[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

hilbukene dem < hilp
1. hrl pl kulunud või õhuke riietusese, hilp `vaesel lapsel ollid ilbuksed `seĺgas Hää; tal ike oma `riideilbukesed `ümber Koe; vanad ilbukesed on, aga ma lapin nad ää Sim; pane si̬i̬ ilbukene `selgä mes sul one Kod; [lapsed] tal nõnda ilusti ärä ilbutet, ilbukse egädel; vana `rõõva ilbuke tulli ku ribin `lõhki Krk; [lapsel] sitsi ilbukse säĺlän; `kaeti iki, et inimesele ilbukõst saab ihu `pääle Ran; mis naa t́sit́sihilbukõsõ külmä `vasta pedäväʔ Har
2. riidelapp, -räbal laps mäńgib `riide ilbukestega Kos; miul om mõni ilbuke rõõvast iki, periss ilma küll ei joole Krk; `rõiva omma nigu ńardsuʔ, nigu hilbukõsõ `ümbre ihu Har
3. räbalais inimene oo sa vana hilbukõnõ, koh sa no käve Se
4. natuke üks `ilbukene `asja oli Vai

käperdama käper|dama spor S, L(-tama Aud) spor K I, Trv, -tem(e) Hls Krk, -deme Hel San(ḱ-), -dämä u Kuu, Mar Juu KJn TLä Võn, -däm(m)ä V(-demme, käpõrdõmõ Krl; ḱ- Se); käpperd|ama Lüg IisR, -amma Vai(-ämmä); käpärdama Khk Mär Var VJg
1. kätega katsuma, kobama, kompima; kätte võtma Tämä ei nää enamb `ühtägi, käpperdab - - ja `tunneb `missike on jakk vai `sielik Lüg; laps käpperdab iga `asja Vai; `joonud meestel on see moed, et `tahtvad `naisi käperda Khk; Poiss oli kange mees tüdrugid käperdama Emm; ää käperda `papre kallal Tor; mis sa must käperdad, ma ei saĺli et sa mind katsud Juu; käperdud aśsad on mustad ja `meardind Kos; nemad käperdavad seda `kaśsi, siis kaśs jääb närust VMr; `ühtelugu püiab tüdrukuid käperdada Trm; käperdab kõik mustaks Plt; ta käperts pimmessel iki, kaess `käege; mis sa ik käpertet, käppek küĺlen iki egäss pu̬u̬l Krk; Mis sa kobid ja käperdäd noid `leibu Nõo; ärä ḱäperdegu ilma `aiga toda `lu̬u̬ma San; üt́s vuŕle oĺl, tuĺl minno käperdämä Kan; Arʔ saʔ naaku mustõ kässiga raamatut käperdämmä Vas; sul om ta käperdämise mu̬u̬d kõ̭gõh, haŕota timä `maaha Räp || varastama kes jo varass poiśs om, tä käperdäss, tä jo hää käpo mi̬i̬ss Räp Vrd käpeldama || tõuklema, hullama lapsed käperdavad nii kaua kut tegad ükstesele `aiget Khk Vrd käpastama, käpustama, kääberdama
2. käpukil käima, roomama; ukerdama laps parandal käpärdab Mär; ei `oska `käia, käperdes lähäb Var; laps käperdab kõhuli muas JMd; juodikud käperdavad Iis; laps käperdab, läheb `jalgade ja käte pial edasi Ksi; joba käperts, lää kui üit́s ribin neĺlä käpä pääl või ütte `kintsu pidi Krk; `kartuli mulla pääl, säl käperdä põlvikeli Puh; las laits käperdäb maan Nõo; ta vi̬i̬l käperdess, ei kõnniʔ vi̬i̬l Krl; kes kumarusi `tü̬ü̬täss - - tollõ üteldäss, mis sa käperdät, kas rehä vaŕs ei haaruʔ, et `sirgu saat ollaʔ Räp
Vrd käperdellemä, käpitama, käppama
3. aeglaselt ja saamatult tegema; vusserdama sääl ta käpperdab ja mökkerdab, aru`saamatu inimene Lüg; käperdab `peale, `tehtud saa kedagi PJg; kis kedagi teha ei `oska, si̬i̬ käperdab Hää; ega sie tüö midagi ole, mutku käperdab sial tüö kallal JõeK; `miśki `moodi nagu tegi, aga see oli käperdatud, see põld kedagi asi Lai; mis sa käpertet, ku sa ti̬i̬t, siss ti̬i̬; käperts `pääle selle tü̬ü̬ man, tal ei lää si̬i̬ tü̬ü̬ edesi ei tagasi Krk; si̬i̬ om ärä käperdet, si̬i̬ ei pia `vihma, si̬i̬ rõuk ei `kõlba kohekile Hel; temäst ei ole tegijät siin ei sääl, nigu kana `paklin, käperdab `paĺlald Ran
Vrd käpitsema, käputama