krk Hel, -tam(m)a Nõo Kam Urv Har Rõu, da-inf `kaetada(ʔ) Nõo Kam Urv Rõu, kaetaʔ Har Rõu; nud-part `kaetunu Har
1. pilku heitma, silmama, ümberringi vaatama `kaeten vi̬i̬l tagasi Hel; kaet miu poole nigu veedike ja läits minemä Nõo; `taade `kaetama Kam; Herr - - `kaetanu˽sepäle `otsa Urv; ma˽`kaeti kas tsiga om `ruuhvõst söögi vällä˽söönüʔ; ku saʔ jahuʔ `tõie, siss `kaetunu ka `määrtse ommaʔ; ma˽`kaeti külh, is näe˽kedägi Har; `Kaeta no˽vahel mäe otsast mu˽kotu kah Rõu Vrd kaehama, kaeskõlõma
2. ära tegema, nõiduma sedä `lehmä ei `kaetavet `kennigi ärä Krk; kui laits `oĺli kõtust `valla ja mõni võõrass vanainemine `olli käenu, et vanainemine om latse ärä `kaetanu Kam; Ta lammas olõsi nigu är˽`kaetõdu, taa ei˽taha inäp süvvä ei juvvaʔ. Tõnõ kurja silmäga kaess, sõ̭ss `kaetas ärʔ Urv; Mu˽lehm um är˽`kaetõt kuis tä laudan likõss lätt Rõu Vrd kadetsama, kadõhtama, kaehtama, kaestamma, kaetsema1, kahelteme, kahetsema2, kahetama, kahjatsema2
Vrd kaehhutma, kaema1, kaetlõma
kahetama kahe|tama Saa Trv T V(-tamma Kan Plv, kahõ- Rõu), -teme M kaetama laits om ärä kahetet; ärä kahetap `põrsa Trv; neve kahetive miu silmä ärä Hls; kuri siĺm üle käinu, ärä kahedet jälle; `musta verd inimene kahetep lehmä piimä ja `põrsa ärä; abenik naine, si̬i̬ olevet kaheteje Krk; vanast peĺläti kahetamist, et võõrass inimene kurja siĺmäga looma ärä kahetab; sa oled nigu ärä kahetedu Ran; sul om verevä siĺmä, sa kahetat ärä Nõo; ärä mu looma kahetanu, ei sü̬ü̬, ei ju̬u̬, mugu röögip enne tõne Kam; vana kahe inemene, kahetas ära mu `põrsa, om kõtust `valla Ote; `ärʔ kahet́ mino põrssaʔ Kan; kahe silmäga är˽kahetass kõ̭ik Rõu Vrd kaehtama, kaetsema1, kahima, kahitama, kahitsõma
kahetsema2 kahetse|ma Jäm Muh Saa Amb Sim, -mma Lüg kaetama annekollad pruugitse kahetsemise rohuks Saa; [võõras ütleb:] `mõtle kui ilus laps! ema kiidab kohe: laku perset, laku perset! siis ei pia kahetsemise sõna `piale akkama Amb Vrd kaetsema1, kahetsama2, kahitsõma, kahjatsema2
kahju n, g kahju spor eP, M T Krl Har, -o LNg Kul Ris Kod Vas Se, `kahju R Hi Rid Kul Kse Var Ha Amb ViK I Rõn, -o Vai Hi LNg Kul Kod Räp; kahi g `kahju R Lei, kahju Hi JõeK Amb ViK Iis Trm TMr; kaih VId(g kah́|o, (-u); g kaiho Se); kaeho L(-u) Võn(-h́-) Räp, `kaiho Vas, kahu Vll Pöi Muh (-h́- Mär) Rap, kaho Pöi Ris, kah́o Võn VId
1. aineline kaotus, varanduse vähenemine või häving `Kahju `korva jo kaduda ei saa Kuu; `Kotkas oleksima müünd [kartulid] `kahjuga VNg; mis sest kahjust `kartada on Khk; see on naa kut kerp ärja `selgas see `kahju Emm; ma olen `teiste kεεst nii `paljo `kahjo saan Phl; kopikune kah́u ja rublane riid Mär; Kiś kahu kardab, see kasu ei saa Han; tä sai paelu kahju, ei soan kasu `ühti Tõs; kaehusse jäänd PJg; ma olen kahju `sisse jäänd, ma pean seda kahju nüid `kandma Juu; sie kaup läheb kahjuks Koe; kui kitsed ära sureksivad, eks siis oleks kahi sie küll olema Kad; kes seda kahju jõuab veel `maksa Trm; tõesed saed kahju kannatata; ku mõnen kõhan kahjo one, `taeva piäl one suur kuma Kod; müüs koha ää, tegi enesele suure kahju Plt; kus selle kahju aru ots Trv; Kes kahju kardab, see õnne ei leiä Pst; ligimese kahjut ei kästä kahitse ei paraste kah Krk; kahju saanu kui mõni lu̬u̬m är lõppi San; `pernani sai `piimäst suurt kahju Krl; Kiä kahju `pelgäs, tu̬u̬ kassu ka‿i˽saaʔ; tegi kah́o pääle maja üless Rõu; Kes kah́o om tennü, tu̬u̬ kah́o ka taso Räp; ma olõ elänü ilm kah́oldaʔ; kah́o om pajä‿päl, a kasu‿m pajä all, tu tähendäss: kaih tulõ inne ku kasu Se; kah́o kaala jõvvaiʔ kaotaʔ; kon kari siäl kaih, kon talo siäl tõbi Lut
2. häda, viga, kahjustus; halbus Nee `korbid on `kahju `linnud, ku mere kohal `krooksuvad, kohe ubub sügüsül `keski ärä Kuu; `pitkne kahju teind Jäm; õnnetos käib öue öle, kahi käib mo karja öle Käi; suviviĺlal tegi küll `kahju Kse; `kahju tegevad loomad Var; va `valged liblikad ne `keige suuremad kahjotegijad on Ris; eks soa `kuulda, kas on `kahju `kuśkil siginend HJn; kas nad kasuks on vai kahjuks Kad; lapulised tegid paĺju kahju, kui `näile ei antud üväss Kod; kahjuga välk; meil on rahe kahju vähe old Lai; õńn `leidjal, kahju `kaotajal Plt; ega sõ̭ss õnnetust ei tule, ku kahjul kuĺluss kaalan Krk; kui midägi `oĺli `kaotedu vai äpärdänu, siss üteldi et, oi sedä kõllast kahju Ran; `jummal kaedsap kõ̭ige kurja ja kahju i̬i̬st Nõo; ku obõnõ irnatõnu, siss tullu jäll‿obõsõ kahj San; ku kõ̭iḱ kahju ni˽`väikese ommaʔ ku riha pidimä `kat́ski minemise kahju, siss ei olõki ilman kahju; timäl om alasi õnnõtust ja kahju Har; jumala välgükene tege iks kaiho kah Rõu; mis võõrass tund tõõsõ kah́ost kah Räp; määnest `kaihu `vasta pini `undass; tõõsõlõ taht kaih tetäʔ Se; kaih ḱäu õiʔ puid pite, a sedäsamma risti rahvast pite; ma ütle uma `ohto, maʔ `kaiba uma `kaiho Lut; kahjuks (tav koos genitiiviga) ebasoodsalt või halvasti see tuleb so oma kahjuks Khk; ei tεε, on‿ss ta küla kahjuks jäänd Kär; peab minu kaehuss `jääma Tor; see tuli `mulle kahjuks, selle pean oma kahjuks nüid `võtma Juu; las ta siss jääp pähle minu kahjuss. ega sina tedä ärä `massa ei `jõvva Nõo
3. rahulolematus; kurbus; kahjutunne Suur kahi oli kohe, kui merele `kaasa ei `uetud Kuu; `Präiga kohe `kahju viel seda rättiku VNg; Mul õli `ninda sedä `kaske `kahju Lüg; mool o sest nii tuline kahju; mool pole soost `pörmugid kahju Khk; Koer kadi äe, kahu kua Vll; `kange kahuvalu; Omakste surma kahju on ikka Pöi; mul nii `kange kahu et, naa igav et Muh; sεst mool on üsna `kahju, εt see asi moo kεεst εε läks Emm; münul on aga üsna `kahjo, εt sa lεhed ära Phl; ma suren ää, kas sool kahu pole Mar; kõege vanemast poeast oli mool veel kõege kaehom Mih; mul on kahju, et siantse sańdi kuĺbi `puudist tõi Hää; eks nendel oli `kahju küll ta järel Ris; mul on selle pärast kahju, et olen selle ära kaodand Juu; mul oli kohe nii `kahju tedä ää `anda VMr; `kahju oli `lahkuda Rak; kahi oli küll, aga mis sa tied Sim; mul oo tädä nõnna kahju taga Kod; kes kaas`tundlik ei ole, see teesest kah́ju ei tunne Pal; tunnet tõse kahju, siss `endäl om ale mi̬i̬ĺ ja kurb Trv; mul om periss `süämest kahju, ma näi, ku ikk Krk; mi̬i̬s läits `auda, naesel `oĺli nii kahju kui `oitku, alati piĺl põsen Ran; kahju `olli ku jäĺe, paar `aastit `olli kahju Nõo; sul om edimält nii `kahju, et sa‿i mõśta midägi tettä Rõn; hääd last om egal ütel kahju; tu̬u̬l ei olõ kahju vai hallõ Har; Tu̬u̬st oĺl kõ̭igil kaho Rõu; mul um kah́o timä peräst Vas || (viisakusväljendina või hüüatusena kahetsevat suhtumist või kahjutunnet väljendades) oh `kahju! Kuu; kahi küll, `ästi kahi VNg; küll on `kahjo Vai; mul väga `kahju Kul; Küll oo kahu, et sii koolimaja ei ole Han; kahjuks on sie `siiski nii JMd; kahju, ma `ütlen, et oless olema sedäsi, et ma `näitäss kõik, kus siin metsäd on olnd ja KJn; `mõtle kos kahju, suur varanduss `õkva `piiu `võtmisel ja lääp käest ärä Ran
kahvel1 `kahv|el g -li R(n -eli VNg) eP(`kahbel Mih, `kaahvel Khk) Trv Puh, g -le VNg Kul Mär Lih Kse Hää Ris Kos Ann Tür Koe SJn M(kahvel Hls); kahv|õl g -li Khn San; n, g `kahvli Nõo Võn Ote Rõn San(`kahfli) V(`kafli Kan, `kah́vli Plv Se); `kahv|er g -ri Khk Mus Pöi Muh Hag HJn JMd Kad Äks Ksi, -re Vig(n kaher) Aud PJg Tor Ris Rap Juu Jür JMd Ksi VlPõ; kahav|er g -ri Kod; ppl `kahlimi, `kahvrimi Muh
1. söömisvahend eks käsi, `sormed old ned `kahvlid. `kahvli `oltki majaski VNg; `kahvli pää, ruod, `aarad, laba Lüg; voda `kahvliga, ärä `kopraga süö Vai; `linnas süiaste nua ning `kahvliga Jäm; põle seal `kahlimi oln; kus muiste `kahvrimi `olli, piiru pilbas `olli `kahvriks Muh; ega `enni `neoksid nuge ja `kahvlisi olnd Mar; `kahvrel o peä ja arud Vig; `kahvrega tõmmati [paistekakule] ristid `piale PJg; `kahvel on kolme aruga Hää; pualtosinad `kahvlid VJg; kui nuga kukub maha `sü̬ü̬mise ajal, tuleb naesse võõras, kahaver – miässe võõras Kod; süüb väitse `kahvlega Trv; vast es oleki `kahvlid, näpu vahele `võeti Hls; võta, sõge, `luśka vai `kahvliga, me‿sä käpäga võtat Nõo; Käsi oĺl viie haruline `kahvli Urv; olõ õs siss `kahvlit, es `taldrikku Vas; vanast olõ õs õigõʔ `kahvliʔ, sõ̭ss teti `säntseʔ `pilpaʔ, noidegaʔ kastõti kardohkit Räp; `kah́vlil na haroʔ, neĺli harro Se || fig aadama ~ aadama-aegne ~ isaema ~ isaisakahvel käsi, sõrmed [söömisvahendina] siis akketi `aadama `kahvliga `süömä Vai; mul isegi `aadama`aeksed kahavrid Kod; Söö seda, mis kätte saad isaisa kahvlega SJn; esä emä kahvel, si̬i̬ om kige ette kahvel Hls; `aadami `kahvli käis kõege i̬i̬st Rõn; vana aadama `kahvli kuʔ käpägaʔ võtat Rõu
2. kalapüügiriist [kui] `kahvel oless old `paadis, oless saand `aŋŋerjä kätte Vai; `kahvlega soab `lutsu `püida Kos
3. (eseme või asja osana) Esimene `kahvel [jalgrattal] on läbi Pöi; `kahvred ehk toĺlid (paaditullid) Aud
kainõtõllõmma kainõtõllõmma kasinust pidama; range olema si̬i̬ abielupaaŕ eläss kainõtõllõn. ei anna tõnõtõsõlõ `perrä; võõrass imä võhlu imä, uma imä armu imä, kaess pääle kainõtõllõn, hiit `siĺmi hirmutuhe rhvl Har
kangla g `kańgla Hel T V (n puudub) kaenal kasupoig - - võtt minu kańgla alt `kinni Hel; paese `tuĺli `õkva `kańgla `alla Ran; ega ta muedu `kõndi ei saa, piap kark `kańgla all olema Nõo; `kańgla alt pudesi üits pulk maha Kam; ei olõʔ `kuiva kotust `kańgla all; `hammõ piha osa ummõldi (külgedel) nii kavva kinni kui `kańgla ala Kan; mõ̭ni võõrass inemine võtt kana `kańglahe Plv; Kat́s pät́se `leibä `kańglah Räp Vrd kandla, kandli kangli
karjatama1 karja|tama spor Sa Muh Rei/-dama/ L K Trm Kod Trv Puh Nõo Urv Krl(-tõmõ) Har(-tamma), -teme M, -tõme San; kaŕatama Kan Rõu(-mma); `karjatama Kuu Lüg, `karjadatta Jõh a. väljas karja (koduloomi või -linde) hoidma, valvama, karjamaal süüa laskma sügise karjatasse `loomi einamal Khk; karjatasime `ööse obusid Tor; lai karja tee [oli], sial ilus rohi, läksin karjatasin `loomi sial karja tee pial Lai; ma pia kanu karjateme ja sigu, et na `kurja ei ti̬i̬ Krk; karjate looma ilusta ärʔ, ärä `lasku neid kurja pääle San; Mari karjatass hannõ Urv; lat́s lät́s `mõtsa `karja karjatõmõ Krl; no˽ma˽karjada kannu, ma˽pia kanulõ `perrä `kaema Har b.  fig järele vaatama, ohjeldama karjata aga `peale `lapsi Muh; kes neid `kueri jõuab `kõiki karjatata VMr; juhataja neid (õpilasi) kandseldess, karjatess Hel; noid mihi ess jõvva karjatede `üt́segi San; ma˽karjada no˽`lat́si Har c. manitsema; tõrjuma koa man keedeti `seepi, karjadedi kikk [eemale]; latse karjadide `nurka ku võõrass tulli; vanast karjadide (keelati) `kangest, et ärä sirute ei või, sõss akkass valuteme Krk; kanu peab aiast `kaugele karjatama, mud́u lõhuvad kurgid puha ära San Vrd karjama1
kartma `kartma, (ta) kardab eP(`kaŕt- Tor; [ei] kordeda Phl) u hv M/-me/ Puh Nõo San(-me) Har; `karta|ma, -da, (ta) `kardab R(-maie Lüg; (ta) `kartab Jõe Kuu, (ta) `karta Vai), (ta) kardab Khk Mus Kaa Kad Rak Ran
1. pelgama a. hirmu tundma, hirmul ~ kartlik olema aga paks udu oli, `naised ikke `kartasitte, et tia, kuhu `välja `jouavad Jõe; `Kartab `nindagu vanakurat `välku ~ karu `kella ~ kass vett; Ära `karda `istuvad `vierast, `karda `seisuvad (istuv on rahulik, seisja peale ei tea kindel olla); Parem `karta kui kahetseda Kuu; sie on `kange `kartamaie, ara veregä Lüg; `Kardab kui kuer `luuavart ~ vanapagan müristamist (~ tuld ) ~ nigu kurat kukke ja täma `laulu IisR; `kartaja mies; kanad `kartad sedä `kulli Vai; ep tohi tä ennäst moo lisi anda, tä kardab mind nöndat tuld Khk; kardab kut kits köue`ilma Mus; völu nad `kartasid ka ne vanad inimesed Mus; ma üksi karda igavust Muh; ma karda pimedad, ei ma lähä Kse; sinisi `asju `kartvad (linnud) Tõs; põle ma isi kart egä ma akka teist peletämä koa Juu; minu onu ja tädi old `kanged `nõidust `kartma JJn; vana rahvas `kartsid, et vaadas teise `lu̬u̬ma ja `nõidus ära kohe Ksi b. (millestki) hoiduma, (midagi) vältida püüdma Isi vana metsavahi obune, aga igat `kändu kardab (inimesest, kes ei saa hakkama tuttava ja jõukohase tegevusega) Hää; eks mõni kardab `vaeva, ei taha tööd ette võtta Juu; kardab naist võtta Trm; ei karda `vaeva ega `raskust Plt || obu kardab `jalga Khk c. kartlik, tagasihoidlik olema, arvestama, respekteerima; võõrastama, häbenema sedä [metsa] `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; `este `karti `kaiki küläinimisi Vai; nee‿p karda teiste ees ka jugada Khk; ega see‿p karda ega koge kedagid, see oo `julge ülearu Muh; täma `karte `kõiki inimesi Mih; jumalad ei karda ega inimesi ei äbene VJg; surm ei karda ei `saksa ei `sańti Kod; lapsed `kartsid võõrast, läksid ära Vil; temä kardab jumalt Hls d. rahutu, ärevil olema, muretsema; (hirmuga) ebameeldivat ootama, aimama vahest oli nii `palju kalu `paatis et `karda uppumist Jõh; `eina aig on `kartada `vihmane Lüg; ise `eese pärast maa˽p karda ju midad; köva köis, pole `karta et see `katki leheb Khk; pole `karta et täna `vihma tuleb Rei; kui kardetasse `vihma tulevad, siis pannasse [rukis] akk`jalga Mar; mena kardan selle va `otsa `saamese iest Ris; see on ilus väŕv, ega seda `karta ei ole, et tema pialt ära läheb Ann; Kardab täisi tiisikusse jäema (palavaga täies riides) Kad; ää tema (lapse) iest karda, et ei `jäksa `käia, sie `väntab rohkem kui mina viel Sim
2. (millegi suhtes) tundlik, vastuvõtlik olema, (midagi) halvasti taluma `atraga peab küll suvi`vilja tegema, ei `karda ikke nii `põuda Hlj; `elmed õlid kivised, ei `kartand `katki `mennä; `silmad `kardavad `päivä Lüg; älä kudista `minnu nii kovast, mie `kardan kudistamist Vai; nee vanad kuŕt pεεd on nii elligud `külma `kartma; lehed `kartvad `pääva, nobest `kuivad εε; tuule`aetud (tuule murtud) puu, seda ep `panda laiva `sisse, see kardab ikke tuult; see puu‿p karda kirvest, kirves nii rikkund Khk; särgid olid üll, narid `jälle suus, kirjutasid `sönna `pääle sinise löŋŋaga, mis pesu es karda mette Krj; kadagad `kartvad koa `kuiva Muh; talu villasest, need pallitud pailu ei kartn ka `kortsumest Var; Viires kardab `külmä, tulõb ilja ning lähäb vara; sii vesi`kiedäväd põllud, nied `põuda ei karda Khn; tõrvati `enne rattaid, siis olid kõvad ja `kindlad `jälle, ei kart vett kua Tür; mõni värv kardab `märga Lai; töö kardab tegijad Plt Vrd kartlema
kasu|tall kasutall tall, keda imetab võõras lammasPhl Jür
katse1 katse g `katse eP( Khn) Hls; n, g `katse Kuu a. proovimine, katsetamine, kontroll tõin `teile `võõrast `leibä ehk `katse `kuoki Lüg; leheme `katseks merele,kas saab kalu ka Khk; katsekann,kud proovitasse kas ölut keib ka Mus; [Katsekakk] küpsetati ahu suul küti ajal,`katseks,et mis `maiku leib on Pöi; `katse`auka tuleb `sisse `laska ülepea 75 tükki (umbsest puust lootsiku õõnestamisel külje paksuse kontrollimiseks) Tor; tegin ühe `katse tüki prooviks Juu; ma tuon `katse kaubaks Koe; see katse läks `nurja Trm; `ańsin käe `katseks kua puar mõdakud tõene tõesele puale `külge; kubjas ae katsevagu. kui tuli mõni kartul `väĺjä,võta u̬u̬dess `kündä ja võtta Kod b. laste lugemisoskuse kontroll, loetamine (hrl väliskohakäänetes)Kse Tõs Aud Tor Hää Kos VlPõ Hls lapsed köisid vanaste `katsel,lugemas,õpetaja ärra tegi katset Tõs; vanasti lapsed käisid `koolis `katsel,`katsel `lasti neid lugeda ja piast pidid nad viis piatükki `ütlema Kos; lapsed käisid `enne õpetaja juures `katsel, `enne kui nad `kooli läksid Pil; `katsel(~ `kaemen)käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen egä kuu kõrra Hls
keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R
I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ peksma id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä „kangeste paluma“ Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsusKod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se
II. 
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a.  piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se
III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a.  luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b.  tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c.  töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel („see vanda osa, mis raua sees“) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d.  piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e.  sõle või pandla nõelSa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a.  riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei
kenasti kena|sti S(ki- Khk Emm) Vän Kos Tür SJn, -st(e) Jõe Kuu Sa Muh Kul ViK TaPõ; kenä|sti Saa KJn, -ste Rid T Har Rõu, -st Krk, -ss Kod; hv kinä|ste Vas, -stõ San ilusasti, hästi; korralikult läks ikke kenaste Jõe; `Kammi kenast `hiuksed silejäks Kuu; see ülikond ei istu kenast; ma‿p möista seda kenast `rääkida Jäm; keel `kange, ep saa seda kenasti `välja itelda Khk; tömmab ukse kenast vissist `kinni; söö kenasti, ää lödrig ja limag sedati toiduga; kerves vöttas kenasti tera ede Mus; piirud joosid naa kenaste Kär; oia kenasti, et εε‿p `kauta; niidab nii kenasti juba; pane ennast kenaste `riide Kaa; `pähked tulevad lüdist kenast `lahti Vll; pane kauss kenast tasa laua `peale Jaa; Päike `tõusis kenast; Inimesed on kenasti üksinõuva `väljas Pöi; kui me kenaste elame, siis põle äda kedagi; kas läks kenast `jalga?; sööd kõhu kenaste täis ja lähed magama; reagi kenast, ää lällitseg mitte Muh; Öökülm kohmedas umiguks maa päris kinasti εε Emm; si pobene·t́t paśsib pruudil kenästi Saa; lapsed `mängisid kenasti koos Kos; must räästas laulab kenast kevadete Sim; kaŕjapoiss mäng üvä kenäss `piĺli Kod; kid́a osi kenasti rudiseb, kui sa sedasi murrad SJn; sai iki periss kenäst läbi vi̬i̬l Krk; me näi ege kenäste Nõo; taa `umblõss ka kül periss kenästeʔ Rõu || tublisti, palju keisime `turskas, `saime üsna kenasti Mus; `loodus on küll imelek, kui sa kenast uurid Kär; kenasti oli `seltsis, `piima oli, vöid oli; Peaks ta sadama korra kenasti Kaa; `täämbä `olli turun ää ind, sai õge kenäste müvvä Puh; sis oĺl mul õige kenäste joba raha San
2. veidralt, imelikult Kenast kõneleb, läbi nina Kod; nu̬u̬ kõnõlõsive jälede kinastõ, jälede võõrast ki̬i̬lt San; idi˽kui kenäste kõ̭nõli Har
keskes `keskes VNg Lüg Vai Khk Vig Mih Tõs JõeK VJg, -`keskes Jäm Kaa Muh Emm Rei Han PJg Ris Hag Kod KJn, -`keśkes Hag VJg keskel
1. adv a. keskkohas, -paigas, (ringi) sees seäl (uksel) oo `keskes `mõnda `põõna, aga egä neil nime kedägist põle Vigb. seas, hulgas, vahel, -keskis niet ku `rääkid omas `keskes, vat on `kuulla `kiele `murret; siis kui neil oli `aigu, siis `mängisivad `kaarti omas `keskes Vai
2. postp seas, hulgas, vahel, -keskis sie oli üks `nalja sana, ei sel old midagi `tähtsust, `rahva `keskes vaid üks nali VNg; `meie `keskes ei õle `riidu kedägi Lüg; Jõulud peame kodus ise oma`keskes ää Kaa; kaks `päeba läksime lätlaste `keskes. meile oli see maa võõras Mih; vennaste `keskes ei piä `riidu olema Tõs; äia taat́ ehk äia papa, ia jutu `keskes tuleb `rääkida JõeK; näväd õma`keskes pidid nõu ja aed juttu Kod Vrd keske, kesspaigan
Vrd keskel, kesken, keskis
kiitus `kiitus g -e VNg Lüg eP
1. a. kiitmine, ülistamine; tunnustus `kaua kuer `kiitusega eläb. egä se `kiitusest medägi kasu ei ole, egä sie `kuera ei elädä Kuu; Tule`süütaja ja lapse`oidija ei saa `millagi `kiitust Lüg; `Laitus äi vöta inimesel küljest tükki ää, `kiitus äi pane tükki `juure Pöi; `Teensin `kiituse ära oma `tü̬ü̬ga Saa; ta tahab alati, et teda peab kiidetama, on alati selle kiituse ädas Juu; Kui `äśti tegid, said mõisast viel `kiitust Amb; kaŕjapoiss taśt `kiituss `suada Kod; ja üks kõrd sain ma `kiituse kiŕja Äks b. kiitlemine, kelkimine see tühi paljas `kiitus, see pole muud midad Khk; vai si̬i̬ `kiitus one, ku sa tõtt kõneled Kod; mis se `kiitus ikke aitab, kui taga kedagi põle Plt || fig oma `kiitus läheb `aisma Muh; eese `kiitus aiseb, las võerad `kiita Mar; õma `kiitus aeseb, võõras `kiitus eliseb Kod
2. tänu suur `kiitus ja tänu `sulle selle ea aśja eest Juu || hum suur `kiitus, jäme tänu, ümmargune au JMd Lai Vrd kiidus2, kitus
kikas1 kikass g kikka hv Trv Hel, T V(ḱ- Se; -śs); hv kika|s g -se Pöi(g kikka) Saa Pee KJn, g -sse Kod kukk a. kodulind vana kikass esi om küll tore oma kirju `suĺgege Hel; ku kikass `kirgnu, siss tullu jälle üless `keträmä Puh; vanast `tu̬u̬di latsile aabits, `oĺli kikass kaase pääl; kikkal om `lehtari ja suure verevä lõpusse Nõo; kikka kirevä, sadama ta nakkas; kikas krabistas kanna Ote; kikass kiŕg iks ega hummogu nii: `Tarto `turguu Kan; Määne kikass ei laula konagi = kerigu kikass Krl; vanast no määnest `kellä oĺl talohn, siss oĺl kikass kelläss ja agu herändäjäss Rõu; ku `küündlekuu saa häräle juvva, sõ̭ss paastukuu saa ai˽kikkalõgi Vas; latse ala mikka kiḱkide munu Lei b. (kellaaja arvestuses) õdagult tekki˽jäll nika‿gu kikkani (kukelauluni, südaööni); ma tulli joba kikka`aigu (kell 2) üless Nõo; ma olõ jo˽kikkast `saani `ülhlen olluʔ; üte kikka `aigu (kell 24) lätsi, tõsõ kikka `aigu (kell 1) tulli; leki no üĺess riiht `pesmä, noʔ om jo˽kikka aig (kell 24) Har; ussõ kiid́si˽kikkaniʔ, `värreʔ˽vaugi˽`valgõni Rõu; tuĺl üless inne kikast Vas; Pia tulõ kikkaaig, sõ̭ss vanahalv inämb ei `liiguʔ Räp; ḱikka aigu tuĺl kodo, poolõ ü̬ü̬ `aigu tuĺl Se; kikka `aigu andass `puhtih süvvä Lei; edimäne kikass (kell 24); tõene kikass (kell 1); kiŕg iks võõraśs leib kõttuhn kikkani, vaug `valgõni Lut
2. fig rikas ku Riia kikas, ku terä saab, selle ärä sü̬ü̬b Saa; kui mõni ajas niisukest `tühja juttu [öeldi] aśta kuke kikast Kad | alati ku mõni mü̬ü̬dä lännä, siss olna [ta] läve päl nigu kikass jälle Nõo; Ta om ku kikas (virk) Plv; Suur süä nigu kikka süä (äkilisest inimesest) Vas; Ku kikass kanno si̬i̬h (omas sõiduvees) Räp; süä `kargass üless nigu kikkal Se | Verrev kikass katussen (tulekahju) Võn
3. euf jänes va kikkad keind `jälle `aidas Pöi; nää kikas jookseb siin; kikase jäĺjed Pee
4. püssikukk püssi kikass; tõmmassi kikka üless Trv; lasõ no˽kikass vinnast mahaʔ; ma˽`tahtsõ püssäga `partsõ `laskõʔ, püssäl oĺl kikass maal. seeni ku kikka üĺess `tõmpsi, lät́s paŕts vii alaʔ Har
5. „praod jääs löögi kohal“ kikass om iä seeh, haraline; iä `sisse kikkagi lei, nii sat́te maaha Se
kiramus kiramus g -e kirg, iha sel mehel on suur kiramus siden, kos suab aga naesserahvass kätte, õli ta õma vai võõras, si̬i̬ ei loe Kod
kirmistämä kiŕmistäm(m)ä Rõu Vas Räp Se kiitlema hinnäst kiŕmistämmä Rõu; taha olla ülem, kiŕmistä hinnest; Mis saʔ tühikõtt nakkat kirmistämmä Vas; `tütrek kiŕmistäss `hindä tandsol; mis sä õige ärʔ olõt, et sä `hińdä nii kiŕmistät Räp; tõ̭õ̭nõ kiŕmistäss hinnäst Se || põrnitsema hopõń kiŕmistess Vas; hobõnõ kiŕmistäss, pidä `võ̭õ̭rass Se Vrd kirmamma, kirmistelema, kirmitämä, kirmustama
kirp kirp g kirbu SaLä Muh L(kjõ- Khn) VMr IisK I Äks SJn Vil eL, g `kirbu R(n `kirpu Vai); kerp g kerbu S (g -o LäLo) K(g -o Ris), g `kerbu Hlj IisR
1. a. söödikputukas `Kange kirp saab `kuerastki jagu; Küll `kirbud `kuera `löüdäväd (igaüks leiab sobiva kaaslase); `Kirbu `kuodigi päält `nülgis naha maha (ahnest ja ihnsast) Kuu; vanad `naised `õtsisivvad `kirpu; `Kirbul `kiire, ei täi `tiagi, (s.t) `kärmel alali tüöd, laisk magab ka `einäajalgi; Kui `rääkima akkas, sis kõik keha `keksis ja `loksos, akketi `kirbust `kutsuma (inimest) Lüg; küll teil on `paĺlo `kirpu Vai; koer nakitseb `kirpu Jäm; saun on si `kirpude `vainlane - - vesi piab `saunas kirbule `körva minema Khk; Ega neid kerpusi äi nää, mis teise mehe särgi sehes joosvad (võõrast murest) Kaa; Raudnögesi `toodi sui tuba asema alla, siis kerbud äi pidand sigima Pöi; Kerp aa kange mees üppama Emm; vigurid täis kui koer `kerpu Rei; sõnajalad `kaotada kerbod ää Mar; kirp `kargas kää `piale, täna saab `viina Mär; Koera karvass ikka `kjõrpa Khn; nagu kerp kuera persses (liikuv, kerglane inimene) Kos; näilane kerp ammustab valusamast kui süend kerp, nõnda on see inimesega ka JJn; `kerpa raputama (hum tantsima) Koe; ise muss kui mutuke, jalad trilli-trallike, kõrvad piän kui koesuke, si̬i̬ one kirp; kaśsid ja koerad on kõik kirbun Kod; koer kiunub `kirpe kähen Trv; esäne kirp olevet peenike, emäne olevet paks, `tinge täüs Krk; pandass `kirpele toda kalmust, siss kirbu `kaova ärä Nõo; Tulija tervitab ketrajat: Kirpõ sullõ! – Ketraja vastab: Täie sullõ! Võn; mõ̭nikõ̭rd ku paĺlu `kirpõ om, sõ̭ss pandass `rõiva˽kerese pääleʔ Urv; ku˽kaara `häitsese, siss om `kirpõ paĺlu Har; Niguʔ kirbu sitt kulat́ski pääl (väga väike), taad ei `näeki; mis tetäʔ, uma kirbu˽küle all, egäl uma murreʔ Vas; Käü niguʔ kirp püksä müödä (kiirest töötegijast); sul omma `valgõ˽kirbuʔ (täid) Se; kirpu jooksma kirpe tõrjuma Tekk `viidi `laupa `õhta `sauna `kerpu `joosma, sauna leil kohutas kerbud ää Pöi; Vanaste `viidi tekid ja palakad `õue kõrendi piale `kirpa `joosma, olgu palava või külma ilmaga Han; kirpu lööma kulli mängima nakkami˽kirbu`lü̬ü̬mist `mäńgmä, nakkami˽`kirpu `lü̬ü̬mä Kan; ma lei ar sinnu kirbust; `kirpu `lüüdi õ̭ks ińne kodo minekit vai magama minekit Se || fig `Kirbust tehä karu ja `iirest ärg; `Kennegi oli tämäle `kirbu `korva `piständ (uudis või mõte ei anna rahu) Kuu; Kirbust ti̬i̬b ärja, ärjast obuse, `väiksest asjast ti̬i̬b suure pahanduse Hää; Kirbust tettakse elevant Trv b.  taimekahjur kerbud nii `kaŋged `seaste, söövad eina ka εε Khk; Kerbud on `taimed nönda ää söönd, `paljad `tüükad veel Pöi; mussad mutukesed on kua kirbud, üeldässe et `kapsal on kirbud Kod; kirbud söövad `kapsad ja `nairid ära Pal; kirbu om kapustide pääl, `väike `eĺkäve mardiku Krk; aga `naari piab maha tegemä sis ku `kirpe aig `mü̬ü̬dä om Nõo; lepä mardigõʔ säntse, mõ̭ni `ütless et kirbuʔ, lehekirbuʔ Se
2. püssi sihtimismärk `püssi `rauva `õtsas on `jällä kirp, sene järäle siis lähäb pauk menemäie Lüg; Püssil on kukk peal, alt `tõmmad, kukk lööb toŋŋi `lahti ja käib pauk, ees raua otsa peal on kerp, sihimäŕk Pöi; ku‿sa `püssä tsihit, siss tsihi kirbu päält Har
3. tulesäde tule kerbud, kui sepp taub; kerbud akkavad üppama jua VJg; kirbu `suurdus, aga ärjä `raskus (säde) Kod; Kirbu `suuru, ärjä `rassu Urv; aa, sullõ kirp puri (säde langes peale) Se Vrd kirg1, kirs2
4. õistaim ühed roosid (lilled) `üitasse ka kirbuks. siniste ning roosade ödrematega, nende `seemed on `umbest kut kirbud Khk; Ma külisi `peendra pεεle `kerpusi. `Valged, roosad ning sinised kerbud `öitsesid ukse ees Kaa
kiunama1 `kiunama, da-inf kiunata Mär Hel Kam
1. nuruma, painama mis sa ike `kiunat must, ma‿i taha anda sul Hel
2. kiunuma; kiunatama `põrssad `kiunavad `aedes Mär; kui obõsõ `kaklese, sis kah `kiunase; obõnõ `kiunass, kui võõrass mi̬i̬ss putuss Kam Vrd kiunima
kiä kiä Ote San V(keä Har Lei Kra), kink Rõu Vas; g kink V(`kinkõ Se), `kenka San, kinga, ki̬i̬ Har, kenne Krl; p kedä, ketä V, kidä San Urv, `kinkõt Se; el ki̬i̬st Har; ad `kinkal Rõu Lei; kom kinka Urv Kra, `kinka Rõu, kinga Urv Har Se, `kinkaga Har Se Lei. Pl puudub, excl p pl keti Har Räp; int-pron-le liitub sag küsipartikkel: n kiäss Vas Se; p kedäss Har, kom kingass Har Se, `kinkass Rõu Vas, kinka Kra. Sag esineb n kiä, teistes käänetes sõna kes vastavad muuted van, pron kes
1. int-pron (otseses küsimuses hrl küsilause algul) kiä tu̬u̬ om, kes säält tulõ Kan; kiä kikka `jalguga om `perrele päävä söögi `ki̬i̬tnu Urv; ki̬i̬st ti˽sääl kõnõli, minust vai `ki̬i̬stki muist; ket́i sa˽tahat üle i̬i̬ viiäʔ `ruuhvõga; kedäss pini hauk?; tu setu ki̬i̬ĺ vai kink ki̬i̬ĺ tu om, vai `tartlaisi ki̬i̬ĺ Har; `kinkass t́ä aja tu̬u̬d juttu Rõu; `kinkass tiä `liina lät́s; kink hoolõ all timä um?; kiäss tuĺl Vas; kingas ~ `kinkaga sa tuliʔ?; kiä tuu näist alośt tapõlusõʔ; “las Ivvań süüt ar hobõsõʔ“ – “kiä?“; kink poolõ tä om `läńnüʔ Se || ketä (küsitakse, kui teise jutust aru ei saadud) Plv
2. (vormilt jaatavates, sisult eitavates hüüd- või jutustavates lausetes) kiä tu vanalõ inemisele vi̬i̬l kirotass Vas; kiä no nüüd inämp `vahrõ [peas] kand, nüd `muutku ostõtass `kammõ Räp; ḱeä `ḱülma v́ett või d́oua Lei
3. rel-pron (alustab kõrvallauset) a.  (isikutest, olenditest) kes latsõʔ, kiä `küĺmä `peĺgäseʔ `panvaʔ iks `ümbrele paĺlo Kan; tulõvaʔ `ku̬u̬ĺjat `kaema, kiä lähükesen olli; kiä `jaotõduss `saie, nu̬u̬ `lät́si egaüt́s `umma tühhe; ma‿i tiiä kink jao päl taalõ hainamaad ant Har; tu̬u̬ oĺl mu nimik, kiä mehele lät́s; hüä um tu̬u̬, kiä um ilma patuldaʔ Rõu; veri tulõ `siĺmä, kiä `väega ikk Plv; ka sa˽kuuliʔ, `kinkass tiä no `liina lät́s? Vas; ku tä peremehel tü̬ü̬h es olõ, sis oĺl umõl päävil, kiä aaśtaia `pääle ollivaʔ iks [teenimas] Räp; no sis `lõikaʔ sõŕm arʔ, sis kiä tulõ `mäh́kmä, tu̬u̬ om uma sõ̭saŕ Se b.  (asjadest, esemetest) mis Sünnü˽ei˽tu̬u̬ kikk inäp leevä `otsa, kink jo ärʔ um lõigat; Mood́o oĺl neh kirvõs, `kinka˽kõ̭ik tu̬u̬ suuŕ tü̬ü̬ tet́ti Rõu; kae˽koh om pää, kiä inäp sukugi [meeles] ei˽piäʔ Vas; lu̬u̬d́ om taa `kinkaga õgvast pida Lei
4. ind-pron keegi ega sinnä liiva tsossi `pääle kiä midägi ei ti̬i̬ Ote; ega˽taha˽kiä olõ˽külünüʔ San; vai no vanast kiä puhast `leibä jouśs süvväʔ Urv; mine˽kae, kas kedä tulõ vai, pini jõrisass; is käüʔ kedägi is, ku is käüʔ kedä Har; Ku˽tedä kiä trehväss nägemä, nii timä oĺl õ̭ks luud Rõu; olõss mul kiä tsuvva˽teesiʔ, ma panõsi `jalga Plv; timä jutust panõ õs kiä tähelegi; olõ õi ma˽`kińki˽`küĺge kätt `pandnuʔ Vas; vanast es tiiäke kiä taĺv nisust Räp; kiäʔ õks jäi kodo; maʔ elä nigu kotih, kink mano ei putuʔ, kost midä ei kuulõʔ Se; olõ õiʔ kinka kõ̭nõldaʔ Kra
5. (distributiivne pron) üks... teine sõ̭s lät́si mi˽ka˽`kaema, kiä `aknõ manu, kińk ussõ pääleʔ Rõu; egal uĺlil uma lõbu, kiä ju̬u̬, kiä käü jahil Vas; kilõ ja kid́o, kiä kui kuts Se
6. (kontsessiivne pron ühendis) kiä ~ kink taht ükskõik kes, kes tahes sis lüvväss kõ̭ik maha, naisõ ja mihe, olgu˽kiä taht; tu̬u̬ nii kiä taht võõrass inemine San; `laulkõ kiä taht ah́o takah mis‿tu̬ mullõ putuss Plv; tulkuʔ kink taht Vas; las tulkõ keä tahtõp Lut
7. dem-pron ma näüdä paśsi: vot kiä ma olõ! Se
Vrd edikiä, etkiä, kiägi
klõgistamma klõgis|tamma Rõu, -tõmõ San Krl lõginat tekitama latsõ˽klõgistasõ [pulkadega] ja˽`võtva sääl San; võõrass klõgistõss ust Krl
koguma kogu|ma (-o-) üld (-mma Rõu, -me M San, -mõ San Krl, -madõ Har); kokoma Räp; da-inf koguda, -o- R eP M(-de) T/-de, -dõ San/ Urv Plv; kokuʔ San Urv Rõu Plv/-/; `ku̬u̬daʔ Har Se(-taʔ)
1. ühte kohta kokku ajama, kokku korjama, koondama `veski `tammedelle kogovad `möldrid vett Lüg; kogos kaik oma varanduse kogo Vai; `andid koguma Jäm; Kaks meest niitsid [vilja], naised sirpidega kogusid ja panid nabrase Pöi; kogu einad kogu Rei; pärast sai neid (viljavihke) kogoma akatud, kuhilasse kogoma Kir; `õhtu pääva `loodeni `võtsid rukid lõigata, siis akkasid koguma Kse; Lähme Piäl`randa lamu kogoma Khn; `villu kogume üks igavene jagu, siss lääme `müima Hää; akkas ja `korjas ja kogos `paĺka, pidi ikke uut maea `sõnna tegema akkama Juu; põrsas kogub aga ära vedelama, jätab paksu `põhja; ammassirp kogub, et sa saad `piuga võtta, sellega saab rukist korjata `piusse JJn; lasnud `laevu kaljude `otsa, siis `riisund `jälle ära, sialt ta ju kogonud omale selle varanduse Äks; sääl siss temä kogus ja sai `ulka varandust omale Vil; looguss om tu̬u̬, mes niidu `aigu [vikatilöe külge] pandass, et ta kogub `kaari, siss tuleb ain ütte unikude, ega ta kaari `pääle maha ei jää Ran; ega võõrass ei kogu, võõrass `laastap, kannap kõ̭ik kodust `väĺlä Nõo; kana nakass `poigõ kokku kogumõ San; mitu länigutäüt `võidu `viidi `Riiga, tu̬u̬ `tahtsõ kõ̭ik `ku̬u̬daʔ, tu̬u̬d oĺl kõ̭iḱ suvi ku̬u̬t Har; paastuh `ku̬u̬t́e pühist suuŕ `tõrdo täüś säänest `piimä Se || (üldisemas, abstraktsemas tähenduses) kogus muret oma `peale Tor; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `endel, sia olet jo egäpäe mineje Krk; ahi `oĺli kaoni madal, siss kogus parembide `kuuma Ran; mõni kogup `õkva rikkit vaderit, et siss laits saap paĺlu kingitust Nõo || (vilja-, heina)saaki koristama nüid on jo`vilja kogomise `aiga Vai; old jo põllal ärjäbäd kogomas Vig; kaara tahime enne ärä kogude, kaara lääve otsast ärä; `mõisa tüki pääl `minti tükki koguma; siis `anti neil nööri `kaupa kogude Krk; nüid võtame tõene tü̬ü̬ käsile, sügisene aig, kõ̭ik tahap koguda Nõo; tulep `kaara koguma minnä - - kui terä kõva, tulep nakata koguma Kam Vrd kogondama, kogovama
2. säästma; tallele panema tämä kogos ja `kõrjas ja `kannatas `tühjä `kõhtu Lüg; eks ta ole seda puru küll kogun Ris; Varandust juba küll kogotod Khn; tal pailu raha kogutud JMd; ma olen elu aeg `kööpind ja kogund, aga mis mul nüid on Plt; Puiss om ihne ja kogub raha Hls; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla, ku vaest nällä`aastak tulõp Rõn; ta oit jälede, kogu raha maja jaoss San; mi‿sa tast varandusõst nipaĺlu kogut, kos tä kõ̭iḱ jääss, ku üt́skõrd koolõt Urv; sai `ku̬u̬daʔ vanadusõ `päivi `pääle Har; oĺ `vaenõ mi̬i̬śs ja kogosi hulga rahha Se || Juhan ja Mari eedävä `paari, kaits om iks kaits, kaits `lindu koguva iks pesä Nõo
3. kogunema, korjuma `siie akkab vett `kõrjamaie ja kogoma Lüg; `Õhtast kogub [kase] `mahla ikke `ämber täis IisR; Ösna east juba [kartuleid kuhja] kogund Pöi; veri oo puhass siia `sisse kogun, seal se kupp siis oo Muh; `pilbesid akkab kogoma, tuleb sadu `jälle Mar; kui ei pese, sis kogub park, tuleb paelu `parka PJg; [vesi] aureb maast ülesse ja kogub pilves kokku Ris; ega siit midagi [heina] kogu JJn; rukkid kogus ligi kolmkümmend vakka, kõluterad veel `piale kauba Trm; loik - - madalam kõst kohe vesi kogob vihma ajal Kod; liimaku ja tuhk kogub riikmasines ala Pst; taevass om `seante, akkass `vihma kogume Krk; `veskiden kogup seräst `tursti, `möldri mü̬ü̬vä toda Puh; kui paĺlu nõge kogub, siss truubi ei `tõmba ja pliit lasep `suitsu `sisse `kü̬ü̬ki Nõo; sonni om köńgäste vahel, kos vesi kogup Kam; madalõidõ kotustõ pääl om vesi kogunuʔ, no˽nakass vesi kogumadõ Har; rahha kogośs `õkva paĺlo ar; sinnä koko vesi Se
4. kokku tulema, kogunema (elusolendeist) `enne `pieti `laatasi, siis kogos inimisi pali kokko Lüg; inimised koguvad keriko Vai; joo `öhtaks akab sugema, `veised koguvad kogu Khk; kured koguvad juba, `tänav`aasta on varem see kogumine Rid; uśsid peavad koguma mätta `peale ennast Kul; nad kogusid endid kokku Kse; `sõnna on kogund kaniste `easte rahvast kokku Juu; kanad kogovad kuke `juure Kod; mud́u temä `oĺli sehake `rahva mi̬i̬s, naesed kogusid talle `ümmer poha ja perisid ta käest Vil; aga Nõo keŕk olna mõtsa `sisse tettu, om inimese sõ̭a `aigu tennuva, om kokku kogunuva ja tennuva Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirguʔ - - ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; siin om lämmi, siia kogusõ [kärbsed] kokku henne Har; väega hüä paŕk `ku̬u̬nu kokko `ju̬u̬ma, nu `ju̬u̬jaʔ (joodikud) Se || `Laupa `õhta kui pühäbä `laulatama `mendi `läksivad siis inimised kokku. `Peikme `puale `läksivad `peikme ja `pruudi `puale `pruudi `pulmalised. Sie õli kogumise `õhta Jõh || kui `laulatamast `tuldi `vällä siis `pruudikodu, siis sie `õhta üks tugev mies `luopis siis `terve sene `pulma`rahva põrandale, kõik üks`tõise `õtsa `unniku - - seda `üäldi siis kogumise `unnik Jõh
5. (ennast) korda seadma; fig viisakalt rääkima sii tüdruk kül ennast ei kogu, `iśti sääl üleven masina veere pääl, va nastak oli paĺlass; sa piat oma suut kogume, mis sa larat Krk; kogu ennäst, et sa iluste `vällä näet Hel; jala `arki, suu töluveli, ei mõesta suud koguda, tat́t joosep suust `vällä Nõo || kas sa ennast ei kogu siit (ei lahku) Krk
kohrutama kohru|tama Kam V(-tõmõ Plv; -tamma)
1. kohevile ajama; üles kergitama a. (heinu või vilja) mine˽kohruta˽hainu üless, sõ̭ss haańa˽kuiossõʔ Plv; `Rõuko `pańja oĺl perremi̬i̬śs esiʔ. tu̬u̬ kohrut vilä `häste läbi, et koppamma rõõguh ei läässeʔ Räp; `hainu kohruta vaä, siss nä kuiosõʔ, nimä omma muido kinni `vaonuʔ Se; nakass `hainu kohrutama Lut b. (karvu, sulgi, juukseid) pini kohrutass hinnäst, karv om kõ̭iḱ tuŕa pääl `pistü `aetu Kan; kana kohrutass pudsajit Se; `hiusõʔ nakasõʔ kohrutama Lut || fig (mukkima) Küll oĺl `hinde pidulõ üles kohrutanuʔ Rõu c. kohendama, kohevamaks tegema kohrudi pad́äʔ `häste üless; kohruda `sängü Se d. kobestama `piḱne kohrutass maad Vas; mine ägliga kohruda veitkese kartohka `virksit; vedroga kohrutas maa ilosahe arʔ; maad vaja kohrutadaʔ `ümbre sibulidi Se || fig Tuud vanna asja massa‿i naata kohrutamma (uuesti üles võtma) Vas
Vrd kohlutama
2. suurustama, (end) tähtsaks tegema kae, ku‿ḿa kohruti `endä üless, siss kõik peĺlässivä Kam; ka kiä no kohrutass hinnäst, `näütäss hinnäst nigu `mõiśnik inne Kan; Ku kedägi võõrast tulõ, sõ̭ss kohrutas hinnäst nii suurõs ja `korgõs Urv; mis sa `hińdäst niiʔ paĺlo kohrudat; tä kohrutass `hindä väega, nõst `õlgu, inemine om nigu keḱs Räp; tä kohrutass hinnäst nigu jummal ti̬i̬d miä om, kitt hinnäst Se Vrd kohrutõllõma
kont|võõras
1. kutsumata (peo)külaline Ega sa `ilge `pulmasse kont`vieraks sis `mennä Kuu; nüüd pühäde ajal tuleb mõni kont `võõras ka Lüg; joodule tuli pailu końt `vöörud, oh nee olid `kanged ölut `kihmama Khk; Końt`võerud peab ju ikka olema, mis pulmad nee siis muidu on Pöi; siipool końt`võerad ei tulnd isi tuppa mette, mõnel pool tulid isi `sööma Vig; kui tahetakse końt`võeraid kiusata siss `antakse neile `końta Hag; kui lapuline ise `süöma lähäb, siis on końtvõeras JõeK; końt `võerad saavad seda mis testest järele jääb Ksi; iired ja rot́id on końt`võerad Plt; [ükskord] sõid końt`võerad pulma vorstid ahjust ää Pil; końt`võõral `anti nõnda samma `süvvä ku tõisele Krk; lapulise hrl ~ końt`võõra Ran; `laplaìsi `ülti końt`võ̭õ̭riss kah; [seal] oĺl ka paĺlo końt`võ̭õ̭rit `pulmõ `aigu Kan; Mi̬i̬ss saat́ końt`võ̭õ̭raʔ `mõtsa vehmerd `ot́sma Räp Vrd kondivõõras
2. ehalineKei Kam Ote no sul käisivä końt`võõra `täämbä `ü̬ü̬si Ote
koogama `kooga|ma, -da Sa Hi, `kuo- spor R(-ua-; `kuagamaie rhvl Hlj) JMd Koe; `koogama, koogata Muh spor L KPõ(-uo-, -ua-), Iis/-uo-/ Lai; `ku̬u̬gama, koogata Hää, -da Rõu
1. teat (kurgu)häält tegema, häälitsema a. (imik) pisukene laps akkab `kuogama VNg; kolme kuine `koogab, kahe kuine kannab kaela Muh; laps hakkab `koogama. siis ta veel äi rεεgi, teeb hεεld Phl; me laps `koogab juba Mar; kolme kuiselt laps akkab juba `otsa `vuatama ja `kuogama Koe; kolme `kuune [laps] juba `koogab Lai b. (linnud) utud `koogavad `metsas Khk; küll kiiv `koogab täna, `varsti ikka tuleb `vihma Muh; kui anepojad vaevased on, sis `koogavad sedäsi ike koog ja koog Juu; kui ane pojad akkavad `suĺga kasvatama, siis `kuogavad, tahavad `rohkem `süia `soada Jür; kukk koogab laulu järele Koe c. kõõksuma; korisema; körisema kanapoeg `koogab, midad `kurku söönd Khk; äi tea, mis sellel (kanal või hanel) on, akkab `koogama, tiivad `lähtvad lohevile Krj; nönda kui üks loom akkab ää surema, siis ta `koogab `ühte `jooni Pha; ta `koogas veel - - surm on suu juures Vll; viimast `enge `tõmmab, `ku̬u̬gab pähle Hää; Kae˽kuiss taal rinna˽`ku̬u̬gasõʔ, ragu ku˽puid Rõu
2. rääkima a. lobisema, lorama; pilkama, norima ajab ise `peele ei lähe ära, mis sa `koogad seal, kasi minema Mus; `tühja `asja rεεgid, siis jεεd `koogama Phl; ta `koogas ta kallal ulga `aega `peale Mar; mis sa `koogad, [öeld] ku taab teist kiusata ku teine räägib Kei b. ebaselgelt kõnelema; (võõrast keelt) halvasti rääkima mes sa `koogad, eks sa räägi õieti Mar; venelane `kuogas `pialegi, ei mina aru suand Kad
3. konutama Mul ööseti uni peel äi seisa, muudkut kooga ilma uneta; Mis asja sa muidu sii üksi koogad, tule ette param kodunt välja, teiste inimeste sega ka Kaa; lehmad `koogavad pääva läbi värava taga, äi möista `süia mette Jaa
koolera (variante) kol(l)ee·ra, kol(l)ie·ra, kulee·ra; kolera Kuu Vai; koler g -a Vai; g koleri VNg koolera inimene jäi koleri VNg; `kolie·ra tõbi - - võttab vere siest `lahti Lüg; oli kulee·rasse εε surnd Khk; Sõdade `järge käisid ikka katkud ja kolee·rad Pöi; ära söö `toorid `marju nii paĺlu, saad kollee·ra Mär; koliera `aegus on üks kihituse `aegus Ris; sel `aastal old kolee·rad ja `rõugete `aigus; üks [võõras] mies läks möda raudtied - - [vanaema ütles] nüid läks kollee·ra panija Jür Vrd koller2
kriim1 kriim g kriimu Jäm Käi Phl Noa LNg Mar Mär(r-) Tõs u Tor, K I T(g kriima) Krl Plv Se(krõ̭im), `kriimu R(n `kriimu Jõe VNg Vai); riim g riimu Vig Kse Han Vän Tor KJn Trv Krk(-) Har
1. kriimustus; triip, joon kriim näo pääl, kas `miski puuõks on `kriimustand ehk `kraapind ehk Jõh; `kriimu `tõmbas Trm; verine kriim jäeb; `kriima täis; kaśsi kri̬i̬mud (kindakiri); `pitkä`kriimo (pikitriibulised) ni̬i̬d one alusundrokad; kriimuga ävitäväd prussakid, `tõmma sein `kriima täis (miinikollasega) Kod; kost sa tolle kriima olet otsa `ette saanu Nõo; suur krõ̭im om jala pääl Se; kriimu peal täpselt nimä omma joʔ vana mullakõsõʔ, kos sa naid õks riimu pääle saat säädäʔ vai tüümihess lukõʔ; `pernaanõ pand tu̬u̬d kuŕjass, ku kaŕjapoiśs ei ḱäüʔ virgastõ, uma lat́s või `käüvü `viilden, võõrass lat́s piät alasi olõma riimu pääl Har || vigastus niikui [hobusel] midagi `kriima on, siis sie lähäb kõhe menema, `müiasse maha Jõh
2. must, määrdunud `Silmäd `kriimud kaik sul Kuu; Pese reu ennast `puhtaks, omal suud silmad puhas riimud, kus sa sedaviiti lihad Pöi; oh sa riim kaśs Kse; kui laps nutab, on must ja ull, siĺmäd on kriimud piäs Juu || ei `oska lugeda mitte `kriimu ridagi Trm || purjus silmad kriimud LNg Mar || lastehirmutis kerise kriim Nis
3. kirju (looma näost) meil oli üks suur punase kriim lehm Jõe; mis neoke kirju `peägä, et põle päits mete, siis oo riim Vig; Mustekriim, punasekriim, aĺlikriim, pruunikriim Jür; Kriimikul olid kriimud silmad Lai
Vrd kriimsilm
4. veise nimi Kriim oo lehm, kellel `sohke segämine karu, `valge ja punane Tõs; ärg on Riim, lehm `jälle Riimik KJn
5. hüüdnimia. Käsmu elanikHlj b. `Enne olid sõimu nimed. `Keilas olid päitsud, Kloogal kriimud Kei
6. raas, kübe mitte üks kriim kedagi muidu (tasuta) ei saa JJn || kribu-krabu peenike riiḿ ja rääḿ Hls
Vrd kriimu
*kudaja kodaja Ran San Urv; kudai Trv, kutai Hel V tgn < kudama küll om vali suka kudai Trv; eiśs (ise) oĺli kodaja, mis ma tu̬u̬st `võ̭õ̭rast vil `kutsõ San; vai ma no inäp suuŕ kodaja olõ Urv; Ku˽kaŕan käve, sõ̭ss oĺligi esi˽tu̬u̬ koŕvi˽kutai Rõu; jalglavvaʔ tu̬u̬ um, minka kutai tallass `nitsit Lut Vrd kuduja
kullema `kulle|ma, kulle|lda Saa(-ama) Trv T, -m(e), -lde Hls Hel San, -de Krk; `kullõm(m)a, kullõldaʔ V, San Krl
1. a. kuulama, kuulates jälgima; ära kuulama; kuulatama temäl om iki si̬i̬ mu̬u̬d usse taga kullelda; Mari `kulles õpetaja kõnet nõnda, et suu oli `valla jäänu Trv; Ot‿ma `kulle, mis ääl si̬i̬ om; nevä kullesive miut ike õige ilusti ärä Hls; kullege, mis teil ütelts; siul kohuss kullede, miul `õiguss ütelte Krk; ku tõise kõnelive, ma kullesi esi päält Krk; Nu̬u̬r piät iks `kulleme ka mis vanembe kõnelese Hel; `tohter pańd toru `rinna päle ja kullel süät; miä jäi `õkva kikin kõrvun `kullema, et meh‿nä kõneliva Puh; Jänes om nii maja lähikeste tullu, sü̬ü̬b orast, siss jälle kulleb; ma‿i tohi kõnelda, nemä‿m `kange `kullema; tol om kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb; ai igävetse pikä joru - - es `jõvva enämb ärä kullelda Nõo; panõ kõrva mano, `kullõ kas iks tikutass Võn; ei saa no˽kõnõldõ midägi, ta `kullõss ussõ takan San; Kõrdsin kõnõldas a kerikun kullõldas Krl; ma˽käve vi̬i̬ĺ õdagu `kulleman, sumisi nii lõbusadõ (mesilased) Har; timä jumalat `väega˽pilgaśs, `õkva häbü oĺl kullõldaʔ Rõu; kullõldõh lät́s iks inämb `aigu ku kirotõh Vas; sis sulanõ - - oĺl kullõlnu, ku lehmä˽kõnõliva ja hobõsõʔ Se; kavalust kullema magajat teeseldes pealt kuulama ta `kulless kavalust, tege ennäst maganuss Krk; `kullep kavalust, saap teedä mes tõese temäst kõneleva Puh; mia `mõtli et ta makap, aga `ta‿lli venekoolussin, kullõl kavalust Nõo; Ku tõńõ taht kavalust kullõldaʔ, sõ̭ss teǵe et tiä maka, kae sõ̭ss tõsõ ei variʔ, kõ̭nõlasõ˽kõ̭iḱ ilustõ `vällä Urv b. fig (vaikides) konutama, vahtima Kui ei taha et tedä kästäs, siss kullep vakka nigu koolu; ei saa tulla oma `lu̬u̬me ka `kaema, oma looma `kulleva laadan Nõo; Mis sa tan vi̬i̬l `kullõt, ku tõsõʔ jo ärʔ lätsiʔ Rõu
2. a. küsima, järele pärima, teateid nõutama ma lää `küllä `kullem, kudass si̬i̬ asi periss olli Krk; tei `asja, `tulli miu `poole `uudist `kullema; mia tulli `kullema, et kudass me õge sugulase oleme; ma pia toda `asja `perrä `kullema Nõo; vaja kerikullõ `kullõmõ mindäʔ, mis opetaja `ütless Krl; ma˽lähä `kullõ `perrä mis tu̬u̬ küpär mass Har; üle kullema küsitlema, usutlema [kohtus] kulletse üle, kudas om `kuŕja tennu, paĺlu süüd tennu Hls; kohoss `kulless üle [tunnistajaid] Krk; siss kullõldass tuńnistajaʔ üle ja tetäss `kuhtulõ `otsuss pääle Har || kalavõrke üle vaatama, kontrollima võt́t võrgu otsa üless, läbi jäämulgu, siss kullel, nigu võrgu otsa `piiu võtad, siss tunned ärä, kas kala om; liigut `võrku, kulless, kui kala sehen, keit nööri `küĺge, võt́t üless Ran b. küsides otsima, valmis vaatama Joba uus obene valmis kulleld; Käinu tüdrukut kulleman (teenistusse) Trv; Mia pia põrst `kulleme mińeme Hls; ku na siiä tulliva aset `kullema (öömaja küsima), siss mia `küśse, kas te olete ristiinimese Puh; [teda] saab `laske kullelda kost `kaaru saab Nõo; moonakõni kullõss kotust Krl; naka no `kullõma, kes katust `katma saa Rõu; `kulsse kotusõ `hindäle Se c. eelkosjas käima Käisiva naist `kulleman Trv; peigmehe emä või mõni võõrass käüs `kullemen. ku ta ärä olli käünü `kullemise viinage - - `laube `minti lugeme Krk; emä võttan poja ja lännu naist `kulleme Hel; peigmi̬i̬s lännu edimäld `kullõma, kas kosilasõss `võetass Nõo; vanast mehe imä käve `kullõman [pojale naist] Har
3. arvesse võtma, arvestama a. hoolima, tähele panema Ei kulle see kõnet ega keeldu Saa; mea müräsi küll, või nemä sest `kulsive Krk; ta‿i `kulle midägi minu vaevast; mõne latse ei `kulle emäst midäginä Nõo; Mis sa ei kulle `ki̬i̬ldü, vaata nüüd sait `peśsä San; mi‿sa aśanda umma `hõngu jahutat, ega tat `kiäki ei `kullõʔ Har; Sa ka‿ks `kullõ miä üldäs, `istu õi˽`kõrvu pääl õiʔ Rõu; Üt́skõik, kas kõnõlat sullõ vai seinalõ, iks ei kullõldaʔ Vas b. sõna kuulama, kuuletuma lapsed mudu es `kulle, kui `tõmma vitsaga Saa; ei valitse last et ta kulles Hls; mia kullelsi emä sõna ja nii jäi vanapoosiss Nõo; Mańnikõni, `kullõ no sa˽ka opõtajat Krl; ni˽pikält `oĺgi tu̬u̬d `kullõmist Har; kae˽ku ei˽`kullõ˽ka vadilasõ, kõ̭nõla vai `ińgli keelegaʔ; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; vanast oĺli `mõisniki ḱäsuʔ, pidi tegemä ja `kullõma Se || Jalaʔ ei kullõ inämb sõnna Räp
4. fig teenima, teenistuses olema ma taha jumalat ja kunigat kullõldaʔ Se; [kuningat] kulleldi kat́skümmend viiś `aastakka, oĺliʔ `meikuli `saldaniʔ; `poośkõsõʔ `veikese˽`kullõsõʔ, tuovaʔ raamatit, v́ett valavaʔ, `ḱellä `tõmbasõʔ; sa tiit tüüd, `kullõt tõist Lut
5. a. (kõnetlusvormel imperatiivi kujul) kulle, nemä olli ka nõu kokku pidänu Krk; kullõ sina olt igäne tark, oppe miu kah Nõo; kullõlgõ, lat́s taht magama Se b. int kullõ ummõte, vai nii`mu̬u̬du Urv; kullõ nüüd (ei või olla!) Räp
Vrd kuulama, kuulma
kõhu|täide toit, söök tuleb `randa üks [võõras], saab siit üömaja ja omale kohu`täüdet ka Kuu; Töömehe köhutäide peab kena soolane suutäis liha`värki olema Kaa; see põle kellegi mehe kõhutäide Vig; või sest [vähesest] `kiegi kõhutäidet soab VJg; üks vesine sü̬ü̬k, tämä ei anna rammu ei `jõudu, ainult üks kõhu tääde Kod
kõlbama `kõlbama Pöi, kõlvata Muh L(kõlbata Mar Tõs) Juu KuuK spor ViK, TaPõ Plt KJn M(-me, -te) T(-, kõlbadõ San), kõlvadaʔ V(-mma; -mõ, -dõʔ Krl, -taʔ Rõu Plv), `kõlbada Lüg Jõh IisR Jür Plt Hls/-e/ Rõu Vas Lut/-baada/; `kõlvama, kõlvata Tor; u `kölbama, kölbada Khk Vll Emm, kölvata Rei; `kölvama Kaa; `kelbama, `kelbada Kuu VNg Vai
1. kõlblik olema, nõuetele vastama Ei `kelba [vilets toit] `kassilegi pakkuda, viel vähemb omal `süüä Kuu; [soomlased] ajasivad `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; kuhu miä kolin ne `kraamid, `kelle `kelba se koli Vai; Eks Juhan kölvab esimehe koha pεεle kenasti Kaa; Kellel `sõuke jahu‿b `kõlba `süia see olgu ilma Pöi; see äi `kölba `kusse pool Emm; kui kaśk oksendab, sis mahl änam ei `kõlba Aud; kes kodo ei `kõlba olema, viiakse `aige majasse `linna Juu; Mulle `kõlbab iga palit, kui ta aga lai ja soe on Jür; mahl akkas sis kohe `kõlbama kui maa ära sulas KuuK; tule `vuata, kas see rätik `kõlbab `osta Koe; ei `kõlband minu `tehtud `süömine ega kedagi VMr; kõlu ivad mis kuhugi ei `kõlba, vii aga `uostele Kad; ma `pru̬u̬vsin kas õun `kõlbab süädä; ei kõlvanud tule tegemine ei ti̬i̬ `ki̬i̬tmine, sinule ei `kõlba minu `tü̬ü̬ Kod; no aga sai laut aga nii suur mis sovhoo·sile ka kõlvass Äks; üks paik oli teise meelest ia, teisel ei kõlvand kuhugi Lai; si̬i̬ ei `kõlba kellegige eläme, tü̬ü̬ rasse ja palk `väike Trv; si̬i̬ `kõlbass egäss kottel, pane koe sa tahat ammatiss Krk; madalad kotussed - - põlluss ei `kõlba Ran; õdagu tuleva sia `sulgu iki `aada, egä na `väĺlä ei `kõlba iki jäädä Puh; miu ku̬u̬p om ärä lagunu, ei `kõlba `kartuld enämb `sisse panna Nõo; nu̬u̬ kupatedu `kapstapää pidi ärä jahutama, muidu na‿s `kõlba `tönni panna Ote; kolm `asja, `si̬i̬rdmadõ jahu, `riśtmäde lait́s, ja˽`kurnamadõ˽piim, nu̬u̬ ei˽`kõlbav San; No sõ̭ss ku˽`kartuli˽`pehme oĺliʔ nii et jo˽süvvä˽`kõlvssiʔ, sõ̭ss `pańti `peoga˽jahu Urv; ku [laps] joba jo `karja `kõlpsi, siss lät́si `karja Krl; taa um ilma `rossõlda˽pleḱk, taa `kõlbass küll˽katussõss Rõu; ku tü̬ü̬ um - - üle suu pää visat (ülepeakaela tehtud), siss ei˽`kõlba˽kohegiʔ Plv; tõõsõ koṕk es `kõlba timäle kohõgi (ei võtnud kunagi võõrast raha) Räp
2. paslik, sünnis olema kui tämäl `kelbab [teise mehe naist] pidada, eks meil `kelba `vahtida Kuu; mis sa lodised, mis ei `kõlba `rääkida Jõh; siä oma `teoga‿t `kelba kuhugi `puole Vai; See jutt äi kölva mitte kohegile, kus ma sind paes saa sisse lasta Kaa; tütärlaps ja nisuleib ei `kõlbama majan kava oeta Kod; sul `uńdrik om `alla ribatanu, ko‿sa serätsega `kõlbat Nõo; alamb inemõni es `kõlbaʔ sinnäʔ `suurdõ `seĺtskonda tullaʔ Krl; ta ei˽`kõlba taalõ mihele naasõss, ta om kuri Har; ma˽`kõlba õiʔ inäp näǵemä `rahvilõ Rõu; närdso setol `kõlba eiʔ ekka `paika ummi `rõividegaʔ minnäʔ Räp
3. tarvis, vaja olema tu̬u̬l om külh kõhn hobõsakõnõ nigu krońukõnõ, toolõ `kõlbass armu`leibä andaʔ; üt́s vakk `kõlbass mullõ vi̬i̬l manu anda˽siss saami˽tasa Har; kiä sõ̭nna `kullõ õs, toolõ `ańti `vitsu, toolõ `kõlbaśs ka tu̬u̬ nahatäüs Vas; tälle `kõlbaśs vot tälle kõlbaśs (paras, et sai lüüa) Se
Vrd kolbama, kõlbuma
kõrvale kõrva|le Pöi Muh spor L(-rb- Mar), K I T, - Võn Ote San V; körvale spor Sa, Hi Ris; `kõrvale Lüg Jõh, `korvale spor R,
I. postp
1. kellegi, millegi külje juurde, ligidale, äärde kui juhid ei ole `oiete `pandu, siis `vanker veda tie `korvale VNg; üks mees tuli - - läks `istus selle pillimehe körvale Jäm; vea [heinad] kuhja laba körvale Ris; rõogu kõrvale om ange `aanu Ran; me paneme kesvä ahju kõrvale `immuma, tahetass vaadi õlut tettä Nõo; siss peräst `tu̬u̬di ta (rukis) kodu ja `pańti parsilõ kõ̭ik, vihk vihu kõrvale TMr; [tal] `oĺle lastu uniku kõrvale tsõõŕg aid tettü Võn; [oma hobune] aja˽taha˽`samma mu˽hobõsõ kõrvalõ Har; `kutsõ [lapse] `hindä kõrvalõ `vankrehe Vas; istu mu kõrvalõ Se || ta‿less võenu jo tu̬u̬ sõ̭sar ka endä kõrvale [elama] võtta, aga ta viis vanadekodu Nõo
2. juurde, lisaks kala võib ikke supi kõrvale `olla, eeringad supi kõrvale ehk `silku Pal; `paksu `piima `antasse küpsikute kõrvale Äks; supi kõrvale `võeti ikke `leiba Lai; paks ku̬u̬r `olli `väega ää leevä kõrvale võtta Nõo; mett - - süvväss leevä kõrvalõ Räp; tu̬u̬ midä (midagi) leevä kõrvalõ Se
II. adv
1. külje juurde, ligidale, äärde Istu `seia kõrvale Jür; `lõime `lõnga kedrasid, panid lipsu lõngale kõrvale kui kedrasivad VMr; `eitis kõrvale magama VJg; `aeti `vankrid üksühele kõrvale Lai; mia istu köögin pengi pääl, kaśs tulep ka kõrvale Nõo; timä `tunse minu takast iks ärä, ai obese kõrvale, ütel et tule Ańna minu `pääle Ote; ma pikuti säńgün, tiä ked́sisi ka `hindä kõrvalõ Kan; tulõ istu˽mullõ kõrvalõ Urv
2. külje suunda, otsesihist paremale või vasakule regi `viitab `korvale tiest Jõe; `vanker kisub tielt `korvale, `toine johivits on `kangel, `toine `lotval VNg; `läksin `õtse kõhe, `kõrvale kuhugi ei `kieränd Lüg; `silmi `kõrvale `lüöma Jõh; mine natuse körvale, siis mahub läbi minema Khk; saań viab kõrvale Hää; tee `kallab kõrvale Kei; ma `keerasin tee päält kõrvale, `eksisin ää Juu; `kallasin tie pealt `uapis kõrvale VJg; `kiäntkä piä kõrvale Kod; käänd `palge kõrvale Ran; temä käänäp sedäsi näo kõrvale ja vahip üsnä `mõtsa; ta‿i astu mitte üits toĺl kõrvale, lähäb vagu `mü̬ü̬dä Nõo; mina `lassi nüid `lumme `mü̬ü̬dä, temä läits kõrvale Rõn; käänä˽hopõń kõrvalõ, `autu tulõ Har; Mõni inemine ei kaeʔ kunagi tõõsõlõ näkko, õks kaess kõrvalõ Vas
3. kaugemale a. eemale, (eest või käest) ära [pruut] `kiskus minu `kõrvale ja `riidest `lahti, et pane tämä `tehtod särk; ma jättan sene tüö `kõrvale ja võttan `tõise tüö Lüg; `oia tamast `korvale, älä tamaga ole `ninda sober Vai; lükka raamat körvale, sa tilgudad suppi täis Khk; kõhualused villad pannasse kõrvale (lambaid niites) Muh; pane see asi kõrbale, siit jalost ää Mar; oia ennäst kõrvale Tõs; Oian sest asjast üsna kõrvale Jür; võtad kedägi `aśja - - eedäd kõrvale et, peräss viin ärä Kod; siss `küśsid menu käest, `kut́sid mend kõrvale Vil; ärä nüid sina (sant) mine sinna pulma`rahva seḱkä, mine kõrvale rehe`tarre Ran; ma panni kaase kõrvale, et mes mä `ü̬ü̬se `kõlla Puh; [pull] läits üsnä kõrvale, es kae lehmä `poolegi Nõo; ku linakolga pehme `oĺle, `pańti tu̬u̬ kõrvalõ ja `võeti tõõnõ Võn; mi˽joosi küll˽kõrvalõ, ku linnuḱ tuĺl Rõu; imäʔ iks tougatasõ˽sõ̭ss kõrvalõ ku mińni `maia tulõ Vas; panõ˽kõrvalõ seo asi arʔ Se || fig lükkab vaevad kõrvale, iḱe luśtilik, luśtilik inimene Pal b. (kõrvalehoidmisest, -tõrjumisest, vältimisest) ma küsisin küll, aga [ta] akkas `ninda `korvale `puiklema Hlj; [ta] ojab neist töödest nii körvale Khk; ah see oiab mo eest üsna körvale, äi tule lisigi Emm; äi taha teisele ütelda nägu, siis `pöikad ka körvale Käi; need `oedsid `endid kõrbale, neid ei `saadud kätte Mar; nüid on `paikamese sõna kõrvale jäänd, nüid `öötakse lappima Kul; `talvel akati `viĺtisid `kanma - - tossud jäivad siis nagu vähä kõrvale KuuK; `põikasin viel kõrvale Iis; mõni oiab ennäss kõrvale tü̬ü̬ss et tõesed tieväd ärä; kos sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma Kod; `püidis kõrvale põõgelda nõnna ku vähe sai MMg; piaks ühe võrra tegema, aga tema oiab kõrvale, lööb luppi Lai; oiab ennast teśte eest kõrvale Plt; käsk om vanemb kui inime - - käsust sa kõrvale oeda ei saa Nõo; meie‿i oless midägi tennu, meie oless kõrvale löönu ja ärä lännu TMr; vaest na kudagi kõrvalõ `oita `saaśsiva Võn; ei tahaʔ tuud tetäʔ, `tõmbass ennäst kõrvalõ Krl; mul esä imäga om otsan, nuist ei saa enämb tü̬ü̬ tegijät, noʔ `jääse nu̬u̬˽kõrvalõ Har; `saistass kõrvalõ, jätt tu̬u̬ tü̬ü̬ tegemäldäʔ Se || (varumisest) lüöb `võõrast vara `kõrvale, varastab Lüg; oled sa midagit `kuskilt salaea käde saand, siis paned ehk toimetad ta körvale Vll; pane raha körvale Rei; mes ammaste taga, si̬i̬ om oma - - teene asi, ku ta kõrvale paneb Ran; nüüd nakaśs nigu˽kõrvalõ toimõndamma peremehe varanduist Se
4. juurde, lisaks `rõõska `piima `võetasse [kiislile] kõrvale Pal; raha palk oĺli sii jah - - `mantle `riide sain viil `sinna kõrvale KJn; `kartuli suṕp keedeti nii paks - - aga `leibä es tohi võtta kõrvale mitte üits raas Ran; siss `tu̬u̬di mulle suur länikutäiś aput `piimä ka sinnä kõrvale TMr; piimä`putru `sü̬ü̬di tolle ua tömbile kõrvalõ Ote; kinnass kadunu, nüid ma pia `vastse `kinda kudama tõsõlõ kõrvale; mõtsikesest võti `putru ja leeväraasukest ka kõrvale Rõn; tet́ti taaŕ jäl˽sõ̭ss, sõ̭ss `võeti `taari jälʔ kõrvalõ Plv; `lõunõst iks kuivalt `kartoleʔ hapu piim kõrvalõ, heeringe soust vai raasokõnõ lihha Räp
Vrd kõrva
kõrvuline1 kõrvuli|ne MMg, g -se T(hv -tse Nõo Ote) spor V(-dse Plv); kõrvu|linõ Har, -lõni Krl; kõruli|ne M(-n Pst) Nõo, -le|ne , g -se
1. kõrvaline, kõrval- kõruline ti̬i̬ (külavahetee) Hls; kõruline tü̬ü̬, mis ma kõrvan ti̬i̬; kõruline ti̬i̬ om külä ti̬i̬, tõine om suurenti̬i̬ (maantee) Krk; vanast `olli suurti̬i̬ ja ni̬i̬ olli kõrvulitse ti̬i̬; kõrvuline ti̬i̬ om `väega alb, ei saa kudagi sääld läbi Nõo || kõruline jutt [on kui] tõine kõneleb ütte juttu ja tõine tuleb aap `kõrva Hls
2. a. majuline; pops, saunik Kõrulene on manulene või `üirnik, elab majas teise `kõrves üks kõrulene, tegid `päevi selle i̬i̬st Hää; kõrulise es jää `kuagi ilma `siantse suure söögi aig, olive na sis sulatse või popsi Pst; sulane ja poṕs olli kõrulise, talu kõrvan `elliv Krk; kel omal maea es ole, läits tõese manu kõrvulisess; eläb sääl ühi ütsindä, ei olõ kõrvulist kah `võtnu Ran; miu esäl oĺli kõrvulisi külländ, esä võt́t periss perekonnaga; kõrvulise seivä ega üits esi lavvan Nõo; vanast kutsuti kõrvulise või kodapoolitse, tal om veidikese maad kah Ote; kõrvulisel `peeti lammass ka ületalve, `anti ruga `ainu Rõn || räim ja `kartul, sii sii kõrulese inimese päätoidus on Hää; kõrulise inimese kel maja ei ole, alamp rahvas Hls; `vaine kõrvulõni inemõni Krl b. karjase abiline küläkarjuss `olli iki esi, tu̬u̬ `olli iki egäpäevine, kõrvulised olli talude pääld Ran; ku [peres] oma `latsi es ole, `võeti karjusse kõrvulisess võõrass; nii `paĺlu ku talul `lehmi `olli, nii paĺlu `päivi pidi talult `käimä karjusse kõrvuline Nõo c. paariline minu kõrvuline (kaksikõde), vai paarilaits tu̬u̬ oĺli `pantu `Rõngu, `viidi sinna kasulatsess jälle Ran d. kaasanainePst
3. (leivakõrvasest) kardolitest saab ka `koŕpe tetä, õige ää, ei ole kõrulist vaja ei midägi Hls; võta leeväle kõrvulist kah - - kas liha vai `kurki; piäb leevä kõrvulist `ti̬i̬nmä Ran; kui kańepiga kõrutedu leib olli, ega siss es ole muud kõrvulist vaja Puh; tu̬u̬ mulle `piimä leevä kõrvulisess Kam; Anna˽midägi leevä kõrvulisess kah, üt́skõ̭iḱ kas `kõrniid vai mia taht Urv; paĺass leib, panõʔ kõrvulist ka midägi Plv Vrd körune
Vrd kõrvaline, kõrvane, kõrvmanõ
kõõrutama3 kõõruta|ma Kan, -mma Rõu põrnitsema puĺl kõõrutass ja mürisäss ku võõrast `puĺli vai eläjät näge Kan Vrd kõõritama1
küla küla eP(- van Phl), külä R(-a) spor L, Juu Kod MMg KJn eL(ḱü- Se Lei, ḱüĺä Kra)
1. haldusüksus; asula, majapidamiste kogum a. inimeste elupaik siel on külä suur küll, siel on `palju peresi Kuu; tuli küläje ja läks `kopli ühe mehe `juure Lüg; viis kabaka oli `meie küläst `saate; `pallo `külli; vanast oli `Kutru külä nii `plotnast maja üks `toise küles Vai; sii küla noordest inimestest puhas; ma oea külast εε lehmad, et nad ep saa küla `minna Khk; kihel`kondas on mütu küla Vll; Sii `Audla küla on mütu `vörsta öhest otsast `teise; Metsast läbi, siis on kohe küla ka Pöi; enne külat see allikas `algab Muh; sedas Kaasigu küla akkas sigima; käis külat `kauta `kerjamas Käi; üsna vanasti ta on ikka rootsi küla (olnud) Noa; külakubjas läks küladesse `käsko `viima Kul; tulnd jõest läbi Kurepere külasse Vig; [saar on] setse `versta pikk ja kolm lai, neli külä `meiti siäl piäl Khn; küla kolas, [kui] linu lõugetadi PJg; Ma `oĺlin kuusteist `aastad vana, kui läksin Muhu külas tüdrikuks Hää; [ma] `Veśki külast sai mihele HMd; `enne need Rummküla pered olid kõik Salutse külä jäo sees Juu; mis sa lähäd küla vahele ilberdama Jür; kisa `kośtis `seia külasse HJn; jahud `tuodi külasse ja `tehti leevaks Ann; külasi ju `tihti - - nii kaua kui `Kueru, küla külas `kińni Pai; londerdavad niisama küla vahel Sim; ei viitsi mannata möda küla Pil; Oio on külä (st ametlikult külade kirjas) KJn; meste rätsepad käesid küla `mööda Vil; Verevi külän ole [ma] `uḿseld elänu Ran; kas külän `ahje veedi om, egän majan om jo ahi; `ulka küläsit; temä küläden käib, siss paĺlu kuulep ja näeb Puh; ega kägu iks naĺlald ei tule `küllä `kukma; mõnikõrd koolu terve külä täis rahvast kolleride; enne na olliva kõ̭iḱ üits `Tamsa külä, aga nüid mes om `väĺlä ehitedu, kutsutass Altmäe külä; me külän ei ole üttegi jõge Nõo; siin külän ole ma kasunu ja elänü Ote; vanast oĺl Mõ̭nistõn kat́s küllä Har; vanast `põrsa `ośtja˽käve˽`küĺli; külä seest `tu̬u̬di tõõsõ käest ka `rõiva `mõska˽`tuhka; meil külähn oĺl vere`laśkja Rõu; no omma˽nail külil ka tõõsõ nime˽`pantuʔ; mi˽küläh oĺli˽rikka˽taloʔ Vas; talo`poigi külä, tu om poṕsikülä, kos [maju] sakõst ku̬u̬n om Räp; hüä jupikanõ maad ja küĺli paksostõ; külä otsah om hüä kanno pitäʔ; nuuʔ `kut́sti vooĺa küläʔ, mis es olõ oŕaʔ Se; lätt siäl inemine külä `sisse, küsüss, anda‿iʔ vett juvvaʔ Lut; üle küla väga tuntud, tunnustatud Va üle küla krants (naljamehest) Emm; minä õlen üle külä `Mihkel Kod b. lähestikku asetsevate talude kogum (vastandina hajaasustusele), küla tuumosa `Saare ja `Sihva kuhad olivad külast `puhta `iemal `metsas IisR; suur küla oli üheskoos, kus `puu‿ma kohad (täistalud) olid Vll; see talu on külast `väĺja ehitud Noa; suures külas olete käind Sim; vanass külä õli Aśkveren - - majad ridan, nüid on ehitet küläss `väĺjä; meie õlima vi̬i̬l külän, vana kõha piäl (kruntideks jagamata) Kod; `senna, peris külasse ma põle saanud Äks; mia `kasvi ütsikun paegan, külä paegan olli tü̬ü̬ ja tegemine jälle tõist`mu̬u̬du Puh; esä pallel maa`mõõtjat et, `aage küläst `väĺlä miu talu; ku me küläst ärä tullime, siss `olli joba egäl talul aid Nõo; külä seeh oĺl paks elläʔ, siss inemise˽ĺät́si˽küläst `vällä mõtsmaa pääle Vas c. külaots või -osa leheme Ütsa küla (Ütsa palvemajja Kotlandi külas) Khk; me `üitsime seda äärt pät́i külas Lih || fig (kompromissist) tee `öigut et kerik keskpaegu küla jääb Emm; tiämä nõnna, et kerik kesk külä Kod
2. ant mõis, ka linn tämä (hakk) küläs `paĺlo ei ole, `linnos `ellä `rohkemb Vai; `Möisas oli kohe pere köök, küla peres `kööki äi olnd; Küla enamaad olid oma ede `aidas ja `mõisa einamaad oma ede Pöi; `mõisas oli teist `moodi peso ruĺl, aga küläde sees oo teist `moodi Mar; küla kohas vualitasse [pesu] VMr; ää et sest külä porist vi̬i̬l enne `surma ärä `pääsi Nõo; külän tet́ti iks nii õgõv rõuk - - `mõisil oĺl redeldega rõuguʔ Plv
3. külakogukond; külarahvas Külä `tiedäb ige `rohkemb kui sa ise; Sield küläst on hüä läbi `mennä, kus `kueri ei ole (kus on head inimesed); `Kuida külä minule, `ninda mina küläle Kuu; külaga ehitasima majad VNg; Külä `annab `külma nõu, `rahvass `raudase südamme Lüg; `meie külä kõik nägi esimist `autud, kui mina `karjas `käisin Jõh; küla pöllud kadusid `ammu εε (aeti krunti); kuidas küla `mooga, nönda ma küla `ooga (hobusega) Khk; Kuidas küla kuitsule, nönda kuitsu külale Kaa; veistel põle karjast, küla peab ise `kordas (käib korda) Pöi; kuidas küla kuiduga, nõnna kuit külaga Muh; külä teeb enna (laadal tingitakse) Mar; küla tuli kokku Ris; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; `mõisa masina tõeme kõege külägä; anna perse `küllä, situ ise läbi küĺjeluie (laenaja tagantjärele tarkus) Kod; terve küla oli einal; sügise `aeti küla kokku, siis `maksti karjatse `palka Lai; `kõiki `asju ei saa `usku, mes külä kõneleb Ran; ma piä esi `keträmä, ega külä mulle `keträmä ei tule; `meie külä keelen om `väega vähä peenendusega `sõnnu Nõo; terve Makita külä `olli `mõisade `aetu `tõugu `panma Ote; külä küdsi mullõ üte külle, ma˽küdsä telle kat́s; mullõ `ańti kah `raaskõsõ `kraami külä pu̬u̬lt Har; Kon küllä, sääl kärrä Rõu; nii külä viisi `mińtigi siist - - `mińti külägaʔ Plv; Kõ̭iḱ külä oĺl talgoh; Külä tegi ~ Tä om küläga tettö (vallaslapsest) Räp; tessät́niḱ ai külä kokko, ko oĺl vaja üteh ku̬u̬h midä `mäŕkeʔ Se; suurõh küläh soid (suid) paĺlo, a `silmi um sedä inäp Lut || fig külatäis, trobikond mussad varessed tiäväd ühe puu `õtsa kõhe külä pesi, mõni kümme ühe puu `õtsa Kod
4. koht või inimesed väljaspool kodu a. teine (mitte oma) pere minu mies oli `metsast puid `tuomas, meil oli küla obune Jõe; külä süöm (~ ruog) jääb `künnükselle Kuu; `Ketras ja tegi sukki külä Jõh; Küla `süögid ikke paremad kui kodu omad; Külast tal sie laps `korjatud on (vallaslapsest) IisR; pojad mäniväd külä tuppa Vai; memm, töid sa külast `leiba Jäm; kεi külas, kes sul vikati vaheks `käiab Kär; siis pole teda (õlut) üht `viidud külase Krj; mina põle küll küla laste kohe `aukun Muh; pässu oo aja vahelt läbi pugend küla lammaste `juure Mär; Leib lõpõb `otsa, piäb küläst `lainama Khn; nad olid `noori kanu `linna viind, muist oli küla, muist oli oma Juu; viis suured kalad külasse, selle eest sai `toitu `jälle Ann; Külä kõtu tävveg saab palt üle agutse aia Pst; külä sü̬ü̬k ei saesa kõtun; Külä leib om iks magusamb Nõo; paŕemb om kuri kodu ku˽hää külä Har; meil oĺl `küllä `vi̬i̬dü ar˽paĺlo `kraami; meil uma sann oĺl jo ar˽`laonuʔ, siss käve ma külä `sannu pite `pi̬i̬stlemäh; üt́s hopõn um külä pääle Rõu; Külä leib om paremb kuʔ uma sai Se b. koht või pere, kuhu külla minnakse ta om miu kige parep külä Krk; nüid istu pussile `pääle, sõedat `Tartudõ vai Otõpadõ, sääl om siss tu̬u̬ külä Rõn; üt́sainukõnõ külä om mul, kohe mul minnä om, sõ̭sarõ poolõ Har; meil om no üt́ine külä, kunass mi˽`küllä lää Vas; külas(se) ~ külla 1. (külaskäigust) `Meie laps oo nii `kange `vierastama, ega `sengä ole külässe menemistigi; Külässe on `mennä `tulla, oma kodu elädä Kuu; tahan `õige `mennä küla ka, õlen jo `kaua kodo õld Lüg; Külas ei tohi rumalaste `räekida IisR; lεheb kodunt `välja küla Khk; ma lähe külase korra Muh; tänä o jõulu pühä annepäev, köidetse viil küläs ja Var; tüdrik võerastab, seesab külas vakka Tõs; Kälimies tuli kua üle ulga aa külä Khn; kui külas köin, siis sial saab juttu `rohkem aeada PJg; läks külas `kaardisi `mängima Hää; mis `õhtu änam küla `minna; läksime `seĺtsis külas Ris; ma lähän sellele `külla, `võeraks Kei; on kottu ää külasse läind Juu; mina mäletan seda, kui tulivad sugulased külasse VMr; tulgu nemäd meile koa `küllä KJn; `küllä kutsuti; `võeti karaski kot́t ligi ku `küllä `mińti Hls; peremi̬i̬s lännu tõise talul `küllä ja aanu kolmeksi juttu Krk; mul maśs `küllä `minnä, ma sai `ulka `terri Nõo; lännü sõ̭sar sõ̭sarale `küllä Ote; [ma] lät́si `küllä, `kośti ka‿ks vei üten Krl; pühi`aigu lubasi mu veli `tulla mu˽poolõ `küllä Har; imä esäga lät́si˽Varõśsilõ `küllä minemä Vas; ma `ri̬i̬de käve õ̭nnõ küläh Räp; Taĺvsidi `ḱäude õdagidi üt́stõõsõ pu̬u̬l küläh Se 2. ehal(e) poisid lähvad külase Muh; poisid `lähtvad külas Lih; käü tüdriku `juurõs küläs Khn; `lauba `õhta poisid lähvad külasse PJg; iga `õhta käib külas, siis ommiku muutkui silmad `kinni pias Koe; poist läinuvad külasse Lai; külän käüväʔ Kan; küla peal(e) ~ pidi ehal(e) `poisid `käivad `ohtul küla peal Jõe; poisid läksid küla pääle Vän; ah, lähän koa küla `peale Juu; läksid külä pidi ehk läksid ehätuisi Kod; poesid käisivad küla pial, nüid on unised Ksi; küla pääl `käüti suvel Pst; poisi lätsive külä pääle ka noorepit `vaatame Krk; poisi käivä külä pääl `tütrige pu̬u̬l Ote; ka poisiʔ jo `toukasõʔ külä `pääle Har; puuĺpühä õtag, tulõ ar kohegi külä pääle mińnäʔ Se || lehm tahab küla (otsib pulli) VNg
5. lstk võõras inimene, külaline küla akkab sinu `naerma Hlj; Nii koua koer ougub kut küla tuleb Jäm; Meitele tulid külad Kaa; Ole ia poiss, muidu küla viib ära Vll; Äe seda kisu, see on küla asi Pöi; ma olen küladel koa `väŕvind seda (potisinist) Noa; koer augob, küla tuleb LNg; Mis see küla meilt tahtis Mar; kui piu pesä sügeleb, saad külä tere (tuleb külaline) Var; külä viib ää su, pistäb kot́ti Khn; kiidi [kassile], mis sa joosed, ega küla `sulle kedagi tee Ann; pane püksi `jalga, mud́u külä võtab tiĺu ärä Pst; ma anna su küläle ärä Kan; ala minnu `ussõ, külä tulõ, vii välläʔ Har; meile külä tõi eederit, eedeŕ um rohoss Rõu; Latsõʔ olkõ˽vakka, külä tulõ Vas; latsõ `ütleseʔ, et ta külä `tuĺle meile Räp || Mes külal külaga tegemesd (võhivõõrad üksteisest ei hooli) Emm
küla|inimene
1. külaelanik, talupoeg; (oma) külast pärit inimene Mul on se `üks‿täs kaik, mes külä inimised `kiuste `rääkiväd Kuu; `Möisas oli ikka kokk, kes perele sööma tegi, oli sammuti küla inimene Pöi; mõisa rihesid `peksid `enni koa külä inimesed Mar; kui ta on `tuntod inimene, siis `öötakse küla inimene Kul; küla inimesed käisid ju - - `mõises ikke siis `rehte `peksmas Nis; külä inemistel oĺl kah `väega hallõ tu̬u̬ rüḱkä [peksta], a `suuhtõ `panda saa as ütte [vilja] terrä kah; nu̬u̬ külä inemise˽kõ̭nõliʔ - - kes `näieʔ Rõu
2. võõras; külaline kas moni küläinimene tuli, küläinimese jauks siis `keideti ka `kohvi ja `praeti liha Kuu; Isä `vahtis `võõrite kui küläinimisi õli ja `liiga sägisesima Lüg; küll tama küläinimesi `karta Vai; peab ikka `enne `tuhli arima ka, muidu na sant külainimese ees (süüa koorimata kartuleid) Käi; `õues seena `külges oo rõngas, kus küla inimene obuse `kinni seob Mär; pidi siis raho olema, kui küla inime toas oli Ris; kui suutäis maha kukub sööma aal, siis tuleb näĺläne küläinime Juu; paremad [sööki] ikke katsuti [teha] kui küla inimesi oli [talgutel] VMr; küla inemiseʔ tulõve San
küla|koer
1. võõras, teise pere koer Va küla koerad käivad kusevad [põõsaste] `peale Pöi; küla koer - - põle oma pere koer Plt
2. ringihulkuja; ehalkäija see laps kis küla‿katu jooseb `ühte `puhku, seda `üitasse küla koiraks Khk; küläkoera ja nahkiire [kutsuti neid], kes `ü̬ü̬se `ulksi Trv Vrd külakrants
Vrd külapeni
3. (keelekandjast) mes sa sest tähele paned, las külakoerad `kelkavad Mar; käib möda külä, ulgub ja reägib `ühte juttu sii ja teist seäl, käib nagu külä koer Juu Vrd külakell
küla|mees
1. võõras mees, külaline Isa, tule `väĺja, üks külamies tuli IisR; midä sie külä mies tahad Vai; külamees tuli `pulmas koerkäpale Mus; Teab kes see külamees oli Pöi; külamees paneb sind koti `sisse ja viib sind ee (hirmutati lapsi) Emm; külämis, kudas su käbäräd käiväd Saa; külamees, mis sul viga on Juu; Külamel on ehk `aega `istu kua Trm; tulga teie kua külämehed `sü̬ü̬mä Kod; kos tu miu pää oŕs om jäänu, kas mõni külämi̬i̬s om miu orre ärä `võtnu Nõo; külämiiss tulõ `küllä Krl; külämi̬i̬ss möi lehmä, lehm `väega tapõĺ Rõu; Vot külämi̬i̬ss, sul massa‿i `u̬u̬tage, ü̬ü̬`maia si̬i̬st ei saa Räp
2. külaelanik, talupoeg külamehed `tievad puid kaha Lüg; Külämel s‿piab oma `tarkus olema kuda tied [vilja maha] Jõh; külä mies mäni puu `kuormaga `linna puid `müömä; külä mehed muudku `püüdäsiväd neid sama `äŋŋeri Vai; külamed `aetase kogu nöu pidama Khk; äi ma‿p tea selle `kohta midagid lubada, se on ulga pealt külameeste asi Vll; külameśte karjamad on madalas Plt; meil oĺl siin lähemäne külämi̬i̬śs, ai `ele·ktri pośti `maaha Rõu; Külämiis kõtulõ maah, naanõ sällülde säläh, puo `putro täus = leivaküna Vas; külämehe lät́sivä `taplemma `hindä `vaihõl Se; küĺest `kaiaʔ külämiiśs, peräst `kaiaʔ perremiiśs, `kukrust `kaiaʔ kunigass Lut || euf hunt külämi̬i̬ss, ti̬i̬ pooless (hõigatud hundile) Rõu; Mallõ kõivo kottal olnuʔ kuus sutt, Jaagu naańõ nakaśs `pallõma, külämeheʔ lubagõ mullõ kah ti̬i̬d Räp
küla|oni, küla|onkel, küla|onku, küla|onu lstk võõras mees, külaline eks `lapselt saand ikke `üella, et küla ono tuleb `meile `käima Lüg; küla onu töi lastele `saia Khk; See küla onu, ää karda `öhti Pöi; küla ongu `tulli `meile Muh; külä onu tuli `meitele küläse; külä`onkel läks ää Tõs; küla oni oo tuas Tor; külä onu tuleb, minge `antke tere kah Hää; emä õppab last, et teretä külä onoda Kod; mine `laksa külä onul kätt Krk; latsõ `ütleseʔ, küläono tuĺl meile Räp
küla|peni võõras, teise pere koer külä peni tulliva ka meie penile appi (lehmakarja) Nõo; küläpiniʔ purõvaʔ, `üĺti latsõlõ, kui lat́s kohegi `tahtsõ minnäʔ Kan; külä pini puri ütśkõrd minno, haaŕd seerest Rõu; sa olt kui küläpini, püüsü üi kotoh (ringihulkujast) Se Vrd küla|koer, küla|riibus
küla|tädi lstk võõras naine `vuata külatädi tuleb Vll; `ütle külä tädile tere Mar
kümnes1 `kümne|s Vai Pöi Juu JõeK Sim Iis Trv Hls, g -ma Ans/-me/ Kse Han Tõs Tor Saa HMd Kos HJn JMd Trm Kod/-/ Äks Pil, -nda Jäm Khk Kär/-nde/ Vll Mar Mär(-mme-) Vig Khn/-ndä/ Koe VJg, -ndama Muh Emm Käi LNg Ris; `kümne|ss Puh Rõu Lei Kra, g -dä San/-de/ Krl/-da/ Har Plv Lut, -ndä Ran(-ndämä) Võn Har Plv järgarv miä olin `kümnes mies Vai; `kümnemel `aastal, siis sai krundid `möötu Ans; [9-aastane] keib `kümnet Khk; ühessa ametid ja `kümnendamaks nälg Muh; `kümnes pää maas `aige Mär; külvinädalid `lueti tagurpidi, `kümnemast akkas `peale, jüripäävast `peale akkas `kümnes nädal, `kümnemal ei `tehtud `ühtegi seemet Han; jäi pooleli `kümnema lehekülje `piäle Tõs; teesed `kostnaga majad tulid `piale `kümnemad (1910) `oastad Kos; vanasti Kõo laat oli `kümnemal `oktoo·brel Pil; ma olli ütessä `aastane, `kümness `oĺle pääl, siss lät́si mina võõrast `ti̬i̬nmä Võn; `kümness nätäĺ oĺl haina nätäĺ, siss aja haina viĺlä `sisse Har; `buĺbit pandass maa `sisse nii maie `kümnedäl Lut Vrd kümmes
küsima küsi|ma, -da R(excl Kuu; -maie Lüg) eP(`küśkima Plt; da-inf küsta Kse Vän Plt, `küsta Jäm Pil Plt/-ś-/; [ta] küssib Muh L Rap/-śs-/;), -, -dä Vig Var Tõs Kod(da-inf `küstä) spor T; küsü|, -dä Kuu Vai Khn Võn Ote, -m(e), -de Krk San;(ü)sümä, da-inf(ü)südäʔ, küs(s)üʔ, `kü(ü)ssüʔ V(- Se Lei; ma-inf küssü- Rõu, üž́ü- Lei; da-inf küstä, üš́ʔ, küüstäʔ Lei); `kükmä (-s-), `küki (-s-) Vil Trv; `kükme, küstä Hls Krk
1. küsimust esitama, pärima pää valutab kolejasti, ärä nüüd küsüki midägi; [teen] Küsüjälle `perse `pulka (vastus küsimusele mida sa teed) Kuu; nääd midä tama ei küsi Vai; küsid midad, räägid, ta‿p lousu eid ega jaad Jäm; küsi εε, siis süda rahul Khk; Küsi sa selle kääst (mõistlikku vastust ei saa) Kaa; Muudkut teevad lapsi, kes nee kasvatab seda‿b küsita `öhti Pöi; ma `küssi mis seal taheti Muh; nee olid `kanged mehed küsimas Rei; eks isames siis ikke tuleb tuppa, see ikke küssib ja jutustab Vig; küsitse ja uuritse Tõs; Suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `küśkis `seoksi sõnu Hää; lapse `keeli küśsib Rap; [kosjas käies] küsitud ikke et meil on kirju kana kadund, kas ehk tuli `teile `varju VMr; `küśse kuda ma õlen sugulaańe Kod; kui lähete `Põltsamale, sealt `küśke Plt; ma pia `sinna `sissi ti̬i̬d küsüm mineme Krk; ma‿i tiiä kes täl `oĺli naesen, ma‿i ole küsinu Ran; tu̬u̬ poiss mõist pääst `äste rehkändädä, nigu küsiti, nii ütel; mõni inimene tulep ti̬i̬d küsimä, siss miä jälle juhata; miä `küśse, mis te olete tennu onte si̬i̬ päiv Nõo; mi̬i̬s `kaenu˽küŕvitsit ja küsünü, mes muńa ni̬i̬ omava Võn; sa võit eiśs tiä käest küsüde San; nuid põraʔ `keäki õi küüsüʔ Krl; ma˽küüsü, kas tulõt mullõ, kas jäät mullõ vai jäämäldäʔ; küüsümise ja `kostmise raamat Har; `väegä halvaʔ omma˽latsõ˽kah, küsütäss ti̬i̬d, a juhatasõ `võĺssi Vas; küsüti (uuriti) `süüdö Räp; äi taja (oska) küüstäʔ Lei; kavalust küsima tagamõttega pärima; uurima ta tahap sinu käest teedä, küsip kavalust, ärä `ütle Nõo; tiä tiid küllʔ eśs (ise), tiä küsüss kavalust Krl || küsitlema, teadmisi kontrollima kuol`meister on `lapsed küsind läbi Lüg; ku̬u̬ĺmeister küśk, lait́s kost Krk; sa pidit jo `kostma, ku ku̬u̬l`meister `küśse Puh; vahel `oĺli pääst rehkenduse küsimine Nõo Vrd küsitama || küsimus (teonimena) sie on küsimine, midä sie süöb säl Lüg; lähvad `sõnna kus tahvad, ei sest ole küsimest, kas on kodus kedagi teha Juu; kas see (karp) `ültse annab `lahti teha, on küsimine JJn; Kas [ta] `lainab raha, on küsimine Trm; kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob, vat see on küsimine Plt || vastus tarbetule küsimusele Mis ta sest obusest väravate vahele käerpukki ajas? – Küsi kuradi `lolli IisR; Kas sa seda `laulu tiad? – Küsi `loĺli, mitte ei mäleta; Kudass sa nii iljaks jäid? – Küsi `loĺli, jäin kauaks magama Jür || fig (nõutusest) Midä sest `mütsialusest alaldi `kratsid, `kärnäs pää vai, `teine `ütleb siis, küsin `kõrva tagant nõu Lüg; küsib körva tagand nöu, kis pεεd nakitseb kui midagid `asja on Khk
2. taotlema, paluma, tahtma küsin `endast sest tüöst vabast; sie kaupmies `õskab `õige iast raha küsida Lüg; Nüid lapsed küsi änam kellegi luba, `lähtvad `sõnna kus ise `tahtvad Pöi; ta küsis raha, ma ole koa küsin Muh; nad (mustlased) küssivad `käśsa vaadata Mär; laps ei taha küsidä, võtab ise Tõs; ku miis `rohkem `palka `küśkis, `pantu kohe soldatiss Hää; ta küsis ennast möneks päävaks prii Ris; ei taha seal ammetis enam `olla `ühti, küsis enese `lahti Juu; ära selle tüiri kääst mine küsimagi JMd; piäd sańdile `anma, kui ta küsib; obess tahan küsida, kas tämä annab Kod; mis sa aga `oskasid `küsta, `kõiki oli laadalt `soada puha Pil; ma pian `küśkma oma anuma kätte Vil; oma volige tege, ei ole luba `küśken Hls; kõrdsin küsiti sang `viina Ran; kaśs `näogub usse man, küsip `väĺlä; küsi raha `endä kätte ja anna tälle arvuld Nõo; käü `kõ̭iki mant küüsüss (nurub viina) Har; võõrass riiḱ nakass rahu küüsümä, et teḱke rahu; `koŕjaja sańt, jumala nime perält ḱüüss Se; lät́s `küsse tu̬u̬ vele käest süvväʔ Lut || Ega küsüjä suu `pääle ei `lüüä, vade `varga näbi `pääle `lüüä Kuu; kes küsija suu `pihta lööb Jäm; küsija suu pääl äi pane `kiskid kätt, aga isevettija kää `pihta `panta Emm; küsija suu pääl ei lüü `kiigi, aga võttaea käe pääl lüüdass Hää; ega‿ss küsüjel su̬u̬ `pääle ei lüvvä Krk; küsijä suu `pääle `kessegi ei lü̬ü̬ Ran || fig nõudma ega asi `süia küsi, mis on `õssetud, sie `õssetud Lüg; see asi ikke küssib raha koa, ega sa mudu seda kätte saa Mar; sie tie küsib raha VJg; ega amet `leiba küsi Lai; reha pulgad ülespidi, reha küsib `vihma Plt; lehm `aelõss häril, `häŕgä ḱüüss Se; põld küsüss ravvi (sõnnikut); põllutüü um kõik mitä põld küsüss tetäʔ Lut || jumalat paluma inemisel jumalat vaia `küssüʔ; pühä jakapit küsüss rahvass et `andnuss `suuri jeki Lut
3. hoolima `Aigus ei küsü `aiga egä viletsus `päivä Kuu; ei see (lehm) küśsi ajast ega kedagi, kui `lahti pääseb, siis otse põllale Mär; tä oo nii toŕm, et ta ei küsi sellest Vig; mudku lääb isi edasi, küsi teśtest kedagi Tür; võttis õige pilli `lahti, aga kessi sellest küsis Kad; ei sest ei `küstud, töö pidi `tehtud `saama; kaur sellest ei küsi, kas ta (pesaalus) on kõva või vesi Äks; karjapoisile `ańti närmak `seĺga, kes karjapoisist küsib Lai; `vihma jooseb taevast maha, aga temä ei küsi, temä muud kui lääb Hel; kalgi süd́ämega inime om `u̬u̬lmada, tõesest temä ei küsi; surm es küsi, võt́t ärä Ran; ku nu̬u̬ŕ olõt, ega siss küll ei küüsüʔ kas `tervüst rikut vai eiʔ Har
laastama `laastama Lih VMr, laasta- Jäm Rei Vig Kse Tõs Tor Ris Kei (lua-) Trm/-oa-/, lastata Juu, `laasta- R spor Sa/-oa- Pöi/ L, Ris Amb VJg IPõ KLõ M/em(e) Hls Krk/ Puh Nõo San Plv, -õmõ Krl
1. (võsa, metsa) maha raiuma; maad (metsast, võsast, risust) puhastama `laastas `einämaa `puhtast Lüg; vanasti `anti metsatükid `raiuda, laastata Jäm; maa piab εε `laastama, muidu‿p saa midagid teha Khk; mets tahab `laasta `soaja Muh; `laastet maal on palju maasiged Phl; meie `laastasime tüki karjamaad ää Mar; teed laastatse, raiutse tee äärest puid maha Tõs; Egä keväde piäb eenämuad `laastama Khn; põllu raavi `kaldad tahvad laastata Tor; võsa `laastse siss `puhtas, tehasse `põldu Saa; `laastavad omale `kruńtisi Ris; teesel oli [mets] jälle ära laastatud juba pialt Amb; me oleme küll seda eenamad laastand, lagedaks teind Tür; iga `uasta, kis oolas peremes oli, `luastas [heinamaa] ää, et sile oli - - muidu sua `niita Pai; `rahnude `viisi `laastame `metsa Ksi; metsa `sisse on `tehtud koht, mets ära `laastatud Lai; `laastasin ära, `raiusin võsa maha Plt; maad `laasteme, `puhtes tegeme oksa rämbsust Hls; kõ̭ik mu mõts om ärä `laastedu, lagedass tettu Nõo || laasima tuli `laastada säl `oksad ärä `küljest Lüg
2. kapsaid lehtedest puhastama `kapsaid `laastama, `nuaga `lõigeta praaklehed ja `ussitaned kõhad `vällä Jõh; `kapsad tahvad luastata JMd || lüdima`laastab `pähklisi `puhtast Lüg
3. lagedaks tegema, rüüstama, lagastama söavägi `laastas maa ära Jäm; mehed said `umbest `jälle kasude [pärast I maailmasõda], sooh niid tuli see `irmus `laastamine `jälle Ans; tuul `laastas nõnna seal `metsa et Muh; sõjad `laastavad maa ää; `aigus `laastab inimesi, inimesed surevad ää Tõs; Sõja `aegõs `laastati mua `terven ää Khn; `rõuged ja ned `külgeakkavad tõved on `laastavad tõved Vän; iiling `laastass `metsa Hää; kui söda üle käib, `laastab ää keik Ris; katk on moa nii `paĺlaks lastand Juu; `vargad `luastasid mehe lagedaks JMd; si (Krimmi sõda) laastas ära, `piale selle nikrutid ei `võetud, kasvatadi mehi Ksi; maa ärä `laastet pääle sõa Trv; vanast peninuki `laastiv ja võtiv vi̬i̬l äräde, mis sõast üle jäi Krk; inimese `laastive kikk ärä, looma laut olli maha põletet