[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–32. vihik (a–piiastama)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 43 artiklit

aasta `aasta R eP(`[v]oa-, `[v]ua-, `vaa-) M(-e) T(-e San) V(-ś-); `uassa Kod; aast g `aasta Rei Phl Rid Ris Trv

1. kalendriaasta tänavune `aasta Jõe; tuhat `üheksasada `viiendal `aastal õli mäss siin Lüg; `mullu `aasta oli `vihmane Vai; selle `aasta sees liiad päävad Khk; uie `aasta esimise pääval suri ära Kär; seda `aasta oli `eina nii lahve Mus; `maksas viissada rubla `uastas `renti Vll; Seda `aastad annab ösna mäleta Pöi; iga `oasta ei ole `pähkid oln Muh; see `aasta [on] tuhlid `pitkade vartega Käi; vana `aasta `lahkob ää, uus akkab `jälle `algama Mar; Aastad põle vennaksed Han; tänava `aasta oo `vaene `aasta, viĺlad ei kasva Tõs; selle `aasta poesid `võtvad igänes `naisi Khn; mul on pöial kõber, läin `aasta jäi `vankre vahele Aud; si̬i̬ `aasta on kuju sui Hää; `möödaläind `oastad sa tead, aga ega eestulevad `oastad tea Juu; sis sain `oasta tuhat üheksasada üks `Kreile tiumeheks Kos; uue `aasta laupäe `käidi kirikus ja `süödi `vorsti JõeK; minevane `uasta oli kuiv JMd; `müedaläind `aastal nää - - `värvis tua ja HljK; ei õle `uassa `uassa vend; uude `uassa `lauba `ü̬ü̬si `läśti `kuulama neljä ti̬i̬ aru `piäle Kod; kägu tuli küll `ilda `väĺlä si̬i̬ `aasta Äks; meneval `aastal kukkus käe luu kat́ti KJn; minevane `aasta oli seande alb Trv; kiḱk `aaste ei ole mitti velitse Krk; kuju paastukuu tu̬u̬b ää `aasta Hel; si̬i̬ `aasta om `pindlise kaali küll Ran; ää küll, siss piäme `u̬u̬tma seenigu tuleva `aastani Puh; kõneldass et `vastsen `aastan lännä raha sitass Nõo; sii `aasta `viĺlä ka iks sai - - ärä elädä iks saab Ote; katõl`kümnel edimätsel `aastal oĺl sääne kevväj, et `apriĺli kuul oĺl põld haĺass Rõu; si̬i̬ `aaśta om jo läbi Räp
2. a. aastapikkune ajavahemik neli `aastad oli sojas Jõe; saab elätud `aastast `aasta vaist `viisi; sie luom tuleb üle `aastajättä ~ jättädä; `enne õlivad pääld `aastatsõdurist Lüg; `aasta `kolme iest Vai; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; Tedri `lasti `aasta `ömber Krj; `aastal paaril pole `lambud pidand Pha; Kahe `aasta `pääle sai [teenija] musta kuue; See kivi on sii `oastaid seisnd Pöi; öhö `aasta mihel oln Phl; `mõtle, mu lehm läks ju ühe aast tigedaks Rid; vaat sedä ei tea, paĺlo `aasta eest [palka] saab Mar; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; sest oo `aastud juba Kir; tä oo `mõnda `aastad juba `aige Var; mees köis `aasta läbi `mõesa - - oli siis teomees Mih; Nämäd `ollõ ega `aasta kaks siga tappa suan Khn; Mia kaksteist `aastat `ti̬i̬nisi Lättis Hää; üks aast sai palitu, teine aast sai kasukas [palgaks] Ris; Sepu talus oli vel mõni `vuasta tagasi püśtköök Nis; ta tegi `oasta `peale kauba, lähäb selleks `oastaks `sõnna `teenima Juu; käisin `aasta `ümber `palja jalu JõeK; kägu põle kuuld kolmel `aastal juba Amb; küll tema on selle kahe `uastaga ennast muutnd JMd; ega ma enam saa sind `aastal otsal kiusata JJn; kaśs toob kahed pojad `aastas Ann; mu vend oli `Ta·ĺlinnas sepast kakskümme `vuastad VMr; redutas puaŕ `uastad ära, viimaks tuli ikke `välja Kad; ma põle teda `vuasta `otsa näind VJg; pitkä vihaga, mõni one `uassite `viisi vihane Kod; `uastat kaks `põĺli kakstõist eläjät `sisse MMg; ühe `aasta `katsusivad noodaga `püida, aga `lõhkusivad oma suure nooda ära Äks; selle ehitamisega venitati `aastast `aastasse Lai; sedä `aega on ikki enäm `aastad KJn; kohuss `mõistis neväd viies `aastas vangi `ru̬u̬du Vil; sellest saa sadasit `aastit, kui si̬i̬ maja ehitide Krk; peremi̬i̬ss ei võta ka enämb `aasta `pääle `ti̬i̬ńme Hel; küll sa mõni `aasta tulet mu `kaema Puh; täl `olli neil `aastil iks `jõudu küll; sinna om `rohkõmb `aastat, ku ma õge iluste `näie Nõo; naa joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulma Ote; `lambit pöetäss `aastal mõ̭ni kolm neli `vu̬u̬ri Kan; `uibu ei kannaʔ egä `aasta ubinõid Har; egä `aaśta takast ta iks kõrra maal käve Plv; `aaśta peräst saamõʔ jäl tõõnetõist nätäʔ Räp b. (vanusest, east, eluaastatest) mina `käisin `seitset `aastat, kui akkasin `veljega kahekeste `karjas `käima VNg; en tiä, pali `aastaid senel on `turjal Lüg; mul ikke neid `aastaid jo on Vai; `aastud `selga saand, jo siis seisab kodu Ans; kaheksakümmend kolm `oastad mul on juba õlanukkade‿päl Pöi; eks neid ole küll, mes sada `aastad vana ja üle selle Mar; esimese `aasta peal oo varss, teese `aasta peal sälg, kolmanda `aasta peal obone jo Mär; Täma `aastad suavad enne `jõulu täüs (sünnipäevast) Khn; kuue `aasta vanadune see võis `olla Tor; neĺlateist `aastalt läksin pagari poisiks Hää; aast jääb vanemaks, tõbi lähäb suuremaks Ris; [laps] imes kolme `oastani Jür; sel ju `aastad `õhtupuolsed (vanatüdrukust) JõeK; teene [laps] läheb `enne `aastad jo [kõndima] ja teene läheb teise `aasta `sisse VMr; paĺju `aastaid turja pial Lai; eks mul ole neid `uastaid kua Plt; ta om kuvvede `aaste sehen - - mõni päe vi̬i̬l kuvve `aastess `puuduss Krk; `tarkuse `amba tuleva paari`kümne `aastani Ran; `aastit om paĺlu, `aasta litsuva `pääle; kui vana tu̬u̬ sõ̭sar `aastile om Nõo; katess paĺlu, `aastass veidi (alla kahe aasta) Kam; Sul om ka ta ńagu nii köbrän, `aastillõ sa jo ni vana ei olõkiʔ Urv; peigmi̬i̬s oĺl `katsatõiss`kümne `aasta vannu Räp; aastates eakas, elatanud sie on juo `aastates vana mies Lüg; ta on jo ikke `aastates mies VMr
3. millekski soodus või ebasoodus aasta (liitsõna järelosana) `mullu õli `pähkli `aasta; tänavu - - on ia `õuna `aasta Lüg; kui εε eina `aasta, siis sene platsi `pεεld saab ikka viis kokka εε vidada Käi; Kui `paĺlu kuuse kasusi on, siis tuleb ia kardule `oasta Kei; kui lepp kasvatab pikad urvad kevadel, siis `üöldakse, tuleb ia rukki `aasta, aga kui ta kasvatab ümmargused, siis tuleb ia odra `aasta Amb; Meelasta (mineval aastal) olli ää viĺlä `aasta Hls; om `küindlekuu sula, tuleb alb kesvä `aasta Hel; ku lepä piimäl om, tulna ää leevä `aasta Nõo
Vrd aastak, aesta, ajasta

aher1 aher g `ahtra RId(n `ahtra Vai) eP Puh Nõo Rõu Vas, `ahtre Kuu M TLä San Urv Lut, `ahtrõ Har Se, `ahtri Jäm, `astri Kod; aheŕ g `ahtr|a Rõu Lei Lut, Se; ahheŕ Plv/-r/ Lut, g `ahtre Räp(n ahhõr); ahõr Urv Lut Kra, ahir, -ŕ Krl, aiõr, ajõr Lei, g `ahtrõ

1. a. sigimatu, mittetiinestuv; antud aastal tiinestumata sidä ahert `lehmä `lüpsä, midas sest saab Kuu; `meie lehm jäi `ahtrast; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret (mesilastest) Lüg; meitel pole `ahtrid `lehmi Jäm; aher lammas, pole `talle Khk; Must [lehm] juba teist `aastad aher Pöi; `ahtraks on jäänd tänakond `aasta `jälle (lehmast) Mar; kui sa `villa tahad, siss peä `ahtrad [lammast] Vig; aher lehm, kui `poega ei too, aga ikke lüpsäb Tõs; Siĺmad märjad ku `ahtral kaśsil (öeld tihti nutvale lapsele) Hää; kaks `lehma, mölemad `ahtrad, pole `pulli vötn Ris; aher lehm annab vähem `piima; kanad jäid `ahtraks, ei akand munele Juu; no pailu sa tahad `saada neist `ahtrast `lehmadest Amb; vana lammas ja aher nüüd, eks ta oleks võind ikka talle `tuua JJn; lehm jäi `ahtrast. mul põle kohe `seie `maale ahert `lehma oldki VMr; `alla läheb aher, ülesse tuleb tiine = kaevuämber Trm; `astrass piäss lüpsäb, aher lehem annab ise üväss `piimä Kod; osteti sügise aher lehm Plt; lehm jäi `ahtrese; kaits aherd lammast Trv; si̬i̬ (lehm) nüssäp `ahtrest peräst, si̬i̬ es `tu̬u̬gi `poiga; kava si̬i̬ kaśs aher kurt, tu̬u̬p jäl üte pardi `poigi Krk; lehm nüssäp nüid `ahtrest, pańg saap `õkva alaveerde `piimä täis Puh; a‿ku lehm om ollu aher, siss om sarve pääl pügälä vahe pikemb; lammass es ole `oinil käenu, es tu̬u̬ `poiga, jäi `ahtrass Nõo; ku˽mõ̭nikõrd keväjält kõhn sü̬ü̬ḱ oĺl, siss es `lääki˽puĺli manuʔ, jäi `ahtrõss Har; ahheŕ lehem Räp; `ahtrõl lehmäl piim väḱev Se; ta `ahtrast lihmast är nüss piimä Lut b. (sigimatust naisest) Aher `naine, last ei õle ega tulegi Lüg; `sõuksed umb`ahtrad naised‿o kurjad Muh; vana aher asi mehel taga vidada, lapseta naene Rid; sihukesi `ahtraid `naisi tuli `arva ette Plt; mi̬i̬s tahass `latsi, aga naene om aher, üttegi last ei tu̬u̬ Nõo; kes ti̬i̬d, `kinkõ süüd om, õt naane aheŕ Se
2. piltl napp, kasin, kehv Ahermaa Vig; sie va aher (kuiv) pilves, ega sest `vihma tule JõeK; vana inimene on `ahtra aruga Plt; ma ole periss jutu aher Krk

alune alu|ne g -se R eP(alo-; -nõ Khn), -tse M(-u|n Krk) T; alu|nõ (alo-) g -tsõ, -dsõ Võn Ote V; liitsõnades sag -alne, -`alne

1. a. (millegi) all või varjus olev; (millegi) all olev (ruumala, pinnas ese jne); (millegi) alumine osa `rinduie alune Kuu; `lamba mao alused `villad; [hoone] `nurga kivi, `sinne `pääle akkati `salvama, `palgi alune jäi `tühjäst Lüg; tekialune lina; `rinka ääre alune [meres, jões] Jäm; `taeva alust kauda tulnd tuluke, seda `öötasse vidaja olnd Mus; `vehmri alune aŕk (tuuliku hänna tugi) Pöi; ukse alune puu ~ lεεve Emm; odra kuhila alosed olid rot́ta täis ja ruki akkjala alosed Mar; Kõegõ paramad siia oemõ alonõ ning naestõ naba alunõ Khn; liia lae alune oli - - parte `kõrgune Nis; õunabu alune `kästakse koe (kohe) `kruoni `laiuselt ära laevata Amb; [noored kuked] redutavad pääva `otsa ekialust `mööda; se oli siin metsaalune maa, selle [põllu] nad `juurisid metsast JJn; asemete alused ot́siti kua läbi VMr; pada juuress suavad `kätsealused mussass; kangutavad maja paĺgid ülesi ja `paavad uuded alused; paan uuded alused paĺgidele `alla Kod; `koltaalutse vesi õõsele aanu; alutse püksi ~ kaltsa Trv; mundamendi alune täedeti kruusaga ja kividega; tõsteti katusse alune ka kõik `ainu täis Ran; lumõ alunõ kõ̭iḱ om vett täüs Urv; Mõ̭nikõrd om palualunõ palukõid täüs nigu˽verrev rõõvass Har; saŕjaaludsõʔ (tuulamisel sarja alla langev puhas vili); vaja `põldu laḱka ka `kündaʔ, muido saa suuŕ `pińdre alonõ; mõtsa alonõ maa; [küülikud] nu `hu̬u̬nõ alotsit pite kääväki Se b. looma ase; allapanu `luoma alune on sittane ja vesine Lüg; tarn `aitas obuste `alla panna - - talveks obuste aluseks `toodi Mus; Sügise - - `vääti [lehti] `loomadele ala. Lehed vöttasid aluse eest (hästi) taheks Kaa; Lehma alune on koa tegemise `vaevas (vajab puhastamist) Pöi c. võrgukivi; võrgu alumine äär kividega all ommaʔ sääntseʔ savist tettö pütükseʔ ja kiviʔ, noid kutsutass võrgu alosõ Se d. särgijätk, endisaegse naistesärgi takune alaosa ennemuistsed särgid - - olli ikki piht ja alune Hää; vanal aal oli särgil alane, takune `tehti alusest VJg; `hammõl alonõ all Se
2. (millestki) allpool, (millegi) läheduses olev; teat suunas olev Kabeli alune (kohanimi Pärispea poolsaare tipus, vanasti olnud seal kabel) Kuu; Lupja`ahju alune, sääl on sügavad `pollud Hlj; juealune `einam VNg; õue alune põld; See mäe`ringe alune on `sõuke lausk moa, kena tasane; Lõuna alune on `paksus `pilves; Kupuvõrk see oli esimene võrk, teine oli kupualune võrk Pöi; kui leane alune - - leas, leane alt `koldab, siis teab sula; meil `olli mullu koa salualune suur lat́s tuhliste all Muh; Täna võivad ikka mõrrad praaka täis olla, sest kõik Matsalu alune on jäneseid täis Mar; kodoalunõ niit arvati `kopli Lut; Meitel oli vanaeidega - - pisike omaalune (omavaheline) nogin Kaa
3. (sag liitsõna põhisõnana) kerge, ilma seinata (seinteta) või laeta ehitis, varjualune mul kattusse alust ei õle - - kas mene `metsä `kuuse `alle kõhe; sääl `onvad `niisuked `koŋŋi alused [turul]- - sääl siis `kauplevad Lüg; Küünialune veel `põhku täis Pöi; osmusealune tehasse ädapärast `loomile [laudaks] Mar; seal oli kärbistepuudest `tehtud alune, kus pidi `saama magada JJn; aida löövi alune õigats `urta alune Hls; kõŕdsialonõ vanal aiga oĺl, kohe hobõsõ ü̬ü̬maälisõʔ pańni Se
4. (alus)seelik ilus alune, alus`sielik Lüg; sel aal (1900. a paiku) `kleitisi põld, alused ja jäkid olid Kir; vanaste ikke olid kördid, mõned `üitsid alused, nüid oo siilik Mih; paks kalevine alune seilas ja sie on moani, ühetei·st ja üeksa `laatsed JJn; `enne õegati alune ja jaki Kõp; Alune pastab alt vällä Pst
5. (millestki väheväärtuslikust) a. alusvili Põhud said ära `puissetud, alused `aeti `unńiku, perä `tuulati Jõh; käisime kanadele alusi toomas Tõs; piatera jääb tuulesarja `alla, teine järk on alused, mis on `allapoole läind, peeniksed, mõnel põle tera sees `õllagi; õdra alused õlid `kergemad terad, sial õli rohu `seemneid ja kure `erned, ohaka `puĺki ja Trm; ku tuulismual tuuletad, alused vajovad ike saba puale `alla, tõesed jääväd piä puale, alussega ühen saema viis vakka [vilja]; alused one `tuulamata teräd Kod; alused terad ~ alusterad, mis `kerged on, varid Äks; alatuule jääb purusid sekka ja, ni̬i̬ om alutse Pst; edimelt `võeti [pahmal] edimen põhk päält ärä, sõ̭ss võets alutse üless; mis tüve `lü̬ü̬misest tulli, ni̬i̬ olli alutse; alutse ~ alutse terä, mis ala tuule lääve Krk; rehitsemise `järgi lüvväss latem põhjast `ümber ja sõkutadass `jälle alutsid Ote; Ku˽kõrd `aigu sikati, sõ̭s rehiti läbi ja˽pühiti alodsõʔ ärʔ Rõu b. (linade ropsimisel mahapudenev takupraht) alusõ paklaʔ (otstakud) Se c. lühikesed linataimed, mis kitkumisel kasvama jäävad lina alused `jäävad ikka maha Lüg d. seebisoop, -pära siep jääb ülesse. `põhjas on siegialune JJn
6. (tegevus- või mõjusfääris olev) a. teatud olukorras, seisundis, tegevusobjektiks olev `tühjä juttu˛e alune Kuu; `ühte `puhku oled riiu alune, igä mies sinuga `riidleb ja `tapleb; sie mies on `naiste `põlle alune ehk `jalgealune, ei saa `naisest `võitu Lüg; see [tüdruk] on `poiste `jalgade alune Jäm; Kes korra teiste suualuseks saanud oo (kellest halba räägitakse), äga see säält nii kergesti ep pääse Kaa; Ta oli ikka teiste `pilke ja naeru alune Pöi; `reedene päe nigu `seuke `põlktuse alune päe Tõs; pilve alune ilm Plt; jälʔ tuĺl üt́s alunõ (kedagi töös asendav) tööle Rõu; imä alonõ põrss (imev põrsas) Se b. (kellegi, millegi) valdusesse, alluvusse, mõjupiirkonda kuuluv `läksin `mõisa, tegin `erraga `kauba maha, nüüd õlen temä käso alune Lüg; vana `Mihkli iks oĺl ta kepi alunõ Krl; nu̬u̬ küläʔ omma kõ̭iḱ mi̬ kerigo˽alosõʔ ~ mi̬ kerigo ala; `aetass kõ̭iḱ kerigoalonõ (kihelkond) kokku Se || pada ning katel nee ühe nime alused köik Khk; selle nime alust (sellenimelist) sii ei ole Mar
7. (välj mõõtu või määra) inimesile `ańti mua `suurduse järele vakaalune ehk puale vaka `alla [vilja koristada] Kod
Vrd alane, alene2

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar
2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teisteleT V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har
3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp
4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm
5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga)R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se
6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se
7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi
8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut
9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv
10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp
11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

egä egä Rõu, g ijä Har; egä́ g ijä, Har Vas(iǵä); jegä g jeä Lut; pl kaasaü egiga Se

1. jää vana egä om keväjelt ärä `haudunuʔ, egä `hu̬u̬lduss alt ärä; Ei olõ vi̬i̬l ni `paksu eḱä, et saat ekõ `müüdä minnäʔ Har; timä (uppunu) iks noidõ eiega `vi̬i̬rde tuĺl Vas; jegä ka um hille, `nilbõ Lut
2. jäide; rahe sattõ sääräst `rässä vai ekä Har; egiga vańgih oĺ mõts Se; jeäʔ tulõvaʔ ali jegä tulõ; rüäʔ ummaʔ jekiga är räüsädüʔ; mullu oĺl paĺlo jeki Lut

itk itk g itku Lüg/`i-/ Kod; `itk(u, -o) Vai; ikk g iku eL; ikk(u, -o) Vai
1. nutt, nutmine `silmad juo `itku `turvil; [võta suurem marjakorv] egä korv `itku ei akka kui vajaka jääb Lüg; `lapsel `itku `lahti Vai; alate tulen pojalt itkuga; ise itkul (nuttes) tuli `seie Kod; ku siĺm sügelep, siss saab ikku Hls; ikk tule periss `pääle selle valuge; miul olli `keŕge ikk (hakkasin kergesti nutma) Krk; oora ikk ehk `ju̬u̬bnu jumala`pallemine tu̬u̬ olna üits Nõo; kui tu̬u̬ laits ärä `ku̬u̬li, siss tõmmassime ikku Rõn; ikk tüküss pääleʔ, õs saaʔ ikku tagasi `oita; ikk tulõ ilu pääle, piĺl piḱä naaru pääle Krl; ni˽pikkä ikku ei massa sul ikkõʔ; Mu ikuʔ omma˽kõ̭ik ikõduʔ; siss `naksi ma ikulõ Har; ma es saaʔ muido seletädä˽ku iku läbi Plv; esä imäga lät́si minev`aaśta ikku `naarma (mullu abiellunud tütre juurde varrudele); `väega `jõrvass, aase ikko Räp Vrd ikund
2. nutulaul, itkSe
iva iva R hv S, L K I Hls Krk Võn Kam San; n, g iba Kul Mär Vig(ibä) Kse Vän HaLä Tür; ivä Kod KJn Vil M T; pl ived Kuu
1. tera a. viljatera; kõrreliste seemnetera Moni oli pand `leivä `taiginalle `sotkies ivi `hulka; iva on `lendävä nogass (usinus annab leiba) Kuu; kana nokkib ivad maast `välla Lüg; Kaer `tuores viel, iva `alles `piimal IisR; Aidast `vilja `tuues ikka iva kukkus moha Pöi; tööd oli küll `eńni kui ibad akkasid `paistma. [nüüd] masin tuleb põllale [vilja koristama], kohe iba paestab Kul; kue‿ma selle koha `võt́sin, siis mol ei olnd iba otseti maas (vilja külvatud) Mär; mitte üks iva röömike mul ei ole kodus änam Saa; Kui ibad piast `väĺla `kargavad [mütsi sisse löömisel], siis võid akata rukist `lõikama Kei; vahest läks prügisi koa tuulatud ibide `peale Juu; karu kaeral on oma ivad sies ka VMr; tuŋŋalpiad `jälle on odral, kui näpuga [odra]iva katsu, lähäb purust Kad; lakaga kaeral on ivad ühel puol; maa kaeral on `piened ivad Sim; kivi om iväde sehen Nõo || tungaltera `mustad ived Kuu; `tungal tera ivi oli rukkiste `ulgas Hlj; ise siest lahk `valged, nied `mustad ivad Lüg; mõni kord on rukiste ulgas paĺlu `musti ivi Sim b. kaunviljade seemnetera kaanad küĺles ja ivad sies [hernel] Amb; nuorest piast, kui põle [türgi ubadel] ivasid sies, kiedeti [kaunu] JJn; kui `ernel viel ivi sies põle, siis on lestad. kui `lestadelle ivad `sisse kasavad, siis on kaanad ~ kaunad; oa ivad Sim c. muude taimede seemnetera; terataoline asi või moodustis elav õbe, `niskesed ivad Lüg; virtsi ibad pannaks kalade peal; pöle `mullu sui näin mena maasika iba; öbe kröllid, ibade `viisi lükiti neid Ris; mul oli ivasi, `pipra ivasi; nää, selles mustas `sõstras on ivasid (marju) JJn; ivad on ike [püssirohul] VMr; sinepiiva VJg; ańd nõnnagu `ingveri iva (väga vähe) Kod; kihud on nii pisikesed nigu ivad Lai; sońn on einamaal, veike ümmargune iva Plt
2. tera tuum; vilja toiteväärtus iva oĺli kõva, õlu tuĺli raanist nagu vahutas; kõssakudel iva ei ole Saa; `ernel ja ual on iva paĺlu, see on kõigest viĺjast ette; anna loomale iva, küll ta siis ramusast lääb Trm; [taarileib] lastass är ligude, nõnda et si̬i̬ iva väŕk `vällä tule Hls; terä akkass kasume, iva om sehen joba Krk; katõtahilitsel [odral] om jämedä terä, noil om `rohkemb ivä sehen; `veskin kooritass nisu ärä, jääp paĺlass ivä; kaarajahu om ütsindä `väega vesine, kaaral ei ole jo iväd säl paĺlu Nõo; iva tulõp [linnase] koordõ seest `vällä Võn
3. teraviljasaadus a. jahu kaks kamalutäit ikki `pańti pangi pääl seda iva `raami [koeratoidule]; ivale tuleb kardulid ligi panna, siss lähab iva vähem, ega `paĺla ivaga saa `looma `sü̬ü̬ta Saa; vaja iva `anda eläjille Kod; rokk tetti kaara iväst Trv; iugutse õle virutide `puhtess puha [kaljaastjas], et iva iuk läit́s `vällä puha Krk; `siale anna puhast ivä ja, `kartuld ja `lõssi Puh; ivä (rukkijahu) raputedi `nahkule `pääle, ja `panti apatusi Nõo; kellele ivva `ańti, tollel (loomal) oĺl väkev sitt kah Kam; [pärast võõrutamist anti põrsastele] Edimält paĺlast lehmä`piimä ja perän ivä kah sekkä Rõn b. jahujook, -rokk loomade ivä – tuulalutse terä ja `sõkla ärä jahvatedu [vee sees]; iväge joodet vasik Hel; mõni ju̬u̬t́ `vaśka viienädälisess, siss nakati ivä `anma Nõo || jahusade, juuk paksem ivä, mis `põhja jäeb, on peru KJn; ku taaŕ `kinni jääss ei joose, siss om paĺlu ivä sihen Trv; ku õlu är om tett, sis jooseb alt `valged ivage Hls; egän `tu̬u̬brin ja egän tünnin om ivä põhjan [jahurokast] Nõo c. van uhmris tambitud odratera; tang, kruup ilma ivate kapuste, neil es panna `tange `sisse Krk; jüripäeväss keedeti äräminejile ilma iväte `kapstit; Üt́s ivä `uikass tõist (liigvedelast supist) Hel; vanast tetti ilma ivätä `putru, `kartuli `putru Nõo
4. toit, toidupala; kerge eine, oode miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand (söönud) Vai; Ole ma täna viel iva suhu saand IisR; Oli `aegu kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; ma `võt́si natuke iva Hää; [haige] ei võta iva `röömigi Saa; rahvass tahave iva, `õhtu oodakud; nüüd ku kolm `kõrdi süvväss ommokune sü̬ü̬ḱ om iva Hls; ommuku `anti iva enne `ruugos̀ti; Söö iva ärä sis kägu ei petä ärä; kellä kuvve aig tuuvvass `mõtsa võileib või lihaleib, ivass `mõtsa Krk; nii `aige et ei võta joba mitu `päevä enämb ivä `marja suhu; tulge `sü̬ü̬mä, `kaege kah ivä ärä Hel; ja ma olli ilma ivätä terve päiv; vanast üteldi peräst `sü̬ü̬ki et, laseme ivä `luie `sisse Ran; miä ei ole `katsa `päivä ivä `iukugi saanu; ma‿i ole `täämbä vi̬i̬l ivä `raasu suhu pannu; miä ei ole `täämbä vi̬i̬l ivä ei `marja saanu (täiesti söömata) Nõo; Siss toda (kaera- ja hernejahu segu) `ańti tü̬ü̬ `aigu obestele, et siss om kõva ivä Rõn; ma võta iks vähä iva [varahommikul] San
5. väike osa, kübe, raas `Ennemb saab kivest `kildu ku `ihnusald iva Kuu; ei `andand ivagi Vai; vöid pole mette iva kodu Khk; pole saand täna toidu ivagi `amba `alla Mär; naene ei õlema suanud võid ivagi; and (andis) nõnnagu lidveiva selle liistu [leiba, õuna]; ei mõessa lugeda üks iva Kod; pühitasse et iva `tolmu ei jää [ahjupõrandale] Pal; ivagi `eina ei saa kätte [vihma pärast]; leib on terve ma ei ole sealt küĺlest ivagi lõegand; `ühte ivä ei sua `tehtud KJn; võtame paar ivä (sööme veidi) Hel || natuke, pisut; (eitavas lauses) mitte sugugi, üldse mitte `aega tämä ei viida ivagi; ei lahe iva ust `lahti Kod; kaks `tuńdi oli `lõune `aega, siis sai ka iva ivake puhata Lai; see (reuma) ei kannata `külma iva Plt; `oĺli ivä ärä KJn; ilust naa ivaki ei elä Hls; tal ei oole aru mitte ivaki pähän Krk
6. terav ots a. oherdi või vindla teravikVig Vän spor Ha , MMg uherdi iba Vig; oherdi iba `lõikab puud Nis; Oherdil oli ia õhuke iba Kei; oherdi iva van ~ ots; oherdil ja `vindlal lähvad vahest ivad otsast ää JMd; [oherdil] `üitakse iba se õõnes koht, kuhu puru `sisse läheb Tür b. terav konksuke, kida Öŋŋeivad on muist küljest ära läind Jäm; `västrä ivä ~ kisa Võn
7. `siuke iba (püstloodis kasvav) oks - - `siuke old ea `västre vaŕs Vän; `iidlase iba, `soarlase saba ja `mustlase muńn läks `tartlase taha Kei
Vrd jüvä
jõuk2 jõuk Rid Kad, g jõugu Kos Kod/g jõgu/ Nõo, jõogu Kam; jouk g `jougu Kuu Hlj VNg Lüg(`jouko g `jougo) Jõh, `jouk(u) g `jouku VNg; jauk p `jauku Lüg
1. (suur) salk, hulk, kamp, trobikond `jouguna `läksid Hlj; suur `jouku inimesi VNg; säält külä jouk õli kuos; `rahvast õli `jouko kokko tuld; sääl mattussel õli seda `jauku kuos, seda `rahvast pali Lüg; `laste jouk Jõh; `röövli jõuk; `varga jõugud Kos || pej (poisist) poesikese jõuk = vurlak Kod
2. a. teat kogus, hulk midagi (ka ajast) `Jougu aja peräst; `Oige `jougu `saimme kohe sibulu tänä‿uon; Sie [poiss] olis old igä `jõugu etemb ku `nüüdine Kuu; `eina `jouku oli `einamaal; `mullu `aasta oli üvä suur `karduli `jouku `pellu pääl VNg b. ülestikku pandud hangutäied vilja parsilt laeni kui ateti, `pańti edimäne viglatäis parte `pääle, tõnõ `otsa, seeniss kui `laeni, siss sai tu jõuk valmis, `pańti kõrvale tõnõ Kam
keet1 keet g keedu S L(-o Mar Tõs) Ha TaPõ Plt TLä; kiet g kiedu Khn Ris(-o) Kei HaId ViK Iis Trm, `kiedu IisR; ki̬i̬t g kee|du VlPõ M Krl, -dü Kan, kiädu (-o) Kod
1. keetmine ma saa supi keeduga `varsti `valmis; keedu koht oli ühegora vanal ajal aja `ääres, suine keedu koht Khk; Nii sammu oli sööma keeduga ka, see sai keik `koldes koogu `otsas `tehtud Kaa; suppi peab ikka keedu aal mekkima, et ep liha soolaseks Vll; Makkisi sai `katlas keedu `aegu torgitud - - muidu `paisusid `lõhki; Kui katel keedu `aegu `kangest aurab, siis läheb `talve sulaks Pöi; ma akka keedu jaoks puid `raiuma; kõrvalviljad o keedu asjad, `katla asjad Muh; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga Noa; aho küto `aegas ja keedo `aegas aab `vengo `sesse Mar; pada oo supi keedu jaoss Vig; nied ubad on kiedo `tarvis Ris; sest pühaba `õhtasest keedust ei tule kedagi; keeduga piäb ruttama Juu; eks me pia seda kiedu `aśsa akkama `vaatama JJn; pidid ualega `matma tuld tuha `alla‿t tuli `seisi tõese kiädoni Kod || keedust pärast (keedetult) sööme `lesta Hää
2. korraga keedetav toidukogus Tuo `aidast lina`siemi (vasikale), noh tuo nii kahest `kiedust IisR; es saa säält `keetu ega poolt Jäm; Mine too pöllalt keet noori tuhlid Kaa; anna `mulle keedu jägu `kardulid Rei; too üks keet `räima Tõs; tänä jääsime üsä vähägä, kiedu kalu saemõ Khn; kes ike `püidja oĺl, tõi natukese ajaga keedu ää Vän; keet ütelti ainult liha `kohta, paĺlu liha söögis `pańti, see oĺli keet; es ole `keetu ega poolt änam; `võt́sin selle keedu küĺlest veel pool ära Saa; mis sa muud keedad, liha ja kardulas, see on se keet Juu; ma mullu tegin kaheksa kapsast, ei saand mitte `ühte `keetugi Ann; üks kiet jäi `erni Iis; Parem keet kapsid rahuga süia kui nuumärg tüliga Trm; egä mi̬i̬s sae kiädu kalu Kod; meil on vi̬i̬l ühe keedu jagu `su̬u̬la KJn; mõni es‿sa ütte `ki̬i̬tu ka kardult Hls; keedü jagu `su̬u̬la iks om naṕin Kan; üt́s kiit `erniid viil sai õ̭nnõ Krl || kasu suurt `ki̬i̬tu põle siit änam keńnigi saand ega saa vist ka `saama Vil
3. keedus, toit üks terve keet läks apuks Mär; sügise söögi sageda, keväde keedi vedelä Ran
Vrd keit
kentsak(as) kentsa|kas Muh Rei Tor Ris ViK Iis Plt u Krl Rõu, `kentsa|kas R, kensa|kas SaId Muh Mär Vig (kensä- Tõs) K, kintsa|kas Plv, kinsa|kass San, kensa|k Trm, g -ka; `kentsa|gas g -ga Kuu Vai(-gäs g -); n, g `kentsak|a, -o Vai; kentsä|käs KJn, kensä|käs Juu Kod(-k), kentsä|k Hel Puh, g -; kendsa|k g -ku T(-t- Puh) veider, imelik, naljakas Küll sul on iga `aeva `kentsagad judud Kuu; sie on isegi üks `kentsakas asi Lüg; On nagu vähe `kentsakas Jõh; siis neil on `pandu mogomaised kaik `kentsägäd `riided `selgä; aga se oli `kentsako Vai; Küll mullu oli üks kensakas tali Jaa; ta on ni kentsakas oma tükkidega Rei; Ta juba lapsest saadik natuke kentsakas Mar; seal peres oo nii kensakad inimesed Mär; Eks need (mardisandid) teind küll kentsakid tükka PJg; Ants on kah kensakas, lubas `tulla, nüid põle `kuskil Vän; kensakas inime on - - `seuke aĺbi `mooduga Hää; riägib kensäkid juttusid; `niuke uvitav, oma`moodi või loĺlakas, see on kensakas Juu; oli kensakas oma olemisega Kos; kensaka `näuga; nisukest kensakast lugu põle ma viel kuuld JMd; kole kentsakas oli kohe vuadata Kad; on üks kensak vana Trm; küll aab kensäkid jutta; kensäkäd nimed one Kod; sa oled ka kensakast läind Lai; mea seast kentsakut meest ei salli Hls; kendsak `tüt́rik, kõnnip nigu paega punnatuss, ei ole täll au ei äbi Nõo; oobis kendsak oĺl jälede, and üless poolõ San; aja säärtsiid kentsakaid juttõ Krl Vrd kentur, käntsak(as)
kesa|puu sag pl suve läbi metsas kuivanud puud `mullu sügisel `lõigetud, siis sel suvel on kesä puud, `kuivad akkavad põlema iast; kui kevade `raiuti [puud], said `metsa üless `lautida, suvi läbi `kuivasid, siis sügise `tuodi lumega kodo, `üöldi kesa puud Lüg; kesä puu, sie on `kuiva puu. üle kesä `kuivaned `ahju puud. sahatu `katki `algost Vai; talvõl `raotass üle suvõ `saisno, tõsõ `aaśtaga `veetäss – kesä puuʔ Vas Vrd kesahalg
kihutama1 kihu|tama R(kiho- Vai, -mma Lüg Vai) eP(keho- Mar, kiho- Ris Kod; -dama Khk Emm Rei) Trv T, -teme M San; kihu|tamma, kiho-, (ma) kihodaʔ V(-tõmõ Krl, -tõmmõ Har Rõu)
1. kiiresti jooksma või sõitma; tormama, ruttama obune kihuta `nindat saba `sirge VNg; kihutas tuhat`nelja `metsa `puole Lüg; `Ualib sul siis `ninda koledast kihutada Jõh; läksid kihutes obustega minema, `jätsid mind maha Khk; pani kihutes `autule `järge `joosma Krj; Teel sai [hobustega] vöitu kihutud Pha; vanad `pannid obused ette ja läksid kihutes põllale Muh; mis sa kihudad obusega nii palju Rei; kihotas nii vaĺloste `sõita et Mar; ennevanaste ika kihutati pulma tiel Hag; läks `müödä `muandid suure kihutamisega Juu; laulatuse ajal kihutand aga `Tuolse `rüütel obusega kohe kerikusse Rak; Uugo võt́t oudoga `irmsass kihutata Kod; läks suure kihutamesega meilt `mööda Plt; Noora tuleb rattaga kihutes Vil; küll kihutõss kõvaste; kihute no nigu jõvvat Hel; joba kana litsup, nüit ta kihutap `ernede `õkva Nõo; säǵä kihutanu vett piti edesi ku kohhin Võn; sa olõt kõvastõ kihutanu, obõnõ om hämm Har; hobõsõ kihudi mitu `tiiru `ümbre rehetarõ nigu˽koĺlin Rõu; kihot́ kerigu poolõ Vas; ta kihotass hobõsõgaʔ ni et hand jovva ai `järǵi Se || Suured mustad pilve atakad kihutasid `mööda taevast edasi Pöi
2. a. ajama; tagant sundima `metsavahi `kueraga `seltsis olid `suures maas kihutand jänekseid Jõe; ärä kihuta tõist `ninda [tööle] Lüg; midä sa kihudad neid `luomi taga Vai; tuul kihudab `pilvi nii nobest Khk; `siia pole teiste taga kihutamist `tarvis, ma tee selle isegid ää Vll; Tämä käe obused äi seisnd, ta kihutas nee poari `oastaga läbi Pöi; aa arud laiali, kihuta karune vahele = obune pannasse `vankri ette Muh; ma kihudasi loomad `kougele Rei; mene kehota tä ülesse maast Mar; puĺl kihutab lehma taga Ris; mis sa neid `loomasi nii paelu taga kihutad, teed `neile ädä Juu; ema läind ja võtt [tüdrukul] tukast `kinni ja kihutand koju sialt JJn; ta‿i `laskma `luomi `süia, mutku kihutama aga kuertega taga VMr; kihutab teeśed `tüüsse ja isi jääb kodo magama KJn; mia võti sia ette ja kihuti sia kesänurme `tõisi `otsa; Kihuta maast üles, ärä lase sängin vedeldä Nõo; mis sä tedä (hobust) kihotat nii kõvastõ, `aigo sul es olõʔ tulla `tassampa Räp; püssäga kihot́ takast Se || fig kuri kihudab taga, sellepärast ta teeb sihandussi `töösid Khk; mes sa `uhkust ja elo takka kihodad Mar; töö kihutab taga, piäb ruttu tegemä Tõs; vanakorat kihutap takst, inimene ti̬i̬b Nõo b. välja või ära ajama, eemale peletama kihutasin sene majast menemäie Lüg; miä kihudan sinu siit omast majast `vällä Vai; mine kihuda nad kodund εε, et nad tühe saavad Khk; `enni `mõisis `ööti, ma lähe kihota näd söömast `välla Mar; mine kihuta see veis `väĺla, nää tuli meie `lauta Juu; sõsare kihutab minemä Kod; `Sakslast põgenasid, kihuti meid kiik sihist `väĺla Vil; kihute ta minem ku ta `seante kuri om, kihute ta `puhtess `vällä Krk; põrss kihut `lamba jälle laadast `väĺlä, kos si̬i̬ ja tõene Nõo; egä üt́s kihut́ [loomad] umast aiast `vällä Vas; kihotat umast tarõst `vällä Se
3. a. lööma, virutama; loopima, viskama mis sa `ninda pali viest `selgä kihutad eneselle Lüg; `eildene tuul kihutas kõik õunad maha Muh; mõni obu kihutab saba kui sa teda lööd Tor; vardaga piad [rehel] kihotama ülekaela Ris; ma kihuta `soole käu `vastu `vahtimist Tõs; kihutasime ikka kive mere Khn; kihuta `talle üks täis Juu; üks pulmaline läks `ratsa mehele `vasta ja kihutas õlut obuselle `vasta `siĺmi JõeK; puid kihuta `ahju nii pailu kui tahad; paha obune raiub tagant ülesse ja kihutab saba VJg; `erme lehed kihuteti sigade kätte Kod; `aknest kihut́ kolm kivi `vällä Hel; mul karass eńg täis, ma kihuti tälle üte jõõdi Ran; ta kihut kõik ao `ahju Puh; sai tu̬u̬d `tuhka paĺlo sinnä˽kihotõdi laḱka ja sõ̭ss `kaśvi tä (vili) kauniss kinä Plv; kihoda tälle üt́s läüḱ Se b. kohendama; kehitama võta ru̬u̬p ja kihuta `ahju kua Var; kihuta tuld, et sööd `jälle `õõguma akkavad Juu; kihuta tukka järele KJn; kihute tuld ütelts sis kui tuli ärä põleb või putus mõni tuḱk maha Hls; `niudi om peeniksess jäänu, muutku kihute `kaltsu ütte`puhku üless; ku undruk maha `laskun, iki kihude üless; einä laiali mahan kujumen, kihute kokkupool; om pesu kujumen nööri päl, sõ̭ss kihudets kokkupool Krk; `ahju vaja kihotaʔ, muido kistuss arʔ Se
4. midagi kiiresti, intensiivselt tegema; kiiresti, hooga toimuma see elavöbe kihutas see säält `katlast `välja, see klimbisupi Jäm; kihutab okiga nii nobest, siis nii `keere lõng Khk; töömis kihutab saiad üless ja kõik; `kurdus kasukale kihutati vel vammus `otsa Muh; ja siis `võetse ja kihotse tä (taar) `vaatide ja `ankrode `sesse Mar; küll ta aga kihutas, lund oli kõik kohad täis Juu; mullu oli jões kole suur vie paisutus kevade, kus kihutas jäe`pialse vett täis Kad; `vaata ku kihotas `suitsu `sisse. kihutab kõva reńdi `selgä Kod; vana jäl kihuteb joomist Hls; `väike Made ollu sõnassepp, i̬i̬st`laulje, tõise kihuten taga `järgi; ma kihudi magamist - - et küll sai Krk; kui mõni puju ti̬i̬ veeren, siss sinna `taade kihutab [lume] Ran; ü̬ü̬ `otsa kihutap juttu, ei lase `siĺmä `kinni panna Nõo; si̬i̬ ehitäp prilla ja kihutap raha `sinna `sisse Rõn; ka kihutas ratast `ümbre ennede rutatõn Har || kratsima, sügama laps kihutas `sääri Lüg; kihudet ennäst, ku kirp sü̬ü̬ seĺlä pääl Krk
5. õhutama, ässitama `treigi ajal kihuteti `rahvas üles kõik Lüg; ta kihudas mu täis Rei; kihutab vihale Tõs; kihutamese tegijad käevad maal `ringi Hää; kihutab oma pärimesega ja küsimesega vihale Juu; kihutas teise vihale VJg; siis nagu kihutad teist inimest vihale oma `rääkimisega Pal; mea kihuti neid `tüllü Hls; kihut temä nii ku tule`u̬u̬gu (viha) täis Krk; kihutap `tõisi vihale `endä `tühje juttega Nõo; tu̬u̬ oĺl hää `poiskõnõ a˽tõsõ˽kihutasõ˽tedä `kuŕja tegemä Har; Mis sa kurja kihotat, paremb matuta Vas; küll oĺliva halvaʔ aoʔ. inemise˽kihotiva˽`kurja üt́stõõsõ `pääle Räp; kuŕi minno kihot́ sinnaʔ Se || fig tõine kihuts tõist `kakleme (siis öeldakse) mis sa tult kihudet, tult kistude; mis ta viil tult kihuts, ta esi kuri Krk
krants1 krants g `krantsi R(n -i Vai, krańts g `krańtsi IisR), krantsi Hi; krańts g kran(t)si, krań(t)si Jäm Ans spor u L, K(n kranśs VJg) I, krandsi Trv T(krantsi), krańdsi, krańtsi V(krańsi Lut); rańts g ran(t)si spor Sa Muh, rań(t)si spor L(ransi Tõs), KJn Kõp, ran(d)si Trv, rantsi Kse Trv Hls, rańdsi Urv; rants g rantsi Khk SJn; krańt g krańdi SJn, krandi Krk; rańt g rańdi SJn
1. pärg, vanik `Lapsed punusid omale `lillijest `krantsid pähä Kuu; puu`särgi `pääle `pandi krants Hlj; `kõstri `kambris `pandi [pruudile] `sielik `selgä ja krants pähä Lüg; `Surnule` tuadi `krańtsisi IisR; `tarvis tehä üks `krantsi ja `viia `surnuajale Vai; kut inime ära suri siis krańts `pandi `kirku üles Jäm; `lehtedest rańts `ümber pää Pha; Sarikud `püsti rańts ölal, mehed `ootavad `liiku Pöi; lapsed tegad `roosidest `roonisid ja `rańtsa ja panavad pähe Muh; pruudil `olli leier ja krants `olle pεεs Phl; matuse `aegas tehässe `krantsisi kuuse `okstest ja pohla `lehtest Mar; küll seal paelu `rańtsa oli puusärgi peal Kse; jaani`lauba tegime või lilledest keigil lehmadel rańtsid `kaala; sibulad pannas ka `rańtsi; auvärati `kohta pańti ka rańtsid [pulmade ajal] Saa; ma tahan koa vennale krańsi `osta, määlestuseks Nis; pruudil on krańts pias Hag; se on ikke krańts, mis linnast toovad, on pärg Juu; siis pidid `krańtsisi tegema pohla vartest pulma aaks JJn; `kantsled ja seinad ehitati `krańtsidega ää, kui `jutlust `pieti Koe; aud `pantse krańtside `sisse Kod; punuvad lilledest lille `rańta SJn; Me teeme kah randsi, kui matusasse lääme Trv; `tüt́rigu tõeva `liĺle, teevä `krańtse Ran; ta `tulli `velle `matma, oless võenu vellele `krańtsegi `tuvva Nõo; lauladamise `aigo oĺl [pruudil] mirdi krańts pään Kan; kingeva ilose krańdsi Räp || pulmakomme käisid `krantsesi `tantsimas (pärast pulmi pulmamajas söömas-joomas) Phl; pruudi `krańtsi ~ pärga `lauldakse peast ää Mär; mängeti `krańtsi Kod; peräst pulmaõdagu lauldass tu̬u̬d krańtsi `laulu, tańtsitass krańts pääst ärʔ Kan
2. ring, rõngas, võru Oh mis ilus `krańtsiga `kutsikas IisR; kui kuul on rańts `ümber, siis kolme pääva pärast tuleb `alba `ilma Mus; Köik [hundid] oln `rantsis koos ja ulun; Öhed olid et pisiksed piilud ja teised olid nee suured ransid jääpardid Krj; `päike tarab, tuleb `kurja `ilma - - `päiksel on `seuke rańts `ümber Vll; Rabatud õled `pandi rihale `rantsi maha, vardaga virutati öle, viimane üüges `välja; Obused käisid rantsis `ömber rośsvärgi, kui obustega reht pekseti Pöi; Tegi omaste `oudade `ümber semendist krantsi Emm; mis mina mullu Muhus nägin, kana tegi `kakse `krantse `talle rhvl Käi; Vanad mehed ajasid habeme ära, ainult koonu alla jäi krants Phl; must koer, `valge rańts `ümmer kaela Tõs; melekas on aĺl lind, `valge krańts kaelas, võru `ümber kaela teisel Sim; krańsiga (sissetahutud õnarusega) hirs Lut
3. ringikujuline või ovaalne ese või esme osaa.  paja alus suured jämed rantsid `keerdi `õlgest Muh; krants oli neljakandilene `seune puust raam; `katlal ju kerad-munad `perses, ta seisa majal `ühti kui rantsi peal Kse; krantsil oli neli puust `jälga all Käi; Pane [katlale] krants alla Rei; pajale `pańdi enne krańts `alla, oli õlest punutud Kei; tõsteti pada tule pialt krańsi `sise, sial oli ia kardulipudru `trampida Kad b.  rattapöid ratta `krantsi sies on kedarad VNg; paned pöövad viistüki kogu, siis o `ratta rańts `valmis Khk; köveratest puudest `tehti [tuulikuratta] pööva rańts, neid `tehti kaks, teine `pandi `voodri langule `teise `küĺge Pöi; krehvi all on ratta krańts; on nihuksed koolutud krańsid, öhös tükkis kohe Juu; Kui õlid kran(d)sid valmis, siis pandi kõdarad kõige rummuga ühes sisse vai krants kõdarate peale Trm c.  (vankri osa) `krantsi pääl `vaŋker `kierab, lagaline `seisab `paigal Jõh; esimäsel teĺjel one lakalise ja klopi vahel one raudvõru, kutsutasse krańts, siält one teĺje pulk läbi; krańtsi toed on eden ja taga; neĺjä teĺje õtsa `ümber on krańts, ei lahe ärä kuluda Kod Vrd krantsiraud d.  alus, millel pöörleb tuuliku pea Kõige päält `tehti [hollandi veski] piaalune rańts `valmis. `Tehti kas kasund kõveratest puudest või `saeti `lankudest `välja - - Teine `sõuke sammu `tehti teise `pääle, pööri rańts Pöi; krandi pääl pää pöörap nõnda ku `tuulde pööratass Krk; `veśke krańts om ülevän, kelle pääl si kroonijagu käib, päävõĺl ja siivat, tu krańts kannab `kõiki; krańts om paĺgest tettu, `väĺlä lõegatu - - jakkõ `viisi kokku `pantu; krańts tetäss kolme `kõrdne; krandsi pääl om kaits suurt tala, tõene tõeseld pu̬u̬ld ratast. `tõisi puid om kah, nu̬u̬ kõik käevä krandsi pääl `ringi Ran Vrd krantsipuu, krents e.  rangipadiAud Tor Rangi rańts oo õledest padi rangide siismisel küĺlel Tor f.  kuljustega rihmkaelus täma obusel on kolm `paatert ehk `krantsi naśte rinnarahadest olnd Vig g.  manisk rańts käib `rinde ies, rańts tehakse sammast `riidest Hag
4. kande-, tugipuu a.  müürlattMuh Urv b.  (laevas) saaling on niisugune rańts kus paelad `kindi `oidvad Khn
5. fig neljas sõrmRei Ls kuldkrants
kumu1 kumu Kuu Kaa Pha Rei (-o Mar) Krl Se
1. a. kuma, nõrk helendus üsna kot́tpime ma ei ole, kumu ma nää; kui sa omite natukse kumu nääd, et sa `keia saad Kir; sealt paistab üks tule kumu, lähme `senna `pihta Kse; Mullu nägi valguse kumu koa veel, nüid oo nagu öö Han b.  ähmane kujutis `Saatsi last `kooli ja `vaatasi takka järel nii kaua kui kumu veel näha oli; Üks must kumu läks mu ees; Tuba nii pime, et ei näin akna kumugi Han || fig nõrk mälestus, aimus See oli ammu, nagu kumu tuleb veel sellest ette Han
Vrd komu4
2. (ebaselge) sumin, kumin Just kut püsut miskid kumu säält puult kostaks Kaa; ma kuule na `easti mürinad küll `ühti, a kumu ja jumina ma ikke kuule Mar; kella kumu kuulda Kse; mõts kumisõss, kumu kuuluss Se
3. kuulujutt, kõmu Eks `viimaks mend `rahva suuss kumu `lahti, vanatüdrigul on `kaasavaraks tuop `kulda ja kuppu`sarved Kuu; Naised lasid seikse kumu lahti Kaa; Ajas muidu tühja kumu Pha; see kumo oli `ammu juba `vällas, sa alles esimest `korda seda kuuled Mar
kõrvits kõrvits g -a Pöi Muh(-) spor L, Juu JMd VJg I(-ŕ- Trm Kod) Plt, -e Mar/-rb-/ Kse Tõs JMd; `kõrvits Lüg Jõh, `korvits Jõe VNg, g -a; körvits g -a (-e) Jäm Khk Vll Hi; kõrnits g -a Saa VlPõ(-ŕ- Pil) Trv, -e SJn Kõp Hls Krk; kürvi|ts (-ŕ-) g -tsa Ote Har Rõu, -tsä (-dsä) Urv Vas Räp Se, -tse (-dse) TLä Võn Urv Har Rõu, -tsõ Plv; n, g `korbi-, `kurvi|tsa Vai; kürbits San Rõu, kirbits Koe Sim Trm Har, `kirbits RId, g -a; kirbits g -e Hls Krk(n kirbitse) Hel, Krl; kirmi|ts g -dse Krl; kürbi|ss g -sse Trm, -se Lei(ki-); kirviss Se
1. aedvili siin on väga vähe `korvitsaid Jõe; sääl `naaburis `kasvab mittu `kirbitsa; `kirbitsatel on `vaalakpunased `õiled `külles Lüg; `keidän `korbitsa `körti Vai; `meitel äi kasu körvitsad Vll; kõrvitsed lämmatavad porgandid ää; obu `olli kürvitsed `näksin Muh; suured pead ikka kõrvitsel Tõs; tämmudi saand kõrvitsid nii paelugi, et oleks suppi saand korra `keeta Vän; kõrvits tahab rammusad muad JMd; küll teil on tänavu ilusad suured kirbitsad Koe; meil on tänavu üksteist kümme kõrvitsa `taime IisK; kõŕvitsile topitud õksad ümmer Kod; kõrnitsad, [kohe] puudalesed mõned KJn; Tämmu es saa kõrnitsid Vil; mia ei ole kõrnitsest `sü̬ü̬ki tennü Hls; kirbitse ka `pelgäss `küĺmä Krk; kit́s om kõik kürvitse ärä söönü Ran; kaits kürvist, tõene om rohiline; kürvits om `väega `alle `peĺgäjä Nõo; visanu küŕvitse puhmu `sisse Võn; [mullu] Es olõ˽kürvitsä suvi, mi es näe ütte kürvistkiʔ Urv; ki̬i̬t́ kürvidse˽`pehmess, sõ̭ss pańd manoʔ saia `tahtalõ Rõu || fig (rasedusest) Noorikul ka jo kõrvits nätä põlle all Hel
2. rohttaim, kolmisruse (Bidens tripartitus)Kod
kätte kätte (-ä) spor R, Muh L K I eL; käde R Sa Hi Var Mih Tõs Khn, käte Vig
I. adv (sag väljendverbides)
1. a. valdusse, omandusse (sag koos verbiga andma või saama) `Varssavi linn `anneti kättä `sakslastele `ilma `paugita Lüg; kui tuod raha siis saad kübärä kätte; `ahne `luoma, süöb kaik midä kätte saab Vai; `mullu nad es saa `eina käde, jεi kulu `jälle; lehm jähi ka `ahtraks, niid pole seda piima`tilka ka käde vötta Khk; lehm äi anna `piima käde Jaa; söja `aeges - - ei saand ju `väŕvi ega nisust koa `kuśkilt paĺlu kättegid Noa; luke mole raha kätte Mar; kas said pinna sõrmest kätte Mär; pöle änam `ammod suus, ei saa köva `aśsa kätte Ris; piima püt́id kiedeti sipelga vie sies ää ja siis `ańti sie vesi lehmale kätte Koe; käi set́se `korda järele, ikke‿i sua kätte Kad; `viska kitsele aava kaigas kätte, koorib ära Lai; mea tahass oma raha kätte `saia Vil; ma‿i anna tal enne voli kätte, ennegu ma ärä sure; ma ti̬i̬ kiḱk ärä mis kätte putuss Krk; näppäb kost aga kätte saab; kate`kümne `aastani `oĺli alt`iäline, siss `anti tälle inimese `õiguse kätte Ran; kanadele `anti liha`eiten võti kätte (lasti välja), siss enämb neele `süvvä es anda Puh; liha `jaeti tüḱü`viisi kätte Ote; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna˽`piimä kätte Kan; Tiä kaivaśs edesi ja kohus `mõistsõ maja tälle kätte Urv; ma˽lää no˽tõsõ varandust `püündmä, ma‿lõ tu̬u̬samaga˽rahu, mia kätte om ant Har b. alles, müümata, loovutamata (koos verbiga jääma) käesin `mitmel laadal, ikke jäi `lu̬u̬mi kätte Pal; [teised] müisid oma kohad ärä ja minul jäi koht kätte Vil; vellenaesele jäi suur talu kätte, mulle sai paĺt üits osa Nõo; ma‿la hobõsõga `mõtsa, jääss hopõń kätte Rõu
2. võimusesse, meelevalda a. (sag koos verbiga saama) tabama Laps ajas `lõngatükki sasi, ei saa enämb `õtsa kättä tie mis tahes Lüg; neid pitka nokaga [kalu] on `nähtud ka ja käde saadud Mus; sadu pidi mind käde `saama Khk; Ma nägi et sa sii ees lähed ning akkasi sind käde püüdma Kaa; möni kord `saadi `painja käde ka Krj; neli `neitsid `joosvad nurmel, äi saa `ühteteist käde = tuuliku tiivad Emm; läksin järele, sain ta metsavahel kätte Mär; veis läks `joosma, ma `püitsin ta kätte Juu; akid `lautakse ridamise `sinna (katuseharjale) `põhkude `piale viel, et tuul ei‿s kätte ei sua sialt KuuK; surm suab meid kätte egält pu̬u̬lt Kod; nemä `püidnuva `lamba kätte, aga ei ole `mõistnu kiägina lammast tappa Puh b. (hrl koos verbiga andma) tabada laskma [lapsed] `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä Lüg; oled sa ull, sa annad käde ennast Kär; obu‿p anna käde, ole `ühte `jooni `kimpus Jaa; Kui sa `εεga käde annad, siis saad vεhem [karistada] Emm; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; obene ei anna kätte Nõo; anna‿i kätte, ar˽pakõ kõ̭õ̭ Se
3. tagasi; asemele sie (nõiutud muna) `tingimatta `poldeti ärä, et siis pidi tulema `toise (kaetaja) `luomale käde Kuu; oleksima müünd [kartuleid] `kahjuga, ei saand enamb oma raha kätte VNg; `kiegi raha ei taha, piäd kõik kätte tegemä, midä sa võttad `tõise kääst Lüg; kui pääväd `völgu jäänd on, siis nee piab käde tegema; see mis sa mo kohe räägid, see tuleb so omale ükskord käde Khk; ma käisi mütu `korda ennem `järges kui ta käde `andis Vll; Ole aga `päälegid niisune, küll see tuleb `soole omale käde Rei; ta tõi mo laeno kätte juba Mar; nende patud nuheldakse nendele kätte Kul; viis meilt `leiba, ei ole veel kätte toond Juu; ei enäm nõnna `kerge õle kätte `suada kui käess `anda Kod; kõik tuleb kätte, tee ead või `alva Plt; vakk `kesvi sai `sinna maha külvetuss - - `seeme iks kätte saab Nõo; ku ta tõsõ käest raha `võlgu võtt, ega ta kätte `massa ei tahaʔ Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütledeʔ, `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; kätte tegema halba tegema, rikkuma poiss on tüdrugule käde teind (lapse sigitanud) Khk; Pala kui (kuiv) aeg teeb see aasta suviviljale käde Kaa; kätte maksma ~ tasuma neimama küll jumal sellele kätte tasub kes teisele `kurja teeb Muh; tä `tahtis täle kätte `maksa, `pistis einä küini põlema Mar; küll ma `talle ükskord kõik kätte tasun VMr; nüid ma saen tälle kätte tasuda Kod; temä taht `kurja kurjage kätte `massa Krk; teku pähle, küll ma tälle kätte tasu, olgu aig piḱk vai lühike Nõo; las ta no˽tetä pääle, külh telle jummaĺ üt́skõrd kätte tasu Har
4. tajutavaks, (kellegi) teadvusse; (kellelegi) osaks `läksime niikaua kui üö läbi ja `uomigu `saimme juo maad käde, maad `paistusid Kuu; `anti käsk kättä, piäd menemä tio`päivi tegemä; kuol`mester võttab `viisi üles, `annab `ääled iga ühele kätte Lüg; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistvad käde Jäm; köhimise ääl keib `kaugelt käde Khk; Linna tuled paistvad meitele koju käde Kaa; Küll ma saa `varsti aru käde kus sa käisid Rei; tohi mitte piiksatadagi, kui nahatäie kätte saab Mär; ma `kuksi maha, sai iä põraka käde Tõs; kirikuärräle mia lugõsi käde (ette) Khn; Kord sai järje kätte, maigu suhu ja tahab ikki `jälle; isi ei tää midägi ta lähäb ja räägib teisel kätte Hää; krapi kõbin käis kätte; ta ise kedagi ei viitsi teha, tee `talle kõik puhas kätte Juu; arvas metsas on karjatsel ia, luomad paśtavad läbi puude kätte ära Amb; ta tõi `teate kätte VJg; `praakaĺ juhatab [töö] kätte Lai; tii kõik `talle ette ja taha kätte, siis on ta rahu KJn; suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, mis sa tõise pääle olet kõnelnu Krk; siss mõesteti Juhanile kõ̭ik `õiguse kätte; egass tälle kätte kõnelemada ei ole jäänu nu̬u̬ jutu; inimese kõneleva kätte, siss tulep pahanduss Nõo; anna˽sa˽heĺü kätte, nakami˽`laulma Har; ma piä esiʔ otsa man olõma ja tü̬ü̬ kätte `näütämmä Räp; ańd mullõ kõva kari kätte, et ma täĺle hummõń võla ar massasiʔ Se || avalikuks, teatavaks võĺts tulep jo ruttu kätte - - võldsil lühikese jala Puh; kätte ańd arʔ (andis varguse üles) Se
5. (koos verbiga tulema, jõudma vms) saabuma a. (ajast) `huomik tuleb käde ja `tütrugul `tarvis `tulle `lehmä `lüpsämä Kuu; vanus tuleb kätte VNg; poole päeva aeg tuleb kätte juba Muh; `öhto toleb käde, ma akka minema Emm; pimedad aead tulevad `varsti kätte Kul; loomatoemetamese aeg on juba kätte tuld Juu; õdak tulep kätte Hel; näiss kona si̬i̬ aig kätte jõvvap, kona ma `Elvä `tohtre manu saa `minnä Nõo; jõud́ jõulu õdag kätte Räp; kevväi tulõ̭ kätte Se b. (seisundist, olukorrast) Tied tüöd ja õled väsind `ninda kas vai surm tuleb kätte Lüg; `varsti tuleb kitsas käde Ans; tεεb millal see (sünnitus) piaks käde tulema. jouluks tuli käde Khk; ma olen nüid kätte soand mis ma olen taht, et ma enam tööd ei tee ja olen vaba Juu; `vaesus tuleb kätte Koe; tuli õnnetus kätte; `uotasime kaua `priiust, aga `priius sai `õmmeti viimast kätte VJg; siss (pärast heinategu) tulli joba rügä (rukkilõikus) kätte Ran c. täide, tõeseks (väitest, oletusest või nägemusest) tänab`aasta oo [ilmaennustus] küll kätte tulnd siia`maani Mih; pühaba `öösse nähtud noorekuu unenägu tuleb ruttu kätte Juu; mõ̭ni uni saa ruttu kätte Har
6. (hrl koos verbiga saama) selgeks, ära õppima; taipama kaks õdeda `saivad `kuoli õppimise kättä, üks ei saa, pää ei võtta `vasta Lüg; `saivad sene `kuntsi kättä Jõh; lugu ep aka pεhe, ep saa käde Khk; Laps sai varakult luu (lugemise) käde, niid loeb juba sorinal Kaa; meie oleme seda `aśja küll arutand, aga `õiged `põhja põle kätte saand Mär; kaks `laulu, mis tuli kirikus laalda, `õpsime käte Vig; nüid ma sain aśja aru kätte Kei; ma sain nüid selle saĺlitegemese töö kätte Juu; poiss sai juo lugemise kätte VJg; me ei sua sedä unenägu kätte (ei oska seletada) Kod; ei või amatit kätte anda (selgeks õpetada) Trv; ku raamat kätte sai (lugemine selgeks); sellel ku sial rada kätte saanu, muutku tule jälle Krk; no sai kõrd kätte mullõ (sain aru) Se
7. käsile, teoksile (koos verbiga võtma) sie kui kätte vottab tegeb kohe `valmis Hlj; ühe `kõrraga ei `jõuva inimine sada tüöd kätte võttada Lüg; vöttis käde läks siit minema `jälle Rei; naesed `võtsid käde, lõid õled laiali Mih; võta käde ning panõ obo ede mine `jälle `einu `ot́sma Khn; ma `võt́sin omale pośtivahe kätte kohe ja siis `leikasin selle ära Hag; koer oli `mooga `seĺtsis, aga nüid oli kätte võtt ja läind minema Juu; tuleb teene kevädi, võta si̬i̬ sama tegu kätte `jälle KJn; ja võtten üitskõrd kätte ja pidänu nõu et paem ärä Krk; mia võti kätte, kajosi tedä (kraavi) sügävämbäss Nõo; Ku˽võtaʔ õigõ˽kätte ja˽nakka är˽kodupoolõ `astma Rõu || fig Vettas käde ning pani körvad pεε ala Kaa
8. tarvitusele, kasutusel(e) need oo kõik oiu jäoks need linad, käte rät́ikud ja, ega neid põle kätte `võetud Mär; `Tüükimine, si̬i̬ `seuke kätte tõmmates (igapäevane) sõna Hää; laps akkab `mulle ju kätte `puutma (abiks olema) KJn; anna tuult `rohkemp kätte (paadi purjedesse), saame ennemp Ran
9. ilma erilise leksikaalse tähenduseta (koos lõppemist, hävimist, riknemist vms märkiva verbiga) Mullune vili lõppes käde ää, uus kasus alles pöllu pεεl Kaa; piim kaob ära kätte Mih; leib napib kätte ää Koe; `põrssad - - pidivad kätte ää lõppema VMr; maja laguness kätte ärä; läät püve `püüntme, `kaotet kana kogunti kätte ärä Krk; `Saotside `ilmuge om väega rasse `aina tetä, kik tüküss kätte mädaneme Hel; ku tõene miu kõ̭ditap, siss koole vai kätte ärä; küĺmäle lääb, siss [kartulid] `küĺmävä kätte ärä Nõo
II. postp (genitiiviga)
1. (väljendab allatiivi), kellegi valdusse, omandusse; hoolde, kasutusse `kaĺla raba `süödeti jälle `luomade kätte RakR; `uskus minu kättä `anda `niskest suurd raha Lüg; nad ahnitsesid keik oma käde Jäm; `andis `mõisa ühe teise käde ning ise läks ää suurema `sisse Pöi; ma oma `asju teise kätte‿p usu Muh; Kis selle liha tüki koera käde `andis Rei; kasukas naa ää `koitand, mugu anna kaltsuvana kätte Mih; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; ma ei usu tuld laste kätte jätta Tor; mis sa sest końdist nõnda lut́sutad, anna koera kätte, tema tahab kah Saa; pruudid käesid `kangest möda külä - - no mis sa‿ss annad alati nende kätte, neid oli ju `paĺlu Hag; ega ta‿s naĺla asi koa põld ikke jo laste kätte oost `anda Pee; ma `soatsin selle paki oma poja kätte Juu; esimine piim, seda võtavad ja annavad lehma kätte VMr; raha tu̬u̬b kodo emä kätte KJn; tüdär `antu sugulase kätte kasvate Hel; sia `andsit raamatu laste kätte ja latse `lahksiva raamatu ärä Puh; tõi siss poodi veed (lõimed) miu kätte, ma kodasi `kanga; tuld ei usu laste kätte jätta; ma vii lehmä söödäle tõese kätte, ei ole `endäl nii paĺlu `ainu Nõo; emä eiśs läit́s `alla aina manu ja vanaemä kätte jäi tu laits San; si̬i̬ om tõsõ regi, si̬i̬ om mu˽kätte usutuʔ; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ Har; ma olõ õi `andnu˽`kińki˽kätte umma rahha Vas || See vanker lagus mo käde ää Rei
2. a. kellegi või millegi mõju alla, meelevalda, võimusesse nüüd `piama menema `tuule kätte `vilja `tuulama; on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä Lüg; `muidu juo kui `jäiväd `kalad `siie, `randa `päivä käde siis `läksiväd `pehmest Vai; kuivad viljad jäävad saju käde; tuul ajab sind kuiva `pεεle, jεεd valamate käde; saand see mo käde saand, küll ma ta irmu ala pane Khk; jähid tormi käde pojaga `seltsis Mus; Kui viluse jähid [kuivatatavad kalad], sai `jälle päeva käde tõmmatud Pöi; [inimesed] viisid lapsed `joulu `lauba `öösse kabeli `mεεle - - `tontede käde, et siis `peade lugema akkama Phl; ta jähi külma kätte, külm võttis tä ää Mar; mia jäe liig `õhta käde; meri võtab oma käde Khn; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; `ańtsin ta `kohto kätte, küll ta nüid ää maksab Juu; ära sa jäta vihma kätte `luoka HJn; `kindapaar jäi sügise kuuri `alla `niiske kätte Kad; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; kuu jääb tänä ommogo üväss päävä kätte (paistab peale päikese tõusu) Kod; [ehaline] jäi `valge kätte, lüpsi naiste kätte Lai; panen tuule kätte `kuima Plt; si on niigu tuule kätte räägitud KJn; nisu tetäss ka varepest, muidu jääss küĺmä ja like kätte `imbume Krk; `rõivatüḱk `saisma jäänu `rõske kätte, siss om ärä `si̬i̬denu; tondi saeva eńge oma kätte ja lätsivä Ran; `tüt́rik kionat üits kõrd, siss jäi vakka poesi kätte Nõo; tu oĺl asja `kohtu kätte `andunu Krl; oĺl ka hüä et, naańõ `võtmalla˽jäi, latsõ˽jäänü˽sõ̭a ajo kätte Vas; täüś kuu `aigu jääss kuu päävä kätte Se b. kellegi teadvusse, meeltesse ning siis see jutt on selle käde läind Jäm; inimese ais käis ta käde Vll; jutt läks `rahva kätte laiali Juu; võrukõsõ `sõitseva `mü̬ü̬dä, noede kätte jäi tu jutt, et siin om vaemu kabelin Kam
3. millegi tõttu, tagajärjel lehm sures `tiirude kättä VNg; nad `kängusivad `külma kätte Vai; se soreb juba vanadose käde, se pole mette aigose pärast Käi; äkise kätte ta suri LNg; suri `leitse kätte ää Kse; pidi aavade kätte surema Tor; sureb ehmatuse kätte Iis, suri tiisiku kätte Trm; ega soĺgi kätte `keegi ole surd Plt; ta surep `aabu kätte ärä Krk; mia `tahtse ärä lõppõ naaru kätte Nõo; tollõ `uuṕõ kätte [mees] joht es kooleʔ, timä jäi põdõma Ote; paĺlu `ku̬u̬li siss inemiisi palava tõbõ kätte Har; viina kätte koolõss Se
4. (väljendab mingis järjestuses kellenigi või millenigi jõudmist) järg tuli juba mo käde Khk
Vt käsi
küll1 küll üld(spor küĺl, rõhutus asendis kül), külh San V(külʔ; ḱu- Vas Se, ḱü- Lei) adv
1. a. mingit väidet rõhutav sõna küll ma tulen `sulle nüüd appi `tüöle, minu tüö on jo `kõrras Lüg; `poiga saab `suuremast, küll tämä siis pittä mured Vai; Kui ta meitel keis, küll see ikka küünlabe paiku vist oli Kaa; `Oota, `oota, küll ma tule Pöi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; küll roua `raśsis ja ragas Riinuga, et repp rügine oli Mär; Ma küll põle teiste õlul elan Han; küll ta `kõlbab, põle äda `ühti Tõs; ei ma so `juure küll ei tule Ris; paned `silkudele pipart `piäle, küll on eäd kõrgid silgud Juu; küll `omne pää muretseb ise oma iest Amb; no küll on kua inimesel arud VMr; küll sie laps vast tahaks `suada malakad Kad; küll näd piilossasid aeda taga Kod; küll ta iki aru saa viimäde Krk; minu esäl küll vi̬i̬l `olli puu luisad Ran; pange kari poesile `pääle, küll ta siss tü̬ü̬d ti̬i̬b; küll om `täämbä nät́sk leib; küll ni̬i̬ talu latse om ike võemaku, `vaene inimene ei massa täl mitte mat́ti sitta kah; ku ma `aiga saa, kül‿mä siss lähä Nõo; ku teil kõtt tühi om, kül‿di siss `sü̬ü̬te San; Kül˽nõid nõvvu löüd, ku poig puvva om Urv; küll om halv, ku `tervüss hõel om Krl; küll ta naĺla tund välläʔ Har; küll tä kaarit́, kuʔ `liina lät́s Vas; las piniʔ `haukvaʔ, küll üt́skõrd `vaiki jääväʔ Räp; ḱüll nu opit sõ̭ss lät́i ki̬i̬lt Lei || (vastuses) jah, kindlasti küsisin `poisilt, et kas `õskad ka seda tüöd teha, poiss `ütleb: küll, küll ma jo `õskan Lüg; kas oo oma töö? – oma töö küll Muh; Ilm läheb sulale. – Seda küll Rei; tule `meile! – küll ma tulen Juu; kas sul `täämbä mia tü̬ü̬d kah om? – om külh Har; ma `üt́li: tunnõ külh, ta um `tutva poiss Rõu b. (kinnitavalt) jah, tõepoolest, igatahes `enne oli old küll `vergu parandamise `talgud Kuu; `tarka `poiga oled küll Vai; tee on täna kena küll, kas veereda raha Khk; `Sandle `möisas `andis `teenida küll (polnud viga) Vll; sigurid‿o suured küll; söön küll palju Muh; paramat teda ma ole küll Phl; meil oo see `meelis küll Kul; teene oo `seoke elle, annab küll, aga teene ei anna Vig; jõuan `valge valul koo `minna küll veel Khn; üsna oksa parakas küll ei ole ea (lootsiku tegemiseks) Tor; kis vihma `eeli `niitsid, need saavad loo kätte küll HMd; kel ikke `jõudu oli, suured pulmad `tehti ikke küll Rap; peenikest `kirja ma küll ei nää ilma prillita Juu; vanad rahvas olid targad küll Jür; ega teda enam küll kauast ei ole VMr; `viavad aga adru põllule, vili kasvab küll Kad; aga kalu küll ei õllud siäl Kod; kõik naesed ei `õmle küll `püksä ärä MMg; tänävu on küll jälle sedä `einä kõik kohad täis KJn; põlle olive ehen küll Trv; si põrss eläväst pääst küll `sü̬ü̬mä ei naka Ran; latse, ni̬i̬ küll käesivä marjul Puh; `täiest ja `kirpest olli ta rikass küll; om si̬i̬ ihu küll keedetu ja küd́setu läbi kõ̭iksuguste valudega; näeb ike mõni inimene küll nägulit Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; varanduse võtiva küll kõ̭iḱ ärä Ote; tä lätt külh Kan; makõ rasõv vai võid um hüä külʔ Rõu; tiä oĺl `tutva inemine külh Plv; `sääntselle inemisele `piäsi˽külʔ kõ̭iḱ ilma `rahvaʔ `avvu `andma; mõ̭ni virisäss ḱulʔ `lat́si kah Vas; viisoʔ, nu̬u̬ ollivaʔ andsika˽kül Räp; hobõsit oĺl paĺlo, sita `kiskja sai vat́ti külʔ Se
2. rõhutav sõna mingi vastanduse korral sie inimine on küll ise `vaine, aga ikke `annab `raasukese `tõisele ka Lüg; miä `kutsusin küll, aga tämä ei tuld Vai; sa‿p tee küll midagi‿nd, aga väsid ää Mus; Poomvilla riie küll, aga ise tugev Pöi; natuke nõrga `meelne küll oo, aga kül teeb ilusa töö PJg; surmal põle `rohtu, tõbel küll Hää; [tal] on küll vähä `jõudu, aga ikke akkab `vastu Juu; küll olid rangid `kaelas ja pakud järel, aga siad tulid ikka meie `viĺja Ann; küll om sõna keele pääl, mitte ei saa `vällä ütelde Hls; mia mõśti küll kirjutada, aga mul es ole kellegile kirjutada Ran; sa‿let muedu illuss küll, aga nõna om sul naŕr Puh; ame om küll ligi ihu, aga surm om vi̬i̬l ligembäl; kõrvetap küll, aga tuld ei ole, t‿om kadajass Nõo; küĺl esä vi̬i̬l `uhtsõ `poiga, agaʔ midägi es avita Kan; ta um pot́i uma kaaś külʔ, a ta um ärʔ virildünüʔ Rõu; elo ḱul om hää, a sü̬ü̬ḱ om halv Se
3. (kõneleja) suhtumist väljendav sõna `Sõuke aeg on kole küll - - ega päe tuleb `vihma ölalt `alla Pöi; ää küll, ku na (põrsad) keväde mutta lääve, küll na siss kosuv Krk; ega ta iluste ei mõśta `nõklu - - esi `ütleb, et küll tä käib Nõo
4. rõhutav sõna hüüatustes jumal paraku sinuda küll Lüg; sina `sinder küll Jõh; küll sääl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; Küll sa oled rammusaks läind Jäm; seda õnnetomad inimest küll LNg; os‿sa `vaenlane küll Rid; küll oo tuline obo Kir; Sa tainas küll, ku si̬i̬ Jaak siśs tulnu ku välk Hää; mullu oli `pähklaid, küll oli `pähklaid HljK; küll ta `kärkis Sim; küll mino iho värisi Kod; oh sa `looja küll Pil; Küll sääl sai ikki `naĺla, oh sa mu meie küll Trv; küll vanamel `olli süä täis Puh; küll sääl olliva rüä; oh te koradi `lamba küll, vedäsivä mu pikäli; küll tu̬u̬ `olli tark peni, `õkva nigu inimese mi̬i̬l Nõo; küll ma nüit põõnassi magamist Kam; kas sul küll häpü ei olõʔ Har; oi su `pääkest küll Plv || (imestavalt) kudass küll emä om tedä `mõistnu nii opeta, ta käe om nii `valla kõege tü̬ü̬ man Puh
5. korduvaid lauseliikmeid või lauseid siduv sõna vuo kävi igate `kanti - - küll kävi maa puold üles, küll kävi `jälle ülevald ala`päidi Kuu; [käin] ikke kõik `marja`metsäd läbi, küll murakasuad, küll `jõhvikad, küll `pohlad ja Lüg; `Kasvatama piab küll ia, küll `kurjaga IisR; vanast `mustlast käist ikka perest perese ja `tahtsid aga küll sööma`asju ja küll `riide`asju Käi; küll tema on seda raha `kautand, küll tema on seda maha joond Ann; küll keriku juurest ja [küll] `kõŕtside eest varastadi [hobuseid] Äks; ma‿le ike `irmsade kahju saanu, küll `varga om varastanu, küll tuli om palutanu Nõo || (täpsustava väitega seoses) mina `palju linu ei `ketrand, küll vähä `loime mina `ketrasin VNg; sai ike ära `maksa selle rahaga, küll mitte kahe`kümne neĺla tuńniga, läks ike `rohkem `aega Äks
6. küllalt, rohkesti, piisavalt (palju) sel mehel on `sõpru küll, kuhu aga läheb, sial on `sõprad `juures; ma usun, munad on küll `kiened Lüg; eks sel ole `aiga küll, ken votta `aiga Vai; neil on siiss `pörssud sugemas küll Jäm; [tal] on `päävi küll peel juba Ans; `riuhka, seda on jo küll Pha; Kala on meres küll, aga ta tuleb öles `otsida Pöi; mineva sui `ööti `pähkid küll oln Muh; see (Rein) üsna `tuntud nimi, neid oo `paergusti küll Mär; seal oli suur koht, nisu ja `kõike oli küll Kir; ma küll rehesid isi pahmand Mih; Seda mäsu `oĺli küll ja `luśti kah Hää; kui `kõike kää küll on, siis põle vigagi Juu; mina neid `särka olen näind küll KuuK; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse (kes pailu tieb, selt ikka `rohkem `nõutakse) JJn; on vihmaseid `aegu küll old Pai; meil oleks nadisi küll korjata, aga põle jo `aega VMr; siäl õli `ruumi küll Kod; teene on `kärmä, teesel on `aega küll Pal; koer pidi suutäie `leiba `saama, si̬i̬ oli talle küll Pil; miul sai sellest küll Trv; kiket om küll Krk; rüäjahu oĺli ää küll Ran; miul `oĺli küll `võtjit, aga mina es lähä kellekile Nõo; küll (ja) küll külluses, väga palju `ihneid ja `ahneid on küll ja küll VNg; eks õle neidki inimisi küll küll küll, kie `tieväd `einä tänägi Lüg; ma ole sellest küll ja küll meele pahandust saand Khk; seal `olli `tuhlid küll, küll küll Muh; seda ma olen küll ja küll näind Käi; siit saab küll ja küll `tińtisi Rid; `kraami jähi ära küll ja küll Ris; `ennevanaste `pieti koe au (hao) `raiumise `talguid, käisin isegi sial küll ja küll Amb; olen isegi küll ja küll torupilli järele `tańtsind Kad; minä õlen küll ja küll `leibä `kasnud Kod; Sannan om lõunu küll ja küll Nõo; tal om raha küll ja küll San
lastu|katus laastukatus lassu`katse tegi mullu `piäle Kod; lastukatuss om neĺla`kõrdne; lastukatusel tõine kõrd `laste om tõisipidi Krk; `u̬u̬piss vanast olliva õle katusse, Esti `aigu olliva lastu katusse Nõo; Lastukatuss saesap enne kolmkümmend `aastat Rõn; lastu katusõ lei räüss kõ̭iḱ purulõ Rõu; no nüüd umma sõ̭ss lastu katuśsiss kõ̭iḱ üle lännü joʔ Plv
liik1 liik g liig|i S spor L, Ris Juu JMd Koe Iis Trm Kod Plt KJn Trv Ran Har, -u Hää Hls Krk Hel, `liigi Kuu Lüg Vai/n `liiki/; n, g `liiki VNg
1. sort, tõug, laad `kierekala - - nied on `jälle üks liik kalu, niisama kui vimb Kuu; sie õli tehnd `sinne tua `õtsa `niisikese `metsä, et iga puu `liiki õli üks Lüg; ne olid sedised `ullu `liiki inimesed; ikka oli kiri [suka] pael, ega üks oma koha pεεl, omas `liikis (mustrist) Jäm; `ounbid oo ju nenda `mütmed `setmed `liiki Khk; mardipääva `öhtal käisid mardid, änam ikka noorem liik kut vanad Krj; See on `meite `eese vana kirju liik veel, oli ea lehm; On üks loĺl `kange liik (riiakatest inimestest) Pöi; teene tume liik `teises `külges, taga ja eess jälle `valge liik (tanumustrist) Muh; iga kala liigil keivad vahe ajad, [et] kaob ära Rid; see põle teiste `moodi `ühti, see oo na ise `liiki Kse; metut `liiki asjad, metut `seltsi Tõs; meil oli siis ikke juba uut `liiki tuba Ris; ei seda `liiki riiet ma osta JMd; mis `liiki sõjavägi sial liigub Koe; piänike põrsas, peekoni `liiki; minä en tiä, kos `liiki si̬i̬ ämm õli, näil ike suguvõsa es õle Kod; linna`rahva `liiki - - on enam paremas liigis Plt
2. jagu, salk; parv, kari `lähväd `kahte `liiki, tüdrikud `siie, `poisid `sinne Lüg; jälle on kuresid minemas, täna on paar `liiki juba läind Jäm; `lambad `oidvad `ühte `liiki Khk; Kohes te nüd seikse liigiga lähete Kaa; Sii olid tihed külad, sii käis vahest `liiki kaks kolm [nääripoisse] Pöi; kolm `liiki oli neid nooda mehi Rid; siis akati `laulma, teina liik [pulmalisi] seest ja teina liik ukse takka Ris; mõned asjad sedasi kahes `liikis Juu; [ta] eedäb juadikite `liiki, ei sua enäm üvä `aśja Kod; meil lää vaist kolm `liiku `sanna `vihtme; nüid oo na esi `liiku löönu, üten liigun Krk; kui `rohkemb om neid `sänklejit, siss om katte `liiki `eitnuva Ran
3. jada, rida a. komplekt mõrdu, mõrrajada Kolm `mõrda oli koos, see oli siis kolme sabaga mõrd ehk üks mõrra liik Pöi; kolme liigi vaiad `ollid `välja võtta; meil `olli mullu masu koa kaks `liiki `mõrdu sihes, aga kalu saime palju `rohkem kut nüid kolme liigiga Muh; neli `mõrda koos, se on sis üks liik `mõrda, kummagil `otsas kaks Mar; Mjõtu `liiki `mõrdu siss, aga suamist põlõ kedägi Khn Vrd liit4 b. pakkude rida [äketel on] `kolme `liiki pakud, üks liik `keskel, kaks `liiki teine `teisses `otsas Khk; [äkke] `liikide vahel oli öö Kär; Kus `kange köva moa oli, et `samba ots kövast moha jähi, säel `tehti [tuuliku jalg] öhe liigi roampakkudega Pöi
4. kord, puhk, järk oli mitu `liiki teda `vaatamas käind Jäm; pööra param kodu tagasi, ole natuse `aega kodu, mine uue liigiga Khk; ma köesi kaks `liiki seal Muh; kui minä õma `liiki kodo õlen, teen kõik ärä Kod; ma ole kait́s `liiku `lat́si kasvaten (enda ja poja lapsed) Hel || munemiskord Mõni (kana) muneb kolmkümmend muna ühes `liikus - - si̬i̬ on sordi `järgi Hää; part́s ei lää edimese liiguge `audume Hls; kana om üte liigu är munenu, nüid akkass `loḱsme Krk Vrd liit3

lõuel, lõuele lõuel Pöi(lõvel) Muh Kse Var Tõs Khn/-õl/, löuel Sa, lövel Mus Emm Käi, -il Hi(-b- Phl); lõuele Var Khn/-õlõ/, löuele Vll, lõvele Pöi nõles; nõlesse obu on lövel, köhib Mus; obused jäävad `kergest löuele Vll; Obu oli kevade lõuel, sellepärast on nii lahja Pöi; kui ninast `sõukest tatti ja mäda `välja tuleb, siis `üetse, et obu oo lõuel Muh; hobune `olle lövil, ajab suust nenast tatte `välja Phl; mullu `talve olid kõik obused lõuel Kse; obu jääb lõuele, kui tä külmetada soan Var; Mede obo lõuõl Khn Vrd louel, lõul, lõule

maa|ilm (täiendosa sag lühenenud; mõlemad osised võivad käänduda)

1. maakera, selle teat piirkond, ka lähem ümbrus; inimeste maine elukeskkond `juokseb `pitki maad `ilma Lüg; Mu ristipoeg Villem elab niid taga maailma pöhjas Iina piiri ääres Kaa; tea, kus ma‿i·lma `ääres poiss juba otsaga oo Krj; ta oli keik maailma riigid läbi käind Vll; Kes neid maailma `asju `kõiki teab; Sii on änamuses kivi rihaltsed, kivid muidu käe, puud osta ja väa moa ilmast (kaugelt) Pöi; see oo ma‿i·lma merede sihes köin; ole sa kus tahes, mene ma‿`ilma või ole täsa Muh; Moo`ilmas on keige `rohkem varesid, Maresid, `kirjusid `koeri, köverid puid ja `körbisid obusid Emm; Äi mina pole kusse maailma pool käind, olin keik see aeg kodu vagusi Rei; tenekord sadas lund ja `tuiskas nönna‿t ma‿i·lm oli koos Noa; pukes ää siit ma‿e·lmast (suri) Rid; ma‿e·lm oo suur ja lai, ei tea kus ma‿`elmas tä `jälle oo Mar; kauda maad `ilma ulgub ja `kraitab Han; kõik ma‿i·lm oo riigisi täis Tõs; Mullu käösime muajõ·lmast (mandrilt) `einu `tuõmõs; Ei maksa õlut `terven muajõ·lma joobakatõlõ ää `juõta Khn; keik elajad on `loodud maailma kera `piale HMd; kogo ma‿`ilmas põle nihukest `aśja `nähtud Juu; ku ta ommukult `vällä tulli, ta kiseńt nõnda et maailm tah́t `lõhki minnä Hls; sa tahat ma‿`ilma `ende kätte saia; sa käüt maad`ilma, sa näet `mitmetsugu inimest; ta om nii tulivihane, et ti̬i̬ss või ma‿i·lma puruss Krk; Esti rahvass olnava üle ma‿i·lma kõ̭ige ilusamb rahvass; oh `taivane aig, kõ̭ik ma‿i·lm (kõik kohad) linu täis, ja kõ̭ik pidit sa `kakma Ran; ma‿i·lman om jo kõegesugutsit maid, äid ja `albu Puh; ta `ihnuss ja `ahnuss om nii suur, et võtass kõ̭ik ma‿i·lma `endäle; ma `rü̬ü̬kse nii et ma‿i·lm kõlisi Nõo; nikagu maailm sais ja inemise eläseʔ, ei lõpõ külm ei pallav, ei küĺv ei `lõikuss; kas mul no maad`ilma henne ala vaia võtta om; ma lät́si Valgan juudi `pu̬u̬ti, noʔ oĺl kõiḱ maailma rõivas kokku ostõt, kõik riiuli `oĺli rõivast täüś Har; śjoo maailma pääl õ̭ks elät; sääl maailma otsast (kaugelt) jo võt́t nase Se; maailma soojaks kütma kõike korraldama; kõiki aitama Äga maa`ilma jõua sojas kütta Han; ei jõvva maa`ilma `lämmäs küttä Hls || piltl ku esä piśt `vanma, siss vańd nii et maailm mustass läits Nõo; küll ta pajat nii kõvaste, et ma‿i·lm värisi käen Kam
2. rahvas, üldsus Maa`ilma suud ei saa `seisu `panna Kuu; ärä usu maa`ilma juttu midä maailm `räägib Lüg; mis sa ennast nii `kangest maailma käde annad Vll; kis maailma suud `kinni paneb Emm; Küll maailm öpedab Käi; ma‿i·lm oli juba `käärimäs Vig; Juanipäe oli `Kihnus kolõtumast mua`jõlma (mandrirahvast) kogo juõsn Khn; ei mol ole ma‿ilmaga kedägi `reäkimest Juu; kiḱk ma‿i·lm `pandse tähele, mis enne es `tunta, es teedä Hel; vahi kudass ma‿i·lm eläb Puh; maailma inemise (võõrad) kokku aedu, no˽kas na mõ̭nõ saajaʔ, üt́s ei tunnõ˽tõnõtõist Har || kui tä sedäsi ma‿e·lmaga `tõmmab, tä oo jo siss ma‿e·lma oor Mar
3. universum jumal oo küll maaelma loond oma vägeva `käega Mar; maailma `suurust ei tiä `keegi Tõs; `piibli om katõ `jaoline, vanaaig ma‿i·lma `lu̬u̬misest niikavva ku `Kristuse `sündimiseni ja `vastne aig Nõo
4. (intensiteedisõnana) a. ilmatu palju, maa ja ilm Uks oli `hirvakille ja tuli kohe maailm neid `kärbäsi tuba Kuu; vana `saariajal oli - - Juesuus maailm suvitajaid Vai; `sönna jähi jo neid maailm veel `järge Jäm; Kisendab `kohta maa`ilma, see tähendab, et kisendab nii palju, kui jovab Rei; tääl oli `riidid seal ma‿e·lm Mar; karjamal `rohtu ma‿i·lm Vig; tule `siia, sii `ruumi maailm Tõs; tuleb mõni obene eden, viimäte `koŕjub moailm näid Kod; neid kommedit olli ma‿i·lm, mis pühädal tetti; neil om ma‿i·lm kähen (suurest karjamaast) Krk; muidu tasane meheke, aga nigu paar `pit́si ärä vet́t, siss `oĺli `kuraa·si ma‿i·lm Ran; maailm raha käen Puh; siäl um `rõivit maailm Vas; oĺ esiki maad maailm Se b. adj ilmatu, tohutu ma‿i·lm suur talupere, igal ühel oli `palju `lapsi; `Kalvis oli maailm suur `viina`vaprik VNg

masindama masin|dama Jõe Kuu Jaa Rei Tõs Vän Tor Hää hajusalt Ha, VMr Trm Kod Ksi Lai Plt KJn SJn Trv TLä, -damma Har Rõu Vas, -tem Krk; massind|ama Pöi Muh Vas/masse-/, -amma Vas, -eme San, `massindama Hlj RId(-mma); maśsindama Kei Amb JJn VMr VJg Sim I Plt Plv/-mma/ Se

1. masinast läbi laskma või ajama ma pidin olema neid `vasta vottamas ja `lüpsamas ja `piima viel ära masindamas Jõe; Mei olime sulasega kaheksa `päivä siel suvi`vilja küläs masindamas Kuu; muist `kolkisivad `kolgis`puuga ja muist `massindasivad (linadest) VNg; `massindatud `piimä `läksin valasin ka viel `neile (põrsastele) ette Lüg; Nendel oli lina massin, massindasid oma linad ise ää Pöi; kas linad‿o juba massindet Muh; viĺla masindamene on juba lõppemas, `aetakse veel varisi läbi LNg; kui oo masindud, siis saavad lenad ää `rookida Mar; meil oo masindamese `juure ikke viil abi vaja, ega me selle perega akkama saa Mär; vili saab masindud, meie masindame viĺla ää Lih; masindajad juba igaüks oma `kohtas Tor; Ku kõik välised tü̬ü̬d `tehtud `oĺlid, siśs `tuĺli lina masindamene ja `puhtaks tegimene Hää; `otra, seda ei peksetud, seda sai masindud Nis; `mullu me masindasime teese perega kokku Juu; ega‿s `enne neid `villu masindatud ega, mutku kodu ikke kraasiti KuuK; kõik rukkid jäid `sisse (tulle), masindamatta rukkid ja kot́tisi jäi ja Ann; teda (kanepit) on `raske `ropsida ja maśsindada VMr; kui muud rehed läbi, siis `pańdi linad paŕsile `kuima ja akati masindama. käsitsi masinad `aeti vändast kahele `poole, üks pihu õli korraga vahel Trm; mi̬i̬s maśsindab `piimä; isä viśt masindab (niidab) vi̬i̬l Kod; masindadi `rohtu, `tehti peenikeses `lu̬u̬madelle Ksi; niikaua kui linu `oĺli - - iga `ü̬ü̬se oĺli lina masindamene SJn; nüid om meestel `seitsmess päe [vilja] masinte Krk; `mulle tuleb `täämbä masin, masindap läbi tolle viĺläraasukese, mes mul om Ran; ma˽lähä Tursa poolõ linnu masindamma, siss saat nakada jo rabahamma Har; `täämbä maśsindedi linno Plv; Vilja masindamine käve `talgo kõrrah, külä rahvas üts tõõsõl abih Vas
2. piltl vadistama, lobisema mis sa masindad, pea suu Kse; iḱki ninapidi koos masindavad Hää

meie n me(ie) eP M T, `meie hajusalt R(me), TLä Rõn, mei R Hi Kir Kse PJg Vän Tor Ris, mi, miʔ Hel Võn San V; g meie uus Jaa Pöi Muh, L K I Krk Hel T, `meie R TLä, meite, `meite S(met́te Mus Kaa) Tõs(meiti) Khn Aud PJg Ris HMd Rap, mede Kär Käi Rei Mär Vig Var Kõp Vil Trv Pst Hls, meide Khk Vll Käi Rei, mete Khk Ris HMd Rap, mei R Hi Vän Tor Ris, me Phl Rid Kul hajusalt KPõ, KJn M T, mi, miʔ San V; alaleü meele Kod MMg Äks KJn T V

1. osutab vähemalt kahesele rühmale, kuhu kõneleja kuulub küll mei ~ `meie kisasimme ja melusimme Jõe; mies hakkas siis igä `truostima, et ärä nuda, et eks me igä saa kuo; `ilma `leivätä mei ei ole `olled Kuu; [kalad] mis jäi üle `meiest (meie söögist), siis nied panima `jälle `ninda `kergest `suola VNg; `meie `einam `juokseb `neie `krunti `kinni Lüg; meide isa töi ühe poole `toopi [õlut], taal es ole maitsed midagid Khk; me `riisusime eina mätaste `peale, siis akkasime kaarutama Kär; Met́te kassil olid kevade pojad Kaa; ajas `meitid iga oomingu kellu neljast `väĺja Vll; läks meitest `löntides `mööda Jaa; me es soa nende lisi mette; `meitid `olli seitse `poissi ja seitse tüdrikud Muh; nεε mei mette änam sii maa pεεl (keelejuhi ütlus jumalagajätul) Käi; meidel oli ju `kougel einad `tuua Rei; seda peab siis me meeste kääst küsima Phl; meid ~ `meitel `kästi kodo `minna LNg; me lehm jähi mineva suve `ahtraks; kolm `poissi oli `meitid Rid; meki meite õlut koa Mär; `meitid oli sada viis last `koolis; mineb`aasta Oĺli Ańni `niitis mede `lammad ää Vig; ega `meitil siis näedatud seda, mis `moodi se kohos oli, me olime siis kodu Kir; meite põlves põle `katku olnd Kse; põle ulk `aega `meiti `vaatamas käin Var; nii suur õue oli `meitel nagu mede tuba neĺlase võtta; tä jo meiti laps Tõs; ma‿i·lma sõda tegi mede koha tühjäs, ei tiä, mis nüüd meitest suab; kolm oli `meiti; Nämäd jäid `meitesse `luõtma Khn; `peale mede põlegid vanemid, eit on noorem medest Aud; siin mei jões ei saa kallastest `väĺla vesi; mullu olid mede `lambad puha tõbised Tor; `Seuke `väike võsakirves `oĺli - - me poisiksed täksisime, si̬i̬ `oĺli mede amet Hää; metel põln `kuskil `minna; mis sa tahad meilt `saada Ris; ta suri ennem ära kui me isa; vanaema, see `kinkis metele siis pia rät́ikud HMd; meitel olid pośtivahed kõrvu; pueg jäi mete kasvatada Rap; se põle meie asi Jür; sie siin on meie kardul Kad; `meltsasi on paĺju meie metsas IisK; anna kaha meele, meie võtama kua kahaga; mine aga meiss ärä (meie juurest eemale) Kod; kos me `enne seda `tarkust `võt́sime Ksi; meie ei tää midagi, oleme siantsed alamad inimest Vil; mede talu om ka Läti piiri pääl Hls; ta‿s lausu meil kedägi; tule sina ka üten `meege; si̬i̬ naine käüs meist (meiega) läbi Krk; mis mi külälistele katta annami Hel; sa anna iki mundele kah, mes `meie siss ütsindä kõ̭ik `sisse sööme Puh; ku meele oss kõ̭ik nu̬u̬ aena jäänuva, me oss iluste oma `aindega läbi tullume; `meie oleme küll lõõrini täis, `meie `süvvä ei tahame Nõo; mis teil ädä om, me saame `teeka läbi, misperäst te `meeka ei saa Võn; te kaśs olli jälle me tare man Ote; emä `ku̬u̬lmist mi es näe; ku mi latsõ `olli San; mi vanami̬i̬ss teḱk noid pää `harju `tervele küläle Krl; timä ei lähä ilma meildäʔ; ta käve iihn (enne) meid siihn; tulgõ `miika üten, siss om meil kah paremb minnäʔ Har; meil lät́s ratta tsõ̭õ̭ŕ `kat́skiʔ, `ankõ üt́s ratta tsõ̭õ̭ŕ meele Vas; ḱevaja `oĺle mi mõtsun paĺlu ḱäku Lei; oh sa mu meie imestust, vaimustust väljendav lause Oh sa mu meie, küll sellel oo keerd (rutt) taga Kaa; Küll sääl sai ikki `naĺla, oh sa mu meie küll Trv; Oh sa mu meieʔ, kül‿nä˽sibuva (sibavad) Rõu
2. märgib kõneleja kodu, peret, elupaika, kodumaad jne idatuul lükkab `jälle vie `välja meild Jõe; `meitel kεisid ka vahel `tantsimas; jääd täna `ööseks meite `poole Jäm; Teitelt oo meiteni änam kut vörst maad Kaa; `meitil tuba nii `roamas Pöi; `meitest ta läheb ju kaudu Muh; soa kukk `ööti meitel Rid; tulge‿nd meilt läbi koa Mih; viimist `korda nüüd `minnä meilt Khn; medest viis kilumeetert edasi Aud; `meitel see `kastan teeb tua pimedasse PJg; mei pool küll seda ei ole Vän; pista vahel pää mede pu̬u̬l kah Hää; mei‿pol laulab sedasi, kudas tei‿pol Ris; `Rätla mõis on tükk moad meilt ära HJn; oli meil ühe pääva Ann; pärast põles ära see tuba meil Pee; ega meie nurgas õlegi tammikuid; meie kańdis seda sõna ei õle Trm; meie nukas olid `veiksed talud Plt; meil nad käisid kanis `tihti KJn; mede keeli on ööbik Vil; meil Kurenil tetti iki jaanituld Trv; `Elmar tule meil iki jutusteme Krk; tatarlastel om suure põse sarna - - meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole; tule meele `mäńgmä Ran; ei tiiä, kos ta läits, meele küll es tule; meild `minti vahel katõ obesega kabeli jutussele Nõo; tu‿m mi˽sõ̭na, Mõ̭nistõ sõ̭na; tuu˽tu vakk `jauhvõ meile Har; timä oĺl mi˽pu̬u̬l `ti̬i̬nmähn Rõu
Vrd müö

minav|aasta minäv- mullu minävuassa mul õli rükid Kod Vrd minev|aasta

minev|aasta minev- IisR Jäm Pha Emm Phl L hajusalt K, I eL(-ń- Hls), mineb- Mär Vig(me-) Mih, menev- Hlj Lüg Muh VJg Plt Pil, meev- San Urv Vas; mineva- Kaa JõeK, mineba- PJg, meneva- Lüg (põhisõna sageli lühenenud) mullu, mineval aastal ma kudusin viel menev`aasta kotti Hlj; Minev`aastast `saadik `aige `teine IisR; See oli mineva-aasta sui, kui ma Tallinnas keisi Kaa; minev`aasta oli küll pailu `pähkid Pha; see `aasta ikka εnam (parem) vili kut menev`aasta Muh; minevaast said nii `palju karduled Phl; tänabu oo naa `paĺlu `parma, kui mineb`aasta puude peal `lehta Mär; meil jäi menebasta tegamata - - suur ein Vig; mineb`aasta puud olid üsna `tihti `ärmas ja oo saand üsna paelu kõue`vihma koa Mih; Minev`aasta olid paramad jõlmad kui tänäve Khn; Minevasta `oĺli näru sui, muudku lahestas `vihma Tor; poisikesed panivad siin Vaus minev`aasta puol küla põlema VMr; minevuassa kiśkimä linu Kod; minev`uasta `võt́sin sialt raha `võlgu kaks `krooni Ksi; Mińevasta olli küĺm tali Hls; ma‿lli minev`aasta vi̬i̬l nii kõbuss, et `põimsi uba Nõo; minev`aesta sattõ kait́s nädälit otst otsani San; minev`aśta jäi paĺlo `haina teǵemäldäʔ Rõu; ma˽käve ka `kaajat́sil, ku seo pujakõnõ täl oĺl meev`aaśta Vas; minev`aaśta oĺl `varra külmäʔ, tinahhavva om kõiḱ illanõ Räp Vrd minav|aasta, minev|aastaga

minev|aastaga minev- Ote Har Rõu Vas Se Lei Lut, meev- Urv mullu üle minev`aastaga (tunamullu), ku ta kävve, sis ta kõnõĺ Ote; Meev`aastaga es olõ˽hää `kartoli suvi, `väega vihmanõ oĺl Urv; timä koĺõ jo minev`aastaga siist ärʔ Rõu; no minev`aaśtaga `olnu˽ka hüä˽kardokaʔ Vas Vrd minev|aasta, minev|ajastaga

minev|ajastaga minevajastaga mulluSe Vrd minev|aastaga

muljuma `muĺjuma, (ta) muĺjub SaLä Kaa Vll Mär Var Kse Vän Saa Juu Amb JJn Koe Trm Kod Pal; `muljuma, (ta) muljub S(-ljo- Hi) Rid(-ljo-) Var Tõs Hää JMd VJg Iis Trm KJn, `muljub Hlj Lüg Vai; `muĺl|uma, (ta) muĺl|ub Jäm Khk Kaa Vll Tor Plt, -oma, -ob Mar Ris; muĺuma, (ta) muĺub Saa Plt KJn

1. vajutama, suruma, litsuma `muljus minu kää ära Hlj; sie on nüüd saand `luoma käest `muljuda Lüg; tama sai nii kovast `muljuda, et `külje`kondid `katki Vai; einad kut pole kövali muĺjudud, on koreli ning `pehmeli Jäm; king `muljund `varbad `kömmi; täna tuul mere poolt, muljub jää `kinniseks; möni seant jutt, muĺlu jala talla ala (ära tee väljagi) Khk; laguja rohi - - kui `muljusid, tuli `virtsa `välja Kär; Muljuge änam üksteise vastu tiheli kogu, siis ruumime siie sisse ää keik Kaa; `värdlig‿kuub oli üll, kurrud olid `sisse muljutud Vll; `Ämber oli `muljuda saand, suur mõĺk külje peal Pöi; suur tõrs `pandi `keskel toa põrandad ja üksteise järele kätega `muljusid seda sõba Muh; Ma muljusi kerstu kaane `kinni Emm; kui laps löi muha, [tuli] noa teraga muljude Phl; käsi sai `muĺjuda Mär; [luupainaja] muljub kõri `kinni ja inge `kinni Var; mes sa muĺlod mind Ris; rind muĺluti oherdi kaba `vastu Juu; olivad `viega `kangaid uhand, käte vahel olid mudind ja `muĺjund JJn; muljun ta `vasta `seina Iis; lina leesik on ärä muĺjutud, nüäridegä kińni tõmmatud Kod; muĺlub teise päris siniseks Plt || piltl rõhuma; muserdama mure `muljus tädä Vai; `rasked mured `muljusid teda kuni otsani, tal iad `põlve põldki VJg; mured muljuvad inimese nii ärä KJn
2. mudima, masseerima ku - - siga jäi `aigest, siis sai käsidega `muljuda `lõua pära Lüg; `mulju kovast `selgädä, siis saab `tervest Vai; targad `muljusid ning `triikisid Jäm; valudab sool ammas, siis muĺlutase kaila `sooni Khk; [ta] Oli sii tark muĺjuja, kui ta su rinnaaluse läbi sonkis, siis haige ää kadi ka Kaa; Sa mulju mo abu vähe Pöi; kui `aiged `liikmed ehk kondid olid, siis `saunas muljudi Käi; isa `käskis oma `köhtu `muljuda Phl; `jalga muljutasse, kui pahk paegast ää Rid; tä muĺlob `soena ja triigib `soena, kui sooned oo `aeged Mar; minu ema `muljus ka mitut `terves Tõs; mul `kangesti ooled üles aanu, tule muĺju Saa; uppunud inimest muljutasse, siis tõuseb elusse Trm; muĺju ja õõru tädä, suaned üles paessetand Kod
Vrd mulima
3. painutama, koolutama köre oli tervelt muĺlutud Jäm; keige ennem tulad [korvile] `jälle pannad `muĺjuda ning siis tulad otsad teha ning selle `järge `kaared `sisse `muĺjuda Ans; Väiksemate, nii kahe-kolme mehe kalapaatide `muljumine tehti ikka ise kodudes Khk; Rehetuas muĺluti `looki ning rεε`aissu Kaa; See on üsna stike puu, see on ea muljode Käi; öhö `öhtuga sai vaest kaks kolm tükki muljut (lookadest) Phl

mullu mullu Jäm Khk Krj Pha Vll Pöi Muh L/-o LNg/ KPõ I Plt KJn Trv Pst Hls Puh Nõo San V(-uʔ); `mull|u Kuu RId SaLä Rei Khn, -o Vai Ris; mulu Lei möödunud aastal `mullu keväjäl vast sai se aid `tehtud Kuu; vend suri `mullu suvel, oli minust kolm `aastat `nuoremb VNg; `mullo on menevä `aasta. üle menevä `aasta on üle `mullo Vai; pailu te `mullu `saite odre Ans; mullu sui oli `kange tuul-torm, tuul aeas puud ülekaela `pitka Khk; ma keisi mullu `viimaks Mohus Vll; mullu jäi vanu `tuhlimi üle Muh; Ärjad mei müüsime `mullu maha Rei; ei mullu sui olnd kellegi `aasta Mär; Tede lapsõd tänäve paelu `priskemäd kui mullu olid Khn; Mullu sain seetsekümmend kaks `aastad vanase Tor; ei saan jo `mullo sügise `kuskilt ube ega `erned `osta Ris; mullu oli `sooja küll, aga tänäbu mutku `vihmä saab Juu; sial [ta] oli mullu, `laskis kuus püid maha JõeK; mullu `lämpasid kõik luomad meil JMd; kaer oli mullu nii vilets, et mõned lajud sai korjata Kad; mullu õli meil pallu rahvast Iis; ristikud äpardasid mullu Lai; tal olli mullu pulma Hls; ma mullu käesi küll sääl, aga nüid ei ole käenu Nõo; mullu olli nisukene ää suvi San; mullu sügüse sai opõn nellä `aastõdsõss Krl; mullu˽`kaśvi meil õks periss hää viĺläʔ, näüss noʔ, kuiss timahalt kasusõʔ Har; tu oĺl jo mulluʔ Vas Vrd mullud

mullu|aastane möödunudaastane `mullu `aastased einad on `otsas Ans

mullud mullud, mulud mullu mulud ḱevaja Lei

mulu mullu

munn muńn Kul Vig JMd Räp, g muńni Mär Khn Tor Hää Saa Kei VJg Sim I Ksi Plt KJn Krk Plv, munni Sa Muh Mar Kse Tõs Hää Ris Kad Plt Trv Krk T Vas; munn g munni Emm Käi Rei, `munni Jõe Kuu Hlj Lüg Vai; pl muńniʔ Urv Rõu Lei

1. suguti, peenis kogu pere `katsub pereme `munni = `ukse kääpide Jõe; mina sedä en usu, kas `võetagu munn maha Lüg; muńn, see‿o isaste asi Khk; kuĺt jookseb, muńn `paisub = vokk Krj; Püksid olid nii lagund, muńn `paistis puhas ää Pöi; sellele kasvab muńn taha, kes soku`sarve puhub (öeld tütarlapsele) Muh; ärjä muńn, see `ööti ärjä kõra Mar; obosel muńn oo ja muud kedägi Vig; Kellel iä karunõ muńn, sellel `ollõ iä õńn Khn; mis sa jürgid oma küĺmä muńniga, `öelti, kui mõni mees möllas `kangesti Saa; lähed muńniga kusele Kei; pane muńn `püksi Sim; Laia muńni eli, see õli vist liikva nalj Trm; võt́tis `perse `paljass, `näitas minu isale `muńni Ksi; lapsel tiĺl ja mehel muńn, täkul türa ja ärjal kara Lai; muńn on `pehme nagu niisk, võta [või] lusikasse Plt; muńni ei ti̬i̬ mud́u midägi, ku‿i ole kot́te koputaman nalj Krk; ta om poole munniga tettu (saamatust inimesest) Ran; ega nali `kaala ei `lõika ja ega muńn `kintsu ei õõru Nõo; Mis kasu om sest suurõst munnist, ku väikene ti̬i̬b sama tü̬ü̬ Räp
2. pl munandid mõni ei saand `õiget `särki, ei kattand `munnisigi Lüg; tule sa meitel `ungruks, näpista meite `pörssa munnid ää Khk; vana mees `olli talle `muńna ää `lõikames Muh; Mool olid mullu munnid taga, `seaste pole üht, `seaste pole üht (härja möirgamise inimkeelne tõlgendus) Rei; poiśs, muńnid maha Sim; `lõikan `põrssal muńnid ära Iis; suured muńnid, nagu pada `jalge vahel Kod; Leena käis `muńne `lõikaman, `latsi `vasta `võtman Ran; me Mut́al (koeral) võeti munni maha, mud́u ta ulk Ote; Nii`saatõ˽tsoori˽ja˽muńniʔ, noid es sü̬ü̬˽ka˽`kiäki Urv; `muńne man um viga Plv
3. ümar asi a. käbi Muńn sadi männä otsast `tolksti pähä; Sooja päävägä vädäväd muńnid kõik arvõlõ Khn b. junn obose seta munnid, `lamba seta öba Emm; obuse seta munnid on meitel Käi; Mõni `ütleb ka obusemuńnid - - vahest ei taheta nõnda lausa `väĺla `rääkida, sis `öeldaks muńnid Hää Vrd munnusk c. kapsanuuter `kapstal munni all nigu ponni all Ote
Vrd muna

muretsema murets|ema R(-emma Lüg Vai) Sa Muh Käi Rei Rid Mär Kse Ris Kei Juu(-emä) Kos Jür JMd Koe VMr Kad VJg TaPõ Plt KJn Vil Trv Ran Puh, -eme M San, -õmma Räp, -õmmõ Krl; murõtsõ|ma Khn, -mma Rõu Räp

1. muret tundma muretseb `selle `asja pärast Hlj; seneperä ei `uoli `ninda muretseda, küll saab tüö `tehtust Lüg; see‿p muretse midaid, laseb keik nisa·mma `minna, annab `saatuse jumala ooleks Khk; muretseg mette tüha asja pärast Vll; aga ma muretsesi so pärast Käi; mis sa `tühja muretsed, jäta mured maha Mär; ää muretse `ühti - - ää kurvasta kedägi änäm Tõs; mis siin ikki muretseda, las `minna keik lauluga Saa; ma saan ju `muldas küll muretseda, aua pohjas kahjatseda rhvl Ris; elan üksi lese`põlves ja muretsen Kos; küll ta `ohkis ja muretses Koe; ma olen kua `liiga muretseja VMr; sa piad iḱe alati muretsema Pal; muretseb ja kurvastab, aga põle viga kedagi Plt; paĺlu nüid tõene inimene miu muretse avitess Trv; mis sa ninda muretset, küll ilmaratas veereteb kikk mure su päält Krk; temä ei muretse ommenetse päevä peräst, eläb nigu lind ossa pääl Ran; lat́s muretsõss oppusõ peräst Krl
2. hoolitsema, hoolt kandma Kas `maksab `võeraste `laste iest nii `kangest muretseda IisR; egaüks muretsega `eese eest Khk; `Küünlapest sai aketud juba nende adrapuude eest muretsema Pöi; ema muretseb `laste eest Käi; ää karda, tä muretseb oma eest isi Tõs; muretsesin ikka kaĺla eest, et ta kuivaks ei jään Ris; jumal muretseb kõigi eest Trm; vald muretseb ike meie eest Plt; küll ta muretsep siu i̬i̬st Trv
3. soetama, hankima Ma täün muretseda omale paksjakku ka, `lähteb juo `külmäks ne Kuu; mies muretse kaik käde, `naine on `laiska VNg; Uute püiste muretsemine lihab `kaĺliks Jäm; kui `linnas keiasse, siis muretsesse `aśju koik Khk; Nee kalavintskid, mis ma mullu muretsesi, oo juba üsna `lammu Kaa; Kenad `riided oli omale muretsend Pöi; muretse omale üks töö riist koa Muh; poiss oli omal tööd muretsend Käi; ega `meitil põlnd `tarvis `toitu muretseda mitte, selle jaos olid vanemad, kis toidu muretsesid Rid; muretseb taale kõik kojo kätte Mär; Kamba `piäle oli üks, kissi kraami murõtsõs Khn; muretses lapse, meest ei saand `ühti PJg; muretseb omale `raske eenatööga `toitu Tor; siis me pidime oolitsema tema iest ja jalavarjud ja siis püksid muretsema temale Kei; nii kaua lõid `sehvti, muretsesivad lapse Jür; eks igaüks pia omale ülespidamist muretsema JMd; olen mitu `korda `ärvind ikke üht iad `kuera muretseta VMr; nüid kuue`kümne `aastase mehega akas tema vi̬i̬l last muretsema Äks; kellel on lehmäd, muretsesid enestel eeńäd Vil; `viina olli kah muretset Pst; ao aig muretse `latsi, siis tuleve punatse päiege, rüä `rõuke sehen muretse, sis tuleve sul targa latse Krk; nooda olliva kuvve mehe `pääle muretsenu Ran; muretsi `endälõ uvvõ `rõiva Krl; `hańkma om nigu midägi kokko muretsõmma, kokko `koŕjamma Räp
Vrd muretsama

määndama `määnd|ama VNg Lüg IisR Jäm Khk Vll Pöi Emm Rei Kul Mär LäLõ Tõs Aud Vän Saa Ris JõeK JJn hajusalt , Äks Trv Rõu/-mma/, -ämä Kuu Lüg Mar Tõs Khn Juu KJn Kõp Vil Ran Puh, -em(e) Krk(`määnte-) Hel, -õmõ Krl; `mäendama Pöi Kse Tor Kad, `mea- Muh Plt mädandama kui pali `vihma tuleb, siis `määndab `eina `välla; ega vie sies puu usina ei mädäne, `liiva maa, sie `määndäb `kõige `rohkemb Lüg; Vihm `määndab `eina nii ära, et polegi, mis `korjata IisR; suur vihm `määndab `tuhlid ää; sönnik oo lauda seina ää `määndand Khk; vesi `määndab rugi juure ää, nii et pole `viĺja mette Vll; Lepa oksi pandi umalate peale, väetis, mäendas rohu ka ää Pöi; mis ma sõnna (hauda) siilikust `meanda võta Muh; Mis sa kotist `määndad Rei; kui katus vilets oo, `määndab seenad ää ja lae Mär; mis sa `määndäd `riidest sii mulla piäl Tõs; Egä aasta `määndäb räämed ää, täü‿mte `suõla `panna Khn; `vihma saeab iga päe, `määndab kardulad vao `sisse ära Vän; ära `mäenda vangert `väĺlas Tor; va sammal ka `kasvan juba nii paĺlu peal, et ta se katos ää `määndan Ris; maad `määndati ka, kõvera maa`kervega `löödi mättad `lahti - - `viidi `loomadele `alla ja siis `jälle `väĺja tagasi JõeK; laps kuseb `alla ja `määndab kot́i ära JMd; vesi `määndab eenamoal küinid ää Koe; ilusad `kartulid, mullu vesi `määndäs ää tesed KJn; mis sa `määndet oma asjast vällän like kähen Krk; taĺv om rüä ärä `riknu, kas ärä `määndänu vai, rüä juured Ran; vihm `määndõss aina ärʔ Krl Vrd määtama

mürak(as)2 müra|k g -ku Saa Pal; mürä|k Kan Urv, g -ku Kod KJn M hajusalt T, Plv, -gu Krk Rõu; mürak|as g -a VNg IisR hajusalt Sa/-g|as Khk/, Muh Rei Rid Mär Vig Kse Han Aud PJg Tor Ris Nis HJn JJn Pee Koe Kad VJg Iis Trm Äks Plt; müräk|as uus Vas, g -a Lüg Vai/-g|as/ Mär KJn Vil; müräk|äs g Kuu(-g|äs) Mar Tõs Juu Puh kogukas, suur (olend või ese) `suured `leiväd `tehti kohe, `suured igäväsed müräkäd; Oda pudel ja `suupa ka paar kova mürägäst (suurt lonksu) Kuu; Suur `paasine `korssna mürakas oli sies [hoones] IisR; küll on pali müräko mehi Vai; pöld oo kivi müragid täis Khk; vana`aega ahi, suur igavene mürakas Pha; mõned maasikad `ollid suured mürakad Muh; suur mürakas mees Rei; lõhed oo suured mürakad kalad Rid; mere sees oo naasa·ma sugune suur müräkäs, `üitässe Rõudukivi Mar; vene `saapad olid ühüd `koltsed mürakad; sai eä suur kueha müräkas `tehtud Mär; karduled õege mürakad `oĺlid mullu Tor; `võt́sin öhe müraku kurgi, mia seda mürakud es jõua ära `süia Saa; oli `neoke jäme suur täis inimese müräkäs Juu; ned kangaspuud on suured nagu mürakad JJn; lõugas, üks suur mulla mürakas Pee; suur mürakas `leiba, mis ma selle mürakaga tien Iis; `tõmmab aga jälle müräkid (pilvi) `taeva `piäle Kod; pöörass eenad kokko ja vahest pöörati kahekõrra kokko - - siss sai nisukene mürakas kuhe Äks; põle änäm `mu̬u̬du egä nägu inimesel, ku üks igävene müräkas Vil; õige suur müräk [leiba] kätte võet Hls; sügüse mea sai kardulit ku müräkit Krk; Nii väikukeni oĺli tu̬u̬ põrss, ku ośti, a peräst `saie tsika ku müräk Hel; meil om kaits `jorjenit, küll näil om suure tutu nigu müräku jälle Nõo; mõni `annu `väŕske kala, mõni `annu ää müräku `saia Kam; lõigassi ää müräku `leibä San; Vanast oĺl `suuri kallu - - oĺli˽ku˽mürägu Rõu; murraśs õ̭nnõ noid müräkit poolõss ja `ańde lat́silõ (leivapätsidest) Plv || (halvast, kiuslikust inimesest) oled va mürakas, paha inime, rahu ei pia `ühti Nis

narr1 narr g narri Rei, `narri Kuu Hlj Lüg Jõh, narra Var Tõs Khn Aud Tor Hää; naŕr Amb JJn VMr Kad Pil Urv Räp, g naŕri Mar Ris JMd Kod Lai Plt Kõp Vil Krl Plv, narri hajusalt Sa, Muh hajusalt , Saa Juu Tür Koe VJg Iis Trm KJn Trv Hls Hel Puh Nõo Rõn San Har Rõu, nari Vas Se; n, g `narri Vai

1. subst a. (teiste meelest) rumaluke, mitte tõsiseltvõetav, veidi ogar; ka kloun, pajats Mis siis lähäd `sinne `narri `mängima Jõh; ää tehk ennast nii narriks Khk; Ää ole naŕr, et sa teisi järge ahvid Kaa; Kes `sõukest `narri oma `seltsi võtab Pöi; ega ma naŕr põle, et sa muga nii räägid Mär; me olime nagu narrad teeste siäs Tõs; kaua ma tede narr ole Aud; `keisre narr on kõvaste pidand `rääkima Hää; küll teine naŕr narri ära tunneb Saa; ma nagu naŕr seesan, teest vahivad mind Amb; mis sa sellest naŕrist nüid kõneled JMd; jalte (jalgade) juures seisab kohe nigu naŕr (koerast) VMr; naŕr, kes Narvast naise võtab Iis; kui ilma naŕrid kahekeisi Kod; mine naŕriga `aśju aeama, sest ei tule `väĺja midagi Lai; mind - - `tehti naŕriks Plt; ei tää, ka vi̬i̬l naŕremped `narri om Hls; esi täis inimene, a keksip ja `karglep ku naŕr Nõo; kae noʔ `naŕri, mis ärʔ tegi Plv b. narrus, rumalus mis `narra ta sii teeb Var; ärä aa `naŕri Kod; lurasid puu lusikatega supi sees, `rüipasid ja luristasid, tegid pool `narri Plt
2. adj a. tobedavõitu; pentsik, naeruväärne sie on üks narr inimine, ke tieb rumala tükkisi Lüg; `naŕri juttu ma ei usu Ris; naŕr inime, üks `niuke kergaka `moega Tür; [mõned] panevad sedä Kodavere ki̬i̬lt narriss Kod; ti̬i̬b pääle va `naŕre `tempe Trv; sa‿let muedu illuss küll, aga nõ̭na om sul naŕr Puh; kagos om naŕr lu̬u̬m, ei mõśta `viĺlä süüvvä, sü̬ü̬b uhaku `lehti Nõo; Kuis sa˽taa põllu nii `hitskmitse olõt `külvnüʔ, ta‿m nii naŕr kaia˽muil inemiisil Urv b. kehv, vilets, halb `kaige `narrimaks `tuuleks igä `piedä kagutuuld; `Soidimme edesi kuo `puole, tuju oli narr, last mend, mei `reisurahast `ilma Kuu; meie rugi jääb see `oasta narriks Jaa; Mõni on nisuke naŕr selle süemaga Amb; mullu olid meil naŕrid linad JMd; mul oo tänäuade naŕr vili Kod; serätsit `naŕre `kartold ei ole kellelgi, ku miul prõ̭lla om Puh; taa om säärän naŕr miiś, ku ta tõsõ käest raha `võlgu võtt, ega ta kätte `massa ei tahaʔ Har; mul oĺl `väega naŕr pää, es võta oppust `vasta Räp

nõgu nõgu Kul Var Hag Hel Ote, g nõo Rid Mär Saa Ris Kei Juu Kos Koe VMr Lai VlPõ, nõu JJn Koe Kad VJg Sim Iis Hls; n, g nõgu Jõh Pöi Muh LNg Rid Kir Kse PJg Tor Hää JMd Kod Kam Rõu, nögu Sa Hi, nogu Kuu Hlj VNg

1. ümbrusest madalam pinnavorm Nogu `kohtis `kasvab - - hüäst `johviku Kuu; see oo `söuke nögu koht, vesi `vaibub `sönna kogu Khk; Poolavarred kasuvad `jälle `seikstes nögumates männikutes Kaa; Märjad nõgud moad, millal nee `kuivavad Pöi; kellel nõgude `kohtade peal `tuhlid oo, nee `lähtvad mädanema Muh; Sääl oli üks nögu, mei läksime seda mööda alla Rei; nende nõgude sees kasub kõige parem vili Mär; nõgusid mede maa pääl es ole Saa; teene on Sinika loek, vihmase aeaga on vett täis - - mis põlvel ta `sõnna on jään si nõgu Ris; nõo sees on ike vesi, jooseb kohe Juu; `sinna nõgusse ei saand `vilja mullu maha tehagi JMd; nõu sies kasvab ia ein Koe; vetelagu aal, siis `korjab nõu `kohtadesse vie korjandused Kad; nõgu kõst, siäl seesäb vesi alate Kod; läks üle nõo siit `alla, teisest mäest üless, siis vahepial oli nõgu Plt; nõgu om matal, kos periss kuivass ei lää Kam
2. süvend, lohk `Puole `tunni peräst `täüdüb vajutada `siebi `servä - - `muidu `jääväd `serväd `korgemaks ja keskpaik `langeb jo `jäähtüess igä nogusse Kuu; Ma ole ka näind, et sorri pesa on vana kännu `otsas, `sõuke känd, misse ots vähe nõgum on Pöi; nõgu seljaga obu `olli Muh; penn [on] suurde sarikatel, siis ei vaju [katus] `keskeld nöguse Emm; niukse nõos seĺlaga obune Mär; jala nõgu on päka ja kanna vahel Kei; jalg jüśt seält nõo koha peält `aige Juu; rõuk on `lośsi vaond, nõgu sees SJn; nõgu selläge obene Hel

ohakane ohaka|ne Vai Mär Tõs/g -tse/ Ris Juu JMd VJg Plt Hel, -kai|ne VNg, -ga|ne Khk, g -se; ohakanõ Har, ohha- Räp; õhaka|ne Lüg, -kai|ne Iis, g -se; uhaka|ne g -se Khk Kaa Vll Pöi Muh Hää Koe Kod Ksi KJn Puh, -tse Tõs; uhaka|nõ (-h́-) g -tsõ, -dsõ Har Rõu Vas

1. ohakaid täis õhakane põld Lüg; ohagane maa, äi saa `paĺja jalu `keia; see oo sehande uhakane rohi, loomad ep taha seda mette Khk; pöllud mönel nenda uhakased Vll; `Kangest `sõuke va ull uhakane maa Pöi; meie otr oo tänabu nii `kangesti ohakane Mär; ohakatsed kaerad Tõs; meil tänäbu oli nii ohakane põld, kebäde `keskosid muist ää Juu; vili oli mullu ohakane JMd; sie põld on õhakaine Iis; kui kägo tuleb `vitsa, suab `viĺjä, kui `urva, [tuleb põllul] uhakane aeg Kod; kül‿si on uhakane maa, uhakid täis KJn; teil om uhakane lina Puh
2. okkaline, okaskarvaline käŕk - - om `seande pruuń ohakane Hel; siiĺ om üle kõ̭gõ uhakanõ, ta nõelaśs nii et; Repän lätt sügüselt uhakatsõss Har || piltl kiuslik, terav üte ja tõõsõga aase `krõhvi - - ohhakanõ (tülinorijast) Räp

oisut|tall oinastall oisuttall olnd `lambal Khk; oisuttalled suand `oopis `priskemaks Juu; mullu oli meil kolm oisut`talle JMd

paks paks g paksu (-o) eP eL(pagsu), `paksu R; n, g `paksu VNg Vai(-o)

1. a. suure ristlõikepinnaga; ant õhuke Puest `ostetud suurrädid igä olid `palju ohemad, mes kodu `kuoti, nie olid tügü `paksumad kohe Kuu; nönda paks jää oli veel pεεl Kaa; See laud on `siia paks `panna; Paksu lume ajas veel kevade maha; Kena paks tekk, see on soe ka Pöi; `sõukesi `paksa `kindud oo mool küll; paks nahk `tuhlil peal Muh; siis ta jεεb paksem riie, kui jämem löng on Phl; küll oli aga seal paks muda Kul; käbad `oĺlid kadaka puust ja paksu (paksust) männa koorest Hää; mõni inimene ei taha `paksu `kooki HMd; ilus paks lumekord oli ommiku JJn; eks mäńnibul ole `äśti paks kuor küll Kad; süet́ on kõva maa, paksu mättaga Iis; võiseened on paksud seened Pal; mineva taĺv oli paks lumi, ei saand `uńta ära ävitata Äks; kes `väĺlagi ei tee, see on paksu nahaga piltl Lai; lõhmussa koorest sai ka `niina, aga paju ku̬u̬r `oĺli paksem Vil; kui ommuku paks kaste mahan om, siss tuleb ilus ilm Hel; säŕk `oĺli igävene paks, t‿`oĺli oma kedrätust ja kraasitust tettu; peopesän om nahk paksemb, tu̬u̬ tuleb tü̬ü̬st Ran; leib om paks, karask iki tetäss õhuke Puh; mul om `mitma `aasta kaĺlendre - - suure pagsu; põrss ollu väga ummussin pagsu koti sehen Nõo; latem tuĺl tõenekõrd nii paks nigu si̬i̬ me pliit́ Ote; mi‿sa ni pagsu koorõ aat, koori õhukõsõ San; si̬i̬ om paks plańk, si̬i̬st om rassõ `aknõ `raami tetäʔ Har; paks `valgõ kelmeʔ oĺl `lambal silmä pääl Rõu; anna˽tu̬u̬ `ohkõnõ rät́t - - seo om `väega˽paks Vas; `rahkõʔ omma tettüʔ periss paksost nahast Räp b. suure ümber- või läbimõõduga, jäme ülimäine `palki on `paksemb; `nuora on `paksu, `nüöri on `oika Vai; maki oo paks Vig; [voki] pingi puu on kümme `toĺli lai - - ja kaks `toĺli paks KuuK; meie `kopli servas on kõhe paks anepaju IisK; pagsu pajo kasvava päevä pu̬u̬l Puh; neli `tolli `olli ri̬i̬ jalass paks; mida pagsemb niids, sedä kõvemb sai viis Nõo; keress piäp olõma nii paks, et tuld lakkõ ei lasõʔ Räp
2. (olenditest) a. tüse, priske `naine on paks kui känikas VNg; pekk `ieringid, nied õlivad `paksud, `paksemad kui `tõised Lüg; Iad ja parema omale `sisse ajand, nüüd on paks et `lõhki menemas IisR; `pakso inemisel on `ränkä `käiä Vai; Sa oled ennast paksuks söönd Jäm; paks kut vana tarna labu Mus; möni `söuke `paksude `löugadega Vll; Suur siga oli, nii paks, et mõõda vaksaga Pöi; paks mees nagu suur lõmmakas Muh; Ma oleks veel paksemaks läind, aga nahk äi venind änam Rei; tä `neoke rammos paks inimene Mar; paks nagu lihunik Kse; näe, kui paksu mottis paledega see inime oo Tõs; Üks paksu `njaoga poiss tuli `vasta Khn; oh sa `oitku, küll se‿mees on aga paks Juu; need on sial kõik paksud tüdrukud JMd; ma olin nii paks kui karupueg VMr; olivad paksu punaste nägudega mihed Rak; paks mies nägo tüńn Trm; paks kut́sikas nigu pakańd Pil; `pakse `lu̬u̬mel ei ole kedägi ädä Hls; esi olli ku ma‿ilma ahi, paks `kangest Krk; täl `oĺli paks kirju lehm, ta sai ää kõrra `piimä Ran; ennembide ma olli pagsemb, ku ma kipeste mäkke lätsi, siss mat́t eńgu `kinni Puh; noore om pagsu, ega vanan ei lähä enämp pagsuss; voorimestel olliva suure paksu obese i̬i̬n nigu võlli Nõo; Kõrdsi imändä oĺli˽kõ̭iḱ vanast pagsu˽nigu mõheʔ Urv; tal omma paksu põsõʔ nigu tõsõ mihe perse Har; ma oĺli kihäle paks, ni `ńaolõ kah Vas b. tursunud, puhetunud `tuomika `marjad `tieväd suu `paksust Lüg; nina om pähän paks Krk; kae mul om tõenepu̬u̬l lõugperä paks, katsipoolitse om üless aanuva Nõo; mul om ki̬i̬ĺ toomõ `maŕju süüen paksuss lännüʔ Har c. (rasedast) `surnud paksust piast ära, kõege lapsega Äks; ilusat `aśja kästäss `vahti, siss ku paks oled; `tüt́rik `oĺli poesiga paks, poiss salass maha Ran; ilma mehetä om täl kolm last ollu, nüid üteldäss jälle paks olevat Nõo; mõni poiss küll võtab ärä, ku ta tunneb, et `tüt́rik om paks Rõn; `pernaanõ om paksuss jäänüʔ Kan; tu̬u̬ `tütruk oĺl suuŕ paks, ku poiśs ta võt́t Har; oĺl paks joʔ viiendät kuud Rõu
3. tihe; ant hõre `paksu `pilvie tagand tuleb vahest `väljä päiv; nii`palju paks oli, et no üä asi, ku `paari`kümme `mietri `pääle midägi nägi (udust) Kuu; siin oli nii paks leppik, et rohu`lipsu ei old Hlj; `kasvab nii paks ein, et õle mies ja lüö läbi; `õige `paksust õli `rahvast Lüg; koes `paksu `eina on, säält `kerkib labusid nda‿t `seenid üles Khk; Oomiku oli taevas `paksus `pilves, niid laarib ää Kaa; nii paksult kala, üks obu äi too kala ära Pha; Kena paks rohi jähi kõik `niitmata Pöi; mullu oli ikka paks ruki Muh; suur paks männi mets Phl; ta (part) nii paksu roo sees, koer ei saa koa edasi (pardijahist) Noa; sajab nii `paksu `vihma Mär; `üĺgel oo paks karu `seĺgas Kse; Irmus paks `äikse pagi oli Var; Läks paksuks lumõsaoks Khn; `enne oli kõik seuksed paksud külad (tiheda asustusega) PJg; täna omiku on nii paks udu, et ei näe kedagi Vän; `juused `oĺlid küll paksud; Pere paks ku pudru-unik (palju lapsi) Hää; kis oli läin `sönna `paksu `metsa, ei ole tagasi tuln; ku paks ilm ja maad ei näe, `tehtaks puri `veikseks Ris; ea paks seene vihm Juu; nüid on lepik juba `paksus `lehtes Ann; kui paks vili oli, siis oli suurem akkjalg VJg; Kui augud kõik kinni õlid, siis õli kambris õhk nii paks (sumbunud), et lõika vai nuaga Trm; `niske paks pilv, et taevass ei `paissnud; rand õli [lutsudest] paks - - tõśsid vedess sõõlaga `väĺjä Kod; paksud kulmud Lai; ilm on lämuksis, udune ja paks kohe Plt; küll on paks vili, mi̬i̬s mehes `kinni KJn; tõene oli paks sari, kui tõist `kõrda `tuultide Trv; õige paksu `rahvage es näe mitti, kus kottel ta olli Krk; `viĺlä sõkutedi, siss `sõḱmise tolm, t‿`oĺli jo paks periss; vingerjit `tuĺli pagsu võrguga, kiisa vai ahuna võrguga; peenembä aena jaoss `olli paksembad rehäd Ran; ega mina tedä enämb es näe, paks udsu `olli; pagsu kammi olliva küll, paks kaḿm tõi täi `juuste seest maha Nõo; `päivä jälle tuuletedi, edimäld `laśti õrrõst sarjast läbi, peräst jälle pagsõmbast Võn; tu̬u̬ nu̬u̬r mõts om paks nigu üits pihestik Rõn; kerigun oĺl nii˽paks rahvass, et es jõvva mitte ollaʔ Krl; mõ̭nõl omma˽harva˽`hambaʔ, mõ̭nõl paksu˽`hambaʔ; noʔ aja nii `paksu lummõ mahaʔ Har; `kiisla sõgõĺ oĺl paks, harv sõgõĺ oĺl jahu jaoss; külä seeh oĺl paks elläʔ Vas; nu omma karmasnigaʔ, `võtva raha arʔ, koh paks rahvass Se
4. halvasti voolav, püdel; ant vedel ma tahan ikke `paksu suppi paremast Lüg; parajast `paksust `sotkida [tainas] Vai; seda (õli) on kahes `järkus ka, `peenimad ning paksemad Khk; [Piim] `aitab küll, on juba paks (on hapuks läinud); Veri ikka paksem kut vesi; Loom saab ega pää `paksu jahu rokka, kudas äi pea kasuma Pöi; kui soone `laskaja nägi, et veri paksuks läks, siis `pandi `kinni Muh; võttis `pakso koort püti pealt ää Mar; `Söödi `rohkem `paksu suppi ja pudru, see `täitis `kõhtu Han; leem oo paks nagu pudru Tõs; paks supp, see on ea supp, `rammus Kei; `paksu mäda `joosis suust Juu; paks `sukru vesi on jälle ehmatuse `vasta ia Koe; ega külmaga piim paksust lähä, `tõmbab aga kilgastama Kad; süĺg paks suus Sim; kui rukki linnassed on, siis saab paks õlu Pal; kui kaua keedad, lähäb supp paksust Lai; ti̬i̬ levä juur paksemas KJn; `täämbe suṕp om vähä paksuks lännu Hls; kui vesi põhjast paks, tuleb suur kala kah üless vi̬i̬ `pindile Ran; kasteti linnasse jahust ja vi̬i̬st nii paks taenass, et ta laḱka es lähä; mul jäi ka pot́t pagsu koorega kokku, ma `riibsi sõrmega kõ̭ik `puhtass Nõo; pagsu `kapsta (mulgi kapsad) tetti nii, pää lõeguti peeniksess, `pantti patta ki̬i̬mä - - siss `suurma `pääle ja liha vai peḱk kah Ote; peopuder `oĺli paks, võtit kaosist munakese `piiu ja `seiet ärä, vedelämbät rüübässit `pääle Rõn; ma˽käve verd `laskman, veri `hüübü mustass ja paksuss Har; paks piim kohupiim Isi kodus `tehti `paksu `piima Hää; ma meelitan kana paksu piimaga, siss tuleb `juure Saa; levä `panti poole `kaupa lavva `pääle ja paks piim `panti ja või ja eeringa Trv; pannas piim patta ja tetäs `paksu `piimä Hls; jõulu edimitsel pühäl pidi iks paks piim lavva pääl oleme Hel; sita`talgu `aigu `anti paremb sü̬ü̬ḱ - - `olli koorega pakspiim ja või Ote; Paksu piimäga rõõska piimä tahtsõ mu imä kõgõ enämb Urv; mi˽kutsumi külh `vaara paksuss piimäss kah Har
5. piltl (millestki intensiivsest) Selle asjaga oo niid seda paksu pahandust olnd juba kui pailu Kaa; mul pöle `ühtid `paksu und magamise `juures Pha
6. subst puderjas mass, tahke aine vms `piiga`lapsed `läksid `paksu `tuoma (kaladest) Kuu; minu `õde õli `lapsuke, pani kõik `nahka, `paksu ja - - emä ikke `nauras, et paks `maksabki raha (kohvipaksust) Lüg; Eks me eluaegas ole koos paksust ning vedelast (kõigest, mis ette tulnud) läbi keind küll Kaa; paks ikka parem kui paĺlas vesi Mih; kõik `paksu täis kasun (võsast) Tõs; Lasõ kohvi terä `aega `selgüdä, paks vaob `põhja Khn; kohupiim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; udaradel viad sees, üks nisa akkas `paksu `lüpsma HMd; üks tang aab teest taga, ei olegi `paksu sees Kei; mis sa vedelad üksi lakud, ek‿sa võta `paksu ka Ann; supi paks‿o põhjan, võta põhjass `paksu Kod; `põrsa `ritsive `li̬i̬mi, ei sü̬ü̬ `paksu Pst; pulk, sellege aets paks vorsti `sisse Hls; üitskõrd lähä mina `sinna, täl kõ̭iḱ vetel ja paks `sängi tettu Nõo; põhjast paksu tõmbama larinal norskama `Kõige üä `tõmmasid `põhjast `paksu, et last mu magada Jõh; Isa `tömbab pöhjast `paksu juba Rei; Magades see paksu põhjast `tõmmamene tuleb Han; Mõni mi̬i̬s magab nõnda norinal - - et `tõmmab `paksu põhjast Hää; Tõmmab õige põhjast paksu, nii et säng raksub käes Jür

paljas paĺjas (-l-) g `paĺja (-l-) S Kse Khn Hag KuuK Amb I; `paljas g `palja R(-ĺ- IisR); paĺlas hajusalt Sa, L(n paelas Tõs) K(n pailas Koe VMr VJg) Pal Lai Hls Pst, paĺlass Trv Krk(g `paĺle) Hel T, g `paĺla; paĺlass, paĺass g `paĺla, `paĺja V; liitsõnades ka `paĺju- Muh/-l-/ Khn, `paĺlu- hajusalt L, `paĺli- Hää Saa Ksi VlPõ TLä

1. katmata, ilma tavaliselt katva või varjavata a. alasti, rõivasteta või napis rõivis Laps `paljas `nindagu `porgand Kuu; `palja `silmadega (katmata näoga) läks `vaatama `linde (mesilasi) Hlj; Võtta `ennast `paĺjast ja tule lavale, täna ia kõva leil IisR; `särki on räbäl, iho on `paljas Vai; läks paĺjaste kätega Jäm; kui sui läbi paljaste `jalgadega keind oled, siis sügise nii paksud tallad Khk; Noored käivad puhas `palja `persega, `riided nii lühiksed Pöi; ma‿p taha näha, et põlved `paljad oo Muh; ää mine `paĺla `peaga, pane ikke müt́s pähä Mär; sa alles pool paĺlast, test (teised) juba sii Mih; Ää ming `paĺjan külmä tuulõ käde Khn; jumala paĺlas ihu Hää; poiss on `enda `paĺlaks võtt Juu; nüid käevad paĺla piadega, ennem olid rät́ikud Ann; mes sa `kergeperse juaksed `väĺjä `paĺjalt Kod; lögase maa `piale ei taha `paĺla jalaga mińna Ksi; kui ma `ku̬u̬li läksin, `tu̬u̬di pooled `saapad, suvel iki `paĺlad jalad KJn; `kaukaga säŕk `oĺli, i̬i̬st rind `oĺli poha paĺlas Vil; ta kisk ennäst `paĺless Krk; paĺlaste `põĺvige erneste `pääle Hel; säedse `särki, tuhat `turki, iki paestab paĺlass perse Ran; miu onu - - käis `talve ka lõ̭õ̭r paĺlass, es ole täl `salli kaalan es midäginä Puh; `paĺlide `jalguga lätsi `vällä Kam; peko paĺass, kata˽peko kińniʔ Kan; latsõ rõibõ om teki päält maha ajanuʔ, noʔ om paĺlass nigu konn Har; tu̬u̬ `laśke ka nii`saatõ, paĺastõ `jalgogaʔ Plv; melles täil `paĺla d́ala om Lei b. juusteta, habemeta, karvadeta, sulgedeta, soomusteta kala nülitase `paĺlaks Khk; Vana mees, pea lagi juba paljas Pöi; ta pea nii paĺlas, et pole `ühte udetki peal Mär; su pia oo na paelas kui piimakula perse Tõs; Paĺlad lammad kartvad sadu PJg; kiilas pia on - - nigu minul paĺlas pia Sim; mõnel pialuu paĺlas, nigu kõlab Ksi; `kõńdse paĺlass - - lammass - - ei ole `karva, ei `villa Hel; kiḱkabet kärbiti, muiald `aeti väedsega `paĺlass Ran; kana aava `suĺgi, om `paĺla ku räädsiku; soldatil `aetass ka pää `paĺlass, pää nigu kaal jälle; tol lehmäl - - mõni kotuss `oĺli paĺlass, es ole mitte üits karva tutt Nõo; nii `paĺlass aa mõni, et õkka liha paistus (sulgivatest kanadest) San; ta om nätä nu̬u̬ŕ miis, aga pää om kõ̭iḱ `paĺlass lännüʔ Har; mõni lammass um villanõ, a tõśõʔ ummaʔ `paĺlaʔ Lut c. lehtedeta, raagus kased juba kollased, olema mõned `paĺjad Lai; kui `mihklepäeväss mõts paĺlass om, siss jüripäevän om lehen Ote; puuʔ ommaʔ no `paĺja vi̬i̬l, ei olõʔ `lihti Har d. taimkatteta; ärasöödud rohuga; lage `karjama jääb `paljast, `vihma ei tule Lüg; Kuiaeg läheb pitkaks, arukarjamaa paĺlas kut kääseĺg Kaa; Orase uśs oli, see sõi sügise vahest rugi põllud `paljaks Pöi; ega kaŕamaa paĺlas pole `ühti, `rohtu oo küll Mih; Sedä paĺjast muad ei tähendä `niitä Khn; maa on `paĺlase näritud, nii et muld `väĺlas Aud; põllud on laeguti `paĺlad PJg; karjamoa oli paĺlas ja metsaein ei and rammu Kos; mis sa kõõnid seda pailast moad (loomale) Koe; põld peris paĺlas, mitte kedägi ei ole KJn; karjamaa einäst `paĺles närit ku pääluu Krk; laosa `paĺla maa pääl satte maha, es ole kivi es `kandu i̬i̬n Nõo; kos `lamba pääl ommavõ, sääl om nii `paĺlass sü̬ü̬d San; tan talun om paĺlu paĺlast maad, perremiiśs ei jõua vällä˽tetäʔ (söötis maast) Har; tah no midä illo, paĺass mägi, olõ õiʔ ütte `puukõistkiʔ Vas; ta (karjamaa) nii paĺaśs kui pääluu, olõ õi midäge võtta eläjäl Se e. lumeta, lumetu `mullu õli `paljas talv, vähe lund õli Lüg; Kus sa `riega nüüd lähed, kui tie `paĺjas IisR; Jöulud varsti kää, aga maa alles tükkis paĺlas Kaa; paljas külm‿o `kangem veel kut siis, kui lumi maas‿o Muh; sellekorra oli paĺlas tali Kse; paĺlas küĺm on kaĺk küĺm Kei; mõni küngäs one paĺjas keväde, lumi ärä sulanud Kod; küll piäb kaua paĺlast `küĺmä KJn; kui märdipäevän om maa `küĺmän ja sügäv lumi, siss om jõulu `paĺla ja `aĺla Hel; keväde lumelopakuga vedänu - - puid `Tartude, ti̬i̬ `oĺli paĺlass, siss ta `oĺli esi ka avitanu obesel vedädä Nõo; üits `aastak `oĺli maa nii paĺlass, et vana`aasta õdagu lätsime vangõrdõga `keŕkude Ote; see paĺlass külm ei olõ mi `rüäle sukugi hää Har; ku paĺass taĺv um, sõ̭ss iä `lahkõss Plv; ku om `lambanaha suurunõ palakõnõ palast maad, sõ̭ss lõiv jo lõõritass pääl Vas f. katva, kaitsva kihita, katteta vms obose jalg `paljas, `tarvis raud `alla `saada Lüg; kui aga koer teeb `ambad `paĺjaks, siis ta läriseb Hag; vanal aal `käidi, õlid `paĺjad jalassed, puu regi ilma ravvata Kod; näedäs `paĺlid `ammid KJn; obese `paĺle `jalgek, ilma `raudude Krk; kaali ja peedi piab ajald ärä `kakma, nu̬u̬ kasvava päälmaa, ku̬u̬r om paĺlass; es `ütle mulle `kiäki, et `aknamulk paĺlass om, et `klaasi ei ole olema·ngi Nõo
2. varanduseta, vaene `tehti sama `paljaks kui `iidlase `püksü nüöp Kuu; `süövata minu `paljast VNg; tulekahi tegi mu `ninda `paljast, põlesin `paljast Lüg; `Paĺjas poiss, mis sie `naisega tieb IisR; siä oled `oige `paljast jäänd, siul ei ole enämb `leibägi Vai; äi sεεld saa änam medad, nad jo ise `paljad na kerigurotid Käi; Ma ole nii paljas, et pole änam palitud `selga `panna Rei; kõik põles ää, jäi päris `paĺlaks Mär; Käib kõõmeldamas, ti̬i̬b teise `paĺlaks Hää; ei süe mind `paĺjast Kad; nõnna riisuti vanamur `paĺjass Kod; tal pole midagi varandust, paĺlas mees Plt; mis sa sel `paĺle inimesek ti̬i̬t Krk; esi om nii puhass ja paĺlass, et temä käest mitte midägi võtta ei ole Nõo; ta‿ĺli nii paĺlass, et `rõivit `säĺgä `panda es ole Ote; mi poolõ tuĺl hulga soldannõ `sisse, nu̬u̬ `tahtsõ meid `paĺlass süüaʔ Har; na oĺliva mõlõmba `paĺja, kui `paari lätsiväʔ Plv; ta palaminõ, ta tege väega `paĺjass Se
3. a. ainult, üksnes ei sest ole muud ku `paljad `raamid järele jäänd VNg; Supp sie vai asi, `paĺjas vesi ja `kartul IisR; kabusta maod `süöväd kabusta lehed kaik `vällä, `paljas juur jääb Vai; siin lisidal pole tamme`metsa, koes `paĺjad tammed Jäm; natune `karmust peab ikka ka olema, paĺjas `εεdus üksi äi `aita midad Khk; Poodis paljad emased koos, mette ühte isast pole seas Kaa; jalapidi läksin `linna, noor rahvas ei saa, `paĺlad jalgrattad (ainult jalgratastega minnakse) Pha; ma `vötsi `enda `paĺla särgil (särgiväele) Vll; Koid on lauva jalad nõnda ää ajand, paljas puru veel; `Kurdla mehe õlut on eluaja lahja olnd, paljas vesi Pöi; es olegid `lehti, `paljad õunad Muh; paljas see `piibli lugu, seda topidi piha Rei; kui paĺlo `vihma oo, siis kardulid - - mädäneväd nii ää, et `paĺlad südämed jääväd järele Mar; teen `terveks `paĺla sõnaga Vig; lehm aab sarve peast ää, siis jääb paĺlas tohl üksi Kse; tuulispask viis eenasao ülesse `taeva `alla, paĺlas sao ase jäi maha Mih; muud põle kui `paĺlad kadagad PJg; paĺlas vareme koht on alles HMd; sa oled nii lahjaks jäänd, `paĺlad pale nukid Kei; ega siin `kasvand muud kui `paĺlad siniohakad JJn; mõnes kohas metsa einamaas paĺlas orava saba, luom ei süe seda VMr; `meilgi oli `enne sial aja pial küek, paljas seinad ja katus, lage põld Kad; paĺlas luu ja nahk `ongi Ksi; `palja õelede pial maganuvad Lai; paĺlas `vankre kere, rat́tid põlegi all KJn; kos‿sa‿nd läät `paĺla `ammega Trv; kirikun ütte`puhku `paĺle naise Krk; `veśkel om vi̬i̬l paĺlass kihä `püsti Ran; mitu kuust om siin pikäli murretu, `paĺla kandsu om `taiva `poole Nõo; rebäne `lahkse üte kana muru pääl ärä, `paĺla sule ja jala olliva muru pääl maan Ote; ka‿sa no˽`paĺleide kaputõidõga `ussõ lähät Har; nii oĺl kõhnass jäänüʔ, et `paĺla˽luuʔ oĺli˽jäänüʔ Vas b. lisanditeta; lahjendamata, ehtne `kaua sa ige neid `palja kalu ka süöd, leib `otsass Kuu; `paljast `kuiva `leibä `üksi süöd Lüg; see ikka mo `moodi, aga teine on paljas Jaen (laps täiesti isasse) Khk; see oli vanal ajal, kui villast riiet `tehti, mis paljas villane oli Krj; kis `jälle paĺlast õlut `tahtis, jõi `jälle `seĺged õlut Nis; lehelest tehakse `paĺlast tuhast Kos; paĺjast `leiba sis süed, kas võid ei õle Iis; munaroog, `paĺlad munad ja paĺlas piim Pal; `anti paĺlas levätükk kätte Vil; naarist vaśt `sü̬ü̬di `paĺlast pääst Hls; ma sei `paĺlit kardulit, ilma kigete Krk; `paĺlast uast tetti [kama] Ran; periss `paĺla `vi̬i̬ga ti̬i̬b söögi; `käńksepp paneb vi̬i̬l pigile vaha seḱkä - - paĺlass pigi `õ̭õ̭rdub traadi küĺlest `umblemisega ärä Nõo; `paĺlast piimäst saa kõvõmb, to‿m eiśs-sugunõ (sõirast) San; Palohknest keedetäs `sahvte, võid `ki̬i̬tä `paĺjest maŕost vai ubina `kiilagaʔ Räp
4.  palja käega, palja käsi, paljaste kätega 1. ilma tööriista või relvata Mis sa `paĺjaste kättega `ennast mets`luoma iest `kaitsed IisR; lähäb `paĺla `kääga tigeda puĺli `vasta VMr; ma `paĺla kätega kaabiss ta üless mulla sehest Ran 2. ilma varanduseta `Paĺjaste kättega ära akka `krunti pidamagi IisR; kõ̭iḱ kraaḿ `võeti arʔ, `paĺlidõ käśsiga saadõti inemise `võ̭õ̭ralõ maalõ Rõu 3. ilma kingituseta või kandamita tämä ei tule `palja `käägä, alati tuleb kimp kääs Lüg; egä kõrd `tulli - - suure kraamiga, aga nüid `tulli kate `paĺla `käega Nõo; Paĺastõ käśsiga lää‿s `kiäḱe tarõnaist `kaema Se; palja silmaga ilma optiliste abivahenditeta `palja `silmaga nägi siit `kuuse `õtsast `Maidla `mõisa Lüg

palju paĺju (-l-) Khk Muh Rei KuuK Amb Kad I TMr, `palju (-ĺ-) R(-o RId) Hi, paĺlu (-o), `paĺlu (-o) SaLä Vll LäPõ PJg Hää Saa Ha Amb Tür ViK Iis Äks Ksi Lai VlPõ eL(paĺo Räp), pailu, paelu (-o) Sa Mar Mär LäLõ HMd Rap Juu Kos Jür JõeK VMr VJg Sim Iis Trm Äks Ksi VlPõ Trv Pst Hls, paaĺu PJg HJn Amb Pil KJn SJn

I. adv 1. a. suurel määral, arvul või hulgal, rohkesti ega `ranna`rahval `paĺju liha kulund Jõe; neid (kalu) oli nii `palju, `vergud täüs vahest Kuu; kui `palju sa said `vilja Lüg; `Paĺju kisa, vähe `villa vns IisR; `paljo valu ja `vaiva on miul old Vai; lougaste sehes on pailu kalu Ans; eks sa pista sohe, mis sa sest nii pailu oiudad Mus; paelu majasid ole ehitand Pha; mool oli paĺlu `lapsi, kolmteist last Vll; kui `liiga pailu käiata, sis lihab vikat lakale Jaa; Täma on `ilmas käind ja on pailu näind ka Pöi; ää na palju võta Muh; lehem akkab `enne `poegimest `lüpsma, kui on `palju `piima Käi; `saadi nii `palju kala, et pole `kuskis `panna Phl; olavad näe paĺlu raha `teenind Rid; kui on `paĺlo pihelga `marjo, siis vanad tüdrokod saavad mehele Kul; mõja inimesel põle `lapsi, `vaesel jälle naa paelo Vig; Kus pailu ees, `sõnna kogub `juure Han; täma teab paelu `ruhkem, kui meie kõik teame Mih; rookatust olid maeadel, need panid väga paelu `vasta Tõs; `palve`tuńdisi oli sii ikke pailu Pär; ma ole tast ju paĺlu kõvem; Põle si̬i̬ pailu midagi, pailu `vi̬i̬taks obustega Hää; vanasti oli `paĺlu `uńta oln HMd; äe nii paĺlu räägi Hag; seda `külmatõbe põle siin pailu old Kos; nüid ei roovita paaĺu, niidetakse masinaga HJn; mullu oli siin `paĺlu rahet JõeK; ta on minust pailu vanem JMd; sai vanasti ikka tööd `tehtud paĺlu Tür; vanaste mõisa `tienijad kummutasivad mõisa `kruami palju aga `jõutsivad Kad; `suatis paĺlu tervikseid VJg; võt́tis pailu `viina ja suri ära Sim; paĺjo ädäläd saema Kod; nüid on jaań paĺlu (ammu) `mü̬ü̬da ja kägu ikkagi kukub Äks; ti̬i̬ pial oli paelu löga Ksi; kel `karvu paĺlu, see olema rikas Lai; ma ole padrand juba nii paelu Pil; tü̬ü̬d `oĺli paaĺu KJn; `lambit olli meil paelu Trv; `seantsit sõnu om paĺlu ja paĺlu, mis katte `mu̬u̬du ütelts Krk; siss mahub `lauta `paĺlu, kui om vaa `lamba Puh; mõnest kanast saab jäĺedä paĺlu liha; mes sä tillität siss tost rahast, mõni ärä võtab, om pahandust kui paĺlu Nõo; meil paĺlo peret es olõ, me esi käveme karjan Võn; tambi sarve olliva ka kõjo puust tettü, noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ minnev `lauta `kaevõt, kas `lu̬u̬mõ paĺlu om San; ku sannan es saa˽`kävvü, oĺl `kirpõ ja `täie paĺlu Krl; konh paĺlu pinne kaŕjan om, säält lätt susi ilma `haukmada läbi kaŕja, sääl ei olõ medägi `kõrda Har; meil jäi ilosat `haina paĺlo teǵemädäʔ Rõu; su suu kõ̭gõ ju̬u̬sk, ma˽taha ai˽taad paĺlo kõ̭nõlamist Vas; nii paĺo `ańdit ańd Räp; vett lahmustass paĺlo palava `aoga Lut b. kui palju `Paĺju neid `pluomisi `süüa võib IisR; pailu puu koorm maksab Kär; Pailu kellu oo Kaa; paĺlu ube maas oo Rid; kui sügise `rehte aeg oli, paĺlo sa siis magada said Mar; Pailu sa kangast `käärisid Hää; paĺlu sol sedä raha seäl on Juu; pailu neid ilusid `ilmu tänavu on olnd Tür; Pailu sa tahad Trm; paĺlu massap Trv; paĺlu maad sul minnä om Krk; kümme ehk viis `tu̬u̬pi, paĺju `sinna `sisse lät́s TMr; paĺlo minnu latsõ omma˽`toetanuʔ Vas
2. liiga, üleliia, väga egä mets meist siit `palju `kaugel ei ole Kuu; nööp on pailu suur Jäm; paĺju täis söönd ennast Khk; innad olid palju `körged Kär; mineval `aastal oli ein `paĺlu alb Vll; `Laske maa oli pailu pitk, püśs äi võta nii `kaugele Pöi; nee naalad [on] moo jäuks `palju suured Käi; nad (kütid) lasid paĺlu `kaugelt Noa; ta oo paĺlu paks Mär; piim paelo apu, kähiseb juba Vig; Mio sõrmõtõ jaoks aeru käeasõ paelu jäme Khn; [maja on] alt pailu õenes - - või sie `suoja piab JJn; kui om paĺlu aganane vili, siss jääs kivi`siĺma `kinni, ei joose ala Ote; ńää (kartulid) es kasva iks nii ää, ku maa paĺlu liivanõ om San; ta om paĺlu rassõ Krl; ta om inne piḱk paĺlo Räp; hüä mi̬i̬śs oĺl, paĺlo hüä inemine oĺl Se
3. suurt, eriti söja `aeges - - ei saand ju `väŕvi ega nisust koa `kuśkilt paĺlu kättegid Noa; Pilutadi ka vanaśti, aga mina ei tää sellest pailu Hää; kes sedasi liht inime on, ei tää paĺlu Vil
II. pron (viitab kellegi või millegi suuremale hulgale) `naised tegite ka `kuhjasi, `paĺjud `naised tegite `kuhja Kuu; `Paĺjugi mis ta lubas, näe, ei tehend; Ega sa seda `inda saa `paĺjust `panna; Kui rikkast sai, akkas `paĺjust pidama `teisega `räekidagi IisR; see sadu tahab natuse paljuks minna Mus; Üks kannatab `seiksed sönad ää, aga teine paneb paĺluks Kaa; paljud uppusid mere Rei; Talle mõistetud ikka paĺlude asjade pärast süüd LNg; kellega sa need paĺlud üleval pead (loomadest) Mär; paelud inimesed said `peksa Vig; `Jõlmõs paelusi `aśju, mis meie näe‿mte Khn; nurjatuse `piale oo paelud `maiad PJg; arjukatel `oĺlid suured kastid - - paĺludel `oĺli seĺläs; mis sest paelust kasu on, kis ärä `raiskab KJn; mis sa nõnda paĺluge ti̬i̬t Krk; toda `uśsi olliva paĺlut nännuva Ran; `paĺludel inimestel ei olegi `kartuli Puh; ei massa paĺluss panna, ku ma aru ei saa Nõo; är˽pangu˽tu̬u̬d `paĺluss, et ma˽nii halvastõ˽kõ̭nõli Urv; Naaśte elo oĺl õ̭ks küll umajago rassõ, a tu̬u̬d panda es `väega `paĺloss õs Räp

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur