[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

moonutama1 moonut|ama Jäm Khk Pöi Muh Kse Khn/moono-/ Hää Trm Plt KJn SJn Trv TLä, -amma Rõu, -em(e) Hls Krk(muunu-) San, -õmmõ Krl; muonutama Kuu/`m-/ Hag Koe teistsuguseks, võõraks, veidraks muutma, moondama Moonutas teise silmad ää, ilma et teine seda oleks tahtnd Pöi; see moonutab ennast nõnna, jumal paraku Muh; Koerkäpamehed - - `oĺlid ennast ära `säädinu, moonutanu Hää; ta na `uhke, muonutab enese kielt kua Hag; nii moonutas siĺmäd ärä, ei tiänd, kus sa lähäd KJn; moonutap pääle ennäst, just ku naŕr kunagi Trv; ole oma `lu̬u̬muse `järgi, ärä tetä `seantsit `tempe, mis sa muunudet ennast Krk; mes sa nõnda paĺlu `eńdäst moonutat ja peeli juures säet Puh; Keĺm inimene om nigu kuu taivan, kes endät ütelugu moonutap, aga päiv om sõõrik alati Nõo; tütrigu moonutõsõ ennäst `rõividegõ Krl Vrd moodutama