[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–32. vihik (a–piiastama)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 31 artiklit

halb alb g alva eP(g alba Vig Mih) M T, `alva R(n `alba VNg Vai); alv g alva eP(h- Phl) Hls San V(h-); komp alve- eP(albe- Mar) eL(halvõ- V), `alve- R

I. 1. sobimatu, nõuetele mittevastav, väärtusetu, ebakvaliteetne a. (inimese füüsiliste või vaimsete omaduste, võimete, oskuste, tervise, meelteseisundi jne kohta) vilets, kehv, paha, ebarahuldav; pahane; inetu; rõhuv, vaevav mool o seda `korda nii alb tojo Muh; alv veri jääb `seisma Kul; mool pia sihes na alv Kse; soiub, alv `olla Var; `tervis on alb, ei taha mitte `süia Iis; mul on alb tunne, ma‿i saa `rõõmus olla Pal; nägemene on mul parem, aga `kuulmene on alvem KJn; alva meelega `ütlep mis `tahten ära tal Krk; mul olliva vana alva `amba, valutiva ja tulliva kõ̭ik suust ärä Nõo; südä nii alb (raske, vaevav) , juśtkui kivi `ku̬u̬rma `vasta mäkke vedädä Rõn; mul om põra˽südä `väegõ alb. kuiś‿ti˽ni alva˽latsõ olõtõ San; hääĺ om karrõ vai halv; mul om halv pää ei˽tulõ medägi `mi̬i̬lde; si̬i̬ ilma `aigu omma˽tulihalva˽jalaʔ, kost vanast oĺli [inimestel] ilmilusa˽`valgõ˽jalaʔ Har; ilm om sääne tinnõ, selle ka vaest om halv [enesetunne] Vas; taa halva `kõnnõga mi̬i̬śs, taal olõ õi jutu hakkot Se; halva `tehrüga timä um Lut || (iiveldustundest) ku süda `seoke alb ja okse tuleb siss ta ju pööritab Hää; südä alb ja `närtsib, siis ei taha süädä Kod; ku süä lää alvasse, siss raba `küĺmä vett Trv; suu läits alvass osse tüḱk `pääle Puh; üt́s ossõńd, mul lät́s süä halvass kaiõh Vas b. (loomade, konkreetsete esemete, nähtuste, omaduste jne kohta) kõlbmatu, sobimatu; vilets, väheväärtuslik; ebameeldiv; ebasoodus; vastumeelne, vastik; maitsetu, mittetoitev; vähene, kehv, ebapiisav; lahja, kõhn alb (nõrk) jää Jõe; `valge `paska lepp on alb puu, tämäst midägi ei saa Lüg; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; alva ilmaga ei taha `väljagid `minna Rei; aga ek‿se ein oli alv egä see, see `looma ei kosotand `ühtigi - - vilets ein oli; nii `albu kebadid põle `olndki, kui nüid oo Mär; va alba karbaga rohelene [värv] oli Vig; karjamaad oo sii albad, vesitsed Mih; alva `maolene, alva maeguga suṕp Tõs; läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää; tüdrik löterdab, ei `ketra ilusti. lõng on alb Saa; savi raadik, nied on ühed alvad maad VMr; alva mekiga Iis; ja vahest on alb suvi, et vili jääb kehvast Trm; alused one alvemad teräd; külävahe ti̬i̬d õlid nõnna alvad, et kõhe ei `piäsnud läbi Kod; õhakad alva põhja mua `piäle ei tulegi MMg; sadas `ühte`puhku - - eena aeg oli vääga alb Pal; alb lõhn Äks; ilm lähäb alvast, rasva tihane prääksub; anid lähvad, alvad ilmad Lai; meil aias on viserikka puid - - ära põdend, alvaks kõik läind Plt; küll om `alba `aisu `kambren Trv; ku sa näet tõise inimese `alba amet (menstruatsiooni ajal kantavat särki), siis siĺmä jääve `aigess Krk; põrna `aiguss olna kah alb `aiguss; ilma läävä alvale, kui siga `põhku viis `sulgu; kui `alba vett tuleb suhu, siss üteldäss et, `soĺkme nakava kusele; jäme alb maa, ei ole pehme muld Ran; alvan `aigusen (süüfilises); aga `miule tei ta küll alva `rõiva, alvembit ei `saagi ämp tetä Nõo; küll‿tu leib `oĺli alb, koer ka‿s sü̬ü̬ toda `leibä TMr; tal söögl om nii alb magu Ote; rostõ aja raua alvass; alb ti̬i̬, tegemede `jäetu San; lait́su˽hobõsõt halvass; tan om paĺlu `säärtseid `halvu kotussõid, kon medägi ei˽kasuʔ; mul om ni˽halv tubak - üt́skõrd `tõmbat, kat́skõrd `süĺgät Har; `halvu linnu üteldäss rääss Plv; tu̬u̬ leib om `väega halv; elo ḱul om hää, a süüḱ om halv; halvah tõbõh (suguhaiguses) Se; selle um halv saak et um halv kasu; keväjäne hopõn olõ‿i kõvastõ lihhav, üle talvõ halvast jäänüʔ Lut || riknenud, roiskunud; tarvitamiskõlbmatu liha lähäb `alvast, kui vähä `suola pääl; `augusti kuu sies `lähväd muttukad jahude `sisse, siis `üellässe, jahud `onvad `alvad Lüg; silgud `lähtväd alvas. lehk taga; alvas läin, sandis Tõs; üks eeringa tüńn oli alvast lähnud Pal; või om alvasse minnu Trv; ain lääb alvass, aenad mädänevä ärä Ran; taar om alvass `lännü, tulep `väĺlä visata Nõo; tidä (surnut) piat är˽`matma, muidu t́ä lätt maa pääl alvass, `aisamõ San; tu̬u̬ liha oĺl tuli halv, taa‿ĺ `maolõ halv ja haisass Krl; ku imä om medä peĺlänü˽vai `hiitünüʔ siss lätt piim rinnan halvass Har || peab `oidma, et `kat́ki ei tee [vesivilli], ta lähäb `oopis alvaks Amb; `paistuss lännä nii alvass et võena `surma ka `tuvva Nõo c. (millegi abstraktsema nähtuse, olukorra, tegevuse jne kohta) mittehea; ebamugav, tülikas, raskustega seotud nüid on ned `asjad `nenda imelised ja `alvad Vai; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; alb käia `rü̬ü̬plese `ti̬i̬ga Hää; alvad aead Rap; nii alv õńn, `kiski asi lähä `korda Juu; laidab kõik alvast mes teen Trm; alb asi küll, kuda elämä akada või `õlla Kod; naeste `rahval on vägä alv `kohta `saada KJn; kes esi [oma] tõrva `märki näeb, tol olna alb õńn Ran; asi om alva kõrra pääl, ma˽i os usnugi, et nii sitaste lähäb Nõo; iilä oĺl nii halv, põrss es püüsü˽mitte üt́s raas; sul taa kusi ju̬u̬sk, vaest om halv sul muidõ inemeiste siän Krl; tast om sul `väega˽halv minnäʔ, hain om hämm; ilmhalva amedi võt́t Har; maa oĺl külmänüʔ, tsopa `kaihmine oĺl halv; halv (vägivaldne, õnnetu) surm Rõu; halv [olukord] olõ õi˽no `taivakõnõ, taa jo˽kõ̭gõ halvõmb halv Vas; vana˛uss lätt päiv päävält halvõmballõ Räp; haina tegemisõga om timahavva halv lugu; meil no om halvõp elläʔ Se d. (varanduselt, ühiskondlikult positsioonilt) alam, väheväärtuslik, põlatud, halvakspeetav nää ku pidi `alvast et ei mitte `maininugi VNg; kes oli `uhkem pani omale siidirätigu, kes oli alvem mees pani sitsirätigu Jäm; suuremad asjamehed `istuvad `laudas, alvemad laava taga Khk; `Vaesid inimesi peeti alvas Han; alvast soost (madalast seisusest); teene peab mo nii alvaks kõegis `aśjus, ei `arva moost kedagi ega pea moost lugu Juu; seda `pieti alvast, kes külast `kruami `ot́sis [puuduse pärast] VMr; piäväd teist jusku alvas ~ alamas KJn; `uhke om si̬i̬, kes ei taha kehvebe, alvebe inimesege kõnelte Krk; ta piap miu nii alvass ja alatuss, et mia ei `kõlba mitte kohekile Nõo; halvaks panema halvaks pidama, põlastama; pahaks panema alvaks panema teist inimest Ris; taad panõ ma‿nd alvass Krl; ma˽kõnõli muidõ Jaanilõ tu̬u̬d juttu. tu̬u̬ pańd tu̬u̬d `väega halvass Har
2. negatiivsete eetiliste omadustega: ebamoraalne; sündusetu, taunitav; pahatahtlik, tige; südametu; tõrges, sõnakuulmatu ajas sene `alva `lapse `välla: se on nii `alvast mend Vai; üks va alb inimene, `keskid täda εi salli Khk; helvet on halv söna Phl; tä põle `moole `ühte `alba sõnagi annond egä põle mena koa mette Mar; ää arjuta omale `alva kommet Tõs; `alvade inimestega on `raske läbi `suada Juu; alb rahvas, tõesega `riidleb Kod; alva iseloomuga Lai; kukk kui `alba `lindu näeb, siis kuristab oma kanadelle; see on jõle inimene, `alba juttusid aeab Plt; alb laps, ei loe; alb tegu KJn; oma jagu om `albe `sõpru, oma jagu om äid `sõpru Krk; ämm olna iki alb - - miniäle Ran; joodikide peräst `olli Pangodi vald saanu alva kõne `alla; ta‿̀lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo; `oĺlive `väega alva minule, `võĺsse minu pääle San; tu̬u̬ om halva jutu ala sadanu Krl; taa vana halv mi̬i̬śs, joodik Har; sääne halv mu̬u̬d, lätt jätt ussõ `valla; Parõmb `halva inemist kittä, ku˽hääd `laita; Kuri võtt kuĺbist, halv sõ̭na paast Rõu; kadõ ja lähk inemine, `süämega halb inemine; Ku halb inemine vasta tulõ, sis võtt õnnõ ärʔ Räp; halvaʔ meheʔ `tüḱväʔ `taplõma; suu pääl arvatass paĺlo `halvu `vaimõ olõvat; tõõsõ pääle `halva süänd `mõtlõss (on vihane) Se
3. mittesobiv, vastunäidustatud; kahjulik, õnnetust toov `reedi on alvem nädala pää Khk; [parun] ise oli `ütlen, et mul nii alv sõna ja nii alv silm [toob loomadele õnnetust] Tõs; ta on alva silmaga, ei tohi `looma näedata Kos; nüid om serände alb aig, lähvä kõ̭ik aava mädänemä Nõo; `i̬i̬spä ja `ri̬i̬di es lasta [loomi esimest korda karja] – nu̬u̬ `oĺli alva päevä Rõn; n‿om nu̬u̬ŕ kuu, n‿om halv aig. no‿i˽või˽`põrsõid lõigadaʔ, nakass mädänemmä takast Har; `Ri̬i̬de tohe es sukugi alustaʔ, tu̬u̬ oĺl tu̬u̬ kõ̭gõ halvõmb päiv Rõu; halva ao tuńnil (tund enne keskööd) tohi‿i tüüd tetäʔ; kas sai mul halval aol tet́tüss, et lää äi `höśte Se; noil um halv siĺm kua um sääne kadõlik inemine Lut
4. odav Kala `hinnad olid `voimata `halvad Kuu; `juudiga `tarvis kovast `tingi(da), et `alvemmast jättä Vai; üks [sulane] oli `kallim, teine oli alvem palgaga Pöi; jo ma siis osta ka, kui alvemaks lεheb, nüid nii kallis Emm; nüid oo loomad albad. maksa obosed `inda, egä `veisse loomad koa Vig; alva palgaga tienib koa Ris; ma põle seda `alba sukurt soand, ikka kaĺlist ostnd KuuK; no sit́s on üks alb riie, maksa mette kedagi kohe Sim
5. kahju, hale või˽ku halv om naid armõtuid latsõkõìsi Har; ku ma loe vai laala, sõss silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ – mul lätt mi̬i̬l nii halvass Räp; hallõ ~ halv mi̬i̬ĺ tuĺli pääle Se
II. subst 1. kuri, paha tegu või olend, ebasoovitav nähtus; ebaõiglus, ebameeldivus; kurjus karud `tieväd pali `alba ja `kahju Lüg; `motleb minust `alba Vai; kes `sõuksid `albu akkab ää `viima Muh; kis `alva oli teind, see sai `jälle vahel `peksa koa Kir; `kaarna `lendamist ja `karjumist `kartsid, et toob `alba, igä sugust `alba Tõs; `vainokägo näeb `alba, õlgu si `albus messuke ta one; alvad ja üväd ti̬i̬b [haige] kõik `sängi (roojab ja kuseb alla) Kod; me vahel ei ole midägi ääd, kisk nagu alva poole Trv; paari`rahva elu om iki `seante vahel `alba vahel ääd Krk; jummal om miu `oidnu kõ̭ge alva i̬i̬st Nõo; ma‿lõ `täämbä nii käŕsitü - - ei tiiä˽kas midägi `halva om tulõman vai Kan; ei˽käü˽nuil käsi häste˽kis tõsõlõ `halva `püündäväʔ; saa ei sa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; `halva kitä‿iʔ ärʔ, hüvvä põlõ‿iʔ ärʔ; mul `ümbre süäme halv (paha tundmus, iiveldus) Lut
2. kurat perremi̬i̬ss üteĺ jalʔ noile tõisilõ halvulõ: säidse `ku̬u̬rmat `võtkõ `laṕjut üteh; tuu `valgõ susi `omgi `halvu `muŕdja; Ku haigutat, sis halv kisk suud laḱka Se

aur2 aur g aur|u (-o) uus S(our g our|u Jäm Ans Rei, -o Emm), eP(g aoru Kos, aaru Trm Kod) uus eL(g aoru Ran Puh Kam), `auru uus R; auŕ g auri M(aur uus Trv) Se

1. veeaur a. aur, toss; leitse, leitsak; aurusegune õhk Nönda `auru ja `tossu täis ku püt́t Pöi; `mõisade sees tehässe `sõnna pliida `peale nihuke suur plekist [pliidikumm], kus aur ja suits `sõnna `alla lähäb Mar; Kõrva kibi tihatse sojas, lastatse tilk `piima piale, see aur teeb kõrva `terves Han; kiedan lehmale saunas, muidu ajab `ullu kartuli`aisu, `lämmi `sisse, `auru ja sodi JJn; kui pada `soemass lähäb, akab `auru `väĺjä ajama Kod; rehes mäŕg vili aas `auru; [kaljaleivad] `pańti `aśtnasse, keend vesi `piale. `valge lina `pańdi üle, et aur `väĺla ei tuld Lai; obesele `käśti eeńä pibre `auru lasta KJn; masin ajab `auri `väĺlä Trv; läät mineme ku auŕ taga; auridets pannass auri `sissi Krk; nigu rehi üless `panti, siss küteti, aur tulli `alla pande; keväde `laśti [laudaaken] `valla, et tu aur tuleb `väĺlä Ran; arvati hallitusõ `haiguss ku õhu `ruuḿ [tarus] oĺl `väikene, `auru oĺl täüs, auru tõmmaśs `härmä ja oĺl [mesilaspere] valmiss Har b. (maast, veekogudest tõusev) udu, uhk suo pääl `tõmmab vilu aur `alle Lüg; mere toho – külm ja kuiv aur, tuleb `järsku Rid; suitsu`karva ilm, `aurus ilm. ei saea aga paks aur. merel paks aur Var; ilm on lämm – nihuke soetsune ja `auru täis, mis `raske on ingata; aĺlikast keeb vett ja `auru ülesse Juu; vihma järel aur tõuseb üless VJg; aur langeb `kassess eenämua `piäle; jõe aur tõeseb kui `õhta tuleb Kod; soo einamatel on `auru, `õhta eel Lai; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; egi aja `auru üless, ilm `muutuss tõsõss Har; õdagu nakass `tossama, niidüʔ `onva `auru `vällä Vas || Ajavad `aknad `õhta `auru siis läheb ilm veel külmemaks kui ta on Pöi; Ake oo aurust `ähmne Han c. hingeõhk kui on palav ja lähät tulist edesi, siis akkab `eŋŋest aur `vällä `käimä Lüg Vrd haul, õur, äur, öur
2. gaasiline olek a. tehniline aur (näit masinate jõuallikana) `veski ka `panna `käimä, käin tämä vie vai `tuulega vai `auruga Lüg; Kui laevaga merele minta, siis akeda enne vεhemald tund aega ouru üles aema Emm; auru `veśki, kus aur `jõutab - - sial põle vett ega tuult Nis; kõik oli inimeste jõul `tehtud, nüid tieb aur VMr; kahetoĺlised lavvad on laevadel, aaruga tehässe - - kõik aarutasse ni̬i̬d plangid ärä Kod; massin tule mugu kõllin taga õnneʔ. no jah, tal ää aur pääl San; massiniśt lät́s `katlalõ `auru sisse `pandma Krl; vanast viinavabrikun `keet́i kõ̭iḱ ubina auruga `pihmess, mi̬i̬st `viina tet́ti; `küt́keʔ aur üless, maśsiniist näüss ja tullõv Har; auriga `lauda lõigatass Se || lennuk läit́s suur auri jut́t taga Krk Vrd öür b. ving kütä nii paĺlo `lõunu kerissele, et si̬i̬ auŕ ärä kaoss, ta muedu aa pähä kah Trv; ku tulep `auri ja kooletep ärä Krk c. (seede)gaas [puhituses] loomal `panti õleside lõvvade vahel, et suu `ästi laiali, säält ju̬u̬śk aur `väĺlä. sorgati väitsege tühjä makku, säält ju̬u̬śk ka aur `väĺlä Krk
3. uus aurukatel; auru jõul liikuv v töötav masin (rehepeksumasin, vedur) sii oo `raktoritega ja obustega `peksmist väga vähe, ikke `mootoritega ja aurudega Aud; Peśsümasinal om aur ja preśs. Aur vedä `preśsi `ümbreʔ, preśs pess `viĺlä; Vanast is üĺdäki vetur, `üĺti alasi aur. Aur `aiõ `tossu `vällä Har; kas tii peśsät auruga `riih́hi?; mii `küĺlä tuĺl aur. tiiä äi, kost mii timahavva auru saa Se Vrd auru|katel, auru|masin
4. piltl a. hoog, kiirus noh miehed `pange `paaru `juure, siis `jouame `ennemalt, `antke `auru `juure Jõe; panivad obosele `täie `auru `pääle Lüg; Eina tööga oo niid - - seike aur pεεl et ää mette räägi Kaa; Siis ta läheb nii et tuli taga - - igavese kiiruga, suure auruga Hää; akkasivad `viĺtsima, ma akkasin `neile `it́si tegema, panin `neile auru `piale JõeK b. (joobnud inimesest) Sass on tänä `jällä kõvast `aurus Lüg; Mehel juba paras aur pεεs Kaa; Vana `oĺli auru all, lõi südametäiega peegle kat́ti Tor; kui tal `kerge aur juba pääs on, sis ta‿i `märka änam kedagi Saa; teine juba `aurus JJn; ja sõss olli tugeve auru all kõvast `sõiten Krk
5. muid tähendusi aur tuleb `vällä `püssi`rauva `õtsast, lüöb `suitsu `lahti Lüg; võtvad naa, et mulla aur (tolm) köib üle pea PJg; ärä mine suhu, su̬u̬kalla aur (lõhn) akkap pähä Kam

heitma `eitma, (ma) eida(n) eP(eeda[n]; h- Phl) Trv Lei; `eitama, (ma) eida Khk Mus, `eidan hajusalt R(-maie Lüg); `eitmä, (ma) eidä(n), ee- hajusalt L, Juu Kod KJn Kõp Vil M(-me) T(-me San); `eitämä, (ma) `eidän Kuu/`h-/ Lüg(-mäie) Vai((ma) `eitän); `heitmä, (ma) heidä, hee-, `(h)iitmä, (ma) `(h)iidä V

Tähendusrühmad:
1. (hooga) viskama, loopima, lööma
2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma b. kaevama, labidaga viskama c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama d. piltl sööma, jooma
3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama
4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama b. haspeldama
5. panema, asetama a. ankrut või kalapüünist vette laskma b. mulda panema, poetama; külvama c. võrku korrastama (enne püüki) d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma
6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma b. kudumissilmi looma või ahendama
7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma
8. (teat asendisse) laskuma või langema
9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama
10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama
11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama
12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased)
13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema
14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma
15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) b. tekkima, sugenema c. lakkama
16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima
17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma b. teat suunas paiknema
18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. (hooga) viskama, loopima, lööma `kurni `eitma ~ `viskama; eideti paari soola ragesid [piima] `sisse. see pidi siis völu ära `oidma Jäm; vana adra saab εε `eita, mis sest paranda; eida `metsa - - kui sool ep kolva (öeld nurisejale); lapse pesu vett äs ole `sönna eidetud, ko˛es koi paistab Khk; kes põrandal oo, see `eitku `leili Muh; Koja loudild lεheks `einu `eita [alla]; `möisas sai [käsitsi] siemest `puntaks eidet Emm; `eitmese kepiga eidedaks [katskimängus] Käi; tuli pöleb, heida halg `pεεle Phl; Ää `eitüg `terven vett maha; juba üks eitn kuĺbi käest ää (on surnud); Nuõrik läks `pähkli `eitmä (teisel pulmapäeval viskab noorik pulmarahvale paar liitrit pähkleid rehalast õue) Khn; mesilaste sitt. eedavad kevadel mesipuust `väĺja Trm; ader ei eidä `äste maha, om [mättad] `servi puha jätten Krk; eedeti `liisku, et kes sõ̭aväkke piab minemä Nõo; Konpu̬u̬l [harkadra] luits oĺl, sinnä˽poolõ˽`heitse maa Urv; hopõn oĺl äidsist tullõn poisi maha˽`hiitünü˽sälläst; timä hiit́ jala ette ja tõnõ [poiss] sattõ mahaʔ; kos om lõunu `hiitmise kopp Har; maʔ hiidi `leibä `ahju Vas; aia taadõ hiidetäss ärʔ [lõpnud loomad]; tõõsõ `vaiva `tahtku‿i, eläʔ uma vaivaga, tõõsõ vaiv heidetäss vaja `otsa; vanast hiideti `kostkit, no pandass `kaartõ Se; määne hädä kotoh, `üĺti, `hiitkeʔ juudisitta tuhhi`hauda; jakaṕ hiit jahe kivi vette Lut || pulmas pruutpaarile (viskamisega) raha annetama peiu sugu `eitas peiu `vöitu - - pruudi sugu `jälle pruudi `vöitu, `eitsid pruudile [raha] Jäm; `nöudijad `eitasid ruudi `vöitu, teised `jälle peiu `vöitu Khk; `Mõrsja ja˽peid́mehe vanõmbaʔ `hiiti õks kuldraha kah Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit Se
2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma läks rεhe `alla, ja `eites kolm vöi neli angutäit `pöhkost pöhukorve `sisse Phl; sitavedu oĺl, siss kolm miist `hiiti˽pääleʔ [koormasse] Krl; mine tu̬u̬ `herne sarrakõnõ kuuʔ saa siss üless paŕsi pääle `hiitäʔ; sedämaid lähä hiidä na (odrad) `ru̬u̬ǵma pääle üless Har; `hiitjäʔ `võtvaʔ laudast vai tahrast hulgaga sitta ni veeväʔ, `hiitväʔ `kuurmalõ; edimält vaalustat [heinad] nii `kuumbappa, `tuori hiidät `ümbre Lut || viljalademe ääri pahmamisel kergitama `eitis neid odra rehe `eari Muh; tulgõ `vi̬i̬ri `hiitmä; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs, tõnõ hiit́ veerest üless Har; viere eideti `pääle ku vili `pešti; `vi̬i̬ri eit́ta (heidab reherulliga peksul lademe servi üles) Lei b. kaevama, labidaga viskama hiidä nu̬u̬˽haŕja otsaʔ `laṕjuga ilustõ üless, medä is saa adraga `laskõʔ; ku lummõ om tuisanu, siss hiidetäss ti̬i̬d Har; tõõsõlõ `kaivu ~ `auda `eita, esi sata `sisse Lei; kol `vu̬u̬re vaja õnnõ `lapjoga `hiitäʔ ütte `puuldõ, saa tu̬u̬ raha [kirstu] `ussõgi; havva`hiit́jä Lut c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallamaV vanast oĺl sääne puunõ kuĺp `minka `süüki paast `vällä heideti Kan; [klimbi] Tainass tet́ti jahust ja vi̬i̬st - - sõ̭ss hiideti keevä piimä `sisse; Sõ̭ss ku˽`sü̬ü̬ki paast `vällä eideti, sõ̭ss tet́ti iks anuma `põhja riśt Urv; `tüt́rik oĺl kaśsilõ `hiitänü `piimä lakataʔ; tõrikõnõ oĺl nii vällä˽kuiunuʔ, ku vii `sisse hiidi, siss ju̬u̬śk nigu lainõti; mõ̭ni tege [leelist] tõrikõistõ, siss säält hiit `rõivõilõ pääle Har; Talvõl hiideti˽sü̬ü̬ḱ kua man länikide `sisse ja˽paariga `võeti `tu̬u̬di tarõ manuʔ Rõu; kaibõt kuĺp, `ru̬u̬ga `heitä kuĺp Se d. piltl sööma, jooma leheme `rooga `vastu palet `eitma Khk; `pernań `ütless sedäsi, akage nüid `eitme, saa nõu tühjäss Krk
3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama ennemasti eida rist suu ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; `eitas sedati selle `riidega nad ülalt (õlekõrred laest) jälle maha; Seike käimamoed et eidab kätega kaudu külge Kaa; vene kirikus nemad `eitvad `risti ette Ris; Ku ma `viĺlä keväde maha ti̬i̬, siss kige pält eidä ristikse ette Hls; ku `välki lü̬ü̬, sõss mea eidä iki risti ette Krk; vanast ku leevä `ahju `pantu, siss jälle eedetu riśt ette Puh; vanast eideti riśt söögi `pääle, et vanatońt süvvä es saa Ote; Et ku iks kohegi˽`minti `vällä, sõ̭ss hiideti riśt alasi ette Urv; Kagu˽`kullõ õiʔ, sõ̭ss ma˽hiidä sulle seo vigla varrõga Rõu; sis ko sanast `väĺla tulõt, sis heidetäss kõ̭gõ riśtikene sanna läve pääle; hiidä˽`hiilkat Se; [pärast missat] śjonds lugõ ärʔ ni laul ni heit́ `riśti `rahvalõ `pääle Lut || piltl tule ka `järgi, ärä sa mitte `risti ette `eitä (ära hooli millestki) Krk; käega heitma ükskõikne olema, mitte hoolima, tähtsusetuks või tühiseks pidama `eida `kääga, las `jääda VNg; `eida `kääga, las `jääda VNg; Ta pole sest `oolind midagid, `eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; hiidä no `käega õnõ, lasõ no ollaʔ Se
4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajamaSa `vänti eidetasse, vändist `aetasse `ümber; `enne kui rihed käsi masinaga `tehti, siis pidi pailu `eitajid olema Khk; kaks inimest `eitvad `käia Kär; paar vikatid vöib `taale `eitada (käiata); `tuhli riivi masin, alt `jooskes `tuhli riiv `välja. `eitist vändist Mus; [köietegemisel] Öks `eitis siis `vänti. Teine ajas kedrajad `ümber Kaa; paned käia vänt `otsa ning akak `eitma Vll b. haspeldama ma eida omale `vihti. kude viht eideti otse (ilma vahepeal sidumata) Khk
5. panema, asetama eidä kääd `külge ka (võta tööst osa) Khk; mes ma teile ette eedän, lavvale kannan Kod; heit pia pikä `pääle (varastab) Plv; hiit́ ussõ `tseepkahe Se; põreda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte) Lei; hiidetäss `kaartit - - üldäss miä sullõ saa Lut a. ankrut või kalapüünist vette laskma hilakiviga heidedakse vörgud `pöhje Phl; Võrgud eedetüd ~ `sisse lastud; Kas eedäme mut́id sisse või Khn; noot - - üks kord meres eidetud, üks luom `tehtud Ris; tõene sõvvap ja tõene eedäp `nu̬u̬ta; `nu̬u̬ta `sisse `heitmä ~ `viskama ~ `laskma Se b. mulda panema, poetama; külvama ube ~ `ernid `eitma; `tuhli `eitjad äb jöva `järge Khk; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit (rändlindude tulek määrab õige külvaja) Kam; ku sisask laul, siss eidetass `ernid Ote; tõõńõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ kuoni maaniʔ `hiitäʔ Lut c. võrku korrastama (enne püüki) kui `võrke taheti `järve viiä, eedeti na enne ärä. me esäga katekest eedime, põrmandu ehk `puhta maa pääl. veerest nakassime maha panema, pullad pannime kõrvu kateld riadl, kivi(d) keedime (köitsime) `kanmide `küĺge, siĺmusssede. üten otsan pulla, tõesen otsan kivid, lina jäi `kuhje vahele Ran d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma eida suur rätik `ümber Jäm; eida müt́s omale pehe; ojumise majad, kohest ojuma minnasse, eidetasse `riidest ää ning Khk; `eitas püksid ära Mus; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; kas ma pea ennast koa `lahti `eitma; ma eida omad `riided ült ää Muh; vaia säŕk maha `hiitäʔ Har; kask `olgõ pääle hiidet Vas; hiidä no pääkot́t `päähhä hobõsõlõ Se; halat́ um pikk rõevass, hiidetäss `pääle Lut
6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma eida nüid söĺm `pεεle, siu `kinni Khk; [võrgu] aina otsad eidetse aas`sõlme Muh; `pastli paelad eidetasse `aasa, teine aas teinep̀ol `kõrvas; obose saba eidetasse `sõlme Mar; vanapagan sõrme `sisse eitnd, [öeld] kui pael pahasti `tehtud KJn; sa olet `ju̬u̬skme`sõlme `eiten; [surnule] `sõlme es eidede ette, ei põllel ei kellegil Krk; mis sa oora sõlme eedit, oora sõĺm lähäp `valla Nõo; hiidä no˽langa otsalõ sõĺm `sisse Har b. kudumissilmi looma või ahendama ala˽sa enämb kotuʔ, ma˽taha kokku `hiitäʔ Har; kapuda eidetasõ `veide `vardadõ Lei
7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma kaua see `sönna leheb `eitades (käies); tuul nii `kange üsna eidab elude vahel; ratas eidab (jookseb viltu), akab `eitama, kui ta otse‿p kei ige `otsas Khk; eedäd vette, kui lähäd `suplema Kod; luḿbihn umma˽looga`hiit́jäʔ - - nu̬u̬˽`hiitvä `hindä üless nigu lu̬u̬k Rõu; [hunt kuulis hurjutamist] pańd pakku, siss kõ̭iḱ `vilpsõ, üle `puhmõ. hiit́ är `väega `korgõst Se; hopõn `kargass ülejala. hiit ülejala; koa hiit suurõ suurõ sammu, [on] pikä sammuga Lut b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama `näitä kuda te eedätä uńdiratass Kod; `põrsa eidäve `kuuti (hüppavad) Krk; etkona `korjusõʔ ütte, kukõrpääd `hiitmä Lut c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma `kange tule kirg eidab ahost `vällä; ahi eidäb `vällä (ahjusuust tuleb tuld ja suitsu) Mar; tolm eedäb ülesi `taeva puale kõhe Kod; et tuli lakkõ kibenit ei˽hiidäsiʔ, tu̬u̬ `taŕbiss `raoti `tu̬u̬rõ˽puuʔ ja `säeti paa `kot́silõ üless üle ah́o otsa Rõu; `tolmu hiit üles nigu; oĺl sääne hobu, ku `lü̬ü̬di, timä jäl kusega hiit́ üless (lõi tagant üles) Se || rüä orass um verrev edimält. `ĺämmä `aoga timä üle nädäli üle katõ jo vereväikseʔ hiit maalõ Lut
8. (teat asendisse) laskuma või langema pohituul paneb `üöese `püksid `jalga, länstuul `eidab mihega magama (läänetuul raugeb ööseks) Jõe; `Lapsed `eideti magama Jõh; ma `eitsi ennast pitkali ~ `pitka Jäm; ken maalitse raea `pεεle eidab saab kärna `aigusse Khk; ükskord oln nii suur huss meres, mis heitn hennast üle kaeva pöigite Phl; tä `eitend `sõnna külite maha Mar; mine, eeda tut́tu Mär; obu `eitis piherdama PJg; mine eeda asemes ku tahad Hää; küĺg vajub ää, eedan selili ehk teese küĺle `piale `jälle Ann; aga nemad `eitsid perenaesega unele Tür; `õhta [magama] eeten ja ommogu tõessen one sul `lamba asi (villane ese) `ümber `panna Kod; lehmäl om iire, ku ta pikäli maha eidäb Hls; eideti makale Ran; edimält tulnava serätse siputaja, siss `eitnävä `endä tuppe (kihulastest) Nõo; pini hiidäśs läve kõrvalõ [magama] Vas; [laps] vihossihe lätt, heit hinnäst pikkä `maalõ Se; `kõ̭ikõ edimält saa siug. saa siug ne tulõ jo `pääle `hiitmä Lut Vrd heitämä
9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama tolm eidab `sönna `pεεle; jahud `eitavad `pöhja Khk; [reheahju kütmisel] Vahest suits `eitis sedasi maha pole oort `välja läind Kaa; maha `eitand puud Pha; Kui udu korra maha eidab ja `jälle öles veab on vihm kää Pöi; sel nii `kangeste aha `peale `eitend (nägu päevitunud) Mar; [mesilaspere] ei taha `oksa `eita Var; küĺma ale eedab `peale ja võtab `kardule varred ää Mih; ku vesi kebadi `eitma akkas [jões], sis ollid ika mõrrad Vän; Mõnikord `teh́ti päris nimelt naśte`riideks läbivillest, tema on pehmem, eidab paremeni Hää; `üösi `eitis kaste `piale Tür; linad o punased, rosse `piäle `eitnud; aken one igine, kui pada aur eedab `akna `piäle; `mõnda `kõsta eedäb külm `rohkem ku `mõnda `kõsta; lumi heit maha Kod; paks vili mis maha eit́ tuule ja tormige Trv; leib taht vi̬i̬l apante, ei ole vi̬i̬l maha `eiten Krk; kui ommuku udsu maha eidäb, siss tuleb ilus ilm Hel; maa iit́ (oli kallak) põhja poolõʔ Krl; hommugu hiit́ vehma pisarõid Har; sata `vihma, saa `maadaʔ, hiidä kastõt, saa haugadaʔ Vas; lumõ härmäkeist `heitnü joʔ Se
10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama `käsku körvale `eitma Jäm; eedäb oma vana usu ää, mis se uus paramad on Juu; teda eedeti kuolist `väĺla JMd; `vaslapävä aeg one liha`eite aeg. siis veneläsed eedäväd liha ärä; kis kogodusess on `väĺjä eedetud, si̬i̬ one nagu pilgata Kod; temä eit́s esi [ametist] `valla, ega tat es lasta; popsist `valla `eiten; poig tulli linnast koolist, olli oma [murde] keele ärä `eiten Krk; liha `eitmise aig (paastuaeg) Puh; ei midägi, mugu eidä meelest ärä (unusta) ja asi tettu Nõo; Viin ja tubak heedä ärä henesest Räp; hiidä tä (töö) kõrvalõ śjoost kõrrast; laulu `hiitminõ om, säid́se nädälit lauleta‿iʔ [enne lihavõttepühi]; heidi tõõsõlõ kat́s `ruublit `maahha (jätsin hinnast alla); [surija] kõ̭nõla‿i midägi inäbät, jo keelegi hiit́ är joʔ Se; hiidä liha, võta˽kala (öeld vastlapäeva hommikul) Lut || piltl `eidab `silmad `vällä, `ninda ele on (ei näe eredas valguses) VNg; hinge ära heitma surema vanaemä jo `eitis `enge Vai; Ta oli juba ammu `inge `eitmas Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; kaua `aega vaagub inge `eitmeses Kad; kell kahessa `eitis `inge Äks; küll ilm `müüräss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; pulmarahvass `sõitseva kokku ja pruut́ `eitse eńge Ote; ta um õks jo pia hinge `hiitmisel; timä um jo hinge `hiitmise pääl Rõn; meelt (peast) heitma ahastama, meeleheitel olema; mõistust kaotama `ninda `kahju et akkab mield `eitama Hlj; möni eidab suure murega meele εε Khk; pidas omast `kangesti lugu, siis `eitis meele ära (läks mõistusest segi) Rid; eedäb mi̬i̬lt ärä (kaotab enesevalitsuse) Kod; si̬i̬ om meele ärä `eitän, si̬i̬ om joba lollis jäänu Trv; täl om nii suur mure - - eedäp kas vai meele ärä pääst Nõo; huuju, ega sa˽tu̬u̬peräst mi̬i̬lt vällä ei˽saa `hiitä, et sa mihe maha mat́i Har | tegi mo iŋŋe nii täis, kas eida üsna meelest ära Khk; Näh, saabas eitaskid meele ää (läks katki) Kaa
11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama `karva `eitama ehk `karva ajama; läks vett `eitama (kusema) Jõh; mets eidab `raagu Muh; karv on `lahti, veis eidab `karva Juu; uńt eedab `karva, aga mitte `viisi VMr; mette üks päev (päike) tälle `piäle ei aka ja riie `karva ei eedä Kod; süä läíts alampes, akasi suust `eitme (oksendama) Hls; suust `eitmine (okse) tule `pääle Krk; mi˽teḱki miheste tü̬ü̬d ja `hiiti hikõ kah; [naine] oĺl jo latsõ välläʔ `hiitünü Har; ega `aaśtaga hiit põdõŕ sarvõ arʔ; susi karva hiit a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; ar hiit́ latsõ, nõśt kõvastõ vai; hobõnõ hiit́ är varsa Se; tühämao `kotsalõ või eiʔ lüvväʔ läüläle `tõpralõ, või ä˽`hiitäʔ ei `aoldaʔ; kana hiit maalõ pudsajit; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, nakass [hobune] jo `hiitmä `hambit. hiit är `ussõ `hambaʔ Lut
12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased) mesi `linnud `eitasivad peret Lüg; pere `eitmise `juures `lasti `püssi ning kölistati `kella, et [sülem] ää äi leheks Kär; lume `elmed `keeravad ühetese läbi kut mesilased eidaks Mus; see puu `eitis kaks noort peret Mär; [mesilased] akkavad `eitma. aga siis ei eida, kui `kange saak taga Kse; mesilast `eitväd ärä ku neid pailu on Se; aga tihusid on kevadetel kohe paĺju. sis üśt nagu peret eidavad, aavad ennast teinekord `väĺja KuuK; mesilased eedäväd peret. siis `laalma emä Kod; lind `eiten ja temä lännü [mesilasperet] puu `sissi `aama Krk; es eedävä mehiläse peret ei Puh; timahavva es heed́äʔ `üt́ske mehine mul süĺlemet Räp; `enne oli seda`muodi et ku akka peret `eitama (naist võtma), käi `moisas palumas ja küürutamas Hlj; `milla meil akka `lehma peret `eitama (poegima), siis `meie ka `saama `piima VNg; kui inimised `lahku lähvad, siis on pere `eitmine Khk; ja kui uśs akkab nüid jälle peret `eitmä, siis temä `minnä puu `otsa Juu; si naene on `jälle peret `eitnud (sünnitanud) Trm; perre hiidi ärʔ, pereh lät́s laḱka Se
13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema `Purjus`pääga `eideti `nalja Lüg; sihanduse asjaga (surmaga) b‿eideta `nalja; puu akab `varju `eitma Khk; nää eitnd juba sõõna `peale (mustusetriibu hapupiima püti äärde) Mih; nüid eedäp kuariku `piäle, linad ei tule üles; nagu naĺja `eite tõin tüńni `väĺja; kuuled et juba ühed eedäväd `laalu Kod; eitnd sõõnetse piimale `peale Pil; mõ̭nõl (inimisel) hiidetäse kas `murhe läbi vai tõsõ viha läbi täiʔ ja tinguʔ `säĺgä; ma˽`tahtsõ sullõ `naĺla `hiitä, sa˽võt́i tõ̭õ̭ss; hobõsõl hiideti hiireʔ Har; `suuhhõ hiit́ `hambaʔ Se; kõ̭õ̭ hiit vaŕro ga ku `päelik om Se || piltl Katsub tale egapidi süid `otsida ja `varju `eita (laimata) Emm
14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma Sie `riide `eidab, `vaatad ühtpidi on ruheline, teistpidi punane IisR; Täna `öösse `eitas nii `kangesti Jäm; pilve sihest eidab ju ka. nii `kangest eidab ning müristab Khk; Eidab `kuiva - - äi mürista Pöi; `Läikivad asjad `eitvad `elki Emm; ta (meteoor) tuli nagu üks tulekera, `eitis `seokest rohelast ja kollast - - `valgust; eedab `valged Mih; `raskõst eedäb tänä `õhta; Küll eedäb `valgõst Khn; sügiseti ku `vihma ei tule, eedab `kuiva `välku Tor; täna virmalised eidavad Ann; mis ikke `siidi `seĺtsi [riie] on, sie eidab `rohkemb Kad; riie eidab `karva, kui teistpidi on `ühte `karva ja teistpidi teist VJg; kuuśk, pedäjess ja kadajess ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; kui `välku eit, leevä inimese `riśti ette Ran; mul siin külle sisen niu˽`välki eit, nii `läükjä valu om San; `piḱne käve `väega˽kõvastõ, müriśt `hirmsahe ja hiit́ `väĺkü Vas; `päĺkü hiit, jummaĺ külb tattõ Lut
15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) tuul eidab pöhja `poole; jahud `eitvad `limpu Jäm; ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; on löng liig keerus siis ta eidab `rätsu Rei; ilm eedab vagasemaks Kei; lind nõnna `rüitsis metsas, vist ilmad akkavad `eitma Kad; ilm eidäp `endä tõistsugutsess. vihmale vai `vaale vai Kam; ilma heit `tõistõ Plv; tuuĺ ärʔ hiit́ küĺmäst poolõst; kõtt `ümbre hiidet - - [kui väikelapsel] kasuss kõtt suur Lut b. tekkima, sugenema šöüt `eitanu munu (sügelised on tulnud); brańt `eitänu `lambilõ `köüd́si `vahjalõ Lei c. lakkama vihm, lumi `eitas ~ jäi järele Lüg; vesi eitnd keemast ää Rei
16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima noh Jüri, võtta ka järi, `eidä `meie `poistega `putrule, `kasta ka `meie `naiste `silma – sie õli vana inimistel kõhe sie [nalja] `ütlemine Lüg; ei miä `eidä `ennäst `sinne `kilda, `eigä‿n lähä ka Vai; väimiheks `eitma; `eitas ennast `vaindlaste `poole; koupmihed `eitsid kogu; ennast teise `küĺge `eita (mehele minna) Jäm; `paari ~ abieluse `eitama Mus; ma seletasi ulga `aega, ennem kui ta `nöuse `eitis Vll; eidäb `jälle `teise `usko Mar; `si̬i̬ oo kadagasaks, ise `eitnud `sakslasess; si̬i̬ mu̬u̬d näil õli ike, et eedäb käemehess; tämä eedäb kõhe ualetuse `sisse, ei tee kedägi Kod; linnu om `parti `eiten, `lendäve är Hls; ta ära `eiten ennäst viina `ju̬u̬mise `sisse Krk; emmä essä olli popsiss `eiten (jätnud talu pojale või tütrele) Hel; ta‿i ole mitte mõni`eitnu varass, ta‿m `süńdenu varass Nõo; taa hiit́ (tegi end) uĺlist; ka koh hiit́ `hindä (hakkas) ju̬u̬skma Se; kuis sa är hiidi tälle naasess; kat́s peret `hiitväʔ ütte `linnu `käändmä; äkilene hopõn, kohõ lätt, setämaid hiit `küĺge, `pelgäss `kõikõ mitä; ne hiit timä (tüdruk) jo `hindä tõbitsõst Lut
17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma `Silmis `eidab, nigu `põtra on suo `servas IisR; see sein eidab väljalt nii siniseks Khk; eidab vähä `tuhkru karvaliseks Vll; nuu˽`hiitväʔ mõlõbaʔ ütte näkku Vas; tu kutstass `vaśklanõ, vasitsõss hiit Se Vrd heitämä b. teat suunas paiknema Minust sie kodu tie `eitas nigu `päivä `vieru Jõh; eidab vähe pöhja `poole Khk
18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

kanane kana|ne g -se Khk TMr rhvl San, -nõ g -sõ V
1. dem < kana, kanapoeg kos na˽kanasõ `ontõgi jäiväve San; Kanasõʔ tsiukvaʔ halõdõ; Kae, et varõs kanatsid ärʔ ei viiʔ Urv; mul oĺli˽kanasõʔ, ma˽tibujaamast esi˽valõ `vällä Rõu; lask eläjäl ärʔ nuuʔ kanasõʔ sõkkuʔ; paĺlo sul timahavva kanasit um Plv; tiä kolmõl kanal laśk `haudu üteliisi, sõ̭ss oĺl kanasiid `väega˽paĺlo Vas; kana kanassidõgaʔ tarõh Se Vrd kanass
2. kana puhastamisest määrdunud kui sa kana puhastad, siis kääd saavad ju kanaseks Khk
kanass kana|ss g -sõ Har Rõu kanapoeg timä om `hautanu kanassõid; Kulõʔ kanasõ `tsiiksva˽ põraki iḿä siiva alh; kat́s orrõ täüt kanassõid = hambad Har; Mul tuĺl timahavva mitu `kurnu kanaśsit `vällä, oĺli˽kanul `varguisi `vällä havvudu Rõu Vrd kanane
kerkima `kerki|ma (-), (ta) `kerkib R/-mäie Lüg/ eP; `keŕki|ma (-), (ta) `keŕkib Tor Juu JõeK JMd JJn VJg Kod Pal KJn Vil Puh; `keŕk|ma (-), pr `keŕki- Vig Puh; `kerkü|ma, -mõ Krl, -mä, (ta) `kerküb Khn, -mmä, (ta) `kerküss Plv Räp Se; `keŕkü|me, pr `keŕkü- Krk(-m) San Urv/-/, -mmä Plv; `kerkima, (ta) kergib Hi Kei, (ma) kergi Khk, (nad) kergivad Koe, (ta) `kergib Hlj, imps `kergiti Jõh; `kerkümä, (ma) kergü, (ta) `kerküss Vas; `keŕkümmä, (ma) keŕgü, (ta) `keŕküss Rõu
1. a. üles(poole) liikuma, tõusma, kõrgemale nihkuma no `ütle, kas `kerkib üles (unisest inimesest) Kuu; ma vihastasin kõhe `ninda, et `karvad `kerkisid `püsti Lüg; nii nobe `keima – `iused `kerkivad pees üsna; ma oksendasi nönda, mis perse `kerkis; koes sa lehed `kerkides (rutates, hüpates) Khk; pää `kerkib juba metsa tagant Pha; vaekouss kergib Rei; sandid niied pεεl, ta‿p kergi `teistega `seltsis end Phl; kelle jalg `kerkib, selle suu `nälpab Aud; kui kangas ei `kerki, siis tuleb [tõsta] `niisi `kõrgemalle Amb; ma ei suanud auto `piäle, no kost ma puu `õtsa `kerkin (ronin) Kod; vaht `kerkib `peale Plt; jää om `vi̬i̬ri `mü̬ü̬dä `valla puha ja üless `keŕküne Krk || fig söna üsna `kerkib keele peel, äga mette‿b tule `meele Khk; Taal ing kerkis (pahameel tõusis) Emm; ta süda üsna `kerkind sees, nii ea meel olnd Mar; `kerkis küll keele `peale aga ma `jätsin veel `ütlemata Kei; Keele otsas kerkimas, aga meele ei tule Amb || veri kergib `palgese, öhekorraga lεheb ponasegs nägo Käi || fig käratama, kärkima sai tigedaks ja `kerkis mu `peale; mis sa nüid `kerkisid ja kärsatasid nii `järsku Juu b. nägemis- või kuulmispiirkonda ilmuma kui `purjupaat vai laev akkab `alles `kerkima, siis `üeldakse et üks `purjulaev `kollab VNg; kui kena ilm, et üles `kerkivad, siis üle mere paistab pisike puu tukk ära Kaa; tõstatab üles - - kui `selge ilmaga tesed rannad üles `kerkivad Pöi; `Osmossaar on üles `kerkin Ris c.  algama; tekkima, tõusma Tuul `ähvärdab ike `kerkida (puhuma hakata) aga ei sest tule `miski Jõh; koes `paksu `eina on säält `kerkib labusid nda‿t `seenid üles; teeb koest see `seie äkist `kerkis (tuli, tekkis) Khk; juba kergib tuli `ahju Emm; Paks pilv `kerküb `taeva Khn; tuul `kerkib, egä keskpäävä aeg ta `kerkib Kod; vihm tuleb viśt ülesse, `kerkib jah ülesse Äks; Tu̬u̬ vanemba vihma u̬u̬g kerkip vist küll üles Rõn
2. a. endisest tasapinnast kõrgemale tõusma; (mõõtmetelt, hulgalt, mahult) suurenema, paisuma maa `kerkib Kuu; Akkab vist ilmale minema, – mered kerkivad; Seinad ikka `kerkivad seal (ehitusel) pissi tasa Pöi; vesi `kerkib, kaos või meres Tõs; villad `kerkivad vakkas üles Ris; `peened paĺgid, maja ei `kerki HJn; kõva edeltuulega vesi `keŕkib, ida tuulega vesi pageneb JõeK; mülgas soo, `jalge all vaob ja ees `kerkib Tür; ilmaklaaś `keŕkib, et tuleb `vihma VJg; nigu [piim] `keema akkab, siis kohe `kerkib vuhinal padast `väĺja Lai; kuke `si̬i̬ni ku löiäd `niskese mätsäku - - siis koŕv `kerkib (täitub) kõhe Kod b.  käärides paisuma, kohuma leib voi sai - - on `ästi `kerkind Jõe; `leiväd on `külmäd, ei akka `kerkimäie; appatuse tõrs. sääl `sõisas - - suure `luoma nahk kuus kuud, siis õli `valmis. `tundas, kui õli nahk `kerkind, nahk piäb `kerkima `paksemast Lüg; `kergidus on `kerkind, akka vaid plini `paistama Vai; Leib äi kergi kui `sötked külmad o Emm; ku leib põle `kerkin, siis `tõmbab korukse `lahti Var; `Kunkled (`kuklid) `kerkivad laua pääl Hää; `kiisel `kerkib. kui ta `kerkib ülesse, kahiseb Amb; siis on leib paras kui akkab `kerkima ja on juba `alla last, siis on juba apu Kad; leib `kerkib, pane ahi kütte; panin päŕmi `kerkima. piima `sisse Iis; `surnu kui `kerkimä (lagunedes paisuma) akab, kõhe koheneb nagu sai; leib `keŕkis nõnna kohedass Kod; ka sai pannasse pääle `kastmist `kerkima Äks; ku karaśk `keŕküme om akanu, siss kastets ärä Krk; leib om üless `kerkünüʔ ~ nõsnuʔ Krl || fig Sina `kerkid ku pärmitainas (tüsenevast inimesest) Hää; näe sul naiste`rahval on `jälle päŕm `sisse `pantud, juba `kerkib (on rase) Plt; Täl naene öörik kerkip nigu pärmi taenas (rasedast) Nõo c. suuremaks sirguma, kasvama; tärkama oras akab üles `kerkima Jäm; Ta nii külm, mis see rohi sii `kerkib Pöi; `kapsad on nii `rõemsad pärast `vihma. `looja `kaste all kõik kohe `kerkib HJn; taimed juo `keŕkind mulla alt `väĺja VJg; vili `kerkib ilusast, kui kasvab iast - - `enne pia `loomist `kerkib kõige `rohkem Trm; kui vihima tuleb, siis ein kõhe `keŕkib (hakkab kasvama) Kod; timahavva joba inne jüri`päivä rüä˽`keŕküvä ärʔ (van) Plvd. fig (ametis) tõusma mees `keŕkis kord korralt ametis Tor e. fig suurenema, tõusma (hinnast)Kuu JMd Kod alate innad `keŕkiväd Kod
Vrd kergatuma, kergituma, kerkuma
kihulane kihu|lane VNg Vai/-laine/ eP(kehu- Jäm Khk, keho- Mih; kiho- Mar Lih Ris, kio- Kod) Trv Pst T(-lanõ Nõo Võn San[-lõne, -lõnõ]), kihu|lanõ V(ḱiho- Se; -lõni, -lõnõ Krl; `kihulan pl -dzõʔ Lei)
1. kihulane kihulaised kihuvad ja `lendäväd Vai; kehulane raip, `lendas `silma Jäm; oh `eldeke, kihulasi oo einamal vahel nenda `palju Khk; kihulased on ullemad kut sääsed oleks olavad Kaa; niipalju kihulasi on väljas Rei; kihulased suruvad aeda nurga `ääres Mär; kihulased oo pisiksed nagu puru Mih; õhk on kihulasi täis Vän; kihulased närivad nõnna, et keik keha õhkub Ris; `õhtati vihma järele tulevad kihulased `välla Juu; kihulased võtavad silmnäu suvel kohe `plaata HJn; kihulased on pisikesed, kobaras kõik `soodes Amb; kihulaisi mets täis VJg; veḱe kihulane on viel sõgedamb kui seask `ongi Trm; kihulased one nagu `väiksed siäsed, tropin `lendäväd, one `õsta väĺjän Kod; justku kihulane saba all (püsimatust inimesest) Plt; jusku kihulane jooseb ühest `teisi KJn; kihulased on `veiksed ja lühekse `nokkadega SJn
2. sääsk Täembä kihulase seive kõvaste, ommen tuleb vist `vihma Trv; kihulane udistab nuki ihu `sisse, ludsip `endä verd täis, siss lääb ärä Ran; väĺlän om paĺlu kihulasi Puh; kihulane lennäss `nõ̭nna; küll kihulasõ˽tada verd `kiskva Nõo; kihulase survava, ilm lätt ilusale Kam; kihulase ei ole nii jihvtitse ku mutike Ote; kihulasõʔ ommavaʔ `paŕki löönü `hińdä Kan; `täämbä om `väege ää õdak, kihulasõ nakasõ `älmä Krl; naid kihulaisi um ka˽timahavva sagunalõ Rõu; kiholasõ `surva terri Plv; Ku kihulasõʔ õdangu surbvaʔ saa hummõn hää ilm Vas; kiholasõl nõ̭nakõnõ ku `hiusõkõnõ, võt́t verd täüs ku pońnikõnõ Se; kihulasõʔ `surbvaʔ, saa üsäne leib; `pielgäss viett kakkui (otsekui) kihulanõ lämmind `ilma Lut
Vrd kihu1, kihuke, kihulas, kihuline1
krööme krööme g `krü̬ü̬mne Rõu; rööme Rõu, g `rööme Han, `rü̬ü̬me Vas; n, g `krüöme IisR kübe, raas, krööm On küll `krüöme sie `teie laps; Sest `krüömest küll tittele `kleiti ei tule IisR; Meil põle röömet `leiba majas; Mina neid `röömid ei akka kua siit maast `korjama Han; Timahavva um taa kaara jüvä niguʔ üt́s rööme˽sisehn Rõu
kure|põlvine kirburohtu täis kurõpõĺvine lina timahavva Räp Vrd kuresääres
kurn1 kurn g kurn|a Saa Kad Kod Trv Hel spor T, -u V(-a Kan Urv Plv, -o Räp), `kurna Lüg
1. pesakond kurna `põrsid müid ärä, suad paĺju raha Kod; om sul ka ää kurn tett neid käḱke Trv; emmis om kurna `poige toonu Hel; meil `oĺli `ütsätõ·iss`kümme kana ja kaits `kurna vi̬i̬l `väikesi kanu Nõo; emissel oĺl `ulka põrssit, `terve kurn `müidi ärä Ote; `terve kurn [hiiri] `õkva nigu üits perekond San; kaśs tõi jälʔ uma kurnu `poigõ Kan; ta vana hää iḿmiss, ta‿m jo˽mitu `kurnu `poigõ toonuʔ Urv; Mul tuĺl timahavva mitu `kurnu kanaśsit `vällä Rõu; latsõ kurn (hulk lapsi) takah Räp; nüüd sai hüä kurnu munnõ Se || munakurn [kanal] egäl ühel on õma kurna vahe, muneb selle kurna ärä, pidäb vahet Kod
2. munasari `naistraval `ninda `kaua kui sie `sarja asi on `müödä, siis on kurn `kinni, siis enämb ei saa [lapsi] Lüg; kana kurn on luadud nagu kullerkupp Kod
3. rühm, kamp; suur hulk kus vähägi `kurna kuos ega tema sialt `puudu; ega sa `kõiki `kurnasid läbi jõua `käia Kad; Terhve˽tu̬u̬ kurn, mis `vorstõ valõti, pisteti `ahju Har
kõdrikanõ kõd́rika| g -tsõ Urv(-dsõ) Rõu kaunarohke Kül na˽`herne omma˽timahavva kõd́rikatsõʔ Urv; hüä kõd́rikanõ herneʔ Rõu Vrd kõdrinõ, kõtrikanõ
kõdõrsa kõdõrsa kaunarikas timahavva um `väega˽kõdõrsa herneh Plv Vrd kõdrinõ, kõdriva, kõdõrva
kõhn kõhn u IisR, Pöi Khn Saa Rap SJn, g kõhna Muh spor L Ha, JMd MMg spor KLõ eL, `kõhna u Vai; n, g kõhna Muh L K I hv Nõo, Kam San V(kõhõn Plv Räp Se), `kõhna Lüg, köhna Phl; köhn spor Sa, Emm Phl Ris, köhen Emm Rei, g köhna; pl `kohnad Jõe
1. a. lahja, kuivetu siin oli meri ein, `luomad `läksite `ästi ramusaks, kevadi kodus olid `kohnad väga Jõe; vanad `luomad ja inimised `jääväd `kõhnast ja `vaesest Lüg; nii köhn, sellel pole liha `ollagid pεεl Khk; tä na kõhna, põle muud kui luu ja nahk Tõs; näost kõhn, kõhna `näoga laps Tor; Siĺmad `aukus, si̬i̬ on kõhna või `lõpnu Hää; ta on nii lahja ja kõhna, aga ta ei söö sugugi; mõni on kõhna inime, aga suur kõht Juu; poiss lõppend kohe ära, näost jäänd kõhnaks et Koe; kõhna õlen, kolm `uastat sängin Kod; kõhn kitsas nägu Lai; kuivetand kõhna, lehm nigu kiitserjas Plt; obene kõhnasse jäänu Trv; justku kõõluss, igavene kõhn ja peenike Pst; mes i̬i̬st emä kõhnass jääp ku laits nisa otsan om, laits kisup emä kõhnass; temä ei ole paks, ta‿m `sände kõhna poole Ran; lammass lääb ruttu tubliss ja kõhnass kah Puh; kui sia kõhna om, siss om suust tõbi `sisse lännu (vähe söödetud) Nõo; är˽`prällenu vasik, kõhn ja kõtt om suur San; kuass meid om kõhnõmb, kas Mari vai maʔ Har; nigu üt́s pirru tuka, pääväst `päivä jäät iks kõhnõmbass Vas; kae `määrtse naase võt́t kui tingõsse, kõhõn ja `väikene Räp; `ńaolõ kõhõn, iholõ kõhõn Se || euf rase [ta] om jo kat́s kuud kõhna; tuu naańe `olnu vi̬i̬l kõhna, pujägaʔ Se b.  (tervise poolest) nõrk, kehv, vilets si `uasta inimesed nenda köhnad Vll; silm läheb kõhnaks, läheb alliks, ei näe änam mette Mar; mu esä om `kõhnu `rinduga inemine, nigu `külmä putuss, nii nakass jälʔ köhimä Har; vai om timä ka `tervüsest kõhnass jäänüʔ Vas; sa olt kõhna meelegaʔ, kõhna mälogaʔ; silmist om `väega kõhna nägemisõgaʔ Se c. fig (võrdlustes) kõhna nõnna‿gu kinnas; si‿o nõnna‿gu kabeliss ärä karanud kõhna; mes one kõhna lu̬u̬m, nõnna‿gu `luidunud rujo Kod; kõhn ja kleenukene nigu aa teevas Plt; kõhn ku kontsik Trv; kõhn ku nahk kunagi Krk; Kõhn ku surmavari Hel; kui küĺleluu väĺlän, siss üteldi et, kõhn kui redel; kõhn nigu kiibak, paĺlass kondi unik; ta om kõhn nigu kuiunu kiiss; nii kõhnass jäänu, nigu lõhna pääl kuivatedu; peenike ja kõhn nigu läbi `laudu `kistu Ran; kõhn nigu luu sard jälle; kõhna nigu `kringli, poole versta maa takast võis obese küĺleluu ärä lugeda Nõo; kõhn kui `korjuss Ote; Kõhna nigu luu ja nahk; [ta] Oĺl nii är˽põdõnuʔ - - kõhna nigu˽vana luu kirvõss Urv; Ja˽jääss kõhnass nigu˽reteĺ, küle `luuki umma˽`pistü Rõu; Kõhõn ku `kõrnõkull; kõhnass jäänüʔ nigu vilujakõsõʔ omaʔ õnnõ; [loom] jääse kõhnast ku vana `kimle, ei sü̬ü̬ʔ midäge Räp; ta (lehm) om nii kõhnast jäänu kui koĺgits Se d.  (taimekasvult) kidur, vilets köhna teraga vili Vll; mis olid ned vähämad [vilja]terad, kõhnemad terad, need tulid sis `pekstes `väĺla Lih; Kui vilets kõrs on kõhn, sis `öeldaks kõrsakas vili Hää; kõege kõhnemad alused (terad) on kõpped MMg; taĺv võt́tis rukki kõhnast Pal; kõbud on kõhnad terad, nigu kestad Plt; mes serände kõhn lina `olli, tu̬u̬ `olli `jutra täis Nõo; kui kõhn ain, tet́ti rua tiĺlembä Kam; põld ni˽kõhna nigu üdüśk, mu˽libõlõss tuulõ käen San; tuuĺalotsiss üldäss nii ku saŕatass ja sõ̭ss kõhnõmba˽teräʔ lääväʔ ala tuulõ Kan; hagu kaar, jüvä um peenüke, kõhna˽kaaraʔ Rõu; kui kõhn lina oĺl, tu̬u̬d ańd iks `õkva keerotõdaʔ Plv; Timahavva om rüäl pää peeńkene, niʔ teräʔ ka kõhna Vas; Nii kõhõn vili, et konna kargamine om nätä Räp; śoo vili `vaimlanõ olõ‿i kohegi kasunuʔ, kõhn om Se Vrd kõhnas
2. a. lahja, vilets; vähene (söögist) kits elab kõhna toeduga ja lepib oedu `veega Lai; kui sü̬ü̬k om `väega kõhn, siss jääb latsel kasu `kinni Nõo; `väega kõhna ja laih liha, is olõ is vägevät liha Har; vaest taa piim no rasvalõ kõhnõmb um; no vähämbih pidosih siss oĺl nii samatõ kõhnõbaʔ söögi iks Rõu; nuu˽söögiʔ oĺliʔ ka `väega kõhnaʔ olnuʔ, sõ̭ss oĺl näil inemiisil `väega hõel elu olnuʔ Vas; kõhõn sü̬ü̬ḱ Se || närb ta oo nii kõhn eese söömaga Mar; kõhõn `sü̬ü̬mä, kõhna söögigaʔ; kõhõn `sü̬ü̬jä Se Vrd kõhnaline b.  vilets, viljatu (pinnasest) meil on siin kõhna paik, ei soa `vilja kedagi Trm; rükki põld oo alb ja kõhna, ei õle kedägi suada siält Kod; nõmme maad on kõhnemad maad, viletsamad Plt; soearjass kasvap sääl, kos vana lahja vai kõhna aenamaa om Nõo; äie aenamide pääl nakati `aina tegemä enne `jaani, `kõhnu pääl es tetä Kam; `Haańja vallah um armõdu kõhnaʔ maaʔ, savi kuńdiʔ Rõu; kõhnõba˽maaʔ oĺli˽riigi käeh, noid mõiśnikiʔ es võtaʔ Plv; `Tat́rek külvete kõ̭gõ kõhnõmba maa pääle, hää maa pääl ai˽`väega `kasvo Räp; kõhõn maa kotuss om ja kehv Se || fig tol talul om karjamaa kõhn (talus anti viletsasti süüa) Nõo c.  vähene; vilets (asjadest, nähtustest) kes `väikse nõrga mehe, noil olliva kõhnõmba [kandepuud] Kam; taa maja ka vaest kõhnass jäänüʔ; Kõhnõmbõst kraamist tet́ti obõsõ tekiʔ ja˽põrmandu `rõiva Har; oĺl küllʔ `väega˽kõhna tuli, a piḱäpääle `piisü iks suṕp arʔ Rõu; [orashein] matt vilä är˽ka kuʔ, nigu kõhn arimine eh́k likõ; küll kõhnah `saisusõh (kehvas seisus) inemine eläss, et nii rumalat tü̬ü̬d tege Plv; kõhn `aastak; ma˽tiiä äs, et - - iä ni kõhn om Vas; ahi om kõhõn, pae om nõrk olnuʔ, leevä alomanõ pu̬u̬ĺ om `pehmest jäänüʔ Räp; kõhõn vihmakõnõ Se || kõhn `vasta `võtmine küll om külälise jaoss, `olkõ no rahu õ̭nnõ Vas Vrd kehno
3. vaene, varatu sie on `kõhna ja `vaene Lüg; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üitspuha, temä iki sellege rahul ei ole Krk; `jõukil peremeeśtel siin oĺl, muĺgel [kultivaator], aga kõhnõmbil es ole Kam; esä oĺl näet ni kõhn et, es jovva˽maia `ostaʔ Urv; kosta˽kõhna i̬i̬st, a är˽läüdäku˽tuld sinnäʔ, kohe olõ‿i vaia Rõu; na˽kõhneba eläse vinguh ja kiidsuh (vaevaliselt) Vas; kõhnastõ eläseʔ, kõhõn talokanõ; tel om vähäp tõbrast, kõhnõp talu Se
4. euf kurat, põrguline, kurivaim (ka int) a. kis köhnale vöib südand `anda; Ku‿sa köhen tikud; mis sa köhn sεεl teed; Vetaks köhen sehantsed `asja Emm; Köhen, säh [ütles, kui] `andis mei koerale kompvekki; Oh köhen, kui ilus see on; Köhen tääb, on see [kirn] veel `präägud `aitas Rei; köhn on `pehmem [sõna] kui korat Phl; kõhn teab [kes on] minu isa LNg; kõhn `võtku `teitid Vig; kõhna kuradi(ma), pagana(ma) köhna kräba auk, köhna krańts (öeld ulaka lapse kohta) Phl b. fig halb, tige kõhn inimene HJn; tä um `väega kõhna vaimuga [inimene] Plv Vt vanakõhn
kõhnus `kõhnu|s hv Plt Hls, -ss Kam San Plv, g -se; hv köhnus Jäm
1. pej kõhn inimene mis sa va köhnus ko oled Jäm Vrd köhnös
2. puudus, vaesus täl `oĺli `veime säĺlän `kõhnuse peräst Kam; timahavva keväjä oĺl kõ̭gõst `kõhnuss Plv
kõtrikanõ `kõt́rika|g -dsõ kaunarohke timahavva ummaʔ herneʔ ja uaʔ `kõt́rikatsõ Rõu Vrd kõdrikanõ
*lamahuma nud-part lamahunu lamanduma Timahavva om vilä keik lamahunu Se
leivaline leivali|ne Jäm Rei VJg, `leiva- R/-vä- Kuu Lüg/, leva- Jäm Khk Kaa Vll Muh Tor, levä- KJn Hls, leeva- Juu JMd, leba- Mär(leeva-) Kse Aud, g -se; leivale|ne Koe Plt, leva- Muh Hää, leeva- Ris Juu Plt, leiba-, leia- Mar, leba- Han Mih, g -se; leeväli|ne Rõu, g -se Kod, -dse Plv; leivälõ|ni g -sõ Krl
1. kellegi toidul või teenistuses olija; leibkonna liige poig on isägä ühes `leiväs viel, on isä `leiväline Lüg; Vai neid `leivalisi `laua taga vähe on, kuus tükki `tervelt IisR; ma jähi leseks, `vöörad pojad vöttasid naised, siis ma oli nende levaline Kaa; leivaline sööb perega ühest louast Rei; ta mo lebaline - - ma või teda taga ajada Aud; isa ja poeg on ikke öhö leevalesed mõlemad Juu; enne olid mõisa `tienjad mõisa leivalesed Koe; me oleme üte pereme levälise, üte pereme levä pääl Hls; mi olemi kõ̭iḱ üte esä leivälõsõʔ Krl
2. a. (piisavalt) jõukas; kindlustatud `leiväline inimine tuleb omaga `välja Lüg; Maja pidada `mõistad, siis oled ikke `leivaline IisR; see pere oo nõnna levaline Muh; leeväline maja ja kruńt, `keike küllält Kod || söönd ikke `engab ja lebalene `lehkab Mihb. viljarohke, viljarikas tänabu oo üks lebaline `aasta Mär; ku laps savi sü̬ü̬b, siis tuleb leeväline `uassa Kod; leeväline aig, ku `puudust midägi ei˽tulõʔ Rõu; timahavva um leeväline `aastaig, rüki paĺlo Plv
Vrd leivane
loiske `loiske Trv T(`lu-), `loiskõ Kan Plv Vas(`lu-) sula, pehme, soe lää vähä `loiskes, `lämmä `lõhna [on] sihen Trv; las ta (vesi) lääb vähä `loiskembass; `täämbä om õge `loiske ilm - - pu̬u̬l sula vai pehme Ran; serätse `loiske lumega ärä mitte koheki mine, ta ti̬i̬b `rõiva ligedass Nõo; ää `loiske ilm om - - `pehme, `leplik Ote; timahavva talvõl olliʔ `loiskõ ilmaʔ, es olõki `külmäʔ; `täämbä laśk `loiskõss seo ilma Plv; `luiskõ ilm, lätt `pehmelle, külmä lü̬ü̬ tagasi Vas
lugu lugu g loo Nai Emm Rei L K Trm Lai, luo R(lou Jõh) Hag JõeK KuuK spor , ViK(lua VJg Sim), luu R Sa L MMg Pal, lu̬u̬ Kod eL(p luku V); n, g lugu R Muh Käi(-o) Phl spor (-o LNg Mar), KuuK Amb Iis Trm Äks Trv TLä TMr V
1. juhtum, sündmus sie on ikke kõhe täis `sündind lugu, mis ma õlen ise oma `silmägä nähänd, sie ei õle mõni akkaja lugu (väljamõeldis) ega `luule lugu Jõh; tõsiselt `süńdinud lugu Hää; sellest luost ei tia ma midagi JMd; midagi nisukest lugu oli JJn; lähän siis temale `kurtma seda lugu, et ma sedasi pikali kukkusin Pee; kaevasid isi meele selle loo ära KJn; si̬i̬ om periss `süńdunu lugu, ega si̬i̬ ei ole luule Krk; ka‿kos `oĺli lugu - - sańt tõmmanu `erne õngu`lõõri ja valmiss Nõo
2. jutt, (räägitud või trükitud) jutustus; kirjasõna Eks igäst `asjast on jo lugu Kuu; senes `kiŕjas on ilosad luod Vai; selles raamadus olid `söuksed kinad luud Khk; painuluud, tondiluud Kaa; nee on vanad luud juba Pha; lugu sees oo koa, et nad `voodid oo, meie aga `ütleme ikke, katsu aga `oetile `menna Muh; `piible lugud Phl; `rääkis toreda loo Kul; Minu emaema `oĺli minu emal seda lugu `rääkinu Hää; ühe lugu viel räägin KuuK; ta `riakis `mulle seda lugu VJg; `riakis ilusa lugu `mulle Iis; üks `rääkis seda lugu, et vana kurat tuli kerikusse Pal; lood on nigu jutu `taolised jutud, põle igapäävased jutud Lai; kas sa sedä lugu oled kuulu Hls; igäne tore lugu küll, me kõiḱ naarime; nüid om otst otsani sulle ärä kõneldu tu̬u̬ lugu Nõo; vanal ajal jutustedi ilusid lugusid Krl; kül timä selet́ ilosa luu Se || koolitükk oled sa lugusid `vaatand ka Khk
3. lugemine a. lugemisoskus mönel lapsel `kangesti sant pεε, äi saa lugu käde; sellel lapsel on luu järg kää Khk; last öpitasse luu `peele; öpetaja küsis [leeris] lugu Mus; poisil juba lugu `selge Jaa; lugu küll `selge, aga rehvendus oo `raske; mis sa nõnna luguga looderdad, eks luke ilusast Muh b. jutlus; palvus, palvetund öpetaja `itleb `kirkus lugu Jäm; Tuleva pühape teeb linnakergu öpetaja Saia surnuaidas lugu Kaa; sii oli puukirik oln - - kus nad lugu pidasid Krj; ma käisi nende seas loo `aega (palvetunnis); kirikus ka ikke ta eest lugu teind (palvust pidanud); pühabe on kergu `aidas lugu Vll; Ta käis ikka surma `juures lugemas, kena luu tegi Pöi; `kirkus laŋŋetse mitu kord põlili, iga lugu vahel Muhc. loendus, ülelugemine Linnud pole paigal `seisand ning lugu läks ukka Kaa
4. a. muusika- või tantsupala, laul `laulu luod Jõe; üks lõhub lugusid, `tõised `tantsivad Lüg; `Tõmma lugu `pilli ka; Mees puhus toru`pilli naagu `ööti, luu tegi ää Pöi; löö üks lugo `pilli mole Mar; lase lugu `lahti, mängi `pilli Tõs; esimese luu `aegas tõstõtassõ kua nuõrikud Khn; lase `mulle nüid lugu `piĺli, ma toon `sulle kubu `õĺga Juu; tema `mäńgis pikad luod ja kui ta aga `jälle selle luo lõpetas, akkas uuega otsast `piale Kad; `tõmba lugu `lahti, küll na sõss `tańtsme lääve Krk; mõni lü̬ü̬p `kandle pääl mitu lugu Nõo; mängi mullõ üt́s tandsu lugu Har b. takt; taktis (löömine koodi või kurikaga töötades) siis `löödi `nuiadega lugu, nelja nuia lugu nii kena `kulda Ans; kui lugu ukka lεks, siis lεks töö `sampsu, `sassi `jälle Khk; see (vartamine) pidi ilusti loo `järgi `köima Tõs; pidi ju lugu olema [pinta lüües] PJg; lugu tulli `vällä, kui mitu kõrrage [kootidega] matserdive Hls; ku kait́s mõseve `rõõvit, lüvväss ka lugu `vällä, üit́s lü̬ü̬ enne, tõine tõise oori pitsat-patsat; ennemuiste olli koodige pesset - - kes lugu es lü̬ü̬, si̬i̬ `pessä ei mõista Krk || no tütärlatsõl iku lugu (nutt varuks), et kuis mi kodu saa Urv Vrd luguduss, luguvuss
5. olukord, seisund, asi, asjaolu oh sa lugu, vanamies kärätänd `poistele, ruttu `ankur merese nüüd; küll on luud, paha lugu küll Kuu; mul on `kiire lugu Lüg; `nenda nied loud `ilmas `onvad Jõh; `erra saab `tiedä, siis on `kehno lugu Vai; Kole lugu, vana inimene kaub nõnda ää, et mitte `jälge Pöi; kuidas su lugu järg oo Muh; `ermpsad lugud Emm; mes sa sest luust `arvad LNg; elus `juhtub `mõnda lugu, ää karda `ühti Tõs; nüid on lugu `lahti; on ikke vilets lugu küll Ris; reägi oma lugu `väĺla, mis on `juhtund Juu; äbar lugu, vaevane lugu Amb; nüid on lugu lakas (halvasti); mis lugu see on, et laps sõna ei `kuula JMd; luad on õige alvad, ema surnd ja isa `raskest `aige Sim; kui lood nõnna, siis põle kedagi teha Trm; mõned jaod inimesed one, ike näie küĺjen si̬i̬ `vaesuse lugu Kod; `toime `saamesega on lugu KJn; küll om loru inimene, mis selle `lu̬u̬ge küll saap Krk; nüid sa tiiät, kudass sääl tu lugu om Nõo; oh issänd, näe kül‿luku maa pääl, säänest luku ei olõ `kuuldõnuki San; kuiss teil no tandsuga lugu om Har; sõ̭ss tuĺl meil hallõ lugu, meil es olõʔ inäp midägi˽süvväʔ Rõu; haina tegemisega om timahavva halv lugu Vas || fig Tema lugu on lauldud (karistus käes) Ris
6. kogus a. arv, hulk tämä võttas aga lugu täis Lüg; säl linu õli oma lugu ja `villa õli ja sis raha (karjasele palgaks) Jõh; kas sie lugu `tullo täüs Vai; kolmkümmend `lesta oo üks kaal, lugukaal, `vöötasse lugu `järgi Mus; neid lugusid oli küll paelu, aga ega see kogu na suur `põlndki LNg; lugu täis, käe kõik, pole `puudu kedägi Tõs; kui suur lugu sie on HJn; `kümme `aastane [olin] kui mind `viidi juo mõisa põllule kartuli `võtmise aal - - minu isa ja tema `tienijad kõik viisivad minu vau edasi, aga ma olin aga sial luoks (nime poolest, nimega kirjas) KuuK; mul suur lugu `pi̬i̬rga; kassi `laubane päev arvati kua luguje Kod; kui suur see akk`jalgade lugu on, metu tükki sai koa Pil; ku sa `väikse peo kakut, sõss saat lugusit paĺlu Krk; kasak olli `lü̬ü̬je, `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; loo peale (saama) loendatud, üle loetud Talgus oli nii pailu rahvast, et es saa mette lugu peele, pailu neid oli Kaa; kas saite aned luu `pääle Pha; loolt ~ loo järele (~ peale, pärast) arvult, arvu poolest sie one `aastade luuld jo `ninda vana VNg; Lugu järälä neid ikke on, aga muist on `alles `issudettud Jõh; saime nii mütu tükki kala kui luu pärast oli Pha; loo järele on neid `seitse tükki Emm; mina ei `tiagi lugu järel paĺju neid (härgi) sial mõisas oli KuuK; loo `piale on neid küllalt Lai; sul lu̬u̬ `järgi andass kätte rangi ja `vaĺla Hls; lu̬u̬ peräst om neid ninda paĺlu, üten tallekstege Krk || hulgas, hulgakesi ma ole seal lugus; perenaised lähvad lugus põllale Kse b. kord, tükk Oli `teine kodu või`nutsakad `valmis teind - - müüs turul kaks `kruoni lugu IisR; `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedettu `eigä `kaalutu - - oli lugu `kaupa puha Vai; nüid on siis `jälle kuus lugu [kanu] Juu; mul jääb siis veel kaks lugu järele (kõrvitsaid), kui te kaks ära `viite JJn c. (lõngade, kalade vm) arvestusühik, mõõt `aetasse [lõng] käär`puulle, `panna lugude `järgi; kolm `niiti `kerraga, [on] üks lugu, `kümme lugu on `paasma; Üks lugu on viis kala, tahid sada kala, sis kaks`kümmend lugu `luetas Lüg; Mitu lugu su kaŋŋas lai on Jäm; `löngu on luus kolmkümmend, teed sa paari`piilise, [et on] kaks `lönga pii vahel, siis on kuuskümmend `lönga; Moole toodi lugu lesta (30 kala) Khk; Üks lugu oli sada `silku; kolmkümmend [soa]piid oo üks lugu, me kutsume luuks Krj; luus on kuuskümmend `lönga Jaa; Nii mütu lugu kääriti kut kaŋŋas taheti lai teha Pöi; Mitu `lõnga sool lugus oo Muh; lugus käip kolmkümmend piid Käi; kas lugo täis LNg; Kui astlid kuuskümmend korda on rinki aetud, siis saab lugu täis ja pannasse võrges, lugulõngas Han; [kanga] `Laius `loeti lugudega Hää; siis kui kangast kiaritakse, siis `luetakse kolm `lõnga, sie on üks lugu, `kümme lugu on pasmas Kad; loe tälle vi̬i̬l viiskümmet kala, siis suab lugu täis; kolm `lõnga `pantse lu̬u̬ `sisse, kümme lugu `pantse `puasme Kod; mul jäi kaks lugu `puudu `kangast Lai; kolm `lõnga om lugun Trv; kui kangast üless `aeti, siss `loeti lugusit Ran; kümme luku om üt́s `paasmõ Võn; egah luguh um kolm `langa - - sõ̭ss ku kümme luku, sõ̭ss üteldäss üt́s `paasma Plv; mul sai laǵa kangass, kat́skümend kuuś paasmõht ja‿vil säid́se luku Vas; paaśmõhõ jäi `kolmõ luku `puuduss Se || arvel, loetud Paergus oo seike tuline tiidus einatöö, keik päävad oo luus Kaa Vrd lugus1, lugõmik
7. kord, jagu, järg `Ommiku märss `liikus viel `õhtast lugu `naela `õtsas, ku tuli `jälle `selga võttada ja `taĺli ette `menna Jõh; suist lugu veel elasime sial Rid; ta eilist lugo alles mo `juures, ta põle ää `läindki Mar; `anti `vihtega ikke valu, viis kopikast lugu Tõs; sedasi veḱed lugu käies põle midagi (selg ei valuta); `vahtis `ühte `lehte mitu lugu JJn; eks siis emad `tõusnud omikust lugu kedrama Iis; lehem tuli uut lugu `lüpsmä; siad one `õhtass lugu süömätä Kod; mõ̭ni laulatõdi tu̬u̬ pühäpäävä, ku kolmat lugu hõigati; kikass kiŕg kolmat lugu, joʔ oĺl `valgõ Har; lugul ~ lool kaupa, viisi kuldnokad lennavad na tropi lool (parvedena) Rei; `vihma sajab illinga lugul Phl; nuored inimest tulevad karja lool kokku Ris; annad `mulle jäo luol `leiba; ma pesin küll `villade luol, ma lammast ei pest VMr; tegi tüöd pääva luol, tüki luol (tükitööd) Sim; kevädised kured tulevad `eeste, siis tulevad küĺvi kured, tulevad lu̬u̬ `kaupa `lõune mualt Kod || ühtepuhku inimene eksib tihid luud Vig; `ühte lugu edäsi Kod; ühte lugu küsite, `tihti lugu Plt
8. lugu olema tähtsust, vajadust olema, tähendama (hrl eitavas kõnes) ega‿s `paadis ka lugu `oldki, mis siin jalas oli, aga `nuodajääl pidi olema ikke üks `tupli jalanou Jõe; ega maal ole lugu, kust puolt tuul on Kuu; `pollu arimisest on `paĺju lugu (kasu) Hlj; ega sest põle lugu mette Muh; sellest põle lugu kedagi Kul; enni `tehti `musta riiet, pidi `musti `lammud olema, nüid lastasse `värmi, nüid põle sellest lugu Vig; sest põln lugu, et ta suguseĺtsi ulgast oli Kir; põlnd lugu, kas sa tood või ei too PJg; Mis sul minu abist lugu, omal `rammu küll Jür; `vihtadest võib `olla küll lugu, vahel lehed punase `kiŕjud, kui nisuksed `ulgas, akkab nahk kihelema JõeK; Sooja pärast põleks old enam lugu `ahju kütta Amb; sui ei ole mul igavusest sugugi lugu (ei hakka igav) Ann; mul ei ole kuerast lugu VMr; sess põle suurt lugu, si̬i̬ ei ti̬i̬ suurt viga Kod; ega sest ole lugu, et täna ei sua Plt; mia tunne tast vi̬i̬l lugu, miu latse ei pane tähelegi Trv; sest ei ole suurt lugu, ka temät om või ei ole Hls
9. lugu (~ luuh) pidama a. austama, hindama siis `piedä ige viel emäst lugu, kui on `naine ottamatta, aga kui juba omal `naine on, egä siis enämb emäst egä vanembiest lugu `piedä Kuu; `Kördist mina küll lugu ei pia IisR; Vanas eas ma akkasi tast lugu pidama Pöi; peab teisest nii suurt lugo Mar; `Vaesest lugu ei `pieta, ela või sure Jür; teda ei `võetud kui kommetid, temast `pieti lugu JJn; veri lepp on üks odav puu, temast suurt lugu ei `pieta Tür; selless ei õle kedägi lugu pidädä; tä vi̬i̬l suureline, pidäb enesess paĺju lugu Kod; om üit́s kärssnõna, kes esi`eńdäst suurd lugu pidä Trv; vahi, kos om miniäss, piäb ämmäst lugu; enne vana`tütrigust es `peetä lugu, ennemp `peeti talu koerast lugu Puh; pia `puhtusest lugu Nõo; ma ei pea tast söögist suurt luku Krl; mõ̭nõ˽näet `veiga pidävä˽jänese lihha luuh; innevanast oĺl `olno varõśs veega˽käo pääle pahanoʔ, et milless käko `veega luuh peetäss Se b. arvestama Eks sest `pieti lugu ka, mes `keidus ühelgi `päiväl oli Kuu; `kuidas `enne `rannas seda lugu `pieti, viis vai kaheksa `verko oli üks ribi Vai; Kas sa oma töö kohta ise lugu ka pead Jäm; talumehed ika pidasid kuust lugu, a ei mõesa pidand kuust Kos c. pikalt rääkima, jutlustama küll sie pida senest `suure luu, ei tohi enamb sanagi `laussa [vastu] VNg; öpetaea `tulle `siia lugu pidama Pha
Vrd luguhus
luuslanti `luus|lant̀i lööma, laskma Hlj Muh Emm Mar Han Trv Hls Krk Rõu, -lańt̀i Khn Tor Hää Saa Juu Sim KJn; Luislanti Pha luuslanki lööma Lõi `luuslant̀i `terve `päeva Hlj; Äi ta saa sääl üht luislanti lasta, sääl kord köva Pha; Poiss löi mütu aega luuslanti Emm; Poiss lööb `luuslant̀i, kedagi ei tee, tüdrik akkab kua juba `luuslant̀i `lasma Han; Sui `saksõl ränk mehine palavaga `randõs `luuslańt̀i `leüä Khn; noored inimesed löövad `luuslańt̀i Hää; tema lööb `luuslańt̀i sääl töö juures, tööst ei ole `aśjagi Saa; ei tal old teha `miski, lõi niisama `luuslańt̀i Sim; jälle läks `luuslańt̀i `lööma KJn; temä ei taha kedägi tettä, akkab `luuslant̀i `lü̬ü̬ma Hls; poisi muud ei ti̬i̬, ku `luuslant̀i lasev Krk; Timahavva lei ma külh `luuslant̀i Rõu Vrd luuskanti

marja- marja- (viljadest) `naised `mustikist ajavad - - `marja `viina Lüg; suvel `keideda `marja `sahti Vai; maŕja nahk, sihes maŕja vesi, apu, märg Jäm; kase küljest `vööti `tohku, siis `keerti pεεlt lai ning alumine äär `keerti `kinni ning pulk pisteti säält äärdest läbi, siis oli marja kong `valmis; Sui, kui marjad kasveved, siis ripub marja rontsik alaspidi pööse pääl Khk; `pihlade `otsas sügise suured marja tordid on Kaa; Tuhli, kala korvid olid änamast ikka külimetused, marja korvid olid pisiksed, nelja viie toobised; Sii `sõukest marja metsa äi ole, käivad taga Masas ää Pöi; kaste eina peal `olli suur marja rońg nagu suur elme kord Muh; kase koorest `tehtags marja koŋŋid Phl; marja`põesad `marju täis, ühnä nõriseväd Mar; aga oli ea marja saak; punase `sõstratel oo `suured marja tordid Mär; marja końg tehasse kase tohost Var; maribu `marju [pannakse] pudelisse, nendest teha marjasuppi Mih; Kui jõlusad suurõd marja rongid Khn; olgu see kartuli või marja korb, ikke `üiti `enne rääts Aud; marja`metsa [minna] ei ole `aega jäkkund Hää; kui sa jõhvika kat́ti pigistad, sealt tuleb ikke marja vesi, sah́t `väĺla; see, mis kirikus oli, see jumala armu viin, on marja viin Juu; ma‿ilma suured marja kobarad Jür; marja `aegne koŕv - - [millega] ma noorelt marjul käisin Ann; marja`põesad ei kasvata kua mutku `leh́ta VMr; käisime marja suos jõhvikal Sim; pasklepast soab piima`riista ja marja`riista, aga suola`riista ei soa Trm; madalad su̬u̬ muad, siäl paĺjo marja `su̬u̬sid; marja tobrikit tehässe `tu̬u̬rvess tohoss Kod; roosamanna on `maiuse roog, pannasse manna, vedelast pannasse marja li̬i̬nt ja `suhkrud ka Äks; lapsed võtavad kase pialt ja teevad marja topsikid Lai; marja soos on küngaste all turvas. sial on murakid, muśtikid, lillakid Plt; Läḱsin ükskord naesega kodust verstä viis marja`metsä muśtikid `ot́sma Vil; marja `korju kase tohust ja lepä koorest teeve; marja `põõsa tilgendeve `marjest Hls; vanast olli marja`aidel vabulaia ümmer Krk; kudass temä sedä `mõtsa ois, nigu marja `aida, ma‿ss tohi karja `vitsa ka mõtsast võtta; miul om neid marjaleeme pudelisi ää kõrd Puh; lähme marja`aida, `kaeme kas `marju saame Nõo; meil tetäss jälede paĺlu marja `sahti maasikist ja tikerperist San; ma‿i nakka taa maŕaterä peräst kumardama Kan; marjapuhmaʔ laśk üless `kündäʔ, es kasuʔ, oĺli˽nigu mõt́sigu õ̭nnõ Krl; tulõ˽sa˽ka mu˽maŕja`aida `kaema; meil omma siihn enämbüsi marja mõtsaʔ; siist saat kah õks mõ̭nõ maŕjaterä; timahalt om mõtsan paĺlu maŕja `vaŕsi, a˽`maŕju ei olõ otsan Har; Timahavva umma˽maŕapuhmõl maŕat́sauga˽külen Rõu; tu̬u̬ nosõ aiah maŕapuhmu man, tu̬u̬ es kuulõki su `hõikmist Plv; Ku maŕa aig oĺl, sõ̭ss tet́te ka kisselet; maŕaviin om maŕost `aetu Räp; maŕä tsäugaʔ (kobarad) ommagi ni palohkal, ni pihlapuul Se

mügrä|müte mutimullahunnik Timahavva om `väega paĺlu mügrämüttit Rõu Vrd mügrä|mütü

nakõr nakõŕ g `nakr|õ Urv Krl Rõu Vas Lei, -i Har Rõu Se Lei Lut; nakr g `nakr|õ Krl, -i Lei; n, g `nakri Rõu(n `nakris) Vas Se Kra

1. a. naeris `nakrõ˽tet́ti sõõru pääle Urv; `nakrid om kat́s `soŕti, eläje`nakri omma mõruvapaʔ, inemise`nakri omma magusapaʔ; `kaksa mullõ üt́s nakõŕ Har; Timahavva ommaʔ külh `nakri `väega `hõela Rõu; anna˽mullõ nakõrt Lut b. naeripõld eläje `oĺli `nakride `lännüʔ Har; lät́s `nakrehe - - `vargile Vas
2.  verrev nakri söögipeet verevä `nakriʔ omma makõ Se

noor noor g noore S L K(-uo- KPõ; -ua- ViK) hajusalt I(-uo-); nuor g `nuore R(-ua- Hlj Jõh); nu̬u̬r (-ŕ) g noore Hää Pal Ksi Vil M T, noorõ V(nuo- Lei Kra), nuare Kod; nuõr g nuõrõ Khn

1. adj lühikese eaga, lühikest aega eksisteerinud a. (olenditest) `talve `jääga tuleb `siie `ülgesi `nuori Jõe; juo `nuorenna akkasin kalal `käima VNg; `tõisele `nuori `luomi ei `näita - - sõnab ära Lüg; ikkuna taga olivad lappulaised, `nuored mehed Vai; noorest pεεst `kεidi ka `tantsimas; noorde `loomadele `antasse lina öli Khk; nooremalt pölvelt käisi `Riigas praami peal ja laeva peal Pha; Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; suured õle lademed `pandi maha pühade `aegas, kus noored lapsed magamas köisid Muh; Äi nende noorde obustega saa kardli mullasta Rei; kui sa nooreld `vaeva nεεd, sis magad vanald `pεhme säŋŋi pεεl Phl; kolme `aastane oo noor obone Kul; vanad `rääkväd seda keelt, mis nad on noorest õppind Kir; Vanal poesil oli `õnnõ, sai nuõrõ naesõ Khn; rõõm teeb nooremase Tor; selle `tütred nopitas (naitakse) noorelt ära Hää; sai `uusi `nuori [härgi] `juure kasvatud Ris; noor koer äritab ja vana koer `salvab Hag; kel nuorelt on `õlpus old, sie elab kauem HJn; mina nooremalt ei olnud sugugi `aige KuuK; siin põle enam `ühtegi nuort inimest JMd; minul olid noorelt `veiksed `juused Ann; tüdruk üppas üle kroavi nigu nooor sälg Tür; enamb puole minust olete nuoremb VMr; sie on nagu nuorte inimeste lõbu, kui suavad kedagi `tönkida Kad; nuortele tüdrukutele ennustab kägu Rak; `pulma `vastu`võtjad [olid] nuored poisid Iis; kes on nuarelt ilos, one kua vanalt ilos Kod; akkame noort obust õpetama Lai; poisslast `öeldi noor peremees, esimene laps jäi peremeheks Plt; ega‿ss vanema inimese es roogi linu, mina oli nu̬u̬ŕ ja kärmäss Trv; ole noorepess, käi ärä Krk; nooreld om nigu kot́t pään (ei mõista elu) Ran; meil `olli nu̬u̬r obene, ta `olli jäĺe `kange `ju̬u̬skma; aug om, medä nooremb, sedä paremb Puh; pane `säĺgä, mes sä paned, ega nooress enämb tagasi ei saa; ma panni kana `auduma, `mõtli, et `nu̬u̬ri kannu saab, aga kõik om kikka tulluva Nõo; kargap ku nu̬u̬r iŕv ratta `säĺgä Kam; üt́s om vana ja jõvvõtu, tõnõ om nu̬u̬ŕ ja mallõtu Kan; esi lähät vanõmbass ja hädä lätt noorõmbass (tugevamaks) Har; tiä võt́t noorõ naaśõ, esi nigu vana muld Plv; ma oĺli noorõh terve˽ku hõpõ Vas; töbi hannaga pini saa sõss, kui tal noorõlt hand ärʔ lõigatass Räp; ta om vi̬i̬ĺ nu̬u̬ŕ mi̬i̬š́, äi olõ vohn Lei b. (taimedest jms-st) `õunad ei õle `valmis - - on `nuored; `lammastel ajab lokkod `lõvva `alle, kui nuort `rohto `saavad Lüg; `Mindi `noori `tuhlid `vötma; akab noort `metsa kasvatama, p‿lase `loomi `pεεle Khk; Nendel on pailu `noori õumpuid; Lehm noore rohu peal olnd, kohe `piima `rohkem Pöi; nemad (luiged) käisid noort roo juurt `söömas Noa; liig noor lina ka pole ea Vig; õõnad oo noored alles, `punkas ja vihadad Tõs; `erned süńniväd ike enimi, aga ei uba põle noorelt kedägi Juu; Noored käbid olid, siis jäi punakaspruuń väŕv Amb; ta (lehm) võtaks noore rohu pial isegi `jõudu JJn; mis pärast niidetasse, see on nuor luog Koe; mõned laśsivad noorest `metsadest maad teha Trm; `pähklid on vi̬i̬l nuared ja `tu̬u̬rved Kod; mõne päävast abet - - `ööldi, et nagu noor oras Lai; kardul joba `äitsness, `varsti saame `nu̬u̬ri kardulit süvvä; marja peenikse ja noore alle Krk; nu̬u̬r ain `oĺli joba `ümbre kasunu rondile; kos olli `nu̬u̬ri `kuusi, sääl tetti ri̬i̬laodi varva noordest kuustest Nõo; ärä sa mine `nu̬u̬rde `mõtsa karjaga Kam; ku `kapstalehe õige noore olliva, siss tetti `värski `kapsta suppi Ote; vabarnamarja kasvava mõtsan noorte raendikide pääl Rõn; ma võt́i `täämbä jo `nu̬u̬ri ubinõid (kartuleid) Har; nail nooril om timahavva `väega vähä all (kartulitest) Räp; noorõst riśtkhainast jät́ä `veitkese `si̬i̬ḿnest Se c. (toidust, joogist:) värske vana `ambale on noor leib εε `süia Ans; ma sai Oogudilt‿surt noort ölut ning nüid ma ole nii loĺl (purjus) Khk; supp õli paks nagu nu̬u̬r puter; paks `värske kali on kõhe nu˯u̬r õlu Kod; `võeti mesikärjä, `panti nu̬u̬ŕ õlu vai vesi pääle, tu̬u̬ oĺl tu makõkahi Ote; nu̬u̬ŕ ku̬u̬ŕ om rõõsa piimä ku̬u̬ŕ Har; ku̬u̬ŕ om vi̬i̬l nu̬u̬ŕ, ei saaʔ är võttaʔ Räp; `uutse `pääle kutsuti hõim, ku nu̬u̬ŕ leib sai Lut d. (loodusnähtustest, -objektidest:) hiljuti tekkinud, uus, algav, kujunev kui nuort jääd oli, siis `vimbu `püitsid `selle jalg`nuodaga JõeK; kui `nuorel kuul tuod save, minegä `ahju tehä, siis siginöd `kilgid Vai; noor lumi maas Khk; noore jää alt sai `värsked `augesi Pha; Jahi ilm on ea, õhk on `selge, tuult pole, paras jägu noort lund Pöi; uied põhud pannasse asemele `noores kuus Muh; `noores kuus raioti `metsa Mar; see `oĺli talve, noore jää `aegas Hää; See taba on ike, et noorel kuul niidetakse `lambaid Amb; nuorel kuul ette võetud aśsad edenevad `easte Rak; õli reeti̬i̬d, nu̬u̬rt lund õli Kod; oja `kohta on ta suur ja jõe `kohta `veikene - - noor jõgi Lai; vaist tulli nu̬u̬rt lume `pääle Krk; noorel kuul lännä allitama, iki vanal kuul `püiti tetä `leibä Ran; ku `taivan nu̬u̬r kuu om - - võta rahakot́t `peiu ja siss vahi, siss saat si̬i̬ kuu äste raha Nõo; noore jää `aigu ommava lutsu Ote; nu̬u̬r lumõkõnõ oĺl kah sadanuʔ, hommugult leüse naid `jäĺgi Har; ilm om noorõh pilveh (õhukestest pilvedest) Vas; nu̬u̬ŕ taĺv, päält vana talvõ tuĺl jäl lumi `maaha Räp; noor lõuna 1. ennelõunane aeg Ikke viel uni, ise `põõnasid `nuare `lõuneni Jõh; ühna noor lõuna juba Muh; ma noorest `lõunest tulin künńist Mär; kui omikust `süiä ei soa - - olin noore `lõunäni söömätä Juu 2. ilmakaar, kust päike paistab enne keskpäeva `kello `kümme ühetõist`kümme ajal `üeldi, et päiv on jo `nuores `lõunes Lüg; Suuresso einam jääb noore `löune `alla Ris; pää jo nuores `lõunes, sa alles tuled VMr 3. ennelõunane eine sü̬ü̬b natuke nu̬u̬rd lõunat Hää
2. adj väike Kölk na noor regi Käi; suured supilusikud olid, `niigu noored kulbid Var; suur lai kraav, vesi sees, nagu noor jõgi kohe Ann; rükki akid õlid kui nuared kuhjad Kod
3. subst hrl pl noor inimene `Nuorel nugise `silmad, vanal varekse `silmad Lüg; `nuored `istusivad kaik `paarite `penki `pääle Vai; seda kεib mäleda noordel ning vanadel Khk; küla kiigel kari `noori koos, teevad `naĺja Vll; noored tukuvad ja teevad võrgule sõnnid `sisse Muh; noordel oo nüid paĺlo neid raamatusi Mar; noored käisid pühaba `õhta `kõrtsis Pär; noored aavad mud́u `parru, ei nemad sitad tea kedagi Rap; nii noor kui vana tunneb `rõemu kevadest Tür; noored läksivad, vanad jäivad kodu Ksi; vanajagu rahvast `surrid ärä, noored kasusid `pääle Vil; si̬i̬ om vanatüdruk, kis `aigapidi `ketrass - - nu̬u̬r `laskvet iki sihk `siiradi Krk; egä nende noordega niisama ei saa, neil piab olema kõva kari Ran; noore om `õlpu täis, siss jooseva Nõo; olliva lina`talgu, siss `aeti jälle `ulka `nu̬u̬ri kokku Ote; ku mõ̭ni nu̬u̬ŕ oss nännü˽tu̬u̬d vana`aoleist ellu, tu̬u̬ oss `naardunuʔ Krl; vanaʔ ei `kõlbaʔ noordõga ütte Plv; või naid `nu̬u̬ri külʔ, kõhõ lööväʔ `kepsu Se; nuorõʔ mõesta eiʔ sukugi Kra || noorus Ta on jo `nuorest nõrk ja rumal viel, las `kasvab IisR; üks on vanast `väätike, teene noorest nõdruke Juu

näljane näĺja|ne (-lj-), -ä|ne (-lj-) g -(t)se S Tõs Khn Amb JMd Kad I; `nälja|ne, -ä|ne g -(t)se Hlj RId; näĺla|ne (-ll-), -ä|ne (-ll-) g -(t)se Khk Kär L Ha Sim hajusalt I, KPõ M T Krl(-nõ g -dsõ) Har Lei; näila|ne g -(t)se JJn VMr Kad VJg Sim; nälä|ne g -tse, -dse V

1. a. kõhutühjust tundev, näljas olev; seda väljendav Olen `näljane kui `urdakoer IisR; ju te nüid ka näljased olete, nii kaua söömata; küll see rahvas on näĺlase `näuga Khk; sool lusikas kukkus maha, jo niid neid näljaseid tuleb Jaa; näljane nagu va koer Emm; nällatsed `kästakse `lauda `estoda Kul; Seda näĺlast looma ei jõua keegi sööta, ikka tühi nagu agerik Han; karjamaad oo sii albad - - veised tulad, näĺlatsed Mih; näĺjäne `tõmmab siält `süiä, kust aga soab Tõs; Jaka oma leiba näĺlatsega PJg; näĺlane külalene tuleb, leib kukkus suust `väĺla Hää; küll olid näĺlatsed, sõid nii paelu Rap; näilane kerp ammustab valusamast kui süend kerp JJn; `antke `süia näĺlatselle Ann; kes neid näilatseid jõuab `toita VMr; siad on näljatsed, kui põle `süia suand Kad; õlen `irmus näljane Iis; lapsed kodo süämätä, õlid nõnna näĺjäsed Kod; see on üks söömitu inime, näĺlätse `näoga KJn; looma om siin küll periss näĺlätse Trv; näĺläne susi murrab sutt kah Ran; `kaugess toda Ulve `leibä saap, t‿om näĺlätsel nigu lõhn otsan Nõo; näĺläne ollit, siss lätsit `võtsõt toda pinnust `leibä, noh agana nigu pinnu seen Ote; käü, niu˽midä tahasiʔ, niu˽näläne olõsiʔ Urv; iḿmiss röhütäss, a piimä `t́silka nisast ei˽tulõʔ, `põrsa umma˽nälädseʔ Rõu; siniraag ku näläne oĺl, siss ni̬i̬ĺd `terve tammõtõhva `alla Vas b. piltl himustav, ihkav nüid‿o kala näljasid palju Muh; tämä‿o magamise näĺjäne; lihunikud õlid nii näĺjäsed selle [linase] `riide `piäle, õśsid kõhe ärä; varanduse näĺjäsed näväd one; minä en õlegi naa selle või näĺjäne Kod
2. a. armetu, vilets, kidur raba männad, `väiksed, räbalad, näĺlatsed männad Kse; odra oo näĺjast ja viletst `viisi kasun Tõs; tuminga õied on tänäbu nihuksed pisiksed, näljatse moodiga Juu; näĺjäsed linnud näd (kiivitajad) one Kod; räbästigun kasvava näĺlätse puu nässikese, tarvituse puud ei ole Kam; oras om näĺläne Ote; timahavva ummaʔ nälätse viĺaʔ Plv; nälghain - - kauss vesitside kotussede pääl, koh näläne maa Räp; teil um lina lu̬u̬m näläne Se b. vaene suur näĺlane aeg oli Kse; mis ta sääl näĺlätse talu man tege, süvvä‿i saa Krk; seo om nälläne `aasta San || vaene inimene näĺläne es tohi minna `kosja Hls
3. ihne, kitsi jumal oli mo `vastu ka näljane, ta pole mulle last `andand Jäm; irm näĺjane, teisele ep läbe `ühtid anda Khk; näljane, mis ep taha teisele `anda mette Pha; Olnd see peremees kui näljane tahes, aga sokkudele `toodi kapatäis `juua (näärisokkudest) Pöi
4. nalj natt, kahvJõeK

hoiduma `hoiduma, (ta) hoiuss hajusalt V, `hoidub Kuu(-mma); `oiduma VNg Lüg, (ta) oiuss San/ma-inf -mõ/; `hoituma Plv Se säilima; säilitama `herni `jälle pani `vastla`päiväks `hoidumma; Pane nüd muist `ponksi `hoiduma - - las `hoiduvad muist `huomeks Kuu; `riided pani `tõise `kõhta `oiduma; `kõrjasin `pähklisi - - panin siis kotti `sisse, et oh las nad siis `uue `aastani `oiduvad Lüg; ku piimä är keedät, siss oiuss kas vai tõsõni pääväni San; liĺli totu˽pandass vi̬i̬ `sisse, sõ̭ss niu˽hoiusõʔ Urv; timahavva `hoituva `kapstaʔ ilosahe Plv; aganik, kos nä (aganad) `hoitusõʔ Se

oihkma `oihkma (-h́-) Vas Se Lut

1. oigama lat́sõʔ ikkõh kasusõʔ, vanaʔ `oihkõh eläseʔ vns Vas; haigõ õks om, oihk vegaʔ Se
2. kurtma, kaebama kõ̭iḱ `oih́kvaʔ timahavva riśtk`haina Se

paakuma `paakuma Han Hää Lai KJn Trv Võn Plv Se; nud-kesks `paakonu Räp paaka, kõvaks kuivama, paatuma Paakun ja kõba moa künd tapab obused ää Han; Kaua `kündmata oiad, lased maa ära `paakuda Hää; vahel olid kiud `piĺved nagu loor üle `taeva - - siis tegi maa `kergelt `niiskeks, maa ei `paakund ära Lai; muld om kokku `paakunu Trv; verega kokko `paakunu Võn; Timahavva om maa nii ärʔ paakonu, et adõr lätt nigu kolisõss õnnõ Räp; sitaga `paakunuʔ kokko, kasimadaʔ, sitaga kuuh Se Vrd paaguma

paluk, palukas1 palu|k g -ka Kse Trv T(-ke) Har, -ku Saa(-aa-) Hls Krk(-gu) Hel, -kõ San Kan Urv, -ga Lei; palo|k g -ka Kan Rõu Plv Vas Se; paluk|as g -a Lüg Kse; pl palukad Kod SJn Kõp Vil pohl `kõrjati palukaid Lüg; palukidest sai ääd `sahvti; paaluku `äitsmid korjati tee tegemises Saa; mede pedästik palukit täis Trv; küll om iluse jämme paluku Krk; käesime palukil (pohli korjamas); paluka olli sellest ää, ega nu̬u̬ alvass es lää Ran; palukid kasvab mitu tükki üte varre otsan Võn; palukest keedetass `sahvti Ote; timahavva om mõtsan paĺlo palokit Rõu; paloka sah́t om kõ̭gõ paŕõmb sah́t Vas; ku aletase rüä rakuʔ, sõ̭ss paluga ka ama `vaĺmi Lei

panema panema R eP(panõ- Khn) M(-me, -m) T; `panma, `pandma T V; da-inf `panna R eP, panna Vig Mih Vän Pal Äks M T, `panda, panda hajusalt T, V

1. a. (mingisse kohta) asetama, paigutama `pandi vesi `astjasse Kuu; `trestel `panna `sualika `otsa, kui `aeta `taŋŋud sise VNg; pane `perse `penki (istu); keväde on `kartuli panemine Lüg; Siis `pandi `leivad labida `päälä ja `pandi `ahju Jõh; mei panemo igä `aasta `augusti kuus `silmu `merrad jokke Vai; pani omale vammuse üle Jäm; `öispu `marju pannasse vahest leva `sisse Khk; pani ennast `mandrile (läks mandrile tööle) Pha; Ma käisi [lammastele]- - `pöhku `alla panemas Pöi; kus ma selle koti `panni; ma panni pätid `jalga Muh; keik suured `riided said kerstu `sesse `pandud Käi; `saadi nii `palju kala, et pole `kuskis `panna Phl; kui jääd änam `karta ei ole, pannakse mõrrad `sesse Rid; kase koort `pandade [saabastele] talla `alla, siis `kriuksvad; `ambad ja kõik paneb `platsi (võtab tarvitusele) piltl Mar; pane müt́s pähä, kus sa `paĺla `peaga lähäd Mär; kuipaelu sõnikud siia oo saand panna Mih; suu rauad pannase obusele suhu Tõs; nemäd panad (panevad) toedo `ahju, kui taha `kietä‿mte; Majassõ (maja ehitamiseks) sai üsä paelu raha `panna Khn; ilus puhas `valge särk `pańdi `seĺga Aud; perenaine paneb leba juurt Pär; `soostrid `laśsime ära `nõrjuda ja `pańnime vedela pudelasse Vän; niied `pantase `teĺgede `sisse Tor; panen raha `panka Hää; jäi iĺlast kardulite panemisega Saa; tie `pandud (tehti) alt poolt küla läbi Ris; perenaene pand pudrukausi laua piale Nis; `talveks `pandakse `küini nied einad kõik KuuK; läksime `kuśkille kupueide `juure, pani kuus kuppu seie abaluu taha Amb; pange `riided konksu `otsa Tür; õlasse pannasse suojaviekot́t, et `juoksva `jälle VMr; pani aava piale `plaastri Rak; ilos tünn, et soada `kapsid `sisse `panna; mõned `muslased paavad `kuaŕti kua (ennustavad kaartidega) Kod; tulime `einu `küini panemast Pal; vahel sai kõver piip suhu `pantud; täna on vaja - - leeva juurt panna, `leige `veega klopitasse jahud ära ja `ongi leeva juur `pandud Äks; oli - - kõige paremad `riided `seĺga pannud Lai; kus sa piitsa `pańnid KJn; pańnin irmutse, vana kuue või särgi SJn; `pandis kikk ni̬i̬d õbetud leid ja `vaĺlad ja kikk `pandis obesalle pähä Vil; `seande pane või pudelise - - ei seeśa paigal Trv; ahju suu ette es panna puid Hls; temäl ei ole vitsa `oksa `pääle pant (ei ole vitsa saanud); pussak oo meestel `ü̬ü̬lä `pantave; mea pia `piipu ka panem (tegema); mul olli nii äbi, et ma‿i tää, kohess ma oma siĺmä oless `panden piltl Krk; susass penile `leibä, aga ega ta‿s anna, pańd omale suhu Ran; noorik pidi egäde `paika vü̬ü̬ panema, läits `aita, pańd vü̬ü̬ aeda salve `pääle, läits `lauta, jälle pańd vü̬ü̬; nüid saap pähäbä joba neli nädälit, ku poig mulla `alla sai `pantuss Nõo; väega `tassa pannu `endä pengi `pääle piḱäli Kam; `ta‿ĺli nii paĺlass, et `rõivit `säĺgä `panda es ole Ote; laset keeväst vi̬i̬st läbi, tsäkutad ärä ja paned pannile (kukeseentest) Rõn; ma kävve `kartold `pandman San; ku supp `muialõ är ei mahu, sõ̭ss võit jo länikuhe ka `panda Kan; pańnimi vilä kot́te `sisse `vaĺmiss Urv; tu̬u̬ om `mõskmise vańn, ala sinnä˽`sü̬ü̬ki panduʔ; kas nailõ koodõlõ kiä haŕussõid olõ˽`pandanu õiʔ Har; `pankõ˽pańgi˽`kü̬ü̬ki Rõu; kutsuti `sü̬ü̬mä, oĺl `herneleemekene pant süüäʔ Vas; `meh́tse `panvaʔ kuppõ `sisse mett Räp; pangu uiʔ ni piḱkä nõglatsit `peŕrä Se; `pańti `ku̬u̬ĺjalõ `kirstu vart `viina nii palakõnõ `leibä kaʔ Lut b. kedagi kuhugi suunama, saatma, viima nüüd `panna kaik `kuoli Kuu; näid `pandi `ühte magama Vai; kurja tegemise eest `pandakse `vangi Vll; ta `panti `türmi Rei; lapsed tulevad sügise `kooli panna; ega neid sigu `võigi `ühte `panna, need `kiskuvad `ühteteist veriseks Mär; pahased, meks minä `poiśsi `kaŕja ei pand Kod; meie `pańnime lapsed `ku̬u̬li KJn; küll ma su `nurka pane Krk; `tütred jät́t oma manu, aga pojad `pańti kasvandigu Ran; ei `julge `lehmä `lauta panna, laut satap lehmäle `säĺgä Nõo; õige vanast `pantu [lapsega tüdruk] äbi`penki Ote; ei näüdäte `lat́si, latsõ `oĺli `pantuvõ vana inemise `tarrõ San; Eass noid talu `lat́si kiä `ku̬u̬li panõ õs Urv; no˽pandat vanadõkodu, ku vanass jäät Har; `pankõ minno kas vai põrmadu pääle, ma˽saa sääl kah `maadaʔ Rõu; eas taad kiä `vańgi panõ õiʔ, ta‿m rikka mehe poig Vas c. (kirjutamisest, üles märkimisest) õli `miski põnev lugu, sie `pandi trükki kõhe Lüg; piab `kirja panema, muidu unub kääst εε Khk; egasugu `asju nad `lehtedesse ka panevad Käi; pane käsi `alla (kirjuta allkiri) VMr; pani kruńdi täma `piale (tema nimele) Trm; politse·i paab `mussa `valge `piäle, ti̬i̬b protokoĺli Kod; on juba `kirja `pantud, seesäb kirjas KJn; nüid `lehte ei panda midägi, nüid om rahvass nigu `uḿne Ran; `enne `keŕkut opetaja pańd lavvaliste nime `kirjä ja võt́t kirjutesraha Puh; ega siss `kõ̭iki `tunnõ ja minutid ei˽saa `mäŕki pandaʔ Har; timäl oĺl ka˽t́siirutõt ja˽kriipsutõt, uma nimi `alla pant (väikelapse kirjast) Vas d. (kõrvale, tagavaraks asetamisest) vihase jägu‿p pea paigale panema mette, aga ken magab, selle jägu pannasse paigale Khk; vanamad `pannid kõik paigale Muh; ei ta `raiska, paneb kõik `seisma Mär; ta oli old Kaiu `mõises ärraks ja oli siis pand `endale kanna taha paelu `aśju Juu; iirtel õli terve kilimitu täis `ermid õma piä järele `pantud Kod; `lasken raha paigal panna Krk; tõese pudeli jõeva ärä, tõene `pańti tagavusi; küll sääl esiki leedäss `tarku, kes mõestava `sü̬ü̬ki säĺlä `taade panna Nõo; ei `raiska kõ̭kkõ välläʔ kõrraga, pand osa paigalõ Har e. (meelde jätmisest, mällu talletamisest) panin `miele, `ninda et piab `seisama `mieles Jõh; Neid - - ilma `märkisi oli teab kui pailu vanade inimestel, ma pole neid nõnda `meele pannund Pöi; kui sehukst kenad kirjad - - `kinda kirjad või, siis pane `meele nee ja too kojo Muh; ma pane sene `täose Phl; kui madisepäeb oli, `pandi `meeli, mis tuul oli, sest vaadati kala `saaki Rid; põle `seoksi sõnu `aega saan `meeli `panna Tõs; kaŕjussed one jo kuradi nõõliked, kõik panevad kõrva taha Kod; sa‿i pane kedägi `mi̬i̬lde KJn; ei ole tat `mi̬i̬li `panden Krk; pane mõni asi kõrva `taade Hel; sa piät tu̬u̬ aśa `hińdäle `mi̬i̬lte `panma Räp f. (rõugete vastu vaktsineerimisest) rubisid `pantaks kooli`lastel Käi; `talle `pańdi `rougid KJn; `aeti `nõstmit panema Nõo; kui ma leeritüdrik olli, siss `panti `ernid Ote; mi läämi pokkõ `pandma San; no pandass jo `heŕnit, siss olõ õi inäbä `heŕni inemiisi Se
2. a. teise asendisse, seisundisse või olukorda seadma sie on nisuke mere lima, paneb `vergud `umbe Jõe; tämä ei `oska oust rakke `panna; siga `pandi `nuuma `pääle VNg; `kartulid `saavad `kuhja `pandust; kõik `tütred pani tanu `alle Lüg; pane `ennast akkama, siis akkama mänemä Jõh; `laevad `pandi `lasti Vai; ma aka `kuube `kurdu panema Jäm; liha ning kala pannasse `soola Khk; nii nakki oli ennast pand Mus; Mina‿p saa ennast mette änam pöliti panna, jalad oo kangeks jäänd Kaa; orikas saab `nuuma `pandud Krj; see‿o paari `oastane noor obu, enne kut ta `riistade vahele pannatse Jaa; Pane uks `oaki Pöi; ää pang ust nõnna `lahti mitte; pannud ennast sirevile (heitnud pikali) Muh; kaŋŋas `pantakse `niide Käi; Kirikus pidi `palve ajaks pöliti panema Rei; `härjad - - `pandud igese Phl; pühava `õhtu `pandi see noorik tano `alla Mar; panin vaka `triikini täis Kul; pani oma `tütred kõik mehele Mär; kui nahk pealt `võetud oo, siiss liha pannasse `kõlpu (rippu) Mih; laps paneb käed `risti Tõs; Panõ akõ `lahti, tuba `suitsu `täüde Khn; `pańni viiuli `äälde Tor; ma `pańnin paala sia`sõrga ja tõmmasin luua `kińni Saa; ku on udune, sis paned purjud pakki ja triivid Ris; pange ennast `riidesse, läheme `väĺja Hag; uksed soavad lukku `pandud, kui kodost ää lähme Juu; panime `üĺgid paadi täis Tür; triigime pesu ära, siis paneme lappesse; nüüd ei `pannagi last `mähke VMr; `erned `panna kärbitsa VJg; `pandi ridvad `püsti Iis; `kanga `niide panemine käis nii, et igast niie sõlmest `torkasid [lõnga] läbi Trm; liha ku sualane one, paad `õhta likku, vesi kisub suala `väĺjä; `lambal `pantse jalg ladaje Kod; kis tahab kerikus käed `riśti panna, si̬i̬ paneb `riśti Pal; panen ennast `laengusse (söön kõhu täis) piltl Lai; `pańnin rukkid `vihku; minä sellele oma tütärt ei pane KJn; naesed `kańdsid, poesid `pańdsid `rõuku Kõp; jalg pannas latti (lahasesse), ku ta katik om Pst; ärä panna likit `einu `kuhja Krk; tä `pandse `ende `rõõvile Hel; pane pańg `seŕbi, no sa panet ta sedäsi pu̬u̬l`töĺli, sa‿i pane kummali Ran; ma panni peenikese lati `pisti - - umala `kasviva `ümbre lat́te Nõo; ku ajalt sai rüä ärä `pessä, siss es panda kuhilikku Ote; `tõrdu sai vett `väege täüś `pantuss San; ku kapi usse `pü̬ü̬rä panõt, egaʔ sõ̭ss rotiʔ iks kappi ei päseʔ Kan; läkeʔ `ainu `kämmu `pandma Urv; vańgi˽pandasõʔ aheladõ; mu imäl om paĺlu `tütreid, tu̬u̬ murõtass alasi, et kuis ma neid mihele panda joua Har; mul umma˽kuŕgiʔ ittu `pandmaldaʔ Rõu; Meehe `auteva˽ka naasil `haina rukka `pandaʔ Räp; pangõ rüäʔ ar `kuhja Se b. (nõidumisest, kaetamisest) `Ennemast vanad `eided ikke tegivad `rohtusi ja - - `andasivad `sisse, kui `kiegi `ummele õli `pandud; `Leivad ei `saaned appust - - `leiva`asti on küll `paigale `pandud Jõh; üks mees on säält käind, see on jah ennast pand undiks sedasi Ans; see töbi o‿küll täna moo kallale `pandud Khk; panid `loomadele `tallaja `peäle Kul; see `aigus on kurjast `peale `pandud Vän; minule `pańdi ka sadajalad Ann; enne olid kõik `selged nõiad - - täid `pańdi `seĺga inimestele ja Ksi; ma näi ärä tüdrugu, kes olli kodu pant (vanatüdrukuks nõiutud); ku tüdruk poisi või poiśs tüdruku `perra `panden, siss akkas armasteme Krk; üits naśterass ollu temä pääle vihane ja pannu sadajala `säĺgä Nõo; imä oĺl `pandunu `mitmalõ täiä `pääle Har
3. a. mingit seisundit või tegevust esile kutsuma; mingit tegevust alustama paneb jalad `käima (teeb minekut) Jõe; juo pani punuma, et ei ole `siibe `eiga `sorga nähä VNg; pani `veski `sõisama; `tõinekõrd `räägib koleda juttu - - sie paneb kõhe värisema minu; nagu [kass] `lahti sai, nii pani pesädelle muni `süömä Lüg; Võtta naps `viina, paneb vere `käimä Jõh; Sie rohi pani magama IisR; küll sie on `kange `karsitsa, `lähtö `nennä, `panno `aivastamma Vai; panin ennast natuse `puhkama; külm pani `seaste mere ääred kiduma eina poolest; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; panid omal kulu pölema Kär; kaua sa ekid, pane ennast minema Mus; See oo nii `uhke riie, et paneb oort silmad pümeks; Kus pani tuiskama, nönda et ep nää mette maad ega taevast Kaa; sellest ta `kohkus ja pani `joosma Krj; vötab paar suutäit ja paneb ennast magama Vll; Kui vana ennast kodrutama paneb, siis teised olgu vagusi Pöi; see ais `panni ühna `töökima; laps pannud `nutma Muh; kanad panevad vara magama; ma jöi vεhe `palju, pani `purju Käi; `astma `kopsus, paneb rünnust `umpseks Rei; paneme siis `jεεma (jätame jumalaga) Phl; tuul paneb mere põhja `käima Rid; see pidi `kangeste rutto inimese kasoma panema; inimesed panid kõik plaginal `naerma Kul; pani piibu põlema Mär; siis paneb adra `umpses - - kui rohi akkab adra `kurku `kińni Lih; pane pill `üirgama Kse; kui ema või isa oo surnd, siis see paneb ikka südame `liikuma Mih; Nikastasi jala ää, nüüd panõb `lonkama Khn; kirmid panevad lapse karima Vän; vihm `pańni kõik ojuma; naene pannu `karjuma Hää; küĺm paneb kääd `könti Kei; mättad ja aod `toodi `ühte `kohta ja `pańdi põlema Kos; nää, ingeldama paneb, suab näha, kui kaua ma tuksun (elan) JJn; siis oli ike orjaaeg, aga - - se kepipõli `pańdi ikke `seisma (ihunuhtlusest) Pee; sie (kukkumine) pani kolm nädalat `puhtast pikali VMr; mis‿ned kassid küll pauraku, kõrvad paneb kohe lukku Kad; kitsevihmap̀u marjad one lääläd, panevad õksele; müńdid akavad pähä, `paavad piä `valtama; mine paa saana ahi kütte Kod; `pańnid ommoku [veski] `käima ja `õhtast oli sada vakka Äks; kui rohi suur, siis [loom] `ahnelt sööb, see paneb põdema Lai; panin peerud põlema, siis sial kudusin Plt; `kange õlut paneb `purju kohe; `pańni tuhat `neĺla aeama KJn; uh kui `irmuss kõle tuuĺ, pańds mu väriseme kohe Hel; pange käe `käimä, siss saade ennembide õdagule; ku naese jutu paneva minemä, siss kaagatava nigu anise Nõo; naksanu viha säĺlätävve `säĺgä ja pannu plagama Kam; ku ta ei saa, mis ta taht, siss ta `pańdse `viugma Ote; Kobsaśs `pääkese `vasta säńgü `jalga ja pańd piĺli minemä (hakkas nutma) Urv; sü̬ü̬k pańd süäme pööritemme Krl; masinal om joʔ aur üless kütet, `muutku `pantkõ maśsin minemä ennedä; leeväahu vaia palama pandaʔ Har; panõmi˽tikadi `saisma, sõ̭ss liigahhu ei˽taa kell Rõu; hõlp pand hobõsõ `tańdsma Plv b. midagi tegema panema, sundima panid `poisi `laulama Lüg; vanal ajal pabid panivad lugema Vai; ega sind äi ole `siia `orjama `pandud Vll; nüid pange obused `pahmama Muh; ega ta muidu maksnd, `kohtuga `pańdi `maksma; ta suur tüdruk, ta peab `varsti lugema panema Mär; kahe `aastast [hobust] ei panna tööle veel Vig; siäl pannatõ (pandavat) `õṕma ja `laulma Khn; ta `pańni mind tü̬ü̬s Hää; obune sai `pahmama `pandud Pee; sial `pańdi mind `saksa `tienima VMr; perena pani poosi `nü̬ü̬ri punuma Kod; si̬i̬ om äbelik lait́s, tõne pane või koerage pureleme Trv; emä - - pańd neli põrst `sü̬ü̬mä Nõo; sa pandat (sind pannakse) kõ̭kkõ tü̬ü̬d tegemä Har; selle `vaesõlatsõlõ `pante egakõrd rassõ tü̬ü̬ kotoh tetäʔ Se c. kehtestama `vaidleb, tahab oma `öigut ikka `maksma `panna Khk; kui [uus mõisnik]- - siia tulnd, siis `pandud kepp `maksma Mih; [ta] pand uma sõna `masma Räp
4. määrama a. kedagi kellekski või kuhugi pani `riigi üle valitsejast Vai; mind `pańdi nende `oidajas Aud; lapsel `panti oole`kańdja pärast ema `surma Tor; `pantse ameti Kod; paneme ü̬ü̬vahiss ta, ta tü̬ü̬d ei jõvva tetä, aga ü̬ü̬d `vahti ta jõvvab küll Nõo; pandasõ kat́s hoolõ`kańdjat vai `hu̬u̬ldajat, nu̬u̬ piat hu̬u̬lt pedämä vaesõ latsõkõsõ i̬i̬st Har; ma tahagi sinno `pernaśest `pandaʔ Räp b. (nimeandmisest) mõni põlegi pannund nime, üiäb kirjo või küit Mar; pani nimi koa selle kohal (sellele kohale) Ris; mõni `üidis [külapidu] `pungarid jah, ja kuda nad kõik need nimed panivad `jälle Pee; ei ole kuuld `miśki nime `talle `pandama VMr; kadekops või kadekonn, kuda `keegi `talle nime paneb Plt; egäle lehmäle pannass oma nimi Hel; lat́s tahass nime `alla panna, viimäte sureb ärä TMr c. (maa välja mõõtmisest, kruntideks jagamisest) sie talukõht `panna `krunti Lüg; maad akatakse `runti panema Vll; igal talul oo neli kolmandist, sedasi `runti `pandud Mih; kui maamõet tuli, siis `pańdi `kruńti Juu; kohuss `sõitsõ siiä `vällä, ku viimätse piiri `panti Ote; mu esä `aigu `naati maid `kruńti `pandma, sõ̭ss `ańti maad `rohkõp manoʔ Rõu d. (muud juhud) ma pane suure inna `pεεle Khk; `raskid `süidlasi `pandakse `surma Vll; toĺl `pandi `peale VJg; `orjus oli see, mis `piale `pańdi Lai; oĺli juba neil are·st kohale `pääle `pantud Vil; suur rah́v pannas `pääle, ku `säädust ei pea Hls; ku midä `kurja˽teńnü, pandass trah́v `säĺgä Krl
5. pidama, arvama nie maa `poissid ja `tütrigud ige `panned neid `randlasi `ninda ala`tuulisteks ja viletsäks Kuu; paneb seda `nalja `ninda pahaks Hlj; tei paneta seda `naerust - - [mis] mina `räägin VNg; ei `pandud sedä nagu menestki Lüg; küll `pandi imest, kui miä `tervest sain Vai; oma `tarkus peab `aisma, ken ennast ise paneb targaks Khk; ega seda‿p patuks `panda Muh; noor inimene äi vöi seda (töötegemist) vaevaks `panna Rei; ma pane sedä ko aoks, mes neoke kahekeelega inime oo Mar; ära sa‿nd sest kedagi pahaks pane Hää; aoks `panna ei ole siin `miskid Ris; ta paneb valeks sedä, ei usugi sedä Juu; kubjas ei pand koa pahaks, et me `aega `viitsime Jür; ta paneb mind pahaks Koe; suur kuer tuld `vasta - - tema põle sest tiand midagi `panna Kad; täma paneb seda nagu äbist Iis; panevad sedä Kodavere ki̬i̬lt narriss; tämädä `pańti totsakass, õli `niske pehme, ei `mõisnud targass vassata Kod; küll on asi imest panna Pal; paneb teist alvaks Plt; mul `oĺli viisteisskümme `lehmä - - `siukses `veikses talus, et kõik `pańnid imes KJn; kes si̬i̬ peni `ända kergitess ku ta esi, si̬i̬ om `seatse `kitja inimese jaoss, pannass koera sarnatsess Trv; rikkust ja vara om tal küll, aga kas ta pand ennast suuress ja `uhkess; ega tast nüid suurepet ei panna kedägi Krk; nüid paneb miu `süidi, et mia olna kõnelnu; kate anuma seen om keedetusi `kartuld, aga miä es pane `ti̬i̬dväski Nõo; nüid kõ̭iḱ si̬i̬ ilm nii eläb, nüid ei mõista midägi nigu `immess panna vai `paĺluss panna Ote; sõ̭ss oĺl t́ä `vaiki, es pane inäp minnu `süüdläsess Urv; timä nigu is panõ tu̬u̬d vihass, et sulahanõ nii `kaugõss `jäie Har; tiä pand naid vannu inemiisi uĺliss Rõu; `pańde võĺsist, es usuʔ tu̬u̬d `aśja Plv; är˽panguʔ pahass, et nii halvastõ `lät́se Räp; mõrost pańni [piipu] Se; timä pand hinnäst suurõst Lut
6. (tegevuse intensiivsust väljendades) a. kiiresti, äkki liikuma; jooksma, kihutama, põrutama pani `paadist `välja ja ei `maksand `penni `mulle Jõe; lähäd nääd [vaskussi], on tämaa pääl, `järsku paneb maa sise kohe Kuu; ma panin `metsa Hlj; jäniss pani `putku, `enne kui nähä `saingi Lüg; Mehed `saivad obuse `päälä ja panivad valuga, et ei jää enamb `õhtast Jõh; laine pand tal üle pεε Jäm; pani nii, et kannad `välkusid Ans; Teised panid puhas laadale, vana Juhan jähi üksi koduoidijaks Kaa; kes seda nägi, kus ta `panni Muh; `panni `vastu kivi, sai `surma Phl; pand rahaga `kõrtsu Vig; kis tedä `nähje, see putket `panne Tõs; Mõni obune - - `oĺli `kange, `pańni päris laiast liidust üle Hää; va kaśs, `seegi paneb `metsa HMd; äkki kuer pand `vingudes naśte sabade `alla Jür; pani tuast `väĺla, ilma et oleks raha `kaasa võtt JJn; mul põle `aega - - panen edasi; nüüd jäid teśtest maha, pane järele VMr; kui silmast piasime, panime padinal `jälle `õue Kad; üks lehem paneb `võssu, tõõsed ku tuld taga järele Kod; pane padavai· küla `piale, et saaks aga rutemast ära `riakida Lai; pand `teisi tuppa Plt; vesi pańds mäkke `alla ku varin Krk; kõ̭ik paneva üle järve minemä nigu üits mi̬i̬s Ran; panniva kodu `poole tulekit ku `undab Nõo; ku˽sullõ mihidse kõ̭iḱ `ümbre tulõvaʔ - - siss piat `putku `pandma; iḱk uma esä riśti manh `hirmsadõ, vett pańd `põśki `mü̬ü̬dä `alla nigu `herneteŕri mahaʔ Har; süĺlem taht pakko `pandaʔ Räp b. lööma, virutama panen `sulle ühe `täie Hlj; küll sie pani `tõisele uop `uobi `pääle Lüg; poiss saand maast paekivi ning pand vanal `rindu sellege Ans; pani käraka körva `pihta teisele Khk; kui kuri loom oo, paneb tagant üles, kui sa `juure lihad Jaa; pane `aamriga naalale `pihta Käi; panin `taale malakaga paar ead pirakast Kul; ma pane su `ambad naa `kurku et Kse; meie lehmal ei ole saba`jõhbi, oo ainult könts, pani nagu `kaikaga `ümmer pea Mih; `pantase plaks ja plaks, piitsaga lüiasse Tor; pani jalaga `vasta muad Juu; nui kerves, nüri, panin sellega [oinale] otsaette JJn; lubas `talle vasta `vahtimist `panna, kui viel nisukese jutuga tuleb VMr; nii ku kivigä õli `pannud, kõhe aken `kat́ki Kod; ma `pańtsin ta `vasta ust nii mis plärtsätäs KJn; ja `panden selle tõise `kirvemehel pähä Krk; eńg - - karass täis, siss ma tälle panni malgaga Ran; pańd obesele `ohjuga iks nõõ ja nõõ; ma `virgusi tolle müristämise `pääle üless, ku pańd mulle `silmä toda `välku ike siuh ja säuh Nõo; `pandsõ üte `lahkami, nii et tõist enämb es taha Ote; viglaga pańni kubijale üte väĺgi Plv; [kui] ta kohegi minemä lätt, sõ̭ss õ̭ks mõ̭ni pand riśti ette Vas; panõʔ üt́s katõkäe hubak taalõ pakulõ Räp c. kiruma, vanduma; midagi ütlema tema pand `täie `suuga `kurja Jõe; paneb‿sule sihantse `apstüki `vastu Khk; alate paneb täie kurjaga Kod; ei riagigi muidu, kui teine sõna teist, teise sõnaga paneb kuradit, teise sõnaga muud juttu Lai; temä panep terävest `vastu, `justku `aamrege lü̬ü̬ss augu `sissi Krk; pańd [sõnu] `vasta nigu rahet Ran d. tulistama `ülge `torkas pia `välja sial mei `ahtri tagand viest ja ma panin `paugu ära Jõe; panin `talle (linnule), `juhtus just kaela `sisse Noa; üks valu iling käib siest läbi, nago püśsiga paneb Ris; isa `viidi seina `jääre ja `pańdi pauk Jür; metsaned lasivad einamalle maha, panin paugu, ei trehvand JõeK e. (muud juhud) pane aga `tüöle taga VNg; `panga taga, et `saata `tehtost Lüg; raud kieb, pane ia its `piale JõeK; kui kevadel põld kuiv oli, siis põle muud, kui pane taga VMr; kukk pand iki kirr ja kirr Ksi; soe poja `undasõʔ - - kõ̭iḱ pańniva ku uu-uu-uu Räp
7. torkama, pistma a. salvama, nõelama madu pani `sorme VNg; kui inimesel uśs oli ära pannun - - siis `pandi `piäle `jälle tubakast ja `viinä Var; örilane paneb nõnna, et paun pale peal Ris; mesilind olli är `panden Krk; tuli`u̬u̬nede ei tohi uisa (ussi) `pantu jalage `sisse tulla Hel; mehine pańd ärä Rõn; palulut́ika - - ku tu̬u̬ `pandav inemist, siss tu̬u̬ `ku̬u̬lõv äräʔ Har; siu `pantuʔ paistõtass iks üless; meil umma˽ni `hirmsa kiholasõʔ, kõ̭iḱ ihu um ar˽pant Rõu; piḱk (madu) pańd käe ärʔ Plv; ar minku `paljidõ `jalguga `mõtsa, last ar sivvul hińnäst `pandaʔ Se b. (suguakti sooritamisest) kes taale `panna jõvab Muh; tahan talle `panna Kod; niikavva käind `kutsariga, kui tal oli `külge `pantud; kui oli vagane poiss, magas muidu, aga kui oli ull poiss, pani kohe ära Ksi; mi̬i̬s pant taga iki Krk; ah siss mina ole tõśte solgi tüńn koramus, et egäüits võib tulla ja panna; `oĺli - - pahandanu, et naene ei ole tälle panna `annu Nõo
8. a. lisama `tõine inimene `räägib, `tõine paneb viel omast käest `juure ja `lähvädki pahanduse; `miski asi on vahestada, minul on paremb, siis `tõine pani `pääle, raha vai `oina vai Lüg; ühe söna `kuskil kuuleb, siis pannaste üheksa `juure Jäm; Pane `auru `juure (lisa kiirust) Han; Siis ikka pani tuulõlõ `juurõ ning lei mõlõmad `ankru ketid `kat́ki Khn; paneme kaks kolmele `juure Kos; keśsi sedä juttu vähändäs, ike panid `juure Kod; pańds `pääle vasigu ja `põrse ja raha ka vi̬i̬l Krk; ta om minu jutule võlet manu `pandan Hel; mia vaheti `mustlasega obese ja panni vi̬i̬l vana `lamba `pääle; ta‿i anna `kaalu `väĺlä, tuleb manu panna; kõrdsimi̬i̬ss pańd iks vett viinale seḱkä ja joodiku mugu jõeva Nõo; panõ viiś kopikat pääle vi̬i̬ĺ, siss ma anna selle raamadu Har; `kuultul jutul ei olõ˽`põ̭hja all, võõdass mant ja pandass mano; vanast oĺl visat `vasta `saina `viĺjä, ku kõrahti, siss oĺl pant vi̬i̬l aganit seḱkä Rõu; `Rõ̭õ̭ska `piimä süvvä es kunage `seĺgelt, alate `pańte vett mano Räp b. kaasa panema apu piima pudel `pańti ligi ja kaks `räime koa ligi Aud; napp olli ike manu `pantav nõu Hls; temäle `pańti üten viht ja lauluraamat Hel; kapusta `oitu vanast teomehele üten `panda Puh; ku `minti `luhta ainalõ, `panti liha ja pütütäüś `piimä üten Ote; tuvagu leh́t oĺl latsõlõ mano `pantu, et sõ̭ss lää ei˽huśsi˽mano Rõu; vanast kõ̭gõ ku `liina `mińti, `pańti söögikot́t üteh Vas
9. (ära või üles märkimisest, märgiga varustamisest; tähele panemisest) mina panin tänavu `kardulid `nuore kuus, mina panen nüid `märgile, kas on `kardulid all Jõe; `enne ei `oldki `kellu, `pandi `mergile kaik Kuu; panin `märgile, siis näen, kas `keski on käind `puutumas Jõh; Küll sel on on keik `märgile `pandud, kust kedagi käppada saab; Pane nüüd `märgile, et `mõistaks `seie tagasi `tulla IisR; nii tasa inimene käib, et pane `märki, kas läheb paigast ää vöi mitte Mus; tiivastega `naadrased `lindvad inimese `pääle, siis on aga pili tulemas ka ja vihem, oleme neid `asju märgile pand Rei; ega varas `öösse tea voadata, et märgile on `pandud HJn; panen aśja märgile, kui ise kodunt ää lähän VJg; tähedess panid `märki, mes kellä aeg one Kod; pani märgi pärast, `siadis `kartuli nii, et kui `keegi võtab või liigutab, siis on `tunda - - mõni laastukene või `pilpakene `piale Lai; kui mõnel `põhku kaoss, sõss pant tähe peräst Krk
10. (saagi koristamisest) käesid `mõisas tü̬ü̬s `mõisa tükke panemas Äks; ennembe pannimi `põldu kätege Hel; suur nuŕm `kaara panna ja mia mugu lõõdsuta Puh; kes sedä `asja om nännu, et nii `ilda pandass rügä; piäme `tõugu nakama panema, tõug om valmiss Nõo; minu esäl `olli ostetu talu, me es pia `tingi `panma (mõisa tingitükilt vilja koristama) minemä Ote; Ilma omma˽nii `saodsõ˽timahavva - - kuis ta põld `pantuss saa ja `kartoli `võetuss Urv; noʔ om jo rügä pandaʔ hoolõga, lätt mahaʔ Har; ni‿paĺlo ku `viĺja oĺl, oĺl t́siŕbiga˽`pandmine Rõu; vili oĺl `panda kõ̭iḱ, vikadiga niideti ja Vas; kas sa kävet `täämbä rükä `panmah Räp; näʔ `pandva `kaaru Se
11. piltl a. (raiskamisest, rikkumisest, hävitamisest) `juodik, sie paneb `terve maja varanduse puha `nahka, juob kõik ärä Lüg; Sie `sukrutuos on mehele `pandud (ära kaotatud või lõhutud) IisR; joomaga enese vara keik mokka pand Khk; nää kus püśs on, se on viis inimest `ingama pand Juu; selle nuore inge pani tema ise akkama Amb; ta ei anna `mulle kot́ti kätte, on vist juba `nahka pand Sim; pani raha `tuksi, kodu ei toond kopikatki Trm; si̬i̬ `tohter paneb raha magama ja ei tiä kedägi Kod; om tõise `sirgu `panden, mis muud, ku vangiravva saa iki Krk; viin, tu̬u̬ pańd ta `persede Nõo; kolmkümmend vakamaad `nurme `panti `nahka Kam; ta om uma `tervüse `nahka `pandanu uḿmi `hulluisigaʔ Har b. ((ära) söömisest, (ära) joomisest) nie kuradi siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka Hlj; kõik kraam saab muudku kõrist `alla `pandud Lüg; pane üks mereulgus (kala) `rinde ala Khk; pole siit midad üle `jäämas, ma pane köik kiksi taha Vll; `pannid kered täis ja läksid uksest `välja `jälle; neliteisn `poega `olli, tõhk `panni `perse kõik Muh; kõik pekisemad tükid pani ikke tema `nahka Mär; Mitu soru (teat viinapudel) te akkama pańnite Hää; vasikas jõi lehma joogi ära, siis pani oma joogi `pihta JJn; pani kõige vartega `nahka VMr; sü̬ü̬b ärä, kõik paneb `kelku Kod; olli kõvast kõrdsin `põmmu `panden (purjutanud) Krk; kaositävve suppi pańd `perste; kuidass `kiägi [kiisku] sei, mõni pańd üten luiega minema, es puhastagi Ran; Sa‿lt naa˽koogi˽kõ̭iḱ är˽`põskõ `pandnu Rõu c. (ära suremisest) Löüs ka paraja aja `korvad pää ala `panna Kuu; pani käpad pεε ala Jäm; Oli kõrvad pea `alla pannund Pöi; juba see pannund - - käpäd pia `alla Mar; siga pand lihavõttes kõrvad pea `alla Juu; Pańd käpäʔ ärʔ pää ala Urv; tu̬u̬d saa jo mitu ajast`aiga, ku ta kõrvaʔ pää `alla pańd Har d. (tapmisest, surmamisest) tuu oĺl `pandanu riihhetävve `lat́si paigalõ Har; ma pańni mehe mätt‿ala (mätta alla) makama Se e. (midagi tegemisest, töölehakkamisest) pane käed `külgi ja `aita mend Mar; tõist inimest `tõsta või avite, ike panep käe `külgi Krk; pane käe `küĺge, mis sa vahit Hel; laisk ei panõ kätt ka tü̬ü̬ manu Har; tu̬u̬ `pi̬i̬d́li (peegel) saiś mõ̭ni mitu `aastaga, ei - - panõ õs ńappugi `küĺge (ei kasutanud) Vas; panõ jo käeʔ tü̬ü̬ `küĺge, äräʔ ooda inämb midägi Räp
12.  ette panema 1. ette rakendama `Panga aga üks obune ette ja sie vade juhib Jõh; täna pole tarist obust ede `panna Khk; vanad `pannid obused ette ja läksid kihutes põllale Muh; ma `oskan ärja ette `panna ja `oskasin `künda koa ärjaga Hag; panen obese ette, miul õli kua uus puu`teĺgega vanger Kod; kahessa `aastane laps paneb ise obuse ette ja ti̬i̬b `lahti Pal; mine paa ruttu obene ette, ma jää mud́u `iĺdäse Hel; taludel `oĺli obesit ette panna mitut Nõo; esä pańd obõsõ ette ja lät́simi˽kerikudõ Urv; nüüd panõmi˽taa varsa `vahtsõst ette Plv; viiś `ruublit ja pan hopõń ette Vas 2. tõkkeks, kaitseks vm otstarbeks ette asetama pannase uut `ruuti ette Tõs; puid `pańdi ette, kui pruutpaarid tulivad laalatselt Pee; pidin ikke juba `ammu adrale uue saha ette panema VMr; `aknad pandasse ette talvess Kod; `pantse puńn ette KJn; mulgupuu om vaja - - ette panna Pst; pańt tõesele jala ette Ran; `aknamulgule om vaja laud ette panna Nõo; `poiskõsõ rõibõ pańd mullõ jala ette, ma˽sattõ maha nii halusadõ et Har 3. söömiseks ette andma ka sea läät elädel `einu ette panem Krk; pane lehmile õle ette Hel; kanadele piap sü̬ü̬k ette panema, nu̬u̬ oodava Nõo; ma‿lä kae panõ eläjile midä ette Rõu; sa sü̬ü̬t toda, mis sa tahat õt, aga ma˽piä toda `sü̬ü̬mä, mis sa mullõ ette panõtõʔ Plv 4. ettepanekut tegema üks kõik mis ette `pańdi, tema oli ikke `vasta Plt; akas ette panema, et ostame siiä majasse orel Vil; naene pańd ette, et sina ärä usu nende juttu Puh; kinni panema 1. a. sulgema pane `raamat `kinni Lüg; `Trehter õli ja - - pisikesed `pulgad, `miiga `vorsti `õtsad `kinni `pandi Jõh; kui pölend on, siis pannasse ahi `kinni Khk; ära pang `silma `kinni Kaa; Katsu see auk sealt `kinni `panna Pöi; mine pane uks `kinni Mär; ahi vaja `kińni panna Ris; uks on nii lohakalt `kinni `pandud HJn; kes inimeste suid jõuab `kińni `panna VMr; `köster akand neid `uksa `kinni panema Vil; sääl om üit́s laud ripakil, si̬i̬ om vaja `kinni panna Krk; õtak om joba käen, no kas sa akand `kinni ei pane Puh; mul om suur kühä, mitte suud `kinni ei lase panna Nõo; hamõtõ kinni `pandaʔ oĺl sõlõʔ ja preesiʔ Kan; noʔ om latsõl taa tüḱk pähä opit, lat́s pańd raamadu kińniʔ ja lugi ni‿sama ku raamatust Har; mineʔ sõss väri kińniʔ `pandma, ku hobõnõ väläh (oled juba hiljaks jäänud) Plv b. tõkestama, mingit tegevust peatama kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni Vai; mets oo `kinni `pandud, et `metsa ei tohi `raiuda mette Mar; kis `viina `tahtsid, need tulid siis panid [pulmalistel] tee kinni Vig; `raiusid tee `peale puid ja panid tee `kińni Juu; siis `pańdi see maha`laskmene `kińni Pee; vihm `pannud kõik tü̬ü̬ `kinni KJn; vihm pand hainavidämise kińniʔ Har c. kängitsema akkan `jalgu `kinni panema VNg; eenamaal sai ikke `paĺla jalu `olla, kui rukit lõegati, siis said jalad `kinni `panna Aud; pane nüid ometi jalad `kinni Hag; jala vaja `kinni panna Krk; ma karjan käesi, es pane `jalgu `kińni Ran; panõ˽noʔ jala kińniʔ, sul om lauda manu mineḱ Har d. (jäätumisest) jo säält `varsti akab obusega läbi `saama, külm paneb sood `kinni Khk; see külm pani nüid ikke vist kõik jõed `kinni Mär; tuleb küĺmätaat ja paneb kõik `kińni Ran 2. peatama, seisma panema kuiv paneb `kasvu `kinni, `vilja`kasvu ja `kartuli `kasvu; `kange lubi `ilma `niisutamatta paneb `kõikse paremast vere `kinni Lüg; ajab nii väga köhima, et üsna iŋŋe paneb `kinni Khk; veriurma rohi paneb vere `kinni Muh; see kuib pani nüid kõik viĺla `kinni Mär; kui kui (kuiv) kasvu `kinni paneb - - [siis] terad jäävad kõhnas Var; ma en jõõda juassa, inge paab `kińni Kod; sõnadega pand vere `kinni `enne vanemal aal KJn; taa keväjene hall pand mõtsa kasu `kińniʔ Har; vere kiniʔ `pandmisõ sõ̭naʔ Se 3. a. kedagi, midagi kuhugi või millegi külge sulgema või kinnitama ragiga panna puri `masti `külge `kinni Jõe; mene pane `luomad `kinni Lüg; puust onk, `senna `küĺge pannakse lehm `kinni Pha; mine pane obu `kinni Emm; ma paan sul käed `kińni köödikuga Kod; mine paa lehmä `kinni Hel; pańni õigõ `aiksahe tsia kińni Se b. vangistama kes `süidlaseks on möistetud, pandakse `kinni Vll; Panad viimaks tükkis kinni Emm; ega vähikse süi päräst `kinni `panda Mar; mees olla taal `kinni `pandud Mär; pet́tis `riiki väga paĺlu - - ja ta `pańdi `kińni Plt; ku tu̬u̬ liha oless meie sanna päält kätte `saadu, meid oless jo `kinni `pantu Puh; ku sa `viina aat, pandass `kińni Nõo; sai noʔ `varga kätte, `taaga ei olõ no˽muud, ku panõ kińniʔ Har; `tiiti küll, et tä varass um, a nägijät es olõʔ, kińni˽`panda˽saa as Rõu; kes siss rikka mehe puja kińni˽pańd Vas 4. ära sööma pane see äärigutäis `kinni Khk; paneme `kińni kikk, mis siin laua pääl on Vil; kokku panema 1. ühte kohta koondama, koguma, ühendama panema - - [raha] kogo, siis `saama `viina Lüg; sajuste `ilmadega‿p saa `vilja kogu `panna Khk; pannasse kümme püud kogu, see‿o kerajas Mus; läksid `einu kokku panema Mär; poisid panid kamba kokku Lih; `rõhke ein, ei või veel kokku panna Saa; inimene - - küĺmetab `kangesti, et `ambaid kokku ei saa `panna JJn; meie panima õma viĺjä edemält kokko Kod; puu ja ossa om kõ̭ik maan nigu risu jälle, tahava kokku panna Puh; muidu sai kokku `pantuss kesi, üits vi̬i̬r jäi vi̬i̬l Nõo; tu̬u̬ pańd kõ̭iḱ uma aśja kokku ilusadõ Har; `pankõ no naid rüḱi kokko arʔ, vihma pilveʔ umma˽katõl pu̬u̬l Rõu; õtag tulõ kät́te, vaja ar mińnäʔ kaar kokko `pandaʔ Se 2. üksteise külge liitma, osi tervikuks ühendama `kirbitsad on semendiga kokko `pandu Vai; seĺjäluu on jatkudess kokko pandud Kod; tulõʔ avita [püss] kokko `panda, sa mõistat Räp 3. teineteise vastu või lähedale asetama pane käed kokku, täna essukest Muh; paneme rinnad kokku Tõs; ma ole alati kaits kätt kokku `panden, jumalt palunu Krk; vanast `maeldi sülitsi, panniva rinna kokku Ran; kõrva(le) panema 1. varuks panema, alles jätma nüüd ei õle `tarvis, panen `kõrvale `tõisest `kõrrast Lüg; üits `komka `oĺli, kos tünnid-tännid ja kõ̭ik vana kraam, mes sa kõrvale pannit Ran 2. tegevust katkestama nüid panen muud aśjad `kõrva ja akkan seda tegema Mär; selle pane ärä `kõrva, si̬i̬ jääs poolel Krk; maha panema 1. madalamale pinnale asetama korvi panin `pöösa `εεre maha Käi; `pandsin oma kanadelle `senna teri maha Vil; paa lait́s põrmatul maha Krk; [luiskamisel] paned varre maha, `kandsu pidi võtad vikati kätte ja lase tõesest otsast `tõisi iki Ran; mia panni läniku kongu otst maha Nõo; kaśsil oĺl kuldnokk suuhn, tiä mõtõĺ rot́i ollõv, pańd `maahha Rõu; vanast tohe es `jalga säńgüst `maahha `pandaʔ, nii oĺli˽kirbuʔ man Vas || (intensiivsust väljendavalt) pani kena korra lund maha Jäm; igi pańd `mü̬ü̬da ihu maha Ran; tu̬u̬l oĺl nii suuŕ hädä, et timäl pańd siĺmist vett lobinaga˽mahaʔ Har 2. mulda panema, istutama `kartulid `panna keväde maha Vai; `tuhlid‿o juba maha `pandud Muh; mina käisin sial mitu `aastad [kartuleid] maha panemas Ris; eele `võt́sin juba `värskid `kartulid, `enne maid alate `pańnin maha KJn; peedi tulev maha panna Krk; kuuse `si̬i̬mne pandass maha, säält tuleb `vastne mõts Nõo; pops `pandse kah vaka `kartlit maha Kam 3. pikali panema; ka lamandama `püiäb `panna tõist maha Lüg; pull pani vana ika maha Emm; vihm‿o lina maha pand Vig; vili‿o lagas maas, kui sadu maha paneb Lih; tulad kaheksi so kallal, panad maha ja tegad `sooga viis imet Mih; [tal] õnnestus oma vastane maha `panna Tür; me lätsime `rääblemä, ma panni mõlemba maha Nõo; `kartuliladvaʔ um ka maha˽`pantu tuulõga Rõu; paks vili pandass `keŕgehe `maahha Se || (intensiivsust väljendavalt) tuul pani aiad maha Kod 4. mingist tegevusest loobuma ku näet káraamedi maha pańni, sõ̭ss jäi kodutaĺlituistõ jälʔ Urv; otsa panema 1. lisama pane talle jätk `otsa, uladab küll Emm; varrukas oli ulluste `otsa `pandud Kad; ku sa `kät́sid `õtsa et pane, üle õla õlgu ike riie Kod 2. (süütamisest) pane `puiele tuli `õtsa Lüg; pannass tuli `otsa ja paludets ärä Krk 3. (kosjasobitamisest, kihlumisest) otsa `pańdja tuĺliʔ, nu̬u̬ tõi viina `hindest, a sü̬ü̬ḱ oĺl `tüt́rigu imä poolõst; pankõ otsaʔ arʔ, siss lää hähäʔ hukka Se; piirdu ~ piiri panema 1. millegi edasiminekut või arengut takistama ei `oska enese jutule kedagi `piiri `panna Hag; lastass lastel `kasva nigu ta tahab - - ei panda tälle `piiri Ran 2. sisse, ümber piirama uisk olli `piiri pant; vanapagan `panti `piiri, kolm `tiiru `aeti ümmer kivi Krk; hommen om soejah́t, mõtsavah́t oĺl jo soe `piirdu `pandunu Har; maja `pańti `piirdu ja `tapja˽lät́si˽`tarrõ `poiśsi `ot́sma Rõu; piisi peale panema pidurdama, keelama Poiss ei õpi `koolis, kodus pias `rohkem `piisi `piale panema; mis sa lubad, pane piis `peale Han; `rohkem `piisi `peale `panna, et ei tee seda`moodi Mih; rõhku panema tähelepanu pöörama, tähtsaks pidama `kirjutus oli ka [koolis], sene `piale `nenda `rohku ei `pandu VNg; `keski `selle `pääle `rõhku ei `pannud - - `räägiti vaid, et on `niiskene kivi, mis põleb Jõh; ei `pandud aava `arstimise juures `rõhku Rak; Vanast no kuńst`väetuse pääle `rõhko es `pandaʔ ja tu̬u̬d paĺlo es tundakeʔ Räp; vastu panema tagasi hoidma; vastu hakkama; tagasi tõrjuma; vastu pidama obune paneb `vasta, ei akka vedama Hlj; `selle `vasta ei saand `panna, kui käsk `annetu, et piad menema `kruonu Lüg; inimene‿p saa siis oma immudele `vastu `panna mette Vll; mis `asja sa üsna `palja `käega `vastu paned Muh; need `vankred oo `vasta pand küll Mär; rookatust olid maeadel, need panid väga paelu `vasta Tõs; mis jumal teeb, on ikke ea, ega temale `vasta `panna soa Juu; pilvese ilmaga vi̬i̬l paab muru `vassa, päävägä `kõrbeb Kod; nii `kange`kaelne, paneb aga `vasta MMg; om üit́s `vastu paneje lu̬u̬m Krk; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta, ei lase `enda `tarre viiä Nõo; Mul `oĺli suur pere kah, ega muidu ei oless `jõudnu `tü̬ü̬le `vasta panna Rõn; panõ `vainlasõlõ nika `vasta, ku õks `hińge rinnun om Har; ta ku saŕv pand `vasta, `kullõ‿i mu sõ̭nna Se; välja panema 1. a. vaatamiseks välja asetama pane õmad liniked `väĺjä Kod; Üte `akna pääl nägi timä üte väädse `vällä `panto olõvat, miä umass väädsess ärʔ `tundse Räp; `kuultusõ `pańtiva `vällä, sääne ja sääne hobõnõ Se b. kaartidega ennustama `muslased panid `ässu `väĺjä Kod; tu̬u̬ mõtsavahi sõ̭sar pannu `tüt́rigedele `kaardit `väĺlä Nõo 2. millegi eest maksma tämä on `muidugi pali raha `vällä pand sene maja `tarvis Lüg 3. minema ajama ku `ju̬u̬nud one, paab kõik majass `väĺjä; [ühe] poosi `pannud `väĺjä, tõene one asemel Kod; `pańti umast majast `vällä, noʔ ei olõ kohegi elämä minnäʔ Har; `prõ̭stav pańd vele majast `vällä Rõu 4. välja paiskama, eritama kui said `säksi, siss pańd tuld `väĺlä nigu kohin Ran; pää om otsan likõ, pand hikõ `vällä Har 5. ette andma; käiku laskma taari perä, tu̬u̬ `pańti välläʔ eläjeile vai `tsialõ, siss tet́ti jälʔ vastanõ; taal om katõ moonamihe kotuss, ta piat ega `päivi uma neli söögikot́ti `vällä `pandma Har; üles panema 1. a. valmis, üles seadma meil siin on `rästä puur üles `pantud Lüg; akkame kaŋŋast üles panema Muh; pada taab mõsta ja üles panna Hls; ma taass kangast är `kääri ja üless panna Krk; siss ku tuuĺ `olli, siss `panti tuulisari üless Ote; pańni õks naid pellätüisi üless varõssõilõ Har; ega nuka pääl oĺl mi̬i̬ss, ku maia üless `pańti (ehitati) Rõu; meil oĺl ka mitu kusalat üless pant Vas b. (ahtmisest, hangumisest) rehi on juba üles `pandud Kär; kui omigu akkas `valgeks minema, siis oli rehi rabatud, siis juba akati teist jälle üles panema Pöi; rukkid tuleb üles `panna Mär; Kas rihe üles panitõ Khn; `pańdi ülesse, kolm part korraga, sie oli üks laug Jür; kuormast visati vihud - - rei `alla uńniku, sialt pannakse üles Sim; põld`eina ligi sada `ektaari vi̬i̬l ülesse `panda Vil; mis neist eintest maha jätide, `panden na enne üless Krk; ommen saab vi̬i̬l päid tuvva, saab rehi üless panna Nõo; haina omma jo˽kuivaʔ, nakakõ üless `pandma Har; meil `pańti viiś `ku̬u̬rmat rüḱi `riihte üless Rõu 2. üles märkima, kirja panema `teie siin `präigus paneta üles kõik `asjad Lüg; panin üles, et ei lähe `mielest `vällä Jõh; tiab, mis nad `sönna töstament̀i üles paned Vll; pani päävad ülesse, mitu `pääva `keegi oo tööl olnd Mär; kas te `Kungla nime panite ülesse JJn; pane üless, et ma oma palga kätte ole saanu Krk; sa piat üless panema, mes päevilise om tennuva Nõo; `täämbä oĺl `mõisan kirutaja, päävä üless `pańdja Har; nää˽`tahtva üless `pandaʔ, seledä tu̬u̬ lugu ärʔ Vas; ümber panema 1. midagi millegagi ümbritsema pane `raudadele räntsag (vikatiteradele kalts) `ümber Khk; `toodade ikke metsast [sõnajalgu] ja `pandade `ümmer [haigete jalgade] Var; pulma`aeges pannasse kuuseraedud ukse `ümmer Tõs; pane omale `rohkem `riidid `ümber Hag; tallukad `panti `ümber `jalgade Lai; see on ilparakas - - paneb enesele `mitmesuguseid `aśju `ümmer Plt; ärä `paĺle `pääge `vällä minnä, pane rät́t ümmer Krk; küll ta‿m `parbari`lehti pannu `ümbre kuḱke, küll ta‿m agu pannu `ümbre, aga kana lääb ike ja kaabib üless kõ̭iḱ (seemendatud aedviljavagudest) Nõo; mis toolõ latsõlõ `ümbrele pandass, `muutku hamõh ja mütsükene Plv 2. tõlkima minä `muistan nattukese vene kielt, kes ei `muista, minä panen `ümber Lüg; Kedagi saa aru, las tuleb paneb `ümber IisR; Osad sa seda kirja ümber panna Kaa; `inspe·ktor akkas vene `kieles `reakima, kooĺ`meister ei mõistnd `ümmer `panna Kos; kae mi poiśs om jo˽tark poiśs küländ, ta pand taa vene keele tükü `ümbre eesti `ki̬i̬lde joʔ Har

ploom1 ploom Jäm Tõs Saa Juu Trm, plu̬u̬m (-ḿ) Hää Kod/g -ua-/ Hel T V, g ploomi; pluom g pluomi Ris JMd VMr VJg IisK Iis Lei, `pluomi Kuu Lüg; n, g `pluomi VNg Vai; pluum g pluumi Jäm Plt; loom Sa Muh(-oe-) hajusalt , , lu̬u̬m (-ḿ) Hää VlPõ Trv Hls Krk, g loomi; luõm g luõmi Khn; kloom (-uu-) g kloomi (-uu-) Jäm

1. ploomipuu `mõisas `enne ikke õli `pluomisi küll Lüg; `loomisi sii teistel külas ikka on Vll; Mõni loom oli ka, kollane loom ja punane loom, muud pole olnd Pöi; nüid akkab ise koa `loema kasvatama Muh; külm rekkus `jälle puud ää, kõik õunpuud ja ploomid ja kreegid Mar; reegi ja loomi `marju `tahtvad (kährikutest) Var; ploomidelle `pańti lubja`rańti, `liiva, sõnikud ja `tuhka Saa; `naabri aeas on kollane pluom VMr; tämmu võt́tis küĺm ärä loomi õied Vil; Küll om täo `lu̬u̬ḿel `paĺlu `äitsnit Krk; siin lähike maa, küll tuleb jälle ja raputab tühjäss ploomi Nõo; meil `olli kaits `plu̬u̬mi, nii et es jõvva tukke `alla panna, nii täis olliva; `i̬i̬sspä nakame `plu̬u̬me istutama Rõn; ploomiʔ omma `õigõ vanaʔ, aga `maŕju ei kanna vi̬i̬l Har; külmä talvõgaʔ `küĺmäseʔ ploomiʔ är Rõu
2. ploomipuu vili loomid, millass nee ükskord `valmis saavad Kaa; `Seaste oli `loomisi noagu mädi Pöi; loomid oo `kastis päris limale läin Muh; sinised ploomid, nad on kreegi `marjadega pea`aegu `ühte `karva LNg; kui ploomid `valmis said, köisime `õhtu `plooma varastama Kir; `loomisid oo paelu PJg; pluom on apu, sinine pluom on `maitsvam VMr; pluamidel on kivid Kod; akkame `lu̬u̬me `sü̬ü̬mä, mis ilusamad on Vil; mitte ütte `lu̬u̬mi es ole puu otsan Hls; `plu̬u̬mel võetass kivi sehest `vällä Puh; ubinit võib `rohkemb `süvvä, ei saa viĺländ, a ploomi `vastava ärä Nõo; küt́sõ ploomiʔ omma kõllatsõ Krl; timahavva ei oĺõʔ üttegi `plu̬u̬mi küleh Plv; vanast kut́s mõni vahat́set `plu̬u̬me tsiaploomest Räp
Vrd ploum

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur