[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–32. vihik (a–piiastama)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 20 artiklit

ehk ehk R eP Hls hrv Krk, T Har Plv Räp Se; ehḱ hrv Krk, Hel San hajusalt V; ähk Sa Rei Han; εhk Ans Khk Phl; õhk hrv Pöi; ek Trv Krk Hel TMr

I. 1. a. (seob erineva tähendusega sõnu või lauseosi) või kaks `kompvekki `tuodi vahest ehk üks VNg; oli pruut `vaene - - ehk oli peiu kodu `vaene, siis `peeti ühes kohas ära [pulmad] Ans; tulgu tuld ehk `tõrva, ma lähe ikka Muh; räägi ehk `näita soole suust suhu ehk kääst kätte, aga sina aru ei saa Mär; see on tema, võta ehk jäta Juu; `pańdi supp `keema ehk kedagist Kos; `kapsa aśti oli `aitas ehk kus ta oli Ann; kui pahad ilmad on, ehk kedagi, sis lüeb [jooksva] valu `sisse igalepole VMr; tulgu mis tuleb ehk saagu mis saab Iis; kukk on kirju, ehk `valge, ehk punane Lai; kui `surri mõni lu̬u̬m ärä, ehk tapeti ärä, siss `võeti nahk ka ärä Vil; kas ta olli nu̬u̬ŕ neiu ehḱ vanami̬i̬s, [viina] pudel käis ümmer `rińgi Hel; mina ei `peĺgä mitte midägi, tuleb ette `sü̬ü̬mine ehk `lü̬ü̬mine Nõo; ku [liha] es olõ - - `võeti `silku ehk heeringet Plv b. (seob sama tähendusega sõnu) ehk kaks vakka ähk kümme külemetu Pha; tuulispask ehk tuule keer Kse; nuor `räimes on sipusk ehk sipka JõeK; teese `juurdes vabadikuks ehk teese maeas Pee; veke oesu ehk oenas Pil; kutsuti sis sedäsi et kase käsn ehk kase taal Vil; mehik ek metstuvi Trv; agudest tetti ka aid, toda üteldi aost aid ehk `aone aid Nõo
2. (lause või pooleli jääva mõttekäigu lõpul) või pelotas, kui `tõine `tõisele äkkitse midägi `ütleb ehk Jõh; noorik pani liha`vaana pääle `ande - - kas `enne `muistine öö ehk sukad ehk Jaa; nii `aige juba et jamsib kas tä pööräb εnäm ehk Mar; kui `mõisas oli kedagi väĺlalt vidamist, kas ärjabeid ehk, ehk `niukest `einu või `viĺla Rap; juodud, kui pulmad, matuksed ehk varrud ehk KuuK; keedeti pakso˽`kapstaʔ ehḱ, ehḱ, ehḱ ka sakõ˽kartoliʔ Plv
3. (möönvalt) a. kuigi, olgugi et sie `mardiks `käümine [oli] kohe pönev, ega `sendä siis ärä jäänd ja, ehk `hirmgi oli Kuu; ehk sa viel [jõu poolest] lähed ja tied `eina aga - - `miska sa tuod ära `selle `eina Hlj; ta oĺl kõrdsimiis ehk tal esi maad es olõ San; ehk küll kuigi, olgugi et Mehed ei tõhi enamb akkada edesi menema, ehk küll õlivad kahe mehe Jõh; aga sii meitel ega laps tunneb tähed, ähk tä küll lugeda ep osa Khk; ehk küll kõlgas kõhus ja agan augu ääre pääl, aga rõõvas oĺli seĺläs Saa; ehk sul on küll `vastameelt, ehk sa küll ei taha, aga tule ikke Juu; ja `siiski ma elan viel nõnna vanaks, ehk küll `rasket tüöd olen teind Amb; inimene ka igätseb oma kodu, ehk küll `võ̭õ̭ran paegan ää om olla Nõo; ehk sa küll ei˽tahaʔ, a˽sa˽piat `võtma [rohtu] Har b. ?kui toorest pattu ta `mõtleb te pääl, ehk te mitte ei olegi selle patu osalene Hää
II. adv 1. (välj võimalust, oletust või mööndust) a. võib-olla, vahest, äkki tõepoolest eks neid `aigusi ehk old, aga neil ei old inimesi VNg; tä sel suvel õli vähäne `eina kasv, kasinast sain `saatu `kümme ehk Lüg; ähk ajad sa loomad εε Khk; vanaema, ehk sul oo `nööri Muh; Otsi, ähk leiad mõne `pähkli Han; võib`o·lla ehk ma soan `minna `oome kiriku Juu; eks te‿nd ise ikke vist ehk olete koa kaŋŋast kudund VMr; ehk tahad nähä `lehmä, ma `näitän Kod; väĺläs on ehk jahe Pal; nad oĺlid siukst punakad vahest ehk kollased KJn; mea lää `vaateme, ek saa vi̬i̬l midägi perändust Krk; Jaan läits ehk `lõunele? Nõo; ehḱ vaest tulõ mõ̭ni hää inemine Har Vrd ehku1 b. või ähk olga kui suur tahab Khk; olgu ta ehk `kuigi suur, too ära Kos; ehk kui paelu siis selle `kangaga viel `pliekimisega oli [tegemist] VMr; ehk keśsi tuleb tuńnissama Kod; ehk kui `tahtsidki `alla Kiriläle `minnä, siss ike ilma nägemädä Nõo
2. kas, kas või; ükskõik `Melskati kogu `ehtu, `naura ehk koht `haigeks Kuu; mies saab ikke `naise, ehk `õlgu `perse `niinega `niulutud. `naine `õlgu ehk üle `kullatud ei saa noh; kivi `lennäb ehk kui `kaugele, kui paned kivi `nuora `õtsa ja `kieritad; iest õli rind `paljas `õlgu ehk kui külm `tahte; Rehavars on `katki, `õlgu‿hk `katki, ei õle mul `aiga parandada Lüg; miä olen `julge, lähän ehk kuhu `kohti Vai; ehk kurat `võtko `oopis ja tükkis ää Mar; kalsumehed käevad, `olla vahest nii `kimpus, mitte kusagilt ei soa öömaja ehk kas mine kuuse `alla Juu; mitte‿i `kuula, ehk tie mis sa tahad Kad

jälg1 jäĺg (jälg) g jäĺje (jälje) S spor L, I, `jälje u Jõe, Hlj VNg Lüg, jäĺle Kaa L(jälle Mar PJg) K(pl jälled Ris, jäĺlid Tür, jäiled JJn ViK) M(jälle) Ran Puh, jäle R(n `jälge VNg, `jälgi Vai) Phl HaLo HJn ?Hls San V, jäĺe Nõo Võn Kam San Har Lei(d́äĺg g d́äĺe) Lut
1. (millegi) jäljend, uure, süvend a. jala, sõiduki ratta või jalase jne jäljend maapinnal, lumes jne `lapsena vahest kibedast kohe siest `aigetas, siis vanad inimesed `ütlesivad, `tiemma karu `jälgi `vatsa päle VNg; ratta jäĺjed (rattarööpad) Ans; koirad ajavad jänese `jälgi; sai `jälgede `pεεle, mette‿s jäta `jälgi `järge Khk; kuer ei pidand `jäĺgi, `kaotas kääst ää Mär; loomad köevad naa ridamisi ükstese `jäĺge Aud; Nägu pääs ku kitse jäĺg (kõhn, kitsas) Hää; Tema jäljed on siis jahtund (ta on surnud) Ris; Jäljed kasvavad rohtu (harv külastus) Jür; ree jäĺlid Tür; lähäd `vuatama, põle kedagi, mitte `jäĺgegi Kad; [kivi peal] old katku jäĺled. `varba `jäĺga ei old, mutku `kandadega käind Sim; siit on lästod (mindud), jäĺjed lähväd; suured `suapa jäĺjed Kod; `ütlevad, et õled mets`aĺja jäĺjede `piale soand. sii eksitab ära. issameie lugeda ära, siis soad jäĺjede pialt `lahti Pal; regi jooseb nurgeti, `viitas jäĺlest `väĺla Pil; obone piäb `jäĺgi [talveteel] KJn; `umbine ti̬i̬, mitte iire `jäĺge ei oole ehen Krk; oolika põllumehe jäĺled `väetävä maad Ran; mõtsa`vargust `võeti jo paĺlu `jälgi `mü̬ü̬dä `kinni Nõo; Tulõ ja lätt, a jälgi ei olõ kongi = tuul; võĺsil omma˽lühikese jäleʔ Krl; mõ̭ni hopõń hoit `jäĺgi, mõ̭ni ei hoiaʔ; ala `ka˛otu sa `jäĺgi välläʔ eih, hoia õks na jäle˽käen Har; pini aase `jäĺgi, sai `jäĺgi pääle Plv; pagõjal omma jäleʔ, a `vasta`võt́jal veri Se; jälgi korjama nõiduskomme koguda jaaniööl võõra lehma jälgedest mulda jm, millega loodetakse tema piimaand oma lehmale üle kanda `luoma `jäĺjed ei tia kuda `korjasivad, et sis `saivad `rohkem võid IisR; (kellegi) jälgedes ~ jälgede sees ~ jälgi mööda käima fig (kellegi) eeskuju järgima kui on pahad vanemad ja laps vanemate `jäĺgedes käib (öeld) kudaśs känd, nõnda võsu JõeK; lapsed käeväd vanemate `jäĺge siden Kod; ta käü vanõmbõidõ `jäĺgi `mü̬ü̬dä Har || fig ta on veel lapse `jälgedes (lapseeas) Khk; (pikki) jälgi ~ (pikad) jäljed tegema ära minema või saatma; jooksma; põgenema Sellele tehti pikad jäljed ( saadeti Siberisse) Kuu; Teeks jäljed siit (läheks ära) Ans; tuleb akada `jäĺgi tegemä (minema); poiśs tegi nõnna pitkäd jäĺjed, `viskas (jooksis) luamadele `vassa Kod b.  (teat märgi või tähisena, sag koos verbiga ajama) noore lume `aegus – mene ae jäljed `sesse Emm; [külvamisel] mina käisin ies ja tegin `jäĺga, et jäeks küĺvi vahe VMr; `enne `leikasime `viĺja mõisas, siis said jäiled `sisse `aetud VJg; aad jäĺjed eenäle `sisse. `õigelt lähäd kupitsa `piäle, siis näed `einä ajada Kod; mine ajaʔ jäleʔ ette [lumest läbi] Krl c. hamba, sõrme, küüne jne jäljend, märk, kramm, vajutusjälg `amba `jäljed `jääväd taha kui `ammustad `leibä ehk liha ehk midä `tahte Lüg; On ta (lumi) ikka nüid sügav küll, just `arki, kui poleks `püksisi `jalgas, voata et sõra (vulva) jäljed lume peal Pöi; neli `jäĺge oli [uss] ammustand Amb; [käkkidele] pitsitetse sõrme jäle `pääle Hls; kihva jälle käe pääl, koera kihva jälle Krk; om näo küśtega kõ̭ik `katski kisnu, näopäl kõ̭ik küüd́se jäĺe; kudass mia tõese aogatut sü̬ü̬, ammaste jäĺe pääl Nõo; Et hiire˽`leibä ei `süüsseväʔ, tu̬u̬peräst tet́te leevä pät́si pääle inne `ahjo `panmist `lamba seere `luuga jäle˽pääle, `lamba seere `luuga tettöʔ jäĺg jäi `perrä nigu kaśsi käpä jäĺg Räp || tie `seie `persejäĺg (istu siia) Hlj; jäljeta jäljetult, teadmata, sootuks, täiesti kadus `jäljetä, tänä `päiväni ei õle lagele tuld ega `kuulund Lüg; poeg läks sõjasse, on jäĺleta kadund Pee; jällete kadunu, `suutumess ärä kadunu Krk
2. millestki järele, üle jäänu; millegi varasem asupaik, ase (millest säilinud riismed, pudemed, jäänused jne); fig järelkaja, -mõju Üks akkas `anguma, `kolmas akkas `saadu vedama ja `neljas `jälgi `kõrjama Jõh; varas jätäb jälled; `varga `jäĺgi `aetasse Mar; `saadi kurjategija jälile Trm; vikati jälil lehem jätäb piima maha, siŕbi jälil läegitäb `juure Kod; otsitess `varga `jäĺgi; `vargile `saadi `jäĺge `pääle, nüid saa kätte ike; ku lehmä vikati `jälgil käive, siis üits nisä jääss ärä, ku sirbi `jälgil, siis jääss `valla Krk; `jäĺgi pidi mindäss takast `perra `ot́sma, kohe varas lännu Puh; ta jät́t uma halva jäle˽`perrä, esi lät́s ja uma halva te˛o jät́t siiä `perrä; vihm tasu põuajäle˽kińniʔ, a põud ei tasu vehma `jäĺgi; põua jäleʔ õks paranõsõ, ega vehma jäleʔ ei paranõ Har; ta om üt́s halv inemine, koh käüse, sääl jäleʔ `haisasõʔ takah; nagla jäleʔ Se
3. end pikkusmõõt: jalg (0,30 cm) ku vari kous (~ kuuś) `d́äĺge, sõss `oĺlõ kari kodõ pulõ `aamin Lei
4. van kartulivagu vanast olli kardule jälle pääl; ma pane selle jälle ärä Hls; aa üit́s viiś kuus `jäĺge kardult üless; aŕkadrage `aeti jäĺle. kellel kasinast sõnnikut olli, sii laots jäĺle `siśsi Krk
kepp kepp g kepi eP (keṕp Muh Han Mih), kebi Kuu, keppi RId; keppi g kebi RId; keṕp g kepi eL(keṕi Võn Plv Vas, ḱ- Lut)
1. pulk (varras, tugipuu, eseme osa) ei `meie `nurkis uad ei käi keppis (tugesid ei pandud) Lüg; `niie `paelad on `seutud `niie keppide `pääle Jõh; sel oli kaik kebi pääl üleval, `paljo kenel oli `lehmi ja (pügalpulgast); `säigist punoda `piitsa ja `panna kebi `otsa; `erned on keppi `ümber Vai; kepp aetaste `luhki, [sellest] kihale vitsad `pεεle, kepp on ikka jämem Jäm; kui vakk `lahti `laulti, siis see `valge lina, mis üle vaka oli, see ninamees kergitas kepiga üles Khk; Tüdruk kut kepp (pikk peenike) Pöi; pane üks ilp kepi `otsa ja akka literdama Muh; `pantags pulk `püsti maa `sesse, siis löödags lööma kepiga pulgal `pehta (mäng) Käi; Niied `seisvad keppide pääl. Igal niiel on kaks keppi Rei; pint oli niukene, pikk vaŕss oli - - nagu se kepp Mär; laheti oo `vitstega kueutud, kepid kahe `võlla vahel kinnitud Var; panõmõ kepid mut́tõlõ `piäle ning lasõmõ iä alt läbi Khn; `kanga kepp oo `kanga taga lõnga poomi `külgis Aud; `puomi kepp on tagumise `puomi sies Ris; mõni `ütleb voki vänt, voki kepp `ööldakse ikka `rohkem Nis; kepp on tömbima otsaga kui varb Amb; keset [püstkoda] `oĺli nüid si̬i̬ kepp vei mis `tahte, no mõnel oĺli nüt peris puust ku̬u̬k KJn; päämalgad olliva üted `sirged, nii kepi `taolised Ran; keṕpega `aeti `auda toda puust muna Puh; ku `erne kepi `aiksade ärä `pańti, siss `erne nakassiva keṕpe `mü̬ü̬dä ronima; ma `kõńsi tolle metsa läbi, aga mitte keppi es `levvä Nõo; anna neile (sigadele) aenad ette ja `ütle‿t, sööge `ainu, ärge sööge `viĺlä ja anna neile kepiga kah [seakarjus pidi nii tegema jõuluõhtul laudas] TMr
2. töödeldud puu(pulk)a.  jalutuskepp mina `präigus `ilma keppita ei `pääsigi kuhugi Lüg; kepi varal keib veel, pole tast tegijad midagid `saaja Khk; Kepp on vana inimesel toeks. Esiti kes `söuksed `uhked noored mehed olid, oli kepp `uhkuseks käe; Kepp oli teel koa `kaitse riistaks Pöi; mõnel oo nooksuga (käepidemega) kepp, siis oo param `köia; `poodis oo pailu keppa Muh; üsna kepi nöal köib veel Emm; reisi seĺl, tämäl ei olnd muud kui kepp käe ja `riided `selgas Mar; sańdid käivad kepiga Mär; Õbe keṕp, kuld nupp = rukis Han; sellepärast mo käsi seoke oo, et keṕp alati pius oli, käsi `kooldus sedasi kepi `ümber Mih; ma unustasi kepi minia `juure Hää; käiakse jää peal `liugu `laskmes, liu `laskmese kepp kääs Juu; ei ole `õiged keppi, `võt́sin moast ühe toki kätte VJg; võta tokk kätte, ku sul keppi ei õle Kod; käib kepi naeal KJn; ega ma ilma kepitä ei saa Ran; sii kepiga käsi, si̬i̬ om jo `väega `vaivunu Puh; miul om obesega keṕp, puust obese pää om kepi küĺlen Nõo; nüid om armetu sańt, keṕpega käib Ote; ilma keṕildä ei saa˽sukugi `liikuʔ Plv; mull ei olõ˽muud midägi, ku ta keṕp ja `rõivańardsuʔ Vas; keṕp käeh, kepi nõal käüse Se; kepp ja kott (viletsusest) Pueg juob keik maha, isal ei jäe muud kui kepp ja kot́t, `kellega `kirjama `menna IisR; `Santidel põle muud oln kui keṕp ja kot́t Han; soad `viimaks mõesa pealt `lahti, siis sul `paĺlalt kepp ja kot́t Juu; Mõni vahetas ja `õstis nii kaua [talukohti] kui ükskõrd õli keṕp ja kot́t Trm || sańdi keppi ja vangi `raudu ei maksa kellegil `naerda Pee b.  (ameti)sau, millegi sümbol ameti kepp Jaa; piiskopil oo kepp, kõik suure kullaga ehitud Tõs; olen kuuld, et riigi valitsuse kepp on Juu; `keisre kähen om valitsuse keṕp Krk || karjakeṕp om edimäne ja sańdikeṕp om viimäne Ran c.  löögiriist, peksuvahend `kupjas tuli pani keppiga `vasta `külgi, ku `vasta akkasid Lüg; ju ne kepid `ollid, misega pekseti Muh; kubjas `andes kepiga loks Phl; ta sai viis sirakast kepiga Mar; `mõisas said vanaste keppega nuhelda Tõs; kubja kepp oli mõesa tööriist PJg; `peksis tese kepigä läbi Juu; vanasti sai `mõisas keppi. keda pekseti keppidega, keda `vitstega Kos; kuerale on keppi vaja JMd; ta sai mõni viiskümmend keppi `seĺgä KJn; [mõisas] `anti keppi, tapeti nõnda et seĺg lomal Krk; ma esi sain kaits `kõrda keppi, ärrä käest sain Ran; `mõisa `teolisele `tüḱnu `väega uni `pääle, sis ku kubijas `annu tolle kepiga; ega `paĺla ihu `pääle keṕp es käi Nõo; vanast `anti `mõisal teomeestelõ kepigõ Krl; kepi all järelvalve all (mõisatööst) ta ei tie `muidu tüöd kui keppi all Vai; mujal ep tee tööd kut `umbest kepi all, kubja silma ees Jäm; `enni muiste `teomes tegi kepi all tööd Mar; kepi all tüöd tied, sie oli kubja aal JõeK; ma tegin `enne kepi all tü̬ü̬d KJn; pidi tü̬ü̬d tegeme kubija ja `opmanni juhatuse ja kepi all Hel; miä ei ole kubija kepi all `ollu Nõo
kes kes u, hv R, S(käs Jaa) hv LäPõ Ha spor ViK/keś Sim/ I, Plt u eL, kis Jõe u Khk, Muh Hi L(kiś) spor K(kies Juu) u eL; g kelle eP(kille Khk Krj Hi) eL(keĺle Rõu Plv Se), `kelle u hv R, kesse van Sa, kenne van Sa Hi(kinne), LNg Kei, kene Hi(van kine), Ris HMd Kei; p keda (-ä) üld /kida (-ä) Khk Hi San Urv Krl, kidäd San, ketä Vas/. Lühend- ja erandvormid: el kest Nõo; all `kelle Kuu VNg, kelle Muh Har Se(keĺle) Lei; ad kel Kuu Lüg Vai Kir Juu, spor , Kad VJg Kod Pal KJn SJn San V; abl kelt Kuu Vai Nõo; kom kelega u Ris. Lausefoneetiliselt koos dem-pron (vt ka kesse): sg kestu Ran(kõstu), Nõo Ote San Urv(kistu), `kestu Vas, pl kis|nid KJn Kõp/kiś-/; kes|ni Krk San/-nu/. Pl puudub. Eriti int-pron liitub sag küsipartikkel, nt g kelles Muh Pil Krk V; p kedäs Kuu, -ss Trv Nõo VLä Se, kidas Käi, -ss Krl, kedast (kedäst) spor Sa, Hi L SJn, kidast Khk Hi; all kelles(s) San VId, `kelles Vai; abl `keldas Kuu. Kõrvuti sõnaga kes kasutatakse R, SaLä ja eL alal sag vanemaid vorme kea, kee või ken.
1. int-pron (otseses küsimuses hrl küsilause algul; ühesõnaline küsimus võib väljendada soovi, et öeldut korrataks või selgitataks) a.  (isikutest, olenditest) kidast ~ kida sa nägid Khk; kessega ma räägi? Vll; kelle kääst sa said? Kse; kooliõpetaja akkas pärima, kiś `akna ära `lõhkus Vän; kis on, oma või võeras HJn; kellele te näid nõgeśsid `koŕjata? Kod; kisnid tulevad? KJn; kelless ni̬i̬ õuna siin om Krk; kes säl kõnnib? kestu om sääl? Nõo; kidä, taad tütärlast vai San; kis sul kotun om ka˽noʔ Har; ne `üt́less toolõ vanalõ mehele: kelless saʔ `maitsa anniʔ, vai sa maidsiʔ esiʔ; kes (~ kiä) tuu no õigõ voi tullaʔ sääńtse ilmagaʔ Se; kel ta väits um? Lei || (kaudses kõnes) `üidand `kurja, et: kedast sa narrid? Kaa; minä `vaśtsin et kelle si̬i̬ mi̬i̬s one Kod b.  (asjadest, nähtustest) mis no keda me nüüd siis `räägime VNg; keda (mis) se oli Jäm; kellest ta `tehtud on LNg; kedast me sööme Mih; kelle `sisse ma ni̬i̬ kapusta pane, kellega ma vii `tälle Puh; kidäd? (mida sa ütlesid?) San
2. (retoorilistes küsimustes või hüüatustes; nii isikutest ja olenditest kui ka asjadest, nähtustest) a. kedäs siin tuled taguma Kuu; kelle pärast sa seda kõik teed, ikka oma lapse pärast Pöi; kellega sa niidad, kui põle vikatid LNg; teesed `ütsid, keda sa `sinna lähäd, seal oo kõik ää purustud Mih; jäi poiss koju [1905. a sündmuste ajal] et kis mind siis püiab Hag; keda see teha oli kui tuult ei tuld [tuulamise ajaks], ei old midagi teha Amb; meie pidime ju pailu kedrama, kellest me kevade `kangaid kudusime, kellest me särgid tegime Ann; kelless si̬i̬ jõud tuleb kui süägiss Kod; kedast sa marjule lähäd, jalad all kõvad (kanged, paindumatud) SJn; `juustest (~ `juussist) sakutedi `latsi, kedä siss muud Ran; ku‿ma `ullu `mi̬i̬lde lähä, kes na˽latsõ˽kasvatõss; mul ei olõ `ambiid, kellegõ ma˽süü! San; Kedäss sa uĺlitat? Kas ma ei˽tiiäʔ, paĺlu taa voŕst mass Har || keegi, teadmata kes s‿jäi sinna `saisma. kes mu `ki̬i̬ldse sinnä `saisma! ku ma os otse lännü siss mu‿s obesege sinnä maa `sisse löönu San; a inne `surma ummõtõ kõ̭nõĺ, no kis sõ̭ss tä keele `valla päśt Krl b. (vormilt jaatavates, sisult eitavates hüüd- või jutustavates lausetes) kes vetab lilled üles! [riieldakse kanaga] Kär; kille `riided södukse jölvendi `selga lähävad Krj; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga Mär; Kissi sedä `tiädis Khn; Seda mäsu `oĺli küll ja `luśti kah - - kis sind muidu `laśkis tulega möllata Hää; veri on `poatund lapi ja oava `külge, kis seda ära soab Jür; ei nüid ole änam `metsade `puudu, kis neid jõuab äävitada Ann; kel täib nüid kaĺlist tüe `aega raisata VJg; `maake vesi, kis teda ju̬u̬b! Äks; kis neid nimesid tääb Kõp; kõstu pindluid sü̬ü̬b, `võeti `väĺlä, niipaĺlu kui sai Ran; kes elävätõbedat `valla laśk, t‿`olli ani sule sehen Nõo; kõ̭nela‿i˽ma midäǵeʔ, peräkõrd `kuulva˽kõ̭iḱ muʔ `uĺlust, kelless toda vaia om Räp
3. (adjektiivsena; alustab sag kõrvallauset) missugune, milline a.  (isikutest, olenditest) kis koεr `kiskund, selle `karvadega suitseta Khk; see oo `arba kel mehel veel üle jääb seemet Mär; kel viel mehel oli emagi alles, - - sie `vahtis kohe, mis sul ka tuua on Amb; kel inimesel o piire, si̬i̬ surema ruttu ärä Kod; kel kanal paĺlu `poigi, sel paĺlu rehitsemist, sabitsemist Krk; kis inemine tühü˽ka˽läit́s, pańd t́suuva˽`jalga San b.  (asjadest, nähtustest) kelle `möisa meres `püitsid, selle `möisale sa `maksid Vll; puu suad, kukepuust ehk üksta kõik kellest puust Amb; kes tiäb, kelle ilma `aegne one jo, vana maja maha `lanknud Kod; mine tiiä kest tä (odav vein) `pühkmist kokku om `aetu! Nõo; kes seeme ei kasva, see jääs ilma iduta Ote
4. rel-pron (alustab kõrval-, enamasti täiendlauset; pealauses on sag korrelatiivne asesõna) a.  (isikutest, olenditest) kes `Paenagas old `mieste`rahvas, aga kes ta oli, seda pole `tundend Jõe; sie pere`naine, keda last `oitsin, sie `leikas `kaera sääl ligidal Hlj; olga, kes tahab Khk; pole enam kedad, kes tööd tegad Kär; ma‿b tea üht kedast ta säl nägi; kessel es ole oma [poega] mette, ta pidi sulase `võtma; se oli juba määratud, kesse poiss oli, kesse [pruudi] sülese `viidi - -, sülepoiss `üiti Pöi; et kene `pihta se (pastel) lεheb se on münu pruut. ja kelle `pihta ta läks, vettis sene `endale naisegs Emm; mina olin kis jah kõik `vaĺmis tegi - - ja kudusin ja Kir; kis `peime poolt sugulased, need said - - sukad ja `kindad Lih; tea kenega se laps on korjatud Ris; ia kis `iaste tańsib parem kis paigal seesab Koe; kis `ü̬ü̬site kala püiavad neil on - - tulussed Äks; äälest aru ei saa, kes sa olet Krk; mine `vaade, kes si̬i̬ säält tulli, kes säält tulli Hel; kellele armass, sellele illuss Nõo; kel emä ei olõ˽kõrraline, tu̬u̬l ei olõ˽latsõ˽ka˽kõrralitse San; likõ kui `rääbne, inemine vai elläi, kel karv `tät́räh Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) kel sie mado on, siis sie tekko sies valu Vai; `kessel aga jalad kεε on, mis siis viga `kεia, aga jalutu äi saa Kaa; kinnel oli ilus louvend, ilus `pieni labane, siis `tehti sääld särk, peiule Emm; kis rohi (maarohte) `tundvad ja `vötvad, `aitab mönikord küll Rei; kis aga `kutsus `sõnna läksin `tööle `jälle Pee; vahest `peeti `pulma kolm `pääva ja kauem kis rikkamad olid Plt; pääle `kuĺä·ńja, kes kellegaki siss `miildüss ja `hiitäss magama Se b.  (asjadest, nähtustest) mis neid `kellasi (~ `kellaid) õlen nähnd, kel on kolm `raaga Lüg; üks kes seisu tuba on, see on must tuba Khk; kene pεεl sa kujud, se on kalase Emm; sii küll `öötasse seda lodi, kellega üle jõe minnakse Mär; vedruäke oo esimene kellega ma `põldu lõhun Vig; üks tee pidi olema kellega sa mere `ääre `väĺla läksid - - kalatee oli Var; parduun on laeva `külges, kenega teng on üles pand Ris; keda ma `täpselt tunnen ja tian, neid [seeni] ma `korjan HMd; kis suurem `aśtja oli, sel oli neli `jalga Amb; [vikati] lööl oli kaks `pulka, kellega `kääga `kińni `oiti Ann; `sitked õled pidid olema kellega vianati seda sidet kellega punuti VMr; kõik tü̬ü̬, kes `leibä annab Kod; mõek või nisuke kellega ropsiti Lai; ja omale jäi ka [seemet], keda sa jäll‿tuleva kevadi maha külisid SJn; jämme ku jurts kunagi, kes tükiline [lõng] Krk; sirgukesel om siiva, kellega `lendäp Ran; aap seräst segäst juttu, kellest `üitsegi aru ei saa Nõo; aiapuiõlõ ja˽kõ̭kilõ `säärtsilõ aiass joonõ˽pääle, kes suurõ˽piḱä˽lati `olliʔ San; hällü nõdõr – kes paańuss ja üleväh kand Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) aga `vuata vanal aal põld ju `enne `vosvori - - ja rahaga oli nõnna et kellega oleks ost. põld ju Koe; kes teräkäs rükis, siis lońdib si̬i̬ piä Kod; kelsä pääld künneti keväjä vara, kes pehme maa es kanna obest pääl Ran
5. ind-pron (isikutest, olenditest, kuid ka asjadest, nähtustest) a.  keegi Ära sa mitte kellele `pauta (lobise) Kaa; Tema ei `rääkinu kellega, kui läks `mü̬ü̬da Hää; kas sõ̭ss raha kel oĺli Rõu; siss tulõ [vanaduses] viil tu sinine paast ja must murõ, olõ õi sügüse kedä tappaʔ, keväjä kedä `nüssäʔ Vas; ku‿ks vähäge om majah kell `aigo siss vahitass nimelt aiah, ku̬u̬ om süĺleme `heitmise aig Räp; ja herr üteĺ: sa praadit arʔ, angu‿i kelle `maitsa‿i, ja esi kaʔ `maitsku‿i; keĺle iäle (kellelegi) Se || (eelmist väidet kinnitavalt) miski kaks liha`raasukest õli vie sies `keidetud [pulma ajal tangusupis] õld sial `saia ei kedä Lüg b.  täpselt piiritlemata; teadmata missugune isik või asi, kes või mis sia`arjastest vai `kellest sie oli `tehtu VNg; ma‿p tεε kas `kutsrile vöi kennel ta `rääkind Ans; tüdrukud või seasi kessel tuttavad olid, need tõid siis paar `kindud ehk paari sokkisi [pruudile] Pöi; veĺjed ja kis sial [pruudi põlle] sidumas köisid ja Lih; Jah ikki [süda] läigib, siś ta on paha, kas toidust või kellest Hää; minu naise vend `oĺli Venemaal ja õde ja kis nad kõik sedävisi ja KJn; ta (müts) `oĺli `rõivast vai kest ta `oĺli Nõo; ma‿i˽tää˽kidäss Maalit matõti vai Krl c.  (kivinenud väljendeis ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) kes teab teadmata, pole teada kes tiab `miŋŋe `kildudest ne `lauad on Jõe; kes teab, kuidas eluregi jooseb Muh; Ma pidasi seda aigut juba kis tεεb kut koua Emm; Kis siss tiäb, kissi sie oli Khn; kis teab misse kell peaks olema Kos; kes tiiäp mis nüid `oĺli ks oĺli vanatońt vai, et minu `kińni aaŕd nüt säl, ülevän KodT; ah kes tedä tiiäp, to‿m ilma jutt; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb! Nõo; kes jummal tiid inemiisi!; vai kes tiid, vaist pilvetess nii `saandõ San || kes teab mis väga oluline, arvestatav Otu oli tal ikke kis tea mis JJn Vrd kesta2, kestab
6. (distributiivne pron) üks... teine kes `kuida tahi tehä Jõh; tämä kaik `tieda kel midä on `johtund Vai; kes armastab keedetud ternes`piima, kes armastab `kooki Kär; kes sai `süia, kes sai juua, kes sai kot́tis kojo `viia Juu; kel oli kasukas ja - - kellel oli jälle `mantel; kes oli nelja `roikane, kes oli kolme `roikane, iga talumehel karjamaa `ümber oli aed Kad; tõesed `kińkisid, kes viis, kes kolm rubla Kod; ĺätt kelle saa `järgi, kelless putuss `vasta, kõ̭igilõ and; kelle sai, kelle saa õs Se
7. (kontsessiivne pron ühendis) kes tahes ~ taht ~ tahten ükskõik kes või mis tehke, kes tahes Ans; ehmatus mene ussi ehk kene `tahte pärast Emm; poolvernikud oo segadikud olgu see `looma või oost või keda `tahtes Mär; kellel viletsad kohad oo, olgu ta siis kellel tahe Kse; Kel-tahel jalad väĺlal: [öeld] ”korista oma koivad “ Hää; olgu tema luom kelle `tahjes Jür; tämä kõneleb egäühegä, õlgu tä kes tahes; ti̬i̬ kelless tahes Kod; olgu kes `tahte mina ei karda Plt; küsi kelle `tahtene käest; jutuste kelle `tahtenest Krk; `olli ta kes taht, aga `vargust ei taha `kiäki Nõo || toobiga mõedeti `piima ehk keda `tahtsid Juu
Vrd kea, kee, ken, kesse, ket, ketse
kiskuma1 `kisku|ma R(-maie Lüg; `kisko- Vai) eP (`kisko- Emm Käi Lih Kul Ris; `kesku- Kse Juu, `kesko- Rei LäPõ) TMr; `kisk|ma Vig Han(`kisma) spor (`kisma; `kjõsma Khn), Kod(-) MMg KJn eL(-ś- Rõu; -me Hls Krk San, -Lut, -mõ Krl); kisuma Var Hää Saa; (ma) kisu(n) üld (kiso- Vai spor Hi, LäPõ, kjõ- Khn, kiso Plv Se, kissu Rõu); (ta) kissob Kul Rap; da-inf kista Khk Han Krk
1. tõmbama a.  tirima, sikutama tuo `taŋŋed, miä akkan `naulu `kiskuma `vällä Vai; tuul kisub puud juurile üles Jäm; sulu ehmestel `kistasse raad küljest ee ning pannasse padja `sisse Khk; Siis pidi söuke maknee·tiline jöud `kiskuma seda keppi maad ligi (veesoone kohal); kisu puri `sisse (pinguta sooti) Mus; poiss kisub `vardad suka sihest `välja Vll; kesome ikka ja `voatame, üljes `mõrdas Rid; `ambud `kestasse suust ää Mar; `raktor `kiskus kõik `väĺla mes kibi `liikuda `andis PJg; tuule keeretis - - kisub eina tükkisi ülesse, `kõrgele Sim; `tihke arjaga `kiśti [linal] `kuprad otsast ära Trm; mehed `kiskid `noota; ket́t kisk lehmäl kõri `kińni; minä kiśkin süded pada `alla Kod; eläjä röögiv `kangest laudan, tahave `valla `kisku Hls; peenike ja kõhn, nigu läbi `laudu `kistu; mõladega mugu kisut iki `vasta tuuld Ran; kisut toda `võrku ikki valiste Puh; kissime õhvakõsõ turb avvast `väĺlä; vesi `kiirleb ja kisup inimese `sisse; ligeda palaja piat kätega kõik iluste `sirgess `kiskma Nõo; enne `oĺliva `valtaga kajo, pangiga kissime [vett] Kam; aho suu i̬i̬n [om] sääne havvakõnõ, kohe tuhk ja hüdse `kistass Kan; tuhk`hauda `kiśti hüdseʔ ja tuhk `sisse; `ku̬u̬rma om vaĺmiss, vaia pu̬u̬ḿ pääle pandaʔ ja˽`kińni˽`kiskuʔ; kuiss ta pini hanna nii `persede kisk Har; rehe `kaartõ veere alt kisi napu `vihkõ Rõu; seo ilma `aigu om roobiʔ `minkaga hüt́si kistass Plv; Oĺli kõva [vägi]`pulka `kiskma Vas; sõrme `kiskmine, sõrmõga kistass, `joudu kaiass; vägi`pulka kisuti; katusõst kistass `oĺgi; hammast kistass `vällä, `tohtri õ̭ks kisiʔ Se; um hüä tüühopõn, kisk `atra `hüäste; sääne vasta mäke taha‿i mindäʔ, suurt `kuurmat taha‿i `kisku, a `kõhtu um Lut || eraldama; (nimestikust) kustutama, tühistama Luke mehe kissivä `endä `valla, es tahava kroonu vallaga üten olla Nõo; kiśk opõtaja man maha pääkoolist Har; tä üteĺ ärʔ, kiśk umma sõ̭nna tagasi Se || kellegi poole hoidma sulane kisub pereme `puole; `päiväd kisuvad sulase `puole (lühenevad) Lüg; päiv kisk oŕa poolõ (lüheneb), päiv kisk perremehe poolõ (pikeneb) Vas; pinigi kisk peremehe poolõ Se || kaaluma, (välja) kangutama Kivisi on sealt [põllust] `välja `kistud käristud küll Pöi; `kanda sai `kistud, talupoead põletasid nεid Tõs; ma siihn kivve kisu ja `kandõ kanguda Har; üles kiskuma meelde tuletama; esile tõstma kas tahetasse akata veel vana `ennemuistist orja`põlve üles `kiskuma Rid; mis sa sest vanast aśsast änam akkad `uurima ja `kiskuma teist ülesse Hag; tä kiśk sjo aśa üless muido sedä es `olnu meil Se b. (riietumisest) `kiskusid ennast `riidest εε, vesi veel `sauna toomata Khk; Läks nii palavaks, ma `kiskusi omal muist vattisi seljast ää Pöi; `keskus eese alasti Mar; ma pane vahel lośsid `otsa ja vahel kisu ära Aud; südä oli täis, `kiskus enese `riidest `lahti Juu; minä kiśkin jaki seĺjäss ärä Kod; kisu jala `valla Krk; naese `kisknava mehel pöksi maha Nõo; kiso minno `rõ̭ivist vallalõ Se; kisuʔ `rõivaʔ `säĺgä Lutc.  (tuule, õhu liikumisest) lõõtsuma, (läbi) tõmbama, puhuma `tõmmaka sie uks vahe päält `kinni, siis tuul ei kisu läbi Lüg; tuult kisub `aknast `sisse Tõs; Uks `oĺli madalam, tema ei `võtnu nõnda [suitsu] `väĺlä, `repneauk `kiskus `rohkem Hää; kui uks `lahti on, kisub tua külmaks Kad; pliita kisub Kod; hinge kiskuma hingeldama Ise `ähkis ja `puhkis, `kiskus `inge Lüg; kisub ~ veab `inge, sureb varsi ää Vän; `hõngu kisut nigu `siidi; taa ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har || pumpama [tuukritele] `kistatse `luhti ala, muidu lämmatavad ää Musd.  (suitsetamisest) mes sa sest piiboss `üste`puhku kisod ja ju̬u̬d Kod; mis sa kisud sest piibust, `ühte `puhku piip suus KJn; kisk õ̭nnõ taad juńna Rõu
2. (seoses mitmete maatöödega) a. (juurtega) maast üles tõmbama; kitkuma, katkuma `sirbi nogaga kisuti `erni VNg; lina kisoda ja `riividä `kuprud `vällä Vai; odra nii lühine, saab juuril ära `kistud Jäm; leigeste `rohtusid tuleb `kiskuda, uppuvad juba üsna ee Khk; nögest on ullud loomad, ma kisu neid `palja `kääga lehemdele Rei; `suĺga akatasse kana pealt ää `keskuma Mar; paar nädälad, siss akatasse linu `kiskma ja `kamma Vig; Naesõd akkasid madaru `kjõsma Khn; `kiskus põllu seest ohakid Rap; tümikad tahvad ää `kiskuda Jür; linad on nüid juba `vaĺmis `klaasind, nüid süńnib `kiskuda Amb; karjane - - `kiskus `kuuskede alt kuuse juurikaid Koe; käis lina `kiśkjid `õt́sman Kod; mina kisun ua `puhtast Pal; kivi sammalt es kästä kista Krk; kisu `käega maa seest noid kanarige Rõn; kanõpit ei kisuta innõ ku `tolmumma nakass Rõu b.  (kinnisest vaost) kartuleid võtma `tuhli `kiskumise `aeksed ilmad olid vihmased Ans; `tuhli varred `lähtevad mustaks, siis taarist `tuhlid ää kista Khk; Ema läks pöllalt `tuhlid `kiskuma Pha; Olet tei juba `tuhle `kiskond ka Käi; `möisas käisid `kardolid `keskomas ja maha panemas Rei; lähme `tihli `kisma Tõs; kardulid kistase Tor; mine kisu üit́s korvi täis kardult Krk; ei olõʔ `kiskmin ubiniit Lei c.  (koormast, hunnikust) maha tõmbama sõńnikud `kiśti väĺlal kabliga maha Sim; konguga `kistass sitta maha Puh; `u̬u̬pis vanast `olli `puune konk, kellega sitta maha kisuti Nõo; kiśsime laadast sitta `väĺla Võn; ma ni kõvastõ kisi, ku sita hankki lät́s `kat́ski Se d.  niint, tohtu rebima; peergu lõhestama kasest kisuda `piergu VNg; `kiskusin `tohto, akkan `virsu tegemä Lüg; akka tänä `pärre `kiskuma; `lähmo `kosko `kiskoma Vai; männi puust `kistesse korvi `piirgusid Khk; kisu ~ löö paar `peergu lõmmu küllest Mär; viisa suge `kistud lõhmusest Pär; sis `tehti kiiniga `särmed ja `noaga `kisti piiruks Rap; tõin tänagi metsast sarabu keppisid, tahaks `pindu `kiskuda Amb; niin`meister oli sie kellega `pilpaid `kiśti VMr; niinepust saab `niini `kiskuda Iis; `metsä `käidi `kõśki `kiskman; `kisksid kase `tosta Kod; kisutasse `niini, enne vanasti `tehti neist `köisi Ksi; karjatse ja tüdruku `kissive pirru Hls; pajost kistass `niidsi Nõo; ma sai mõtsast üte `kistu kose Ote; poisiʔ `kiskõʔ `pirdõ Krl; niidse omma˽`kistu ja `katsa mähidü Har; mähä `aigu `kisti noid `kośki Plv; pirru`kistava väit́s sääne, sarvõst oĺl vaŕz pant Lut e.  (lehma lüpsmisest) maksa teda (lehma) mette `kiskudagi, `kinni jätta parem Mär; üit́s muna koore täüs tule vi̬i̬l [piima], ei massa kista änäp Krk; sikkõʔ nisaʔ ummaʔ, nii kisoʔ ku sõrmõ koolõssõ ärʔ Rõu
3. mingisse asendisse tõmbama vanus kisub `küüra juo ja kõvera; kramp kisub kokko `üöse, `kiskus kääd ja jalad kokko Lüg; [haigutamine] Kisub kõri `laiali Jõh; muutku äga akab mokka `kulpi `kiskuma (nutt kipub peale) Ans; `päike kisub lavad köveraks Khk; koer kisub kerase Muh; uss kisub kägarasse Rei; kesob üsna eese kokku Mar; ole ilusti `sirge, ära `kõõsi kisu Hää; kaśs tige, kisub `küiru; krambid `jalge sees, kisub jala `kangeks Juu; uśs kisub ennast `kierdu Iis; Naha kiskund `kiprasse Pil; raḿp kisub jala kokku Hls; siil kisk `kerrä; ärä kista mokke `vingu; keśu kiśk kaala `rõnksi (odra pea vajub longu) Krk; `Perse tuhara kisup `kangess `istmisega Nõo; om `endä `kühmä kisnu Kam; Nii hirmus külm oĺl vällän, et `õkva˽käe˽kiśk `hanku Urv; huśs kisk `kerrä Se
4. (kaardu, kõverasse, kinni jne) tõmbuma lüli `kuuse puu kisub `luoka Lüg; `sõrmed on kõvera `kiskund Jõh; see oo nii keerd puu, kasund nii, kisub `keerdu; silmad akkasid `kinni `kiskuma, une rammastus tuli kohe `peale Mär; `saapa nenad `kisvad ületsi Tõs; laud oo `kummi `kiskun Aud; vörk kisub tiidaku Ris; lauad kõmmeldavad ja kisuvad `koardu; kuue õlmad kisuvad ülesspidi Juu; kippus nagu `kööksu `kiskuma, kõberasse, `küiru Tür; `taimedel elukad sies, siis lehed kisuvad kämarasse VMr; [ta on] paĺlu tüöd teind, [keha] akkab juba `vimma `kiskuma Sim; `aĺlad terad kisuvad `kirtsu, `erne ja ua terad Trm; kase tost kisob kruppi ja `pullo ku lähäb kuumass Kod; jalg kisub `krampi `öösse Lai; kübärä veere kisuva kõverase Trv; lülipuu kisub üles poole Hls; laud o [kuivades]`vändä `kiskun; paper kisk `kärsä tagasi ku rullin om ollu; lõng om ülearu ki̬i̬rt tett, kisk `säŕgä Krk; [linal] ligeda veere kisuva `köprä; nüid om täl ka nägu `krömpsu kisnu Nõo; kuusõ kosõdõ katusõʔ `kiskva `kupri Krl; külmägä kisk `kühko Räp; `kiskuss `kühmä, lätt vanast Se; kokku kiskuma 1. (mõõtmetelt) vähenema (kuivades, vananedes jne) `vergo `silmad `kiskovad kogo Vai; Saabas oo kuivades nönda kogu kiskund; Meite poodis akab keik värk nenda kogu kiskuma Kaa; sõĺg surub `kanga laiale, mud́u `velne kangas kisub koku Vig; riie on pesus kokku `kiskun Ris; kisub kokku vanudusest JMd; nahk kisub kokku Trm; rõõvass kiśk kokku Trv; emäl olli suu kõik vanavusest kokku `kistu Rõn; villanõ rõivass kisk vanutõn kokku Krl; ta vanahuss om su `väega kokko `kisknuʔ Vas 2. krampuma rambi käive `pääle - - jala või käe soone kistass kokku Krk; nigu soone oless kokku kisnuva Puh; puŕk kiśk mul sedävisi kõtu kõiḱ kokku Nõo; jalg kisk ~ kistass kokku Har; siss kui jo krambi lööse, nakass `suuni kokko `kiskma Se
5. (mingis suunas) muutuma a. tuul akab külma `poole `kiskuma Khk; Kui tuul vastale (vastupäeva) kisub, akab sadama Kaa; ilmad nenda tuisuseks `kiskund Vll; nää kisub `sõõna, akkab `vihma tulema Mär; Taevas na aĺl puhas, kisub vihmale Han; akkab `kiskuma sügise `poole Pär; joba videvikuss akab `kiskma Kod; puud on ärmatand, kisuvad `valgest; odrad akkavad `ruugest `kiskuma Lai; päe kisub ~ veab `õhtule Hls; ilm kisup `vingu ja `pilve, ei tää ka sadame tule; si̬i̬ (inimene) kisk küll saa manu (ligi 100-aastaseks) Krk; tuule om jälle `õhtu poole `kiskun Hel; kisub ämäräss; ait tetti `kõrgõdõ - - et tuul alt läbi käib, ei kisu `rõskõss Ran; tuult kisk (tuul tõuseb) Se || tikkuma, kippuma Elu kisub vägisi `kiiva `kiskuma Kaa; Õdagu pää kisk valutama Nõo || küll oo `kiskun näost `alla, kõhnass, kuivass Tõs; näost om ar˽`kiskunu ~ `tõmbunu Se || tuli änd sääl kisk (liikus) `taeva pääl Krk b. (olukorra) muutust põhjustama tuul kisub vihma ülese, kisub vihma pilved ülese Kaa; sulg kisub nenä vesitses Tõs; küĺm kisub silmad vesiseks Kei; vesi kisub puu `tihkeks Juu; sie tuul, sie kisub `vihma KuuK; Aga koe jäeb kõrvuti, siis kisub `riide puha `kortsu Amb; sibul kisub siĺmad vesisest Trm; külm kisub näo kibedaks Plt; päävä käen ja külm, tä kisk ka [riide] `valgõss Har; noho kisk nõna `lahḱi Se c.  kõrvale kalduma, viltu minema `vanker kisub tielt `korvale, `toine johivits on `kangel, `toine `lotval VNg; sahk kisub väga maa `sisse Mär; regi kisub `kiiva Nis; `vanker kisub tee `kõrva Juu; kui `ärgiga `künti, siss pidi ärjä ike olema, muedu oless tõene äŕg tõesele poole kisnu Nõo; vanger juhip, kisub kõveride, tõsele poole `rohkemp Kam; no küll om `jõ̭õ̭rdlikanõ ti̬i̬, `õkva väǵüsi kisk ri̬i̬ ti̬i̬ päält ärʔ Urv; no koe sa (kuhu sa) kistat, ku sa `riśti lähät, ei lähä ilusadõ (lõnga ketramisel) Har
6. ligi tõmbama; huvi äratama; sütitama, kaasa haarama siin on `praegastki midagi, `järve `ääres, mis `senna `piksed kisub, `aina lüöb `senna Jõe; tama `kisko minu ka `naurama Vai; mustad `riided `seĺgas, kesovad nii palavikku (kuumust) ligi Juu; nemad (puud) kisuvad `pikse ligi Kos; nigu `kiśti ära tulema; sie tüdruk `äśti kisub ligi VJg; tohoo·h, vanu igi vi̬i̬l kistasse mehele, ise jo viie`kümne `uassane Kod; `endaga kurja poole `kaasa `kiskuma Pal; ku `kange kuum päiv, sis `õkva kisup su unele Nõo; tiä oĺl `väege ää `tańdsja, tedä kõ̭iḱ `kiśki `tańdsma Krl; ka kurivaim jo kisk kõrdsi poolõ; [jalad] `kiskva ~ lääväʔ jo kerigu poolõ Se; minnu nii kisk mindäʔ, `kiskmese kisk är mindäʔ Lut || viipama, kutsuma `käegä kisk minuda, et tule `seie Kod; kisu tõõnõ kõrvalõ, midä tahat kõ̭nõldaʔ Se
7. (teesklemisest, tehtud olekust) Eks ta mattussel `katsund küll nuttu `kiskuda IisR; `kissid `kangeste naerda Tõs; mõni on nihuke eläv, `paĺlast kisub aga `naeru Juu; sul põle äda kedagi, näe kisud `ainult `nutma Koe; seda ivakest `laulu `kiskus kõigest jõust (kukest); akkas nuttu `kiskuma Lai
8. kurnama, vaevama; nõrgestama egä ma rahulikkult ei saand magada, köhä ikke `kiskus; `kange köhä akkab `kiskumaie Lüg; laps on [imedes] ema nenda ära `kiskund Rei; krambid kisuvad, jalad valutavad aina KuuK; lehmal käind `tallaja seelas, küll `kiskund ja `kiskund iga `üösse nat lehm lõppend jo ää JMd; mua igävess ärä kistod (kurnatud), mitu `uassad ei õle sõnnikud suanud ei rammutata Kod; ta lask [last imetades] ennast igävest är kista ku luu kärbüss; poja om vana emmise är `kiskun, ku luu ja nahk Krk; lehmä˽käävä su̬u̬ `pääle, venitäse ja `kiskva `endä äräʔ, jäävä `aigest sääl pori seen `käümise peräst Võn
9. välja imema, tõmbama, imama kuppu `sarved, `neigä kuppitasse, kisuvad paha vere `vällä Lüg; pane kollast `seepi `paise `pεεle, see kisub mäda `välja Khk; vase kiht peab seda `aigost `välja `keskoma Käi; `plaaster kesob mäda `välla Mar; salakoi - - apu leivä tainast ja `kisvaid `asju `pandi `piäle Var; apu kapsas, tema on `kange `kõike `väĺla `kiskuma Juu; teeleht kisub viha vääĺa Amb; ku jalal `paistus on, siis sinine savi `kiskma ärä Kod; kupp kisub alape vere `vällä Hls; nu `väikse kaani kisuva kah verd Kam; `plaastre kisk `haigust vai tõpõ Plv; kihulanõ - - om `kiskno verd täüś Se || (pleegitamisest) pääv kisob `väĺja kõik `riided, võtab tõesele karvale, kisk `vaĺkjass Kod
10. enda kätte haarama, ahnitsema; nöörima aagerdab kie `püiab kõik oma kasust `kiskuda Lüg; kormitaja inimene, kõik aśjad ta oma `poole kisub Aud; igä üks kisub ikke enese `poole, köened ikke oma `poole Juu; saksad kiśkid `reńti inimesse käess, akasid talu`poegi õege `nü̬ü̬rmä Kod; ta kisuks kõik oma kätte, teine ei tohi ivagi `saada Plt; muut ta ei ti̬i̬ ku `ti̬i̬ntride käest kisk `palka ärä Krk; kiśk ja ahnits `endäle sedä varandust kokku, mes tä sest sai Ran; tää kisk vaest inemist Plv; mis sa inemiist nii˽paĺlo kisot Se || vähendama Peremehel oo `söuke sant viga külges, et akkab pärast palka alla kiskuma Kaa; ma kisu ennembi maha ku manu panõ Har
11. katki tegema a. hammaste või küüntega rebima; hammustama kull `kiskus kana purust. kull on `kiskund mittu kana Lüg; kugod kui `taplod, siis `kannuksiga `kiskod `toine toist verisest Vai; äisa obu, vihane, kuri ka, ligi lähed, tahab kista; süva rohu `sisse‿p tohi `minna, uśs kisub Khk; ta on teise suud-silmad keik laiali `kiskund Rei; oli loom takka `kistud, va liba teind seda Kul; koer oo `kange `loomi `kisma, tahab `loomi `kiskuda Tõs; ullu koera `kistud ma põle koa näind; sai koera kääst `kiskuda Juu; ku [rase naine] undi kistod liha `sü̬ü̬vä, `suava tige laps Kod; kas si̬ koer kisub SJn; uńt kisk `lambit Krk || narrima, nokkima mis tädä kisutasse, midä tämäst `ninda pali `pilkata ja nokkita Lüg; mis sa kisud seda ehk teed maha Muh; Ta na koer kiskumas Käi; mis te tast kisute, mis te tast tahte Juu b.  puruks rebima `Kiskus kirja mu `silmade ees tükkideks Jäm; `kistasse kõik `lõhki Plt; lõõg puruss kist Trv || fig Mitte ei `jõuva, kisu vai tükkidest (tööd rabades) IisR; kisu vai küüned piält ärä Kod; ka ma ennäst pia `lõhki `kiskme Krk || fig taga rääkima üks `kisku minu viel, ei tea, ken minu `kisku Kuu; nüid kisub üits miu, `tõmbap kõkst ja kõkst (luksud käivad) Nõoc. lõhkuma, lammutama karu kisub `linnu puu purust Lüg; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; tuul kisub katust Rei; aud oli `lahti kissutud ja `surnu `paĺlaks `tehtud Rap; taaŕ taht ärä kista (~ `lõhku) ja uut jälle tetä. `kisti ärä, `mõsti ärä puu, õle visati ärä, taari tõrik `mõsti ärä Krk; kui sautarri `naati maaha `kiskma, `naati `härbańne tegema Vas c.  sisse murdma, röövima aida `kiskje, aida luku `lõhkje. sääl olli ait ärä kist Krk; aida kisiʔ ärʔ; naisõl kiśk arʔ kirstu Se; (mesi)lindu, mesipuud kiskuma mesilasperet hävitades mett võtma `lindu oss vaja kista ollu, mett võtta; ma taass `täempe mesi`lindu är kista; ka te `ende mesipuu ärä kisside, ka te saide ka mett Krk
12. riideid kandma, kulutama kisu ennemdi vanad `riided ära, siis akka `uusi `saama Jäm; kes kisub veel `valged villast sukka Kär; oli küll pühabe aga vanal olid `kiskumise `riided `selgas Pöi; kül ta (kasukas) mu poolest jääb ika `kiskumata Muh; Sene `tööga kisub väga `palju `riidid εε Emm; pool`kistud riie Rei; paĺlu sina seda sukka või kennast siis kisud Rid; See palitu oo ühna `kistud, ei `aita änam `seĺga `panna Han || kaheksakümmend viis ole täis, kuies on kää kiskuda (eluaastatest) Pha || On üks va pool `kistud naine (mehega koos elanud) Pöi
13. a. riidlema, tülitsema; kaklema kukked on `kiskund VNg; Kas `jälle `kiskusid `teiste `poistega IisR; Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad Jäm; Sönutlesid niikaua kut `pistsid käsitsi kiskuma Pha; poisid läksid `kiskoma Emm; Kui koer on arg äga ta undiga siis `kiśma lähä Han; nüid üks surma sõnum tuleb, et `kaarnad kisuvad ja lähväd `kiskudes Var; `Piiride pärast küll kisutud ja kohut `käidud Tõs; naised läksid liha pärast kisuma Saa; olime karup̀idi koos ja `keskusime nõnna et Juu; ta ise oli kua `kange `kiskuma VJg; meie päris `kiskund ei ole Pil; kuke `kakleve, kisuve nii et veritse Krk; poisiʔ lät́siʔ `kiskma tõõnõ tõõsõgaʔ Se b.  tüli norima; kiusu ajama Ma kisun suurt südänt, `kiusu peräst kisendäsin (peale karistamist); neil on üks riid alati, riid ja tüli `kiskumine; `Ühte `puhku kisub `ammast ja kiristäb Lüg; `Kiskus viha, et `tõine õles akkand `vasta Jõh; Juuljus kisub ammu juba Mihkli pεεle viha Kaa; Purjus peaga akatakse äga peale pinda kiskuma Pöi; ta kisub tüli Rei; iga tühä asja `peale akkab `riidu `keskma Mar; akab kõhe `kiuso `kiskma; kisub ammass Kod; niikaua kisuvad viha `vaenu kui ükskord minnassegi kokku Lai; mitu `päivä joba vimman, kisub `vimma Ran; Kiśk˽mu pääle süänd Rõu; Sul halv muud, nakkat jälʔ kissa kiskma Vas
14. a.  puutuma, kätte võtma Är `kiskug isa `aśju Jäm; mis sa kisud töö `riistu Khk; ää `kiskug teise mäŋŋi `asju Pöi; mis sa `lampi kisud Emm; ära mette kisu `kõiki `aśju Mär; Anna `kaikaga künde piäle, kui viel kjõsub Khn; ää kisu tuld Juu; ära kisu minu `asju Iis; laps kisub kõik mis suab Plt; ei tohi tuld kista Krk b.  käperdama älä kiso minu Vai; kassipoeg lähäb rekisse, sa kisod tät, kääbustad `kassi Mih; poiśs kisub tüdrukud VJg; viimäde olli rubinu sääl, `kiskun `mustlise naist Krk; ku tu̬u̬ iraaig om - - ta kisup toda naśterahvast nii `irmsade Nõo || sugutama; kannustama mud́u ei saa `poigi, ku egä muna jaoss piap esäani `kiskme, paŕts kisk kah Krk; kikass lät́š kannu `kiskma Lei c.  sügama, kraapima ära kiskug pεεd Jäm; Mõni `ütles et kaśs kisub tuult kui ta seda`viiti küündega kisub, et tuul pidada siis `pöörma Pöi; kisu mu `selga Muh; `vaesed `kruapsid ja `kiśkid kas küĺjed maha, et õle üvä laps anna `leibä Kod; ärä kista ega `süütä, küüne viha lääb `sisse Hls; kaśs kisk `küüdsi, ei tää ka ilm sadame lää Krk; tä `kiśke küüstega mul näo `lahki Räp
15. pingul, kitsas olema, halvasti istuma ei õle iast `lahti `leigetud, kisub kas õla päält ehk `kaindla alt Jõh; see ülikond ei istu kenast. vaada siin on kot́t ning siin on kurts, siit kisub `krimmu Jäm; Jaki `uõdõr kjõsub, piäb alt `lahti `lasma Khn; üks [kanga] pool `lõõgab, siis teine kisub Sim; kangass kisk käe ette Krk; särk om halvaste ummeldu, kisk `kaala Plv; [krae] kisk säläle Se
16. (uudis)maad harima ma kisu kooguga maad Rei; [äkkega] `kjõstasse `kargõd Khn; karjamuad on kõik iljute üles kistod Kod; kui taime maad `kiskusime, oli kelts all Lai; pääle künni sis kuldivaa·t̀uriga kistass maa läbi Puh
17. mitmesugust, peam fig kasutust Pukki `nahka `kiskuma (oksendama) Jõh | akkab juo tagasi `kiskuma igäst `asjast, tüö jõud jääb juo kasinast Lüg | kõvasti pingutama Emä, isä kisuvad vai nahast `väljä, aga tüttart `tüöle ei pane Lüg; oh sedä `tüükeist, mis olt kül˽`kiskõnu San | kui kuud varjotatse, siis ike `üeldässe, et kistasse, aga kes tämädä kisub Kod | siidi kiskuma siidi vedama, laisklema näe ma esi kisu `siidi, ma olõ peenemb miiś (tööd ei tee) Har | vahest kui kuivad mered on, `kiskuvad (astuvad) jala läbi Khk; päeva ollit ärä väsinu, muutku kissit (heitsid) ärä maha (voodisse) Krk
Vrd kiskama
kuidas kuida|s SaLä Muh Hi Mar Var Khn I, -ss TMr Võn Krl; `kuidas(s) Jõe Lüg Vai; kuida Rei San, `kuida Kuu RId; kudas Kuu Jõh IisR Sa Käi L Ha Amb Koe Äks VlPõ, kudass Trv Pst Krk T; kud́a|s Jäm LNg JMd Sim Hls, -ss Ran Kam; kuda R Mär Hag Plt KJn Krk Puh TMr, kud́a JMd Ksi
I. küsiv-siduv adverb
1. mismoodi, mis kombel a. otseses küsimuses Kudas elu läheb Jõh; `kuida siä `ütlid Vai; kudas see mo süi on Khk; Kudas ukse lahti saab Kaa; kuidas elab sünu pere Emm; kudas need kirikärräd oo Mar; kudas nüid `valda õige `määri Vig; kuda ned käed pidid `köima; kudas sa `rääksid Tor; kuda ma saaks `senna Hää; kuda see kangas nii radaline on HJn; kuda `kaĺla tehti Rak; Kuda teil läks Trm; kudass ma sõss alvast tei Krk; kudass te esi arvade Puh; no kudass tu käik läits teil Nõo; aga kuda söögid `oĺlid, kuidass söögid vaĺmistedi TMr; kud́ass `teŕvuss om Kam; kuda mi läämi ku obest ei ole San; kuidass om asi Krl Vrd kuas3 b. hüüatustes, retoorilistes küsimustes `kuida sa `räägid VNg; `kuida siä `ilgid `sinne `mennä; ja `kuida kovast `salgas Vai; kudas ma selle `katki tegi Khk; kudas tä sedäsi `julgub `olla Mar; kuidas nüüd laulda `ürgäväd Khn; kuda sedavisi soab töö `tehtud, oi kaĺlis laps Hag; kudas sa mud́u soad, ikke pead tegema Juu; kuda muidu, ma lähän kua `sinna Koe; kuda sa nii `totrast oled läind VJg; oh sa `taeva isä, kuda nüid on kadonud kõik tegemised ja jõõdud; kuda sa käid `lasse siden Kod; kudass võib sõke sõgedale ti̬i̬d näedata; kudass sa‿ss tolle mõtte pääle tullit Nõo
2. alustab sihitis-, määra-, täiend- vm kõrvallauset: täh mismoodi, mis kombel Valataga `kuida `lähteb `päkrämüs edesi ka igä Kuu; no `räägi nüüd üless, `kuidass sa seda tükki tegid Lüg; `kuula, `kuida `kiurud `laulavad Vai; küsid teise `järge, kudas seda tehasse Khk; vaada kudas rahvas elas siis Pha; mette ei soa aru, kuidas ta kojotod oo Muh; tule rεεgi, kuidas naine `vardud kudus Phl; nää, kud́as ta tiide`velto lõigand (riiet) LNg; ma kül ei mõista, koedas‿se teha tuleb Mär; vuata kuidas nüid tuul läigutab kaste`einä `põlde siis (sees) Var; enä, kudas suõmõd puhas piäl Khn; kudas kala kudeneb, seda ma ei ole näinud Saa; nägi kudas peremes tegi uńdiks [enda], sulane teind kua Nis; mina pian `tiadma, kuda `arstida VMr; `vuatasin targu järele, kuda sie asi üst oli Kad; va löhmakas inime, vata kud́as tal körsik seĺlas on Sim; eeste arjotatse ike, kuidas obess õpetatse Kod; ei küsi `ki̬i̬gi kuda mina elan Äks; nemad nõuavad sis nüid, kudas rahvas siin kõnelevad SJn; `ot́sive kudas saive `valla Pst; suu `järgi kaet, kudass parass om Krk; ega‿i `tiiä kudass `kellegi elu om; mul om kõik meelen, kudass sa meid sannan `vihtset; mia kai, kudass sõdsõst `valla `saassi Nõo; siss ollu mure, kudass me `süvvä saame Võn; temä kaeb nõu `kaudu, kudass ta saab Ote
3. alustab viisi- või määralauset: täh (nii) nagu, niipalju kui `kuida `müede mend `laupa `ehtul `vuodesse `viskasin, `ninda mina `sinna jäin Kuu; tama ikke `kondi kuda `liikmed `andavad Vai; `jõudu `mööda tehasse, kuidas jõvab Muh; `tehke nii, kuida `arvate Rei; `Laśti neid `kuiveda nõnda kudas `tarvis `oĺli Hää; sedasi teeb, kudas ta teeb Juu; magusat `süödi kudas `juhtus Amb; no ennemalt tõmmati nii kuda obune `jõudis Pee; aheti kuda tuba suur oli Pal; ega ma‿i kitä, ma kõnele nii kudass om Ran; mia ei pulgenda, mia ei võldsi, mia kõnele nii kudass asi om Nõo
4. alustab võrdluslikku viisilauset Kuda `saapad, `ninda jäled Kuu; kuda puud põlevad `nõnda süed lõppevad; kudas tüö `ninda palk Lüg; Kuda lind, `ninda laul IisR; Kuda sa `metsa üiad, nõnda ta `vastu kostab Kaa; Kudas käed teevad nõnda perse kisub Pöi; kudas `loomi oli, naa makseti `palka Vig; kud́a sina, nõnna mina JMd; kud́a käsi tehnod, nõnna kaal kannab; kud́a tibo nõnna `tervis, kud́a `aŕsti nõnna abi Kod; kudass kand, nõnda võrrass Krk; kud́ass külä mulle, nii mina küläle; kuda esi, nõnda asja Ran; Kud́a tõukat nii lätt, kud́a tõmbat nii tulõ Võn
5. väljendab järgnevusseost: kuivõrd, niipea kui, mida `kuida sie ong `pohja sai, siis neh panid [kilgid] sen `süöte sield `nahka kohe; üttel et kuda ma neid muni söin, `ninda akkand tämäl nii `irmus valu Kuu; kuda ramu `juure tuli, vottasin omale `orjust `juure VNg; kuidas meri `lahti läheb, nõnna oo `auga jões Muh; ja kuda `püśtimine sarikad on, seda kauem käib siis katuss; kuda rammusam [loom] läks, seda temale (peremehele) tulusam oli jälle KuuK
II. 1. osutab ebamäärast viisi: (ükskõik) mis kombel, mis moodi moni `ütles `aasapääl, moni `ütles `laavitsal ja `kuida `kiegi `rääkis VNg; sie `poiga on mogomane kavala vai `kuidas sedä kavalust täüs Vai; see olga kuidas tahes siis Muh; `ühte `moodi ja kuda `keegi `ütleb Mär; paatkond oli kaks kolm miest - - kudas kellegi rahakot́t `kuulas HMd; olgu kuda tahes VJg; poiss võib kud́a tahes `easti ütelda Ksi; olgu kudass `tahte KJn; kud́as tat `kennig õigas Hls; ta taht sedä va mesterahva `asja ei tää kudass Krk
2. tundetooni rõhutav sõna, mis sisaldab vastupidist hinnangut `meie ikke `toima sääld [puid], varastasima salaja – `kuida `muidu sai VNg; Naine `mangus küll: anna nüid ommeti! – Kudas ma suan Amb; no kud́ass tu pääluu saap paĺlass `olla – iki karva pääl Ran; kudass ma ta `säĺgä aa, ta‿m jo illuss ja puhass Nõo
Vrd kuis
kumbas1 kumbas Lei, -ss Krk; `kumb|as Vll, -ass Trv Nõo, -ess Puh Nõo, -õss Nõo Plv; kummas Jäm Rei L Kod KJn Vil Hls, g kumma Kse Ris HMd, `kumma Tor Saa, `kumba Khn; kummass Pst Puh Plv; `kummas Khk, g `kumma KJn Kõp; kumps (-bs) Kaa Krj Pöi kumb Aŋŋeri`püikis ükskeik `kummas öŋŋe `otsas oo, kas uśs vöi merekiĺk Khk; Mette‿p vei ööda kumps kenam oo Kaa; see oli se usk ka, et kumps küünal `ennemini `otsa pöleb, see pidada `ennemini ära surema Krj; kummas aga jõuab `rohkem ahmerda Rei; nii `ühte nägu et ei tunne äragi kummas kummas on Kir; Kummas kõru aab `pilli Han; ükskõik kummas käsi siis oli (aadrilaskmisel) Var; kummas so meelest ilosam oo, kas Liiso või Miina Mih; `Kumbalõ `suapad tõid; Kummas `teitest lehmä `alla lähäb (lüpsma) Khn; `ütle kummas `tahte, kas saba või änd Pär; õpetaja ja `köster akand `vaidlema kummas enne `sisse lääb Vän; `kummat kätt pood on Saa; tea kumma poolt ta tuleb Ris; kummas tal `aige oli, kops või süda HMd; kana sü̬ü̬b õman aian `õtra ja `kaara, `kumma ta tahab Kod; katsume kummas saab `võitu KJn; `kondrat kirjutets maha kummaspoole talu jääb Hls; kumbass kõru mul `pilli aa; ka sa täät, kumbass ti̬i̬d ma pia mineme; kumbat `mu̬u̬du ma ti̬i̬; kumbass vanep, kumbass noorep om Krk; noh vahi, `kumbõss põśk mul paksemb om; toda ei tiiä, `kumbess meist enne kaob, kas mia vai [tema]; mõlembit `sõnnu ole kuulu, ei tiiä `kumbess näist `õige om Nõo; kummass teist lätt Plv; kumbas tie ĺätt meisa‿bulõ Lei || (koos pronoomeniga kumbki) kummass kummagi üle pää kuker`palli jõud lüvvä (mustlasmaadluses) Pst
leiva|jahu rukkijahu `Leiva jahu nii vähe `võitu, tia kuda läbi saab IisR; Ma ole ise käsikiviga leva jahu jahund ja käsikivi `leiba söönd; Looma jahud said `otsa, nüid anna seale puhast leva jahu Pöi; naa sõredaks jäid seekord leivä jahod, saand nii `pehmed mette Mar; leevajahu pudru `tehti üksvae paĺlu, nüid o see mood ää kadund Kei; `selal kui mina juba ikke laps olin ja määletan, siis ikke krooviti leebajahud ää Rap; leevajahu `tehti ikke `veśkil, tuule `veśkid olid Juu; tänavu saab `väĺla leivajahudega, tänavu `puudust ei tule Ann; ridalik, kellega leiva jahu sai `tuua VMr; läks `veśkile javatama leevä jahu Kod; kui lebäjahu sõgluti, siss jäi sõõla pääle `sõklid Vil; levä jahu om nõnda kallis, et aru `kunnegi ei ole Hls; `enne jahvatedi taludel mitu kotti `viĺlä `lu̬u̬mele ja `endile kah leevä jahu, kae aena`aigu es ole `aiga Puh; kaŕusse palk `ańte, nigu kaabõldu `oĺle, ku `tahte raha, siss `maśti raha, ku `tahte leeväjahu, `ańte leeväjahu Võn; `pernaanõ murõt, et `väega veidü om leevä`jauhvõ Har
lipsuke(ne) dem < lips2 `anti `mulle üks lipsuke liha kua VJg; üks lipsokene riiet Kod; meil `oĺli üle viie`kümne nagla [kalu], aga tõestel vaśt kümme - - `lipsu, mõni libsukene (väike latikas) Ran; talopaaǵast `küśse [rätsep] `si̬i̬pi, ku `kriiti es olõʔ - - võt́t lipsokõsõ, tõmmaśs `valgõt ju̬u̬nt `pääle, ku `tah́te lõõgata Võn; mädä`rõikal `võeti ku̬u̬ŕ päält ärä, siss lõiguti nimä lipsukõistõss Ote; `lõika mullõ üt́s lipsukõnõ liha kah leevä manuʔ Har; ma päälisskauda `lõiksi mõnõ lipsukõsõ, nii et `suuhtõ sai tsusadaʔ Plv; `buĺba lipsukõnõ Lei

mantli|kuub (üleriie) `Mantlikuued olid `jälle ma‿`ilmama laiad. Sai tene teise `riide `piale tõmmata, oli siis paĺlas kasukas all või mis `tahte Amb

mihane miha|ne g -se Jäm, -ntse Emm Hls(mehä-); meha|ne g -se Jäm, -nse Emm; g mihantse Pst missugune Mehast sa tahad Jäm; Mihane tüdruk äi tahaks mihele Emm; kes tääb, mihantses si‿ilma elu lääb Pst; olgu ta mihane `tahte lu̬u̬m Hls Vrd mihine

mis mis üld(miś San, miš́ Lei), mes hajusalt R, Jaa Pöi Muh Hi Tõs Ris Tür Trm Kod Pal KJn T Krl, mäs Kuu Muh Mar Kod Trv, mida Hlj VNg Lüg, midä Kuu RId; g mille Jõe Kuu IisR SaLä Kaa Mar Kul Tõs Tor Tür Kad Trm KJn Trv Puh Nõo San uus Urv Plv, melle Han Har, minne Kaa Krk, `miŋŋe Jõe Kuu VNg, mine Lüg(me-) Vai, misse Sa(me- Pöi) Muh Rid Ksi, mise Lüg Pha Jaa Pöi Muh, mike Hi(me- Emm) Pst Hls Krk; p mida hajusalt R eP(me- Kär), midä hajusalt R eL(me- Kod Ran Nõo Har), midäd San, mitä Räp Lut; variante:, kaasaü `miska R KuuK(misega), miska Kad, `miŋŋeskäs Kuu, `minka Urv Rõu Vas(-aʔ), `minkagaʔ Plv, `minkage San(-gõ), `minkas Vas, `minkõga Vas, minga Se, `milka Plv, mika Krl(mikkä), mikaga Kam Ote Lei(miḱä) San/-ge/; rajav `missess Se, messass Kod; seestü missõst Se

I. küsiv-siduv asesõna 1. (otsestes küsimustes) a. (asjadest, nähtustest) `miska sa neid `kaevasid, `lapjaga vai; midä‿s nüüd viel arudatte Kuu; mitte‿i old `palmi`puude püha, mida püha sie oli VNg; midä `karva `riide õli; Minest see kepp on `tehtud Lüg; mes sia tahad; mine sies neid käkkisi `keitädä Vai; missest se tuli niid [et katus vett ei pidanud] Ans; millest sa paers `rääkisid Khk; Missel sii seike sant ais juures oo; Minnega sa tulid, pussi vei autuga Kaa; mis ta sääl ometi teeb Pha; missest se maea - - `tehtud on Pöi; misest sool kõht täis‿o; mis ta `jalgel [viga] oo Muh; mekega ma seda tee Emm; Mike pärast sa änam `meile äi tule Rei; mes sa nεεd sεεld Käi; mes eest ma sis `soole selle anna Mar; me‿sa seal teed, mes (kurjustavalt loomale) Kul; mellest see tuleb, et see viin nii magus oo Han; mil viisil me selle `töögä küll `valmis saame Tõs; Mis jõlm uõmõ tulga Khn; mis sol asjaks oli, et kua `meile tulid Juu; mis me tahme teha Amb; mes edess sa minuda leid; mes asi ae sinuda `seie Kod; mikege na sõidive Hls; minnest nemä olli, õbe keedi ja õbe sõle; miket `mu̬u̬du sa sõkut; mike keeli sa kõnelet Krk; mes i̬i̬st om kõ̭ik noore inimese jalutu; midä me tegema nakame Puh; mes sul om sääl, `näitä mulle kah Nõo; kuĺl läits `taivade, mikaga sinnä `perrä mińdäss Kam; mis tä tu̬u̬ `vi̮i̮ge tegi; `minkagõ˽sa˽keedät söögi; mis `aastõarul sa‿lt `sündenu San; miist sa kõ̭nõlõt; mike peräst sa `seantse mõrru `näoge `vaadit miu pääl Krl; sis paaba üteĺ, mis sul mukka asi oĺl Se; mis vika om Lei b. (elusolenditest) misseks ta ennest koolib Vll; mikess si̬i̬ `saagi Krk
2. (eri laadi küsilausetes või küsimust väljendavates lauseosades, ka ühesõnalise küsilausena) a. miks, mispärast kaśs, mes sa lähäd `patja `pääle Kuu; mida sie `kassi `näugu VNg; `tulga taha`puole, midä `sinne `jäätä Lüg; midä nüüd pojal viga on, midä tämä nüüd kisendä Vai; mis vöeras inimene sest nönda pärib Khk; Misseks ma peaksi eesele veel vanuigi söhukest rassi kaela vetma Kaa; mis ta seal teeste `perse taga vahib Muh; Mis laps krabiseb `vastu, kui teda `kästa midagid teha Rei; mis `teete vallatust Mär; mis sa `meile tulid - - oli `asja koa või Tõs; ei tea, mis sa pölastad `keiki Ris; mis sa sest lapsest `kiusad Tür; mis sa sirvid (vahid) most Sim; mis sa nõnna `oopled ennast, `oopleb nagu ei tea, mis tema on Pal; temä läits, mis sea (sina) ka es lää Trv; aga ta padrass küll, täl `oĺli südä täis, et mes miä temä `asja putte Nõo; mis te nii pilgeni olete pannu TMr; mi‿sa tiäst `sisse tõit San; mis sa ilma`aigu küsüt, ma õks ei `ütle Krl; vanapakań sai vihatsõs, et mis ärä `tundse Vas; [kubjas] oĺl `pesnü üte kuvvetõist`aaśtalise noorõmehe äräʔ, et mis es künnäʔ nii paĺlo ja nii `häste, ku timä `tahtse Räp b. (määraküsimustes) mis‿si (kui palju) kell on Lüg; Mis iest (kui kallilt) `suapad said Khn c. (muud juhud) Midä, ma hüäst ei `kuule, `räägi kovemine Kuu; vahest äi saa aru, mes teina `ütleb, siis `ööda mis Rei; kas õdrad tänä ärä `truĺli, mäs Kod; miket (mida sa ütlesid) Krk
3. (retoorilistes lausetes) mes mina `oskan juttustada Kuu; mida `sellest `asja on, on tä `mustlane vai tattaa·r; mida sulane mina olen (olen liiga noor) VNg; mes sa vahid, mene `nurka Lüg; pole [enam] `ambud suus, mis mihele se veel lihab Ans; mis neist rugidest `seaste `niita pole, nii öhused Khk; Mis sa lolli räägid Kaa; Mis meest seal on, kael nii peenike kut `tuhli ide Pöi; mis ma sest küsi Muh; kus sa lähäd, mes (lehmale) Kul; mis sügise `aegu viga oo Mär; `peimel oli jo naine kää, mes siis veel Kir; Mis iest siis obo ond, kui ise piäb vädäma Khn; Mis sii viga, tal ju korsnas pääl Hää; see alles uheti muĺlikas, mis tema `piima annab Kos; laps, mis tema teab, kuus talvet käin `koolis Amb; mis sa ikke parata võid; mis sial `viitsida on Pee; mis nisukeste `vaiksete `ilmadega viga tüöd teha VMr; jumaluke, mes näväd süäväd Kod; mis elu sihuke on, kikerdab (vireleb) `peale Pil; mikeg ma sedä ärä `ti̬i̬nin ole, et miu tüdär vanatüdrukuss jääb Hls; mis linna`rahvel viga eläde, egä nende põld ei `põua Krk; noore inimese om armukadeda, mes armukade tu vana enämb om Ran; `nu̬u̬rust `oĺli ja `kõŕgust `oĺli, mes viga `joosta; mes peremiss sa olet, kui maja om kõ̭ik sul upakeli Nõo; mis siss vi̬i̬l ti̮i̮t, siss koolõt `näĺgä; midä sa koosõrdõt San; kuradi lähk, mis tu̬u̬ sulle `haiget tege, ku tõõne parembede elass ku sa Kan; mis siss, [kui ta] ei˽tulõ, ei tulõ Har; inemeseʔ `heitüvä küll äräh, aga mis tetä, võtiva võ̭õ̭ra ilostõ lahkõstõ `vasta Räp
4. (kõrvallauset pealausega sidudes) a. (asjadest, olukordadest, nähtustest) `kousid on `purje `nurkades, `miska saab `purjed `kinni `seutud `mastisse Jõe; `silku `viedi `maale ja siis sen iest sai `jälle rugi ja, `miŋŋest siis `leibä `talvel `tehti Kuu; `vihma sadu, mida üleni `märjaks tegi, nii et `ambad `plaksus suus; `laula ikke, mis ka laul ilus on Hlj; ried, minedega sai `käie, õlid `tehtod puha puust; tule isä `vaata, midä ilus muna Lüg; `ussi tõbe `arstiti `selle `puuga, `miska õli `ussi tappetud Jõh; sie oli siis une nägö, midä sie `praigo `rääkisid Vai; tühi maa, missel pole `viĺla pεεl mitte Jäm; missel arvad `ambad, seda `üitaste arva `ambaga saag Ans; mida `kaugemale sa lεhed, seda `süamaks meri lεheb Khk; [seda] `üiti va lammas`karva tüśs, missest `muistised peelisrided said `tehtud Mus; kui `seepi `anti, siis `ööti: pruudi kot́t on must, oot ma anna ka seda, misega `puhtaks peseb Jaa; ma usun, et‿se usk `õige on, mise `sisse ma usun; see on käru, messel on üks ainuke ratas Pöi; se‿o pahl neh, mis `külges malgad rippuvad Muh; pihtjälg [on see] - - mikest uks `kinni `panta ja `lahti `veeda Emm; se saab laeva reegs kutsut, mikega laev `merre ajadagse Phl; mida `rohkem sa pingotad, seda kinnemaks ta (sõlm) lähäb Rid; mis suur maru on, se `metsa täieste äävitab Mär; täma pani lõngad siis, mis kedratud lõngad olid juba, täma pani need likesse Kir; mis vilets [lina] oli, sai takkudes, ja mis iad, need `siuti `kimpu, [said] ää `müidud Lih; mis saad kuiv oli, se `küine läks Han; see oo see vorsti puter, mes keedetse Tõs; nä nüid põle kellegilgi `seokest `müt́si mette, mis ennem ikke olid Aud; mine tu̬u̬ seppa (pärmi), mis levä üless tõśt Saa; mis täna omiku pekseti, si kohe tuulati ära Juu; oli nisukene `pulber ikke, `miska nad [punast] `väŕvisid KuuK; mis vanad metsamaad on, sial ta (võilill) ei aja oma `juuri, aga mis jäätmaad on, sial [kasvab] JJn; olen paelu ää unustand, mes nad on `rääkind Tür; mida pikemb sie `vastla sõit, seda pikemad linad pidid `kasvama; kruus oli kohe niisukene jäme liiv, miska küüriti Kad; medä räbälämäd `riided, sedä `ausam [inimene] õli Kod; tü̬ü̬ [on] kõik, mes toedab Pal; si̬i̬ on pahkluu, misse kahelbol końt on Ksi; midä `rohkem `koeri, sedä vedeläm lake vns KJn; ti̬i̬p ärä puha, mis käset; midä suurep ädä, sedä lähep abi vns Krk; medä suuremb tuul ja toŕm, sedä `rohkemb `tuĺli kala Ran; t‿om kõ̭ik `U̬u̬ta mõts, mest ti̮i̮ läbi läp; mes undi suun, tu̬u̬ undi `persen vns Nõo; siss rehitsedi, mis `tarre terä `oĺli pudinu Ote; tu̬u̬ om ru̬u̬p, mikage ütsi seätess San; täüdäss (tökat), mikkä obõste `riistu määritess Krl; medä pümehep üü, sedä paremb varast kińni˽püüdäʔ Har; mis oĺl iks kõnõldu palk, tu̬u̬ - - `maśse ärä˽küll; nedo (kelk) om tu̬u̬, `milka liueldõss Plv; `Vannõ küll `hirmsahe, aga tu̬u̬ es `auta õ̭ks inämb midäge, mis lännüʔ, tu̬u̬ lännüʔ Räp; mis `suhkri`jauhhõ `rohkõp panõt, tu kõvõp [õlu] saa Se b. (elusolenditest) sie vend, mes ärä uppus - - sie oli old `seitsme `aastane Kuu; sie on kägu, midä nüüd `laula; kust sa tiad, mida sie on, mies vai `naine VNg; `aigemajades on küll alastajaõed, mida `aigeid talitavad; eks ma `karjas nähnd ka, mida pere`naine õli paremb, mida pahemb Lüg; sai `arvo, et sie ei olegi tämä laps, midä tämä `juures `praigo on Vai; końt`vöörad, mis `kutsumata `sisse `lähtvad Jäm; kipper oli see mees, mis keis `laeva sadamast ää `viimas Mus; Mis siga sündides, see siga surres Pha; se‿o üks kuri vanaeit, mis `kangest `tapleb ja raksub Pöi; korp (ronk) on se, mis `taeva all karjub Phl; meil poiss, se mis `söaväs surma sai, see oli näind Noa; `neegrid olid mustad inimesed, mis pidid tööd tegemä Mar; mes mõni tuttav oli, ehk sellele `ańti koa [süüa] Kir; paelu, mis `rampi ää ka surevad Vän; pit́sid olid müt́si serva all `servas, aga - - tüdrukud olid ilma pit́sita, siis sai näha, et mis oli naene ja mis oli tüdruk Nis; lehmad olid küll kirjakud, mis kirjud olid Hag; vaemuks `üiti, mis pidid iga pää väilas olema HJn; ta akkab `sulle siis `vasta, mis `kange laps on Amb; ablas vasikas, mis `iasti joob Ann; mõni, mis on ia lammas, `ańdis viis `naela, mõni kolm `naela `villu VMr; [neid oli] üle `kümne, mis saivad `peksa Äks; on küll neid `lehmi, mis ilma `sarvedeta on; mis obused väĺjas, neil olid tekid pial, käsipuu külles `kińni Lai; nüid on jala`käijaid vähä, mõni ainuke mis sa näed et jala, ikke ratastega `tõmmavad Plt; miust nooremid inimesi ma tään, mitu tükki, mis ei saa `püśtigi tõusta Vil; aga mis ned `jõukamad juudid `oĺlid, ni̮i̮d käisid peris obosega kohe KJn; kost sina sedä võit teedä, kas kellegil `otsa om kirjutet, mis ta om Hel; nu̬u̬ mehiläse, mes puun omava, nu̬u̬ laseva `poiga Nõo; tu obene, mis `aiget sai, `jäeti ti̮i̮ `vi̮i̮rde maha Kam; nu̬u̬ mis sääl `sü̬ü̬ki teḱkive, nu̬u̬ `pańdivõ suurõ paa kivve pääle üless, siss teḱkive San; seo rahvas um siin roodsi rahvas, mis `perrä umma `jäänüʔ Vas
II. (sidesõnalaadselt) 1. (nentivates, kinnitavates või rõhutavates kordustes) sest `tunnist `saadik enämb siga ei süö, - - tie mes tied Kuu; Mies mis mies (mees nagu olema peab) IisR; Äi see pole mu kottimööda üht, pailu mis pailu Kaa; Pole mitte seda lootust, et `vihma tulema akkaks, kuiv mis kuiv, kõrvetab kõik ää Pöi; küps mis küps LNg; Minu aal sai kõhu ike täis süüja, oli siis süüja mis oli Amb; muidu oli [kibu] ikke kapp mis kapp, kõik kõrv samati külles ja, aga et ta natukese oli vekemb Kad; toemeta sina mes toemetad, mina lüpsän lehmäd Kod; om mes om, aga enämb nii `lämmi ei ole ku jaanipävän; tuleva iks miu sünnipäeväle, toova mes nä toova ja söövä mes nä söövä Nõo; Jäŕv mis jäŕv, lainõtas ja˽kõ̭iḱ Rõu
2. nagu; nii et küll `selle käristiga on äda, `karjub mis kole Jõe; Kui `lüpsi `ammet `selge, `juokseb piim mis sorab `lüpsiku IisR; nii `kange tuul oli, mis laine ulatas elu (talu) `arja Khk; roobutab `niitada, naa‿t mis ein `tuiskab kää Mus; nönda sajab mis laksub Vll; Nii lihav mis karu (karv) läigib puhas Pöi; Sai mooga kurjaks, mis mokad läksid nii `trupsi (prunti) et; ma `maadlesi `tööga mes ermus Rei; kui sa ei teind, siis pekseti mis pihast keis veri `vällä Mar; küll oli vihane, `kärkis ja `paukus mis seenad värisesid Mär; `augusti kuu sees, siis tegid ilosad `eina nii mis `aises (lõhnas) kohe Kir; Toŕm risub puid ja `põesud, mis lehed ja `piśsed oksad `lindvad Han; meri oo plankvaga, `kange vaga mis sätendab Var; jutt jooseb mis varinal Mih; Laõnõ lüeb tagant `tullõs `vasta laõva perset mis üsä laksub Khn; Lehmad akkasid `kiilu `joosma, läksid võpsikuse mis `tolmas Tor; sildid olid samma `värvi mis `müt́ski Juu; ikka üks [pritsis] `ühte, teine teist, nii et et seda maru oli mis irmus oli kohe Pee; sie päŕm - - pani `kerkima mis kole Kad; ise mies üśtku jupakas, aga kerib `käia mis ime Sim; lei minu külite, lei nii mes jõuś Kod; sööb mis nabinal Plt; kala läks mis sulpsatas tagasi KJn; üits `aasta lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; veri `ju̬u̬skunu kihä mü̬ü̬dä `alla nii mis irmuss San; [kuuldub] mis `hüürläse hõrisõsõʔ Kra
III. (umbmäärastes või määratlevates asendusväljendites) 1. (ebaselgust, teadmataolu märkivalt) ligemalle sada kolmkümmend `sülda või mis ned köied pikad olid Jõe; kas puol `aestat vai mes oli eländ ja siis oli ka surd Kuu; `tütrikud `läksiväd `mõisa `kartuli võttamaie ehk midä `tüöle, aga ikke `uhkest `riides Lüg; `Rihmad kõik `läikisivad, lakkiga vai `miska nied `klantsima `pandi IisR; elos `süötä pidä olema [angerjate püüdmisel]- - paned `ussi ehk midä Vai; Mis see pisike põrsas oli, kas oli kolme puudane Pöi; poid või miseks nad üidasse Muh; meri töstab maid, `santi `ilma ja mes ta peap tεhendama Phl; mis meid oli, kümme inimest, kaks peret oli koos Ris; mis mul oli `vendasi, neli viis tükki Rap; koorega karduled ma ei `teagi mis `põlves põle keet Juu; kaks `uastad või `rohkem, mis mina neid (lambaid) köietasin JJn; `Tiisenoùsen või mes pagan se old, üks parun old seal Kad; kas viis `ektari või mis seda maad siis ülepia oli Rak; sinikivi vai mes ta kutsuti Trm; si̮i̮ raha õli vanass jumal mes (väga suur) Kod; mis neil nüid `oĺli säl, `riide `värki ja - - `ühte teist KJn; vahel käesivä noodal, purika ja latika, mes ta `mõrduga tõi Ran; Ei tiiä mes tä `oĺli, kolme`tõistku `aastane vai Rõn; kas ta sõnno lugi vai mis ta tegi, aga `tervest ta tegi Räp; tea ~ teab mis ~ mida (millestki muust, aimamatust, erilisest) kodukävijäd ja kaapjalad ja, ega nied siis enämb ariligud old, nied olid siis `kapjad all ja ei‿te mes kaik Kuu; Kambrite sisustus õli kua lihtne, ega sial ei tia mis õlnud Trm; vai si̮i̮ `viingi siis vanass ei tiä mes es maksa; tule ja võta, egä siin kis‿ta‿mis õle Kod; ta üits `u̬u̬pleja om, alati lubab ei tiiä mes ärä tettä Ran; hupalõss pääl, ei tiiäʔ midä i̮i̮h tõist takah Räp
2. (suvalisust väljendavalt koos sõnaga tahes) `mengu mil aal taht Kuu; õli siis kattus menest tahes, `kuuse kosod ehk `pilli`ruogune; igäl `luomal ikke, `õlgu tämä luom midä `tahtes, on oma `muodi ais Lüg; puu `ämblid olid, mis asi tahes, köik oli puust Vll; tee mes tahes, aga `jonni ei jäta Rei; olgo mis tahes, aga ega see asi ikke nõnna põle, kui tä `ütleb Mar; ma ei pääse siit, kas tee mis `tahtes Mär; [katuse] aribud tehti igäst puust, olgo puu mis `tahtes Vig; `teenija, karjane või tüdruk või mis `tahte oli, ikke oli [palgaks] oma raha ja riie ja vili ja Tõs; tulgu mis tahes, töö tuleb ää lõpetada Tor; `pańdi se sit́si rät́ik ehk olgu mis rät́ik tahes, `pańdi [pähe] Kos; ole rahul omaga ja ole vaid ja `tehku mis taht teesed Pee; ega sialiha `vasta põle `keśki, võta sa mis liha tahes Kad; olgu ta mis `usku tahes VJg; küll tä õli vali vedämä maśsinad vai mes tahetes Kod; `siuke riist, kus mis `tahte `aśja `sisse võib `panna SJn; küsi mis `tahtent `asja Krk; kirju pullil `pańdi mis `tahten nimi Hel; rehetare kõrval vallaline `kaardealune, kohe pannit mis taht `riistu Kam; mis tu̬u̬ mulle putuss, olgu˽tä mu peräst mis taht, sańt vai saks Kan; kesvä karaśk kastaʔ mis `sisse taht Räp
IV. miski Ega sel `süömisell ole mitte midägi viga, `muudku süö Kuu; õles sa vananaesse juttu messass `pannud, õles lapse jalg terve õllud Kod; kui kost midä seräst leisi, siss kirjuti üless Nõo; ta mugu räpätäp tü̬ü̬ teǵemist, ega tost midä `väĺlä ei tule Kam; kas vai ommõl surm om, ega midä tetä ei olõʔ; är tappõnu inemine ja `orjõnu, ei kanna midä, `õkva jääss `purju San; tan ei olõki midä pääl, ta niu eimekene (kirmeke) inne Urv; ku imä om medä peĺlänü˽vai `hiitünüʔ, siss lätt piim rinnan halvass; vanal aol `sü̬ü̬di siĺgipäid, no˽tiiäki˽kiä tu̬u̬st medä Har; Oĺl `väega suuŕ häbü saanuʔ, olõ õs `mõistnu midä üldäʔ es midä tetäʔ Rõu; siss oĺli˽nu̬u̬ maa˽nii kõhnaʔ, et ega säält midä es saaʔ Plv; ku `si̮i̮ńe paĺlo ei olõʔ, siss olõ õi˽`soŕti midä, võtat miä saat õ̭nnõ Räp; maʔ elä nigu kotih, kink mano ei putuʔ, kost midä ei kuulõʔ Se; mis midagi mitte miskit Ilma tuleta äi näe änam `õhta mis midagi; Päeva `otsa pässib seal õuet kauda, aga `tehtud pole mitte mis midagi Pöi
V. adv 1. kui; kuivõrd vaat mis kenad paiud Pöi; mis ilusast `päike `paistab VJg; ega setoʔ oĺliva targa rahvaśs, seto oĺl õks `kinmämp mi̮i̮śs mis `tartlanõ Räp
2. kas ehk (vormilt eitavas lauses) jähid teised kauaks merele `jälle, `aksi `mötlema, mis pole `viimaks älile (kaotsi) läind Mus; Vetab taeva kiuale, mis ep akka jälle vihma andma; Mis pole (küllap on) `jälle paĺlas jutt ning tühi lubadus Kaa; Mis ta pole täna see kesknädal juba, pool nädalt `jälle `otsas; Mis külm eb akka juba tuhliste kallale kippuma Pöi
Vrd mia1, midas, miga, mih, mii1

mürähtüm(m)ä1 mürähtümä Räp, -mmä Plv mürtsatama lei ussõ kinniʔ nigu müräh́t Plv; `tah́te `kirstu kodo tuvvaʔ, kui peräle `saievaʔ, mürähtü kirst maa `sisse, es näe˽`kiäki inämb Räp

nõu2 nõu Lüg Jõh Pöi Muh L K I eL(nõo V), nöu Sa Phl, nou VNg Vai Jäm Ans Emm Rei, neu Jõe Kuu Hlj, `neu˛u VNg, `neuvo Vai; p nõvvu hajusalt T, V(-o), `nõu˛u Har

1. nõuanne, juhatus, soovitus ää neu on `kallis Jõe; `kratsid `kõrva `äärest, kas küsid `kõrva `äärest nõu Lüg; `anna `miule `neuvo Vai; ta‿s vöta vanamate nöu kuulda mette Khk; Ole mees ja anna nõu, kuda pidi me ahju teeme Pöi; Äi minu nou `aita sii midagid Rei; see oo üks targa `nõuga mees, tal oo alati tark nõu Mär; Mia sio nõu ei taha Khn; kui ei tää, siss küsi teise käest nõu Saa; mis nõu sa `mulle annad Kei; annab molle ike eäd nõu, kudas peäb tegemä Juu; kurat - - and [moonamehele] kohe nõu, et puo ülesse JJn; ei võta minu nõu Iis; minä ei tiä sulle nõu `anda Kod; ma tulli siu manu nõu küsüme Krk; ädä annab iki ääd nõu Ran; küll om targa nõu `anja, aga ega mia nende nõu `perrä ei ti̬i̬; vanast üteldi, et nõid petäb noid, kes nõvvu `nõudva nõia käest Nõo; ma ei mõista sullõ `miaki `nõu˛u andaʔ, mu˽nõu om tanh `väega lühükene Har; `rahvil um ravvadsõ˽`süämeʔ, külä and `külmä nõvvu piltl Rõu; tu̬u̬l olõ õi˽raha juuaʔ, tu̬u̬ and tu̬u̬d nõvvu Vas
2. a. lahendust pakkuv abinõu või teguviis ei seda soa `miskid `nõuga kätte Muh; Ma pole tast ühigu `nouga jägu saand Rei; muud nõu ei olnd, sis ta käis nende (kodukootud) riietega [leeris] Noa; sii ei `aita `ükski nõu Var; uav ei taha ühegi `nõuga paraneta; ei sua ühegi `nõuga obese `riissu Kod; siss es jää poosil muud nõvvu, ku nakaśs sääl puun suure eliga tänitämä, iks aṕpi ja aṕpi Võn b. abi mina täis tegijä ei õld, aga nõust õlin (heinateost) Lüg; ma võta ta omale nõuks Muh; ole mulle vähä nõus Vil; tule mul raasik nõuss, ütsinti saa villast kangast kudaki üless aia Krk; ku vaest midägi ette tulõ, sõ̭ss lööge˽ti˽kah timäle nõuss Urv
3. mõte, kavatsus, plaan sel on tige nõu südames Lüg; äi tεε, kas nad `paari `lähtevad vöi mis nendel nöuks on Khk; `vötsid ikka vahel see nöu ka, et jähid `ööseks `metsa ka `jälle [niidutöö ajal] Mus; see oo kaval nõu küll Muh; oome akkab sadama, tänä elm nä võtab nõu piltl Rid; mol ikke oli - - `kindel nõu `sõnna `menna Mar; jät́tis selle nõu järale Mär; `võt́sid nõus seda teha Tor; [tal] oli nõu uus lehm `osta HMd; võt́tis nõust `minna `külla Iis; ma jät́in selle nõu maha Kod; nõu oli nii`mu̬u̬du tegema akata Ksi; ta ike kurja `nõuga sinna usse manu om lännu, jo ta midägi sääld ärä tahap viiä Nõo; mulle `endäle ka käis poiss sinnä, a tol `oĺle iks `võtmise nõu, `tahte võtta minnu naesest Võn; ma˽tuĺli tu̬u̬ `nõoga, et mi leki hommõn maŕjalõ Har; kuningas võt́te nõust ja `laśke tetäʔ üte suure `korgõ mäe Räp
4. (kohakäänetes:) seisukoht, arvamus; seisukoha, arvamuse jagamine kes ei akkaned `neie `moisnikuie `neusse, siis `viedi `talli ja `anneti viis`kümmend `uopi sugeda Kuu; näväd (külaelanikud) olivad ige nii üks`mielised, kaig olid ühest noust `eigä siin `vällä`andamist ei old Vai; teeme suure `koorma `pεεle, kui sa nöus ka oled Khk; Äi neid saa keski ühele nöule Kaa; tüdar ja ema `ollid mõlemad ühes nõus Muh; kaśs kardab vist, kuda ta muedu naa nõus oo Mar; ei akand minu `nõusse `ühti Mär; Teesed mehed akkasid kua mio `nõudu Khn; nemad nüd kahekesi ühes nõus Hää; ühen nõun varassasid naha ärä Kod; nemä om ütel nõul ku sukka saabast Krk; ärä kõnela midägi, sa‿llit `vargaga ütel nõul Nõo; na omma˽kõ̭iḱ üten nõuhn Har; nimä˽tuĺli˽`nõuhtõ, küd́si˽koogiʔ mul Rõu; ko kaŕruśs `võete, sis õks kõ̭õ̭ küläga - - kõ̭iḱ pidivä˽nõuh olõma Se
5. tarkus, taip, aru Kus joud äi aita, sεεl aitab nou Emm; meno nõu selle `peale ei akka Mar; Ennem saab `nõuga kui `jõuga Han; nõõ `üidmene `aitab oost ja nõu `aitab meest Tor; oma `nõuga ei saa kedagi Ris; kui nõu oli otsas, siis `krat́sis kõrvatagust Lai; miu nõu om nüid otsan, nüid ma ole nõnda ilma `nõute inimen Krk; nõu kaodu narritass kaśs ka ärä, `jõuga ei saa midägina Nõo; ega temä ei kae nõu `kaudu, temä ti̬i̬p kõik iks jõu `kaudu Rõn; ku `jouga ei˽saa avitaʔ, siss avida `nõoga Har
6.  nõuks jätma, nõuks jääma (ära jätmisest või jäämisest) Jädä neuks kohe se merele menu sen `iilise `ilmaga Kuu; `linnaminik - - jähi nöuks Khk; Viina ostmine jääb sedakorda küll nöuks Kaa; jättis merele mineku - - nõuks Khn; nõuks võtma midagi teha otsustama Tea isegi, mis peaks nõuks `võtma; Ta on `korda selle nõuks `võtnud ja las ta läheb käib seal ää Pöi; võt́tis nõuks ja läks Mär; nõu pidama midagi (läbi) arutama; plaani pidama pidas neu, mida `selle `asjaga teha Hlj; sene `veikese `laudaga ei õld midagi nõu pidamist Lüg; `piame ete ühe ümarguse nöu ning teeme pulmad ää Khk; Ennem pea nõu ja siis tee Pöi; ei tea, mis nõu näd `jälle pidäväd Mar; Iä küll, kellel õdõ ond, vahel `nõugid pidädä Khn; proua ja - - sulane pidan nõu ära, et tee sa oma ase nüid `siia `kööki maha Aud; naesed pidan oma`keskes nõu Ris; meil‿o vaja mitut nõu pidäde Krk; `piäme üits ümärik nõu, siss lääme Hel; mehe kõ̭ik käräkun ku̬u̬n, ei tiiä, mes nõu na pedäsivä Nõo; poisi lät́si `nõu˛u pedämä, et mis tetäʔ Har; lääväʔ hulgahna nõvvo pidämä Räp; nõusse heitma ~ lööma nõustuma ma seletasi ulga `aega, ennem kui ta `nöuse `eitis Vll; medägi ei avida, sa˽piat õks naidõga ütte `nõuhvu `lü̬ü̬mä Har

oma1 oma R eP(õma Kod) M T(p omma), uma, p umma V

I. pron 1. omastav asesõna Moni inimene on jo oma arust `oite tore Kuu; tagapuol olivad `kaasigod omi kavaleriga Vai; sääsk on oma köhu `täide vöttand Mus; paki aga nüid omad asjad kokku Muh; mo oma `väimes käis kahe karguga; Pεε püsti ja asja täis, oma eest nii asi et Emm; eks ta joo oma `sõpradega `seltsis Kul; Anna kord oma nuga Khn; tee sa oma ase nüid `siia `kööki maha Aud; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; iga üks võttis oma lusika Tür; meil on siin oma veke jõgi kua VMr; sa `lõikad oma ett, ma `lõikan oma ett, mõlemitel oma esi kääs Trm; tämä seĺjetäb õma maja `õsmiss Kod; meie oma külas oli olnud si̬i̬ mi̬i̬s Äks; minu oma õde oli karjatseks Plt; mida rutem sa ära [tehtud] said, siss said oma vaba `aega Vil; ta lää `uhkusege `lõhki, ta ei mahu oma naha `sisse Trv; aenaajal kah iki `oĺli oma tõrvapot́t üten, siss tõrvati jälle `jalgu Ran; aap pähle oma `õigust taka Nõo; jäeme jälle tost nahatäiest ilma, muidu oss saanu viśt oma keretäie TMr; laseb oma eläjä siiä `pi̬i̬te `sisse Rõn; `tütrikukõsõ seiväve oma kõtu täüś San; sõ̭ss piat uma˽patu˽kõ̭iḱ `ańdiss `pallõma Urv; poig jõi uma vara kõ̭iḱ `nahka Krl; kohe sa uḿmi muatsiide `jalguga˽`tarrõ tulõt Har; pańd uma vikahti aia pääle Vas; mõsõ noʔ pühäbägiʔ umma suud Räp
2. esineb pron enese, enda või ise asemel vein `lapse omaga `metsa Jõe; võttasin oma `piale sene tüö Lüg; Eks ta ikke oma `puole `kiskuja oli IisR; mie en taha sedä `müvvä, sie `kelba `miule omalegi Vai; omal peaks äbi olema Jäm; eida müt́s omale pehe ning tule mind abi Khk; mehed tegid omale - - vörgu majad `sönna `randa Mus; Teris pole oma teha; Küll on εε, et vesi ikka omast kääst (endal olemas) oo Kaa; `paargus teed sui `sööki omale ja `loomadele ka Krj; Ma tule `paergus omaga ikka ise `toime; See on ta oma süü, et poiss ää läks Pöi; teesed lapsed‿o sii oma likki Muh; Said omaga kombe Emm; ma `osti omal uued kiŋŋad Käi; ää sa neid `kombid omale võta Mär; see mees `laśkis oma maha Lih; Ma sää oma `valmis, siis akkame minema Han; ei saa sa riied `seĺga omal panna, ei saa ka `vankrisse tõusta Mih; saksa laev tuli linnast Liu sääre `kohta - - ja pani oma `sinna `ankrusse Tõs; Talvõks piäb oma jaoks ikka kua pütä räimi `suõla panõma Khn; põle `puudu ega põle `külla ka mette, tuleb omaga läbi Aud; isi tappis oma PJg; Ma ti̬i̬ omal ka natuke (magan veidi) Hää; ta `painab järjest mu uut `kuube omal `seĺgä Saa; `ostsime omale `väike tuba Ris; jähi [koolis] `istuma, ta oleks pidan omaga `kaugemal olema HMd; ma `laśsin omal koa altkää `kroasida Juu; eks sa võta üliriiet koa omale kedagi Jür; meil ei ole `kaugel einamaad, siin oma juures Amb; ta võtab selle kurjateu oma `piale JMd; kui omast vähämaga kokku sai, sellele `ańdis võmmu `kuklasse JJn; `ütles oma mitu `korda olema käind `surnu `aedas Ann; mul omal üks ainuke pueg ehk tütar VMr; see (metsatöö) oli nagu `rohkemb oma pial VJg; oma värvitud riie Trm; sae õmale kingäd; vokk õli ike õma `õssa Kod; ahmitseb omale `kaapida MMg; oma meelest ti̬i̬b kah Ksi; mata nõnda ärä, et `pääle oma `keńnigi ei tää Vil; ta‿i taha sedä tegu oma pääl võtta Krk; sa lähäd kas vai edesiperi `sisse ja tagasiperi tuled `väĺlä, aga pääasi, et ta (majake) oma perält om Ran; miul omalgi naṕp käen, mes ma tõesele anna Puh; võt́t seo raha kõik viimäne omale San; siihn om perämine ku pilbass uma tett (kõik hooned on enda tehtud) Har; herr kut́s sinnäʔ umalõ poolõ Vas; ku tä peremehel tü̬ü̬h es olõʔ, siss oĺl umõl päävil Räp
3. viitab substantiivi kordamist vältides asjale, olendile või nähtusele, mis kuulub kellelegi või millelegi või pärineb kelleltki või kuskilt sie Simuna oppetaja - - sie oli ka vilets - - aga sie Viru-`Jaagupi oma oli `vahva VNg; `tahto näppäda `toise oma Vai; `taevataadi käsi - - üks pidi kuradikäpp olema, teine jumala oma Khk; Lühikesed püksid on poisikese omad Pöi; kukulind patsib munad - - teese linnu peast `välja ja muneb omad asemele Muh; püiab teese oma `eesele Mär; raamat oo minu oma Tõs; minä teän, et see on minu oma Juu; neid linnas on küll, kis niisukest uulitsa omad on Kad; tõesed kusilased‿o tiĺlukesed, obo õmad‿o suured Kod; ämm ei olnud rahu, mispärast tema omasid (tema oma riideid) ei ole `pantu Äks; suvinisu oli ikke ja talvnisu, `talve oma on tuumakam ja `valge Plt; mis `mõisa ruńdi vai lat́si pääl `oĺli, si̬i̬ `oĺli `mõisa oma Vil; `ende oma ma‿i anna ja tõise oma ma‿i taha Krk; mesperäst sa siss tõese omad võtat, sa saat jo esi palga Nõo; esimihe naene üteldäss ka `aige ollev Valgutan, aga Rõngu oma om iks terve Rõn; seo saaŕ ka oĺl miʔ uma Rõu; karva päält om mu hopõń, a mu uma timä ei olõʔ Vas
II. adj 1. väga tuttav, omane; samasse kollektiivi kuuluv; omasugune `iesti `rahvas, sie on puha oma `rahvas Lüg; Omad `kuerad kisuvad, omad `kuerad leppivad IisR; omast perest kolm meest käis kalal Jäm; Uus koht ikka esitiks vööras, küll vilub ää, kui ta änam omaks saand oo Kaa; nii oma on keik Pha; Kohe kui majase tuli, oli oma inimene; Sa pead kohe oma mees olema, nendega `seltsis `jooma `rallima Pöi; me kõik omad inimesed, mis sa äbened Mär; mul oli ükskord üks tulnd kuer, oma inimesest ära `eksind Juu; rehepeks oli ikke oma perega - - ei old mitte `võeraid Pee; aame oma inimestega läbi VMr; omad koerad `raaklevad ja lepivad Pil; oben ühüts kah, ku ta oma inimest näge Krk; oma külä inimese, mes tüḱke teie teede Nõo; mina `võ̭õ̭ride mestega vägi`pulka vedämä es lähä, aga ommi `poissega ma‿lli vedänü küll Ote; esä teḱk tulõ alasi jaanipääväss, nii ommilõ inemisile San; ta om siihn harinuʔ, ta om nigu uma inemine; ma˽lähä `kõ̭iki ummi inemiisiga `tüühhü Har; umalõ inemisele ei massa˽`pakmine, tu̬u̬ võtt esiʔ; no `kaeta õi˽tu̬u̬st midägiʔ, kas mi̬i̬ss um nu̬u̬ŕ vai vana, kiä mano murd, tu̬u̬ um uma Rõu; noʔ umaʔ `rahva˽kõ̭iḱ, kedä sa‿tu puĺl`oina lihaga ravitsat Vas
2. vastav, iseloomulik, teatud, teistest erinev `maarjabä oli küll, ikke oma nali oli `ühte lugu ikke VNg; igä `kaŋŋas tahab oma `niisi Lüg; egas kirkkonnas oma keel ning oma - - `riide voŕm Khk; Egas moa kohas kasuvad omad rohud, oma `näuga rohud; `Lindudel on ka oma keel Pöi; tema elu lähäb jällä oma rada Mär; sial (pulmas) olid siis omad lihad ja sial olid kalad ja Lih; neil enesel omad usud ja kirikud ja `riśtvad `entid meres Kse; lusikate ja `kuĺpide jäuks olid koa omad varnad Kos; `pulma `minti iki omat viisi Pst; laits kõneless ku üit́s padsin oma keeli edesi Krk; omal ajal piap ta (hobune) tallin tagasi olema Ran; sei kõtu täüś ja lät́s omma ti̬i̬d Ote; iǵäl t́sirgul uma˽sulõʔ; uḿmi keeli kõ̭nõli ja `lauliʔ Krl; Meil oĺl lavva `pühki õ̭ks uma laṕp Rõu
3. isiklik, kellelegi kuuluv Oma särk on ige ihule ligemäl vns Kuu; oma `tahtmisest meni mehele Hlj; Oma `asjaga tied - - mida tahad Lüg; nattukene omast maast ikke `saima rukkid ka vahel, ku ia `aasta õli Jõh; `tahtos `itse oma `korvaga `kuulla Vai; peig lεks omade pulmalistega ruudi koju Khk; Omad vitsad peksvad ikka keige kibemini vns Kaa; Ta tuleb ikka oma jalaga veel asemelt ää Pöi; ome `lapsi oo tal ühessa oln Muh; Oma suu ikka keige lisem vns Emm; jo teda ikke `keegi `käśkis - - egas ta seda siis ikke omast peast teind Mär; parem on oma ema vits kui `võeraema võileib vns JõeK; ta on jo mu oma isa JMd; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; oma silmaga ei ole nähnud Äks; oma aig om magamis aig; mea es tää kedägi, omast pääst ai Krk; üteldi - - et `võ̭õ̭ra irmu all `peĺgät, aga miul olli oma esä, miä peĺlässi kah Puh; ku ma oma leeväle saa, küll mä siss tiiä, kudass ma elä Nõo; ta pid́äss `kinni omma sõnna, es lirgata `väĺlä Kam; tu̬u̬ läits ommi ammastega `auda Ote; uma suu om kõ̭gõ lähimb vns Krl; uma lat́s om õ̭ks latsõkõnõ, võõrass lat́s om laastukõnõ; ma ei usu enne, ku˽ma uma silmägä˽näe Har; esiʔ um `süüdü - - uma˽vitsa˽`pesväʔ hinnäst Rõu; sõ̭a `aigu `näie˽kõ̭iḱ hätä, tu̬u̬ ka värisi, kiä umah majah `istõ Vas; ei mõistaʔ midäge uma `pääga tetäʔ, `mutku tõõsõ käest nõud Räp; tõõnõ om sääne, õt või‿i uḿmigi eläjit `kaema mińnäʔ, ar `kaehtas Se
III. subst 1. kellelegi kuuluv süöb oma `otsa, siis `lähte `toise iest agima VNg; sai oma käde Khk; Ma tule `paergus omaga ikka veel ise toime Pöi; Nouad oma tagasi, saad vihamihe Emm; leitud oma, varastet vööras Rei; paĺlu ei `puudu, aga ikke `väĺlä ei tule omaga Mär; kudas see Kaasiku mees omalt (oma kodust) `väĺlä sai Vig; suur imu täl tõese õmada `tahta Kod; ma põle eladeski teise oma `võtnud Lai; ku sa omag `vällä tulet, sõ̭ss võit periss rahulik olla Krk; olgu ta tõese meelest õĺg vai agan, aga egäl om oma armas Ran; mes taga `aḿbit, tu̬u̬ om oma Nõo; `leütü om õks uma, varastõt om võõrass Har; `poiskõsõ lät́si˽`taplõma, siss ega imä peśs umma, kõ̭iḱ karisti umma; no olõ õi˽muud umma ku kümme sõrmõluud ja elo om siseh Vas; Sööme su uma ärʔ, sõss nakamõ egaüts umma `sü̬ü̬mä Räp; ma olõ umaga rahhu, mis jummaĺ mullõ om jaganuʔ Se
2. pereliige, sugulane, hõimlane, omaksed mina kole pali nuttasin ja kole pali `tundesin `kahju neist omadest VNg; mehe sugulased, minul omasi ei õle kedägi Lüg; `Kaarli omadel `korssen jo `tossab IisR; `Sirgala omilt saa `tuua `piima Vai; ome pole kedagid Pha; kas minu omasid koa seal kiriku `juures nägid Mär; meitel suur suguvõsa, paelu omasid Vig; ku - - oma ää surõb, siis oli päris must kört Khn; me sellega omad ka Kei; oli sial omade `juures `kortles Juu; nied on jo meie omad, kes sialt tulevad VMr; egäüks `u̬u̬tab õmada kodo Kod; `Rehtla omad liivatasid oma aea `teesi rebase liivaga Lai; see viies kuies põli meie omasid siin `kasvanud Plt; omadelle `ańti kõege `enne, aga mette pruut ei jagand [veimeid] kellegille KJn; omade vahel ei tohe tülle olla Trv; mitti ütte omat ei oole, kes sul ka nõuss os ollu Krk; ulgande lätsime `mõtsa, Umala omadel `oĺli obene Ran; lähembä oma - - om `auda lännuva Puh; temäl kedägi omma ei ole, siss vannu `tutvit `mü̬ü̬dä käib Rõn; ää mi̬i̬ĺ olõssi, ku ommi mõni `kaemõ tulõssi San; pinil om peenü nõ̭na, ta nuhutass, siss tund kõrraga välläʔ, kas om uma vai võõrass Har; kel õks olõ õs kedägi uḿmi, siss kutsuti iks võõrass [surnu] `mõśkja Rõu; mi umaʔ lät́si˽ka soe`jahti Vas
IV. 1. (püsiühendites) omadega läbi olema laostunud või otsas olema sie `kerves on omidega läbi Lüg; `Käisin teda nägemas, `paistab omadega läbi olema IisR; Ta oo omadega täitsa läbi, maja põles maha; Mõni oo omadega läbi oln, aga akkas kobima Han; Tagumine topp`siegel omadõga läbi Khn; omaks tegema 1. omastama sa olet jo varass, ku sa omass ti̬i̬t Krk 2. naiseks võtma poiśs võtab naese, et ti̬i̬n ta õmass Kod; omaks võtma 1. enda omaks tunnistama Nää‿nüd `lammast ka - - ei oda `tallekast omaks Kuu; Emane kuer võttas `kaśsipoja omast IisR; Poiss äi `tahte ikka last omaks võtta `öhti, pidada teise jägu olema Pöi; kana äi vöta `poega omaks Rei; minul lammas ei `võtnud `ilman tallekess õmass Kod; ta põlg ärä poja, ei võta omass Krk 2. millegagi nõustuma obusemies vottas omaks, et täma `silgud Hlj; obune ei võtnd `rangisi omaks Mär; tembukas loom, ei võta `koormad omaks HJn; võtan õmass selle teo Kod; peru obune ei võta rege omast ega vangert Lai 3. (mitte maha toetamisest) kui [koer] ei taha `jalga maha `panna, `üella, et ei võtta `jalga omast Lüg; sea jalad on `aiged - - ta‿i vöta oma `jalgu omaks Khk; ei võta `jalga õmass, ei pane maha Kod; tsiga ei võta `jalga omass Krl; omal ajal ükskord, kunagi kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal Kuu; omal ajal oli - - söuke - - köhutöbi vöi mis see oli olnd Jäm; puu `kaŕpa oli koa omal ajal igas majas Aud; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; ma `tuńtsin nad ju kõik omal ajal HMd; maksud olid ka omal aal pial, ega siis ilma `maksudeta ei ole jo Pee; omal käel, oma käe peal; oma peal iseseisvalt, omaette `este `tienisin `vierast ja siis sain vähä `aiga oma pääl ela Hlj; mina olin kahe`kümme kahe `aastane, ku akkasin oma pääl `luomi pidama VNg; Siis ma oli ikka mõned nädalid oma peal Pöi; `Suilesed suisel ajal `teenisid, talve `oĺlid oma pääl Hää; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; elab oma käe pial, üksi päine Sim; talu omanik - - omal käel elas - - teine ei suand `sinna kedagi ütelda Trm; omast kohast teataval määral või viisil kõik `lilled on omast kõhast ilusad Lüg; Tuuling oli omast kohast ea asi küll, kessel ta oli Pöi; `mitmevärvilised ja kirjud [kleidid] olid omast kohast ilusad ka Amb; omast kohast tore VJg; mõni obene võtab kõhe ammassega `kińni, lu̬u̬m one vihane õmass kõhass Kod; omast käest 1. endal olemas Ies ora, `keskel kerä, taga `käärid omast kääst = pääsuke Kuu; Tuhlis oo maamehel ikka omast kääst vetta Kaa; linnarahvas `ütlesid küll, et maal on ia elada, et sial on keik omast kääst Ris; `mõtsa‿o küll, omast käest võtta Krk; kellel om jõud omast käest, tu̬u̬ saap tetä Ran; naar om omast käest võtta, naarda võib Nõo 2. omalt poolt poiss lubass omast käest `suhkru tuvva, et keedäme `mu̬u̬si Nõo; omast käest ma `masse siss iks `rätsebäle tu̬u̬ `kaska ummõlusõ raha Ote
2. (menstruatsioonist) `naistel on ikke igas kuus oma `aigus Jõh; naiste`rahva omad akid ää `jääma Mus; ku kolm kuud omad on `kinni, tuleb `irmus vere vuol Ris; tal on omad `ümber (menstruatsioon on lõppenud) Koe; temal on nüid omad asjad si̬i̬kord Ksi; oma ädä om manu tullu jälle Trv; ma‿i või `koeki minnä, mul om oma `aiguss küĺlen Nõo; tüdruk `kaśve nii suuress ärä, et juba oma `aiguse `küĺge tulliva Ote; Mul omma uma˽jäl˽man Urv; mul ka uma tõbi küleh joʔ Räp; uma kõrd tuĺl `külge; uma `rõiva jäänüss `saisma Se
V. adv mitte vähem kui; tublisti, tervelt maapered on oma, vahi et oma kilu`mieter puol toist, `enne ku `jälle saad `toise `juure Kuu; leib `tahtus oma puol teist `tundi ikke `ahjus `olla VNg; `mõtle, kus õli tohutu `riide edesi `tassida, se `villane `sielikki `kaalus oma neli viis kilu Lüg; siit oo alevise oma viisteist `vörsta Khk; Siis oli paks jää ka, oma mütu `jalga Pöi; vanal aeal oli aagentrehi kohus - - `anti oma viiskümmend turja pääl Emm; mina kεisin `Puises `koolis, ikka oma kolm talvet on `kεidud Rid; oma kümme `tuńdi läks ikka pia`aegu ära selle [linna] minemesega Ris; `laia riiet `tehti, oma kahe`kümne `pasmased HMd; oma viiskümmend `poari oli `vihtu Jür; aeda `räästaalune oli oma kolm `jalga `eespool, et vihm ukse pääle ei käi Äks; meie‿nüd `kaevsime oma - - seetse `jalga `siśse (kaevu tegemisest) KJn; `keskmäne kuhi `olli iki oma kolm neli `ku̬u̬rmat Ran; ku ma `küllä lätsi, siss `käändse oma pu̬u̬l `pät́si kõrutuss`leibä iks kodu tuvva Rõn; meil om küländ maad, uma sada kat́skümmend vakamaad Kan; Linnu, noid ańd rabadaʔ, uma pu̬u̬ĺ `talvõ lät́s nikagu näist vallalõ˽`päśsi Rõu; tu̬u̬ `preili um ka iks periss elänü˽`tütrik, uma kolmkümmend `aaśtat tuŕal Plv; Uhtinõ̭nast Piiri`saardõ om nüüt uma kat́s kilo`meetrit kõvastõ, aga vanast oĺliva naaśe˽leevä`laṕjo `annuva üt́stõõsõlõ Räp

opõtajanõ opõtajanõ õpetajast opõtajanõ veli, tu̬u̬ `tahte upõga `kapstit ja `suurmit kah Plv

paiu n, g paiu; pai g paiu S Kse JõeK; n, g `paiu Hlj

1. hrl pl mänguasi Sa mängi oma paiudega Jäm; lapse paiud, pisist käba obused ja, sai lapsel `tehtud; ma vooli `paiu Khk; poisu mine noone `juure, noonel kena paiu Vll; Oh kui pailu `paiusi pisikse mehel on Pöi; lapse paiud on keik, olgo mes `tahte asi, niidi roll vöi. lapsel veib ega asi paiuks `olla Käi; kus lapse paiud on jäänd Rei; lapsel on ilusad paiud - - laps mängib paiudega JõeK
2. lill küll oo sool aga kenad paiud käe, kust sa nee said Muh

paterlall pater|laĺl g -lalli Hls Krk väike (ümmargune) olend si̬i̬ ku paterlaĺl, `lassi ennast söönu Hls; paterlaĺl om mud́u üit́s `siante väike lu̬u̬m - - kalliste või ti̬i̬ mis `tahte, et oossa väike paterlaĺl Krk

pere|naine (täiendsõna võib lüheneda) taluperenaine; ka majapidamise eest hoolitsev naisterahvas pere`naised ei `käined `moisas tüel, neil oli `ketrada vaja VNg; `kiitas `rahvas küll, et täis pere`naine on, kõik tüöd tieb Lüg; pudro on perenaese keedetud LNg; isä ja emä oo surnd, tütär oo perenaeseks Mar; perenaises tõi ta öhe linna tüdruku, see es mõśta talutööd teha Saa; lee auk ahju `vastas, suur pada seal all, see oli perenaese nurk Juu; magusapu leeva tegi perenane ise JJn; perenaine lähäb tuńniti eeńamoale VJg; perenaene vanass sei lavva õtsan, siis `kasma suur kere, perenaesed `taśtsid sedä suurt `kõhto Kod; tema vana talu perenaene, las ti̬i̬b `meile `süia Äks; ni̬i̬d on `naabre perenaese anid SJn; talutüdrugu `kutsiv `pernasi [endale] laulatse naisess Krk; sul nüid joba perenaene majan (öeld tüdruku sünni puhul) Ran; mia pedäsi mitu `aastat talu ilma `pernaeseta; temä võtab `terve karja `lat́si `perrä - - eläb ja sü̬ü̬b siin nädälde `kaupa, `pernane `vaeneke angu ette mes `tahte Nõo; mõni `perna oli [kartulid] `õkva t́saganu `kat́ski kige koorege San; tõistõ `pernainõ om jälʔ rasõ˛õt Kan; `Pernaańõ oĺl õ̭ks edimäne, kiä rüäpehelüse lõõgaśs ja linapeo kaḱk; perenaaśõl puusa˽paksu˽t́sia lihha süvvehn, sulasõnaaśõl suuŕ kõtt hapund `taari juvvõhn Rõu; oĺl rikass `pernańõ, a ar˽`ku̬u̬li, pu̬u̬ĺpidodsõ˽sukakõsõ˽`pańti `jalga Vas; `liisna hoonõh, kohe `ṕernane pant `kraami Se

petma1 `petma, (ma) peta(n) S L Ris Hag Kos JMd Pee Koe Rak VJg IisK IPõ Äks Ksi Plt Lei; pettama, (ma) peta Khk Kaa, pettan Jõh, pedan VNg; `petmä Tõs Khn Juu Kod Äks KJn Vil Trv T V(-t́-), `petme M, (ma) petä(n); pettämä, (ma) pettän Lüg, pedän Kuu Vai

1. tüssama, alt vedama; pügama; valetama sie mies jüst ei pettänd Kuu; sie petti tädä `ninda‿t - - kas akka `itkema VNg; Ei `maksa tõis pettada, saad ise sama tagasi Jõh; sedävisi enämästi igä `süksü `ilmad pettäd piltl Vai; teda sa juba petta äi saa Khk; Tuli `väĺla, et ta valetas ning pettas Kaa; ühe korra petad küll kondiga, teist korda äi saa lihagagid vns Vll; Soa vana `kõrva petta `öhti, ta kuuleb veel kõik, mis toas räägitakse Pöi; ta pettis raha omale Muh; Ära lase ennast petta Emm; kui teene teist `easte petab, siis `öötakse: küll pügas Kul; petab teist üĺdalati Tor; mõni inimene petäb teist - - rahaga Juu; nad on mind pett JMd; sie on alati `petmise pial väilas VJg; ma valestasin tämale, pet́in teda IisK; näe, kuda pett - - müis selle tina õbeda pähä ärä Kod; si̬i̬ es lase ennast pettä Vil; nevä om `ausa inimese, nevä ei ole kedägi pettän Pst; ega latsel puha `õigust ei saa kõnelte, last petät iki Krk; ta om üit́s kavvaĺ tõist `petme Hel; vanast üteldi, et nõid petäb noid, kes nõvvu `nõudva nõia käest; üits eläb `tü̬ü̬ga, tõene eläb `persega, kolmass eläb `petmisega Nõo; mis sa siss tulet `petmä vaest inemist Võn; `tulkʔ tiʔ, ma olõ kotun, kui ma ärʔ lää, sis‿ma petäʔ Krl; su siĺm pet́t - - tu‿m jäness, mitte repän; ku sa maad üt́s kõrd petät, maa pett sinnu ütesä kõrd Har; `inemiisi hät́iga˽ka petetäss, aŕstitass `võĺssi Rõu; Ku mä petä, sõss sülgä mullõ suuhtõ Räp; ta muud ei ti̬i̬ʔ, ku pett - - `õigut ei kõnõlõ Se
2. meelitama, peibutama; võrgutama ma `selle `tütriku pettäsin küll oma `võrku Lüg; metsa tondid, ta eksitas ja pettas, ei osa εnam `väĺja [saada] Ans; [vargad] `petvad kuera levaga ää ja tulevad ikke; pettis ta `metsa ja võt́tis raha ää Mär; see olnd petetud `neitsi Kir; petnd tüdreku ää, `narris ää, tegi lapse PJg; ta pet́tis mu `siia Koe; [liiderdaja] petab poisid ää ja meeste käest naised ää Ksi; mea olli `vaese rätsepe tüdär ja - - peti talu poja ärä (abiellusin tallu) Pst; mis sa petät koerast, ku koeral `ütlet leib, leib; ilm petäp `vällä, ei taha mitte sehen olla piltl Krk; si̬i̬ om serände obene - - leeväga vaśt petät, siss saat kätte; mehe ullutava ja petävä `naisi Nõo; sõ̭sar pet́te minnu `endä poole, et riśtesä `tuĺle `küllä, `tahte sinnu nätä Võn; tiä pet́t tõist inemõst `mõtsa Krl; ta poiśs olõ õiʔ määnegi [naiseks] `võt́ja, ta om periss `pet́jä Rõu
3.  laiska ~ laiskust petma (laisklemisest või kiiremini, paremini tegemisest) ei sa saa `laiska pettada Lüg; siis tahi `laiska pettä Vai; ärge iialgi `laiska `petke, laisk ennast petta ei lase Kul; sa˽petät `laiskust, tulõ no magamast üless Har; päev petab (sissemagamisest) kes just tahi, et piab `saama üless `enne `päivä `tuisu, aga jäi magama, [siis öeldakse:] päiv pettäs minu Lüg; ta ei makagi niikaua, et pää ta ää petab, ta tõuseb enne `pääva juba ülesse Mar; ehälised tulevad ommogo pu̬u̬ljuasse, päev ärä `petnud Kod; päivä `petjä käü `ümbre, ei ti̬i̬ʔ midägi Krl; välja petma pettusega, kavalusega midagi kätte saama kes vähe `targemb õli, pettäs `tõise käest `vällä Lüg; `petvad inimeste rahakot́id `väĺla Mär; kiḱk rahakopigu ta pett `vällä Krk; ära petma 1. (rõhutab petmisega seotud tegevuste lõpetatust) petan lapse ära Rei; ta pettis selle obose ää mo käest Mar; pettis tema kääst kõik ära VJg; `perseni kõhe `lasknud ennäss ärä pettä Kod; ma sai ta ärä pettä Trv; ku `keŕgepelt sai midägi är tetä - - sai `laiskuse är pettä Krk; petäb tõese käest asja nii kavalade ärä, et tõene ei saa arugi; tu̬u̬ `pernane `oĺli serände, et sia söögi ja kõ̭ik pidit `käega segämä, esi ütel: a sa tahat `laiskust ärä pettä (varjata) Nõo; ärʔ pett `vaese tütärlatsõ käest hulga rõivast Rõu; timä püüd tedä ärʔ pettäʔ, kõlvatu ti̬i̬ `pääle viiäʔ Plv 2. (linnu, hrl käo, häälitsemise kuulmisest enne hommikusööki) kukulind petab ära, pidi midagid ikka `maitsema [enne välja minekut] Vll; kukulind pettis mind täna omingu ää Muh; pääsuksed, linalinnud ja käod ja kõik ikke `petvad inimese ää, kui sa põle mette enne `süia saand omiku Mär; kui kägi so ää petäb ja sa `loomi söödad, siis need loomad `kuivad ää Tõs; peab suutäie suhu `pistma, linnud petavad ära Hää; kui reäk petäb ää, sis inime peeretädä Juu; kägu pet́tis mo ää, ommiku vara lähen `väĺla, silmad pesemata ja leib `võtmata Kos; õmal kua ei õlema `tervid, õlema `aiglane, kui kägo ärä petäb Kod; võtame raasike `leiba, et lind ära ei peta Äks; `maaripäevä ommuku `petvet varess ka ärä Krk; kägu kukup, petäp ärä, kui söömätä `vällä läät Kam; lasit käol `hindä är˽pettäʔ Plv; võõdass üvä `suuhtõ, muido tsirk pett ärʔ Räp

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur