[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–32. vihik (a–piiastama)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 96 artiklit

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:
1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima
2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl
3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma
4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama
5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma
6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama
7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama
8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama
9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama
10. raseerima; karva võtma
11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma
12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema
13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema
14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama
15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama
16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma
17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma
18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema
19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma
20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.
21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama
22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama
23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)
24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma
25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama
26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima
27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima
28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma
29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut
2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv
3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se
4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp
5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn
6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se
7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se
8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se
9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se
10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut
11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa
12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk
13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv
14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk
15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se
16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote
17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu
18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv
19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut
20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu
21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas
22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut
23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se
24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs
25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut
26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk
27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp
28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg
29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

alle1 `alle Hlj RId Rak VJg Iis

I. adv 1. alla, kaetud või alumisse ossa; (millestki) allapoole panin `sinne nahad `alle vana `vestile VNg; asu sinä `alle, minä asun `pääle; tule pane `puhtad `nartsud `lapsele `alle ja `kuivad; pisikesed `lapsed kusevad kõik `alle; Vene `keiser `kirjutas kää `alle sõa leppingulle Lüg; ei saand [heina] teha, vana kulu, vana ein jäi `alle Jõh; Kevade `luomad - - `tõussa ei `jaksa `muidu, kui aja `uovad `alle IisR
2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole, madalasse sie `justku kuuld `alle kukkund, ei `oska midagi; [ei] `tohtind nii `kiiresti `alle `lassa `longa [ketramisel] Hlj; siis `lasti uus `laiva teluld `alle (vette) VNg; `linnud kui `saavad porodetust (kui mesipuud põrutada), siis kukkuvad `alle (surnult maha); kui `korsna `õtsast suits `alle lüöb ja `korssen ei `tõmma üäst; `istub `kelko ja laseb `alle menemäie; [leib] jääb kõri `kinni, ei lähä `alle, on pali aganu sies Lüg; sukkad `lähväd `alle, kui `paelu pääl ei õle; Siis akketi `männäga sääl `kirnu sies üläs `alle `liigutamma, kui sie mant läks siis võist Jõh; akkas `kallast `müödä menemä ja kukkus `kaldast `alle; `leivä `taigina `lasko `alle, ku leib on segatu; `päivä `lasko `alle - - `lähtö `luoja Vai; `vanker `vieres määst `alle Iis || ette, vahele; töötlemiseks kui `torgid `vilja `trummalille `alle, `torkad kääd sügävälle, unt `karsib purust kääd Lüg b. (lähemalt kohta määratlev) `kaura `tehti `siiä `alle `õitside küll, aga mina piän siit kõik [muudki viljad] `saama Lüg; siis `laiva kippar toi pudel `viina taas `sinne `alle (laevaruumi) Vai c. (päri)suunas; allapoole, kaugemale keväde kui vesi `lahti lähäb ja jää `alle lähäb juo, siis `aetasse puud jõkke Lüg; ida `tuulega vesi `lähto `alle, `lähto `lääne `puole; kui on `allemenemine, veso `lähto `rannast Vai
3. omale kohale (allasendisse); külge, kinni `kartulid akkavad juo `alle `lüömä, saab `varsti liend; laps võttab jalad `alle juo, akkab `kõndimaie Lüg; tekköd `puused jalad `alle; seppä `rauda tänä ovost, pano `rauad `alle Vai
4. (välj suhet; määra, hulka) a. vähem (kui) en õle viel `seitsekümend viis täis, õlen `alle viel Lüg b. vähemaks sääl on pisikesed `mustlased, nied norivad koleda `alle `inda VNg; `tõmmab `indasi `alle, sie on siis kui `tõine müüb `uodavammast kui `tõine; nüüd on turu `innad `alle kukkuned Lüg; löi `innad `alle Vai || jões on ka vesi kahenend ja `alle `andand; nagu pakku õts õli jäme [paistetusest], nüüd on juo `alle `andand Lüg
5. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) mene akka `vasta, ärä `anna `alle VNg; `tõine on `kärmemb tegemä, mina jään ikke `alle Lüg; `Allekäind inimine varastab, `räägib rumalast Jõh; üks iga `anda `toisele `alle, leppivad ka Vai
6. (välj aega) eel, enne, ette `silku `leibä `alle ja siis viel `kartuli ja võid `pääle, siis sie õli üks eht `süömäaig ma `ütlen, äh Lüg; No kui õli karaski, siis `võeti `suala`leiba ehk `silku`leiba `alle, siis `üäldi, et `tiema nüüd `silda `alle Jõh
II. postp 1. a. (kellegi, millegi) alla; alumisse ossa; (millestki) allapoole, madalamale rukki `alle [pandi sõnnik] VNg; pane nied `kuogid `piatsu `patja `alle; ühe pisikese alukese panin `pliita `alle; mitte palakeist ei `andand `amba `alle; mies jäi `metsäs puu `alle; aluskuub `panna `kleidi `alle; `õmblesin `sieliku `alle `tuoti Lüg; kukkus üle `päide kõhe `meie obuse `saani `alle IisR; `viskas `einä `verko `perse `alle ja läks kodo `puole Vai b. (millegi) sisse, varju mul kattusse alust ei õle, kuhu lähän, kas mene `metsä `kuuse `alle kõhe; sain oma `vilja `õigel ajal kattusse `alle, `sisse `vietost; lähäd kevädel `metsä `alle `kõndimaie; sao kääst sain `räistä `alle `varjule; `jõute `riistad `viedi agerikku ulu`alle Lüg; maod `männöd maa `alle `ussi `maarja `päiväl Vai
2. (kohta märkivalt) (millegi) lähedale, juurde täma läks pere `ukse `alle ja `viskas `saŋŋa `ukse `august pruut́`pulga `sisse Hlj; ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; ärä jää `ukse `alle `sõisama; suri minu `silma `alle, õlin kõhe `juures sel ajal; pääv kesk`õhtas, saab juo `Tallinna `alle Lüg; Ei `salli `silma `allegi (sugugi) Jõh; `sõitaja tõi minu‿ss (pruudi) nii`kauagu `siie treppi `alle, ämm oli treppi‿päl `vastas IisR; `istuda ikkuna `alle ilosad `ruosid Vai
3. suunas, poole `Tartu linn `oiab `lõune `alle Lüg
4. (välj tegevus- või mõjusfääri, kuuluvust) a. olukorda, seisundisse; tegevusobjektiks; (kellegi, millegi) mõjusfääri, võimusesse keik vili `tehti `künni `alle Hlj; `voidasimma `siepi `pääle [pesule] ja panima `vanni `jälle `kuuma vie `alle VNg; kikkerberi `marjad `pannasse `korgi `alle `sõisamaie, ei luhi `vällä siis; siis kokk võttas anel pää maha, kui juo läks prae `alle; jättän siis nüüd `lapse sinu käsu ja `uole `alle; en `maksa `võlgu `vällä egä `sintsisi, `pannasse varandus `pitsati `alle; tieb üks inimine süüd, siis `pannasse vahi `alle; `kartuli vagu, midä ei saa sügise `võetust, jääb `talve `alle; tämä `viedi `tohtre `alle, on tõbine; `viedi `arstimise `alle; `ilma `süütä sain `tühjä juttu `alle; kui laps on jo `kolme `päiväne, siis `panna nime `alle Lüg; sie õli `arvast, kes [vilja] äkke `alle tegi; sie `tarvis kõne `alle võtta, vaja `rääkida Jõh; `Leenu sai tanu `alle Vai || vahele, ette sedä tuleb `tihti, et kääd ja jalad `jääväd `massina `alle Lüg b. (kellegi, millegi) alluvusse, haldusse; käsutusse, juhtimisele sie `kuulus Vihula `moisa `alle sie `vaprik Hlj; Rio külä käib `Maidli `mõisa `alle Lüg; piab `linna `alle `sisse `möllima Jõh c. (millegagi) hõlmatud, täidetud tegin juo sügise rukki `alle sene `uuvve maa Lüg
5. (välj aega) eel, enne `süömä `alle võttan `viina, `süömä `pääle en taha enämb Lüg
6. (välj umbkaudset mõõtu või määra) kas on sada viistõist tuhat vai on sada kolmkümend tuhat, sene `alle näväd `onvad üless `kirjudetud [tulekirjutusteks] Lüg
7. (välj viisi, laadi, korda) `lüödi `vartaga ~ `vardaga üks ühe `alle VNg
III. prep 1. (millestki) all(a)pool(e), madalamas(se) päiv on juo `alle `lõunet, siis kui `lõune on juo üle, on juo kahe `kolme aig; minu `aigasi vanu enamb ei õle, nied on kõik `alle `mulla juo Lüg; `Lapsukeste `kleidid `käisivad kõik `alle `põlve; `Lapsed `veiked, `alle `põlve keik IisR
2. (päri)suunas läks `viilite `alle `tuule `ranna `puole (laevast) VNg; `alle `tuule piäb `külvämäie, siis vieb `sieme `laiali; `alle tuult ei tõhi `põtrale järele `mennä, siis näväd `tunnevad minu `aisu Lüg; `Allemägä vahi, et `vanker ei käi `kandu Jõh; vei rüsäd mänemä `alle vett `merre; tulimogi sedämodi `alle `lained - - `randa Vai
3. (välj suhet) vähem (kui) sie on viel `alle kuut`kümmet `aastat VNg; minul on raha `alle kaht `kümmend; mõned kalad õlivad `alle `naula, mõned õlivad üle `kolme`naula, kuda `trehvas; `alle `aastat `tienis merel Lüg; vähäse moned kobegad `alle `neljä `rupla läks Vai || sa õled `alle minuda, minu `vasta ikk‿et saa Lüg
Vrd alla1

hammas|kooku, hammas|kouku vedama vaidlema, nääklema; tülitsema ei nie ole viel `hammas`kouku vedaned Kuu; näväd läbi ei saa, `ühte`puhku `viäväd `ammas`kouku Lüg; Akate jälle ammas`kooku vedama, sest vöib tüli `töusta Rei; `tüksi minuga ammas`ku̬u̬ku vedämä Kod

arvama `arvama, da-inf arvata eP eL(`arvam[e], da-inf arva|te, -de M; `arvam[m]a, da-inf arva|taʔ, -daʔ V; `arva|mõ, -mme, da-inf arvõde Krl; da-inf arvadõʔ Har), `arvata R(`arvamaie Lüg) Emm, `arva VNg Vai; (ma) `arvan, `arvon Vai; `arbama, da-inf arbata Vig Mih, arbadaʔ Lut; (sa) `arbad; (nad) `arbavad Rid, `arbvad Mar; tud-kesks arbatud Ris (Lausefoneetiliselt mara ma arvan Mär Koe, maran id Amb)

1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se
2. a. kindlaks tegema, ära ütlema või seletama; mõistatama, mõistatusi lahendama mina olin `kange `arvatusi `välja `arvama Hlj; tehnd paha pali - - ei `jõuva `vällä `arvada `kõiki neid `tempusi Lüg; `arva üles mis see möistatus on Jäm; seda saab arvatod ikke kes tä oli ja Mar; `arva ära, mis mul sii kaśti siis on Hää; mea `arva ärä küll, kui vana ta om, `ende elämise `järgi Krk; kas ma mõttõtark olõ, et ma su mõttõid või vällä arvada; no‿m imeʔ maa päl, no ei jouaʔ jummaĺ maa päl arvadaʔ, mis no ilm tege Har || (tähti) veerima; (sõnu) kokku lugema rehendab ja `arvab `tähti üles, midä n imelised `kiegi on Lüg; laps `arvab alles `tähte ei `oska viel lugeda VJg; raamadu ots joba kähen, akass joba kokku `arvame Krk; ta joba mõestap `tähti arvata, nakap joba kokku lugema `tähti `perrä Nõo Vrd arvatama b. ennustma, ette ütlema või nägema või aimama ühe `aasta ette `arvada, kas tulev `aasta ka tuleb `ninda `pitkäd rukkid ku sie `aasta Lüg; `Ilma arvati `taeva `märkide `järge, nee olid vanadel inimestel kõik peas Pöi; taevas `loitleb täna. siis `arvavad, hakkab külmaks minema, kui `talve aeg Phl; taevas punetas, ja [virmalised] `vehklesid - - arvati sõda Sim
3. a. (kellekski või millekski või mingisuguseks) pidama, lugema, tunnistama `Arvama omaks (näppama, varastama) Kuu; `kiskusin `virsu `tohto, `metsavaht `arvas minule seda süüst ja pani `trahvi `pääle Lüg; milleks sa tεεd see arvata (tundmatu sõna tähendusest) Khk; ära `arva `koera karvast Rei; nüid nad (lapsed) ei `arva selle kodust midagi Hää; teesed `arvasid tõeks, aga tal oli naĺla jutt, põld tõe jutt mitte Juu; vanamies, keda ta (rehepapp) arvand tondiks olevad, ütend temale Kos; ma sedä innass ~ inna ette eu `arvagi Krk; mes si̬i̬ vana inimene vi̬i̬l om, mes joba mullass piass arvatama Nõo; ma ei mõista siihn kedägi `süüdläsess arvadaʔ; sa `arvat vaest mu süüss, et kaśs vällä˽`ku̬u̬li Har; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || kuhugi kuuluvaks pidama Mind arvati siis veel noorde `kilda Pöi || (kellekski või millekski) nimetama, ütlema, kutsuma eläjäd ike õlid `este, egä es arvata luamass Kod; üükaŕuśs hobõśsit kaits `üöse, `üöd́silene arvatass Lut b. (millestki või kellestki) lugu pidama, hoolima, (midagi või kedagi) hindama aga ma ei `arba sellest lihast [mis on pärast tapmist likku pandud] kedagi, see oo vesine `kangeste Mih; Nemad (sakslased) on irmus `uhked, teise inimesest ei `arva midagi Hää; eks neid (tüdrukuid) arvataks, kes ilosad ja `uhked `äśti Ris; temä ei `arva miust mitte midägina Nõo; minno `väega arvatass, `vasta võõdass ilosahe [kui suurt sugulast] Se
4. otsustama; määrama, mõistma midä süüd `arveti. süüd `arveti sedä et tie `vaŋŋi tüöd; kohot `arvatasse süütegijale; [kui võtad noore naise] siis tulevad kahed `lapsed, `kelle sa `muistad `õigust `arvada Lüg; tu̬u̬ jäägu sinu `endä arvata, ti̬i̬ nigu esi näet; tedä om `õigess arvatu, temä ei ole `tolle asjaga `süidi Nõo
5. a. (kogust, aega jm sag umbkaudu) kindlaks määrama, (välja) arvestama; loendama, (üles, kokku) lugema tämä on tehnd pali paha, et ei `jõuva üleski `arvada Lüg; Ta oli nönda `arvamise `järge (kaalumata) pannund; `Amba `järge arvati obuse vanust Pöi; ta teab `mitmest põlvest enese vanem(a)id tagasi arvata Mär; kõik [kanga lõngade kogus] oli mõõdu järele `väĺla arbatud, siis akati `käärima Mih; keskelt läbi arvatud on nii ehk nii paelu Juu; akkas `oasta täht`päivi `arvama Kos; `kaeksa `kuormad `arvasid luomale `eina ja `põhku [talveks] kokku JJn; kas‿si `laubane päev arvati kua luguje; sõnnikuvedo pääväd (mõisale) õlid arvatud, kaks või kolm päävä; `ańti `püili `vassa ja mes ta arvas `riide ets [müümisel] Kod; `eńni arvati kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale. si̬i̬ jagu seemet `viidi `vaĺmis kohe Äks; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste, mea ole tat pikepess arvanu; aig `arvamede, tuńn `täädmede (sünnitusajast) Krk; kes temä äätegusit jõvvap ärä arvata; miu `arvamise `perrä oless ta joba ammukina pidinu siin olema Nõo; küll ta ti̬i̬d kona ta sul kätte tasu - - ao `arvass; sa˽piat egale `tü̬ü̬le uma aig ette välläʔ `arvamma, siss lätt tüü edesi Har; ku kangast `veetäss käärpuiõ pääle, sõ̭ss arvatass `paasmit pite ja lukõ pite Vas; (ilma) arvamata lõpmata, väga, tohutult (palju) neid on tänavu seal üsna ära arvamata Ris; täma ei `jõudnud neid (hobuseid) enam pidada, obused akkasid ilma `arvamatta `jooksma Trm; ilm `arvamata paĺju Kod; sääl olli `arvamede paĺlu inimesi kogusen Krk; pole arvatagi pole kõneväärt, arvestatav seda pole arvatagid, mis ta siit söi Khk; Oli musta pea rohi, tuder, kaste ein - - aga nee‿s ole eina sihes mitte ää arvatagi, suurem osa oli `sõuke tihe orase `moodi rohi Pöi || kaŕussit `arvama (hrl jüripäeval külaga karjaste karjasoleku päevi korraldama, kindlaks määrama) Se || jaotama nää maad arvatasse viieks kuueks Mar b. arvutama, matemaatilisi tehteid tegema, liitma (kokku arvama) või lahutama (maha arvama) `arva `vällä nüüd sie, kui `palju ma `võlgnik suga õlen; `süömaraha `arvetasse maha sene raha `küljest Lüg; valla kirjutajatel olid `arvamise ketid (arvelauad) nendega `arvasid kogu Kär; Selle [raha] vöib ju vilja `pääle `ömber arvata Pöi; ööldags pεεst `arvama, aga pabere pεεl rehkendama Käi; kui `koolis sai `enni rehkendusi arvatud, siis sai ikke sedäsi sõrmetega `loetud Mar; siis minu isa küsis peast `arvamisi nende käest Mih; tuleb tagasi emadepäävast kaks kuud edasi arvata HMd; ma `arvasin ülesse, et niik-niik paelu tuleb `panna Juu; maha `arvamise `rehnuk Kos; naelad olid. pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu, kui `margapuga mõeda JJn; [arvelaual] võrud kellegä `arvavad, luuss näväd one Kod; selle `tarkuse ole ma `taeva ätilt saanu, et ma arvade ja rehhente mõista Krk; `arva si̬i̬ maha, mes mul ärä om massetu Nõo; ku˽`kaupmihe käest ostat medä - - siss kaumpiiśs kirutass kõ̭iḱ üless, ja `arvass kokku, nii paĺluss tulõ Har; rehkendüśs `oĺle: oĺl kokko`arvamine, `maaha`arvamine, kasvatamine ja jagamine Räp; `arvamaldaʔ om vi̬i̬l, paĺloss tulõ mullõ Se

arvama2 1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se

2. a. kindlaks tegema, ära ütlema või seletama; mõistatama, mõistatusi lahendama mina olin `kange `arvatusi `välja `arvama Hlj; tehnd paha pali - - ei `jõuva `vällä `arvada `kõiki neid `tempusi Lüg; `arva üles mis see möistatus on Jäm; seda saab arvatod ikke kes tä oli ja Mar; `arva ära, mis mul sii kaśti siis on Hää; mea `arva ärä küll, kui vana ta om, `ende elämise `järgi Krk; kas ma mõttõtark olõ, et ma su mõttõid või vällä arvada; no‿m imeʔ maa päl, no ei jouaʔ jummaĺ maa päl arvadaʔ, mis no ilm tege Har || (tähti) veerima; (sõnu) kokku lugema rehendab ja `arvab `tähti üles, midä n imelised `kiegi on Lüg; laps `arvab alles `tähte ei `oska viel lugeda VJg; raamadu ots joba kähen, akass joba kokku `arvame Krk; ta joba mõestap `tähti arvata, nakap joba kokku lugema `tähti `perrä Nõo Vrd arvatama b. ennustma, ette ütlema või nägema või aimama ühe `aasta ette `arvada, kas tulev `aasta ka tuleb `ninda `pitkäd rukkid ku sie `aasta Lüg; `Ilma arvati `taeva `märkide `järge, nee olid vanadel inimestel kõik peas Pöi; taevas `loitleb täna. siis `arvavad, hakkab külmaks minema, kui `talve aeg Phl; taevas punetas, ja [virmalised] `vehklesid - - arvati sõda Sim
3. a. (kellekski või millekski või mingisuguseks) pidama, lugema, tunnistama `Arvama omaks (näppama, varastama) Kuu; `kiskusin `virsu `tohto, `metsavaht `arvas minule seda süüst ja pani `trahvi `pääle Lüg; milleks sa tεεd see arvata (tundmatu sõna tähendusest) Khk; ära `arva `koera karvast Rei; nüid nad (lapsed) ei `arva selle kodust midagi Hää; teesed `arvasid tõeks, aga tal oli naĺla jutt, põld tõe jutt mitte Juu; vanamies, keda ta (rehepapp) arvand tondiks olevad, ütend temale Kos; ma sedä innass ~ inna ette eu `arvagi Krk; mes si̬i̬ vana inimene vi̬i̬l om, mes joba mullass piass arvatama Nõo; ma ei mõista siihn kedägi `süüdläsess arvadaʔ; sa `arvat vaest mu süüss, et kaśs vällä˽`ku̬u̬li Har; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || kuhugi kuuluvaks pidama Mind arvati siis veel noorde `kilda Pöi || (kellekski või millekski) nimetama, ütlema, kutsuma eläjäd ike õlid `este, egä es arvata luamass Kod; üükaŕuśs hobõśsit kaits `üöse, `üöd́silene arvatass Lut b. (millestki või kellestki) lugu pidama, hoolima, (midagi või kedagi) hindama aga ma ei `arba sellest lihast [mis on pärast tapmist likku pandud] kedagi, see oo vesine `kangeste Mih; Nemad (sakslased) on irmus `uhked, teise inimesest ei `arva midagi Hää; eks neid (tüdrukuid) arvataks, kes ilosad ja `uhked `äśti Ris; temä ei `arva miust mitte midägina Nõo; minno `väega arvatass, `vasta võõdass ilosahe [kui suurt sugulast] Se
4. otsustama; määrama, mõistma midä süüd `arveti. süüd `arveti sedä et tie `vaŋŋi tüöd; kohot `arvatasse süütegijale; [kui võtad noore naise] siis tulevad kahed `lapsed, `kelle sa `muistad `õigust `arvada Lüg; tu̬u̬ jäägu sinu `endä arvata, ti̬i̬ nigu esi näet; tedä om `õigess arvatu, temä ei ole `tolle asjaga `süidi Nõo
5. a. (kogust, aega jm sag umbkaudu) kindlaks määrama, (välja) arvestama; loendama, (üles, kokku) lugema tämä on tehnd pali paha, et ei `jõuva üleski `arvada Lüg; Ta oli nönda `arvamise `järge (kaalumata) pannund; `Amba `järge arvati obuse vanust Pöi; ta teab `mitmest põlvest enese vanem(a)id tagasi arvata Mär; kõik [kanga lõngade kogus] oli mõõdu järele `väĺla arbatud, siis akati `käärima Mih; keskelt läbi arvatud on nii ehk nii paelu Juu; akkas `oasta täht`päivi `arvama Kos; `kaeksa `kuormad `arvasid luomale `eina ja `põhku [talveks] kokku JJn; kas‿si `laubane päev arvati kua luguje; sõnnikuvedo pääväd (mõisale) õlid arvatud, kaks või kolm päävä; `ańti `püili `vassa ja mes ta arvas `riide ets [müümisel] Kod; `eńni arvati kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale. si̬i̬ jagu seemet `viidi `vaĺmis kohe Äks; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste, mea ole tat pikepess arvanu; aig `arvamede, tuńn `täädmede (sünnitusajast) Krk; kes temä äätegusit jõvvap ärä arvata; miu `arvamise `perrä oless ta joba ammukina pidinu siin olema Nõo; küll ta ti̬i̬d kona ta sul kätte tasu - - ao `arvass; sa˽piat egale `tü̬ü̬le uma aig ette välläʔ `arvamma, siss lätt tüü edesi Har; ku kangast `veetäss käärpuiõ pääle, sõ̭ss arvatass `paasmit pite ja lukõ pite Vas; (ilma) arvamata lõpmata, väga, tohutult (palju) neid on tänavu seal üsna ära arvamata Ris; täma ei `jõudnud neid (hobuseid) enam pidada, obused akkasid ilma `arvamatta `jooksma Trm; ilm `arvamata paĺju Kod; sääl olli `arvamede paĺlu inimesi kogusen Krk; pole arvatagi pole kõneväärt, arvestatav seda pole arvatagid, mis ta siit söi Khk; Oli musta pea rohi, tuder, kaste ein - - aga nee‿s ole eina sihes mitte ää arvatagi, suurem osa oli `sõuke tihe orase `moodi rohi Pöi || kaŕussit `arvama (hrl jüripäeval külaga karjaste karjasoleku päevi korraldama, kindlaks määrama) Se || jaotama nää maad arvatasse viieks kuueks Mar b. arvutama, matemaatilisi tehteid tegema, liitma (kokku arvama) või lahutama (maha arvama) `arva `vällä nüüd sie, kui `palju ma `võlgnik suga õlen; `süömaraha `arvetasse maha sene raha `küljest Lüg; valla kirjutajatel olid `arvamise ketid (arvelauad) nendega `arvasid kogu Kär; Selle [raha] vöib ju vilja `pääle `ömber arvata Pöi; ööldags pεεst `arvama, aga pabere pεεl rehkendama Käi; kui `koolis sai `enni rehkendusi arvatud, siis sai ikke sedäsi sõrmetega `loetud Mar; siis minu isa küsis peast `arvamisi nende käest Mih; tuleb tagasi emadepäävast kaks kuud edasi arvata HMd; ma `arvasin ülesse, et niik-niik paelu tuleb `panna Juu; maha `arvamise `rehnuk Kos; naelad olid. pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu, kui `margapuga mõeda JJn; [arvelaual] võrud kellegä `arvavad, luuss näväd one Kod; selle `tarkuse ole ma `taeva ätilt saanu, et ma arvade ja rehhente mõista Krk; `arva si̬i̬ maha, mes mul ärä om massetu Nõo; ku˽`kaupmihe käest ostat medä - - siss kaumpiiśs kirutass kõ̭iḱ üless, ja `arvass kokku, nii paĺluss tulõ Har; rehkendüśs `oĺle: oĺl kokko`arvamine, `maaha`arvamine, kasvatamine ja jagamine Räp; `arvamaldaʔ om vi̬i̬l, paĺloss tulõ mullõ Se

*haude|ahmen suvine ahven ahamnid suvel kutsotase aadeahamned, ni̬i̬d tulevad suvel soja ilmaga, sis näväd aaduvad Kod

*edrutama edrota-, u- Kod edvistama `kerge inime, ennäss kiidäb, tämä edrotab; näväd edrotavad, sõnaga kiidäb, tõesega laedab; edrutavad ja naaravad, ja `irskavad nõnnagu lirvad Kod

ehtima1 `ehtima RId(-mäie Lüg) Jäm Khk Kaa Muh Mär Lih hajusalt KPõ, IPõ Plt, `ehtmä Khn Trv hajusalt T V/(ma) ei/, `eh́tmä KJn M(-e) San hajusalt V, `estmä Kod, (ma) ehi(n); `ih́tmä, (ma) ihi Har; `jeh́tma, (ma) jei Lei; (ta) `ehtib Kuu, ehib Saa (impersonaali vormid ühtivad osalt verbiga ehitama)

1. (end) ilustama, kaunistama; (korralikult) riietuma Pidule `mendi, siis ikke ehiti ka Jõh; se ei `ehti, kenel ei ole Vai; kääpided käsivarde `ümber ja kudas vähegid viel `ehti annab Muh; noorikud `peimed läksid lammaste `lauta läksid `ehtima koa, `riidid panema Lih; Ehtimise põll (pulmas pruudile ettepandav põll) Tõs; Kui naõsõd ühes`kohta `lähtväd, siis `ehtväd, et ää `tüütäb `uõtõs Khn; tüdruk akkas ennast `ehtima kui pruudiks sai Kos; paneb uude pinsaku `selgä, mes sa ehid ennäss Kod; ta om ennäst ärä `ehtin ku `mustline; ku uisal matert otsits, ütelts: ehi ehi nooriguk senigu nu̬u̬ŕmi̬i̬s tule Krk; `vastse laalatuss-siidi panni pähä, ega ma‿lli `väĺlä ehitu kah Nõo; Taĺsspühi `tu̬u̬di kuuś `sisse ja ihiti ilustõ äräʔ Har; ar om `hindä `eh́tnüʔ, hüä `rõiva säläh ja `ehte kaalah; ja eläjä˽kõ̭iḱ ̀eh́tidiväʔ arʔ `lillega ja vańnikidigaʔ Se; `musta `eh́tinü (riietunud) Lei Vrd ehendäma, ehitsämä
2. seadma, korraldama; (millekski) valmistama ehi `käimest VNg; ehid `riide `ennast Lüg; Akkage juba sööma [tulekut] ehtima Kaa; isa ehib, ema ehib, poeg saab `poolde `ilma = kanamuna Kul; mia `ehtsi `kaibama minemä Khn; näväd kõik ommogo ehiväd eenäle; ma õlen mitu pühä `estnud tulemä; kaŕjatüd́rik eśt `kaŕja Kod; ommuku eh́ts sadame Krk; me `ehtsime `keŕkude minemä; ilm ehip `saole Nõo; kat́s kanna ehisse, piät `vaht́ma, kas `aida lääväʔ Krl; ma‿lõ `ihtünü minemäde, ei olõ saanu˽konagina; ihiss pääle `ih́tmist, ei˽saa˽kunagi minemä õiʔ. sõ̭ss üldäss ta nigu tuŕk sõtta ihiss; mi `ihte `pallusõlõ minemä Har; nätäʔ ilm ehiss sadama Vas; kohes sa ehide minekit Se; aig eh́t jo vihma pääle Lei
3. roheliseks muutuma, lehte minema mets akkab `ehtimäie Lüg; kevade oras `ehtib, pöd lööb aĺjendama Khk; kui mets ruttu ehib ja `aĺlas lähab, siss peab põlluga kiirustama Saa; üteldi et mets akab `ehtima, veikesed lehepungad õlid üleval Trm; undi karu on sihane, kudas mõts ehip (hundi karv muutub metsa värvuse järgi); muru ehib, mõts lehib rhvl Hls; kiḱk mai·lm ehiss, kolm poisikest ei ehi = mõtsa puu Krk; põllumiis piäb nii `pääle nakama, nigu mõts ehib Ran
4. (ähvardusena) lööma Ma sulle näitan, vuat ku ehin sulle ühe üle kõrvade Trm

helde `elde R eP(j- Var Mih) T Krl, h- Kuu V; `eĺde u Krk(-l-), San; `elle Khk Emm Rei Khn; elle Vig Kse Pär Saa Trm, g elle Rei Han Mih Hls, `elde Kir Tõs Khn Hää Kod KJn Vil Trv Krk; eĺle g `eĺde Kod Krk; helleh g `helde Se; komp ellemad KJn; (lausefoneetiliselt) `helda Kuu
1. a, s helde a.  lahkelt või ohtrasti andev On old igä `heldei inimisi kes on avitand Kuu; Ei mina `kiela kui mul on, mina õlen `elde nagu `eldemari poig ~ tüttär Jõh; Sedakorda oo meitele nõnda eldest kääst (rohkesti) seda `värki `antud Kaa; Naine oli ihne aga mees oli eldekεεline Emm; elle inimene, `andis mis tal anda oli Tõs; e-e-e, elle `pruuti, saada `vaĺmis salle `pruuti (lauldud vanasti noorikut tanutades) Pär; suurte `kõrvadega inimene on `elde Rak; täma oo elle laps, elle `anma; lu̬u̬m lähäb edesi, kes annab tõesele `elde `käegä (müüb kahetsemata); `näitä tämäle `eĺdet ~ ellet kätt, õle tämä `vasta elle [siis lehm annab piima] Kod; Vanadrahvas `oĺlid paelu ellemad kui nüidsed. Kiśsi põrsa i̬i̬st raha võt́tis KJn; arva ammastege [inimene], si̬i̬ om õige elle Hls; kel `juuse otsa `vällä poole, si̬i̬ om elle Krk; `i̬i̬späne päiv olna `elde ja `ri̬i̬dine päiv olna rikass (lapse sünnist) Nõo; tõene tütär om `eldede kätega Kam; `eldet `ańdjat armastõss jummal, ja tõni inemene kah Krl; `Heldet `ańdjat armastass jummaĺ, a˽kit́si kitä õi˽`kiäki Rõu; um viil `heĺdit inemiisi Plv b.  helde inimene `sitkel on `siidigi aga `eldel ei õle `elmigi `kaulas Lüg; `sitke kannab `siidi, `eldel põle mitte `elmigid `kaelas Muh; `eldel põle `elmid `kaelas, aga `sitke kannab `siidi Tor; kit́sil `kõiki küll, `eldel ei õle `elmigi kaalan; `elde perse seesäb alate märg, tämä jaab kõik ärä, ise oo ilma ku koer Kod; sikke kand `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan Krk; kidsi söönä kirstust, `elde munde mulgust Puh; sitt kannap `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan; `elde perse om ike ele. `eldel ei ole konagi midagi; kidsi sü̬ü̬b endä kirstust, `elde tõese mehe aedast; jagajale jäävä näpu, `elde perse like (pole riiet selga panna) Nõo c.  (kombelõdvast tüdrukust) `Elde õde oli sie, kes igaühega magas IisR; Päris helde emme tüdar, äi ta pole isaste vastu eese asjadega teeb kui tinge midagid üht Kaa; kui mõni tüdrik ühe [poisi] `vasta `elde oĺli - - siss see (poiss), kelle `vasta kade, akkas kohe sõnuma SJn; [tüdrukust] kes `vasta võt́t kõ̭ik mehe, siss üteldi et, `elde anniga, laja panniga Nõo
2. hell, tundlik; lahke, sõbralik südä on ka `elde, ku kääd on `elded Vai; `elded [härga] püsut kiputasid, siis oli nii nobe; üks [härg] o `ellem, teine o tuimem Khk; kere ikke nõnna `eldeks `löödud (peksa antud) et `aitab kohe Mar; näe kui elle ta (laps) oo akkab aga `jälle `nutma Kse; Äga ellet inimest või `puutu Han; ta oli üks `elde südamega laps Ris; päris `elde meelega ~ `eldest meelest `ańdis Lai; si̬i̬ o `väege elle si̬i̬ lait́s, tõine kannats kiḱk ärä Krk; temäl om `väega `elde südä, annap kõ̭ik käest ärä Nõo; `helde hingega, tõõnõ om `väega sikõh Se
3. kärmas sie obone on `elde tagant üless `lüöma VNg; Ega tuld eldemaks saa (öeld sellele, kes kiirustab söögitegijat) Ans; mõni kui midägi one, kõhe naarab. si̬i̬ one elle `naarma; kuri kusele, paha pasale, vi̬i̬l `eldem `itkma Kod; kaanis `elde oma naeruga KJn
4. rumalake poiss oli na `elde natuke või napakas Rid
5. heldene `Heldaaig ku sinu jalg o mend `paistesse Kuu; `armas `elde `aiga vai sina oled siin VNg; `elde `Jeesus, obu on `töösti ära läind siit (laiult minema ujunud); oh sa `elde arm; `elde jee, nee kasu naised tegad `vaeseks Khk; `taevane `elde `Jeesus, nii palju Muh; Elde Essuke või vanamees surn ää; meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; `jelde põlastus, küll oli neid (kärbseid) aga paelu seal Mih; oi `elde jeheke, kus tä köis sii tüdrikud `sõimamas Tõs; `Elde püh, mis `riäkväd; `Elde pühä ie, `terven pani selle levä korraga `nahka; `elde pühä `ieder, sia koa ikka `allõs elus Khn; oh `elde jumal küll, näed mes näväd teeväd Kod; oi sa `elde `Jeessukõnõ, mes nüid saab Nõo; ah sa `helde hingekene Se
eros eraldi Ei näväd kuos ela, juo `ammustajast `saate `onvad eros Lüg
et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a.  (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b.  (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c.  (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a.  (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b.  (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c.  (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a.  (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b.  (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c.  (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d.  (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod
ihmama1 `ihmama, ihmata I(ihimama, -ämä, ihmata, -ätä Kod), `ihmada Jõh IisR
1. hõõruma a. nühkima; hõõrumisega siluma, puhastama või kulutama `Ihma sie laud `liivapaberiga üle IisR; rihm `ihmab `sinna `vasta Iis; kui köit punuti, siis vaea ära ihmata - - köis `pańdi puu `külge, paar `keerdu `ümber, siis tõmmati edasi tagasi, si̬i̬ õli köie `ihmamine Trm; truadi `lõnga ihmätässe pigigä; [vokinööre] sellepäräss ihmätässe, et enäm ei veni, ku vokile `piäle paned; nuada `köisi kua ihmäti. `eśte venitite, siis `pańti varna `õtsa ja ihmäti; akama `õngi ihimama. ihmatasse `puhtass [telliskivipuruga]; ku paĺjass muad sae ihmata kulus ri̬i̬ jalas ärä; köie keid ihimama (riidelapist läbi tõmbama enne köie kokkulaskmist) Kod; `ihmamisega läks [voki] nöör siledast Lai || kergelt pühkima (nägu) Trm b. (kergelt) ihuma, liipama [luisuga] Nuga ~ vikkati `ihmama IisR; näväd rihma piäl `ihmavad [habemenuga] Kod c. riivama kos‿sa ihimäd! ihimäd ku lähäd `mü̬ü̬dä ja õõrud nagu lavva `servä `mü̬ü̬dä õõrud Kod
2. aeglaselt või vaevaliselt tegema `Ihmasin mõned puud läbi [nüri saega] Jõh; `Ihma, `ihma ega me `muidu tüöd `otsa ei saa IisR; ihimab `kanga `õtsu läbi koĺbisku maha; lehem ihimab minnä tasaiĺjukeisi; ihmasid eenäma vikatiga `paĺjass Kod
3. fig a. (tüli, vaenu) õhutama; tagaselja rääkima akati tõśe `kõhta ike `ihmama – `ihmama nõnna kauvast kui jo viha läks suurest; eks nad ike jo `ihma sedä mõtet; `ihmab teist (räägib taga) Lai b. tüssama; pettusega omandama `Ihmas `vankrist `uuved `saapad ära IisR; [teine] alati ańd `perrä, siis tämä `ihmas tädä alati Kod; sain ihmata omale, teise käest Lai
ilm2 ilm g ilma eP(e- Käi Rid Mar Var; jõ- Khn; g `i- hv Mär Tõs, Kei HJn JMd spor ViK, KJn) eL(ji- Lut); `ilm(a) g -a R (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. maakera, -ilm sedä `ilma `luodust ei saa inimise `lapsed kõik `muutada; `piigalaps ei õle viel täis`kasvand – aga tiab juba kõik `ilma `asjad selitada Lüg; Ülä `ilma ulatavad, `ümber pää ei ulata = `silmäd Jõh; `ilmas on pali `rahvast Vai; Kõik ilmanurgad on täma läbi `pahmind Pöi; ise ime, ise pime, ise üle ilma tark = margapuu Muh; Üle ilma look (vikerkaar) Han; Laseb ühest ilmaservast `teise, tü̬ü̬d ei viisi teha Hää; ilma `algusest olid `antud talumeestel pahemad maad ja mõisal paremad Ris; rehendand - - `mitme pääva ja `oastaga võib ilma `ringi `sõita Kos; ilm on iga neĺla kańdi pialt `lahti, mine kuhu tahad JJn; kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ilma ori (vana ja jäme puu) Koe; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; vahest käis unes puole `ilmad läbi Kad; kas sugulaisi one ilmas vai ei õle Kod; ku paĺlu selle aa si̬i̬s on ilm arenand, `riided ja söögid Vil; üt́s põĺv kaoss, tõine akkass eläm jälle, ilm tühjäss ei jää; ku okki es joole ilma pääl (olemas) - - iki kindsu päl lükäti `käege [heiet] Krk; mes‿ma rahasitast oia, ilmast `saadu, `ilma lähäb kah; oh saab `ilma miu täis kah, jääb ülegi, mes‿mä nii paĺlu ahnitsa; sa `kõ̭ike ilma tü̬ü̬d ärä jõvvat tetä; kui kavva sina jõvvat sedä `ilma ülevän oeda; kajatava nigu `pu̬u̬lde `ilma (väga kaugele) kuulda; tu̬u̬ `oĺli küll vanamut́t ilman, küll tu̬u̬ vi̬i̬l `paĺlu `tiidse Nõo; ilma pääl süńnüse suurõ muudatusõ Krl; üle `õiguse ei olõ ka ilmah midägi; ilm um täl nüüd vallalõ ja toorõss (mõtleb, et saab kõike, mida tahab) Plv; ilma veereh lätt maa ja taivass kokko; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; no om seo ilm nigu `ümbre˽pü̬ü̬rt, olõ õi˽nii nigu innembüsi oĺl Vas; oh ta om nii `uhkõ, olõss ilma `ümbre käänäsi; kae no `mitmõt `päivä satass `vihma, ka tulõ no ilma ots Se; põld ravitsass `kõikõ `ilma, ni rahvast ni tõbrast Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) `Ilmal on `kurjad `silmäd pääss Kuu; `Lapsed jättas `ilma `uolest (hoolitsuseta); `Ilma otsani (mitte kunagi) ma sinuga enamb ei leppi IisR; nee `jätsid see ilma jäuks (hoolitsuseta) Khk; Mütu `ilma (kui palju) teitel neid taarist on Kaa; [ta] eliseb nüid tühjä jutu käen et ilm seĺjän; loeb ku ilm seĺjän Kod; Piab `ilmast ku `ilma (alatasa) `ju̬u̬skma ja ratselteme, mis ta sest saab Hls; ka äbi mõne ärjä suurune om, või ärg mõne ilma suurune (vabandatakse häbiväärset tegu); mitu `ilma (kui palju) mea tat vi̬i̬l ärä sü̬ü̬; Kadril kikk ilm `nurkapidi seĺlän (koob paljudele) Krk; ega sa `ilma ei jõvva ärä `võita Ran; niida om si̬i̬ ilma asi, niida käip si̬i̬ ilma käsi Nõo; näe, kos mul `uńdrik om kui ilm (lai) Kan; ilm um laǵa, maa toorõśs Lut | (ahnusest, suurelisusest) võtass `endäle vai `terve ilma `säĺgä Ran; Egass kõ̭kkõ `ilma saa õi˽kõ̭rraga `suuhõ haardaʔ Rõu; Tä kraap kõ̭ik ilma kokko Räp; sa tahat `kõ̭ikõ `ilma kätte saiaʔ, sa pööräde kõ̭õ̭ ilma `üśkä [ahnusega] Se | (õppimisest, õpetamisest) Ilm obetab inimese, `raske `kuorem obuse Kuu; Küll ilm õpetab, lai väli `nuomib Lüg; Küll ilm koolitab Pöi; küll ilm õpetab ja kroono piits koolitab Juu; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; raamat oppeb küll, aga ilm om suuremb ku̬u̬l`meister; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; Ilma piits um halusap ku esä vits Rõu; Ilm oppass, vaiskanahk koolitass Räp; ilmapeal(e) 1. peavarjuta; kaitseta, hoolitsuseta kui aed `ümber, siis ika nagu natuke `peetust on - - muidu ole nagu `ilma peal HJn; eläjäd oo ilma piäl - - ei õle `lautu; taĺli sein kukub maha, obesed jääväd ilma piäle Kod; temä esi sedä samasi ilma pääl, ku `meagi ole, ei joole `nurka egä ulualust `kunnigil Krk; kui oonetel `aida `ümbre ei ole, siss om kõ̭ik nigu ilma pääl jälle Nõo; 2. (eitavas lauses) iialgi, (mitte) kunagi Seda ei õld `ilma pääl, et sa `tõhtisid `ilma luba küsimata `menna Jõh; Seda ta küll tegema ei akka, ei `ilma `pialgi IisR; `möistlik inimene poleks ilma peel söduse tembuga akkama saand Mus; seda ma änam `ilmaski ~ ilma peal ei tee Tõs; mitte `ilma pial põle niisugust `aśja old Kad; seda ei `juhtu `ilma `pialgi, et ta sellele mehele lähäb Lai; śeo olõ‿iʔ ilma `päälgiʔ Lut; ilm ja maa ~ maa ja ilm küllalt siin om maa ja ilm `ruumi; sedä om maa ja ilm Krk; siihn om ilm ja maa Har; mullõ maa ja ~ ni ilm sedä joʔ, paĺloss mullõ vaia Se | päe alle maan ja ilman (kõrgel) üleven Krk; ilmast ja maast ~ maast ja ilmast, ilma ja maad ~ maad ja ilma pikalt ja laialt, väga palju (rääkima, lubama) `Enne oli mies maad ja `ilma lubama; Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; räägib ilmast ja maast Jäm; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; räägib ilmad ja moad kokku Tõs; Kule, mia‿i `oskagi mis `ilma seletada Hää; riagib `ilmast ja maast kokku Trm; mõni `läträb `ilma ja muad, võĺsib kõhe Kod; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad; räägib teist taga, ilmast ja maast kõik `aśja Plt; sa kõnelet maast ja ilmast, aru `kunnigil ei joole Krk; timä ti̬i̬d maast ja ilmast, ega tel jutust `puuduss ei tulõʔ Har; võih timä paĺlo kõ̭nõlass, ilmast ja maast Se; ilmast ega maast ~ maast ega ilmast, ilma ega maad ~ maad ega ilma mitte midagi, kõige vähematki ei tia maast ei `ilmast Hlj; nagu siga juua täis, teä isi maast ega ilmast Vig; ei ma tea `ilmast ega moast mette Juu; mitte ei tiand ei `ilma ega maad (kaotasin teadvuse) Ann; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; magab kui kot́t, tia kedagi muast ega `ilmast Kad; ise ei tiä mitte muad ei `ilma, muko kõneleb; tämä ei tiä `ilma ei muad Kod; ei tää maast ega ilmast, mitti kedägi Krk; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo;(purjus inimene) es tiiäʔ maast es ilmast Se; ööd ega ilma id enne oli pia `selgem, nüid ei tia ööd ega `ilma Tõs; tämä (minestanu) ei tiä ü̬ü̬d ei `ilma. ei `ingä kua Kod; [maja] teene kõrd põles `ü̬ü̬si. me‿i `tiadnud ü̬ü̬d-`ilma ega `pääva Äks; tu̬u̬ inimene ei tiiä tu̬u̬st ü̬ü̬d ega `ilma Hel; nüid ei tiiä mitte ü̬ü̬d ega `ilma näist (inimestest) Rõn; sa olt uĺl, tiiä‿i ü̬ü̬d ei `ilma; tiiä‿i ü̬ü̬st ei ilmast kost inemine om Se; ööd ilma ku(i) päeva pidevalt tat́tnina põleb ööd ilma‿ku `päeva Aud; ü̬ü̬d `ilma ku `päeva ole `lendus (töös, õiendamas) Hää; ü̬ü̬d`ilma kui `päeva tü̬ü̬s KJn
3. teat (lähem või kaugem) piirkond a. hrl lähim ümbruskond see püllub keik ilma juttu täis; keik ilm löi `silmade ees mustaks Khk; lapsed rügavad, et `terve ilm väriseb kεε Käi; ilm kolab üles Var; No küll ni̬i̬d `tiirgad tõmmavad ku ilm rõkkab Hää; veike inimesele paśtab see ilm suur ja lai JJn; ma vihastasin nii et kõik ilm oli must VJg; kõik ilm õli `taeva all `valge, tule kuma paessab Kod; Kui ilm lõuna poolt seljas on, tuleb sooja. Kui ilm põhja poolt seljas on, tuleb külma (fatamorgaanast) Plt; kabelin kõik ilm (kohad) inimeisi täis; ärä mine puretama koeraga, lehmäd lähväd siit ilmass (nägemispiirkonnast) `väĺjä Krk; [ma] röögi nii et `ilma kuulda om Nõo; [haigel] ilm nakas `kangest joba `ümbre `käimä ja kõ̭ik TMr; naaʔ ammõrdõsõʔ nii nigu ilm kumisõss Krl b. hrl (kodust) kaugem piirkond `teie `ulguta `ilma `müöda; Õles õld `tunnetud inimine aga mene tia kust `ilma `õtsast Jõh; lapsed `ilma kautu laiali [teenimas] Khk; Läks ilmast paramad `otsima; Elab tükkis teis ilma `otsas Pöi; kauda `ilma (taludes) käis `õmlemas Var; ei tia, kust lapse sai, jo ilma pialt sai PJg; laadade päält tulevad ilmald paelu kerjaki kokku Hää; maal (mujal) ilmas kahe köiega `panna kuorm `kińni JõeK; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse möda `ilmad `ringi VMr; piäd `ilma `uĺkma ja õmale `leibä `ti̬i̬ńmä; tämä `ilma õli `rohkem käänud ja nähnud; mino lapsekesed one kõik uih-aih ilma piäl Kod; `ilmast tuld ulgus Plt; ühessa last `oĺli, kõik on `ilmas (kodunt väljas) SJn; ei me oma `lu̬u̬me lase ilma `pääle uĺa Vil; üle ilma iluss inimene; si̬i̬ läit́s är tõise ilma `otsa; üle ilma satass `vihma, kigil pu̬u̬l om vihma u̬u̬ Krk; latse kasvive kikk suuress, `lätsive kikk `ilma Hel; ilma`karja (kodunt kaugele) minemä Nõo; `ilma näi ma `väega veidi, pidi kotun alati `tü̬ü̬tämä Ote; Suure karja`kaupa aeva eläjit kokku laadedelt ja kõgest ilmast; Ennembi täku`lõikaja käesivä `ilmapit́i, riistakot́t säĺlän Rõn; ta käu ku lõ̭õ̭ts `ilma pitehn (lehmast, kes ei püsi karjas) Rõu; ne `poiskõnõ `üt́less: ma˽lää arʔ ilma pääle Se; timä kõ̭õ̭ raha vii ilma päle; ilma pält tulnuʔ inemine; lät́s torbaga `jilma müüdä (kerjama) Lut; laia ilma, laias ilmas (kodust) eemal(e), võõrsil(e) läks - - `laia `ilma, Amee·rika Vll; Äkist öhe omiku on [kuldnoka] puur tühi, on `laias `ilmas, kõik `väljas Pöi; eks `laias `ilmas ole `palju `jöukad Käi; lapsed läksid kõik `laia `ilma Mär; ta lät́s `laia `ilma `õnnõ `ot́sma Räp | läks laia ilma piale Trm; no˽ma lää naa sõ̭ss kae nii et, mis ta laja ilma päl tetäss et Plv; latsõ˽laja ilma pääl Vas; kuhu ilma, kus ilma(s), kust ilmast kaugel(e), võõrsil(e), kaugelt, võõrsilt ei tia kus `ilmas sie elab VNg; kis seda tεεb ko˛es `ilmas ta on Khk; ei tea kus maal `elmas tä võib `olla Mar; loomad lähvad tiab kus `ilma HMd; koss ilmass ta oo tullud Kod; aga sinna jõkke tetti ka aid, mud́u sia lätsiv kus `ilma Pst; oben pääsess `valla, ju̬u̬sk kohess `ilma; päe (päike) suve kun ilman (kõrgel) üleven Krk; varess rü̬ü̬k, siss tuleva kost ilmast (väga kaugelt) kõ̭ik varõssõ kokku Rõn; jummaĺ tiid kuah ilmah tä om, ku tulõ õi `kostki `vällä Se; ilma taga ~ taha ~ tagast kaugel(e), kaugelt `sinna ilma taha akka `põldu tegema Kei; `aeti `sinna taha, tiab kus `ilma taha [heinale] JMd; marjad one ilma taga, vai näid lähiksen one; keśsi ilmataha nääle `sü̬ü̬miss viib Kod; kas sa `jõutsid ilma tagast `liiva vidada Plt c. (ebamäärsem piirkond) ei tea, kust `elmast need virukid (õlesidemed) `väĺlä `võetakse Mar; `kuśkil `ilmas `olla ei või, nii `irmsasti kihelevad [sääsehammustused] HMd; need (kaeralibled) on `kerged, lähvad tuulega kohe `ilma, reia alt `väĺja Trm; `uiskab sis kostab kista kui `ilmasse Lai; ku `küündlepäevän saa äŕg juuvva vett ilmast (väljast) sõss `maaripäevän ei saa mitti kukk ka juuvva; ilman (väljaspool alevit) suress neid, alevist viiäss kirst Krk; vana inimese `üt́livä, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun, `pi̬i̬ru ei tohi oeda `kińni Ran
4. taevalaotus; õhk(kond) ilm `läigitäb (õhk virvendab palavaga) Lüg; päe lähäb elma piiri (horisondi) taha Vig; akkab vist `vihma tulema, ilm lääb `sõõna Lih; kadrid tulnu `kaugeld `maalta, üle ilma, läbi maa rhvl Hää; ilm on nii paks et puud ei liigu Ris; pane ahi `kińni, egä `ilma ei jõõda `ükski sojass küttä Kod; latsel om vällän ilma luhi sehen `raske uni `kangest Krk; ilm kisub `piĺve Hel; ei jõvva `ilma `lämmäss küttä (kõiki aidata) Ran; [pärast pööripäeva] nüid läits si ilm (taevalaotus) tõist `mu̬u̬du, nüid es nimitävä enämp naid `tähti Kam; ilma laśk `piĺve; nigu `nahka vedä taad `ilma (taevas kisub pilve) Har; ilma pääle nii jäi [haokood kütisepõletamisel] siss es palaʔ `häste ärʔ Vas; ilm nakass jo hämäräst minemä Räp || mis sa `ilma kisendad muidu Khk; Paneb oort koheilma (valju häälega) kisama Kaa; laps karjob ühnä `kohta `elma (meeletult) Mar
5. inimese tegevusega seotud keskkond a. maine maailm, maapealne elu(korraldus) oh sedä `ilma `lusti ja `rõemu Lüg; rabad sa sii `ilmas iganis vöi lased kot́tlohinal, `surnu`aida viiasse sind `viimaks ikka Khk; Äga see ilma töö `enni löpe kut kaks kätt rünna pεεl oo Emm; `ilmas oo `mõnda `nähtud ja `viimne veel nägämata; meite rahvas läksid ilma `pulma (laadale) Mär; `üsku ole üksi`päini `siia `ilma maha jään (omaealised on surnud) HMd; `enne oli suur lugeja old, nüid on `ilmas old ja kõik tükid on ää teind Juu; ela `ilmas kui `pulmas Kos; nõnnasama ilma lärä õpivad kualin; sedä ilmamammonad näväd koŕmitavad; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; si̬i̬ om jumale maha jätten, ilma kätte esiennast `anden Krk; nüid aap ilm noore inimese ukka Rõn; är˽koolõss, jääss kõ̭ik maha ilma pääle San; külʔ ta koonõrdass ilman Kan; hädälitsel olõ õi ilmahn `õ̭nnõ; vaiv om elläʔ siih ilma pääl Se; paŕemb śoohn ilmah paaʔ pakutõllaʔ, ku patuʔ tuhu `ilma viiäʔ Lut b. (inimese eksistentsist) mõni saap `taivade, mõni lääp `põrgude, mõni jääp kate ilma vahele Nõo; kahe ilma vahel fig nõutu, kahevahel kahe ilma vahel – p‿`tεεgid mis ta teeb Khk; `kahtleb ühes `asjas kas voi ei – on kahe ilma vahel Emm; ma ole ku kate ilma vahel kunagi, raaḿ `laokil laiali Krk; ma‿le nüid nigu kate ilma vahel, ei elä ei koole Nõo || (sünnist, sünnitusest) sie õli `ammu `enne kui minä `ilmale tulin; tal pole `perssetki taga, kus ta võib last `ilmale `saada Lüg; emis toi kaik oma `porsad üväst `ilmale Vai; kui `aega oo `ilma `tulla, siis o `mεnna koa Muh; tulid `ilma `vaatama ja kadusid `juonega (öeld, kui laps sureb kohe pärast sündimist) Ris; mõni lammas ei soa kudagi `moodi `talle `ilma Juu; olen kuus last ilmale kand Kos; mina veel ei `oldki `ilmas siis kui Indrekist vend suri ää Ann; niikui `süńdind `ilmasse, `puhta paĺlas VMr; `i̬i̬späne pääv õllud ku ma `süńdinud ja `ilma tullud Kod; ää nu̬u̬r lehm olli, es tu̬u̬ vasikut `ilma Krk; nõ̭na ots süüdäb, ei tiiä kas mõni ärä kooleb vai sünnib `ilma Nõo; sul om kaits tütärd vana ämm `ilma avitanu Rõn; jälle om üt́s inemine ilma pääle tulluʔ Har; minno es olõ viil ilman, ku esä lät́s Naha `küllä Räp; poig `sündü ilmalõ Lut || (surmast, suremisest) Tämäl (surijal) `toisess `ilmass jo `leiväkott `valmis `pandud Kuu; saadan so korade `teise `elma Käi; eks ta (vana ja põdur inimene) ole siit ilmast minija Han; tema on juba `teises `ilmas Vän; sured ärä, lähäd `sinna `ilma, `tõisi `ilma; tämä one ilmass ärä lähnud, siit ilmass `lahkunud Kod; ilmast ärä ängänu Krk; [ta] oĺl ka jo ilmast `vällä lännüʔ Har; noʔ piät tä `tõistõ `ilma minemä Rõu; är läts `tu̬u̬hhu `ilma, är läts śjoost ilmast Se c. surmajärgne maailm kudas teiss `elmas oo sedä ei tea Mar; taevas one tõene ilm Kod; mis sa siin külvät, sedä sääl ilman `lõikat Krk; kiä `viina om koolnu˽tuu saa tuuh ilmah vanapatu hobõsõst; tulõvatsõ ilma kohuśs om tulõmah; Rahha `pańte ka `tõistõ `ilma üteh, mehile tubago ja `naisilõ jäl’ saiarahha; Hummogotsõl ü̬ü̬l õks olõvat `kooltake˽paŕõp, siss tu̬u̬h ilmah jo˽kõ̭ik `u̬u̬tvaʔ Se; las jummaĺ anku taav́ast tu̬u̬hn ilmah Lut
6. rahvas, võõrad inimesed jo sie jutt one `ammugi `ilma kääs VNg; ons ilmal seda tääda tarist Khk; kes elma suud `kinni paneb Mar; ega kõik põle just na mette kudass ilm `arvab Kse; ilm ei tea mis ta teeb ehk Ris; ära `kaeva ilmal äda, ilm naerab seda Pee; sie jutt on juba `ilmas Trm; ilm oo nõnna ukka lähnud Kod; si̬i̬ `oĺli sel aal ilma (mitte kellelegi kuuluv) mets Vil; mea ole kige ilma naarusse Trv; sedä `tääve kiḱk ilm joba; esi ilman kasunu ei oole esät ei emät; egä ilmal amet `seĺgä ei saa `aia (rahva suud ei saa sulgeda) Krk; ärä usu `ilma, ilm aab puru `siĺmä Ran; serätse larule ei või jo kõnelda, ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle Puh; mes sä larat tast ilmale Nõo; ilma arm om tühi põrm, imä arm om `õigõ arm Har; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ ärʔ; vaia mul ka pidämä `naadaʔ naid kińgitüisi rätte, muidu jätäʔ `ilma Vas; ma ei tiiʔ ilma `perrä, ma õ̭ks tii umma `tahtmist pit́e; śjoo (jutt) jo om `kõ̭õ̭lõ ilmalõ tiidäʔ Se
7. teat periood, ajajärk tia kene `ilma `aigane VNg; `Ärgadel akkasid mo `aegu ketid, nee `üiti siis uie ilma `kütked Pöi; Aga mine sa võta `kinni milla `ilma neid (leentoole) tegema akati; Kes teab kelle `ilma neid (raamjalgadega laudu) juba tegema akati Trm; ma `nüütse ilma aast ei tää sul kedägi ütelte; et si̬i̬ aigilm (elukord, aeg) ninda kitsass om Krk; vana ilma rahvass teesivä mõtsa rohusit, kedä kohegi tarvitava Ran; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; timmat ain om `vastse ilma `aigu tullu Kam; Kes no vi̬i̬l `õigõ˽seo ilma `aigu `ahju pühḱ Urv; vanailma `aigu oĺl alasi keriku man sańdiʔ Har; Vanast `ilma oĺl ka‿ks pruudil miŕdi krańts pään Rõu; tu̬u̬ ilma `aigu talo latsõʔ `tihka as `kleite `sälgä `pandaʔ Räp; ta (võrk) om ilmast `vällä lännüʔ (kõlbmatuks muutunud); peńn (rahaühik) om si̬i̬ ilma ajoline; A tu̬u̬ (ema) õks vi̬i̬l `ti̬i̬dse kõ̭nõlda õt sääńtse [sõbad] oĺliva üte ilma `aigo `olno Se
8. Ilm `oitku! Poleks ma seda mitte `uskund; Äi see käiakrenk `kölba änam `kuski ilma `poole, jälad mäead; Kui lehm punast kuseb, siis on `keikse ilma param, kui ussi`kihnu kusseilma poold (kuskilt) käde saaks Rei; `ilma tiada (kes teab) mis sa jamsid unes; Ega igaüks soand selle kuhjategemisega kuhu `ilmagi (toime) Kei
ilotsama ilotsama ilutsema tämä (laps) ei õle nõnna ilotsandki ku tänän `õsta; näväd (pääsukesed) siis ilotsavad inimese `ümber [sügisel enne äralendu] Kod
imestama imestama spor R(-mma) eP, -eme Hls Hel San, -ämä Kuu Lüg(-a) Kod/-ss-/ KJn T, -ämmä Vai
1. imeks panema, imestust avaldama ku nie `endised inimised üles `tousisid, küll ne imestäsid (imestaksid) Kuu; Küll näväd imesteti, kuda sie sedasi saab `õlla Jõh; külä `rahvas imestäsiväd, kust nämäd sene raha `saivad Vai; se ju üsna imestamese vεεrd, et se poiss on sene tüdruga vetnd Emm; ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; imestab iga aśja üle Pal; rumaluisi `tehtud et imesta ää Plt; ma `õkva imesti, et ta nii ruttu valmiss sai Ran; sedä ei või ärä imestädä mina Kam
2. (imestamisega) kaetama imestämine `mengu haguri `perse (öeld, kui ei usuta nõidust) Kuu; leib on imestettu ei akka `kerkima; `kiegi oli `piima `vahtinu ja imestannu; ku `toine imesta `kanga `välja, sis pida `ütlema [kaetuse vastu]: se olisi `palju ilusamb viel kui sinu sitane nena ei olis üle käinu VNg; tohohh kui `priske laps! (vastatakse kaetuse vastu) imesta `itsi ja `musta `kassi `putsi Jõh; ta imesti `lapse `ninda `vällä, et laps jäi `aigest ja suri Vai; [laps] oli rahutu. `ööldi, et laps on ää imestud Kul; `enne‿i tohitud `luome `võeralle inimesele näidata et pärast imestab äe Kad; võõrasema `ütles, et mina olen isa käe ää imestand Sim; tämäl õli kuri siĺm, nigu `piäle lei, kõhe imessäs ärä Kod
Vrd imeldama1, imetama2, imetsema
hirskama `irska|ma, irsata Hää(-da) Saa Trm Kod Ksi spor M(-e) T(-õ San); `irskamma, irsataʔ Võn; `(h)irskam(m)a V(`irskamõ Krl), `hirssam(m)a Plv Räp, da-inf (h)irsataʔ, -daʔ
1. hullama, vallatlema; käratsema, kilatsema; (naeru) lõkerdama ulgani ku̬u̬s `irskavad nõnda ku tua lae võtavad `seĺga Hää; näväd õlid nõnna `vaesed `riide pu̬u̬lt, muku üks `irskamine Kod; mis te (suured tüdrukud) `irskadi, `võtke voḱk ja kedräke Hel; mes sä `irskat nii paĺlu, jätä joh oma `irskamisele; sa mugu `irskat enne `ümbre, sa midägi ei taha tetä Kam; lat́s taht iks välän `tõisiga hirsataʔ Kan; poisiʔ ja `tüt́riguʔ `irskasõʔ taĺli pääl Krl; täl nii mi̬i̬l hää, nii hirsaśs (kargles) kui; `arke˽hirsakõ˽tah midägi, kae˽piĺl tulõ pikä ilo `pääle Plv; mis te taah `hirssateʔ, ei püsüväʔ paaǵah Räp Vrd irkama, irtsama, irtskama, hõrskama
2. valjusti häälitsema (loomadest) Isegi armastus veel täkku pidada, mis ästi irskas Trm; kui luamad juaksevad, teeväd jäält. `irskavad, kui näil one suur rõõm Kod
jalgse, jalgsi `jalksi Jõe Jõh eP(`jälksi, `jälgsi Emm Rei, `jalgsi Pöi Rei Han Hää Saa Plt) eL(`jaĺksi Se, `jalkši Lei[`d́aĺkši] Kra), `jalkse Kuu Ris VJg Kod Lai Hls Räp, `jalgse Ann VMr; `jalgasi R
1. jala käies, mitte hobuse ega sõidukiga [paat jäi madalikule kinni] tulin `jalgasi `randa Kuu; obosega väsitabki `rohkemb kui `jalgasi Lüg; jalg`noota `väetse `jalksi Muh; kui jõe põhi on madal ja kõva, siis võib `jalksi läbi `minna Kad; lätsime `jalksi `keŕkude, võtime käńgä näpu `otsa Ran; nakaʔ katõkümmend kilu`meetrit `jalkse kõlgutamma Räp || põle `jalksi mees, [töötab] massina peal Pha; kas sul on päris `jalksi ratas või `mooturratas Vän; `aeti `mõisa tühi, kas `jalksi `teole vai `tõpra `teole Hel; `jalksi inimesele `anti `paĺlald üits tuńn lõun`aigu Puh; Jalksi rahvas käevä iks jalgrada müüdä Nõo; si̬i̬st lätt `jalksi tiirada, si̬i̬st läävä `jalksiinemise Har; Ku `jalkse olõt sõ̭ss tulõ˽`jakma (naljaütlus söögiajal tulnud inimest sööma kutsudes) Räp || fig jalgsi õitsi ehale [minema] mi lähe `jalksi öitsi Rõu Vrd jalgeits; Vrd jala, jalal, jalalt, jalapidi, jalaratsa, jalatsi, jaluti1
2. jalg-jalalt, sammu, aeglaselt obone `sõidab `jalgasi, vähe `aavali Lüg
3. jalgupidi, jalgadega ära mine `jalksi `sängi Kos; lu̬u̬m ike `jalksi ei sua `minnä `viĺjä, kui aid one eden; vahel naarab mõni [enda taga niitjale:] no sina tuled `jalksi `perrä Kod; temä taht `jalksi manu minnä, `astun maad `mü̬ü̬dä (kanapoegi hiilivast varesest) Krk Vrd jaluli, jalutsi
4. lausa, suisa; otsejoont, kiiresti Ta üsna `jälgsi valedab; üsna kurat on `jälksi ta `juures, nii ull inimene Emm; ma võiks `jalksi `taebasse `menna, aga mena sest `süidlane ei ole Mar; vanadus tuleb `jalksi Vig; `jalkse varastab, nagu vägise varastab kohe VJg; näväd `taśtsid kõhe `jalksi naiss `väĺjä `aada Kod; sa tahad `jalksi rikkast `saada, kos veel kopiku saab sial tirib teise inimese töö küllest Lai; tu̬u̬ om nii pühä, tu̬u̬ saap periss `jalksi `taivade Nõo || sie on `jalksi `vargus JMd; `jalksi `varguss om siss nii nigu sala`varguss Har Vrd jalu
jamama2 jamama R Jäm Kaa Phl spor L, K I TLä Kam Plv; -me M(- Hel) San; jammama Räp; jämama Hlj SaLä Kaa Pöi Muh Emm spor L, K alpima, asjata vaidlema, lobama; käratsema; jändama, möllama, tühja tööd tegema mis sa `tühja `asja jamad kui sa rahul pole Jõh; alalde näväd jamavad, `siivu juttu ei ole, midä tei jamato Vai; möni inimene tahab oma `suuga nönda jämada Khk; lapsed jamasid `õhtul kaua, `ennekui magama jäid Mär; `joonud mehed jamavad öö läbi `piale Juu; mis sa jämad, sie põle jutt ega kedagi Kad; ei õle `õtsa ei `kõrda, muko jamab aga Kod; tema jutust nüüd midagi on: jamab niisamma teste järele KJn; mes te jamate nii kavva üte asja man Puh; mis sa jamat, püsü paigal Plv; mis sa `jammat, `hullat ja `müllät Räp Vrd jaamama, jamelema, jamima
jooks jooks g jooksu spor Sa Hi KPõ (juo-, jua-; joksu, jokso Juu Kad Plt), I (ju̬u̬ks g juaksu Kod); juoks g `juoksu (`juokso, `juaksu) R (n `juoksu VNg Vai); jooks g joosu p `jooksu Khk ?Muh ?Emm Rid ?Kse Tor Hää/juuks/; joos g joosu Noa ?Han/ill `joosu/ Vig Koe/juos p juossu/; joosk g joosu p `joosku Khk Kär Mus Kaa L(g jooso Tõs, ill `joosu Aud; `juõsu Khn; ju̬u̬sk g joosu Hää) spor KPõ(juosk Ris JMd); ju̬u̬sk g joosu, jooso KJn eL; ?n, g joosu ?Kaa Vll Pöi Emm LNg Mar/g jooso/ Kul Han PJg Hag/g juossu/ Ann Pai; p, ill `joosku Juu Kos Koe/`juosku/; in `jooskus Mär Mih/`ju̬u̬skus/ Juu; `joosus Pöi Muh
1. jooksmine `leikas `juoksu; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `kerge `juoksoga obone Lüg; `lasko jänis `juokso pääld maha Vai; vana obu tasa jooseb, tasast `joosku teeb Khk; ma tuli metsast ühe joosuga Kär; `Mõisas oli kell, missega pere `sööma `löödi - - siis olid `joosus kõik Pöi; ma pool `jooksu `laski `ikka (käisin pooljoostes) Muh; Tuli suure joosuga Emm; Teispere noorik oo viks inimene, ikka toimitab pooljoosul Han; noored oo ika `lindus, `ju̬u̬skus Mih; väikse juossuga obune Hag; kukkus jooksu piält maha; `pistis `jooksu nõnna kui jalad `kańtsid Juu; kits tema on lühikese juoksuga. kui lumel kuor on pial, siis ei juokse tema mitte kuhugi KuuK; isa akkas joosuga `joosma, et [hunt] läheb obuse kallale Ann; juoksust (jooksu pealt) `laśti maha VJg; obesed saivad jooksu oo `sisse Trm; mõni kaarutas `einu, kõik käind poole jooksuga; läks `jooksu jalu Lai; obene laseb täit `juusku KJn; ni̬i̬ esi lõbuperäst jooseve, ega neil tarvilist `ju̬u̬sku ei oole Krk; `pernane tulep joosoga TMr; kaŕjapoiśs teḱk hää joosu eläjeidega; is saa ma sukugi oṕpiʔ, oĺli kõ̭iḱ ajastaig joosu pääl Har; hopõń om tävveh joosuh Se || pagemine, põgenemine on `tienistusest `juoksus Lüg; näväd tulivad tedä `kinni võttama ja tämä sai `neie kääst `juokso IisR; kis `jooskus olid, said varjatud Mär; se oli `jooskus, oli `metsäs, rõugu all oli magand Juu; egä ma jäness en õle et, `ju̬u̬ksu paan Kod || joosu pääle [minema] (ehale, tüdrukute poole) Vas || Tal on lõuad vaba jooksuga (pealetükkivalt jutukas) TMr
2. ind, paarituskihk (loomadel) siad nie `enne `aastat ei lähe `juoksu Lüg; lehm om joosu pääl San
3. a. voolamine; vool jalg akkas verd `juoksu Lüg; ku [mahla] `juokso`aiga on `müöda, siis akka [kask] `oksendamma Vai; tasase joosuga jögi Khk; vee joosu aeg Mar; `Vihterpalu jõel on ika üsna tugev jooks Ris; käreda joosuga jõgi Plt; su̬u̬ pääl omma `säädse˽soodiʔ, keväjelt vi̬i̬joosuga om `kaibunuʔ Har || veesoon vee joosk ja sihuke loigem maa Aud || (viinaajamisel) vahest tuli kolm `ämbri täit sedä esimist. sie õli esimine juoks Lüg || `räästa jooks (vee tilkumise koht katuseräästal) Jäm b.  merehoovus `ankrud on rivi `otsides, `muidu `juoksu vieb [võrgud] menemä VNg; `vergod tulo `luvva `alle `juoksu, `vastu `juoksu ei saa `löiä Vai; kui rahud kärisevad, siis `eetesse: meri `louna joosu vöttand. `louna joosk väab vörgud kogu; lääne joosk; pöhja joosk; lεhed sa vörgele, kohe katsud `joosku, on ta `kange vöi nöder, siis sa tεεd lasta Khk; ajo püid, vörgud `pandi paadi `järge ja jooks viis keige paadiga edasi Pha; kus talvel joosk jää ää sööb, `sõnna tuleb `lahvandis Rid; köis lähäb vie juoksu järel `alla vuod HMd c.  laeva kiiluvesi laival jääb joosk taa `keerma Khk Vrd joosõng
4. (mitmesugustest muudest liikumistest v liikvelolekutest) Kala juoks (kala liikumise suund) Kuu; senel on `liikmi `tiiskus. akkas kõhe `sääridest `juoksu Lüg; ajavad kala `juoksu, `võrku `kinni Trm || (sõidukitest) `kerge `juoksuga `vanker Lüg; see regi oo nõnna teist `jooksu `tehtud et (st jookseb kiiva) Muh || (tuuliku töötamisest) täna o `veski joosu päe Muh; [tuuliku] puri laristab pial joosuga, ku tiivad pailu keerud oo Var; altjoosuge `veske (liigub ainult alumine veskikivi); meil om tuuliku puha päält joosuge Krk || noʔ `lü̬ü̬d́i vastanõ raha, tu̬u̬d ei olõ vi̬i̬l joosu pääle pant Har
5. ree- v saanijalase kõveraks painutatud esiosa ree jooks, jooksud; kena saanijooksuga regi Jäm; `körge ~ järsu joosuga jalas; üks regi äkilise joosuga, teine pikalise joosuga Khk; sandi joosuga regi `öötse, kui joosk `eesti maad äi aka `rüistama Mus; ree kärts, see oli nisuke kõber puutükk, `pańdi jalasele abiks, et joosk ei kulu Kei
6. korraga käärpuudele jooksev lõngasalk (hrl 4–12 lõimelõnga), mille kaupa kangas ka rehasse pannakse [käärpuudel] Kui `juoksu`korras oli `paĺju `lõimi, pidi `paĺju `veikesi kehasi olema IisR; all oo `muudku jooksud. tugeva nööriga peab sidoma, muedu lähäb lees`vällä ja jooksud segämesi Mar; kaheksa `lõnga `jooksos ja kui `rohkem kerädega keärid, on `rohkem `lõngu `jooksos; jooksod pannakse rehä `pulke vahele, pane kahed jooksod ehk kuda `lõngu on Juu; kangas tuli lugeda sedasi `jooskude `kaupa [et teada saada laiust] Tür || (kindakirjast) kahed joosud oo `õiged (väänilise kirja puhul eri lõngadega kootud mustrikord) Kse
7. linamasina väikese võlli telje otsas olev plokk ülebel oli kaks `väikest `võlli, joosud olid tapidega kinni `pandud; teinep̀ol `otsas teine joos. joosu lauast lähäb võĺl läbi; joosud `tõusvad võlliga tükkis; j. kergitäväd sedä `lauda ülesse, kus võĺl seess oo; j. `preśvad vähämid `võĺla suure võlli soone `sisse Vig
8. kord viltusi v rõhtsaid latte aial ühejooksuga ähk alumise jooksuga aid; ülemise jooksuga aid Ans; möni kord tehasse `ilma `vitsteta joosk [hirsaiale] risteti teivastega; möni teeb kahe joosuga iŕssaja; `peelmine joosk ning alumine joosk Khk; kahe joosuga ajal on kaks `joosku ükstese pääl Kär
9. vankritäis [rattaid] `Riigas sai `vu̬u̬ris `käitu, teine ju̬u̬sk [rattaid] `oĺli ligi, et ti̬i̬ pääl ei jää Hää; mitu ratast sa laadalt ostit? - mea osti `terve joosu; mea taass ütte `ju̬u̬sku rattit `osta Krk
Vrd joost
juhi|vits juhi- R(johi- VNg, jõhi- Lüg Jõh) Muh Mar Hää Kei HJn JMd JJn Koe VMr VJg I KJn Krk TMr Plv
1. rakendi osa a.  juhivits juhi`vitsa `otsas oli nui, `selle `ümber `siuti vits`reŋŋas, nii `seisis `aisa `küljes `kinni VNg; `enne õlid juhi`vitsad, nüüd on `nüörist ja `raudased, aga ikka juhi`vitsa nime näväd `kannavad Lüg; `vanker juhab, teenepuolt juhivits oli trammimalt VMr; juhi vitsad olid puust, komi otsas, aisa `sisse naela tönk ette `löödud Lai Vrd johir, juha, juhenöör, juher, juhe|vits, juhe|väät, juhikas, juhtrõraud, juhtvits b. jõhivits [hoidis reejalase pea kõveralt] Lüg
2. tuuliku osa veśkil on kua juhivitsad JMd
3. pl hum, van vurrud suure juhivitsa moka pääl Krk
Vrd juhe, juht1
jutt3 jutt g jutu eP(g juto Mar Kul; jütt g jütu, jüto Hi), eL(ütt; p d́uttu ~ juttu Lei); jutt(u) g judu Kuu VNg Vai, g juttu Lüg Jõh IisR Vai
1. a. kõnelus, vestlus, keskustelu Kui ma taaga jälle jutu peele juhtu, küll ma siis sest asjast ka juttu tee; Jutt jutuks, aga nönda ta on (öeld vestluse lõpetamiseks); Olga see meite oma jutuks, teistel pole taarist seda teada Kaa; See tuli kogemata jutu sihes ede Pöi; `tehke nüid üks jutu ots ülesse, ja akkame juttu `rääkma Mar; tää `oskab keerutada ja, kui te jutusse `saate Tõs; tuli jutt tantsust, et kissi `oskab `tańtsida Jür; pärast seda põle ma temaga jutus änam old KuuK; `uhke tüdruk oli, ei võtt igaühega juttugi (ei rääkinud igaühega) JJn; kae kos tat́tnõna, vai tükib suure-inimeste jutu seḱkä Ran; tull sa iĺlukõstõ, muedu Miina eśsutap me jutu ärä jälle Nõo; üits kõnelep ütest ja tõne tõsest, siss lätt tu jutt pikäle näil Rõn; noʔ sai jutu pääle nigu tsirk laulu pääle; ma kõnõla muidu külh tõsõ inemisega, ku tõnõ jutu pääle alustass, aga ma‿i `tihka esi juttu alustaʔ Har; näil om jutt pidamin Lei b.  kõnelemine, rääkimine; kõneldav, öeldav; kõne juttu ajama (~ heietama, puhuma, rääkima, veeretama, vestma jne) kõnelema, rääkima, vestlema, jutlema alutab ja lõppetab üht juttu, ühest `asjast kui `tõisest, `räägib üht `ümmärgust juttu; piab kõhe juttud maha kui tuleb `sisse, perä ei `lausu sõnagi; see ei õle `täie mehe jutt, sie on `poisikese jutt, [öeld] kie `neskest `kerget juttu ajab Lüg; `Räägi juttu Juhanest ja põleta `piipu tubakast Jõh; Ajasime mehejuttu (asjalikku j.) `ilma `aśjadest IisR; pole küps jutt, sedissi täädmata sönu ajab Jäm; see o sool juba `tuntud jutt (tuttav, korduv ettekääne, vabandus); räägib kaksiti juttusid Khk; See oo su jutuks εε küll Kaa; Kus siis kukkus va Madis jüttu veeredama; See pole jütt äga midagid; Änam mette üks jütt (s.t kõnelus, vaidlemine tuleb lõpetada) Emm; ta keerutab `peale seda juttu, teist `viisi ja teist `viisi; `rääkis nii `laia juttu Mar; küll tema võis `ulla jutta `rääki Vän; vaĺlu juttu, seda ma kuulen küll Ris; muakiele jutt Hag; tüdrukud akkasid juttu puhuma JMd; küll tema lappas seda juttu, ei tuld `otsa ega tuld Kad; keśsi minu juttu jutuss piäb Kod; iast `oskab `riakida, jutt jookseb järjest; läks oma jutuga liiale, `riakis mis enam ei oleks `kõlband; pidi selle ära tegema ilma pikema jututa (s.t otsekohe, sedamaid) Lai; tule `puhka juttu kah Krk; `tuĺli jälle magusa jutuga, nakass liibitsemä Ran; ku jutu otsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul; ku jutu seen ette tuleb, küll ma siss `ütle; ah Oskari juttu nüid (põlastavalt); jutt piap põhja `pääle `saisma `jäämä, mitte laḱka minemä Nõo; mine oma jutuga `mõtsa, ei taha kullõlda Kam; Sa ajat alasi säänest kraśsi juttu, ega˽s sa `õigõl viiel ei mõistaki kõ̭nõldaʔ Urv; ka‿sa küüsse, kas timä lätt Võrulõ? – ei, tu̬u̬st iss olõ meil juttu; poisi˽`tõmpsi kõ̭iḱ `ü̬ü̬kene juttu Har; timä aja vahel peŕss `tarka juttu; sa `kullõ mu juttu, lasõ `vaesõ mehe hobõsõl ka joostaʔ Se c.  kõneanne, -võime; jutukus; kõnelemisviis Jõudsa juttuga (luiskaja) Hlj; küll sellele on pailu juttu `antud Khk; `söukse `mältsas jutuga, jutt jääb `pehmeks, kut ta `purju jääb Vll; muhulased oo nõnna järsu jutuga Muh; Lühigese jütuga inimene Emm; niisuke va tüh́a jutuga inime Mär; laia jutuga, kes paĺlu lõhverdas Lai; ta on `irmus segäse jutuga KJn; tuim jutute inimene, temäl ei oole juttu Krk; `lahke mi̬i̬s, ladna jutuga Ran; `veitsi jutuga Nõo; mi˽`pernaanõ `omgina `pihme jutuga, nigu ei mõistaki kõvastõ kõnõldaʔ Har; `Kaimaŕ om jutulõ ka sääne siśsine Vas d.  kõneaine sie kaks `pienart [kitkuda], no mine tie näväd `õhtast `vällä, siis `jääväd juttust maha Lüg; pole midagid uuemad juttu (s.t uudist) Khk; temal pole jüttu `ilmas medaged Emm; sellel ea `lahke suuauk, ta saab juttu kõigiga Mar; mugu lahverdab pääle, ei saa si jutt tal üitskõrd ka `otsa Ran; e.  (sõnaühendites) muistamise jutt (mõistukõne) Lüg; jutul, -e [kellegagi] (ametlikus asjas) kõnelema(s) `käisin `erra juttul `mõisas Lüg; ma oli `taaga jütol Rei; õpetaja üts et minge `teise tuppa proua jutule Kos; akas soldatiga jutule; emä õli minu jutal (kõneles minuga) Kod; ega si̬i̬ miut jutul ei võtagi Krk; mia es saa `täämbä `tohtre jutule Nõo; kahrutantsutaja jät́t kahru `ussõ ja lät́s `tarrõ jutõlõ, et kas saa ü̬ü̬`maia Har; Ann jäi arʔ jutalõ (s.t juttu ajama) Se || fig juudi jutule minema `Oota ma liha juudi jutule (lähen käimlasse); Juut vöttis kohe jutule (kõht käis kiiresti läbi) Pöi | Juudiga on jutud `aetud id Pöi; juttu tegema [millestki] kõnelust alustama, rääkima; kõne alla võtma õles kudagi `muodi juttu tehend kui `vasta tuli. ei terestandki Lüg; tee siis vigadist ka juttu, εε unudag εε mette Khk; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; tei juttu mud́u, taht́s kõnelde, aga ärä es kõnele Hls; nemä ei tunneki miu, ei ti̬i̬ juttugi `miuga Nõo; teist juttu tegema kõneainet vahetama ku mea `musta juttu aa, siss aap temä `valget juttu `vastu, ti̬i̬p tõist juttu Krk; jutuks jääma kõnelemisega piirduma, mitte teoks tegema See asi `loages nõndasamma ää, jähi muidu jutuks jälle Pöi; jutuks (~jutus ~ jutu sees) olema, j. tulema, j. võtma kõne all olema, kõne alla võtma sie asi `trehvas juttust tulemaie, siis `ütlesin tämäle kõhe `vällä midä `arvasin Lüg; äi sõda põle mette meitel jutuks olnd Pöi; tuli jutuks mu elulugu, `kuulasid kahe mehe Ris; ei old jutus (ei olnud kõne all, ei räägitud) JJn; olgu jutuks `ainult Plt; ei massa jutuss võtta (ei ole väärt kõnelda) Puh; oĺl niisaa jutuss õnnõ Krl; tuu oĺl meil jutuh Vas; śjo oĺl meil jutu śeeh Se | kui siesuke asi jutule tuleb Iis; ei ole juttugi ei tule kõne allagi, pole üldse võimalik v mõeldav senest ei õle juttugi, et ka `eina`malle `mennä Lüg; `ilpsab peal külatänavit kada, tü̬ü̬tegemesest põle juttugi Mih; `mõt́sin, et nüid on se tume kana rebase `nahkas, siis põle munadega enam juttugi Ann; jalagaʔ üle tullaʔ om rassõ, hobõsõga enämb ei olõ juttugi Har
2. sag pl kuuldus, kuulu-, laimujutt, väljamõeldis; loba `kuklatagune jutt (rõvedat laadi jutt) Kuu; juo juttud `välläs inimiste suus, et ädägä läheb mehele; aga sie on akkand jutt (väljamõeldis) Lüg; see jälle muidu jutt, sedine tühi jutt, mis tösi pole Jäm; mis‿ep‿ole muidu sönade kasu (jutujätkuks) jutt; See jutt oo ilma ännata Khk; Ää kuulagid, see `joutut (liialdatud) jütt; Rei; kellavalamese ~ kellavaname jutt (tühi jutt, lobajutt); tühi jutt oo nago jänes, läheb kotto `väĺlä ja tuleb uuesti kujo tagasi `jälle Mar; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; tuulest `võetud jutt Hag; tühi jutt se kõpitseb südäme peäl nagu täi krae vahel Juu; ülejäänud jutt (ebasünnis, sobimatu jutt, kõne) Kod; lidra ladra jutt, mis naised külas aasid Lai; si̬i̬ ei ole `kuultav jutt paĺt, si̬i̬ om `tõelik jutt; si̬i̬ jutt olli ammu käimän Krk; terve külä om jutte täis; külä pääl jutt joba liigup, et sa olna jahu toonu; nu̬u̬ nu alvategijä om, nu̬u̬ säĺlätaka jutu Nõo; `larpamari jutt (lobajutt) Ote; tu̬u̬ `vargusõ jutt lät́s jo näide pääle Urv; Ilma nahaldaʔ jutt (tühi jutt) Vas; Kiröjaani jutt (nalja-, vigurijutt) Räp; d́uttõ kańnitsai (keelepeksja) Lei; kuule (nüüd) juttu pej no `kuula‿nd juttu midä tämä `räägib Lüg; kuule nüid juttu, egä se ike kõik tõsi põle, mes näd sedäsi `rääkväd Mar; kule kus jutt! Trv; kulle nüid temä juttu, temä jo võldsip Nõo | ot́si noʔ `säärtse juttu, mis ta noʔ õigõ kõnõlass Har; ümbernurga j. (vihje) Ah, selle jutt on alati nisuke `ümber`nurga IisR; Juula ajas seikest ümbernurga juttu Kaa; ümberpea j. (segane mitteusutav kõne, luiskelugu) terve inimene aab `söukest `ümberpεε juttu Khk; Poiss aes tüdrugale ümberpεε jüttu Emm
3. (jutustatud, kirjutatud) lugu; jutustus, pajatus; muinasjutt, muistend `Ennemb `aestujell `aeti `aeva videligu ajal `lastele vana `viisi juttu Kuu; Sääl õli neil ea lõbos siis omavahel `laulo `kõõrotatta na juttosi `rääkidä Lüg; on see tösigid mis ta `rääkis, see teeb omast pεεst jutu `valmis Jäm; Mihed aest jähimihe jüttu Emm; ta `rääkis vanu jutta Rid; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; see oli vana `rahva jutt, muud `ühti Aud; jüripäva lauba `õhtu tulest räägiti jälle teist juttu Ris; esimene ja teene katkuaeg vana juttude järele HMd; akkas vana`viisi juttusi puhuma Kos; vanavisi jutud ja mõistatamised, nied olid `enne `jõulud Kad; vanamuesed jutud; juśko vanapõlve jutt õli si̬i̬ näil, nõnna kõnelesid puugiss Kod; mõni ale jutt, siis nuteti juures kui `loet́i Lai; nee aive vana `muistsid jutte Hls; miu emä ai seatsit vana jutte; oma tett jutt, oma lõim ja oma koe Krk; kige `rohkemp olli vana`rahva jutt periss `oŕjusest, kuiss `mõisa om piinanuve neid Hel; tu̬u̬ mi̬i̬s ti̬i̬s vana˛aja jutte kah Puh; `tüt́riku kedränu, `pernane sääl man ja kõnelnu vana˛`aatsit jutte, et siss `tüt́riku ei jää magama Nõo; kae kona tu̬u̬ vannuinemiste jutt nüüd kätte om tullu, `autu om jo ilma obõsõda `vankri; ku‿ma `väike olli, siss vana˛emä ai vana˛`aotsit jutte Ote; ma aa `sulle vana˛aja jutte Rõn; ma `loie ka vanast vana˛ao juttõ; vanaimä `naksi lat́silõ juttu kõnõlamma Har; vana-`aodsõʔ jutuʔ Plv; ammunõ ~ muśtinõ jutt Se; (enne)muistne jutt muinasjutt, muistend `muindane jutt Kuu; sie on enne`muistene juttu VNg; sie mies räägib pali enne`muistasi juttusid Jõh; enne`muistene jutt, `muindesed jutud Jäm; `muistine jutt Muh; see põle muine jutt LNg; `muistsed jutud, mes `enni vanal aal olnd oo Mar; `riäkis vana muinist juttu Khn; lapsed a˛eavad ike enne`muistsed juttu peale Tor; tema ika `oskab luuletada niisukesi vana ennemuiste juttusi Hag; `enne `üiti `ennemuśtsed jutud Juu; `enne`muistne jutt või vana `muadi jutt VJg; kõneĺ üte ennemuśtetse jutu Trv; mis `puhkad vanat ennemuiste juttu Hls; üit́s vanamees aanu ennemuistsit jutte vanapaganatest Krk; latse ike tahava ennemustetsit jutte kullelda Puh; mõni mõist küll iludsõ muśtitsit juttõ kõnõldõ San; tu̬u̬ oĺli ennemustisinõ jutt, mia ma kuuli Har; Liiso tiid ka muśtitsiid jutta Vas; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl, et üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se || Kui kaks tükki juttu ajavad, siis kolmas vaatku koera sava alla (öeld sellele, kes teiste jutu vahele räägib) Hlj; Jutt läks Riost `Rääsä (s.t kaldus teemast kõrvale) Lüg; ennem reagitse ikka `kuultud juttu kut `nähtud `asja Muh; se jutt on palava pudru pääl puhata (tühjast, mittearvestatavast jutust) Hää; Tühi jutt, et papa surnud. Kus papa nahk on Amb; Sa lähed oma jutuga üle talise tee (öeld sobimatult kõnelejale) Pil; Juttu raiskame (valetama) Hls; Tu jutt om nigu penipersede puhkmine Nõo | (jutukast inimesest) Libeja `leuaga, jutt `juokseb `ningagu `vändäga `aetaks `ümber Kuu; jutt läks nagu malgaga Vig; Jutt jookseb kui | jõgi Vän ~ veskikolust Ris Pil; jutt joosep ku `tatra `veśki jahvap Krk; jutt jooseb nigu | `ernit valetass anumadõ ~ `ernit suust ~ vorin Nõo; jutt ju̬u̬sk nigu | vabrik ~ varrin Rõn ~ jõgi Ote ~ pudrupada ~ savihaua vesi Har ~ vesi`veski ~ ujaveski Rõu; Jutt veereb kui värten Ris Pil; Tuleb juttu ku hobuse saba alt Kõp; ta aa sedä juttu ku siga lü̬ü̬ luttu Krk; Mõnel poisil kavval jutt juusk ku mesi Hel; kes lõbeda `lõugega om, t‿om `kärmä sõnaga. jutt joosep nigu vändäga `aetass `ümbre Puh | (pej ebaasjalikust, tühisest jutust) (Tema) jutt ja (~ või) kukkesitt IisR ~ koera peer Mär VJg ~ kuuma kivi pääl tilk vett Hää ~ sea sitt (ja sibulas) Vän ~ sia sitt Ran ~ sõedusoe sitt Nõo ~ uppunu soe sitt Urv; Sinu juttu ehk koera sitta Kuu Amb; Tema jutt nüüd, just kui hobune situb vette Vil; jutt ja (~ jutul) jalad all (ebausutav, alusetu, mõttetu jutt) Eks ole jutul jalad all ja sandikotil silmad peas Mär; jutt ja jalad all Lai; Jutul põle `jalgu all Vig Han; | (lobisemisest, ebaasjalikust jutust) Jutul ei ole juurt ega sõnal sõlme Trv; ei ole jutul jäkku egä sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; Jutt om välän lõimest ja koest Vas | tol jutul om sõĺm pääl (st jutt on lõpetatud) Plv | Parem juttu kanda kut juttu teha Krj; kuda `juua `antakse, nõnda juttu räägitakse Kad; paĺlu juttu ei täüdä kõttu Urv; Jutt ei ti̬i̬ tü̬ü̬d (suur jutumees ei ole töömees) Räp | Jutt ei rikku luud, naer ei rikku `nahka Lüg; tühi jütt äi veta tükki ja nali äi veta `nahka Emm; tühi jutt tükki ei võta ega `naermene `nahka ei riku Juu | jutt (tuleb ~ tõuseb) jutult (~ jutust) jutt tulab jutust, köne könest Jäm; jütt tuleb jütu `pääle Emm; jütt jütuld ja söna sönald Rei; jutt tõuseb jutust ja kõne tõuseb kõnest Mar; jutt tuleb jutust, kõne `kõnnest Puh; jutt jutust, sõ̭na sõ̭nast Se || fig jumala juttu Pst Krk ~ jutuh Räp Se – härdalt, jumalakeeli [paluma] mea pallesi tat jumale juttu, ess anna‿ss anna Krk; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp Vrd jutus Vt juttama2, juttuma, jutustama, jututama
4. keel ma vene üttü ka mõista; leivijuttu ~ -d́uttu; Alamõiža vallan nuorõʔ väidü `paatava, nuorõ `paatava läti˛üt (~ lätüüt) Lei
järsku `järsk|u (-o) R(-ü Kuu) eP Puh Nõo
1. püstsuunas järsult üles või alla; tugeva kallakuga ringas lihab vahest `järsku `körgemaks Jäm; tee pöörab `järsku Pha; Sellepärast see sadamgi sönna Tirbi `otsa `tehti, et sealt järsku sügavaks lihab Pöi; mägi lähäb üless `järsku Hää; `võet́i teine ots `järsku maha Kad; kui [kuhjal] `liiga suur magu ja `järsku tõmmatasse kokku, siis akkab ruttu vett `sisse `võtma Sim; kallas `langeb `järsku `alla Kod; vanast kuevatadi vili rõõgus ärä, kaks angutäit kõrvu ja `järsku servad üless Pal; tu̬u̬ om pikäline mägi, ei ole `järsku `alla minnä Nõo
2. äkki, äkitselt; kohe `järsku lüöb `aigus, ravandus; südame ravandusse surevad inimesed `järsku Jõe; `kaua ta õli siin? – `järsko meni (läks ruttu ära) Lüg; kis sedavisi `järsku vihastab keige asja pärast, see on kähvakas Khk; Kui sa `järsku `otsa `voatad siis ikka püsut ema jume Pöi; tuleb `järsku nagu püssi suust Muh; mo `meele tule `järsku mette mis nende nimed olid Kir; `järsku näen: üks täht sedasi `langeb Mih; räeme püik lõpeb ühükorraga `järsku ää Tõs; ta tuli nõnda `järsku kui kivi pähä Saa; `pistsin käe `auku, suur vähk võt́tis `järsku käest `kińni Amb; akas kõhe `järsku (harjutamata) tüäle, nuarelt Kod; teeb `mõnda tööd, `järsku jätab `kat́ki, ja akkab `mõnda teist `tööd tegema; `järsku `pööras `ringi, kanna pialt Lai; ärä nii `järsku ti̬i̬ toda `asja, kannata ka veedikene onde Nõo
3. lühidalt, hoolimatult, karmilt, ebasõbralikult Ku `kennegi `oite lühüvelt ja `järskü `toisega `uhkutasa `rääki Kuu; kut koer augub, nönda `järsku ja kongist ne sönad käivad Jäm; üks järsk inimene, εi ooli. `itleb `järsku, teeb `järsku Khk; `Järsku, `raskelt midagi `ütleb jusku ammustab vihaselt Hää; mõni riagib järsult, `käśkija moodiga, `ütleb `järsku ära Lai; Temä ütlep egäle õkva järsku suu sissä Nõo Vrd järsult
4. päris(elt), täiesti, hoopis sie maja on `ninda `järsko `vildakille Hlj; `järsku uus enämb ei õle, puolpidune [riie]; näväd on kõhe `järsku `näljäs Lüg; mees oli muidu `aigete aŕst, naine oli `järsku silma aŕst Krj; üks pere põles `järsku maeni Muh; sõŕm`kindad õlid ikke üht `karva, kas õli siis aĺl lõng ehk must ehk `järsku `valge lõng Kad; võt́in suutäie liha, tõese `süĺtäsin `järsku lavva `alla; `enne ei jätä `ju̬u̬miss järele, kui `järsku kot́t tühi Kod || otse tie lähäb `järsku edasi Trm; tuul õli mulle `järsku `vasta Kod; lähäb `põiki, ei lähä `järsku `riśti läbi KJn
5. järjest, pidevalt, ühtelugu, kogu aeg; ilma vaheta Tuba `lehkas `järsko kana `sõnniku `aisust; `tienis `seitse `aasta `järsku `arsti `juures Lüg; `silkud `muoname kot́tist ei `saantki kaduma, `järsku elasivad sies IisR; miä tien sene tüö kül `järsko läbi Vai; käisime sis vaest sügisete kolm `pääva `järsku jänesseid ja `kit́si ja mes nad lasivad VJg; `järsku töö kallal; laps on koa nägo üks `takjas `järsku savas tõńe; moonamees õli kes `mõisas `järsku elas; teeme `järsku ära ja asi tahe Trm; `järsku käi seda laada vahet, nii et lühemast jää Lai
6. järjekorras, kindla korra järgi, järgemööda `järsku must, `järsku `valge (lõngavihi värvimisel jäid kinniseotud kohad valgeks) VMr; siin põle kedagi valitseda, võta kohe `järsku Lai
Vrd jarsku
kaal5 kaal g kaala Hi Saa Juu KuuK Kod Kõp Vil eL
1. a. kehaosa, kael nii petka kaalaga inimene et Emm; kaala sooned `aiged Käi; suured vollid löövad `sisse, siis pügalad kaala pεεl Phl; pańnin saĺli `kaala, mud́u on kaalale küĺm Saa; võtab kaala ümmer `kińni ja annab suud Kod; rüi, si̬i̬ oĺli kaala `jäŕgi sedäsi ärä lõegatud; pikk kaal nagu kurel Vil; obesal kaal ärä õõrut, taossa `kitsa Trv; künnap om lehmal kaala pääl Pst; kaal `ringi, pää seĺlän (hobusel) Krk; kaal jäi `kangess; kaal kui ratta rumm Ran; `linna kakuti ku `vihma satte, siss ollit esi ka kaalani likke Puh; Kena kaal keträjäle, kerge perse kudajale (tervitus töötavale naisele külla minnes); mul `olli ka vanast rammun kaal ja paks Nõo; pańnin vikati talle (ussile) kaala varre pääle, `naksin tedä `preśmä KodT; tsial `atla, `paistass kaal ärä Ote; mihel om kaalal liṕs; taosse om obõsiil kaalal Krl; tä muŕd ärʔ uma kaala (kaelaluu) Rõu; Kaal must ku rattanaba Räp; üü, sa olt nii `kangõ kaalaga kui susi, painu ui kohegi tu kaal; ni väega murt `kaala (kael valutab) Se; pikä kaalaga hopõn olõ‿i hüä hopõn, ka kui kuŕg Lut; kaala kandma ~ taluma 1. pead püsti hoidma kahe `kuune `kanva `kaala, viie `kuune `tunva `vitsa Kod; kate kuine kand `kaala, viie kuine võtt vitsa `piiu Krk; ei kanna˽`kaala, pää juńks otsah Se 2. töövõimeline, tööks suuteline olema kes vähäkese akab `kaala `kanma, lapsed, `pantse `ti̬i̬ńma Kod; ma nakassi maast madalast võõrast `orjama, nigu ma nakassi `kaala `kanma Ran; Nigu kaala nakab kanma, nii õkva orja ohja kaala Nõo; Kavva naist lat́sist no˽silmä `rõ̭õ̭mu um vai, nigu˽`kaala nakkasõ˽`kandma, nii kotust `kaosõ Rõu; kaala murdma ~ kaalaga vedama jõuproovimise mäng: nöör või rihm seotakse mängijate kaela ümber ja tõmmatakse vastasmängijat kaelaga enda poole kaalaga vedämine on üks mäng. lähmä kaalaga vedämä, rihim kaalan ja vedäd Kod; ku ńaa `kaala `murdva, siss `laskva käpile, `pandva kabla `kaala ja `kiskva nikuʔ vereväst lääväʔ Se || turi katsiratsi kaala pääl (kukil) Trv; katesekümment om kaala pääl (80 a. vana) Krk || kurk, kõri lips one kaala all Kod; egä neil [vammus] es oole kaala alt `kińni, kikk i̬i̬st oĺli `lahti Vil; suutäis läits kaalast `alla nigu `jõnksti Nõo; `ni̬i̬ldse suurõ `kartolitüḱü `kaala, no neeliskless San; `serbä˽`piimä pääleʔ, muidu jäät kaalast kińniʔ (toit jääb kurku kinni); `ḱaolõ lätt kesvä uhak `kaala, sõ̭ss inäp ei kuuguʔ Urv; ei lääʔ kaalast `alla Krl; Süük karas kaala (toit sattus hingekurku) Har; miä kajoh tu kaalah (ei ole midagi süüa) Vas; kui om kaala `haiguśs, võtaʔ mett `suuhtõ, määriʔ kaala `pääle, saasõ kaal `tervest Räp || vähilakk vähäl süvväss kaal ja kaits `kintsu Krk; vähjä sõrg ja kaal San; vähä kaal Rõu || fig joba külmä kaal om käänet, lääp tagasi vähä; nüid om külmä kaal murt (ilm hakkab soojemaks minema) Krk b. fig küll si inimene kiidäb kas kaal `kat́ki Kod; suu ehen sula sõber, taga seĺlä `lõikass `kaala Krk; suu i̬i̬n om libe ja ää, säĺlätaga `lõikab `kaala tõesel Ran; suu iih, siss tüküss `persehe, a sälä takah `lõikass kaala `maaha Se | kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab Kod; mia uma käsi käänd, tu̬u̬ uma kaal kand Har | ega nali `kaala ei `lõika Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap `luutse kaala `õkva läbi Kam | murra kas kaal Kod; tü̬ü̬d om kas murra vai kaal otsast ärä Hel; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭s ma˽käänä sul kaala katõkõ̭rra Rõu | eidab kaala `pεεle, äi tee tööd Emm | Üle kaala sadanu (rasedast) Trv | ei˽tiiä kas jäi no˽kaala pääle (jäi kuhugi kinni); nii kõnõĺ taa, et sa kohe kaala pääle `jäie (sai otsa) Har | `Õigõ mi̬i̬ss joht `hindele säänest naist `kaala `määri `lasknu õs; Kagu˽pańd nu̬u̬ŕ inemine uma kaala paku pääle (sooritas kuriteo) Rõu | Hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; nii `ütlesski sullõ tu̬u̬ sõna nigu `kaala `kargass (vihastab) Se; kaala peal(e), pealt 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest Jähi vanamate kaala pεεle Emm; nee (tööd) olid pohas inimeste kaala peal Rei; si̬i̬ inime one riśsiss, käib su kaala `piäle alate Kod; mis rõõm sääl saa olla vi̬i̬l, ku mure kaala pääl Trv; sis olli sõda kaala pääl, `püssek lasive ku raginen Hls; nüid om kiḱk kaala‿päl, rügä om valmiss, einä kähen alle, linal om tuli sehen Krk; eläb tõese kaala pääl (teise kulul) Puh; mia toda `endä kaala pääle ei võta Nõo; um tõsõl kaala `pääle ku väits Plv; näĺg kiputass kaala pääle, sel jo `tü̬ü̬hüge lätt Se Vrd kaalan, kaelas 2. lähedal si̬i̬ on `nuhtlus sii pu̬u̬d́ siin kaala pääl Vil; üle pää ja kaala hooletult, lohakalt si̬i̬ om üle pää ja kaala tettu nigu ossenduss Ran Vt ülepeakaela
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a. kehaosadest kolli (härjakara) kaal Phl; põie kaal Hls; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis. siss köideti nööriga `kinni tu̬u̬ kusima kaal, et õng `väĺlä ei tulõ Ote; mao kaal Krl; kusõmakaal om lühükene lõigat Har b. tööriistadest ja muudest esemetest Akikerves on laia öhuse tera ja pitka kaalaga Emm; käiä vändä kaal; kuadi (ladva) kaal; lina piho kaal. kaal on kupode pu̬u̬l. kaalass õled sidonud Kod; rańtspaĺk `vällä keilit partsikaalan Krk; `saapa kaal (kitsam koht pahkluu kohal). saabass om siit `valla kaala kottelt. siit kaalast olli `kitsa; kirvess om kaalast ärä käänet. tõisipidi lüüp `lihku ja tõisipidi lüüp sügäväss puu `siśsi; nüid änäp `tiiru ümmer ei kua, nüid võta `kaala. tõise silmäst `tõmba tõise läbi. si̬i̬ om `kaala `võtmin (sukasilmade kokkuvõtmine suka lõpetamise puhul) Krk; `vankri ratass kaalast är `käändünü Har; `kitsa kaalagaʔ (kraega) Se; adra kaal adra kaal – adra terä mant seniss ku `ti̬i̬sleni. turbast ai adra kaala ette Krk; adra kaala alune om siiva ja väedse vahel. `künmisega ummistab vahel kaala alt ärä Ran; adra kaal jääss mullaga `kinni Ote; pudeli kaal pudeli kaal oo `kitsam Kod; koer poiss, pessäp pudõldõl kaala pääld ärä Puh; mõnel pudõlil om `kolde ja kollete otsan om tu̬u̬ pudõli kaal Nõo; ma `aie koŕgi podõlikaala `sisse, et ei päse luh́vt vällä Har; Peräst `puuldõ `naati `võtma pudela `kaalõ voŕstivalamise jaoss Rõu; puteĺ kaalaga; klaasi kaal Se; viiuli kaal viiuli kaalal pannas keeled `pääle Saa; viiuli kaal, kost `käege `kinni võtat Krk; viiuli kaal om kos keele pääl omava Nõo; voki ~ lühi kaal voki kurk; kaala heitma, jooksma, pilduma, viskama oḱk om sitt, ei saa kedräde, `viskass `kaala (heidab lõnga lühi ja pooli vahele); `kaala `viskass, `kaala pild, lühiravva ümmer, sõ̭ss om kaalan lõng; kudamise man lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb), om sitast kedrät, om ümmer pant Krk; voki kaalast `lasti `alla kui kedräti; lang läits `kaala, ammaste küllest tulli ärä, ju̬u̬sk sinna vahete `pääle, `värtne ja siivulise vahe `pääle Ran; miu tütär - - mugu `sõkse voḱki valiste ja laśk voki kaalast tu̬u̬d `langa `alla Nõo; kui lang aagi päält ärä lätt, siss lätt `kaala, siss `keträss `kaala Kam; ei olõ `langa ratta kaalast `alla `laskunuʔ (ei ole kedranud); no˽hiidi˽sa mul `kaala (lõng läks kedrates üle pooli otsa); rõibõʔ (vokk) pill `kaala Har c. kõrsviljadest jm taimedest Oder kasus naat keer kaala pεεl Emm; `leike kaal – ümarik ring `leike päl, kust lehed `kasvavad Rei; näväd (odrapead) on õrnad kaala ju̬u̬rest murravad maha kui vanemast lähäb Kod; keśu kiśk kaala `rõnksi, pää mahan; kesväl kõrre kaalast lääp nõrgass, pää är lokisten. kesvä pää kaalast lääve nõrgass Krk d. ehitiste jms osadest truubi kaal (kivilõõr truubi ja korstna vahel); [veski] päävõlli kaalal om raud võrud `ümbre. all om maa kivi, kos kaala ase `siśse `raotu, `kaala määritäss tavo·tiga ehk eliga Ran; pilli kaal (puust toru alumise veskikivi keskel); mine võta riihhetarõst kurukaala päält tu̬u̬ lambikõnõ; kuru kaala pääl om ahu veerekse pääl Har
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus üks kaal [heinamaal] lähäb metsäde vahele Kod; `kitsa kaala kottelt käip [jõest] ti̬i̬ läbi; [järve] `kitsa kaala kottel om liivane põhi Krk; aenama kaal; järve kaala pääl pü̬ü̬sime kala. me pannime ku̬u̬ritse järve kaala ette, kos vesi ju̬u̬sk Nõo; nu̬u̬ olliva aena kasuja kaala, kos keväjä vesi üle lät́s; `põlde vahel üt́s `väikene vahekene, tu̬u̬ om kaal; ubaleht - - `kaśvi `kaalu pääl Kam; tu̬u̬ aenamaa kaal ju̬u̬sk `alla sinnä suhu; pane obene sinnä `süümä, sinnä niidu kaala `pääle Ote; võrõndiku kaal om ahtõmb ja õhukõnõ, siss lätt äkki sükkä. võrõndiku `kaalu pääl `ollivõ˽suurõ˽kalaʔ San; tan om üt́s ahtakõnõ niidukaal Kan; suu`kaalu pääl ummaʔ londsakuʔ Plv; järve kaala otsakõnõ olõ õi lajakõnõ; om säidse `versta su̬u̬ kaal Se
kaarik1 kaari|k g -ku Hää KPõ(-ua-, -oa-) I(-ua-, g -ka Kod) Äks Lai Plt KJn M(g -gu Krk) TLä Ote Krl Plv Räp, g -ka San, pl -guʔ Lut; kaari|kas g -ka Mus Han Aud Tor Kos/-oa-/; `kaari|k g -ku VNg IisR, -kas g -ka Kuu/-gas/ Lüg Jõh, n, g -ko Vai(g -go)
1. kaherattaline vanker ma lähen `kaarikuttega `laudu `tuama VNg; näväd tiäd, `sõideti `kaarikattega meist `müödä; `sõidavad `kaarikuiega Lüg; `sõitis kaarikoga `linna Tor, eenä koarik Juu; tuli kaheratta kuarikuga Kod; postimi̬i̬s lää kodu kate ratta kaarikuge Krk; suvõl `olli kate rattaga kaarik, kutsuti tahveti vanger Ran; tol om kah rutt rattin ja kanapask kaarikin (väga kiire) Nõo; Vankri kääva nelläl rattal, a kaarik jäll katõl Krl || vankri kereVJg Vrd kaarike
2. pl kaarikud tähtkuju, LyraKad
kaebama1 `kaebama spor , Tõs Kei Juu HaId Koe Kad TaPõ, `kaibama R(-ie Lüg) S (`kae- Emm Rei) Kse Var Ksi KJn Vil Trv T V(-mma), -me M San, -mõ San Krl, `kaevama spor , Mih HaLä Kos Kod Plt Pil Vil; da-inf kaevata Muh spor L(kaõ- Khn), HaLä HJn JMd Kad I Plt Vil Trv TLä Rõn, `kae- u Jõe, kaivata Khk Vll Pöi Rei Kse Han Tõs Võn(kaav́-, kaab-), -te Krk Hls, -de Krk Krl, -daʔ Urv Plv, kaavadaʔ Har Rõu/-v́-/, `kaavada, kaavata Lei, `kaebada Rei Pär Juu Iis Kod kaebata Mär Hää KJn, `kaibada R S Hää, -de Hls, kaibata Phl Hää, -da(ʔ) Rõu Vas Se, -dõ(ʔ) San Krl
1. kellegi kohta süüdistades midagi teatama mina `kaibama en tule, en taha `kaiba Vai; Räägi, räägi rähnule ~ räägule ja kaiba kirju kassile Jäm; lapsed `kaibavad ükstese `pεεle Khk; mis sellest `kaibamesest kasu Muh; `kaibama ei `tohtind `menna, ema `ütles et `kaibaja saab ennem ja teest (teised) takka järele; Kaiba kassile, räägi räimele, valetle vana emisele Mih; `peale`kaivajasi ei oln, `keegi ei `kaivan Aud; `kaiva, `kaiva kaśsile, räägi räeme rot́ile Tor; inimest akkast juba `pääle `kaibama; `Kaiba, `kaiba kaśsile, koeraga käi kohut Hää; nagu vana susi, `kaibab ja susistab Saa; taĺlitaea läks `mõisa `kaevama, et saanarahvas ei tule `tööle Ann; kaevasin ärä emäle, et sina minoda leid Kod; nemäd `kaevasid `piäle, `tuĺligi `väĺla [see lugu] KJn; kuri ja tige inime, `kaivab teese `pääle Vil; si̬i̬ mõni asi nüid är kaevate, kas sa `kaibamede ei või jättä; nüid om Mari jäl kaevate tal (ta kaebab Mari peale); poiss, mis sa sait selle `kaibamise i̬i̬st. tatti, `leibä või tallekse `paska Krk; esi om tu pää koerõstigu tegijä, aga tõśte pääle `kaibab Nõo; ku laits medä tei, siss emäk kaevass ette mehele, tu̬u̬ peśs [lapsi] Rõn; kaibat oĺl, taheti är˽viiäʔ. oĺl näet kaibatu nii San; vihalanõ `kaibass pääle Plv; ku˽kiä `kaiba aiʔ, siss olõ õi˽midäginä, a‿ku kaibatass õ̭nnõ, siss om trah́v säläh Vas; Mis kaibamise i̬i̬st sait, kas tatiga võid-leibä Räp; timä kaibaśs mu˽päle ilm aśända Se; ma `kaiba tu̬u̬d (tema peale) Lei || kohtusse kaebama `muidu ei saa kohot edesi `kaibada, piäb `kontsijuòni (kautsjoni) `sisse `maksama Lüg; kui sa‿p maksa, kaivatse sind `kohtu Vll; si̬i̬ om selle `kohtuss kaevanu ja miu tunnistusess kaevanu Krk; timä kaavaśs `sisse minnu, `kuhtudõ; kaavati `ümbre (kaevati edasi); `kuhtu kuluʔ piat enne vällä `masma, siss saat edesi kaavadaʔ; kõ̭gõ edimene `kaibamine oĺl valla `kuhtudõ Har; esä `tahtsõ hiidütäjät `kohtohe kaibada Vas
2. kurtma, hädaldama `lapsed `kaibavad `nälga VNg; ma akkasi lastel seda `kaivama, et ma oles tüssata saan Lih; `kaivas irmust valu sees Vän; ega ma taha pattu kaevata, küll oli kõht vaest tühi Kei; paelu naśte`rahvid ikke `kaevavad seda `jooksjad Tür; [mees] `kaevab `jalgu (kurdab, et jalad haiged) Pil; `kaebab et elu alb Trm; näväd kaevasid et kaśs ei `sü̬ü̬mä; kõik inimesed `kaebavad nüid `jalgu Kod; ta `kaibass ütte`puhku `eńde valusit Krk; noore - - `kaibava et, `ambavalu võtap meele pääst Ran; ega Nuka Mari ei üteldä valu `kaibava Nõo; kaav́aśs mitu kõrd et luu`painaja tedä vaav́anuʔ Rõu; taa kõtuhädä taad `kaivasõ˽kõ̭ik vanaʔ inemiseʔ Vas; `kaibass umma hätä; kaibakuiʔ, piä umah süämeh õ̭nnõ Se || jutustama, (ära) rääkima na `kaibave, et sibule tahav `äste `kasva, `rohkemp ku looma sõnniku pääl (kui põldu väetatakse järvemudaga) Hls; mea `kaiba sedä unenägu egäl Krk; Kahr kaav́ass ka uma pattu ärʔ Räp
3. halama; taga nutma; igatsema ise `kaiba toist `lehmä Vai; nutab `surnud taga, `kaibab `leinab Jäm; vana rotsi kuningas on neid sis taga `otsind nii taga `kaiband Pöi; ma sõin ommikul kilusid, nüid nad `kaebavad vett Kad
Vrd kaeblema
kalima kalima(ie) tarima, tassima `kange kalima ühest kõhast `tõise, nagu elämä lähäb `tõise `kõhta. näväd kolivad ja kalivad Lüg Vrd kolima
kand2 kand g kannu Sa Hi spor , KuuK ViK I Äks Ksi VlPõ eL, g `kannu R(n`kando g `kanno Vai)
1. a. känd noh küttas [ahju] `kandudega ehk `puudega VNg; võsu ajab `kannu `juuridest üless Lüg; `tõrva saab `männi `kandudest Jõh; `tervaksed, nied on `tervased pedäjä puu `kannud Vai; Puu`raiujad olid `körged kannud jättand Kaa; Va mäda kand, äi kinidand `istudagid Rei; `metsas oo `kanda küll Tõs; [maa] oĺli puid ja `kandusi täis, ega künda‿i saanud Hää; ega õnnetus möda kivi ega `kandu ega metsa puid käi VMr; vahest kannud aavad paĺlu võsusid Kad; [isa] käis `kandu `juurimas ja siis `kaevusi `puurimas Rak; suur puu tõmmati kannu pialt maha Trm; ümmer `kande näväd (maasikad) kasvavad Kod; suurel puul jääb kand, aga agudel jäävad töngad, ku `kervega raiud Lai; juure murrust kuus toĺli om kand; ega ta (haigus) kive `kande `mü̬ü̬dä ei käi, ta käi inimesi `mü̬ü̬dä Krk; mi̬i̬s mehega saab kokku, aga kivi ja kannu ei saanava kokku Ran; `istnu kannu `otsa ja naanu võid`leibä `sü̬ü̬mä Võn; pessuʔ omma˽suurdõ `kandõ külen Kan; `kanda `ümbre om paĺlo palokit; ega˽katsk˽käü‿i˽`kanda piteh, katsk käü rahvast piteh Vas; Ah́al (Ahjal) `aetass pedäjä kannast `tõrva Räp || juuritud kännust tugijalgLüg Sim Kod Pal paneb keri`lauad `sinne `kannu `pääle, et pikkali ei kukku Lüg b. taime juurepoolne osa; tüügas ma lein vikkastiga [takja] maha ja `sinne tämä `kannu `pääle panin kamalu `täie `suola Lüg; kut rugi kannust `öitseb, `vastu kört, siis saab terava rugi Jäm; loomad söönd orased εε, `paljad kannud jäänd maha Khk; teräväd kannud (kõrretüügas), näd `torkivad nii valusasti Tõs; oras ja kand on üks, `este tõuseb kand, pärast oras; oras tõuseb kannust VJg
2. fig (laste sarnasusest vanematega) kuda kand `ninda vesu Kuu; kuidas kand nönda vösa Jäm; kuda kand nõnna võsu Kod; kudass kand ehen, nõnda võsa perän Krk; nigu kand i̬i̬n, nii võsu takast `perrä Nõo; niguʔ kand iil, nii võsu takal Krl; kui kand iih, nii võsu takah Vas | egä käbi kannust kaugelle kuku KJn | võsu `kasvab `kandu Kuu; õga˽kand võsust `mü̬ü̬dä‿i lääʔ Krl; võso lää äi kannust kavvõndõhe Se | (ühest suguvõsast) nemä om ütest esäst emäst, ni̬i̬ om ku ütest kannust `vällä tullu Krk; mõlõmbaʔ ommaʔ näʔ üt́est kannust Se | (kellegi sarnane) seo‿m `umbõss teie `kandu miiś Se | ehitä kand `metsä ärä, one kua ilos, `ütleb vanasõna Kod; panõʔ kannulõ illośs rõõv́aśs, `tuugi saa illośs Lut | (vanast inimesest) Mis minust vanast `kuivand `kannust enamb abi vai `asja IisR; Meite lapsed oo keik ilmas-maas laiali, kaks vana kandu üksi veel sii koduöues Kaa; siinkohas oled sa üks vana kand (põliselanik) VJg; vanapoiśs oo üksi nagu vana kand Kod; õleme `praega nagu kaks vana `kandu MMg; vana kand, si̬i̬ taht vi̬i̬l naist võtta Krk | ei olõʔ mul `kandu ega võssu Rõu || sa olt nii saa must ku vana kand Krl; ta no ku kand jo, kannu `värki jo ḱäu (kasimata välimusega vanast inimesest) Se
3. Ls kerikand
karjus1 karju|s g -se Tõs Hls(-ŕ-), g -sse VJg Trm Kod(-ŕ-), -ss g -se Hää, g -sse TaPõ KJn Hel T(-ssõ Nõo, Võn); kaŕu|ss g -ssõ, -sõ Võn San V(-o- Kan; kaŕü|ss, -śs Räp Se Lut); kaŕs Kra; `karjus Kuu karjane karjuss tuli `kõrda Trm; näväd oo väĺjä piäl kahe kaŕjusse Kod; karjussed käiväd karjan kuni lumi laheb (laseb) MMg; karjust sai `kasta, kui `eśti (kevadel esimesel karjapäeval) tuli `lõune aeg kodu, siis `ańti muna Pal; vana karjuss oli, viie talu kari oli ees Äks; karjuss oli kaubeldud, vana jüripääva aal pidi [talusse] `sisse tulema; sügise oli karjuss niikaua kui kari väĺjas käis Lai; tu̬u̬ kes külä karjusse ametit taht `endäle, ai külä pereme ja `pernase kokku karja `kahja `ju̬u̬ma, `pernase viisivä karjussele `suurmit, vai matikese `ernit vai uppa - -; lehmä pääld `anti karjussele külimit rükki, õhvakese pääld pu̬u̬l külimittu `kesvi Ran; nii `paĺlu ku talul `lehmi `olli, niipaĺlu `päivi pidi talult `käimä karjusse kõrvuline Nõo; ommugu `lät́sive˽kaŕussõ `mõtsa, tõnõ eläjiide manuʔ, tõnõ t́siku manuʔ San; karjusõʔ õllõtivaʔ ja leelutivaʔ Urv; inne ess `saavõ kaŕusõ minnä˽`ku̬u̬li, ku kari `lauta `pańti Krl; [esimesel karjapäeval] oĺ kasuk pant, vana kasuk ussõ alaʔ - -, et siss saa kaŕuss `pehme `süämegaʔ; kui susi kaŕussõ innemb näḱk, sõ̭ss kaŕuss es saa appi tänitä, hääl jäi kinniʔ Rõu; oĺl suur kaŕuss ja kaŕusõl oĺl vi̬i̬l kõruline (abiline) Plv; mino esä oĺl kaŕjussõn, `ü̬ü̬se vah́t hobõsit, `päivä käve kaŕan Räp; `väikeisile kaŕussilõ (karjuse abile) oĺ esi mass Se; õdagu kaŕusõʔ valõtasõ `viega, ala uinuga magama, las kaitsõga kari Lei; mii küläh oĺl kol `veikeist (üksiktalu karjust), suur (külakarjus) neĺäss; viiś `aastakka `vingja kaŕüss, a sääd́ze `aastakka, lätt naardõh `kaŕja Lut Vrd karjust
karv1 karv R(`karva VNg Vai) Käi L K(karb g karba L SJn), I T V, karu S L M T Lei, g karva (`karva R)
I. 1. a. karv, niiditaoline sarvainemoodustis nahal; harjas(ed) ei õle `ammast suus egä `karva `persses (väga vanast inimesest); Kaks `karva `kolmes rias nagu isuri rukki (hõredatest juustest) Jõh; nii pailu sadas, mette kainu `aukus äs ole `kuiva `karva Khk; kõhu otsa (~ kube) karvad; `Kainluaugu karu Pöi; silmä `ripse karbad (ripsmed) Mar; Sial oo pikk karu `seĺgas, see oo alvaste söödetud Han; arjavenelased `korjasid sia `karvu ka Kei; abeme rańdi karvad (põskhabe); alumesed (~ alumese otsa ~ kõhu alused) karvad Juu; tämäl õli `juuksite siden `aĺla `karvu; `karva `võetse [tapetud seal] kiävä vedegä, edemält kõrveteti tulegä Kod; `võlga `rohkem kui `karvu persses Lai; siĺma lau karvad (ripsmed) Ksi; kel rind `karvasid täis, sel pidi ia mesilaste õńn olema Plt; tal ei ole `karvi ka nõnda paĺlu ku tal `võlga om; akkam [tapetud seal] `karvi `kakme Krk; käsnäl olna õńn, kui karva otsan; kolm `karva pään, aga iki suib Ran || nüid lähäd `Juaspiga `karvu segämä (sugulist ühendust pidama) Kod || (silmahaigus)Rõu Räp unonaaselkiʔ `kasviʔ karvaʔ `siĺmi. noid kakutass `vällä Rõu b. hrl pl juuksed; habe Nüüd sasi kahe `käägä enesä `karvust (tutista, karista ennast) Kuu;`Este ei õld `iuksed, õli `karvad, `karvad mustad ku süsi; Kenel on `karmed `karvad, sie on kuri ja tige Lüg; Vahi misike sa õled, `karvad `siiras omal, `kammi `õmmete vähä siledamast Jõh; küll oli meil emäl ilusad `pitkäd ja `paksod `karvad Vai; [koolmeister] `kargas `karvi `kinni ja karustas Pöi; ma akka sool karust `kinni ja tutista Kse; võtab poisil karust `kińni VMr; tukustas karvust Trm; see on nii `karva `kasvand (juuksed on lõikamata ja habe ajamata) Lai; karvad on pikad, kaela pial; vanames aab enesel `karvu (habet) Plt; kaku karvost, võta karvost kinni (karvustan) Se || fig `kergita `karvu (tereta!) Lüg || fig see nii `karva läind (alla käinud, vaesunud), see‿b `saagid änam parama järjä‿bele Khk c. looma karvkate; vill `pehme, vali karv Kuu; `kitse, `kaśsi `karvad VNg; `luomad on vana `karva maha ajand, `uuves `karvas juo; `valju `karvaga lehm ei õle üvä `piimälehm Lüg; kuer `augub, `karvad `siiris (~ `püsti) Jõh; kasuga `karvad on `lahti Vai; [kasukal] ikka `lamba karvad sehetse poole Jäm; karu on koeral nii paks pεεl et Mus; Nii lihav mis karu läigib puhas Pöi; loom laseb kevade `karva Muh; `lammad `oĺlid vigased, karb `oĺli `lahti Vän; tegid koera karvast sokkisi Ris; veis eidab `karva Juu; punased [pullid] on viel vanal karval JJn; luom on väsind, nõnna et karv tuld seĺjast ää VJg; karv `vi̬i̬rnud puha piält ärä, kasuk ep anna `su̬u̬ja enäm kedägi Kod; ennemalt eidab koer karva kui varas jätab oma ameti maha Lai; nii illus karv kui uhak säĺlän Kam; susi karva hiit, a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; nälläkaru (hõre tallevill) Lei || (ebemed, pehme karvane kiht riidel) püksi pölved ajavad `karva (karvendavad) Khk; karu on ää `veerend (riidel toim paistab kulumisest) Krj; riie võtab karba `peale, kui riiet uhotasse Mar; see (villane riie) on sääritud riie, karv maha `võetud, sääritud ja vanutud JJn; `kanga karva, mis maha tulev tellede ala, `seante peenik kõmu Krk; `uńdrigu küĺg om karvale `õ̭õ̭rdenu Nõo || fig kadaka karvad (okastega kadakaoksad) olid `jälle eed tule akatiseks Kaa; sääl kedägi `einä ei oole, mõni aru karu (lible) oo kasunu Krk || fig sü̬ü̬ḱ vanass lääp, siss tulev karva (hallitus) `seĺgä Krk; karva lõhki ajama väiklaselt pedantne olema Aes kasvoi karva luhki Emm; naha ja karvadega üleni, tervenisti Kõige naha ja karvadega Hää
2. sulg, suled kana aab `karva (sulgib) Hls; kana loḱs ja aa karva `püstü; kana aa `karva sügüse Krk; kana aja `karva, kõik kotusõʔ `sulgi täüś Vas
3. kübeke, raasuke, natuke mette `karvagid (mitte midagi) äs saa; taa on karva vanam moost Khk; tää oo moost karba pikem Mih; üks karv (vähe) `puudus Trm; ma mitte `karva ei pane `sinna manu, ütteainust sõna ei oole `sinna manu `panden; si̬i̬ ei oole `karvagi tõisest targep Krk; olõ õi lehmä `karvagi majäh (ei ole ühtki lehma) Se; ei kannata (ei salli) teise karva ei salli teist sugugi pekś sia nõnna ärä, et siga ei kannata enäm inimese `karvagi, kõhe pani `ju̬u̬ksu; lapsess suat́ tä `niske äbelik, ei kanna tõese inimese `karva; näväd ei saĺli tõene tõese `karvagi enäm Kod
II. 1. värv(us) `karvald ärä menemä Kuu; ilosa `kirka `karvaga `riie Vai; see on karvast εε läind, nii väga εε `leekind Khk; Mette‿p saa aru, mis karu sellel riidel pεεl oo Kaa; sii `niukesi punaka karvaga `uśsisi põle ond Mär; sel põle midagi `karva, see on karvast ää kadund; riie seesab `karvas (ei pleegi); ei eida `karva (ei pleegi), seisab ühösugune VJg; sie mies on nii tuhm, põle tal `kirja ei `karva Sim; läppind ein, ei õle enam ilus eina karv Trm; kuuśk, pedäjess ja kadajess, ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; paha karvaga (kahvatu) Puh; ma `tunsõ uma hobõsõ karva `perrä välläʔ Har || kahe karu vahe aeg (videvik) Khk; karva värvi (-värviline) mere udu viab `viljad `ruoste `karva; `taivas on päris vie `karva; laps on `itku `karva, `silmad vie `kierdel Lüg; kulu `karva, `kulla `karva, paju `karva, `pannel `karva, mähe `karva (ussisõnad) IisR; tuli`karva uśs Kär; vares`karva (lapiline, tükati pilves) taevas Mus; seelik oo punast `karva; vere `karva punane Muh; apu piima `karva obune Rei; va tuha`karba värb Mar; teliskibi `karba `kolne; nüid jo nee uiemad värmid, neid jo `metmet `karba Vig; nüid akkab taevas teist `karba `kiskuma Mih; `päike läks kieva raua `karva `luoja KuuK; uvaõie `karva riie (pruunikasmust) VJg; lina`si̬i̬mne `karva obene; inimene kui on väga kõhna, `üeldässe surma `karva Kod; kulatand `karva (luitunud) Lai; õbeda `karva `pärled KJn; orase `karva elerohiline Krk; kulu`karva pää Puh; rämmäʔ, piä maasikide `karva Har; tedre`karva kanakõnõ Rõu; `valgõ säne, koolu`karva (kahvatu); kurõ`karva, säne hahk (hobune); uba`karva ilvess; `taiva `karva haĺl, illloś haĺl Se; võtr um ei-must, sääne raut`karva; haaba `karva Lut
2. fig (seisukorrast, olukorrast) kes tiäb, kas ehk tulevall `aasta õled juo `tõisel `karval (oled juba mehel); tied siis `karva `muutu (lähed mehele) Lüg; seaste on seda näĺla äda, pole paramad tulemas midad sellest `karvast (niiviisi, sel viisil) Khk | olemus, iseloom Akkas varsti oma öiged karva näitama (halba iseloomu) Emm | välimus, vorm vanad tüdrukud seesavad `easte `karvas (ei vanane) Juu; eks ta kolm`kümmend `oastad ikke õle karva järelegi (välimuse järgi) Kad; karvass on ennäss ärä `muutnud, kõhnass jäänud Kod
kastints(a) n, g `ka·sti·ntsa Jõh IisR(`kastii·nitsa) Vai(`kasti-, `kosti|nitsa), `kasti·nts g -i Jõh IisR külakost `kasti·ntsa, sie nagu `kinki `anneda Jõh; tõin `sulle kasti·ntsi IisR; näväd `eiväd `tuoned `kastinitsa `eigä; sose tuli `meile ja toi `kostinitsa Vai Vrd kost
kasvama `kasva|ma, -da R(-maie Lüg) S Mär Lih K(kasama Mih, `kaspama Ris) Iis, `kasma Kul Juu KuuK Pal Äks Lai I, `kasvma Kos Lai, da-inf `kasva Juu I, (ta) kasvab Khk Kaa Muh L(kaspab Vig, kasab Mih) K(kasab Sim) M Ote, `kasvab R Hi VMr Kad; kasu|ma S K(-o-) eL(kaso- Räp, kassu- Rõu, -me M San, -mõ Krl Har); da-inf -da S L VlPõ, -daʔ Urv, `kasva LNg Khn Saa Trv Krk TLä Kam V(kassuʔ; `kasvuʔ, kasuʔ Se), pr kasu- S L(-o- Mar Mär Mih) Trm Kõp V([ta] kauss Räp), kasva- L Äks VlPõ T
1. kasvama ja arenema a. (taimedest) karuksed `kasvavad muda vies Jõe; oras on kasumise järje pεεl, kasub lopsakalt Jäm; `välja kasund (täiskasvanud) vili Khk; Üüges on peenike, kuivaga kasund Pöi; `Kassares `mände äi kasu Phl; tänivi oo kardolid alles poolel kasond Kul; kasund jalastega regi Vig; tamm tahab kõba kibise maa peal kasuda Kir; vili kasvab enese `easte täis, ei jää kõluss mette Lih; õõnad vägä pisiksed ja noored, tahvad veel `kasva Juu; `erne lõstud õlid õhuksed, pooleli kasmata Trm; ei lähä eenäle, eks näväd `u̬u̬ta eenä kaśmiss Kod; `kartulid kasvab tänävu ilm vähä `alla KJn; sibule kasvav puha pütsikuss; pedäje laasip ennäst `kasvan Krk; tinavu kasvava suure `naari Puh; su̬u̬ maal põld (põllukultuur) ei kasva Ote; põld inäp ei kasuʔ, maatüḱk jääss nii kehväss Rõu; kahru`samblõ mättäʔ, `kaussõʔ `väega suurõʔ; nisu pää tuĺl `väĺlä üte `ü̬ü̬gaʔ, ku hää kasumene oĺl Räp; olõ õi haina kasumiist õiʔ. `vihma vaja; vili kasuss vihmaga, a kaar kasuss `kastõgaʔ Se; rüäʔ liigahhusõʔ kasuma `kapsta`maaŕapäväst Lut b. (inimestest, loomadest) `poiga `kasva läbi `kirve`silma (kasvab kindlameelseks, tugevaks), `piiga läbi `lehmasitta (jääb nõrgemaks või rumalamaks) VNg; mina `kasvasin `suitsu tuas; `kasvab `riietest `vällä, `riided `jääväd pisikesest Lüg; ma ole `puhta viletsuse sees üles `kasvand Kaa; kus kohes sa oled kasond, kottis või Mar; ma anna soole kasokanika sis kaspad suuress Vig; see obune on nii õblul kast (kasvanud) Juu; ka sea olet kase juure all kasunu (öeld sellele, kes midagi ei tea) Krk; aganatse leeväga `kasviva ka inimese; temä `olli talu laits, `olli `uhke, mia (vaene pops) olli nõgeste sehen kasunu Nõo; Lat́s ikkõn kasuss, vana ojatõn eläss Urv; sai poig kasunuss (täiskasvanuks), sai naane `võõtuss Se || omaseks saama, harjumuseks kujunema `este `kasvab `nõelast `vällä, peräst akkab ovost ka võttama. kie varastab Lüg; kodu `kasvand söna (murdeomasest sõnast) Khk; see on tal `sisse kasund, `sisse arenend Vll; tõsel jälle om tü̬ü̬tegemine nigu vere `sisse kasunu, tü̬ü̬ ei ole täl vastik Rõn || läbi kasnd liha, teene kord on `taiga, teene kord pekki Lai
2. tekkima, kujunema, arenema miul `kasva kae `silma `pääle Vai; `päikese `varjutus, ette `kasvas kõhe üks vari, `ninda et roheline õli kõik Lüg; ei tiä, mis tä kasvab, `sooja või `vihma; taevas kasvab (tekib pilvi) Khn; kasus `seuke kasuja `rinde `piale Aud; pilv kasvab ülesse (tõuseb) Juu; Kasispa ja Mohni saar kasvavad ülesse (kangastuvad) jusku metsad; suola `tüikad `kasvavad käte `külge nagu `erne ivad Kad; sinna akab `kasma liigliha Ksi; taast võid vehmapiĺv kassu˽külh Har; umbjäŕv koh kammar `pääle kasuss Rõu; omma imelikuʔ kiviʔ, olõ õi maa pääl kasunuʔ Se
3. suuremaks muutuma, paisuma, paistetama; kogunema, lisanduma meri (~ vesi) `kasvab Jõh; `kastmata kasub = tahm korstnas Emm; sii kasvab ju `juurõ merest - - `liikuvad suarõd ond Khn; küll varandus kasvab Koe; nuarel kuul tappa, siis liha `kasva, ku pane patta, puale `juure; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada Kod; nüid akkass mul joba tagavara `jäämä, ette kasume; vihma u̬u̬ akkave kasume Krk; kui [pesule] must `siśse kasunu, tahab `rohkemb tõlvatada Ran; ku sõrm `kaśvi vai jalg, sõ̭ss `pańti leevä tahast pääleʔ Urv; iireʔ (kaelanäärmed) lööväʔ `väega kasuma Krl; mul nakass `kaala kasumadõ. kaal oĺl kõ̭iḱ kińni˽kasunuʔ Har; `herne läävä kasuma käe pääl Se; leib kasuss (kerkib, tõuseb) `vaaśnah ärʔ Lut || (kuu nähtava osa suurenemisest) nuor kuu `kasvab, vana kuu kaheneb Lüg; kuu kasvab kõhu täis Kos || (kangaääre pikemaks venimisest) teine äär kasvab ette [kangal], käsi ies, siis saab teist äärt kasvatud järele Amb || fig puru akkab suus kasuma, ei lähä `alla Mär; ühe suutäie sain `alla, teist enamb, akkas `kasvama Kad
4. (millegi kasvamise või kogunemise tagajärjel) muutuma – (millegagi) kattuma või täituma einamad on `kasvand rapaguks Jäm; Sügisene kare, see on `sitke kut ärja nahk, rohu juurdega läbi kasund Pöi; laev on alt kasunu, piab tokki `tõmmama, `sõuksed pikad mere einad on ümmer rauade Hää; Maa oo maha jään ja `karge kasun Han; `piendrad on nii `rohtu `kasvand VMr; abemesse (~ `karvadesse) `kasvand (habetunud) Sim; kartulikoŕvid kaśvid ärä, nõnna `rasked ja mullaga koon; leevä`aśtja leevägä nõnna ärä kasnud Kod; ärä kasunu maa, ohest ja kiket `parka täüs Krk; piip om kińni˽kasunu (umbes, pigitunud) Har; jo `samblõga ää˽kasunuʔ, jo vana Lut || (kinni kasvama) ahju `saue siit `vötsid, augud kasuvad `kinni Kaa; sii meri kasvab `umpses Lih; uav one `lahti, ei kasva `kińni Kod; ia pikk järv, ta on `otsadest kasnu kah vähämalle Äks; laugat́s om `seante, päält o `kinni kasunu, kõiguss päält Krk; miul ei ole mitte ütte `nõstme aset näo pääl, mul `kasviva täis Nõo
5. idanema, idu(sid) ajama `Tuhlid nõnda ää kasund, et pole `tuhli `maiku koa änam Pöi; mis täis kasun linnas oo, sest soab ea õlle koa Muh; kardulid on reial ää `kasvand JMd; õdrad läksid aana pial `kasma, aana küĺg õli roheline Trm; akid kasvavad ärä Kod; ni̬i̬ `si̬i̬mle ei kasva, ei tule ülessegi maast suguki Krk; `keśkel mõni rüä vihk ollu kasumada, muedu kõik ärä kasunuva Nõo; kasunust viĺläst jahvõti jahu ja küdseti ahun taari karaśk Har; vili om ar˽kasunu unikohe Se
6. kasvatama see pöld äp kasugid öiged `vilja, kasub `umbest paljast `rohtu Khk; üks vesine maa, mis suurd pikka `tarna kasub Emm; ei sie mua kasva `vilja `põrmugi, aga `metsa, seda kasvab ta küll ja küll Amb; sie mua ei kasva kedagi, sie on kivi krõbestik VMr Vrd kasvatama
Vrd kasvima
kaulastikku `kaulasti|kku Kuu, -kko Vai, -ku VNg kaelastikku poiss ja `tütruk olivad `kaulastiku VNg; näväd on nii üväd, et on `kaulastikko kuos; `kaulastikko kohe `itkiväd Vai Vrd kaalastikku, kaulakutti
kaut kaut R I Vil Trv Hel TLä Ote Rõn Har Rõu Se; kaot Võn; katt Aud
I. postp
1. mingi koha kaudu, seda läbides või sellest möödudes `Viiburi kaut `ringi (kaugelt ringi käima) Kuu; säält `luugi kaut `panna `lasti tämäle `sisse Vai; mine aeda katt, saad `ennem Aud; sõidan küla kaut Iis; tulide Tarvastu kaut Trv; lätsi säält üle nuka Tuhalaane kaut Ote; nimä˽tulõva˽`mõisa kaut Har; mä˽lää säält Liiva kõŕtsi kaut Se || kas tä ise tuli lehmä kaut (koha kaudu, kus lehm oli) Kod
2. pidi, mööda, piki mere kaut Kuu; `tataa·rid `ulkusid `müödö küla - - `käisivad ühest kohast `teise - - perekaut, perekaut VNg; tule treppu kaut tuppa Vai
3. vahendusel, teel ta õks tuĺl pośti kaut vai kui ta saadõti Har
4. järgi, põhjal Minu aru kaut (arvamist mööda) piaks nagu õlema `rohkemb Jõh
II. adv
1. kaudu, (mingit kohta, teed) läbides `tuodud `uobis toist kaut Kuu; kust kaut sa tulid? Hlj; isa enamb ei mend sääldkaut, siis pidi `käima - - nagu altkaut vai midagi, aga `surnuaja `ääre ei `tohtind `menna VNg; mene tagant kaut `puodi Vai; siält kaut ta tuli Kod; kost kaut sa lätsit? Nõo
2. otseselt; täpselt; kindlalt siis saen kuulta peris kaut et kerikud ei õle; näväd ei tiä kos vallass näd one perikaut Kod
Vrd kaudu, kauta, kaute, kautu
keerutama keeru|tama Sa Muh L Ha Trm TaPõ VlPõ T, keero- Phl Mar, kieru- Khn KPõ, kiero- Ris, kiäru- Kod; keeru|tamma Kan Rõu, -dama Emm, -tämä Juu Lei, -teme M San, -tõm(m)õ San VLä; `kierutam(m)a R(-o- Lüg Vai); keerot|am(m)a Võn VId(-õma Plv Se)
1. korduvalt keerama a.  keerlema panema, ringitama; hööritama `Kierutab oma saba `nindagu `rästik Kuu; ken `algaks akkaduse ja lobedaks lobedukse, küll mina `keskel `kierudan (töötegemisest) VNg; obone `kierotab, `juokseb `ümber, `lauvustab `köie `vällä Lüg; peäd alalde `noela `kierotamma Vai; keerutas keppi püus `ümber; tuul keerutab puude `latvus Khk; seal o tuline kena kare, seal nad keerutavad (tantsivad) Muh; täna `olle aga `kange tuulispass, vεttes keerota nεnda Phl; ku nad (linnud) paugu `kuulvad, siis nad keerutavad kohe üleval Noa; obo keerotas `peale seal pahma peal Mar; keerutab ühü jala pial `ringi; ku tuleb tuulispaśs eena aeal, keerutab eenad laiali Mär; Umalas keerutab tapu `vääti mööda üles Han; Tormaga kierutas muetis jaa `tuuti Khn; `sońnide `sisse keerutab `seukest pori kokku Vän; sa piad igad kopikud keerutama (kokku hoidma) Hää; Laiema otsaga lüiakse lademe `piale, keerutakse `ümmer pia Kei; just kui suur kahe `perssega rebane, kierutab ühest kohast `teisi Hag; kierutas mehe `moadlemisega pikali Kos; [koer] akkas kierutama ja sapitsema JJn; tuulispask keerutab `vihma Ann; kohe kieruta aga ühe koha pial (eksinust) VMr; jänes kiärutab, koer ei sua nõnna kiärutata, koer on `raske Kod; mis tuule keeris on ehk tuulispask, võtab keerutab `tolmu suured `sammad `püśti Plt; vikerpuur saab `vińtide läbi `sisse keerutud KJn; [vikati] terä, temä piap oleme `viltu, keeruteme pidi. ku `vilja niidit, sõss pidit `risti `lü̬ü̬mä, sõss keerute es tohi Trv; ku na `taeva pääl keeruteve, ärä `eśsüne (kured) Krk; mes sä trängsid, keeruta vikatiga, lü̬ü̬ ain iluste maha Ran; [pärast rabamist] tõmmati nu̬u̬ terä `jalguga läbi ja luvvaga keerutedi `päälse kaodu, siss lätsivä pää saena `vi̬i̬rde; koorest tetti võid, puu `luśkaga keerutedi ummike sehen Puh; ei ole ambit, aga pekki keerutat nii sama keelega Nõo; siss iks keerutidi anumat molli `põhja `mü̬ü̬dä ja `lasti iks tustiga nühkä-nühkä Ote; ma iks keeruda, niidä iks haina ilustõ `kaari Rõu; üt́skõrd hauǵ võt́t tu̬u̬ unna `sisse ja, nakaśs rohe `ümbre˽keerutamma Vas; tuĺl vanami̬i̬ss `tarrõ ja keerot́ `ümbre tarõ ütskõrd kepiga, sai kõ̭iḱ tü̬ü̬ ärä tettü Se || pööritama, pungitama näväd `kierutavad oma `silmi Jõh; jalga keerutama tantsima Einatalgusi tehti suurde peredes, siis tehti ölut ja keerudati jälga Emm; eks nuored ikka armasta `jalga kierutada JõeK b.  suunda muutma, kulgema jõgi keänutab ja keerutab, on kõber teene Juu; ta [soonik] keerutab möda madalamaid `kohti pidi Lai
2. a.  palmitsema, punuma, sõlmima `kieroda se `langa `kierost Vai; akkasime köit keerutama Muh; `enni olid `jälle `õlgest tooli põhad, `õlgest keerotadi Mar; pannasse kuus seitse piu koku, keerutasse `nuusti (lina) Vig; kas keerutakse või naaritsetakse, keerutamene on kui teed `pasla `paela, kaks keed koos Var; kahe `keega oo keerutud ja kolme `keega juba oo naaritsetud (pael) Tõs; Olõks sia kua `aitan, olõks keved varakult kjõõrutõt suan Khn; kui lõnga ots oo laug, sis saab ää keerutada Aud; katus `tehti `paĺla õledest. õled `lüüdi alt tasaseks, keeruti `kinni Tor; Kedrevaŕss keerutas sedasi lõnga keeruks Amb; eintest sai keerutada nisukene keeruss (pundiks) Äks; `kapla keerutetse sõrme all Pst; kui nakassid `keträmä, siss `ütlid et nakan keerutama; kõneliva, vanast kui vokki es ole, keerutedu pulga pääl, keerutedu kongsiga Ran; `paklist keerutedi pöörä pääl võrget; võt́t `amme säĺläst, keerut `ki̬i̬rdu Nõo; tõne keerutap ja sina laset `linnu `perrä, tu̬u̬ om siss keeruss Rõn; sooligu vooliti häste˽`pi̬i̬nüss, keerutõdi `ki̬i̬rdu, tet́ti kõõluss `villu vakkuʔ Rõu; kui kõhn lina oĺl, tu̬u̬d ańd iks `õkva keerotõdaʔ Plv; üte `vaihõ keerutõdi hiuśs `torro pää pääle Vas; nakam `langa kierutama; `aie nõglagõ `perrä ni `vaia lang `kierutaʔ Lut b.  kokku keerama, käärima kasetohost keerodakse kokko ja pulk pestetaks läbi (ruup) Käi; lepa koorest keerutavad pasunad Mär; vilkad keerutama (plotskit) Trm; miul `olli ka oma keerutedu sigar suun Nõo
3. fig juttu heietama, jutuga laveerima; keelt kandma keerutavad juttu tühjast Jäm; Keerutas oma juttudega, kohe, `paistis kohe `söuke `kahtlane Pöi; Keerudas naa‿t suu suitses Emm; vastuksi sõnadega inimene, tahab mu jutu ää keeruta Rei; küll see inimene aga `oskab juttu keerotada Mar; aga tä `oskab keerutada, `nalja tehä Tõs; reagib sedasi moka otsast niisukest pienikest kielt, sie ikka nagu kierutamise jutud on Hag; kui üks kaval mies on, siis - - `oskab kierutata küll VJg; keerutavad seda juttu suuremalt ja laiemalt, panevad omalt poolt `juure Lai; kõ̭ik susiva ja aogutava su, ja keerutava `tühje jutte, mina sääl elädä ei taha Nõo; Mugu keerutas tu̬u̬d juttu üt́silde ja tõisildõ, mis tää `õigõ um tu̬u̬d tiiäki˽eiʔ Rõu
4. virutama, äigama ku ma `talle selle `jõhkama kierutasin, sa paraku kudas ta sis lidus `neĺla Sim
5. iiveldama, pööritama Täna mool südame alt keerutab Jäm; pea keerutab ja käib `ringi Juu; pää sehen akaśs keeruteme, ku ülevest `alla vaadi Krk
Vrd keeritlema, keerutõlõma, kierustama
keka-keka keka-keka deskr kekutamisest näväd nõnna keka-keka sit́si`rat́ko väel juakseväd `väĺja; kekotab, keka keka Kod
*kekak üppas või `keksis ivakse, natuke kekakut tegi (hüples, kargles); kekaku tegemise eest sai nahatäie Lai
keskes `keskes VNg Lüg Vai Khk Vig Mih Tõs JõeK VJg, -`keskes Jäm Kaa Muh Emm Rei Han PJg Ris Hag Kod KJn, -`keśkes Hag VJg keskel
1. adv a. keskkohas, -paigas, (ringi) sees seäl (uksel) oo `keskes `mõnda `põõna, aga egä neil nime kedägist põle Vigb. seas, hulgas, vahel, -keskis niet ku `rääkid omas `keskes, vat on `kuulla `kiele `murret; siis kui neil oli `aigu, siis `mängisivad `kaarti omas `keskes Vai
2. postp seas, hulgas, vahel, -keskis sie oli üks `nalja sana, ei sel old midagi `tähtsust, `rahva `keskes vaid üks nali VNg; `meie `keskes ei õle `riidu kedägi Lüg; Jõulud peame kodus ise oma`keskes ää Kaa; kaks `päeba läksime lätlaste `keskes. meile oli see maa võõras Mih; vennaste `keskes ei piä `riidu olema Tõs; äia taat́ ehk äia papa, ia jutu `keskes tuleb `rääkida JõeK; näväd õma`keskes pidid nõu ja aed juttu Kod Vrd keske, kesspaigan
Vrd keskel, kesken, keskis
kihlus2 kihlatud `pulma ja `kihlamise vahe õli `kihlus õlemine; näväd `onvad `õige `kaua `kihlus Lüg
kilda `kilda Kuu Hlj Lüg Vai spor eP(`kelda Mar) eL
1. adv sekka, hulka, kampa löövad `ühte `kilda Hlj; ju nad `sinna `kilda läksid Hää; sai sitaga `kilda akatud Lai || fig ei usu `niiskese `tü̬ü̬gä `kilda akada et rikub ärä Kod
2. postp sekka, hulka, kampa `Langes `juodikute `kilda IisR; b‿lehe teiste `kilda, ojab ennast üksi Khk; tee peal `käies `öötakse, ma tule `sooga ühes ehk ma tule eida so `kilda Vll; Mind arvati siis veel noorde `kilda Pöi; ei tä akand tä `kelda üht Mar; me oĺlime metsas tü̬ü̬s, kui mede `kilda tuĺli üks joodik mi̬i̬s Saa; mine sa koa nooremade `kilda Ris; mina nende `vargate `kilda küll ei löö end Juu; õled täitsa kadund mees, kui `neskese karmańt̀siku`kilda ennast annad Trm; näväd one sitad mehed, näie `kilda ei taha `ki̬i̬gi `mińnä Kod; temä ei eidä `kaklejede `kilda Krk; meie poiss om kah `endä `sõpru `kilda `annu, enämb `valla ei saa Nõo; ma sai timä `hindä `kilda Räp || ma `tahtsi eese `kelda (enesele naiseks) tätta saha Mar
Vrd killas1
kodu|kana
1. kodokana on su̬u̬rem kui metskana Kod
2. fig naine Tuppa `tuldi isämes `peigomega, sis pruut õli `peidos, isä-emä kääst küsütti, kas näväd on `nähned, neil saand kodokana kaduma Lüg; poiss läks `kosja, läks omale kodukana `otsima PJg; kui poiss akas omale naist `võtma, `ütles kua, et võtan omale kodukana Ksi
koiol koiol g -i nohik ise õli nõnnago koiol - - ei õllud nõnna jutokas, ei õllut tragi; näväd onegi `niskest koiolid, ise tark ja `niske koiol; sedä kua `üeldässe koiol, kes sala tüdriko `juure käib Kod Vrd koiolgas
kokku kokk|u R(-o Lüg Vai) Muh Phl L(-o Rid Mar Kul Mär Vig Tõs) K(-o Ris Juu Pil KJn) I(-o Kod MMg) M T(-o Võn) Krl Har; kokko Kan VId; kogu Kuu Hlj(van -o) Vai(-o) Sa Muh Emm Käi Rei Var Tõs(-o); kogo Khn; koku Vig
1. ühte kohta, üheks rühmaks `rahvas `lüödi kokko `lõunele; nüüd ei õle [noortel] kokku `käimist enamb `kuskilgi; kaht `karja (hobuseid ja sarvloomi) ei tõhi kokko `lassa; kui `einad juo `kaunis kribedad, akkedi kokko `riisumaie Lüg; pühä`päivä `uomigol `pulmalised `tuldi jo kokko Vai; kui [viljavihkude] sidumine `valmis sai, siis sai aketud neid akk`jalgu kogu taluma Ans; tullasse kogu pulma `liiku `jooma Mus; [Linnusemäel] oo see kokku köima koht noorde inimestel Kse; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; küla tuli kokku Ris; (loomad) `oitsid kohe kokku, ei juost `ringi JJn; obesed ja luamad oiavad kokko Kod; sügise löövad nemad (kalakajakad) `eńdid kokku järves ja aavad kala `väĺla Äks; pühäbä `käidi laalatsel ja tõõsiba `õhta läks pulm kokko KJn; kui kangast nakati tegemä, siss lätsivä külänaese õdagu kokku Puh; ku õeguti, siss sia tulliva suure joosuga kokku Nõo; sedäsi taluse käisivä kokku üt́s ütele `talgude Ote; ku sutt `haet́i, sõ̭ss tuĺli˽külä`rahvaʔ `malkuga kokko; timä `mü̬ü̬dä minneh ośt küĺli pite eläjä˽kokko Rõu; kõ̭iḱ külä mehe˽kävevä˽kokko, sõ̭ss muudkui mõistatõdi Räp; õdagu `koŕjusõʔ kokko nuorõʔ `kuvva `tarrõ, nakasõ˽`tańsma Lut || (tähtede sõnadeks lugemisest; arvude liitmisest) kui lapsed `veervad, siis pannasse neitid kokku lugema Mar; lapsed `veersisid sõnu kokku, kui lugema akkasid Kse; peenike raha soand kokku `loetud rublasse Kos; `laits veerib `sõnnu kokku Puh
2. vastamisi, vaheliti; (lähedasse) kontakti `litsus `ambad kokku Hlj; `läksid kokko `taplema Lüg; odeti `viina `klaasid kätte ja `lüödi sääl kokko Vai; läksid käsitsi kogu, nii vihased olid Khk; `tehti raŋŋid [sigadele], all oli pöiget puu pulgad sees, ülalt läksid kogu Kär; kaup on `kindel, lööme kääd kogu Vll; Vanasti pidid lapsed `enni `söömist kääd kogu panema ja sööma `palvet lugema Rei; `läksid käsile kokko Rid; nihukste suurte `jootode peal, siis löövad klaasid kokku Mar; `enne vadisid mud́u sõnadega, `viimeks läksid üsna käsitsi kokku Mär; juonus `piaga tikkus mestega kokku minema - - pidi kohe `kiskuma JJn; kui `ammaga kokko lähäd, tõreleb `vassa ja `riidleb; Kod; `vaata kui ma tahan, siis aan teid karupidi kokku Lai; lätsivä `tüĺli `pruute `pääle, peräkõrd lätsivä arjatside kokku Ran; kikka lähvä kokku, siss `kakleva nigu na veritse om Nõo; mehe˽lät́si˽käsitsikku kokko Kan; naa lei käe kokko joʔ, nail om kaup vaĺmiss; ta põrss om ni˽kõhna, et pess `kindrõid kokku Har || (kohtumisest) inimene saab ikka inimesega kogu, aga kalm äi saa änam kalmuga Vll; me saime nüid kokko ulga aja päräst Mar; kui saavad kaks kokku, siis kolmandaid riagivad Lai; õnnega kokku `johtunu Krk; ma is `trehvä `tu̬u̬ga˽kokku Har; inemine iks inemisega˽kokko saa, puu saa ai˽`puugaʔ Vas; saiva ku t́siga `lambagaʔ kokko (ei sobinud omavahel) Se || (ühtimisest) nee sönad ep kei `meite keelega kogu Pha; teki jut́id ei lähä kokko Kod; si̬i̬ võru ki̬i̬l ei lää jo esti keelega sugugi kokku Puh
3. a. (eri osade tervikuks või üheks rühmaks ühendamise, üksteise külge liitmise või liitumise kohta) `kirbitsad on semendiga kokko `pandu Vai; Kasukas oli kuidagid `viisi kogu portsitud Jäm; rattad koost ee, pane rattad kogu `jälle; ratta `vitsu keedetesse (joodetakse) kogu Khk; palak o `mitmest laigust kogu `pandud Mus; see (murdunud koht puul) `pahtub uiest kogu Pöi; vanaste `tehti töri [karjapasun], kaks [saarepuust] poold `panti kogu; peab sola lumi olema, et lumi kokko akab Käi; kase oksad jäävad kogu, see on tuule pösa Rei; kaks kederust `pande ikka kokku [üheks vihiks] Phl; võets õled, sõlmits ladvad kokku, siis pannass `ümmer vihu Lih; aab (haav) `pahtub ilusasti kokku PJg; vanaste olid `aśtad lauadest kokku `lüödud Ris; `rauda keedetakse kokku, kui tahetakse jätkata Juu; paekividest `laotud [reheahi], sauega mät́situd kokku VMr; piakraav on suur kraav, `sinna tulevad teised [kraavid] kokku Sim; seljäluu on jatkudess kokko pandud Kod; pisuänd `tehtud tapu `viatidest, `pandud kokku Plt; temä ki̬i̬ĺ om `mitmest keelest kokku pant Krk; võta `langa, pututa vähä käist kokku Ran; vanast tet́ti `vihtu, siss keideti paari `viisi kokku Nõo; kat́siku `vaśka oĺliva `säĺgä pidi kokko kasunu Võn; no‿mma rüäjahu˽kaara `jauhõga kokku `siädüʔ; tu̬u̬ veri om śagsa verega kokku siät; siss `naksi müürsepä tedä (lupja) ruusaga kokku segähämmä ja `müüru tegemä Har; kat́s hobõst `pańti ohi`lõ̭iguga˽tõõnõ tõõsõga˽kokko; maśsin ei˽ti̬i̬˽`sõĺmi, esi˽piat kakõnu langa kokko `sõĺmma Rõu; küll olõsi˽hüä, ku nimä˽panõss hulgahna `määntsegi koŕjusõkõsõ kokko Vas; nu mõ̭nikõrd tuĺl `si̬i̬mnest `puuduś, sõ̭ss segätevä˽`siimne perä˽kokko ja külvete `maaha Räp || kellegagi või millegagi ühte, ühtekuuluvaks (inimestest) `meie ei akka enämb kokko, on juo viha vain vahel Lüg; kis `paari lähvad, nee `akvad kogu elama Khk; ju nende armud kokku köisid Muh; elu ei lähä enäm kokku jah, kui nad `riidu on läind Juu; veljed lepiväd kokko, suavad üväss läbi Kod; na eläve kateksi kokku küll Krk; kedä om `jummal kokku `pannu, toda lahutada ei saa Puh; läits naesest `lahku, a peräst lätsivä vi̬i̬l `vannuiki kokku Nõo; timäl omma tõsõ `kombõ ku mul, meil ei˽lähä mõttõ kokku Har; vaja iks `suńdi nigu paaŕiʔ kokko lääśiʔ Se b. mitmekeeliseks (lõnga, köit) lõng vaja kokko `kierada Jõh; kööve keed `keertasse kogu masinaga Khk; kui ma lina peost teen `nööri, siis `keeran teda kokku Juu; aenatuudid kääneti katekõrra kokku, `lasti tõesipidi kokku `ki̬i̬rdu, `panti kokku nigu saia `kringel Ran; villatse `narma isiti ilusa langaga kokku ja tetti suka Nõo; keerusõ `laśti kokku, siss sai kõva köüd́s Krl; `langa isitäss kate ehk kolmõ kõrra kokko Rõu; baabaʔ `iśkväʔ langa, `laskva kattõ `ki̬i̬rdu kokku Se
4. millegagi kaetuks, määrituks, määrdunuks kui `külmast pudelid tuba `tuua, siis lähvad igiga kogu Khk; pääva läbi `rehtes `mültand ning tolmuga kogu saand Mus; teeb kaasi leeväjuurega kokko Kod; `vastse ratta sõõri määriti tõrvaga kokku, et siss om kõva Nõo; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote; te olõt kõ̭iḱ `eńdä `muagõ (mudaga) kokku `teotunu Har; rõiva umma poriga kokko pritsidüʔ Vas; sügüse `määŕte taro savigaʔ kokko Räp; lat́s teḱk `hińdä [kakaga] kokko Se
5. (ühisele otsusele jõudmist märkivates ühendites) juo `meie `rahvas leid nõud kokko, et `lähme `omme `einäle Lüg; kui ne koubad siis kogu said, siis `toodi [kosja]viinad `välja Jäm; tahad `ühte `asja toimeta, peat sellega kogu `rääkima Vll; jutud o juba enne kõik kokku reagitud Muh; `piame nõu kokku Ksi; kõnelive kokku, et egäüt́s läämi esi ti̬i̬ `arru Hel; siss nu kate talu poośi pidäsivä nelläkeste nõu kokku Kam; läämi˽kokko kõnõlõmma Räp; `mõŕƶ̌aga `oĺle kokku `paatõt Lei
6. a. koomale; kägarasse, nutsakuks vms tämä pakki omad `asjad kogu VNg; kohenda nied tule tugid kokko Vai; keera einad kogu ning vöta süle Khk; `korjab maagare ala `pilvi kogu Mus; oksaraad tömmatakse rehaga kogu Krj; tuul aab jäe rügase kogu Pöi; mes mere sees on kivid kogu `korjand, se `öödagse rahu Käi; vikatiga niideti rohi maha ja rähadega `võeti pärast kokku `jälle Rid; kebade vesi aab jää kokko Kul; poisil oln oma taga kubud kogu `väetud Var; villad oo kõik `ühte lätakase kokko läin Aud; selle vara on krat́t kokko vean Ris; Esteks lapati linapihu pihu `sisse kägarasse ja preśsiti kõvasti kokku Amb; jõhvikaid, neid oli, et `tõmma rehaga kokku Pai; õdrad ehk kaarad tahvad viäretätä kokko Kod; võta oŕk, kihude tuki kokku, siss akkav na palame; `juuse vanuss ärä, ku na `punni kokku lääve Krk; vikatile `panti lu̬u̬k `pääle, si̬i̬ viis einä `niitan kokku Hel; `enne `võeti vili säĺlä`täite kokku [kandmiseks]; tü̬ü̬ tahap tetä ja sina istut toolipääl ja võtat mõttit kokku Nõo; kate kaari ain `lü̬ü̬di kokku (niitmisel) Kam; ta aja raha nigu˽roobiga˽kokku Har; uma naańõ um kotohn, a tõõsõʔ umma˽muialt kokko habituʔ Rõu; (toonekurg) kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; massa ai˽kõ̭kkõ kokko ahnidaʔ Vas; suurõ põvva tüküʔ ollivaʔ, muld är kokko kuionoʔ Räp; kõ̭iḱ aig tohi‿iʔ kokko `küńdäʔ, vaja laḱka ka `küńdaʔ Se b. (koor võiks) vanamor meni rii `alle võid kokko `lüömä Lüg; kuor ei lähä kogo Vai; Vändi nenda koua, kui või kogu läheb Rei; `piimä ju oli, õeruti lusikaga kogu, `tehti võid ja Var; kokku, kokku, koorekene, kokku koera õnne `peale, lapsel leivatüki `peale rhvl Kei; kui koor akkab kokku minema, siis soab või `vaĺmis Juu; mine aga Kadri lü̬ü̬ või kokku Äks; `naksi toda ku̬u̬rd kokku tegemä, aga või sai mõrru Nõo; puu annum `oĺli, sääl `lü̬ü̬di ku̬u̬ŕ pöörüssega kokku Ote; kirnu ku̬u̬ŕ oĺl jo piimäga˽segäne, tu̬u̬d es jõvva˽nii `kergehe kokko aiaʔ Plv; `leivä `võido kokko nigu plakin õnnõ Räp c. paksuks, sõmeraks, tükiliseks (piimast) tulise vee sisse (hapu piim) `kargab oort kogu Jäm; `värske piim ei kannata `keeta, lähäb `ternesse kokku Mär; `värske piim läb koko Vig; `rõõska `piima ja apu `piima segamini panin `keema et ta kokku läks Pal; piim on kokku lähnu, si̬i̬ on si̬i̬sama mis apust lähnu Äks; `väŕske piim, sedä ei panna tõise manu, si̬i̬ lää kokku Krk; ei või enämb müratedu piimägä `kiitä siss lääb kokku Puh; nigu ma piimä patta valasi, nii karass kokku Nõo; Säälsaman om rõ̭õ̭sk, lähät `kii̬tmä, `tõmbas kokku Urv
7. (hooletult) valmis tegema loderdab tüö `kiirest kokko, `katsub kuda saab kääst `vällä Lüg; `loutest `lööda vähene kast kogu Rei; ükskeik kudas kokku klobitud - - kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; pokerts tü̬ü̬ suurt asi ei ole, et ta om kokku pokertet Hls; sa olet üle pää kaala kokku loperden, si̬i̬ tü̬ü̬ ei `kõlba kohekile Hel; lödist tolle kuvve kud́agi kokku, es `kõlba `säĺgä `panna Ran; ega ta iluste ei mõsta `nõklu, mugu punnip kokku Nõo
8. a. väiksemaks jääma, vajuma, tõmbuma eks ma tugevamb ja `suuremb olin, nüüd lähän juo kokku VNg; vana looma liha viab kogu - - keeb kogu kut käsn Khk; See (riie) lihab pestes kogu Pöi; löng on nii `keere, et veab ennast kogu Käi; villane kaŋŋas `tömbas kokku Phl; vana maja langeb kokko Kod; `nu̬u̬rusarm iki kergitäp, vanaduss kokku vandsutap Puh; siss ku ku̬u̬ḱ kokku satass, siss omma nu̬u̬ munaʔ halvaʔ Har; vanutõn `tõmbass `rõiva kokko Rõu; tu̬u̬ laut sattõ kokko Plv; kuiomisõga lätt kokko (hein) Se b. rulli, ühte hunnikusse (keerama, panema, lappama) [pleekimast] võtta lappandakse, võtta `kangass kokko Jõh; mei ikke `tembasimmo [võrgu] kokko `enne ja‿ss `tembasimmo `kerraga üless Vai; keera riie kogu, mis‿si sii laiali teeb Khk; Ma lappisi köve kogu Emm; vörk lapidagse kokku Phl; `ruĺlisin `kanga kokku Mär; `purje kokko `lapma Kod; mia `pletsi nu̬u̬ `kanga sääl kokku, panni kärru pääle Puh; palajõ˽ja käteräti˽truĺliti˽kokku Har c. ahtamaks, kitsamaks sukka kahandamma ehk kokko `võtma Jõh; ma akka kokku panema (sukka ninast ahendama) Muh; akka tätta [kuhja] vahest kokku `laskma Mar; lõid kuhja kokku, ülevast teravast Trm; vedä [auk] kokko ku ei õle `aega ilosass `nõuldu Kod; vanub `pastla nina ehk `kanda kokko Pil; kui kinnast kodasid, siss lõpetamise `aigu `tulli `silmi kokku panna Ran d. krampi, ebaloomulikku olekusse kesob üsna eese kokku, nii `kange valo täl Mar; kube sooned ja kõik `tõmmab kogu Var; kisub kohe kokku, ei saa liigutata (jalga) Lai; sü̬ü̬k nii pisu soolane keedetu, et magunaha kisup kokku Nõo; jala kisk kokku, mis ta muud om ku kraḿp Har
9. kinni, kokkupoole panen `akna kogu Hlj; `Töuka siivert `rohkem kogu, väab tule alt äe Pöi; pane uks kokku, ää päris kinni pane Mär; lahe rehalse väreved kokko, moete eläjäd lähväd `sisse Kod; nii kokku paśtetedu `oĺli lõõr, et enämb `alla neelätädä midägi es saa Nõo; hiirelõks sattõ kokku ja˽hiiŕ oĺl `ussõ päsnüʔ Har
10. ühtekokku sie oli `nelja mehe `pääle kokku sie rüsa VNg; Rugid, nisud, odrad köik kogu oli kaks vakka Pöi; tegevad kokku pulmad Mär; sa `rühjäd ü̬ü̬ ja päevä kokku, a t‿om siu `endä kasu Nõo; sai neli pu̬u̬ĺ vakamaad kõ̭gõ majaalutsega kokku Ote; tege ü̬ü̬ʔ ja pääväʔ kokko tü̬ü̬d; mäŕgime no˽katõpääle kokko üte naĺa juto Räp
11. kokku hoidma säästma näväd `oisivad `ästi raha kokko Lüg; üks `oidlik inime, ojab kogu Khk; oia˽kokku oolõgõ, sõ̭ss tult läbi poolõgõ Krl; kuipaĺlo `kopkit ma hoie kokku, et lehmäkeist `ostaʔ Rõu
koore|kala puukoorel küpsetatud kala, mida soomlased tõid külakostiks ja kas `päikese kääs vai kus sie oli `kuivadettu siis nie oli `kuorekalad VNg; nied `saaremehed ku `neie kääst `silku `õstasid ja üväst `maksasid, siis näväd tõid `kuorenkala. nied kalad õlid `suitsedettu ja `lauditu `kuuse `kuore `piale, õlid `küpsedettu parajad tahedad süä Lüg
korra|pärast korra- spor S, Rid Mih Tor Juu KuuK Amb JJn VJg Pal Plt KJn; kõrra- Lüg/`k-/ spor I eL; `kerra- VNg
1. korralikult, hästi tie `kõrra peräst, ärä jättä `puolikulle tüöd Lüg; `oolimata inimene, kes εp tee tööd kenast korra pärast ära Khk; müräs et ei tehnud kõrraperäss Kod; [endal] ilusad `riided seĺlas. ja lapsed korrapärast `riides Plt; kis põllu iki iluste kõrraperäst ärä tege, si̬i̬ saa `viĺla kah Krk; `mustlane pet́t mu `õkva kõrra peräst ärä Nõo; Panõ uma˽käńgidse˽kõrraperäst kuiuma Urv; Maʔ sai kõrraperäst kõtu täüs; `täämbä `ü̬ü̬se magasi ma˽ka kõrraperäst Vas Vrd korrapärasti
2. korrapäraselt, kindlale korrale vastavalt Vahest massinad äi käi korrapärast, siis ööda, et massin akkas juppima Emm; pane `küinlad korrapärast `ümber krässi Rei; paadi korrad `üitakse lauad, need akkavad korrapärast minema Rid; aśsad oo korra pärast `säätud Tor; [sarikale löödi] korra päräst pulgad `sisse kas sis jala moa [peale], kaksteist `tolli vahet Juu; tänävuade õli viĺjä`uassa. soe ja vihim õli kõrra peräss Kod; kui [kangas] korrapärast on sukka `pandud, siis ei ole kunagi kaksikud Pal; miul piab kõrraperäst sü̬ü̬k ajald lavval olema Puh Vrd korralt
3. järjest, kordamööda öhe koha pealt võind taguda mette, iki nii, et kõik rukki vihud valu said korra pärast (käsitsi rehepeksust) Mih; võta [liha] ilusti korra peräst, ää sa mitte sorima akka Juu; kui oli kahe obusega [vilja]vedamine siis üks läks kätte`ańdjaks ja obused käisid korrapärast ikka Amb; sie tegi korrapärast kõik, pesi piimaristad ja JJn; näväd Jakopi rahavaga kõrra peräss vedäväd `piimä Kod; pu̬u̬ĺpäiv küteti sann kõrraperäst. mito perekuǹda käve üteh sannah Räp
korter1 `kort|er g -eri Hlj RId Vll Muh Mar Koe VMr Rak Kod Ksi spor VlPõ, Trv Ran(-ŕt-) Har(-õ-) Vas Räp, -ri Jäm Krj Jaa Pöi Muh Mar Khn/-õr/ Kod, -re Rid PJg; `korte| g -ri Rõu, -re Se; `kort|i̬i̬ŕ g -eeri Har Plv; `kort|el Pal Lai, g -eli R Var Tor KuuK Kad VJg spor TaPõ(-ŕt- Kod), -li spor R Sa, Hi(kortl Käi) Khn/-õl/ KuuK VMr Iis Trm Kod Ran, -li, -le L, -le Ha Pst Krk; kortel g `kortle Hls; `kolt|er g -ri, hv -re Sa, in -eris hv Khk Pöi (sõna korter on murdekeeles uuem) (ajutine) elukoht; (üüri)korter `kellegi vana inimise `juure sai `korteli VNg; eks näväd (saarlased) siis õlivad `kuski `korteri siin kõhe külädes; `lieriajal õlimma `lierimaja `juures `korteli Lüg; `riigi maja, `saima `siie `korteri; `Kortel `oone (tsaari ajal mõisamaale ehitatud maja soldatite majutamiseks) Jõh; meitel kahe `tuaga `kolter; `pandi isa sösara `juure `koltri; siis oli paar `vörsta `eemal koes ta `koltrid pidas (korteris oli) Khk; koolimaeas olid `koltri peal ~ `koltris ~ `kolteris Pöi; te tulete meile `korteri Muh; Küll ehitatse majasid, aga `kortlisi oo ikka vähä Han; Sain äda pärast teese tua nurka kortlesse PJg; mia ot́sin uut `kortelt Saa; ta oli paar `talvet meil `kortles Ris; sulaste maead olid neĺla `kortlega Rap; karjane oli ikke oma `kortelis Tür; läksime `Rakvere `mõisa, seal olid nii viletsad `korterid et mina `sinna ei jäänd Rak; lähän uuesse `kortlisse Iis; üks polk oo väĺjän tõene `koŕtelin Kod; moonamehel oli `kortel, lehma pidamine, puid sai Lai; teorihi, kun teomehe `kortlen olliv; `kortle i̬i̬st piat `päevi tegeme Krk; `vaene inimene, sannan vai kos ta `koŕterin `oĺli Ran; üt́s nu̬u̬ŕ poiśs lubasi mu poolõ `korteeri pääle tullaʔ Har; maʔ võt́i tu̬u̬ `korteŕ̀ri Plv; liinah eläss kortere pääl Se Vrd korten2, vaatera, vartser
kraam kraam g kraami Jäm u Khk, Hi(g -a Käi) Noa LNg Rid/-ae-/ Mar Kul Han Tõs u Tor, Hää K(-oa-, -ua-) I/-ua- Kod/ T, - V, g `kraami R(n `kraami Vai); raam Sa(-oa- Pöi) Muh/-ae-/ Mär Vig Kse Mih Aud PJg Tor Saa KJn Vil, -ḿ M, g raami
1. asjad, esemed; kaup; kolu, pudi-padi `Pruudil õlid `lahja `kirstud `kraami täis Lüg; `enne oli raha `kallis ja `kraami oli `uodav Vai; `poodis oo `kaupa ja `raami Khk; `teitel omad raamid `seltsis Muh; Ma töi tädi koos kraamiga `siia Rei; perenaine toon `paljo `kraame sande kätte Phl; aga `vaata `peene kraamiga (laskemoonaga) ei `saand [lindu] `alla Noa; lina sai vaga ilmaga [külvatud, seeme oli] niuke peenike kraam Lih; kolm peiu`poissi need `tõstsid nooriku kerstu [vankri] `peale, kus nooriku kraam sehes oli Han; koht oo `praegu kõige raamiga seal `paikas (maha jäetud) Aud; `rü̬ü̬vel on see, kis `rü̬ü̬vimas käib teśte `raami; mia müisin oma `raami `vankre päält Saa; `kuntrikus olid vanad kroamid Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `neile (sulastele) makseti kraamis (natuuras) sie palk JJn; siin on keik nied üelpingi kraamid Kad; seal old sis niipaĺlu `kraami `puodides ja `müijaid ja Sim; näväd näid `kruama õśsid Kod; `erne ja uba ja `veike kraam `pańti [aidas] kerstu `sisse Äks; meil `käima pisuänd, vedama `meile `kraami kokku Plt; tõi mede poole tema raami `järgi Vil; pane oma raaḿ kokku ja akkam är minem Krk; ilma `saadu kraam pudeneb näppe vaheld ruttu Ran; kui om ää kraam sul, siss om `ostjit unnikun ku̬u̬n Puh; riigi kraam, mes‿nä ooliva Nõo; siss na olliva `pi̬i̬tnu osa `kraami ärä vai viinu `tutvide manu Rõn; taal om kõ̭kkõ `kraami a iks hańgitsass Kan; arvati et tu varastõt kraaḿ om `kaugõdõ vi̬i̬d; puuḱ vedä `kraami, kel puuḱ˽oĺl Urv; kos taheti kannistiku maad tetäʔ, sõ̭ss palutõdi kraaḿ päält ärä, kannu jäivä maa sisse Har; kraaḿ ja latsõʔ oĺli˽rattil ja lehmäkene käeperähn Rõu; kraami `koŕssi kokko‿ss lät́si `liina `müümä Vas; praḱk `kraami tuu, a `kallehe võtt [hinda] Se || võta kõ̭ik sisemine kraaḿ (sisikond) sisest `vällä, siss jääss paĺlass lihakooju Har
2. aine, ollus, materjal kaśk aab okset `väĺla, `valged `kroami Nis a.  (toidust, joogist, söödast) no eks `talgujess ige tavaliseld on sedä vana `kangemba `kraami (viina) Kuu; tämä [mesilane] tuob `kolme `päivä `kraami `kaasa, kui vanast puust ärä tuleb Lüg; neli `enge `tupli `süöja, `tarvis `olla ka `kraami Vai; tammetõru jahu oli - - esimene sigade `söötmise raam Pöi; mitu `kraami segamisi on, `öötakse: see põle mirre toit, see oo sudi või sodi Lih; [silk] see oli se soolane kraam mes kevade `püiti merest Kse; `võt́sin kraani eest ää, `joosis maha see kraanialune kraam Ann; ikke sugulased kutsuti `pulma ja igaüks viis kraami kua VMr; `vaata kraam on ea, võib teha `toitu VJg; tuaress `kruami ja `küpse `kruami võt́t [tööle] ühen Kod; rehega `pekstud kuiv kraam, loomad ei `tahtnud `süia Pal; paelu minä neid salatisi tiän, sii nagu saksem raam `rohkem KJn; temä (ummik) olli ike kuiva raami (kuivainete) jaos Hls; `pernase `annu `tütrigadele `kraami üten - - kiĺksanna käki tetä Puh; mul om `kaejatsi kraam valmiss, ma‿la `kaejatsi Nõo; olgo või sandi murik, aga olgo oma, tõese kraam ei lähä `suustki `alla KodT; suṕp ja `säände vetel kraaḿ tu̬u̬ olgu nigu õdagu söögiss Ote; A˽kapstas om sääre kraaḿ kiä väke taht Urv; makuss kraaḿ (pirnidest) Se b. tooraine; osis, väike [koostis]osa aga [võrgu] lõng on pehme, sie ei pia, kraam on vilets Jõe; rabe `riide, on `sõisand ehk on `vaesest `kraamist `tehtod; siis `pandi sie leheline `sinne `siebi `kraamide `pääle ja siis `keideti sedä `siepi Lüg; aga tippaed on `seoksest peenest raamist `tehtud, oksadest ja pulgadest Aud; sial ikka oli midagi `kraami `ümber, kus viis rubla `maksis tanu Lai; ala `aamise raami (loomade allapanu) mia saa säält küll Hls; no muiduki si talu `oĺli kehv, palutus `kraami `oĺli vähä Ran; praht́ kraaḿ mis t́siast üle jäi - - [sellest] keedeti `si̬i̬ṕe Räp
3. sag pl ühel `naisel õlid kahed `kraamid all (suguelundid) Lüg; tagumene kraam (päramised) Ris; oma kraamid (menstruatsioon) Kad; kraamiʔ õ̭ks [jumal] loonuʔ om; naistõ kraaḿ, mehe kraaḿ Se
kumbanegi (mitte) kumbki näväd ei ole `kumbanegi miu avitanned; ei tämä ole `värski `eigä appu, ei ole `kumbanegi Vai
kupp1 kupp g kupu Jõe eP(g kupo Käi Mar Kul) eL(g kup|a Kam VId, -e San), g kuppu R(g kubu Kuu, g kuppi Lüg); n, g kuppu VNg, g kubu Vai; n, g kuppi (g kubi) Vai
1. muhu- või kuplitaoline moodustis a. kubel, muhk; mull; rakk kupud `kerkivad, siis vesi akkab `kiema Jõe; Ihu lõi öleni pisiksi kuppusi täis Pöi; nõgess kõrvetas, kupud aas kohe üles; silma muna `peäle kasun `valge kupp, siis ep näe mitte Muh; mes ellitleb pohas, kupud tolad üles Käi; ihu lähäb kuppa täis Tõs; Kupud on vi̬i̬ pääl - - tuleb üks pikem sadu Hää; miul on täna `öösi mitu lut́iku kuppu ihupääl tulnu Saa; nahk kohotab ülesse, võtab nagu kupud ülesse Juu; Mua `õitseb, nisukesed kupud nigu `peidla otsad löeb mua `peale, see `öelda kõige parem aeg viĺlategemiseks Amb; kieb juba, ajab juba kuppusid JJn; lapsel õli nägu kuppa täis; kupud süveleväd Kod; kupud `tõmmab ihu `piäle KJn; kuppu(s), kupul(e) 1. kuppusid, mulle täis ihu läheb kuppule - - ihu läheb `kärna Lüg; ihu oo kuppus, ihu lööb kuppu Tõs; Piima ku̬u̬r, ta on sedasi üles `tõusnu, kuppu üles ajanu Hää; ihu on kupul JMd; nii kuppus olid sääred [sääsehammustustest], säärt ei `paistki enam JJn; ihu lööb kupule Trm; `rõuged löövad kupule Plt || `Ülge puadi taga kupul (pea veest väljas nagu kupp) Khn 2. pungi(s) vildakil `vaatab, aeab silmad kuppu `väĺla; silmad kuppus pias Varb. (nupja õiega taim) ärjäpeä oo ike ilusam kui kupp, aga eks kupp ole koa ilus, ilus kollane Vig; kullerkupul oo koa kupud Tõs; Kupud kasvavad jões; Kuppa oo `kahte `soŕti, ühed oo `valged, teesed kollased Tor c.  kupar; seemnenupp lina`si̬i̬mne kuppa tallati `vankrigä; enämäss sara all kuevatatse kańepe kuppa Kod; `Kaeti tu̬u̬d kah, kas seemen valmiss, kupu˽tõmssiʔ jo˽pruuniss Har d.  pl helmed, pärlid; kaunistus suured kupud olid, köisid jälle `kaelas Vig; kupu ummeldi käisse värrelde `pääle, `valgest niidist `kõrged kupud nigu `väiksed muhud Ran; kuppega ilustedu `käisse`värdli `ammel Rõn; ku nuurmi̬i̬s naasõ võt́t, sõ̭ss ośt pruud́ilõ sõlõ - - kat́stõiskümmend rubla oĺl `kümne kupaga, oĺliva nigu liĺlikeseʔ pääle `lü̬ü̬dü Räp e.  tärn, sõjaväelase eraldusmärk Ta oli ikka nii kaua sõas olnd, et oli omale kupu `peale saand; See on sõavääs ikka juba `kõrge mees kellel suur kupp peal on Pöi; kaks kuppu olnd õla peal Kir; ohvetseril on õlapääl neid kuppe mitu tükki Saa f.  (kiriku)kuppel keriku kupp San; vinne kerigu tornel ummaʔ kupuʔ pääl Vas; meil om sääne kerik, et kui kuu nõsõss, sõ̭ss piat `võtma kupa `maahha, kuu ei päse `müüdä Se g.  (mäekuplist) mõni mägi om `kõrge, päält kupu `mu̬u̬du; [Munamäe] kupp om kaoni äkiline Ran; mõni kupp om suurõmp, mõni tiĺlemp; suurõmba kupu `kandsõva pedäjit Kam h.  (muid kasutusi) teine silm oli nagu sinine kupp Kse; põis ku kupp vii pääl Hää; nisuke pisike ümmargune kupp oli, pialae ots nagu taśs (pigimütsist) Kad; lapsel silmäd nagu kupud piän mussad Kod; suure sõle nagu suur kupp ehen Hls; ilusa kuperkulli, suure tutu nigu kupu otsan; küll sääl olliva vil ilusa kikerpilli marja, suure nigu kupu jälle; ku piim nakap üle tulema, siss om nigu kupp; labajala soone `ümbre olliva suure villi nigu kupu; om ike irmuss küll tu̬u̬ kärnkonn, kärnäne ja serände `kõrge nigu kupp jälle Nõo; `väikene tarõkupp, `väikene huŕtsikukõnõ nigu kupp inne Kan; kapstil ommaʔ suurõʔ kupaʔ (pead) Krl || fig pea Juo on `jälle miestel kubud `ummes (purjus) Kuu
2. kupuklaas või -sarv `kümme kuppi pani `kaula `pääle, enämb ei `aigetand `pääle sene Lüg; Kupud olid kõik see paramad `sõukste umb `aigetele; Vanad inimesed `uskusid kuppude `sisse `kangest; Selg `pandud oort kuppusi täis, kohe `lautud üks teise `kõrva Pöi; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; öhe kupu panemine ei tee midagi, kuppe pannas kümme ja `viistei·sku korraga Saa; pani kuus kuppu - - abaluu taha, siis `kiskus paha verd `väĺla Amb; mina kupust olen `terveks saand Ann; kupp nõnnagu `takjas akab `külge, imeb verd täis Kod; tee saun palavaks, ma `tõmman `sulle kupud `seĺga Plt; kupp kisub alape vere `vällä Hls; `põrgunu veri tulli iki kupuge `vällä Krk; `aadre `tulli soonest ja kupp `tulli naha vaheld Nõo; mina `lasksõ kuppõ `panda ja kõiḱ, ei avita medägi Ote; Kupp kisup toda `alba verd `väĺlä Rõn; välimist `haigust aŕstiti kuppõ `pandmisega; Kupa `pandmise jaoss oĺl uma lehmä vai puĺli sarvõ ots Rõu; vere `laskmise man umma˽kupaʔ Plv; lasõt `panda kupaʔ Se; kuppu laskma 1. kupusarvega verd välja imema miä olen `laskend kuppi ja `aadri Vai; lasi kaela `pεεle kuppu, niid pεε‿p valuta änam Khk; kui liigende sihes ilma nägemata `aige oo, siis lastasse kuppu Muh; kui kuppu `lasti, siis aavad `löödi ihu pεεl Käi; inimesed jo `lassid `enni kuppo, nihuksed suured looma sarbed olid `saetud Mar; kui vahel mõni kukkus või `aiged sai, sis `lasti kuppu; kolm kopikast kupu`lasmese raha sai siis perenaisele Vig; lase kuppu, küll kupp `aitab Kse; kuppu `lasti `saunas; `moole oo küll kuppu `lastud - - võtab alva vere `vällä Tõs; ammas valutas, lasin pale `peale kuppu Vän; kupu `laskjad saavad `otsa, mudu laseks küll kuppu Ris; kui veri pakitab, siis tuleb kuppu `lasta JMd; kui piä `valtas, laśk kuppu `peidlä piält Kod; `laśti kuppu `jälle, `sarvedega Lai; noorel kuul ei `lastud kuppu, noore kuu kupp ei olnd kasu Plt; pühäbä üit́s käis vana man kuppu `laskmen Hls; vaja kuppu `laske, alb veri `saisma jäänu Ran; kuppu `lasti vanakuu vahepäeväl, et siss om pehme aig Nõo; ku om midägi ädalist, siss lastass `kuppe San || fig [sääsed] lasid mul nõnna kuppu suts ja suts kää peal; kaks kukke läksid kokku ja `laśsid teeneteesel kuppu nõnna et (poiste kaklemisest) Juu || võlga mitte tasumaVõn 2. (pulmanali) kupu `lasmene, mehel - - paĺlas kõht oli - - künasse `pandi pikali, üks purskas õlut suust, see oli vere asemel - - `pandi kuppu; kolm kopikast kupu`lasmese raha sai siis perenaisele Vig; võeti `riidest `lahti ja siis, `vihtlesid läbi siis akati kuppu `lasma Var; [pulma] lõpul virutati kuppu `laska Mih; kuivad ~ külmad kupud (vereta) `kuivad kuppud `pannasse `vaide nahale ja sääl näväd imeväd Lüg; `kuiva kuppu imedi `pεεle Emm; jah siiss, siäl `lasti külmäd kupud `seĺgä, aga see kõige parem ei ole - - see alv veri see jäeb kõik `sinna naha `alla Var; `Pańti `kuivõ kuppõ ja `pańti vere kuppõ Rõu || fig Lubadi külmad kupud teha (ära tappa) Emm Vrd kopp6
3. võrgutähis püünise `märkideks on kupud Jõe; kupp oli ka `vergurivil `mergiks pääl, kubut `pieti molemis `vergurivi `otsiess Kuu; `ongidele `panna ka kuppud `pääle, esimesest `lasti kupp `sisse ja siis `lasti poro VNg; [mõrra] kubu küles on igäl ühel `leigatud oma `märki Vai; Kupp oli võrkude peal, siis nägid kohe kus võrgud on Pöi; kupud o kesk`paika `mõrda Muh; vörgod on kuppus kui nad `kinni on paraja vee sees Emm; kupud on pεεl ja sεεl all on hila kivi Phl; kupp, `seoksed laas munad nigu kupud, ned oo ka ikke kakuami jäos Tõs; kupud olid esteks suuremb jagu puust Kad
4. emakupp, kärjekann neil (kimalastel) om oma pesä sääl vai kupa Kam; kimalaisi um pesähn veidüʔ, rusigu suurunõ um tu kupp; `hü̬ü̬rläne teḱk küüni lakka suurõ kupa Rõu; mehitsel ummaʔ kupaʔ Plv; mehidse kupaʔ Vas; `meh́tseʔ `panvaʔ kuppõ `sisse mett; kimalasõ kupaʔ nut́sitass tühäst Räp; mesi sulatadass arʔ kuppõ sisest `vällä Se
kurjasti kurjas|ti Emm/-di/ Saa Ann KJn, -te Khk Mar Kul Lih Tõs PJg Rap Juu JJn Kad VJg Kõp Trv Hel TLä Võn, -tõ Har(--), -t Kär Kei Hls Krk Ran; `kurjast(e) Kuu Lüg Jõh; kuŕjass Kod; kuŕast|e Plv, Kan Rõu Räp Se; kurästõ Vas
1. tigedalt, kurjalt sie `naine `õskab `nõnda `suure `suuga ja `kurjaste `rääkida Lüg; `ütleb kohe na kurjaste Mar; `vaatab silmäd pahupidi piäs kis kurjasti või alt `vaatab KJn; vand kurjast Krk; ütelnu õige - - kurjaste Hel; jummal ei jätä sedä `nuhklemada, kes temä nime kurjaste pruugip Ran; mul lähäb südä täis, siss vahel `ütle kurjaste Nõo; ta vana kuri hobõnõ - - vahiss kuŕastõʔ Kan; mi˽pini `naksi ütte vannamiist kuŕjastõ `haukma Har; kõ̭iḱ eläjä˽saava aru, ku kuŕastõ `ütledeʔ Rõu; pini härisess väega kurästõ Vas; esä es `ütlegi˽kuŕastõʔ, a ku˽timä kerra üteĺ, siss es olõ inämb `tahtmistki˽`koerust tetäʔ Räp
2. kangesti, väga, kõvasti, hullusti tuul puhub nüüd `nõnda `kurjaste, kõik kõhad mürisevad ja mühisevad; sie (korjus) `aiseb `nõnda `kurjast, et mitte ei `julge sest `müöda `menna Lüg; Tormiga `kerkib tenekord meri kurjaste Khk; Andis kurjasti tegu tehja Emm; liha aeseb kurjaste Tõs; Jahu pudru võt́tis kurjast jahu Kei; nii kurjaste `kiusab; ta on õt́e kurjaste `aige Juu; `sääska on jah kurjaste JJn; tema (eliting) valutab jo kurjasti kohe Ann; näväd Suare valla nukan aavad kuŕjass puskarid Kod; leib om ärä allitet, suvve lää kurjast alliteme Hls; mina ole lilli (lille) sõber kurjaste Ran; `naksi `hirmsa kuŕjastõ `ju̬u̬ma; poig oĺl nii kurjastõ jala ragunuʔ, ei˽tiiä, kas saa enämb `jalga vai lõigatass mahaʔ Har; Elläi `hiitü, röögät́ kuŕastõʔ ja˽pańd `kõvva mõtsa poolõ˽ladima Rõu; kuŕastõ vannuss Se
kõksima `kõksima, (ta) kõksib Aud PJg Jür Kad Trm Kod; `kõksma Saa KJn; `kõḱsma, (ta) kõgsib Ran Nõo; nud-part `kõksinu Äks; `kõksida Jõh korduvalt lööma, toksima mehed `kõksivad katust PJg; kõksin need naalapääd puha `sisse Saa; Sa kõksi need lepavõsad kohe vikatiga maha Jür; tulekivi vahele panevad [taela] ja kõksivad sellest tuld piibu `piale Kad; Ja natuke `aega kõksis ja õlidki ambad sirbil sees Trm; `sindre katust om parõmb lüvvä [kui laastukatust], panõd `sindred `su̬u̬nde, piḱäld `kõrru, kõgsid `kinni Ran; ma‿la agu `kõḱsma, niipaĺlu kõksi [kirvega], ku‿ma saa Nõo || fig maha lööma mehi isegi kasina, näväd kõksivad neid vi̬i̬l Kod; sääl `mõisa järve `ümber oli `parta `kõksinu maha Äks
Vrd koksima1, kõpsima
kõvera kõvera Lüg Jõh IisR Muh Han/-b-/ Var Tõs Trm Kod Pal Lai Hls/-e/, kö- Khk Jaa, ko- VNg Vai
1. kõveras(se); konksu; looka; küüru `liiga `nuorelt on agetu `seljas `istuma [hobusel], siis on `selga `painand kovera VNg; `kõnnib `nõnda kõvera Lüg; näväd (ussikesed) `lüövad ise kõvera Jõh; voib`olla `souvust tulivadki `sormed kovera; `krampi `aigus sie `kisko `krampi, `kisko kovera Vai; `tömbas `varbad kövera Khk; Nüid oo [naine] kõbera tõmman nagu kaelkook Han; lase ennäst kõvera, siis ma soa `selga; kõht sai nii täis `söödud, et ei and kõvera Tõs; Käsi tõmmati kõvera Trm; kikkis kõrvad ei lähe millaski kõvera (lonti) Lai || vea [ennast] kõvera maha (mine magama) Muh Vrd kõvõrahe
2. kõveriti, viltu `ärjäd ei ajand [vagusid] kõvera, aga obused ajasid; tie käib kõvera, ei saa `õtse `mennä Lüg; lähäd mittu `versta kovera, `enne ku saad `oigele `tiele Vai; ruki kippus [parsil] kõvera ülese `jääma lae `alla Var; Iga naela, mis [sepp] sisse lööb [hobusekapja], sellel `tõmbab kõhe õtsa kõvera Trm; need [hangu] arud olid kõvera `murtud Lai; puu om kõvere kasunu Hls Vrd kõverdi1
3. kaardu `Asti `lauad `kiskuned kõvera IisR
Vrd kõvõradõ
kõverik kõveri|k g -ku Pöi Muh L(kõbe-) spor K(kõbe- Pil), I Hls Krk Ote, -gu Hls TLä San, -kku Lüg Jõh; kõvõri|k Khn Krl Har Se, köveri|k spor Sa, Ris, g -ku; koveri|k -gu Kuu Vai, -kku Jõe Hlj VNg; n, g koverikko Vai
I. s
1. kõver ese või selle osa; kõverus, käänak no [paadi] `piida`lauad olid `jälle nisukuse koverikku˛ega `pandud Kuu; `kõrva kõverik; `sirged [juuksed] kõik, et ei õle `miski kõverikku Jõh; pisukene `Iie oja `juakseb mittu koverikku `siia Vai; see üks va kõberik, see sünni tarvitus puuks `ühti Kse; tiel on kõverik sies Iis; võt́tis sõrme kõberikuga `putru Pil; vana ru̬u̬p, puust kõverik `oĺli KJn; adra kurõd olliva kuusitset, `võeti üten juurikuga - - kõvõrik `panti ülespoole Ran; masina vänt om säält kõvõriku kottalt `kat́ski lännüʔ Har || fig (inimesest) ma ole küüräkus ja kõverigus jäänu Hls; ega miä küll serätsele kü̬ü̬räkule ei taha `minnä, serätse kõverigule Puh Vrd kõverdik, kõverdus1
2. kiri, muster, silmus kolm kõverikku `aeti `pääle (särgikrae kaunistuseks) Hls; kõverik või käänak on `ammel ehen Krk; `pit́se kõverigu nigu looga Puh; meil ka õks vanast `uhkustõdi `kamssõgaʔ, ku ummõldi nööriʔ ette ja˽kääneti nu̬u̬ kõvõrikuʔ nöörele `sisse Har
3. muid tähendusi a. süli laps tuleb so `juure, ütled, tule puke mo kõberikku Mar b. ussike, tõuk kõverikkud, näväd `lüövad ise kõvera, `veikene ja `pienikene `justkui `niidi õts Jõh; koverigud, niisugused `piened `ussid Vai; kui konna kude mõne päeva seisab, siss on sääl seaksed mustad kõverikud (kullesed) sees Saa; kõverik, kõverik, kohe sa lähäd? vana parmu matusselle rhvl Kod c. vigur, konks kas `miski `asja akkad tegemä, on sääl mõni kõverik `juures Lüg d. sõim oh sa pühäne kõverik Nõo
II. a kõver; käänuline `kahte`kümmend kaard lähäb `paadi jauks, `piavad vähä koverikkud olema Jõe; `vorstil `panna `õtsad kokku, siis on kõverik vorst Lüg; see sur köverik tee Khk; see kapa kõru o kõverikust puust `tehtud Muh; varnad oo suured kõverikud puupulgad Tõs; kõverik kaśk olli aua ääre peal Vän; kõverik puu oĺli sääl nagu auvärat üle tee, tüvi oĺli teispool ja ladu oĺli teispool teed Saa; vikerkaar on ise nisuke kõverik KuuK; tie on pikk ja kõverik VJg; kõverik ja madal `kalda äär; `istepuu oli teĺje `laiuselt, seest poolt vähä õõnes, või kõverik Plt; [puulusika] vaŕs olli ka kõverik Hls; ta‿m kõverik nigu lu̬u̬k San; puu um kõvõrik kasunuʔ Krl || fig ebatõene sel ei õlegi `ühta `sirgeid juttusi, sie `räägib aga kõverikku ja vale juttusi Lüg
kärbes kärbes Muh Hi L(-äs Mär) K I(-ss Trm) Krk/-ss/, `kärbes u IisR, kärbäss Plv Se Lut(-śs), `kärbne Äks Rõu/--/ Plv/--/ Räp, `kärpne Puh Nõo Võn, kärpses Khk Mus Rei Noa/`k-/ Ris, g `kärpse; kärbäs g `kärpše Lei; pl `kärpsed Lüg spor Sa, `kärpseʔ Kra; ppl `kärpsi Jõe Pöi/-d/
1. väike kahetiivaline putukas (peam Musca) `Akna`pääline kõhe `kärpsi täis Lüg; Kui oomikul kärpsed kangesti silmade kallale topivad, tuleb pääval vihma Kaa; `matsabe petatatse kõik asjad ää et siis põle `kärpsid sui Muh; `kärpsed ammostavad Emm; näh `kärpses `kiusab Noa; lehm aab `kärpsid Mar; küpseta `kärpse seent kärbeste `tarvis Kul; vanad inimesed veel, et jahvatasid madisepäe `kärpsi - - et siis ei `tulle - - änam `kärpsed tuppa naapaelu Tõs; `kärpse sittä kõik kohad täis Juu; madisepävast tõusevad `inge kõik loomad, kas `kärpsed ehk uśs Tür; kui külm keväde, siis ei piä `kärpse munad ärä mädänemä, siis näväd sigeneväd; kärbes tuleb ike ühen sinuga, egä see `ju̬u̬ksmine kärbess maha‿i jätä Kod; `kärbne `lendab vahest lambi `pääle Äks; Ega ne kärpse ei ole jumalast luudu Võn; köüdä vil päält nööriga kińni ja, et `kärpse mano‿i saaʔ Plv; pujokõnõ pandass `tarrõ, ku `käŕpset lätt täüś, tsusatass kotte Räp; `käŕpsit tulõ tarõ täüś haavapuie seest kost tulõvaʔ, sääl nä kasusõʔ Se; hall ~ pime kärbes sõgelane allid `kärpsed olid söged Jäm; pimedad `kärpsed, mõni [ütleb] et tohmod `kärpsed, need ammostavad `kangeste Mar; aĺlid tigedad `kärpsed, pimedad `kärpsed nimetakse neid Amb; hispaania kärbes 1. ravim hispaania kärbsest (Lytta vesicatoria) `ispaania kärbess, sellege võiss `perra `panna (armuma sundida) Krk; 2. porikärbes üks suur one sinine, `üeldässe `ispaa·nia kärbes; ku `ispaa·nia kärbes kalade ja liha `piäle situb, siis kõhe uśsid lüäväd `sisse Kod; hobuseperse kärbes (liik kärbselisi) obusel on `kärpsed perses, obuse `perse `kärpsed Khk; obese `perse kärbess ~ raud kärbess Trm; kirju kärbes (liik kärbselisi) kirjod `kärpsed, ne ne `oelad on Ris; `kirju kärbes on ise ja parm on ise Amb; `kärpsid on palju, ühed on kirjud `kärpsed MMg; rootsi kärbes (taimekahjur) vaest varakult on rootsi kärbes jälle siin, on kevadete varakult väilas ja rikuvad porgandid ära JJn || fig Äi see tee kärpselegid kurja Emm; Pane suu `kińni, `kärpsed `lendavad `sisse Hää; suu teeb suure linna `vaĺmis, aga kääd tee `kärpse pesagi `vaĺmis Juu; kärpseid pähe (silma) ajama ~ loopima mõjutada püüdma raiud teisele `auku pεhe ~ aed `kärpsed pεhe Käi; meelitab ja õśsitab mud́u `tühja, loobib `kärpseid pähä Juu; ajab tõesele `kärpsid pähä Kod; Kavval inemine et aase tõsõlõ `kärpsid `siĺma Plv
2. ristikujuline kindakirja motiiv kas paneme [kindale] `kärpsed `sisse vöi lapid vöi `ruutlikud Vll; mina tegin kõige `prostoi·malt, teesele tegin `kärpsed `sisse, teesele kahed Amb
Vrd kärbane2, kärblane, kärbline, kärmes, tsärbäss
käsi käsi g käe (kää, kεε), p kätt üld (käži Lei)
1. inimese ülajäse; labakäsi, kämmal suola`tüükad on pisikesed `nüplikud inimese kätel Jõe; Ega sa oma `rakvere (vasema) `käägä minu parema kää `vasta küll tüöd ei tie; Käsitä `kiskub, valuta `vingub, jaluta `juokseb = tuul; Kääd kui `käiä `vändäd (lühikesed ja kõverad) Kuu; võttab kää ~ käside `pääle; `Lõikab `lääväku `kääga `leibä; Kääd `komparas (sõrmed kronksus); pisikesel `lapsel `prisked kääd ku kakkud Lüg; `nuored inimised `ulguvad ikke kää alt `kinni Jõh; `Rahvast oli vähe kuos, ühe käe `sõrmedel lugeda IisR; kääd on `kohmas; midä sa `plaksudad alalde oma käsi Vai; kuulab (konutab) käsi pöse all pool `pääva renni `juures; `sääma kää kinnas Ans; käsis nii külm Khk; Kääd on nii pakatand, nahk on nii kõva ja `karme; Äi siis saa änam toas käte vahel `miski teha kui juba adr `väljas; Mõne lapsel oo kääd `sündides `randmest sandik `valged, `ööti: surma `kindad kää, sureb noorelt ää või soab pailu teisi matta; Käsi nagu suur lasn Pöi; pisike käsi nagu `varblase jalg Muh; oh taal oli ää meel, pani kaks kätt kogu ja tänas ninda et Emm; kääd vaheliti Kul; ja mõned olid siis `tehtud naĺlakad, sured vasakkää `luśkad, et siis ei param`kääga ei `saagi seda `süia Lih; Käed nagu küpse karduled ~ lehma nisad (saamatu) PJg; lapsele õpetase `käśsa `risti panema Tor; Käed jusku sia sõrad (mustad) Hää; mehed `trampisid sis pärastiku puha, ikka ükstese kääst `kinne Ris; `ańdis (lõi) lapiti `kääga Kei; käesime temaga käsi oli kääs; oli `vandund sedasi: kui ta piaks `süńdima, olgu ta ilma käsita ja ilma jaluta Juu; kui `kanda sai kokku `teisi (viljavihke), siis ikke sai üks `kaendla ja teene kää `otsa Amb; tema kääd on alati rusikas (ihnus) Koe; mul lõi nari kätte VMr; kui pahem käsi sügeleb, siis saad raha, kui parem käsi sügeleb, siis annad raha `väĺla; tugeva `käega mies, `raske rusikaga Sim; Meister laiutas kua käsi, mõistus õtsas Trm; [külm] nõnnagu su̬u̬lvesi `lõikab, akab kätte; kui lapsele esimess kõrd `särki `selgä `panna ja pahema käe kädis enne `pantse, suab pahema ~ pahama käe mi̬i̬s; kisendäs ja palus käed-küüned `püśsi Kod; siul oo kardule pudrust käe, ei viisi nõud näpu vahel `kinni oida; käe musta ku kooberti; kate käe kanik ~ kikk (õhuke leivaviil) Krk; kui karvatse käe, siss olna ää mesitse õńn; käsi puusan nigu potil kõru küllen; kõnnib nigu parun, käe `perse pääl, oless ta `lilligi liigutass; kõ̭ik peeniksed ärräd, ja tuleva miu inimese`mulda käest kätte teretämä Ran; sul om ni̬i̬ käe nigu lehmä nisa jälle, ei pia midägi `kinni Puh; mul käe om sandiss lännuva, ei jõvva enämb `lehmä `nüssä; pua `olli kaalan ja muhve `olli `ümbre käte; miu käsi om jakust väĺlän; temä kätel oĺli nii suur käbedus; võta nüid sääld kate `käega, kos sa üte `käega `pannu oled (öeld, kui miski on kadunud) Nõo; pane käe ruhmikule Võn; ei ole `jõudu käte seen Rõn; ma `tõmpsi tedä `käega, et tulõ˽siiäʔ Kan; Kel laǵa hääkäe päḱk om, tu̬u̬ saa `ausa mehe Urv; kes ää suuväŕgige - - tu̬u̬ oĺl käśsigõ kõva `tühvü kah; ma ti̬i̬ uma katõ käe ja `kümne sõrmõga Krl; käe`ju̬u̬ni pääl ollõv kõ̭iḱ inemise elu `ülhlen; miiśs `ku̬u̬li mul käśsi vahõlõ; ma ei või enämb medägi tetäʔ umist käsist Har; Esi˽`peeti [vikati] kandsust kura `käega˽kińniʔ ja hüä `käega tõmmati lastuga vikadi terrä; ku `paĺla `käega [söögilauda] pühit, tulõ `puuduss; Es hää käsi tohe ei˽teedä˽miä kura käsi tege; käśsi otsahn um rassõ [kanda]; ei olõ˽kätt ei˽`jalga, esi ilmamaa tark = kell Rõu; mõ̭nikõrd oĺli˽käeʔ nii ärʔ ramõhtunuʔ, et või es üless `nõstaʔ; ei ti̬i̬˽käeʔ inäp midägiʔ, vana olõdõʔ; käsildä ja jaluldaʔ, a üle ilma tark = kaal, `minka kaalutass Vas; täl om `kangõ˽käeʔ ku soel (abitu, saamatu); taa‿m käsist vigalanõ; kuŕakäe tü̬ü̬miiss (vasakukäeline või oskamatu); `suuga tege suurõ liina, käśsiga ti̬i̬ ei käo pessäge Räp; ma˽lätsi - - `paljide kässigaʔ; kid́si käeh; ḱäut pümehhuisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; tuĺl ilmalõkiʔ käeʔ kulakuh; võt́t latsõ käśsi pääle Se || [kui liiga palju nõutakse, vastatakse:] egä mul `kaksi käsi ei õle Lüg; äga mool pole kahed kääd et ma nii pailu pidi `jöudma Khk; ega mol põle kahesid `kässa mette Mar; ega mul ometi `neĺla kätt ei ole KJn; ega mul katte `paari käse ei oole Krk; ega `mullegi `kolme kätt ei ole Ran; ega mul ei olõ `kat́si käśsi eiʔ, üte˽käe ennede Har; kätt andma kättpidi teretama või jumalaga jätma; kokkuleppe kinnituseks, leppimiseks kätt ulatama tule anna külale kätt ka Vll; Ole mees, anna käsi, lepime ää Pöi; ta `ańdis kätt ja lubas `kińdlasti KJn; anna mul käsi, siss jääp `kindless, et sa miul tulet Krk; sääl om kolm `keisret lepitust tennuva ja üitstõstele käe `annuva Ran; Ei anna ma sullõ kätt, sul om käsi kärnäh hum Plv; Tuu jutu pääle maʔ anni uma käe ja kaup oĺl kuuh Vas; jät́t jumalaga, ańd mullõ käe Räp; teretät, annat käe Se; kätt laksama ~ lapsama patsi lööma tule onul kätt `laksame, onu and `saia Krk; kiä medä ańd latsõlõ, siss `üĺti et `lapsa kätt kah Har; käden ~ käe ~ käeh(n) ~ käen ~ käes ~ kähen 1. peos, käe otsas Kui vähägi igä nuga `oskas joba kääss pidädä siis hagati vähikäsi `paatisi `vestämä Kuu; Ää otsi vetit, veti on mo käe Rei; suur pitk vits `olle kεε; kui `vörku kududakse, siis oo kalas ühes kääs ja hui `teises Phl; kubjal ja `keltrel oli paju tümikas käe PJg; mul oli veki kibo kää, natoke `marjo ka sies Ris; nää, kaks naist lähvad, pakid kää Ann; igal oma puulusikas käe Kõp; mõõgad on neil kee sis `tahtnd mõõgaga `lüia Vil; `oitke, `pernane tulep, vemmel om käen Puh; tõesen käen om vikati lüsi, tõesen käen om käsiläne, siss keerutat Nõo; ari om pengi küĺlen `kinni ja [lina]peo om kähen Ote; ma˽tuĺli lehmägaʔ, lõ̭ig oĺl käehn Rõu; väits um alati kurah käeh Plv; vaŕs oĺl puust, tu̬u̬d hoiete käeh Räp; krandaśs om käeh Se 2. labakäe, randme või käsivarre ümber, labakäe või käsivarre katteks olema kui `kindad on kääs, sis on sue Jõe; kää võru on kääs Jõh; `antskad kääs Vai; `käised olid kääs, nied olid vist `väĺla õmmeldud Kos; ohakaid kitkuti kinnas käes Trm; käetuĺbid one käen, tuul ei lõhu nõnna käe `selgä ärä, kui võtad kardulid Kod; mul˽`kinda käeh, mullõ ḱulm ei olõ Se; käde ~ kätte 1. pihku, käte vahele, käe otsa üks läks `parsile, `toine ans maast [viljavihke] kätte ~ käde VNg; ei saand midägi käde, `miska oliks `viskand Vai; kui kena `kaika käde saa, lähe [ussile] kallale ja anna `pihta ka Mus; vöttis ohjad tugevast käde Vll; aerud kätte ja `tõmbama Muh; näppaja inimene, tea mis käde kahmib Rei; võtame rähäd käte Vig; võta laps oma kätte, oia süles iluste PJg; ma võtan korvi kätte Kei; isamees `ańdis viinapudeli pruudi kätte Juu; ma‿i või anguvart kättegi võtta VMr; `murtsin metsast ia madjaka kätte, muidu kuerad tulevad kallale Kad; tämä ei võta kurikad kätte Kod; nii `paĺlu kihulaisi `olli et, mia es saa muedu tulla ku `võt́si lepäossa kätte, tollega `laŕpse Nõo; pruudilõ `ańti siss luud kätte, siss `pańti pruut́ tarrõ `püh́kmä Võn; murrõti säält [leiva] küllest `peoga egäle ütele oma tükükene kätte ja sü̬ü̬di Ote; `mõtle laits võtap luśka kätte ja mulistap pääle `sü̬ü̬ḱi Rõn; Üt́s nakass [kangast] `nitsele pandma, tõnõ and takast `langu kätte Urv; võta nui kätte, ussõn om `nilbõ, muud́u satat mahaʔ Har; väits ei˽saa˽`häähä kätte kunagiʔ Plv 2. labakäe või randme ümber, labakäe või randme katteks panema mie panen täguskad kätte Vai; `palju käsi `ollid `kirkus, seal es `panda `kindud kätte Muh; tämä ei tee sukka ei kinnass, õmal ei õle `kindid kätte `panna Kod; käe tuĺbi, ku kohekil ti̬i̬ pääl läits, siis `panti kätte Krk; `surnu meesterallõ alasi [pandi] `kinda˽kätte ja küpäŕ pään Har Vrd kätte; käest 1. peost, käe otsast püt́t kukkus käest maha Muh; `tõmmas kääst `lahti ja pani `irmsa valuga teśte rukkisse VMr; tuul viis rätiku kääst Plt; kivi `anden üitstõśte käest üits üte kätte tõine tõise kätte sõni ku lossi manu Krk; kaśs tõmmass mul `karna·psti lihatüki käest ärä; poosil `olli raamat käest ärä `võetu Nõo; `katlakõnõ libahtu käest `maaha, lät́s `kat́skiʔ Rõu 2. käte ümbert Ta vettas `kindad kääst Kaa; [võtad] `kindasõrmist `kindi, kui sa kääst ää `tõmbad Muh; ma `tõmpsi `kinda käest mahaʔ Har 3. (lisasöötmisest laudas) sie (lehm) on kääst `süödetud Lüg; keda nied `luomad `karjamalt `saavad, käest `anna muudkui `juure IisR; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst Khk; loomad oo käest saand, karivad ja keppovad kojo Mar; sügise saavad loomad käest Tõs; kui `rohkema `jälle kääst anna, eks siis suab napi pärast üheksa [liitrit piima päevas] KuuK; lehmäd saed käess, ańnid üväss `piimä Kod; kaśs on `õppinu käest `saama Äks; ku na (sead) muan käüsiv, käest `anti ka vähä lakatsit Krk; käest andass ommuku varakult ärä Hel; miul om niipaĺlu käest `anda, et ei ole vaja `lu̬u̬me nii vara `väĺlä `aada Nõo; vanast `laśti `lu̬u̬me kah keväjä kulu `pääle, kui enämp midägi es ole käest `anda Kam; śjoo elläi õ̭ks om saanu käest, śjoo olõ õi `huupi illośs Se 4. (koos adjektiiviga viisiadverbina) ei sie ole `raatsind `kergest kääst raha ärä `anda Kuu; `kangru kaŋŋaspuid `eetase nönda vähest kääst olavad Khk; Mis kergest kääst saadud, see kergest kääst läind ka; See reha oo ka üsna jämest kääst tehtud; jahu oli püsut napist kääst Kaa; Kergest kεεst tehet (kiirustades, lohakalt) Emm; käest saanud napsi võtnud Jutt soras hüäst, sie oli vist vähä kääst saand Kuu; ta täna käest saand Mar; käest kätte ühelt teisele suur kepp käis käest käte Vig; kiva `antud kääst kätte, kui kedagi ehitatud Lai; tüdruk käind kääst kätte Plt; ega meil tunnistajat es ole, miä käest kätte anni tolle raha; kudass meie vanast eläsime käest kätte (üksmeelselt) Nõo; tiiät küll, ku üt́s asi käest kätte käüse, sõ̭ss täl ei olõʔ `õigõt `kõrda Plv || [rukist]`lõika käess kätte, siis‿o tasane si̬i̬ esi Kod; ei tohi üitsütest ette minnä, piäp käest kätte `põimma Nõo; peost ~ suust suhu, käest kätte 1. (laristamisest) suust suhu ja kääst käde ja palavald `perse Emm; see läks üsna peost suho ja käest kätte Mar; eläsiv nindasa·ma peost suhu ja käest kätte Krk 2. (üksikasjalikult) räägi ehk `näita soole suust suhu ehk kääst kätte, aga sina aru ei saa Mär; ta räägib `talle suust suhu ja käest kätte KJn; omast ~ oma käest 1. endal olemas Iess ora, `keskel kerä, taga `käärid omast kääst = pääsuke Kuu; `astri `taimed õlid oma kääst võtta Lüg; si‿`asta (tänavu) omast käest leib Vai; Koorm `oksi `talve koju tuua, regi omast käest Pöi; Obo `raskõ pidädä, aga üsä iä kua, ku ta omast käest võtta ond Khn; Egas vanasti kedagi ostetud, kõik suuremad assad olid omast kääst Kei; mis viga `süia kui suu omast kääst Trm; saeva rubla kaitskümmend kopika päeväss, sü̬ü̬k `olli omast käest Ran; oĺl iks `hindäst vai umast käest võtta Räp 2. enda poolt `kieräb `tõisite `uopis sene juttu, paneb omast kääst `juure Lüg; Omast käest ma‿i `anna punast koppikatki IisR; linnast `toodi vörgulinad, käbid tulid omast kääst `panna Pha; ta lubas `mulle `soola omast kääst `anda Juu; `tehti ise oma kääst `küünlad VMr; säŋŋi pidi peigmes oma kääst tegema Kad; poiss lubass omast käest `suhkru `tuvva, et keedäme `mu̬u̬si Nõo; omast käest ma `masse siss iks `rätsebäle tu̬u̬ `kaska ummõlusõ raha Ote 3. oma kogemusest Omast käest tiad, `paĺju suppile `suola `panna IisR; `tiatsin seda juba omast käest Plt; käega ~ kätega 1. käsitsi egä siis õld `angusi egä siis õld midägi, me käsidega lahutasima [sõnnikut] Lüg; se on käsigä `kuotu ja `poimitu Vai; rukiõled [katuse tegemiseks] `peavad olema kätega niidetud, et `vihku võtta saab Mih; jahve kividel pidid `jahvama käsiga Hää; ega ennemalt masinad old, kõik `kääga õmmeldi Ann; esi`otsa sai [sõnnikut] ikke `kääga `laotada, a pärast akati argiga Pee; erne kisuti `käega Trm; pidi kikk kätega `niitmä ja `riismä Trv; leevä juur klopiti kätega `enne `kastmist läbi Nõo; Ku mina `lat́ske ja nu̬u̬r oĺlin siss puha `käedega tet́ti sedä tü̬ü̬d TMr; vanast `peśti kõ̭iḱ rihe˽käśsigaʔ; kõ̭iḱ `hammõ ummõldi käśsiga Har; käśsiga˽`peśti vili Rõu; mu `aigu `umbliva `rätsebä˽ka vi̬i̬l `käegaʔ Vas || sul om õks lihm paĺlu rammutsõp ku mul, sul om nigu konagi `üt́si käśsiga peet́ Har 2. kättpidi `jätsid `kääga jumalaga Jaa; Tennäs käega Räp; oma käega ~ kätega 1. ise; enda tahtmise järgi joulute aeg saab oma `kääga liha vötta, muul ajal `anti ikka jau pärast Ans; oma kätega tehtud Khk; tal ikke `leibä oma `käega võtta (on teistest sõltumatu) Mar; liha `ańti nagu kuke noka täis, ega oma `kääga `tohtind võtta Juu; ta on kõik nied `uoned oma `kääga teind VMr; surm ei ole oma `käega võtta Ran; panõ noʔ uma `käega paigalõ, säält om sul hää võttaʔ Har; Võtaʔ õkva uma käega, sõ̭s ei olõ peräst nurisõmiist Räp; oma käte (ja) pihaga ~ pihtega füüsilise tööga tämä õma käte`pistegä (pihtadega) tiänib `leibä Kod; oma käte `pihtega tegime [kõik tööd] Vil; mõni leśk naene käte ja pihage toit ennäst, kel `kustki muud `sissetulekut ei ole Hel
2. fig Asi `olgu aus, käsi `olgu puhas ja inimene `otsekohene; Käsi `puusass, täi `pungass (laisast inimesest) Kuu; Kui käed `käivad, siis vats `naurab Lüg; kääd `tieväd südäme järele, `eigä südä tie `kässi järele Vai; käte varal, oma `kümne küisega piab `toitama oma peret Khk; Kuidas sa ometi nii `ilma kätteta oled, äi sa `jäksa mitte üles `tösta, mis sool maha kukub Rei; Kelle käed sitaga, selle suu saiaga Hää; Mis ma annan, käsi tühi, teine paljas Ris; mina ei soa `sõnna kedagi parata ega kätt ette `panna (takistada) Juu; Kellel kääd, sellel kalad, kellel jänu, sellel jalad Amb; käsi on `kergem kui kohus (hõlpsam lüüa kui kohtusse minna) Trm; ärä pühi õma käsi minu `külge (ära puutu, ära löö); `ju̬u̬mine läks nõnna suuress, et tämäl aga kaks kätt (jäi vaeseks) Kod; käsi avits kätt ja jalg avits `jalga [öeld] ku tü̬ü̬ manu `rohkep inimesi tuleve Krk; käsi olgu puhass `võõra varast ja suu võlsist tühi Hel; südä täis lääb, siss `tõmbap käest (lööb) Nõo; Käsi puusan, täi pungan Urv; Käsi enda poole kõvvõr (ahne); `pernaasil om kõigil käe tü̬ü̬d täüś; käeʔ `tü̬ü̬ga kińniʔ Har; aitu·mma, küll mä küünü, mul pikk käsi Räp | Mis pahemb käsi tieb, paremb käsi ei pia `tiadama (mehele ei ole vaja igast asjast aru anda) Lüg; ega vassak käsi seda või teada, mis param käsi teeb Juu; Kural käel olõ õi˽vaja teedäʔ, miä hüä käsi tege Rõu; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejä Lei | [Omatehtud esemest öeld] Mes käsi tege, sen kaul `kanda Kuu; midä käsi tieb, sedä suu süöb Lüg; kudas käed kärnatsed teevad, nii perse `vaene piab Aud; Mis käed kärnased teevad, küll perse peenuke piab Hää; kuda käsi ti̬i̬b nõnna kaal kannab Kod; kud́ass käsi käänäb, nõnda piht piäb Ran; Nigu uma käsi käänd, nii uma perse pedä Urv; Miä uma käsi käänd, tu̬u̬d uma kaal kand Rõu; käsi täis keretäis mia nakassi `vasta, siss `olli miul käsi täis; laosut sa sõna `rohkemb, om käsi täis Nõo; käsi pikän (mangumisest, norimisest) opetaja oodap kirjutuseraha, käsi pikän Puh; ega joodik ei `keelä et, ärä anna, iks käsi pikän et anna Rõn; Käsi pikäh (tahab igalt poolt midagi saada) Räp; käsi peseb ~ mõseb kätt ~ teist (vastastikusest abist) `Toine käsi peseb igä toist Kuu; Käsi `pesso kätt, siis `saavad molemad `puhtast Vai; teine käsi peseb ikka teise kää `puhtaks Vll; üks käsi peseb tõiss Kod; käsi mõsep kätt, ku sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; käsi kätt mõsk, mõlõmbaʔ oma üte `valgõʔ Se; käed kõhus laisk siruta kääd kõhust `väĺla (liiguta kiiremini), siis lähäb töö Lai; temä oiab käed kõhus KJn; ei saa käse kõtust `vällä Krk; käed ~ kaks kätt kõrvas ~ töllus ~ vaheliti tööta, tegevuseta `Töllus kättega `seisab IisR; Mis sa vahid kääd vaheldi, kut va laisk inimene Kaa; võiks jo kaks kätt vahelutte seista Muh; seisab `peale käed `kõrbas, eks sa tee koa kedägi tööd Mar; `varda kot́id olid kellega `vardu sai kududa, ega sedasi põln, et sa köisid kaks kätt `kõrvas Aud; seesab mutku kääd kõrvas, ei tee kedagi Plt; käed taskus ~ karmanis id rahvas pańd kat́s kät́t `tasku, lätsivä˽Venne`maalõ Räp; ḱäu käeʔ karmanih, naańe tege [tööd] Lut; käed kihelevad ~ sügelevad 1. (virgast) kääd sügelevad töö järel Han; Temäl käe nigu sügelevä tüü järgi Nõo 2. (riiakast) Käed sügelevad, tahaks `sellele pikki `kõrvi virutata IisR; Kääd kihelevad, äi või `olla Pöi; Kui kääd sügelevad, siis tahvad teise kallal `minna Han; (nagu) teine ~ oma ~ hea ~ parem käsi (abilisest, ka tarvilikust tööriistast) sie laps on mul nagu `tõine käsi Lüg; Koduväi - - on `mulle paremast käest IisR; See [inimene] on ju änam kut oma käsi Pöi; mo param käsi läks ää kõrvast Mar; laps on mulle juba teisest kääst VJg; miu esä `olli `väega laisk, mia olli nigu tõene käsi täl Nõo; tütäŕ om mul alasi kuʔ ää käsi `käskõ Krl; śjoo lat́s om mul kui uma käsi; tuĺl mullõ kui tõõsõst käest Se; kätt pikem ~ pikemaks abiks Sa oleks juba kätt pikemaks olnd, aga lähed `jälle ära Rei; [lat́s] um joʔ pikemb kätt Plv; niguʔ uma käsi olõss uman käen (hea läbisaamine) Räp; kätt (koos adjektiiviga) 1.võitu, -poolne vabadikku `naised, nied olivad `kehva kätt (vaesed); sie oli `piendlast kätt (väikesevõitu) VNg; rumala kätt inimine; `vaivast kätt (viletsavõitu) mehed oma `tüögä, `uhket kätt mies; sie `naine õli ka ise `niskene vähä `kerget kätt (kerglane) Lüg; `uonuke inimene, `veikest kätt, `lahja Jõh 2. (viisi- või hulgaadverbina) `Laapima, sie o `kerget kätt `vaide üle `tembama, `olgu `pühki˛ess vai `pessess; `Lüüä heneläss `külgi vai `puusi˛e `müädä tugeva kätt üks hüä plaks; `Esteki [vajutas] tasa`hilja, sis vähä`haavalla tugevamba kätt; Vade neid `norssisi o küll meress `oitegi tugeva kätt ja kohe ilusad `suured ka `teised Kuu; kätt ~ käsi (ära) andma kihlama annab kεεd εε, `kehlab ennast Emm; keisid kirikus kätt `anmas Mar; sel pruudil on ju käsi ~ kääd ära `antud VJg; kätt lööma ~ vedama 1. kihla vedama `lüöväd kätt kõhe, `kumma valitsus `õigest jääb, `kumma valest Lüg; `löömi kätt kas korvi ölle `pääle vöi poole toobi viina `pääle Emm; `viame kätt, et õige on Hää; lööme kääd selle `piale, et sa võedad Kos; muidugi `jälle käśa lõivad, et tema ujub nii `kaugele Lai; löönuva käe, et temä sü̬ü̬b konna ärä Ran; Ants üteĺ: olguʔ sõ̭ss toobi kulla pääle ja `leiväʔ käeʔ kokko Räp 2. kokkuleppe, tehingu kinnituseks kätt andma kaup on `kindel, lööme kääd kogu Vll; obo oo ostetud, käed oo `löödud, liik oo `joodud Mar; me lõeme selle `peale kätt, et ta lubas `truuste `anda Juu; `tõutasin kätt `lüies, et sedamaid ma tien VJg; käeʔ `lüüdi joʔ kokku, kaup om tett Krl; `lü̬ü̬di käsi kokku, siss maśs `ośtja `müüjäle raha kińniʔ Har; jutt om aet, käsi ĺüüd Se 3. kihlama keisid kirikus `kässa `löömas Mar 4. (imestamisest) Seike asi paneks igaühe käsi kogu lööma Kaa; Löid kahte kätt kogu Emm; tu̬u̬ löönu ike katte kätt kokku, et või õnnistegijä inimesekest Nõo; käsi kokku panema kihlama nüid on kääd kokku `pandud, `ööldi siis kui isamees `issameie `loetud sai, siis akati `viina `jooma Juu; käsi lahti ~ valla ~ koost ära lööma (kihlveo, kokkuleppe, tehingu tunnistaja poolt) üks lööb käed koost ää Muh; kui `kihla lõid, siis lõid kääd kokku, käämees lõi kääd `lahti Juu; Me leime käe. Ants om tunnistaja, temä lei käe valla Hls; kui millegi `pääle lepiti, siss `oĺli tunnistaja man, kes käe `valla võt́t Nõo; kätt kaema ~ katsuma ~ vaatama ennustama `mustlane `katsub kätt, `ütleb kas saad mehele Lüg; siin oli üks Tuavet, tema `voatas käsa Kad; küll `õlpsa raha`ti̬i̬nmine, kaeb kätt ja, jälle viis rubla Nõo; ma kai su kätt, kas sul om `õnnõ Krl; `aŕbda kaie ḱätt kah Lei; käed ~ käel ~ kätel ~ käsi käia ~ liikuda laskma kiiresti töötama `kõikide kääd käigu, aga meie tüö `jõutku Jõe; `naised lasevad kääd `liikuda Lüg; Kes ikke jõudis kässa käia laska, see korjas ikke õhtasse ulga marju PJg; `laske aga nüid `easte kääd `käia, et jõuame selle töö ää teha Juu; lase käsi ~ kääd `käia, tie `kärmemast VJg; lahe kätel käedä, et ei jää `uimama Kod; ti̬i̬ ti̬i̬, lase kätel kävvä Hel; tu̬u̬ käsi käib sul, `õkva nigu üits lind `lendäb Nõo; lasõ˽`ḱävvu ḱäel Se | Kätel valu `anma Han; käed käima ~ tööle panema tööle hakkama mis sa muidu kuulad, pane kääd `tööle Khk; ma panin oma kääd `tööle ja akkasin `peale, nõnna et see töö pidi `tehtud `soama Juu; Pane aga käed käima, mis sa ootad Tür; Pange käe `käimä siis saade ennembide õdagule Nõo; käsi ~ kätt (töö) külge ~ manu panema ~ pistma tööst osa võtma, abistama akka `juoma ja ei pane kättki tüö `külge Vai; Pole teist-kolmat oma kätt sönna külge pand Kaa; ei tema eese `käśsa töö `külge pista Mär; sinä ike pissäd käed `külge ja `aitad minuda Kod; pane käe `küĺge, mis sa vahit; ega `seismine ei massa midägi, pane käe tü̬ü̬ manu Hel; ma viĺläteräkse niidi, `kartuli võti, aga temä kätt `küĺge es pane Ran; laisk ei panõ kätt ka tü̬ü̬ manu Har; pane˽käeʔ `külge, naka˽`tüühü Räp | ei hakkagi sen kääd kuhugi `kinni (ei sobi ükski töö) Kuu; Nimepidi et ta tü̬ü̬s on, aga kätt `sirgu ei aja (ei tee) Hää; minu südä one nagu külm tämä pu̬u̬lt, ma en taha käśa `panna tämä aśja `külge Kod | Mu käe ei olõ vi̬i̬l võ̭õ̭ra vara külge lännüvä (ei ole varastanud) Räp; käsi külge ajama käperdama; lööma aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule Kod; (kellegi) peale ~ vastu kätt tõstma lööma ma põle küll kätt tä `peale tõstnd Mar; mina ei ole tema `vastu kätt tõst VJg; umma kätt ma timä `vasta `tõstnu ei olõʔ Räp; nagu käega ära võtma hetkega vabastama (millestki) nagu `käega valu ää `võetud Muh; nõnna nagu `kääga võt́tis ära [valu] VMr; nagu kätega tehtud ilus, korralik lill nagu kätegä testod Kod; kõik obese ilusa nigu pildi, `juśtkui kätega tettu Puh; taa‿m nigu käśsiga tett Räp; kätega selgeks tegema peksa andma Kui `muidu ei saa, siis `tiema vai käsidega `selgest Jõh; Teeme kätega selgeks Kaa; kätega rääkima lööma, kaklemaKaa; käega heitma ~ (takka) lööma ~ viskama ükskõikne olema; millestki loobuma lei `kääga sene juttu `pääle, sie jutt ei õle `õige jutt Lüg; Ta pole sest oolind midagid, eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ää pane tähelegi, mes nad `rääkväd, löö `käega takka Mar; `Kääga ei või `lüia kui `alguses mõni töö ei lähä Han; pärast lõin `kääga, ei tia, mis sie minu asi on VMr; tõene lü̬ü̬b `käegä ja lähäb õma ti̬i̬d Kod; ma `viska `käege ja lää ärä Krk; mes sä sitta kahitsed, lü̬ü̬ `käega, las läits Ran; `viska `käega, asi tettu, sulle temä `kraami vaja Nõo; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; ma hiidä `käega‿nõ Se; käega ~ kätega kaeda ~ kobida ilmne, päevselge si̬i̬ oo `käege kaia, et si̬i̬ võle om Krk; mitte ülekohuss kotin ei saesa, temä‿m `õkva kätega `kaeda ja `silmiga nättä Puh; Si̬i̬ om jo käega koppi Räp; käega katsuda 1. lähedal Puod on kohe nüüd meil `käägä `katsuda, ega `sinne menu midägi `aiga oda Kuu; Surm õli kõhe juo `kääga `katsuda Lüg; Kui kalad vee peal pesevad, on vihm `kääga `katsuda Pöi; oh see oli üsna `kääga `katsuda, pole mitte `kougel olnd end Emm; silmaga `nähtav ja `kääga katsotav LNg 2. ilmne, päevselge sie on `õige `käägä `katsuda, et näväd `vargad `onvad Lüg; see on `kääga `katsuda, et ta on varastand Juu; see on jo `kääga `katsuda vale Plt; nagu ~ kui käega äkki, otsekohe Nuo oli ia `tohter, nigu `käega `mõistas valu ära võtta IisR; nagu käega valu ää `võetud Muh; Tukkujatel õli uni kui käega pühitud Trm; (kahe) palja ~ tühja käega, paljaste ~ tühjade kätega 1. kingituseta, külakostita; pistiseta Ega sis `sinne peresse, kus titt on, kahe `palja `käägä `mennä Kuu; tämä ei tule `palja `käägä, alati tuleb kimp kääs, komps `kainlas Lüg; äi `meiteld saadeda `tühjade kättega kedaged εε Käi; Mis sa saksu tüh́ja `käega teretad, sellest põle abi Hää; ega ma siis ka tühjä `käägä mend, ma vein sinne värsket kala KuuK; ega tüha `käega ei `mintud [pulma], `võetas `kõike: liha ja `leiba ja võid ja `kõike mis `oĺli SJn; ma tulli si̬i̬kõrd periss `paĺla `käege, mul es oole midägi tuvva Krk; poig tuĺl kate `paĺla `käega, mitte midägi es tu̬u̬ Nõo; ma˽lätsi paljalt `paljide kässigaʔ Se 2. varanduseta mugu käsutedi inimese suure masina `pääle, mine kate `paĺla `käega Ran; siss `paĺssi küll, et jummaĺ saada˽tedä ka˽nii `paĺlõidõ käśsigaʔ, niu˽timä mi˽saat́ `paĺlõidõ käśsigaʔ Har; `paĺlidõ käśsiga saadõti inemiseʔ `võ̭õ̭ralõ maalõ Rõu 3. (kaitse)vahendita, relvata; tööriistata mis sa `paĺla `kääga `kuertele teed, kedagi kää ei ole Mär; lähäb `paĺla `kääga tigeda puĺli `vasta, võtt ometi `miśkid kätte VMr; `paĺja `kääga võttis [metslooma] kinni VJg; ma `paĺla kätega kaabiss ta üless mulla sehest Ran; kahe käega 1. kõvasti, tugevasti laits ois kate `käega emäst `kinni Puh; Tu̬u̬ um sul hää kotus, tu̬u̬st piä˽katõ `käega kinniʔ, `küüd́si ja˽hammastõgaʔ Rõu | mõni om nii ahne, kui mustikil om, siss kate `käega roobib `marju kokku Nõo 2. meeleldi, lahkelt katõ `käega˽võt́t `vasta Se; kahel käel 1. südamlikult jättis mind kahel kεεl jumalaga Rei 2. meeleldi, lahkelt Akuraad töömeest vetab egaüks kahel kεεl vastu Emm; see inime võtaks mo kahel kääl `vastu, kui ma läheks Ann; võtab katel käel `vastu Trv; kätel käsitsi paĺlalt kätel om [rukkilõikus] `raske tüü Trv; kätel ~ käte peal kandma hoidma, hellitama nii armas, et kannass kätel, pärast jätab maha, mine kus juudas Pal; ta kannass või kätel tedä ütte lugu Trv; ois oma `pruuti, oless tedä vai käte pääl `kannu Ran; kätes, kätesse 1. hoole, meelevalla all(a) tema kätes veel töö kasvab, aga teised ei soand akkama Kei; talu jäi päriselt `võerasse kätesse JJn; süda kohe rahul, kui tiad, et [loom] ikke `iades kätes on VMr 2. käte vahele, sülle Lat́s harinass sul `käśsi, sõ̭ss ei˽saa˽mant kohegiʔ; Ta‿m õigõ˽vaga `lambakõnõ, `käśsi harinuʔ Urv; kiä `käśsi harinu kaśs om, tu̬u̬ käü alasi inemiisil `riśti jalun `ńaugun Har; võtaʔ lat́s `kässi Se; käe all, käe ala ~ alla ~ alle 1. läheduses, lähedusse, hoole all(a); teadupärast ta on arsti kεε all Emm; tä suri ühnä mo kää all ää Mar; tükib [sirbiga lõigates] tõese käe `alla, ei taha kõvass tü̬ü̬d tehä Kod; uma käe ala panõ, `hindä tiiu (teadu) ala Se 2. ülevõimu, juhtimise, eestkoste all(a), vastutusel(e) `tõise kää `alle ma ei `anna `ennast; mies on `naise kää all, ei saa oma `rehknoga akkamaie Lüg; naine on ju ka mehe kää all Vll; ta sai ta käe all `vaeva näha küll Mar; tõõsõ käe ala olõ saanuʔ noʔ Se 3. tarvitusel, kasutusel see [tünn] `ammu juba kää all olnd, `kuskis vee all Vll; käe järele ~ järgi ~ perrä teadmist, tahtmist mööda; käepärast, kättesaadavale pane oma kää järele Lüg; pane eese käe järele ää Mar; Kodu mul kõik oma kää `järgi ja tuttav, mõjal kõik võeras Jür; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; Ristiema on teda oma käe järele kasvatanud Trm; sääsi kõik oma käe `perrä Ran || tämä (lahke müüja) käe järele lähäb lu̬u̬m edesi (areneb), annab `lahke `käegä, kellel vali kade käsi one, ei lähä lu̬u̬m edesi Kod || `Õmlus on mul `nüidki viel kää `järgi, aga eegeldus ei paśsi Jür; käe peal(e) ülevõimu, meelevalla, hoole all(a), vastutusel(e) `tallitaja kää pääl õli sie asi, tämä vei `aamid ja tõi rattad Lüg; Teine mees `maksis `kautsjoni `sisse ja võttis mehe oma kää peale [vangist] `välja; Kõigi kää peal äi kasu loomad Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja [ehitamise] `kauples `eesä kää `peale Mar; ma usun seda sinu kää peale VJg; ma võt́i uma ḱäe pääle `vällä Se; omal käel, oma ~ enese käe ~ käte peal(e) ~ pealt, oma ~ enda käele, käelt oma tööga; iseseisvalt, teistest sõltumata isa surd ärä ja poig siis akkand ka oma kää‿päl elämä; Külä eli henesä kääll - - sis jo `käüdi salamiste alade `Suome vahet Kuu; eläb oma kää pääl ja `toidab ise`ennast; lüöb oma kää `pääle, lähäb isa `juurest `vällä Lüg; lapsed olid oma kää‿pel `välja läind Khk; Noored pidada see kevade ka oma käe pεεle akkama Kaa; eks poeg `tahtend koa oma `käele elama akata Pha; käte pääl elama, ennast `kümne küinega `toitma Rei; ta elab eese kätte ~ käe peal, eks ta `nõnna saab, kuidas ta ise jõuab `teenida; ennäst käte peal `toetma Mar; lapsed on kõik oma kää peal, mul põle neist muret Juu; kes omal käel elas, eks see õld ikke omaette peremees; Kui õli sepatöö `seĺgest õpitud, siis akkas oma käe pial tööle Trm; mina ole arinu oma käe pääl elämä Nõo; Oĺl ka `rätsepä käealunõ, seenis ku joba uma käepäält nakaśs `umblõmma Urv; uma käe pääl õks eläde, kui päiv üle saa, ega tu̬u̬d `kiäki ei ot́si eiʔ Har; naaśs umal käel elämä Plv; Mari nakaśs `hindä kotsõlt elämä vai `hindä käelt Räp; timä eläss ummi käśsi päält, uma `ḱümne sõrmõ päält; uma käe‿pält sü̬ü̬t hinnäst Se
3. (iseloomust, käitumisviisist, toimekusest) hea ~ hüva käsi usk positiivse mõjuga, edu tagav tegutsemine Ma valitsen `sulle `põrsa, mul on ia käsi Jõh; menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; võta sa kõige `enne, sul on ikke ia käsi old Sim; kel one üvä käsi, selle käe järele lähäb egä asi edesi Kod; helde käega helde üks väga `elde `kεεga inimene Emm; anna `elde `käegä, et põrsas edesi lähäb Kod; tõene tütär om `eldede kätega Kam; Tiä om nii `helde `käega, et kõ̭iḱ viimätseni jaga `hindä käest ärʔ, sõ̭ss esi om nällän Urv; jõudsa käega kärme sie one `joudusa `kääga inimene, `kärmest tieb ja `kärmest lüöb VNg; kerge käsi ~ käega 1. kakleja, riiakas `kerge käsi `keiki `lööma Khk; Ta oli noorelt ikka `söukse `kerge `kääga Pöi; Ilmast `ilma käsi seĺlas, alati lü̬ü̬b `teisi, `kerge käsi Hää; ta on nii `kerge `kääga teist `lööma Juu; `kerge `käegä ja äkise vihaga Kod; Karla om `kerge `käega, pańd Jaanilõ katõltpuult näh́vi ar, es olõʔ asigi Vas; Mul om kerge käsi (ähvardavalt) Räp 2. virk täl oma˽`kergeʔ käeʔ tööle; tü̬ü̬ man piävä `kerge˽käeʔ olõma Räp 3. helde oli `kerge `kääga `andma Kos 4. kergemeelne, mõtlematu `ansi `kerge `kääga oma varanduse `vällä Vai; `kerge `käega `andis raha `väĺla Mar; kinnine ~ kinniline ~ kinninane käsi 1. ihnus Sie `kinninase `käega vanames, `uota sa, et `selle käest `keśki kedagi saab IisR 2. tal on kinnine käsi (töö ei edene) Kad; tõne saesap man ja ei piśtä kätt koheki, tol ommava vana kinnilise käe (saamatu, oskamatu) Kam; kinni(se) käega ~ kätega, käsi ~ käed kinni 1. saamatu üks `kinni kätega inime Jäm; Tal oo käed `kińni, ti̬i̬b tü̬ü̬d küll, aga si̬i̬ tü̬ü̬ ei lähä ta käe edasi Tor; ei saa akkama ühe `tüöga, `aeglane, nigu kääd `kińni Sim; si̬i̬ `seante `pehme `tü̬ü̬ge, `kinni kätege Krk 2. ihne, kitsi on üks `kińnise `kääga inime, oma kääst ta teese kätte terä ei anna; teese käsi põle `ilmaski `kińni ja on tal `kõike küll Juu; Mõnes talus õlid jälle peremees kui perenaine nii kinnise kätega Trm; teine on `elde `kääga inimene ja teine on `kińnise `kääga Lai; ei `ihnu `anma teeśele, temä käsi on `kińni KJn; temä käsi oo kinni, temä ottigi midägi tõisel anda ei taha Krk 3. tegevuses takistatud Poariks `oastaks `jälle süle täis, käed `kinni, soa teha midägi (sündis laps) Pöi; naesel käed `kinni Trm; [Naisel] käe kinni keidetu (laps sündinud) Trv; Käed süles kinni Hls; kitsa ~ kitsi käega ihnus Tõńõ om `kitsa `käega, innembi lask hukka minnäʔ, a tõsõlõ ei annaʔ Urv; kõva käsi 1. range juhtimine, ülemvalitsus `sulle oleks kõvemad kätt `tarvis Sim 2. ihne, kitsi sellega ei pia käsi kõva olema Kad; kuri käsi pahasoovlik, halb inimene Kuri käsi on kallal käind (midagi on varastatud) Pöi; räägidi et pöleks mette uppond, seal oli kuri käsi käind Rei; kõva käega ihne, kitsi kui sa teise `vastu va kunnatu oled, et sa‿p anna midad, siis sa oled köva `kääga mees Vll; kes kõva `kääga, see on ihne Lai; kõvera käega ~ käsi kõver midagi käes, kaenlas kandes `Pulma või `ju̬u̬tu ja matustel ikki `tuĺti kõvera `käega, ikki `oĺli oma padajäńn ligi; Ku naśteinimese `kohta `öeldi: `senna tuleb `varsti kõvera `käega `minna, siś [tähendas see] titte `vaatama Hää