[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–32. vihik (a–piiastama)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 318 artiklit, väljastan 100.

aastane `aasta|ne g -se R eP(`[v]oa-, `[v]ua-) M, -tse T; `aasta|nõ Võn Krl(-tõni) Rõu, g -dsõ Har Vas(-ś-), -tsõ Plv(-ś-); `aaste|ne San, g -se Hls Krk(-e|n); `uassa|ne g -se Kod

1. aasta või teat arv aastaid vana `seitsma `aastasi `lapsi `voeta `kuoli Jõe; üks `mustlane `ütles `mulle - - kaheksa`kümme `aastasenna sured VNg; oomikust `ilma ning `aastast naist ep tεε mitte `kiita Jäm; viie-kuie`kümne `aastastel on veel se jutumurre Mus; `oastane, see kutsutakse säluks Pöi; ma `olli kuue `aastane - - kudusin kevadeks vörgu `valmis Phl; jo tä `aastaseks saab Mar; `Seitsme`aastane siapoiśs, kahessa`aastane karjapoiśs, `kümne`aastane künnipoiśs Han; ühüssa `aastane (aastaseks) saab Tõs; Neid `seitsme`aastasi põleks küll vi̬i̬l `maksnu `ku̬u̬li nõuda Hää; laps on juba `oastane, käib teist Juu; enne meil oli kaheteistkümne `oastane koer Amb; kõbe ääl viel üheksa`kümme `aastasel JJn; olid sa `kümne `aastane, siis pidid sa `tüele akkama VMr; `mitme `vuastane ta juba on VJg; `uassasse `varsegä ei sua tü̬ü̬d tehä Kod; mis ma olin, kolme neĺla `aastane Äks; venides läheb, nõndagu mõni sada `aastane Lai; mis enne kahe `aastast - - tuleb lehmas, `üeldas et õhviti tuleb `lüpsma SJn; üle `aasten siga; `ulka `aastesit vasikit Krk; tu poig `oĺli täl periss lollike, `katsa `aastatsen sitte vi̬i̬l `pöksi Ran; kuvve `aastene oĺli mina, kui `naksi esä `lehmi man `käimä San; nakass `aaśtatsõss `saama Plv; tõukasimise `aigo sai tu̬u̬ lat́s nelä `aaśtanõ Vas
2. teat aastasse kuuluv iga `aastane tüö, `viljä maha tegemine ja `kündämine Lüg; kas teise `aastast `vilja on veel Ans; Öhe `aastane suur lumi `murdis noorde õumbute oksad kõik ää Pöi; täo`aastane küĺm võt́tis vist küll muśtika õied ära Hää; nemä üte `aastese latse, üte `aastel oleme `süńdunu Krk
3. aastapikkune; aastaks piisav sai `aastase `tienistuse Lüg; Ta oli rikas mees, `oastane leib oli ikka `salves ees Pöi; sii oli `aasta sepp - - tegi sul kõik `aastase töö `valmis Tõs; üks poar `puuda oli neid teri, mis ma sirbiga `korjasin - - sie oli siis mu `oastane toit Kei; üks kakskümmend `pulka [küünlaid] oli `oastane jägu Juu; si̬i̬ suvine päev one `uassane päev Kod
Vrd aastaline, aestane, ajastanõ

aeg aeg g aja, aea, aa eP; aig g aja, aea R(n `aiga) Saa, aja, aa M T, ao, ajo Võn Ote V; saav `aegass Kod; rajav `aegani VMr VJg MMg, `ai- Kuu Lüg; `aiguni VNg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

1. aeg kui niisugune (lähemalt piiritlemata) vat nisukesi juhuseid ikke ajas `juhtub Jõe; Aig avitab `konna mättäle ja `kehva palukasele; Küll aja `juoksul jalad mau alt `välja tulevad (laisast saab virk) Kuu; aig kõik `asjad `kaotab Lüg; jo aeg näidab, mis tuleb Ans; Aeg väob öhtsele Kaa; Aeg annab aru Vig; Aad ees, päävad pial (inimene ei tea oma tulevikku) Han; kui ead `tantsijad ja pillimehed olid, siiss läks ühü kaheni aeg Mih; maksa tämale aea jooksul see osa `väĺla Aud; Ajaga tuleb `seĺtsis `minna Hää; aeg lähäb ubasesti edaja Ris; Aeg kõik aavad parandab Rap; siis oli jo aeg kaĺlis vana `rahval `kangeste Amb; kes tiab, kuda siin `aegade jooksul on elatud Lai; ajad lähvad ruttu edasi SJn; ku päävä lääve pikepess, siss ütelts, et nüid lää pereme poole aig; si̬i̬ piat üit́s ajage inimene oleme (rohkesti vaba aega) Krk; veri `üibub aja päle, vesi ei `üibu ilmanegi Nõo; [vanasti] `Loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; paremb `aigu müvvä˽ku `ostaʔ Urv; mul om aig ikäv Krl; ega aig jänessess ei olõʔ, et ta välläʔ ju̬u̬sk; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; Noorõh mõista‿i ajoga midäge tetä, a vanah tulõ ajost puuduss Räp; aig aasõ `aigu takah (on väga kiire) Se; aig and hüvvä nõvvo Lut
2. piiritletum ajavahemik a. teat periood, ajajärk üks aig `räägiti, et soda tule Kuu; `ammetmies on aja rikkas ja `põllumies on `põlve rikkas Lüg; Ehk mina ei õld küll sie aig suur `riieline, a `siiski avist `aeti ka Jõh; nüid on `kehno ja `vaine `aiga Vai; ajad on sandid; lühine aeg veel `oota Jäm; nii `kanged ajad olid, et `süia‿s saa kuidagid käde Khk; Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; küll aad `muutuvad; ma tuleta `meelde ehk tuleb `aale pitkale üles (meelde) Muh; Laikala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; oleks aeg teine olnd, ma oleks änam öppind Käi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; sel aeal oli `puudade aeg (arvestati puudadega) Kul; tänabu oo viĺlalene aeg, nisukest viĺlalest `aega pole mõnel `aastal olnd Mär; ennevanasti olnd `juused alati `lahti - - minu määlestuse aeal ei olnd Mih; ea `aegega oo ea elada; minut [on] lühike aeg Tõs; temäl `ollõ ikka rutt aeg Khn; ega sel ajal `kella oln Pär; On küll aeg ja `aasta, et mitte `ilma ei anna Hää; torupiĺl on ajast igänu Saa; kui on old need `nuhtluseajad alles, peksuajad ja Rap; puaŕ mune `maksis kolm kopik, oli kaĺlis aeg; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas ja Juu; kui ma noormees olin, olid juba aead vähä paremad Kos; minu lapsepõlves oli undiline aeg JõeK; [puuassivanker] on nagu ajast mahajäänud `jälle ja KuuK; selle aja kui ma `pietusin nende juures, läks puśs ära; selles ajas (siis) kui minu ema `tuodi [siia mehele], oli see `kamber viel `püsti JJn; ennemalt võis ike se aeg veel ull `olla Pee; kolmel pääval ei `tuldud `vuatama, ma oleks võind selle aa sies ää `surra VMr; edemält õlid pääväd ja ajad, sae `kõike tehä, `viina ja õlut Kod; [rakked] on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; eks neid `aegasid on old, äid `aegu ikke vähäm Plt; nüid ni̬i̬ aja imeliku, nätä mis nende `aige `järgi tule, ka ni̬i̬ aja lääve parepess vai, vai tule pess (päris) `raskit `aigu; sõa kannatajide ääss korjati si̬i̬ raha `kallil aal, suure neĺläp̀e, suure `ri̬i̬di palmipuide pühäl, üles`tõusmise pühäl; nüid om `seante aig, ei kanna ei murra, sügüselt `ti̬i̬ge; selle `aage ku mea `kasvi, es kirjute `kennigi Krk; `saadan om sel aal mõuranu, ku teid om `soetet Hel; t‿om üits aru aig, ku temä‿i ole joonu Nõo; Sõ̭ss es olõ˽jäl˽söögi teku inäp sõ̭ss tu̬u̬ aig Urv; tu̬u̬ (orjaaeg) ka‿ks oĺl õel aig Krl; no olõt sa ka üle pikä ao tulnuʔ Har; Ega aig nõud umma teku Rõu; vanaimä es näeʔ toda `aigu Plv; las no aig paranõss, kül˽ma sõ̭ss kutsu kõ̭iḱ kokko; kõ̭gõsugudsõ ajoʔ ommaʔ arʔ `olnuʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ tod pagana ajost `aigo - - et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig; halb poig `ku̬u̬le tollõ ajo siseh äräʔ Räp; nüüd jäi pikäle ajolõ `küllä Räp; tuun aon kitetäss linnu `küĺväʔ ku pajoʔ `tolmasõʔ Lut b. teat ajalooperiood `suure soja ajal `saite `palju kilu Jõe; vene ajal olid `paskii·rid old `valvurid siin majaka pial VNg; vana `õnnis `ruotsi aig Lüg; `sakslaste ajal äs saa midagid teha Ans; vana teo ajal oli orjuse aeg Käi; vana `sääduse aeal Kul; sõea aeg tulid undid `seia Ris; `sakste aeg sai se küla ära laadatud Ann; sõda aeg `pantud varandus `sinna Kod; mina ike vanast saari aeg korjasin vel saari raha Äks; `mõisa `aegadest mina ei tiä Lai; vanast katku ja sõa aig na olli ennäst varjanu Krk; orjapõlve aal es ole `seandsit `sü̬ü̬ke Hel; rootsi sõa aig ollu panguraha Ote; Sakoĺja˽tuĺlivaʔ eśti ao keskpaigah Räp; ajast ja arust iganenud, vananenud Sie `tuhlimaa on kohe mul ajast ja arust (hooletusse) jäänd Kuu; sihandused riistad on ajast ning arust `väljas Ans; see asi oo aeast ja arost jäänd Mar; Mis aeast läind, see koa arust läind Rap; se on juba aast ja arust maha jäänd Juu; mis ajast see arust Trm; kõik ajass ja arvoss one si̬i̬ kadunud Kod; Mis joba aost om lännü˽t‿om arvust ka lännüʔ Urv; śjo om aost ni arvost läänü ärʔ Se c. (minevikust, olevikust, tulevikust) kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal (kunagi, ükskord) Kuu; vanast ajast (vanasti) inimised eläsiväd `ninda ja nüüd `jälle tõist `muodi Lüg; jo seda nääb mihantsed ne tulevase aja asjad on; `viipsel ajal on keik teisiti Ans; vanast ajast olid `uhked pulmad Mus; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; vana `aega ahi Pha; vanast `iidsest ajast saadik Mar; `nüitse aeaga ei `vaata sedä (kuu faase) `keegi Tõs; vana `aegas (vanal ajal) Aud; aĺlil ajal meeste sukad olid üle põlve Pär; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; nüid uuemal aal kui ma juba aśjaajaja ja töötegija olin; `enne`muistne aeg Kos; ennemal aal `üiti rie lahasted Jür; sie tońdi tegemene oli vanemad `aega kui mina mäletama akkasin JJn; kali ja `kapsasupp on ikka `ampsest aast Ann; vanemal aal `enne mind kui pekseti `töölesi; see oli vanemalt ajalt, ennemal ajal Pee; `eńdine aeg ei seisa aja najalgi (ei kõlba kuhugi) VMr; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; meie kańdis seda sõna ei õle vanast aeastki õlnud Trm; selle aa põlvega (praegu) ei õle [enam nõidust] Kod; tulevad uued ajad, uued viisid ja `kombed Lai; no juba viimasel aeal tuĺlid `poodi ka lambid müia SJn; vana aegil õletive latse karja man Trv; ennemal `aigel `võeti lassige `piima manu Pst; `nüitse `aage ei ole alli `aigust Hls; ku ma ennepelt `aiga (varem, ennemalt) poen käüsi, latse tulliv miul `vastu; noorepel (uuemal, hilisemal) aal Krk; `õigit mehi om `nüidsel aal veedi, `nüidse aa inimese om laesa Nõo; umal aol oĺl kõva mi̬i̬ss Har; mis no muśtinõ aid taad `aigu `vasta Vas; Kuna `nüüdest `aigo ei mõiśta˽vanaaotsõ `aogaʔ kui inämb võrrõldagiʔ Räp; noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu; vanah aoh tu̬u̬d jo kõnõldi Se; vanun ajun `oĺle varbun aid Lei d. eluaeg; iga, vanus Ei ma küll ole neid va ühüksä`silmäsi oma ajass süönd; oma aja (kogu eluaja) käüs igä merel Kuu; nää kuda madalast ajast igäl ühel on `küüned oma `puole; `tõrva `pandi siin [seebi hulka] viel ikke siin minu `aigudelgi Lüg; see (inimene) on oma aja juba eland ka, mis see piab‿s niipailu tööd veel tegema Ans; Äi kedagi ela `kahte `aega Pöi; siis änam `niuksid - - `kõrgid `müt́se põln mette, `meite aeal Lih; ma ei `teagi änam kus tä oma noort `aega (noorpõlve) elas PJg; keige ingelisel on ju oma aeg `antud JõeK; aga mina oma aa sies küll ei tõust ommiku ülesse [kella viiest ketrama] Amb; minu aast kolmas põli, siis old näĺla aeg Ann; minu aeg ikke olid karduled Tür; oma aja `kohta sel poisil `kasvu küll Trm; meie põlve aal, meie eloaal ei õle õllud Kod; olliv enne, vanaesä aal tennu jaanituld Krk; kõik minu ao sisen ta (Otepää alev) om `säetü Ote; poolt [elu] `aigu `loetass kolm kümmend [aastat]- - tu̬u̬ om jo üle poolõ ao; temä aig om jo õdakun (surm on ligi) Har; vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp e. kellegi kasutada või käsutada olev ajalõik, mille jooksul midagi toimub, tehakse või peab tehtud saama ega `aiga ole `ilmaski, kui ei `aiga oda; sina‿i `anna `mulle nii`palju `aigu; Ega ajata `asja saa Kuu; tie `enne `vällä kui aig `õtsa saab Lüg; mis sa `viivitad `aiga Jõh; miul ei ole `aiga avita Vai; `aega vötab, aga `asja saab Jäm; kui aeg iĺlaks lεheb, peab ilist rugi külima; ähk annab völaga `aega Khk; puar nädalid pühase `aega Vll; jutu aamaga läheb aeg ää; kus nende laste aad siis `lähtvad [mujale kui mängimisele] Muh; ma oleks sene `valmis küll teind, aga äi pole `aega `antud Käi; Tegi kodus aja parajaks Mar; kukulind [ei kuku enam], o vist läbi tä aeg Vig; `Anna `aega `atra sääda Han; ei selle lühekse aeaga ei tee siäl mette medägi Tõs; Rängeldä egä päe sedäsi, et ei põlõ `aega `ändä augu `piäle `panna Khn; ega ma ei saand `aega nendele `kieta Kei; viis miinutid on veel `aega; aeg kaob ää, ei soa ega soa tehä Juu; võta töö jäuks `aega; võta omale `aega Kos; sie aeg sai ära raisatud JõeK; rukki `lõikus sie võt́tis `jälle pikka `aega Amb; nüüd on aeg üle läind (olen hiljaks jäänud) JJn; milla sa `istumese `aega saad Ann; kaua sie `aega võtab Koe; milla temal oli `aega viel meie jäele `vahtida VMr; `sinna nied aad päevad `kauvad, ei pane tähälegi; ega se kõik selle `aaga viel `vaĺmis ole Kad; vihm `ańdis `aega lua üles võtta Iis; `aega orjal, `aega ärjal, `aega võevasel vasikal Kod; siin lääp üit́s aig (palju aega) enne kui si̬i̬ (rikutud kangas) saa är säet; miul lõppi aig ärä kodun `eńde ümmer; aig käüs ümmer (läks mööda), sõda tulli `pääle; aja `põrmu ka ei olle; selle aa pääl võiss küll valmiss olla; tuhka päe - - ja tõnise päe - - neid pühäss ei `peetä, `õhtu tüdrukil `anti oma aig Krk; kos sa oma aja `viitsit Hel; mes latse sul tallitada, et sa `aiga ei saa Ran; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu Nõo; es ole toda `aigagine seenile minnä Ote; kõ̭ik om tu̬u̬ ta omast ajast tennü San; võta nu raasikõnõ `aigu kah Krl; taa `aoga olõss mul ollu˽jo˽kümme `ruuhhõ täüt t́saet; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka õiʔ [kiirel tööajal]; kas timä minnu saa `suńdiʔ, ma umast aost käü Har; taa tü̬ü̬ võt́t mul katõvõrra `aigo; aig lätt käest ärʔ, midägi ei olõʔ tü̬ü̬d käsil Räp; ma või ei - - pikkä `aigu `viitäʔ Kra
3. a. teat tööde, tegevuse, sündmuste, loodusnähtuste jne põhjal määratletud periood siis on paras `kurgi maha panemise aig, ku sirelid `heitseväd Kuu; kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; kui `vilja `kõrju aig on `müödä, siis tuleb `kartuli võttamise aig; sie `suuremb poiss `sündis rukki tegemise ajal Lüg; Sia saba `pandi `põhja `puale `astja, et `õtra`külvi ajast tuleks lagedale Jõh; `küindla kuus metsa `loomadel küis `jalgade `indamise aeg Jäm; kevade oli undi aju aeg olnd Khk; kasukonna aja sees (kasvuajal) Kär; Lapsel `amba `murdmise aeg Pöi; `pulmde aeg olid üsna `mütmed ölled koos Käi; kui püiu aeg juba `möödas `olle, siis `olle [mõrdade] kuivatamese aeg Phl; õõnabude `õitsmese aeg oli külm Mär; [kalad] tulevad kudema suure vee aeg Vän; vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; se oli juba sui `vankre aeg Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `sakstel pidude aeg `kümned toedud Hag; sie (rätik) on old juba kaks sauna`aega [kasutada] JJn; kui oli küńni aeg, eks nad siis old ikka `kündmas Ann; nüid one vasika kudo aeg, kevädi pu̬u̬lt `talve; si̬i̬ kutsutasse suviline kes tuleb eenä `aegass ja kõegess tü̬ü̬ `aegass Kod; `parmude aeg oli nii pala, et ei saanu `künda Pal; [viisu] kõrvad jäävad kudumise aeg Lai; si̬i̬ oja jooseb ainult siss ku vihma aeg on; minavaasta `oĺli õõna aeg Vil; tõise kõrra aig tett nisu karaśk om iluss `valge nõndagu Krk; tohussel `käidi keväjä, kui purike kudemise aig Ran; küll `olli alb `kapsta istutamise aig Nõo; vanast `panti kuud tähele külümise aig Ote; Kassõl ja pinel om keväjä joositamise aig Urv; lat́s `vi̬i̬di ahupalamise ajoss `lauta Har; pühi aoss tet́ti kah vi̬i̬l `tat́rigu `vatska Rõu; Kõ̭gõ paŕõmb kaara küĺvi aig oĺl sõ̭ss ku kuu kolmõ päävä vannunõ Räp b. oma eripäraga osa ööpäevast või aastast sügüse aig `paistuvad tuled Kuu; nüüd on puol üö aig kääs, kukke `laulu aig nõh; `õige varajasel ajal (hommikul vara) tuli Lüg; `enne `joulune aeg on ikka lidrine olnd Ans; meri suitseb kevadise ajaga; metsa kolla aeg (kolletusaeg) Khk; `pääle `löunane aeg on köige soem Pha; `nääribä aeg käisid sokud Pöi; umigost [söögivahe] `aega `anti kell kaheksa seni kut üheksa Rei; pääva `loode aeg; see oli kebadest `aega, suine (suve hakul) aeg oli Vig; noore kesk omigu aeg Tõs; päeva `tõusme aeg PJg; sui aeg kipub leib aĺlitama Ris; nüid tuleb `varssi pime aeg, `oome juba joagup̀ä Juu; `talve aeg on lehmad `kińni Kos; nüüd `suine aeg, maga kus aga oled JõeK; ema suri `jõulu aeg ära VMr; tämä tuleb päävä aeg; tüd́rik lähäb `venne `õhtasel aal Kod; külm, kesktalve aeg oli Pal; videviku ajal peerg veel ei põlend Lai; käis jaanipääva aeg siin Plt; lõunaeg keedeti `kartulid vi̬i̬ga Kõp; siss ollu ta paar nädält ärä sügüsese ajage; päävä veeru aig Krk; nüid om joba `pruukosti aig Nõo; sügüsene aig oĺl, `mihklipäävä aig Võn; keväjäne aid oĺl, põlluteǵemine käsil Urv; illatsõl aol `saie õdakult koduʔ Har; suvine aig, kost sa˽tu̬u̬d seebikiv́vi `saadõʔ Vas; õdagõnõ aig om jo `mü̬ü̬dä nüüd Räp; `päivätseh ajoh; kas sai mul halval aol (enne keskööd) tet́tüss, et lää äi `höśte Se c. (kuu faasidest) kui kuu kaduneb siis sie on kuu kaduv aig Lüg; Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks - - aga kadeval ajal pesed, saad `puhta pesu; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siss arstiti Hää; sedä (siga) nevä kaduvel aal ei tapa, ku kasuvel aal [tapetakse] noorel kuul liha `paisub jämmempes Hls; ku kuu päevä kätte saa, sõss om kaduje aig Krk; kuu luvvass, om kolm `päivä kõva, siss om kolm `päivä pehmet ja kui kuu vahepäiv, siis om kõ̭ige `pehmemb aig Nõo; `peeti iks `aiga (arvestati kuu faase), külümise `aiga `peeti; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; `Lambit `pöeti `pehme `aogaʔ - - kuiva `aoga es kasu˽vill hää, `pehme `aoga˽kasuss vill iks `näede˽paŕõmb Urv; no‿m nu̬u̬ŕ kuu, no‿m halv aig; kuu edemine veeräńd om halluss aig, tõnõ veeräńd aig, täüs kuu om hää aig, perämine veeräńd om kuiv aig Har; Vana˽perremehe˽kaivaʔ `aigu (kuu faase) kah - - a vai tu̬u̬ aig vi̬i̬l midä täheńd õigõʔ Rõu; noorõl kuul kaĺg aig Räp
4. kindlaks määratud pikkusega periood a. teenistusaeg sie on juo mitu `aiga õld `vallavanemb Lüg; igä mies pidä `tienimä oma `aiga täis `kruonus Vai; teist `aega `teenija Jäm; mo `eese mees oli koa kolm `aega talitaja. aeg oli kolm `aastad Mar; poolt`aega `suilene teeb kolm `päeva oma tööd ja kolm pereme Aud; tulen ära tienistusest, kas soab aeg täis JõeK; Mul vend oli `enne `ilmasõda `aega `tienimas Amb; kroono `piäle lähväd `aega `ti̬i̬ńmä Kod; vend oli sõaväes kaks või kolm `aega Äks; soldatil `anti at́stahvku, siss olli ta oma aa ärä `ti̬i̬nin Pst; [kroonu] teenistuse aig `oĺli viis `aastat Ran; `olli soldatiaja `väĺlä, siss `tulli ja võt́t ärä `tolle `tüt́rigu Nõo; rassõ oĺl - - es jõvvaʔ ärä umma (kokkulepitud) `aigu Räp b. rasedusest, tiinusest puol `aiga on juo `küljes Lüg; kui emasel aeal mune peab `sööma, siis peab lapsele möeuma, leedi kiri tuleb `palge Khk; laps oo `pooles `aegas, pool `aega jo `kantud. pool `aega veel ees PJg; ta (naine) juba poole aja peal Ris; poole `aage luuvvas eńg `sisse joba emä ihu sehen Hls; poole aja pääl akass liiguteme [laps] Krk; tu̬u̬ olna käemä pääl, kõneleva et olna poolen ajan Nõo; kas om poolõh aoh vai ei olõʔ Se
5. ajamoment a. teat hetk, moment; tähtaeg `pannu pääl sai kala `paistada paraja `aiga; sai `õiget `aiga `sinne; igä tüö `nõvvab oma `aiga; miä `läksin õma aja `pääle (õigel ajal) Lüg; `senni ajani ei ole vel käind Vai; sa tuled paraguseks (õigeks) ajaks Jäm; einad piab oma ajal kogu panema Ans; senne ajani ilm on üsna kena Khk; Sa oled juhtund sõhuksel ullul aal, tuba sumas Pöi; küll need sool pekendavad jah `maksmese `aega Mar; eila `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; Tüe olga `õigõd `aõga `tehtüd Khn; Kas külisid midagi oma `aega, kasus `äśti Hää; Pillimees tuli ka selleks ajaks kohale oma lõõtsaga Kei; selle ajani ~ `aani ma põle veel seal käind Juu; `vastlapää ei kiedetud [kartuleid]. jah, neil oli ikke oma aeg KuuK; olid kõik selle aeg (sellel ajal, selleks ajaks) surnd JJn; aeg selle põllel ja lõppeda (põll on vana) Ann; mis ajal ta on sadama akand; rukis tuleb sügisel oma `õigel aal maha külida Tür; `siia `aegani läks mul aeg `kiiresti ära VJg; tuli parajal ajal appi Iis; `ommen sest `aegast vii ärä; milla aeg (millal) suab si̬i̬ `vistlemine Kod; `seie `aegani on õld ike vett MMg; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks; on juba aeg, vaja kalale minna Ksi; ma tiiä igäl aal perembine ku sina Trv; lehm es naka `pulli `ot́sma, aga lehmäl es ole vi̬i̬l aig Nõo; tooni aani `olli rońg ärä `sõitnu Kam; külümisel om oma aig; mis aal sa lääd Ote; `seoni `aani ei olõ˽leevä `näĺgä vi̬i̬l nännüʔ San; parandõ sõ̭ss ku parass aig Krl; `saie vi̬i̬l viimätsel aol (hilja, kuid veel parajaks ajaks); surm om külh teedäʔ a aig om `ti̬i̬dmäldä; vihm lätt tu̬u̬l aol (samal ajal) üle ku iilä sadama `naksi Har; ega eśä `kotsile uma aig Vas; kuńst sõnnik tege [lina] inne `aigo `vaĺmest; vaśt si̬i̬ ajo `pääle minev`aaśta (just aasta tagasi); pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; mehele minnä paraśs aig joʔ; `aoni õ̭ks varastass, üts kõrra saa õ̭ks lõig täüśs; päiv (päike) tulõ õks uma ajo pääle, päiv käü üi kellä `perrä Se; aig `kuoldaʔ, tuole maalõ mindäʔ Kra; ao pääle õigel ajal mineʔ ao pääle magama ja tulõ ao pääle üless Plv; kuʔ saa es ao pääle `mõisahe, oĺl nahk kuum kah sul Vas; ao päle hain `häitsess (õigel ajal vaja abielluda) Se; sü̬ü̬ḱ `olli [talus] kõrran ja ajo ~ ao päält Ote; ühel ajal samal ajal; samaaegselt ühel ajal lähvad `linna Khk; akame nüid ühül aal menema Kir; tema (kukk) omikuti laalab ühel aal Ann; mi˽sai mõlõmbaʔ ütel aol `alla rońgi pääle Har; egass tu̬u̬ uma `haiguss (menstruatsioon) kõ̭igil üte ao pääle ei tulõʔ Plv; mil ajal 1. millal mil ajal kuer `aiseb Lüg; miil ajal tama lähäb Vai; ei tea mil aal kojo tulavad Muh; mil aal si̬i̬ oli si̬i̬ pulm Äks; mil aal si̬i̬ olli, ka suve või `talve Krk; mi̬i̬l aol t́ä˽lubasi tagasi tullaʔ Har 2. kaua aega; ammu Sääl on keede, `senna ei saa mil ajal obusega `pääle `minna Hää; põle neid (laule) mil ajal enam lauld JJn; ma põld muśtikeid `milgi aal `katsuda saand Ann; põle `milgi ajal näind Pai; sedä põle nähä olnd enäm mil `aalgi KJn; `milgi aal (iialgi) ei jõvva sa tat ärä kirjute Krk b. sünnitusajast sie laps oli old `enne `aiga Kuu; küll ta aja päält ikke tuleb - - kas lehm tuob vasika ehk `naiste`rahvas tuob titte ehk Lüg; pudenemise aeg - - sünnitand lapse ää PJg; tite ema aeg soab `müöda Ris; lehm tuli `lüpsma ikke `õiged `aega Juu; see lehm tõi üle aja Trm; ku mõni eläjäs suab `aiged, `süńdib vaśkas enne `aega ärä Kod; lehmäl `olli vaśk periss ajalikul ajal; aig jõvvab kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; es tiiä midägine `enne, kui aig kätte tulli. siss tõsel päiväl tulliva `kaejatsi Ote; Üit́skõrd visass onde mitu kuud `vaśka enne`aiga ärä Rõn; taal oĺl enne `aigu lat́s, kat́s nädälit oĺl enne tu̬u̬d õigõt˽`aigu Har; tõõnõ poig `sündü iks uma ajo pääle (õigeaegselt) Vas; mõ̭ni om kat́s nädälet üle ajo, mõ̭ni om kat́s kolm `päivä `perrä Räp; ühte aega minema samaaegselt sünnitama teite lehm `oiti sel samal ajal ää kut meitel, nee `lähtevad `ühte aega Khk; ämm `ütles et Muśsik ja nuarik pidid `üste `aega minemä Kod c. kellaaeg `Aega `arvasid kukke `laulu `järgi IisR; `karjas `päiva kell `näitab `aega Vai; pilise ilmaga p‿saa [päikesekellal] ajast aru Khk; mis aeg `paergust oo Muh; aeg on na iline juba Käi; mis aeg see emä `käśkis `lehmä `lüpsä Vig; mõõdeti peeru söed ää - - selle järele sis `arbasid, kui `kaugel aeg oli Mih; mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kas kell `näitab `õiget `aega Iis; minu kell oli `seisma jäänu, kui `pääva ei ole, ei tia `aega Äks; `vaate, mis aeg om joba, mis tunnipakk näüt́s Krk; Aig joba poolen päevän, sina iks makad Nõo; `Kaiõ `aigu päävä `perrä kah Har; kikass jo ti̬i̬d ajo; koodi`tähti `perrä `kaeti tu̬u̬d `aigu Rõu; kui paĺlo `aigu um (mis kell on) Lut d. paiku, umbes siis ja siis eks ta `kellu kahe ajal tuli Jõe; `kellu `kuue `aiga oli kui kävin teil VNg; kellu kolme neĺla ajal Ans; jo se viie kuue aeg oli, kui töhe `menti Rei; kella kahe`teistme aeg pidade olema kurjavaimo tuńd Mar; omingu kell kolme neĺla‿aks oli rehi `vaĺmis Pee; minu mies tuleb neĺla viie aast kodu VMr; kella kahessa aeg oli keskhommik, kella kahe aeg lõõna Pal; kellä viie aig vai pu̬u̬l kuus päiv `lu̬u̬ja Ran
6. ilmast, ilmastikunähtustest suve ajal, `suoja ajaga kilu ei ole Jõe; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistavad käe Jäm; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; teist `aega (ilma) teeb Kär; `seisvad aead, soead aead et pöle `tormi ja nenda Pha; `kangesti libe koĺlakane aeg Vll; `Sõukest suurt vee `puudust pole sii änam `ammu olnd, nii pailu olid ajad ikka märjemad Pöi; sel `aastal pole lund olnd, köle kuiv aeg olnd Rei; nüid ei kuulegi kuku`lindu, vata külmad aead ja Mih; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks (läks tormile); Läks `lendäväks aaks (tormiks); Ei tiä, kud́as nad `sioksõ `lendävä aaga Ruhnust `tuldud said Khn; Vahest sai [rukis] iĺlem, vahest varem küpseks, sedasi kudas aead olid Kei; nüid poar `oastad kuivad ajad ~ aad HJn; sügise `paĺla maa aeg viel läks JJn; tänavu ei ole palavad `aega Ann; eedid magama, õli vagane, ajad taga `muutsid kõik, tuul kohiseb ja puud liiguvad; porine aeg one keväde enne jüripäävä Kod; Prossa `järve ei ole kuiva ajaga `sisse tulemas midagi, aenult metsa ojakesed Äks; kui `oĺli soem aeg - - si̬i̬ säŕk `oĺli sis seĺläs KJn; palava `aage om paĺlu `uiski Hls; kos madalad maad, siss vihmatse ajaga es saa arida Ran; `saone aig Kam; nüüd om `kuivi `aigu olluʔ San; `muanõ (porine) aig; ku külm aig tulõ, siis om õks rassõ Har; hainangu lõpp, kuum aig Rõu; `š́elge aig; aig eh́t jo vihma pääle Lei; tsiga kand `põhtu, saa kuri aig; `pihmeʔ aoʔ (soojemad talveilmad) Lut
7. a. (koos hulka või määra märkiva sõnaga) käis `ulga `aega `meiga ühes Jõe; mone aja tagant; ole vähä `aigu `karjass Kuu; no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; üks `einekene `aiga `lähte viel VNg; üle `ulga aja sai sedä inimist `jälle nähä; tuli vähäst ajast `siie Lüg; vahel on siin `ulgad ajad Vai; anna `moole see asi möne aja `pεεle Jäm; niid sadas tou `aega; üle `mitme aja olid kenad ilmad Ans; `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; see oli mütu `aega (kaua) kodu `aige Kaa; Pole nüid tükil ajal külas käind; Ons sol pihu `aega; Kus ilmatu aeg läks ennem ää kut andma aketi [vilja] Pöi; `ulka `aega o juba läin Muh; ma `ootsi keik see aeg Käi; ma istu vahest ka tükid aad Rei; mina olen hulk `aega sii elan Phl; jätäme natokse ajaks `jääbima Mar; mõni aeg tagassi Kul; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; tä neoke va lämupeä, tä saa mõnel aal `kellä `tundma Vig; üirikese aa pärast tuli tagasi Kse; käib iga natukese aea pärast Ris; ma ta˛an ika mõneks aeaks siia `jääda; üks iil `aega tie, järjest ju teha ei või JõeK; nüid on kõik aa nii pime, et `voata, et öö tuleb Amb; ma olen kogu se aeg ikke neid (mesilasi) pidand; `laśkis suured tükid ajad [masinal] tühjalt `käia JJn; lasi ennast `ilma aa uodata; mina põle teda ulgal aal näind VMr; `uata viel vähe `aega Iis; vähätuse plaksu `aega sa õled juba maganud Kod; ivakene `aegu Äks; `mitmel aal ei `pestud põrandad Plt; mea piä `kü̬ü̬ki minem küben aass; ma lää kübeness aass; `lasti ärä jakk `aiga nurgan `olla; puhk `aiga üte kotuse pääl elänu; ta olli iki `mõnda `aiga `aige Krk; si̬i̬om ää rohi küll, sedä saab `mulle `mitmass aas võtta Nõo; ää törtsu `aiga olli siin Ote; sis tä `tahtsõ ütele tõsõlõ [mehele] minnäʔ, üit́s kotuss `aiga (korra, üksvahe) San; mul oĺl säĺg mitu `aigu `aigõ Urv; siss oĺl sääl üte jao `aigu; üle paĺlu ao olõ ma sukka (sinuga) kokku saanuʔ; ma‿i˽saa jalapäält minnäʔ, ma `veitü ao peräst lähä Har; olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu; olõ no sa˽ka kõrrakõnõ `aigo lammastõ man; tuĺl mõ̭nõ ao peräst peiǵmiiss Vas; sinno ka `harva nätäʔ üle mõ̭nõ ajo; mineʔ `veitöst ajost ja tulõ rutto tagase Räp; kõrrass aoss lätt; kõrra ajo peräst tuĺli kodo Se b. (koos ajaühikut märkiva sõnaga) `istub ja `mõtleb `tunnid ajad Kuu; õlen `aasta aig juo `uotand Lüg; magasin `tundi `aiga Vai; silma pilgu aja pärast tuli tagasi Ans; jäi tunniks aaks `sönna Jaa; Mo supp jähi veel `keema, see võib tunni `aega veel `kiia Pöi; üks nädal `aega oo, põle ea, tuleb tagasi Muh; üks minut `aega käis ää, tuli kohe tagasi Mär; [kell] köis nädälis aeas viis minutid ette Tõs; tuńni ajaga läks `Pärnuse Tor; `paastus kõik se seitse nädalid `aega Hää; kuu `aega oli `linnas Ris; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; kümme `lehma pidin tuńni `aaga `lüpsma Ann; laenas raha `aasta aja piale Iis; vahel lubasid `tulla kõege peregä kuuss `aegass; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse `alla Kod; sääl `olti ü̬ü̬ ja päe `aega Vil; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah; ku ma är tunni `aiga ti̬i̬, sõss om ta iki tett Trv; ta sat́te üte tunni `aiga ninda jämet [vihma] Pst; kuuś suvet `aiga käüsi ma karjan; si̬i̬ om joba `aaste `aiga põdenu Krk; jalg `olli `aige, mia likati suvi `aiga Nõo; tiä ka taĺv `aigu palleĺ jumalõt Krl; tu̬u̬ tulõ tuńni ao peräst kuuʔ Har; sa võid nätäl `aigo uno pu̬u̬l olla Plv; (heinamaale) Sinnä˽`mińte `tervess nädäless aoss `vällä Räp; `aaśtaga aoss läts sulasõss Se c. (koos ajaadverbiga) `kaua aja tagant kui keriku saab siit Lüg; ta läks kouemaks ajaks ära Jäm; oli sii veel ilja `aega tagasi niha Ans; se oli juba ammut `aega, kui seda sai `kuultud Jaa; see `kelder `tehti ilja aa eest Muh; se pole väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; ei ole kauat `aega kadun Aud; põle kaual aeal tein `leiba HMd; kaua `aega sa ikka `uotad JMd; mul on kauast ajast [seismas] ühed ieringad JJn; siis oleks [paranemine] võtt kaua `aega `aega Ann; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ma panen su kavass `aegass vahi `alla Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; joba ammul aal ei oole `sinna saanu Krk; kraasi om ammust `aiga temä käen Nõo; kavva `aigu, kuʔ jo sõna sai Krl; tu̬u̬ oĺl `kauga `aigu `aigõ Har; `ilda ajo i̬i̬st käve siin Räp d. nii ja nii palju aega tagasi, möödas `sellest juo `palju `aega juo, `seitse kaheksa`kümmend `aastat `aega Jõe; on juo nädäl `aiga kui `viimast `käisin sääl; sest on juo, kuuskümend `aastat tuleb `aiga senest Lüg; ma‿p `tεεgid, mis sest `aega on, kas seitsekümmend üks `aastad voi Jäm; sest on üks ports `aega Khk; neli `oastad `aega, kui ta ää suri Juu; kaks ehk kolm iga `aega tagasi Kos; ravvast [vankri] juhisid akati tarvitama `oastat nelikümmend `aega Trm; ligi sada `aastat `aigu tagasi Võn; sinna˽saa jo viiś aest`aiga `aigu tagasi Har; no˽saa sinnaʔ `aigu üle katõsaa `aasta Rõu
8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes) nää, kus on `külma verelisi inimesi, oh sa `armas aig Jõe; oh minu aig, küll on iga se moni inimine `uidurane Kuu; `armas `elde `aiga, vai sina oled siin VNg; oh sa `eldene `aiga Vai; oh äŕje aeg Jäm; Arm aeg ette oitku, on ikka nende lastega rist Kaa; oh sa aeg, kui nobe ta oli `riidid `selga `aama Rei; sa igävene aeg, va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; `jeldene aeg, no kas mina täda `tuntsin Mih; kis seda `tohtis `koolis `rääkida, sa alastuse aeg Hag; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; oh kaĺlis aeg, ei ma `tiandki Jür; sa `oitku aeg, ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; nõnna `pilvesse läheb kohe, et os sa aeg Ann; oh sa õnnis aeg küll, mis tema ometi `ütleb VJg; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; os sa suur aig, mis nüid tahad tetä küll Krk; oi sa `eldene aig, mes nüid küll saab Nõo; oo pühä aig, timant koolõss nii paĺlu `vannu inemiisi San; `Taivanõ aig, noorõ inemise˽rögisäse ütte `puhku Urv; oh `heldene aig, kuiss meil ta si̬i̬ṕ no ni hukka lät́s Krl b. (hüvastijätuvormelites) `jäeti iad `aiga; üva `aiga, üva `aiga, üva `peigumehe `õnne ka; vanad inimised `ütliväd aja `pääle Lüg; kenad `aega Vll; Olgu siis seda `korda `jälle loril lõpp ja ead `aega Pöi; ead tervist, ead `aega Tõs; iad `aega JMd; üvad `aega MMg; ääd `aiga siss, näiss konass ma tule jälle Nõo
9. eks mets ole siin old ige oma aja (kogu aeg), ega sie ole `toiseks `muutund Kuu; juo sie jääb vanast ajast juo, sest tule `vällä `ühtegi; kevädel juo kippuvad [mesilased] tali`korterist `tüöle, sii sajavad `aiga taga Lüg; Minul tuli kene aeg (kaua) teda `oodata Jõh; tal käisid segased ajad (meeltesegadus) peal Phl; mes aeal põlvel see oli, kui neid metsä matikuid akkasin pidama Var; Ma põle seda kuna ajal (kunagi) näinu Hää; nüid ei ole ma enam `miskil aal (kaua, ammu) teind Pee; poeg põle sada `aega (väga kaua) siin käenod; minä ei õle sadandel ajal tädä nähnud; ku tuleb miässerahvas `vasta, suab üvä aeg (läheb hästi, on hea õnn); kelle ilma aeg (ammu) nägimä tõenetõiss; kõik õli muadon ja ajan (komebkas ja ajakohane); kavva mina vahin siin, mes `aega ma täädän; õli õnnelik aeg (õnneks) et `tuiskas, ei nähnud `jälgi Kod; `sinna `kohta ei ole ma kuna aig (ammu, kaua) saanu; sehast `laulu es ole kuna aal kuulu Hls; nüid om vanami̬i̬ss ilusen ajan (heas tujus) Hel; kona ajal (millal) sa lähäd ommen; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; sinno ku kirbu˽sööväʔ, püsü‿iʔ `kohḱi paigah, kannahta ajoniʔ (kannata ära) Se; head aega aegsasti Selle (põhu) soab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; aost aigu järjest, kord-korralt valu lät́s ika aost `aigu suurõmbass Urv; [rukkivihkude kuhjapanekul] ladva˽`säeti iks `saiba poolõ üless minemä, aost `aigu iks nii `liuhka ülesspoolõ Rõu

aega1 `aega Sa Mih Hää Kad Vil, `ai- Kuu Lüg Jõh Vai Kam Rõu Vas Se; -`aega VNg Juu Amb ajal, aegu minugi `pulma `aiga õli `niisuke mies, kedä `õitsiti Lüg; sönnigu vädamise `aega `tehti ölut; mis sa öö `aega `konnad Ans; kis `ristimise `aega vaderiks on, see on riste ema Khk; see oli isa ema `aega Kaa; sis nad tulid `õhta ämariku `aega Jaa; limbi suppi keedeti pulma `aega Pöi; laaritsapää `aega oli `kange toŕm Kad; minu `aiga olliva raud vigla Kam; täl es olõ˽tu̬u̬d `aiga hobõst es midägi Rõu; tu̬u̬l`aiga, ku ma lat́s oĺli; vanal`aiga oĺl sussõ paĺlo; ma˽ka‿i˽tiiäʔ, kual`aiga ma saa mennäʔ Vas; varahitsi kartohkit või jo `piitrepääväl`aiga süvväʔ; rehelisõʔ tuliʔ jo poolõü̬ü̬l`aiga üless; pühil `aiga Se; seda aega 1. sel ajal, siis kodu old sidä `aiga `kennegi laps `ouess Kuu; ma tulen tagasi sedä `aiga Lüg; Eile me olime seda `aega juba kodu Pöi; kas ma olen seda `aega jo surd VMr 2. selleks ajaks ju seda `aega jövad `valmis Khk 3. seni, selle aja jooksul veri mage ei seeśa, `su̬u̬la `ulka, seda `aega seeśab küll [kuni vorsti tehakse] Pal Vrd aegu1

agan1 agan R(h- Kuu) eP(g -e Saa) M(g -e), akan T(g -e San) V(-ń; h- Se; g aganõ Urv Krl Har Rõu), aganas Hlj Vll Mar Kul Mär Kse Mih Tõs PJg Vän Tor Jür Plt SJn, g agana

1. hrl pl teravilja (ka heina-, linaseemnete) peksmisel ja tuulamisel terade (seemnete) hulgast eraldunud muu peenem, kerge osake, kõlutera jm `peksämä `reie, siis vili kukkub `siiä ja aganad `lähväd `alla `tuule; sie leib on aganuiega `puolest, jääb kõri `kinni Lüg; esimäine kerd `lasti [vili] `arva `sarja läbi, `suuremist aganost `vällä Vai; sured pikad aad olid ning sellega sai aketud neid aganid säält viĺja pεεlt ära ajama Ans; kui `einu vähe, siis söödetasse `loomadele aganud Khk; tambit aganud `pandi levale sega Pöi; vanast ajast oli ahju ja seina vahel kuru, kus aganad `sisse `panti; Sene pεε aa aganid (lollusi) täis Emm; münu isa ema `kasvasid aganast leivaga Phl; odradel oo `kõlkad, rukil oo aganad; aganad oo peenemad kui `kõlkad Mar; leevaviĺlale `pańdi aganast `ulka Kul; mis kõege `enne tuleb `väĺla tuulates, need‿o suured aganad; kõege `viimbsed‿o peeniksed aganad, need tulevad kõege lõppus Lih; `alla tuule läks kõlu ja aganas. aganas läks `jälle `kaugemale Mih; Aganatõ `piäle taris pala vesi `panna, siis lehm süeb paelu paramini Khn; ehk küll kõlgas kõhus ja agan augu ääre pääl (söök oli vilets), aga rõõvas oĺli seĺläs Saa; `eńni söödeti sead aganadega Ris; Kui aganast natuke sees oli, siis leib `krõmpsus `amma all Jür; suĺp on sie, kui `praaka `lasta aganate ja `põhkude `piale KuuK; aganad on leeva `jätku, vesi pika piima `jätku JMd; ega siis ole tuulatud aganaid õiete `väĺla sialt rukkist VMr; telvel `tehti `lehmadele `sulpi pientest aganatest VJg; [masindamisel] vili juokseb kot́tide `sisse ja aganad tulevad põrandalle Iis; teräd aganitegä segi Kod; `talvel `tehti (loomadele) `suĺpi agandest Pal; siga söödeti lina`seemne agandega, keev vesi agandele `piale Lai; kui rehi ära `pekstasse, siis jäävad aganad ja terad segamini, need on `üssed Plt; rapantse leib õegati, aganega Kõp; aganit saa tuuludamise, `kõlkit sõkudamise man Krk; suure püti ollive vanast laudan agande `autemise jaosse Hel; talvel sai aganist obesile `sü̬ü̬mä tettuss; rüä agana om alamba agana, nu̬u̬ `oĺli `lehmi `toita Ran; akan om armass leevä jakk, vesi om piḱk piimä jakk Kam; siss tuulutedi terä ärä, akan `väĺlä, siss `panti kotti; agana terriga ku̬u̬n om üsätse Ote; Sõ̭ss ku˽sarran [linaseemned] är˽kuiussõʔ, pestäss ärʔ, tulõ seeme˽`vällä, akań jääss maha Urv; vanast oĺl visat `vasta `saina `viĺjä, ku kõrahti, siss oĺl pant vi̬i̬l aganit seḱkä Rõu; Päie agana˽`hautevaʔ eläjille, lina ja kanepe aganaʔ t́seolõ Räp; ku maśsinaga pessät, jääss hulga teŕri aganidõ `sisse Se; määne leib, `säändseʔ aganaʔ; tuhk tubagu jakk, akań leebä jakk, sõ̭kõĺ `suurma jakk Lut
2. põhk, pahn `erne aganad Jäm; obustega tambitasse vili `välja ning siis jäävad aganad; rugil on `saskid ning odral aganad; aganad `aeti elubele ning pühud `pandi pühu `kuuri Khk; mes päält ära `vööti [pahmal], nee olid aganad Pha; Pooled aganad alles `kuhjade `juures laiali Pöi

agana|leib aganasest jahust leib Kui - - agana`leivad õlivad `laudil - - siis `üäldi `lastele, et tuld ei tõhi üläs võttada, et `leivad `lähväd põlema Jõh; Nälja aeg olnd - - agana`leiba `tehtud, nii rabe olnd, sõelaga väätud ahust ää Pöi; minu `aegas agana`leiba põle ond Mih; agana leib - - aganaid raputati rukki `ulka ja siis jahvatati `pehmemaks ka ja Pee; minu ema `riakis mitu `korda ja nut́tis - - misuke see agana leib old. visatud [teri] vasta `seina, kui krabises, siis `pandud veel aganaid `ulka. terav oli, kui kurgust `alla läks Lai; peremi̬i̬s esi sei puhast `leibä, sulase seevä agana`leibä, ja todagi `anti jaoperäst Nõo Vrd aganas|leib

hagu hagu g hao Urv Krl Har Rõu, hau Kuu Plv Vas Räp Se Lut; hago g hao Kan VId; agu g ao R(au) hajusalt eP(au), T Urv Krl Har, aa Tor Kos Krk; ago g ao Vai Emm Võn; n, g agu Jõe Vai, ago Emm

1. a. maharaiutud peened puud, võsa, laasitud oksad; oks, vits `meie isa läks ühe`kerra hagu `tuoma `kelgaga siit Kuu; vanaste `raiusivvad inimesed `lammastelle agu, `nuore sang leppä ja kase agu Lüg; isa `panno akku kuppo Vai; mees läks `metsa agu tegema Mär; agud `siotassõ pao vjõtsaga Khn; aad saab oksadest `tehtud Tor; Iga `oasta raiuti `uusi agu `piale [kuhjalavale] Kei; kuuendiku mies sai kütuseks aenult agu, aud tulid vedada `kaugelt metsast Kos; raiutud aud `siutakse kubusse; [kütisetegemisel] süödi mättad `sinna agudelle `piale ja `mulda `piale Amb; agu ei saa muidu vidada, kui olgu `siutud Ann; `enne `küeti jo agudega `ahju VMr; poisile agu (peksu) tarvis, tarvis peenikest agu `anda piltl Trm; ku puu on `alla neĺjä toĺli, si̬i̬ lähäb agude `ulka; püssaid one `aodess ja kuuse õksadess, kui lat́ipuid ei õle; pitk ein nagu agu Kod; aost aid MMg; pikad aud laduti [vedamisel] piku rege Lai; mis sa ud́jad neist (loomadest) nii paĺlu, `endal suur agu käes, võta vits Plt; kuhjal `vastu maad pannass aa Krk; `panti egä rua `alla kaits agu - - `sirged `oslised aod `võeti; agudest aid Ran; lehitse ao `tu̬u̬di keväde kodade katta, ega ao küll `vihma es `piävä `kinni, ao olliva tuule peräst Nõo; akku ragusime maha, pańnime unikude Kam; linaleo aoʔ Krl; kirvõss jäi sinna hakõ manu mahaʔ; taa‿m ni äkiline inemine, nigu kadaje hagu lätt `kõrbõmma Har; sääsäle `pańti hago `sisse, hao pääle `pańti mõrraʔ, nii et vesi pääl oĺl Rõu; ti̬i̬d sillutõdass `hauga ja kivvegaʔ Plv; `raoti hago ärʔ ja `kääńti kuppo piḱält Vas; lina läpü hagu, mis linno pääle pandass [leotamisel]; halanõ hagu, halõʔ `raodu `siśse Se b. piltl (peksa andmisest, peksa saamisest) küll sain agu, nahk `aurab VNg; kui sa vaid ei jää, saad agu `vasta `perset Lüg; sie laps on agu küll suand, aga ikke `kange VJg; poisile agu tarvis Trm; ma‿lõ taalõ haku küländ `persede `andanuʔ, ei˽`kullõ˽näet Har; ma sinnu võta `haugaʔ Lut | (kergest einest) `vöeti natuse agu ala Jäm; Võta `piima-`leiba agudeks `alla, `varsti saab `tuhli `lõhka ja liha; Sõi enne kõbaste agusid `alla, nüid tahagi teistega änam koos `süia Han
2. kaera pööris, ripse sel kaeral on east agu `otsas Juu; suure agudega kaer - - `ringi on tal aud Amb; tal on `niuke tari `otsas ja seda `üiti agu, kaera agu Tür; kaer aab agu `väĺla, odra ab odra pia Pai; üheküllegä kaeral on agu üksipidi KJn
3. kiudpilv `seuksed aud o `taeva all Kse; Agu taevas - - kui taevas on siuksed räbused, pikad pilved KJn
4. kriips, joon Kevadest `talve sai `vaadatud, kus metiskukk akkas agu (tiivajälgi) vedama, `sinna tuleb mäng IisR; [saba] tähel nagu suur agu taga KJn
Vrd haga1

ah ah üld

1. hüüds a. (väljendab konstateeringut, järeldust) ah ühe [laeva] `ostasimma `Loksald ja ühe `ostasimma `Suomest; ah sa toid lusika näha, `kellega `enne `süödi VNg; ah sedavisi Khk; ah nεh, siis sa oled obusega Muh; paruniproua `ütles: ah soo, või `vaesed inimest akkavad oma `lapsi koolitama Kos; neil põld [supi] `ulka midagid `panna. ah `kartulid nad panid `ulka ka KuuK; ah sina eidad sellesse asemele JJn; mis ta nimi nüd õligi. ah Juań jah Kad; ah sa olet kaali `lehti ka sekkä võtten Krk; ah nii oĺl tu̬u̬ asi Har b. (väljendab imestust, heameelt) ah kui ilus Kuu; ah mis kena uus luud sool on Khk; ah, sul on vürts`aineid JJn; ah sa jummaĺ, küll lauli ilosahe Se c. (väljendab rahulolematust, halvustust, kurjustamist, etteheidet, tüdimust) ah `tühja, kui minu `vennad `saavad elatu - - et eks siis mina ka saa VNg; ah, mis sa `räägid `niisukest juttu Lüg; ah, midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema, et tülist Vai; ah las `olla Khk; ah sa joobakas (koerast) Muh; ah sa tuline hölvet Phl; ah sa itsitad veel, ma sul `näitan Aud; ah, ei tule `kõiki kohe `miele JJn; ah sina vana `rentsel tuled `mulle seda `ütlema Sim; ah sa kuradi vaim, si̬i̬ (inimene) on muku maha lüädä Kod; ah mis sa jamad Lai; ah mis kardule ni̬i̬ om, `juśtku pirane Krk; ah serätse latatoora juttu vai `asja Ran; ah saʔ ilmanõ, et sa nii teiʔ Vas; ah sinno no olõmah Se; ah sa pakan Lut
2. (küsipartikkel) midä sa vahid ah, kasi kodo Lüg; [kuhu viin läks] ah viin, viin läks koa Raasiku `vaksali Kos; [mis tööd isa tegi] ah minu isa või Rak

ahun ahun g -a Trv T V(ahhun Plv Räp Se), -e Krk Hel San Krl() ahven ää suure ahuna Trv; siin järven om paĺlu ahunit; Tema olli ainult katese ahunt - - saanu Krk; peenike ja kõhn - - nigu kuivatedu ahun; mõne ahuna moksi iki sai (väikesest ahvenast); ahuna võrgu om nigu `muugi võrgu - - aga `väiksembä siĺmä Ran; ma sai `ulka ahunit; ku parembat kala ei ole, siss `kõlbab ahun kah; vanast keedeti ahuna `sülti, aga ahuna li̬i̬m es `üibu nigu avve li̬i̬m Nõo; ahunal ei tule soomuss ärä Rõn; ahhun kudõ `õkva säre takan Räp; säre`poigõ olõmõ saanuʔ, ahunat ka `väega vähä seeh; talvõl ku hää külm, siss ahuna kala võtt külmäga Se Vrd ahunas

ait ait g aida, aeda eP eL(g aad́a Võn Räp Lut), `aida R(n `aida VNg Vai) a. hoone vilja, riide vm säilitamiseks `viega `aida `vüörukse, siel one `ruumi küll VNg; kõik `toidokraam õli `aidas Lüg; kaks `aita, üks õli `riide ait, `tõine õli `vilja ait Jõh; jaanibä `tehti aida uksed `lahti ja tuuludati `riideid Mus; Keik toodi aidast, omal polnd midagi (magasiaidast) Kaa; kui `aitide sees vili kaua `seisis, läks mädanema Pha; üks ait, kaks puu lukki ees = maḱk Muh; mine too taar εε, see `aitas `ankrus Käi; meitel on vana rootsi`aegne ait Phl; põle nii rikkaks veel saand, et `aita `tehtod oo Mar; `riided ja vili on ühes `aitas - - kalad ja lihad - - o isi `aitas Lih; Viisime `voodi sui `aita, `aitas sai magada Var; Tuul piäb aeda paranda alt läbi `käümä Khn; aeda vajas olid räime nõud, mõne ait oo vajata PJg; aeda ullualune on ikka `ulka maa, üks viis `jalga kohe Nis; kas aida uksed kõik lukkus on Juu; aida `piale pannakse teinekord `einu JõeK; `aitade ees olid suured puust lukud Amb; said `riided `viidud `aita Tür; aidas on vilja salved, liha `aśtnad, silgu `aśtnad VJg; `aita koŕjati rükkid ja `kaaru ja `õtru Kod; meil magasid `ti̬i̬nijad tüdrikud aedas Pal; aeda trepp `oĺli puiest `laotud ja trepi i̬i̬s `oĺli kivi KJn; olete aeda viĺläst nõnda `puhtass viind, et ei ole änäm iirel ka `süiä Vil; maapõrmanduge ait om liha `oidmise jaoss; elab ku lind oksa pääl, temäl om ait seĺlän ja `kamber kaalan (elab muretult) Krk; kassimulk `oĺli iki aedal sääl all, kassil `oĺli prii kävvä Ran; kidsi sü̬ü̬b endä kirstust, `elde tõese mehe aedast; noorik pidi egäde `paika vü̬ü̬ panema, läits `aita, pańd vü̬ü̬ aeda salve pääle Nõo; pisoańd tõõsõ aad́ast kand `vilja tõõsõlõ, kes tedä `saĺle Võn; `tuhkru ommava `aitu all Ote; Ait `oĺli kivide pääl, ega aedale es tetä konagi undameńt̀i Rõn; kon vili `hoiti, tu̬u̬ oĺl ait, kon `rõivaʔ, tu̬u̬d kutsuti `kambrõss; üten otsan oĺl ait, tõsõn kammõŕ Har; mul oĺli `rõivaʔ aidah varnah, mia peenemb kraaḿ, tu̬u̬ oĺl `kuhvrih Plv; `valgõ kivi aidal all = lehmä utaŕ Vas; suvistõ pühist tuvvass kõõv́o `ossõ `tarrõ ja `aita, koh `maatass Räp; salvõ śeeh aidal, a kual olõ õi `saĺvi; ait kolmõ nulgalinõ = `tatrigu terä Se; kalaʔ ummaʔ aad́a all Lut

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:
1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima
2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl
3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma
4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama
5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma
6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama
7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama
8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama
9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama
10. raseerima; karva võtma
11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma
12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema
13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema
14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama
15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama
16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma
17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma
18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema
19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma
20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.
21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama
22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama
23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)
24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma
25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama
26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima
27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima
28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma
29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut
2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv
3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se
4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp
5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn
6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se
7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se
8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se
9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se
10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut
11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa
12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk
13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv
14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk
15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se
16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote
17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu
18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv
19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut
20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu
21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas
22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut
23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se
24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs
25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut
26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk
27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp
28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg
29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

aja|viit lähäb ja viidab `ulka `aega ää, see üks tühi ajaviit Kse; sealt ma soan ikke ruttu tagasi, seal põle paelu seda aa`viitu Juu; ega seal aja`viitu õle, muudku kõhe tulema Trm; mis mul siäl suuremad aea`viitu on KJn Vrd ao|viit

hakkama1 akkama, da-inf akata eP(`akma hajusalt Sa; h- Phl) M(-me, -de) Ran Nõo TMr Võn, akkada R(-maie Lüg; h- Kuu) Sa; akama, da-inf akada Kod MMg

1. mingi tegevuse juurde asuma, midagi mingit uut olukorda alustama a. (koos ma-infinitiiviga) tahan - - akkada `siepi `kietama Jõe; `Martoni omad ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama VNg; eläv `andas `surnele suud ja `surne akkas elämä Lüg; Ja puusärk rekke ja mehed aketi tulema Jõh; `minnu akka janotamma; kados on `katki, `tarvis akka parandamma Vai; akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ää akkag nuttama mette, ole `vaasti Khk; kevade kui oli aketud `loomi `väĺja `laskema, siis oli `kellasi kölistud Mus; jo nüid ilmad ikka `eitima `akvad Muh; saab [kuhi] juba pooleks saand end, akeda ahendama Emm; poleks ma mette `nutma akkand; mei olime jüst kodu menema akkamas Käi; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll Mär; siiss akkass piĺl `mängima ja tańts akkas `köima Mih; pühaba akate einatööd alustama Aud; pidi uut `maandid `tehtama akatama PJg; `aksin kuduma Vän; taevas akkab seletama Ris; muĺlikas on nihuke veis, mis alles `lüpsmä akkamata Juu; ommiku kella neĺlast sai akatu juba `peksma [reht] Jür; teda siis pidatud kõige `enne akkama `peksma Amb; vana maha jäänd `põldudel akkab kohe kamardikku kasvatama Tür; akanuvad `juoksma kodu VMr; akkasin `tundma et valu iilid akkasivad `käima Kad; mis nüüd akkab olema HljK; minä akin `leibä tegemä; mes‿sa nüid akku tegemä, enese `kõsta `öeldi - - mes nüid akata tegemä Kod; siis akatasse teda (ladet) `pahmama obustega Äks; lehm jääb `ahtrast, `lüpsma ei akka, kui rikutud on - - siis ei akka akkamas̀ki Lai; akassime `viina temäl `sisse `anma Kõp; akkas mutku kodu `tahtma Vil; agu akkas tekküme; raud aiass elgiss, sõss akats tagume Krk b. (koos illatiivse või allatiivse laiendiga) akkasime kesk`ommikulle `kellu kahetei·st`kümmeni Hlj; `milla `teie `reiele akkata VNg; aus laps - - ei akka `vargale; akkab `itku; vahi mu `silma `sisse, kõik ei saa vahitust, nauru akkab; jalg akkas verd `juoksu Lüg; `tarvis `koido unele akkada; kui on ilus ilm, siis akka `luole; akkas `riidu Jõh; akkamo `ildaselle; mei akkasimo kisa Vai; ma `aksi sii kaubale Khk; ole miheks töhe akkamast Käi; igäpäe `ootan munele akkavad Mar; kella kaheteiss`kümness `tõuse üless ja akka linule Vig; nüid lähme ja akkame `jälle `tööle Juu; kell kaks ommiku akkasime rehele Amb; kui jo jaanibe oli `müeda, siis jo ikke akati eenale VMr; võib toedule (sööma) akata Kad; kui kadri akkab kusele siis andres paneb aani ette VJg; kui külm ilm, vars akab pasale; akas soldatiga jutule Kod; `eśte kui ma `tü̬ü̬sse akasin raut`pulke ei olnutki [äkkel]; ei änam ei joose [kask] `mahla, nüid akab jo oksele Ksi; ommuku `tulti üles `näiti tuli `pihti ja akati tühü Hls c. alustama, alust tegema ku `kartulid oli noppitu - - siis sai linudega akka VNg; mis sä akkad `ilma `asjata, sa et `õska tehä; akkab aga `jälle ja ajab oma `jönni, `ühte `puhku edesi Lüg; `einaga akkada `pihta; ei tea, minest `pääle akkada Vai; kui rugi küps oli aketi `pihta pεεle Khk; nutt `pääses `lahti, nutt akkas `lahti Mus; `puita akates poleged asi nii ull Käi; näe ma akkasi päris `paĺla käsi (vaeselt) `peale, nüüd oo mol `kraami küll Mar; omigu sai vara üles `tõustud, kahest kolmest oli jo `peale akata [rehepeks] Mih; üksainus `sirge oŕk ilma aruta: muidu ei saa esimesi `silmi akata (üles luua) Vän; küll si on üks jutujakk, ühe jutu lõpedab, teise akab Saa; `eile akkasin `leiba ja juba läbi Ris; akab ievast `aadamast `piale, tiab kõigist aśsast `reakida Hag; pikendäsin veel sedä akkamast – aga ikke tee `viimäks Juu; `kartles on akata ja lõpetada [toiduna] nüid alati Ann; ei taheta tüed akata esmaspe ega `riede VMr; kana lõpetab sarja ära akkab uut `sarja Trm; no kedä muud, akama `piäle aga Kod; sai joba ärä akat [töö]; `pu̬u̬ĺbesel pääväl akati kiket tü̬ü̬d; ta iki ligi saa `aasten joba. nüid akka sadata `aastet Krk; peale, pihta hakkama tegema, ette võtma tuli `seie kodusse nink `vaatsi, sii es ole mitte midagid `pihta akate Ans; see töö on `jälle sealt moalt `otses, mis nüid peab `peale akkama Juu; `ilma adrata põle sial enam `miśkid `piale akata VMr; mea nõu ei lövvä, mis ma pia `pääle akkame, nüüd om miu `mõistuss otsan Krk
2. a. algama, algust saama üks ädä lõppeb, `tõine akkab Lüg; ku `tuule `küüned [taevas] - - siis akka tuuld Vai; pärdi pεεvast siiss `aksid `möisa rehed Jäm; mere kallas, kus maa ää löpeb ja vesi akkab Krj; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta; Lutsu jooksu aeg akas sügise `ingede päevast Pöi; `Lõetsa jõgi akkab soost Muh; pühäbä ja neĺläbä akassid pulmad Vig; eimene maailmasõda akkas `peale Mih; eha lõpeb ja koit akkab Tor; ru̬u̬ś akkab vihastamesest kah Hää; siis akkasid joomad ja söömad ja pärast pulma naĺlad Rap; eks allikal ole küll koa siĺm, kui ta akkab alles Juu; tuńnid akkasid siss, kui `valgeks läks ja lõppesid kell neli Kos; `kangest akand `pikne `piale, nemad läind `sinna ulu `alla JJn; `Valma saunaküla akkas maande äärest Pai; suured saud on viel akkamata; mõisas oli, kell kaheksa akkas kesk ommik VMr; juba järve kallas lobiseb – vist akkab järve tuul; mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla; akkab nagu kirmetis servast `pääle Äks; agu akkab (koidab) Hls; ku paistetse rinnust akkass, siis om `varsti minek (surm) Krk || nad on `Narvast akkaned (pärit) Jõh b. käibele tulema; tekkima, sugenema; sigima `autu akkas vast soja ajal Jõe; sie ei ole mitte ise akkand [jutt], sie on kohe old asi VNg; sie on ikke kõhe täis `sündind lugu - - ega sie ei õle mõni akkaja lugu Jõh; `septe·mbri loppus juo - - akkas `marjalohe Vai; puukiŋŋad `aksid ennemdi, kut `sakslane `seie tuli Jäm; See nüid sii alles öhe kahe`kümne `aasta eest akkand asi et `paargutele aketi `korsnud `peele panema Kaa; nooda püik kadus ää, siis akkasid mörrad `jälle Vll; Nee vanad õue ja võrkaide murud on ise akkand, nee pole külitud; Telg on `seemnest akkav rohi Pöi; koi liblikad, munadest akkavad ussid Muh; inimest `ütlesid, et `ülged `olla varaù·st akan, varaù· soost Var; kui `kolloo·sid akkasid (loodi) Vän; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; minu ajal nendega (maavärvidega) ei väŕvitud siis akkasid ikke puevärvid juba KuuK; minu emal oli kerst, `kohver akkas iĺjem JJn; se on `luoduse viga, kogeldamine, sie ei ole akand; tiik, nisuke veike kierastik – kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; kot́i `sisse koid ei akka Iis; viimati kadusid ni̬i̬d rüid ärä, akasid vammussad Vil c. mingi tunde, meeleolu, aistingu tekkimisest akkab ale miel nähä Lüg; Akkas vist `ilge, läks menema Jõh; kahju akkas `vaesest inimesest Khk; nii `kange jänu akkas Pha; mool akkab nüid külm ~ pala `kinni Vll; miol akkas küll naa jõrm Khn; siit rinnust akab valu PJg; kas sul ei akka ~ soa veel äbi Juu; tõmmake kuued `seĺga muidu akkab külm Ann; kõpsute `jalgu, sõ̭ss ei akka küĺm Hls
3. a. (kellekski või millekski) saama, muutuma; kellegi kohustesse astuma ehk hakkab viel elusaks Kuu; ise akkand kinksepp, ei õle `kuski õppi saand; sinä `sündind laisk et õle, sinä õled akkand laisk Lüg; kahe`kümne `aastane sai `oldud kui sai naiseks miheks aketud (abiellutud); mo ema isa oli suur `kontide panija, ise akkend Khk; Kukulind - - kevade kukkude, pärast akate kulliks Pöi; pole ma mette teise `teenijaks akkand Käi; oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; Vanaste üks `õige mees mõisa kubjas ei akan Han; noorem tüdar akkas karjatses̀se Mih; ega `enne põld [loomaarsti], olid mud́u nihukesed akand toadid, kes obose suud `rookisid ja Juu; mineva sügise - - akkasid taĺlimeks Pai; si̬i̬ tahab saksass akada Kod; mina akasin tädi ja tädime juures palgaleseks karjatseks Plt; noh ku ma käisi karjan vi̬i̬l paaŕ `aastat sõss akassi poisiss joba `põldu `kündmä Pst b. mingisse ametisse või tegevusse asuma, mingisse olukorda või vahekorda astuma sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab; sügise saan `seitse`kümmend täis, akkan juo kaheksa`kümme `pääle; mina akkasin `este vana Juhani puolt; akkab oma `leibä. lüöb `tõistest eräldi; (kokkuleppimisest, ühinemisest) akkama kokko ja `õstama sene `massina Lüg; siis ma `aksi ~ akkasi küla `lamba Kaa; te akkate abiks koa Muh; ei ma akand tä `kelda üht; ma `katsusin meelitada, aga ei akand minu `nõusse `ühti Mär; ta akkas riigi teenistusse Aud; `enne akkasid `kangesti vene `usku; teene on aher lehm, teene on `jälle akand (lüpsma tulnud) lehm Juu; kui mina koha `piale akkasin, `küńtsin kõik ühe obuse adraga Pai; akab mulle `aitima `anma et kas minä akan appi Kod; käis `lüpsmas, kui lehmad olid akkamata Pal; vastu ~ vasta hakkama 1. vastupanu osutama, mitte kuuletuma, tõrkuma igale `puole, kuhu tahad, läheb, `vasta ei akka `millaski Lüg; Aga no kus sa `erra käsule tõhid `vasta akkada Jõh; `vastuakkaje obu Jäm; tä `rääkis et kis kubjale `vasta akkan, siis kohe vits `lahti Tõs; üks - - oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; lõpu `otsa akkas viel vanematele `vasta kua VMr; nõnna ku `rauda akab `vasta MMg; `vastupaneje lu̬u̬m, akkass `vastu Krk 2. tekitama, vastik olema a. (toidust, joogist) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle Lüg; Vesi akkas `vastu (oli joogiks kõlbmatu) Emm; see sööm oli nii sańt, et akkas tääl `vastu, aas tä südäme sandiks Mar; `süemine akkab `vasta Kad; kui paĺju sü̬ü̬d, akab `vassa Kod b. (tööst vm) see pole lisige tee, akkab `vastu (ei jõua ära käia) Khk; vahest tee ja tõtta, aga nüid akkab `vasta, enam ei saa `tehtud Juu; kui ei süe, siis väsid ära, tüe akkab `vasta Kad c. teat asendisse asetuma või laskuma `usklikkud, nied akkavad `põlvili maha; tämä akkas maha ja õli `kummuli, ei `jaksand `ennast `kierädä egä; `undi rattast `lasti – üks akkas selikile maha; läks `sinne `kuuse närede vahele, akkas `sinne `vastuli maha Lüg; maast `engab, luom kõhe `nuusib ikke seda aset, ja akkab siis pikkali; Akka `vuade pikkali, sa õled `aiget nägugi Jõh d. minema, muutuma, pöörduma (ilmast) ei akkand `tormile ega kedagi Jõe; sene järele kas akkab `pitka `vihmale vai lähäb `kuivale Lüg; ilm akkas `saule Jõh || akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg
4. a. kinni või ümbert haarama, millestki kinni võtma akkavad `tõine `tõise `kaula ja `annavad `tõine `tõisele suud; minu `ambad on juo `nössid, enämb `kinni ei akka, nagu vanal `undil Lüg; ta akas mu `öltsi `kinni, vöttas `riidest `kinni Jäm; siis akkas mo kaela `ümber Muh; akka `saage `kenni Rid; akkan so pähe `kinni (tutistan) Mar; võtad [kibu] `kõrvapidi jood, akkad `kõrva `kinni Var; akand emal karvust `kinni, ja `tuupind emad Mih; välla takka oli üks papal. ei ulata sülega `ümmer akata ~ võtta HMd; akka mu `jalga `kinni ja ojume üle Jür; `kuḱsi maha, küüned ei aka `kińni serväss Kod; sedä ei tää, kust ma `kinni akka Krk || hammustama, kiskuma (eriti koerast) sie on `kange kuer, sie akkab kõhe `kinni Lüg; Koer, saepεε, akkas `jälga `kinni Emm; noor kuer akks naks ja naks `külge `kinni Mär; ta oo `kerge `kanda akama Tõs; panin ta (koera) `kinni, ta akkab `külge ka JJn; aaguvad kurjasti küll, aga ei ole `kińni akand; kui obune sööb maast, siis uńt ei pia `saama kõrist `kińni akata Ann || piltl kallale kippuma või minema; riidlema; tüli norima sie akkas `suisa suu `püsti minu `pääle VNg; akkab minu `kallale - - minul süüd ei õle Lüg; teised akkavad `jälle mo `peale Mar; kui sa kedagi `ütled `talle, mis `vasta mielt, siis ta kärinal akkab `sulle `piale Amb; küllalt on nisukeìsi riiukukkesid, kes `kaine `piaga akkavad teise kallale Plt || piltl millegi (töö, ülesande) kallale asuma, midagi ette võtma ei hakkaki sen kääd kuhugi `kinni (ükski töö ei sobi) Kuu; `viltse löŋŋa venitaje, kes sedasi vedelast `kinni akab (pikkamisi, vastumeelselt töötab) Jäm; ilma akkamata (saamatu, loid), midagid ei korralda Pha; ikka akkab `kinni `tüösse JõeK; tämä o niiske südäk, kõhe akab aśjass `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod b. millegi vastu puutuma, midagi riivama; kinni või külge jääma, kogunema, kinnituma; takerduma, kleepuma; ühte või kokku jääma (surumisel, loksutamisel jne) vahest oli `otra nii lühike - - ei akkand `sirpi, et oleks `sirbiga `leikand Hlj; madala `ukse`päälne akkas pähä VNg; lumi on `ühmäne ja vesine, akkab rie ette ja igäle `puole; ei saa `kuiva `toto süä, `ühte `puhku vesi tuop `juures, `muidu akkab kõri `kinni; tänä on supp paa `põhja akkand, on `kõrbene magu; või ei akka kokko, tao tõist juo `kõige `päivä Lüg; papper akkas `küĺge `kinni Jäm; jalg akkas vähä (komistamisest) Ans; `seaste pole vigadi ede midagid akkamas (pole midagi niita); oks akkas `iussi `kinni Khk; tegi adra `vanna `katki, akkas kivi taa Kaa; jahud akkavad käkki `ümber käe [leiba sõtkudes] Muh; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; kui paet `põhja akkab, siis lükatasse takka `randa Rid; nepod akkavad `ühte (kleepuvad); `vaata kui tolm akkab riiete `külgi Mar; kõrv akkas `kinni (läks lukku) Var; lasna `peale sai natuke jahu siputud, et jahu akkab lebasse `kinni, leib ei jäe mette lasna `küĺge Mih; Aeru laba akkab vee taha Khn; obuse kabja `alla on akand suur lume kamakas Vän; Nätset `leiba on alb `süia, akkab `ümmer ammaste Hää; virnrohi - - on teräv, pikk akkab igasse `kohta kärts ja kärts `kinni - - akkab `riide `küĺgi; suure tulega ei või `keeta, pudru akkab `põhja `kińni; keedä ja keedä `rauda [sepapajas], vaat kokku ei akka Juu; kui tomp sies [lõimel] akab sua `piisse `kinni Jür; mis `angu akkas, sie akkas KuuK; mul akkab pia `varsti lakke `kinni Amb; iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni ja komista VMr; leiva tainas on rabe, kui ei aka kokku Lai; [ree] jalas akab liiva `piäle `kińni, ku lund kasina one Kod; jäŕjest segada, muedu akkab `põhja Pal; käki vedelal on rasv sehes - - mud́u käḱid akkavad `rindu Äks; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akantki; lootsik akas `põhja `kińni KJn || (kõnehäiretest, kogelemisest) ta keel vähe akab (kogeleb) Jäm; [kogeleja] saa söna suust εε mette, keel akkab `kinni Khk; täma keel akkab `kangeste, täma kokutab Mih; mõnel on luomusest koa, et sõnad nagu akkavad `kinni, siis üeldakse kogeldab Hag || piltl kui on kõrd juo `kinni akkand ja `sisse vedänd [poiss tüdruku või vastupidi, öeld] et enämb põrn maost ei `lahku ; igä riid akkab tämässe `kinni, üks `riiakas inimine on; igä `ammet akkab kättä - - on akkaja igä `tüöle; ei minu `küüned küll ei akka kuhugu `kinni (ei taha kellegi oma võtta) Lüg; `meie poiss ei akka `silmä, tiab kus tämä on; Laseb ühäst kõhast `tõise - - `kuski `paigal ei `sõisa ja `ükski tüä kättä ei akka Jõh; `oige `elma ei akka `kengi (õiglast ei süüdistata) Vai; Tühi perse akkas taga `kinni, akkas uiest [lehmi] `lüpsma (puudus sundis uuesti tööle) Pöi; minu `külge ei sua `kiegi `kińni akata VMr; si tüdruk akab talle (poisile) südamesse Ksi c. püünisesse sattuma, (õnge jne) otsa jääma, näkkama (kaladest) sie kala `õnge akkamine on `pilves `päivägä Lüg; tursad täna ei aka Jäm; kõik kalad `akvad aŋŋerga õŋŋe `otsa Pha; `talve köiasse unnel, aavid akkavad `otsa Muh; kalad polnd `unda akkand Rei; akkab ikke mõni [kala] `kenni koa [õnge] Mar; suur aug akkas ahingusse Mär; `öösi ka akkab angerjas Vän; õng on pisike konks, kala akkab `sõnna `otsa `kińni Juu; abakala akkab `võrku koa Trm; kala ei akka õnge `otsa Plt; es akka õnge `otsa, es võta `sü̬ü̬tä Krk
5. levima, (teisi) kaasa haarama a. nakkama, teistele edasi või üle kanduma, kuskilt saama (haigusest, nõidusest jne) tobi akka ikke `toise `küljest `toise VNg; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse. siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; kõva verega inimine, senele ei akka `ninda `õlpsast, aga `viimast ikke akkab ka; paha muod on juo isäst `külge akkand, sie on kõhe vere sies Lüg; Kui `leivad `niisikesed `vistrikud üläs - - siis `üäldi, et sie on akkand -- - `üäldi ka `tuulest akkand ja maast akkand Jõh; äkine `aigus ning akkand `aigus mis tuulest tuleb Jäm; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna; akkand `aige (nakkushaigus) Khk; ei `aigos kka `moole `küĺgi Kul; Siberi katk, üks akkaja `aigus Tõs; tiisikus akkab teise küllest `külge Vän; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `rõuge `aigus sie akkab kohe üheteisest VMr; maa peab `ingama sialt kohast kus se `aigus (maa-alused) akkab Ksi; aga nüid on vähk akand inimestesse Plt; temäl akkajet `aigust es oole temäl olli surma`aiguss; sellest (sammaspoolikust) om kuri `valla saia, si̬i̬ akkass ka tõisel Krk || (paaritumisest, sugutumisest) tiä kas akkas ka `külge, sel `selgi ajal õlivad `paaris, eks sie käi ikke eloka `kõhta; igä `tütrikulle ei akka `külge Lüg b. põlema, süttima, (teistele) edasi minema (tule kohta) tuli‿b aka – puud on märjad Khk; puid peab nii pailu olema, et sa `turba akkama saad Vll; kut tulerovaga tuld lööd on ka sädemed, sädemest akkab taala `otsa Emm; siss `löödi kibi peal tuli põlema, tuli akkas käsna `külgi Mar; mina panen ike puud nii, kuda ta (tuli) kõege paramini akkab Kos; teene maja akkab teesest. teene võtab teesest Äks; üks `istus `küindla `juures ja vaadas, et se `kuskile akata ei saand SJn; (tuli) akaśs taglale `külge, tuli akaśs `õhkume Krk
6. mõju, toimet avaldama a. mõjuma, toimima, tagajärge omama `tõmma `kõrvid maha [mütsil] et külm ei akka `kõrvide `piale; kui päiv `paistab, siis `elgib. `vasta `silmi akkab; külm akkab `jalgudelle `kinni; `tõmban `piipu, siis akkab `rindu Lüg; joulu `ölgi `pandi paigale - - suitsetati nendega `pöldusi(d), `enne pääva. Ttise inimese kuri silm ep aka `pεεle Jäm; suits akab `silmi; eida veel `leili – b‿aka `kinnigid; nii külm et akab `amba Khk; see [õlu] pole sedamoodi `tehtud, et esimene toop akab Mus; Akkas ikka `konti `kinni (viinast); Ussi pead `peetud `taskus siis `nõidus äi `olla `peale akkand Pöi; Roheltsed ounad akkast sisse (tekitasid kõhuvalu) Emm; meno nõu selle `peale ei akka (nõutusest, abitusest) Mar; aha tuul o `näule `peale akan Kse; jalg oo kuib lośsidega, aga akkavad jalade `piale Aud; luege pääl ei akka püssi kuuĺ kah Hää; ele pää akkab kevade `silme `peale Kei; ommiku `jälle märg kangas `väĺla tõmmata, siis `päike akkas paremini `piale (pleegitas) Amb; kańnis särka ilm, akkab ninasse VMr; ele väŕv – akkab `siĺmi Trm; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud, et õla `pialegi ei akand Lai; kipe akkaje küĺm Krk || piltl kel `kerge pää, siis akkab [õpetus] iast `kinni Lüg; egä see meno `külgi akka egä puudo mette Mar; temäl raamat ei akka; ta om kõva `pääge, tal mitte ei akka, kõva `pääge lu̬u̬m; tal akkass küll, aga ta ei õpi, küll andass tal `vitsu Krk; kõva pää, ei akka midägi manu Hel; pähe (kinni) hakkama 1. purju panema, joobnuks tegema, joovastama; uimastama, pead haigeks tegema meri akkab pähä Kuu; Ehk mis õlut sie `muidu on kui ei akka pähä Jõh; oul akkas piha kinni [saunas] Ans; nee on nii `kanged rohud, nee akkavad pεhe `kinni Khk; kaelud akkavad pähe Muh; viin oli pähä akkan Kse; `vaata, `viimaks akkavad [kailud] nii pähe, et aavad oksele Tür; ving akkab pähä VJg; kui süed `õhkuvad, siis akkab kaŕm pähe, kui on kaŕm sehes Äks; tuba (aur) akkab pähä, ei või siin `olla KJn; viin akkass pähä, läät ulluss Krk || tämä sest (tüdrukust) `lahti ei saa, akkab tämäle juo pähä sie asi Lüg; poisile akkas put́s pähe Sim; võta võta, tämä ei aka sinule pähä egä `persse Kod 2. meelde või pähe jääma a, pee, akka pähe, kui et akka, `viskan lakka Lüg; [õppe] tükk ei aka piha Jäm; raamat ei akka pähä Mar; va maltsi `peägä, kel kirjad egä lugemesed ei aka pähe, egä jäe `meelde Vig; laulu viis akkas `mulle `iaste pähe Kei; mina piäss ei mõessa - - tahab enne paĺjo õppi kui pähä akab Kod; kõva pea, ei akka päha Plt; südame peale ~ südamesse ~ südamele hakkama iiveldama või oksele ajama, halba enesetunnet tekitama sie asi akkab `mulle südämelle, mina sedä süä en saa Lüg; rasvane liha akab südamesse Khk; see suur `öötsodamene, see akkas tema südamesse (jäi merehaigeks) Rei; mõni toit akkab südäme `piäle Tõs; `suoja `piima ma‿i juo, akkab südame `piale VMr; nisuke rive asi et akkab kohe südämel̀le Kad; miul küll `keńnigi asi südäme `pääle ei akka, mis ma sü̬ü̬n Vil || vastumeelsust tekitama, vastik olema Midäs sul viel `süämelle hakkas, et panid nii pia ärä tulema Kuu; `niisuke jutt tuleb, et sie akkab `mulle südämelle, et mina en sedä `salli egä taha `kuullagi Lüg b. peale jääma, kinnistuma (värvist) `pannasse `suola [riidevärvile] et siis akkab üväst `pääle Lüg; värvile `pandi `maarjad `juure, siis akkas `pεεle Khk; Väŕv äi ole east akkand, [seelik] jähi lapeliseks `jälle Pöi; muar`jääga värviti muidu s‿akka mette Muh; mõni värb akkab `eäste `peäle, aga mõni ei akka üht mette Mar; aa kui seda (kübaramusta) `ulka ei pand siis värv ei akand `piale KuuK; lõngad one ehätänd, värv ei õle `külge akand Kod; värv oli nõrgalt `piale akand Lai; nüid na (villad) om jo periss alli, ega väŕm nii ruttu `pääle ei aka Hel
7. mingiks tööks või tegevuseks suuteline olema a. teha suutma, jaksama; toime tulema, jagu saama `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide senn ärä, ei hakka `hammas `pääle Kuu; minu jõud ei akka `külge sene `asjaga, ei akkagi `tõstamaìe `üksi `päine Lüg; Sie on kaval pettis ja suli, `selle `piale ei akka `kellegi `ammas IisR; sia lihal nii paks kamar – `ambad äb aka `pεεle Khk; kui vähe [kala] oli, et ikka mees `peale hakkas, siis töi `selgas ära Phl; ikka läks mööda ja ta‿i näind - - ma `üt́sin mis asi see siis on, et su silm ei hkka sis Noa; va sańt maa kündä, atr ei akka `peale Mar; ei mu nõu sii akka kedagi, mu nõu `siia ei akka Mär; nüid on kõik asi nii `otses, ei akka `kuskilt `keegi nõu enam `peale Juu; kõva kooruke, ammas ei akka `piale Kos; nõnna kõva, et ammas ei aka `külge Kod; liha kaets paast, odot, ma kae, ka ammas ei akka vi̬i̬l; miu `mõistuss küll ei akka sellel `pääle Krk; hakkama saama 1. toime tulema; midagi ära tegema, korda saatma Laps läks ilulugemisega `ninda `ähmi täüs, et ei `saandigi hakkama Kuu; ma küll `seukse alatu `teuga akkama äi saaks Khk; Kana on varvasjalg, ta‿b soa vee sihes `öhti akkama Pöi; See kiri lehem on nii pahur loom, äi mina saa temaga akkama Rei; see on `siiskid veel hea, et mina omaga hakkama saan Phl; aga üksi saab koa selle `tööga akkama Mar; ma luban iga pää `metsa `minna neid nõia `oksi `otsima, aga ei sao ega soa sellega hakkama Juu; ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega JõeK; sie tüdruk on illukene ei sua `tüöga akkama VJg; `tautab ja `tautab, aga ei sua akkama Ksi 2. (omavahel) läbi saama see nii töri inimene, kus sa sellega akkama saad Krj; Korra oli pere `leibas, pole akkama saand, akkas oma `leiba; soa akkama sugugid mitte üksteisega Pöi; mees ja naine, `loetud ja laulatud küll, aga ei saa akkama mette, siis elavad `lahkus Mar b. lõikama (terariistast) tänä ei akka vikkasti rohole `külge; viil ei akka `saele `pääle, mutkui libeb `vaide Lüg; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; se (nuga) oo nõnda tüńts ei aka `ühti Mus; Ons su kerves veel akkaja Kaa; omingu `kastega siis oo rohi märg, siis vikat akkab ennemini Muh; Nuga jo nii tölp, see˽p aka sooja sita `pääle ka mitte Rei; ega ma teist seokst [vikatit] änam saa, sel oli ea akkamene Mih; vikat o vahe, akkab `easte Tõs; raut́s on nüri, ei akka pääle Saa; oh sina ull, küll on aga soag nüriks läind, mitte enam `peale ei akka Juu; vikat́ ei aka rohole `külge, ku rohi one libe ja kuiv Kod; si̬i̬ om `seante nagu undi arjass, vikat́ `pääle ei akka Krk
8. (kokku) sobima, paras või kõlblik olema Meie ei akka enämb kokko, on jua viha vain vahel; sie ei akka minu `pääle, mul on juo kuorm suur, on `ruumi vähä; sie toit akkab `mulle üväst `amba (meeldib, maitseb) - - sie toit akkab `ambaga ja mokkaga kokko; tüö `ammet akkab kõhe, aga lugema ei taha akkada Lüg; [rõivas] akkab iast `selgä Jõh; `Söuke kalośs akkab juba mo `jalga koa Pöi; kui supp akkas juba et sa võid suppi suhu `pista, siis oli juba `vaangas tühi (sest sööjaid oli palju) Lih; kõige param akkavad sut́id ja vihmaussid Vän; teesel ei soa ega akka (edene) se `korjamine, teene aga soab kõegest asjast seda vara Juu; tämä akab iga ühega Iis; meie keele `murdesse sie ei akka Trm; jääl läks kõledass `väl´jä, jääl ei akand tõesegä kokko Kod
9.  hakkama(s) töökorda, valmis; töökorras, tegevus-, tegutsemisvalmis; teoksil; olemas nemad (angerjad) panevad ko˛e keik savad akkama ja `kaŋŋutavad maa siest ka `lahti `oŋŋed Jõe; sain elämise siin akkama, ega old midägi `enne akkamist; ja siis ans sie mies oma `leivätagavara ärä ja ans kohe pere`naisele `käskü, et sega kohe uus `jälle hakkama Kuu; jüri`päiväl `kaubeldi juo `karjane akkamaie; kõik mehed ei `õska `panna `rangi `ruoma akkamaie; `vankri sättin akkamaie, tahan kuhugi `mennä; ajas `mõisad `suurest ja `suurest akkamaie; mul on vokk `präigast akkamas. talv tuleb, `tarvis sukka ja `kinnast Lüg; pane `ennast akkama, sie on iast `riide, siis akkama mänemä; Õli suur pere, õli `leivä `asti alati akkamas Jõh; Kui mina `kanga akkama panen, küll siis kudujaid on IisR; `säätsi pere akkama (tööle); meite Jaen täna mujaga nönda akkamas - - kεik selle aja muda roogib ülesse Mus; Noh vanamees, pane ennast ka akkama, pead töhe minema; Mu poolest oo asi akkamas Kaa; no siis pannund suuretüki akkama, ning annund käraka ää Vll; Ma pani tahenduse juba `öhta akkama Pöi; pane kulmu köis ka akkama Emm; Minul oli ilmast `ilma koirohi akkamas Rei; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Iga töö pial akkamas Han; nää `praegast `aśtja sial akkamas (leiva tegemiseks); kui lumi kaub, `varsti on nemad (osjad) akkamas Amb; sie on `niisugune akkamas tüdruk et lase `olla VJg; panen süögi akkama (keema) Trm; kui kõik oli akkamas, oli [õhtu] söök, ja `piale selle `kraamisin laua Lai; tragi (inimene) on alati vali, igal pool akkamas Plt; hakkama panema hävitama, rikkuma, raiskama Ega tä `enne kuo saa, kui kaik raha on hakkama `pandud Kuu; Jo sie `keikse paremb siep `pandi minev`aasta akkama IisR; `jälle pudeli akkama pannud, `jälle `möirab (joodikust) Mus; selle nuore inge pani tema ise akkama Amb

hale ale g -da R(n aleda VNg) L K I Ran Nõo Kam; alle g aleda Puh van Nõo; hale g -ja Kuu; n, g ale S Trv Krk; n al(l)e Hel; n, g alle Hls, allõ San Krl(n alleʔ), hallõ V(g halõhõ Har Vas)

1. adj a. (pisarateni) härras, liigutatud, halemeelne, kergesti kurvastuv; kaastundlik aleda südämegä, akkab kõhe `itkemäie; sie on ale inimine - - akkab kõhe `itku Lüg; `moolgid akkas taast ale meel Khk; Ale mees koa, akkab `nutma Pöi; süda läheb aleks Muh; kui on `raske asi, siis tuleb ale meel `peale Kul; tema on aleda südamega, akkab `nutma kui vähä `miski on VJg; teeb meele aledast Pal; ale meelege tule ikk ka `pääle Krk; südä lääb aledass, siĺmävesi om leevä `kastess; ike nigu aledamba meelega annat tälle, tiiät et ta‿m `vaene ja sańt Nõo; ku ma näi, et tä nii kurvakõnõ oĺl, siss lät́s `hindäl ka halõhõss Vas; `suuga murõhtass, `süämega iks olõ‿i hallõ Räp b. millestki, millegi tõttu kahju, kurb mul one periss ale temäst, üks vana üvä mies VNg; ale ja `kahju on kohe täda Vai; siis o nii ale, kui sul põle midagid Muh; tääl väga nagu ale `olla üksi Aud; ei olnd jo ale näha see kui mat́si `nahka nüliti Rap; ale taga tõiss, et ärä suri Kod; no võta kui tahad, ega mul täst ale ei ole Ran; `väikest last oĺl hallõ kaiaʔ, is saa `õigõst süüä andaʔ, ei˽`mähki˽kah Har; vaest eläjä `lu̬u̬ma um `õkva hallõ Plv; mul om teid hallõ, ti̬˽piät no `näĺgümmä Vas; ku hädä om, siss olõ õi `härgägi hallõ, kui hädäkõrd `mü̬ü̬da lätt, siss om `handagi hallõ; nõrgahtu põlvilt `maaha, nii lät́s umma naist halõhõst Se c. kurbust, kahju- või kaastunnet põhjustav, liigutav; kurbust või kannatust väljendav Midäs sul viga on tänä et `ninda haleja nägü oled, kas peigmees jätt maha vai midäʔ Kuu; kpll sie pidass aleda `jutluse VNg; See nii pisike ale (”arg”) laps Pöi; see `olli pisike ale `näoga poiss Muh; siis `meitel oli `neuke ale asi, põln änam mette `pruuti, põln `peimest Lih; sel on nihuksed ilusad aledad (mõjuvad) sõnad Juu; poja laps jäi pia põletikku, kole, ale `aigus JJn; ise itk ja lugi, aleda tuaniga Kod; küll om ale asi, et ma nii perätuss ole jäänu; si̬i̬ keŕksant om `väega aleda `kõnnega, panep kõ̭ik `rahva `ikma Nõo; halõha helüga laulõtass, helü um hallõ Lut
2. adj armetu, mannetu, vilets, halb Ei sie saa midägi `tehnest - - `niisike ale õli tõne; sie õppetaja lueb aleda `äälega, ei `kuulu kuhugi, kie `valju `äälegä lueb, `kuulub üle keriku Lüg; Riie mis sa `ostid on väga ale asi, öhugene ja pole tal nägu midagid Emm; mõni [inimene] oo ikke aledama (nutusema, kaeblikuma) äälega, mõni oo käredama äälega Mar; ei˽taha üteldä et uĺl, siis `ültät, et tä om `puuduline, uĺl on halõhõp sõna Har
3. adj (värvuselt) hele, valkjas, kahvatu, pleekinud, tuhm halepunane – `oige `valkjaspunane, `ruosa Kuu; tal on `valged `juuksed, aleda `karvaga Lüg; Anepojad - - `alguses on nisukesed alerohelised, `ennegu `lähvad `kollasest IisR; ta nii ale (kahvatu) `näuga; pisine ale (hall) lind on, lina`västrik Jäm; kui väŕv vähe `pεεle akab, siis jääb [riie] aleks Khk; Ta akkab `tuiskama, `päike on nii ale ja `valge Pöi; mis nisuke ale kollane on, see oo `aabjas kollane Mär; Karikakraga sai tulikollast. Kaselehtega alekollast Kei; kui see aĺl on `liiga ale, ehk saab `musta `ulka `panna [värvimisel]; oli nisuke alesinine riie JJn; lepikseened, nisuksed aledad roosad seened Ann; `omme vist sadab, pääv on aleda `näoga Lai; sii̬i̬ om `siande ale väŕm Hel
4. subst haledus, härdus, kahju-, kaastunne üsna ale tuleb `pεεle, kui sa seda köik pead `mötlema Khk; tuleb üsna ale `peale, kui ma teda nään Juu; emäl tullu ale pääle, võtten oma latse tagasi Krk; kui kaet toda viĺetsät elu, siss nigu ale tuleb `pääle Ran; tulõ hallõ pääle, nakass `ikma ärʔ Se

hallitama1 haĺlitam(m)a V(`haĺtama Vas Se); aĺlit|ama (-ll-) L K I Trv T, -eme Hls Krk(-em) Hel San Krl; `allitam(m)a VNg Lüg Vai

1. hallitusega kattuma põhud `lüöväd `allitamma, kui `märjäld kokko `pannasse Lüg; vaśk allitab ää Mar; piim oo ära kanastand, aĺlitand kord peal Kse; vesi `sõõna täis, võtab juba aĺlitada Tõs; kali on kanastand, kuui pealt on aĺlitand Juu; märg ein oli - - aĺlitama läind JJn; ega sie aĺlitand plekk `välla lähe, au ehk pese VMr; ummusses kõik läppivad ja aĺlitavad Trm; viimäte lei nõnna ineto `koltond mao `juure ja läks aĺlitama (kaljast) Kod; seene ei akka enne kasume, kui mõts allitem lääb, seene kasvav allitse pääl Hls; ma akka tuhka pätsikest tegeme, siss ei minevet suve leib alliteme; ku sü̬ü̬ḱ ärä allidet om, tõine `ütless, sul‿o kägu kapin Krk; anuma om allitama lännuva - - allitedu ais man Nõo; Ḱakka `sü̬ü̬di ni˽kavva˽ku˽kätte ärʔ haĺlitõdiʔ Rõu; mul om ka‿ks maŕali̬i̬ḿ kotoh, no haĺlitõdass sääl Vas; sainaʔ kõik ärʔ `haĺtanuʔ Se; haĺlitõt (pehkinud) puu, vana vana `kõonõ puu Lut
2. piltl halli elu elama; kasutamatult seisma ma põle kunagi noorest pääst allitanud, ikki olli mehe, kis mind `tahtsid Hää; Aĺlitand vanapoiss, ei temast `aśja saa Jür; ta aĺlitab kodu, ei lähä teiste `ulka VJg; mis säl kodoski aĺlitada KJn; las ta kurat́ allite seinveeren Krk; voḱk oĺl vällä˽haĺlitõt (käibelt kadunud) Har
Vrd halletama1, hallituma

amet am(m)e|t eP(-õ|t Khn; aame|t Kaa) Hls Hel T, am(m)õ|t́ V(aamõ|t́ Vas Se), `amme|t R(n -ti VNg), g -ti, -di; anep, -i Lih Kse Han

1. elukutse, eriala, teenistus; töökoht, -ala `Ammeti oppida ei ole `millaski `ilja; `Ammet kaik mes `leibä tuob; Küll `ammet obetab ja tüö `viisile vedäb Kuu; `õlgu [tal] sada `ammeti - - ikke ädäs `ühte `puhku; midä `ammeti sa ajad - - midä tüöd sa tied; sie on `jälle tämä `ammet ja leib; kas tahab ka kuhugi `ammeti `pääle `saada, ise `naiste `rahvas Lüg; Vanemb pueg `pańdi `Narva `ammetiõppi IisR; `ammet ei `tiuta miest, kui mies `ammetit ei `tiuta Vai; annab ammedi kääst ära; ilma `öpmata mees, ammedita mees Jäm; amet ise öpetab `jälle Kär; äi see ammet meest äi toida Emm; ega ammet küsi `leiba, ammet toob `leiba Käi; `rätsepa töö üsna `kerge töö, üsna `kerge ammet Mar; ta oo ametis `kinni, ega ta saa ää `tulla Aud; mees pidas voorime ammetid HMd; kümme `aastad oli selle ammeti sees Rap; rublane nimi ja kopike väärt ammet – se pidada perenaese põli olema; juba imu täis, võtt enese ammetist `lahti; kus ammetis ta käib Juu; ega ammet miest riku, kui mies ise ammetid ei riku JõeK; sie on ikka üks ia ammet sie sepa ammet; teda taheti kua `sinna ametisse `panna VMr; tämä one siäl ametin, suab siält tiänissuss Kod; ameti poolest on ta kinksepp, aga nüid teeb põllutööd Lai; ta om `süńdin selle ameti `pääle; amet ei `teote mi̬i̬st ku mi̬i̬ss esi ametit ei `teote Hel; `ütsä ametit, `kümness näĺg Ran; poiss om laisk, tedä‿i taa ametide ka võtta `keski Nõo; paŕõmb olnu˽ku tää mõ̭nõ amõdi `hindälle olõss `opnuʔ Urv; timä tuĺl `Rõugohe, sai opetaja ametehe; Taa‿m jo˽tu̬u̬st saani˽jannanu ku ammõtilõ sai Rõu; peeneb amõt́; ega opitut amõtit sälägä ei kannaʔ; kavva tä es piäʔ `veśki amõtit; ja sõ̭ss `naḱsi sulasest, sedä ametit `peie sõ̭ss kuus `aaśtat; kel om amõtit, tol om `leibä Räp; aamõtist sai ar `maaha Se || kui `jälle nüid hundil nuga visadakse, sis ta saab hundi amedist `lahte - - saan inimeseks `jälle Phl; sa võtad koera ammeti `eese kätte juba, akkad `aukuma Mar
2. a. tegevus, askeldus, töö ja küll old vanamihel `ammeti, kui ta saand sield `väljäld mereld `sinne `holmije vahele `maale Kuu; meie `nuodal käib kuus inimest. igal ühel on oma `ammet Hlj; kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen `jõute Lüg; `täisi `soeti peast, iga pühaba oli see amet Vll; Lesta püük ole kena ja lõbus amet Pöi; teitel (murdekogujatel) tuleb oma ammetid ajada LNg; mool muud ammetid põle, `vaatan kano vahest; mool `eesel tuhat tööd ja sada ammetid Mar; ma istuks paegal, teeks näpu vahel oma ammetid Juu; luoga täis `piergu `kiskuda `õhta `otsa, sie old sulase ammet sügisesel aal JõeK; tüe ei ole laisa inimese ammet JJn; sui olivad jo kõik lapsed ammetis, kis `karjas kis oma kodu Pee; minul o ametid küll ja tegemiss Kod; ta on `paerga mesilastega ametis, ei saa kohe `tulla Lai; ihu om väsinu, ma olli kõvaste ametin Hel; viina `aamine om `õlpsamb ku õlletegemine, õlletegemisega om `ulka ametit Nõo; `Äestamine ja `truĺmine nu̬u̬˽no `oĺliva `kergeʔ amõteʔ Räp; olõ õi tu̬u̬l `aigu sukka˽popataʔ, tu̬u̬ om aamõtih Vas || sa tuled vaname järele, `siie oma `ammeti pidämä (suguliselt läbi käima) Lüg b. kasutusel(e) (hrl sisekohakäänetes) minul on ka neli `leivä `pannu, aga üks on `ammetis - - `tõised on `jõude Lüg; ühe kuue`kümne `aasta `ette nad (tündrid) ollid ammetis viel KuuK; tahab raha kõhe ameti `panna; kas tuleb kappi ehk kummutid tehä käib obapuu ameti Kod; mis servad jäid, sai `paikadest, sedaviisi läks ta (pastlanahk) kõik ammetisse Äks; koodid oĺlid alati ammetis, ku me `rehte `peksime SJn
3. harjumus, kalduvus, (halb) komme tämäl on sie `ammet `lapsest `saate `sisse õppitud - - kust kättä saab, säält võttab, sie on sie `tõmmamise `ammet Lüg; Obu oo seikse sandi ameti saand, äi anna karjamaal käde Kaa; koer ajab `karva, aga mette ametid Vll; See va `varguse amet on mõne inimesel kut `aigus Pöi; Lehm `piäsis korra läbi aa põllalõ ning sai sellest amõti Khn; ära akka `mängima, sie saab ametiks (suitsetamisest) Noa; sel näppamise amet́ `seĺge Trm; koeral on muna `sü̬ü̬mise ammet Pil; egass must `mu̬u̬du jätä, arinu eläjass ametit Nõo; ku˽hopõn - - võtt ammõtit, siss kandsõldõdass, et jätt tu̬u̬ moodu mahaʔ Har
4. ametiasutus need tunnistused o ameti poolt `välla `antud Aud
Vrd amat, anep

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar
2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teisteleT V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har
3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp
4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm
5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga)R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se
6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se
7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi
8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut
9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv
10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp
11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

antvärk `ant|värk (-väŕk) g -värgi (-väŕgi) eP(pl -vergid Rid -verk̀i Hää) eL(h- V hand- Se); `ant|värk̀ Lüg Jõh IisR Vai(and-), `and|värk̀i Vai, g -vär̀gi; `ant|verk̀ Kuu(h-) VNg/-verk̀i/ Jõh, g -ver̀gi; komp, pl `antvärgimad JõeK

1. ametimees (mõisas) ühiskondlikult positsioonilt mõisniku ja talupoja vahepealne inimene sedised, saks pole talumees pole ka, see on se `antvärk, ühekorra `üiti isandaks Jäm; Kõik antvärgid purtsisid saksa keelt Han; aedamed, kubjad ja `köstrid olid ikke `antvärgid. alamad `jälle kui mõisaärrad Aud; `antvärgid olid ised veel. laste `mamselid, ponne ja näńnä ja, valitseja ja `virtinad ja - - olid `antvärgi lauas [mõisas]- - koka tegi `antvärk̀idele ja `sakstele Pai; `antväŕk on pu̬u̬l`saksa, mõni ametmi̬i̬s või kiŕjutaja Kod; `mõisan olli puha `antvärgi kubjass, `kilter; `kaege nüid õmmate, joba üit́s `antväŕk tule `mõisa pu̬u̬lt Krk; `hantväŕgele `pańti esi˽sü̬ü̬ḱ, śaksilõ esi˽sü̬ü̬ḱ. `hantväŕgi õks `oĺli˽śaksa`tõugu, `perheimänd ja, valitsaja ja, aidamiiśs ja Har || saksik, peenutsev, haritum (inimene); peen (asi) Küll ne moned inimised `lähteväd `hantver̀giks igä piä kohe, ei `tiie `mingest se tuleb Kuu; `Antverk käis `pienelt `riides, rääkis `pienelt, `õskas `saksa `muadi `süiä ja Jõh; kis sihandune saksam mees oli, see vanad inimesed `ütlesid antvärgi mees Khk; ei `miskid `antvärgi `asja, kõik kaluri aśsad Rid; Antvärgi olek sihes Han; `antvärgi toit (ternespiima supp suhkruga) Juu; kis `antvärgimad inimesed, ned [ütlevad]: minu abikaasa JõeK; `antväŕki mies Kad; `antväŕk mi̬i̬s om `uhke, äste `rõivil Nõo; mis `hantväŕk sa˽siss vällä olõdõʔ, ku˽sullõ ei˽paśsiʔ `üt́ski˽sü̬ü̬ḱ eiʔ Har || linnahulgus, logeleja `hantväŕgi tüḱk käve siin, nuiaśs süvväʔ õ̭nnõ Se
2. käsitööline vanast `üiti `rätsepad ja puusepad `antvärgimeisteks Khk; `antvärgi inimesed teevad käsi tööd Tor; kinksepp, rätsep ja uur`moaker `kuulusid `antvärk̀ide `ulka Kos; peenembe `tü̬ü̬lise kutsuti `antävrgi, känksepä, `tiislääri, `rät́sepä Hel

hapu|rokk kaerakile, ka rukki- või muust jahust (ja kartulitest) või leivataignast keedetud hapupuderJõh Pöi Muh L Kei Lai Hls pooled odra jahud, pooled ruki jahud ja `tuhlid koa, siis pannasse `õhta - - `apnema ja `aetse omingu läbi sõela, see oo apu rokk Muh; apurokk apuleivä `tainast tehasse Mar; apurokkasi oli, kardule apurokk ja kara apurokk Kul; aga ega ta (hapurokk) `kõhtus seesa - - see apu roka kõhutäis oo üle aja `astuda mud́u Mär; mõni teeb või piimast apurokka Kse; `tuhli apurokk. `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes ja `pandi leiva künase `apnema. rukki jahu `pandi `ulka koa, siis `aeti läbi sõela, `pandi natuke vett ja keedeti ära Han; leva apurokk Var; Apurokk kõõgõ param magusa külmä `viegä `seüäʔ Khn; apu rokk `tehti leeva `tainast - - nüid `ööldasse leeva kiisel Lai

harjas1 arja|s g -se Sa Hi(h- Phl) L hajusalt K, Pst Hls, -kse Ha VId, -tse Hag Juu Tür Plt, -sse Mar Vig VMr; arja|ss, -sse Muh TaPõ Vil Trv/-ssa/ Hel T(aŕass Võn; -ssõ San); haŕa|ss, -sõ V([h]ara|ss Krl Har, haŕäss Se, haŕaśs Lut, aŕjass, aŕdass Lei; g -ssõ Rõu Plv); `arja|s(s) R(h- Kuu), g -sse Lüg Jõh IisR, -kse Kuu VNg Vai

1. (sea)harjas, turjakarv; oga, okas Hiuksed o kohe `jusku `harjaksed - - `püstü pääss kohe Kuu; midä ramus luom on sie kihutab `arjassed maha `seljäst Lüg; arjastest `tehti muiste pea `arju ja kiŋŋissepp paneb raadi `otsa Krj; kaśs on vihane - - aeab arjase `püsti Vll; Siga `ingab iga arjase vahelt = keris Hää; kuer `aukus küll, arjased olid `püśti sedasi Ann; sia arjas oli [kingsepal]- - nõela asemel VMr; `põnta `pialne ein oli sia arjase `moodi - - juśs ein Sim; siilu arjassa Trv; ain om nigu arjass jälle (vilets); kähärä `päga `poiske aab metsast sigu `väĺläʔ = t‿om sia arjastest pää ari, arjasse om laḱka Nõo; haŕjukõsõ `ośti˽t́sia haŕjassõid, `veie˽Vennemaalõ Har; t́siga `pussass läbi vereviide haŕastõ = sanna keress Rõu; haŕa haŕasõʔ kakutivaʔ inne ärʔ, `vi̬i̬ga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile; siili haŕassõʔ `tsuskasõʔ halusahe Plv; eś‿om ku haŕass, a vaa `küĺge aia tõõsõlõ, vaa tüĺüskelläʔ (väikesest armetust inimesest) Se || `Arjastest (pintsli või harja karvadeks) `kõlbasid obuse `jõhvid ehk sia `arjased ehk `niine kiud ehk rogusk. `Niinest `arjassed olivad enamast üle `tõrvatud IisR; `latvajal (oskamatul niitjal) jäävä kaari `alla lihi vai arjasse Kam; harjas(ed) kohevil ~ püsti, harjaseid kohevile ~ püsti ajama, tõmbama vihane olema; vihaseks saama, vihastuma Mes sa aeva alade ajad `harjaksed `püstü Kuu; Harjaksid selga tõmbama Hls; Juba `läksivad `jälle `arjassed `püsti Jõh; Süda äi anna veel `järge, arjas nii `püsti ~ kohevil; Vana `tõmmas arjase kohevile ~ `püsti ja pidi kohe `äigama Pöi; Näh-näh, vöi arjast `püsti ajamas Rei; Mõnel eluaeg arjased `püsti, süda täis Han; sul ju süä säläh - - haŕassõ `piśtü Se | Poiss laisk äi taha midagi teha - - ajab arjased vastu (hakkab vastu, tõrgub) Pha
2. hrl pl vistrik (imiku) ihul `Rinna `lastele tulivad `arjassed, nisikesed tasandused `ütlesivad mõned IisR; arjase `vistrad, must pea peal, `muljudes tuleb `valge ide `välja Pöi; kui lapsel arajssed oo, siis puperdatse sea pesas kolm `korda Muh; vinnide sees oo `pissed ussid, arjase `visked Tõs; ku jämme paaba immist pess, saavaʔ latsõl haŕasõʔ Lut; harjaseid võtma pärmihautise ja vihtlemisega nahalt vistrikke kaotama Lapsel `võeti arjatseid - - tõin nisu jahu, panin natuke `pärmi `ulka, panin lapse narsu `peale, lapsele `ümmer - - `vihtlesin tesip̀idi, pidid arjatsed maha tulema Juu; `endäl ole arjassit `võtnu. sannan `määrsi näo `maarja`jääga kokku, siss läbi linatse `rõiva `vihtsi, siss tulliva nigu peenike kribu näo `pääle Ran; vanast üteldi vaja om `sanna küttä ja latsel arjassit võtta; ega üttegi arjast es näe - - mugu `panti taenass latsele pähä, siss vihaga soputedi lava pääl Nõo; haŕaśsit `võeti nii, `vi̬i̬di lat́s `sanna ja, siss `võeti mesi ja siss taa `maaŕjaiä, kõva `maaŕjaiä `hapnik, siss tõmmati lat́s seebiga kokko ja vihuti labal last - - noʔ um ka haŕaśsit paĺlo lat́sil, suurilgi inemisil suu pääl Rõu; ku [imikul] haŕasõʔ ummaʔ `kiskmada siss jääss `rindu `sisse, rogisess Plv
3. kala (selja)uim kiisk, `arjassed `seljä pääl `püsti, `seljä luud Lüg; ahvenal on suur arjas seĺjas Khk; aŋŋerad oo ilma arjasita Rid; Avi eläb, näe arjased tõstab üles Kod
Vrd arjane1, arjus1

armu|kakk 1. armastuse äratamiseks (poisile) valmistatud kakk, mille tainasse segati juukseid, häbemekarvu jmÄks Ksi SJn Krk irmu kakku, armu kakku läbi reite rõõmu kakku nalj Äks; armukakku `tehtud. `pandud vitu `karvu `ulka, siis `antud poisile Ksi Vrd armu|karask

2. armu poolest, armuannina saadud leibKuu Vrd armu|leib

haru1 n, g aru (aro) eP(p aruda Kod) Trv Krk Hel Nõo; n, p aru, p, sisseü `argu, gpl `arge Hls Krk TLä(arg) Kam Rõn(n arg); n, g aru, p arru Kam San Krl(gpl `argõ); har|o (-u), p harr|o (-u) V

1. a. haru, hargnev, eemale-, väljaulatuv osa, ots, esemeosaeP eL vörgu aŕk, argi arud Jäm; `toose argil o neli aru, törva kandid pölevad arude vahel Mus; Tuul `murdis õumpool öhe aru ää; saalinga arud, kust parduunid üle keivad Pöi; risti arud Muh; vabe arud; unna ark, kaks aru. unna nöör on `vihtis arude vahel; `kumpassi arud; aru tuul (küljelt puhuv tuul) Rid; iga aru ots oo linal üks pupar Kse; aŕksahad, `seoke argi `mu̬u̬di vadnas oo sehes, kaks aru Mih; `johtmõ arud Khn; arus (harali, haralised) sarved Aud; va karuohakas - - üks aru täda oo PJg; `sirkli aru; viie aruga [pudru] mänd; suured arud kahel pu̬u̬l pilvetükil Kod; abe oo katte `argu aet Krk; [kaevu] ling `olli tulba arude vahel; [reha] varrõ ots `aeti katte `argu; katte `argu kõjo om `loojast nii `luudu, et kasvap katte `argu Ran; tu̬u̬ `tõene prilli arg (sang) om serände piḱk, `tõene om lühilke Puh; mul om viie aruga pööriss; lääts om araline, mitu aru om küĺlen Nõo; poŕgen `kaksa maast üless, om `mitma haruga Har; ega `aastaga˽kasuss põdral üt́s sarvõ haro Rõu; i̬i̬h kerä, takah haro, keśkpaigah hiire`keldre = kaśs Vas; katõh haroh ommaʔ mi uiboʔ Se b. tee-, jõeharu Möuke aru säält siis `Mustjala `pääle lihab Pöi; `Pärnu jõel tuleb õege `ulka arusid `sisse Vän; jõgi lähäb `akste aruje, lähäb `lahku Kod; temä läit́s tõist `argu, tõist ti̬i̬d Krk; ti̬i̬ käänd `mitmade `argu; lännuva `tõene tõist `argu Nõo; nellä tii arrõ pääl tetti tuli San; ti̬i̬ lätt kattõ `harro Se c. haspli, kerilaua tiib `asplitel neli aru kut tuulingu tiivad, nee o jala `külges Krj; Arud ~ aruspuud Hää; kerilaua arud Juu; `aśpli aru õts õli kahe pulgaga `kińni, `võtsid pulga `välja, said [lõnga] tüki pialt ära võtta Trm; lõnga loil o aru Krk; ristil ommaʔ aruʔ pääl, `argõ pääl om lang Krl Vrd arus|puu || kumer põikpuu haspli tiiva otsasSa Muh Kse Aud Juu Trv Krl Mo emal olid `söuksed `asvlid mis seina sihes käisid. Kaks pisikest puud olid `risti, arud egas `otsas Pöi; `liikme kohalt `murtakse `asvle aru pooleks, et `lõnga kätte soab peält Juu || ”üks keerd lõnga üle haspli nelja haru = 4 küünart”Khk d. veskitiib tuule`veski aru Nõo e. hangu, hargi, kahvli, ahingu jne pii, teravik laia arude vahega eina ang Kär; kahvrel oo peä ja arud Vig; ahenga arud Tõs; sõniku kablid, kahe aruga Kei; västri arudel on kisud küĺles Trm; kate aruga konk `olli, konguga `kisti sitt unnikude Puh; lei vigla `sisse ni˽kauõdõ ku˽harrõ oĺl Har; `västrä haro Se f. ankru, lutsuõnge jne haru krabi on nelja aruga `ankur Käi; `ankrul on aru ja lest itsas arul JõeK; `jaakar on kahe aruga Trm; mõni kümme harro oĺl lutsu õngõl Räp g. tangide, pihtide jms käepide kivi tangid kate aruga Ran; tangi haruʔ omma˽vällä˽`paindunuʔ, ei˽saa kokku pit́sitä Har h. nooda tiib lesta noodal `rohkem ei käind kui kaks miest, teene viab teist aru HMd; nuodal on pära ja kaks aru, nied arud on tiivad JõeK; kige vähemb om kümme `süldä [nooda] aru Trv; kriisi aro ja piḱk aro. kümme `süldä om üts aro ja kat́skümmend tõõne Võn i. ohja-, nööriharu `Sõuksed aralised ohjad olid, ega obuse välja pooltse suitse `rõnga `küĺges oli üks aru kinni Pöi; `tõmmas ohja arust Mär; ohja aru tulli tõisspu̬u̬lt obesel `valla Krk; käüdä ohjaharu kińniʔ Har; tsuvvakabla ~ tsuvva haroʔ Se || keere, säie kolme aroga palmek Käi; nöör punuti kahe aruga `enne ärä ja kui tahti tasasemad `saada, siis `pańdi kolmas `piale; plet́id `tehti kolme `keermega ~ aruga Lai; kahe aruga paĺmitsedi ja kolme aruga ka Plt; katõ haruga nü̬ü̬r Har
2. a. jalg, säär, reis; ka halv jalgevahe suurte `pitkade arudega mees Ans; Laes oli `joonud `pεεga rattaga obuse arude vahele `söitand Khk; ää aag ome arusid nii laiale; aa arud laiali, kihuta karune vahele = obune pannasse `vankri ette Muh; se ühnä arodesse kasond, kere põle kedägi Mar; seesab, arud laiale PJg; arudest soadik läks vee sisse Juu; aa aru `endel `lõhki jah, kisu `kintse vahe `lõhki Krk; imu viab i̬i̬st, `tahtmine `tõukap takast, rõ̭õ̭m kisup `rõiva `kaala, arm aab aru `laḱka (suguelu) Nõo; lät́s arõst saandõ vette Krl Vrd hark1 b. püksisäär Püksi aru kärises katti Kaa; `lühkeste harrõga püksiʔ Kan; püksiʔ omma arõ vahilt `kat́ski Krl; kaadsa haroʔ Se
3. van rukkilade vanast `pańti rüä haru˽mahaʔ, `ku̬u̬tõga˽`lü̬ü̬di pääle. `valgõni oĺl viiś kuuś harru rüḱi `pessäʔ; kat́s harru `pańti maha, nu `peśti välläʔ ja `pańti tõsõʔ kat́s jälleʔ Har
4. piltl eri suund jutt läks `metmesse arosse Mar; Oleme Miilige ütte argu (ühevanused) Trv; muretsemine om `mitmed `argu Hls; anna `taeva äit́, et te mitte tõine tõist `argu ei lää, et te ütel meelel eläde Krk; me oleme lännu egäüits esi `argu: üits `emmä, tõne `essä Kam; oĺlimõ kül üteh a etikui ar lät́sime `harro (lahku) Se | irost ja arost (kõikjalt, igalt poolt) koŕat kokko Se Vrd ara1

harunema arunema Kuu Hlj VNg IisR hajusalt eP; pr arõna- Lei

1. = hargnema Arunevad `aiad ja lagunevad kaduksed, kui peremiest ei ole Kuu; sukk aruneb ülesse, siĺm on moas Juu; köie ots on `lahti arunend JMd; mis `riide serv arunema tükib, seda palistad MMg; `oĺgikatuss arõnass vällä Lei || selguma, avalikuks tulema üks asi aruneb ja akkab `seĺguma Tor Vrd arenema3, haruma
2. laiali, lahku, ära minema Teised jäid vi̬i̬l `istuma, minu arunesin ära. Nägu `ulka `aega ku̬u̬s ära `oltu, vaja arunema akata Hää || haraliseks minema puud arunevad ikka `mitme araliseks Juu
Vrd arguma2

aruta aru|ta Mär Khn VJg, -ldaʔ Har; `arvuta VNg

1. mõistmatu; mõtlematu aruta luam VJg; tu̬u̬ arulda tegu Har
2. (väga) palju, tohutult, suurel hulgal toi `arvuta `ulka `marju VNg; Timahalt sai kah arulda˽paĺlu kartuliid Har
Vrd arutu

aruti aruti Han = arutu Täna oo aruti pailu päästukesi tollevoni `raatide pial Han; tegi `ulka tööd. aruti töö ära tein Var

asutama asuta|ma R eP(aso- LNg Mar Ris; asodama Emm) Trv Hls Ran Puh Nõo Ote Vas, -mma Har; asu|teme Krk, -tõme San, -tõmõ Krl; asotamma Kan Plv Räp

1. rajama, looma, millelegi alust panema senest one `ulka tied `aiga kui keriku asudeti VNg; asutab omale `pöldu Khk; akati kooli asutama Noa; ühö koha võib pojale asotada Mar; tämidi asutadu `suurna pääl `veike sadam Hää; pidid suure ühisuse asutama Juu; ja jäid nied kohad `seia asutamata kuńni täna päävani HJn; minu isa `tiadis ikke kui seda küla sin asuteti Kad; mõni oo asutanud ilosa aia Kod; temä asudet ei oole si̬i̬ maai·lm om jumalest lu̬u̬d Krk; koiss taa uus ku̬u̬ĺ asutõdõss Krl
2. (kuskil) end sisse seadma, (kuhugi) elama asuma sie nägüb hakkama `sinne asutama `endast Kuu; nie vast asutavadki nüid `seia elama Vai; ta asutas `sinna elama Rei; tää lähäb alles `sõnna, see asotamese `aasta Mar; ta asutab ennast uue koha peal Ris; asutab `meile ennast Iis; te ollide asuteje inimese, ja si̬i̬ olli teil õnness juhadet si̬i̬ raha Krk; tol kõrral talupoead asutiva, olliva `vaesed Ran
3. ettevalmistusi tegema, valmistuma asutan ikke menemaie, aga ei saa viel `mendust Lüg; koer asutab magama minema Khk; `ti̬i̬le asutama KJn; `englane asutap sõda Trv; es ole vi̬i̬l `vihtme akanu, asut́s alle Krk; mes sa nii kavva asutat et minema ei saa Puh; asutap `asja i̬i̬n tõist takka, aga aid jääb iks tegemädä Nõo; sääl ta arbeldas iks ja asutas minema Ote
4. korraldama, askeldama põle seal kedägi kes tεttä asotab, inimesi põle seal sees Mar; sia lubasid `minnä matussid asutama Vil; ei oole vi̬i̬l `rõõviss `panden, asutess alle, aa maja `asju Krk; läits `uibu`aida ja asut sääl nii kibedade Nõo; `naakõ ärʔ asotanna eläjidega Kan
5. algama, alustama, algust tegema asutasid katust Kos; kaŋŋast asutama VJg; meil om nii är lännu, kes kakelust asutive Krk; näʔ asuti jo minev`aastõ taa `härbäĺli üless Har
6. soetama, sigitama palav asutab `täida; `valged liblikad oo paha tegijad, asutavad `ussa; nad põle mette seda imu minu sisse asutan Muh; vanas kuus `tehtud luud asutab `kirpa Ris

asutu2 asutu väga asutu `ulka `karduli Aud

haude|kapsas aude- Koe Trm, aade- Kod; `aude- Lüg Kos VJg sag pl hautatud ja hapendatud kapsad `aude`kapsad, kiedetud `kapsad, msi `panna `raiekapsaste `ulka, sis akkavad `easte `apnema VJg; aade`kapsad ja riiv`kapsad Kod Vrd audu|kapsas, haue|kapsas, hau|kapsas, Vt hauduma

hea ea, ia, , eP; ia, hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa

I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp
2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit)Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv
3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp
4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har
5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har
6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahemSaa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei
7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo
8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp
9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk
II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa
2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se
Vrd hüva

een|pool

I. adv 1. (ruumiliselt) ees näie eenäm oo edenpu̬u̬l Kod; kaits tükki om [ratsa] obese seĺlän - - iki [üks] mi̬i̬s ehenpu̬u̬l Pst; kui [lehm] õhvite om toonu, siss tu̬u̬ püǵäl om i̬i̬n sarve otsa pu̬u̬l, `ulka maad tõestest i̬i̬npu̬u̬l Ran; purimatse `amba om takanpu̬u̬l ja naaru `amba om i̬i̬npu̬u̬l Nõo; siin tetti jaanituld - - sis piĺl ju̬u̬sk siin ja i̬i̬npu̬u̬l olli tuli San; i̬i̬hnpu̬u̬l oĺl [lehtadral] `ku̬u̬ŕmiseraud vai kooriraud Vas
2. edaspidi, tulevikus päeväl saṕp ehen, sadu tule ehenpu̬u̬l alle Krk; varahene suvi oĺl tinahavva, i̬i̬h pu̬u̬l ei tiiaʔ [kuidas on] Räp; Leib ja su̬u̬l oĺl ka [pulma] lavva pääl, siss nakkat iihpu̬u̬l rikkahe elämä – leeväh ja soolah Se
II. prep (ruumiliselt) ees ahju edine ehenpu̬u̬l kollet Krk; üits sirk sirdsut siin i̬i̬npu̬u̬l taret Nõo
Vrd ees|pool

ees|ütleja eeslaulja, laulusõnade etteütleja Vanasti sai `talgusel paelu laaletud. Üks `oĺli iḱki i̬i̬s`ütleja - - `Ulka rahvast `oĺli ku̬u̬s, i̬i̬s`ütleja `ütles riä ette ja teesed korrasid kõik järele KJn Vrd eest|ütleja

elutsama, elutsema elutsema (-o-) spor eP( KJn; -sa- Kod), TLä, -e M San, -m(m)a RId, -õm(m)a hv V(-e Krl)
1. (kuskil) elama Jättimä `kõige `nuorema [venna] kõhe isa kõha `päälä `sinne elotsemma Jõh; Kivi varede ja aide sihes nad (nirgid) elutsevad Krj; putermańn elutsede `laevõs Khn; kajakad elutsevad metsa `järvedes IisK; linna elu temale ei `meeldi ega tahnd sial elutseda elupäävad Lai; kos nirgi elutsevet sääl obese siginevet Hel; ei tiiä kos ta nüid piass elutsema Nõo; elotsõss ütte`viisi (käib tihti) sääl Plv Vrd elutama
2. elus olema; tegutsema, elumärke ilmutama ta elutseb alles, põle veel surnd `ühti Kse; ta (öökull) `ü̬ü̬si üksi elutseb, ei taa `päeba ei lähä kusagile Mih; kukeari ja `paldsam nemä `talve ei elutse Krk; na‿mma tuima naa jalaʔ, ega naa enämb ei elutsõʔ Har
3. teat tingimustes elama pian oma `eidega elotsemma - - `õlgu siis üvä ehk paha Lüg; kis vägä kõhna (vaene) one ja akab kõvima [siis] `ütleväd et, akab õege elutsama (jõukamaks minema); üks elutsab üväss, tõene elutsab alvass; `vaesel viisil elutsab egä pidi Kod; kuiss nu̬u̬ Juhań Mat́aga elutsõsõʔ Har
4. elatama; elatuma ma oli `kölblik veel, et ma ennast elutse Pha; sellegä meie elutsasimagi. `ulka `lapsi õli Kod
Vrd elutama
esi|mees
1. ülemus; juhataja a.  kolhoosi esimeesspor üld `koluo·si vanemb ehk esimies ise läks `einamad `mõõtama Lüg; Oli korra sii esimees ka Pöi; läksid esimehega `väńti Kos; esimihel ka kolm `poiga ja naene ka `aige Rõn; nüüd sai meile küll hää esimiiss Krl b.  (igasugune) juht, juhataja, vanem kubjas oli töö juhataja ehk esimees Vll; sii `õigeusu kirikus oo kiriku esimees se vanem Tõs; ned esimihed kis kihutasivad [1905. aastal] Pee; maakonna valitsuse isimi̬i̬s Krk; egän seĺtsin om iks üt́s esimi̬i̬ss Räp Vrd esimik
2. peigmehe või pruudi abiline; pulmategelane a.  isameesspor Sa peiu `söitas - - esmasse oomiku pruudi `järge jah. esimees `vööti ka `ulka ja; [laulatusele minekul] esimees ja ema läksid ede - - siiss jo se pruudipaar `järge Mus; `peimes käis `kosjas, siis oli esimes `seltsis Jaa b.  pruudi (nais)saatja annete kogumiselKrj c.  eeslaulja (pulmas) ma olli esimees, ja teesed `laulsid takka järele Muh
esimeseks esimeseks Jäm Mus Vll Pöi Muh Mar Kir/-ss/ Koe Pil, -is- Pöi Amb
1. esmalt; esimesena Esimiseks tagumise `järge oli [veski] kivi liivane, siis sai esimiseks ikka `ükski vakk looma `vilja ää `lastud Pöi; kare`pealne `külmab kõege esimeseks `kinni Muh; Siis `õmbles esimiseks uue masinaga minu isale ühed püksid Amb; oli ta `ulka `aega Siberis - - ja kohe esimeseks tuli `meile siis `siia Pil Vrd esimest, esimisest, esimäseks
2. esimest korda Noor oli, läksi esimeseks `kündma Mus; kui nad (mustlased) esimeseks tulid, me olime nönda `irmu täis Vll; Seal (kirikus) olid `öhte teist esimeseks näind Pöi Vrd esimest
etetse, etetsi etetsi Var(-e) Tõs
1. (liikumisel) kaugemale ettepoole; pärisuunas tä nii vana, üsä kõveras - - ike lähäb `kapsides etetsi Var; aerud pannatse tolli`pulke vahele ja sõudasse etetsi; loksub etetsi ja takatsi Tõs
2. ajaliselt kaugemale, edaspidi(seks) tä lükkäb selle töö ikke etetsi Tõs
3. jätkuvalt, üha, endist viisi, (ikka) veel põllud kõik `karges ja `kündmätä. nasama `lähtväd (inimesed elavad) lohja etetsi; nühä ja sahe aga `piäle etetse ja takatse Var; räägib etetsi takatsi. lorab mud́u `tühjä Tõs
4. saavutustelt kaugemale, paremuse poole vana pani esimest õlut teise `ulka. inimesed olid parajad (veidi purjus), aga siis töö läks etetsi Var; kujub `varda, aga etetsi ei soa; seavintse ei kasva etetsi, ikka kuevab `koomale Tõs
5. (suhtlemisel) ühelt teisele üks kuuleb, räägib teesele etetsi; tõbi või `aigus liigub koa - - akkab `külgi, liigub etetsi Tõs
Vrd edetsi
idanema idanema spor R(-mma), Jäm Khk spor L K I T V(-õm[m]a), -eme Krk(-m) San; idänema Kuu Mar Vig Juu, -e Hls, Kuu Juu Kod Nõo Rõu Räp Lut, -mmä Vai Rõu Se; idä- Lüg; idanama Kam; ipf (ta) idasi T V (osa vorme langeb kokku verbiga idame)
1. idanema, idu ajama `sieme idane üväst kui one `suoja kevade VNg; mitu terä on idänu Vai; sihantsed sandid odrad olid, et pooled es lehe idanema Khk; ristikeina seeme idanes `easte Tor; oleks mul idanend kartuleid, paneks maha [tühja vakku] JJn; rukkid läksivad akis mädanema ja idanema Kad; seeme on jalal, kui ta ju idaneb Trm; lahed pihuss nisuteräd `kluasi vede `ulka. kui tilk lü̬ü̬b `õtsa, idäneb - - mes kõhe põhõja vajovad, ei idäne Kod; idanemata said `kartulid maha `panna Pal; rügä om ärä idanu joba Krk; mul kurgi `samle sehen idänemän, nüid vaja maha panna. `väega ärä om idänenuva Nõo; ää seeme idanass `äste Kam; kardoka oĺli˽köögihn idänemäh Rõu; ińne `küĺbmiist pandass teräʔ `turbahe idänemmä; teräʔ idänese `turbah Se; `hernel um jalg peräh, ärʔ idäsi joʔ Lut || fig no sie põld `arva äppardub. läheb ikke idanemma (abielurahvas saab ikka lapsi) Lüg Vrd idame, idenema, idetama, idunema1, idähhümä, iätämmä
2. tekkima; tärkama; arenema, edenema puu idaneb `siemest Lüg; püha`päivine tüö ei idäne üväst Vai; rohi akab idanema, [kuid] oras `tirkab Khk; vana kuju puu änäp ei idane Krk; [50 aastat tagasi] Kui sae idasive siiä San
3. pikkamööda toimuma a.  vinduma, hõõguma tuli idaneb `samble sies; `mõisas põletetti süsi maa sies - - sääl all puud idanesivad ja said süsist Lüg; mädand puu idaneb (helendab) pimedas `nurkas Kse; sańdid puud tuli muud kui idaneb ei põle VJg; kas ahi läks kütte? – siäl tä idäneb Kod; laterna sehes oli lamp ja idanes põleda sial Äks; tuli om idanema nakanu, `varsti lääb suṕp `ki̬i̬mä Nõo b.  (pikemat aega) püsima, kestma Sul aeva idäneb sie `ütlemine `hiŋŋe pääl, eks unesta ärä mes huon; Ei sa unesta ka kohe `millaski ärä, `aeva vade idäneb se `ammu`aigane viha Kuu c. naesel idanes si̬i̬ `aigus. natuke paremass sae. vald rohitsas Kod
higi igi g igi R(h- Kuu) Sa Muh Rei L K I M T Krl Rõu/h-/, ige Hi(h- Phl), ie Kuu(h-) Lei, i̬i̬ van TLä V(h-; hii); kom `iega Mih
1. higinäärmete eritis, higi; higipisar Ei ole kui `aeva vade pühi higi, `ninda sidä `juokseb; higi vajub, `toine `touseb Kuu; sugad on igis VNg; Nägo `liemendab igist; tegi tüöd nda‿t igi pull õli `perses Lüg; Obose igi pane `viele ehk `õllele `ulka, võttab siest `lahti; Palav igi ajab üläs Jõh; äkine `aigus [võeti] vas(s)aku kainu alt igi, `aisti igi, sai `terveks Jäm; Eks nee suured kiviaiad ole keik rohkest igi-vaeva vettand Kaa; `kange igi `laskis perst maha Muh; hobune ösna topane higega Phl; võttis päris igile kohe Rid; et külmäd igid akkavad juba `keima [surma eel] Mar; see (särk) lähäb `ooste `iega kollasess Mih; minu igiga on need põllud kõik `kaetud ja kastetud Rap; ma juo tükk `aega `päikese kääst ää ja nüid alles tuleb igi `otsa Amb; nii pala, silma augud on igi täis JJn; kõhna inimese igi ei aese nõnna Kod; kui palavik, `antasse pärnaõie teed, siis läheb igisse Lai; pala nõnna, et igi otsa ees Plt; küll rühmib, nõnda et igi tilgub Pst; obese igi andass joodikul `sissi - - sõss lää viin tal `irmsess Krk; `amme kaaluss om igiga ärä mädänu. igi sü̬ü̬b kõik ärä Ran; ame om igiga ku̬u̬n, `aiseb igist; ku sa `kangede `peĺgät, siss tulep kah igi `väĺlä Nõo; Kae˽sääne rutt oĺl et es olõ `aigu hiḱi ka `pühkiʔ Urv; hikõ ju̬u̬śk suud `mü̬ü̬dä mahaʔ nigu `herneteŕri Har; ku hain um maahn ja, vihm tulõkil, siss võtat nii et higi `lindass Rõu; pu̬u̬ĺpühä `pańti `hammõ `korsna `taadõ vai müürü pääle `lämmähe et ta nigu hi̬i̬st vallalõ tuĺl Plv; tal tuĺl haĺl pääle, lännüʔ hikkõ Räp; `väega suurõ hi̬i̬-vaiva śeeh om tä Se Vrd ihe, higu1
2. (lamba) villarasv nüid o `lammad `paksu igi sui läbi täis Rid; saastane vill oo pesemata vill, kus `lamma igi sees ja `virtsa Aud Vrd ige3
3. (aknaklaasile, kirvele jne kogunenud) aur, niiskus ku `ammas jo vähe akka `uimendama [pannakse] raua igi `pääle (kirve kohal hoitakse niiskuse kogumiseks põlevat peergu) VNg; kui `külmast pudelid tuba `tuua, siis lähvad igiga kogu Khk; `aknad `joosvad igi (tuleb vihma) Mar; `veise röögatis. [kui] peerunua igi `piale `panna, kadus ää kua Tõs; kui külm kerves `tuatse äkki `su̬u̬ja `tarre, siis lü̬ü̬b üks igi kõrd `piäle. sedä tarvitatse rohoss `tõura rüägätuse ehk ohatuse `vassa Kod; ku `lämmi om, siss kivi aab igi `väĺlä; kirvess paestetass tuliveeren kuumass, siss tuleb igi `väĺlä, `kirve igi om sammasspoole rohi Nõo; akan om igiga Kam; [pudel] tu̬u̬ külmäst `tarrõ, sis `tõmbass kõ̭õ̭ hikkõ Se Vrd ige3, ihe
4. ihe, ihumispuruSa Muh Vig Kse Tõs Aud Trv Se kövasi igi Jäm; vahaluisk `tehti käia igist - - ning mee vahast - - igi `saadi mollist Khk; käia `peale tuleb igi Muh; kõbasi märg ja sis kulub, see o kõbasi igi Vig; kõbasil oo koa kueva ajaga igi kord peal Aud; taho higi Se
5. nõgi; (piibu-, korstna)pigi kui igi `koŕjus, `rait́sime sirbi õtsaga `siibri suane `puhtass. [kui vaheldumisi] soe ja külm, ravva küĺjess juakseb, one igi; `korsna igi one muss tökati `taoline, juakseb `alla talvel külmägä. suvel mette ei tule igi Kod; Põleti pabert `valge taldriku pääl ja tõmmati sedä `musta igi säält `pääle [sammaspoolele] Vil; piibu igi, si̬i̬ om paks, mis piibu sehen om Krk; peibu igi Lei
igra igra Kod; ikr, iger Võn
1. toit kalamarjast a.  kaaviarKod Võn avi maŕjass `testi igrada. süädässe leevä piäl `tu̬u̬rvelt. tambitasse ja süädässe; riäbisse marjass tehässe igrada, `tu̬u̬rvelt peksetässe sualaga ärä, javetut pipart kua panevad; siia marjass tehässe kua igrada Kod b.  kook (kalamarjast ja nisujahust) igra o kalamaŕjass sü̬ü̬k, kuagid Kod
2. hakklihatoit igrada tehässe sia karbonadiss, liha läbi masina, `su̬u̬la, pipart, `vürtsi `ulka, klopitasse, nõnna et vahul one - - süädässe `tu̬u̬rvelt leevägä Kod
hilbutama ilbutama Khk Juu Jür Koe VJg Trm KJn Ran Kam/-mma/, -eme Hls Krk/-m/ Krl; ilbotama Mar Ris, `ilbu- spor R(h- Kuu); hilbutamma spor VId
1. (põgusalt, siia-sinna) liigutama a. liputama, lehvitama; edvistades näitama, (riietega) eputama mis sa siis `ilbutad, kui sa ei `anna Hlj; `Ilbuta jah nüüd `uuves `kleidis IisR; tuul ilbotab peal taga (riidega) seal `vällis Ris; mis ta ilbutab ennast teeste ees Trm; ilbutab ennest, `näitäb oma `rõivit Ran; hilbutass `poissa man Plv Vrd elbutama b. hüpitama, mängitama mis sa ilbutad sest lapsest nii Koe; mis sa seda last nõnna ilbutad, oia ikke `vaikselt VJg
2. ilusasti riietama [lapsed] tal nõnda ilusti ärä ilbudet - - miul `ulka `latsi, kellest mea neid ilbute Krk; no tu̬u̬ om ennäst `säädnu, ilbutanu ennäst mineki `pääle Ran
3. (ringi) jooksma, lippama ilbutab küläs `ringi; poiss mis sa ilbutad mödä tuba Juu
4. hilbendama, lipendama kõ̭iḱ hilbutass ja halbutass (närus riietest) Se
ilma2 ilma Sa Muh Mar Juu Tür Koe Kod VlPõ eL, e- Vig, jõ- Khn, `i- Lüg Phl Lih Mih JMd JJn Koe VMr VJg Iis spor TaPõ, Krk Hel Ran
1. (rõhutavalt) a. (koos substantiiviga) ilmatu, (väga) suur, pikk jne; (väga) palju `Seiksed ilma kuuse jurakad Kaa; Loomadel olid sügise ilma väljad jäuks Pöi; [uss] `jüśku va ilma ohelik oli Juu; Tieb su `ilma imeks (pilkab) Koe; lasi ennast `ilma aa uodata VMr; `ilma `ulka `loomi Lai; ahul suur ilma lõbi sees Pil; [koer] lähäb ilma `aukmesega KJn; [ta] tegis ilma kommetit Hel; suur ilma kivi `oĺli nigu oone jälle Ran; ilmainemise kokku `aeduʔ Har b. (intensiteedisõnana) väga, tohutult sur ilma akkaja inimine pidi olema Khk; Meni tegi vahest mene va rapuka jalakast, saarest pani kölgud `sisse, `seike oli ilma imelise vali ise Kaa; ilmapärätu suur vesi Mar; `seuke suur `ilma pikk kuĺp Lih; mua iest tuli `ilma `kõrged `reńti `maksta VMr; `tütred õlid täl ilma ilosad Kod; teenib ilma `paĺlu raha; ilma vägevasti (väga hästi) käib `riides Plt; si (mees) `oĺli ennembide küll ilma kõva Ote; mul jo ilma ammuʔ lihm kańd; ilma`vaenõ, olõ‿i ummi, ei `hõimu ei suku Lut c. päris, täiesti `ilma muidu `ante Phl; larib elma `tühjä Vig; tuleb `ilma esimist kõrd `meile Iis; sa elät uma tarõkõsõn ilmaüt́sindä Har; ilma `väega sü̬ü̬ Se
Vrd ilm4
2. palju, liiga mis neid (piimapütte) siis na `ilma oli Mih; egä ma kui `ilma ei ju̬u̬ Kod; `põhku viiäss `ilma `vällä säält Krk; Egass tu̬u̬d raha nii `ilma tal oleki Hel Vrd ilmad
ilmlemä `ilmlemä, nud-part ilmelnü van (ilmastiku käes) vedelema; ?hulpima toome tolle asja säält ärä, mis ta sääl `ilmlep. kui `olli nigu lake pääl vai tuule käen; kavva sa laset tol viĺläl sääl `ilmledä, joba `ulka `aigu maan laḱka ollu. ta küllänt joba ilmelnü; [hapupiimal] mõni piimä raasuke `ilmlep siin sisen Kam
imetama1 imetama VNg eP(-d- Hi) Trv Rõn Lei, -ämä Kuu Khn Juu Kod KJn T, -äm(m)ä Lüg Vai V, -eme M(-m) San, -emme, -õmõ Krl; tgn imetije Vll, -äijä Räp Se imeda andma või laskma siga imeta `porsaid VNg; laps sai imetettust; `viimasi `lapsi imetatti ikke `kauva; kui `lammas vahest ei võtt `tallekest omast, siis `käidi `tallekest imetämäs Lüg; ühekora `sakstel olid ammed, kis last imetasid Khk; Kõigi loomal on oma imetamisaeg, üks imetab vähem, teine kauam Pöi; imetaja inime tohi pahanda mette Muh; (mära) oo naa laeha. va `varsa imetand loom; niisaga kala peab olema imetaja kala Mar; laps on imetud JMd; kõege `rohkem lü̬ü̬b ru̬u̬ś imetäjänaesele rinna `sisse; kui ei õle imetäjäd naesserahvass [vaderiks], `paavad `suhkruvett [lapsele] Kod; ku [last] kolm suurt `ri̬i̬dit imedets, sellest kasvass nõid; `paĺle `pääge es tohi sannan last imete, pidi tanu pähän oleme; sannan panep [naine] imetamise aig viha pähe Krk; kolm risti`päivä imetädänä, siss saana latsest nõid Ran; ku `ulka `põrsit, siss imetädäss katen jaon Nõo; imetäjäʔ eläjäʔ, jäneśs ka imetäss ummõ `poigõ, linnuʔ nu̬u̬ʔ imetä ei Rõu; latsõ imetä(i)jäʔ (emad, ammed); tõõsõ päält imetäss last (rasedana imetab eelmist last) Se || fig kis äb viitsi tööd teha, ühes kuhas küljeli maas - - [öeld] imedad `laiska Khk; Kas kassi imetad (küsitakse, kui nööbid on rinna eest lahti) Hää
hingus `ingu|s Kuu Vai spor eP(-ńg- Lai), `(h)ingüss, -ńg- spor V, `inktu|s Hi(`h- Phl), `engu|s VNg Jõh Vai, -ss Trv Hls, `eńgu|ss Trv Puh Krl, `engü|ss Krk Har/-ńg-/, g -se; `eńguss- Kam; hingu|ss g -sõ Rõu; g `inguse Hel; `eńktus g -õ, -üs g -e, `entus Khn
1. hingamine seeme [juua] on naa suur kut ta öhe `inktusega joob; Üks inktus joua teise alt εε (hingeldab pidevalt) Emm; ku `aige om, `engüss jääss vähepess Krk; `maalise [tulevad], ku maa `inguse kottal [magad] Hel
2. hingamis- või õhutamiskoht `hülge `hinktuse augud [jääs] Phl; suurõ allil põlõ nii paelu `entusi; Siis tuli vana suuraĺl `enktusõ `piäle `engämä Khn; `kinni kasunu jäŕv, siss mõnest paegast `eńgäss, siss üteldäss: `eńguss mulk Kam
3. tuulevinu, -õhk kui on `vaikne, ja tuleb pisikene [tuul] `sinna `ulka, siis on tuule `ińgus Lai; tuulõ `hińgüst um veidü ei ajaʔ aganat `vällä Vas
4. puhkus, rahu sie läks `engusele vähäst ajast; oda omale vähä `aiga `enguse `aiga VNg; nii kava ma ole sii `ingusel Muh; koeril `engust ei ole, inimese käiva `raavi `mü̬ü̬dä Trv; `ankõʔ aholõ `hingüst: `pankõ `katla ala tuli Lut; hingusele minema fig 1. surema kaik on `ingusele mend, on ärä `surred Kuu; Läks varakuld ingusele (suri enneaegu) Emm; Inimene oo vana - - akkab `varsti `ingusel minema Han | lät́s joʔ igäveste `hingustõ Rõu; 2. tegutsemast, olemast lakkama Pailud talu kohjad oo `ingusel läin; Mõisad läksid kõik `ingusel Han Vrd hingüsevahe
5. söögivahe timä `tahtsõ üte `hingüsega taad rüä `olgõ ärä kündäʔ; kolʔ `hińgüst oĺl õks pikä pääväga tetäʔ. sügüse sai kat́s `hingüst enneda vällän hobõsõga tetäʔ; kellä `kümne `aigu nakati `lõunõ `hińgüst tegemä Har
inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd K I M TLä, -|ne R S(-ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(-õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(-ni, -õ|ni), g -se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g -(d)se Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime - - pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se || (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale - - et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne
isegi, isegi|d isegi R(-ki Jõe Kuu) Khk Pöi spor KPõ I, -d Khk Vll Muh, -ed Phl; isigi Mär Tor Hää Äks Ksi; üsigid SJn
1. (rõhulisena) niigi, selletagi, nagunii Pakku jah `saksa`lapsele `saia, sel isegi `perse iad ja paremad täis IisR; see võtab isegid `aega Muh; Rihituba `oĺli isigi soe ja pidid ikki `jõuga `vihtuma (rabama) ka Hää; ohu mõegad `tuorekad nied pane teiste `peale, `aedub seal isegi Jür; emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; suvel leib `kerkib isegi, ilma juurekakuta; isegi sae tagasi `tulla `ulka muad Kod; `mõiśtlik mõistab isigi, rumal katsub kääga Ksi
2. (rõhutuna) koguni, siiski, vastupidi ootustele siis isegi `Kolga `rannast oli `käüdüd siit `verku `ostamass; `piimä suppi `tehti ja. isegi hüä supp oli Kuu; `pulmad õlid vägä ilusad, isegi `manna suppi `eile `õhta `keideti Lüg; viimane rünne tainast raabiti `löimest kogu, isegid oli selle jäuks löime raap Khk; Ta ikka isegi mees et ta [raha] käde `andis Pöi; Kit́säŕakad oo õte sańdid linnud, viavad isigi kanapesadest munad ää Tor; isegi sina oled meile tuld JMd; keśsi poolteist vakamad `väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja Lai
Vrd esigi, itseki
ise|päinis -päinis Khk Kaa Rei Mär Vig Jür JMd VJg Ksi KJn; -`pä(i)nis Mar; -`päinis R Emm Käi Ris KJn; -päenis Mar JJn Kod(-ää-) KJn; -bänis Kaa(-e-) Pöi Rei Phl/-ε-/ Juu JJn eraldi, lahus; omaette Vade mes oli neh koverik [puu], sie läks ise`päinis `hunniku Kuu; Jüri õli ise`päinis (eraklik), kole tige Lüg; Vana on nii `kange, et vötab isebänis [kartuleid] Pöi; hobused `olled isebεnis ja `veiseloomad `olled ise Phl; `pańdi isipäinis `sööma, ei `lastud teeste `ulka Mär; aga tema ei `läindki teśte `juure, oli isepäenis JJn; `kü̬ü̬mned on isepäänis pandud Kod; kui viletsam ein `oĺli, siis niideti pü̬ü̬r`kaari, siis `oĺli igaüks isipäinis KJn Vrd esipäinis; ise|päine, esipäinis; ise|päines, esipäinis; ise|päini; itsepäinis
jaguma jagu|ma Kuu Kaa MMg hv Se; jägu- Sa Muh Mär K jätkuma, piisama, kestma, täidima kui ikka neid odra`tangusi jägus, sai seda pudru keedetud kessiku ja `laupa `öhta Kaa; Loomad olid sügise kaua `väljas, sellepärast pöhk jägus koa Pöi; kas jägub `mulle laenata Jür; Sest jagub mulle kauaks KuuK; Kel jägus, see pani võid kua natuke `ulka Amb; puid on ike jägund seia moani Koe; ehk sul jägub `leiba `mullegi `anda Kad; kellele `kruńti sialt Tõrma külast ei enam jägund, sie pidi minema Rak Vrd jagutama
jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) jalaga ~ jalg(ad)ega 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; oma jalaga iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; jalust ~ jalad otsas ~ ära jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; jaluta ~ jalgadeta ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; jala ~ jalgade all, alla, alt (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; jalad ~ jalg all; jalad alla [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; jalad alla tegema käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; jalad alt väljas ~ ära seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; jala ~ jalgade peal, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b.  (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (üks ~ teine) jalg hauas ~ augus vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; jalga ette ~ taha panema (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; jala ette [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; jalg jala ette ~ kõrval ~ perän samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; jalga jala ette käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; jalga heitma kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; jalga katsuma 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha andaPil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. keerutama ~ kergitama ~ seadma tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; jalgu kiitma ~ tänama põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; jalga kaapama ~ kummardama [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; jalgu kängmä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; jalga laskma ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. lööma id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. panema id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja piästsin jalad (jooksin ära, põgenesin) Kod; jalga tooma ~ kandma jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; jalga vajutama kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; jalgu viskama 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; jalga võtma 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvumaVig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; jalg ~ jalad seina(s) ~ seinal ~ seina peal[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; jalgadele auru ~ nõu ~ säru ~ tuld ~ valu jne (takka) andma kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; jalgadele teada andma id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; jalad hüüdma ~ käima ~ vilkuma ~ viltsima jne panema ~ saama id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu (jooksis ära) Jõh; jalad kaenlasse ~ näppu ~ pihale ~ selga ~ õlale jne võtma 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule jalg `pεεle (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] jala alt ~ alt jala läbi käima [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; rasket jalga ~ raske jalaga ~ raskes jalgus ~ raske jala peal rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl vanna `jalga id Har; noorikõl jo `ĺuhko jalaʔ id Se; `ĺääĺme d́alabäl id Lei; jalad külmad (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; jalad lühikesed ~ nõrgad purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; kolmas jalg 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; tee ~ minek jala ~ jalge all lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; mitu tuult ~ teised tuuled jala ~ jalge all 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; tuli ~ tuul ~ jalgu all püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; peast jaluni üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; ei - - peast ega - - jalust aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; pead-jalad koos 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; vastu päid-jalgu Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; käsi-jalg 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; käe-jala juures ~ man Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; käte (ja) jalgadega Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; käsist-jalust käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; kätt-jalga mööda lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei jõua ~ saa kätt ega jalga liigutada ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; jalad oma laua all Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | tolmu jalgelt puistama lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b.  (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (oma) jalga ~ jalgu pistma ~ tooma ~ tõstma ~ vedama ~ viima [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] jalga kaema ~ katsuma ~ käima ~ proovima kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; jalga lühöndama (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b.  sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg